Sooline palgalõhe

Kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on sooline palgalõhe. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Eesti on endiselt üks Euroopa suurima palgalõhega riike. Homme saame teada eelmise aasta numbrid, aga 2023. aasta andmetel teenisid meie naised keskmiselt 13,1% vähem kui mehed. See tähendab, et igal kuul jõuab naiste kontodele kümneid või isegi sadu eurosid vähem. Ja mitte sellepärast, et nad teeks vähem tööd või oleks vähem kvalifitseeritud. See on süsteemne probleem, mis kahjustab nii naiste majanduslikku iseseisvust kui ka meie riigi arengupotentsiaali. Euroopa Parlament on juba kahe aasta eest vastu võtnud palga läbipaistvuse direktiivi, mis aitab seda ebaõiglust vähendada. Oleme Eestis palgalõhest rääkinud samuti aastaid, aga teod muudkui venivad. See viib mind küsimuseni, kas valitsus hakkab tegutsema üksnes seetõttu, et Brüssel kohustab, tähtaeg ja trahv hakkavad peagi terendama, kui me direktiivi ülevõtmisega ei kiirusta. Või on teil ka sisuline soov otsustavaid samme probleemi lahendamiseks astuda? Miks on teie valitsus seni viivitanud palkade läbipaistvuse suurendamisega ja millal me näeme reaalseid samme?

Aitäh! Küsimus on kindlasti aktuaalne. Ma lihtsalt juhin siin enne vastamist tähelepanu sellele, et see "teie valitsus" oli veel hetk tagasi "meie valitsus". Eks te saate kolleegide käest küsida, milliseid ettepanekuid nad tegid. Kindlasti tegid häid ja sisulisi ettepanekuid. Kui ma nüüd vaatan ajas [tagasi], siis ma ei saa seda kuidagi taas enda valitsuse arvele kirjutada, aga sooline palgalõhe on jõudsalt kahanenud. Kui 2006. aastal ulatus see ligi 30%-ni, siis 2022. aastaks oli see vähenenud 30%-lt 21%-le. 2023. aastal kukkus see järsult 17%-le. Sellesse aastasse jäi ka hüppeline palgatõus hariduses ja tervishoius, mis ilmselt sellele kaasa aitas. Aga üldiselt on trend siiski meie jaoks positiivne. Nagu te ütlesite, järgmised andmed tulevad nüüd lähiajal. Meil pole veel eelmise aasta numbreid [selle kohta], mis see pilt on. Üldjoontes ma ei vaidle, minu meelest tulekski maksta samasuguse töö ja kvalifikatsiooni eest samasugust palka. Toetan seda printsiipi igakülgselt. Ja ütleme nii, et kui Eesti riigil on võimalik selleks samme astuda, et palgad oleksid võrreldavad, arusaadavad ja võrdsed kvalifikatsiooni alusel, siis seda tuleb kindlasti teha.

Suur tänu! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Just! Alustuseks täpsustan, et valitsus oli meil tõesti mõne aja eest veel ühine, aga majandusministeeriumi on sellel perioodil kureerinud kas Reformierakond või Eesti 200, mille alla töövaldkond käib. Olgu protokolli huvides see täpsustatud. Lisan siia selle nüansi, et me teame, et palgalõhe mõjutab väga oluliselt nii sündimust kui ka tänaste laste tulevikku. Me teame, et tänases Eestis elab iga neljas laps ühe vanemaga, valdavalt just nimelt emaga. Kuigi peretoetuste tõus on aidanud paljudel paremini toime tulla, on üksikvanemad endiselt vaesusriskis, eriti siis, kui teine vanem ei panusta rahaliselt ega emotsionaalselt. Me teame, et ainult 30% potentsiaalsetest elatisabi saajatest seda ka päriselt saavad. Seega, kui võtta arvesse teie vastus palgalõhe kohta, millest tulenevalt on justkui 13% talutav, siis mis on teie sõnum Eesti naistele, kui ühelt poolt riik muudkui ootab, et me sünnitaksime ka riigi taastootmist silmas pidades, aga samal ajal on paljud Eesti naised jätkuvalt ebaõiglases ebavõrdsuse lõksus?

Aitäh! Valitsused tihtipeale – ma siiski juhin tähelepanu mõningasest kogemusest – on ikkagi partnerite valitsused. Iga osapool panustab sellesse, nagu tihtipeale kannab ka vastutust nende otsuste või tegematajätmiste eest. Ainsa erandina näen ma Urmas Reinsalu, kes ütleb väga tihti, et ta tegelikult oli kogu aeg sellele vastu, mida ta tegi, ja hiljem ütleb, et ta praktiliselt ei teadnudki neid, kes seda tegid. Ärge teie sama joont võtke. Kui te olite sotsiaaldemokraatidena valitsuses, siis küllap te vastutate selle eest, et palgalõhe vähenes. Ärge häbenege seda. See on, ma arvan, mõistlik suund. Teine sõnum … Te küsisite, aga võib-olla ei kuulanud vastust. Ma kordan ennast: minu arvates peakski palgalõhe vähenema. Samasuguse kvalifikatsiooni ja oskustega [töötajale] tulekski samasuguse töö eest mõistlikku palka maksta. Kindlasti tuleb vähendada eri stereotüüpide mõju taastootmist haridussüsteemis ja igal pool mujal. Samamoodi rakendatakse ka eri programme ja samme selleks. Muu hulgas kehtib ka näiteks seesama printsiip, et suuremate ettevõtete nõukogudes, alustades riigiettevõtetest – minu soovitus oli riigist alustada, et näidata eeskuju –, oleks otsustamisel samamoodi mõlemad sood kenasti esindatud. Selleks astutakse eri samme. Õnneks on praegune trend positiivne, aga vaatame, mida uue aasta numbrid toovad. Kui teil on häid ettepanekuid, siis tutvustage neid, aga ärge seda häbenege, et see trend liigub paremuse suunas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Armas peaminister! Ma võtan siin sõnasabast kinni ja uurin hoopiski hooletöölõhe kohta. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi andmetel kulutavad Eesti naised päevas keskmiselt 3–4 tundi kodutöödele ja hooldusülesannetele, samas kui mehed teevad seda 1,5–2 tundi. OECD andmetel teevad Eesti naised umbes kaks kolmandikku kogu tasustamata hooldustööst. Eestis on rohkem kui 85% üksikvanematest naised, mis tähendab, et neil on kogu töö- ja hoolduskoormus üksinda kanda. Samas on vanemapuhkust kasutanud isasid vaid väike osa: 2023. aasta andmetel tegi seda umbes 30% meestest ja ka siis lühiajaliselt. Praxise analüütikud näitasid, et lisaks sisemajanduse koguproduktile on Eestis võimalik välja arvutada ka tasustamata hoolemajanduse kogumahtu. Rehkenduste järgi teevad Eesti naised igal aastal kuni 2,9 miljardi euro väärtuses rohkem tasustamata hooletööd kui mehed. Ma küsingi teie käest, millised on tänase valitsuse plaanid lisaks palgalõhe vähendamisele hooletöölõhe vähendamisel.

Ma olen teiega nõus, et sellesama hooletöölõhe vähendamine peaks olema samamoodi teema. Palgalõhe vähendamiseks ongi olulised needsamad töö ja pereelu ühildamise võimalused ja võrdsema hooletöö jagamine. Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on tõepoolest tasapisi kasvanud, ulatudes umbes viiendikuni, aga see ei ole ikkagi jõudnud tasakaalu. Kui on häid ideid ja ettepanekuid, tasub neid kindlasti esitada. Hoolduskoormuse ja kõige muu kandmisel ja erinevate tööde-tegemiste võrdsem jagamine ühiskonnas on kindlasti mõistlik suund ja ma arvan, et kõigile arusaadav. Selleks astub riik samamoodi samme nagu palgalõhe vähendamiseks.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.