Välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu (603 SE) esimene lugemine

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk niinimetatud viisaotsuse vaidlustamise eelnõu. Eelnimetatud eelnõu eesmärk on tagada välismaalasele õigus kaevata negatiivne viisaotsus või viibimisaja otsus pärast vaidemenetlust halduskohtusse. Seeläbi viime seadused kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja samuti senise kohtupraktikaga. Muudatuse vajadus tuleneb muu seas Euroopa Kohtu 2017. aasta otsusest, mille kohaselt peavad liikmesriigid võimaldama negatiivsete viisaotsuste vaidlustamise kohtus. Kuna Eesti õiguses ei ole selleks kohtukaebeõigust ette nähtud, algatati juba 2013. aastal Eesti suhtes rikkumismenetlus. Käesoleva aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon Eesti vastu Euroopa Kohtule ka hagiavalduse. Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, et välismaalaste seadus on põhiseadusvastane osas, mis välistab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja viisa andmisest keeldumise otsuse kohtusse kaebamise olukorras, kus viisa taotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. Märgin, et Eesti kohtud on praktikas viisaotsuse ja viibimisaja otsuse kaebusi menetlusse võtnud alates 2021. aasta aprillist. Alates sellest ajast, kui Riigikohus leidis, et ka viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamisel on välismaalasel kohtukaebeõigus, ja kohtud hakkasid viisaasju menetlusse võtma, kuni 2025. aasta veebruari lõpuni on halduskohtusse esitatud 25 viisaasja. Sellega seoses kaotatakse seadusest piirang, et välismaalane ei või negatiivset viisaotsust või viibimisaja otsust kohtusse kaevata. Hetkel on välismaalastel, kes vaidlustavad viisa või viibimisajaga seotud negatiivseid otsuseid, võimalik kasutada kaheastmelist vaidlustamise süsteemi. Kehtiva süsteemi kohaselt välismaalane kohtusse pöörduda ei saa. Esimese vaide üle otsustab asutus, kes otsuse tegi, näiteks Politsei‑ ja Piirivalveamet või välisesindus. Juhul, kui vaiet ei rahuldata, on võimalik pöörduda uue vaidega kas Sise‑ või Välisministeeriumi poole. Muudatustejärgselt vaadatakse vaie läbi ainult ühes astmes: kas Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti või Välisministeeriumi juures. Nendel välismaalastel, kellel on üheastmeline vaidemenetlus läbitud, on pärast muudatuste [jõustumist] õigus pöörduda kaebusega ka halduskohtu poole. Kohtumenetlus on kolmeastmeline. Pean oluliseks esile tuua järgmist. Riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise seisukohast tuleb eesmärgipäratuks ja ebasoovitavaks pidada olukorda, kus välismaalasel, kellel puudub põhiõigus Eestisse saabumiseks või siin viibimiseks, tekiks see õigus tänu kohtuistungil viibimisele. Seetõttu jäetakse eelnõuga kehtima põhimõte, mille kohaselt ei ole vaide esitamine välismaalase Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumile saabumise või seal viibimise aluseks. Samuti ei lükka see edasi sealt lahkumise otsust. Märgin taustaks, et 2024. aastal esitas viisaotsuse või viibimisaja otsuse kohta vaide 370 välismaalast ehk 7,4% negatiivse viisaotsuse või viibimisaja otsuse saajatest. See annab teile aimu, kui suurest hulgast kaebustest me siin räägime. Eelduslikult on kohtusse pöördujate arv muudatuste jõustumise järgselt alla 50 inimese aastas. Selleks, et menetluskulud oleksid [tulevikus] kaetud, tõstetakse vaide läbivaatamise riigilõivu määr seniselt 80 eurolt 160-le. Selleks, et katta kohtus kaebuse läbivaatamisega kaasnevad kulud, sätestatakse eelnõuga, et kui halduskohtule esitatakse kaebus viisaasjas, tuleb tasuda riigilõivu summas 280 eurot. Kokku võttes aitavad muudatused tõhustada vaiete läbivaatamist, viivad meie õigusruumi kooskõlla põhiseadusega ning riigilõivumäärade korrigeerimine tagab, et riigile kaasnevad kulud saavad kaetud. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmiseks kuulame juhtivkomisjonis toimunud arutelu. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan teile ülevaate arutelust, mis toimus põhiseaduskomisjoni istungil esmaspäeval, 7. aprillil. Osalesid komisjoni liikmed Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Peeter Tali ja siinkõneleja. Kutsutud olid siseminister Igor Taro, tema nõunik Kadri Napritson-Acuna ning Siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi. Esmalt andis minister komisjonile põhjaliku ülevaate eelnõuga tehtavatest muudatustest ja seejärel järgnesid küsimused. Kõigepealt küsis kolleeg Lauri Laats, et kui muudatuste puhul lähtutakse Euroopa Kohtu otsusest, siis kuidas on meie naaberriigid vastavad muudatused teinud. Härra minister vastas, et üldjuhul on meie naabrid teinud meiega sarnased otsused. Erandiks on Rootsi, kellel on meiega võrreldes väike erinevus ja see seisneb selles, et kui vaie tagasi lükatakse, siis läheb see automaatselt migratsioonikohtusse. Teistes riikides peab inimene ise kaebuse esitama. Pipi-Liis Siemann [sõnas], et põhiseadusest tuleneb õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, aga seletuskirjas on välja toodud, et see õigus ei ole päris piiramatu. Ta küsis, kuidas sellesse suhtuda, kas võib tekkida probleeme ja kuidas on teised riigid sellisele olukorrale reageerinud. Härra minister vastas, et see probleeme ei tekita. Isiku õigus viibida kaebuse arutamise juures ei saa kaaluda üles Schengeni ruumi [puudutavat] otsust, kas ta lubatakse sisse või mitte. See ei saa olla ennetav võimalus riiki pääsemiseks. Kolleeg Evelin Poolamets avaldas arvamust, et 280 euro suurune riigilõiv kaebuse esitamisel on liiga väike või lausa naeruväärselt väike, eriti kui riiki tahab pääseda inimene, kes on kriminaalse taustaga. 280 eurot ei kata tema arvates ära neid kulusid, mis selle menetlusega kaasnevad. Ta palus selgitada, kuidas sellise summani jõuti. Selle peale vastas härra minister … Kuidas see nüüd oligi? Ahah, kõigepealt [ütles] ta selle summa tasumise kohta, et see ei ole mingisugune viis saada priipääset, et kui tasutakse 280 eurot, siis saadakse kohe priipääse riiki sisenemiseks. Kohus hindab seda, kuidas see protseduur on läbi viidud, mitte sisu, mitte seda, kas ametkond, kes on teinud otsuse [isikut riiki] mitte lubada, on teinud oma tööd õigesti või mitte. Vaadatakse, kas protseduur on olnud [reeglite]kohane. Kolleeg Lauri Läänemets teatas kõigepealt, et ta mäletab valitsuses ühte arutelu justiitsvaldkonna poole pealt ja üks põhjus, miks seda muudatust pole varem tehtud, on seotud sellega, et oli oht koormata kohtusüsteemi. Selle probleemi olid tõstatanud justiitsminister ja õiguskantsler. Ta küsis, milline on hinnang praegu. Härra minister vastas, et kui vaadata, kui suur on vaiete arv varasemalt olnud, siis suuri numbreid sealt ei paista. Näiteks eelmisel aastal oli esimese astme vaideid 370 ja teise astme vaideid 57. Ei ole progresseeruvat graafikut, mis näitaks selle noole tõusu ülespoole. Siis küsisin mina, mis garanteerib selle, et viisa [andmisest] keeldumise otsuse saanud isik ei saa tulevikus viibida oma kaebuse arutamise juures, kui see õigus tuleneb põhiseadusest. Härra minister vastas, et see kindlustatakse vastava seadusesättega. Eelnõus on olemas säte, mis ütleb, et kaebuse esitamine ei anna õigust riigis viibimiseks. Kolleeg Kalle Laanet märkis, et kui lugeda põhiseaduse [sätet], et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, siis seal ei ole kirjas, et kohal peab viibima füüsiliselt. Kolleeg Evelin Poolamets küsis veel kord, miks see riigilõiv nii madal on. Ta uuris ka, et kuna tihtipeale on keeldutud just julgeolekukaalutlustel, siis kuidas arutatakse avalikult kohtus kapos ning Politsei- ja Piirivalveametis olevaid andmeid. Härra minister vastas, et see riigilõiv on võrreldes teiste analoogsete riigilõivudega 10–20 korda kõrgem. Justiitsministeeriumi arvutuste ja nende tehtud pakkumise kohaselt oli just 280 eurot selline summa, mis kataks võimalikud riigipoolsed menetluskulud. Härra minister rõhutas veel kord, et kohus ei hinda lõppfaasis enam sisu, vaid seda hinnatakse esimeses astmes. Oluline on see, et ametkonnad on kõik toimingud läbi viinud [kooskõlas seadustega] ning reeglitekohaselt. Kohus hindab seda, kas kõik toimingud on läbi viidud korrektselt. Näiteks, kui kapo on öelnud, et toimingud on läbi viidud korrektselt, siis kohtul teises astmes sisu kohta pretensioone ei ole. Siis küsisin mina, kas on võimalik tutvuda nende [arvutustega], mille alusel selle 280 euroni jõuti. Härra minister vastas, et sellisel juhul peavad nad pöörduma kolleegide poole Justiitsministeeriumist ja paluma need [andmed saata]. Seda komisjon paluski tal teha. Kolleeg Evelin Poolamets küsis, kas Eestis oleku aega on võimalik kunstlikult venitada. Minister vastas, et põhiseaduse § 24 ei ole piiramatu [ulatusega]. Sättes ei ole öeldud, et inimene peab füüsiliselt kohal olema. Eelnõu ei võimalda riigis viibimist kuidagi venitada. Eelnõuga pannakse paika, et see ei anna õigust Schengeni ruumis viibimiseks. Nõunik Janek Mägi lisas, et kui inimene on Eestis ebaseaduslikult ja asub siin viisat taotlema, siis selle vaidlustamine ei mõjuta kuidagi viisa taotlemist ja väljasaatmist. Kui inimesel seaduslik alus siin viibimiseks lõpeb, siis rakendatakse talle lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks. Ja lõpuks tegi komisjon menetluslikud otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. aprillil 2025. See otsus oli konsensuslik. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka see otsus võeti vastu konsensusega. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Läheme edasi. Läbirääkimised fraktsioonidele. Henn Põlluaas, palun! Saan aru, et Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Viisa on välismaalasele antav luba riiki või lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja seal ajutiselt viibimiseks vastavalt määratud tingimustele. Viisat on võimalik pikendada, kuid riik võib siin viibimise aega ka lühendada. Tegemist on riigi suveräänse otsusega. Välismaalaste seadus sätestab väga kaalukad põhjused, mille alusel viisa andmisest keeldutakse: kui välismaalasel puudub kehtiv reisidokument, kui see on võltsitud, kui väidetav reisi eesmärk ei vasta tegelikkusele, kui puuduvad elatus- ja naasmiseks vajalikud vahendid, kui talle kehtib Eesti või Schengeni sissesõidukeeld, kui ta võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele, kui on alust kahelda tema avalduste usaldusväärsuses ja kavatsuses lahkuda Eestist ja kui on alust kahelda nende usaldusväärsuses, kelle juurde ta tuleb, kui vähemalt üks nõutav tingimus ei ole täidetud. Viisa andmise või andmisest keeldumise Eestis otsustab Politsei- ja Piirivalveamet. Keeldumist kaalutakse põhjalikult. Keeldumise korral teavitatakse välismaalast selle õiguslikust alusest. Välismaalasele ega muule isikule ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Välismaalasel on õigus vaidlustada viisa andmisest keeldumise, viisa kehtetuks tunnistamise või viisa tühistamise otsus. Vaidluste ajal on õigus esitada vaie esmalt otsuse teinud haldusorganile ja seejärel vajadusel ministeeriumile. Sel juhul kontrollivad ka Sise- ja Välisministeerium otsuse vormilist ja sisulist õiguspärasust. Nende tehtud otsus on lõplik. Kuni tänaseni on süsteem toiminud suurepäraselt. Kui vastavad ametid ja ministeeriumid on leidnud, et vaie on õigustatud, siis on viisa taotleja selle ka saanud. Kui mitte, siis sellega on protsess lõppenud. Eesti viisasüsteemi toimimist ja õiguspärasust ei ole varem kahtluse alla seatud, sealhulgas teiste Schengeni viisaliidu liikmesriikide poolt. Puudub igasugune põhjendatud vajadus selle ümbertegemiseks. Nüüd leitakse aga, et süsteemi peab muutma välismaalastest viisasoovijatele soodsamaks, riigile märksa keerulisemaks ja oluliselt kulukamaks. On selge, et vaide esitamise riigilõiv ei korva halduskohtu menetluskulusid. Viisa andmisest keeldumise otsuse halduskohtus vaidlustamise õigus on küsimus, mis puudutab otseselt riigi suveräänsust, sisejulgeolekut ja välispoliitikat ning on iga riigi enda otsustada. Me ei saa olla nõus Euroopa Kohtu survega, mis riivab eelpool nimetatud põhimõtet. Toon mõned põhjused, miks ei ole õige lubada esitada viisa keeldumise vaiet halduskohtusse. Suveräänsuse ja riigi sisejulgeoleku huvid. Riik on suveräänne oma territooriumil ja määrab ise, kellel on lubatud siin viibida. Ühelgi teisel riigil ega rahvusvahelisel organisatsioonil ei ole õigust selles ettekirjutusi teha. Viisa andmine või sellest keeldumine kuulub vastavate ametkondade pädevusse. Kui iga keeldumine peaks olema vaidlustatav kohtus, kahjustab see riigi võimekust kontrollida oma piire ja tagada julgeolekut. Riik peab olema paindlik ja suuteline reageerima kiiresti, mis on kohtusüsteemi aeglase menetluse korral keeruline. Kohtusüsteemi koormus. Viisa andmise ja sellest keeldumise otsused on suures osas administratiivsed. Kui igat üksikut juhtumit peaks olema võimalik kohtusse kaevata, tooks see kaasa meie niigi koormatud kohtusüsteemi ülekoormamise. Kohtumenetlus ei ole mõeldud haldusotsuste igakordseks vaidlustamiseks. See võib viia kohtud ummikusse ja muuta süsteemi ebaefektiivseks. Rahvusvaheline praktika ja standardid. Ka paljudes teistes riikides ei ole viisa andmisest keeldumise otsust võimalik halduskohtus vaidlustada. See põhineb rahvusvahelisel praktikal, kus riigid ei pea kohustuslikuks oma siseasju, nagu viisade väljastamise ja sellest keeldumise otsused, kohtu kaudu arutada. Seda käsitletakse kui riigi suveräänset õigust kehtestada oma standardid ja teostada oma poliitikat. Välismaalastest viisataotlejate õiguste prioritiseerimise nõue tuleneb tegelikult vasakäärmuslikust ideoloogilisest survest, mille järgi isegi massiimmigratsioon kolmandatest riikidest on inimõigus. Erandlikud menetlused ja õiguste tasakaal. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, on loonud võimaluse viisa [andmisest] keeldumise [otsuse] vaidlustamiseks administratiivorganites, mis pakuvad piisavat õiguskaitset, ilma et vaide arutelu peaks toimuma kohtu tasandil. Eestis on menetlus kiire, tasakaalus ja samas ka õiglane. Kui keeldumine on seotud rahvusvahelise julgeolekuga, võib riik tugineda ka täiendavatele seadusandlikele mehhanismidele, mille vaideõigus kohtus oleks kohatu. Oht riigi välispoliitikale ja suhted teiste riikidega. Viisa andmisest keeldumisega kaasneb sageli delikaatne tasakaalu hoidmine rahvusvahelistes suhetes ja diplomaatilistes sidemetes. Halduskohtus muutuvad vaided avalikuks ja võivad potentsiaalselt kahjustada riigi välispoliitilisi huve ja teha nende elluviimise keeruliseks. Riigid, kelle kodanikud esitavad viisa mitteandmise tõttu kaebusi, võivad hakata seda käsitlema vaenulikkusena või diplomaatilise survena. Ma rõhutan: viisa andmisest keeldumise otsuse halduskohtusse kaebamine pole õigustatud, kuna see seaks ohtu riigi sisejulgeoleku, riigi suveräänsuse, kohtusüsteemi efektiivsuse ja välispoliitika paindlikkuse. Eestis on olemas viisataotlejatele seadusega sätestatud põhiseadus[pärane] ja toimiv õiguskaitsemehhanism, mis tagab igakülgselt protsessi õiguspärasuse. Isamaa ei toeta selle muutmist. Ja lõpetuseks. Väide, et Eestis kehtiv seadusandlus ja praktika ei ole vastavuses põhiseadusega, on pigem ideoloogiline kui õiguslik. Kellelgi ei pea olema õigust nõuda halduskohtu kaudu viisat või võrdset kohtlemist viisavabade riikide kodanikega. Seda nõuet ei saa lihtsalt olla. Viisa saamine või selle pikendamine ei ole [kellegi] õigus, vaid vastutulek riigi poolt. Ühelgi riigil, sealhulgas Eestil, ei ole kohustust kellelegi viisat anda. Eespool toodud põhjustel teeb Isamaa Erakond ettepaneku eelnõu 603 tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib [sõna võtta]? Palun, minister!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea kolleegi kõne oli tõesti ilusasti ja soravalt esitatud, aga paraku sisaldas mitmeid tõele mittevastavusi ega vastanud sellele, mis on eelnõu sisu. Tõepoolest, viisaotsus ja Eestis viibimise otsus on suveräänse riigi [õigus], aga suveräänse riigi tunnused on ka põhiseadus ja sõltumatu kohtuvõim. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda kohtu poole teda puudutavate otsustega seoses. Paragrahvis 9 on sätestatud, et ka välismaalane on õigustatud pöörduma kohtu poole, juhul kui tema kohta on Eestis tehtud [negatiivne] otsus, seda isegi siis, kui see välismaalane ei viibi Eestis. Sellest, et senimaani pole süsteem päris hästi toiminud, annab tunnistust Eesti Riigikohtu lahend ja sellest johtuv kohtupraktika. Halduskohtud on juba pidanud neid vaideid menetlusse võtma, sellepärast et Eesti Vabariigi kohus on niimoodi otsustanud. Mitte keegi välismaalt ei ole seda meile peale sundinud. Tegelikult muutub see vaidlustamise protsess vaidlustajale üksjagu kulukamaks. Kui enne sai ta ühe vaide läbida 80 euro eest ja kaks vaiet 160 euro eest, siis nüüd saab riigilõiv olema ühe vaide eest 160 eurot ehk kaks korda suurem kui varem ühe vaide eest. Kui üldiselt on niimoodi, et halduskohtusse pöördumisel on riigilõiv 20 eurot, siis välismaalase puhul, kes soovib seda otsust vaidlustada, on riigilõiv 280 eurot. Ta maksab 14 korda rohkem kui tavapäraselt Eesti Vabariigi kodanik mõne muu menetluse eest. Selles mõttes ei pea absoluutselt paika see väide, et vaidlustamine muutub vaidlustaja jaoks kuidagi lihtsamaks või vähem kulukaks. See eelnõu ütleb, et vastupidi. Mis puudutab julgeolekukaalutlusi, siis seaduseelnõu annab põhiseaduse §-le 24 väga selgelt tõlgenduse, mille kohaselt välismaalase kaebus ei anna talle õigust viibida siin riigis. Näiteks viisaotsuse vaidlustamisel ei teki tal õigust tulla siia riiki, et füüsiliselt kohtuistungil viibida, ja samuti ei teki tal õigust mitte lahkuda riigist, kui on tehtud otsus, et ta peab siit siiski lahkuma. Julgeolekukaalutlusi on selles eelnõus arvesse võetud, vastav punkt on olemas. Samamoodi ei vasta tõele see, et uus kord meie julgeolekut kuidagi ohustaks. Mis puudutab väidet, et see uputab meie kohtud üle – statistika näitab, et aastas võib tulla maksimaalselt 50 kaebust. Seletuskirjas – ma pakun, et leheküljel 21 – on varasemate aastate statistika olemas. Sealt on näha, et kaebuste hulk ei saa väga suur olla. Kõik naaberriigid, kes on Eestiga sarnases olukorras – Soome, Rootsi, Läti, Leedu, samuti Poola ja Tšehhi –, on võtnud küllaltki sarnase lähenemise. Ainus vahe on Rootsiga. Rootsi on natukene leebem, tema ei oota kaebaja avaldust, vaid suunab esimese vaide mitteläbinud avalduse automaatselt rändekohtusse. Halduskohtus ei võeta menetluse käigus pulkadeks selliseid andmeid, mis kuidagi õõnestaksid Eesti julgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Vaadatakse ainult protseduurikat, kas kõik on tehtud [korrektselt]. Mis ma tahaksin kokku võttes öelda? Riigikohus ja põhiseadus ei ole vasakäärmus. Need on Eesti Vabariigi alustalad. Palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Nüüd on küll läbirääkimised … Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu? (Urmas Reinsalu vastab: "Jah.") Siis veel lõppenud ei ole, siis on vastusõnavõtt.

Lugupeetud minister! On kolm põhimõttelist küsimust. Esiteks, see teema on olnud väga pika habemega. Aastaid on Eesti Vabariik, sealhulgas meie julgeolekuasutused, seisnud sellise tõlgenduse vastu just nimelt meie julgeolekuhuvidest lähtudes. Ka Isamaa on valitsuses olles seda blokeerinud. Seetõttu ei ole see varem läbi läinud. Teiseks, see tähendab põhimõttelist paradigmaatilist nihet. See tähendab, et kõigil maakera peal [elavatel] isikutel tekib subjektiivne õigus Eestisse sisenemiseks, mis on allutatud kohtulikule kontrollile. See on põhimõtteline mõtlemisnihe. Kolmandaks, me võime arutada selle üle, kuidas hakkavad kohtud seda praktikas tõlgendama, aga me teame seda, et kui me loobume riigi täidesaatva võimu subjektiivsest otsustuskaalutlusest, mis võib olla vägagi erinevatest asjaoludest põhjendatud, siis kohtumenetlus on [ikkagi] allutatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu riiki sisenemise õiguse ja viisaõigusega [seotud] kohtupraktikale, mille puhul see kaitseala on äärmiselt avar. Kui te ütlete, et Riigikohtu praktika on viimastel aastatel sellise võimaluse loonud, siis seadusandja ülesanne ei peaks olema selle subjektiivse õiguse pöördreeglina tagurpidi pööramine, vaid sellisel juhul tuleks meil see Riigikohtu praktika asetada õiguspärasesse sängi, nii nagu seadusandja seda asjakohaseks peab. Ja loomulikult ei ole mõtet luua illusiooni. Selle taga on Euroopa Komisjoni [algatatud] rikkumismenetlus, mis justkui sisalik on siin keerelnud edasi-tagasi. Ma arvan, et asjakohane ei ole mitte see asi praegu kergekäeliselt õigusnovelli kaudu realiseerida, vaid vastupidi, esitada komisjonile asjakohased vastuargumendid, miks – ka julgeolekukaalutlustel – ei pea Eesti Vabariik selle normi puhul asjakohaseks sellist tagurpidist tõlgendamist, vaatamata sellele …

Aitäh!

… et 30 aastat on meil olnud äraspidine tõlgenduspraktika õigusnormide osas.

Aitäh! Nüüd sulgen küll läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 603 esimene lugemine lõpetada. Samas on tulnud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 603 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 603 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 603 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 16. Oleme viienda päevakorrapunkti läbinud.