Maade riigile võõrandamise tingimused

Ja läheme edasi seitsmenda küsimuse juurde. Seitsmes küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on maade riigile võõrandamise tingimused. Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister, hea Andres! See küsimus on siiras ja tuleneb Eesti maa- ja metsaomanike murest. Ma tõesti südamest [ütlen, et] ei kadesta teid, kuna olete kahelt eelmiselt valdkonnaministrilt saanud kaasa paraja kaasavara. Minu arvates on käitutud äärmiselt ebaõiglast kaitsealadel [asuva] metsa omanikega viimase pooleteise aasta jooksul ja seda on Keskkonnaamet järjekindlalt [teinud]. Selle kohta on [menetluses ka] arupärimine, seda saame veel arutada. Aga nüüd on siis uue šokina maaomanikele liikunud juba teie juhitud ministeeriumist Riigikokku seaduseelnõu, kus otsitakse võimalusi, et seoses kaitsealade moodustamisega või kaitserežiimi muutmisega rangemaks kinnisvara väärtuse kahanemist mitte kompenseerida. Tsiteerin üleeilset Postimeest: "Riik tahab pääseda omanikele maa eest raha maksmisest." Poliitikutel ja ametnikel on plaan vähendada inimestele nende kinnisvara soetamise eest makstavat summat 50% ja mõnel juhul ei soovita üldse mingeid hüvitisi maksta. No see on ajakirjandus. Aga nüüd ma soovikski teie selgitust, milline on teie lähenemine omanikele maade väärtuse kompenseerimisel, kui see viiakse riigi poolt majanduslikult nulli. Kas kõige nõrgemas seisus [inimene], näiteks Võrumaa väikemetsaomanik, kes on seda metsa viis põlve kasvatanud, peab üksinda ühiskonna ühised keskkonnaeesmärgid kinni maksma?

Aitäh, hea Anti, küsimuse eest! Ma alustuseks raamin selle vastuse ära. Riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuvat maad on võimalik riigile müüa juhul, kui kaitsekord piirab selle maa sihtotstarbelist kasutamist olulisel määral. Ja siin on kindlasti oluline, et riik ei osta maad nendelt isikutelt, kes on teadlikult omandanud looduskaitselise piiranguga või piirangutega maa. Siinkohal on hästi oluline, et selles võõrandamislepingus peab olema kirjas – ja see on ka notari kohustus teha ostjale see väga selgeks –, kas sellel maal, mida uus omanik ostab, on mingeid piiranguid või mitte. Need muudatused, mida me ka keskkonnakomisjonis tutvustasime, puudutavad hüvitamise korda. Ja tõesti, sellel puhul riik ei omandaks edaspidi kinnisasja ka sel juhul, kui isikule oli omandamise hetkel teada, et see kavandatakse võtta looduskaitse alla. Seal on üks erand ja see erand puudutab olukorda, kus kaitsekord muudetakse hiljem rangemaks. Nüüd on küsimus selles, kas pool selle maa või kinnisasja väärtusest – metsamaa puhul väärtus koosneb kahest komponendist: maa väärtusest ja metsa väärtusest – [hüvitada] on õiglane. Meile tundub, et on, ja see on kooskõlas Riigikohtu hinnanguga. Ja see fikseeritud määr 0,5 tagab ka üldise selguse ja konkreetsuse. Riigi vaatest siis ei ole nii, et me soodustaksime kuidagi looduskaitse all olevate kinnisasjadega tehingute tegemist. See näide, mille te tõite sealt oma kodukandist … Ma arvan, et meil tulebki ka komisjonis otsa vaadata sellele, kas see pakutav seadusandlus on jätkuvalt õiglane või on seal mingeid õgvendamise kohti vaja. Aga ilmselt te küsite veel [selle kohta]. Lihtsalt aja jooksul, aastate lõikes on riigi omandatud maade hulk kasvanud. Aga ma saan nende juurde veel tagasi tulla, kui te jätkuküsimuses nende kohta küsite.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Täpselt sellelsamal teemal ongi. Ma siis küsin seda. Minu arvates ei ole meil praegu Eesti riigis selget sõnumit, kas sellistel juhtudel või üldse, kui väärtus langeb riigi tehtavate otsuste tõttu, me siis seda maad kompenseerime ühel, teisel või kolmandal viisil ja kuidas [me seda teeme]. See on jäänud kuidagi nagu õhku või segaseks või ei ole seda tehtud piisaval määral. Äkki oleks aeg see otsus välja öelda, et võib-olla ei saa kõike korraga [teha], aga vähemalt pikemas perspektiivis, mingi aja jooksul me need õiglased kompenseerimised teeme ära. See oleks väga suur kergendus nendele inimestele, kes tunnevad, et täna käitutakse nendega väga ebaõiglaselt. Mis on teie seisukoht?

Aitäh! Kõikide nende inimeste jaoks, kes on täna juba avalduse esitanud – võib olla ka ettevõte maaomanikuna – kehtib ikkagi see praegune kord. Uus kord saab kehtida ainult nende suhtes, kes esitavad avalduse pärast seaduse vastuvõtmist. Hetkel on järjekorras üle 200 kinnisasja, mille kohta on võõrandamise avaldus esitatud enne seadusemuudatuse jõustumist. Nendele tehakse hinnapakkumine, nagu ma ütlesin, kehtivatel alustel ja kehtiva korra järgi. See järjekord on praegu 1,5–2 aastat. Järjekord on avalik Kliimaministeeriumi veebilehel, sealt on võimalik näha, kuidas keegi liigub. Kas oleks võimalik liikuda nende hüvitamistega kiiremini? Seal on ikkagi selgelt ka eelarveline piirang. See on see peamine takistus. Võib-olla mõned faktid veel. Möödunud aastal omandas riik RMK kaudu 35 looduskaitseliste piirangutega kinnisasja, mille kogupindala on 481 hektarit. Seda on enam kui kaks korda rohkem kui üle-eelmisel aastal. Ehk siis 2023. aastal omandas riik piirangutega maid mahus 223 hektarit, 2022. aastal mahus 153 hektarit ja 2021. aastal mahus 101 hektarit. Nii et see protsess käib. Eelmine aasta kulus selleks peaaegu 8 miljonit, sellel aastal on ette nähtud peaaegu 11 miljonit. Nii et me liigume. Aga ma arvan, et kõik need küsimused saab ilusti komisjonis ja Riigikogu suures saalis läbi [arutada]. Nii nagu te ka ütlesite, on see regulatsioon üheselt arusaadav, ja seda suures osas tunnetatakse õiglasena. Muidugi, alati tekib iga joonetõmbamisega paratamatult selline olukord, et keegi jääb valele poole joont, aga kuskile me peame selle joone tõmbama.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui nüüd seda arutelu jätkata, siis saab öelda vist üsna kindlalt, et kindlus ja õigusselgus, mida on lubatud ja mis puudutab just looduskaitset ja kliimateemasid, Eestis ikkagi siiamaani puudub ja valitseb suur segadus. Kui kõigepealt meile lubati, et tuleb laiapõhjaline kliimaseadus, siis mingi aja pärast muutus see palju kitsamaks kliimakindla majanduse seaduseks. Jutust, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse, on [saanud] hoopiski vastupidine sõnum, et loodus peab mahtuma majanduse piiridesse. Samas, keerulistel aegadel vajavad inimesed stabiilsust, ka selles, mis puudutab looduskaitset ja kliimamuutusteks valmisolekut. Praegu on see olnud kõike muud kui stabiilne. Näiteks teie eelkäija tunnistas ühel kohtumisel sotsiaaldemokraatidega, kus me arutasime looduskaitse- ja metsaseaduse teemadel, et Eesti 200 ei taha 30% loodusest kaitsta, vaid 70% raiuda. Samal ajal me teame, et Eesti ühiskonnas on ülekaalukas poolehoid raiemahtude vähendamisele ja üleriigilisele raierahu kehtestamisele. Millal me siis näeme kliimaseadust, mis ei ole vaid poliitiline formaalsus, vaid sisuline suunanäitaja, ja millal on oodata teaduspõhist looduskaitse- ja metsaseadust?

Aitäh! Väga olulised küsimused. Kliimaseaduse kohta saan öelda niipalju – tegelikult korrata seda, mida ma olen ka oma varasemates intervjuudes ja vastustes [öelnud] –, et see seadus tuleb lühem, tuleb konkreetne, sinna saavad sisse tähtajad eesmärkidena, sinna saavad sisse valdkondlikud sihttasemed. Täpsemad tegevused ja rada, kuidas me eesmärkide saavutamiseni liigume, tulevad teekaartidesse. Töö selle lühikese seaduse kirjutamise kallal juba käib ja soov on see Riigikogule üle anda enne, kui Riigikogu kevadistungjärk läbi saab. Ma arvan, et siis on võimalik siin ilusti debateerida. Saate vaadata, kas selline eesmärgiseade on piisavalt selge. Kui on vaja, saab alati üht või teist asja täpsustada. Ja see ootus on ju kõikidel: ootus on ühiskonnal laiemalt, ootus on ettevõtjatel, ootus on looduskaitsevaldkonna inimestel. Ja ma arvan, et neid ootusi püüame me ilusti täita, et oleks selgus majas. Siis te mainisite seda 30% kaitstavat ala maismaast ja 70% metsa[maast]. Ma saan ainult kinnitada seda, et me oleme koalitsiooniläbirääkimiste käigus Eesti 200-ga mõlemat punkti arutanud, nendes läbi rääkinud ja mõlemad punktid saavad ilusti koalitsioonileppesse kirja. Mulle on kinnitatud, et nii 30 kui ka 70 saavad koos eksisteerida, ja täpselt niimoodi me selle sõnastame. Pärast saate järgi vaadata, kas on selge või ei ole. Olen sellel teemal kohtunud ka mitme keskkonnaühendusega, et aru saada, mis on nende kõige suuremad valukohad. Viimasena siis [räägin], kuidas suhestuvad [omavahel] inimene, majandus ja loodus. Minu jaoks on ikkagi puhas majandus ja puhas loodus ühe mündi kaks külge, mitte nii, et üks välistab teist. Need ei ole alternatiivid. Ja mida puhtama majanduse me suudame Eestis luua, seda avaramad on meil võimalused loodushoiuks, keskkonnakaitseks, elurikkuseks ja kõigeks muuks. Aga kindlasti me saame seda põhjalikult debateerida nii kliimaseaduse kui ka teiste seaduste raames.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.