Проект закона об изменении закона о регулировании энергетики (574 СЭ) - первое чтение.

Läheme tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 574 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid saalis ja teised, kes meid veel jälgivad! Praegu on siis jah teemaks energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on selline. 12. oktoobril 2022. aastal võttis Riigikogu vastu energiamajanduse korralduse seaduse muudatuse. Sellega muudeti seaduse § 321 lõiget 1 ning seati eesmärgiks, et aastal 2030 moodustab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest taastuvenergia vähemalt 100%. Mulle kangesti meenutab see ühte teist riiki, mis oli enne seda, kui me taasiseseisvusime, ja kus oli plaanimajandus: sooviti viis aastat teha kolme või nelja aastaga ja seati ebareaalseid eesmärke. Samamoodi on ju tegelikult ka see 100% ebareaalne, seda lihtsalt ei ole võimalik täita. Ma põhjendan, miks. Kui me tahame, et taastuvenergia – praegusel juhul päikese- ja tuuleenergia – toodang [kataks] meie tarbitavast võimsusest 100%, siis juhul, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, peame me igal juhul kas energiat sisse ostma või kompenseerima seda juhitava energiaga, milleks hetkel on põlevkivi ja tulevikus võib-olla mingil määral ka gaas. Realistlik lähenemine on selline, et teoreetiliselt võiks taastuvenergiat olla maksimaalselt 60% – isegi teoreetiliselt! – ja ülejäänud 40% juhitav energia ehk mittetaastuv. Seega, selle eesmärgi puhul [on tegemist] hurraa-majandusega. Ka Euroopas mindi vahepeal sellise rohepöörasusega kaasa, seati järjest suuremaid eesmärke, andmata enesele aru, et see on ebarealistlik. Eesti, vaatamata sellele, et ülejäänud riigid võib-olla nii agarad ei ole, on veel kõige agaram. Nii nagu me Nõukogude Liidu ajal täitsime saksa täpsusega neid totakaid seadusi, mis Moskvast tulid, üritame me praegu üle täita neid eesmärke, mis, oleme ausad, on ka totakad. Me räägime sellest, et taastuvenergia on 100% taastuv energia. Ma võin sellest ka natuke rääkida. Oleme ausad, tuulikute, nendesamade kiipide ja tuulikukomponentide tootmiseks kasutatakse tegelikult energiat, mis ei ole taastuvenergia. Neid toodetakse suures osas Hiinas. Kuigi ka Hiinas kasutatakse tuuleenergiat, on seal väga palju söel baseeruvat energiatootmist. Ja lõppude lõpuks ei ole [tuulikud] nii rohelised, et nad ei jätaks jalajälge. Sellest on siin palju räägitud, aga vähe on räägitud sellest … Ma toon jälle selle näite, kuidas Saaremaale tahetakse meretuuleparki rajada, öeldakse, et see on hästi roheline ja puhas energia, aga samas raiutakse maha sadu tuhandeid tihumeetreid metsa selleks, et vedada kõrgepingeliinid sinna meretuulepargi juurde. Ja selle kohta öeldakse, et see on tohutult mõistlik tegevus. Isamaa ettepanek ongi viia see protsent tagasi: et aastaks 2030 moodustaks taastuvenergia vähemalt 42%. Meil oli majanduskomisjonis sel teemal arutelu ja ministeeriumi esindaja tõi välja, et juba praegu on 43%, miks me tahame sellest protsendist allapoole viia. Ma ütlesin, et ega see protsent ei ole oluline. Eesmärk võib ju olla normaalne. Kui me seda protsenti [ületame] ja kui me peame seda vajalikuks, siis on ju tore, saame endale medaleid [kaela] riputada. Aga kui me paneme 100%, siis ei ole ju võimalik endale medaleid riputada, kui piltlikult öelda ja väikese irooniaga. Meie ettepanek on, et taastuvenergia moodustaks [energia] summaarsest lõpptarbimisest 42%, [elektrienergia summaarsest] lõpptarbimisest vähemalt 40% ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%. Maantee- ja raudteetranspordis kasutatud taastuvenergia moodustab vähemalt 14% kogu transpordisektoris tarbitud energiast. Meil on ju siit läbi käinud ka eelnõu, kus on … Tähendab, mitte eelnõu, aga meil oli arutelu Euroopa Liidu direktiivi üle, millega soovitakse transpordis kasutatavale kütusele hakata peale panema CO2-tasusid, mis järjekordselt [kergitaks] meie kütusehindasid kuskil 17–20%. Ka kodusoojale tahetakse [CO2-tasud] peale panna. Me oleme liikumas ikkagi sellises hullumeelses suunas. Ülejäänud maailm on aru saanud, et ega selliste hullumeelsete, ebarealistlike eesmärkide seadmine kuhugi ei vii. Mõistlikud riigid on aru saanud ka sellest, et konkurents on majanduse puhul üks olulisemaid asju. Kui sa toodad elektrienergiat kallimalt kui naaber, siis sa ei püsi konkurentsis ja tapad sellega oma majanduse ära. Kui me vaatame, mis tehakse praegu Ameerikas, siis [näeme, et] seal on [võetud] suund hoopis teises suunas. Ega me üksi seda planeeti ei päästa ka. Nii et ma kutsun üles mõistlikule arutelule ja palun seda eelnõu toetada. Ei hakka teie aega [kulutama] ega venitama, et 20 minutit täis rääkida, nagu siin on kombeks. Aitäh! (Saalist öeldakse: "Õige!" Keegi plaksutab.)

Ja selle peale on teile ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olin siin parlamendis, kui see [seadus] vastu võeti, ja olin ka keskkonnakomisjonis ning mäletan seda rohepalavikku, mis seal toona valitses. Kõik need jutud mõjuanalüüsidest ja nii edasi. Soovunelm, märg unistus oli tõesti tugev. On sul nüüd selge, kas tõepoolest on tagantjärele mingisuguseid mõjuanalüüse tehtud – oled sa neid näinud –, et kiirkorras sellise märja unistuse poole suunduda?

Aitäh! No kuidas saab olla mõjuanalüüsi ebarealistlike eesmärkide korral? Ei saagi olla. Eesmärk on ju [seatud] puhtalt emotsioonide ja ideoloogia baasil. Iseasi, kas mingisugused eesmärgid on reaalselt täidetavad. See ongi ju tegelikult selle eelnõu mõte, et katsume ikkagi tulla nende unistuste juurest maa peale. Me võime ju võtta ükskõik milliseid eesmärke. Mulle tuleb meelde üks vana anekdoot, räägin teile, kui tohib, ehk läheb tuju lõbusamaks. Nõukogude ajal poliitbüroos arutatakse: "Näete, ameeriklased lendasid Kuule! Mis me nüüd teeme?" No ja ühel tuli hea mõte: "Kuulge, meie lendame Päikesele." Kõik olid väga rõõmsad, tõusti püsti ja plaksutati tükk aega. Äkki ütles Brežnev: "Kuulge, aga meie kosmonaudid põlevad ju ära!" Oli natuke aega paus, siis keegi tõusis ja ütles: "Aga nad lendavad öösel!" Ja jälle kõik plaksutasid. Vaat see on nüüd see: kui võtta selliseid ebarealistlikke eesmärke, siis me võime ju plaksutada ja olla rõõmsad, aga neid eesmärke ei saa täita. Te saate ise ka aru, et see ei ole võimalik. Kui tuul ei puhu ja päike ei paista, ka siis on meil elektrit vaja. Sel juhul me ei saa ju tituleerida, et kogu meie tarbimisest moodustab taastuvenergia 100%. Komisjonis osa liikmeid ütles, et ei-ei, see ei ole kogu tarbimisest, see on summaarselt võetuna. Aga selle peale ma küsin, et miks siis see eesmärk ei ole summaarselt võetuna, miks ei öelda, et mitte kogu tarbimisest, vaid mingi osa sellest tarbimisest. No sellised need asjad on.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Mart! Küsimus on selline. Ma küsisin seda ka komisjonis. See oli vist 2022. aasta sügisel, kui tollane valitsuskoalitsioon, kuhu kuulus ka Isamaa, tõi siia Riigikokku eelnõu, millega see 100% eesmärk pandi, ja ka Isamaa hääletas selle poolt. Selle eesmärgi üle võib muidugi debateerida ja kindlasti mingid asjaolud muutuvad, aga 100% ja 40% vahel on ikka päris tükk maad. Kust see meelemuutus tuli, et Isamaa selle eesmärgi nüüd 100% pealt äkki 40% peale otsustas langetada? Ja mis kaalutlused Isamaal tookord olid, et seda 100% toetati?

Aitäh, Jaak! Mul on hea meel, et sa seda küsisid. Ma ei olnud küll tol ajal Riigikogus, aga ma osalesin koalitsiooniläbirääkimistel, kus olid ka sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond. Ma mäletan väga ehedalt seda, kuidas sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, et peab olema 100%-line taastuvenergiale üleminek. See oli nende jaoks väga oluline asi. Aga meie jaoks oli väga oluline see, et me läheksime sajaprotsendiliselt üle eestikeelsele haridusele. Ja kui kaalukausil on üks selline väga realistlik [eesmärk], mida vähemalt teoreetiliselt on võimalik täita, et kõik meie [elanikud] õpiksid ära eesti keele, siis, nagu sa tead, koalitsiooniläbirääkimistel tuleb vahel teha järeleandmisi. Aga praegu on võimalik see viga parandada, kuna me ei ole enam koalitsioonis, ja ma loodan, et nüüd, kui sa oled opositsioonis, saad ka sina seda mõistlikku eelnõu toetada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mina küll tunnistan, et tegin vea, kui toetasin seda 100%-le üleminekut. Ma ei kujutanud ette, et see on asi, millest Eesti energiapoliitikas lähtuma hakatakse; et see on see üks ja ainumas tõde ja sinna muid kriteeriume juurde ei tule; ja et seda tingimusteta püütakse saavutada, nagu praegu on juhtunud. Seda me eelmise eelnõu käigus arutasime. See, kui suur on elektri hind inimestele, see, mis Eesti majandusega juhtub – sellest kõigest on meil ükskõik, peaasi, et 100% saaks täidetud. Tõesti, ma ei kujutanud ette, et paar aastat hiljem Eesti poliitikud sellisele arusaamisele jõuavad. Mul ongi küsimus. Kas te selle arutelu käigus rääkisite ka mõnest muust kriteeriumist, näiteks hinnast tarbijale? Ehk see, mida ma maksan koduse [elektri eest] siis, kui päikest ei paista või tuult ei ole. Milline see hind võiks olla, mis aitaks nii Eesti majandust kui ka kodutarbijat?

Aitäh, Priit! Loomulikult me oleme sel teemal päris palju rääkinud. Kurb selle asja juures ongi see, et need kalkulatsioonid, mida koalitsioon on esitanud, ei vasta ju täpselt samamoodi [tegelikkusele]. Kalkulatsioonis tuuakse välja, et näete, meretuulepargi korral on tootmishind selline – vaadake, kui odav see on! –, aga sinna sisse ei ole arvestatud ju seda, kui palju peab selle pargi tõttu elektriliine juurde ehitama ja mis selle maksumus on. Need [kalkulatsioonid] on täiesti ebarealistlikud. Muidugi, me oleme majanduskomisjonis päris palju piike murdnud sel teemal. Ma olen näinud, kuidas needsamad Reformierakonna liikmed, kes olid majanduskomisjonis enne – vähemalt osa neist oli, osa on uued – ja kes on praeguse valitsuse ajal – ma mõtlen eelmist valitsust, kus olid ka sotsiaaldemokraadid –, kiitsid meretuuleparke taevani, rääkisid, kui olulised need on, kui vajalikud ja kuidas nad toovad Eestile äärmiselt odava elektri hinna. Korduvalt näppude peal arvutadeski saab selgeks teha, et see ei ole odav, aga nad kogu aeg seda rääkisid. Täna ma kuulsin eelmise punkti juures, kus me rääkisime ka energiamajandusest, kuidas komisjoni ettekandja ütles, et see oli sotside idee. Näete, kuhu me oleme jõudnud! Tuleb idee ja me kõik hurraa korras toetame seda, sest me oleme ju ühtsed, meil on koalitsioonileping. Aga reaalseid asju, mida oleks vaja teha, ei tehta. Ja tõesti, hinnakomponenti üldse ei arvestata. Soov maailma päästa on suur. Iseenesest ma kujutan seda teoreetiliselt isegi ette. Oletame, et kogu see maailma kliima soojenemine ongi inimtekkeline – püstitame sellise hüpoteesi –, ja püstitame ka hüpoteesi, et kõik maailma inimesed, kõik riigid võtaksid täpselt ühesugused eesmärgid, ükskõik kui hullud need on, siis sellisel juhul me oleksime kõik ühe pulga peal: meil oleks ühesugune konkurentsivõime, sest me kõik teeme seda hullust kaasa. Aga see ei ole ju niimoodi! Kui Ameerika seda ei tee, kui Hiina seda ei tee, kui Aasia seda ei tee, suurem osa riike ei tee, siis Eesti osa sellest mingisugusest CO2 emiteerimisest kuhugi atmosfääri on kaduvväike. Euroopa Liidul üldse on see minu teada 5,5%, rääkimata Eestist. Nii et katsume olla realistid ja mõelda selle peale, et me sellega oma majandust ära ei tapaks. Ja loomulikult tuleb vaadata kõiki energialiike ja mitte võrrelda võrreldamatut. Ühte patta pannakse nii-öelda taastuvenergia, kus jäetakse teatud komponendid juurde lisamata, ja näiteks põlevkivi, mille puhul öeldakse, et vaat, kui kallis see on, aga sellele lisatakse tohutult, ütleme, ¾ osas juurde CO2-tasusid ja igasuguseid muid tasusid. Kui neid kahte asja võrrelda, siis need lihtsalt ei ole võrreldavad. Aga sul on võimalus pärast rääkida.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No jube kahju on kuulda, et Isamaal on need ambitsioonid nüüd nii madalaks läinud. Ma võin öelda, et valitsus on tegelikult informeeritud sellest, et osal päevadel aastast tuul ei puhu ja päike ei paista. See teadmine on täitsa olemas. Aga me räägime ju võimekusest toota 100% Eesti tarbimisest taastuvenergiast, mis ei tähenda seda, et me ei pea nendel päevadel midagi muud juurde ostma. Aga konkurentsivõimest. Mida näiteks öelda Eesti mööblitootjale, kui ta on valmistanud kummuti kivisöeelektri baasil? Kuidas ta võiks seda näiteks Rootsis müüa?

Ma pean tunnistama, et ma ei tea, et mööblit tehtaks kivisöest, aga kui tehakse, siis on see iseenesest uus ärinišš ja võib-olla on see päris andekas. Samas ütlen – nüüd ilma naljata –, et kui sa pead silmas seda, kas rootslane ostab taastuvenergial baseeruvat toodangut või mittetaastuval, siis ma võiks vastu küsida, et huvitav, kuidas ameeriklased või teised riigid oma kaupa müüvad. Kas meie oleme selles mõttes nagu kuidagi erilised? Ma arvan, et ka Rootsi ja teised Põhjamaad ja kõik, ka Euroopa Liit jõuab varem või hiljem täpselt samale järeldusele. Kui sa ikka näed, et sinu toodangu hind on niivõrd kallis, siis kust sa ostad? Lähed ostad Hiinast. Aga mis energiaallikast seal on elektrit toodetud, seda sa ju ei tea. Ma arvan, et see ei ole nüüd küll see koht, mille pärast meie peaksime oma energiahindasid ülikalliks ajama, et võib-olla kaks-kolm ostjat kusagil hindavad seda. See rohehullus läheb üle, ma olen selles täiesti kindel.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimasel ajal kuuleb küll rohkem seda, kuidas Reformierakond oli sotsiaaldemokraatide pantvangis ja käeraudades, aga praegu me saame aru, et ka Isamaa vaevleb sama häda käes. Ühtpidi see, et ei saa sotsidega koos midagi tehtud, ja teistpidi, sotside sunnil on tulnud vastu võtta [mitmesuguseid poliitilisi] otsuseid. Aga mul on hea meel, et te olete pantvangist välja saanud. Sellest tulenevalt jõuangi nüüd selle olukorra ja sisuni, millest see eelnõu räägib. Ma teame, et energiatootmine on Eestis tugevas defitsiidis, meil pääseb turule ligi 3 teravatt[-tundi] vähem võimsusi, kui me aastas tarbime. Kui nüüd kõrvale jätta kõikide olemasolevate plaanide kritiseerimine, milles te väga head olete, siis jubedalt tahaks kuulda, mis on Isamaa plaan. Kuidas tagada varustuskindlus ja meie majanduse konkurentsivõime, ja seda kõike nii, et inimestel oleks ka soodne elektrienergia?

Suur tänu, Reili! Aitäh sulle! Selle kohta, et sotsid on kõikides asjades süüdi, ma tahan öelda seda, et ma olen elanud "õndsa sotsialismi tingimustes" päris pikka aega, ja mitte ainult Isamaa ja Reformierakond ei ole sotsiaaldemokraatia ja sotside pantvangis, vaid kahjuks kogu maailm. Just sellepärast ma konservatiivset maailmavaadet üritangi siin edendada. Tuleb aru saada sellest, et raha ei tule seina seest. Kui sa toodad kallist elektrit, siis ilmselgelt ei ole sa konkurentsivõimeline. Seda ma räägin kogu aeg nii sotsidele kui ka praegusele koalitsioonile. See on väga oluline selle asja juures. Aga kuidas saab paremini? Te tahate toota 100% taastuvallikatest. Ma veel kord ütlen teile, et see on üledimensioneeritud. Vahepeal planeeriti, et me toodame aastas juba 12–15 teravatt-tundi elektrienergiat. Kui see oleks 100% [taastuvallikatest], siis kujutage ette, mis juhtuks!? Meie võrk ei lase läbi rohkem kui see, mis praegu on: 8–9 teravatt-tundi. Kui meil seda energiat on – meil tuul puhub –, siis see kõik tuleb ju ühel ajal ja ei mahu sinna võrku ära. Ja isegi selle osa puhul, mis mahub, [tuleb arvestada, et] ka Lätis puhub samal ajal ja umbes samas piirkonnas, ja [sellisel juhul] need energia hinnad, nagu te olete ka ise näinud, lähevad nulli, isegi miinusesse. See tähendab seda, et see arendaja, kes on pannud sinna oma raha, ei saa oma raha tagasi. Ta on sunnitud need tuulikud kinni panema. Me loome kunstlikult sellise olukorra, kus me oleme juhitava energia defitsiidis, aga toodame taastuvenergiat üle, tahame 100% kätte saada, mis on ebarealistlik. Väga lihtne. Plaan ongi see, et me peame saama juhitavat energiat juurde. Praegu on meil, vähemalt eelmise aasta lõpu seisuga, 3,5 teravatt-tundi taastuvenergiat juba olemas. [Piisaks sellest,] kui need maatuuleparkide projektid, millel ehitusluba on [juba olemas], valmis ehitada. Aga valitsus teeb praegu takistusi oma järjekordse rumala sooviga doteerida maismaa tuuleparkide ehitusi. Need, kellel on load olemas, ootavad praegu, et äkki tuleb taevamanna, äkki keegi jälle toetab, ja sellepärast on nad [ehituse] pausile pannud. Seesama asi tegelikult takistab nende [parkide] ehitamist. Kui see kõik ära ehitataks, mida on praegu võimalik ehitada, siis oleks meil see 6 teravatt-tundi olemas, mida meil reaalselt vaja on. Seda juhitamatut võimsust võib meil olla äärmisel juhul maksimaalselt kaks kolmandikku, ülejäänud osas on vaja juhitavat võimsust. Aga see on juba teine arutelu, mis see [juhitav energia] võiks olla. Need salvestid, mida planeeritakse – sotsid on ka väga agaralt selle juures olnud –, on ju ülikallid. Ei ole ühtegi head ideed, kuidas seda odavalt teha. Praegusel hetkel on jah juba akupangad, mis on tõesti ligi seitse korda odavamaks läinud. Muuseas, neid toodetakse Hiinas söest – vabandust, söeelektri abil, mitte söest –, söest toodetud elektri abil, ja need toimivad. Aga see vesisalvesti, mida tahetakse Paldiskisse teha, ei ole konkurentsivõimeline, vähemasti praegu mitte. Sellised on minu mõtted, kui lühidalt [kirjeldada].

Reili Rand, palun!

(Ohkab.) Aitäh! Kuna me alustasime või sa, hea Mart, oma vastuses alustasid ajaloost, siis ma teen kiire tagasivaate ajaloole. Sotsialism ja sotsiaaldemokraatia on ikka kaks eri asja. Seda peab ikka meelde tuletama. Kui see sotsiaaldemokraatia nii halb asi on, siis miks me ometigi vaatame Põhjamaadele alt üles? Nemad suudavad oma inimestele pakkuda soodsat ja taskukohast elektrit, aga ka elamisväärset ja toimetulekut tagavat palka. Kas ma saan sinu vastusest õigesti aru, et kui meie sotsiaaldemokraatidena vaatame pigem, kuidas Eesti liiguks Põhjamaade suunas, siis Isamaa plaan on viia meid majanduse ja riigi arengu mõttes rohkem sinna endise idabloki maade suunas?

Ütleme nii, et küsimuse teisest poolest ma hästi aru ei saanud. Kuidas me idabloki suunas läheksime, kui me käituksime mõistlikult, nii nagu teised riigid meie ümber ja [mujal] maailmas? Kas näiteks Ameerika Ühendriigid on siis idablokk – minu teada ei ole Ameerika Ühendriigid ida pool –, kui me vaatame, mida nemad teevad? Ja see esimene pool oli sul … Oota, ma mõtlen, mis sa küsisid. Aa, sotsiaaldemokraadid, Rootsi ja Põhjamaad. Ma ütlen, et sealt ei maksa vist väga eeskuju võtta. [Me näeme], milleni sotsiaaldemokraatia on Rootsis [viinud]. See ei ole küll tänase päeva teema. See, et seal on odavam elektri hind, selleni ma jõuan. [Me näeme,] millise kriminaalse kontingendiga nad peavad seal praegu tegelema – neil on seal komandanditunnid – ja millised probleemid on seal tekkinud sotsiaaldemokraatide loodud migratsioonitingimuste tõttu. [Neil on ka endil] tulnud nutt peale ja nad on väga suures hädas. Aga miks on energia hinnad seal odavad? Sellepärast, et nendel on hüdroenergiat, nii nagu Norraski. Ja hüdroenergia teatavasti on tõesti kõige odavam tootmine. Neil on loomulikult ka tuuleparke ja neil on olemas ka päikeseparke, nagu meilgi siin, aga see [odavam] hind tuleb, ma arvan, just hüdroenergiast, ja seda meil kahjuks ei ole.

Suur tänu! Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Mart! Sa tood siin eeskujuks Hiinat või räägid hästi palju Hiinast. Kui ma vaatan Hiina eesmärke, siis neil on kaks eesmärki. Süsiniku emissiooni maksimaalne peak peaks ära toimuma enne 2030. aastat ja aastaks 2060 on nad võtnud eesmärgi olla süsinikuneutraalne. Hiina paigaldas 2023. aastal päikese[paneele] sama palju kui kogu maailm kokku. Seega, ka see riik on võtnud väga selge suuna süsinikuneutraalsusele. Teil on äkki valed andmed kuskilt?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole küll [tabanud], et ma oleksin siin öelnud, et ma väga kiidan Hiinat. Ma tõin lihtsalt näiteid sellest, kuidas Hiinas toodetakse ka söe abil. Ja kui nad [rajavad] sinna tuulepargi, siis selle tuulepargi juurde tuleb alati ka söejaam. Viimane statistika on selline, et iga nädal ehitatakse üks uus söejaam. Ja on ka arusaadav, miks nad seda teevad. Sellepärast, et nendel on arusaam, et kui sa [toodad] juhitamatut energiat, siis sa pead juhitava sinna kõrvale tegema. See on täiesti mõistlik tegevus. Aga tõesti, Hiina teeb väga palju tuuleparke. Ma ütlen, et 99% või, ma ei tea, 100% maailma päikesepaneelidest ja tuulikutest tulebki Hiinast. Midagi ei ole teha. Aga see, et sina neid eeskujuks tõid, on muidugi tore. Sa võid astuda Hiina toetusrühma.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Mulle see tänane debatt väga meeldib. Kui Hiinast rääkida, siis seal on väga lihtne: 3,5 megavatti taastuvenergiat ja selle kõrvale tehakse 1-megavatise võimsusega kivisöeelektri tootmine. Aga mul on küsimus. Ma saan aru, et sotsid väga tahavad neid tuuleparke. Mis sa arvad sellest, kui Hiiumaale ja Hiiumaa ümbrusesse kõvasti neid tuuleparke rajada, kui see toetus nii kõva on?

Ma ei tea, jah. Antud juhul on niimoodi, et Reili Rand, kes on täna seda eelnõu palju kritiseerinud, on ise pärit Hiiumaalt. Ma tean, et hiidlased on väga palju ja väga kaua sõdinud nende meretuuleparkide vastu. Aga millegipärast tahavad nad neid oma naabersaarele või naabersaare juurde toppida. Aga no pole hullu. Vastastikku räägitakse niimoodi, et hiidlased ütlevad, et üks asi on saarlastel parem kui hiidlastel: see on naaber, eks ole, ja vastupidi. Nii ta käib. Kui sa seda silmas pidasid, siis ma rohkem ei peatuks sel teemal.

Suur tänu! Meil läheb debatt juba selle peale, kui suured sõbrad keegi on, aga …

Ei, saarlased saavad väga hästi …

… hiidlastega läbi.

Ja hiidlased saarlastega.

Seda on rõõm kuulda. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hiinasse ma ei tüki, aga kuulates seda diskussiooni siin ja küsimusi, mida on ettekandjale esitatud, tekib mul vägisi [üks] mõte. Briti kõrgeim kohus tunnistas just, et sood on binaarsed ehk bioloogiliselt on olemas ainult kaks sugu, mees- ja naissugu, ülejäänud on mingisugune, ütleme pehmelt, ulme. Et asi selgeks saada, siis äkki oleks mõtet ka meil pöörduda kohtu poole, Riigikohtu poole ja [küsida], kas 100% taastuvatest [allikatest on reaalne, kas] sellega toimetulek on ikka võimalik. Meil on selline ütlemine nagu "talupojamõistus". Kuidas oleks võimalik nendele utopistidele seda talupojamõistust pähe saada?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei hakkaks sellel sugude teemal sõna võtma, sest see on hoopis teine debatt. Aga mis puudutab seda, et kohtu poole pöörduda – ei pea, Henn. Kohe tuleb siia komisjoni esindaja Mario Kadastik, kes räägib kõike hoopis teise nurga alt, räägib, kui rumalat juttu ma siin ajasin. Kohe saate tõe teada. Ma ei hakka rohkem sellel teemal peatuma.

Ei saa veel Mario Kadastik tulla, sellepärast et küsimusi on veel. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea Mart! Reili üritas siin küsida, milline Isamaa energeetikaplaan on, aga vastust ei saanud. Sinu jutust kõlas ka, et võiks nagu 60% olla taastuvaid, aga teie ettepanek on ju panna lagi 40% peale. Lähiaastate arengut vaadates ma ikka kordan seda, et meil ei piisa elektritootmisvõimsusi, mis pääseksid turule. Need turuseadused, -tingimused on meil ees, neid me üleöö ei kaota. Millised on need energiatootmisvõimsused, elektrienergia tootmise võimsused, mida lähiaastatel peaks Eestis arendama, et katta seda defitsiiti?

Suur tänu, Jaak! Ma igaks juhuks loen ikkagi selle eelnõu ette, sest sa oled vist valesti aru saanud. Mitte lagi ei ole 40%. Ma loen selle ette, muidu jääb sul äkki kahe silma vahele: "Aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 42 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest." Ja siin on veel: soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%. See ei ole maksimum, vaid see on "vähemalt". Ehk siis eesmärgid on toodud allapoole ja on realistlikumad. Kui me saame rohkem, väga tore, aga oleme realistid. See on selle asja mõte. Aga kuidas Isamaa teeks? Isamaa ettepanek ongi ju see, et on vaja piisavalt juhitavat energiat. Me peame asjadele lähenema realistlikult. Ütleme niimoodi, et seda juhitamatut energiat toodame maksimaalselt nii palju, kui tuult ja [päikest] on, ja arvestame sellega, et see võib katta umbes 50–60% – võib-olla natuke rohkem, võib-olla natuke vähem, see sõltub aastast. Ja ülejäänud osa tuleb siis toota juhitavat energiat. Ei ole ju mõtet rääkida 100% juhitamatust energiast. See on see mõte. Millised on need energialiigid, selle üle debatid ju kogu aeg käivad. Sotsiaaldemokraatidele ei meeldi näiteks tuumaenergia, nemad soovivad midagi muud. Ma ei tea, mis see on. Teil on taastuvenergia, teie tahate meretuuleparke. Õige! Reformierakond tahab väga tuumaenergiat. Nemad on juba alustanud selle projekteerimist, kuigi mingeid arvutusi veel ei ole. Ei ole olemas isegi neid reaktoreid, mida nad tahavad siia tuua, neid pole kusagil veel katsetatudki, aga juba me toimetame, kulutame raha selle peale. Kui sa küsid, mis on realistlik, siis meil on tegelikult praegu olemas põlevkivi, mille varusid on meil kuni sajaks aastaks. See tähendab seda, et me peaksime praegu kasutama seda ressurssi, mis meil on, nii kaua, kuni see, ütleme, otsustusvõimetu valitsus ei suuda otsuseid teha. Ma olen majanduskomisjonis korduvalt teinud ettepaneku, et komisjoni liikmed, istume maha ja – ilma ametliku [sõna andmiseta], ilma salvestamata – arutame need asjad läbi. [Kuulumine] koalitsiooni või opositsiooni pole oluline, oluline on riigile tähtsad küsimused läbi arutada ja leida selline hea, kuldne kesktee. Mitte nii, et iga lobigrupp, iga erakond surub omas suunas, ja lõpuks on meil ületootmine, me oleme üle investeerinud. Sellest ma olen siin juba rääkinud. See ongi meie eesmärk.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile tõepoolest ei ole. Aga läheme nüüd edasi. Nagu siin juba välja reklaamiti: hea meel on tervitada Riigikogu kõnetoolis majanduskomisjoni liiget Mario Kadastikku, kes tutvustab meile Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Mario Kadastik!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt [ütlen, et], Mart, me võime muidugi minna mõnikord lihtsalt informaalselt väiksele lõuna- või õhtusöögile ja arutada neid asju, ma ei ole selle vastu. Võime kogu komisjoniga minna, ei ole probleemi. Aga nüüd sellest, mis antud eelnõu [menetlemise] raames komisjonis toimus. [Eelnõu] arutati jällegi kahel istungil. 7. aprillil otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata siinkõneleja ja 8-ndal arutati [eelnõu] sisuliselt. Komisjonis toimus suhteliselt põhjalik arutelu. Esmalt rõhutas Mart Maastik selle 100% ebarealistlikkust ja just sellesama varieeruvuse kontekstis, lisades, et [energiakindluse tagamise] eesmärgi täitmiseks oleks põlevkivi realistlik. Karlis Goldstein vastas väga konkreetselt, et see 100% eesmärk ei tähenda ainult tuult ja päikest, see sisaldab endas ka importi ja eksporti. 40% siht on meil juba eelmisel aastal kõvasti üle täidetud. Kas just kõvasti, aga 43% oli juba eelmisel aastal. See oleks samm tagasi. Ma seda [küsimust] võib-olla ei hakka kajastama, mille Jaak Aab siin juba tõstatas[, et kes kuulusid tol ajal valitsusse], aga seoses elektri hinna ja prognoosidega [nenditi], et taastuvenergia ei taga küll stabiilsust – selleks on vaja ka salvestusvõimsust ja juhitavaid võimsusi –, aga ta tagab madalama keskmise hinna. Arutelu oli ka põlevkivi[elektri] hinna üle, seesama klassikaline arutelu, mida me siingi oleme korduvalt pidanud. Väideti, et [põlevkivielekter] on odav, 35–40 eurot megavatt-tund, ja [viidati], et see [väide põhineb] teaduste akadeemia arvutustel. Siinkõneleja lükkas selle väite tagasi, [selgitades], et Enefit Power on viimasel ajal väga selgelt ja konkreetselt kommunikeerinud, mis need hinnad on. Vaatasin järgi: täna on CO2 hind 66 eurot. See ei ole kaks kolmandikku või neli viiendikku või mis iganes see summa oli, mida eelkõneleja mainis. CO2-kvoot [moodustab] põlevkivi turule pakkumise hinnast alla poole. Isegi kui see ära võtta, siis näiteks täna ta turule ei saaks, sellepärast et täna on kogu elekter sellest odavam. Ministeeriumi [esindaja] tõi välja, et ka viimasel vähempakkumisel ei olnud ühtegi sellist pakkumist, mis koos subsiidiumiga oleks ületanud 40 eurot megavatt-tunni kohta. Isegi kui võtta see hüpoteetiline antiikne hind – väideti, et omahind oleks 35–40 eurot –, siis kõik uued pakkumised on olnud sellest allpool. Küsimus oli ka selle kohta, kas need sihteesmärgid, mida antud eelnõus pakutakse, oleksid kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Vastus oli, et see jääks Euroopa Liidu direktiivides sätestatud eesmärkidest allapoole, mis oleks probleem. Kui me selle eelnõu vastu võtaksime, siis tekiks meil probleem direktiivi täitmisega. Oli ka [küsimus] jooksvate vähempakkumiste kohta. Kuna 1. juuliks ei pruugi kõik [arendajad] planeeringute venimise tõttu ehituslubasid saada, siis [küsiti], kas ja kui, siis milliseid meetmed saaks sellises [olukorras] rakendada. Siin on valitsusel mõningane kaalutlusõigus. Elering peab tõenäoliselt esitama tühistamise taotlused, siis saab valitsus seda asja kaalutleda. Vabariigi Valitsus arutas antud eelnõu 20. märtsil ja otsustas seda mitte toetada, just nimelt seetõttu, et sihttaseme nii suur langetamine oleks suur samm tagasi, see pärsiks tootmisvõimsuse arendusi ja suurendaks oluliselt sõltuvust väliselektrist. Komisjon tegi ka otsused. Konsensuslikult [otsustati] võtta [eelnõu] 16. aprilli päevakorda. Tehti ka ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, hääletustulemus oli 7 poolt, 3 vastu, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, ma mäletan seda rohepalavikku ja arutelusid toonases keskkonnakomisjonis, aga siis neid mõjuanalüüse nagu ei olnud. Aga minu küsimus on sisuline. Kust on tekkinud kindlus, et 100% on võimalik saavutada? [Ma ei räägi sellest], kas see 40% on tagasiminek. Meretuuleparkidele tõmmati vesi peale. Nagu ma aru saan, siis sa sidusid selle sotsidega, [sotsid] arvati [valitsusest] välja ja pärast seda tuldi nagu mõistusele. Aga teiselt poolt, ka maismaal käivad ju igal pool tuulikulahingud, küll Põltsamaal ja kus iganes. Usaldust valitsuse ja üldse riigi vastu see eriti ei suurenda. Kust tuleb see kindlus, et on võimalik 100%-ni jõuda, ilma et see [põhjustaks] tagajärgi nii hinnas kui ka rahulolus?

Aitäh! No maismaatuulega on võimalik see 100% … Tähendab, see ei ole ainult tuul, tuleb arvesse võtta, et selle 100% sees on ka päikese[energia]. Päikeseparke ei ole meil [rajatud] mitte ainult vähempakkumiste kaudu, maismaaparke on tegelikult väga palju arendatud ka erakapitali toel otse turu vastu. Tõsi, täna on nende, ütleme, konkurentsivõime selles mõttes madal, et nad toodavad väga vähe tagasi, aga võrku nad elektrit arvestatavas koguses toodavad. Olemasolevad tuule[pargid], pluss need, mis on planeerimisel, kataks kogusummas aastaks 2030 selle 100% ära küll. Tõsi, see on tõepoolest risk, mis te välja tõite, et arutelud osas kohalikes omavalitsustes on tulised, aga mitte [igal pool]. Niipalju, kui mina ühest varasemast arutelust mäletan – ma võin siin numbritega eksida, [ütlen] seda peast –, siis üle poole ikkagi liiguvad edasi ja neid, kus on vaidlusi, on alla poole. Ei ole päris niimoodi, et kõik tuulikuarendused on seisma pandud või planeeringud venivad, enamikuga siiski liigutakse edasi. On mõjuhinnangute täpsustamist, aga ka kohaliku kogukonnaga seotud probleeme – mitte probleeme, aga küsimusi, mis vajavad vastuseid – ja ka mõningast tõrksust. See on koht, kus, ma arvan, ka arendajatel on arvestatav võimekus seda olukorda [soodsamas suunas mõjutada]. Mõnel pool on näiteks rakendatud sellist asja, et arendajad pakuvad kohalikele elanikele soodushinnaga elektrit, teevad ise need pikaajalised lepingud, näiteks fikslepingud. Neid meetodeid on tegelikult veel. Ma arvan, et kui arendajad näevad, et asjad jäävad toppama, siis on neil kindlasti võimalus leida meetodeid, kuidas jõuda selleni, et kohalik kogukond tunneks, et nendega arvestatakse piisavalt, nendesse panustatakse ja tekib mingi omaosalustunne või midagi sellist. Ma arvan, et siin ei ole asi mitte niivõrd selles, et me peaksime kuskilt seadustega läbi raiuma, vaid lihtsalt selles, et kohalike kogukondade ja arendajate vahel on vaja rohkem [koos]tööd teha. Seda on kindlasti võimalik viia sihini. Kui nüüd lähimate aastate perspektiivis selgub – hüpoteetiliselt, nagu Mart siin tõstatas hüpoteetilise olukorra –, et tõesti pannakse kõik planeeringud seisma ja mitte midagi ehitada ei saa, siis loomulikult võib tekkida probleem, et me 2030. aastaks seda [eesmärki] ei saavuta. Aga siis tuleb sellele olukorrale uuesti otsa vaadata. Täna minu arvates see olukord nii dramaatiline ei ole, pigem on vaja inimeste vahel koostööd teha, arutada ja lahendusi leida. Need murekohad on lahendatavad.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et sihi allapoole ehk 40% peale viimine pärsiks tootmisvõimsuste arendamist. Kuidas sa põhjendad seda [väidet], et kui sa viid sihi allapoole, siis keegi ei hakka enam tootma? Kui viia 100% peale – võib-olla tahate 120% peale viia?! –, siis hakatakse tootma, aga kui siht on 40%, siis nagu ei hakata tootma. Kui see on soodne, nagu sa praegu väidad, kui elektri hind on konkurentsitult kõige soodsam, siis iga arendaja tuleb turule, ta tahab ju kasumit teenida. Kui sa väidad, et ainult see siht annab kindlustunde – näed, riik garanteerib sulle, et sa saad dotatsioone –, siis ei vasta tõele see, et see on ka odav. Üks nendest kahest asjast ei vasta tõele.

Jaa. See on nüüd see koht, kus tuleb jällegi rääkida sellest – me oleme, Mart, sellest korduvalt rääkinud, aga võime üle rääkida –, kuidas elektriturg toimib. Ta on odav lõpptarbijale, sellepärast et turul pakkumise tegemisel saad sa arvesse võtta ainult oma jooksvaid kulusid: palgad, kütus, sellised asjad. Sellest tulenevalt on ta odav. Pakkumise tegemisel on kohustus teha odav pakkumine, see ei ole selline pakkumine, millega sa saaksid oma kapitalikulu tagasi. Selline asi on turureeglitega põhimõtteliselt keelatud. Elektriturg ei ole vaba turg. Elektriturg on reguleeritud turg. See on marginaaliturg ja seal on väga ranged reeglid, [mis ütlevad,] mida on sul [lubatud] oma hinnapakkumise sisse panna. Kui sa selle vastu eksid, siis on päris [karmid] sanktsioonid. Sa ei saa oma kapitalikulu – seda investeeringut, mille sa teed, et paigaldada mingisugune elektritootmisjaam – sinna pakkumisse sisse panna. Nüüd, kui sa teed soodsa pakkumise ja sina ei ole see, kes määrab lõpliku turuhinna, siis sa saad oma kapitalikulu tagasi: kui sinu hind on odav, aga keegi teine tõstis hinna kõrgele, siis selle vahe [arvelt] saad sa oma kapitalikulu katta. Väikesed tootjad saavad suhteliselt lihtsalt tulla turu vastu. Sellepärast ongi mitmed tootjad rääkinud sellest, et nemad on võimelised investeerima turu vastu. Mida suuremaks läheb maht, seda [suurem on neil tõenäosus] muutuda ühel hetkel selleks, kes defineerib elektri hinna. Kui nad defineerivad elektri hinna ja see muutub püsivaks, siis nad ei saa mitte kunagi oma kapitalikulu tagasi. Ja see ei sõltu sellest, mis tootmisliigiga on tegemist. Täpselt sama kehtib põlevkivi puhul, täpselt sama kehtib tuuma[energia] puhul, täpselt sama kehtib hüdro[energia] puhul – see kehtib kõigile, see ei ole mingi taastuvenergia eripära. Vahe on lihtsalt selles, et klassikaliselt on see turul varieerunud, kes parasjagu on see niinimetatud market maker ehk see, kes määrab lõpliku hinna. Ja siis on sul tõenäosus see tagasi saada. Kui sa teed investeeringu, mis toob küll elektri hinna alla, aga kapitalikulu sa tagasi ei saa, siis on vaja leida mingi muu meede, et see vahe garanteerida ja kapitalikulu tagasi saada, sest ühiskondlik kasu sellest madalamast elektri hinnast on väga palju kordi suurem. Kui me suudaksime lüüa elektri hinna püsivalt nulli, siis oleks meil tohutu konkurentsieelis – kõigil tarbijatel ja tööstustel. Oleks ju? Küsimus on selles, et isegi kui sa selle kapitalikulu kinni maksad, siis tõenäoliselt oled sa ikkagi sellest võitnud. Aga praegusel juhul me räägime ainult mingisugusest protsendist. Ega keegi ei kavatse ju doteerida 100% ulatuses. Siin on küsimus selle turu toimimises, mille kohta on väga palju väärarusaamu. Selle [toimimisest] on vaja aru saada. See turg ei ole vaba turg. Sa ei saa minna koguhinda küsima, printsipiaalselt ei saa. Selle turu peab ümber tegema ja see on omaette küsimus. Seda tuleb teha Brüsselis, seda ei saa teha siin, sest see on ühisturg. Aga senikaua, kuni see turg on marginaaliturg, ei saa arendaja sealt kapitalikulu tagasi, kui tema on põhiline pakkuja.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Seaduses on kirjas, et aastaks 2030 on eesmärk 100%. Niipalju, kui mina olen aru saanud ja kuulnud, sealhulgas koalitsiooni[saadikutelt] – koalitsioonilepingu sisuosa endiselt ei ole, et saaks tsiteerida, aga ju te kunagi selleni ka jõuate –, siis neid inimesi, kes usuks, et me seaduses sõnastatud tähtajal jõuame seatud eesmärgini, väga ei ole. Selle eelnõu eesmärk on see, et me ei rikuks seadust. Küsimus on: kas koalitsioonil on arusaam, et ülejäänud seadusi – ja kui, siis milliseid – võib samamoodi hakata tulevikus loominguliselt tõlgendama? Kas näiteks maksuseadusi? Kas ettevõtja võib nüüd vaadata, et maksumäärad on küll sellised, aga tegelikult pole midagi, kui ma sellises määras ei maksa, eks ma maksan mingis teistsuguses määras? Nii nagu selle eelnõu puhul praegu: me ei taha seda muuta ja jääme selle utoopilise eesmärgi juurde.

Minu arvates on siin interpretatsiooni erinevus: teie väidate, et ei ole võimalik saavutada, meie väidame, et on võimalik saavutada. Seda, et 100% pole kindlasti võimalik saavutada, on täna päris ulme väita, sellepärast et meil on veel viis aastat aega. Viie aasta jooksul võib väga palju asju toimuda. Väita selle 100% eesmärgi täitmise kohta täna kindlalt, et seda ei ole võimalik [saavutada] – ma selles väga [kindel ei oleks]. Kui me tõepoolest paari aasta perspektiivis näeme, et need planeeringud ja asjad on seisma jäänud, siis võib tõesti arutada, kas lükata tähtaega edasi või mis variandid meil on, aga see ei tähenda, et me peaksime ambitsiooni allapoole [tooma]. Siin tuleb aru saada sellest, mis on see reaalne tõrge, mis seal on, aga mitte ütlema, et seadust ei peaks täitma. Mina näen küll praegu, et seda on võimalik täita.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks see, et kogu see börsisüsteem, nagu sa väidad, ei käi enam tavalise turumajanduse alusel. No see on tõesti jabur! Seda enam, et ühe väikese liigutusega, kunstliku liigutusega, võib börsil neid hindasid reguleerida nii kõrgeks, kui tahetakse. Selles häda ongi. Aga eesmärkide seadmisest. Te panete [eesmärgiks], et viie aasta pärast saame 100%. Selles mure ongi, et te seda iga hinna eest tahate saavutada. Te olete nõus paiskama turule lisaraha, te teete vähempakkumisi. Kuigi tuuleenergiat on võimalik toota ka ilma dotatsioonideta, panete sinna [raha] juurde ja [kutsute], et tulge juurde. Me paneme meretuuleparkidesse miljardeid. Ja see on selle tõttu, et meil on ideoloogia. Eesmärk peab olema realistlik. Ja teine asi on see, et kui sa paned 100%, siis mis selle mõte on? Ma tahaksin sellest mõttest aru saada. No saame 100%, aga hind on kallis. Mis mõte sellel on? Mis sa teed selle 100%-ga – peale selle, et saad endale ordeni [rinda] –, mis sa saad selle eest? Hind läheb kalliks!

Me peame ikka millalgi minema, maha istuma ja seda temaatikat paar tundi rahulikult arutama, sest iga eelnõu juures, mis puudutab elektriturgu, me keerutame täpselt samade [asjade] ümber. Elektri hind lõpptarbijale on see, mida turul pakutakse. Kui on [rohkem] taastuvenergiat, siis [hind] läheb alla. Dotatsiooni puhul me ei räägi miljarditest, me räägime suurusjärgust 200–250 miljonit 12 aasta peale. Ja see on maksimummäär. Kui on neid – mingil komisjoni istungil sa ise mainisid seda –, kes on nõus tulema ja pakkuma seda vastu turgu niimoodi, et nad ei vaja dotatsiooni, siis on väga lihtne: nad tulevad ja teevad pakkumise, et nemad tahavad dotatsiooni 0 eurot, panevad marginaali piiriks 0 eurot ja võidavad selle pakkumise. Nad saavad minna vastu turgu ja välistavad teised [pakkujad], need, kes tahavad saada rohkem dotatsiooni. See ongi selle vähempakkumise mõte. (Hääl saalist.) Meretuuleparke ei ole selles vähempakkumises, mis on lähiajal plaanis. Meretuuleparkide puhul on pigem küsimus selles, et me peame vaatama, kas Euroopa puhta tööstuse direktiiv annab meile mingisuguseid võimalusi, et me ei peaks sinna alla panema Eesti riigi ja tarbijate raha. Kui seda teha, siis koos mingisuguse tööstusega, niimoodi, et tal on konkreetne eesmärk, konkreetne tarbimine, oma klient ja nii edasi. See ei tähenda, et meretuule[parke] ei oleks mõistlik arendada, kui neil on oma ärimudel. Tuleb direktiivist järele vaadata, mis seal need võimalused on. See pakett – puhta tööstuse direktiiv –, nagu ma aru saan, peaks tulema selle aasta suvel või sügisel. Mis ma tahtsin öelda, on see, et see summa on ülempiir. On üpris tõenäoline, et tuleb päris mitmeid pakkujaid, kes ei küsi [dotatsiooni], mis on selle piiri lähedal, vaid sellest [vähem]. Tegelikult ei ole nii, et me matame sinna sadu ja sadu miljoneid ja saame kalli elektri, vaid pigem [tähendab see seda, et] kasvab nende tundide arv, kui on nii nagu kas või täna, et elekter ei maksa põhimõtteliselt mitte midagi või makstakse sulle isegi peaaegu et peale. Talvel on meil alati kallis, aga suvel, kevadel ja sügisel kasvab järjest nende tundide arv, kui meil elektri hind läheb soodsaks. Ja summaarselt kogu ühiskonna jaoks on elektri hinnast tulenev kokkuhoid suurem kui see [summa], mis läheb taastuvenergia tasusse. See ongi selle arvutuse ja meetodi mõte.

Aitäh! Head kolleegid Mart ja Mario! Riigikogu kohvik on lahti kuni istungi lõpuni ja kui hästi rääkida, siis võib-olla ka pärast seda. See on esimene võimalus teil kokku saada ja seda teemat arutada. Aga meil on küsimusi veel. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu küsimus tüürib ka sellesse valdkonda. Taastuvenergia tootmisel on kaks viimast suuremat maismaa tuuleparki tehtud vastu turgu: Sopi-Tootsi ja Saarde tuulepark. Mõlemad on tehtud vastu turgu, ilma toetusteta. Paraku me oleme jõudnud olukorrani, kus Enefit Greeni puhul öeldakse, et rahvaaktsia tuleb tagasi osta, sellepärast et selle pargiga ikkagi justkui ei ole võimalik seda tootlust tagada. Ostame aktsia tagasi, viime kokku Enefitiga, suure kontserniga, ja siis võib-olla on võimalik need aktsiad uuesti turule paisata. Mingi selline jutt on kõlama jäänud. Ausalt öeldes jääb jätkuvalt väga segaseks, kuidas läks Enefit Green vastu turgu seda investeeringut tegema. Selgub, et seda tootlust ikkagi pole sellisel viisil võimalik tagada. Miski on siin pildil väga valesti. Kuidas teised turuosalised suudavad seda tagada, need, kellel ei ole juhitava energiavõimsuse tootmist taga?

Esiteks, ma hästi lakooniliselt võiksin öelda, et seda me komisjonis ei arutanud. Aga see on see, mida ma enne mainisin: väikesed tegijad [versus] suured tegijad. Mida väiksem tegija sa oled, seda väiksem on tõenäosus, et sina oled see, kes määrab lõpphinna, ja seda rohkem on seda hinnavahet, mida sa saad [kasutada] oma investeeringute katteks. Ja siis on küsimus, et mis on sinu jaoks see aktsepteeritav aeg, mille jooksul oma kapital tagasi saada: kas viis aastat, kümme aastat, 20 aastat? [Seda muidugi siis,] kui sul see hinnavahe eksisteerib. Kui sa lähed suure pargiga, siis nende tundide arv, kui sina oled see, kes on see viimane, kes turule saab, kasvab. Ja nendel tundidel sa teenid null eurot. Null! Päriselt! Kasumit on seal lubatud null [eurot], sa ei või sinna kasumit sisse panna. Ehk kõik need tunnid, kui sina oled viimane turule jõudja, oled sa nullkasumiga. Seega, sul on vaja selliseid tunde, kus sa saad oma kapitaliinvesteeringu tagasi [teenida]. Ja see ajaperiood võib olla erinev. Näiteks tuumajaama eluiga on 80 aastat, ja kui sul finantseerija seda aktsepteerib, siis sa võiksid selle venitada terve selle aja peale, aga rahal on tavaliselt hind ja 80 aasta peale ei ole mõttekas teha. Aga see periood varieerub. Ja kui sul on tõesti suur park, siis iga kord, kui sul tuul korralikult puhub, on väga tõenäoline, et sina oled see, kes määrabki hinna selles regioonis, ja siis sa ei saagi kasumit. Mina ei oska siin seisukohta võtta, kuna ma ei ole Enefit Greeni äriplaaniga tutvunud, ma pole seda aktsiat kunagi omanud ega midagi sellist, nii et ma ei oska öelda, mis kaalutlustel mis asju tehti. Aga võib-olla nad osutusidki liiga tihti market maker'iks – turutegijaks. Kui väga aus olla, siis ma ei tea, mis see eestikeelne termin on. See võis olla risk, mida nad ei osanud hinnata, aga ma ei oska öelda – ja see on minu isiklik seisukoht –, mis taust seal on, sest ma tõesti ei tea Enefit Greeni tausta.

Aitäh! Ja Andres Metsoja, palun!

Jaa, ega minagi täpselt tea, aga rahvas üldiselt tahab aru saada. Rahvaaktsia tuuakse turule, öeldakse, et tulge kõik ja panustage taastuvenergiasse. Ühel hetkel öeldakse – tegelikult ka siit puldist on ju öeldud –, et mingit subsideerimist polegi enam vaja, sellepärast et turul on hind väga hea, toome hinnad alla. Aga teistpidi kõlab vastu alati see loogika, et kui me toome hinnad alla, siis peab keegi tegelikult selle vahe kinni maksma, subsiidiumina või mingisugusest täiendavast maksumaksja rahast. Aga nii me jõuamegi ju tõeni, et tegelikult ei ole võimalik selles süsteemis hinda alla tuua, sest keegi maksab selle igal juhul kinni. See on äriline trikk: jah, see hind on võimalik alla tuua, aga ainult sekkumise teel. Veel kord: kui taastuvenergia turule toodi, siis öeldi, et seda subsiidiumi on vaja selleks, et uut tehnoloogiat subsideerida, muidu see ei lähe käima. Selline asi on tavapärane. Aga et see jutt kehtib jätkuvalt ja kehtib sama loogika, kuigi tuuletehnoloogia on juba päris vana ja pikalt turul olnud – selles on midagi imelikku.

No siin on pigem küsimus turu toimimises. Mida seal saab teha, on see, et sul on võimalik – kuna see teema ei ole lineaarne – väga suured hinnakäärid väga väikese võimsuse mahuga ära lõigata. Ehk sul on võimalik tuua keskmist hinda alla rohkem kui see, mida sa subsiidiumina maksad. See on natuke tehno selle turu toimimise puhul, aga kuna [lõpphind] ei ole elastne, siis selle abil, kui sa paned natuke rohkem võimsust turule ja maksad selle vajaliku koguse peale, on sul potentsiaalne võimalus tuua neid tippe alla sadu eurosid megavatt-tunni kohta. See on selle toimimise mõte.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mulle ääretult meeldib, et saalis on enamjaolt need inimesed, keda eelmise koosseisu ajal selle eelnõu arutelu juures ei olnud ega ka valitsuses nende arutelude juures. Jaak on üks väheseid, kes oli tollal laua taga. Me räägime pidevalt elektri hinnast. Mul on siiralt piinlik kuulata Riigikogu saalis, kui keegi ütleb, et tuulepargi puhul on omahind null eurot. No võiks minna korra majandust õppima või vähemalt mõned kuud ettevõtja olla, et oma püksitagumiku peal [tunda] saaks: kui sa investeerid miljardi ja müüd elektrit null euroga, siis see ettevõtlus [ei ole] kasumlik. Seda on piinlik kuulata! See on täpselt sama piinlik kui see, kui me siin ühe kolleegiga vaidlesime selle üle, kas tõus 20%‑lt 22%-le on 10% või 2%. Riigikogu liikmed ei tea, mis on protsendipunkt, ega tee vahet protsentidel. Täpselt sama oli linnade ja valdade liidu debatil, kus me kuulasime kahe erakonna esimehe juttu sellest, kuidas tuuleenergia omahind on null eurot ja sellega me müüme, mis sest et enne paneme meretuuleparki sisse 2,6 miljardit eurot – see ei pidavat omahinna sisse minema. Räägime nii, nagu asi tegelikult on. 2020 oli meil elektri hind 50 euro juures megavatt[-tunni] kohta ja headel päevadel isegi odavam. Kümme aastat tagasi tootis Eesti täpselt nii palju elektrit, kui ise vajas, ja müüs ka edasi, kui üle tootis. Tuuleparkide arendamise dotatsiooni puhul oli kokku lepitud, et see lõppeb 2025. Jäi veel üks park, kui ma õigesti mäletan, Tootsi tuulepark, mille arendus mõne ministeeriumi kantsleri pidurdamise tõttu lihtsalt venis, ei lastud arendada. Oli kokkulepe – kui 2016–2017 see otsus tehti –, et need tuulepargid peaksid saama veel dotti, sest see ei olnud arendaja süü, vaid vaidlus ministeeriumide vahel, mis selle edasi lükkas. Miks meie elektri hind on täna taevas? Mitte keegi ei taha sellest rääkida. Ma tuletan meelde, et elektri hind hakkas tõusma [tükk aega] enne seda, kui Vene väed Ukrainasse uuesti sisse läksid. [Põhjus] oli kolmas kõrgepingeliin Läti ja Leedu vahel. Lätis ja Leedus toodetakse elektrit enamjaolt gaasiga ja gaasi hind tõusis, nende elektri hind tõusis. Ja siis ühel hetkel arvas Elering, et jõle äge variant on see, kui teeme Lätti kolmanda kõrgepingeliini, mis sest et Soomest nii palju elektrit ei tule, et seda üle jääks. Nii läkski, kuna naabritel oli elektrit vaja, hind tõusis ja turu peal oli väga hea. Kordades tõusis! Järgmine [lugu] oli LNG-terminaliga, millest võib anekdoote rääkida. 30 miljonit pandi [mängu], aga Eleringi juhtkond tegi kõik selleks, et see toimima ei hakkaks. Nüüd me loeme ajalehest, kuidas Eleringi juht ütleb, et elektri hind ei peagi Eestis odavam olema, vaid me peame vaatama, et naabritel hästi läheks. Meil [müüakse] nii kallilt, kui tahetakse. Ja siis me räägime tuuleparkidest, päikeseenergiast. Ma ausalt öeldes soovitan kõigil, kui väljas on veebruarikuu ja 15 kraadi [külma], minge lülitage endal kodus välja kõik, mis [töötab] elektriga. Elage seal kaks päeva, eriti veel siis, kui teil on elektriküte. Ja siis räägime, et taastuvenergiaga on võimalik 100% ära [katta]. See eelnõu või seadus, mis vastu võeti, ei tähenda muidugi seda, et 100% ongi taastuvenergia ja sellest elamegi. Tegelikult oli leib leiva vastu kauplemisega [saavutatud] selline kokkulepe, et taastuvenergiat võiks toota sama palju, kui Eesti sel hetkel energiat tootis, mitte [katta] kogu oma vajadust. Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja teine väga oluline punkt nende läbirääkimiste ajal oli see, et mingisugust dotatsiooni ei tule. Täna käib kogu kammajaa selle ümber, et taastuvenergiale teeme dotatsiooni, gaasielektrijaama maksame kinni, ja siis räägime, et põlevkivielektri tootmine on kallis. Ma tahaks seda paberit näha, millest siin kogu aeg räägitakse, et selle hind on 130 eurot megavatt-tund. Ma soovitan lahti võtta Eesti Energia kodulehe. Sealt on näha, et tegelikult selle elektritootmise omahind on – ma võin komakohaga eksida – kas 49,3 või 49,7 eurot megavatt-tund. Ja selle sees on ka keskkonnamaksud. Meil on ammu võimalus toota seal elektrit nii, et pool on kas pelletid või hakkepuit, millega saaks CO2 hinna kohe allapoole tuua. Meil on vanad põlevkiviahjud, kus võiks elektrit toota puhtalt pelleti või hakkepuiduga, nii nagu seitsmes Euroopa riigis, kuhu Eesti pellet läheb ja kus vanad kivisöeahjud on ümber ehitatud. See maksaks 100 miljonit, mitte miljardeid ja meil oleks juhitav elekter olemas. Me püüame täna maksumaksja raha eest kuskil kellegi tuttavatele gruppidele rääkida, et nüüd tuleb väga äge [asi]. Siin räägitakse, et kui on suur tuulepark, siis ta ei saagi kasumlik olla. Ja kõrval siis keegi ütleb, et äkki väikese tuulepargiga või päikesepargiga on kasumlik. Iga majandusinimene saab aru, et suure tuulepargi korral on ühiku omahind tunduvalt väiksem kui väikese asja püstipanekul. Tegelik mure on see, et me oleme ühel hetkel Euroopa [Liiduga] läbi rääkimisel jänni jäänud. Kui CO2-kvoot eelmise kümnendi alguses tekkis, siis selle hind oli 12,5 eurot megavatt-tunni kohta ja maksimum võis olla 25–30 eurot ja sinna oleks pidanud see asi jääma. Aga mis toimus? Meie riigil [läks hästi], me müüsime seda [kvooti], ja tundus, et miljonid tulevad, kümned miljonid ja sajad miljonid tulevad eelarvesse mitte midagi tehes. Ja lasti see börsile teatud sõpradele kauplemiseks. See on täpselt nii, nagu praegu Trump Ameerikas teeb. Nii mõnedki tema tuttavad on teeninud sellega, et kas täna tuleb toll või homme võtame tolli ära, [turu kõikumise pealt] sadu ja sadu miljoneid [dollareid]. Täpselt sama on CO2-ga: lihtsalt sõbrad omavahel lepivad kuskil midagi kokku ja teevad. Võtame reaalsed mõisted ja reaalsed mõtted. Selle asemel, et rääkida juhitamatust elektrist, räägime juhitavast elektrist. Kui räägime tuumajaamast, siis võtame seda mõistlikult. Ma saan aru, et kuskil on Kanada oma ja Jaapanis juba midagi valatakse, aga samas on meil tuumariik üle lahe olemas. Prooviks hoopis soomlastega rääkida. Seal on kõik see know-how olemas, seal on ka üks väga korraliku võimsusega tuumaelektrijaama projekt, millel on ehitusload olemas, aga mis täna seisab. Võib-olla oleks see palju mõistlikum? Ja vaataks ka, kuidas oleks võimalik meie enda põlevkivikateldest läbi lasta kohalikku toorainet ehk hakkepuitu ja pelleteid. Ei pea pelletid siit laevaga sõitma mujale Euroopasse, me võime seda ise ära kasutada. Ja omahinna kohta huvitaval kombel räägivad erinevad inimesed ikka väga [erinevat juttu], vahed on suured. Peaks ikka kutsuma need endised ja tänased juhid kokku ja küsima, mis see tegelik omahind ühel, teisel või kolmandal asjal on, siis saaksime sellest must valgel aru. Siin pukis …

Nii, aga aitäh, Aivar Kokk!

… mina räägin ühest hinnast, sina teisest hinnast ja võimegi jääda vaidlema. Aitäh!

Aitäh, Aivar Kokk! Jaak Aab, palun! Riigikogu kõnetoolist. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Head Riigikogu [liikmed], kes veel kohal on, ja need tohutud massid, kes jälgivad meid interneti vahendusel, nagu Lauri Laats siin alati kordab! Kõigepealt siis sellest, mis olukorras me erinevate elektritootmisvõimsuste arendamisega oleme. Lihtsalt mõned numbrid. 2024. aastal tarbiti Eestis ümmarguselt 8 teravatt-tundi elektrienergiat, aga [Eestis] toodeti ja pääses tarbimisse 5,4 teravatt-tundi. See miinus, nagu näete, on päris suur. Kui meil oleks palju ühendusi teiste riikidega, kui meil töötaks mitte ainult Estlink 2, vaid ka Estlink 3 Soome poole, siis ei oleks see seis võib-olla nii kriitiline. Aga praegu, kui meil niisuguseid ühendusi ei ole, kui me ei saa kellegi teise peale loota, tuleb panustada sellesse, et Eestis arendataks energiatootmisvõimsusi, uusi energiatootmisvõimsusi. Me peame tagama oma energiajulgeoleku ja varustuskindluse ikkagi kõigepealt ise. Need ühendused on head ja kindlasti aitavad nad tulevikus tasandada tootmist ja tarbimist, võimaldavad stabiilseid, madalaid ja odavaid hindu, aga lähiajal ei ole meil teist võimalust, kui panustada taastuvenergia arendusse. Elering prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb tarbimine juba üle 10 teravatt-tunni. Prognoos on prognoos, aga ma arvan, et suures ulatuses võib see isegi klappida. Kui meil uusi tootmisvõimsusi ei ole, siis tekivad needsamad probleemid: nii energiajulgeoleku, kättesaadavuse, aga ka hinnaga, sest kättesaadavust mõjutabki suuresti elektri hind. Lähiaastatel on see küsimus kriitiline ka majanduse konkurentsivõime seisukohast. Kui Eestis on tuuleparkide koguvõimsus – see, millest me siin täna räägime, taastuvenergia tuulepargid – 700 megavatti, siis näiteks Soomes on see juba 8000 megavatti ja Leedus 1500 megavatti. Aivar, vabanda, sa rääkisid, et äkki see Läti ühendus oli viga. Aga teate, mis on viimasel ajal juhtunud? Nende ühenduste kaudu hakkab Eestisse pressima Leedu tuuleelekter. Kas see ikka on viga, et meil need ühendused on? Ma arvan, et pikemas perspektiivis kindlasti mitte. Tegelikult olid need ühendused mõeldud ka selleks, et me saaksime ennast Venemaa ja Valgevene sagedusalast desünkroniseerida. Nii et, nii ja naa. Kindlasti tuleb näha tervikpilti. Me oleme siin sellest palju rääkinud, mida ka Isamaa eelnõu siin täna ette pani, et tahaks näha kogu seda kokteili ja kogu tegevuskava. Ma väga loodan, et me lähiajal seda näeme. Majanduskomisjonis me oleme näinud nii energiamajanduse arengukava eelnõu kui ka jaotusvõrgu ja põhivõrgu arengukavade eelnõusid. Sealt peaks see pilt kokku tulema, mis suunas see areng ja suundumused lähevad. Me näeme sellelt pildilt, et lisaks tuuleenergiale ja päikeseenergiale, kus me juba praegu näeme odavat hinda, kui päike paistab – näete ise, vaadake tänaseid hindu –, on vaja salvestusi, mis aitavad tippusid ja selliseid tohutuid kõikumisi, mis ööpäeva jooksul [toimuvad], vähendada, vähemalt lühiaja salvestused. Ja kindlasti on vaja ka juhitavaid [võimsusi]. Jah, Aivar rääkis siin, et põlevkivi võib meid päästa. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga tuletan Isamaale meelde, et 2022. aastal te kõigepealt nõustusite taastuvenergia 100% eesmärgiga ja 2022. aasta sügisel reklaamisite elektriturureformi. Teie algatusel tehti üks fikseeritud elektripakett – universaalteenus. Ja mis välja tuli? Võrreldes börsielektriga oli see odavam ainult ühel kuul. Paljud inimesed uskusid teisse ja teie reformi. Selle universaalpaketiga maksid Eesti inimesed ja ettevõtjad tegelikult kümneid miljoneid eurosid rohkem, kui sel ajal börsipakett maksis. Väga heitlik on see poliitika. Selge see, et ega üksteise süüdistamisest ja näpuga näitamisest suurt abi ei ole. Peab vaatama tulevikku, kaaluma läbi kogu selle energiakokteili. Tegelikult on ka Isamaa siin öelnud, et kõiki erinevaid elektrivõimsusi peab kaaluma, vaatama, juurde [tekitama]. Ja kuskil see tasakaal on. Muidugi võib debateerida, mis hetkel [ja kas] see 100% on saavutatav või mitte, aga ma ei näe küll põhjust vähendada seda eesmärki 40% peale. Isegi Mart ütles, et mõistlik on 60–70%. Kui me seda kogupilti näeme, eks me siis näeme, millal me milliste eesmärkideni jõuame. Ja sel põhjusel ei saa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon momendil seda Isamaa eelnõu toetada. Nõustume majanduskomisjoniga, kes teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleegi Toomas Uibo. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Iga kord, kui me siin saalis energeetikast räägime, on saal pinget täis. (Naerab.) Saaks seda pinget kuidagi positiivselt ära kasutada, oleks kõigile parem. Aga ma tõepoolest olen natukene imestunud, et Isamaa just sellise ettepanekuga tuli, et ambitsiooni vähendada. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Isegi kui see ambitsioon 100% ei täitu, on meil ikkagi mõistlik liikuda odavama elektri poole, mida tuule- ja päikeseenergia kindlasti on. Ma toon ühe hästi lihtsustatud näite piimaliitri hinnast. Loomulikult on piimaturg ja energiaturg väga erinevad. See selleks. Aga oletame, et meil on ühel päeval piimaliitri hind 3 eurot. Me oleme väga pahased selle peale, sellepärast et Soomes on ta näiteks 1,5 eurot liiter. (Saalist öeldakse: "Tegelikult on 58 senti.") Päris nii ei ole. (Hääl saalist: "No nii on.") Ma just vaatasin Selveri hinda. (Saalist öeldakse: "Ära Selveri hinda vaata." Toomas Uibo naerab.) Ja nüüd on see hetk, kus me oleme väga pahased, et piimaliiter nii kallis on, ja me tahaks saada selle poole odavamaks. Mis puudutab neid subsiidiumeid, siis kas me oleme nõus maksma näiteks 10 senti, et piimaliitri hind tuleks 1 euro ja 40 sendi võrra allapoole? Mina võtaks selle pakkumise vastu. Me peame arvestama, mida me juurde maksame, kui palju miljardeid 20 aasta jooksul, kui me täna mitte midagi ei tee. Sellest numbrist me kahjuks ei räägi. See on ikkagi õõvastav number. Me unustame selle poole ära ja räägime, kui palju peab seda turgu nii-öelda subsideerima. Natukene on siin pudru ja kapsad. Aga ma olen nõus Marioga, et lepime ühe aja kokku, lähme räägime tund-paar energeetikast. (Hääl saalist: "Ei ole midagi rääkida.") Ei ole midagi rääkida? Ikka on. (Saalist räägitakse. Toomas Uibo naerab.) Just! Aitäh!

Suur tänu! Lõpuks läks läbirääkimine väga elavaks. Aga me ei saa lõpetada. Me ei saa lõpetada, sellepärast et, Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, te apelleerite sellele, et teie seisukohad kõlasid siin eelmises sõnavõtus. Hästi! Võimalus vastusõnavõtuks. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Isamaad nuheldi siin korduvalt nii sotside poolt, Eesti 200 poolt kui ka Reformi poolt – kõigilt saime täiega. Ja muidugi teenimatult. Teenimatult! Ja sellest piima hinna kujunemise loogikast ei saanud mina üldse aru. Ma sain aru, et ettekandja ise piima hinna kujunemisest midagi ei tea, et ta sellist … (Hääl kõrvalt.) No numbrid olid ka muidugi valed, jah. Aga ma tahtsin kolleeg Aabile siiski vastulause öelda. See väide oli pooltõde või lausa eksitav, mis puudutas universaal[teenuse] hinda, mis tõepoolest ka Isamaa osalusel koalitsioonis omal ajal kehtestati. Aga Isamaa soov, mida kahjuks sotsiaaldemokraadid jõuliselt toetama ei tulnud, oli ju see, et kehtestada universaalteenuse puhul teatud fikseeritud hind: kui börsihind on odavam, siis müüakse tarbijale börsihinnaga, ja kui börsihind on üle selle fikseeritud hinna, siis jääb kehtima fikseeritud hind. Ja sellisel juhul ei ole isegi teoreetilist võimalust, et see universaal[teenuse] kaudu ostetud elekter oleks kuidagi kallim börsihinnast või muudest hindadest. Aga kahjuks sotsiaaldemokraadid seda ei toetanud.

Suur tänu! Nüüd tõesti rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Siin Jaak Aab ütles, et ka sotsiaaldemokraadid teevad selle ettepaneku, aga antud juhul me hääletusele paneme ikkagi juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 574 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud.