Законопроект об изменении Закона об организации оказания медицинских услуг (заявление пациента о нежелании продления жизни) (604 SE) – первое чтение.

Läheme tänase kaheksanda ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (patsiendi elulõpu tahteavaldus) eelnõu 604. See on eelnõu esimene lugemine ja ettekandjaks on sotsiaalminister Karmen Joller. Palun!

Tervist, head kolleegid! Tervist ka Riigikogu aseesimehele! Ka mina tervitan veteranide lähedasi ja tunnustan väga seda panust, mida need inimesed on andnud meie riigile ja meie rahvale. Annan ülevaate seadusest, seaduseelnõust hetkel veel, mida on väga kaua oodanud nii arstid kui ka patsiendid. Selle seaduse väga suur eesmärk on vähendada inimeste kannatusi ja anda arstidele paremad võimalused inimeste kannatuste leevendamiseks. Seda siis läbi selle, et me anname inimesele õiguse ise otsustada, milline on talle antav meditsiiniline abi tema elu viimastel hetkedel. Me teame kõik, et tervishoid on tänapäeval väga võimekas ja me suudame elus hoida inimest, kes võib-olla veel isegi viis aastat tagasi oleks meie seast lahkunud. Sageli aga näeme me ka seda, et elu pikendamine on inimese jaoks kannatus ja mõnigi inimene ei soovi elada edasi nii, nagu tervishoid seda võimaldab. Põhimõtteliselt on patsiendi elulõpu tahteavalduse näol tegemist inimese enda antud juhisega eelkõige meedikutele ja arstidele, aga ka kiirabibrigaadi juhtidele selle kohta, millist elu lõppu tema soovib ja mida ta kohe kindlasti ei soovi. Tahteavaldus on väga konkreetne ja sisaldab väga selgeid juhiseid, et tervishoiutöötajad saaksid seda üheselt mõista ja rakendada. Ja see regulatsioon, mida patsient, inimene on ette näinud, peab olema nähtav igal ajahetkel igale meedikule digiloos. Lisaks on tahteavaldus vabatahtlik: mitte kedagi ei survestata mitte kunagi selleks, vaid inimene ise otsustab, kui ta soovib selle vormistada. Selle saab alati tagasi võtta ja selleks ei pea tingimata minema tervise infosüsteemi, vaid seda võib teha ka suuliselt. Näiteks, kui inimene on otsustanud elu lõpus või mingis keerulises olukorras, et ta ikkagi soovib abi, siis piisab sellest, kui ta vaikselt seda sosistab ja keegi seda kuuleb. Samamoodi ei eelda tahteavalduse vormistamine digipädevust, vaid see eeldab seda, et inimene soovib seda, ja siis leitakse võimalus see paber skaneerituna digilukku viia. Seda ei rakendata, kui inimese tahteavalduses kirjeldatud olukord ei ühti olukorraga, mida meedik kohapeal näeb. Näiteks, kui inimene on kirjeldanud oma terviseseisundit ja ei soovi näiteks vähi korral ühte ja teist elu pikendavat ravimit, siis ei pea ta seda saama. Toon veel välja selle [mõtte], et tahteavaldus on vajalik ainult sellisel juhul, kui inimene ei ole võimeline ise oma tahet väljendama. Sellisel juhul, kui inimene on võimeline tahet väljendama, kui ta on teadvusel ja suudab suhelda, tahteavaldus ei rakendu. Oleks vaja täpselt aru saada, mida inimene tahab ja mida ta ei taha, ja et ka inimene ise mõistaks, mida üks või teine protseduur tähendab – näiteks neerudialüüs või intubatsioon … Need on keerulised sõnad. Isegi kui me üldjoontes teame, et neerudialüüs on neeruasendusravi, siis inimesed reeglina ei tea seda, mida praktikas tähendab see, kui seda rakendatakse. Milline on elukvaliteet, milline on enesetunne, milliste tegevustega ta tuleb igapäevaselt toime ja millistega mitte? Seetõttu on kohustuslik enne tahteavalduse kirjutamist arstiga konsulteerida. See võib olla ükskõik [mis eriala] arst: perearst või raviarst, kellega inimene vahetult kokku puutub. Inimene saab, nagu ma juba ütlesin, seda igal ajal muuta ja tühistada, nii kirjalikult kui ka suuliselt. Soovi korral saab inimene kaasata konsultatsioonidele ka usaldusisiku, kes kaitseb tema huve ka siis, kui ta ise seda enam tulevikus teha ei suuda. Toon välja veel selle, et tahteavaldus koostatakse tavaliselt enne, kui inimene on sattunud raskesse olukorda, ja seda soovitatakse teha isegi päris noortel inimestel. Kui mina olen näiteks see inimene, kes soovib seda koostada, pean ma olema täie mõistuse ja täie teadvuse juures. Seda ei saa teha siis, kui minuga on juba halvasti. Siis ei saa seda avaldust enam teha. Sest näiteks, kui me räägime sellisest haigusest nagu dementsus, siis selle puhul ei ole inimene enam sageli otsustusvõimeline. Sellisel juhul tahteavaldust teha ei saa. Tahteavaldus sisaldab hästi selgeid juhiseid sellisteks olukordadeks, mida inimene soovib reguleerida. Mainisin näiteks vähki, aga see võib olla ka õnnetus või mis iganes muu olukord. Ja ma toonitan ka seda, et tahteavaldus ei ole mitte mingil moel seotud abistatud enesetapu või eutanaasiaga, kus aidatakse inimese surmale aktiivselt kaasa. Tegemist on sellise olukorraga, kus inimese elu lõpp saabuks nii või teisiti, lihtsalt meditsiin ei pikenda elu lõpu saabumist. Rakendada saab seda, nagu ma juba mainisin, arst, kes puutub kokku inimesega, kes on sattunud olukorda, kus ta enam suhelda ei saa, või siis kiirabibrigaadi juht, kelleks võib olla ka õde. Mul on tunne, et ma olengi põhilise ära rääkinud, ja ma arvan, et teil võib olla ka küsimusi või soove seda kommenteerida. Sest nagu ma mainisin, seda on arutatud aastaid ja see on tegelikult nii patsientide kui ka arstide seas väga oodatud seadus.

See on kõik?

Jah.

Aitäh! Ja tõepoolest, teile on küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellele eelnõule on lisatud materjalid, kus räägitakse ka Euroopa riikide praktikast selles valdkonnas. Need materjalid pärinevad, tõsi, Läti Seimi analüütikaosakonnalt mõne aasta tagusest ajast. Aga minu küsimus teile on, kas on mõni riik, kellelt me oleme siin selles eelnõus rohkem eeskuju võtnud.

Jah, me oleme järginud Saksamaa eeskuju. Ka need materjalid on sellele eelnõule lisatud. Tegelikult on sarnast praktikat väga mitmetes Euroopa riikides, näiteks Taanis ja Austrias. Ühesõnaga, neid [näiteid] on palju. Aga meie oleme lähtunud hästi palju Saksamaa praktikast just selle pärast, et Saksamaa näeb ette esiteks [rangelt soovitusliku] konsultatsiooni arsti juures ja teiseks detailse arutelu selle üle, mida inimene tahab ja mida mitte. Näiteks Soomes ei ole arsti konsultatsioon kohustuslik ja seetõttu kirjutab inimene selle avalduse sageli omakäeliselt, mis ei pruugi olla meedikutele üheselt mõistetav, see võib olla liiga umbmäärane. Näiteks võib ta paluda mitte teha elu pikendavat ravi. Aga seal on jällegi [küsimus]: mis meetodit täpselt kasutatakse? Võib-olla ei oleks see tegelikult sellele inimesele vastumeelne. Kuna Saksamaa mudel oli detailne, siis otsustasime me selle kasuks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Väga delikaatne teema. Tavaliselt on niimoodi, et sünnist armastame me kõik rääkida, aga kui tuleb hetk, kui hakatakse surmast rääkima, siis see ei ole kõige parem teema. Tihtipeale loetakse seda tabuteemaks, me teame seda. Nüüd, mu küsimus puudutab eelnõu [sõnastust]: patsiendi elulõpu tahteavaldus. Kui te arutasite seda, kas ei olnud paremat viisi seda kirjeldada? Kas see oli kõige parem [mõte] nimetada seda elulõpu tahteavalduseks? Riigid kasutavad eri variante. Miks [tehakse seda] just praegusel hetkel? Tõesti, seda seaduseelnõu või mõtet on siin arutatud ja arendatud päris pikka aega. Ja kõik need muud aspektid, mis puudutavad ealist iseärasust … Miks see ei võinud [puudutada] mitte 18‑aastasi, vaid vanemaealisi …

Teie aeg!

… ja miks ei ole tähtaegu seatud, nii nagu paljudes riikides on?

Esiteks, see nimetus. Tegelikult oli selle eelnõu puhul esialgne tööversioon "patsiendi testament". See on kasutusel paljudes riikides. Aga testament tähendab meie õigusruumis midagi, mis räägib sellest, mis juhtub pärast surma. Aga see avaldus räägib olukorrast enne surma. See termin valiti selleks, et see ei läheks segamini [terminiga, mis hõlmab] pärast surma toimuvat tegevust. Tahteavaldus viitab sellele, et inimene avaldab ise soovi – see on vabatahtlik. Me ei räägi siin näiteks nõusolekust, mis viitab teinekord ikkagi teisele positsioonile. [Tahteavaldus] eeldab inimese enda aktiivset soovi. See on [vastus] esimesele küsimusele. Miks nüüd? Sest see sai nüüd valmis. Tegelikult on sellest räägitud aastakümneid. Aga see konkreetne protsess sai alguse aastal 2020, selle algatasid arstlikud erialaühendused ja Sotsiaalministeerium tuli kaasa. Seda on menetlenud väga mitmed ministrid: siinolijate seast Tanel Kiik ja Riina [Sikkut]. Mina olen nüüd see, kes selle nii-öelda vormistab, aga tegelikult väga suure töö on teinud ära eelnevad ministrid ja ka Peep Peterson. See eelnõu sai valmis, me jõudsime aruteludega sinnamaani, kus me jõudsime konsensusele. Tegelikult pani selle seaduseelnõu kokku väga väärikas töörühm, kuhu kuulusid eetikud, teadlased, arstid, poliitikud, huvigruppide esindajad ja nii edasi. Väga lai kaasatus on olnud selle eelnõu puhul. Vanus. Mis vanus see siis on, kui inimene võiks hakata surema? See on selline filosoofiline küsimus. Kui mina räägin perearstina – mida ma nüüd kahjuks enam ei ole, sest ma ei saa [selles ametis] töötada – näiteks noorte inimestega tervislikest eluviisidest, siis ütlevad nad tavaliselt, et nad ei tahagi vanaks elada. Kui ma küsin, mis see vanus võiks olla, mil nad tahavad ära surra, siis nad ütlevad, et maksimaalselt 60. Meie, kes me oleme juba keskeas – ja mõned hakkavad juba jõudma üle keskea piiri –, teame, et 60-aastane inimene on täiselujõuline ja võib-olla naudib elu täiel rinnal. Ma olen näinud ka 100-aastast inimest, kes naudib elu. Me ei saa öelda, et see on vanusest sõltuv, millal peaks hakkama surmale mõtlema. Lisaks, surm võib tulla igal hetkel või õnnetus võib juhtuda igal hetkel, ka noore inimesega. Meil on noori inimesi, kes on liiklusõnnetuse tagajärjel jäänud halvatuks, kaelast altpoolt. Inimene elab ja kannatab tegelikult. Teda hoitakse meditsiiniliste vahenditega elus. Aga kui tal on olemas seesama tahteavaldus, siis on selle inimese soov see, et teda ei hoitaks elus. Meil elavad sellised inimesed tihti ka ilma meditsiinilise abita, neid see seadus ei puuduta. Ja tähtajad. Tähtaeg piiraks õiguskantsleri hinnangul inimese vabadust ja õigust otsustada omaenda tervise ja oma elu üle ja see piiraks tema enesemääramisõigust. Seetõttu me ei piira tähtaegadega. Küll aga saame me luua süsteemi, kus näiteks teatud perioodi järel tuleb inimesele meeldetuletus küsimusega, kas ta soovib seda muuta ja uuesti läbi mõelda oma tahteavalduse. Sest nagu ma juba rääkisin, noore inimese vaade elule on üks, aga kui ta saab vanemaks, siis on see teine. Ma arvan, et see üle vaadata on mõistlik mõte.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Mu küsimus langeb tegelikult eelkõneleja küsimusega enam-vähem kokku. Ma räägin ka sellest, et see on tähtajatu, nii nagu eelkõnelejagi ütles. Seda ei lugenud ma kuskilt välja, et see vaadatakse ümber. Ma sellepärast küsin. Ma arvutasin välja, et kui selle teeb praegu 20-aastane inimene, siis ta kasutab seda tegelikult võib-olla 60 või 70 aasta pärast. Jumal ise teab, missugune ravi on siis. Võivad olla väga spetsiifilised protseduurid või ravivõtted, millest me võime keelduda. Jumal teab, missugune keemiaravi siis on või kes teab, missugused ravivõtted on. Meil on igasuguseid pabereid kodus. Me ei [pruugi mäletadagi, mis pabereid me oleme kunagi] täitnud. Selles mõttes ma väga pooldan seda, et inimesele tuletatakse meelde, et ta vaataks selle nimekirja üle. Kas ta [soovib endiselt loobuda] sellest, millest ta tookord loobus?

Mina pooldan ka seda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Aitäh, et te tõite selle vajaliku teema siia saali aruteluks. Ma tean, et te viite siin neid diskussioone kindlasti suure vastutustundega läbi. Minu soov on kuulda veel kord selle kohta, mis puudutab noori inimesi, kes on teinud elulõpu tahteavalduse. Siin eelpool kõneleja rääkis elu lõpust. Kuidas me saame rääkida noore inimese puhul elu lõpust, kui ta on terve? Aga kui juhtub õnnetus ja ta on vormistanud elulõpu tahteavalduse – ta ei ole tegelikult seda olukorda tahteavalduses ette näinud. Aga tahteavaldus digiloos ütleb, et palun mind mitte mingisugusel juhul elustada või torude külge jätta. Kuidas arstid sellisel puhul käituma peavad? Tegelikult me teame küll neid näiteid, kus on tuldud koomast välja, on tuldud elule tagasi, täiesti tervena.

Noore inimese vigastused ja kannatused on miski, mis arste ka väga käivitab, just inimest aitama. Me teame, kui võimas on inimese organism. Me teame, mil moel suudavad noored paraneda. See on väga imeline teinekord. Nad on vahel kas vigastuste või haiguste tõttu päris surmasuus, aga tulevad sealt välja. Selle tõttu hindavad arstid prognoosi kindlasti teistmoodi kui juba väga väärikas eas inimese puhul. Siin lähtutakse kindlasti arsti kaalutlusotsusest: kui nähakse mingitki paranemisvõimalust ja nähakse, et selle noore inimese elukvaliteet tulevikus on selline, nagu ta ise soovib, siis seda kindlasti ei rakendata. Siin lähevad käiku arstieetika põhimõtted, mida me õpime ülikoolis esimesest päevast peale. See on nii automaatne. See on umbes sama automaatne, et kui mulle räägitakse tervisest, siis ma ei räägi seda [teavet] edasi. Samamoodi kaitseme me alati patsienti. Alati! Ütleme, noore inimese puhul olukorras, kus tema aju enam ei reageeri, ta on näiteks ajusurmas, ei ole enam tagasiteed. Arstidel on olemas hindamiskriteeriumid, mille järgi nad otsustavad, kas [on võimalik] tagada [soovitud] elukvaliteeti, [kas on võimalik] koomast välja tulla. Ka koomaseisundil on tegelikult väga mitmeid astmeid. Ajusurma puhul ei ole enam tagasiteed.

Aitäh! Eero Merilind, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea minister! Väga oluline seaduseelnõu. Öelge palun veel kord, kas inimene võib juba ise koostatud tahteavaldust uuendada või tühistada.

Loomulikult, igal ajal, nii suuliselt kui ka kirjalikult. Ta võib minna ka uuesti arsti juurde ja küsida, mida ikkagi üks või teine protseduur või termin täpsemalt tähendab. Ta võib minna ja küsida üle, see ei ole mitte mingil moel piiratud. Ta võib minna ka küsima teist arvamust teise arsti käest.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust. Esiteks, milliseid meetmeid plaanitakse teavitustööks, et inimesed oleksid teadlikud oma võimalusest koostada elulõpu tahteavaldus? Teine [küsimus] puudutab tervishoiutöötajaid. Kuidas neid kõiki koolitatakse, et nad saaksid sellise emotsionaalselt raske ülesandega hakkama?

Teavitustöö ja koolitused on ette nähtud küll, aga väga konkreetseid plaane ei ole tehtud, sellepärast et see jõustub 2027. aasta jaanuarist. Koolitus on kindlasti vajalik, eriti meedikutele, et nad saaksid aru, milles see täpselt seisneb, sest ma arvan, et meedikute seas on ka kohati segadust, sest kõigega ei jõua alati kursis olla. Aga kui me hakkame sellest avalikkuses rohkem rääkima, kasutama klassikalisi kommunikatsioonivõtteid, et [teavet] inimesteni viia, siis kasutame samu võtteid ka meedikute peal, et neid informeerida. Meil on näiteks hästi populaarsed erinevad e-koolitused, millel meedik saab osaleda siis, kui ta soovib, ja sealt, kust ta soovib. Ma arvan, et see on üks hea lahendus. Aga ma usun, et kõiki neid võimalusi kasutatakse. Kindlasti on koolitust ja teavitustööd vaja.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu arust see näide, mille te tõite selle 20-aastase nooruki puhul, kes ütles teile, et ta võib-olla tahabki 60 aasta vanuseni elada, [räägib tegelikult sellest], et noorest peast mõtled sa ühtemoodi ja kui sa saad vanemaks, mõtled hoopis teistmoodi. Sellest lähtuvalt on kindlasti mõistlik vaadata see ajaline pool üle, mis vanusest võib sellist avaldust teha. See on kindlasti väga oluline. Teine pool on jällegi need tähtajad. Me teame väga hästi, kuidas sa mõnikord lihtsalt unustad. See võib päris kibedasti kätte maksta. Aga kas teil on teada, milline on ühiskonna tunnetus selle seaduseelnõu suhtes ja kas on olemas arvud, mingisugune ülevaade sellest, kui palju oleks see minevikus võinud puudutada patsiente? Kas on olemas mingi uuring selle kohta, mida inimesed sellest tegelikult arvavad?

Seda statistikat meil ei ole, sest seda on võimatu teha. Sellised oleks- ja poleks-hinnangud on alati väga ebatäpsed. Seda ei ole. Arvamusküsitlust ei ole minu teada. Aga selle probleemi on tõstatanud arstid ise. Seda on läbi arutatud mitmete patsiendiorganisatsioonidega ja lisaks on seda läbi arutatud väga mitmete arstlike organisatsioonidega ja kõik on näinud selle vajalikkust. (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et välisriikides on uuringuid tehtud, aga ma ei oska sellele küsimusele hetkel vastata.

Suur tänu! Kolleeg Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma julgen küll arvata, et selle eelnõu vastuvõtmisel on ühiskond astunud väga-väga selge sammu oma arengus edasi. Aga mul on kõigepealt puhttehniline küsimus. Selle eelnõu jõustumise ajaks on märgitud 1. jaanuar 2027. Miks sellega nii kaua aega läheb? See on üks asi. Aga sisulise poole pealt oleks mul täpsustav küsimus. See eelnõu käsitleb ju ikkagi eelkõige inimese teadvuseta olekut ja tema soovi just sellise seisundi puhul. Täpsustan üle selle, et teadvusel olles peale õnnetust saab inimene ka ju tegelikult praegu öelda meditsiini- või tervishoiutöötajatele oma tegeliku soovi selle kohta, kuidas temaga käituda tuleks. On see õige?

Jah, see on õige. Kui inimene on teadvusel ja võimeline suhtlema, isegi käemärkide või miimika abil, ja kui see on meedikutele arusaadav, siis [tahteavaldus] ei rakendu. Teadvuseta oleku kohta toon veel lihtsalt välja selle, mida ma ka juba ütlesin, et teadvuseta olekul on eri sügavused või astmed. Minestades oleme me ka teadvuseta, ainult mõneks sekundiks. Me räägime ikkagi [olukorrast, kus inimesega] ei ole üldse võimalik suhelda. Põhimõtteliselt, kui inimene on võimeline suhtlema, isegi kui ta on natuke teadvusel, siis me ei rakenda seda. (Hääl saalist.) Jõustumistähtaeg on selline, sest digilahendused on vaja välja arendada ja koolitused on vaja teha.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on tõeliselt hea meel, et see seaduseelnõu on täna meie ees. Kindlasti on see õigel teel. Ma küsiksin sellise küsimuse. On selge, et oma tahteavaldusega ütleb patsient tegelikult, et ta ei soovi, et sekkutaks tema loomuliku suremise protsessi. Aga see ju ei tähenda, et ta jäetakse üksi. Tal on võimalus saada palliatiivset ravi, see tähendab valu vaigistamist ja ebamugavustunde vähendamist, isegi omastega suhtlemise võimalust, aga palliatiivravi peab talle kättesaadav olema. Noor minister, kuidas meil on täna lood palliatiivravi pakkumise võimalustega? Kas võiks olla, et suuremat ressurssi suunatakse ka just palliatiivravi võimaldamisele, et need, kes oma otsuse teevad, võiksid kindlad olla, et neid siiski toetatakse sellel raskel teekonnal elu lõpu poole?

Kolleeg Sutrop teab hästi kogu seda sisu, kuna oli ka selles meeskonnas. Tõesti, aitäh selle tohutu töö eest! Palliatiivne ravi on hetkel kättesaadav ja ka mina perearstina oskan rakendada palliatiivset ravi. Palliatiivne ravi ei ole mõeldud ainult inimesele, kes on päris elu lõpus, vaid teinekord ka inimesele, kes on mingiks teatud perioodiks "rivist väljas" ehk haige. Võib-olla me mõtleme ka parimat toetavat ravi. Nii parima toetava ravi kui ka palliatiivravi puhul on meil plaanis ikkagi tõsta kompetentsi, luua kompetentsikeskused ja alustada ka arstide ja õdede parema koolitamisega. Mina oma perearstipraksises rakendasin mõlemat, nii palliatiiv- kui ka parimat toetavat ravi. Aga võib-olla on kolleege, kes seda ei oska. Neil peavad olema võimalused neid teadmisi omandada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me jõudsimegi praegu proua Sutropi küsimuse ja teie vastusega sinna punkti, et ideaalis, seaduse järgi peab palliatiivravi olemas olema, aga tegelikult seda kõigile abivajajatele ei ole. Seda on veel vaja korraldada ja [on vaja inimesi] koolitada. Jõudu tööle! See on väga vajalik. Aga mina küsin teie käest nüüd [tahteavalduse] rakendamise kohta. Te ütlesite ennist, et arstid, kes on andnud Hippokratese vande, peavad igal juhul elustama. Me oleme selle eelnõuga andmas õiguse ka kiirabibrigaadi juhile [tahteavaldust rakendada]. Kas te olete kindel, et kiirabibrigaadi juht on alati arst?

Ei ole. Tähendab, [kiirabibrigaadi juht] ongi õde, ma isegi mainisin seda enne. Tõepoolest, see õigus on antud nendele arstidele ja õdedele, kellel on õigus konstateerida inimese surma ehk kes on koolitatud. Arstid on kõik selleks koolitatud, aga ka kiirabibrigaadi juhtidest õed on koolitatud, et hinnata suremise protsessi või surma. Kui nüüd õde või arst ei näe kiirabis seda inimest piisavalt, siis mitte keegi ega mitte miski ei keela tal võtta see inimene kaasa ja viia haiglasse, kus on rohkem aega tegeleda inimese läbivaatuse ja seisundi tuvastamisega. Sellepärast et alati ei olegi võimalik öelda, mis seisus inimene parasjagu on. Seda rakendatakse ikkagi ainult nendes olukordades, mis on väga selged. Näiteks inimesel on pikaajaline raske haigus, mis on jõudnud finaalstaadiumisse. Sel ajal, kui kiirabi sõidab inimese juurde, on tal tavaliselt aega dokumentidega tutvuda. Kui ta on jõudnud nendega tutvuda ja kui ta saab aru, et see on just see olukord, siis tal on õigus seda põhimõtet rakendada. Kui me räägime inimestest, kes on pikaajalist rasket haigust [põdedes] või näiteks ka lihtsalt kõrge vanuse tõttu jõudnud agooniasse … Agoonia on protsess, kus on teatud etapid, mis viivad lõpuks surmani, see on surmaeelne protsess. See võib teinekord kesta ka päevi. Kui inimene on selgelt väljendanud, et ta soovib surra näiteks kodus või et ta ei soovi elu pikendavat ravi, ja see olukord langeb kokku [olukorraga, mida meedik kohapeal näeb], siis praegu, kui meil seda tahteavaldust ei ole, viiakse see inimene sageli oma raskeimal eluhetkel näiteks EMO‑sse, kus tehakse veel võib-olla lisauuringuid, mis põhjustavad talle kannatusi. Tegelikult me teame kõik, kui halb on, kui sind transporditakse olukorras, kus sa juba niigi ennast halvasti tunned ja ei ole ka lootust, et paremaks läheb. Sellisel juhul ma arvan, et need inimesed saaksid abi, saaksid kasu sellest, kui kohale tulnud kiirabimeedik – kui ta on ka õde –, seda tahteavaldust rakendab, aga seda ainult juhul, kui ta saab olla täiesti kindel, et see on just see olukord.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! See on selles mõttes raske teema, aga sellepärast peavad kõik asjad üheselt selged olema, et kõik ühtemoodi aru saaks. Loen seda seaduseelnõu ja siin [on kirjas]: "Esmakordset elulõpu tahteavaldust on õigus koostada tingimusel, et arst on isikut nõustanud." Kui esmakordselt [tahteavaldust tegema] minnakse. Järgmine paragrahv ütleb seda: "Kui isik ei saa elulõpu tahteavaldusele ise digitaalallkirja või omakäelist allkirja anda, annab allkirja tunnistaja arsti juuresolekul." Ma küsin, kes on sellel esimesel nõustamisel arsti juuresolekul, kas tunnistaja, kes annab allkirja, või isik, kes ei saa ise oma tahteavaldust allkirjastada, ei digitaalselt ega elektrooniliselt. Keda siis lõpuks nõustatakse?

Nõustatakse ikka [seda inimest ennast]. Tunnistaja peab olema juures ja nägema, et see inimene saab aru. Aga otsustab ikka inimene ise. (Saalist öeldakse midagi.) Allkirjastada ei saa näiteks inimene, kelle käed ei liigu. Aga see ei tähenda, et ta ei kuule ja ei näe ja ei saa aru. Ikka inimene ise otsustab. Tunnistaja võib olla näiteks ka teine meedik, kes on juures, või ükskõik kes. Aga see inimene peab selgelt väljendama, et ta saab aru ja et ta on kindel selles.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle väga tähtsa eelnõu tutvustamise eest. Ühelt poolt on tegemist väga olulise muudatusega meie õigusruumis, teisalt tehnilise küsimusega. Kuna siin saalis on väga palju põhimõttelisi küsimusi kõlanud, siis küsin üle, kas olete minuga nõus, et inimesel on tegelikult kõik need õigused juba olemas: kehaline autonoomia, õigus olla nõus või mitte olla nõus raviga, keelduda ravi saamisest. Lihtsalt teatud olukordades ei ole eakal inimesel sageli võimalik oma õigusi rakendada. Nüüd, teie tutvustatud eelnõu muudab tegelikult need õigused, mis meil kõigil seaduse järgi olemas on, rakendatavaks ka nende inimeste puhul, kes ei ole võimelised oma tahet väljendama.

Riina Sikkut, palun!

Absoluutselt. Endine minister on väga hästi kursis, kuna see teema on olnud väga palju laual. Jah, me ei räägi lihtsalt õigustest, vaid põhiõigustest: enesemääramisõigusest, õigusest elule, õigusest tervisele. Ütleme siis teistpidi: õigus otsustada oma elu üle, õigus otsustada oma tervise üle, õigus otsustada selle üle, mida ma tahan, et minuga tehakse või ei tehta. See tõepoolest jõustab inimese põhiõigusi ja annab õigusi tegelikult juurde.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus puudutab järgmist. Tegemist on tulevikku suunatud eksistentsiaalse valikuga iseenda suhtes. Paljud olulised otsused tehakse kusagil notaris tunnistajate juuresolekul. Mismoodi see tehniliselt välja näeb? Mis on pädev elulõpu tahteavaldus?

Tehniliselt näeb see välja niimoodi, et inimene läheb arsti juurde. Enne seda on ta ära täitnud ankeedi. Ankeet kehtib täpselt [90] päeva ja selle [90] päeva jooksul peaks ta külastama arsti. Kui ta ei külasta, siis jääb see ankeet küll alles, aga kaotab kehtivuse. Kui ta jõuab arsti juurde, siis täidetakse koos arstiga ära digitaalne dokument, kus on kindlad küsimused, kindlad vastused ja on vabakäelise vastuse võimalus olemas. Inimesel võib olla soov lisada midagi, mis ei ole otseselt tema tervisega seotud. Näiteks kirikute nõukogu tõi välja, et inimene soovib võib-olla lisada, millise vaimulikuga pärast ühendust võetakse. Jällegi, nagu juba Riina Sikkut välja tõi, see aitab jõustada inimese õigusi olukorras, kus inimene ei ole enam suuteline oma tahet väljendama. Aga teine võimalus on see, et kui inimene ei ole digipädev ja ei suuda näiteks internetis ankeeti täita, siis saab ta seda teha paberil. Kõik dokumendid saab allkirjastada ja teha paberil, see [dokument] viiakse tervise infosüsteemi.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma püüan veel kord selgust saada, milline on olukord enne ja pärast selle seaduse rakendamist. Seda just teadvuseta olekus inimese puhul. Kuidas te seda kirjeldaksite? Kui mul on näiteks praegu valmis kirjutatud tahteavaldus paberina taskus või isegi käe peale kuidagi märgitud, mis minuga õnnetuse tagajärjel võiks juhtuda, kuidas siis käituda? Kas praegu ei ole arstil või [mõnel muul] tervishoiutöötajal, kes seda käsitleb, kohustuslik [tahteavaldust rakendada], kui ta selle leiab? Milline on olukord enne ja pärast seaduse vastuvõtmist? Palun tooge peamised erinevused välja.

Jah, teil on õigus. Praegu võib meil olla selline avaldus notari juures kirjutatud ja ka notariaalselt kinnitatud. Kui inimene läheb notari juurde avaldust tegema, siis on sel kindlasti hoopis teine kvaliteet. Notar ei tea, mis on neerudialüüs, intubatsioon või kopsude kunstlik ventilatsioon. Notari juures saab teha umbmäärase avalduse. Nagu ma mainisin, on Soomes kasutusel selline süsteem, kus inimene kirjutab [avalduse hästi vabas vormis]. Aga see toob kaasa selle, et arst ei pruugi aru saada, mida inimene täpselt tahab, ta ei saa alati kindel olla, kas inimene sai täpselt aru, mida toob kaasa see, kui näiteks abi jääb andmata. Praegu ei ole arstil kohustust seda notariaalset dokumenti järgida. Aga tahteavaldust on arstil kohustus järgida. Kui arst ise tunneb, et ta ei taha seda teha, sest see on vastuolus näiteks tema isiklike veendumuste ja südametunnistusega, võib arst paluda, et teine arst võtaks selle patsiendi üle ja tegeleks temaga edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et enne esimest nõustamist on vaja täita ankeet, mis kehtib [90] päeva. Nüüd, tahteavalduse tegija käib esmasel nõustamisel, aga tahteavaldust ei tee. Ma küsin, mis saab esmasest nõustamisest: kas see jääb jõusse või kaotab kehtivuse? Kas kuhugi jääb arsti märge või linnuke, et ta on esmase nõustamise teinud? Tahteavaldust minnakse tegema näiteks alles 15–20 aasta pärast, mitte [kohe pärast seda], kui toimus esmane nõustamine. Kas pärast esmast nõustamist on ette nähtud teatud aeg, mille jooksul tuleb tahteavaldus ära teha?

60 päeva on see aeg, mille jooksul võiks tahteavaldus olla vormistatud või siis ka mitte vormistatud, nii nagu inimene ise soovib. Kui esmane nõustamine on tehtud, siis ei tehta linnukest. Inimene annab vastused konkreetsetele küsimustele, kas ta soovib, et talle tehakse seda ja teist protseduuri või ei soovi. Inimene vastab: "ei soovi", "soovin", ja nii edasi. Kui küsimustik on täidetud – selleks võib kuluda mitu visiiti, isegi mitme arsti juures –, võib inimene, nagu ma enne mainisin, küsida ka teise eriala arsti või teise sama eriala arsti arvamust. Tahteavaldus jõustub hetkest, kui inimene on digiallkirja või omakäelise allkirja andnud ja see on jõudnud tervise infosüsteemi.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke seotud nii härra Jaansoni kui ka härra Alleri [öelduga]. Nagu me teame, siis õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et inimeste võimalust oma vaba tahet väljendada ei tohi piirata. Ma küsingi nende inimeste kohta, kes on juba notari juures käinud ja tahteavalduse teinud. Mis neist saab? Kas tahteavaldused jäävad kehtima?

Kehtib ikka. Aga nagu ma ütlesin, meedik ei pruugi sellest aru saada ja ta ei pruugi olla kindel, kas inimene sellest aru sai. Ikka kehtib. Meedik ei ole kohustatud seda järgima. Minu soovitus inimesele on – kui [see seadus] ükskord jõustub – teha see koos arstiga ära ja mõelda [põhjalikult] läbi see, mida ta tahab ja mida ta ei taha.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma mõtlesin pikalt, kas ma küsin seda või ei küsi. Te mainisite ise ka, et arste koolitatakse juba esimesel kursusel [vaimus], et nad on inimese päästjad. Kuidas ikkagi arst teeb oma mõttemaailmas nii suure pöörde ja teeb selle otsuse?

Me ei kannata kannatusi ja kui me näeme, et me pikendame kannatusi, siis me ei päästa inimest. Me päästame inimese kannatustest. See on see mõttemaailm. On võib-olla meedikuid, kes mõtlevad teistmoodi, või võib-olla on mõnel meedikul näiteks religioossed põhimõtted, mis ei luba abi sel moel andmata jätta. Siis saab ta anda selle inimese üle teisele arstile. Arsti kohustus on alati austada patsiendi autonoomiat, seda nii seaduse kui ka Hippokratese vande mõttes. Ka tänapäeval on inimesel võimalik keelduda ravist, keelduda abist ja kõikidest protseduuridest. Me alati austame seda. Me ei sunni inimest näiteks keemiaravi saama, kui ta ei soovi seda, kui ta ei ole selleks valmis. Me näeme seda palju. Isegi kui me näeme, et see kahjustab inimest – ja see teeb arstile teinekord väga haiget, kui inimene keeldub elupäästvast ravist –, siis me oleme ikkagi nõus selle inimese [otsusega]. Me aktsepteerime inimese tahet, sest see on arsti jaoks ülimuslik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kirjeldasite tõesti väga hästi seda, kuidas arste on koolitatud selliste aspektide peale mõtlema, mis valikud elu lõpus on või kuidas patsiendile tuge pakkuda. Kas te näete, et muutus võiks tegelikult tulla ka nii-öelda tavaliste inimeste puhul nagu mina? Kui tahteavaldust allkirjastada või koostada, siis peaks inimene need valikud lähedastega läbi rääkima, ise selgeks mõtlema. Elu lõpu ja surma teema, mida me tavaliselt vältida tahame, tuleb meile võib-olla lähemale. See ei ole tegelikult halb, kui me selle peale varem mõtleme. Seda tüüpi arutelud ühiskonnas ja nende valikute kirjapanek, millel ei ole seaduse jõudu, nagu te ütlesite – kui inimene tahab näiteks konkreetse kirikuõpetaja juuresviibimist või soovib üksi toas olla või tahab, et muusika mängiks või hingehoidja tema juures käiks –, ka selliste aspektide kirjapanek võtab koorma südamelt ära, sest soovid on kirja pandud, need on kõigile nähtavad. Suur osa inimesi soovib ikkagi elust lahkuja soove täita. Kas te näete, et see seadusemuudatus võimaldab saavutada sellist laiemat ühiskondlikku muutust?

Absoluutselt! Tegelikult tuleb hakata päris varakult surmale mõtlema. Nagu ma mainisin, et kui ma olen noori inimesi arstina nõustanud, on surmateema meie vastuvõttudel päris sage. Noored inimesed toovad ise selle välja ja väljendavad hirmu vanaduse ees. Me ei peaks ju vananemist kartma. Me kõik tahaksime surra kiiresti ja valutult, võib-olla une pealt. Aga tänapäeval võib suremine kesta aastaid või isegi aastakümneid. Inimesel võib olla väga raske haigus, aga me suudame teda elus hoida ja päris pikka aega täiesti mõistlikku elukvaliteeti hoida. Tänapäeval ei nimeta me vähki surmahaiguseks, vaid krooniliseks haiguseks. Ma olen näinud, kuidas inimene peab aastate jooksul tükk tüki haaval oma unistustest ja elukvaliteedist loobuma. See kohanemine on valus nii talle endale kui ka lähedastele. Surma peale peab kindlasti mõtlema varakult. Aga see ei tähenda, et elamine tuleb ära lõpetada. Kui me teeme need plaanid, nagu Riina Sikkut ütles, varakult valmis, siis annab see tõesti kindlustunde. Ühtlasi soovitan ma valmis teha ka näiteks pensioniplaanid, hakata juba noorena investeerima ja koguma, sest pension on samamoodi oluline. Isegi kui noor inimene arvab, et ta pensionini ei ela, on minu arvates hea koguda ja ennast surma puhuks nii materiaalselt kui ka vaimselt kindlustada.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkaks Riina Sikkuti küsimust. Ma arvan, et see on väga asjakohane, et oma kohustused ja võimalused tekivad ka patsientidele endale ja omastele. Aga kuidas neid toetada? Seda seaduseelnõu kohe alguses töögrupis arutades, juba viis aastat tagasi, [leiti], et tegelikult oleks vaja infolehti mitte ainult arstidele, vaid ka näiteks omastele või patsientidele endale. Kõige olulisem on võib-olla see, et seal on ju ka nii-öelda B-osa, mille puhul me tegelikult Lätilt idee saime. Te ütlesite enne, et see on Saksamaa eeskuju põhjal tehtud, aga Lätilt tuleb see idee, et sa võid ka vabas vormis kirjeldada, mida sinu jaoks hea surm tähendab. Ilmselt tuleb neid informeerida sellest, et nad ei saa teha nii-öelda materiaalset testamenti, ei saa raha jagada, küll aga saavad läbi mõelda, mida nende jaoks hea surm tähendab. Aga kuidas toetada inimesi selles? Kas ministeeriumil võiks olla vahendeid näiteks mingisuguste videote tegemiseks või võib-olla mingisuguse telesaatesarja jaoks, et see teema ei oleks enam inimeste jaoks nii hirmutav?

Margit Sutrop, palun!

Materiaalset testamenti saab teha teises kohas. See ongi nüüd see notariküsimus. See tuleks ka varakult ära teha, eks ole. Meil on selline väga morbiidne teema täna. Aga hea, kui me siin seda arutame, ja ma loodan, et ka inimesed kodudes arutavad, ka oma lähedastega. Kindlasti kasutame me kõikvõimalikke kommunikatsioonivahendeid, olgu see video või infoleht. Inimesed tarbivad infot väga erineval moel. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult võiksid sellele mõelda väga erinevad eagrupid. Ma usun, et kui me oleme selle seaduse siin ühel päeval vastu võtnud ja kindlasti ka pärast tänast esimest lugemist tekib ühiskonnas jälle arutelu, vahest meedias, aga miks mitte ka mõnes TikToki videos. Ka kõik Riigikogu liikmed, kes leiavad, et see on oluline teema, võiksid rääkida sellest oma inimestega, kes neid kuulavad. Meil on väga erinevas vanuses erinevaid sihtgruppe. See on, ma arvan, väga universaalne teema, millest me kõik võiksime rääkida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes te olete õhtul jäänud siia saali, need, kes on oma tubades, ja [teised] inimesed! Tõepoolest, viimase tunni jooksul [on arutletud] väga keerulistel ja rasketel teemadel. Selleks et me saaksime siit koju minna siiski mõistlikus meeleolus, teen komisjonis toimunust väga pragmaatilise kokkuvõtte. Kõigepealt, komisjon arutas 14. aprillil eelnõu. Kõigepealt kuulasime ära ministri ettekande ja seejärel said küsimusi küsida komisjoni liikmed. Millised olid peamised murekohad või huvi[punktid]? Näiteks tunti huvi, kas elulõpu tahteavaldust, mis on sisestatud tervise infosüsteemi, saab kasutada ainult siseriiklikult või ka mõnes teises riigis. Vastuseks saime, et riikide seadusandlus on erinev ja kõnealune elulõpu tahteavaldus on mõeldud kasutamiseks eeskätt Eestis. Tunti huvi ka potentsiaalselt sellise olukorra vastu, kui noor, täisealine, teo- ja otsustusvõimeline inimene on teinud elulõpu tahteavalduse, milles ta on märkinud, et ta ei soovi elustamist, aga satub ootamatult autoavariisse. Kas sellisel juhul rakendatakse automaatselt tema elulõpu tahteavalduses märgitut ehk loobutakse elustamisest? Saime vastuse, et liiklusõnnetuse korral pole isik sagedasti teada ehk ka tahteavaldus ei ole teada. Kiirabibrigaad tuleb kohale, alustab inimese elustamist, ta viiakse kiiresti haiglasse, talle antakse vajalikku abi. Kui ta on stabiliseeritud ja kui ta on saanud diagnoosi, prognoosi ning selgub, et tema seisund vastab tema tahteavalduses kirjeldatud seisundile, [saab alles siis rakendada ja peab rakendama] elulõpu tahteavaldust. Tegemist ei ole automaatse tegevusega igas ootamatus olukorras, vaid tuleb veenduda, et tegemist on seisundiga, mida on tahteavalduses kirjeldatud, ja siis järgida [inimese] arvamust. Öeldi ka, et fraktsioonides ei ole eelnõu tutvustamas käidud, ja minister andis nõusoleku käia erinevates fraktsioonides eelnõu tutvustamas. Minule teadaolevalt on kokkuleppeid juba sõlmitud või on need sõlmimisel, mis on minu meelest igati mõistlik. Kõik fraktsioonid saavad põhjalikult tutvuda ja arutada. Oli küsimus koolituse kohta, aga ka koolituse kohta andis minister täna selgitusi. Tõepoolest, tervishoiuteenuse osutajad peavad koolitust saama selleks, et pakkuda tulevikus elulõpu tahteavalduse [teemal] nõustamist. Võib-olla on oluline veel üks nüanss välja tuua. Me arutasime komisjonis seda, kas elulõpu tahteavaldus võiks anda ühiskonnale vale signaali. Meil on olnud palju kriise ja inimesed [võivad olla] haavatavad. [Küsiti], kas elulõpu tahteavaldus ei või tõugata inimesi tundma, et nad on kohustatud nii-öelda tegema ruumi noorematele. Sellele küsimusele minister ka vastas, aga lühidalt on vastus see, et tegemist ei ole tõepoolest eutanaasiaga, tegemist ei ole abistatud enesetapuga. Esimesel juhul on eeldus see, et arst sekkub vahetult inimese lahkumise protsessi, teisel juhul luuakse turvalises keskkonnas inimesele vahendid, et ta saaks seda ise teha. Täna [arutluse all oleva] eelnõu puhul, mida ka komisjonis tutvustati, räägime me elulõpu tahteavaldusest, mille puhul saab täisealine, teovõimeline, otsustusvõimeline inimene arstiga nõupidamise tulemusel sisestada tervise infosüsteemi oma soovi, oma tahte selleks puhuks, kui on saabunud seisund, mida ta ei soovi pikalt kannatada. Enne kui ma tulen otsuste juurde, annan ma teada, et meil olid külalised komisjoni istungil. Nimelt Priit Sibul ja Varro Vooglaid tulid komisjoni, mõlemale anti ka võimalus küsida. Priit Sibul küsis selle kohta, kui paljudele on seni [tahteavaldus] koostatud. Pille Saar vastas, et tegemist on olnud 16 riigi praktikaga, mida me oleme saanud analüüsida. Tegelikult jättis ta ütlemata selle, mida ma nüüd ütlen: 16 riigi praktika kohaselt on 5–10% täisealisest elanikkonnast teinud elulõpu tahteavalduse. See ei ole liiga suur hulk meie elanikkonnast. Härra Varro Vooglaid tõstatas samuti juriidilisest vaatevinklist äärmiselt olulise küsimuse: kui inimene on teinud elulõpu tahteavalduse ja tervishoiuteenuse osutaja jätab selle täitmata, millised on õiguslikud järelmid? Tõepoolest, ministeeriumi jurist vastas, et õiguslik järelm on kohtuvaidlus, sellepärast et inimese tahet, inimese autonoomiat oma keha üle, väljendatud tahet läbi elulõpu tahteavalduse tuleb järgida. Enne kui ma loen ette pragmaatilised otsused, [lisan, et] olen teinud õiguskomisjonile ettepaneku saata arvamus avaldamiseks. Tänaseks oleme me saanud õiguskomisjonilt konsensusliku toetava seisukoha. Tänan selle eest! Nagu tavaks on, on muudatusettepanekuteks aega 10 tööpäeva. Otsused on järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 23. aprillil. Meil oli hääletus, kus poolt oli 4 ja vastu 2 sotsiaalkomisjoni liiget. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja – selles küsimuses oli meil komisjonis konsensus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Siin toimus hääletus: esimese lugemise lõpetamise poolt oli 4, vastu mitte ühtegi ja erapooletuid 3 saadikut. Lõpetasime komisjoni [istungi] tõdemusega, et tuleb täpsustada ka patsiendi vaadet elulõpu tahteavaldusele, kaasata arutellu veel täiendavalt Eesti Kirikute Nõukogu, kes minule teadaolevalt kirjalikku arvamust eelnõu kohta pole esitanud, ei poolt- ega vastuarvamust. Me kutsume tõepoolest kõiki sihtgruppe veel kord komisjoni arutelule, et nii delikaatne, tundlik, aga väga oluline teema saaks põhjalikult käsitletud ja ka kõik Riigikogu eri fraktsioonide liikmed saaksid oma küsimused ära küsida ja oma seisukohad avaldada. Kutsun kõiki üles tegema muudatusettepanekuid, milleks on ette nähtud tavapärane aeg. Aitäh! Ootan küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Jüri Jaanson, ma ei saa teile seda kolmandat küsimust kahjuks anda, sest kokku saab esimese lugemise puhul mõlemale ettekandjale esitada kaks küsimust. Sama puudutab ka Riina Solmani. Ma ei saa kahjuks teile neid küsimusi anda. Seega, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile ei ole.

Suur aitäh teile, kallid kolleegid!

Aga, head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimissoove tõepoolest on. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid ja arstid, patsiendid ja kõik huvilised, kes meid kuulavad! Reformierakond toetab seda eelnõu, sellepärast et see on patsiendi parimates huvides. Selle ülesandeks on kaitsta patsiendi autonoomiat, tema võimet otsustada enda elu ja surma üle ka pärast seda, kui ta peaks olema otsustusvõimetus seisundis. See tähendab anda teada oma soovidest etteulatuvalt ja olla kindel, et neid soove ka järgitakse. Seni sai patsient elu pikendavast ravist keeldumise vormistada notari juures, nagu siin ka varem juttu oli. Ta võis kirjutada oma soovi paberile ja panna selle taskusse, aga polnud mingit garantiid, et see jõuab kriitilisel hetkel arstideni, kes peavad tegema otsuse, kas elustada, paigaldada hingamisaparaat või toitmissond, määrata antibiootikumid või teha mõnda muud elu pikendavat protseduuri. Nüüd tekib see lootus, et kui patsient on teinud terviseportaalis elulõpu tahteavalduse ja on õiguslikult sätestatud, et patsiendi tahte järgimine on arstile kohustuslik, saab patsient olla kindel, et tema tahet järgitakse. Miks see oluline on? See on oluline, sellepärast et me tahame kontrollida. Me tahame elada, aga me teame, et surm on loomulik elu lõpp. Aga see on hirmutav, ja hirmutav ka sellepärast, et me ei saa kontrollida, kuidas me sureme. Kuni me oleme otsustusvõimelised, saame me ise öelda, mida meiega võib teha ja mida mitte. On oluline ka see, et meie omaksed ei pruugi teada meie soove. Praegu konsulteerivad arstid omastega. Olles olnud kahe suure haigla, kliinikumi ja PERH-i eetikakomitee liige, tean ma juhtumeid, kus arstidel on raske otsustada, sest omaksed omavahel kaklevad. Palliatiivravi arstid ütlevad, et pole harvad need juhud, kus inimesel polegi lähedasi, kes saaks öelda, mida patsient tegelikult tahab või võiks tahta; mis on tema arvatav tahe. Me teame, et tänases Eesti ühiskonnas on surm tabuteema, vähesed on lähedastega surmast ja elu lõpust rääkinud. Teame ka seda, et meditsiiniteaduse ja tehnoloogia areng on inimeste elu oluliselt pikendanud. Arstid, keda õpetati selles vaimus, et nad peavad hoidma ja säilitama elu, on täna olukorras, kus nad saavadki meditsiinitehnoloogia abiga seda pikendada, aga ei suuda tagada inimeste soovitud elukvaliteeti ja hoida ära elu pikendamisega seotud kannatusi. Seetõttu on kogu maailmas olukord selles mõttes teine ja ka arstide jaoks teine, et nad peavad mõtlema selle peale, mis on mõttetu ravi või milline elu pikendamise viis ei ole patsiendi parimates huvides – võib talle põhjustada valu või kannatusi. Patsiendi elulõpu tahteavaldusega arvestamise kohustus on suur muutus arstidele, keda on Vana-Kreeka filosoofi Hippokratese vaimus õpetatud: arst teab, mis on patsiendile hea, ja arsti peamine ülesanne on säilitada elu. Seetõttu on see suur väljakutse arstidele ja mul on hea meel kuulda, et arstide koolitamiseks ja nende toetamiseks kavatseb Sotsiaalministeerium ka ressurssi eraldada. Ma usun, et siin oleks vaja ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga koostöös leida need viisid, kuidas arste toetada. Meie viimases töögrupis Sotsiaalministeeriumi juures oli ka arstiteaduskonna esindaja professor Ruth Kalda, kes vastutab õppeprodekaanina arstide koolitamise eest. Mul on usku, et see tuleb. Kavandatud muutus on kooskõlas kaasaegse meditsiinieetika printsiipidega, millest esimene nõuabki patsiendi autonoomia ehk enesemääramise õiguse austamist. Me oleme ikka veel Eestis tegelikult astumas sammu paternalistlikust meditsiinist patsiendi autonoomia ja usaldusliku vahekorra juurde. Palun kolme minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Teine printsiip on heategemine, kolmas mittekahjustamine, ja nende printsiipide keskselt mõtlemine on meie arstide jaoks, ma arvan, siiski veel päris suur väljakutse. Nüüd saab kõigil täisealistel otsustusvõimelistel inimestel olema võimalus panna kirja, millises olukorras olles nad ei soovi enda elu pikendavaid protseduure. Pärast pikki vaidlusi jõudsime sinnani, et kirjapandu nõuab teatud olukordades ja kontekstides, kus tundub, et kliiniline kontekst ei vasta sellele, mida patsient tegelikult kirja on pannud, ka arsti interpretatsiooni. See annabki võimaluse päästa näiteks noort enesetapjat või seda noort inimest, kes 20-aastaselt kirjutas, arvates, et ta jõuab sellesse olukorda kaheksakümneselt, aga satub näiteks otsustusvõimetusse seisundisse, kus arstid ei peaks arvestama mitteelustamise soovi. Patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduseelnõu ettevalmistamine on olnud väga pikk protsess. See algas 18. septembril 2020 Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldatud konverentsil "Patsienditestament inimese autonoomia teenistuses", kus doktor Katrin Elmet rääkis vajadusest suurendada patsientide autonoomiat ja muuta võimalikuks keelata elu pikendavad protseduurid olukorras, kus ravi on mõttetu. Arstide liidu ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töögruppi kutsusime osalema erinevate eetikakomiteede, arstide seltside ja organisatsioonide esindajad. Kokku pidasime 13 koosolekut, kus töötasime läbi kõik need küsimused, mida ka täna siin küsiti: kuidas tahteavaldust nimetada; mille kohta patsient saab juhiseid anda; kes tahteavaldust teha saab, kas on vajalik nõustamine, kust ta seda teha saab, ja lõpuks, kas on vajalik muuta õigusruumi? Mul on väga hea meel, et Sotsiaalministeerium selle algatuse üle võttis ja on 2024. aasta algusest uue töögrupiga pärast Riigikantselei Innotiimi läbi mängitud võimalusi uuesti kõiki neid küsimusi kaalunud. Minu sooviks ja Reformierakonna sooviks on tänada kõiki inimesi ja organisatsioone ja Sotsiaalministeeriumi erinevaid ametnikke, kes on andnud oma panuse sellesse kokkuleppesse, mille alusel seaduseelnõu koostati. Oli palju vaidlusi, aga praeguse variandi suhtes on saavutatud suur konsensus. Läbirääkimistesse, küll mitte seaduseelnõu [koostamisse], kaasati kindlasti ka kirikute nõukogu esindajad ja väga paljud erinevad organisatsioonid ja erinevate spetsialistide esindajad. Mul on suur usk, et see aitab meie patsiente ja nende tahet kaitsta. See on suur samm edasi Eesti meditsiinis, paternalistlikust meditsiinist autonoomse, inimeste enda tahet väljendava ja seda austava meditsiini suunas. Aitäh teile!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun! Kohe kolm minutit lisaaega ka.

Lugupeetud kuulajad! Austatud juhataja! Seaduseelnõu nr 604 on ette valmistatud aastaid ja mul on hea meel tõdeda, et oleme lõpuks jõudnud seaduse esimese lugemiseni. Tegemist on ennekõike ühiskonna vajadusest lähtunud seaduseelnõuga, nagu eelkõnelejagi mainis, milles on olulist osa mänginud teaduse areng ja eluea pikenemine. Kahjuks on areng alati etapiline. Praegu suudame me küll eluiga pikendada, kuid sellega kaasneb mõnikord paratamatult ka kannatuste pikendamine. Viimane pole olnud ei arstide ega haigete soov, kuid praeguses etapis see paraku nii on. Patsiendi elulõpu tahteavalduse juures tuleb rõhutada, et see on ennekõike võimalus, mitte kohustus. See on rangelt vabatahtlik ja kedagi ei tohi allutada survele. Tahteavaldust ehk PET-i saab igal ajal muuta või katkestada. Samuti on oluline aru saada, et tegemist pole eutanaasia ehk abistatud enesetapu seadustamisega. Viimaseks pole meie ühiskond veel valmis. Enne eutanaasia seadustamist vajavad lahendamist mitmed olulised probleemid, alustades palliatiivse ravi kättesaadavusest või ühiskondliku diskussiooni algatamisest. Eesti 200 kui liberaalne erakond leiab, et uus seadus on inimkeskne, arvestab isiku autonoomiat ja on kindlasti samm õiges suunas. Nagu eelpool mainitud, võimaldab seadus inimesel ise otsustada, missuguses mahus ravi ta soovib saada ajal, mil ravimatu haigus on võtnud temalt otsustusvõime. Kui otsustusvõime on säilinud, pole PET-i kasutada vaja, kuna siis saab inimene ise oma tahet avaldada, nii nagu ministergi korduvalt mainis. Seadus vähendab inimeste hirmu elu lõpus oma kehasse vangijäämise ees. Samas, kui inimene ei soovi tahteavaldust teha, pole temale osutatav ravi kuidagi piiratud ning temasse suhtumine PET-i puudumise tõttu kuidagi mõjutatud. Erinevalt praegusest olukorrast on PET kergesti leitav tervise infosüsteemist ja seega meedikutele kättesaadav just siis, kui ravi mahu otsuseid tuleb teha. PET-i puuduseks on aga tema määramatu kehtivusaeg. See puudutab eriti ravivõtete nimekirja, millest inimene loobuda soovib. Kui praegu 20-aastane inimene teeb PET-i, siis temal läheb suure tõenäosusega seda tarvis alles 60–70 aasta pärast. Meditsiini arengu mõttes on see tohutu pikk aeg. Olen ise meditsiiniga tihedalt seotud olnud enam kui 45 aastat ja sellel ajal toimunud muutused, eriti pahaloomuliste kasvajate ravis, on olnud hiiglaslikud. Kui ma arstina alustasin, siis oli lapseea leukeemia, rahvakeeli verevähk, kiire surmaga lõppev haigus. Diagnoosi panekul arutasime lapsevanematega, kuhu surnuaiale laps matta. Tänapäeval enamik lapsi paraneb ning vanematega arutame pigem seda, missugusesse ülikooli laps peaks minema. Mitte keegi ei oska ennustada, mis juhtub järgneval 60–70 aastal. Võib vaid oletada, et ravimeetodid, mida täna pole või mis on halvasti talutavad, võivad 60–70 aasta pärast haiguse kulgu oluliselt parandada ja samas ei põhjusta tõsiseid kõrvalnähte. Kui täna on inimene kuulnud, et keemiaravi on halvasti talutav, ja otsustab sellest keelduda, ei tähenda see, et 60–70 aasta pärast keemiaravi hästi talutav poleks. Seega, inimene võib olla loobunud tema tervist oluliselt päästvast ravist. Kindlasti lisandub ka midagi uut, mida me praegu defineerida ei oska. Samuti võib elu jooksul inimese vaade elule ja surmale muutuda. Mina ja Eesti 200 eelistaksime, et PET-i hiljemalt 25–30 aasta järel korrigeeritakse, lähtudes teaduse ja meditsiini ja inimese enda arengust. Esitasin selle küsimuse ka sotsiaalkomisjonis ja mulle vastati, et PET-i võib igal ajal inimese soovil muuta. Täna aga on mul hea meel tõdeda, et me kuulsime, et ka minister ei poolda tähtajatut tahteavaldust. Ma usun, et siin on sotsiaalkomisjonil mõtlemisainet. Kahtlemata ei lahenda PET kõiki elulõpu probleeme. Esiteks, lähtuvalt riikidest, kus PET on juba seadustatud, teame, et sellega liitub umbes 5% elanikkonnast. Inimväärikas ja võimalikult kannatustevaba elulõpp peab olema tagatud aga kõigile, sõltumata sellest, kas nad on või ei ole PET-iga liitunud. Meie riigina peame investeerima ja edasi arendama palliatiivset ravi nii, et see oleks oluliselt paremini kättesaadav kui praegu. Samuti peame pidevalt investeerima meditsiiniteadusesse, et täna veel ravimatud ja progresseeruvad haigused tulevikus ravitavaks muutuksid. Liiga palju oleme siiani alusuuringutes lootnud Ameerika Ühendriikidele. See, mis sealsetes tippülikoolides ja meditsiiniteaduse rahastuse mõttes praegu toimub, on ausalt öeldes hirmutav. Euroopal, sealhulgas ka Eestil, on viimane aeg hakata investeeringuid oluliselt suurendama just meditsiiniteadusesse, saamaks aru haiguste tekkemehhanismidest ja sellest lähtuvalt püüdmaks leida vahendeid nende protsesside mõjutamiseks. Olen veendunud, et inimkond suudab seda teha kas või mõne täna veel ravimatu haiguse puhul ja 60–70 aasta pärast on ravi sellele olemas. Möönan, et meil tuleb aktsepteerida [surma] paratamatust ning sünd ja surm on elu osad. Seda arvestades kutsub Eesti 200 Riigikogu liikmeid austama inimeste autonoomiat ja nende õigust oma elu lõpu üle ise otsustada. Palun toetage patsiendi elulõpu tahteavalduse seadustamist. See annab paljudele ühiskonnaliikmetele lootust ning vähendab hirmu elu lõpu ees. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid siin saalis! Austatud minister ja ka kolleegid, kes te kuulate meid oma kabinettides, ning inimesed, kes jälgite meie ülekannet! Selle eelnõu eesmärk on ilmselt väga vajalik. [Selle eesmärk] on tagada iga inimese väärikas elulõpp, lähtudes tema soovidest ja veendumustest. Minu jaoks isiklikult on selle teema käsitlemise juures alati olnud kõige peamisem põhimõte praktika ehk oluline on välistada igasugune kuritarvitamise võimalus ning tagada patsiendi turvalisus. Sest eelnõu ise on idealistlik. Samuti ei tohiks meie arutelu anda signaali, justkui oleks osa inimesi ühiskonnale koormaks, nagu tõi ka välja meie sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Ma tänan ministrit selle arutelu saali toomise eest ja tänan kolleege väga sisulise arutelu eest, kus meil on küll erinevad vaated, kas liberaalsemad või konservatiivsemad, aga siiski me teeme seda väärikalt. Circa aasta tagasi, meie esimesel arutelul sotsiaalkomisjonis, valdasid mind elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsust kuulates siiski kahetised tunded. Üks Riigikantselei töötaja, kes kuulus sellesse töögruppi, kus oli ka proua Margit Sutrop, kähvas kõigepealt selle peale, kui küsiti, millised sammud järgnevad elulõpu tahteavalduse seadustamisele. Küsimuse peale, kas sellele järgneb abistatud enesetapu ja eutanaasia seaduse menetlemine, kähvati selliselt, et pidi tundma, kui rumal ja naeruväärne on selline mõttekäik, et neid üldse ühte patta panna. Ma juhin tähelepanu, et niimoodi käsitles teemat ka ETV saade "Impulss", kus ühte patta pandi nii elulõpu tahteavaldus, abistatud enesetapp kui ka eutanaasia. Nii annavad Riigikogu saadikutele tagasisidet ka meie vanemad elanikud, [kes küsivad], kas nad tõepoolest on jalgu jäänud ja on koormaks, et me hakkame selliseid asju menetlema. Seepärast peame me nii siin saalis kui ka avalikkuses käsitlema teemat ikkagi samasuguse delikaatsuse ja ettevaatlikkuse ja selgitamisega. Seepärast toon ma esile [selle], et meil ei ole põhjapanevaid uuringuid, me ei ole tegelikult justkui laiemalt avalikkuselt küsinudki, kas ühiskond on küps. Meil on praegu juhterakonna arvamus, et ühiskond on küps, ja on meditsiinivaldkonna soov, mida ma sügavalt austan, ning ka patsiendiorganisatsioonide toetus, aga küsitlust [selle kohta], kas ühiskond on selleks valmis, me teinud ei ole. Siin sai korra ka mainitud, et poliitika on lõppude lõpuks signaalide kunst. Võib-olla tasuks mõelda selle üle, kas sotsiaalkomisjonile esitatud nimetus PET ehk patsiendi elulõpu testament, mis muudeti ümber elulõpu tahteavalduseks, on ikka õige nimetus asjale, mida me inimeste elude peal rakendada soovime. Isamaa fraktsioon arvab, et see on vale signaali andmine, sest me räägime hoopis ravi lõpetamise tahteavaldusest, mitte elu lõpetamisest. [Me räägime] ravi lõpetamisest. Poliitika on signaalide kunst ja võib-olla on siin järelemõtlemise koht. Esimesel komisjoni arutelul rõhuti ka kahel korral kokkuhoiule, mida selle tahteavalduse käikulaskmine tervishoiusüsteemile kaasa toob. Meil ei ole sellest enam juttu tehtud, aga me teame, et tervishoiusektori näol on tegemist nii ehk naa kasvava rahalise vajadusega sektoriga, kus, ma usun, kokkuhoitud raha kasutatakse loodetavalt ravivõimaluste täiustamiseks. Minister ütles ennist, et tahteavaldus on väga konkreetne ja seda saab üheselt rakendada, sest digiloos on patsiendi soovid arstile nähtavad. Siin tuleb ju tunnistada, et väga suur vastutus jääb arsti või kiirabibrigaadi juhi õlgadele, kes võib olla ka meditsiiniõde, kes oskab meie ideaalnägemuse kohaselt asjatundlikult patsiendi tahteavaldust rakendada. Ka mina usun, et enamik arste ja medõdesid on missioonitundega nagu meie hea sotsiaalkaitseminister ise. Aga meil on ka näiteid selle kohta, kus hoolivust jääb meie meditsiinisüsteemis vajaka. Annaks jumal, et elu ja surma üle otsustamisel on hool ja abi tõesti alati kättesaadavad. Me oleme aastaid rääkinud, et enne kui me ei ole võimelised pakkuma elementaarset turvatunnet ja palliatiivravi ...

Ma ei taha teid katkestada, hea kolleeg, aga kas soovite lisaaega?

Jah, soovin küll.

Jah, kolm minutit lisaaega, palun.

Aitäh! Enne kui me ei ole palliatiivravi ja hospiitshaiglaid lõpuni välja arendanud, on vabatahtliku suremise teema käsitlemine alati seotud küsimusega, kas riik on teinud endast oleneva, et inimene tahaks edasi elada olukorras, kui valu ja piina ei oleks. Täna meil seda kindlust ei ole. Täna võivad inimesel olla elulõpu mõtted seotud raskete kompleksprobleemide ja haigusega. Jah, kindlasti on neid pragmaatikuid, kes tahavad ise enda surma üle otsustada, aga nad ei ole täna valdavas enamuses. Seda me teame ka erinevatest uuringutest, mis on teistes riikides tehtud. Ilmselgelt on meil vaja ühiskonnas seda teemat veel selgeks rääkida ning ma usun, et menetlusprotsessi eesmärk on olnud üllas. Me keegi ei soovi inimese loomulikku suremist pikendada tema piinade korral, sest suremise puhul võib inimene kannatada väljakannatamatute valude või halva enesetunde käes. Aga see eelnõu vajab veel tööd ja lihvimist, sest küsimusi jagub. Eelnõu on üldine ja regulatsioone, kuidas midagi täpselt rakendada, me näinud ei ole. Me oleme täna näinud ideaalnägemust, mis ju praktikas alati selliselt ei pruugi realiseeruda, nagu mõeldud. Me leidsime pärast ministri külaskäiku Isamaa fraktsioonis, et tahaksime temaga veel kohtuda, kuna see seaduseelnõu tekitas küsimusi juurde. Eriti just, mis puudutab regulatsiooni rakendamist, mida ei ole täna plaanis üldise ja üldsõnalisema seadusega kaasa anda. Me teame, et arstivanne seab inimese abistamise ülimaks. Ma isiklikult loodan, et see vanne [kehtib] ka nende noorte inimeste puhul sel hetkel, kui nad on oma tahteavalduse vormistanuna sattunud õnnetusse ja kui rakendub varasem soov ilma sellest [loobumise] võimaluseta. Nagu me kuulsime ministrilt, kes on ise oma erialalt arst, noor inimene taastub ja paraneb kiiresti. Patsiendi testament ehk elulõpu tahteavaldus võiks olla ainult selleks, et võimaldada pöördumatult rasketel haigetel oma elu lõppvaatus valida, loobudes ravi pikendamisest, kui see põhjustab kannatusi ja piina. Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan on öelnud, et tahteavaldus ei ole viimane soov. Nii ütles ka minister. Viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. Kordame siis üle. Tahteavaldust saavad tulevikus esitada täisealised teovõimelised inimesed. Aga mu aeg on vist läbi, ma saan aru. Ahah, [aega] veel on, jah!

Kakskümmend sekundit!

Vabandust, jah! Ma ei näinud kella, arvuti oli ees. Soovi korral saab seda tahteavaldust ka muuta või tühistada. Ma olen olnud tõesti konservatiivina valvel selles suhtes, kuidas see seadus praktikas rakenduma hakkab. Tõepoolest, 2017. aasta õiguskantsleri avalikus kirjas öeldi vastuseks, et kõiki kolme teemat – elulõpu tahteavaldust, abistatud enesetappu ja eutanaasiat – saab käsitleda alles siis, kui esimene teema ehk palliatiivravi on lahendatud. Aga Sotsiaalministeerium on seda riiklikku suunist ja tegevuskava alles välja töötamas. Meile räägiti alles eelmisel aastal, et ka see tuleb rakendamisele.

Nüüd on aeg!

Jah, aitäh teile! Elulõpu tahteavaldus jõudis paraku [lauale] enne [seda tegevuskava]. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Elu on tähtis ja nii on mõneti loogiline, et meie tervishoid ja seadusandlus on väga keskendunud elu päästmisele. Aga keegi meist ei ela igavesti, kuigi meditsiini ja tehnoloogia areng võimaldab organite tööd asendada masinaga, teha väga agressiivset ravi ja pikendada elu niivõrd, et selle kvaliteet ei vasta inimese soovitule. Kuigi elu on tähtis, peame tunnistama, et meie jaoks ei ole tähtsuseta ka see, milline on elu lõpp. Elu lõpus on inimesel samuti olemas tahe, tuleb küsida tema nõusolekut ja tal on kehaline autonoomia. Neid õigusi ei saa keegi temalt ära võtta. Aga nende õiguste rakendamist ei suuda me praegu tagada. 22 aastat tagasi võeti Eestis vastu võlaõigusseadus, kus sätestati tegelikult juba patsiendi autonoomia. Arstid peavad arvesse võtma patsiendi varem avaldatud tahet, sealhulgas tema soovi, et teda ei elustataks. See õigus on meil kõigil olemas. Kehtiv õigus tagab enesemääramise õiguse, õiguse loobuda ravist, ja seda saavad kasutada praegu otsustusvõimelised täiskasvanud. Aga nende eakate, kes viiakse kiirabiga kodust või hooldekodust haiglasse, elustatakse, ühendatakse masinatega, surm ei saabu mitte nende oma voodis, vaid intensiivravipalatis. Või [mõelgem] olukordadele, kus lapsed vaidlevad vanema edasise ravi või elushoidmise üle. Need on olukorrad, millega näiteks anestesioloogid, intensiivraviarstid ja teised tervishoius töötavad spetsialistid kokku puutuvad ja kus neil on keeruline lahendusi leida, sest seadus ütleb üht, aga inimese tahet rakendada, väljendada ka olukordades, kus ta ei ole ise enam otsustusvõimeline, on praegu väga keeruline. Nüüd, mis see elulõpu tahteavaldus siis on? Ma näen, et see on justkui tulevikutehing tervishoius. Väga paljud inimesed investeerivad, tegelevad aktsiatega, seal tundub selliste tulevikutehingute tegemine loogiline. Sul on nagu mingi ootus, mis võiks juhtuda, ja sa astud sammud vastavalt sellele. Aga tegelikult kehtib seesama tervishoius: sul on mingi ootus oma elu kvaliteedile, sellele, kuidas sind elu lõpus tuleks kohelda. Sul on nüüd võimalus kirja panna, millist ravi sa soovid, milline on väärikas elu lõpp. Inimeste tunnetus on erinev, soovid on erinevad, ja neid tuleb aktsepteerida. Patsiendi elulõpu tahteavaldusega saab lõpuks inimene kirja panna oma soovid, olles otsustusvõimelises seisukorras, selleks ajaks, kui ta oma tahet enam väljendada ei soovi. Aga see tahe on sellegipoolest olemas. Margit Sutrop kirjeldas väga ilusti seda üle viie aasta kestnud arutelu ja ettevalmistavat tööd, et see eelnõu siia saali arutamisele jõuaks. Mina tänan samuti kõiki arste, eetikuid ja teisi spetsialiste ning ka ametnikke, kes on pidanud tuliseid vaidlusi, arutanud sõnastuse üle, kirjutanud tekste ümber, et see kompromiss siia jõuaks. Ma pean ütlema, et mina olen sellega väga rahul. Minu arust on see tugev lahendus. Detailid autonoomia ulatuse, tunnistaja rolli ja usaldusisiku rolli kohta on olnud väga keerulised, aga mul on hea meel, et see töö on tehtud. Ausalt öeldes, see on hea näide selle kohta, kuidas muutused meie õigusruumis peakski toimuma. Ekspertide algatatud ja pikalt ettevalmistatud väljatöötamiskavatsus on läbinud kooskõlastusringi, kõikidest tähtaegadest on kinni peetud, lai ring osapooli on saanud kaasa rääkida ja vastavalt saadud tagasisidele on eelnõu teksti muudetud ja see on järjest paremaks saanud. Pikk ja eeskujulik protsess ka õigusloome mõttes. Minu enda jaoks, nagu ma küsimuses väljendasin, on see selline paradoksaalne olukord, kus muutus on tegelikult väga oluline, aga sisuliselt me lihtsalt muudame olemasolevad õigused rakendatavaks. Juba lihtsalt see tehniline rakendatavaks muutmine mõjutab väga paljude inimeste tööd tervishoius ja inimeste tahte väljendamise võimalusi elu lõpus. Tehniline eelnõu, millel on väga suur mõju inimeste eludele. See, et inimene mõtleb oma soovid selgeks, arutab neid lähedaste, sõprade, mõne usaldusisikuga, aga ka oma raviarstiga, on vajalik. See muutus, mida see eelnõu käivitab, jõuab väga palju kaugemale Riigikogu saalist või sotsiaalkomisjonist. Tahteavalduse ametlikule osale lisaks on terviseportaalis võimalik vabas vormis oma soovid kirja panna. Näiteks, kui inimene soovib enne elust lahkumist hingehoidjaga rääkida või olla üksi toas või on tal matustega seoses spetsiifilisi soove. Kui need on kirja pandud, annavad need inimesele südamerahu. Need on olemas. Ja nii nagu elu lõpus olevate inimestega kokku puutuvad hooldajad ja õed nendivad, on tegelikult hea, kui ka sellised soovid on kirja pandud, sest enamasti saab neid järgida ja neid soovitakse järgida. Need ei ole küll õiguslikult siduvad, aga on suur tõenäosus, et neid saab täita, olgu inimene kodus või hooldekodus või haiglas, kus ta elust lahkub. Nüüd, tahteavaldus jõustub alles 1. jaanuaril 2027. aastal. Selleks ajaks on olemas nii IT-lahendus kui ka koolitused tervishoiutöötajatele ja infomaterjal inimestele, kes patsiendi tahteavaldust täitma hakkavad, sest olulise muutuse rakendamiseks tuleb ettevalmistustöö ka korralikult ära teha. Tänan kõiki neid, kes on eelnõu siia jõudmisesse oma panuse andnud. See on hea näide õigusloomest. Ma väga loodan, et kolleegid siin saalis toetavad selle eelnõu menetlemist ja me võime siin varsti pidada kõnesid kolmandal lugemisel ja nentida, et õigusruum on muudetud ja juba aastast 2027 saame me tagada palju paremini väärika elulõpu kõigile inimestele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib veel sõna võtta? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. mai kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!