Liitumiste läbilaskevõime suurendamine tarbimisel

Tänane teine küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on liitumiste läbilaskevõime suurendamine tarbimisel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Jätkame siis energeetika rajal. Vaadates praegusi tegevusi ja poliitikat energeetikas, siis praegune valitsus on selgelt võtnud [ülesandeks] rohe-eesmärgi täitmise. Plaanis on, et aastal 2030 peaksime Eestis tootma roheenergiat sama palju, kui me tarbime. Aga samas on kogu selle eesmärgi juures tekkinud mitmeid probleeme. [Üks] probleem on see, et kogu süsteemi rajamine nõuab väga suuri ja mahukaid investeeringuid, miljardites, et kõik see roheenergia mahuks ära siia võrku. Ja teine [probleem]: roheenergia on volatiilne. Ja selleks, et seda probleemi lahendada, te, valitsus, olete ise kutsunud üles, et me võiksime siia süsteemi paigaldada akumahtu, et siis sellisel viisil vähendada seda probleemi. Nüüd, kui ettevõtjad on alustanud tööga, oleme me kahjuks saanud väga palju infot selle kohta, ettevõtjad on seda selgelt öelnud, et neid liitumisvõimsusi lihtsalt ei ole ning investeeringuid nendes mahtudes, mida soovitakse teha, et seda probleemi likvideerida, ei ole võimalik teha. Ja ma räägin eelkõige võrgu läbilaskevõimest tarbimisel, mitte müümisel. Näiteks on ettevõte, kes toodab tuulest energiat või päikesepaneelidega energiat. Ta saab seda müüa võrku, aga kui ta sinna juurde sooviks paigaldada akupangad, siis seda teist poolt, läbilaskevõimet tarbimiseks ei ole ja see puhtalt majanduslikult ei tasu ära. Millisel viisil ja kui kiiresti te praegu seda probleemi soovite lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu te küsimuses välja tõite, on praegu olulisimaks pudelikaelaks just nimelt võrgu läbilaskevõime. Selle probleemi lahendamiseks on Riigikogus praegu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel eelnõu numbriga 556, mis aitab just võrgutasusid ühtlustada või neid paremini ettemääratavaks teha. Me räägime põhivõrgust, mida Elering haldab. Seal [peaks] olema selge, et pool sellest võrgutasust on kaetud Eleringi fikseeritud hinnakirja järgi ja teine pool saab olema kaetud juba liituja poolt. Nüüd, see koht, kus konkreetsel juhul võib pudelikael olla. Ilmselt te ise ka päikeseenergia arendajana teate, et elektrivõrk on üles ehitatud vana aja või selle aja [vajaduste] järgi, kui tootmine oli idas ja tarbimine oli üle Eesti laiali. Nüüd on meil hajatootmine ja -tarbimine ning seetõttu võrgu ümberehitused võivadki olla väga kallid, kui viimane liitumissoov sinna võrku toob endaga kaasa näiteks vajaduse ehitada midagi ümber alajaamas. See on see peamine kitsaskoht. Kui me saame siin Riigikogus selle eelnõu valmis ja vastu võetud, siis Eleringi võrguga liitujate jaoks läheb pilt selgemaks. See aitab kindlasti ka Elektrilevi poole pealt kaasa. Aga tõsi on ka see, et jaotusvõrk on üsna vana ja seal ongi vaja teha täiendavaid investeeringuid, mida aja jooksul on tehtud erinevatel põhjustel liiga vähe. Praegu on koos Konkurentsiametiga algatamisel uuring Elektrilevi jaotusvõrgu seisundi kohta, et siis oleks võimalik teha pikemad planeeringud, kuidas võrku arendada ja kuidas neid võrgukulusid katta. Aga nüüd ka elektri hinnast korra, kuna see kõik on omavahel seotud. Kui Eestis on soodsad päikese- ja tuuleolud, nii nagu täna vähemalt päikese poole pealt on, siis on meil Nord Pooli piirkonnas üks kõige madalamaid hindu nagu täna. Soomes on meist madalamad [hinnad], aga Rootsis näiteks kõrgemad ja teistes riikides veel kõrgemad.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea, et te selle nüansi tõite praegu mängu. Vaatame viimaste päevade elektri hinda. Eestis elektri hind ongi madal, mis tarbijale on kindlasti positiivne. Aga teiselt poolt, mis puudutab ettevõtteid, kes sinna on investeerinud, nende jaoks see olukord kindlasti hea ei ole. Ja kui lisaks vaadata tänast Nord Pooli turgu, siis [näeme, et] me hetkel toodame rohkem, kui me tarbime. Osa elektrit saab päris odavalt ka meie naaber ehk siis Läti, niikaua kuni tal seda võimekust ei ole. Aga küll nad need võimekused ka saavad. Ehk siis tegelikult on turul juba anomaalia. Ja kui see asi sellisel viisil ja sellises tempos edasi läheb, see anomaalia lihtsalt suureneb. Me ise tekitame selles tegevuskeskkonnas, energeetikas veelgi suuremaid probleeme. Ja see on ju tekitatud seoses sellega, et te oletegi – ja peab tunnistama, et ka eelmised valitsused on – [võtnud] selge suuna rohepöörde poole, ja kõik need investeeringud ja kõik need probleemid, mida me iga päev siin arutame, on tekkinud [valitud] suuna tõttu. Samas on meil võimalus võtta hoopis teine suund. Me räägime põlevkivitööstusest. Sinna [saaks] investeerida ja elektri hinda tegelikult alla tuua. ENMAK-is on välja toodud hinnatase aastaks 2030 ja sinna on juba sisse arvestatud kõik need nüansid, mis puudutavad investeeringuid roheenergiasse. 150 eurot megavatt-tunni kohta – kas teie arvates on see hind, mis on 2030. aastaks prognoositud, konkurentsivõimeline, et meie majanduskeskkond areneks ja seda ei pärsitaks? Kas see on ka meie tarbijatele vastuvõetav?

Aitäh! Siin oli nüüd mitu aspekti küsimuses sees. Ma saan aru, et kõikidel, kellel on ainult päikesepark, ongi investorina selles mõttes keeruline. Tarbijal on hea meel, et hind on madal, aga investor selle üle liiga suurt rõõmu ei tunne. Siin on lahendusi tegelikult vähemalt kaks. Üks on see, millest ma enne juba rääkisin, eelnõu 556, et oleks võimalik mõlemasuunaliselt võrku kasutada. Kui päikesepargi juurde teha ka akupark, siis see ökonoomika muutub hoopis teistsuguseks. Aga nii nagu te ilmselt ise ka teate, see eeldab väga paljudel juhtudel võrguarendusi. Ka neid tegelikult need eelnõud toetavad. Ja teine [aspekt], mis kindlasti mõjutab ka elektri hinda Eesti turul, on ju needsamad ühendused. Näiteks tänase päeva seisuga on elektri hind Lätis-Leedus kõrgem kui Eestis. Ja kui meil oleks praegu olemas neljas ühendus Läti ja Eesti vahel või Eesti ja Läti vahel – ükskõik, kumba pidi seda vaadata –, siis kindlasti avaks see võimalusi elektrienergia ekspordiks. Nii et ühendused on kindlasti osa konkurentsivõimelisest elektri hinnast ja tegelikult osa ka majanduse elavdamisest ja majanduskasvust. Te mainisite, et 150 eurot megavatt-tunni kohta on prognoositud elektri hind aastal 2035. Esiteks, siin me ei räägi elektri börsihinnast, vaid räägime elektri lõpphinnast tarbijale, mille sees on võrgukulud, erinevad tasud ja maksud. Nagu ma olen siin eelnevalt erinevates debattides vastanud, iga prognoos põhineb mingitel kindlatel eeldustel. Kui me ei investeeriks taastuvenergia tootmisse, siis lõpphind tarbijale nendesamade eelduste korral oleks 2035. aastal oluliselt kõrgem. Kas 2035. aastal hakkab elektri lõpphind meil olema 150 eurot või mingisugune muu hulk eurosid, ma arvan, et täna ei saa seda keegi sajaprotsendilise täpsusega öelda. Saab lihtsalt öelda, et selliste eelduste puhul, arvestades ka seda, mida teevad naaberriigid, millised on ühendused ja nii edasi, võiks see hind olla selline.

Suur tänu! Ja kuna lisaküsimusele [teisi pretendeerijaid] ei ole, siis Lauri Laats, mul on teile hea uudis, te saate ka kolmanda võimaluse. Palun, Lauri Laats!

Aitäh! No energeetika on oluline ja energeetika on ka majanduse üks mootoreid. Ja tegelikult peaks see olema meie majanduses sellises võtmes, et me ei keskenduks sellele nagu esimese küsimusena. Ma sõnastan teistpidi: see peaks olema meile pidevalt kättesaadav ja hea hinnaga ning tegelikult rõhku [peaksime panema] teistele majandusharudele. See on nagu see lõppeesmärk, ma arvan, mida me kõik taotleme. Mul on ka hea uudis. Vaadates praegust tootmist, võin öelda, et meie roheenergia tootjad, tõenäoliselt täna nii päikese- kui ka tuule[pargid], toodavad hetkel lausa 1250 megavatti. Aga tarbimine – vat see on see probleemne koht. Tarbimist on vähe, alla 750, [kuskil] 700. Ja me müüme seda odava hinnaga päris suures mahus nii Soome kui ka Lätti. Noh, see on praeguse tunni vaade, mis on live'is siin. Ja tulen tagasi jällegi selle juurde, et me müüme seda päris odavalt välja. See väga palju raha meile majandusse juurde ei too. Ja kui me arvestame, et siin osa parke, mis toodavad hetkel [elektrit, saavad] kindlasti dotatsiooni, siis võib isegi öelda, et riigi vaatest saadakse kahju. Nüüd, millega ei ole arvestatud, kui vaadata seda pilti, meie eesmärki aastaks 2030, [on see, et] tegelikult Lätil ja Leedul on täpselt samasugused eesmärgid. Ka nemad saavad endale roheenergia tootmisüksusi juurde. Kui mälu ei peta, on Läti ja Leedu puhul see [tähtaeg] 2035. Siis on olukord veelgi keerulisem. Ehk siis seda roheenergiat on ühel [hetkel] päris palju. Kuidas me neid riske maandame, kui meil on kogu piirkonnas [palju] roheenergiat sel ajal, kui me seda ei tarbi, nii nagu ka praegune lai pilt näitab? Mis me sellega teeme?

Aitäh! Lai pilt. Ma tegin omal ka [selle graafiku] lahti ja tõesti, praegu toimub Eestis väga korralik elektri eksport: 370 megavatti läheb Soome ja 325 läheb Lätti. Kui meil ühendusi ei oleks, siis olekski meil hind nullis või miinuses. Selle pärast on need ühendused vajalikud. Ja nüüd tänase päeva sees – [räägin neile,] kes tunnevad rohkem huvi energeetika vastu – on ka vähemalt kahel tunnil võimalik elektrit müüa [kõrgema hinnaga] kui 100 eurot megavatt-tunni kohta. Ehk et kui on olemas päikesepark ja selle juures akupark, siis on võimalik seda arbitraaži teha energiamüüja vaatest. Ja ma arvan, et sinna suunda see turg ka areneb. Seal on kindlasti palju ruumi, et ka need salvestusvõimalused juurde tuleksid. Lõppkokkuvõttes aitaks kõik see hinda ühtlustada. Ja kui me jõuame nendesse kuudesse, kui päikest väga palju ei ole, siis on selge, et meil on vaja juurde tuuleenergiat, ja me saame kokkuvõttes ikkagi madalama elektri hinna tarbija vaatest. Ja viimane tähelepanek: väga oluline on meie meelest ka pikaajaliste ostu-müügilepingute ehk PPA-de turu arendamine, mis peaks aitama kaitsta nii elektritootjat kui ka elektriostjat. See turg on meil hetkel veel lapsekingades, aga kui midagi on lapsekingades, siis järelikult on seal suur potentsiaal edasiseks arenguks.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.