Arupärimine maapiirkondade kohta (nr 713)

Lähme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Priit Sibula ja Aivar Koka 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine maapiirkondade kohta (nr 713). Ettekandja on Riigikogu liige Riina Solman. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud, kes te olete saalis või kes te olete oma telekate taga! Ja inimesed, kes te meid jälgite! Taas kord on elu teinud oma korrektiivid. Minu 27. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine seoses maapiirkondades toimuvaga oli [suunatud] proua Piret Hartmanile, kes oli toonane põllumajanduse ja regionaalteemade eest vastutav minister. Täna on vastutajaks uus minister, härra Hendrik Johannes Terras. Mul on väga suur palve härra Terrasele: eelmise ministriga oli paar sellist momenti, kui ta vastas niimoodi, et ta ei saa vastata, kuna see küsimus oli otseselt eelmisele ministrile. Mina siiski tahan öelda (Naerab.), et ma tahaks ka eelmisele ministrile suunatud küsimuse vastuse teie käest kätte saada, kui te olete nii kena ja tulete mulle vastu. Aga tõepoolest, räägime maapiirkondadest ja regionaalpoliitikast. Teile on see südamelähedane teema, olete seda avalikult väljendanud. Eestis on juba pikemat aega tõsine probleem. Nimelt, maapiirkonnas asuvad toidupoed lõpetavad tegevuse ning selleks, et elementaarselt vajalikku toidu‑ ja tarbekaupa hankida, tuleb minna kümnete kilomeetrite kaugusele oma kodukohast. Vajalike teenuste lahkumise järel liiguvad inimesed tõmbekeskustesse, mis omakorda süvendab maapiirkondade tühjenemist ja ääremaastumist. Inimesed vajavad, õieti lastega pered vajavad nelja komponenti maal elamiseks. Kindlasti seda, et oleks olemas teed ja ligipääsetav taristu, et saaks lapsi vedada kooli või lasteaeda, siis kindlasti seda, et needsamad haridusasutused oleksid kodu lähedal ja [vanemad ei] peaks [lapsi] mitmekümne kilomeetri kaugusele vedama, mis praegu tegelikult toimub, ning et oleksid olemas elementaarsed toidu‑ ja esmatarbekaupade poed ning elementaarne meditsiiniteenus. Kui neid elemente tagatud ei ole, siis inimesed siserände korras liiguvadki tegelikult tõmbekeskuste suunal. Eriti kui piirkonnas ei ole vajalikul määral tööd, siis inimesed liiguvad tulusama ameti otsingutel tõmbekeskustesse. Seetõttu elabki Tallinnas ja Harjumaal juba 600 000 inimest ning ka Tartusse ja Tartu ümbrusesse jagub inimesi. Ehk kõikidest muudest piirkondadest toimuva siserände tõttu võidavad tegelikult tõmbekeskused. Me anname maapiirkondadele tagasi vähem, kui me sealt ära võtame. Piret Hartman käis möödunud aasta 25. septembril Riigikogus tutvustamas Eesti pikaajalist arengustrateegiat ja selle elluviimist. Ta rääkis regionaalpoliitikast, hea elukeskkonna loomisest kõikjal Eestis, valglinnastumise pidurdamisest ja regionaalse mahajäämuse vähendamisest. Väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvates omavalitsustes vajalike avalike teenuste tagamist puudutas ta samamoodi. Ta ütles meile siit puldist, et Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus ning Eesti ei tohi endale võtta sihiks arglikku ja ambitsioonitut kestlikku kahanemist. Ta ütles siit puldist ka väga tähelepanuväärsed sõnad, et ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on olemas vastus järgmisele küsimusele: milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas, kas see suurendab või vähendab lõhesid piirkondade vahel, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik ning kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida. Samal ajal, umbes aasta alguses kajastas "Aktuaalne kaamera" meile, et Põlva Coop sulgeb kaks kauplust Räpina vallas: Leevakul ja Verioral. Leevaku inimesed olid väga häiritud. Räpina vallavanem rääkis uudistesaatele, et valmis tuleb olla suurenevaks sotsiaaltöökoormuseks, sest paljudele jääb kaugemal olev pood kättesaamatuks. Lisaks andis minister meile siit puldist nõu, et kui siin saalis esitatakse midagi regionaalpoliitikavastast, siis pange sellele punast. Aga see ei seganud Piret Hartmanil oma erakonnale, sotsiaaldemokraatidele, lubamast, et vajutagu tingimata rohelist nuppu kõikide nende maksuotsuste [hääletamisel], mida temaga seotud koalitsioon ja valitsus ette võtsid. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, suur tänu Isamaa fraktsiooni nimel esitatud arupärimise eest! Ma vastan sellele nii hästi, kui ma oskan, kuigi, nagu te välja tõite, arupärimine ei olnud mulle suunatud. Te tõstatate selles väga olulisi ja päevakajalisi küsimusi maapiirkondade elujõu, teenuste kättesaadavuse ja regionaalse tasakaalu kohta, millele ajendasid mõtlema ka hiljutised sündmused Põlvamaal seoses kohalike kaupluste sulgemisega. Mõistan teie muret ja vastan teie küsimustele hea meelega, tuginedes olemasolevale teabele, nii palju, kui mul seda on. Esimene küsimus: "Kas ja kui suureks probleemiks hindate, et maapiirkonnas poode suletakse ning halveneb inimeste ligipääs elementaarselt vajalikele toidu‑ ja tarbekaupadele?" Maapiirkonnas asuvate väikepoodide tegevuse lõpetamine on kahtlemata tõsine murekoht. Need poed on palju enamat kui lihtsalt ostukohad. Need on kogukondade süda, kohtumispaik ja oluline lüli kohalikus elus, mis pakuvad lisaks kaupadele ka sotsiaalset tuge ja töökohti. Seega on iga poe sulgemine maapiirkonnas kaotus kogukonnale. Samas peame olema realistid. Ärilisel eesmärgil loodud ettevõte saab püsida vaid siis, kui see on majanduslikult jätkusuutlik. Poodide sulgemise taga on sageli kombinatsioon mitmest tegurist: üldised demograafilised muutused, kui elanikkond mõnes piirkonnas väheneb või vananeb, ning teisalt ka tarbijate muutunud ostuharjumused, kui eelistatakse teha suuremaid sisseoste keskustes asuvates kauplustes. Viimaste andmete kohaselt elab Eesti maalistes asustuspiirkondades umbes 29% elanikkonnast, 400 000 inimest, kuid rahvaarv on viimase 10 aasta jooksul kasvanud peamiselt Harju‑ ja Tartumaa linnalähedases piirkonnas, samas näiteks Jõgeva, Ida-Viru, Põlva ja Võru maakonnas on see ligi kümnendiku võrra vähenenud. On äärmiselt oluline, et ka pärast kohaliku poe sulgemist jääksid esmatarbekaubad inimestele kättesaadavaks. Siin on mitmeid lahendusi, mida ma näen ja mis sageli toimivad kõige paremini koostöös. On olemas alternatiivsed kaubandusvormid. Toidukulleriteenused ja e‑poodide kasutamine laienevad ka maapiirkondadesse. Väga olulised on mobiilsed kauplused ehk kauplusautod. Mul on hea meel tõdeda, et Veriora ja Leevaku piirkonnas ongi eraettevõtluse algatusel tänaseks kauplusautoteenus tagatud. Toimivaid ühendusi te ka mainisite. Olulised on teed ja ligipääsetavus. Kvaliteetne ja läbimõeldud ühistransport on võtmetähtsusega, et inimesed pääseksid keskustesse teenuste juurde. Kohaliku omavalitsuse tugi, sotsiaaltransport ja koduteenused on hädavajalikud neile, kes ise liikuma ei pääse. Kohalik omavalitsus saab aidata nii transpordi korraldamisel kui ka e‑poest tellimisel. Riigi poolt toetame maapiirkondade elujõulisust mitme meetmega. Praegusel Euroopa Liidu rahastusperioodil suuname märkimisväärseid summasid maaelu arengusse. Leader-meetme kaudu suuname [kohalikku arengusse] 59 miljonit, maapiirkonna ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks 30 miljonit eurot ja ettevõtluskeskkonna arendamiseks 15 miljonit eurot. Maaelu Edendamise Sihtasutus pakub laene ja käendusi. 2024. aastal sõlmis MES kokku 243 käenduslepingut kogumahus 30 miljonit eurot, mis aitas ettevõtjatel pankadest saada laene 51 miljoni euro väärtuses. Enim kasutasid käendust põllumajanduse, puidutöötlemistööstuse, kaubanduse ja toidutööstuse ettevõtted. Lisaks väljastas MES laene maapiirkonnas investeerimiseks 22,65 miljoni euro eest. Varasematel perioodidel on toetatud näiteks kolme ettevõtjat kaupluse rajamisel ja kokku 17 rändkaupluse soetamist. Suurepärane näide on Lüganuse talupood, samuti on aktiivsed kogukonnad ise poepidamise üle võtnud, nagu näiteks tunnustatud Leesi pood Harjumaal. Lisaks on alates eelmise aasta augustist maapiirkonna väikekaupmeestel võimalik taotleda PRIA kaudu jooksvalt investeeringutoetust konkurentsivõime suurendamiseks. Teine küsimus: "Kas automaksu kehtestamine on õiglane ja põhjendatud olukorras, kus maapiirkonnas pole paljudel juhtudel enam väikseid kodulähedasi poode [---]?" See küsimus tõstatab olulise tahu seoses liikumisvajadusega maapiirkondades. On selge, et auto on paljudele maaperedele igapäevaelu korraldamiseks möödapääsmatu vahend. Samas, nagu eelnevalt mainitud, on suuremates keskustes ostlemine olnud pikemaajaline trend, mis on osaliselt aidanud kaasa selle praeguse olukorra tekkele, mistõttu väiksemates poodides enam nõudlust ei ole. Pigem näen ma suure murekohana nende inimeste olukorda, kes autot kasutada ei saa, olgu selleks eakad, tervislikel põhjustel liikumispiiranguga inimesed või need, kellel lihtsalt juhiluba puudub. Seetõttu on esmatähtis tagada neile alternatiivsed liikumis‑ ja teenusele ligipääsu võimalused. Ühelt poolt on see kvaliteetne ja kasutaja vajadustest lähtuv ühistransport. Tegeleme Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis ühistranspordireformiga, mille keskmes on eri transpordiliikide parem ühendamine, ühtne piletisüsteem ja reisija teekonna mugavamaks muutmine. Teisalt on võtmetähtsusega kohaliku omavalitsuse võimekus märgata abivajajaid ja neid sotsiaalteenuste abil aidata, näiteks pakkudes tuge toidukauba hankimisel või arstil käimisel. Kolmas küsimus: "Eelmisel aastal kuulsime uudist, kuidas Põlvas panevad uksed kinni maksu‑ ja tolliamet ning Töötukassa." Lisaks teie nimetatud Maksu‑ ja Tolliameti ning töötukassa teenusekohtadele suleti Põlva maakonnas hiljuti ka kohtumaja. Oleme küsinud ka teistelt ministeeriumidelt ülevaadet nende plaanidest seoses kohaloluga piirkondades. Teenusepunktide sulgemise põhjused on erinevad. Mõnel juhul on see seotud kulude kokkuhoiuga, mõnel teisel juhul teenuste tervikliku ümberdisainimisega, sealhulgas suurema rõhuasetusega digitaalsetele lahendustele. Paraku tuleb tõdeda, et mitmed sellised otsused on tehtud ja mõned piirkonnad saavad seetõttu valusamalt pihta kui teised. Seetõttu oleme Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis välja pakkunud, et me lepiksime Vabariigi Valitsuse tasandil kokku selgemates põhimõtetes, millest lähtume, kui edaspidi riigiasutuste võrku või teenuste pakkumist puudutavaid muudatusi kavandame. Eesmärk on vältida olukordi, kus otsuseid tehakse liiga kitsalt või vaid ühe valdkonna või asutuse vaates. Samal ajal otsitakse paindlikke lahendusi. Mõned ministeeriumid kasutavad näiteks pop-up-kontoreid, et olla perioodiliselt kohal ka seal, kus püsivat esindust ei ole. Digiteenustele üleminekul peab riik tagama, et ligipääs säiliks ka neil, kel digioskusi napib või puudub ligipääs internetile ja arvutile. Regionaalministeeriumi seisukoht on, et igasuguste teenuste ümberkorraldamise puhul tuleb aegsasti hinnata selle piirkondlikku mõju ja kavandada tegevusi võimalike negatiivsete mõjude leevendamiseks, nagu te ka enne mainisite. Oleme selleks välja töötanud abistava juhendmaterjali, mida ministeeriumid ja allasutused saavad kasutada ning mida on ka rakendatud. Näiteks haridusministeerium – see on kõne all küll ülejärgmises punktis – rakendas seda Vana-Vigala kooli puhul. Selleks et hoida pidevat tervikpilti ministeeriumide plaanides piirkondade suunal, soovime, et olulisematest muudatustest meie ministeeriumi vähemalt teavitataks. See võimaldaks meil aegsasti kaasa rääkida, vajaduse korral sekkuda ja koostöös kavandada leevendavaid meetmeid. On hästi oluline, et selliste muudatuste planeerimisel kaasataks võimalikult varajases etapis asjaomaseid osapooli, sealhulgas kohalikke omavalitsusi ja kogukondi. Need arutelud on valitsuse tasandil alanud ja me kindlasti jätkame nendega. Ja neljas küsimus: "Kas peate regionaalpoliitiliselt vajalikuks ametiasutuste linnadest välja viimisega jätkamist?" Regionaalpoliitika eesmärk on luua võrdsemaid võimalusi ja head elukeskkonda kõikjal Eestis. Riigiasutuste ja töökohtade paiknemine on selle üks osa. Kuigi asutuste füüsiline väljaviimine suurematest keskustest on üks võimalik meede, siis tänapäeval on üha olulisemaks muutunud ka paindlikud tööviisid, nagu kaugtöö ja hübriidtöö, mis samuti toetavad regionaalset tasakaalu. Andmed näitavad, et kuigi Harjumaal töötab endiselt suurim osa, umbes 48% keskvalitsuse töötajatest, on see osakaal võrreldes 2019. aastaga siiski vähenenud. Oluline on ka märkida, et töökoht Harjumaal ei tähenda tingimata elukohta Harjumaal. Nende keskvalitsuse töötajate arv, kelle elukoht on mujal Eestis, väljaspool Harjumaad, on 8% suurem kui nende arv, kelle töökoht asub mujal Eestis. See näitab, et kaugtöövõimalusi kasutatakse aktiivselt. Kaug‑ ja hübriidtöö võimaldavad paindliku personalipoliitika kaasmõjul kaasa aidata nii haldusvõimekuse kasvule kui ka regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele, parandades avaliku sektori võimalusi leida häid töötajaid üle Eesti. Usun kindlalt, et sellist regionaalset tasakaalu toetavat personalipoliitikat jätkavad lisaks meie ministeeriumile ka teised ministeeriumid ning et avaliku sektori töökohtade loomisel ja säilitamisel soositakse neid, kes võimaldavad töötamist ka väljaspool Harjumaad. Loodan, et need vastused selgitasid ministeeriumi seisukohti ja andsid ülevaate olukorrast ning plaanidest. Olen valmis jätkama arutelu nendel olulistel teemadel. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Meil siin eelmises arutelus kerkis üles korruptsiooni[teema]. See on omavalitsuse juhtimisel ju väga oluline ja tähtis teema, nii nagu ka riigi juhtimisel, sest mida korruptiivsem on võim, valitsus, ka linnavalitsus, näiteks toonane Keskerakonna juhitud [linnavalitsus], seda rohkem on ebaõiglust, seda rohkem jõuab raha omadele jopedele ja vähem jääb teistele, näiteks pensionäridele. Keskerakond on kolm korda kriminaalkorras karistatud erakond, ta on Tallinna linna pikalt juhtinud. Mulle meenub Porto Franco juhtumi valguses, et mitte ainult Jüri Ratas ei olnud sellel hetkel juhatuses, vaid ka näiteks Mihhail Kõlvart oli siis erakonna aseesimees. Mul on teile küsimus. Mida toob teie hinnangul kaasa korruptsioon omavalitsuses just teenuste pakkumise osas ja kas olete plaaninud ministrina siin mingisuguseid seadusemuudatusi ette võtta? Just Keskerakonna näitel, Tallinna näitel oleks võib-olla kõige parem [selgitada].

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Korruptsioon igal tasemel on hukkamõistu vääriline ja seda ei tohi [olla]. Kas see on minu haldusala küsimus, et neid seadusi muuta, selles ei ole ma päris kindel. Kindlasti, kui ma saan teada, et kuskil kohalikus omavalitsuses korruptsioonijuhtumid aset leiavad, siis, kuna riigil on erinevad organid, kes [nende uurimisega] tegelevad, saan ma sellele tähelepanu juhtida. Küll aga ma arvan, et see kõlab rohkem nagu Siseministeeriumi rida.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Lähme teema juurde ka, kui kaua me sellest korruptsioonist ikka räägime. Okei, lähme edasi. Te olete ju minister ja teie [valdkonnas tuleb vastutada väga paljude asjade eest], mis hõlmavad ka teisi ministeeriume. Aga ma tooksin sellise üldise pildi, mis praegu toimub maal või regioonides. Teekatted ei ole normaalsed, teed on auklikud. Haridus ei ole kättesaadav igal pool, kus see vajalik on. Arstiabi on ka kuskile eemale viidud, postkontoreid suletakse, pangad lähevad ära. Mis siis valitsusel ja teil ministrina on ette nähtud, millised plaanid on, et regionaalpoliitika tooks inimesed tagasi või vähemalt ei viiks neid ära maakondadest, maapiirkondadest?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Regionaalpoliitika hõlmab, ma ütleks, kõikide teiste ministeeriumide haldusalasid samamoodi. Minu ülesanne on oma kolleegidega suhelda, osutada nendele kohtadele, kus mingid otsused, mis on tehtud väljaspool Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi, võivad mõjutada erinevaid piirkondi, ja leida ka mingisugune lahendus, mis aitaks kohalikku kogukonda säilitada ja tugevdada. Mis me riigina teha saame? Meil on neid meetmeid mitmeid. Paraku see trend, et kolitakse maapiirkonnast linna, on globaalne ja me sunniviisiliselt inimesi takistada kindlasti ei saa. Ma sellesse ka ei usu. Inimene peab saama elada seal, kus ta tahab. Mina usun sellesse. Riik saab teha seda, et ta toetab ja toetab enda võimaluste piires. Meil on erinevaid meetmeid ette nähtud. Näiteks kolis eelmisel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutuse [abil] tuhat inimest linnast maale, neil aidati käendada laene, et oleks võimalik endale kodu soetada. Meie rõhk peab olema sellel, et võimaldada seal elada, et oleks võimalik lapsi kooli panna, nagu te mainisite, et oleks võimalik sealt liikuma saada.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te käite erinevates piirkondades, see on väga kiiduväärne. Käisite ka Viljandimaa omavalitsusliidus kohtumas omavalitsusjuhtidega.

Tundsin väga puudust!

Seal oli mitmeid küsimusi. Üks nendest oli see, et kuna te ju ministrina valitsuse nõupidamistel osalete, siis [teilt küsiti] mõtte kohta alustada kooli[päeva hilisemal] ajal, mis puudutab väga selgelt ühistransporti. Sinna on kindlasti vaja ka lisaressurssi, sest tööpäev algab inimestel ikka [endisel ajal] ja transport peab ka sellel kellaajal linna ja maakonna vahel liikuma. Kas te olete arutanud, kas see toob lisaressurssi ühistransporti? On see olemas valitsusel ja ka teie haldusalas? Või kuidas te seda olete planeerinud? Valitsuse laua taga sünnivad sellised natukene nagu vastastikku minevad ideed. Oleks huvitav sellest kuulda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Tõepoolest, kui kooliaeg nihkub hilisemaks, siis see tekitab kahinaid ühistranspordivõrgus, mis on üldiselt väga professionaalselt planeeritud ja just selle järgi, et lastel oleks võimalik kooli jõuda. Nagu ma aru saan, on kohalikel omavalitsustel võimalus suhelda koolidega selle algusaja määramise asjus, et see võrk ikkagi tagaks [vajaliku transpordi]. Ma ei ole küll kuulnud, et oleks väga suured ümberkorraldused plaanis. Küll tõesti, kui kool algab hiljem ja lastel on vaja kooli jõuda, siis on need ilmselt vajalikud. Ühistranspordireform on töös, seal on erinevad nüansid. Üks küsimus on kindlasti olukorra kaardistamine, mis ajal kust kohast ja kuhu on vaja liikuda. Sest lisaks sellele, et kooli kellaajad muutuvad, muutuvad ka kohad, kus inimesed elavad ning [kuhu ja kust] nad sõita [soovivad]. Tõsiasi on ka see, et Eestis elavad inimesed ka väiksemates kohtades, maal, need inimesed peavad ka liikuma saama ja nendega tuleb arvestada. See osutub üha suuremaks väljakutseks, kuna riigi ressursid on piiratud. Ma olen väga teadlik sellest murest, ma jagan seda ja lahenduse leidmisega ma ka tegelen.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te mainisite ka oma väikses ettekandes kaugtööd ja töökohtade viimist maapiirkondadesse. Taustaks niipalju, et väga palju on ju viimastel aastatel räägitud sellest, et peaks ikkagi töökohti [maale] viima. Midagi on ka maale viidud, aga valdavalt on viimase paarikümne aasta jooksul need töökohad hiilivalt koondunud Tallinna keskkontoritesse. Tõesti, koroonaaeg andis väikese leevenduse, liiguti maale tagasi, aga nüüd ma kuulen, et vaikselt jälle ikkagi kutsutakse [inimesi] rohkem kontorisse. Küsin, mis on teie plaanid, et rohkem töökohti viia siit Tallinnast maale, ja mida teha selleks, et kaugtöövõimalusi ei ahendataks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me praegu arutasime ministeeriumi sees, kuidas meil värbamine toimub. Me ise oleme suunanud mõtte sinna, et on võimalik [mujalt Eestist] kandideerida töökohale ka siis, kui keskkontor asub Tallinnas, aga hübriid‑ ja kaugtöövormis [saab töötada] ka väljaspool Harjumaad. Näiteks töötavadki meil päris mitmed inimesed alaliselt Pärnus, kuigi ametlikult on töökoht Harjumaal. Selle mudeli juurutamine [sõltub] muidugi jälle inimeste vabast tahtest. Pigem ongi küsimus selles, kas Eesti ettevõtted seda võimalust kasutavad, kui inimestel on soov maal elada. Me ei saa ettevõtteid survestada sellist poliitikat adopteerima, me saame seda suunata, me saame seda soosida, aga käsu korras me seda kindlasti teha ei saa. Me saame riigiasutuste puhul vaadata erinevaid võimalusi. Näiteks seesama Maaelu Edendamise Sihtasutus, mis asub Viljandis, on väga hea näide selle kohta, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas oleva üksuse peakontor on täielikult Viljandis ja toimetab seal väga hästi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea minister! Hea eesistuja! Te loetlesite mitmeid meetmeid, toetusi ja krediidivõimalusi maaelu toetamiseks, samas te tõdesite, et maapiirkonnad tühjenevad endiselt, sealt kaovad teenused ja töökohad. Järelikult ei ole rakendatud meetmed kaugeltki mitte piisavad. Milline peaks teie nägemuses olema toimiv regionaalpoliitika ja miks valitsus, kus te minister olete, asjakohast ja sisuliselt toimivat regionaalpoliitikat ellu ei vii?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et toimiva regionaalpoliitika alus on see, et riik võimaldab inimestel kasutada teenuseid maapiirkondades. Paratamatult on see protsess, et inimesed kolivad linnadesse, globaalne, me ei saa seda Eesti eripäraks lugeda. Minu meelest oli juba "Rehepapis" kirjas, et inimesed suunduvad sinnapoole, kus neil on rohkem võimalusi. Seda me pidurdada ei saa. Me saame küll soosida seda, et inimesed, kes seda soovivad, saaksid elada maapiirkondades. Peaasjalikult saame seda teha töökohtade loomise abil, sest lõpuks on nii, et kui sa ei saa endale või oma lastele toitu lauale panna, siis sa seal kohas ka elada ei saa. Üks meede siin on näiteks ettevõtluse rahastuse suunamine väljapoole Harjumaad, et oleks võimalik luua töökohti maapiirkondades. Siin tulevad mängu kohalikud omavalitsused, kellest mõned teevad koostööd, mõned on natukene tõrksamad, aga ma usun, et seal leitakse lahendus. Kohalikud omavalitsused saavad kaasa aidata sellele, et sinna töökohti loodaks, sest kui maapiirkonnas on töökohad, siis inimesed seal ka elavad. Ma arvan, et see on selle kõige kese. Riik peab seda omalt poolt toetama hariduse pakkumisega ja muude teenustega. Aga peaasjalikult saab elu maal areneda siis, kui seal on võimalik teha tööd. Meie põllumajandussektor pakub tööd väga paljudele inimestele, kes maal elavad. Ma olen selle eest nendele väga tänulik, et nad seda teevad. Aga kogu regionaalpoliitika tuum on ikkagi selles, et kui on võimalik töötada väljaspool Harjumaad, väljaspool Tartumaad, siis on seal võimalik ka hästi elada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma lähen teie viimasest vastusest edasi, kolleeg Anti Allase püstitatud küsimuse juurde teise nurga alt. Tõsi ta on, et ilma tööta maal elada pole võimalik. Aga kui te kolleegile vastasite, siis te tõite välja, et te ei saa erasektorit millekski kohustada, ei saa sundida maale töökohti looma. Kuid ei peagi ju rääkima sunnist. Te mainisite ka ettevõtlustoetusi ja euroraha, mis kindlasti sellele kaasa aitab. Aga te olete küllap kursis, et teie eelkäija eelmises valitsuses, Piret Hartman, jõudis valitsuskabinetile tutvustada regionaalse tööstuspoliitika paketti või nägemust, mis soodustaks seda, et ettevõtjad töökohti loovad, räägime siis elektri[võrguga] liitumise soodustustest, tööjõumaksude soodustustest või teistest sarnastest meetmetest.

Teie aeg!

Kas teie uue ministrina jätkate seda suunda, mille nimel on tööd tehtud, või mis on teie hinnang regionaalsele tööstuspoliitikale?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma teen ühe korrektuuri. Me ei saa riigina sundida ettevõtteid soodustama kaugtööd, enda kontori loomist kuskile. Me ei saa ütelda, et te peate võtma töötajaid, [kes hübriidtöö vormis tööle hakkavad], seda me teha ei saa. Investeeringud väljaspool Harjumaad ongi see koostöökoht, ma arvan, kus tuleks panna rõhk kokkulepete saavutamisele kohaliku omavalitsuse, ettevõtja ja riigi vahel, kusjuures riik peaks pakkuma finantsilist tuge. Kitsaskoht on selles, et osapooled peavad kokku leppima, selleks et oleks võimalik seal seda tööstust arendada. Ma usun, et seda saab saavutada nii, kui inimestega suhelda ja leida koostöökohti, sest eesmärk on, ma eeldan, enamikul nendel kohalikel ettevõtjatel ja kohalikel omavalitsustel, nagu ka riigil, sama: et need töökohad sinna tekiksid. Eelmine kord jäi meetmest vist osa kasutamata, kuna ei olnud lihtsalt neid võimalusi, kuhu seda tööstust rajada. Ma arvan, et see on koht, kus on väljakutsed. Me saame kindlasti aidata kaasa kiiremate planeeringutega, et ettevõtjaid selle kaudu toetada.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! [Tahan] Reili jutust natukene edasi minna. Meil on olnud ju regionaalseid meetmeid ja programme päris mitmeid. Meelde tulevad üürimajade programm, aga ka Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa toetamise programmid ja mitmed teised. Minu küsimus on see, milline on teie isiklik ja võib-olla ka teie kui ministri seisukoht, kas meil oleks vaja selliseid programme või näiteks piirkondlikke maksuerisusi. See on esimene küsimus. Teine küsimus on, kas ka teil on plaanis mingisuguseid regionaalseid programme alustada või on need juba töös, à la üürimajade programm või midagi sellist, mis regionaalset ebavõrdsust püüaks [vähendada].

Aitäh nende küsimuste eest, hea kolleeg! Ma arutasin paar nädalat tagasi meie piiriäärsete regioonide Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti küsimust Euroopa Komisjoni põllumajandus‑ ja toiduvoliniku Hanseniga, kes tahtis väga näha Luhamaa piiripunkti, et saada aru, missugune elu toimub idapiiri ääres. See lähtus sellest, mida me temaga ka arutasime. Ta küsis ka sisendit Euroopa poliitika kujundamiseks, kuidas NATO välispiiri ja Euroopa Liidu idapiiri äärseid piirkondi toetada. Ehk kui me räägime Euroopa meetmete kujundamisest, siis vähemalt selle vestluse põhjal jäi mulle mulje, et ka sellelt tasandilt tuge tuleb. See piirkond on potentsiaalikas, kui seal on julgust. Arusaadavalt on praegu küsimus selles, kas sinna tasub investeerida. Ma loodan, et järgmise paari aastaga saabub Ukrainasse rahu ja need piirkonnad muutuvad jälle atraktiivsemaks. Aga see mõte on ka juba Euroopa tasandil üleval. Kindlasti teen ma Eesti poolt nii palju, kui ma saan, et seda soodustada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Esiteks tundub, et ma vist oma tähelepanekutega eelmistes küsimustes panin täppi, sest sotsiaaldemokraatide esimees muutus nii emotsionaalseks. Mina mäletan muidugi seda, et Porto Franco kaasuse ajal olid meil juhatuses ka Tanel Kiik ja Jaak Aab, kes on täna juba Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Nii et Porto Franco kaasuse puhul saab nagu naljaga alati rääkida, et meil on põhimõtteliselt kaasvastutus. Aga jah, see, mis puudutab korruptsiooni ja korruptsiooni just omavalitsustes, siis kindlasti see on asi, millega korruptsioonivastane erikomisjon tegeleb, ka vastavate seadustega. Tõesti, Lauri Läänemets võib tulevikus ka minu poole selles küsimuses pöörduda. Kindlasti me hoiame silma peal ka sellel, mis pealinnas toimub. Mitmed kaasused tõin ma juba eraldi välja. Aga nüüd tulen tagasi selle arupärimise juurde. Meil on võetud vastu automaks ja seda raha lubati kasutada selleks, et viia ellu liikuvusreform. Aga hiljuti oli uudis, et liikuvusreformi osas pole mitte ühtegi sammu ellu viidud. Milline on teie …

Teie aeg!

… viimane informatsioon, kas liikuvusreformiga hakatakse reaalselt …

Aitäh!

… nüüd ka tegelema?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma küll kahjuks [küsimuse] lõppu ei kuulnud, mul on kerge kuulmispuue. Aga ma eeldan, et liikuvusreformist on ajapikku saanud ühistranspordireform. Sellega me läheme edasi, praegu me lepime seda kokku. On erinevaid lahendusi välja pakutud, kuidas seda terviklikult vaadata. Seda ma saan lähemalt tutvustada järgmise paari kuu jooksul.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Me oleme täna selle küsimuse raames kuulnud sellest, et riigiasutused ehk Maksu‑ ja Tolliamet ning ka töötukassa on sulgenud oma esindusi Põlvamaal. Minul on aga mure Valga pärast, mis on Valga maakonna keskus. Konkreetselt näiteks Valga linnas elab suurusjärgus 12 000 elanikku, Valga vallas kokku 15 000. Valga linnas sulges eelmisel aastal oma kontori Swedbank ja sellel aastal, eelmisel kuul, SEB Pank. Terves Valga maakonnas ei ole nüüd mitte ühtegi pangakontorit. Esiteks on see sisuline probleem, aga see on ka moraalselt väga suur löök piirkonna elanikele. Minu küsimus ongi, mida riik saaks teha, et vähemalt maakonnakeskuses pangakontor säiliks. Teie mainitud pop-up-kontor ja digilahendused küll veidi leevendavad seda olukorda, aga ma räägin ikkagi päris pangakontorist.

Teie aeg! Aitäh!

Ma siiralt arvan, et seda ei ole palju palutud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda muret. Küll aga te ka ise mainisite, et osaliselt on sellele lahendust pakutud. Pangad, kes on eraettevõtted, näevad, et neil on mõistlikum toimetada pop-up-kontorite ja internetiteenuste abil. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis ka Tallinnas on pangad inimesi teenuste kasutamisel üldiselt kontoritest [eemale suunanud]. Teenused on saadaval mobiiliäpi kaudu ja internetiportaalides, enamik asju aetakse sedakaudu või telefoni teel. Muidugi on inimesi, kellel on seda [füüsilist] ligipääsu vaja, ja see on ka arusaadav, aga riik ei saa kindlasti eraettevõtteid sundida kontorit avama. Kui see inimene, kes seda teenust vajab, on näiteks liikumispuudega, siis kindlasti koostöös omavalitsusega leitakse lahendus, kuidas inimene saab füüsiliselt panka minna.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Teie kõne esimene pool oli tugevalt fatalistliku alatooniga. Te ütlesite, et midagi ei ole teha, et regioonid peavadki välja surema, sest rahvas ju koondub linna, sest siin on rohkem võimalusi. Lubage endaga mitte nõustuda. Kõik sõltub sellest, milline on riiklik poliitika. Teie olete pikka plaani pidava erakonna esindaja. Mind huvitab, milline on see teie pikk regionaalpoliitika plaan, eriti selleks, et töökohad maakohtades säiliksid. Teatavasti viivad suurettevõtted reeglina töökohti välja, väikeettevõtted tagavad maapiirkondades rohkem töökohti. Siit küsimus: kas teil on ette näidata mingeid plaane, kuidas te plaanite maapiirkondades väikeettevõtlust toetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, ma olen vaadanud sellele küsimusele otsa päris laialt. Kui teie ütlete, et see on poliitika küsimus, siis see on kindlasti üks diskussioon, mida ma hea meelega peaks ka edasi. Ka globaalsel skaalal vaadates ei ole ma leidnud ühtegi väga hästi toimivat poliitikat, mis inimeste linna kolimist pidurdaks. Kindlasti on mingeid väiksemaid meetmeid. Aga seda arutelu ma hea meelega teiega ükskord peaksin. Ma olen tõesti otsinud, mis selle tuum on. Minu arusaama järgi on tuum see, et me tekitame töökohti. Eesti on pindalalt piisavalt väike riik, meil on see võimalus, et suur töökohtade tõmbekeskus kuskil Tallinnast, Harjumaalt ja Tartust väljaspool võib tööd pakkuda ka üle maakonnapiiride. Ma usun, et see keskne lahendus on ettevõtete konkurentsivõimes ja selles, et nad saaksid enda tootmise paigutada kuldsest ringist väljapoole.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, palju õnne! Mina arvan, et see oli väga tubli ülesastumine sellel teemal.

Aitäh!

Ma tervitan ka teie regionaalpoliitika nõunikke, kes olid kunagi minu meeskonnas. Väga toredad, vahvad ja targad inimesed. Küsimus puudutabki seda, et ka meie omal ajal arutasime ministeeriumis neidsamu küsimusi. Te väga ilusasti märkisite, et töökohad on võib-olla see võtmesõna, see, et inimestel oleks töökohad. Kas te olete arutanud, kuidas ettevõtete tulumaks tekitaks kohalike omavalitsuste juhtides huvi töökohti luua? Täna neil seda motivaatorit ei ole. Kas te olete arutanud ka tulumaksu[protsendi] viimist 2009. aasta tasemele, kriisieelsele tasemele tagasi? Sinna ta tagasi jõudnud ei ole, sest teie valitsuse rahandusminister Jürgen Ligi on nagu Kerberos ees ega taha omavalitsustele seda täit protsenti tagasi anda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me praegu koalitsiooniläbirääkimiste raames arutame seda, mis motivaatoreid on võimalik kohalikele omavalitsustele anda. Kui ka kohalikud omavalitsused selle vastu huvi tunnevad ja koostööd teevad, siis kindlasti oleks see regionaalarengu mõttes väga suur võit. Seal me erinevaid lahendusi kaalume. Aga enne, kui me oleme selles kokku leppinud, ei hakka ma seda avaldama.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Enne, kui te lugesite siin ette neid vastuseid, mis teile ministeeriumist olid antud, siis oli küll niisugune mulje, et teid lükati siia, et minge ja lugege neile ette need vastused, mis me teile siin kokku panime. Ma tuletan lihtsalt meelde, et teie olete Eesti regionaal‑ ja põllumajandusminister, selle valdkonna tippjuht, kes peaks kujundama Eesti regionaal‑ ja põllumajanduspoliitikat, mitte tulema lihtsalt siia mingite ministeeriumi käsulaudadega, mida teil on palutud võimalikult soravalt ette lugeda. Ma küsingi, milline on teie enda sisend sellesse ja vaade sellele, kas tuleks [töökohti Tallinnast] välja viia ja kas on plaan viia Tallinnast erinevaid riigiasutusi väiksematesse regionaalsetesse tõmbekeskustesse, et seda koormust hajutada ja viia elu ka siit väljapoole. Mis on teie enda poliitiline tahe? Ärge rääkige, mida ministeerium teile on rääkinud. Mida teie tahaksite ellu viia? Kas teil on mingi oma plaan ka sellega?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean mainima, et teil on täna erakordselt kena lips ees. Me oleme arutanud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, mis meie võimalused on. Me kindlasti ministeeriumina oleme erinevate algatuste mõttes eesrindlikud. Küll aga on neid võimalusi veel. Seda me ka eelmisel nädalal arutasime, et mis need variandid on, missugune on võimekus katta üle Eesti erinevaid teenuseid, mis näiteks Põllumajandus‑ ja Toiduameti puhul kindlasti võimalik oleks. Me neid variante arutame.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulates seda mõttevahetust ja paljuski ka neid vastuseid, tekkis mul ikkagi küsimus. Me oleme kõik nõus, et linnastumine on pikem trend, te siin viitasite ilukirjandusele ja muule taolisele. Aga siiski teie roll ministrina on Eestis regionaalset tasakaalu parandada. Nüüd, kui te olete mõnda aega ametis olnud ja sisse elanud, küsiks ikkagi, mis on, ütleme, kolm või viis peamist meedet, mille te olete algatanud või mille te olete lauale pannud nendel koalitsioonikõnelustel Reformierakonnaga läbi rääkides. Mida te sooviksite selle kahe aasta jooksul ellu viia, et tegelikult Eestimaal regionaalset ebavõrdsust vähendada? Ma ei ole nii naiivne, et ütelda "pöörata neid trende teistpidi, et linnast hakkaks massiliselt inimesi maale kolima". See oleks ju muidugi täitsa sümpaatne. Aga vähemalt, kuidas tegelikult maapiirkondades, nii transpordivaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas kui ka töökohtade mõttes eluolu parandada? Millised kolm kuni viis asja võiksite välja tuua?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ühte me siin põgusalt proua Solmaniga arutades puudutasime. See on see küsimus, kuidas motiveerida kohalikke omavalitsusi leppima kokku ja arendama ettevõtlust, see on see küsimus, kuidas oleks võimalik jõuda selle raha, mis on mõeldud selleks, et Harjumaast väljaspool ettevõtlust arendada, sihtotstarbelise kasutamiseni. See on väga oluline punkt. Samuti on oluline ühistranspordiküsimus, et me tagaksime kvaliteetse ja kättesaadava ühistranspordi, et inimesed saaksid liikuda. Isegi kui nende töökoht on nende elukohast, ütleme, paarikümne kilomeetri kaugusel, siis et neil oleks võimalik elada seal, kus nad soovivad, aga nad saaksid siiski liikuda lähimasse kohta, kus on võimalik tööd [saada]. Ehk need asjad koosmõjus, ma arvan. Kuid selle asja kese on töökohad, nagu ma jätkuvalt usun. Seda on näidanud ka üks poliitika, mis on välismaal aidanud sellele trendile natukene päitseid pähe panna. See on see, kui on võimalik kohapeal töötada. Ma arvan, et see kese on selles, ja selle elluviimiseks tuleb teha maksimaalseid pingutusi.

Suur tänu! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin räägitakse koalitsiooniläbirääkimistest. Teil on olemas valitsus, teil on olemas valitsuse ministrid. Kaugelt tulnud ministrid on isegi juba korterid üürinud, saunaga või ilma. Me kõik teame seda. Ärge etendage neid koalitsiooniläbirääkimisi. Nimetage seda tööks, see on tavaline töö. Või siis, kui käivad koalitsiooniläbirääkimised, lõpetage need, sest koalitsioon on ammu olemas, ja hakake tööd tegema. See on sõnum kogu valitsusele. Aga nüüd nendest läbirääkimistest ja teesidest. Vaadake, kohalikud inimesed seisavad oma piirkonna eest ja oma omavalitsuse eest. Nad teavad, milline on teedevõrk, milline on koolivõrk, kuidas planeeringuid teha. Nad seisavad selle eest, et elu seal püsiks, et see ei läheks kuhugi kaugemale. Nüüd on ilmunud välja teie valitsuse plaan, et lasta kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel osaleda ükskõik kust pärit inimestel, kelle kohta ei oleks enam registris, ka kohalikus elanike registris märget. Kas see ei võta mitte kohaliku elu [küsimuste üle] otsustamise [õigust] kohalikelt inimestelt ära või kas nii ei peteta hääli välja hoopis mujalt pärit gastrollijate [abil]?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eesti 200 seisukoht on see, et seda ei peaks tegema, ja ka ma isiklikult seda ei toeta.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Me mõtleme teiega paljudes küsimustes ühtemoodi. Ma tahtsin teie peal testida ühte mõtet, mis mul on pikka aega olnud ja mis tundub mulle väga loogiline. Äkki see on midagi, mille te võiksite ministrina oma portfelli [võtta, et seda edasi ajada]? Nimelt, me teame, et üha suuremal osal Eesti inimestest on kaks kodu. Inimesed jagavad oma aega kahe kodu vahel. Mina olen üks selline inimene. Minul on üks kodu Tallinnas, teine on Hiiumaal. Ma olen pikalt mõelnud, et sellistel inimestel peaks olema valik ka oma maksuraha jagada kahe omavalitsuse vahel ehk põhimõtteliselt omada kahte sissekirjutust. Üks neist võiks olla esimene sissekirjutus, teine siis teine sissekirjutus. Maksuraha võiks ka vastavalt jaguneda kas 60 : 40; 80 : 20 või hoopis 50 : 60, nagu ütles kunagi üks kuulus Soome sportlane. Mis te arvate sellest mõttest? Kas sellise mõtte võiks Eestis ellu viia ja kas see võiks aidata teatud piirkondade arengule kaasa?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma küll ei olnud meie sissekirjutussüsteemi loomise juures. (Raimond Kaljulaid saalist: "Mina ka mitte!") Jah, me olime siis liiga väikesed selle jaoks. Aga see mõte kõlab huvitavalt. Küsimus on selles, et kui on kaks kodu ja on tahe toetada piirkondi, siis on võimalik ennast ju maakoju sisse kirjutada. See võimalus on olemas. Aga see raha jagamine kõlab iseenesest huvitavalt. Ma täpselt ei oska vastata sellele, mis see endaga kaasa toob, kuivõrd see praeguse süsteemi segamini ajab ja kuidas seda on võimalik hallata. Ütleme, et kui vastus sellele küsimusele on see, et see ei ole eriti keeruline, siis ma arvan, et see on väärt mõte, mis tasub kaalumist.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Regionaalpoliitika on kahtlemata oluline horisontaalne teema, aga eraldi rõhutaksin ma selle tähtsust rahvastikupoliitika jaoks. Ene-Margit Tiit on oma arvukates intervjuudes välja toonud, kuidas regionaalpoliitika on üks rahvastikupoliitika aluseid. Maal on rohkem lapsi, seal on oluline, et oleks lasteaiakohad ja teenused olemas ning huviringid kättesaadavad. Kuidas teie oma portfellis plaanitavaid tegevusi selle nurga alt vaatate, kuidas need võiksid toetada rahvastikupoliitikat ja sündide arvu kasvu?

Eks see rahvastikupoliitika ole muidugi laiem teema. Üks oluline komponent on selles usk tulevikku ja kindlustunne. Ma arvan, et see on ka üks koht, kus riigil on võimalik kaasa aidata. Kui kindlustunnet on rohkem, inimesed teavad, et nad suudavad ka maapiirkonnas lastele toidu lauale panna, siis see kindlasti aitab pereplaneerimisele kaasa.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Mul on tõeliselt hea meel, et veel kell üheksa õhtul olete te siin nii olulist küsimust arutamas ja teile läheb korda meie regionaalne toimetulek. Ma ütlen kohe välja, et tänan ka ministrit. Vastused olid minu hinnangul sisulised ja ette valmistatud ning tema etteaste läks korda. Kõiki tahke, mille kohta me küsisime, ta ei avanud. See annab mulle lootust, et ministeeriumis pannakse tõepoolest kokku plaani, kuidas siiski elu maapiirkondades elavdada, et see päris välja ei sureks. Nagu me teame, oleks see ka julgeolekuoht, sest kui ei ole enam inimesi maapiirkondades, eriti piirialadel, ei ole naabrivalvet, siis leiab pahalane kohe võimaluse sealtkaudu sekeldusi alustada. Niimoodi. Tervitan veel kord oma vanu kolleege regionaalpoliitika osakonnast [ja loodan, et] nad jätkavad nende meetmete lauale käimist, sest minu mälu järgi on meetmestik tegelikult olemas, mõjusad hoovad on riigil olemas. Aga iseasi on, härra minister Terras, see, kuidas te suudate veenda oma koalitsioonipartnerit, Reformierakonda, keda tegelikult ei ole aastate jooksul see probleem, et regioonid tühjenevad inimestest, sisuliselt huvitanud. Ja mis puudutab tulumaksusüsteemi, seda, et siiamaani [eraldatakse] kohalikele omavalitsustele üksikisiku tulumaksu 2009. aasta tasemel, kriisieelsel tasemel, seda ei suvatseta tõsta sellele tasemele, kus ta oli omal ajal, siis siin tuleb ikkagi prõmmida Jürgen Ligi ukse peale ja öelda talle, et ta selle ülbitsemise ära lõpetaks. Loomulikult on ka ettevõtete tulumaksu puudutav võimalik viia piirkondade ehk kohaliku omavalitsuse tasemele, et kohalike omavalitsuste juhtkonnal tekiks motivatsioon kaubelda, et ettevõtjad looksid just piirkondlikke töökohti. Kohalike omavalitsuste juhtidel ei ole motivatsiooni seda teha, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Riigil on olemas hoovad, ma kordan. Hendrik Terras küll lahkus siit, aga ta võibki ära minna, sest mina arvan, et ta täitis oma osa täna ära. Aga Piret Hartmanile, sotsiaaldemokraatide põllumajandus‑ ja regionaalministrile, on mul ikkagi tagasiulatuvalt paar küsimust. Tema käis siin septembris 2024 arengukava tutvustamas ja ta ütles need sõnad, et ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus küsimustele, milliseid linna‑ ja maapiirkondi see eelnõu või see otsus mõjutab, kas see suurendab või vähendab lõhesid piirkondade vahel, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik, kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida. Kuldsed sõnad minister Hartmanilt, õiged mõtted, millele me ju kirjutaksime alla kõik, kes me elame maapiirkondadele kaasa. Kuid selle juures, head sotsiaaldemokraadid, oli üks suur aga: Hartman esindas valitsust, kelle võimuses oli teha selliseid eelnõusid ja selliseid otsuseid, et see plaan, mida ta meilt küsis, siin ka ellu viidaks. Tegelikult ei esitanud neid küsimusi mitte Hartman, vaid neid esitas kogu aeg opositsioon. Valitsuse ja tema enda tegevus siin saalis, kui makse tõsteti, oli ju sellele kõnele risti vastupidine. Me rääkisime, et tänavu või eelmisel aastal lahkusid või lahkuvad [Põlvamaalt] riigiasutused: Maksu‑ ja Tolliamet, Transpordiamet ootab järge. Rahvusringhääling tegi pika uudise, kuidas riigi mõtteviisi ühtlasest arengust on muudetud. Teenuseid ei ole kõigis maakonnakeskustes enam tarvis. Riik lihtsalt pakib Põlva maakonnas asju kokku. Vallavanem Rõigas ütles toona, et kui teenused puuduvad, siis on ka väga keeruline kedagi maapiirkonda või väiksemasse asulasse elama meelitada. Pole ime, et Tallinna linnaregiooni elanike arv on ületanud 600 000 inimese piiri ja see arv kasvab veelgi. Kas mul on äkki vaja lisaaega?

Tundub nii. Aga paneme siis kolm minutit otsa. Kolm minutit.

Ma nii palju küll ei võta, aga aitäh! Sellele, mida regionaalminister Hartman eelmisel sügisel kõnepuldis väljendas, tuleb lisada, et nii ta ise kui ka tema erakond sotsiaaldemokraadid vajutasid rohelist nuppu, et läbi läheks kõik maksutõusud, mis ebaproportsionaalselt kahjustavad maainimeste toimetulekut, suurendavad lõhesid, suurendavad ebavõrdsust. Kordame: käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, tulumaksu tõus, aga ka ülejäänud maksutõusud ning kärped, eriti huviringi[tasu] kärbe suurperede laste ja lastega perede arvelt tekitasid olukorra, kus [maal] elamine muutus just noorele elujõulisele perele järjest võimatumaks. Nendes asjades tuleb valitsuskoalitsioonil ikkagi peeglisse vaadata, loomulikult ka Eesti 200‑l ja nende noorukesel ministril, kes enne küsimustele vastas. Maapiirkonnad ja äärealad vananevad. Sinna jäävad elama vanemad inimesed, kes mingil hetkel meie hulgast lahkuvad. Kuigi minister Hartman ütles, et ta paneb punast regionaalpoliitikale vastu töötavatele poliitikatele, siis tema sõnad [olid tegudele] täiesti vastupidised. Mina loodan, et minister Hendrik Johannes Terras, kui ta neid meetmeid välja töötab, meile puldist tühje sõnu ei loobi. Ta vähemalt ei luba meile midagi ja siis ei lähe tegema vastupidist, vaid püüab ära teha nii palju, kui on võimalik. Minu andmetel riigil need hoovad täiesti reaalselt on. Soovin talle jõudu koalitsioonipartneri Reformierakonna murdmisel, et tõeliselt seista maapiirkondade ja regionaalpoliitika eest, sest kui rääkida regionaalsest ebavõrdsusest, peab sellele järgnema ka mõni reaalne valitsuse samm, mis seda ebavõrdsust reaalselt vähendab ja hoiab kohalikke inimesi siiski selle piirkonna küljes. See on ka meie julgeolekupoliitiline eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Hea eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Kõik üle interneti jälgijad! Kõigepealt võib-olla sellest, et kuulates ministri vastuseid jäi kõlama selline veidike ebakindel toon. Kuna minule läheb see valdkond väga-väga korda, meie jaoks Kagu-Eestis on see elu ja surma küsimus, siis kindlasti soovitaks ja julgustaks head kolleegi, endist kolleegi ja tänast ministrit, julgemalt nendel teemadel sõna võtma. Kindlasti olen ka omalt poolt valmis pakkuma mõtteid ja tuge, et selles valdkonnas koostööd teha, kuigi meie erakonnad enam koos valitsusse ei kuulu. Aga mõningad mõtted jäid minule ettekandest ja siin saalis toimunud diskussioonist kõrvu. Kõigepealt see, kui härra minister ütles, kas piiri äärde julgeb või tasub praegu investeerida. Ma arvan, et sellist küsimust ei tohiks meil riigi tasandil olla. Vastupidi, olukorras, kus me panustame väga palju riigi kaitsevõimesse nii rahaliselt kui ka ajaliselt, teeme riigina ja rahvana tohutuid pingutusi, peaks minu arust üks oluline sõnum olema see, et me just nimelt investeerime sinna, näitamaks naabrile, et mitte ühtegi tolli [oma maast] me kunagi ära ei anna. Mida rohkem on selles piirkonnas elu, seda vähem on ka meie naabril soovi meie maale tungida. Teine mõte, mis mul jäi pisut hinge kriipima, oli see pangakontoritega seonduv. Tegelikult on see ikka päriselt kurjast, kui olukorras, kus pangad teenivad Eestis kolossaalseid kasumeid ja me ise riigina või õigemini Euroopa Liidu poliitikaga aitame kaasa sellele, et need kasumid oleks maksimaalsed, ei ole võimalik hoida Eesti maakonnakeskustes alles kontoreid. See on küll koht, kus tuleb pankadega väga tõsiselt läbi rääkida. See ei ole normaalne. Vähemalt ühel Eesti suuremal pangal, kes [pakub] erinevaid teenuseid, peaks olema kontor igas Eesti maakonnakeskuses. Selle nimel tuleb võidelda. Kindlasti on Riigikogus mitmeid inimesi, kes samamoodi mõtlevad, ja me aitame sellele ka kaasa. Üks laiem mõte üldse regionaalpoliitika ja maaelu suhtes. Jääb selline mulje, et oh, millised väetid, kes te kuskil [kaugel] elate või olete, kogu aeg on teil midagi vaja. Aga ma ütlen, et tegelikult on vastupidi, Eesti suurtel keskustel on just maapiirkondasid vaja. Me ju pidevalt saadame nendest kaugematest piirkondadest koolitatud lapsi, väga haritud noori inimesi nendesse linnadesse ja nad hakkavad seal nii-ütelda makse teenima ehk palka saama ja nendele linnadele maksu maksma. Meie oleme tegelikult selle inimkapitali tootjad suurtele linnadele. Kui küsida, kas maapiirkondade toetamine on kulu või investeering, siis vaieldamatult on see investeering. Mina arvan, et Eesti riik on ikkagi pidanud äärmiselt palju mõttetult kulutama, kuna meil ei ole olnud piisavat ja normaalset regionaalpoliitikat. Suurte globaalsete mõjudega võib-olla ei olegi võimalik sada protsenti võidelda, aga neid protsesse saab aeglustada. Me näeme, kui palju peab tegema kulutusi. Näiteks ei jätku koolikohti ega lasteaiakohti Tallinnas ja Tallinna ümbruses, neid ei jätku Tartu ümbruses, samas on väga paljudes Eesti piirkondades korralikud rekonstrueeritud hooned olemas. Kõik sõltub sellest, milline on suhtumine, kas soovitakse, et sinna elu alles jääb. Tõesti on hea meel selle üle, millega julgustaks ka praegust ministrit edasi minema: eelmise ministri Piret Hartmani plaan, regionaalne tööstuspoliitika. Meil ei ole tegelikult alternatiivi. Tuleb väga selgelt kitsaskohad likvideerida, et suunata suuremaid investeeringuid maapiirkondadesse. See on ainukene võti, mis aitab kaasa sellele, et oleks tööandjaid, oleks piisavalt tasustatud töökohti. Üks töökoht mingis suurettevõttes annab kaudselt ju veel neli töökohta juurde, teenuste [osutamise mõttes]. Lisaks on võimalik kohapeal igasuguseid muid, omavalitsuse poolt pakutavaid teenuseid saada, see veel sinna juurde. Kindlasti ma arvan, et üks väga hea näide on Eestis olnud Setomaa, ka sealsed regionaalprogrammid, mille mahtu pole muidugi viimastel aastatel jõutud eriti palju suurendada, aga tegelikult on näha, kuidas on väikese rahaga, kuid selle kogukonna jaoks tuntava rahaga suudetud ikkagi elu käima tõmmata. Seda tasub väga tähele panna. Vahendid ei ole olnud suured. Selliseid julgemaid regionaalpoliitika näiteid maapiirkondadesse investeerimise kohta peaks olema rohkem. Tihtipeale on meie programmid sellised, et veidike nagu midagi on, aga olulist mõju need ei tekita. Mõju peab olema ikkagi selline, et see ka reaalselt elu edasiminekule kaasa aitaks. Kui meil on olemas Ida-Viru programm, siis on selge, et tulevikus peab olema ka Kagu-Eesti programm, muidu lihtsalt ei ole võimalik võidelda nende probleemidega, mis on Ida-Virumaal ja ka näiteks Kagu-Eestis. Nii et sellega tuleb edasi minna. Võib-olla üks väike näide. Ka siin eelnevalt kõnelenud kolleeg rääkis sellest, kuidas valitsuse juhterakond on suhtunud regionaalpoliitikasse. Ega see ei ole väga toetav olnud. Kui muidu öeldi, et näete, vaadake, omavalitsustel on raha küll, aga kui me soovisime Robin Hoodi meetmega seda pisut ümber jagada, siis see tuli väga-väga vintskelt. Aga sellist piirkondade toetamist on hädasti vaja. Kas nüüd on mul aeg läbi? Aitäh!

Aeg on varsti läbi, jah. Tegelikult on veel viis sekundit. Aga aitäh! Nii. Nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Anname kolm minutit lisaaega.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Arupärimine on maapiirkondade teemal. See on üks oluline ja südamelähedane teema nii mulle kui ka kogu EKRE erakonnale. Maal hakkama saamine ja toimetamine tähendab, et väga [suurel määral on tagatud] Eesti riigi julgeolek ja ka Eesti riigi eksisteerimine. Rene Kokk küsis ministrilt, milline on Eesti 200 kui ühe valitsuserakonna poliitiline vaade tuleviku regionaalpoliitikale, maapiirkondade hakkama saamisele ja nende elujõulisusele. Paraku ministrilt vastust ei tulnud. Need vastused, mis ta arupärimise neljale küsimusele andis, olid kokku pandud ministeeriumis. Kahjuks tuleb öelda, et väga mitmed faktivead olid sees. Oli juttu poodide kinnipanekust ja toodi häid näiteid, kui külakogukond võtab poepidamise enda peale. Toodi välja Lüganuse talupood. Tuleb öelda, et Lüganuse talupood pandi juba kaks ja pool aastat tagasi kinni. Seda talupoodi ei eksisteeri. Miks ta tookord kinni pandi? Just seetõttu, et olid kõrged sisendhinnad, pluss veel elektri kõrgem hind ja inimeste ostujõu vähenemine. Me võime rääkida ja räägime Kagu-Eestist ja Ida-Virumaast. Me ei saa hakata neid teineteisele vastandama. Tegelikult me oleme kõik üks Eesti ja me peame kõik, igas regioonis hakkama saama. Piiriäärsetest regioonidest [sõltub] Eesti julgeolek. Kui me neid piirkondi ei toeta, siis meil ei saa mitte mingist julgeolekust juttugi olla, ei riigikaitselisest julgeolekust ega toidujulgeolekust. Nüüd riigi kohalolekust. Ma olen Ida-Virumaalt valitud. Eesti 200 ministrid tahtsid kinni panna Jõhvi kohtumaja. Pärast suuri arutelusid ja suuri vaidlusi ka siin Riigikogus, kui opositsioonierakonnad juhtisid sellele tähelepanu, jäi see otsus tegemata. Samuti pandi kinni Kiviõli töötukassa kontor. Narvas pandi SEB kontoris kinni vastuvõtt. Ja minister räägib meile siin e‑kaubandusest, e‑tellimisest ja e‑poodidest! Tulgem tagasi selle juurde, kui minister rääkis ühistranspordist. Aga meil teed lagunevad nii, et augud on põlvist saadik, ja ühistransporti pakkuv ettevõte on öelnud, et ta keeldub sõitmast bussidega külade vahel, sest see lõhub busse ja on kahjumlik. Ja siis tulla välja mõttega, et hakkame e‑poodidest tellima, siis saab autodega tuua toitu maapiirkonda, teadmata või nägemata seda, mis see maksab, mis maksab koju tellimine. Jah, linnade ümbruses on see võimalik, aga kui lähed linnast 30 kilomeetri kaugusele, siis see ei ole alati võimalik. Kaugtöö, et teeme kaugtöökohad. Me ei ole suutnud internettigi igasse maapiirkonda viia. Tulla välja mõttega, et nüüd läheme kõik kaugtööd tegema, ei ole eriti ratsionaalne. Pigem on see nagu selline hea sõna, et nüüd hakkame kõik kaugelt tööle. Kui meil pole internet välja ehitatud ja sidekulud on Eestis vaata et Euroopa Liidu kalleimad, siis kuidas see vaene maapiirkonna elanik saab kaugtööd teha? Kogu selle teema kokkuvõtteks võib öelda, et maapiirkonnas hakkama saamiseks pead sa ikka väga rikas inimene olema. Sulle on nüüd automaks selga lajatatud. Ühistransport ei liigu. Liikuvusreform ei toimi. Tõusis kütuseaktsiis, bensiiniaktsiis 1. maist. Suvel tõuseb käibemaks. Tõsteti maamaksu, mis otseselt puudutab maapiirkonnas hakkama saamist ja maapiirkonna inimeste elujõulisust. Ministrile tuleb soovida jaksu ja oma poliitilise nägemuse ellurakendamist, et ministeerium hakkaks selle kõigega tööle ja meil oleks järgmiste arupärimiste abil võimalik saada täpsemalt teada, kuhu on jõutud ja mis on ikkagi need tegevused, et maapiirkondade eluolu parandada. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes meid vaatavad! Regionaalpoliitikast on täna minu kolleegid juba nii palju rääkinud, et raske on midagi juurde lisada. Aga muret tekitab see, et paistab, et Eestis hakkab asulat [tähendama] ainult kirik ja kõrts või kõrtsi asemel pood, aga need pannakse ka kinni. Ei tea, mis varsti seda tähendama hakkab. Jumal tänatud, et veel kirikud on, aga neid ka igas asulas ja külas ei ole. Raskeks läheb. Kuidas saabki kerge olla, kui kõik teenused kaovad kohtade pealt ära? Võtame kas või arstiteenuse. Kuidas vanainimene saab kuskile maakonnakeskusesse, kui teed on auke ja killustikku täis, mustkatet ei ole ja me sellega ei tegele? No ei tegele. Meil ei ole raha, räägitakse. Siis ongi küsimus, et kus see regionaalpoliitika on. Kauplused pannakse kinni, koolid pannakse kinni. Koolid on vähemalt see kultuurikatel, mis kohapeal on. Vaatamata sellele, et on õpetajate puudus, saaksid head, tublid õpetajad, kes maapiirkondades veel on, tööd edasi teha ja kogukonda üleval hoida, aga kool on kinni ja lapsed lähevad minema. Kuhu õpetaja läheb? Muidugi leiab ta omale töökoha, kuna õpetajatest on tugev puudus. Ja postkontorid – isegi sada aastat tagasi oli igas külas oma postkontor. Töötukassa ja ülejäänud teenused, mis peaksid olema igas omavalitsuses – kõik on kinni. Väga kurb pilt on see tegelikult. Ma tahaksin tänada just omavalitsusjuhte, kes teevad kas või midagi, et seda olukorda päästa. Me räägime väga palju Lõuna-Eestist, Ida-Virumaast ja millest iganes. Aga ma ütlen teile selle kuldse ringi kohta, kus ma ise elan, et eks nendel omavalitsustel ole täpselt samasugused mured, lihtsalt seal on rohkem inimesi ja rohkem lapsi. Uskuge mind, nemad on ka hädas, kuidas nad – kuigi need omavalitsused oleks nagu rikkad – hakkama saavad. Pole koole. Lapsi on, aga koole ei ole. Vastupidine pilt. Kuskil Lõuna-Eestis on võib-olla kool ja kena staadion ehitatud, aga lapsi ei ole, sest teenuseid ei ole, riik neisse ei panusta. Nii et mis ma võin öelda. Ma kindlasti toetan neid meetmeid, mis on olemas ja mis on regionaalselt paika pandud, aga tõesti, ka teised piirkonnad vajavad investeeringuid. Võtame kas või need küsimused, mida me hakkame veel täna käsitlema: Rohuküla rongiliiklus, see on ka ju regionaalpoliitika; praamipiletid saartele, see on ka regionaalpoliitika, praamiühendus saarte vahel. Kõik tahetakse kuidagi ära võtta ja ära lõhkuda. Aga me peame ehitama, mitte lõhkuma. Ma kutsun valitsuskoalitsiooni üles, et tegeleme sellega. Kui te tahate, et keegi teid abistab, siis küsige Keskerakonnalt abi, me aitame. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Regionaalpoliitika ja rahvastikupoliitika on tõesti need baas‑ või aluspoliitikad, millele rajatakse kõik, mis Eestis toimub. Võib öelda, et majanduspoliitika on oluline, hariduspoliitika on oluline. Jah, aga need toimuvad kusagil. Kui [poliitika] toimub kogu Eestis või mõjutab kogu Eestit, siis on see regionaalsus, ning kui ta meie inimestele mõjub, ja nii see on, siis sõltub see mõju sellest, kui palju neid inimesi on ja kus nad elavad. Nii et rahvastikupoliitika ja regionaalpoliitika on iga valitsuse väga olulised töövaldkonnad. Ma küsisin ministrilt täna valimissüsteemi kohta, mida tahetakse pisut muuta. Sain vastuse. See on minu meelest korrektne ja hea vastus ses plaanis, et kohalike omavalitsuste volikogud on valitud kohalike inimeste poolt ja just selleks, et mitte esineda väga väljapoole, vaid tõesti selleks, et lahendada kohalikele inimestele olulisi teemasid. Ma mõtlen siin just eriti maapiirkondi, sest linnalises keskkonnas [elama] harjunud inimene võib mõelda Tartus või Tallinnas, et võib-olla on probleemid sarnased, ja ta suurt vahet ei näe. Aga kaugetes kantides on ikkagi see elu säilitamine seal niivõrd fundamentaalne vajadus, et sellest saavad aru kohapealsed inimesed, kes tunnetavad oma nahal, kuidas nende lapsed peavad kaugel [koolis] käima, kuidas nende lapsed lähevad juba gümnaasiumis [õppimiseks] kodust ära, edaspidi lähevad nad niikuinii, ja ei tule enam tagasi. Või kuidas nad peavad oma tehnikat – põllumehed näiteks või ka autovedajad või lihtsalt inimesed, kes vajavad transporti – lõhkuma kehvadel teedel. See kõik on kohapeal hästi tunnetatav ja sellepärast on vaja, et omavalitsused esindaks kohalikke inimesi. See mõte, mis valitsuse juhtival erakonnal Reformierakonnal on tekkinud, et nüüd võiks teha niimoodi, et kohalikel [valimistel] võiks kandideerida ükskõik kes, ükskõik, kus ta elab, võib kaugetes kantides tuua muidugi tublisid televisioonist tuttavaid inimesi valimisnimekirjadesse. Võib-olla nad tõesti mandaadi omandades loobuvad sellest ja annavad selle oma nimekirja pidi edasi kohalikule inimesele, aga see tekitab mõttetut segadust ja on tegelikult anomaalne. Kohalik [volikogu] on ikka kohalike inimeste, kohapeal elavate inimeste esindus. Kui need inimesed, kes on juba aastaid olnud pühendunud, võib-olla on sisse registreeritud mujale ja elavad osa aega mujal, aga on sealt pärit, see on nende kodukoht näiteks, registreerivad ennast tagasi sinna elanike registrisse ja maksavad maksugi seal, kuigi osa aega elavad linnas või kusagil mujal, siis nemad võivad kindlasti esindada ka kohalikku kogukonda. Aga päris rivitult anda, et ükskõik kes kust Eesti otsast võib kandideerida ükskõik kuhu, kuhu erakond aga saadab, see ei ole normaalne. Nii et edu Eesti 200‑le nende positsioonide kaitsmisel, et see Reformierakonna plaan läbi ei läheks. Mulle tundub siiski, et regionaalpoliitikas on see krõks Eestis juba toimunud. Me räägime kujundlikult Suur-Tallinnast, sest siin elab ja töötab enamik Eesti elanikest ja see on muutnud mõtlemist. See mõtlemise muutus on ohtlik just selle tõttu, et ei panda näiteks tähele, et mingid asjad Eesti Vabariigis ei ole iseenesestmõistetavad, vaid toimuvad tänu eelmiste põlvkondade otsustele või teiste loodud tingimustele. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Näiteks võtame Tallinna linna, kuhu kõik Eesti maksumaksjad on loonud suurel hulgal riigiasutusi, kus töötavad põhiliselt Tallinnas ja lähivaldades elavad inimesed, kes maksavad siia ka maksu. Aga need töökohad on loodud ju kõigi Eesti inimeste poolt. See on nagu lumepall, mis veereb. Kui me ei anna endale aru, et see väike keskus, kus juba tegelikult elab enamus [inimestest] ja kuhu tuleb enamus investeeringutest, peab tegelikult eraldi regionaalpoliitiliste meetoditega toetama ülejäänud Eestit, et seda ebavõrdselt veerevat lumepalli natukenegi peatada, siis on varsti muudes piirkondades lihtsalt lõpp nii investeeringutel kui ka elutingimustel. Üks asi veel. Mõelgem selle peale, et mõni aasta tagasi avaldati statistika, et Maalehte telliti linnadesse rohkem kui maale. Me peame oluliseks, isegi kui me elame linnas, et Eestis oleks igal pool elu ja [normaalsed] elutingimused. Meile meeldib mõelda ennast järjepidevalt seotuks mingi maakohaga, meist väga paljudel on maakodu. Aga mõelgem, kui selles piirkonnas, kus meie maakodu on, kus meie juured on, lakkab elu, seal ei ole siis enam ju võimalik tagada turvalisust. Seal ei ole võimalik leida, lugupeetud linnamees, sinu suvila või ka isatalu remontimiseks enam töökäsi. Sulle murtakse sisse ja turvafirma ei jõua sinna kohale. Mõelgem selle peale, et kõigi meie elukvaliteet muutub, kui me elanikkonnana ei suuda enam kogu Eesti territooriumi piisaval määral katta, nii et tõepoolest oleks kõik piirkonnad ühendatud ühe rahva jaoks, üheks majandussüsteemiks, üheks elukondlikuks kogukonnaks. Selle tõttu on ka filosoofiliselt väga oluline regionaalpoliitika lõpuni ära tunnetada. On väga oluline, et need inimesed, kes esindavad rahvast, kõiki regioone siin Riigikogus ja valitsuses, teeksid oma tööd, igapäevaselt mõeldes kogu Eestile, mitte ainult oma konkreetsest kogemusest – kes on eliitkoolist, kes on mingist muust kohast –, vaid mõeldes, kuidas mõtlevad teised või kuidas läheb elu nendes piirkondades, kus mina ei ole ühtegi päeva veetnud, aga äkki on teistel inimestel teised argumendid. Ühesõnaga, mõelgem kõigile elanikele, kes siin Eestis on, siis on regionaalpoliitika paigas.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head parlamendisaadikud! Austatud minister! Tõsi ta on, et tänases Eestis ei ole tähtsamat ülesannet kui keskmise Eesti pere toimetuleku [parandamine] ja sissetulekute suurendamine. Seda on võimalik kahtemoodi teha. Üks tee – mida mööda, ma julgen öelda, paremvalitsus on läinud – puudutab toetuste laialijagamist mööda Eestit. Minu arvates ei ole toetuste jagamine ja toetuste peal inimeste heaolu parandamine kõige mõistlikum ei rahanduspoliitika ega majanduspoliitika. Miks ma seda ütlen? Sellepärast, et kui sa ei tee pingutusi regionaalarengus, kui sa ei suuna majandust pealinnast väljapoole, siis selle tagajärjeks on inimeste väiksemad sissetulekud, ja selle tagajärjeks on see, et me kogume maksuraha kokku ja jagame mööda Eestit rohkem laiali, sest meie seaduste järgi paljud inimesed ei tule oma eluga toime, nagu peaks. Ma ei räägi ainult nendest inimestest, kelle sissetulek on väike, vaid ma räägin nendest inimestest, kes teenivad täiesti normaalset keskmist maapiirkonna palka. Kõige mõistlikum viis Eesti inimeste heaolu parandamiseks üle Eesti, väljaspool Harjumaad, on panustamine töökohtadesse ja ettevõtlusesse. Sotsiaaldemokraadid töötasid valitsuses olles regionaalministri eestvedamisel välja regionaalse tööstuspoliitika plaani. Selle plaani, kuidas rohkem töökohti liiguks Harjumaalt väljapoole väiksematesse piirkondadesse, nagu Valgamaa, Põlvamaa, Ida-Virumaa, saared, Läänemaa, Pärnumaa. Kõik need piirkonnad vajavad rohkem parema palgaga töökohti, et inimesed saaksid paremini ära elada, et Eesti peredel läheks paremini. See regionaalne tööstuspoliitika sisaldas endas järgmisi komponente. Kui sa soovid mingisuguse x arvu töökohti luua – tööstus, me teame, ei ole midagi sellist, mida sa saad nihutada ja nii riiki petta –, siis riik [rajab] sulle vajaliku elektrivõrguühenduse. Kui sa soovid sinna piirkonda teataval [hulgal] töökohti luua, siis riik [rajab] sulle sinna avaliku raha eest vajaliku sideühenduse. Kui te küsite, kust see raha tuleb, siis selle jaoks on raha olemas. Sellest rahast, mille eest Elering paneb siin Harjumaal maa alla kaableid, võib võtta ära 10% ja öelda, et see läheb kõigile neile ettevõtetele, kes maapiirkondadesse tööstustöökohti loovad, et inimestel parem elu oleks. Selle ettepaneku üks osa oli selles, et kui sa lood teatud arvu töökohti, näiteks 20 töökohta Valgamaale, siis sa saad ka tööjõumaksusoodustuse, ehk sa pead sotsiaalmaksu järgmised viis või seitse aastat näiteks maksma ligi poole võrra vähem. Sellisel juhul liiguksid tõesti töökohad majanduses väljapoole suurlinnu. Lõppkokkuvõttes, kui me vaatame seda ebavõrdsust, mis Eestis aina suuremaks läheb ja mis ei puuduta enam vaid väiksema palgaga inimesi, vaid ka keskmise palgaga keskmist Eesti peret, siis selle vähendamise kõige mõistlikum koht on majandus, majandussüsteem. See tähendab seda, et Eesti valitsus peab lõpuks tunnistama, et pealt vaadates ja lihtsalt regulatsioone luues, lihtsalt bürokraatiat vähendades ei ole võimalik saavutada seda, et maapiirkondades elu paremaks läheb. Ma loodan tõesti, et tänane regionaal‑ ja põllumajandusminister leiab endas selle julguse, leiab endas selle tahte ja ei vii mitte ainult lihtsalt valitsusse, vaid viib koalitsiooniläbirääkimistele sotsiaaldemokraatide väljatöötatud regionaalse tööstuspoliitika plaani ja ütleb: "Sõbrad, see tuleb meil ära teha! Hakkame rohkem majandust, hakkame rohkem ettevõtlust nügima Harjumaalt välja, et sinna tuleks parema palgaga töökohad, et Eesti inimesed elaksid ära!" Ehk siis võrguühendused neile ettevõtetele, kes töökohti loovad, nii internet kui ka elekter. Muideks, ettepanek on ka soodsam elekter mitte ainult suurtele ettevõtetele, kes on energiaintensiivsed, vaid neile ettevõtetele, kes maapiirkondades töökohti loovad. See oli üks etteheide Eesti 200 poolt, mille tõttu sotsiaaldemokraadid [valitsusest] välja visati. Ma loodan, et minister, kes on jõudnud sellesse ametisse, leiab, et see mõte oli tegelikult hea ja tuleb ära teha. Nii et jõudu tööle! Ootame!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.