Arupärimine energia varustuskindluse kohta (nr 717)

Läheme tänase kolmanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mart Maastiku, Riina Solmani ja Helir‑Valdor Seederi 10. veebruaril 2025 esitatud arupärimine energia varustuskindluse kohta, nr 717. Ettekandja on Riigikogu liige Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja need, kes meid jälgivad! Täna on meie arupärimine energia varustuskindluse kohta. See on praegu adresseeritud lugupeetud minister Andres Sutile, kuigi algselt oli see esitatud eelmisele ministrile, proua Alenderile. Mul on hea meel, et minu majanduskomisjoni kaaslane Andres on jõudnud sammu edasi teha ja nüüd päästab Eesti majandust. Aga nüüd, kui komplimendid on tehtud, läheme natukene tõsisemaks. Reaalselt on meil siin kaua marineeritud energia arengukava ja see ei ole siiamaani kuhugi jõudnud, kakukene pole valminud. Küll aga on valitsuses teatud isikud teinud otsuseid, mis mõjutavad vägagi palju meie energia tulevikku. Ei olegi aru saanud, mille põhjal need otsused on tehtud. Õnneks on aga mõned eelmised otsused praegu pausile pandud, nagu meretuuleparkide subsideeritud arendamine. See on iseenesest hea märk, kuigi ei ole kindel, kui kauaks [see seisma jääb]. Aga mis on siis meie arupärimise sisu? Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, kuid natukene räägin [sellest teemast]. Halb on see, et energiavarustuse arengukava puudub. Just sellepärast, et tegelikult on kõige raskem see, et Eesti riigil ei ole sihikindlat tegevust. [Me ei tea,] kuhu me tahame jõuda, milliseid energialiike arendada, kui palju meil on vaja taastuvenergiat ja kui palju meil on vaja juhitavat energiat. Kogu aeg need otsused muutuvad. Praegu lõpetas siin üle-eelmisele arupärimisele vastamise härra peaminister, kes ütles, et tuleb maismaatuuleparkide ehitamise vähempakkumine, jälle soovitakse paisata üle 200 miljoni nende parkide subsideerimiseks. Paljud ettevõtjad – just nimelt tuuleenergia arendajad – on minuga ühendust võtnud ja öelnud, et nad ei vaja subsideerimist, kõige parem oleks nende jaoks see, kui nad teaksid, mis tulevikus saama hakkab. Oluline on kindlus tuleviku ees, mitte see, et kogu aeg muudetakse oma mõtteid. Tegelikult isegi neid tuuleparke, millel on juba praegu olemas ehitusluba, ei julgeta ehitama hakata, sellepärast et äkki tõesti valitsus tuleb jälle turgu solkima. Kuna osa ettevõtjaid peab seda tegema oma raha eest, aga konkurendid saavad selle jaoks toetust, siis on kõik ootel ja pausil. Nii et jutt sellest, et subsideerimine ja vähempakkumine justkui elavdaks tuuleparkide arengut, [ei päde, sest] reaalselt on efekt vastupidine. Samamoodi räägiti siin sellest, et Euroopa Liidust oodatakse uusi otsuseid, on tulemas taevamanna ehk järjekordsed rohepaketid, mille järgi teoreetiliselt peaks saama 50% rahastust Euroopa Liidust, ja Eestile oleks justkui väga kasulik, kui tehtaks näiteks Läti neljas ühendus üle Saaremaa. Sellest ma olen siin palju rääkinud. Toon mõne väikse näite ka. Üle Saaremaa tehtavat Läti neljandat ühendust on ju reaalselt tarvis ainult selle jaoks, et sinna saaks ühendada loodavaid, Saaremaa läänerannikule planeeritavaid meretuuleparke, aga kui neid ei tule – see oleks iseenesest õige otsus –, siis tekib küsimus, milleks üldse seda kõike edasi planeerida, miks see eriplaneering ikka jätkub. Veel üks näide: seesama Saaremaa ühendus läheb maksma Eleringi andmetel 1,3–2 miljardit. Isegi kui Euroopa Liit sellest 50% kinni maksab, tuleb nii või naa ise maksta ikka 650 miljonit kuni miljard. Kui otse teha ... Ma paluks lisaaega.

Siin lisaaega ei saa.

Ah soo! Siis ma teen kiiremini. Kui seda otse teha, siis maksaks see 200–300 miljonit, aga kui sellest pool kinni makstakse, siis on see ainult 100–150 miljonit. Isegi kui kinni ei maksta, on ikka 300 miljonit versus 650 miljonit või miljard. Nii et kõik need põhjendused ei pea [paika]. Me ootamegi lugupeetud ministrilt kuuele küsimusele vastuseid, ehk ta natuke valgustab meid.

Aitäh! Lisaaega saab läbirääkimiste käigus. Nüüd palun siia arupärimistele vastama energeetika- ja keskkonnaministri. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head küsijad, austatud härra Maastik, proua Solman ja härra Seeder! Vastan nendele kuuele küsimusele. Esimesele kolmele küsimusele vastan ühekorraga. Aga ma loen ka küsimused ette. Esimene küsimus: "Kui palju on kavandatavate energiapoliitiliste tegevuste kogumaksumus, tuues eraldi erinevate investeerimisprojektide hinnangulise kulu ning milliseks kujuneb elektrienergia lõpphind aastaks 2035?" Teine küsimus: "Palun selgitage andmete aluseks olevaid sisendarvutusi ja analüüsi, millel eelpool viidatud arvestused rajanevad." Ja kolmandaks: "Palun selgitage elektritarbimise prognoosimudelit aastaks 2035. Kuna viimasel kuul on valitsus avaldanud erinevaid numbreid, siis palun selgitage kõigi nende põhjendusi." Nüüd vastan. Teie küsitud andmed elektri hinna lõpphinna kohta on leitavad elektrituruseaduse ja energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse seletuskirjas. Nende lähteandmed on avaldatud ministeeriumi kodulehel ning tarbimise prognoosi andmed on leitavad Eleringi varustuskindluse aruandest. Et see ei jääks lihtsalt üldistatud jutuks, esitan siinkohal kokkuvõtte elektri hinna kujunemist mõjutavatest asjaoludest. Jaotusvõrgu investeeringute maht perioodiks 2025–2035 on vahemikus 800 miljonit eurot kuni 1,6 miljardit eurot. See on vajalik praeguste liitumislepingute ja kokkulepete täitmiseks, eluea ületanud võrguvarade väljavahetamiseks, võrgu kliimakindluse parandamiseks ja rikete vähendamiseks ning vajaduse korral hajatootmise, tööstuse ja sõidukite elektri laadimistaristu ühendamiseks võrku. Eleringi ülekandevõrgu teenuse tasu on seotud võrgu ettearendamise kohustuse loomisega – sellekohane eelnõu on praegu ka majanduskomisjonis arutelul –, mis on vajalik paindlikumaks ja kiiremaks liitumise võimaldamiseks. Liitumistasude fikseerimine olemasolevas võrgus liituvatele tootjatele annab suurema investeerimiskindluse, sest võrgukulud on varem sageli olnud varieeruvad ja teatud liinidel ka äärmiselt kallid. Praeguse parima teadmise põhjal on perioodil 2025–2030 taastuvelektri tootmisega seonduvad investeeringud Eleringi elektrienergia võrgutasust 160 miljonit eurot. See on pool vajalike investeeringute kogumahust. Teise 160 miljonit eurot katavad juba liitujad. Ehk kokku 320 miljonit eurot. Aastast 2026 rakenduva saartalitlusvõime tagamise meetme hinnanguline maksumus on kuni 34 miljonit eurot aastas ning alates aastast 2027 on võimalik strateegilise reservi rakendamine, kui selgub, et selle rakendamine on ühiskonnale odavam valik kui saartalitluse meede. Strateegilise reservi kulu on hinnanguliselt 18–40 miljonit eurot aastas. See tugineb Eesti Energia hinnangule, kuid täpne kulu sõltub hangitavast mahust, täpsest meetme tüübist ja Eleringi korraldatava vähempakkumise tulemustest. Neljas küsimus: "Juhitavaks võimsuseks on planeeritud 1000 MW aastaks 2030. Kuidas tagatakse elektri olemasolu tipukoormuse korral, kui tuult ei puhu ja päikest pole? Kui on kavandatud importelektriga katta defitsiit, siis palume ka vastava olukorra analüüsi Soome, Läti ja Leedu osas." Vastan. 1000 megavati vajaduse nõue tuleneb sellest, et peame olema valmis elektrisüsteemis väga madala tõenäosusega sündmusteks, nagu Balti elektrisüsteemi saartalitlus või Eesti eraldi ehk saarestunud olek. See tähendab meie puhul seda, et ühendus Mandri-Euroopa sünkroonalaga on katkenud. Hinnang, et sellisel juhul on elektrisüsteemi stabiilse töö tagamiseks vaja vähemalt 1000‑megavatise võimsuse kohapealset olemasolu, tuleneb süsteemihaldur Eleringi hinnangust, mis on esitatud ka viimases varustuskindluse analüüsis. Sealjuures hindab Elering asjaolu, et Eesti ja [teiste] Balti riikide tiputarbimine tervikuna langeb ajale, mil taastuvenergia toodang võib olla madal ehk on külm ja tuuletu periood. See omakorda tähendab, et Eesti elektrisüsteemi tiputarbimise tagamiseks ei saa alati päikeseelektrijaamade toodanguga arvestada ja tuuleelektrijaamade toodang võib olla küllaltki väike. Eesti tiputarbimine on olnud suurusjärgus 1500–1550 megavatti. Möödunud aasta jaanuaris tuli uus rekord, 1599 megavatti. Seetõttu peab varustuskindluse tagamiseks tõesti lisaks kindlatele tootmisvõimsustele arvestama välisühenduste olemasoluga, täpsemalt Estlink 1 ja Estlink 2-ga. Sealjuures aga ei arvestata ühenduste puhul alati täiemahulise impordiga, vaid Balti saartalitluse puhul on arvestatud näiteks seda, et suurim element elektrisüsteemis võib olla kuni 400 megavatti, selleks et elektrisüsteemi stabiilsust poleks võimalik liiga kergelt tasakaalust välja viia. Seetõttu saame arvestada Estlinkide puhul impordivõimekusega kuni 750 megavatti. Lisaks tasub välja tuua, et peale 1000‑megavatise kindla tootmisvõimsuse hoiab Elering [töös] Kiisa avariielektrijaama võimsusega 250 megavatti, mis ei ole 1000 megavati sisse arvestatud. Ehk tegelikult on meil juhitavaid tootmisvõimsusi 1250 megavatti. Lisaks Balti saartalitluse olukorrale võimaldab 1000 megavatti kindlate tootmisvõimsuste olemasolu pluss 250 megavatti avariireservi Eestis suurema osa ajast ka saartalitluse olukorras tagada Eesti tarbijate elektrivarustuse. Lisaks meie Soomega olevatele Estlinki ühendustele, mille kogumaht on, nagu mainitud, 1016 megavatti, on Eestil ühendused Lätiga, mille võimsus on Lätist Eesti suunas 1259 megavatti. Seega, koos sisemaiste kindlate tootmisvõimsustega ja ka impordivõimekustega ei teki probleemi katta Eesti tiputarbimist nii N–2 olukorras kui ka Balti saartalitluse olukorras ja enamasti isegi Eesti saartalitluse olukorras. N–2 tähendab, et kaks suurimat elementi on välja kukkunud, seega tegemist peaks olema erakorralise, ekstreemse olukorraga, mis tähendab ka seda, et Eesti elektrisüsteem on hübriidrünnete all. Mainimist väärib veel asjaolu, et Eestis on taastuvenergia tuule- ja päikesejaamade põhine, kuid Põhjamaades, Lätis ja Leedus on palju ka hüdroelektrijaamu. Seega, taastuvenergia vähene tootmine Eestis ei tähenda automaatselt, et sel ajal on taastuvenergiat vähe ka näiteks Põhjamaades või Lätis. Üldiselt arvestatakse Euroopa Liidu riikide varustuskindlust riikliku varustuskindlustuse standardi järgi, mis annab riiklikud normid, kui palju võib olla elektrisüsteemis aastas tunde, kus võib olla vajadus tarbimissüsteemi piisavuse tõttu piirata. Eesti puhul on selleks standardiks 8 tundi ja maksimaalne piiratud energiakogus aasta peale võib olla kuni 4,5 gigavatt-tundi aastas. Varustuskindluse norm on sätestatud elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirjas. Elektrisüsteemi varustuskindlust analüüsides lähtub Eesti elektrisüsteemi haldur Elering kõigepealt varustuskindluse normi täitmisest. Selle normi täitmise puhul analüüsitakse kogu Euroopa ja Eesti varustuskindlust iga-aastases üle-euroopalises mudeldamises, mis vaatleb varustuskindlust kuni kümne aasta peale ette. Selle analüüsi raames mudeldatakse eri kliima-aastate ehk ekstreemsete olude korral koos kõikide riikide süsteemi piisavust ja ühenduste piisavust, seega ka seda, kas Eestile on tiputarbimise hetkel kättesaadav impordivõimekus olukorras, kui tuult ja päikest on ekstreemselt vähe. Viies küsimus: "Ühtlasi palume selgitada, miks on otsustatud märkimisväärne energiajulgeoleku nõrgestamine, et loobutud [on] põhimõttest, et riigis peab olema juhitavaid võimsusi tipukoormus +10%?" Nii nagu juba eelnevalt kirjeldatud, elektrisüsteemi varustuskindlust analüüsides lähtub Elering kõigepealt varustuskindluse normi täitmisest. Selle normi täitmise puhul analüüsitakse kogu Euroopa ja ka Eesti varustuskindlust. 2024. aasta tulemusi me veel ootame, aga 2023. aasta analüüs on näidanud Eestile normiületust ühes stsenaariumis 2025. aastal. Sel põhjusel ja tuginedes ka Eleringi riiklikule varustuskindluse analüüsile, taotleme riigiabiluba võimsusmehhanismi loomiseks strateegilise reservi näol 2027. aastast. See võimaldaks hoida piisavas mahus juhitavaid võimsusi üleval ka olukorras, kus lõpeb omaniku ootus 1000 megavati juhitava võimsuse tagamiseks Eesti Energiale. Lisaks varustuskindluse hindamisele hindab Elering varustuskindlust süsteemi stabiilsuse tagamise vaatest, et süsteemis suudetaks täita elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirjades toodud nõudeid ning et elektrisüsteem peaks vastu kahe suurima elemendi häiringutele ja väljalülitamisele – seesama N–2. Lisaks hindab Elering Eesti elektrisüsteemi võimekust hakkama saada saartalitluse olukorras ja stabiilsuse tagamist siis, kui ollakse saartalitluse funktsioonis. Sellest vaatest on Elering hinnanud, et praegu 1000 megavatti juhitavat võimsust ja 2030. aastast alates circa 1200 megavatti on vajalik elektrisüsteemi stabiilsuse tagamiseks. Võimaldamaks Eleringil hankida juhitavat võimsust piisavas mahus ka iseseisva saartalitluse võimekuse tagamiseks, on Riigikogus teisel lugemisel seaduseelnõu 555 elektrituruseaduse muutmise kohta. Selle meetme raames saab Elering hankida juhitavaid võimsusi juurde, et tagada saartalitlusvõime olemasolu, ja seda võiks olla võimalik rakendada juba järgmisest aastast. Ehk kokku võttes: elektrisüsteemi varustuskindlust saab hinnata nii Euroopa regulatsiooni alusel ja varustuskindluse normi järgi kui ka siseriikliku elektrisüsteemi stabiilsuse ja saartalitlusvõime tagamise järgi. Mõlemad hinnangud näevad ette, et Eestis on vaja hetkel circa 1000 megavatti juhitavat võimsust, et vastavaid norme ja nõudeid täita. Ja viimane, kuues küsimus: "Kuna valitsus on avaldanud prognostilise elektrienergia lõpphinna 2035, siis palume selgitada hinnaprognoose erinevate hinnakomponentide lõikes." Kliimaministeeriumi prognoos põhineb mitmetel analüüsidel, sealhulgas Eleringi tellitud uuringutel, konsultatsioonifirma Aurora Energy Research alusandmetel ning TalTechi ekspertide modelleerimistulemustel. Prognoositav elektrienergia lõpphind tarbijale on seotud stsenaariumiga nr 9, mida on selgitatud elektrituruseaduse eelnõu viimase seletuskirja versioonis 6 lehekülgedel 30–31. Aga lühidalt on need elemendid järgmised: elektrienergia börsihind – 4,9 senti kilovatt-tund, taastuvenergia tasu – 1,56 senti kilovatt-tund, sagedusreserv alates 2025. aastast – 0,5 senti kilovatt-tund, võimsusmehhanism – 0,4 senti kilovatt-tund, Eleringi võrgutasu muutus arenduskohustuse muutusest ja fikseeritud liitumistasust – 0,13 senti kilovatt-tund, jaotusvõrgu võrgutasu – 4,4 senti kilovatt-tund, elektriaktsiis – 0,45 senti kilovatt-tund ja käibemaks 2,71 senti kilovatt-tund. Nende eelduste põhjal jääb elektrienergia lõpphind 15 sendi juurde kilovatt-tunni eest. Prognoositud börsihind 4,9 senti kilovatt-tunni kohta baseerub Taani konsultatsiooniettevõtte uuringul. Kliimaministeerium ajakohastas uuringus toodud stsenaariumeid ning jõudis koostöös konsultatsiooniettevõtte, valdkonna projektide arendajate ning valdkonna sihtasutustega elektri keskmiste börsihindadeni, mis on ära toodud ka Kliimaministeeriumi veebilehel. Ja võib-olla vastan siis kohe ka sellele küsimusele, mida härra Maastik oma sõnavõtus mainis, nimelt, miks me läheme edasi maismaatuuleparkide vähempakkumise väljakuulutamisega. On selge, et peamine põhjus, miks Eestis on elektri hind praegu kõrgem, on see, et meil on liiga vähe kodumaist tootmist. Ja on oluline, et me nüüd saaksime ilusti maismaatuuleparkide arendamisega edasi liikuda, et me oleksime vähem sõltuvad impordist ja rohkem sõltuvad sellest, mida me kodus toodame. Aitäh!

Aitäh vastuste eest! Sellegipoolest on teile veel küsimusi. Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja! Härra minister! Sissejuhatuseks, värske raport ütleb, et Euroopa Liidu kümme suurimat elektritootjat investeerivad agaralt edasi gaasitootmisvõimsustesse, ja näha on, et mingist kliimaeesmärkide täitmisest seal juttu ei tule, nad ei täida neid, kui investeeringuid vaadata. Ja teine asi on see, et Euroopa Liidus gaasi ei ole, Hollandis on, aga seda ei kasutata, nii et gaasi tuleb importida. Kui rääkida rohe-eesmärkidest, millest teie koalitsioonile meeldib rääkida, siis Euroopa Liit lükkas 2040. aasta eesmärkide väljakuulutamise edasi. Ja imede ime, rahvusvaheline energeetikaagentuur on mõnel viimasel aastal osutunud taastuvenergeetika promojaks, aga nüüd Houstonis märtsi keskel toimunud konverentsil ütles selle agentuuri juht, et investeerida tuleb nafta- ja gaasitaristusse. Selles kontekstis ma küsin, millal Eestis terve mõistus koju jõuab. Me oleme ainulaadne väikeriik, kellel on omamaine energiatootmisvõimekus olemas, me ei peaks sõltuma impordist ja saaksime endale ise tagada energiajulgeoleku. Mis sa ennustad, millal see aeg kätte jõuab?

Aitäh, hea küsija! Mina arvan, et meie armsas Eesti Vabariigis on kogu aeg mõistus kohal. No ju seda on ikka valitsuses, ju seda on opositsioonis ja ju seda on ka nende seas, kes ei ole ei ühes ega teises. Nüüd, nii nagu siin ennist minu vastuses juba kõlas, gaasielektrijaamad on kindlasti osa lahendusest, sest juhitavaid võimsusi on vaja. Täna on keeruline näha, mis oleks kiiresti rajatav juhitav võimsus gaasielektrijaamade asemel. Sellepärast on Eleringil töös ka vähempakkumine. Tõsi, gaasielektrijaamade käitamiseks vaja minevat gaasi tuleb importida. Selleks on meil võimekus olemas, me kasutame gaasi ju ka praegu. Kui küsimus oli selles, miks me ei võiks kasutada omamaist tooret elektrienergia tootmiseks, siis ütlen, et päike ja tuul kindlasti on omamaine. Kui hea küsija pidas silmas põlevkivi, siis põlevkivi me kasutame sellesama varustuskindluse võtmes, et see 1000 megavatti oleks Eesti Energial olemas. Ja kui on küsimus, kas põlevkivi kasutus võiks veel suurem olla, siis ütlen, et keegi ju uut põlevkivielektrijaama ehitama ei hakka, see investeering on ikkagi miljardites mõõdetav, ka ilma CO2-kvoodita on põlevkivielektri omahind kallis. Nii et sellel on majanduslikud põhjused.

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! Hea minister! Räägime energiajulgeolekust. Te mainisite ära päikese, tuule ja gaasi, aga jällegi, võimalikust tekkivast olukorrast lähtuvalt võib juhtuda see, mida me nägime koroona ajal, kui tarneahelad olid ära katkestatud. Tarneahelate katkestus – ükskõik mis põhjusel – kindlasti mõjutab julgeolekut ja energiajulgeolekut, sest kõik materjalid, varuosad ja nii edasi pärinevad valdavalt Hiinast, kui me räägime päikese- ja tuule[energia]st, lisaks, geopoliitiliselt võttes sobitub ka gaas sinna ritta. Samas, meil on olemas maavara, põlevkivi. Spetsialistid on selgelt öelnud, et seda oleks võimalik sellisel viisil kasutada, et sellel oleks ka väiksem keskkonnamõju, ja kui seda pidevalt kasutada, siis see viiks ka elektri hinna alla. Nüüd, te küll mainisite, et meil on varuks 1000 megavatti. Tegelikult me saame kõik aru, et see varu on meil ju paberil olemas. Kui ajas edasi minna, siis see jääbki ainult paberile, sellepärast et neid katlaid ei ole ju võimalik käiata juhul, kui teie energeetikaplaan täpselt rakendub.

Aitäh! Siin oli nüüd õige mitu asja. Kindlasti 1000 megavatti on ikkagi päris energiatootmisseadmetel, seda on ettevõte kinnitanud. Kui kaua neid on võimalik käiata, on aus küsimus. Sellepärast ongi vaja investeerida nüüd ja kohe gaasielektrijaamade rajamisse. Ma olen selles küll üsna veendunud, et nii kaua need põlevkiviplokid töötavad, kui me suudame siin ka gaasielektrijaamu püsti panna. Pikaajalise lahendusena on ju ka siin saalis arutatud tuumaenergia kasutuselevõtu üle. Minu silmis on see osa Eesti energiaportfellist. Jah, sinna on üle kümne aasta minna, enne kui me seda saaksime kasutada – juhul, kui seesama Riigikogu saal sellise otsuseni jõuab. Aga pikaajaline vaade ja tervikvaade ongi siin oluline. Ja varustuskindlus, nagu mainitud, rajaneb osalt ka ühendustel. Aga seni kaua, kuni meil on põlevkivielektrijaamad olemas ja töötavad, need seda rolli täidavad. Ma usun, et [kui lisandub] gaasijaamade hange ja meil on head ühendused, siis me hoiame oma elektrivarustuskindluse ilusti korras.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Andres! Sa lugesid ette siin neid hinnakomponente, mis kus tekib. Huvitav, et te suudate ette näha näiteks Eleringi tasu, see tuleb 0,13 senti kilovati kohta. Võrgutasud – okei, see on natuke lihtsam asi. Aga mu küsimus on tegelikult selles, et kui Elering peab välja ehitama ainuüksi neljanda Läti ühenduse läbi Saaremaa ja see läheb maksma, eks ole, kuni 2 miljardit, 1,3–2 miljardit, sõltuvalt, kustkaudu ta läheb, siis kas see kajastub selles hinnas. Mul on kahtlane tunne, et see ei kajastu seal. Ja kas selles hinnas kajastub ka näiteks loodav Soome uus ühendus, mida ka ju planeeritakse? Ilmselgelt on seda ka vaja, Läti oma on küsimärgi all. Aga see Soome ühendus läheb ka maksma umbes miljard.

Teie aeg! Aitäh!

Jaa, aitäh küsimuse eest! Estlink 3 ja Eesti-Läti neljas ühendus, nii nagu ka majanduskomisjonis Elering meile tutvustas – siis, kui ma veel selle komisjoni liige olin –, on kavas rajada kahe rahastuskomponendi abil. Üks neist on ülekoormustasu. Ja teiseks, kui meil õnnestub saada 50% kaasrahastust CEF‑i fondist, siis me seda ühendust võrgutasus ei näe, sellepärast on see ka odav. Ma saan aru, et küsimuse teine pool on see, kas meil neid ühendusi on üldse vaja, kuhu [neid teha] ja miks tuleks see neljas ühendus just üle Saaremaa. Mõlemad ühendused saavad sündida ikkagi siis, kui see on kasulik Eestile. Selle analüüsi me teeme kindlasti ära, eks ole. Aga selleks, et lõplikku hinda teada, tuleb kokku leppida trassikoridor. Ütleme, Läti ühenduse puhul on lihtsalt tõsiasi, et Läti-poolne punkt, kuhu seda on kõige otstarbekam teha, asub sellises kohas, et üle Saaremaa või sealtkaudu ongi kõige lähem tee. Aga kogu eriplaneering on ju alles konsultatsiooniprotsessis, kõik rehkendused ja asjad on veel vaja teha. Kui te küsite, kas neid ühendusi on vaja, siis minu vastus on pigem jah. Ütleme, et me ei hakka neid ka niimoodi eraldi ehitama, et kõigepealt Läti ja siis Soome, vaid pigem võiksid need asjad käia enam-vähem sünkroonis. Kuid kõik võtab aega, sest tellimis‑ ja etteteatamistähtajad on väga pikad nende seadmete tarvis, mida selliste ühenduste ehitamine eeldab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Veebruari alguses Venemaast desünkroniseeritud elektrisüsteemi sageduse hoidmine on olnud Eestile väga kallis. Reservvõimsuste turul sageduste hoidmine elektrivõrgus maksis kahe kuu peale 14 miljonit. Ehk laias laastus kulus meil arvutuslikult 10 000 eurot tunnis. Kui te muidu aru ei saa, mis need summad ja arvud tähendavad, siis ma toon teile näiteks ühe võrdluse. Metsküla kooli lahti hoidmine oleks aastas maksnud 40 000 eurot. Ehk nelja tunni sageduse hoidmise raha aastas – kooli lahti hoidmine. Lastega kodus olevatelt emadelt võeti ära haigekassa kindlustus, sellega hoiti kokku 13 miljonit aastas. Ehk needsamad Eesti väikelastega emad maksid põhimõtteliselt kinni piltlikult öeldes kaks kuud sageduse hoidmist. Ta hõiskasite siin, et lahtiühendamine teeb meid vabaks. Tegelikult me näeme, et see tegi ja teeb jätkuvalt Eesti rahvast rahast vabaks. Ma lisan veel, et mida rohkem madala inertsusega päikese- ja tuuleenergia tootmist võrku lisatakse …

Teie aeg!

… seda kallimaks ja raskemaks muutub võrgus sageduse hoidmine. Nii et Eesti on katastroofi kursil. Ja ma küsin nagu filmiklassikas: kas me oleme ikka õigel teel?

Venemaast desünkroniseerimise ja Mandri-Euroopaga oma võrgu sünkroniseerimisega me oleme kindlasti õigel teel. Hea küsija, need alternatiivid, mida te ette lugesite, ei ole ju päriselus alternatiivid. Sest kui valik oleks olnud see, et me oleksime endiselt rippunud Venemaa sagedusala küljes, mille eest me ka pidime varem maksma, [siis see ei oleks tulnud kõne alla]. Ja selle aasta kulud katab ju Elering, kuni me kulumudeli kokku lepime. Aga minu silmis see ei ole päriselt valik, kas me ripume Venemaa energiasüsteemi küljes või me liitume Mandri-Euroopaga. Ja kõik need teised näited, mis te tõite, vajavad lahendamist ja otsustamist teistes valdkondades.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite oma vastuses, et ei saa loota ainult päikesele ja tuulele ehk taastuvenergiale ning me vajame ka rohkem juhitavaid võimsusi. Sama on öelnud Eesti Energia juht Andrus Durejko, Eestil peaks olema rohkem juhitavat energiat. Minu küsimus: milline on teie hinnang, kui palju peaks Eestil energiaportfellis juhitavaid võimsusi olema?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu siin juba korduvalt on jutuks olnud, kõige kiirem juhitavate võimsuste lahendus on lisagaasijaamade ehitamine. Nii nagu ma ütlesin, Elering on hinnanud, et meil on vaja praegu circa 1000 megavatti juhitavat võimsust – ka nende ühenduste olemasolul, mis meil hetkel on – ja 2030. aastast alates circa 1200 megavatti. Need parameetrid on meil paigas. Nii kaua, kui meil on veel põlevkivijaamad reservis olemas, meil on võimalik neid kasutada ja hoida, me seda eesmärki ilusti täidame. Kas juhitava võimsuse määr võiks tulevikus muutuda? Kindlasti võib, aga see sõltub sellest, kuidas areneb meie elektritarbimine ja milliseid juhitavaid võimsusi me suudame siia vahepeal veel luua.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite huvitavalt, kui kõrgepingeliinidest räägiti, et rehkendused ja asjad on vaja ära teha. Vaieldamatult, rehkendused ja asjad on vaja ära teha. Aga rehkendustega on halvasti, kui lugeda kas või seda Riigikogu stenogrammi, kus on kirjas see, mida minister proua Sikkut – majandus- ja taristuminister oli ta tol korral – rääkis, kuidas meil on vaja üks gigavatt meretuult ja üks gigavatt maatuult. No nagu sellise hästi laia slaaviliku maneeriga on seda kõike laiali laotatud. Ja siis te räägite, et kümne aasta pärast oleks ehk lootust tuumajaamale. No kui ikka nii laia lehega tehakse, et seitsmekordne üledimensioneerimine maatuugenitel, maismaaparkidel, tuuleparkidel, kuulge, aga milleks seda tuumajaama siis veel, kui te kõik raha tuuleparkide alla ära matate ja Eesti neid täis ehitate? Kuhu see tuumajaam siis mahub? Mitukümmend korda te üle Eesti tootmise tahate seda kõike ehitada? Ja kust see raha veel tuleb?

Aitäh! Alustades maismaatuulest, kui nüüd see täiendav vähempakkumine, kuni 2 teravatt‑tundi, saab ka ära tehtud, siis me peaksime jõudma aastaks 2030 selle tasemeni, et 100% meie oma tarbitavast elektrimahust on kaetud päikesest ja tuulest. Nüüd, kas meretuulel on üldse mingi relevantsus, samamoodi tuumaenergeetikal? Meretuulel on minu silmis kindlasti koht Eesti energiaportfellis. Küsimus on, millised finantsinstrumendid on saadaval ja mida on võimalik teha selleks, et meretuulepargid oleksid rahastatavad. Praegu neid vastu turgu – ja vastu turgu oleks ainuke võimalus, mis Eestis on – ükski pank ei rahasta. Sellesama puhta tööstuse leppe juures on erinevaid finantsinstrumente, sealhulgas need, mida hakkab pakkuma Euroopa Investeerimispank. Ja siis me saamegi hinnata, millist finantseerimisskeemi on võimalik või ei ole võimalik kokku panna. Aga meretuulel kui ühel energiaportfelli osal on minu arvates kindlasti oma koht samamoodi nagu tuumaenergial. See, kui suureks kujuneb meie elektritarbimine tulevikus, sõltub väga paljudest asjaoludest. Lihtsalt üks näide arendamisjärgus projekti kohta. Kas sellest midagi saab või ei saa, eks elu näitab. Aga kui Eestisse tuleb üks hyperscale'i mõõtu andmekeskus, siis selle aastane energia tarbimise vajadus on 4 teravatt-tundi. Veel kord: selle projektiga on nii, et keegi kuskil pole veel allkirja alla pannud. Praegu käivad uuringud ja ettevalmistused, nii et see turg on kindlasti dünaamiline. Aga suures pildis on meil vaja nüüd ja kiiresti saada rohkem maismaatuult. Ja kui lihtsalt võrdluse mõttes see täiendav maht ära tuua, siis on veel vaja kuni 400 tuulikut, koos olemasolevatega me jõuame kuhugi 600 kanti. Hollandis, mis on pindalalt meiega enam-vähem sama suur, on maismaatuulikuid üle 2000 ja seal elab 18 miljonit inimest.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on kaks lihtsat küsimust. Esimene küsimus tuleneb teie eelmisest vastusest. Te ütlesite, et kui valitsus kuulutab nüüd välja maismaatuuleparkide hanke, siis aastaks 2030 peaks päikesest ja elektrist olema kaetud 100% meie vajadusest. Kui palju on 2030 siis teie prognooside, arvestuste kohaselt kaetud aastal 2030 sellel hetkel, kui päikest ja tuult ei ole? Pean silmas kohapeal toodetavat energiat, mitte siia imporditavat. Teine küsimus: millal jõuab parlamendisaali energiamajanduse arengukava?

Jaa. Kaks väga õiget küsimust. Esimese kohta ütlen, et sõnakasutus peab olema täpne, praegusel juhul minu sõnakasutus piisavalt täpne ei olnud. See 100% taastuvenergia eesmärk on suhtena Eesti aastasesse elektritarbimisse. Näiteks, kui see on 8 teravatt-tundi, siis me peaksime suutma taastuvatest energiaallikatest tootma ka 8 teravatt-tundi, aga mitte iga tund ja iga päev. Ehk meil on ikka teisi energiaallikaid ka vaja. Meil on ju üht-teist olemas ka, eks ole. Sõltub sellest, kui kiiresti tarbimine edasi … Me praegu impordime ju, eelmisel aastal importisime 40%. Nii. Ja teine küsimus puudutas energiamajanduse arengukava. Täpse kuupäeva jätan praegu ütlemata, aga sellega me kindlasti siia tuleme.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt, arupärijate esindajana, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja austatud minister! Ega me siin väga palju vastuseid ei saanud muidugi, nagu alati, sellepärast et kõike seda, mida siin ette loeti, me ju teadsime ise ka. Enne teadsime teie esialgseid seisukohti, kuid täpsustavaid vastuseid kahjuks ei saanud. Vaatame nüüd sedasama elektri hinna prognoosi, mis oli vist aastaks 2030. Siin on ju väga palju vasturääkivusi. Kuidas saab valitsus, kes ei suuda isegi lähiajaks prognoosida, millised energialiigid hakkavad üldse meid varustama, väga täpselt teada, et näiteks Eleringi võrguhind tuleb 0,13 senti? Seda ma siin juba mainisin. Ma küsisin ka ministri käest, kas needsamad ühendused – Läti neljas ühendus läbi Saaremaa, mis maksab 1,3–2 miljardit, ja Soome loodav Estlink 3, mille praegune ehitushind on umbes miljard – kajastuvad selles hinnas. Selle peale vastas minister, et loodetavasti saadakse 50% rahastusest Euroopa Liidu fondist. Siis on veel … (Lehitseb pabereid.) Mis seal oli? Ülekoormustasud. Aga kui ei saada seda raha? Sel juhul, kui neid toetusi ei tule, meie kindel hinnang elektri hinna kujunemisele muutub ju kardinaalselt, härra minister. Ja ma juhin ikkagi tähelepanu sellele, et küsimusele, miks me peaksime ehitama viis korda kallima, mitu korda kallimat ühenduse läbi Saaremaa, ma ei ole kordagi vastust saanud, ei peaministrilt ega ka sinult. Me saaksime otse teha seda viis korda odavamalt või isegi rohkem kui viis korda odavamalt. Isegi kui me saame selle 50% toetust, siis on meil ju ikkagi 200 miljonist 100 miljonit vaja endal maksta, aga me ei pea maksma 1,3–2 miljardit. Ainuüksi see näide. Aga ma ei ole kordagi sellele vastust saanud. Mis puudutab energia stabiilsust, siis loomulikult on absurdne väita, et 100% taastuvenergia peab katma Eesti vajadused aastaks 2030. See ei ole ju võimalik, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Milleks me peame looma endale illusiooni, et me toodame justkui nii palju energiat, nagu me tarbime? Aga reaalselt me ju ei tarbi sellest taastuvenergiast seda hulka ära. Me tarbime tegelikult [palju vähem]. Ütleme, et vajadus on 8 või 9 teravatt-tundi ja selle me isegi toodame taastuvenergiast, aga sellest me kasutame ju ära ikka ainult 60%, sest umbes 40% ajast on selline, kus päike ei paista ja tuul ei puhu. See on nagu illusioonide loomine. Järelikult see ülejäänud energia tuleb meil paisata kas turule või, ma ei tea, mis siis saab. Kas siis pannakse tuulikud seisma mingiks hetkeks? Sellepärast et teatavasti on nii, et kui me üle toodame tuule- ja päikeseenergiat, siis see on kõik samal ajal, tuul puhub igal pool täpselt samal ajal. Praegu käibki Eestis üledimensioneerimine, sest hetkel on meil olemas juba 3,5 teravatt-tundi taastuvenergiat. Kui need tuulepargid, mis on juba praegu planeeritud ja millel on juba ehitusluba, saavad samuti valmis, siis on meil tegelikult üle 6, ligi 7 teravatt-tundi juba tagatud, mis ammugi tagab 60% või 70%, mis meil enda tarbeks vaja läheb. Nii et kui me üledimensioneerime, mis siis juhtub? Siis juhtubki see, et needsamad tootjad, kes on investeerinud tuuleparkidesse, ja kui see tuul puhub, lihtsalt toodavad üle. Meil ei ole esiteks kuhugi [kogu] seda [energiat] panna, sellepärast et võrk ei lase seda läbi. Isegi kui võrk laseb läbi, muutub hind lausa miinusmärgiliseks või läheb nulli peale. See tähendab ju seda, et tootjad ei saa ka kasumit, millest maksta pangalaenu. Ma paluksin lisaaega.

Nüüd saad kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Ehk siis tegelikult on selline planeerimine, teadlikult vale planeerimine meile kahjulik. Mitte kuidagi ei paranda see elektri hinda tarbija jaoks, seda enam, et jutt käib sellest, et elektri hind justkui läheb hästi odavaks. Teoreetiliselt see lähebki odavaks. Aga juba praegu on juba juhtunud see, et pannakse tuulikuid seisma sel ajal, kui elektri hind läheb madalaks, sellepärast et tuuleenergia hind on tootjale lihtsalt kahjulik. Kui ta paneb kinni mõned tuulikud, siis hind tõuseb ja kokku võttes ta saab rohkem kasumit. Nii et jah, teoreetiliselt oleks maru hea, kui kõigil oleks [elekter] nullhinnaga, aga need kaks asja on ju täiesti vastuolus. Tootja tahab kasumit teenida ja loomulikult sellest sõltuvalt ei saa elektri müügihind jääda nulliks. Nii et igal juhul tuleb läbi mõelda mõistlik plaan. Ja mõistlik plaan ei saa olla ka see, et meil on gaasijaamad. Mis vahet on sellel, kas me toome kusagilt Saudi Araabiast või Venemaalt või Ameerikast gaasi ja väidame, et nüüd CO2 emiteeritakse vähem? Keegi ei arvesta sinna juurde seda, kui palju selle gaasi tootmiseks on CO2 kuskil teises riigis kulutatud või kui palju laevadega [gaasi] siia tarnimine samamoodi CO2 välja paiskab. Seda enam, et see CO2-kvootide ülepaisutatud hind ei tapa mitte ainult meie majandust, vaid tapab ära ka Euroopa majanduse, kui arvestada, mis toimub ülejäänud maailmas. Ameerika juba on otsustanud, nagu ütles Trump: "Drill, baby, drill!" Puurige aga puurige. Pannakse käima ka uued söejaamad. Ükskõik kui rohelised meie siin tahame olla, üksinda me ju maailma ei päästa, küll aga tapame oma majanduse ära. Sellepärast ongi need küsimused esitatud. Me peaksime kõigepealt tegema realistliku energiamajanduse arengukava ja siis saame teha mingeid otsuseid. Aga praegu käib kellegi usu või mingite lobigruppide isikliku kasu huvides mingisuguste otsuste tegemine. Ja tõesti, näiteks seesama meretuuleparkide teema. Mul oleks väga hea meel, kui härra minister tuleks siia ja ütleks: "Teate, okei, me saime aru, et see on mõttetu. Lõpetame selle jama, lõpetame ka Saaremaa looduse lörtsimise ja sinna ülikalli ühenduse ehitamise." Vaat see oleks juba üks samm edasi. Mõtleme selle peale, et kui meil on põlevkivi, siis esialgu kasutame ikkagi seda omaenda toorainet, segame seda biomassiga, kui on vaja. Lõppkokkuvõttes, kui me CO2‑kvootide hinnad sealt maha kaksame, sõna otseses mõttes – seda saaks taotleda Euroopa Liidust, see on võimalik, ka ühel maal saab taotleda nende vähendamist –, siis me saaksime realistliku ja mõistliku energia hinna, mis oleks ka konkurentsivõimeline ülejäänud riikidega. Aga praegu käib niimoodi, et meie siin tulistame, teeme tuuleparke, ja dimensioneerime üle, naabrid teevad võib-olla sedasama, Läti ja Leedu, keegi omavahel ei kooskõlasta midagi. Lõppkokkuvõttes istume kõik sellessamas ühes potis, kus on meie saartalitlus, mis peaks olema kogu Baltikumis. Me oleme enda tuule- ja päikeseenergia üledimensioneerinud, aga kui tuul ei puhu või päike ei paista, siis me oleme lihtsalt ilma energiata.

Teie aeg.

Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! On omamoodi kummaline, et me nii pikalt peame rääkima iseenesestmõistetavatest asjadest, nagu sellest, et Eesti tegelik energiavarustuskindlus põhineb eelkõige meie enda suutlikkusel ise toota elektrit igal ajal, sõltumata ilmast, kellaajast või naaberriikide valmisolekust elektrit eksportida. See tähendab, et strateegilises plaanis ei saa varustuskindlust tagada vaid tuule ja päikese abil, sest need on olemuselt kõikuvad ja sõltuvad looduslikest tingimustest. Uskuge, aastaks 2030, kui Eesti plaanib 100%‑liselt minna üle taastuvenergiale, ei hakka päike öösel paistma ega tuul tuulevaiksel ööl puhuma. Kõige olulisemad komponendid varustuskindluse juures on loomulikult juhitavad tootmisvõimsused ehk jaamad ja seadmed, mida saab vastavalt vajadusele sisse või välja lülitada. Just need tagavad, et elekter oleks kättesaadav tuuletutel, pilvistel või külmadel päevadel, mil nõudlus on kõige suurem ja taastuvenergiatootlikkus madal. Minister ütles, et juhitava võimsuse tagab meile kõige kiiremini gaasijaam. Samas, hea minister, Eestil ei ole ju maagaasivarusid, ei saa loota ka gaasielektrijaamadele kui varustuskindluse tagajatele. Imporditav gaas tähendab sõltuvust välistest tarnijatest ning kriisiolukorras, olgu poliitilise või tarneahela katkestuse tõttu, kaob igasugune kindlus, et gaasil põhinevad jaamad suudavad meie vajadusi katta. Lisaks sellele ei paku Eesti taastuvenergiaarendused, olgu maismaa- või meretuulepargid, juhitavust. Nagu minister ütles, vajame juhitavaid võimsusi täpselt sama palju, kui on Eesti enda keskmine tarbimine, ehk 1000 megavatti tunnis. Samas ei saanud me ministrilt vastust, kui palju peab sellest võimsusest Eesti ise tagama. Kuna meil aga gaasi ei ole, siis ei saa me seda sellisel juhul ju ise endale tagada. Eriti kriitiline on olukord, kus kavandatavate tuuleparkide kõrge toetusvajadus teeb need sõltuvaks maksumaksja rahast. Samas ei paku need süsteemile stabiilsust. Oluline on säilitada ja vajaduse korral tugevdada siseriiklikke juhitavaid tootmisvõimsusi – ma olen kindel, et minister on selles suhtes minuga nõus –, sealhulgas hoida reservis põlevkivijaamad – ma arvan, et ka sellega on minister nõus. See ongi tänaseks ainus sõltumatu kodumaine juhitav energiaallikas. Ma arvan, et minu jutt ei ole üllatav. Samuti tuleks tulevikku vaadates arendada neid juhitavaid võimsusi, milleks on meil võimekus, et me ei peaks sõltuma välisühendustest. Näiteks tuumajaam on üks variant. Tuletan meelde, et poliitikute ülesanne ei ole pelgalt rohe-eesmärkide järgimine, vaid rahvuslike huvide kaitsmine. See tähendab, et me ei tohi lasta oma varustuskindlust lammutada ideoloogiliste loosungitega, mis küll lubavad rohelist tulevikku, aga unustavad, et pimeduses ei tööta koolid, haiglad ega tööstus. Eesti energiajulgeolek ja varustuskindlus sõltuvad otseselt meie enda võimest kontrollida tootmist ja tagada stabiilsus sõltumata ilmast ja välistest teguritest. Ainult juhitavad kodumaised tootmisvõimsused tagavad selle, et elekter on alati olemas. Kas pole lihtne ja arusaadav meile kõigile? Aitäh!

Aitäh! Ja läbirääkimiste lõpuks saab sõna ka minister. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Vaat ma nüüd ei teagi, kui palju on meil siin erimeelt ja üksmeelt. Ma arvan, et mingis osas on meil kindlasti päris palju ka üksmeelt. Lihtsalt paar asja. Prognoos aastaks 2035. Olen oma tööelus tegelenud väga palju prognoosidega. Ja üks kõige olulisem asi, õigemini kaks olulist asja. Üks on see, et see prognoosimudel oleks professionaalselt koostatud. Selles mul ei ole ühtegi kahtlust, et need, mida on kasutatud, seda on. Ja teine on eelduste komplekt. Need hinnad, millest siin juttu oli, ongi [prognoositud] täpselt nende eelduste komplekti põhjal. Mart Maastikul on õigus, kui ta ütleb, et kui Estlink 3 ja Läti-Eesti neljas ühendus tuleks teha võrgutariifist, siis loomulikult oleks sellel mõju. Kui seda tuleks teha võrgutariifi arvel, siis sellel oleks mõju elektri lõpphinnale. Aga nii nagu ma vastates ütlesin, eesmärk on ikkagi teha seda kaasrahastusega ja ülekandetasust. Nüüd, siin oli juttu veel sellest, kas see võrk on üledimensioneeritud või mitte. Meil kindlasti on veel päris palju ruumi teha võrku ilmastikukindlamaks, asendada neid võrguosi, mis on vanad ja amortiseerunud. Nii et selleks, et võrk oleks hea ja kvaliteetne, tuleb sinna pidevalt investeerida. Nullhind on väga õige vaade investori seisukohalt. Ja see on, ma arvan, ka üks põhjus, miks nüüd uued investeeringud, mida tehakse, on üha enam kombineeritud pargid, sealjuures on ideaalis kasutuses, eks ole, tuul, päike ja salvestus. Olemasolevatega on nagu teine teema. Võib-olla veel üks asi, mis siit jäi justkui kõlama: kelle huvides otsuseid tehakse? Otsuseid tehakse Eesti huvides ja mitte ühegi huvigrupi huvides. Lõpetuseks, varustuskindlus, nii nagu eelkõnelejadki ütlesid, põlevkivijaamad on osa valemist senikaua, kui neid on võimalik töös hoida, 2030. aastani. Gaasijaamad on kindlasti meile vajalikud kui kõige kiiremad ja paindlikumad juhitavad võimsused, muu hulgas kõrgete hinnatippude lõikamiseks. See, et me peame gaasi importima, ei ole mingi ületamatu probleem. Seda teevad ka teised Euroopa riigid. Ka siin on meil varustuskindluse mõttes kõik asjad hästi. Ja viimasena, ühendused. Ühendused töötavad ikkagi mõlemat pidi. Kui meil omal on midagi üle, siis me saame ka energiat eksportida. Ei ole väga kuulda olnud, et soomlased oleksid mures selle pärast, kas nad [saavad] oma elektrienergiat väljapoole müüa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on tänane kolmas arupärimine läbitud.