Таллиннская больница и финансирование здравоохранения.

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ning teema on Tallinna Haigla ja tervishoiu rahastus. Tanel Kiik, palun!

Jaa, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Mulle väga meeldis teie mõttekäik, et valitsus hakkab tegema nüüd kiirelt otsuseid. Ma siis igaks juhuks tsiteerin: "Ajastu vaim ei ole pikalt rääkimine, otsuste mittetegemine." No väga hea. Küsin nüüd nii: kui kaugel on Vabariigi Valitsus Tallinna Haigla kohta otsuse tegemisel? Just nimelt selles vaates, et minu hinnangul oleks mõistlik see tervishoiureform nii ära teha, et liita Tallinna haiglad ja Tallinnas resideeruv Põhja-Eesti Regionaalhaigla ühendhaiglaks. See tähendaks kahte meditsiinilinnakut: üks Mustamäel, kus praegu asub PERH, ja teine Lasnamäel uue koha peal. See aitaks kokku hoida tervishoiuressurssi, pakkuda kvaliteetsemat teenust ja seda kaasaegsemas keskkonnas. Aga siin on üks väike murekoht: see eeldab ka teatud rahalisi otsuseid. Loomulikult on Tallinna linn valmis sinna panustama, hoolimata sellest, et seaduse järgi, nagu te väga hästi teate, on tervishoiu korraldamine riigi ülesanne, mitte pealinna ega ühegi omavalitsuse ülesanne. Aga linn on siiski valmis seda rahalist panust andma. Küll aga ei ole võimalik linnal seda üksinda teha. Linn ei hakka riigi ülesannet ehk tervishoiukorraldust pelgalt oma eelarvest rahastama ja kogu seda suurt hiigelprojekti, võib öelda, sajandi suurimat tervishoiuprojekti ette võtma. Nii et küsimus on lihtne: kui kaugel on teie juhitav Vabariigi Valitsus – ma ei tea, on see siis teine või on seesama esimene valitsus, sõltub, kuidas keegi loeb – Tallinna Haigla projekti otsuse langetamisega? Kuna ajastu vaim ei olevat selline pikalt arutamine ja seda haigla teemat on arutatud tegelikult juba kümnendeid, siis teil on võimalik olla – ilma igasuguse irooniata – ajalooline peaminister, kelle ametiajal see otsus saab ka reaalselt tehtud. Vahepeal on meil neid otsuseid tehtud kahjuks edasi ja tagasi. Teie eelkäija oli see, kes sellele haigla võimalikule eurorahastusele kriipsu peale tõmbas, mistõttu see probleem või, ütleme, mure on siiani lahendamata. Nii et kui kaugel olete teie selle lahendamisega? Ja väga loodan, et jätkuvalt olete selle haigla toetajate hulgas, kuhu varem olete ennast liigitanud.

Jaa, aitäh, hea küsija! Kaja Kallas on küll juba ammu teisel tööl, aga ma siiski pean vajalikuks teda kaitsta. Olles ise – ette öeldes – juba pigem Tallinna Haigla pooldaja olnud, tollel hetkel siiski, ma meenutan, linn ei suutnud ära teha seda, mida linn pidi tegema. Kui ma õigesti mäletan – ja tollal, ma kahtlustan, võisin olla Tallinna Linnavolikoguski toimetamas –, siis linnal jäi ikkagi hulk otsuseid tegemata, muu hulgas isegi ei suudetud moodustada ühendasutust riigiga, et saaks Tallinna Haiglaga edasi minna. Ma saan aru, et Eesti elu põhiküsimus tihtipeale on: kes on süüdi? Püüan sellele siis vähemalt enda vaatest vastata. Minu hinnangul jäi tollel hetkel linnal oma töö tegemata. Mina olin linna[volikogus] ja ütleme nii, et Tallinna Haigla poolt ka veel. Aga see selleks. Seda debatti jõuab veel lõputult pidada, et kes on süüdi ja milles täpselt. Nüüd Tallinna Haiglast endast. Meil on ette valmistatud – küll, jah, ilmselt sotsiaaldemokraatide, ma arvan, et Riina Sikkuti tehtud – materjal, memorandum. Nüüd tegeleb selle ettevalmistamisega uus minister Karmel Joller. Lähikuudel tuleb see ühendhaigla arutelu tõepoolest valitsuskabinetti. See, et me teeme otsuseid kiiresti ja paljudel teemadel – nagu Lauri Läänemets siin enne ütles, töölepingud muutuvad paindlikumaks, oleme ära otsustanud maksude langetamise nii ettevõtluse poole peal kui eraisikute poole peal ja paljud muud asjad, muu hulgas kaitsekulude tõusu järgmisest aastast 5%-ni –, ei tähenda seda, et me teeme midagi kuidagi ülejala ja arutuid otsuseid. Ütleme, sujuvalt mööda minnes, Tallinna Haigla projekti maksumus on umbkaudu 850 miljonit, nüüdseks vist juba veidi suurem – ma kahtlustan, et varsti on see, nii rahvalikult väljendudes, miljard. See tähendab seda, et sellise projekti läbimõtlemine nii Tallinna linna kui ka riigi seisukohast peab olema päris põhjalik. Aga seda kõike öeldes mina olen kindlasti selleteemaliseks debatiks avatud. Minu arvamus on samamoodi see, et arvestades Tallinna haiglahoonete olukorda, tuleb üht-teist ette võtta, et tervishoiutöötajad ja patsiendid saaksid parema keskkonna. See on selge. Aga alustada tuleks seda siiski jälle – ja nüüd vabandan enda kordamise pärast – mitte sellest, mis munitsipaalne katarsis on, betoonist, vaid tegelikult tuleks arutada, mis need teenused on, mida me kokku paneme tervishoiu [vajaduste] alusel, mida täpselt keegi tegema hakkab, mis on kellelegi roll ja nii edasi. See arutelu on alanud, töörühmad käivad juba koos. Nende töörühmade töö põhjal me saame arutada, milline on tervishoiuülesannete jaotus, ja seejärel, kes milliseid rahalisi kulutusi on võimeline katma. Selge see, et kärpe ajal tuleb riigi suuri investeeringuid väga hoolega planeerida, aga sellest kõigest ma saan jälle edaspidi rääkida.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No vähemasti te ütlesite, et te olete jätkuvalt selle haiglaprojekti pooldaja – pigem pooldaja, või kuidas see sõnastus oli. Tegelikult on arutelusid selle sisu üle peetud väga pikalt. Te ütlesite, et töörühmad käivad koos. Need töörühmad käisid koos juba sel ajal, kui mina olin minister, ja see oli juba nii ammu, et kes seda enam mäletab. Tegelikkuses see, mis teenuseid ühes või teises haiglas osutatakse, on ka sisuliselt kokku lepitud. Aga praeguseks ongi kokku leppimata see, mis vajab tõesti riigi selget otsust, nimelt, kas me räägime pelgalt Tallinna haiglate ühendamisest. Omaette küsimus on, kui tahta ajaloos tagasi minna, miks üldse peavad olema omavalitsustel eraldi haiglad ja riigil oma haiglad, osa kamba peale ja nii edasi. Aga seda debatti ei pea praegu avama. Küsimus on puhtalt valitsusele see: kas minnakse selle ettepanekuga, mille Tallinna linn on toonud, kaasa, et rajada ühendhaigla tervikuna, nagu öeldud, kahe linnakuga? Tõepoolest, PERH ei vaja nii palju renoveerimist, kuna seal on valdavalt haiglakorpused välja ehitatud, ehkki ka seal on teatud puudujääke, näiteks psühhiaatriakliinik. Aga küsimus on ju valitsuse otsuses. Loomulikult, tervishoiutöötajad, valdkonna juhid käivadki töörühmades koos ja ka siis, kui otsus on juba tehtud, peavad nad edasi arutelusid, kuidas täpselt ruume paigutada, mis mahus teenuseid kuskil pakkuda ja nii edasi. Aga keegi ei saa Vabariigi Valitsuse eest teha printsipiaalset otsust, kas riik, praegusel juhul valitsus, peab õigeks ühendhaigla loomist sellisel täielikult haiglaid koondaval viisil – teatavasti Tallinnas tegutseb kokku neli haiglat – või jäetakse linn seda projekti piltlikult öeldes omaette vedama ja öeldakse linnale: "Kui tahate kolme haiglat liita, siis seda võite teha." Ja täiendav küsimus on selle kohta, kas ja mil määral riik sellesse projekti rahaliselt panustab. Ehk küsin ühe korra veel üle. Kas teie peate põhimõtteliselt õigeks, et Tallinnasse tuleb üks ühendhaigla, mis ei tähenda ühte korpust ega ühte linnakut, vaid kahte meditsiinilinnakut Mustamäel ja Lasnamäel? Või arvate, et Tallinnasse on vaja jätta rohkem haiglaid?

Aitäh! Seda, miks Tallinna haiglad eraldi on, te peate ilmselt Keskerakonna parteiarhiividest uurima. Mina mäletan – ja tunnistan, et tollal ilmselt ma olin opositsioonis Tallinna [Linnavolikogus] –, et olen minagi küsinud neid küsimusi. Tihtipeale sain vastuseks, et Keskerakond – olles algul ainuvõimul, hiljem enam nii ainuvõimul ei olnud, siis juba sotsiaaldemokraatidega koos võimul – ei leidnud kohta ega viisi Tallinna haiglate liitmiseks. See debatt on tulnud tegelikult hilisemas arengujärgus. Eeskätt on selle debati ajend ja manifest olnud just betoonivalu Lasnamäel. Aga see ei peaks ju ometi olema ajend. Ma arvan, et selles me oleme ilmselt ühel nõul, vähemalt loodan. Nüüd, kas erinevad meditsiinivõimsused võiksid töötada koos, nagu te ütlete, ühendhaiglana? Seda me hakkame valitsuskabinetis arutama. Mina ise arvan, et küllaltki mõistlik on, kui PERH-i juhtimisel Tallinna haiglate lisandumisel tekibki ühine meditsiinisüsteem siinkandis. Aga see koostöö peab olema väga hästi läbimõeldud, milline on funktsioon, kes täpselt mida teeb ja kuidas seda kõike rahastatakse. Alles seejärel saab tulla kinnisvara- ja majade poliitika. See on minu isiklik arvamus. Ma ootan ära, mida Sotsiaalministeeriumi tervishoiuinimesed ütlevad. Meie väikses riigis on meditsiin väga tõhus, meie kulutused ühiku kohta või inimese kohta, patsiendi kohta on väga hästi kasutatud. Aga kui vaatame tuleviku poole, siis näeme, et meil on vananev elanikkond ja vähenev tööjõud, mis on väga suur väljakutse Tervisekassale ja kogu meditsiinisüsteemile, eriti siinkandis, kus inimesi on rohkem. Nii et me peame otsima sellele lahendust. Kokku võttes ma ütlen, et mina pigem Tallinna Haigla pooldajana näen seda just ühendatud meditsiinisüsteemina, pooldan seda. Aga ma tahaksin siiski kuulda valdkonnainimeste, muu hulgas PERH-i arvamust selle kohta, kuidas see liitmine, juhtimine ja funktsioonide korraldamine võiks välja näha. Alles seejärel saame jälle hakata arutama kõike seda, mis viib meid tagasi selle munitsipaalse katarsise ja betoonivalu juurde. See tuleb selle järel, kui on selge, kes mida täpselt teeb ja kus. Eesmärk kõigel sellel, ärme seda kunagi ära unustame, ei ole mitte arutada asutuste ja kuubikute üle, vaid ikkagi selle üle, et tervishoiuteenuse osutajad, arstid, õed, tervishoiuinimesed ja siinkandi patsiendid saaksid parema teenuse ja parema teenuse osutamise võimekuse. See on tegelikult eesmärk. Ideaalis, nagu ma olen varemgi kirjeldanud, võiks selle juures olla tugev eratervishoiuklaster, terviselinnak, kus meil tekiks ekspordivõimekus ja kus eratervishoid saaks Eestis kasvada. See annaks meile täiendavalt kõrgema lisandväärtusega tööd ja toimetamist.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Oma viimase vastusega tegite te tegelikult väga hea sissejuhatuse minu järgmisele küsimusele. Minu soov olekski just küsida valitsuskoalitsiooni plaani kohta tuua tervishoidu eraraha. Pinnapealselt võib see ju kõlada kaunilt, aga muu maailma praktika on tegelikult üheselt tõestanud, et eraraha kaasamine tervishoidu suurendab ebavõrdsust. Seetõttu ma tahaksin teada, kas teie meelest on Eestis, kus tervishoiuvaldkond vaevleb tervishoiutöötajate nappuse käes, võimalik kaasata eraraha selliselt, et see solidaarset süsteemi ei õõnestaks ja et rahakoti paksus ei hakkaks määrama, kes arstiabi saab või ei saa.

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin nii, et praeguste projektsioonide järgi olemasoleva rahastusmudeli korral suudab Tervisekassa – eeldades, et kõik jääb samaks – reservide arvel tegutseda 2027. aastani. Tervishoiu rahakasutuse kasvu põhjused ja murekohad on kaardistamisel, tähtaeg on juuni 2025. Parlamendi juures tegutsev ja vist endiselt majanduskomisjonile alluv Arenguseire Keskus on alustanud analüüsi, mis puudutab tervishoiu jätkusuutlikkust. Seal analüüsitakse muu hulgas erinevaid lahendusi, ka erakindlustuse laiendamise võimalust, et tagada Eesti tervishoiusüsteemi pikaajaline toimimine. Samuti on sinna juhtrühma kaasatud Sotsiaalministeeriumi tervishoiueksperdid. See analüüs peaks minu info kohaselt valmima selle aasta novembris. Sealt tuleb üks vaade. Ja sellesama analüüsi eesmärk on saada kokkuvõtted, miks tervishoiukulud muutuvad, mis on selle põhjused, miks vahenditest ei piisa ja millised on võimalused ravikindlustussüsteemi tõhustamiseks koos eraraha kasutamisega nii, et Eesti elanike ravi kättesaadavus kasvab ja tervena elatud aastaid lisandub. Nii et neid analüüse tehakse. Ja analüüse on veel. Võin öelda, et selles valitsuses, kus ka sotsiaaldemokraadid olid, me juba tegime otsuseid, mis tervishoiusüsteemi raha juurde toovad. See tähendab seda, et me oleme tõstnud retsepti-, visiidi- ja voodipäevatasusid. Oleme teinud otsuseid, kuid siiski eranditega, just selle mõttega või selle kaalutlusega, et haavatavad sihtrühmad on sealt välja arvatud, et nemad ei kannataks ning et nende tervishoiule juurdepääs ja arstiabi kättesaadavus ei väheneks. Samuti oleme teinud teatavaid leevendusi, mis puudutavad õendusabi omaosalust. See puudutab 14 000 inimest aastas. See omakorda lisab haigekassale koormust 3,4 miljonit eurot aastas. Nii et me püüame süsteemi sees otsida võimalikke lahendusi. Oleme neid otsinud selles valitsuses, kus teie olite, ja otsime nüüd selles valitsuses edasi. Sellest tulevad erinevad analüüsid ja sisendid. Eesmärk on loomulikult parem raviteenus Eesti inimestele. Aga eraraha kaasamine? Kindlasti on see üks võimalus ja üks suund, mis annab sellesse süsteemi rohkem raha juurde ning ka võimaluse uut ja paremat tehnoloogiat katsetada.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.