Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu (668 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 esimene lugemine. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud taas kord auväärt kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Tänan! Tõepoolest mina selle ette kannan. Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga läheb natukene pikemalt, kuna tegemist on ikkagi põhimõttelise muudatusega Eesti riigikaitseõiguses, isegi võib öelda Eesti laiapindse riigikaitse õiguses. Selle eelnõuga on meil ettepanek koondada kokku senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse tekstid ühtsesse raamistikku. Ja loomulikult on eesmärk tõsta Eesti valmisolekut ja tagada laias riigikaitses selgus. Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et kui ma liitsin kokku nende kolme seaduse põhitekstid, jättes kõrvale kõik rakendusaktid, mis me muudame, siis oluline märksõna siin on see, et kuigi tegemist on ülimahuka seadusega – ma näen, et mõnel Riigikogu liikmel on ta ka välja prinditud koos seletuskirja ja rakendusaktidega –, siis tegelikult varasema kolme seaduse 259 paragrahvist jääb alles 178 paragrahvi. Nii et kui justiits- ja digiminister siin oleks, siis ta kiidaks meid taevani ja ütleks, et väga hea, õigusaktide revisjoni käigus oleme vähendanud õiguse mahtu, aga selgus suureneb. Mis me siis teeme? Ettepanek on praeguses õigusruumis jõuda [välja] olukorrast, kus ühe asutuse või ministeeriumi vaates on paljud probleemid justkui lahendatud, aga kui vaadata neid koos, siis see nii ei ole. Ja me saame suurtest kriisidest välja tulla võitjana ainult siis, kui kõik ühiskonna liikmed, kõik inimesed on seotud ja osapooled on kaasatud. Meenutame, et see on ka Ukraina üks väga suuri ja olulisi õppetunde. Tsiviilkriiside, erakorralise seisukorra ja sõjalise kaitse regulatsioonid ei moodusta hetkel loogilist tervikut. Me leiame sealt vastuolusid, kordusi, erinevat terminikasutust ja seetõttu on igati mõistetav ka see, et mõnedel juhtudel on jäänud kuskile püramiidide või sammaste vahele midagi, mis ei pea seal olema ja mis võib venitada reageerimist. Meile on kindlasti oluline selle seaduse juures ka see, et kohalike omavalitsuste, elutähtsa teenuse osutajate ja põhiseaduslike institutsioonide rollid, sealhulgas kohustus valmistuda sõjaliseks kaitseks, saaksid paremini selgeks. Me näeme seda, et hetkel sellist paindlikkust on mõnevõrra vähe ja kiireid jõulisi samme, mis kriisides on vaja astuda ja millega ei ole võimalik venitada, peaks saama paindlikumalt astuda. Pole vaja kaugelt näiteid otsida. Meil oli COVID-i kriis, Ukrainas käib jätkuvalt juba neljandat aastat sõda, me oleme teinud ise väga palju erinevaid õppusi riigis ja kõikide nende õppetundide pealt on kokku kirjutatud see tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Aga käime need põhilised muudatused üle. Põhiline on loomulikult see, et tekib ühine mõiste- ja juhtimisraamistik, millest kaks olulisimat ma tooksin välja. Esiteks toome sisse koondmõiste, see koondmõiste on kriisiolukord. Kriisiolukord hõlmab endas suure mõjuga tsiviilkriise, aga ka loomulikult riigikaitselisi kriise. Ja rõhutan siinjuures, et kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui on täidetud teatud tingimused. Esimene tingimus peab olema see, et lähimuse põhimõtte järgi kriiside lahendamine ei ole enam piisav. Ehk need, kes seal kõige madalamal tasemel kriisi lahendavad, nende ülesanded, nende volitused, nende võimalused kriisi lahendada ei ole piisavad ja vajatakse kõrgemat, riigi[poolset] operatiivkoordineerimist või täiendavaid võimeid või rohkem vahendeid. Teine tingimus on see, et kriisiolukorda ei ole võimalik lahendada seaduses ettenähtud olemasoleva juhtimiskorraldusega ja/või ilma põhiõigusi piiravate meetmeteta. Ja kolmas tingimus on see, et meil on vaja rohkem ressurssi ja võimeid kaasata, olgu selleks personal, olgu selleks vahendid, olgu selleks varud, mis iganes. Need kolm tingimust on need, mille alusel me võime öelda, et meil on tegemist kriisiolukorraga. Ja selle tulemusel tekib valitsusel juba otseselt vastutav roll. Teine mõiste, mis ma välja tooksin, on kriisiülesanne. Kriisiülesanded on põhimõtteliselt need, mis on vajalikud igas kriisis nii selle lahendamiseks kui ka mõju leevendamiseks. Kõigile kriisiülesannetega asutustele tekib kohustus loomulikult osaleda planeerimises, tagada toimepidevus ja läbida ka regulaarselt õppusi. Kriisides on alati ressurss piiratud ning seetõttu on tegelikult ristkasutus ja valmistumine koos ülimalt vajalikud. Nüüd ma käin järgmisena läbi olulisemad märksõnad teatud teemade kaupa. 20 minuti jooksul kogu seadust detailideni kindlasti läbi käia ei jõua, aga me oleme seda komisjonis juba alustanud ning kindlasti esimese ja teise lugemise ajal jõuab veel. Kõigepealt juhtimise ja vastutuse teemad. Kriisiolukorra lahendamise üldjuht on peaminister kui valitsusjuht. Vabariigi Valitsus peab kriisiolukorras kindlaks tegema selle lahendamise eesmärgi, tagama strateegiliste otsuste langetamise ja vajalikud ressursid. Valdkondlik eestvedamine jääb loomulikult jätkuvalt ministritele vastavalt valitsuse seadusele. Ja loomulikult ka need põhimõtted, mis praegu lähimusega kehtivad, jäävad üldiselt ikkagi kriisiolukorras kehtima. Ja loomulikult tuleb kriisi lahendamist juhtida seal, kus on see kõige sobivam, arvestades kriisi ulatust ja olemust. Olukorra vahetut lahendamist juhib alati selle eest vastutav asutus. Me teame, et selleks on reeglina kas Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Terviseamet, Kaitsevägi või muu pädev amet. Kui me räägime elutähtsa teenuse suuremahulisest katkestusest, siis selleks on asjaomane elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja. Aga sõltuvalt kriisist võib olla loomulikult lahendajaks kohaliku omavalitsuse üksus, ka Eesti Pank, näiteks vanglate puhul Justiits- ja Digiministeerium või mõni teine ministeerium erinevates valdkondades. Ja täpsem vastutajate ring pannakse paika Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. Teine plokk, mille ma välja tooksin, on toimepidevus, toimepidevus pigem kui kohustus. Ja siin ma juhin kõigi Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, et kõigil riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel, ettevõtetel, kellele on pandud riigi kriisiülesanne, ning ka põhiseaduslikel institutsioonidel tekibki toimepidevuse tagamise kohustus. Ja me peame aru saama, et need, kellel see kohustus on, peavad käima läbi teatud kindlad etapid. Esiteks on vaja riskid välja selgitada ja neid hallata, teiseks on vaja töötajate kriisirollid paika panna, kolmandaks on vaja vaadata üle varud ja vahendid ning neljandaks loomulikult ka objekti kaitse. Ja see kehtib nii tavaolukorras kui kriisides kõikidele sarnaselt. Järgmise plokina toon välja põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Siin on üks oluline märksõna: põhiõigused ja vabadused kehtivad ka kriisiolukorra ajal. Kui neid piiratakse, siis saab seda teha ainult seadusest tulenevalt, välja arvatud sõjaolukorras. Sõjaolukorras on seaduses ette antud ka võimalus Eesti riigi kaitsmiseks seadustest mitte kinni pidada, välja arvatud põhiõiguste tagamisel. Kõige lihtsam näide on see, et Kaitsevägi ei saa võtta sõja ajal Eesti riiki kaitstes näiteks omavalitsusest raieluba. Ei ole selleks lihtsalt aega ega ei ole ka kuidagi mõistlik, et [sellises olukorras] menetletakse raieluba. Üks alaliselt oluline teema on kohalikud omavalitsused. Kohalikel omavalitsustel, ma loodan, saavad selle seadusega olema palju selgemad piirid ja rollid. Me täpsustame ära, kuidas olemasolevaid ülesandeid täita ja kuhu prioriteet suunata. Selle prioriteedi ja fookuse suunamisel tulebki omavalitsuse tasandil eeskätt keskenduda elutähtsate teenuste toimimisele, olgu selleks veevarustus, kanalisatsioon, kaugküte, teede korrashoid, lisaks evakuatsiooni toetamisele, toidu ja joogivee tagamisele ning loomulikult sotsiaaltasandile. Nii et omavalitsuse ülesanded, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses toodud, põhimõtteliselt jäävad paika. See seadus ütleb, et palun prioritiseerige, kui kriis käes. Elanikkonnakaitse. Elanikkonnakaitse tuuakse esmakordselt seaduse tasandile. Me määrame ära selle eelnõuga ja rakendusaktidega, et Päästeamet on elanikkonnakaitse asutus, kellel on õigus koordineerida tegevusi evakuatsiooni, varjumise ja viivitamatu ohuteate korraldamiseks ning ka sundkoormiste eelotsusteks. Näiteks selleks, et vajalik taristu oleks teada ja kasutusvalmis juba enne kriisi. Juhin teie tähelepanu, head Riigikogu liikmed, et Riigikogu menetluses on hetkel ka hädaolukorra seaduse muutmine, mis seab nõuded varjumisele, varjenditele ja viivitamatule ohuteadete edastamisele, aga selge on see, et need omavahel ühildatakse ja see regulatsioon jääb lõpuks tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse. Üks teema, mis on samamoodi selle eelnõu ettevalmistamisel päris palju kõneainet saanud, on kriisiülesandega ameti- ja töökohad. Siin kehtib üks väga põhimõtteline reegel. Riigikaitselisi ülesandeid loomulikult kannavad erinevad inimesed ja nad täidavad neid ülesandeid seal, kus nad on kõige rohkem vajalikud. Ja kui on dekonfliktimine vajalik või kui ühel inimesel on nii-öelda mitu mütsi peas, siis see seadus pakub välja süsteemi, et Kaitseressursside Amet vaatab näiteks Politsei- ja Piirivalveametiga üle need ametikohad, mis politseil ja piirivalvel on, ja need inimesed, kes seal on, ning siis lepitakse kokku, kellel on riigikaitseline ülesanne ja kes [täidab] sisekaitselist ülesannet. Ja me tegime selle harjutuse ka läbi. Kui keegi küsib, et politseis on tuhandeid inimesi, kuidas te saate seda teha, siis politsei puhul jäi see alla 100, kellel on riigikaitseliselt nii oluline ülesanne, et me peame ta määrama riigikaitselist ülesannet täitma ja ta saa politsei ülesandeid täita. Või kui tekib tõesti olukord, kus politsei ütleb, et nad ei saa neid üldse ära anda, siis ongi dekonfliktimise võimalus ehk siis Kaitseressursside Amet leiab riigikaitse poole peal lahenduse. Aga põhimõtteliselt see dekonfliktimine on läbi käidud ja on kenasti tehtav. Ja ütlen ka seda, et kui arvatakse, et see võib väga palju tööaega võtta, siis seesama PPA [kogemus] sellest harjutusest näitas, et tegelikult inimeste kontroll ja nende sõjaaja ametikohtade võrdlemine ei ole kuidagi ülikeeruline. Ja siis on siin eelnõus suurem hulk väiksemaid muudatusi, mis siiski on oluline ära märkida. Näiteks tegevusvaru sarnaselt hädaolukorra seadusega: tegevusvaruga seonduv on seaduses kenasti kirjas, see ei kao kuskile, tegevusvarud peavad olema. Ja sarnaselt kehtiva riigikaitse seadusega ja hädaolukorra seadusega nähakse eelnõus uuendatud kujul ette ka asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamise regulatsioon. Inimestel peab olema võimalik ühest seadusest näha, millal võib riik tulla ettevõtja juurde ja öelda, et meil oleks vaja teie traktorit, autot või kütusevaru. Kehtiva riigikaitse seaduse eeskujul näeme ette ka riigivastutuse eriregulatsiooni kriisiolukordades ehk riik peab tagama õiglase hüvitise, kui näiteks sundvõõrandamise või kodanikukohuse panemisega tekivad inimesele või ettevõttele täiendavad koormised. Ja mis on kindlasti oluline, nagu ma alguses ütlesin, [on see, et] kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsusel peab olema võimalus valida sobivad näiteks finantskriisi lahendamise meetmed. Seal on veel Euroopa ühtne kriisilahendusnõukogu, kes reeglina finantskriisi lahendab, aga kui nemad piisavalt kiiresti ei lahenda ja on vajalik tagada finantssektori stabiilsus, siis Vabariigi Valitsus saab seda rolli täita. Politsei- ja Piirivalveameti töö erakorralise ja sõjaseisukorra ajal isikute kinnipidamisel, vahistamisel, jälitustoimingute lubade vormistamisel ja nii edasi muutub paindlikumaks. Me peame mõistma seda, et kriisides on eriregulatsioonid. Samuti sotsiaalvaldkonnas kehtestame me paindlikumaid võimalusi kriisiaegste tegevuste korraldamiseks. Ja mis puudutab veel omavalitsusi, siis omavalitsuse korralduses tekivad erakorralise ja sõjaseisukorra ajal teatud erisused, mis puudutavad volikogude kokkukutsumist ning hääletamisega ja eelarvevahendite kasutamisega seotud erisusi. Aga päris alguses mainisin korraks ka bürokraatia vähendamise mõttes vähenevat paragrahvide hulka. Selle eelnõu tegemisel on käidud üle kogu õigusruum ja vaadatud, kuidas me suudame vähendada halduskoormust ja bürokraatiat. Näiteks ma toon siin välja kriisideks valmistumise ja planeerimise, teenistus-töösuhted, sotsiaalhoolekandes hüvitiste taotlemise ja maksmise, tervishoiu. Ma võiksin väga pikalt jätkata seda loetelu, mis mul siin on [kirjas]. Seal on seda paindlikkust ja bürokraatiat päris märkimisväärselt vähendatud. Samamoodi peab olema ettevõtete ring, kellele määratakse püsivad kriisiülesanded, selgelt paigas ja kõigile arusaadav. Nüüd paar sõna veel, enne kui ma lõpetan, sellest, kuidas see eelnõu on teie ette jõudnud. See on läbinud väga pika [tee], isegi aastaid on seda valmistatud ette. Seda on tehtud ministeeriumide koostöös. Me oleme palunud põhiseaduslike institutsioonide arvamust, et see oleks põhiseadusega kooskõlas. Samamoodi oleme rääkinud kohalike omavalitsustega, elutähtsa teenuse osutajatega, Eesti Pangaga, Finantsinspektsiooniga ja erialaliitudega. Selle töö käigus kaasasime Riigikantselei eestvedamisel 130 asutust ja juriidilist isikut. Ja kui me vaatame, kui palju kokku erinevaid seadusi muudetakse sellega, siis see on 98 seadust. See on väga põhjalik revisjon, nagu ma sissejuhatuses ütlesin. Head Riigikogu liikmed! Mööngem, et julgeolekukeskkond on keeruline ja muutlik ning meil ei ole mõtet loota või eeldada, et järgmine kriis annab meile aega omakorda millegagi kohanemiseks. Seetõttu me oleme sügavalt veendunud, et selline terviklik, arusaadav ja tegutsemisvõimeline raamistik on hädavajalik. See seob omavahel kokku tsiviilkriisid ja riigikaitse. Sealjuures loomulikult ärme unustame ära, et inimeste põhiõigusi ja vabadusi on vaja kaitsta täpselt samamoodi nagu ka riigi elutähtsaid funktsioone. Ja võib-olla see ongi selline hea kokkuvõte, kus selle eelnõu iva on kokku võetud. Me loodame väga, et parlament menetleb seda eelnõu küll väga põhjalikult, aga samas ka piisava tempoga. Me oleme erinevates fraktsioonides käinud, tutvustanud seda, oleme loonud [kokkuvõtte] ja selgitanud tausta. Nii et ma loodan, et need on kõikidele fraktsioonidele kohale jõudnud kenasti ja te olete saanud sellega tutvuda. Kui te tervet seadust ei ole jõudnud lugeda, siis circa paarikümnele lehele [prinditud kokkuvõttega] on see seadus kenasti teile arusaadavaks tehtud. Tänan väga! Olen valmis vastama küsimustele.

Tänan! Tõepoolest mina selle ette kannan. Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga läheb natukene pikemalt, kuna tegemist on ikkagi põhimõttelise muudatusega Eesti riigikaitseõiguses, isegi võib öelda Eesti laiapindse riigikaitse õiguses. Selle eelnõuga on meil ettepanek koondada kokku senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse, hädaolukorra seaduse tekstid ühtsesse raamistikku. Ja loomulikult eesmärk on tõsta Eesti valmisolekut ja tagada laia riigikaitse parem selgus. Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et kui ma liitsin kokku nende kolme seaduse, jättes kõrvale kõik rakendusaktid, mis me muudame, aga kolme seaduse põhitekstid, siis oluline märksõna siin on see, et kuigi tegemist on ülimahuka seadusega – ma näen, et mõnel Riigikogu liikmel on ta ka välja prinditud koos seletuskirja ja rakendusaktidega –, siis tegelikult põhiteksti osas varasema kolme seaduse 259 paragrahvist jääb alles 178 paragrahvi. Nii et kui siin justiits- ja digiminister oleks, siis ta kiidaks meid taevani ja ütleks, et väga hea, õigusaktide revisjoni käigus olete vähendanud õiguse mahtu, aga selgus suureneb. Mis me siis teeme? Ettepanek on praeguses õigusruumis jõuda olukorrani, kus teatavasti praegu ühe asutuse või ministeeriumi vaates on paljud probleemid justkui lahendatud, aga kui vaadata neid koos, siis see nii ei ole. Ja me saame suurtest kriisidest välja tulla võitjana ainult siis, kui kõik ühiskonna liikmed, kõik inimesed on seotud ja osapooled on kaasatud. Meenutame, et see on ka Ukraina üks väga suuri ja olulisi õppetunde. Tsiviilkriiside, erakorralise seisukorra ja sõjalise kaitse regulatsioonid hetkel ei moodusta loogilist tervikut. Me leiame sealt erinevaid vastuolusid, kordusi, erinevat terminikasutust ja seetõttu on igati mõistetav ka see, et mõnedel juhtudel on jäänud kuskile püramiidide vahele või sammaste vahele midagi, mis ei pea seal olema ja võib venitada reageerimist. Aga meile on kindlasti oluline selle seaduse juures ka see, et kohalike omavalitsuste, elutähtsa teenuse osutajate ja põhiseaduslike institutsioonide rollid, sealhulgas kohustused valmistuda sõjaliseks kaitseks, saaksid paremini selgeks. Me näeme seda, et hetkel sellist paindlikkust on mõnevõrra vähe ja kiireid jõulisi samme, mis kriisides on vaja astuda ja ei ole võimalik venitada, neid peaks saama paindlikumalt astuda. Pole vaja kaugelt näiteid otsida. COVID-i kriis oli meil, Ukrainas käib jätkuvalt juba neljandat aastat sõda. Me oleme teinud ise väga palju erinevaid õppusi riigis ja kõikide nende õppetundide pealt on kokku kirjutatud see tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Aga käime need põhilised muudatused üle. Põhiline loomulikult on see, et tekib selline ühine mõiste ja juhtimisraamistik, millest võib-olla kaks olulisemat ma tooksin välja. Esiteks on koondmõiste sissetoomine ja koondmõiste all on kriisiolukord. Kriisiolukord hõlmab endas suure mõjuga tsiviilkriise, aga ka loomulikult riigikaitselisi kriise. Ja rõhutan siinjuures, et kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui on täidetud teatud tingimused. Esimene tingimus peab olema see, et lähimuse põhimõtte järgi kriiside lahendamine ei ole enam piisav ehk see, kes seal kõige madalamal tasemel kriisi lahendab, et nende ülesanded, nende volitused, nende võimalused kriisi lahendada ei ole piisavad ja vajatakse sellist kõrgemat riigi operatiivkoordineerimist või täiendavaid võimeid või ka rohkem vahendeid. Teine tingimus on see, et seda kriisiolukorda ei ole võimalik lahendada seaduses ettenähtud olemasoleva juhtimiskorraldusega või ilma põhiõigusi piiravate meetmeteta. Ja kolmas tingimus on see, et meil on vaja rohkem ressurssi ja võimeid kaasata, olgu selleks personal, olgu selleks vahendid, olgu näiteks varud, mis iganes. Aga siis need kolm tingimust on need, mille alusel me võime öelda, et meil on tegemist kriisiolukorraga. Ja selle tulemusel tekib valitsusel otseselt juba vastutav roll. Teise mõiste, mis ma välja tooksin, on kriisiülesanne. Ja kriisiülesanded on põhimõtteliselt need, mis on vajalikud igas kriisis nii selle lahendamiseks kui ka mõjude leevendamiseks. Kõigile kriisiülesannetega asutustele tekib kohustus osaleda loomulikult planeerimises, tagada toimepidevus ja läbida loomulikult ka regulaarselt õppusi. Kriisides on alati ressurss piiratud ja seetõttu tegelikult selline ristkasutus ja valmistumine koos on ülimalt vajalik. Nüüd ma käin järgmisena läbi teatud teemade kaupa olulisemad märksõnad, sellepärast et 20 minuti jooksul kogu seadust kindlasti detailideni läbi käia ei jõua, aga me oleme seda komisjonis juba alustanud ja kindlasti esimese ja teise lugemise ajal jõuab veel. Kõigepealt juhtimise ja vastutuse teemad. Kriisiolukorra lahendamise üldjuht on peaminister kui valitsusjuht. Vabariigi Valitsus peab kriisiolukorras kindlaks tegema selle lahendamise eesmärgi, tagama strateegiliste otsuste langetamise ja vajalikud ressursid. Valdkondlik eestvedamine jääb loomulikult jätkuvalt ministritele vastavalt valitsuse seadusele. Ja loomulikult ka need põhimõtted, mis praegu lähimusega kehtivad, need üldiselt ikkagi jäävad ka kriisiolukorras kehtima. Ja loomulikult kriisi lahendamist tuleb juhtida seal, kus on see kõige sobivam, arvestades kriisi ulatust ja olemust. Olukorra vahetut lahendamist juhib alati selle eest vastutav asutus. Me teame, et selleks reeglina on kas Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, näiteks ka Terviseamet, Kaitsevägi või muu pädev amet. Kui me räägime elutähtsa teenuse suuremahulisest katkestusest, siis selleks on asjaomane elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja, aga sõltuvalt kriisist võib olla loomulikult ka lahendajaks kohaliku omavalitsuse üksus, näiteks ka Eesti Pank, näiteks vanglate puhul Justiits- ja Digiministeerium või mõni teine ministeerium siin erinevates valdkondades. Ja täpsem vastutajate ring pannakse paika Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. Teine plokk, mille ma välja tooksin, on toimepidevus ja toimepidevus pigem kui kohustus. Ja siin ma panen kõigile Riigikogu liikmetele või juhin tähelepanu, et kõigil riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel, kellele on pandud riigi kriisiülesanne, ning ka põhiseaduslikel institutsioonidel tekibki toimepidevuse tagamise kohustus. Ja me peame aru saama, et nendel, kellel see kohustus on, nad peavad käima läbi teatud kindlad etapid. Esiteks, riskid on vaja välja selgitada ja hallata, teiseks on vaja töötajate kriisirollid paika panna, kolmandaks on vaja vaadata üle varud ja vahendid, ja neljandaks loomulikult ka objekti kaitse. Ja see kehtib nii tavaolukorras kui kriisides kõikidele sarnaselt. Järgmise plokina toon välja põhiõiguste ja vabaduste kaitse ja siin on üks oluline märksõna. Põhiõigused ja vabadused kehtivad ka kriisiolukorra ajal ja kui neid piiratakse, siis neid saab piirata ainult seadusest tulenevalt, välja arvatud sõjaolukorras. Sõjaolukorras on seaduses ette antud ka võimalus Eesti riigi kaitsmiseks seadustest mitte kinni pidada, välja arvatud põhiõiguste tagamisel. Ja kõige lihtsam näide on see, et Kaitsevägi ei saa võtta sõja ajal Eesti riiki kaitstes näiteks omavalitsusest raieluba, ei ole selleks lihtsalt aega ega ei ole kuidagi mõistlik, et menetletakse raieloamenetlust. Üks alaliselt oluline teema on kohalikud omavalitsused ja kohalikel omavalitsustel, ma loodan, et selle seadusega saavad olema palju selgemad piirid, rollid. Me täpsustame ära, kuidas olemasolevaid ülesandeid täita, kuhu prioriteet suunata. Ja selle prioriteedi ja suuna ja fookuse suunamisel tulebki eeskätt omavalitsuse tasandil keskenduda elutähtsate teenuste toimimisele, olgu selleks veevarustus, kanalisatsioon, kaugküte, teede korrashoid, ja lisaks siis loomulikult ka evakuatsiooni toetamisele, toidu ja joogivee tagamisele ja loomulikult sotsiaaltasandile. Nii et omavalitsuse ülesanded, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses toodud, põhimõtteliselt jäävad paika. See seadus ütleb, et palun prioritiseerige, siis kui kriis käes. Elanikkonnakaitse. Elanikkonnakaitse tuuakse esmakordselt seaduse tasandile. Me määrame ära selle eelnõuga ja rakendusaktidega, et Päästeamet on elanikkonnakaitse asutus, kellel on õigus koordineerida tegevusi evakuatsiooni, varjumise, viivitamatu ohuteate korraldamiseks ning ka sundkoormiste eelotsusteks. Näiteks selleks, et vajalik taristu oleks teada ja kasutusvalmis juba enne kriisi. Juhin teie tähelepanu, head Riigikogu liikmed, et Riigikogu menetluses on hetkel ka hädaolukorra seaduse muutmine, mis seab nõuded varjumisele, varjenditele ja viivitamatule ohuteadete edastamisele, aga selge on see, et need omavahel ühildatakse ja see regulatsioon jääb lõpuks tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse. Üks teema, mis on samamoodi selle eelnõu ettevalmistamisel päris palju kõneainet saanud, on kriisiülesandega ameti- ja töökohad. Siin kehtib üks väga põhimõtteline reegel. Riigikaitselisi ülesandeid loomulikult kannavad erinevad inimesed ja nad täidavad neid ülesandeid seal, kus nad on kõige rohkem vajalikud. Ja kui on dekonfliktimine vajalik või kui on ühel inimesel mitu mütsi nii-öelda peas, siis see süsteem, mis see seadus välja pakub, on see, et Kaitseressursside Amet vaatab näiteks Politsei- ja Piirivalveametiga üle need ametikohad, mis politseil ja piirivalvel on, need inimesed, kes seal on, ja siis lepitakse kokku, kellel on riigikaitseline ülesanne, kes jääb sisekaitselisele ülesandele. Ja me tegime selle harjutuse ka läbi. Kui võib keegi küsida, et politseis on tuhandeid inimesi ja kuidas te seda saate, siis politsei puhul jäi see alla 100, kes on riigikaitseliselt nii olulistel ülesannetel, et me peame ta määrama riigikaitselist ülesannet täitma ja ta saa politsei ülesandeid täita. Või kui tekib tõesti olukord, kus politsei ütleb, et me neid üldse ei saa ära anda, siis ongi dekonfliktimise võimalus elik siis riigikaitseressursside amet leiab riigikaitse poole peal lahenduse. Aga põhimõtteliselt see dekonfliktimine on läbi käidud ja kenasti tehtav. Ja ütlen ka seda, et kui arvatakse, et see võib väga palju kuidagi tööaega võtta, siis seesama harjutus PPA vaatest näitas, et tegelikult inimeste kontroll ja nende sõjaaja ametikohtadega võrdlemine ei ole kuidagi ülikeeruline. Ja siis on siin eelnõus suurem hulk selliseid väiksemaid muudatusi, mis siiski on oluline ära märkida. Näiteks tegevusvaru sarnaselt hädaolukorra seadusega. Tegevuvaruga seonduv on seaduses kenasti kirjas, ei kao kuskile, tegevusvarud peavad olema. Ja sarnaselt kehtiva riigikaitse seadusega ja hädaolukorra seadusega nähakse eelnõus uuendatud kujul ette ka asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamise regulatsioon. Sest et inimestel peab olema võimalik ühes seaduses näha, millal riik võib tulla ettevõtja juurde ja öelda, et meil oleks vaja teie traktorit, autot või kütusevaru. Kehtiva riigikaitseseaduse eeskujul näeme ette ka riigivastutuse eriregulatsiooni kriisiolukordades ehk õiglane hüvitis peab olema riigi poolt tagatud, kui näiteks sundvõõrandamise või kodanikukohuse panemisega tekivad inimesele või ettevõttele täiendavad koormised. Ja mis on kindlasti oluline, nagu ma alguses ütlesin, kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus. Ka Vabariigi Valitsusel peab olema võimalus valida sobivad näiteks finantskriisi lahendamise meetmed. Ja seal on veel Euroopa ühtne kriisilahendusnõukogu, kes reeglina finantskriisi lahendab, aga kui nemad piisavalt kiiresti ei lahenda ja vajalik on tagada finantssektori stabiilsus, siis Vabariigi Valitsus saab selle rolli täita. Politsei- ja Piirivalveameti töö erakorralise ja sõjaseisukorra ajal isikute kinnipidamisel, vahistamisel, jälitustoimingute lubade vormistamisel ja nii edasi muutub paindlikumaks. Me peame mõistma seda, et kriisides on eriregulatsioonid samuti ka sotsiaalvaldkonnas. Me loome hulk selliseid või kehtestame selliseid paindlikumaid võimalusi kriisiaegse tegevuste korraldamiseks. Ja mis puudutab veel omavalitsusi, siis omavalitsuse korralduses tekivad teatud erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal, näiteks mis puudutab volikogude kokkukutsumist, hääletamisega seotud erisusi ja eelarvevahendite kasutamisega seotud erisusi. Aga päris alguses mainisin korraks ka bürokraatia vähendamise mõttes vähenevate paragrahvide hulka. Läbivalt on selle eelnõu tegemisel käidud üle kogu õigusruum ja vaadatud, kuidas me suudame vähendada halduskoormust ja bürokraatiat. Näiteks, kui ma toon siin välja kriisideks valmistumisel ja planeerimisel. teenistus-töösuhetes, sotsiaalhoolekandes, hüvitiste taotlemisel, maksmisel, tervishoius. Ma võiksin seda loetelu väga pikalt jätkata, mis mulle siin on üles loetletud. Seal on seda paindlikkust ja bürokraatiat päris märkimisväärselt vähendatud. Ja samamoodi ettevõtete ring, kellele määratakse püsivad kriisiülesande, peab olema selgelt paigas ja kõigile arusaadav. Nüüd paar sõna veel, enne kui ma lõpetan, kuidas see eelnõu on praegu teie ette jõudnud. See on läbinud väga pika, isegi aastaid ettevalmistust, seda on tehtud ministeeriumide koostöös. Me oleme palunud põhiseaduslike institutsioonide arvamust, et põhiseadusega oleks see kooskõlas. Samamoodi oleme rääkinud kohalike omavalitsustega, elutähtsa teenuse osutajatega, Eesti Pangaga, Finantsinspektsiooniga. Erinevad erialaliidud me kaasasime selle töö käigus, Riigikantselei eestvedamisel 130 asutust ja juriidilist isikut. Ja kui me vaatame, kui palju üldse kokku erinevaid seadusi muudetakse sellega, siis see on 98 seadust. See on väga põhjalik revisjon, nagu ma sissejuhatuseks ütlesin. Head Riigikogu liikmed! Mööngem, et julgeolekukeskkond on keeruline ja muutlik ja meil ei ole mõtet loota või eeldada, et järgmine kriis annab meile aega omakorda millekski kohanemiseks. Seetõttu me oleme sügavalt veendunud, et selline terviklik, arusaadav ja tegutsemisvõimeline raamistik on hädavajalik, mis seob omavahel kokku tsiviilkriisid ja riigikaitse. Ja sealjuures loomulikult ärme unustame ära, et inimeste põhiõigused ja vabadused on vaja kaitsta täpselt samamoodi nagu ka riigi elutähtsad funktsioonid. Ja võib-olla kokkuvõtvalt see ongi selline hea kokkuvõte, kus selle eelnõu iva on kokku võetud. Me loodame väga, et parlament menetleb seda eelnõu küll väga põhjalikult, aga samas ka piisava tempoga. Me oleme erinevates fraktsioonides käinud, tutvustanud seda, oleme loonud sellised ükslehed ja selgitavad taustad. Nii et ma loodan, et need on kõikidele fraktsioonidele kohale jõudnud kenasti ja te olete saanud tutvuda. Et kui tervet seadust ei ole jõudnud lugeda, siis nende nende circa paarikümnele lehele toodud ükslehega on see seadus kenasti teile arusaadavaks tehtud. Tänan väga! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Te olete tõeliselt mastaapse tööga hakkama saanud. 1600 lehekülge! Lev Tolstoi "Sõda ja rahu" on selle kõrval tagasihoidlik teos. Ma olen suvel püüdnud seda lugeda – tõsiselt lugeda! –, suveõhtutel. Ütleme niimoodi, et see on ülimalt keeruline ja raske lektüür, väga palju tegelasi, tegevuskohti veel rohkem. Ja kuidas see kõik kokku haakub. Minu küsimus on, et kas AI või keegi on seda püüdnud hoomata. Sest ta pakkus välja siin mingi lühikese kokkuvõtte. Aga klassikat peaks ikkagi lugema tervikuna ja liiati, kui tegemist on seaduseelnõuga, siis on seal detailid väga olulised, et kas üks tee läheb kokku teisega, mida teisest metsa otsast hakatakse ehitama. Et see ei ole ... "Tõde ja õigust" või "Sõda ja rahu" peaks lugema täielikult, mitte kokkuvõtet. Minu küsimus: on seda kuidagi püütud hoomata? Sest tegemist on seadusega. See on väga oluline. Sõnastuste ja väiksemate asjadega on juba probleeme. Aitäh!

Hea juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Te olete tõeliselt mastaapse tööga hakkama saanud. 1600 lehekülge! Lev Tolstoi "Sõda ja rahu" on selle kõrval tagasihoidlik teos. Ma olen suveõhtutel püüdnud seda lugeda. Tõsiselt lugeda! Ütleme niimoodi, et see on ülimalt keeruline ja raske lektüür, väga palju tegelasi, tegevuskohti veel rohkem, ja kuidas see kõik kokku haakub. Minu küsimus on, kas AI või keegi on püüdnud seda hoomata. Te pakkusite välja siin mingi lühikese kokkuvõtte, aga klassikat peaks lugema ikkagi tervikuna, ja liiati, kui tegemist on sellise seaduseelnõuga, siis on detailid väga olulised, et kas üks tee läheb kokku teisega, mida metsa teisest otsast hakatakse ehitama. "Tõde ja õigust" või "Sõda ja rahu" peaks lugema täielikult, mitte ainult selle kokkuvõtet. Minu küsimus on see, kas seda on kuidagi püütud hoomata, sest tegemist on seadusega. See on väga oluline. Sõnastuse ja väiksemate asjadega on juba probleeme.

Aitäh!

Hea Peeter, tänan sind selle kirjandusliku võrdluse eest! Seaduses, kui sa võtad selle teksti, on napilt üle 170 paragrahvi. 176 paragrahvi vist, kui ma õigesti mäletan. Sul on ta ilusti laua peal ka välja prinditud. Me hoidsime puid kokku ja saatsime selle elektrooniliselt, aga mõned eksemplarid, nagu näha, on laua peal olemas. Ma arvan, et 178 paragrahvi on Eesti õigusruumis tegelikult ikkagi suhteliselt tagasihoidlik normide hulk. Kui ma meenutan näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustikku, siis seal on üle 750 paragrahvi. Ma arvan, et kui võtta asjaõigusseadus või näiteks halduskohturegulatsioonid, siis kohtupidamist reguleerivaid norme on ikkagi kordades ja kordades rohkem. Mis selle sinu nimetatud kirjandusteosega võrreldavaks teeb, on seletuskiri ja rakendusaktid. Me oleme Eestis kokku leppinud, et rakendusaktid on alati [eelnõu] juures. Nii et need on need, mis selle [mahukaks] teevad. Aga üldpõhimõtted [kokkuvõttes], kui sa tõesti kõike ei jõua lugeda, annavad sulle väga hea ülevaate sellest, mis on läbivalt läbi käinud, ja annavad tervikliku pildi. Ja ma ütlen, et 176 normi ei ole väga-väga-väga palju, 270 koos rakendusaktidega. Rakendusaktides on sees teiste seaduste muutmine. Eelnõus ise, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse [eelnõus], kui sa vaatad – et ma ei eksiks, vaatan täpselt üle –, on 170 [paragrahvi]. Enne rakendusakte … (Saalist räägitakse.) Ei-ei-ei-ei. 14. peatükist hakkavad rakendussätted ja üleminekusätted. 176 paragrahvi on see põhiline osa, mis tuleb läbi lugeda. Ja veel, me oleme tõesti läbinud sellega normitehnika kontrolli, Justiits[- ja Digi]ministeerium on selle läbi lugenud. Muidugi, ma arvan, et siinkohal [tuleb teha] tegelikult suur kummardus eelkõige Riigikantselei tublidele inimestele, kes seda kooskõlastust ja selgitamistööd on eest vedanud ning omavalitsustega suhelnud. Suur kummardus neile!

Hea Peeter, tänan sind selle kirjandusliku võrdluse eest! Seadus ise, kui sa võtad seaduse enda teksti, on napilt üle 170 paragrahvi, 176 paragrahvi vist oli, kui ma õigesti mäletan. Sul on ta ilusti laua peale välja ka prinditud. Me hoidsime puid kokku ja saatsime selle elektrooniliselt, aga mõned eksemplarid, nagu näha, on siin laua peal olemas. Ma arvan, et 178 paragrahvi Eesti õigusruumis tegelikult on ikkagi suht tagasihoidlik normide hulk. Kui ma meenutan näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustikku, siis TsMS-is on üle 750 paragrahvi. Ma arvan, et kui võtta asjaõigusseadus ja näiteks halduskohturegulatsioonid, siis kohtupidamist reguleerivaid norme on ikkagi kordades ja kordades rohkem. Mis selle sinu nimetatud kirjandusteosega võrreldavaks teeb, on seletuskiri ja rakendusaktid. Me oleme Eestis kokku leppinud, et rakendusaktid on alati juures. Nii et see on see, mis selle paksuks teeb. Aga üldpõhimõtted, kui sa nüüd tõesti kõike veel ei jõua lugeda, siis need annavad sulle väga hea ülevaate, mis on läbivalt läbi käinud, ja annab nagu sellise tervikliku pildi. Ja ma ütlen, et 176 normi ei ole väga-väga-väga pikk. 270 on koos rakendusaktidega. Seal rakendusaktides on sees teiste seaduste muutmise seadus. Eelnõu ise, mis puudutab tsiviilkriisi ja riigikaitse seadust, kui sa vaatad – et ma ei eksiks, vaatame täpselt üle –, on 170. Enne rakendusakte … Ei-ei-ei-ei. Ehk 14. peatükist hakkavad rakendussätted ja üleminekusätted ehk 176 paragrahvi on see, mis on põhiline osa, mis tuleb läbi lugeda. Ja veel, me oleme tõesti läbinud sellega on normitehnika kontrolli ja justiitsministeerium on lugenud. Muidugi, ma arvan, et siinkohal on tegelikult suur kummardus eelkõige Riigikantselei tublidele inimestele, kes seda kooskõlastust, selgitamistööd on eest vedanud, omavalitsustega suhelnud. Suur kummardus neile!

Auväärt minister! Lihtsalt palve, et nii hilisel õhtutunnil rahvasaadikuid mitte hirmutada, öeldes, et 1500 lehekülge on veel nohu, et see ei ole üldse mitte pikk [eelnõu]. Kas meile on tulemas veel mingeid pikemaid eelnõusid?

Auväärt minister! Lihtsalt palve, et nii hilisel õhtutunnil rahvasaadikuid mitte hirmutada, öeldes, et 1500 lehekülge on veel nohu. Et see ei ole üldse mitte pikk. Kas meile on tulemas veel mingeid pikemaid eelnõusid?

Ma rääkisin normide hulgast.

See on huumorina mõeldud! No ega siis …

Hea aseesimees! Ma rääkisin normide hulgast.

Kas on veel [mahukamaid eelnõusid] tulemas?

Kas on veel paksemaid tulemas?

176 paragrahvi on kuus korda vähem kui tsiviilkohtumenetluse [regulatsioonis paragrahvide hulk].

176 paragrahvi on kuus korda vähem kui on tsiviilkohtumenetlus.

Aga ära alahinda lisasid ja selgitusi ja seletuskirja, nii et ka sellel on oma tähendus. Aga see oli, vabandan, üks väike vaherepliik. Jaak Aab, palun!

Ära alahinda lisasid, selgitusi ja seletuskirja, ka nendel on oma tähendus. Aga see oli, vabandan, üks väike vaherepliik. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Igal juhul tuleb tunnustada [seda tööd], Hanno, sest sa tead, et on väga palju inimesi, kes on aastaid selle kallal vaeva näinud. Ma mäletan, et see epopöa vist algas aastal 2018, kui oli mingi Lõuna-Eesti torm ja avastati, et hädaolukorra seaduses on palju auke ja ei ole vastutajaid. Olen saanud ka ise sinna mingi panuse tõenäoliselt anda. Aga küsimus on see. Kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis tegelikult see töö ei lõpe. Näiteks riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel, elutähtsa teenuse osutajatel tuleb ümber teha kõik oma hädaolukorra lahendamise plaanid ehk HOLP‑id, kui me räägime hädaolukorrast. Kas nüüd selle töö käigus on osapooled, need, kes peavad oma hädaolukorra lahendamise plaane või mingeid muid dokumente muutma, selleks valmis? Kui suur see töömaht on? Millal nad sellega hakkama saavad?

Tänan, austatud juhataja! Igal juhul tuleb tunnustada ja, Hanno, sa tead, et siin on väga palju inimesi, kes on aastaid selle kallal vaeva näinud. Ma mäletan see epopöa vist algas 2018. Oli mingi Lõuna-Eesti torm. Avastati, kuidas hädaolukorra seaduses on palju auke ja ei ole vastutajaid. Olen saanud ka ise sinna mingi panuse tõenäoliselt anda. Aga küsimus on selles, et kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis tegelikult ega see töö ei lõpe. Näiteks riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel, elutähtsate teenuste osutajatel tuleb ümber teha ka kõik oma hädaolukorra lahendamise plaanid ehk HOLP‑id, kui me räägime hädaolukorrast. Kas nüüd selle töö käigus on need osapooled ja need, kes peavad oma hädaolukorra lahendamise plaane või mingeid muid dokumente muutma, on nad selleks valmis või kui suur see töömaht on? Et millal nad sellega hakkama saavad?

Aitäh! See oli loomulikult ka üks teemasid, mida me omavalitsustega ja ametitega rääkides nägime. Ja ärgem unustagem muidugi seda ära – ma arvan, et sa ise endise ministrina tead ka seda –, et tegelikult HOLP‑e tehakse kogu aeg ümber. Midagi seal täiendatakse, õppuste käigus saadakse targemaks. Ja loomulikult senimaani, kuni HOLP kehtib, ehk siis hädaolukorra lahendamise plaan – stenogrammi jaoks –, toimib see asutus selle järgi. Ja kui ta nüüd läheb seda muutma, siis ta muudabki selle ära. Ma arvan, et suurt halduskoormust see kaasa ei too. Ütleme, et kui parlament võtab selle seaduse vastu, siis ei pea toimuma hoogtööd HOLP‑ide muutmiseks, vaid tegelikult elu läheb edasi. Aga samas need tegevused, need vastutused, mis on omavalitsusel, Päästeametil, Politsei‑ ja Piirivalveametil, Kaitseväel, peab üle vaatama. Neid ma ka mainisin: varude olemasolu, inimeste olemasolu, finantside olemasolu. [Tuleb] käia nagu loogilist rada pidi [see plaan] üle ja ma arvan, et tegelikult me oleme selle üle käinud. Me ei näe seda, et see ei peaks nii olema. Ma nüüd püüan sulle kiiresti leida selle normi. Ma arvan, et see on … Vaata paragrahvi 177. (Lehitseb pabereid.) Nii! Vaata, siin üleminekusätetes on see kenasti välja toodud, eks, kuidas HOLP‑idega edasi minnakse. See on rakendusaktides läbi käidud.

Aitäh! See oli loomulikult ka üks teemasid, mida me omavalitsustega rääkides, ametitega rääkides nägime. Ja ärgem unustagem muidugi seda ära, et ma arvan, et sa ise endise ministrina tead ka, et tegelikult HOLP‑e tehakse kogu aeg ümber. Midagi seal täiendatakse, õppuste käigus saadakse targemaks. Ja loomulikult senimaani, kuni HOLP kehtib, ehk siis hädaolukorra lahendamise plaan – stenogrammi jaoks –, senimaani toimib see asutus selle järgi. Ja kui ta nüüd läheb muutma, siis ta muudabki selle ära. Ma arvan, et suurt halduskoormust see kaasa ei too. Ütleme, et kui parlament võtab selle seaduse vastu, siis ei pea toimuma hoogtööd HOLP‑ide muutmisel, vaid tegelikult elu läheb edasi. Aga samas need tegevused, need vastutused, mis on nii omavalitsusel, Päästeametil, Politsei‑ ja Piirivalveametil, Kaitseväel. Et sa pead oma tegevused üle vaatama. Need, mis ma ka mainisin: varude olemasolu, inimeste olemasolu, finantside olemasolu. Et sa käid nagu selles mõttes loogilist rada pidi läbi ja selles mõttes ma arvan, et tegelikult me oleme selle üle käinud. Me ei näe seda, et see ei peaks nii olema. Ja ma vaatan, kui ma nüüd püüan sulle kiiresti leida selle normi, ma arvan, et see on … Vaata paragrahvi 177. (Lehitseb pabereid.) Nii! Vaata, siin üleminekusätetes on see kenasti toodud. Siin on toodud ka see, kuidas nende HOLP‑idega edasi minnakse. See rakendusaktides on läbi käidud. Aitäh!

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud minister! Hea juhataja! Ma ka ühinen eelnevatega. Pean tunnistama, et ka mul on see seadus välja trükitud. Ja kui ma seda vaatan, siis mõtlen, et Riigikogu liikmena ma peaks kõik selle läbi lugema. Aga kas see on ikka võimalik? Ma olen varasemalt küll lugenud teatud punkte ja ilmselt see pole ka uudis, et vähemalt tsiviilkriisi lahendamist väga lähedalt lähiajal näinud. Kui me jätame selle kõrge juhtimise, selle, kes juhib kriisi, kõrvale, sest see kindlasti ei erine sõjalise ega tsiviilkriisi ajal, siis kas teil oli ka mõtteid, et võiks olla sõjalise kriisi ja tsiviilkriisi jaoks nagu erinevad seadused? Siia on pandud terve rida punkte, mille puhul ma mõtlen, et issand hoia, no seda küll ühe tsiviilkriisi jaoks tarvis ei ole, kuid kindlasti on väga vajalik sõjaliseks kriisiks. Ja kui veel on kriis ja selline kuhi tuuakse ette lugeda, ma ei kujuta ette, mis siis küll juhtub.

Lugupeetud minister! Hea juhataja! Ma ka ühinen eelnevatega, ma pean tunnistama, et mul on ka see seadus välja trükitud. Ja kui ma seda vaatan, siis mõtlen, et Riigikogu liikmena ma peaks kõik selle läbi lugema. Aga kas see on ikka võimalik? Ma olen seda küll varasemalt ka lugenud, teatud punkte, ja ilmselt see pole ka uudis, et vähemalt tsiviilkriisi lahendamist väga lähedalt lähiajal ka näinud. Kas tekkis ka, kui me jätame selle kõrge juhtimise, kes juhib kriisi, ja kui me jätame selle kõrvale, see kindlasti ei erine sõja- ega tsiviilkriisi ajal, aga kas teil oli ka mõtteid, et võiks olla see sõjaline kriis ja tsiviilkriis, nende jaoks nagu erinevad seadused, sest terve rida punkte, mis siin on pandud, ma mõtlen, et issand hoia, no seda küll ühe tsiviilkriisi jaoks tarvis ei ole, mis kindlasti on väga vajalikud sõjaliseks kriisiks? Ja kui veel on kriis ja selline kuhi tuuakse ette lugeda, ma ei kujuta ette, mis siis küll juhtub.

Aitäh, hea Irja! Väga suur osa sellest tekstist sündis ju tegelikult õppetundidest, mis [saadi] COVID-i [kriisis], milles sa ise väga lähedalt sees olid. Ja tõepoolest, ka mina kaitseministrina oli mõnevõrra skeptiline riigikaitse[seaduse] lõhkumise suhtes, kas on mõistlik need kokku panna või mitte. Me leidsime mõistliku kompromissi ja tasakaalu just nimelt sellest vaatest, et kui meil on näiteks sõjaaeg, siis mitte ükski asutus ei saa jätta oma ülesanded täitmata, ja kui meil on tsiviilkriis, siis tuleb Kaitseliit reeglina appi, kui me räägime juba nii suurest kriisist, kus valitsus peab kaasuma. Ja vaata, selle kokkupuutepunkti juures me tegelikult nagu leidsime, et mõistlik on see ikkagi kokku panna, sellepärast et oma olemuses on kriisid üsna sarnased. Loomulikult, juhtimistasandil tulevad sõjalise [kriisi puhul juurde] teised elemendid. Aga eelnõu juhtivmenetleja Riigikogus, Mati, on maailmas väga palju kriise menetlenud. Ja ma arvan, et kui see toimima saab kenasti ja kõik saavad nagu sisse elatud sinna, siis – ma olen nimetanud seda ka kriiside üldosaks – on [näha], et tegelikult on kõikide kriiside jaoks ühesugune muster ja need üksikud asjad hakkavad tulema iga asutuse jaoks just nimelt [endisest] hädaolukorra lahendamise plaanist. Ja mingil hetkel asutuste töövood jooksevad kokku ja peabki valitsuse tasandil hakkama otsustama, nagu COVID-i ajal juhtus. Terviseamet tegi oma tööd, haiglad tegid oma tööd, kusagil tuli mängu Päästeamet, eks, kusagil tuli mängu Politsei- ja Piirivalveamet ja need kõik oli vaja kokku kleepida. Ja rääkides hiljuti Ukraina politseinikega, politsei juhtidega, ma küsisin nende käest, et kui sõda algas, mis teie ülesanne oli. Ja nad ütlesid, et nende peamine ülesanne – loomulikult esmane oli see, et need, kes kaasa ei töötanud, lahkusid – oli just nimelt elanikkonna abistamine, elanikkonnakaitse, evakuatsioon, inimeste turvalise äravoolu tagamine, mis tegelikult oli ka seal Päästeameti ülesanne, aga politsei tuli sinna kohe mängu. Ja politsei tegi oma tegevusi ikka edasi, et marodööre ei oleks, et ei oleks kõige labasemat vargust ja kõike seda. Politsei täitis oma ülesandeid edasi. Nii et selles mõttes ma olen üsna veendunud, et kui me saame selle kenasti jooksma, siis kõik asutused saavad tegelikult sellest võitu.

Aitäh, hea Irja! Väga suur osa sellest tekstist sündis ju tegelikult COVID-i õppetundidest, milles sa ise väga lähedalt sees olid. Ja tõepoolest, ka mina kaitseministrina oli mõnevõrra skeptiline riigikaitseõiguse lõhkumise vaatest, et kas on mõistlik need kokku panna või mitte. Me leidsime mõistliku kompromissi ja tasakaalu just nimelt sellest vaatest, et kui meil on sõjaaeg näiteks, siis mitte ükski asutus ei saa jätta oma ülesanded täitmata, ja kui meil on tsiviilkriis, siis vägi tuleb või Kaitseliit tuleb reeglina appi, kui me räägime juba nii suurest kriisist, kus valitsus peab kaasuma. Ja vaata, selle kokkupuutepunkti juures me tegelikult nagu leidsime, et mõistlik on see ikkagi kokku panna, sellepärast et oma olemuses kriis on üsna sarnane. Loomulikult, juhtimistasanditel sõjalises loogikas seal tulevad teised elemendid. Aga eelnõu juhtivmenetleja Riigikogu poolt, Mati, on maailmas kriise väga palju menetlenud. Ja ma arvan, et selles mõttes see, kui see toimima saab kenasti ja kõik saavad nagu ennast sisse elatud sinna, siis tegelikult see … Ma olen nimetanud ka seda selliseks kriiside üldosaks. Et sul on tegelikult kõikide kriiside jaoks ühesugune muster ja siis need üksikud asjad hakkavad tulema niikuinii iga asutuse just nimelt vanas mõistes hädaolukorra lahendamise plaanist. Ja mingil hetkel need erinevate asutuste töövood jooksevad kokku ja sa peadki valitsuse tasandil hakkama otsustama, nagu COVID-is juhtus. Terviseamet tegi oma tööd, haiglad tegid oma tööd, kusagil tuli Päästeamet mängu, eks, kusagil tuli Politsei- ja Piirivalveamet mängu ja need kõik oli vaja kokku kleepida. Ja rääkides hiljuti Ukraina politseinikega, politsei juhtidega, ma küsisin nende käest, et kui sõda algas, mis see teie ülesanne oli. Ja nad ütlesid, et nende peamine ülesanne, loomulikult esmane see, et osad need, kes kaasa ei töötanud, need lahkusid, aga nende peamine ülesanne oli just nimelt elanikkonna abistamine, elanikkonnakaitse, evakuatsioon, tagada inimeste turvaline äravool, mis tegelikult oli Päästeameti ülesanne ka seal, aga politsei tuli sinna kohe mängu. Ja politsei tegi oma tegevusi ikka edasi, et marodööre ei oleks, et ei oleks kõige labasemat vargust ja kõike seda. Politsei täitis oma ülesandeid edasi. Nii et selles mõttes ma olen üsna veendunud, et kui me saame selle kenasti jooksma, siis kõik asutused saavad tegelikult sellest võitu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Väga hea, et selle suure töö tulemusena on Eesti lõpuks saanud ühtse õigusraamistiku, mis määrab, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime. Teie ettekandes oli väga tihti kuulda sõnu "kohalik omavalitsus", ja see on õige. Kes siis veel kui mitte omavalitsus koordineerib kohapeal tegevust, on siis kas eriolukord või kriis, vahet ei ole. Aga kohalikele omavalitsustele pannakse seadusega väga konkreetsed ülesanded: vee- ja soojavarustus, teede korrahoid, toidu- ja joogiprobleemide kõrvaldamine ja nii edasi. Need on õiged ja vajalikud asjad. Aga kui riik annab kohustusi, kas ta annab ka väljaõpet, rahastust, et ollakse praktiliselt võimelised oma kohustusi täitma? Olgem ausad, ega neil ju eriti palju täna elu kaitse, hädaolukorra või kriisiolukorra spetsialiste ei ole.

Hea minister! Väga hea, et selle suure töö tulemusena on Eesti lõpuks saanud ühtse õigusraamistiku, mis määrab, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime. Aga teie ettekandes oli väga tihti kuulda sõnu "kohalik omavalitsus" ja see on õige. Kes siis veel kui mitte omavalitsus kohapeal koordineerib tegevust, on eriolukord või kriis, vahet ei ole. Aga kohalikele omavalitsustele pannakse seadusega väga konkreetsed ülesanded. Vee- ja soojavarustus, teede korrahoid, toidu- ja joogiprobleemide (?) kõrvaldamine ja nii edasi. Need on õiged ja vajalikud asjad, aga kui riik annab kohustusi, kas ta annab ka väljaõpet, rahastust, nii et ollakse praktiliselt võimelised oma kohustusi täitma? Sest olgem ausad, ega neil eriti palju ju täna elu kaitse või hädaolukorra või kriisiolukorra spetsialiste ei ole. Kuidas meie omavalitsused sellega hakkama saavad?

Aitäh!

Kuidas meie omavalitsused sellega hakkama saavad?

Hea Vladimir! See on üks põhjus, miks mina teie ees seisan. Mul on olnud au Eesti rahvast teenida sotsiaalministrina, regionaalministrina, siseministrina, justiitsministrina ja nüüd kaitseministrina. Ja olen töötanud ka omavalitsuses. Nende kõikide ülesannete täitmisel on mul üsna selge veendumus ja teadmine, mida omavalitsus peab tegema ja mida ta saab ise valida. Ja siinkohal ma võtaks ette kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja legendaarse paragrahvi selles kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses: § 6, kus on sätestatud omavalitsuse ülesanded. Ja need, mis sa üles lugesid, need on seal kirjas. Nüüd, mis see seadus teeb? See seadus ütleb, et kui on kriis, siis kriisi ajal omavalitsus prioritiseerib esmased ülesanded, mida ta tagab. Ja tal on õigus selle seaduse alusel pigem öelda, et ma neid asju ei tee. Ma näiteks ei lükka teed lahti igal pool, sellepärast et mul on esmane ülesanne tagada evakuatsioon või vesi ja kanalisatsioon. See ongi selle seaduse kõige olulisem muudatus võib-olla omavalitsuste vaatest. Ta annab omavalitsusele võimaluse läbi mängida erinevaid kriisid ja prioritiseerida seda, mis on vajalik. Ja rohkem fookus panna sinna. Nii et see seadus ei loo ühelegi omavalitsusele ühtegi uut ülesannet, juba täna omavalitsusel peavad olema olemas kriisiplaanid ja omavalitsus peab vaatama, kuidas ta oma toimepidevuse tagab. Aga see seadus annab võimaluse teatud asju võib-olla mingil hetkel mitte teha ja prioritiseerida kriiside ajal oma tegevust.

Hea Vladimir! See on üks põhjus, miks mina teie ees seisan. Mul on olnud au Eesti rahvast teenida sotsiaalministrina, regionaalministrina, siseministrina, justiitsministrina ja nüüd kaitseministrina. Olen ka töötanud omavalitsuses. Nende kõikide ülesannete täitmisel on mul üsna selge veendumus ja teadmine, mida omavalitsus peab tegema ja mida ta saab ise valida. Ja siinkohal ma võtaks ette kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja legendaarse paragrahvi selles seaduses, § 6, kus on sätestatud omavalitsuse ülesanded. Need, mis sa üles lugesid, on seal kirjas. Nüüd, mida see seadus[eelnõu] teeb? See ütleb, et kui on kriis, siis kriisi ajal omavalitsus prioritiseerib esmased ülesanded, mida ta tagab. Ja tal on õigus selle seadus[eelnõu] alusel pigem öelda, et ta [teatud] asju ei tee, näiteks ei lükka teed lahti igal pool, sellepärast et esmane ülesanne on tagada evakuatsioon või vesi ja kanalisatsioon. See võib-olla ongi selle seaduse kõige olulisem muudatus omavalitsuste vaatest. Ta annab omavalitsusele võimaluse läbi mängida erinevad kriisid ja prioritiseerida seda, mis on vajalik, ja panna fookus rohkem sinna. Nii et see seadus ei loo ühelegi omavalitsusele ühtegi uut ülesannet, juba täna peab omavalitsusel olema olemas kriisiplaan ja omavalitsus peab vaatama, kuidas ta oma toimepidevuse tagab. Aga see seadus annab võimaluse teatud asju mingil hetkel mitte teha ja prioritiseerida kriiside ajal oma tegevust.

Suur tänu! Mul küsimust ei ole, mul on mõned remargid, esiteks ka kolleeg Irjale. Mul on väga hea meel, et see eelnõu sündis lõpuks ja on jõudnud Riigikogusse. See paneb tsiviilkriisiohje ja riigikaitse kokku, mis teineteist ilmselgelt peavad toetama igas olukorras, olgu tegemist sõjaga või mittesõjalise olukorraga. Teine remark on see: Hanno, sa oled väga tubli, sa olid 5 minutit tagasi otse-eetris ERR-i "Aktuaalses kaameras", aga siin sa ka oled, kahes kohas korraga. Ja kolmas remark on see, et kuivõrd tehti selline kirjanduslik võrdlus Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga" ja kui mahukas see seadus meil siin praegu on, siis meenutaksin, et üks kõige olulisemaid lepinguid maailma ajaloos, mis on NATO Washingtoni leping, selles on ainult 14 artiklit ja see mahub pooleteisele A4-le. Ja sa tead väga hästi. Aga noh, muidugi kõik on väga suhteline.

Suur tänu! Mul küsimust ei ole, mul on mõned remargid. Esiteks kolleeg Irjale. Mul on väga hea meel, et see eelnõu lõpuks sündis ja on jõudnud Riigikogusse. See paneb tsiviilkriisiohje ja riigikaitse kokku, mis peavad teineteist ilmselgelt toetama igas olukorras, olgu tegemist sõjaga või mittesõjalise olukorraga. Teine remark on see. Hanno, sa oled väga tubli! Sa olid 5 minutit tagasi otse-eetris ERR-i "Aktuaalses kaameras", (Naer.) aga sa oled ka siin, kahes kohas korraga. Ja kolmas remark on see, kuivõrd tehti selline kirjanduslik võrdlus Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga" ja [räägiti] sellest, kui mahukas see seadus[eelnõu] meil siin praegu on, et ühes maailma ajaloos kõige olulisemas lepingus, mis on NATO Washingtoni leping, on ainult 14 artiklit ja see mahub pooleteisele A4-le. Ja see peab väga hästi.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh!

Aga noh, muidugi on kõik väga suhteline.

Aitäh! Ma kasutan seda võimalust vastamiseks. Vladimir, kui ma tohin sulle ühe täpsustuse öelda, üks konkreetne asi ka. Tegelikult selle töö käigus – me oleme Päästeametiga ka seda arutanud – on minule teadaolevalt Päästeametisse planeeritud tööle võtta ka kohalikke omavalitsusi juhendavad kriisispetsialistid. Siis tekib selline võrgustik, kust KOV-id saavad küsida nõu ja abi.

Jaa, aitäh! Ma kasutan seda võimalust vastamiseks. Vladimir, kui ma tohin sulle ühe täpsustuse öelda, siiski üks konkreetne asi ka. Tegelikult selle töö käigus, kui me oleme Päästeametiga ka arutanud, minule teadaolevalt Päästeametile igal juhul on planeeritud tööle võtta ka kohalikke omavalitsusi juhendavad kriisispetsialistid. Siis tekib selline võrgustik, kust KOV-id saavad küsida nõu ja abi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa mainisid ka finantskriisi, et Euroopa Liidul on oma mehhanismid aitamiseks ja kui need venivad, siis me selle seadusega saame ise mingeid meetmeid võtta. Ma lihtsalt täpsustuseks [küsin], kas sa mõtlesid Euroopa stabiilsusmehhanismi, kuhu me oleme teinud juba üle 200 miljoni sissemakseid ja millega võtnud kohustusi kuskil 1,5 miljardi eest. Kas see mehhanism sekkub siis, kui majandus- ja finantskriis ohustab tervet euroala? Eesti kriis ei ohusta mingil juhul tervet Euroopa Liitu, nii et tõenäosus midagi saada on väike. Aga kui me ise ikkagi sinna panustame, saan ma õigesti aru, siis sellisel juhul tuleb ikkagi Euroopa stabiilsusmehhanism kaasa ja kuidagi kompenseerib meile tehtud kulutused? Või kuidas on asi mõeldud? Lihtsalt täpsustust paluks.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa mainisid finantskriisi ka, et Euroopa Liidul on omad mehhanismid aitamiseks ja kui need venivad, siis me selle seadusega saame ise mingeid meetmeid võtta. Ma lihtsalt täpsustuseks, et kas sa mõtlesid Euroopa stabiilsusmehhanismi, kuhu me oleme teinud juba üle 200 miljoni sissemakseid ja kohustusi võtnud kuskil 1,5 miljardi eest. Et see mehhanism sekkub siis, kui tõesti see majandus- ja finantskriis ohustab tervet euroala. Eesti kriis ei ohusta mingil juhul tervet Euroopa Liitu. Nii et tõenäosus midagi saada on väike. Aga kui me ise ikkagi panustame, saan ma õieti aru, et sellisel juhul ikkagi Euroopa stabiilsusmehhanism tuleb ka kaasa ja kompenseerib meile kuidagi need tehtud kulutused? Või kuidas asi on mõeldud? Lihtsalt täpsustust paluks.

Aitäh! Täpsustan hea meelega üle. See, millele ma vihjasin ja tähelepanu juhtisin – [vaatan üle], et ma ei eksiks –, on Euroopa Ühtne Kriisilahendusnõukogu, kes peab finantskriisidel silma peal hoidma ja nendesse vajadusel sekkuma. See ei puuduta Euroopa stabiilsusmehhanismi. See puudutab pigem igapäevast toimimist, kui me näeme, et midagi hakkab käest ära minema, ja meil on vaja reageerida. Siis peab olema ka valitsusel võimalik riigisiseselt finantskriise lahendada. See on Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga läbi käidud, mis need tegevused seal siis saavad olla.

Ma täpsustan hea meelega üle. See, millele ma vihjasin ja millele ma tähelepanu juhtisin, on siis, et Euroopas, et ma ei eksiks, Euroopa Ühtne Kriisilahendusnõukogu, kes peab finantskriisidel silma peal hoidma ja vajadusel sekkuma. See ei puuduta Euroopa stabiilsusmehhanismi. See puudutab pigem sellist igapäevast toimimist, kui me näeme, et midagi hakkab käest ära minema, meil on vaja reageerida, siis ka valitsusel peab olema riigisiseselt võimalik finantskriise lahendada. See on Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga läbi käidud, mis need tegevused seal siis saavad olla.

Vladimir Arhipov, teine küsimus.

Aitäh! Jätkame seda diskussiooni omavalitsuste suhtes. Ma olen olnud juba 32 aastat omavalitsuse volikogu liige ja linnapea kümme aastat ja volikogu esimees. Nii et ma neid paragrahve tean väga hästi. Aga minu küsimus oli natuke teistmoodi. Hädaolukorras elutähtsa teenuse osutajad ei ole omavalitsustes. Sa ütlesid väga õigesti, et praegu riik suunab kuskil seal kolme, nelja omavalitsuse peale ühe ametniku, kes kureerib seda asja, ja mingi summa oli seal riigieelarvest eraldatud, 3 miljonit, kui ma ei eksi, kogu selle Eesti omavalitsuste peale. Ma ütlen, et kindlasti seda ei piisa. Seadus, ma tean, ta ei näe ette rahalisi vahendeid omavalitsustele eraldada, aga minu mure ongi selles, et omavalitsused ikkagi jäävad praktiliselt üks ühele. Ma olen sellest juba eelnevalt rääkinud siseministriga, et omavalitsusele peaks selle jaoks eraldama rohkem vahendeid.

Aitäh! Jätkan seda diskussiooni omavalitsuste üle. Ma olen olnud juba 32 aastat omavalitsuse volikogu liige ja linnapea kümme aastat ja ka volikogu esimees, nii et ma neid paragrahve tean väga hästi. Aga minu küsimus oli natuke teistsugune. Hädaolukorras ei ole elutähtsa teenuse osutajad omavalitsustes. Sa ütlesid väga õigesti, et riik suunab kuskil kolme, nelja omavalitsuse peale ühe ametniku, kes kureerib seda asja, ja mingi summa oli riigieelarvest eraldatud – 3 miljonit, kui ma ei eksi – kõigi Eesti omavalitsuste peale. Ma ütlen, et kindlasti sellest ei piisa. Seadus, ma tean, ei näe ette rahalisi vahendeid omavalitsustele eraldada. Minu mure ongi see, et omavalitsused jäävad ikkagi praktiliselt [üksi]. Ma olen juba eelnevalt rääkinud siseministriga sellest, et omavalitsustele peaks selle jaoks eraldama rohkem vahendeid.

Aitäh! Mul ei ole kõiki täpseid numbreid kaasas, aga ma võin sulle mälu järgi kindlasti öelda seda, et kui vaadata omavalitsuste tulubaasi ja vaadata riigieelarve kasvu, siis omavalitsuste eelarved on kasvanud kiiremini kui riigieelarve. See on omavalitsuste oma valikute küsimus ka. Nüüd on omavalitsustele võimalusi juurde antud ka erinevate maksude kehtestamisel. Selles mõttes ma ausalt öelda puht normi vaatest ei näe, kus on see koht, kus omavalitsustele selle seadusega pandaks mingi uus ülesanne. Ma tõesti ei näe seda.

Aitäh! Mul ei ole kõiki täpseid numbreid kaasas, aga ma võin sulle kindlasti mälu järgi öelda seda, et kui vaadata omavalitsuste tulubaasi ja vaadata riigieelarve kasvu, siis omavalitsuste eelarved on kasvanud kiiremini kui riigieelarve. See on omavalitsuste oma valikute küsimus ka. Nüüd on võimalusi juurde antud ka siin erinevate maksude kehtestamisele omavalitsusele. Selles mõttes ma ausalt öelda puht normi vaatest ei näe, kus on see koht, kus omavalitsustele selle seadusega pandaks mingi uus ülesanne. Ma tõesti ei näe seda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tagasi esimesse küsimusse. Püsiva kriisiülesandega asutuse isik – ma leidsin need rakendussätted ilusti üles tänu sinu juhendusele –, sealhulgas kohalikele omavalitsus koostab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava riskianalüüsi ja kriisiplaani 2020. aasta 31. detsembriks. Ja ka need HOLP-id tuleb ikka kindlaks tähtajaks, kui mitte varem, siis selleks tähtajaks tuleb kõik ümber teha, vastavalt nendele riskianalüüsidele ja kriisiplaanidele. See selleks. No ma loodan, et ettevalmistuse käigus tõesti – ma tean, et on palju suheldud, kui suur see valmisolek on, kohalikes omavalitsustes see on ebaühtlane, me teame seda ka – võib-olla need nõuandjad ja kõik abi, mis seal siis kohale jõuab ka riigiasutuste poolt, aitab seda. Aga nad on kindlasti paremaks muutunud, ka kohalikele omavalitsustele HOLP-id tänu nendele kriisidele. Aga küsimus on selles. Ma tahan teada, miks seda varjendite kohustust uutele ehitustele lükati edasi – esialgses variandis oli ta varasem –, arvestades praegust julgeolekupoliitilist olukorda.

Tänan, austatud juhataja! Tagasi esimese küsimuse juurde. Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik – ma leidsin need rakendussätted ilusti üles tänu sinu juhendusele –, sealhulgas kohalik omavalitsus koostab käesolevale seadusele ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava riskianalüüsi ja kriisiplaani 2027. aasta 31. detsembriks. Ja ka need HOLP-id tuleb ikka kindlaks tähtajaks – kui mitte varem, siis selleks tähtajaks – ümber teha vastavalt riskianalüüsidele ja kriisiplaanidele. See selleks. No ma loodan, et ettevalmistuse käigus tõesti – ma tean, et on palju suheldud, kui suur see valmisolek on kohalikes omavalitsustes, eks see on ebaühtlane, me teame seda ka – need nõuandjad ja abi, mida riigiasutused [pakuvad], aitavad selles. Aga nad on kindlasti paremaks muutunud, ka kohalike omavalitsuste HOLP-id, tänu nendele kriisidele. Aga küsimus on see. Ma tahan teada, miks seda varjendite kohustust uutele ehitistele lükati edasi, arvestades praegust julgeolekupoliitilist olukorda. Esialgses variandis oli varasem [aeg].

Kõigepealt, iga normi lugedes on loomulikult tunne, et see on täitsa uus norm. Muidugi see nii ei ole. Kui me vaatame KOV‑ide kriisiplaanide tegemise kohustust, siis tegelikult see tuli viimaste hädaolukorra seaduse muudatustega. See on tegelikult kehtiv nõue, see hakkas kehtima – ma vaatan kohe üle – eelmise aasta oktoobrist ehk peaaegu aasta tagasi. Ja ma olen sellega päri, mis sa ütlesid, et omavalitsustel on võimekus paranenud. Tõepoolest on. Ja ma arvan, et hea on ka see, et tegelikult selle seaduse tulemusel saab KOV teha vaid ühe plaani. Ta teeb ühe kriisiplaani, tal ei pea olema vee ja kanalisatsiooni toimepidevuse plaani, tal ei pea olema ühistranspordi toimepidevuse plaani või midagi muud. Ta teeb ühe plaani. Ta paneb kõik kirja ühte plaani, mis suure tõenäosusega saab olema lühem nii nagu [eelnõu] – 300 paragrahvist jäi alles 178. Aga ütleme niimoodi, et me anname omavalitsustele võimaluse selle seaduse jõustumise järgselt need mõtted korraks läbi käia, kuigi ma tean, et väga paljud omavalitsused on seda teinud. Selles mõttes me ei usu, et sellega võiks omavalitsustel olla probleeme. Mis puudutab varjendeid, siis see oli see koht, kus me pidime lõpuks tegema kompromissvaliku. Hindamine käis, omavalitsustega sai räägitud, Siseministeeriumiga ja Päästeametiga sai korjatud esimene info kokku. No hästi lihtne oleks öelda, et paneme teatud kuupäeva ja olgu olemas, aga ei ole mõtet sisutühja normi kirjutada. Pigem on mõistlik anda natukene õhku juurde ja saada tegelik tulemus kätte selleks ajaks, kui me seda soovime.

Kõigepealt, iga normi lugedes on loomulikult tunne, et see on täitsa uus norm. Muidugi ta nii ei ole. Kui me vaatame KOV‑ide kriisiplaanide tegemise kohustust, siis tegelikult see tuli viimase hädaolukorra seaduse muudatustega ja tegelikult see on kehtiv nõue, see hakkas kehtima … Ma vaatan kohe üle. Eelmise aasta oktoobrist ehk peaaegu aasta tagasi. Ja ma olen sellega päri, mis sa ütlesid, et omavalitsustel on võimekus paranenud. Tõepoolest on. Ja ma arvan, et hea on ka see, et tegelikult selle seaduse tulemusel KOV saab teha ühe plaani. Ta teeb ühe kriisiplaani, tal ei pea olema seal vee ja kanalisatsiooni toimepidevuse plaani, tal ei pea olema seal ühistranspordi toimepidevuse plaani või midagi muud. Ta teeb ühe plaani. Ta paneb kõik ühte plaani kirja, suure tõenäosusega saab see olema lühem nii nagu selle puhul – 300-st paragrahvist jäi alles 178. Aga ütleme niimoodi, et anname omavalitsustele võimaluse selle seaduse jõustumise järgselt need mõtted korraks läbi käia, kuigi ma tean, et väga paljud omavalitsused on seda teinud.. Selles mõttes me ei usu, et sellega võiks omavalitsustel olla probleem. Mis puudutab varjendeid, siis see oli see koht, kus me pidime lõpuks tegema sellise kompromissvaliku. See hindamine käis, omavalitsustega sai räägitud, Siseministeeriumiga ja Päästeametiga korjatud esimene esimene info kokku. No ei ole mõtet ... Hästi lihtne oleks öelda, et paneme selle kuupäeva, olgu olemas. Aga ei ole mõtet nagu sisutühje normi kirjutada, pigem on mõistlik võib-olla natukene õhku juurde ja sellest tulenevalt ka saada tegelik tulemus kätte selleks ajaks, mis me soovime.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, paragrahve on küll [teatud hulk], aga see lai pilt – kõik need institutsioonid ütlevad oma arvamuse, mismoodi see asi käib, ning kriitilised asjad ja kõik need muud värgid – on tõeline labürint. Aga ma olen kuulnud, et te kasutasite Soome kogemust ja Ukraina kogemust. Oskad sa nüüd öelda, kus on ühte või teist kõige rohkem tunda selles suurteoses? Või see jutt, mida meil õiguskomisjonis räägiti, ei vastagi tõele?

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, paragrahve on küll nii palju, aga see lai pilt, kus kõik need institutsioonid ütlevad oma arvamuse, mismoodi see asi käib ja millised on kriitilised asjad ja kõik need muud värgid, on tõeline labürinti. Aga ma olen kuulnud, et te kasutasite seal Soome nii-öelda kogemust ja Ukraina kogemust. Oskad sa nüüd öelda, kus kohapeal on ühte või teist kõige rohkem tunda selle suurteose tegemisel? Või see jutt, mida meil õiguskomisjonis räägiti, ei vastagi tõele?

Ikka vastab! Ikka vastab! Ega inimesed ei tule parlamenti mingit udu ajama. Nende ülesanne on ikkagi rääkida seda, mida me parimatelt oleme õppinud. Ütleme, Ukraina poole pealt on kindlasti kõik sõjaaja tegevus. Aga Soome poole pealt me oleme püüdnud võtta just nimelt kriisiülesannete vaate, selle, kuidas on kriisiülesanded omavalitsustele, elutähtsa teenuse osutajatele ja valitsusasutustele pandud. See on see, mis on Soomes väga pikkade kümnendite jooksul hästi toiminud. See mudel – kui sa tahad seda nii jagada – on pigem selline, et tsiviilkriisi maailm on meie põhjanaabritelt ja sõjaõppetunnid Ukrainast.

Ikka vastab! Ikka vastab! Ega inimesed ei kirjuta või inimesed ei tule parlamenti mingit udu ajama. Selles mõttes et nende ülesanne on ikkagi rääkida seda, kus me parimatelt oleme õppinud. Ja ma arvan, et kui me Soome näite toome … Ütleme, Ukraina poole pealt on kindlasti kõik sõjaaja tegevus. Aga Soome poole pealt me oleme püüdnud võtta siis just nimelt sellise kriisiülesannete vaate, et kuidas kriisiülesanded on omavalitsustele, elutähtsa teenuse osutajatele, valitsusasutustele pandud. See on see, mis on Soomes väga pikkade kümnendite jooksul hästi toiminud. See mudel on, kui sa tahad jagada, siis pigem selline tsiviilkriisi maailm on meie põhjanaabritelt ja sõjaõppetunnid Ukrainast.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te vastasite just Jaak Aabi küsimusele väga mööda. Te võib-olla ei ole kursis, mida te valitsuses otsustasite. Ma siis täpsustan seda küsimust. Jaak Aab küsis varjendite ja varjumiskohtade kohta, et kuidas saab nii olla. See on valitsuse otsus, mis muutis Siseministeeriumi, Päästeameti ja päris mitme erineva ministeeriumi aasta aega või kaks aastat koostöös tehtud ettepanekut, et kõigis uutes hoonetes, kas tööstushoones või korterelamus, peaksid olema varjendid. Ja nüüd muutis valitsus seda selliselt, et kui sa oled tööl tehases, siis sinna tuleb varjend ehitada, aga kui sa kortermaja ehitad, siis seal on kaks aastat rohkem aega. Seletage, miks korterelamu puhul, kuskohas sa ööbid – rünnakud võivad toimuda öösel –, pole kiire varjendi ehitamisega, aga tööstushoone puhul on.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te vastasite just Jaak Aabi küsimusele, aga väga mööda. Te võib-olla ei ole kursis, mida te valitsuses otsustasite. Ma siis täpsustan seda küsimust. Jaak Aab küsis varjendite ja varjumiskohtade kohta, et kuidas saab olla nii. See on valitsuse otsus, see muutis Siseministeeriumi, Päästeameti ja päris mitme erineva ministeeriumi muideks koostöös aasta aega või kaks aastat koostöös tehtud ettepanekut, et kõigis uutes hoonetes, kas on tööstushoone või korterelamu, peaksid olema varjendid. Ja nüüd valitsus muutis selliselt, et kui sa tööl oled tehases, siis sinna tuleb varjend ehitada, aga kui sa kortermaja ehitad, siis seal on kaks aastat rohkem aega. Seletage, miks korterelamus, kuskohas sa ööbid, kui rünnakud võib-olla toimuvad öösel, seal pole kiire varjendi ehitamisega, aga tööstushoones on.

Aitäh! Hea Lauri, sa ise vedasid seda kirglikult ja pikalt. Eks lõppude lõpuks tuleb leida mõistlik tasakaal olemasolevate vahendite ja ootuste juhtimise vahel. Loomulikult me kõik tahaksime, et igal pool oleksid kohe nüüd kõik asjad korras. Ma arvan, et ka Riigikogu liikmetel oleks hea, kui seesama varjend siin Riigikogus oleks korras ülehomme, aga näe, eelarvelisi vahendeid ei ole selleks, et see varjend korda teha. Ma ei tea, kui paljud teist on seal varjendis käinud. Mina olen. Väga ei tasu minna sinna. Nii et lõpuks peab olema kusagil kompromiss, mida sa teed, mis tempoga ja kuidas. See oli see valik. Kui sulle tundub, et selle peaks ümber muutma, siis on loomulikult Riigikogu liikmena sul alati õigus teha muudatusettepanekuid.

Aitäh! Hea Lauri, sa ise vedasid seda kirglikult ja pikalt. Et eks lõppude lõpuks tuleb leida mõistlik tasakaal olemasolevate vahendite ja ootuste juhtimise vahel. Loomulikult me kõik tahaksime, et igal pool oleksid kohe nüüd ja korras kõik asjad. Ma arvan, et ka Riigikogu liikmetel oleks hea, kui seesama varjend siin Riigikogus oleks korras ülehomme, aga näe, eelarvelisi vahendeid ei ole selleks, et see variant siin korda teha. Ma ei tea, kui paljud teist on seal varjendis käinud, mina olen. Väga sinna võib-olla ei tasu minna. Nii et lõpuks peab olema kusagil kompromiss, mida sa teed, mis tempoga ja kuidas. See oli see valik. Kui sulle tundub, et selle peaks ümber muutma, siis loomulikult Riigikogu liikmena on sul alati õigus teha muudatusettepanekuid.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te debatile täpsustuseks, et just komisjon äsja käsitles meile hädaolukorra seaduse muudatust ja komisjon konsensuslikult muudatusettepanekuna kiitis heaks ühtlase kiirema tähtaja kõigile ja see tuleb nüüd saali õige pea. Ja pärast see nagunii ühtlustatakse, see tekst, et kui see sellisena läheb läbi juba siin hädaolukorra seadusega, siis ta läheb automaatselt edasi siia. Ehk siis see probleem, millest te räägite, on käsitlemist leidnud, küll mitte veel suures saalis hääletamise teel, aga komisjon konsensuslikult sellise ettepaneku teeb.

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te debatile täpsustuseks [lisan], et just äsja käsitles komisjon hädaolukorra seaduse muudatust ja komisjon kiitis konsensuslikult heaks muudatusettepanekuna ühtlase kiirema tähtaja kõigile. See tuleb nüüd saali õige pea. Ja pärast seda teksti nagunii ühtlustatakse. Kui see [muudatusettepanek] läheb sellisena juba hädaolukorra seaduse [eelnõusse], siis ta tuleb automaatselt ka siia. Ehk siis see probleem, millest te räägite, on käsitlemist leidnud, küll mitte veel suures saalis hääletamise teel, aga komisjon konsensuslikult sellise ettepaneku teeb.

Aitäh selle täpsustuse eest! Nagu ma ütlesin oma kõnes, jah, lõpuks peavad hädaolukorra seadus ning seesama tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus kokku saama. Ja eks nad siis õigustehniliselt liidetakse siin kenasti kokku ja vaadatakse kõik need tähtajad ka koos üle.

Aitäh selle täpsustuse eest! Aga nagu ma ütlesin oma kõnes, et jah, lõpuks peavad hädaolukorra seadus ja seesama tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus kokku saama. Ja eks nad siis õigustehniliselt liidetakse siin kenasti kokku ja vaadatakse ka kõik need tähtajad koos üle.

Lauri Läänemets, teine küsimus, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti, selle ettepaneku me tegime ja nii nagu Leo Kunnas ütles, komisjon seda ka arvestas. Mind ikka huvitab, miks valitsus tegi erandi. Me räägime uutest hoonetest, varjendite ehitamise kohustus. Kui ma lähen tööle tööstushoonesse, siis seal tuleb kohe varjend teha, aga korterelamule ei tule. Öelge! Mina olen aru saanud, ma mäletan, Kristen Michal peaministrina tegelikult rääkis sellest, et temal on ärimehed, ettevõtjad, kes tahavad raha teenida, ja pole nagu võimalik, et läheb nagu korterelamu kallimaks. Kas see on selle taga või mis selle taga on? Te olete vastanud siiamaani täiesti mööda. Ma kujutan ette, ma tean, et sa jagad enam-vähem teemat, aga seda teemat sa ei jaga. Võib-olla sa valgustad, millised olid valitsuses tegelikult arutelu argumendid, et korterelamus, kuskohas inimene elab, ei ole vaja kiirustada tema turvalisuse tagamisega, aga see koht, kus ta töötab, seal tuleb tempot hoida?

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti, selle ettepaneku me tegime, ja nii nagu Leo Kunnas ütles, komisjon seda ka arvestas. Mind ikka huvitab, miks valitsus tegi erandi. Me räägime varjendite ehitamise kohustusest uute hoonete puhul. Kui ma lähen tööle tööstushoonesse, siis seal tuleb kohe varjend teha, aga korterelamule ei tule. Öelge! Ma mäletan, et Kristen Michal peaministrina tegelikult rääkis, et temal on ärimehed, ettevõtjad, kes tahavad raha teenida, ja pole nagu võimalik, et korterelamu läheb kallimaks. Kas see on selle taga või mis selle taga on? Sa oled vastanud siiamaani täiesti mööda. Ma tean, et sa jagad enam-vähem teemat, aga seda teemat sa ei jaga. Võib-olla sa valgustad, millised olid tegelikult valitsuse arutelu argumendid? Korterelamu puhul, kuskohas inimene elab, ei ole vaja kiirustada tema turvalisuse tagamisega, aga koha puhul, kus ta töötab, tuleb tempot hoida?

No Lauri, ma siiski arvan, et ma jagan seda teemat. Me võime vaielda selle üle, kas kuupäev on siin või seal ja kuidas on see mõju noortele peredele või ettevõtetele, millised on tööstushooned ja mis on siis noorte perede poolt või kelle iganes poolt, näiteks sinu poolt ostetav korter. Aga valitsuse üks aruteluteema oli noored pered. Me seda arutasime, milline on noorte perede jaoks selle mõju korteri hinnale. Noh, eks lõpuks, kui see kohustus tekib, siis loomulikult see ju arvutatakse ehitushinda sisse. See turureegel on väga lihtne. Ja palju ta lõpuks saab olema – need on erinevad hinnangud. Sa mäletad väga hästi, me vaatasime, palju see mõju ruutmeetri hinnale võiks olla. Selles mõttes ma mäletan neid arutelusid väga hästi. Me olime koos, arutasime. Tundus mõistlik panna realistlik tähtaeg, eks ju. Ja sa ütlesid, et ma ei jaga. Õhtu on hiline ja tahaks ju ka öelda midagi su kohta, aga jätan ütlemata peale selle, et ma saan aru, et sinu ajal valitsuses paluti küll ka väikest mõjuanalüüsi, mida sa väga palju ei toonud. Aga no las ta olla, võime pärast eetriväliselt sinuga edasi arutada seda. Aga veel kord, kui on soov mingit tähtaega muuta, ole lahke, te muudatusettepanek.

No, Lauri, ma siiski arvan, et ma jagan seda teemat. Me võime vaielda selle üle, kas kuupäev on siin või seal ja milline on see mõju noortele peredele või ettevõtetele, millised on tööstushooned ja millise korteri ostavad siis noored pered või kes iganes, näiteks sina. Valitsuse üks aruteluteema olid noored pered. Me arutasime seda, milline on noorte perede jaoks selle mõju korteri hinnale. Noh, eks lõpuks, kui see kohustus tekib, see loomulikult arvutatakse ehitushinda sisse. See turureegel on väga lihtne. Ja kui palju ta lõpuks saab olema, need on erinevad hinnangutes. Sa mäletad väga hästi, et me vaatasime, kui palju see mõju ruutmeetri hinnale võiks olla. Ma mäletan neid arutelusid väga hästi. Me olime koos, arutasime ja tundus mõistlik panna realistlik tähtaeg, eks ju. Sa ütlesid, et ma ei jaga. Õhtu on hiline ja tahaks midagi öelda ka sinu kohta, aga jätan selle ütlemata peale selle, et ma saan aru, et sinu ajal paluti valitsuses küll väikest mõjuanalüüsi, mida sa väga ei toonud. Aga no las ta olla, võime sinuga pärast eetriväliselt seda edasi arutada. Aga veel kord, kui on soov mingit tähtaega muuta, ole lahke, tee muudatusettepanek.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle seadusega siis muudetakse 98 seadust. Valitsus on [lubanud] bürokraatia vähendamist. Ma lihtsalt küsin, mitu seadust sellega tühistatakse.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle seadusega siis muudetakse 98 seadust. Valitsus on öelnud, et bürokraatia vähendamine. Ma küsin lihtsalt, mitu seadust sellega tühistatakse.

Ma pean nüüd hakkama kokku lugema, aga kaob ära hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitse seadus ehk kolm suuremahulist seadust kaob ära, üks tuleb asemele. Aga nagu ma ütlesin, norme tervikuna saab olema circa 280 asemel 176 põhitekstina, ülejäänud, rakendussätted muudavad juba olemasolevaid teisi, 98 seadust.

Ma pean nüüd hakkama kokku lugema, aga kaob ära hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus. Ehk kolm suuremahulist seadust kaob ära, üks tuleb asemele. Aga nagu ma ütlesin, norme saab tervikuna põhitekstis olema circa 280 asemel 176, ülejäänud, rakendussätted muudavad teisi 98 seadust.

Suur tänu, härra minister! Ma võin kinnitada, et meie ees esines Hanno Pevkur, kaitseminister. Kes oli AK-s seal eetris, seda ma ei saa kinnitada muidugi, eks seda peab hiljem selgitama. Aga meil oli au, härra minister!

Suur tänu, härra minister! Ma võin kinnitada, et meie ees esines Hanno Pevkur, kaitseminister. Kes oli AK eetris, seda ma ei saa kinnitada muidugi, eks seda peab hiljem selgitama. Aga meil oli au, härra minister!

Telemaagia!

Telemaagia! Aitäh!

Ja nüüd, head kolleegid, on hea võimalus kuulata juhtivkomisjoni seisukohti. Ja sellekohase ettekande teeb riigikaitsekomisjoni liige, hea kolleeg Mati Raidma. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Head kolleegid! Meie ees on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Riigikaitsekomisjon arutas enne esimest lugemist eelnõu oma käesoleva aasta 9. juuni istungil. Osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusloome valdkonnajuht Eda Loo-Suun, õigusosakonna juhataja Kristel Urke, kaitseministri nõunik Mikk Tarros ning Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Samuti oli eelnõu algataja esindajana kohal Riigikantselei õigusosakonna juhataja Kristi Purtsak, kes on arutelu all oleva eelnõu põhiline ettevalmistaja. Väga palju sai ministri poolt räägitud. Võib-olla mõned asjad kordan ikkagi üle, sest kordamine on tarkuse ema. Ja samas ka alguses kinnitan, et kui antud eelnõu on võib-olla keeruline lugeda, siis kui praegu lugeda neid erinevaid kriise reguleerivaid seadusi jutti, siis lõpuks, kui päris aus olla, ei saa üldse aru. Ehk siis igal juhul on samm õiges suunas. Ja nagu öeldud, koondab eelnõu kolme eksisteerivat seadust. Ja eelnõu korrastab põhiseaduses nimetatud erikordadeks, milleks on eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord, valmistumist, juhtimist ja süstematiseerib nende lahendamiseks kohaldatavaid meetmeid. Selgelt suurendab antud eelnõu ühtset riigi kriisideks valmisolekut ja reageerimisselgust. Tekib terviklik õigusruum, ühtne mõisteaparaat ja ühetaoline lahendamise korraldamine. Kasutusele võetakse nii tsiviil- kui riigikaitsekriisi ühendav koondnimetus "kriisiolukord". Koos sellega kaovad näiteks tänased eksisteerivad erikorrad, hädaolukord ja kõrgendatud kaitsevalmidus, mis tulevikus kuuluvad samuti lihtsustatult kriisiolukorraks. Seniseid riigikaitse ülesandeid, ülesandeid hädaolukorras ja elutähtsaid teenuseid hakkab ühendama termin "kriisiülesanne", nii püsiv kui ühekordne. Vajalik samm meie igaühe rolli selguse saavutamiseks kriisiolukordades. Ja nagu öeldud, püsiva kriisiülesandega … isikud ja institutsioonid osalevad ühtses riskianalüüsi ja planeerimisprotsessis ja peavad tagama uue ülesandena selles seadusruumis oma toimepidevuse, mille kriteeriumid on ka lahti kirjutatud. Lõpuks on meie õigusruumis sisustatud mõiste "elanikkonnakaitse", mis on otseselt suunatud meie inimeste kriisides toimetulekule, erinevate ohtude eest kaitsmisele ja abile tagajärgedega toimetulemisel. Suurimad panustajad siin on Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi haldusalad ning kohalikud omavalitsused. Oluline on Päästeameti roll, kelle vastutusalas on elanikkonna koolituse, ohuteavituse, varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni korraldamine ning läbi regionaalsete kriisikomisjonide kohalike omavalitsuste ja ametkondade töö koordineerimine. Täpsustuvad ka meie kohalike omavalitsuste kriisiülesanded. Komisjoni arutelust. Komisjoni arutelus toodi välja, et tegemist on kaua oodatud eelnõuga, mille olulisust riigikaitsele ja täpsemalt laiapindsele riigikaitsele ei ole võimalik üle hinnata. Eelnõu mõju ulatust kirjeldab fakt, mida on siin ka mainitud: muutuvad 98 seadust, kus ühtlustatakse mõisteid ja ühiseid uusi loogikaid kriisi reguleerimises. Vajaliku ja mahuka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga tuleb kindlasti veel palju tööd teha, sest läbi aastate ette valmistatud eelnõul on tekkinud ajalisi kihistusi ja loogikalünkasid, mida tuleb üle käia, lihvida ja harmoniseerida. Samuti esitab tänane sõda Ukrainas üha uusi väljakutseid kriisimaailma regulatsioonidele. Menetluse käigus on oluline vaadata, kas seadus on ka kriisiolukorras toimiv, efektiivne, kiiresti rakendatav ja tagab olukorraga vastavuse. Kindlasti on tegemist väga ajakriitilise protsessiga. Riigi ja ühiskonna kriisikindlus on hetkel sõjalise riigikaitse arengutest vähemalt seadusruumis maha jäänud. Kutsun üles kõiki kolleege eelnõuga tutvuma ja selle menetlusse panustama. Ühtlasi mainin siin, et seaduseelnõu 668 juures on Riigikogu interneti koduleheküljel saadaval kõik abistavad ja kokkuvõtvad lisamaterjalid, millest ka meie kaitseminister rääkis. Riigikogu juhatuse 2012. aasta 9. veebruari otsusega number 30 kinnitatud "Juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks" punkt 2 ütleb, et kui juhtivkomisjoni menetluses oleva eelnõuga kavandatakse põhimõttelisi muudatusi teise komisjoni valdkonda kuuluvas seaduses, küsib juhtivkomisjon teise komisjoni arvamust. Sellest tulenevalt otsustasime seda teha ja küsisime arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt, põhiseaduskomisjonilt, rahanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja õiguskomisjonilt, eelnõus sätestatud teiste komisjonide valdkonnaseaduste muudatuste kohta arvamust käesoleva aasta 9. oktoobriks. Riigikaitsekomisjonis tõstatus ka, et eelnõu on vajalik kooskõlastada Euroopa Keskpangaga, sest seda näevad ette Euroopa Liidu regulatsioonid ja see võtab kooskõlastuskirja saamisest aega vähemalt kuu. Selle aasta 11. juunil saatis riigisekretär Keit Kasemets vastava kooskõlastuskirja Euroopa Keskpangale. Menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 9. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Kuna tegemist on mahuka eelnõuga, kuigi Riigikogu liikmetel oli ka varasemalt, suve jooksul aega sellega tutvuda, siis tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 teeb riigikaitsekomisjon ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamiseks pikem tähtaeg, milleks on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Sellega lõpetaksin. Aitäh!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Head kolleegid! Meie ees on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 9. juuni istungil. Osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusloome valdkonnajuht Eda Loo-Suun, õigusosakonna juhataja Kristel Urke, kaitseministri nõunik Mikk Tarros ning Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Samuti oli eelnõu algataja esindajana kohal Riigikantselei õigusosakonna juhataja Kristi Purtsak, kes on arutelu all oleva eelnõu põhiline ettevalmistaja. Väga palju rääkis minister ära. Võib-olla mõned asjad kordan ikkagi üle, sest kordamine on tarkuse ema. Ja ka alguses kinnitan, et antud eelnõu võib olla küll keeruline lugeda, aga kui praegu lugeda neid erinevaid kriise reguleerivaid seadusi jutti, siis lõpuks, kui päris aus olla, ei saa üldse aru. Ehk siis igal juhul on see samm õiges suunas. Ja nagu öeldud, koondab eelnõu kolme eksisteerivat seadust. Eelnõu korrastab põhiseaduses nimetatud erikordadeks, milleks on eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord, valmistumist ja nende juhtimist ning süstematiseerib nende lahendamiseks kohaldatavaid meetmeid. Antud eelnõu selgelt suurendab riigi ühtset kriisideks valmisolekut ja reageerimisselgust. Tekib terviklik õigusruum, ühtne mõisteaparaat ja ühetaoline lahendamise korraldamine. Kasutusele võetakse nii tsiviil- kui riigikaitsekriisi ühendav koondnimetus "kriisiolukord". Koos sellega kaovad näiteks tänased eksisteerivad erikorrad, hädaolukord ja kõrgendatud kaitsevalmidus, mis tulevikus kuuluvad samuti lihtsustatult kriisiolukorra hulka. Seniseid riigikaitse ülesandeid, ülesandeid hädaolukorras ja elutähtsaid teenuseid hakkab ühendama termin "kriisiülesanne", nii püsiv kui ühekordne. See on vajalik samm meie igaühe rolli selguse saavutamiseks kriisiolukordades. Ja nagu öeldud, püsiva kriisiülesandega isikud ja institutsioonid osalevad ühtses riskianalüüsi ja planeerimisprotsessis ning peavad tagama uue ülesandena selles seadusruumis oma toimepidevuse, mille kriteeriumid on lahti kirjutatud. Lõpuks on meie õigusruumis sisustatud mõiste "elanikkonnakaitse", mis on otseselt suunatud meie inimeste toimetulekule kriisides, erinevate ohtude eest kaitsmisele ja abile tagajärgedega toimetulemisel. Suurimad panustajad siin on Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi haldusalad ning kohalikud omavalitsused. Oluline on Päästeameti roll, kelle vastutusalas on elanikkonna koolituse, ohuteavituse, varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni korraldamine ning regionaalsete kriisikomisjonide kaudu kohalike omavalitsuste ja ametkondade töö koordineerimine. Täpsustuvad ka kohalike omavalitsuste kriisiülesanded. Komisjoni arutelust. Komisjoni arutelus toodi välja, et tegemist on kaua oodatud eelnõuga, mille olulisust riigikaitsele ja täpsemalt laiapindsele riigikaitsele ei ole võimalik üle hinnata. Eelnõu mõju ulatust kirjeldab fakt, mida on siin ka mainitud: muudetakse 98 seadust, ühtlustatakse mõisteid ja [luuakse] ühiseid uusi loogikaid kriisi reguleerimises. Vajaliku ja mahuka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga tuleb kindlasti veel palju tööd teha, sest läbi aastate ette valmistatud eelnõus on tekkinud ajalisi kihistusi ja loogikalünkasid, mis tuleb üle käia, lihvida ja harmoniseerida. Samuti esitab tänane sõda Ukrainas üha uusi väljakutseid maailma kriisiregulatsioonidele. Menetluse käigus on oluline vaadata, kas seadus on ka kriisiolukorras toimiv, efektiivne, kiiresti rakendatav ja olukorrale vastav. Kindlasti on tegemist väga ajakriitilise protsessiga. Riigi ja ühiskonna kriisikindlus on hetkel sõjalise riigikaitse arengust vähemalt seadusruumis maha jäänud. Kutsun üles kõiki kolleege eelnõuga tutvuma ja selle menetlusse panustama. Ühtlasi mainin siin, et seaduseelnõu 668 juures on internetis Riigikogu koduleheküljel saadaval kõik abistavad ja kokkuvõtvad lisamaterjalid, millest ka meie kaitseminister rääkis. Riigikogu juhatuse 2012. aasta 9. veebruari otsusega nr 30 kinnitatud "Juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks" punkt 2 ütleb: "Kui juhtivkomisjoni menetluses oleva eelnõuga kavandatakse põhimõttelise tähtsusega muudatusi teise komisjoni valdkonda kuuluvas seaduses, küsib juhtivkomisjon teise komisjoni arvamust […]." Sellest tulenevalt otsustasime küsida arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt, põhiseaduskomisjonilt, rahanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja õiguskomisjonilt eelnõus sätestatud teiste komisjonide valdkonnaseaduste muudatuste kohta käesoleva aasta 9. oktoobriks. Riigikaitsekomisjonis tõstatus ka [mõte], et eelnõu on vajalik kooskõlastada Euroopa Keskpangaga, sest seda näevad ette Euroopa Liidu regulatsioonid. See võtab kooskõlastuskirja saamisest aega vähemalt kuu. Selle aasta 11. juunil saatis riigisekretär Keit Kasemets vastava kooskõlastuskirja Euroopa Keskpangale. Menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 9. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Kuna tegemist on mahuka eelnõuga, kuigi Riigikogu liikmetel oli ka varasemalt, suve jooksul aega sellega tutvuda, teeb riigikaitsekomisjon, tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamiseks pikem tähtaeg, milleks on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Sellega lõpetaksin. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Sikkut, palun!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus vähemalt. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ilmselt teate, et päästjate väljakutsed ei jaotu aasta jooksul või ööpäeva sees ühtlaselt, samamoodi haiglavoodid ei saa kunagi olla 100% hõivatud, sest haigusele ei saa öelda, et ära tapa inimest täna, vaid tule nädala pärast, siis on meil voodeid. Seega, valmisolek ja kriisimeetmed, millesse me investeerime, ei ole tingimata odavad või sellised, mille puhul me saame näidata kõige väiksemat kulu või mingisugust Exceli optimaalsust. Kaitseministri vastuseks sellele, miks elumajade alla siis varjendeid kiiremas korras rajama ei peaks, ehk uutele elumajadele, millele alles väljastatakse ehitusluba, tõi näiteks noored pered. No minu hinnangul noored pered tahavad ka ellu jääda. Kas teie peate õigeks valitsuse lähenemist või riigikaitsekomisjonis konsensuslikult tehtud otsust, et varjendite rajamise nõue rakenduks ka uutele kortermajadele?

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ilmselt teate, et päästjate väljakutsed ei jaotu aasta jooksul või ööpäeva sees ühtlaselt, samamoodi ei saa haiglavoodid kunagi olla 100% hõivatud, sest haigusele ei saa öelda, et ära tapa inimest täna, vaid tule nädala pärast, siis on meil voodeid. Seega, valmisolek ja kriisimeetmed, millesse me investeerime, ei ole tingimata odavad või sellised, mille puhul me saame näidata kõige väiksemat kulu või mingisugust optimaalsust Exceli [tabelis]. Kaitseministri vastuseks sellele, miks uute elumajade alla, mille kohta alles väljastatakse ehitusluba, varjendeid kiiremas korras rajama ei peaks, tõi näiteks noored pered. No minu hinnangul tahavad ka noored pered ellu jääda. Kas teie peate õigeks valitsuse lähenemist või riigikaitsekomisjonis konsensuslikult tehtud otsust, et varjendite rajamise nõue rakenduks ka uutele kortermajadele?

Jaa, tänan! Selles mõttes oli see küsimus oma vastuse saanud juba eile, kus komisjonis see teema oli arutelul ja olid eksperdid kaasatud komisjoni istungile. Ja komisjon otsustas eelnõu kuupäeva muuta ehk jätta ühiseks kuupäevaks see 2026. aasta. Kindlasti tuleb ta suurde saali, saab jätkata debatti, aga hetkeseis on selline. Ja konsensuslik, tähendab, et ma olin seal.

Tänan. Selles mõttes sai see küsimus oma vastuse juba eile, kui komisjonis oli see teema arutelul. Ka eksperdid olid kaasatud komisjoni istungile. Ja komisjon otsustas eelnõus seda kuupäeva muuta ehk jätta ühiseks [tähtajaks] see kuupäev 2026. aastal. Kindlasti tuleb [ettepanek] suurde saali ja siin saab jätkata debatti, aga hetkeseis on selline. Ja konsensuslik tähendab seda, et ma olin ka seal.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Arvo Alleri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Siin me nüüd siis oleme – see suur paberipatakas, 1600 lehekülge on meil laua peal. Vaevalt, et kõik siin on selle läbi lugenud. Ütlen ausalt, ka mina ei ole seda lugenud tervenisti läbi. Aga mõnel asjal peaks peatuma. Ja ütlen alustuseks ära, et EKRE fraktsioon ei toeta selle seaduseelnõuga edasiliikumist ja me teeme ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja nüüd mõned mõtted selle kohta. Nüüd [saab] kolmest seadusest üks seadus. Praegu kohalikud omavalitsused panevad suure auru [selle alla], et teha ja uuendada Päästeameti juhiste järgi ja heakskiidul oma kohalikku hädaolukorra lahendamise plaani, kriiside lahendamise plaani, mis nüüd volikogudes selle koosseisu ajal peab olema kinnitatud. Nüüd see hädaolukorra seadus läheb prügikasti, kui see uus [eelnõu] vastu võetakse. Selles mõttes on see nagu tühja tuuletallamine, et inimesed teevad tööd töö pärast, aga selle uue seadusega rakenduvad uued asjad. Mis siis veel on? Nüüd tuleb uus termin "kriisiolukord". Kriisiolukorra saab kehtestada Vabariigi Valitsus oma korraldusega, mis tegelikult annab talle piiramatu õiguse inimesi mis iganes olukorras kinni pidada ja rakendada ka erinevaid, ütleme, sunnimeetmed või [teisi] meetmeid, mis inimeste liikumist takistaks. Ja kus siis on Riigikogu roll seal? Kriisiolukorra väljakuulutamisega annab Vabariigi Valitsus välja korralduse, teavitab presidenti ja Riigikogu saab selle ainult heaks kiita. Aga kuskilt ei lugenud ma välja, mis saab siis, kui ta seda heaks ei kiida. Korraldus kehtib, presidenti on teavitatud, aga Riigikogu ei kiida heaks. Minu jaoks tekkis küsimus, mis haldusakt on heakskiitmine. Teine variant, mis on ka praegu olemas, on eriolukord. Vabariigi Valitsus kuulutab välja eriolukorra ja saab sellega edasi toimetada. Eriolukorda saab [kehtestada] piirkondlikult või üleriigiliselt, vastavalt vajadusele. Aga kui sul on korraldusega kriisiolukord välja kuulutatud, siis saad sinna juurde panna sõjalise kriisiolukorra, tsiviilkriisiolukorra ja saad, noh, kuidas ma siis ütlen, inimestelt ära võtta ka vara, kui olukorra lahendamiseks on vaja seda teha. Erakorralise seisukorra otsustab Riigikogu presidendi ettepanekul ja sõjaseisukorra täpselt samamoodi. See on põhiseaduses kirjas ja põhiseaduse alusel Riigikogust mööda minna ei saa. Aga selle kõige väiksema või kõige tavalisema kriisiolukorra kehtestamise otsustab valitsus ja see annab valitsusele veel rohkem võimalusi, et oma võimu näidata ning piirata inimeste liikumist ja inimeste tegemisi. See on lühidalt kokkuvõte sellest, miks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta selle seaduseelnõuga jätkamist ning teeb ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh, hea istungi juhataja! Siin me nüüd oleme siis – see suur paberipatakas, 1600 lehekülge on meil laua peal. Vaevalt seda kõik siin on läbi lugenud. Ütlen ausalt, mina ka ei ole lugenud tervenisti läbi. Aga mõnel asjal peaks seal peatuma. Ja ütlen alustuseks ära, et EKRE fraktsioon ei toeta selle seaduseelnõuga edasiliikumist ja teeme ka ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja siis mõned mõtted selle kohta. Kuna nüüd kolmest seadusest tuleb üks seadus, siis praegu kohalikud omavalitsused panevad suure auruga, teevad ja uuendavad Päästeameti juhiste järgi ja heakskiidul oma kohalikku hädaolukorra plaane, hädaolukorra lahendamise plaane ja kriiside lahendamise plaane, mis nüüd volikogudes selle koosseisu ajal pidid olema kinnitatud. Nüüd see hädaolukorra seadus läheb prügikasti selle uue vastuvõetavaga. Ja selles mõttes on nagu selline tühja tuule tallamine, et inimesed teevad tööd töö pärast, aga selles mõttes nagu selle uue seadusega siis rakenduvad uued asjad. Mis siis veel on? Nüüd tuleb siia uuesti, tähendab, tuleb uus termin, tuleb "kriisiolukord". Ja kriisiolukorra saab kehtestada Vabariigi Valitsus oma korraldusega, mis tegelikult annab talle piiramatu õiguse inimesi mis iganes olukorras kinni pidada ja rakendada ka erinevaid, ütleme siis, sunnimeetmed või meetmeid, mis inimeste liikumist takistaks. Ja kus siis tuleb Riigikogu roll seal? Kriisiolukorra väljakuulutamisega Vabariigi Valitsus annab korralduse välja, teavitab presidenti ja Riigikogu saab selle ainult heaks kiita. Aga kuskilt ma ei lugenud välja, mis siis saab, kui ta heaks ei kiida. Korraldus kehtib, presidenti on teavitatud, aga Riigikogu ei kiida heaks. Minu jaoks tekkis küsimus, mis haldusakt on heakskiitmine. Teine variant, mis on ka praeguses olukorras, on eriolukord. Vabariigi Valitsus kuulutab välja eriolukorra ja saab sellega edasi toimetada. Eriolukorda saad teha piirkondlikult, üleriigiliselt vastavalt vajadusele. Aga kui sul on kriisiolukord välja kuulutatud korraldusega, nii saad sinna juurde panna sõjalise kriisiolukorra, tsiviilkriisiolukorra ja sellega saad sa, noh, kuidas ma siis ütlen, inimestelt võtta ära ka vara, kui on vaja olukorra lahendamiseks seda teha. Erakorraline seisukorra Riigikogu otsustab presidendi ettepanekul ja sõjaseisukord täpselt samamoodi, mis on põhiseaduses kirjas, ja läbi selle põhiseaduse siit Riigikogust mööda minna ei saa. Aga see kõige väiksema või kõige tavalisema kriisiolukorra kehtestamine, seda otsustab valitsus ja see annab valitsusele veel rohkem võimalusi, et oma võimu näidata ja piirata inimeste liikumist ja inimeste tegemisi. See on lühidalt kokku võtta, miks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta selle seaduseelnõuga jätkamast ning teeb ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata.

Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on suur päev Eesti riigikaitse ja julgeoleku ning kriisiohje arengus. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 läbib esimese lugemise. Eeldatavasti selle seaduse vastuvõtmiseni ja terve rea vajalike muudatustega läheb veel aega, kuid julgen öelda, et me lihtsalt enam ei räägi laiapindsest riigikaitsest, vaid me hakkame seda tegema, päriselt üles ehitama. Muidugi sugugi mitte tühja koha pealt, sest paljud tuhanded kutselised töötajad, oma eriala eksperdid ja vabatahtlikud on pikki aastaid teinud rasket tööd selle nimel, et Eesti riigikaitset ja julgeolekut kindlustada. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus annab kõigile panustajatele ühtse seadusliku raami edaspidiseks planeerimiseks, harjutamiseks ja tegutsemiseks, tehes tihedat koostööd nii sõjalise kaitse ja tsiviilvõimete loomiseks kui kriisiohjeks mis tahes hädaolukorra puhul. Eesti riigi ja rahva iseseisvana ja turvalisena püsimise seisukohalt on äärmiselt oluline, et me ühendame mõistlikult ja efektiivselt kõik inim- ja materiaalsed ressursid, mis meil on, ühise eesmärgi nimel. Riigikaitses ja kriisiohjes kaob vähemalt seadusandlikus – loodetavasti ja eeldatavasti ka praktilises mõttes – niinimetatud silotornide efekt. Tõsises ohuolukorras tegutseme koos koordineeritult, plaanipäraselt ja sihikindlalt, tekitades sünergiat ning välistades ressursside raiskamist või hallide vastutusalade tekkimist. Mentaalsuse muutmine selles suunas on mis tahes kriisiohjamise alus. Jah, ministeeriumid ja nende haldusalad, kohalikud omavalitsused ja nii edasi püsivad edaspidigi, neil on oma struktuurid, eelarved ja muu säärane. Kuid selle seaduse mõjul pole enam silotornistatud lähenemist, et pea igaüks tegutseb tõsise kriisi, seda enam sõjaolukorras "oma seaduse" või "oma seaduste" kohaselt, oma eraldiseisvatest ülesannetest lähtudes, ja nii edasi. Enam ei saa olla nii, et puhkeb tõsine kriis või koguni sõda ja iga vastutaja ajab näpuga järge oma seadusest, oma rolli ja oma kohustusi täites. Pealegi pole enam selgeid piire, punaseid jooni sõja ja rahu, õnnetusjuhtumite ja hübriidrünnakute, nagu ka kombatantide ja tsiviilelanikkonna vahel, mõistagi agressorriigi Venemaa seisukohalt. Just eile arutasime riigikaitsekomisjonis hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis peaks muutuma tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse osaks, mis puudutab muu hulgas elanikkonna teavitamist ohuolukorras, varjendeid ja varjumispaiku. Me ju näeme idanaabri halastamatut barbaarsust nii võõraste kui omaenda inimeste vastu. Ukraina korterelamuid rünnatakse öösiti, inimeste kõige magusama une ajal. Peame astuma viivitamatuid samme, millega Päästeamet juba tegeleb, elanikkonnakaitse tugevdamiseks, sest laia riigikaitse eesmärk on mitte lihtsalt territooriumi, vaid eelkõige oma rahva, oma inimeste kaitsmine. Märksõna on meil "kiireloomulisus" nii laiapindse kaitse-eelarve [vahendite] tõstmise, võimete loomise, Nursipalu harjutusvälja rajamise, kaitsetööstuspargi loomise kui muude hädavajalike sammude osas. Kui agressor Putin ütleks, et 10 või 15 aasta jooksul Venemaa ei ründa enam kedagi Euroopas, siis oleks see okei, kuigi seda ei saa ju loomulikult uskuda. Teisalt muidugi pole kindlat alust praeguse seisuga arvata, et agressioon lähimas tulevikus aset leiab. Ebamäärases olukorras peame paratamatult ennast igati kindlustama. Parem karta kui kahetseda, nagu öeldakse. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus võib tunduda esialgu kõigile riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajatele … Palun pikendust kolm minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on suur päev Eesti riigikaitse ja julgeoleku ning kriisiohje arengus. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 läbib esimese lugemise. Selle seaduse vastuvõtmiseni eeldatavasti terve rea vajalike muudatustega läheb veel aega, kuid julgen öelda, et me lihtsalt enam ei räägi laiapindsest riigikaitsest, vaid me hakkame seda tegema, päriselt üles ehitama. Muidugi sugugi mitte tühja koha pealt, sest paljud tuhanded kutselised töötajad, oma eriala eksperdid ja vabatahtlikud on pikki aastaid teinud rasket tööd selle nimel, Eesti riigikaitse ja julgeoleku kindlustamiseks. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus annab samas kõigile panustajatele ühtse seadusliku raami edaspidiseks planeerimiseks, harjutamiseks ja tegutsemiseks, tihedat koostööd tehes nii sõjalise kaitse ja tsiviilvõimete loomiseks kui kriisiohjeks mis tahes hädaolukorra puhul. Esiteks, Eesti riigi ja rahva iseseisvana ja turvalisena püsimise seisukohalt on äärmiselt oluline, et me ühendame mõistlikult ja efektiivselt kõik inim- ja materiaalsed ressursid, mis meil on, ühise eesmärgi nimel. Riigikaitses ja kriisiohjes kaob vähemalt seadusandlikus, kuid loodetavasti ja eeldatavasti ka praktilises mõttes niinimetatud silotornide efekt. Tõsises ohuolukorras tegutseme koos koordineeritult, plaanipäraselt ja sihikindlalt, tekitades sünergiat ning välistades ressursside raiskamist või hallide vastutusalade tekkimist. Mentaalsuse muutumine selles suunas on mis tahes kriisiohjamise alus. Jah, ministeeriumid ja nende haldusalad, kohalikud omavalitsused ja nii edasi püsivad edaspidigi, neil on oma struktuurid ja eelarved ja muu säärane. Kuid selle seaduse mõjul pole enam silotornistatud lähenemist, et pea igaüks tegutseb tõsise kriisi, seda enam sõjaolukorras "oma seaduse" või "seaduste" kohaselt, oma eraldiseisvatest ülesannetest lähtudes, ja nii edasi ja nii edasi. Enam ei saa olla nii, et puhkeb tõsine kriis, koguni sõda, ja iga vastutaja ajab näpuga järge oma seadust, oma rolli ja oma kohustusi täites. Pealegi selgeid piire, punaseid jooni enam pole sõja ja rahu, õnnetusjuhtumite ja hübriidrünnakute, nagu ka kombatantide ja tsiviilelanikkonna vahel, mõistagi agressorriigi Venemaa seisukohalt. Just eile arutasime riigikaitsekomisjonis hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, mis peaks muutuma tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse osaks, mis puudutab muu hulgas elanikkonna teavitamist ohuolukorras, varjendeid, varjumispaiku. Me ju näeme idanaabri halastamatut barbaarsust nii võõraste kui omaenda inimeste vastu. Ukraina korterelamuid rünnatakse öösiti, inimeste kõige magusama une ajal. Peame astuma viivitamatuid samme, millega Päästeamet juba tegeleb, elanikkonnakaitse tugevdamiseks, sest laia riigikaitse eesmärk on mitte lihtsalt territooriumi, vaid eelkõige oma rahva, oma inimeste kaitsmine. Märksõna on meil "kiireloomulisus" nii laiapindse kaitse-eelarve tõstmise ja võimete loomise, Nursipalu harjutusvälja rajamise, kaitsetööstuspargi loomise kui muude hädavajalike sammude osas. Kui agressor Putin ütleks, et 10 või 15 aasta jooksul Venemaa ei ründa enam kedagi Euroopas, siis oleks okei, kuigi seda ei saa ju loomulikult uskuda. Teisalt muidugi pole kindlat alust praeguse seisuga arvata, et agressioon leiab aset lähimas tulevikus. Ebamäärases olukorras peame paratamatult ennast igati kindlustama, parem karta kui kahetseda, nagu öeldakse. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus tundub esialgu kõigile riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajatele … Palun pikendust kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… ja vastutajatele, kelle ülesandeks on Eestit kaitsta alates sõjalisest agressioonist loomataudini ja mis tahes epideemiani välja, omamoodi võõras. Kuid olen veendunud, et ühtse kriisiohje ja riigikaitse raamistiku väärtust hakatakse peagi hindama kõigepealt ühiste õppuste ning seejärel või paralleelselt muude kogemuste najal. Me püüame koos oma liitlastega kõige tõsisemat kriisi ehk sõda Venemaaga ära hoida ja loodame, et see õnnestub, kuid isegi siis pole muud tõsised katsumused välistatud, olgu need mittesihilikud õnnetused või hübriidrünnakud. See seadus paneb kenasti paika riigi, kohaliku omavalitsuse tasandi, erasektori ning elanike vastutuse ja ülesanded. Kõigil on oma roll täita. Inimesed, kes kuidagi ise hakkama ei saa, peavad saama abi. Need, kes on võimelised ise hakkama saama, peavad võimalusel teisi abistama. Nii lihtne see ongi. Me paneme paika üldise raami, kuidas Eesti riik toimib mis tahes tõsises kriisis ja tuleb sellest piltlikult öeldes peaministrist tädi Maalini välja. Kuid viimase detailini ei saa ükski seaduse regulatsioon jõuda. Mis toimib, on inimeste hakkamasaamine ning tahe võimalusel teisi abistada, ka võõraid. Kokkuvõtteks, tsiviilkriiside ja riigikaitse seadus on väga vajalik ja omajagu julge samm laia riigikaitse juurutamiseks ja tugevdamiseks. Alguses oli nii, et peaaegu kõigil oli selge niivõrd-kuivõrd, mida nad peavad ise tegema riigikaitseks ja kriisiohjeks, mitte see, kuidas seda teha koos, rääkimata sellest, et seda peabki tingimata tegema koos, teineteist toetades. Ühendades selle seaduse alusel Eesti jõustruktuurid, kogu valitsuse, kohalikud omavalitsused ning erasektori, kuid ka vabatahtlikud ja kogu rahva potentsiaali, me tagame endale parima võimaliku kaitse ja julgeoleku mis tahes ohu vastu. Palun seda seaduseelnõu toetada! Kuulasin väga tähelepanelikult ka eelmist kõnet siit puldist ja mul on väga kahju, et too erakond annab endast parima Eesti riigikaitse mittetugevdamise nimel. Aitäh!

… ja vastutajatele, kelle ülesandeks on Eestit kaitsta alates sõjalisest agressioonist loomataudini ja mis tahes epideemiani välja, omamoodi võõras võib-olla. Kuid olen veendunud, et ühtse kriisiohje ja riigikaitse raamistiku väärtust hakatakse peagi hindama kõigepealt ühiste õppuste ning seejärel või paralleelselt muude kogemuste najal. Me püüame koos oma liitlastega kõige tõsisemat kriisi ehk sõda Venemaaga ära hoida ja loodame, et see lõpuks õnnestub, kuid isegi siis pole muud tõsised katsumused välistatud, olgu need mittesihilikud õnnetused või hübriidrünnakud. See seadus paneb kenasti paika riigi kohaliku omavalitsuse tasandi erasektori ja elanike vastutuse ülesandeid. Kõigil on oma roll täita. Inimesed, kes kuidagi ise hakkama ei saa, peavad saama abi. Need, kes on võimelised ise hakkama saama, peavad võimalusel teisi abistama. Nii lihtne see ongi. Me paneme paika üldse üldise raami, kuidas Eesti riik toimib mis tahes tõsises kriisis ja tuleb sellest välja piltlikult öeldes peaministrist tädi Maalini välja. Kuid viimase detailini ei saa ükski seaduse regulatsioon jõuda. Mis toimib, on inimeste hakkamasaamine ning tahe võimalusel teisi abistada, ka võõraid. Kokkuvõttes. Tsiviilkriiside ja riigikaitse seadus on väga vajalik ja omajagu julge samm laia riigikaitse juurutamiseks ja tugevdamiseks. Alguses oli nii, et peaaegu kõigil oli selge niivõrd, kuivõrd, mida nad peavad ise tegema riigikaitseks ja kriisiohjeks, mitte see, kuidas seda teha koos, rääkimata sellest, et seda peabki tingimata koos tegema, teineteist toetades, ühendades selle seaduse alusel Eesti jõustruktuuride, kogu valitsuse ja kohalike omavalitsuste ning erasektori, kuid ka vabatahtlike ja kogu rahva potentsiaali. Me tagame endale parima võimaliku kaitse ja julgeoleku mis tahes ohu vastu. Palun selle seaduseelnõu toetada! Kuulasin väga tähelepanelikult ka eelmist kõnet siit puldist ja mul on väga kahju, et too erakond annab endast parima Eesti riigikaitse mittetugevdamise nimel. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mihkel Leesi.

Austet juhataja! Head kolleegid! Viimaste aastate, kuude, aga võiks öelda ka päevade kogemus, kui mõelda näiteks drooniintsidendi peale Poolas, on näidanud seda, kui kiiresti võib tavaelu muutuda ja kui oluline on see, et riik suudaks kriisides selgelt ja ühtselt tegutseda. Ma arvan, et täna ette kantud eelnõu on pikisilmi oodatud. Ta loob riigi kriisivalmidusse olulisi ja väga kaua oodatud muudatusi. Kõigepealt see, et uus seadus tõepoolest loob ühtse raamistiku kriisideks valmistumiseks ja nende lahendamiseks. Kui seni olid reeglid laiali kolmes erinevas seaduses, erinevate juhtimisstruktuuride vahel, siis nüüd tekib tervikpilt ja selge juhtimisahel. [Teiseks] see, et seniste riigikaitse ja hädaolukorra ülesannete asemel tulevad kriisiülesanded, mis on samuti suur samm selguse suunas. See tähendab, et iga asutus, iga elutähtsa teenuse osutaja, iga omavalitsus teab juba rahuajal, mis on nende roll. Ja selgus ülesannetes tähendab omakorda, et kriisi ajal ei raiska keegi enam aega tühjadele vaidlustele, vaid tegutsetakse kohe. Kolmandaks, endise Tartu abilinnapeana on minu jaoks väga oluline muudatus see, et kohalike omavalitsuste roll muutub selgelt konkreetsemaks ja realistlikumaks. Praegu on ootused omavalitsustele kriisis tegutsemiseks liialt laialivalguvad. See omakorda tähendab, et erinevad omavalitsused Eestis on end kriisideks ette valmistanud väga erineval tasemel. Ja kui nüüd saavad omavalitsuste ülesanded selgelt määratletud, siis võib eeldada, et erinevates omavalitsustes kriisivalmiduse tase ühtlustub. Ja ma arvan, et omavalitsuste jaoks on tähtis ka see teadmine, et riik hüvitab omavalitsustele kulud, mis tekivad kriisiülesannete tavapärasest suuremas mahus täitmises. Ja neljandaks, eks mõnevõrra kurioosne on ju seegi olukord, et me räägime elanikkonnakaitsest sedavõrd palju, aga seda ei ole praegu üheski õigusaktis seadustatud ega sisustatud. Esimest korda Eesti ajaloos saab elanikkonnakaitse selge õigusliku raamistiku, mis tähendab, et ohuteavitused, evakuatsioonid, varjumine, esmaabi ja psühholoogiline abi ei ole enam hajutatud vastutusega tegevused, vaid selgelt riiklikult korraldatud ja koordineeritud süsteemis. Viimaks, oluline on märkida, et uues seaduses on põhiõiguste piirangud läbi mõeldud ja süsteemseks seatud, mis omakorda tähendab, et inimesed teavad ette, millistel tingimustel võib riik piirata liikumisvabadust ja meediat ning kasutada eraomandit. Piirangud on selgelt seotud kriisi raskusastmega ja nendega kaasnevad ka kaitsegarantiid. Selline selge eelteadmine omakorda võiks suurendada usaldust riigi ja kodanike vahel. Nii et kokkuvõtvalt ei loo see seadus ainult ühte uut regulatsiooni, vaid ta loob tervikliku selge süsteemi, kus igal asutusel ja igal kogukonnal on oma roll. See tähendab paremat valmisolekut, kiiremat reageerimist ja tugevamat kaitset nii tsiviil- kui riigikaitsekriisides. Nii et Reformierakonna fraktsioon loodab küll, et seda eelnõu Riigikogus menetletakse põhjalikult, aga siiski võimalikult kiiresti. Aitäh!

Austet juhataja! Head kolleegid! Viimaste aastate, kuude, aga võiks öelda ka päevade kogemus, kui mõelda näiteks drooniintsidendi peale Poolas, on näidanud seda, kui kiiresti võib tavaelu muutuda ja kui oluline on see, et riik suudaks kriisides selgelt ja ühtselt tegutseda. Ma arvan, et täna ette kantud eelnõu on pikisilmi oodatud. Ta loob riigi kriisivalmidusse olulisi ja väga kaua oodatud muutusi. Kõigepealt see, et uus seadus tõepoolest loob ühtse raamistiku kriisideks valmistumiseks ja nende lahendamiseks. Kui seni olid reeglid laiali kolmes erinevas seaduses, erinevates juhtimisstruktuurides, siis nüüd tekib tervikpilt ja selge juhtimisahel. See, et seniste riigikaitse ja hädaolukorra ülesannete tasemel tulevad kriisiülesanded, on samuti suur samm selguse suunas. See tähendab, et iga asutus, iga elutähtsa teenuse osutaja, iga omavalitsus teab juba rahuajal, mis on nende roll. Ja selgus ülesannetes tähendab omakorda, et kriisi ajal ei raiska keegi enam aega tühjadele vaidlustele, tegutsetakse kohe. Kolmandaks, endise Tartu abilinnapeana minu jaoks väga oluline muutus on see, et kohalike omavalitsuste roll muutub selgelt konkreetsemaks ja realistlikumaks. Praegu on ootused omavalitsustele kriisis tegutsemiseks olnud liialt laialivalguvad. See omakorda tähendab, et erinevad omavalitsused Eestis on kriisideks ette valmistanud väga erineval tasemel. Ja kui nüüd saavad omavalitsuste ülesanded selgelt määratletud, siis võib eeldada, et erinevates omavalitsustes kriisivalmiduse tase ühtlustub. Ja ma arvan, et omavalitsuste jaoks on tähtis ka see teadmine, et riik hüvitab omavalitsustele kulud, mis tekivad kriisiülesannete tavapärasest suuremas mahus täitmises. Ja neljandaks, eks mõnevõrra kurioosne on ju seegi olukord, kus me räägime elanikkonnakaitsest sedavõrd palju, aga seda ei ole praegu üheski õigusaktis seadustatud ega sisustatud. Nii et esimest korda Eesti ajaloos saab elanikkonnakaitse selge õigusliku raamistiku, mis tähendab, et ohuteavitused, evakuatsioonid, varjumine, esmaabi ja psühholoogiline abi ei ole enam hajutatud vastutusega tegevused, vaid selgelt riiklikult korraldatud ja koordineeritud süsteem. Viimaks, oluline on märkida, et uues seaduses on põhiõiguste piirangud läbi mõeldud, süsteemseks seatud, mis omakorda tähendab, et inimesed teavad ette, millistel tingimustel riik võib piirata liikumisvabadust, meediat, kasutada eraomandit. Piirangud on selgelt seotud kriisi raskusastmega ja nendega kaasnevad ka kaitsegarantiid. See omakorda, selline selge teadmine, eelteadmine võiks suurendada ka usaldust riigi ja kodanike vahel. Nii et kokkuvõtvalt see seadus ei loo ainult ühte uut regulatsiooni. Ta loob tervikliku selge süsteemi, kus igal asutusel ja igal kogukonnal oma roll. Ta tähendab paremat valmisolekut, kiiremat reageerimist ja tugevamat kaitset nii tsiviil- kui riigikaitselistes kriisides. Nii et Reformierakonna fraktsiooni nimel ma loodan küll, et seda eelnõu Riigikogus menetletakse küll põhjalikult, aga siiski võimalikult suure kiirusega. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Me arutame täna seadust, mis puudutab meid kõiki. Seadus, mis on sündinud kriisiõiguse revisjoni tulemusena ja ühendab kolme seni eraldi kehtinud seaduse üheks tervikuks. See tähendab, et Eesti saab lõpuks ühtse õigusraamistiku, mis määrab ära, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime, olgu tegemist loodusõnnetuse, sõjalise ohu või muu ulatusliku kriisiga. On selge, et maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks ja ettenägematuks. Me ei saa lubada endale killustunud süsteemi, kus eri ametkonnad lähtuvad erinevatest seadustest ja mõistetest. Seepärast on väga vajalik, et tekiks üks terviklik raamistik, kus kõigil osapooltel – riigil, omavalitsustel, ettevõtetel ja elanikel – on selge arusaam oma rollidest. Samas peame oleme ausad, sellise mahuka eelnõuga kaasneb ka mitmeid küsimusi ja muresid. Esiteks, kohalikele omavalitsustele pannakse selle seadusega väga konkreetsed ülesanded: tagada vee- ja soojusvarustus, teede korrashoid, evakuatsioon, toidu ja joogivee korraldamine. Need on õiged ja vajalikud ülesanded. Aga kas omavalitsustel on selleks tegelikult ressursse ja pädevust? Kui riik annab kohustusi, peab ta andma ka rahalised ja praktilised võimalused nende täitmiseks. Teiseks, seadus seob püsivalt kriisiülesannete järgselt laiema ringi ettevõtteid ja asutusi. Jaa, kriisides on vajalik, et ka erasektor oleks valmis panustama. Kuid me ei tohi unustada, et iga lisakohustus tähendab ettevõtjatele kulusid, mida lõpuks kannavad kliendid ja tarbijad. Küsimus on, kas need kohustused on alati proportsionaalsed ja hästi läbi mõeldud. Kolmandaks, seadus annab valitsusele kriisiolukorras ulatuslikud õigused piirata põhiõigusi ja -vabadusi. Me kõik mõistame, et kriisi ajal on teatud piirangud vältimatud, kuid peame tagama, et need oleksid ajaliselt ja sisuliselt piiratud, mitte ei looks olukorda, kus kriisi ettekäändel hakatakse ülemäära sekkuma inimeste õigustesse. Ja lõpuks, eelnõu analüüs ja praktilised mõjud vajavad veel täpsustamist. Kui palju maksab ettevõtetele ja omavalitsustele uute nõuete täitmine? Kui valmis on meie süsteem tegelikult? Vastused neile küsimustele ei tohi jääda ebaselgeks ja tuleb pidada edasist diskussiooni. Head kuulajad! See seadus on vajalik, sest meie julgeolek ja kriisivalmidus peavad olema ühtsel ja selgel alusel. Aga samavõrd vajalik on, et see seadus oleks realistlik, jõukohane ja õiglane. Turvalisus ei sünni ainult paberil, see sünnib siis, kui riik, omavalitsused, ettevõtted ja inimesed saavad oma rollidest aru ja neil on ka tegelikult võimalused neid täita. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Me arutame täna seadust, mis puudutab meid kõiki. Seadust, mis on sündinud kriisiõiguse revisjoni tulemusena. Seadust, mis ühendab kolme seni eraldi kehtinud seaduse üheks tervikuks. See tähendab, et Eesti saab lõpuks ühtse õigusraamistiku, mis määrab ära, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime, olgu tegemist loodusõnnetuse, sõjalise ohu või muu ulatusliku kriisiga. On selge, et maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks ja ettenägematuks. Me ei saa lubada endale killustunud süsteemi, kus eri ametkonnad lähtuvad erinevatest seadustest ja mõistetest. Seepärast on väga vajalik, et tekiks üks terviklik raamistik, kus kõigil osapooltel – riigil, omavalitsustel, ettevõtetel ja elanikel – on selge arusaam oma rollidest. Samas peame oleme ausad, sellise mahuka eelnõuga kaasneb ka mitmeid küsimusi ja muresid. Esiteks, kohalikele omavalitsustele pannakse selle seadusega väga konkreetsed ülesanded: tagada vee- ja soojusvarustus, teede korrashoid, evakuatsioon, toidu ja joogivee korraldamine. Need on õiged ja vajalikud ülesanded. Aga kas omavalitsustel on selleks tegelikult ressursse ja pädevust? Kui riik annab kohustusi, peab ta andma ka rahalised ja praktilised võimalused nende täitmiseks. Teiseks, seadus seob püsivalt kriisiülesannetega laiema ringi ettevõtteid ja asutusi. Jaa, kriisides on vajalik, et ka erasektor oleks valmis panustama. Kuid me ei tohi unustada, et iga lisakohustus tähendab ettevõtjatele kulusid, mida lõpuks kannavad kliendid ja tarbijad. Küsimus on, kas need kohustused on alati proportsionaalsed ja hästi läbi mõeldud. Kolmandaks, seadus annab valitsusele kriisiolukorras ulatuslikud õigused piirata põhiõigusi ja -vabadusi. Me kõik mõistame, et kriisi ajal on teatud piirangud vältimatud, kuid peame tagama, et need oleksid ajaliselt ja sisuliselt piiratud, mitte ei looks olukorda, kus kriisi ettekäändel hakatakse ülemäära sekkuma inimeste õigustesse. Ja lõpuks, eelnõu analüüs ja praktiline mõju vajavad veel täpsustamist. Kui palju maksab ettevõtetele ja omavalitsustele uute nõuete täitmine? Kui valmis on see süsteem tegelikult? Vastused neile küsimustele ei tohi jääda ebaselgeks. Tuleb pidada edasist diskussiooni. Head kuulajad! See seadus on vajalik, sest meie julgeolek ja kriisivalmidus peavad olema ühtsetel ja selgetel alustel. Samavõrd vajalik on see, et seadus[eelnõu] oleks realistlik, jõukohane ja õiglane. Turvalisus ei sünni ainult paberil, see sünnib siis, kui riik, omavalitsused, ettevõtted ja inimesed saavad oma rollidest aru ja neil on ka tegelikult võimalus neid täita. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peale saalikutsungit me selle hääletuse teemegi.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 668 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 668 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.