Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (572 SE) esimene lugemine

Läheme edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile isikut tõendavate dokumentide seaduse [muutmise] ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatused on tingitud ühiskonna ootusest. [Soovitakse] tarbida mugavaid riiklikke teenuseid, mille [areng] peab käima koos tehnoloogia kiire arenguga, kusjuures tuleb arvestada rangeid rahvusvahelisi standardeid ja keerulist julgeolekuolukorda. Eelnõul on kolm peamist eesmärki. Esiteks suurendada identiteedihalduse turvalisust, teiseks maandada julgeolekuriske ja kolmandaks vähendada bürokraatiat ning ajakohastada tööprotsesse. Ühelt poolt tuuakse eelnõuga valdkonda innovaatilisust ja paindlikkust, näiteks eeldab ühiskond muudatusi, mis võimaldaksid kontrollida isikusamasust mobiiltelefoniga. Teiselt poolt edendatakse valdkonna riskihaldust, et julgeolekukaalutlustel rakendada tugevamaid meetmeid, tagamaks, et riiklik identiteet antakse vaid sellele inimesele, kellel on selleks õigus. Järgnevalt annan ülevaate suurematest muudatustest, mis eelnõu vastuvõtmisega kaasnevad. Seadusesse luuakse õiguslik alus mobiiltelefoniga Eesti teabevärava mobiilirakenduse kaudu oma isikut tõendada. Teisisõnu või lihtsustatult öeldes liigume me selles suunas, et ennast saaks lähitulevikus mobiiliga tuvastada ning ei olekski ehk enam vaja näiteks plastist ID-kaarti. Teiseks luuakse alus e‑residentsuse piiranguga riikide nimekirja kehtestamiseks. See tähendab, et e‑residendi digi‑ID taotlus tagastatakse läbi vaatamata, kui taotleja on teatud riigist pärit. Nimekiri ise kehtestatakse eraldi määrusega ning lähtub põhimõttest, et seal on riigid, kus on suurem rahapesu või terrorismi rahastamise oht või millega Eestil puudub justiits‑, julgeoleku‑ või õiguskaitsealane koostöösuhe. Riikide nimekiri tekib eri ministeeriumide ja asutuste ühise arutelu tulemusena ja lähtub rahvusvahelistest avalikest rahapesu ja terrorismi rahastamise nimekirjadest ning julgeolekuasutuste hinnangust. Kindlasti peaksid tänases julgeolekuolukorras nendeks riikideks olema näiteks Venemaa ja Valgevene. Täpsustuseks märgin siiski, et Venemaa ja Valgevene kodanikud ei saa ka täna enam e‑residentsuse programmiga liituda, sest selline piirang on erandkorras juba kehtestatud Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektori korraldusega. Peame eesmärgipäraseks, et nimekiri kehtestatakse tulevikus määruse tasandil. See nimekiri on [pikem] kui ainult kaks riiki, sest rahapesuga ja ka terrorismi rahastamisega seotud riike on maailmas paraku rohkem kui kaks. E‑residentidega seondub ka muudatus, millega antakse Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusele õigus töödelda e‑residendi digi‑ID väljaandmise menetluses kogutud isikuandmeid ja e‑residendi digi‑ID andmeid. Sihtasutus seirab riske, mis takistavad või mõjutavad negatiivselt e‑residendi digi‑ID väljaandmise eesmärgi saavutamist, ja pakub vajaduse korral e‑residendile personaalseid teenuseid. Jällegi, eesmärk on, et sihtasutusel oleks tarbija kohta rohkem infot, mis võimaldaks tulevikus kõrvaldada tarbetut bürokraatiat ning pakkuda e‑residentidele just sellist teenust, nagu neil vaja on. Järgnevalt toon välja muudatuse, mille kohaselt saab PPA õiguse nõuda DNA‑ekspertiisi juhul, kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti. Seda siis nendel juhtudel, kui tekib põhjendatud kahtlus, et välisriigis väljaantud Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldav dokument ei ole ehtne või selle alusandmed ei ole õiged. Praktikas on sagenenud olukorrad, kus Venemaa või Valgevene kodanikud soovivad hilisema isaduse tuvastamisega tõendada, et nad põlvnevad Eesti kodanikust, kuid esitatud tõendites või andmetes on põhjust kahelda. Selliseid juhtumeid on seni olnud õnneks vaid üksikuid. DNA‑ekspertiis saab siin olema väga tõhus meede valekodanike välistamiseks. Eelnõuga korrastatakse ka andmekogude regulatsiooni, et tagada ühetaoline lähenemine ja vastavus isikuandmete kaitse üldmäärusele. Põhimäärustest tuuakse seaduse tasandile erinevate andmekogude andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg ja andmekoosseis. Eelnõuga ei muudeta andmete töötlemise põhimõtteid. Viimase muudatusena toon esile, et turvalisuse kaalutlustel lõpetatakse dokumendi sertifikaatide kehtivuse peatamise ja taastamise võimalus. Endiselt jääb alles võimalus sertifikaadid kehtetuks tunnistada, kui näiteks ID‑kaart on kaduma läinud. Neid sertifikaate me uuesti enam ei aktiveeri ning isik peab endale seejärel taotlema juba uute sertifikaatidega ID‑kaardi. Palun Riigikogul seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kas see eelnõu võiks aidata ka neid inimesi, kes kaotavad oma isikut tõendava dokumendi välismaal olles? Kas Eesti esindustes saab ennast tuvastada mobiilirakenduse abil? Kas on loota, et ka Euroopa Liit liigub sinnapoole, et mobiili abil võiks inimesed ennast tuvastada, ma ei tea, lennujaamades või kuskil mujal? On sellest juba mingeid märke?

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimuse teise poole kohta ütlen, et ei oska ausalt öeldes sellele küsimusele vastata, kuid tundub, et Eesti on neis asjades enamasti üsna eesrindlik. Ei ole sellist infot, et Euroopa Liidus oleks niisugune plaan üldiselt kõne all. Tõenäoliselt tulevikus mingisugused mõtted võivad olla, et EL liigub selles suunas, et oleks mobiilne dokument, kuid nagu ma enne ütlesin, meie oleksime praegu ühed esimesed. Eesti teabevärava lahendus on siseriiklik lahendus. Küsimuse esimene osa oli selle kohta, kui inimene kaotab isikut tõendava dokumendi. Tõepoolest, kui ta kaotab ainult selle plastkaardi ja mobiiltelefoni samal ajal ei kaota, siis seal, kus see võimalus on olemas, muudab see muidugi tema jaoks nii mõnedki asjad lihtsamaks.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et tulevikus on võimalik, et plastkaart kaob üldse ära ja on võimalik ennast mobiili kaudu tuvastada. Kas ma saan õigesti aru, et see on juba selles mõttes esimene samm jälgimisühiskonda minekuks? Mobiili on võimalik jälitada, mobiili on võimalik positsioneerida, näha, kus inimene asub, see konkreetne inimene. Plastkaarti ei ole võimalik jälitada. Siis me oleksime juba sammu võrra lähemal sellele, et meil tekib nõndanimetatud politseiriik ja inimesi hakatakse jälgima.

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei sea antud regulatsioon kuidagi endale eesmärgiks kehtestada jälgimisühiskonda. See on isiku enda vaba valik, millist dokumenti ta kasutab, kas ta soovib seda mobiililahendust kasutada või mitte. ID‑kaardi võimalus jääb alles. See rakendus ei võimalda kuidagi jälgida inimesi rohkem, kui mobiiltelefon juba praegu võimaldab. See on inimese enda valik, millist teed minna.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie ettekande põhjal tärkas mul üks täitsa teistmoodi küsimus. Lähema viie või kümne aasta jooksul vallutab meie maailma tehisintellekt. Kuivõrd sellel eelnõul on puutumust näiteks sellega, et me loeme praegu juba enam mitte ulmejutte sellest, et on võimalik luua endast mingisugune virtuaalne teisik ja nii edasi ja nii edasi? Kas sel üldse on mingit puutumust sellega?

Ma arvan, et siin otsest puutumust ei ole, see eelnõu on ikkagi suunatud suurema turvalisuse tagamisele. Kõik need nõuded, mis sertifikaatide väljaandmisega seonduvad, peaksid tagama, et seda ei ole võimalik võltsida. Niipalju on siin puutumust, et näiteks sertifikaatide [kehtivuse] peatamise ja taastamise võimalus kaob ära. See on üks turvariskide vähendamise meede. Kui sa oled sertifikaatide [kehtivuse] peatanud, siis tuleb ikkagi uus ID‑kaart tellida, et välistada selliseid kõrvalisi riske. Aga siin jah selle tehisintellektiga mingit puutumust hetkel ei ole.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma loen selle eelnõu § 1 punktist 4, et kui isiku ees‑ või perekonnanimi ületab 30 tähemärki, kusjuures tähemärgid on ka tühikud ja sidekriipsud, siis kantakse see nimi dokumenti nii, et jäetakse sinna kandmata lõputähed. Kas ma saan õigesti aru, et riik hakkab juba inimese nime pikkust ka määrama? Kui inimese nimi ongi üle 30 tähemärgi, mis siis saab? Kui tema isikutunnistusele tuleb [nimi] lõputähtedeta, mis tema õigest nimest siis lõpuks saab?

Aitäh! Ausalt öeldes ma ei tunne väga palju inimesi, kelle nime [pikkus] oleks 30 tähemärki või rohkem. (Hääl saalist.) Jah. See on üldiselt ka täna niimoodi, et kui nimi on pikem kui see andmeväli, siis ei saagi seda sinna dokumendile kanda. Seda eelnõu ka ei muuda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun ma siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Kalle Laaneti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas seda küsimust teisipäeval, 18. veebruaril 2025. aastal. Selle küsimuse [arutelu] juurde olid kutsutud toonane siseminister Lauri Läänemets, Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi, nõunik Elen Kraavik ning Riigi Infosüsteemi Ameti õigusosakonna juhataja Lauri Kriisa. [Osales ka] Riigikogu Kantselei praktikant Lana Leemets. Põhimõtteliselt andis toonane siseminister Lauri Läänemets sarnase ülevaate, nagu andis härra Igor Taro praegu. Mul ei ole mõtet seda kõike üle korrata, ma täpsustan ainult seda, mida Igor Taro ei maininud, aga mida Lauri Läänemets mainis. Kui jutt oli e‑residentsuse piiranguga riikidest, siis Lauri Läänemets nimetas näitena Põhja-Koread, Iraani, Süüriat, Venemaad ja Valgevenet. Nii et neid on natukene rohkem. Tema arvamus oli see, et sõltuvalt kokkuleppest võib lõpuks olla 12–19 sellist riiki. Ülejäänud sisuline jutt oli sarnane sellega, mida rääkis Igor Taro. Aga küsimuste juurde minnes: mina ise uurisin, kas ma sain õigesti aru, et plasttunnistust üldse enam ei saa, ja avaldasin arvamust, et mõnele välismaalasele võib olla oluline, et ta saab näidata, et ta on e‑resident. Samuti uurisin, kas on võimalus tellida see oma raha eest. Lisaks küsisin, kas DNA‑küsimus tõstatus selle väidetava Eesti kodaniku tõttu, kes oli paarkümmend aastat Venemaal ja kaotas oma passi ära. Samuti uurisin, kas e-residentsuse piiranguga riigi alla läheb ka Hiina, ning mis rollis saab olema Taiwan. Lauri Läänemets vastas DNA kohta esitatud küsimusele, et neid olukordi on oluliselt rohkem olnud ja on näha, et peale Venemaa suuremahulise sõja käivitumist Ukrainas on neid inimesi, kes proovivad öelda, et nad põlvnevad eestlasest, ja tahavad saada kodakondsust, oluliselt rohkem. Ei saa välistada ka seda, et kuna Venemaa ei saa oma agente siia saata, siis püüavad nad tekitada kellelegi dokumente. Eestil peab olema midagi, mida sellele vastu panna. Janek Mägi lisas, et plastkaart kaob ära ainult Eesti inimeste jaoks. Praegu on Eesti inimestel võimalik tellida omale ilma fotota plastkaart, et oleks mugav see arvutisse panna. Neid kasutajaid on mõni tuhat. E‑residendid saavad oma kaarte jätkuvalt edasi. Hiina versus Taiwan on väga sügavalt poliitiline küsimus ja see on kokkulepe, millega nad alles hakkavad praegu tööle. Eelnõude esitamine on veninud kuid, kuna vaieldakse nende riikide üle, mis selles nimekirjas olema peaks. Selle kokkuleppe raames siseminister kehtestab selle [nimekirja], võttes aluseks Rahapesu Andmebüroo nimekirjas olevad riigid, ning seda arutatakse koos välisministriga. Lauri Läänemets kommenteeris, et pigem tuleks rääkida sellest, kellele teenust osutatakse, mitte sellest, et on pahad ja halvad riigid. Tuleks öelda, et nendes riikides osutatakse seda teenust, nendes riikides mitte. Hendrik Johannes Terras sõnas, et digitaalset isikutunnistust kasutavad peamiselt suured IT‑huvilised ja meditsiinitöötajad. Ta uuris, mis on kulude kokkuhoiu summa ning mis juhtub, kui neid sätteid menetletakse ikkagi selle eelnõu raames ja seadus jõustub 1. juunist. Ma pean nüüd korraks oma tähelepanekutega ajas tagasi minema. Lauri Läänemets oli esitanud komisjonile ka palve, digitaalsete isikutunnistuste väljaandmise lõpetamisega seotud praktilisest vajadusest tuleneva palve, et tõsta eelnõus olevad digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamist puudutavad sätted esimese lugemise läbinud ja komisjoni menetluses olevasse välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluse tõhustamine) eelnõusse 548. Seda põhjusel, et isikutunnistuste väljastamise teenuse osutaja on vahetunud ning 1. mail saavad kaardid otsa, mistõttu ei ole võimalik pärast 1. maid digitaalseid isikutunnistusi välja anda. Kehtiv seadus aga ütleb, et peame seda tegema, seepärast on oluline, et need sätted jõustuksid 1. maiks. Praeguse tempoga peaks eelnõu 548 jõudma enne menetletud ja saaks jõustuda varem kui eelnõu 572. Protokolli huvides ütlen, et need muudatused jõustusid 26. märtsil eelnõu 548 raames. Nüüd lähen tagasi protokolli juurde. Janek Mägi vastas, et suure traagikaga tegemist ei oleks, aga neil on kohustus seda kaarti väljastada. Inimesel on õigus esitada taotlus, ja kui ta on maksnud ära riigilõivu, siis nemad peavad kaardi väljastama. Aga neil ei ole kehtivat lepingut, et kaarte osta. See tähendab seda, et PPA peaks tegema riigihanke, mis võtab oluliselt rohkem aega, 1. mai oleks möödas ja siis ollakse sundolukorras, riik ei saaks lihtsalt oma kohustusi täita. Meditsiinipersonal kasutab arvutis seda kaarti, aga selleks sobib väga hästi ka ID-kaart. Kõikidel asutustel on suure tõenäosusega alternatiivsed sisselogimise meetodid. Kui palju sellega kokku hoitakse, on raske öelda, sest uue lepinguga seda teenust enam ei tellitagi, kuna huvi on sadades kordades väiksem kui mobiil‑ID või Smart‑ID vastu, mis on identifitseerimisturu täielikult üle võtnud. Hendrik Johannes Terras uuris, et kui seda kasutab tuhatkond inimest, kui palju siis tuleb neid taotlusi kuude lõikes. Janek Mägi vastas, et möödunud aastal oli 2800 taotlust ehk ligikaudu 200 taotlust kuus. Eduard Odinets sõnas, et DNA‑ekspertiis on suhteliselt uus asi. Varem ei ole seda rakendatud. Ta sai aru, et seda on õigus nõuda ainult esmakordselt dokumendi taotlemisel ja see ei laiene ainult välismaalastele, seda saab seaduseelnõu järgi nõuda ka Eestis asuvatelt inimestelt. Ilmselt on kahtlusi, et ka varasemalt on võltsitud dokumentide alusel Eesti kodakondsust saadud. Ta küsis, kas on kaalutud, et DNA‑ekspertiisi nõuet võiks rakendada ka korduval dokumendi taotlemisel. Ta uuris, miks on sellest loobutud. Lisaks, selle eest peab inimene ise maksma praegu umbes 70 eurot. Ta küsis, kas ta sai õigesti aru, et inimesel on õigus seda mitte teha, siis jäetakse taotlus läbi vaatamata ja isikul on õigus see kohtus vaidlustada. Ta uuris ka, kuidas see protsess näeb välja inimeste vaatest. Janek Mägi vastas, et situatsioon on pigem selline, et meil on praktikas tulnud välja juhtumeid, kus inimene on ekslikult saanud Eesti kodakondsuse. Tuleks mõelda situatsiooni peale, kus 18‑aastase lapse puhul järsku tuvastatakse, et ta ei ole Eesti kodanik. Kes ta siis on? Nüüd on küsimus, mis see riigile annab, kui tuvastatakse inimene, kes on kasvanud Eesti kodanikuna, kuid enam ei ole Eesti kodanik, ja talle antakse hall pass. Siiani on olnud paar üksikut kaasust, kui riik on pidanud menetlusviga arvestama selliselt, et sellele inimesele on jäetud Eesti kodakondsus alles. Riik peab tegema oma tööd juba esimesel korral korralikult ja peab kõik kahtlused kõrvaldama. Kui tänasel päeval on olemas DNA‑võimekus selle tuvastamiseks, siis seda kasutatakse. Ka seletuskirjas on öeldud, et tegemist on viimase abinõuga, kui ametnikul on põhjendatud kahtlus, et siin on midagi valesti. On ka näiteid, kui vanemas eas härrasmees väidab, et tal sündis Venemaal laps, ja on mingi dokument, kus on [kirjas] tema kui isa, aga ta on DNA‑proovi [andmisest] keeldunud. Ilmselgelt on siis ametnikele näha, et tegemist võib olla pettusega, sooviga saada teise riigi kodanikule Eesti kodakondsus. Ta märkis, et see on tasuline teenus ja kui inimene tõendit ei esita, siis taotlus jäetakse läbi vaatamata. Eduard Odinets lausus, et last, kes on siin sündinud ja üles kasvanud, ilma kodakondsuseta jätta on karm. On olemas ka vastavad õiguskantsleri pöördumised. Põhiseadusest tuleneb väga suur erinevus selle vahel, kas olla naturaliseerunud kodanik või sünnijärgne kodanik. Kui ei soovita halli passi anda, nii nagu õiguskantsler soovitab, siis äkki oleks mõistlik lugeda see isik naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuks, mitte sünniga kodakondsuse omandanuks. Kõik lapsed, kes on kuidagimoodi vahele jäänud, ei ole sünnijärgsed kodanikud, aga need, kes tuvastatakse menetlusvea tõttu, loetakse sünnijärgseteks kodanikeks. Need on erinevad asjad. Janek Mägi sõnas, et need inimesed, kes läbivad DNA‑ekspertiisi, saavad sünnijärgse kodakondsuse. Odinets lisas, et kui ka tuvastatakse menetlusviga, siis on sellisel isikul sünnijärgne kodakondsus. Ants Frosch lausus, et kui rääkida kõrgtehnoloogilistest lahendustest, mida kaasata, siis võib-olla tuleks hakata pidama Eesti kodakondsete DNA‑korpust, samuti nagu meil on tekstikorpus. Ta uuris, kas sellised mõtted võivad hakata arenema. Läänemets vastas, et nende majas ei ole sellised mõtted arenema hakanud. Ta ei ole ka kindel, et need õigusriigis väga õiged mõtted oleksid. Anti Poolamets küsis, kui palju on viimastel aastatel tuvastatud rahapesujuhtumeid, terrorismi rahastamise juhtumeid ja juhtumeid e‑residentsusega. Janek Mägi lausus, et seda statistikat nad peavad ja esitavad regulaarselt, hetkel neil seda kaasas ei ole, aga nad saavad Anti Poolametsale selle elektrooniliselt saata. Poolamets sõnas, et selline statistika peaks ministril alati kaasas olema. [Poolamets] ütles, et saab aru, kust e-residentsuse parandamine üldse pärit on. Kui Euroopa Nõukogu terrorismi finantseerimise ohtude ja rahapesuohtude analüüsimise ekspertkomisjon viitab oma aruandes sajal korral Eestile, siis on see äärmiselt ohtlik must auk, mille meie IT‑entusiastid on üles pannud propaganda eesmärkidel. Tegelikult pannakse end endise rahapesu tippriigina rahvusvaheliselt löögi alla. Kui vaadata neid meetmeid, siis on see sammuke õiges suunas, aga see ei kaota ära riske, sest ka viisakama mainega riikides liiguvad terroristid. Ta uuris, kas see tagab, et me enam sellesse raportisse ei satu. Läänemets vastas, et Eesti ei ole kindlasti terroristliku rahastamise tippriik. Neid riike, mille kohta saab seda öelda, kindlasti on, aga Eesti on sellest väga kaugel. Põhjus, miks meile on osutatud, ei ole eelkõige mitte selles, et meil oleks suur terroristlike organisatsioonide rahastus, vaid on nähtud, et see võib olla üks viis, mida ära kasutatakse. See on see põhjus, mida on korduvalt välja toodud. Kui see parandus ära teha, siis peaks arvatavasti ka see mure ära langema. Johannes Terras tänas külalisi ettekande ja arutelu eest ning tegi ettepaneku teha menetlusotsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. märtsil 2025. See oli konsensuslik otsus. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, mis oli samamoodi konsensuslik otsus. Kolmandaks otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras, ka konsensuslik otsus. Aga nagu me teame, on Hendrik Johannes Terras liikunud valitsuse liikmeks, seetõttu määras põhiseaduskomisjon 7. aprilli istungil uueks komisjoni esindajaks mind, Kalle Laanetit. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele on eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 10 tööpäeva. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ja võimaluse korral ministrile. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 572 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. aprill kell 17.15. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.