Eesti inimeste toimetuleku halvendamine

Me liigume edasi neljanda küsimuse juurde, sellepärast et Lauri Läänemets juba kannatamatult ootab, et saaks härra peaministrilt küsida Eesti inimeste toimetuleku halvendamise kohta. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Valitsuse plaan anda tööandjale õigus ühepoolselt otsustada kuu või nädala kaupa, kui palju inimene palka saab, lööb keskmisel perel täielikult jalad alt. Te võtate inimeselt kindluse, kas tal on toidu ostmiseks raha, kuidas pangalaenu tagasi maksta või kas laps saab huviringi minna. See puudutab peaaegu kõiki: õdesid, hooldustöötajaid, teenindajaid, autojuhte. Samuti vähendab see tulevikus vanemahüvitist, pensioneid ning ka võimalikku saadavat haigushüvitist. Sisuliselt panete te töötaja vastutama kõigi ettevõtte äririskide või riiki tabanud majanduslanguse eest. Samas te ei võta kuulda ametiühingute hoiatusi, kuigi siin tuleks leida tasakaal tööandjate ja ametiühingutega. Miks on teie jaoks tööandja positsioon tähtsam kui Eesti inimese, Eesti töötaja heaolu?

Aitäh, hea küsija! Me vist debateerisime eelmises või üle-eelmises infotunnis samal teemal. Ilmselt me jätkame seda debatti. Jah, me saame sellest positsioonist erinevalt aru, nagu me ka valitsuses kolleegidena saime sellest erinevalt aru. Ma ei hakka kogu seaduseelnõu teksti ette lugema, see on parlamendis olemas, iga huviline saab ise seda vaadata. Olukord, kus inimestel, kes tahavad tööturul paindlikumalt töötada, säilivad sotsiaalsed garantiid, on ju neile ometi kasulik. Kui sa oled üliõpilane, pensionär või siis terviseriskiga inimene, sa saad valida endale sobivama töökoormuse ja tööd teha nii, et sinu sotsiaalsed garantiid säilivad. Seetõttu, jah, ma ei mõista vastasseisu sellele. Minu käsitluse kohaselt – ja ma loomulikult saan aru, et see käsitlus on meil erinev, tundub, et seal on vastuolu – erinevad töölepingud ja töötingimused lepitakse kokku kahepoolselt. Teie käsitluse kohaselt on see vist väga ühepoolne tegevus. Minu hinnangul on see kahepoolne. Me just rääkisime ka majandusest laiemalt. Majanduse üldine pilt on pigem ikkagi selline, et meil on nüüd, kui me oleme majanduskasvu alguses – majanduskasv on juba alanud –, pigem ikkagi puudu oskustöötajatest ja tööjõust. See tähendab seda, et töötaja valiku[võimalus], millal ta oma töö ära teeb, on kindlasti suurem kui mis tahes muudes tingimustes. Ütleme nii, et ma saan aru, et teie vaade pigem on ametiühingukeskne, et ametiühing peaks olema kõikide töötingimuste üle otsustaja. Aga ma siiski meenutan, et ametiühingud esindavad Eestis – veel kord vabandan, kui ma siin numbriga eksin – 4, 5, 6 või 7% töötajatest. See ei ole teab mis suur esindatuse määr. Nii et tuleks ikkagi [arvestada] laiemalt seda vajadust – vajadust selle järgi, et inimesed saaksid paindlikumalt tööd teha, säilitades enda sotsiaalsed garantiid. See vajadus on ju olemas. Sest mis on selle alternatiiv? See, et nad kasutavad teisi lepinguid, mille kohaselt nad ei säilita tööd tehes sotsiaalseid garantiisid? Seetõttu, jah, ma arvan, et me selles debatis vist jääme eriarvamusele. Mina olen pigem nende inimeste poolt, kes tahavad paindlikult tööd teha ja enda sotsiaalsed garantiid säilitada.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Esiteks, ma mäletan neid debatte valitsuses. Te kasutasite võimalust öelda, et ametiühingud ei esinda kedagi. Samamoodi teie arvates tööandjate keskliit ei esinda eriti paljusid tööandjaid, aga millegipärast te kuulate neid rohkem. Seda ma mäletan selgelt, et me olime ühel nõul, et see nii on. Teiseks, te ju räägite üliõpilastest ja pensionäridest, kelle puhul see ongi mõistlik, aga te laiendate töölepingu seadust kõigile inimestele, ka nendele, kes peaks saama täismahus töötada. See on see probleem. Aga minu küsimus on hoopis teisel teemal. Koalitsioonipoliitikute väljaütlemised meedias on andnud signaali, et tuleb varjatud tasuline kõrgharidus, mis tähendab administreerimistasu kehtestamist. Samuti on öeldud, et teistkordne õppimine kõrgkoolis muutub tasuliseks. See on vastupidine hoiak senisele. [Siiamaani] on riigi eesmärk olnud, et inimesed õpiks kogu elu ja omandaks haridust mitu korda. Elukestev õpe, just eelkõige nende [õppimine], kellel on väiksem sissetulek, saab sellest tagasilöögi. Aga tihti need inimesed just peaksidki ümber õppima. Ühiskonna jaoks tähendab see vähem lisandväärtuse loomist, [vähemaid] oskusi tööturul, vähem innovatsiooni. See halvendab inimeste toimetulekut ja võimalust paremale palgale. Millest tulenevalt on valitsus muutnud riigi majanduspoliitilisi sihte targema ja tehnoloogiapõhise majanduse poole liikumisel?

Aitäh, hea küsija! Lauri, kõigepealt eelmise küsimuse lõpetuseks [ütlen], et mina siiski usun paindlikku tööturgu, kus osapooled saavad omavahel kokku leppida, mitte sellesse, et ametiühingud peaksid otsustama meie kõigi eest, millised on meie töötingimused. Seal me oleme veidi eriarvamusel. See valitsus – tõepoolest, selles küsimuses ei ole eksitust – on paremliberaalne. See tähendab, et me pingutame rohkem majanduskasvu, vaba tööturu ja kõikide nende reeglite vähendamise nimel, mis majanduskasvu piiravad, et laheneks ka need mured, millest siin räägitud on, et hinnakasv võtab inimestelt võimaluse ise hakkama saada või et majandus ei kasva. Majandus õnneks on kasvama hakanud. Teiseks küsimus, mis puudutab kõrgharidust. See debatt on koalitsiooni vastavas töörühmas veel pooleli. Haridusminister, kes seda debatti veab, on siinsamas kõrval. Aga võin kohe meenutada, temagi võib meenutada, et juba eelmistes valitsustes, kus teiegi olite, me kehtestasime selle, et kui keegi enne kümne aasta möödumist uuesti õppima läheb, ei ole see enam tasuta. Nii et siin praegu küll erilist muudatust ei ole. Ja kui te küsite, kas me liigume teaduspõhise majanduse poole, siis vastus on absoluutselt jah. Valitsuse [kohtumisel], kus oli haridus- ja teadusminister ning minagi, käis Teadus- ja Arendusnõukogu. Seal on koos suur hulk erinevaid ettevõtjaid, teadlasi, ülikoole ja palju teisi asjasse puutuvaid inimesi, ka Teaduste Akadeemia muu hulgas. Ja ma ütleksin juba selle esimese kohtumise baasilt, et väga tugevalt on suund just selle poole, et Eestis teaduspõhine ja teadusmahukas majandus kasvaks. Meenutan, et ma käisin parlamendi ees rääkimas teadus- ja arendustegevuse olukorrast Eestis 2023. aastal ja 2024. aastal. Võiks ju arvata, et teadus- ja arendustegevusse investeerimise trend on negatiivne, [aga tegelikult on] vastupidi, see trend on olnud kasvav, ettevõtjad on sinna rohkem raha pannud. Suur pluss on see, et teaduskraadiga töötajate arv on kasvanud viimastel aastatel peaaegu kahekordseks. See tähendab sisuliselt seda, et kui varem ei olnud ettevõtet, kuhu teadlasel [tööle] minna, siis nüüd ei ole ettevõttel teadlast, keda [tööle] võtta. Ma [räägin] natuke huumoriga pooleks. Nii et Eesti majanduse suund on teadusmahukama tegevuse poole. Ja hariduses tegelikult kõik needsamad otsused, millele te viitate justkui üllatusega, on varasemates valitsustes teie enda osalusel vastu võetud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Igapäevaselt saab uudistest lugeda, et inimeste toimetulek on üha keerulisem. Viimasena toodi välja erinevates portaalides statistika, et iga kolmas eestlane elab võlgu ehk tema ühe kuu sissetulekud on väiksemad kui igakuised väljaminekud. Kindlasti on igal inimesel tegelikult teine eesmärk, ühelegi inimesele ei meeldi elada võlgu, aga see tuleneb reaalsest toimetulekuolukorrast. Võlgu võetakse kas tuleviku arvelt või siis mingeid muid lahendusi [kasutades]. Aga suures pildis on see kõik negatiivse mõjuga. Ma loodan, et tänane valitsus erinevate valdkondade aruteludes või seadusemuudatuste ettevalmistamisel kaalub alati seda, et see ei viiks taas kord mingit osa meie ühiskonnast raskesse toimetulekuolukorda võrreldes praegusega. Minu küsimus oleks lähtuvalt ka Lauri Läänemetsa eelpool tõstatatud küsimusest selline: kas planeeritavad muudatused, mis puudutavad teise kõrghariduse tasulisuse teemat, on mõistlikud olukorras, kus maailm meie ümber muutub kiiresti ja meil on vaja elukestvat õpet soodustada ka kõrghariduse vaates? Kas see võib tähendada ennekõike raskemat olukorda ülikoolidest kaugemate piirkondade elanike vaates, kellel puudub näiteks elukoht ülikoolilinnas või transpordiühendused ülikoolilinnaga on oluliselt kehvemad?

Aitäh! Päris mitu küsimust oli siin, aga püüan jõudumööda vastata. Kõigepealt, mis puudutab inimeste toimetulekut, ma ütleksin küll, jah, et me astume samme, et inimesed paremini toime tuleksid. See on vist isegi objektiivne kirjeldus, ehkki valitsusele tihtipeale tundub ühtemoodi ja opositsioonis teistmoodi. Aga mulle tundub, et me astume neid samme. Kui vaadata objektiivseid numbreid, siis jah, ettevõtete tulumaksu kaotamine, ma saan aru, ei ole sotsiaaldemokraatidele kuigi südamelähedane valik, aga seal kõrval esimesest eurost tulumaksukohustuse kaotamine just aitabki väiksema sissetulekuga inimestel paremini toime tulla. Tegelikult mõjutaks esimesest eurost tulumaksukohustus kõige rohkem just pensionäre ja väikese sissetulekuga inimesi. Nii et see on igal juhul sotsiaalselt õiglane ja aitab inimestel paremini toime tulla. Selles pole ju mingit kahtlust, faktina see nii on. Ja teiseks, sellesama Isamaa‑Keskerakonna ühise sünnitise, maksuküüru kaotamine ehk tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni viimine. Kui me selle Isamaa‑Keskerakonna maksuküüru kaotame, siis jääb inimestele 2026. aastast oluliselt rohkem raha kätte. Nii et neid samme me astume küll päris hoolega, et inimestel elu lihtsamaks läheks. Majandus on ka kasvama hakanud ja loodetavasti annab see järgmise aasta alguses kõigile sissetulekus hõlpu. Nüüd, mis puudutab seda haridusküsimust, tegelikult ma ütlesin olulise ära. See otsus, millele Lauri Läänemets ilmselt viitab, on juba varasemate valitsuste ajal tehtud. Minu meelest siin mingit üllatust ei saa olla. Kui ma täpselt sellest küsimuse üdist aru ei saanud, siis saate seda kuidagi täpsustada ja ma saan hiljem vastust täpsustada.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Ma lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.