Arupärimine Hiina luure ligipääsu kohta Eesti elanike andmetele rakenduste ja tehnoloogia kaudu (nr 718)

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi ja Aleksei Jevgrafovi käesoleva aasta 12. veebruaril esitatud arupärimine Hiina luure ligipääsu kohta Eesti elanike andmetele rakenduste ja tehnoloogia kaudu. Ja palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Käesoleva aasta 12. veebruaril esitasime lugupeetud justiits‑ ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale arupärimise. Ja tõesti, see puudutab Hiina luure ligipääsu Eesti elanike andmetele rakenduste ja tehnoloogia kaudu. See arupärimine oli ajendatud Riigi Infosüsteemi Ameti küber[turvalisuse] aastaraamatust, kus olid esile toodud ohud, see puudutas ka Hiina luuretegevust, samuti Hiina tehnoloogiat ja sotsiaalmeediat. Selles [aastaraamatus] on öeldud, et Hiina päritolu rakendused ja seadmed, näiteks TikTok ja BYD elektriautod, võivad kujutada ohtu Eesti elanike privaatsusele ja riigi küberturvalisusele. Sellest lähtuvalt me esitasime lugupeetud ministrile viis küsimust. Tegelikult tahaksimegi teada, kas tõesti on meil selline olukord, kus vaatamata sellele, et me kasutame Hiina tehnoloogiat ja seadmeid, oleme me pidevalt ohu all, või siis ikkagi Eesti suudab ennast kaitsta nendes küsimustes. Kui turvaliselt peaks Eesti inimene ikkagi ennast tundma praeguses olukorras? Või me peaksime äkki Hiina tehnoloogiast ja seadmetest üldse keelduma? Nii et loodame konstruktiivset debatti ja püüame mingit selgust saada, milline olukord tegelikult on. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Suur tänu selle arupärimise eest! Nimetatud küsimusele on tõepoolest tähelepanu juhtinud oma viimatistes aastaraamatutes mitu riigiasutust. Ma usun, et kõik need inimesed, kes on ettevalmistavat tööd teinud, on väga rahul sellega, et Riigikogu saalis sellel teemal ka detailsem arutelu toimub. Nii et ma väga tänan arupärimise esitajaid. Vastan küsimustele järjest. Esimene küsimus: "Milliseid meetmeid on riigis rakendatud, et vähendada Hiina tehnoloogia ja rakenduste kaudu toimuvat Eesti elanike andmete kogumist?" Kõigepealt, ma pean selle küsimuse kohta ütlema, et ma ei saaks päris niimoodi väita, et kui meil on Hiina tehnoloogia või rakendus, siis selle kaudu alati toimub Eesti elanike andmete kogumine. Seda saaks ühemõtteliselt väita siiski pärast vastavat uurimist ja kohtuotsust. Üldiselt, nii nagu te oma sissejuhatavas osas välja tõite, Eesti on ju tegelikult väike riik, me oleme avatud turu põhimõttel tegutsenud ja paljudel Eesti inimestel on kodus erinevaid seadmeid, mis on toodetud eri riikides. Nii et tehnoloogia areng, mis on toonud Eesti elanike kasutusse seadmed, mis koguvad moel või teisel inimestega seotud andmeid, olgu need kas või nutikellad, on selline, et mõned seadmed tõesti suudavad tarkvara kaudu tõenäoliselt ka laiemalt andmeid vahetada. Euroopa Liidus tervikuna ja Eestis konkreetselt on andmekaitse üldmääruse ja andmekaitse seaduste järgi ikkagi ära reguleeritud, et isikuandmete töötlemine ja andmete vaba liikumine peab toimuma ainult niimoodi, et isikuandmete kogumisest ja selle kogumise eesmärgist tuleb inimest teavitada. Samal ajal me teame, et mõned ebademokraatlikud riigid seda põhimõtet ei järgi. Nad ei ole oma ettevõtete seadmetesse sellist teavitust korrektselt pannud. Ja on ka teada, et riiklike huvide raames võib tõesti toimuda selline teabe kogumine. Eesti on korduvalt pöördunud Euroopa Liidu poole, et ühtlaselt kehtestada vastavad impordi- või müügikeelud, kus need on põhjendatud, just selliste seadmete suhtes, mis on toodetud kaudse eesmärgiga omandada, koguda ja analüüsida Eesti kodanike, aga ka teiste Euroopa Liidu kodanike tegevuse andmeid. Mõnikord on võimalik koguda teavet ka näiteks meelsuse kohta. Õiguslik raam on Eestis vaatamata sellele siiski üsna põhjalik. 2022. aastast on meil elektroonilise side seaduses nõue, et sideteenuse osutaja peab sidevõrkudes kasutatava riist- ja tarkvara jaoks saama nõusoleku Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt. Teine ja võib-olla kõige olulisem säte on see, et küberturvalisuse seaduse § 6 sätestab paljudele avaliku sektori asutustele ja kriitilistes valdkondades tegutsevatele ettevõtjatele tervikliku kaitse põhimõtte järgimise kohustuse. See tähendab seda, et iga asutus ja iga ettevõte peab ise tegema kindlaks võimalikud ohud oma võrgu- ja infosüsteemile ning rakendama süsteemi kaitseks kohaseid korralduslikke ja tehnilisi abinõusid. Muu hulgas tuleb vältida ebaseaduslikku andmekorjet kasutavaid seadmeid või selle võimaldamist. Lisaks on meil olemas küberturvalisuse seadus. Seal on toodud terve rida kohustusi ja nende kohustuste täitmiseks on välja töötatud Eesti infoturbestandard. See infoturbestandard näeb asutustele ja ettevõtjatele ette kohustuse hinnata nii riist- kui ka tarkvara tarneahela riske. See tähendab seda, et tuleb jälgida, kust mida ostetakse ja kas eri etappides, kus konkreetne seade on toodetud, on kõik olulised riskid maandatud. Ja loomulikult, need tarneahela riskid võivad olla seotud Hiina tehnoloogia, seadmete ja rakenduste kasutamisega. Kokku võttes saab öelda seda, et meil on avalikus sektoris ja ettevõtjate jaoks olemas andmete kaitse regulatsioon. Aga küsimus on ju pigem selles, kui efektiivselt me suudame olemasolevaid nõudeid rakendada. Hea uudis on see, et kuigi me kõik oleme siin mures, on Eesti küberturvalisuse poolest nii avalikus kui ka erasektoris siiski üks edukamaid riike maailmas. Nii et meil on palju asju läinud õigesti ja hästi. Siiski tasub nimetada, et eraisikust tarbija puhul, kes peaks ise hindama riske ja ise ennast kaitsma kahjuliku tegevuse eest, mis võib olla seotud ebasõbralikes riikides toodetud tehnoloogiliste seadmetega, nende ostmisega või nende turvamata jätmisega, on see riigi vaates keerulisem. Me oleme lahendanud seda teavituskampaaniate kaudu. Justiits- ja Digiministeerium on teinud ka ettepanekuid Haridus- ja Teadusministeeriumile. Minu hinnangul tõesti peaks olema algklassides, umbes 3. või 4. klassis, terve aastane kursus selle kohta, kuidas tulla toime selles tehnoloogiamaailmas, kus me elame, et juba lapsed saaksid aru, kus võimalikud riskid on, kuidas neid riske vältida, kuidas ohutult käituda, kuidas oma vaimset tervist hoida ning kuidas vältida tehnoloogia hoolimatut kasutamist ja tõsta üldist ohuteadlikkust. Me ei oleks sellise õppekavaga sugugi esimesed maailmas. Nii nagu üldiselt on tavaks, et me peamistest ohtudest noortele räägime, võiks see olla koht, kus me saame teadlikkust parandada. Teine küsimus: "Kas valitsus kaalub sarnaselt teiste lääneriikidega meetmeid, sealhulgas TikToki ja teiste Hiina rakenduste piiranguid või keelustamist riigiasutustes?" Nagu ma enne ütlesin, kui oleks üldise keeluga tegemist, siis see peaks tulema Euroopa Liidu tasemel. Eesti on valinud selle suuna, et ettevõtjad ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused ise otsustavad oma konkreetsete riskide ja riski maandamise meetmete üle. Ehk süsteemi omanik vastutab. Meil on terve rida ohuhinnanguid ja soovitusi, mida riik on jaganud. Seda on teinud nii Riigi Infosüsteemi Amet kui ka julgeolekuasutused avalikult. Vabariigi Valitsus on 2022. aastal ja täpsustatult 2023. aastal andnud soovituse eelkõige avaliku võimu toimimisega seotud olulistes süsteemides vältida kõrge riskiga seadmete ja tehnoloogia kasutamist. Ministeeriumid on teinud oma valitsemisalas riskihinnanguid ja keelanud töötajatele antavates seadmetes kahtlaste ja tööks mitte vajalike rakenduste kasutamise. Näiteks Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisala ametnikele antavates tööarvutites ja telefonides ei ole TikTokki võimalik kasutada. Aga sama keeld ei laiene näiteks eratelefonidele. Me ei ole keelanud inimestel eraisikutena oma isiklikus telefonis seda kasutada, isegi sellisel juhul mitte, kui sama telefoni kasutatakse näiteks e-kirjade lugemiseks. Ja samal ajal, veel kord, eespool nimetatud õigusaktid annavad selle regulatsiooni. Iga organ, sealhulgas näiteks Riigikogu, saab ise teha oma otsused, kuidas on õige kõige turvalisemalt käituda. Kolmas küsimus: "Milliseid samme on astutud, et tõhustada järelevalvet Eestis kasutatava tehnoloogia ja tarneahela usaldusväärsuse üle?" Lisan eespool mainitule 2024. aastal vastu võetud Euroopa Liidu küberkerksuse määruse, mis paneb paika digielementide ja internetti ühendatud seadmete, nagu nutitelerite ja kodukaamerate küberturvalisuse nõuded. Selle määruse eesmärk on tagada, et digikomponentidega tooted püsiksid turvalised kogu tarneahela ulatuses ja kogu oma elutsükli ajal. Mis me veel teeme? Tuleb avaliku sektori info- ja kommunikatsiooniteenuste konsolideerimine, et veel paremini kasutada neid väheseid ressursse, mis meil on, ja hoida senist küberturvalisuse taset. Lisaks on meil Riigi Infosüsteemi Amet, kes pakub süsteemide komponente, mis on kõikjal põhimõtteliselt ühetaolised, rahuldavad samasugust vajadust, ja RIT ehk Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus pakub arvutitöökoha teenust. Meie eesmärk ei ole olnud mitte järelevalve suurendamine, vaid asutuste vahelise koostöö suurendamine, kesksed teenused, mida on lihtne keskselt juba algusest peale õigesti hallata ja pakkuda. Neljas küsimus: "Kas valitsusel on plaanis algatada seadusandlikke muudatusi, et kaitsta Eesti kodanikke ja riigiasutusi Hiina küberohtude eest?" Jah, meil on Riigikokku tulemas küberturvalisuse teise direktiivi ülevõtmise seadus, mis laiendab küberturvalisuse nõudeid. Samuti tegeleme juba nimetatud Euroopa Liidu küberkerksuse määruse rakendamise küsimustega. Me peame mõistlikuks seda, et niisugused suured küberturvalisuse küsimused on keskselt lahendatud. Eesmärk on suurendada keskselt hallatavate teenuste kasutamist. Kuigi me tuleme uute asjadega välja, peab ütlema, et ka seni kehtivad nõuded on meil olnud ulatuslikud. Me oleme küberturvalisuse reegleid seadnud rangemalt, kui Euroopa Liit on ette näinud. Ja me oleme võtnud eesmärgiks selle, et ettevõtjad ja riigiasutused saaksid ka teie viidatud ohtudele võimalikult lihtsasti ja kiiresti reageerida. Need nõuded ei tulene mitte ainult küberturvalisuse valdkonnast, vaid on seotud ka isikuandmete kaitse, julgeoleku ja elektroonilise side valdkonnaga. Ma ütleksin, et olulisem kui seadused, mis on meil päris head, on see, kuidas neid nõudeid praktikas rakendatakse. Viies küsimus on teil selline: "Kuidas tagatakse, et Eesti elutähtsa taristu ja kriitiliste teenuste haldamisel ei kasutataks kõrge riskiga Hiina tehnoloogiat?" Kordan jälle sedasama vastust, et iga kord on vajalik riskianalüüsi koostamine ning küberturvalisuse tagamise põhimõtete jälgimine ja järgimine. On äärmiselt oluline, et kõikides asutustes ja organisatsioonides oleks juba juhtkond teadlik võimalikest riskidest ja nende maandamise vajalikkusest. Nagu öeldud, elektroonilise side seaduse kaudu oleme muudatusi teinud ja praegu on ministeeriumides kooskõlastusel eelnõu, millega soovitakse sarnaselt elektroonilise side seadusega kehtestada nõue võrguettevõtjatele. Veel kord ütlen, et isikuandmete kaitse reeglistik on paigas. Arvestada tuleb andmekaitsealaste trahvidega rikkumise korral. Iga organisatsioon peab tagama selle, et isikuandmed on kaitstud. Aga ikkagi rõhutan üle, et ainuüksi tehnoloogia päritoluriik ei tähenda seda, et automaatselt selle kasutamisega kaasneks kõrge risk. Kui mõnele tootele on peale kirjutatud Made in China, siis see ei tähenda võrdusmärgina kõrget riskitaset. Riskitase kindlasti tõuseb kohe, kui me räägime internetti ühendatud seadmetest ja sellisest võimalusest, et internetti ühendatud seadme kaudu saavad andmed edasi liikuda ebademokraatlikku riiki. Ja kui on samal ajal mõnel asutusel, näiteks riigiasutusel või mõnes kodus Hiina päritolu kaamera, aga see on täiesti nõuetekohaselt paigaldatud, selle tarkvara on uuendatud, sobilikud turvameetmed on kasutusele võetud, siis ei pruugi risk olla üldse suurem kui mõnest teisest riigist soetatud tehnoloogia puhul. Seda on praegusel juhul vast oluline rõhutada. Nüüd ma lõpetaksin oma vastuse. Nagu ma alguses ütlesin, on eri riigiasutused samale asjale tähelepanu pööranud alates julgeolekupoliitika alustest 2023. aastal. Põhjaliku ülevaate leiate Sisekaitseakadeemia viimasest teadusartiklite kogumikust, kus on Märt Läänemetsa artikkel "Hiina "Suur plaan" ja selle mõju Eesti sisejulgeolekule". Seal on toodud põhjalik ülevaade riigi strateegiadokumentidest, otsustest ja tähelepanu juhtimistest sellelesamale teemale. Ma ei hakka seda ette lugema. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me teame, et eri riigid on näiteks TikToki kas üldse ära keelanud või arutavad selle keelustamise võimaluste üle. Aga ma küsingi puhtalt tavainimese vaatevinklist: kui ma kasutan Hiinas kokku pandud telefoni, kasutan ka sedasama TikTokki, või ma ei tea, sõidan Hiina autoga, kas ma olen siis ohus? Mis on need riskid, mis on sel juhul olemas? Või ma ei pea muretsema?

Aitäh! Ma arvan, et kõik sõltub ikkagi sellest, mida inimene teeb. Kui teie kui Riigikogu liige kasutate TikTokki, siis sellel on üks risk, aga kui seda kasutab üks tore memm või taat kuskilt Eesti maakohast, siis on riskitase hoopis teine. Tegelikult peaks iga inimene ikkagi ise hindama, missugune tema riskitase on. Riskitase ei pruugi üldse olla seotud TikTokiga. Nagu me teame Ukraina sõjakogemustest, võib vales kohas tehtud pilt koos geoandmetega olla hoopis suurem risk, ükskõik mis riigis toodetud telefoniga. Oluline on, et iga inimene mõtleks korraks läbi, mis on tema riskid ja mis on tema haavatavad kohad, ning vastavalt sellele käituks. Kasutan siin võimalust öelda, et kõige suurem risk on meil Eestis ikkagi telefonikõne vastuvõtmine. Ehk tõesti, telefonikõne vastuvõtmine, mille tõttu petetakse välja rahasummasid, on praegu Eestis inimeste jaoks kõige suurem risk. Kahjuks me teame, et telefonikõned võivad tulla ka justkui lähedase inimese numbrilt, telefoniekraanil kuvatakse seda nii, nagu helistaks teile teie lähedane inimene. Kahjuks me teame ka seda, et tehisaru abil on võimalik häält moonutada, nii et teile jääb mulje, et helistabki teie lähedane inimene, kes palub kiiret rahaülekannet mingisuguse hädaolukorraga seonduvalt. Sellisel juhul tasub kokku leppida kõige lihtsam riski maandamise meede, näiteks mingi küsimus pereliikmetega. Võibki küsida lapselapselt mõnda küsimust, mille vastust ainult tema teab. Inimfaktor on ikkagi kõige suurem riskikoht.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Inimfaktor on suur risk, aga ka poliitiline faktor on väga suur risk, näiteks tegematajätmised küberkaitses, samuti sadu tuhandeid [ühikuid] inimeste isiklikke meditsiiniandmed, mis on kaduma läinud Apothekas ja mujal. Aga mitte midagi praktilist ei ole tehtud, mingeid tõsiseid järelmeid ei ole. Lihtsalt tehakse nalja, nagu siis, kui Apothekast andmed [rändama] läksid, teie üks eelkäija ütles: "Ikka juhtub." Aga üldiselt, mainisite huvitavat asja, "Hiina "Suur plaan" […]" Märt Läänemetsa sulest. Aga ka Eesti 200-l oli pikk plaan, mis sisaldab kahjuks ka vaenukõneseadust, mis ikka teie sahtlis ootab oma aega. Ma loodan, et me ei muutu üha rohkem Hiinaga sarnaseks, aga teie valitsuse ajal on see juhtumas. Rääkige, kui kaugel teie kommunistliku Hiina stiilis tsensuuriseadus praegu on ja millal te kavatsete sellega meie suud sulgeda.

Esiteks, Eestis ettevõtete karistamine või siis küberturvalisuse reeglite mittetäitmise eest karistamine toimub vastavalt seadustele, mitte vastavalt nii-öelda rahvakohtule. Ma pean seda äärmiselt oluliseks, et enne kui kedagi karistatakse, viiakse läbi asjakohane uurimine ning jõutakse uurimise käigus õiglase ja asjakohase karistuseni. Andmekaitsereeglite rikkumine võib kaasa tuua väga suured trahvid, need trahvid on tõesti heidutava suurusega. Iga kord saab see, kes on kahju kannatanud või kelle andmed on lekkinud, ka ise uurimisorganitele teada anda, kui selline intsident on juhtunud, see on siis mitte konkreetsete juhtumite peale tagasi vaadates, vaid ka edaspidi vaadates. Ma väga kutsun üles inimesi teada andma, kui kellelegi tundub, et tema andmed on kuskilt lekkinud või neid on vääralt kasutatud. Mis puudutab vaenukõnet, siis see ei ole seotud konkreetse arupärimisega. Aga tõesti, 2009. aasta Euroopa Liidu raamotsus, millele Riigikogu andis oma konsensusliku toetuse – selle Euroopa Liidu õiguse kitsas ülevõtmine on meil plaanis. Kitsas ülevõtmine! Selle kõrvutamine kommunistliku Hiinaga ei ole minu arust kuidagi kohane, see heidaks ka täiesti ebasobivat varju Riigikogu 2009. aasta koosseisule.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No eks selle Hiinaga on meid nagu, ma ei tea, kas just hirmutatud, see on võib-olla vale sõna, aga Hiinat on alati [kujutatud] ohuallikana, küberturvalisuse kontekstis eriti. Samas, te ise ju ka nentisite – kui hea kolleeg küsis, kas tavainimene võib olla rahulik või mitte, kui ta kasutab teatud teenuseid –, et jah, tavainimene võib olla rahulik, kõik oleneb positsioonist, selle inimese töökohast. See, kas Riigikogu liige peaks või võiks kasutada TikTokki või Hiina telefoni, on nagu teine küsimus. Ma ei tea, kas te teate, aga kogu päikeseparkide süsteem on Eestis üles ehitatud Hiina tehnoloogiale. Meil on seal akud, meil on seal inverterid, on olemas seadmed, mis mõtlevad rohkem, ja ka seadmed, mis kindlasti vähem mõtlevad. Vaat inverteritega on nüüd selline lugu, et need on nii-öelda mõtlevad seadmed. Kas te olete lasknud hinnata sellist ohtu, [mis tekiks siis,] kui ühel päeval peaks Hiinast tulema mingi signaal ja meil Eestis on lihtsalt kogu päikeseparkide süsteem [rivist] väljas? Vaatame praegust mahtu, päikesepaneelid toodavad meil 800 megavatti tunnis, praegune tarbimine on meil …

Teie aeg!

… 938 megavatti – päris suur hulk, on ju. Kas see on reaalne oht või see tegelikult ei ole oht – seesama näide, mis ma kirjeldasin?

Aitäh! Saan tugineda Euroopa Liidu Küberturvalisuse Ameti hinnangutele, kus hinnatakse küberohtusid üle terve Euroopa Liidu, ja kinnitada, et tarneahelate turvalisuse tagamist on peetud nendes ohuhinnangutes kõige olulisemaks küsimuseks. See on olulisem küsimus kui näiteks konkreetsete küberrünnete vastu tugevana seismine. Ehk tarneahelate turvalisuse tagamine on kahtlemata kõige olulisem asi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te oma vastustes avasite selle teema, et inimestele tehakse väga palju petukõnesid ja see on väga suur küberrisk. Tõepoolest, eelmisel aastal kaotasid inimesed ligi 8 miljonit eurot petukõnede tõttu. Mida on valitsus ette võtnud, et kaitsta inimesi nende rünnakute eest? Ja miks pole seni suudetud seda massilist kuritegevuselainet tõhusalt pidurdada?

Aitäh! Kahjuks on pettuse teel inimestelt vara röövitud nii kaua, kui meil vähegi allikaid on. Miks seda ei ole suutnud lõplikult lõpetada mitte ükski maailma valitsus? See on tõenäoliselt tingitud sellest, et petised on ikkagi alati sammukese võrra ees kui avalik sektor. Lisaks, pettus eeldab, et keegi langeb selle ohvriks. Ja me ei kavatse ju riigina telefonikõnesid üleüldse ära keelata. Loomulikult, inimesed saavad üksteisele helistada, üksteisega suhelda. Ja kui keegi läheb vastastikuse suhtlemise käigus pettuse õnge, siis on see väga kahetsusväärne. Kõige tõhusam viis pettuste vastu võitlemiseks on ikkagi inimeste teavitamine. Selleks on ka tänane arutelu siin väga hea formaat. Kõik, kes meid vaatavad, ja kõik, kes meid kuulavad või hiljem [stenogrammi] loevad – igaüks saab väga palju ära teha. Eriti [tähtis on] vanemate inimestega sellest rääkida, neid sellise ohu eest hoiatada, ja kindlasti ka venekeelse elanikkonnaga sellel teemal suhelda. Me näeme, et proportsionaalselt veidi rohkem langevad pettuse ohvriks mitte eesti keelt kõnelevad ja eakamad inimesed. Nii et see on võib-olla see inimeste grupp, kellega kõige rohkem tuleks sellel teemal rääkida, aga ka eesti keelt kõnelevad inimesed [langevad pettuse ohvriks]. Veel kord: kõige tavapärasem viis on see, et kas räägitakse mingisugusest kaasamisest kuskile või tuleb mingi eksitav teade. Kõige ohtlikumaks võiks praegu pidada moonutatud häälega kõnesid. Me kõik saame aru, et vanaema või ka vanaisa läheb üsna kergesti endast välja, kui talle helistab nuttev ja hädas olev lapselaps. Loomulikult tahetakse sellel hetkel teha kõike oma lapselapse aitamiseks. Aga tõesti, mingi kontrollküsimus selleks, [et aru saada], kas tegemist ikka on lapselapsega, paraku tuleb esitada. Jah, teadlikkuse tõstmine on kõige tõhusam vahend [pettuse] ennetamiseks. Kahjuks on nende juhtumite uurimine äärmiselt keerukas, kuna kasutatakse erinevaid tehnoloogilisi võimalusi ja vahendeid, sageli on tegemist teisest riigist tuleva kõnega, nii et ka täpset helistamise kohta on keeruline välja selgitada. Kahjuks me teame, et ka meist suuremad ja rikkamad riigid võitlevad täpselt samasuguste pettuselainetega.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No peab tunnistama, et ministri vastuste peale väga suuri etteheiteid ei ole. Ehk tegelikult minister vastas nii, nagu nõunikud on talle vastused koostanud. Lihtsalt tuleks sinna rohkem sisse minna ja natukene avada kogu seda süsteemi ja neid tagamaid. Ausalt öeldes mina ei oska küll hinnata, kui suur see Hiina tegevus on, kui ohtlik see on või kas mõne muu riigi välisteenistuse või luure küberrünnakud on ohtlikumad kui Hiina omad ja vastupidi. Aga fakt on ju see, et kõik riigid valdavalt tegelevad välisluurega. Nüüd kasutatakse selleks loomulikult ka [uut] tehnoloogiat ja erinevaid seadmeid. Ja Hiinal neid on. Pidevalt on avalikkusele räägitud – ka meie valitsus on seda teinud – Hiina ohust seadmete ja tehnoloogia puhul. Aga samas me ei näe, et oleks selgelt mingisuguseid meetmeid tarvitusele võetud kogu Hiina tehnoloogia kasutamise piiramiseks. Loomulikult tekib jälle õigustatud küsimus, kas siis ikkagi tohib Hiina seadmeid ja tehnoloogiat kasutada või mitte. Nii nagu ka lugupeetud minister praegu välja ütles, kui tavainimene neid seadmeid kasutab, siis ohtu ei ole, kui aga Riigikogu liige seda teeb, siis tekib küsimusi. Ma arvan, et pragmaatiliselt võttes enam-vähem nii võibki olla. Aga tõenäoliselt see kehtib kõikide teiste riikide välisluure töö kohta, mis puudutab parlamendiliikmeid. Nüüd seesama näide: kogu meie praegune roheenergia elektrisüsteem, mida nii erasektor kui ka riik on üles ehitanud, koosneb erinevatest komponentidest, mis ei ole ise võimelised mõtlema, nagu päikesepaneelid. Aga kui muuta see päikesepaneelist tulev valgus elektriks ja selleks kasutatakse invertereid, siis need on juba nii-öelda isemõtlevad seadmed. Need on tegelikult kaugelt juhitavad, nad on kaugelt jälgitavad. Ja kindlasti on tegelikult võimalik tänu sellele, et nad on kaugelt jälgitavad ja juhitavad, nende töösse sekkuda. Kogu selle perioodi vältel on Eesti riik ju tegelikult lasknud kõik need seadmed paigaldada ja kogu süsteem, on ta siis, jällegi, kordan üle, erasektori või riigisektori käes, põhineb Hiina tehnoloogial. Ma küsisin selle kohta, mis siis saab, kui ühel päeval juhtub nii, et tõesti otsustatakse sealtpoolt panna meile nii-öelda stopp peale. Tõenäoliselt see on ikkagi võimalik, kui nad kaugeltjuhitavad on, saab panna inverterid seisma. Tänase päeva puhul, kui päike paistab, see katkestaks 800‑megavatise voolu edastamise tunnis. See moodustab meie praegusest tarbimisest umbes 95%. Need on praegused andmed. Ja nüüd on küsimus, et kui see tegelikult nii on, siis kui tõsiseltvõetavad need argumendid ikkagi on ja kui tõsiseltvõetavad on RIA toodud asjaolud, kui me näeme, et see teine pool, mis takistaks vastavate seadmete või tehnoloogia kasutuselevõttu, puudub. Ja seda on siiamaani lastud niimoodi olla. Siin on välja toodud TikTok ja BYD elektriautod. Nüüd tekkis Eestisse ka ametlik BYD esindus, autosid müüakse. Ma tean seda, et mis puudutab ühiskondlikku transporti, siis kui vaadata neid hankeid, mis riik on teinud, on näha, et Hiina veeremit ei tohi osta. Selle [põhimõtte] on riik paika pannud. Tohib [paluda] kolm minutit veel?

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seetõttu ei näe me ka ühiskondliku transpordi [sõidukite hulgas] Hiinas toodetud veeremeid. Samas, meie naabrite juures – Soomes, Rootsis, Norras, ei hakka kaugemale minemagi – me näeme iga päev, kuidas poole odavamad bussid, mis on tunduvalt parema läbivusega, teedel vuravad. Kas siis nende teadmine ja oskus, võib-olla ka küberrünnakute tõkestamise oskus on parem kui Eestis? Siin ongi see küsimus, kui kindlad me oleme oma küberturvalisuses ja sinna panustamises. Kas me ikkagi suudame takistada, juhul kui see oht on olemas, suuremat küberrünnakut, kui see peaks tulema meile mittesõbralikust riigist, või siis [meil] ikkagi seda [suutlikkust] ei ole? Miskipärast on niimoodi, et meie riik on selgelt võtnud vastu otsuse, et meie maksumaksja ei vääri neid Hiina busse, mis on läbivuse poolest paremad ja poole soodsamad. Aga miskipärast meie naabrid ütlevad, et las need bussid vuravad. No ju siis, kui nad vuravad, on nendel teadmine, et nad ei valmista probleeme. Või siis on nii, et on arvestatud sellega, on ostetud need bussid odavamalt sisse, aga süsteem on niimoodi välja ehitatud, et seda suudetakse kaitsta [ja hoolitseda selle eest], et need bussid ühel päeval lihtsalt seisma ei jääks. Nii et tegelikkuses me ei saanud nendest vastustest väga selgelt välja lugeda seisukohti, mis peaks rahustama nii Riigikogu liiget kui ka meie riigi elanikke nendes küsimustes, kas on ohutu kasutada Hiina tehnoloogiat ja seadmeid või mitte; mis on konkreetselt need meetmed, mida on rakendatud selleks, et kaitsta meie tarbijaid; ja miks meie lähiriigid käituvad ühe mustri järgi, aga meie oleme käitunud teise mustri järgi; ning missugune on olnud koostöö meie naaberriikidega, kes on otsustanud oma tegevuses kasutada rohkem just nimelt Hiina seadmeid või lasknud Hiina veeremeid oma tänavatele. Nii et ma arvan, et see on teema, mis väärib eraldi käsitlust. See väärib täiesti olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu siinsamas Riigikogus. Selle teema juures on hästi palju muutujaid, mille kohta, ma arvan, me kõik tahaksime selgeid ja konkreetseid vastuseid, et aru saada, mis siis tegelikult toimub. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ma ei saa varjata, et Hiina on olnud aastakümneid tsivilisatsiooni, kultuuri ja ajaloo poolest üks minu lemmikuid. Olen seda riiki uurinud, natuke tunnen, olen seal käinud. Aga ühtlasi olen kogenud seda, kuidas töötab Hiina luure. 1990. aastal, kui ma käisin esimest korda Hiinas, töötas Hiina luure veel väga primitiivselt, aga siis ei olnud ka veel mobiiltelefone nii massiliselt kasutuses nagu tänapäeval ja kogu seda uut tehnoloogiat, digitehnoloogiat, rääkimata tehisintellektist. Aga sellest hoolimata kasutas Hiina luure oma kolossaalset inimressurssi, ma ütleksin ise oma kogemuse põhjal, täiesti mõttetult. No mida oli Hiina luurel nii väga mind jälgida päevast päeva igal pool – kus ma käisin, mida ma turult ostsin, mida ma kuskil sõin, kuidas ma mingisuguses pidžin‑viipekeeles kohalike inimestega mõtteid vahetasin? Minu meelest [oli selline jälgimine] täiesti mõttetu, aga seda nad tegid ja väga usinalt. Nüüd on olukord loomulikult hoopis teine. Digiajastu on Hiina luure viinud meile igaühele koju. Eestis on väga võimekas ja suur Hiina luurekeskus. See tegutseb nii inimtööjõudu kasutava vanamoodsa luureasutusena kui ka loomulikult digiluurekeskusena. Ja ma võin teile öelda ka, kus see on. See on keskturu juures – seal, kus Juhkentali tänava ääres on selline natukene hiina stiilis maja, mis on müüriga piiratud. Ja selle kinkis Eesti Vabariik lahkelt 1990. aastate teisel poolel või 2000-ndate alguses Hiina riigile. Mina ütlesin: "Ärge tehke seda." Ma olin siis veel Välisministeeriumi suhteliselt kõrge ametnik – või mis suhteliselt, asekantsler olin – ja ütlesin: "Ärge tehke seda, ärge andke neile. Ärge andke enne, kui me oleme saanud Pekingis oma saatkonnale vähemalt krundi kui mitte maja." Ei! Eesti on ju impeerium, nii suur ja nii suuremeelne, et me andsime ära neile nii saatkonnamaja kui ka selle nii-öelda kaubanduskeskuse, mis on praegu luurekeskus – kaubanduskeskuse kattevarju all muidugi –, aga vastu ei saanud midagi. Niimoodi suurriigid oma diplomaatiat ajavad. See on Eesti diplomaatiale äärmiselt tüüpiline. Äärmiselt tüüpiline! Ja nüüd, kui me kuulasime arupärimise vastuseid ministrilt, siis me saime ka teada, et minister on absoluutselt ebakompetentne nendes konkreetsetes küsimustes. Ja see on kahetsusväärne. Sest suur vastasseis ei ole mitte kuskil keskusega Ukrainas, vaid suur vastasseis on Ameerika Ühendriigid – Hiina. Ja sellest vaatevinklist tuleb mõista kõike muud – nii luuretegevust, seda, mis toimub Ukraina ümber, ja seda, mis toimub Lähis-Idas, kui ka seda, mis toimub Kaug-Idas. Selles kontekstis on ülimalt oluline, et me oleksime valitsuse tasemel adekvaatsed ka Hiina luure võimekuse, operatsioonide ja igapäevase tegevuse kontekstis. Aga me ei ole seda. Me ei ole seda! See on ju naljakas lihtsalt, kui lähed kapo peamajja, siis seal on mingisugune stendikene või näitusekene väljas ja seal on üks õnnetu naisterahvas, kes on Hiina luurajana vahele võetud. See on ju kõik pettemanööver, mis Hiina luure meile söödab, et me saaksime olla uhked, et näed, meil on ka edusamme, paljastasime Hiina luure agendi Eestis. Aga tegelik Hiina luure toimubki põhiliselt praegu siin küberluurena. Nad istuvad meil kõik iga päev siin telefonides. Nad on iga päev kõikides meie nutiseadmetes ja teavad kõike. Tehisintellekt võtab neile selle kõik ilusti kokku ja kui söödetakse sisse vastavad päringud, siis lugupeetud ministri kohta saavad nad kõike teada – nii seda, mida ta hommikuks sõi, kui ka seda, millal ta tualetis käis. See võimekus on kolossaalne. Selle võimekuse pärast on tõsiselt mures ja sellest võimekusest on juba maha jäänud lääneriigid, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid. Mitte ilmaasjata ei ole siin olnud sellist kisa … Palun lisaaega.

Ja lisaaeg kolm minutit, palun!

Kisa on aeg-ajalt tõstetud küll Huawei ja TikToki pärast. Lihtsalt jõud ei käi üle, Hiina võimekus on nii suur. Ja mis siis kokku võttes öelda? Kokku võttes tuleb öelda seda, et Hiina luure on muidugi väga võimas, aga Hiina luure on ka väga pragmaatiline. Hiinlased on üldse pragmaatilised. Hiinlased ei võta ette midagi enne, kui nad on kindlad, et nad saavutavad edu. Erinevalt Eestist, kes võtab kogu aeg ette midagi, mille puhul on juba ette teada, et edu ei tule, olgu küsimus miljonis mürsus või mingites miljardites Ukrainale või mingisuguse oma sõjatööstuse loomises. Mitte midagi ei tule ju, sõbrad, välja! See on ju kõik tühja õhu võngutamine ja korruptiivne raha kantimine. Hiinlased seda ei tee. Kui hiinlased midagi teevad, siis nad teevad ära. Ja kui me toome nüüd konteksti veel selle, et elektrooniline luure, või ütleme, digiluure on kõikide tänapäeva luurete, kaasa arvatud Eesti luureagentuuride igapäevases arsenalis kõige-kõige rakendatavam ja kõige kasutatavam töövahend, siis teema on muidugi oluline, aga Hiina luure ei jookse otsitud ja fabritseeritud süüdistustega valitsusi maha Eestis. Eesti luure teeb seda. Hiina luure ei fabritseeri kohtuasju opositsiooniliste saadikute vastu, opositsiooniliste poliitikute vastu, aga Eesti luure teeb seda. Järelikult, lugupeetud minister, pange kõigepealt tsiviilkontroll kehtima ja võtke kontrolli alla meie oma eriteenistused, et meie eriteenistused ei sekkuks poliitikasse, ei juhiks poliitikat, ei paneks poliitikuid paika ega teeks lakkamatuid infooperatsioone. See on teie esmaülesanne. Ja siis tuleb loomulikult samas tuules minna võõrriikide luurete kallale. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Jaa, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Poliitilise erimeelsusena EKRE erakonnaga pean ma tõesti siin praegu üle rõhutama, et esiteks, Eesti on õigusriik; teiseks, erakondade mure Eesti luureteenistuste pärast on Riigikogus täiesti legitiimne mure. Siin on loodud eraldi komisjon, kes selle kõigega tegeleb, seda kõike uurib ja selle järele valvab. Riigikogu ise on see organ, kes tsiviilkontrolli teostab. Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas ei ole mitte ühtegi luurega tegelevat asutust. Seega, see üleskutse mulle läks nagu täiesti mööda. Aga Riigikogu ise saab kõiki vajalikke küsimusi õiges kohas, õigel ajal ja õigel moel esitada. Eesti inimene saab olla täiesti rahul, et Eesti riigiametnikud, sealhulgas Eesti luureteenistused töötavad üksnes Eesti inimeste huvides ja teevad seda kõige paremal moel. Siin umbusu üleskütmine ei ole minu arust Eesti-meelne tegevus. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ühtlasi meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.