Raha kantimine Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all

Nii, head kolleegid, me peame edasi minema, sellepärast et kolleeg Varro Vooglaid ootab juba pikalt. Tal on küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile ja teema on – muuseas, tunnustan väga täpse teemapüstituse eest – raha kantimine Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile tunnustuse eest! Eks ma pingutasin ka selle nimel, et teema oleks piisavalt täpselt sõnastatud, ja mul on hea meel, et see ei ole jäänud märkamata ja tunnustamata. Tegelikult ma tahtsin selle küsimuse tõstatada juba mitu nädalat tagasi, aga ma ei ole pääsenud Riigikogu infotunnis löögile. Seetõttu ärge pange pahaks, kui see uudis, millest ma tahan rääkida, võib olla natukene aegunud. Aga jutt käib uudisest, mis avaldati ERR-is 24. märtsil 2025. aastal ja mis kannab pealkirja "Riik tellib Eesti kaitsetööstuselt 100 miljoni eest toodangut Ukrainale". Kohe sissejuhatuses on öeldud, et toodangu valis välja Ukraina kaitseministeerium Eesti esitatud firmade ja toodete nimekirjast. Mis on selle uudise puhul tähelepanuväärne? Esiteks, jutt käib väga suurtest summadest – 100 miljonit eurot ei ole mingisugune peenraha. Me mäletame, kuidas eelmisel aastal oli tarvis õpetajate palgatõusuks leida 5,7 miljonit eurot ja selleks tuli teha riigieelarve süvakompeid, et see raha kusagilt leida. Üleriigiline draama oli, kas saab 5,7 miljonit kokku või ei saa, no lõpuks saadi, aga rohkem küll [raha] ei ole, eks. Aga nüüd siin kõrval me loeme, et 100 miljonit läheb Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all. Nii et väga suur summa. Teiseks, uudisest ei leia mitte mingisugust informatsiooni selle kohta, kellele need kümned miljonid läksid, mille eest täpselt läksid, ehk mida osteti, mitu ühikut osteti ja milliste hindadega osteti. Teisisõnu, me ütleme lihtsalt, et meil on 100 miljonit eurot maksumaksjate raha, mis antakse kaitsetööstusettevõtetele vastavalt Ukraina antud suunistele. Minu meelest on läbipaistvuse puudus ikkagi karjuv, samal ajal läbipaistvuse vajadus on väga suur, sest jutt käib ikkagi maksumaksjate raha eraldamisest potentsiaalselt ka näiteks sellistele ettevõtetele nagu Frankenburg, mille juhtkonda on teatavasti kolinud teie sõber Kusti Salm, endine kantsler ministeeriumist, ja Veiko‑Vello Palm, Kaitseväe endine tippohvitser. Samal ajal on sellel ettevõttes osalus Kaimanisaartel [registreeritud firmal], nii et me ei tea, kellele see [Frankenburg] üldse kokkuvõttes kuulub. Ja sellest tulenevalt jõuangi küsimuseni: kas te saate meid valgustada, kellelt, mida, kui palju ja mis hinnaga osteti?

Aitäh! Hea meelega natukene valgustame täiendavalt seda, millest meedias on räägitud. Aga teatud detailid jäävadki ainult nendesse lepingutesse, mis on Ukraina ja Eesti ettevõtete vahel. Aga alustame algusest. Ma tulin eile öösel, õigemini täna öösel Ukrainast. Jah, täna kell kaks jõudsin tagasi. Ma ei tea, kas teie olete seal käinud või ei ole. Mina olen seal käinud pärast täiemahulise sõja algust regulaarselt iga viie‑kuue kuu tagant, olen kohtunud võitlejatega, riigijuhtidega ja ettevõtetega, käinud nendes ettevõtetes ja tean päris hästi, milline seis Ukrainas on. Seis on väga raske. Ja ma võin teile kinnitada, et Ukraina vajab Euroopa sõjalist abi praegu isegi enam kui kunagi varem. Sellel on mitmeid põhjuseid. Peamine põhjus on see, et Ameerika Ühendriikide toetus on kokku kuivamas. Selleks, et Ukraina võitlejad saaksid Ukraina rahvast ja riiki kaitsta, peab neil olema varustus, millega seda teha. Eesti üks esimestest algatustest, mis me Ukraina toetuseks tegime, on selline: iga riik võiks panustada vähemalt 0,25% oma sisemajanduse kogutoodangust Ukraina toetuseks. Meie SKT-d arvestades on see circa 100 miljonit. Selle 100 miljoni puhul me Vabariigi Valitsuses arutasime, kuidas oleks kõige mõistlikum seda kasutada, ja me leppisime kokku, et sellest umbes 5% läheb Eesti enda veetavasse IT-koalitsiooni, umbes 5% jääb ukrainlaste väljaõppe tegevusteks, mida eestlased teevad nii siin Eestis kui ka näiteks Interflexi operatsiooni raames Suurbritannias, ja ülejäänu suunatakse Eesti ettevõtetele. See on iga riigi suveräänne otsus, kuidas ta Ukrainat soovib toetada. Lisaks, kuna Ukraina akuutne abivajadus on viimastel nädalatel kasvanud, tegi Vabariigi Valitsus mõned nädalad tagasi otsuse saata kiireloomuliselt veel 10 000 mürsku ja 750 000 toidupakki ukrainlastele esimesel võimalusel. Need 10 000 mürsku jõuavad Ukrainasse lähinädalatel. Nüüd tulen ettevõtete juurde. Selle paketi loomisel me tegime läbi väga pika protseduuri. Esiteks, me kuulutasime välja sellise konkursi, et Eesti ettevõtted saaksid esitada oma toodete nimekirja. Sellele eelnes see, et me pidasime ettevõtjatega läbirääkimisi … Ah soo, ma vaatan, et mul on aeg otsa saanud.

Aga me saame jätkata, sellepärast et Varro Vooglaiul on täpsustav küsimus.

Aga ma usun, et Varro küsib ja siis ma jätkan selles mõttes selle täpse loeteluga hea meelega. Ole hea, täpsusta küsimust ja siis ma saan jätkata ja täpselt [kirjeldada] seda protseduuri, mis me läbi tegime.

Nii on. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah, ma tõtt-öelda oleksin siiski olnud tänulik, kui ma oleksin täpsustava küsimuse saanud küsida juba nagu jätkuna, mitte sama küsimust korrata. Sellepärast, et siiamaani kolme minuti jooksul te ei maininud mitte ühtegi ettevõtet, mitte ühtegi toodet, mitte ühtegi kogust, mitte ühtegi summat. Ma arvan, et kolme minuti jooksul oleks võinud seda teha küll, kui oleks tahtmist olnud, selle asemel, et rääkida, kuidas te Ukrainas olete käinud ja nii edasi. See ei olnud osa vastusest minu küsimusele. Aga ma siis kordan küsimust. Millised ettevõtted, Eesti ettevõtted, on saanud osa sellest 100 miljonist eurost? Millistele ettevõtetele kui suured summad on läinud? Ma ei näe iseenesest küll mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema kuidagi nagu riigisaladus, millistele ettevõtetele siis maksumaksjate raha kümnete miljonite kaupa suunati. Seda esiteks. Ja ma loodan, et te täpsustate. Nüüd, teiseks, kas ma saan õigesti aru, et see 100 miljonit eurot, millest siin jutt käib, on seesama 100 miljonit eurot, mis on ette nähtud 2024. aastal sõlmitud pikaajalise julgeolekukoostöö ja kaitsekoostöö – või mis iganes see pealkiri oli – kokkuleppega? Nii et see ei ole lisaks sellele, mis on selle lepinguga ette nähtud, vaid see ongi see summa? Ja see, mida ma tahtsin täiendavalt küsida: kas Eesti antava abi puhul on ka mingisugune selline aspekt, mida on rõhutanud Ameerika Ühendriikide administratsioon? Kas me tahaksime, et see ei oleks puhtalt abi, mis läheb lihtsalt ühesuunaliselt, vaid me saame ka midagi vastu, et mingil määral, mingite mehhanismide kaudu meile kuidagi kompenseeritaks see abi, mida me oleme väga suurte summade ulatuses andnud? Või on meie puhul teistmoodi – meie lihtsalt anname ühesuunaliselt ja vastu ei oota mitte midagi?

Aitäh! Ma teen siis natuke kiiremini. Ühesõnaga, protsess käis nii, et kõigepealt olid ettevõtjatega läbirääkimised, millised võiksid olla tingimused. Toimus infopäev, kõik ettevõtjad olid kohal ja said anda oma arvamuse. Sealt edasi kuulutati välja see minikonkurss, mille käigus ligi 100 ettevõtet esitas oma tootenimekirja. Tootenimekirjad vaatas üle ekspertkomisjon, kuhu olid kaasatud Rahandusministeerium, majandusministeerium, Siseministeerium ja Riigikantselei. Me vaatasime üle need tingimused ja need ettevõtted. Kvalifitseerus 85 ettevõtet. Kogu see nimekiri saadeti Ukraina poolele kõikide spetsifikatsioonidega, et nad saaksid valida, mida nendel rindel kõige rohkem vaja on. Sellest tulenevalt Ukraina kaitseministeerium rääkis ka siseministeeriumiga, strateegilise tööstuse ministeeriumiga ja tehti sisemine ring Ukrainas. Selle pinnalt Ukraina saatis meile tagasi oma nimekirja. Ja nüüd selleks, et me saaksime Ukrainale anda täpselt need tooted, mida nad palusid, siis me praegu saame kommunikeerida välja tootegrupid. Kui need tooted on kohale jõudnud, siis me saame rääkida juba täpsemalt sellest, kes need ettevõtted olid. Aga ma saan praegu rääkida tootegruppidest ja ukrainlaste kõige suuremast soovist. Eile kohtusin Ukraina kaitseministriga ja ka kaitsetööstusministriga, nad kinnitasid oma valikud veel kord üle. Eelkõige, valdavalt on need droonid, nii ründedroonid kui ka luuredroonid. Seal soovinimekirjas on ka mehitamata sõidukid. Aga me palusime nendelt ka nii-öelda ülekatet. Juhuks, kui ettevõtted ei ole suutelised kõiki neid tooteid, mida ukrainlased välja valisid, selles ajaraamis tootma, on olemas ka pikem nimekiri, kust me saaksime järgmisi võtta. Seal nii-öelda joone all on veel tooteid, mis puudutavad meditsiinitehnikat, meditsiiniga seonduvaid teenuseid ja ka laevasid. Nii et selline on see loetelu. Ehk siis droonid, mehitamata sõidukid, laevad, meditsiinitehnika ja meditsiiniteenused. Need viis kategooriat moodustavad selle [nimekirja]. Aga ma võin juba ette ära öelda, et enamus sellest on droonide kategoorias. Nii et selline on see protsess olnud. Pärast ma tutvustasin Vabariigi Valitsusele, mis on Ukraina pakkumine. Ja praeguseks me oleme jõudnud sinnamaani, et me hakkame ettevõtetega lepinguid sõlmima, et nad saaksid need tooted Ukrainasse tarnida.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea kaitseminister! Mul on ka riigikaitseline küsimus, kuigi teema natuke teine. Kui te vastata ei oska, siis äkki te saadate pärast vastuse hiljem järele. Nimelt, meil on riigikaitse kohta selline ütlus, et iga okas loeb, ja kahtlemata see nii on. Küll aga on meil nüüd seis selline, et 1996. aastast 2005. aastani oli meil Eestis kolm päästekompaniid ja tolles ajavahemikus läbis ajateenistuse 2000–2500 meest, kes tollel ajal kuulusid Siseministeeriumi valitsemisalasse. Need mehed ei ole saanud või ei saa reservõppekogunemiste kutseid, kui nad just ei ole vahepeal astunud Kaitseliidu liikmeks või läinud edasi tegevteenistusse. Need on tegelikult täiesti reservõppekogunemisele kvalifitseeruvad inimesed, vanuse poolest, kes tahaksid kaasa aidata. Sellest on korduvalt juttu olnud, aga see vanusegrupp, need 2000–2500 meest on siiamaani ikka jäänud kaasamata. Kas see temaatika on olnud teil arutelu alla või ei ole? Tollel ajal, kui päästekomandod kinni pandi, oli küll alguses juttu, et need mehed kaasatakse hiljem riigikaitsesse või leitakse mingi lahendus, aga kuna nad olid tookord Siseministeeriumi alluvuses, siis on nad jäänud kuidagi nagu maa ja taeva vahele. Mitmed on ka minu käest küsinud, mis toimub, nad tahaksid tegelikult riigikaitses kaasa aidata, aga kutset nad ei saa ja on nagu täiesti ära unustatud. Põhimõtteliselt on 2500 okast kuskil ripakil.

Aitäh! Teie küsimuses peitus ka vastus. Kuna nad olid Siseministeeriumi valitsemisalas, siis nad ei ole läbinud ajateenistust … Vabandust! Õigemini nad ei ole määratud sõjaaja ametikohale. Ja kui nad ei ole määratud sõjaaja ametikohale, siis suure tõenäosusega ei saan nad ka reservõppekogunemise kutset. Ma võin selle korraks üle vaadata, aga ma julgen siiski arvata, et nii see on. Kõige lihtsam soovitus igale mehele, kes soovib panustada, ongi teie mainitud Kaitseliit. Kaitseliitu võib igaüks panustada täpselt oma jõu ja soovi järgi. Ja minu soovitus neile oleks see: arvestades ka nende päästekompaniis teenimise aega ja nende hetke vanust, ma arvan, et nende oskused võiksid olla Kaitseliidus väga kohased, sellepärast et Kaitseliidu muude ülesannete hulka nii maakaitse kui ka mitte-maakaitse poole pealt käib ka Politsei- ja Piirivalveameti toetamine, samuti Päästeameti toetamine. Nii et selles mõttes võib-olla olekski nende väljaõpet ja teenistust arvestades kõige õigem valik Kaitseliit. Seega, kui keegi küsib, soovitage tal kindlasti liituda Kaitseliiduga. See on kõige mõistlikum tee, sest reservõppekogunemisele me kutsume üksuste kaupa. Reservõppekogunemistel formeeritakse üksuste kaupa sõjaaja koosseis ja täidetakse sõjaülesandeid. Selline on see loogika. Nii et kui keegi siiamaani ei ole kutset saanud, siis järelikult ei ole teda sõjaaja koosseisu arvatud. Aga kui on mõni konkreetne nimi, võime üle vaadata, kas talle on näiteks sõjaaja ametikoht määratud või mitte. Ma siiski pakun, et ei ole. Ja seetõttu jätkuvalt soovitus: Kaitseliit! (Hääl saalist.) Noh, ütleme, ajaloos lõpuni tagasi minna on võib-olla keeruline. Hetkel me peame lähtuma sellest, et neid, kes on meil mobilisatsiooniregistris ja reservistidena kirjas, me loomulikult ka reservõppekogunemistele ja lisaõppekogunemistele kaasame.

Suur tänu! Lõpetan meie neljanda küsimuse käsitlemise.