Jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu (553 SE) teine lugemine

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Mul on austusväärne ülesanne anda ülevaade keskkonnakomisjoni istungist, mis toimus 15. aprillil sellel aastal ja mille põhiline teema oli Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine. Meenutuseks seda, et see muudatus tulenes asjaolust, et eelmise aasta lõpul esmase õiguskaitse tõttu huntide jaht peatus. Huntide arvukus läks üles, aga ei olnud võimalik küttida ka neid rahvakeeles nimetatud nuhtlusisendeid mitte. Sisuliselt tekitas see Eestis kummalise hundikriisi. Sellel keskkonnakomisjoni istungil tegelikult seda põhiteemat ei arutatud, sellega olid kõik nõus. Keskenduti põhiliselt sellele osale, mis puudutas lisandusi esialgsele ettepanekule. Komisjoni liikmeid oli kohal 5, puudus 3. Komisjoni esimees sissejuhatuseks rääkis, et esimene lugemine lõpetati 28. jaanuaril ja esitati üks muudatusettepanek Andrus Seeme poolt. Seda arutati ka 18. veebruaril toimunud huvigruppide kaasamisel, kus Andrus Seeme tutvustas oma muudatusettepanekut. Pärast seda koos Kliimaministeeriumiga käidi see ettepanek läbi ja selles tehti mõningaid muudatusi. Aimar Rakko Kliimaministeeriumist sõnas, et muudatused on tehnilised. Selle ettepaneku põhiline sisu oli see, et kui haavatud loom liigub ühest jahipiirkonnast teise, siis oleks võimalik talle järele minna ja loom hukata. Need tehnilised muudatused viidi sisse ja [sellega olid nõus] nii Aimar Rakko kui ka ettepaneku tegija Andrus Seeme. Küsiti seda, kuidas toimub või kuidas on lahendatud relva laadimine erinevates jahipiirkondades, mille peale ministeeriumi esindaja ütles, et jahipidamiseks loetakse relvaga viibimist jahimaal ja kui nõusolek on antud teise jahipiirkonda minna, siis peab olema kaasas haavatud uluki märge ja jahil osalejate nimekiri. Ise küsisin, et kuhu jäid veel kaks ettepanekut, mis ma ise olin teinud. Üks puudutas jahi ohutust ja teine loomade hädatapmist maanteedel. [Selle kohta ütles] ministeeriumi esindaja, et mis puudutab hätta sattunud loomade hukkamist teedel, siis see lahendus leitakse jahimeeste seltsi ja Keskkonnaameti omavahelises kommunikatsioonis. Aga mis puudutab ohutust jahipidamise ajal, siis see on osutunud ootamatult keeruliseks ja vajab täiendavat analüüsi. See oli küllaltki vastuolus varasemate seisukohtadega, mida ministeeriumi esindaja esile tõi. Küsiti veel seda, et kui maanteel viga saanud loom on maanteelt lahkunud, mis siis saab. Sellisel puhul, selgitas ministeeriumi esindaja, käsitletakse seda [vajadusena] lahkunud vigastatud loom hukata ja selleks saab loa anda ainult Keskkonnaamet. Veel uuriti, kuidas on korraldatud naaberjahipiirkonna nõusoleku saamine. Selgitav vastus oli, et selleks kasutatakse avalikke kontakte, aga tavaliselt jahipiirkonnad saavad omavahel hästi läbi ja see ei ole küsimus. Veel uuriti jahil öösihiku kasutamist. Väide oli taoline, et praegu võib öösihikut kasutada sigade Aafrika katku tõkestamiseks, aga miks mitte kasutada seda ka teistel juhtudel, nagu hädatapmised, nuhtlusisendite küttimine ja viga saanud loomade jälitamine. Nagu seletas ministeeriumi esindaja, on selle kohta väga erinevad arvamused. See tuli esile ka keskkonnakomisjoni debatis. Lõpuks komisjoni esinaine või esimees teatas, et pigem peaks vaatama, kuidas ministeerium selle analüüsiga edasi läheb, selle põhjal saab kunagi tulevikus otsuse teha. Siis pandi muudatused hääletamisele, need võeti arvesse sisuliselt. Selle peale juhtivkomisjon otsustas ettepanekutega täielikult arvestada ja tehti menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2025 ehk siis täna, otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine ettepanek oli teine lugemine lõpetada – jällegi otsus oli konsensuslik – ja kui teine lugemine lõpetatakse, panna eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. mail sellel aastal. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus vähemalt. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Austatud istungi juhataja! Mulle jäi kõrvu, kui te seda punkti avasite, et te nimetasite ettekandjat majanduskomisjoni liikmeks. Ma mõtlesin, et keskkonnakomisjoni aseesimehena ma annan teile võimaluse stenogrammi mõttes seda parandada. Tegemist on ikkagi keskkonnakomisjoni liikmega.

Aitäh! Mul oli ka selline tunne, aga ma ei olnud päris kindel, kas ma õieti kuulsin.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jahiseaduse muutmise puhul sa tegid muid ettepanekuid. Kas tõesti peab väikeste tükkidena seda jahiseadust parandama? Kõik muu nagu ei lähe, hakkame jälle peale, teeme jälle mingi uue eelnõu, jälle menetleme seda, kulutame aega ja raha ja nii edasi. Kas selle taga oli see Kihusalu talu Soomaal, kelle peremees on üsna kuri, et Soomaal tegeldakse hundi kasvatamisega ja lihaloomad nagu segavad seda asja? Oli selle taga see?

Mul on raske sinu küsimuse esimesele poolele vastata. Minu ülesanne on anda ülevaade, mis toimus keskkonnakomisjoni istungil. Kui ma lähen varasema istungi juurde, mis toimus 18. veebruaril, siis sinu poolt mainitud persoonid olid kohal, esitasid oma arvamused ja loomulikult võeti neid arvesse.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Komisjon vist ei arutanud haavatud uluki jälitamist kaitsealadel. Mis on sinu seisukoht, kas seda võiks ka kunagi arutada?

Aitäh! Seda võiks kindlasti arutada, aga siis, kui ma olen natuke teises rollis. Aitäh sulle!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. (Keegi hõikab saalist midagi.) Vabandust! Järgmine pink, palun! Võta see, Tiit, oma pingist ja aktiveeri oma kõnesoov. Nii, aga Andres Metsoja siis esimesena, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid, tulin natukene Tiidule appi, et saaks õige puldinupu sisse vajutada. Aga tänan kõiki saadikuid. Tegelikult ma arvan, et jahiseaduse muutmine ühelt poolt oli olude sund. Tõepoolest läks nii, et kohtu otsusega hundijaht peatati. Ja ega häid lahendusi ei olnud. Tuli siis seadusandjal sekkuda. Võib-olla eraldi küsimus on selles, et koalitsioon oleks võinud olla ka ise vähe toimekam ja kiirem, aga eks ka opositsioonil on Riigikogus roll. Ja seekord siis jõudis Isamaa fraktsioon ette. Võib-olla oleks pidanud tegema enne selle eelnõu sisseandmist suuremat kaasamist ja oleks tulemus veelgi parem olnud. Aga elu näitab, et kui hakata allkirju koguma ühele algatatavale eelnõule või seadusemuudatusele, siis tekib ikkagi eeldebatt, kus küsitakse ja osundatakse, et on vajalik ka fraktsiooni arusaam. Seekord läks nii, et eelnõu sai antud menetlusse. Ja tegelikult tõepoolest need kuulamised olid tegusad. Kõikide asjaosaliste huvigruppide kaasamine oli kohati isegi mitmekordne, kuni jahindusvaldkonna spetsialistideni välja. Ma arvan, et tegelikult oli see väga vajalik, sest hunt on Eesti rahvusloom. Hunte kindlasti Eesti metsas peab olema, nagu paljusid teisigi liike. Aga hunte kui isendeid tuleb suuta ohjata, sest elu on näidanud, et liik on soodsas seisundis. Ja kui liik on soodsas seisundis, siis paratamatult tungivad need loomad aladele, kus päriselt ei ole nende koht. Siin on ka teisi arvamusi: et hundil ei ole piisavalt süüa metsas, on toiduahela probleemid. Seda peavad eksperdid hindama ja tegelikult jahiseadust just nõnda on ju kokku kirjutatud, et on moodustatud erinevad nõukojad, erinevad ekspertrühmad, kes peavad vaatama just toiduahelat: mis seisundis need liigid on, millest suurkiskjad toituvad. Aga veel kord: suurkiskjate seisund on aja jooksul muutunud paremaks, kui ta on olnud varem. Kogu selle info baasilt võib-olla viide ka härra Ernitsa küsimusele, Soomaa kontekstile. Eks tõepoolest, seal tekib küsimusi, et kust maalt jookseb looduskaitse piir, selle mõju inimtegevusele, majandustegevusele. Kui Soomaale on valitud see strateegia, et seal tuleb võimalikult vähe inimesi hoida ja majandustegevust piirata, tegeleda soode taastamise ja kõige muuga, siis varem või hiljem ilmselt tekib oluline vastuolu: kas nendel luhtadel ikkagi on võimalik ilma inimese kohalolekuta ja talude puududes mõistlikult karjatada. Minu käest on inimesed mitu korda küsinud, aga kus need hundikarjad siis olema peavad, kui nad Soomaal ei tohi olla. Kus nad siis veel peaks olema? Ühtpidi jaa, me tahame näha seda looduslikku mitmekesisust, me tahame püüelda selles suunas, mis kunagi on olnud, et need luhad on inimese poolt hooldatud. Inimesed on paikselt seal elanud ja tegelenud karjakasvatusega, on teinud heina ja karjatanud loomi. Täna on see kõik läinud väga paljuski ikkagi sooviks tagada looduslik mitmekesisus, aga teisest küljest avaliku raha sekkumisega. Eks ta selline majandamise viis siis on, et püüda olla nende huntide ja looduse mitmekesisuse vahel. Nii et ega häid lahendusi seal ei ole. Ka ametnikud ütlesid, et võib-olla veelgi rohkem peaks ikkagi tegema need karja omanikud seal. Aga karja omanikud ütlevad, et mida me veel teha saame. Ehitame betoonaia ümber või? Ega alati lõplikke lahendusi ei ole, isegi siin saalis. Aga aitäh toetuse eest!

Aitäh! Ja nüüd, Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Esiteks, minu poolt suured komplimendid selle seadusemuudatuse tegijaile. See oli tõesti väga vajalik, et on võimalik nuhtlusisendeid küttida ka jahipidamise perioodi ajal. Aga esiteks ma tahaksin jagada kahte kaemust, mis mul on tekkinud selle seadusemuudatuse arutelu käigus. Esiteks, minu arust peegeldab see, kuidas me seda teemat oleme arendanud, kui kaugel on meie kultuur ja ühiskond – ohtlikult kaugel! – keskkonnast ja kui võimetud oleme me tegelikult mõistma elukeskkonna tähendust ja vajadust toimida kooskõlas keskkonna ja loodusega. See teema on aktuaalne nii kohtuvõimu, täitevvõimu kui ka seadusandliku võimu puhul, see on süvenev ja ohtlik probleem. Ja on natukene hirmuäratav, et siinsed liivakastimängud jätavad tähelepanu alt välja selle, mis on tegelikult eksistentsiaalselt oluline. Ma pean silmas elukeskkonna kestlikkust. Ja teinegi huvitav kaemus tekkis mul selles protsessis: kuidas kõik on võimalik ja isegi lihtne, kui sa oled koalitsioonis, ja kui ootamatult keeruliseks ja üle jõu käivaks muutub kõik siis, kui sa oled sattunud opositsiooni. Ma pean silmas enda ettepanekuid, mis keskkonnakomisjon oleks võinud esitada. Kui oli nende huvipooltele tutvustamine, siis jahimehed pidasid neid vajalikeks muudatusteks ja ministeerium kergelt teostatavateks. Ja siis ootamatult see enam nii ei olnud. On kahju, et siin kojas käivad võimumängud aeg-ajalt üle ülimalt sisulistest ja olulistest ettepanekutest. Aga las olla, see on minu naiivsus. Aga nüüd siis hundi juurde. Hunditeema ja suurkiskjate teema hakkab meid saatma. See on paratamatus tulevikus ja ka praegu. Ja seetõttu ma tahan lahti rääkida mõningaid teemasid, mis puudutavad hunti. Hunt on tegelikult päris hea selle peegeldaja, indikaator, kuidas me oma keskkonnaga hakkama saame. Ma võtan vaatluse alla kaks äärmuslikku, vastandlikku seisukohta. Esiteks arusaamine sellest, et hunt on saatanast, ta tuleb hävitada. Ja teine äärmuslik seisukoht, et hunti ei tohigi küttida, me peame kasutama ainult ennetusvahendeid. Esiteks see seisukoht, et hunt on saatanast, teda pole tarvis. Väga paljud noored jahimehed ja metsamehed on nii mõelnud. Siin võib-olla on paslik meenutada sellist suurmeest nagu Aldo Leopold, eelmise sajandi esimesel poolel tegutsenud Ameerika metsamees ja kütt. [Elanud] keset metsi, mõtestas ta oma arusaamad elukeskkonna ja inimese vahekordadest ümber, luues midagi, mida nimetatakse maa eetikaks. Soovitan seda [esseed] kõigil lugeda. Ma luban endale aga tuua väljavõtte ühest tema mõjusaimast [raamatust], kus ta võttis kasutusele väljendi "mõeldes nagu mägi". Eesti kontekstis tähendab see: mõeldes nagu mets ja raba. Iga elusolend ja võib-olla nii mõnigi surnu tõstab seda kutset kuuldes pea. Hirve jaoks on see meenutus kõige kaduva teest, männile ettekuulutus kesköisest rüselusest ja verest lumel, koiotile [märk] peagi saadavast korjusest, [karjakasvatajale] pankrotiohust, kütile väljakutset kuul kihva vastu. Kuid kõigi nende lootuste ja kartuste taga peitub üks sügavam tähendus, mida teavad ainult mets ja raba. Vaid mets ja raba on olemas olnud küllalt kaua, et erapooletult kuulata hundi ulgumist. Me jõudsime vana hundi juurde parajasti selleks, et näha, kuidas raevukas roheline tuli tema silmades kustus. Taipasin siis ja olen seda teadnud praeguseni, et neis silmis oli minu jaoks midagi uut. Midagi, mida teadsid ainult hunt ja mets ja raba. Olin toona noor ja mu sõrm sügeles tihti päästikul. Ma mõtlesin, et kui on vähem hunte, tähendab see rohkem hirvi. Seega huntide puudumine tähendab jahimeestele paradiisi. Kuid olnud näinud seda rohelist tuld hääbumas, mõistsin, et ei hunt ega mets ega raba nõustuks sellise arvamusega. [Karjakasvataja], kes puhastab oma maa huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba, seetõttu ongi meil tolmutormid ja jõed, mis kannavad tulevikku merre. Me kõik püüdleme turvalisuse, rikkuse, mugavuse, pika elu ja üksluisuse poole: hirv oma nõtketel jalgadel, [kajakasvataja] raudade ja mürgiga, riigimees pliiatsiga, enamik meist masinate, hääletussedelite ja rahaga. Kokkuvõttes taandub see kõik ainult ühele ja samale: rahulikule elule. Selle saavutamine on ehk tervitatav ja ka vajalik kaalutletud mõtlemiseks, aga liiga palju turvalisust näib pikapeale sünnitavat ainult ohte. Võib-olla seda tähendavad ka Thoreau õpetussõnad: "Metsikuses on maailma pääsemine." Võib-olla on see hundi ulgumise varjatud tähendus, kaua teada olnud metsale ja rabale, kuid nii harva mõistetud inimeste seas. Teiseks äärmuseks on arusaam sellest, et hundi arvukust ei tohigi piirata, et teda ei tohi tappa, vaid tuleb kasutada ainult ennetavaid meetodeid. Selline seisukoht tegelikult peegeldab populatsioonibioloogia ja -ökoloogia täielikku mittemõistmist. Vähemalt hundi puhul on seesama ohtlik mõtlemine kui soov kõik hundid hävitada. Vaja on mõelda nagu mets ja raba. Selleks et mõista, miks pole võimalik ennetavaid meetodeid rakendades hakkama saada, peab tegema väikese ekskursi populatsioonibioloogia põhitõdedesse. Esiteks, mis määrab populatsiooni kasvu ja kahanemise? Kasvu määravad sündimised, natukene ka sisseränne, kahanemise suremised. Sündide ja surmade vahekord määrab selle, kas populatsioon kasvab või kahaneb. Kui surmasid vältida ja sünde mitte piirata, hakkavad populatsioonid kiirelt kasvama. Hunt on eriti võimekas sigija ja tema populatsioon kasvab kiirelt. Paratamatult tekib elupaiga üleküllastumine huntidest. Ökoloogias on selline mõiste nagu elukoha kandevõime ehk kui palju suudab üks elupaik populatsiooni üleval pidada. Selle määrame osaliselt meie, selle määrab meie sotsiaalne taluvus. Kui hundipopulatsioon jõuab [selle piirini], siis on see kahjulik nii hundile kui ka inimesele. Niisiis, hundi arvukust tuleb vaos hoida. Ja siin on paslik meenutada suurepärase eesti kirjaniku Nikolai Baturini romaanis "Karu süda" välja öeldud mõtet.

Teie aeg!

"Ära tapa, [pea jahti]." Ta teab, mis ta räägib, tal on pikaajaline Siberi küti kogemus. Kokkuvõtvalt peab ütlema, et nii hundi kui ka elukeskkonnaga ümberkäimisel peab õppima mõtlema nii nagu mets ja raba. See on ülimuslik. Aga mitte ainult kitsalt nii, nagu mõtleb raha, kasum ja majanduskasv. Viimane on hukutav. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ühelt poolt ma ei hakka mingit loengut pidama. See maailm, millest siin juttu on, on minu jaoks igapäevane. Andrus vaatab ka siin ja mõned on veel. Hundid, karud, ilvesed – kui ma siin saalis ei ole, siis enamasti on nemad minu ümber. Reaalselt. Ja ma tean, et neid on palju lihtsam kohata täna kui 10, 20 või 30 aastat tagasi. Põtra võib vaid mõnes kohas, suht harva kohata. Omal ajal oli hirm, et ta auto ette jookseb. Kitsedega on samuti. Praegu on suurkiskjate võimu aeg. Ühelt poolt juhivad Eestit Reformierakond ja Eesti 200, aga metsas juhivad suurkiskjad. Seal on nende aeg. Ja nii nagu peaks Reformierakonna ja Eesti 200 võimu piirama, peaks ka suurkiskjate võimu metsas piirama. See, et praegu opositsioonile avanes selline võimalus ja koalitsioon käitus mõistlikult, nii et võib sellest [seadusest] elulooma saada, on suurepärane näide, et koostööd peaks palju rohkem tegema. Teiselt poolt iseloomustab see Eestis kujunenud olukorda, mis ei ole minu arust päris normaalne. Ma olen ise looduskaitse taustaga, metsa taustaga, aga ma olen korduvalt kinnitanud, et looduskaitse on Eestis liiga võimsaks läinud, see ei ole tasakaalus inimeste reaalsete huvidega, ka nende huvidega, kes karjatavad lambaid või veiseid või majandavad metsa. Ja kui looduskaitse hakkab lendoravat väga jõuliselt kaitsma – ma ei taha öelda, et [üldse] ei peaks –, siis tasakaalupunkt on minu meelest veidi paigast ära. Selle koha pealt on see eelnõu suurepärane ja ka mulle meeldib see. Samas, muidugi, jahiseaduses peaks nagu ka teistes seadustes muutma, kui juba midagi ette võtta, korraga mitmeid asju. See ei ole hea toon, kui Tiit Maran ütles, et tema ettepanekuid ei pandud sisse, aga tegelikult oleks pidanud. Kui midagi teha, võiks vaadata laiemalt. See kuidagi ei vähendaks koalitsiooni võimalusi, aga Eesti elu [edendamiseks] oleks mõistlik. See on üks tähelepanek. Kui rääkida hundist, karust ja ilvesest samuti, siis ühelt poolt me oleme euroopalikus maailmas natukene teistest erinevad. Kui Kesk-Euroopas või mujal Euroopas ringi käia, siis tundub Eesti üsna erandlik. Paljudes paikades, Alutaguses eelkõige, kus ma tihti käin, inimesi ei näe, aga karusid, ilveseid ja hunte iga päev, ja korduvalt. Aga keda seal veel näeb? Näeb välismaalasi aeg-ajalt. Muidugi mitte metsas. Aga nad tulevad sinna suure raha eest, muuseas ka need huntide ja karude kaitsjad, kelle äri see on. Noh, hiljuti oli Šveitsi grupp näiteks. Ma räägin Alutaguses. Sinna tuli mingi kuus-seitse lugupeetud inimest vaatama seda imet, mis meil siin on, mida mujal Euroopas on raske leida: hunt, karu, ilves, ja mitte ainult, ka kotkad. Nii et see on nagu laiem teema. Ühelt poolt, kuidas opositsioon ja koalitsioon võiks käituda või peaks käituma Eesti huvides. See on positiivne näide, et praegusel juhul opositsiooni eelnõu on koalitsioon inimlikult käsitlenud ja sellele on antud võimalus kohe esitamisel mitte surra. Aga teiselt poolt, kui mingit seadust hakatakse muutma, siis võiks püüda [võimalust] kasutada ja vaadata ka muid asju, mida peaks muutma – et ei peaks mingi aja pärast, natukese aja pärast jälle tulema jahiseaduse või mõne muu seaduse muutmisega. Eesti huvides oleks see ja ka kokkuhoiu huvides ja koostöö huvides. Aga üldiselt on ilus kevad …

Soovite lisaaega või?

Ei soovi. Kõigile kena kevadet! Ja koostööd rohkem! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on Andrus Seeme, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 553 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Tänane kolmas päevakorrapunkt on läbitud, istung on lõppenud.