Eesti sõdurite saatmine Ukrainasse

Nii. Head kolleegid, läheme edasi kolmanda küsimuse juurde. Kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti sõdurite saatmine Ukrainasse. Martin Helme, palun!

Aitäh! No siin just kõlas väide, Kristen Michal teatas: "Me ju tahame, et Eesti riik püsiks." Vaat mina kuulan ja vaatan, mida valitsus teeb, ja ausalt öeldes mulle jääb küll mulje, et te teete täpselt vastupidist tööd, et Eesti riik ja rahvas ei püsiks. (Kristen Michal: "Millal see oli?") Siin tuli välja eelmisel nädalal täiesti ilma igasuguse hea põhjuseta peaministri pressiteade, kus Eesti näitab kogu maailmale eeskuju, et viime väed Ukrainasse. Sinna juurde käivad mingisugused ilusad stratkomilikud sõnad, räägitakse midagi tahtekoalitsioonist. Aga mina ei tea, kes peale Eesti seal tahtekoalitsioonis on. Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nad ei osale mingil moel sõjaliselt Ukraina konfliktis Venemaaga või Venemaa sissetungi vastases tegevuses; Soome, Rootsi ja Poola on öelnud, et nemad kindlasti ei vii [oma sõdureid sinna]. Suurbritannia ja Prantsusmaa on kõvasti rääkinud sellest, aga aprilli lõpus on selgelt märku andnud, et ega nad tegelikult mingeid vägesid suuresti sinna viia ei taha, või kui viivadki, siis nii-öelda näpuotsaga, sümboolselt ja kuhugi rindest kaugele, nõunike vormis. Nii et jääb mulje, et Eesti on ainus riik – võib-olla Läti ja Leedu ka –, kes läheb uljalt oma sõduritega Ukrainasse sõtta. Aga mul on mõned suured probleemid sellega. Esimene asi, see on Eesti osalemine Ukraina-Vene kuumas sõjas, mis viib meid sõtta Venemaaga. Sellega Eesti valitsus astub sammu, mis tõmbab kaela meile sõja Venemaaga. Kas te olete hulluks läinud, ma küsin kõigepealt. Kas te tahate meie hävingut? Teiseks, kas te ei saa aru, et teised riigid, kellel on piir Venemaaga, nagu Soome või Poola, on selgelt välja öelnud: "Ei, rinderiigina meie ei saa ennast nõrgestada ühegi mehega, ühegi kahuriga, ühegi laskemoonaga. Meie ei saa. Las need, kellel ei ole piiri Venemaaga, siis aitavad, nii nagu nad saavad, aga meie peame kõigepealt mõtlema enda kaitse peale." Miks te ei mõtle Eesti kaitsmise peale? Ja kolmandaks, meil on Eestis üle 10 000 Ukraina desertööri, keda Ukraina president on palunud saata Ukrainasse sõdima. Miks me neid sinna ei saada? Miks me oma poisse saadame sinna surema?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust. Kõigepealt oli kas‑küsimus. Selle vastus on ei. Aitäh selle küsimuse eest! Teiseks selgitan, et kindlasti ei osale Eesti sõjategevuses, vaid jutt käib sellest, kui lepitakse kokku poliitilisel tasandil rahu. Selles osalevad ka Ameerika Ühendriigid, president Trump veab seda ja üritab diktaator Putinit veenda, et rahu on vajalik. Nii et ma soovitan: hoidke president Trumpile pöialt, et tal see õnnestuks. Mina igal juhul hoian. Samas protsessis osalevad väga paljud Euroopa riigid: Emmanuel Macroni vedamisel Prantsusmaa, Keir Starmeri [eestvedamisel] Ühendkuningriik ja paljud teised, isegi Itaalia panustab. Nii et kõik tegelikult koos Brüsseliga, Euroopa Liiduga, panustavad ja väljastpoolt Euroopa Liitu samamoodi, Kanadast Türgini. Nii et see on palju laiem tegevus. Nüüd, riikide osalus eri protsessides ja planeerimises on erinev. Iga riik otsustab lõpuks ise. Küll on see arv 10 ja 20 riigi vahel, kes on juba öelnud, et kui seal toimub heidutusväe moodustamine või rahu tagamine mingil moel, siis nemad on nõus sellesse panustama. Eesti formuleeris selle –tulenevalt Kaitseväe juhataja, Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumi positsioonist – valitsuskabineti otsusena. Ja valitsuskabineti otsus anti ka avalikkusele teada. Mina olen varjamatult kogu aeg välja öelnud, et kui meie julgeolekut tagavad riigid, kelle hulgas on näiteks Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, sinna lähevad, siis meie osaleme. Me osaleme ka muudes välismissioonides. Me räägime kompaniisuurusest üksusest ja Kaitseväe juhataja on välja öelnud, et see on umbes 150 meest. Võrdluseks, olgu ka avalikkusele öeldud, tegemist ei ole mitte ajateenijate, vaid kutseliste, lepinguliste kaitseväelastega. Meil on läbi aastate olnud suuremates missioonides umbes 100–130 meest pidevalt väljas, Iraagis samamoodi. Mind veidi hämmastab teie selline nahahoidlik hoiak, et ärme pahanda Venemaad. Vaadake, Venemaa ei vaja õigustust, et demokraatlike riikide kallal toimetada. Tänagi, kui meie siin parlamendis toimetame, organiseerivad Venemaaga seotud mängijad või mingid tegelased hübriidrünnakuid, küberrünnakuid muu hulgas Eesti vastu. Nii et ma soovitan mõelda sellest nii, et Ukraina püsiv ja õiglane rahu ning selle tagamine on väga Euroopa Liidu asi, see on ka väga Eesti asi. Kutselised kaitseväelased osalevad ka tulevikus välismissioonidel, nii nagu nad teevad seda praegu Iraagis ja mujal.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No kõigepealt ma pean mõned asjad ümber lükkama, mis siin just [kõlasid]. Esimene asi on see, et USA on, vastupidi, väga selgelt öelnud, et nad ei osale Ukrainas. Teiseks on USA väga selgelt välja öelnud, et neid riike, kes lähevad sinna sõtta nii-öelda sisse, nemad kaitsma ei hakka NATO artikkel 5 all. Ehk kui meie läheme ise sinna sõdima, siis meie enam USA kaitsega arvestada ei saa. Ja see on väga tõsine asi. Teiseks, ma tahaksin teid ikkagi mõistusele kutsuda. See ei ole Kaitseväe juhataja otsustada, kas Eesti viiakse sõtta Venemaaga või mitte. See on ikka poliitikute otsustada. Vastutus on siin teil ja võib-olla Riigikogul ikka ka. Niimoodi need asjad ei käi, et Kaitseväe juhataja tuli mingi nõuandega ja meie ütleme lihtsalt: "Noh, ahah, okei." Jabur on isegi sellist juttu kuulata. Kolmandaks, see, et me räägime siin palgasõdurite saatmisest sinna, on täiesti irrelevantne. Need on Eesti mehed. Seal saab surma iga päev kummalgi pool sadu inimesi. See on poole päeva kahuriliha Ukraina rinnetel. Ja neljandaks, või ma ei tea, mitmendaks, see teie pressiteade, mis oli, see ei rääkinud midagi sellist, et "kui tuleb rahuleping" ja "kui rahulepingus on kokku lepitud" ja "kui kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa, on nõus, siis …". Seda te seal niimoodi küll ei väljendanud. Meie ütlesime välja, meie valitsus ütles välja, et jah, meie läheme, me paneme kompanii. No kompanii on 150 inimest, natuke rohkem või vähem, oleneb, kui suur see parajasti on. Me [ütlesime, et] meie näitame kõigile teistele eeskuju. Ei räägitud selles teie pressiteates [asjadest nii, et on mingid tingimused]. Pärast küll Pevkur hakkas pehmendama, et ei, võib-olla me rindele ei lähe ja võib-olla me oleme nõunikud ja nii, aga teie pressiteade rääkis sellest, et läheme. Niimoodi ei saa! Te tõmbate Eestile kaela sõja! See ei ole mingi nahahoidlikkus. Põlastusväärne on selliseid sõnu kasutada, kui te mängite rahva ellujäämisega, sellepärast et te tahate kellelegi läänes tõestada, et te olete tublikesed. See on põlastusväärne – Eestit niimoodi hävitada!

Aitäh! No küsimusi oli siin nüüd vähevõitu, aga ma siiski püüan veidi vastata. Esiteks, see teie tüli Kaitseväe juhatajaga, olenemata, kes on Kaitseväe juhataja, on muidugi vana tava. Kui te ütlete, et Kaitseväe juhatajat ei tule kuulata, siis see olgu teie arvamus. Mina kuulan. Minu arvates kaitseväelased ja Kaitseväe juhataja üldiselt räägivad asjalikku juttu. Seda esiteks. Teiseks, praegugi, nagu ma olen öelnud, eri aastatel Eestist üle saja mehe, kutselise kaitseväelase – teie räägite palgasõduritest, see on selline, kuidas ma ütlen, vene släng veidi, eks ju, mina räägin kutselistest kaitseväelastest – osaleb välismissioonidel ja nad teevad seda ka tulevikus. Eesti riik osaleb välismissioonidel, et olla koos oma partneritega ja tagada maailmas julgeolek. (Hääled saalis.) Ukrainas toimuv on ikka väga meie asi. Ja ma üldiselt jään selle juurde. Ma olen üllatunud sellise nahahoidlikkuse üle. Teile tundub, et Venemaa muutub kuidagi sõbralikuks, kui nendega lipitseda. Mina ei soovita seda. Ainukene asi, mida diktaatorid mõistavad, on jõud. Ja ma arvan, et Ameerika Ühendriigid on ka selles õigel teel: nad saavad aru, et ka nendega mängitakse mänge. Ma arvan, et Trumpi ponnistused rahu saavutamiseks on igati asjalikud, nii et toetage seda.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Aitäh! No ma pean ka alustama sellest, et protestin siin korduvalt kasutatud halvustava väljendi "nahahoidlikkus" vastu. Siin ei ole tegemist mingi nahahoidlikkusega, vaid elementaarse vastutustundlikkusega. Need on kaks täiesti erinevat asja. Seista selle eest, et meie riik ei satuks sõtta Venemaaga, ei ole nahahoidlikkus, see on vastutustundlikkus. Ja mulle tundub, et teie peaministrina võiksite selle asja endale kiiremas korras selgeks teha, sest see on kindlasti samuti oluline osa riigimehelikkusest. Ei saa niisuguste asjadega opereerida üksnes loosungite tasandil! Teiseks see, mida te ütlesite, nagu me ei tahaks kuidagi kuulata Kaitseväe juhatajat või suhtuksime ükskõikselt tema hinnangutesse. Jällegi, täiesti sihtmärgist mööda lastud hinnang. Sellepärast et Kaitseväe juhataja, nagu te kindlasti teate, ei ole positsioonis, kus langetada poliitilisi otsuseid. On nii? Selle üle on meil ju vaidlust olla ei saa. Kaitseväe juhataja ei langeta poliitilisi otsuseid sellepärast, et ta ka ei vastuta ühegi poliitilise otsuse eest. Tema ülesanne on oma parima võimekuse kohaselt poliitilisi otsuseid ellu viia. Aga poliitilised otsused, muu hulgas otsus selle kohta, kas minna välismissioonidele või mitte, ei ole Kaitseväe juhataja langetada, vaid on parlamendi langetada, nagu te teate, põhiseaduse kohaselt. Edasi. Minu jaoks on sügavalt arusaamatu, kuidas teie peaministrina saate väljendada valmidust saata Eesti Kaitseväe üksus Ukrainasse, kui ei ole üleüldse veel selge, millistel tingimustel tuleks seda teha. Esiteks on ju praeguseks juba selge, et ameeriklased oma üksusi sinna ei saada. Teiseks on selge see, et ameeriklased on öelnud, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad seal sõjalisse konflikti Venemaaga, siis see ei käivita NATO artikli 5 kohast reaktsiooni. Nii et ärgu sellisel juhul ameeriklaste toetusele loodetagu. Sellepärast ma lõpetuseks küsin teie käest, kas on olemas mingisugune julgeolekuanalüüs, mis kaardistab ära need riskid, mis kaasnevad Kaitseväe kontingendi sinna saatmisega, millega ka meie Riigikogu liikmetena saaksime tutvuda. Kui seda ei ole, siis kuidas te saate üldse selliseid seisukohti väljendada, et te olete valmis Kaitseväge sinna saatma?

Aitäh! Saan väljendada seda seisukohta, mis on valitsuskabineti ühine otsus, mis tugineb Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi hinnangutele. Seda saan väljendada. Ja valitsuskabineti põhimõtteline positsioon on sama mis minul: kui meie julgeolekut tagavad riigid osalevad Ukrainas, siis osaleme ka meie. Ja nii me olemegi öelnud. Tegemist on kutseliste kaitseväelastega, mitte ajateenijatega. Välismissioonidel oleme me ka varem osalenud. Ei maksa luua endale sellist ettekujutust, et minnakse lahingusse kuuma tsooni. Praegu käivad eri riikide pingutused – veel kord: selles osalevad nii Ameerika Ühendriigid kui ka Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja paljud teised Euroopa riigid – selle nimel, et saavutada kestev rahu. Pärast seda, kui kestev rahu on saavutatud, saab Eesti osaleda heidutusrahuvalve või mis tahes missioonil. Millises kapatsiteedis ja millises rollis me täpselt osaleme, on Kaitseväe planeerijate teha. See on nende töö. Nüüd sellest, et me jääme paljudes küsimustes eriarvamustele. Ilmselt jäämegi. Minu jaoks olulises küsimuses, näiteks põhiseaduse muutmises, mäletan, et üks teie moodi mees oli puudu. Järelikult olemegi eriarvamusel.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.