Sisserändajate lõimimine

Tänane viies küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on sisserändajate lõimimine. Tõnis Lukas aga … (Saalist öeldakse, et ta kohe jõuab.) Tõnis Lukas kohe jõuab, nii et me saame siiski selle küsimusega algust teha. Tõnis Lukas, palun, teie küsimus: sisserändajate lõimimine.

Nii, aitäh! Vabandust, konverentsisaalis käib tähtis konverents, kus ka kultuuriminister osales, me mõlemad. Aga me ei jõudnud seal [lõimimist] arutada, kuna teema on teine: Estonia juurdeehitus. Praegu on tekkinud selline olukord, kus räägitakse suureneva sisserände vajadusest, kuigi meil on viimastel aastatel olnud sisseränne, ka töösisseränne pretsedenditult suur. Aga ikkagi ei ole see osa ettevõtjate arvates olnud piisav. Ma arvan, et kui me nendes tingimustes ei suuda oma tööjõuvajadust ära rahuldada, siis [ootavad meid ees] suuremad sisserändevood, massiimmigratsioon ja odava tööjõu sissetoomine, mis minu hinnangul on praegu üks valitsuse soove. Üldiselt on meil sisserändepoliitika suhteliselt leebe, paljude eranditega, aga saaks oskustööliste sissevoolu [probleemi] niisamagi lahendada nende praeguste reeglite abil. Ei peaks reegleid laiendama ja leevendama, seda enam, et see toob tegelikult kaasa majandusimmigrandid koos suuremate peredega. Kultuuriministeerium vastutab selle eest, et täiskasvanud saaks piisavalt keeleõpet, aga praegu suudetakse täiskasvanud keeleõppijate puhul rahuldada ainult kolmandiku soove. Samas on väga paljud, kes üldse ei taotlegi eesti keele õpet, kuna siin saab hakkama ka muude keeltega. Ma küsin: kas Kultuuriministeeriumil on lähiajal plaanis suurendada täiskasvanute keeleõppe mahtu ja [kui, siis] milliste rahade arvelt ja millises mahus?

Suur tänu, hea kolleeg, küsimuse eest! Ma hakkan eestpoolt pihta. Kõigepealt sisserändajatest. Täpsustan fakti, et valitsus kindlasti ise ei too sisserändajaid siia sisse. [Mis puutub] sisserände piirarvu ehk kvooti, siis kui Kultuuriministeeriumi vaatest rääkida, siis me oleme need numbrid üle vaadanud alates aastast 2021, kui on jäänud piirarvu piires andmata 29 tähtajalist elamisluba, 24 töötamisluba näiteks [töötamiseks] etendusasutuses loomingulise töötajana ja viis luba välislepingu alusel. Aastal 2022 kehtestati eraldi, kuidas jaotatakse piirarvu [silmas pidades] load, mis on jäänud lausa kasutamata. See oli sellepärast, et meil oli vahepeal koroona. Kui liikuda aastasse 2023, siis jäi piirarvu piires välja andmata 36 tähtajalist elamisluba, nendest 13 töötamiseks etendusasutuses loomingulise töötajana ja töötamiseks sportlase, treeneri, spordikohtuniku või siis sporditöötajana. Nii et need numbrid ei ole Kultuuriministeeriumi puhul üldse väga suured ja osa lube on jäänud kasutamata. Nüüd, mind paneb mõnikord imestama see, et … Ma muide palun teid tõesti, meil istub siin Erkki Keldo, kellele ei ole täna olnud ühtegi küsimust, ja see on ometigi väga tema valdkond. Ta kindlasti on nõus teile hea meelega vastama infotunni lõpus, kui mõni küsimus peaks siin ajaraami veel jääma. Aga kohanemisprogrammist. Tõesti, Kultuuriministeerium tegeleb sisserändajate lõimimisega, meil on selleks kohanemisprogramm nimega "Settle in Estonia". See on tasuta õppeprogramm, millega Eesti riik aitab välismaalastel kiiremini kohaliku eluga kohaneda ja Eesti ühiskonda sulanduda. Seda korraldab Kultuuriministeerium ja arendab Integratsiooni Sihtasutus. Milles see kohanemisprogramm seisneb? See seisneb mitmes koolituses, mille raames saab kohanemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, sealhulgas tervikliku ülevaate elukorraldusest Eestis ja ka eesti keele algoskuse. Kes saab kohanemisprogrammis osaleda, seda saate kõik täpsemalt vaadata leheküljelt settleinestonia.ee. Kas kohanemisprogramm on kohustuslik või mitte? Sõltub asjaoludest. Näiteks Eestis ajutise või rahvusvahelise kaitse alusel elamisloa saanutele on see kohustuslik, aga tavarände korras siia tulnud ja Eestis tähtajalise elamisloa saanutele on see lihtsalt hea võimalus, ei ole kohustuslik. On kehtestatud ka erinevad kriteeriumid, mida peab täitma kas rahvusvahelise kaitse saanud isik või Eestis elamisloa saanud isik, kes on tavarände korras sisse sõitnud. Ja mulle meenub veel, et te küsisite ka rahastuse kohta. Rahastatakse seda Euroopa struktuurivahenditest, Euroopa fondidest, mitte otseselt Eesti enda eelarvest. Aga ma saan seda täpsustada, kui teise küsimuse vastamisel selleks aega antakse.

Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Keeleõppe korraldamine on Eesti riigi ülesanne. Milliste rahade abil ta seda teeb ja kas ta küsib õppuritelt endalt ka mingi osa, see on tema enda korraldada. Selge on see, et eestikeelse asjaajamise ja keele [kasutamise] võimekuse eest vastutab tegelikult riik ja selleks on olemas riiklik poliitika. Võib-olla te ei saanud minust päris õigesti aru – küsimus on täiskasvanute keeleõppe kohta. Sissejuhatus immigratsioonist on seotud lihtsalt sellega, et kui me juba praegu ei suuda piisavalt keeleõpet pakkuda – viimase uuringu järgi on Eesti Vabariigis 80 000 töötajat, kes eesti keelt piisaval tasemel ei oska –, siis mida me teeme suureneva sissevoolu puhul. Kas selleks on plaan olemas? Kas keeleõpet suudetakse piisavalt pakkuda? Selles on minu küsimus. Ja kuna Kultuuriministeerium tegeleb keelepoliitika kui olulise valdkonnaga, siis kindlasti olete te ka aktiivselt osalenud keeleseaduse ettevalmistamisel. See on küll Haridus- ja Teadusministeeriumi roll, aga ta teeb seda teie [ministeeriumiga] koostöös. Valitsusele on esitatud kooskõlastamiseks keeleseaduse eelnõu, mis minu hinnangul ei ole piisav. Vahepealsetest keeleseaduse variantidest erinevalt on välja visatud suur osa keelenõudeid, näiteks neid, mis puudutavad taksojuhte, teenindajaid ja platvormitöötajaid. Aga minu küsimus on: kas teie kultuuriministrina saate välja tuua need valdkonnad, mis teile keeleseaduse eelnõus on kooskõlastusringides huvi pakkunud? Milliseid ettepanekuid te olete teinud, et keeleõppe taset ja eesti keele staatust Eesti riigis parandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt tulen jälle algusesse tagasi. Räägiksin statistikast, millele te natukene kriitilise meelega ka viitasite. Aga võin kinnitada, et statistika näiteks Ukraina sõjapõgenike osalemise kohta kohanemisprogrammis on üllatavalt positiivne. Selles baasmoodulis, millest ma [rääkisin] esimesele küsimusele vastates, on osalenud lausa 97% ajutise kaitse saanutest vanuses 18+ eluaastat. Keeleõppeprogrammis on osalenud rohkem kui 56% ajutise kaitse saanutest vanuses 18+. Nii kohanemisprogrammi baasmooduli läbinute kui ka nende arv, kes on läbi teinud kohanemisprogrammi keeleõppe A1-taseme [saamiseks] – mis on kohustuslik –, on kasvanud. Tegelikult riigi panus nii Euroopa vahendite kui ka Eesti enda eelarve kasutamisel selleks on olnud päris märkimisväärne. Muidugi on oluline lõimida sisserändajaid ja nii tavarände korras saabunutele kui ka kaitse saanutele õpetada Eesti komberuumi, väärtusi, ühiskonnakorraldust, keelt ja kultuuri. Kindel on ka see, et väljakutsed selles valdkonnas ootavad ees. Võib-olla täna need ei olegi nii kriitilised, aga me peame kindlasti üle vaatama kogu rände- ja lõimumispoliitika, kui Euroopa struktuurivahendite finantsid otsa saavad. See juhtub juba mõne aasta pärast ja [on küsimus], millised siis need võimalused on ja kuhu suunda keeleõppepoliitikaga minna saab. Nüüd keeleseadusest. Meil on Haridus- ja Teadusministeeriumiga tõesti see protsess pooleli ja ma osalen hea meelega, kui kutsutakse, nendes aruteludes. Lihtsalt Haridus- ja Teadusministeerium on praegu juhtivrolli selles küsimuses enda peale võtnud. Me oleme haridus- ja teadusministriga teoreetiliselt arutanud eesti keele majade tuleviku teemat. Aga Haridus- ja Teadusministeerium on võtnud tööle keelepoliitika asekantsleri ja soovib keelepoliitikat tugevalt enda juhtimise all hoida, mis võibki olla õige suund. Ent need arutelud minul isiklikult alles seisavad ees.

Suur tänu! Lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kultuuriminister! Ma veidi kommenteerin teie väljaütlemist. Hetk tagasi te ütlesite, et kvoot ei ole täitunud. Minule jääb arusaamatuks, miks teie kõrval istuv Erkki Keldo soovib seda kvooti suurendada, kui kvoot ei ole siiamaani täitunud. Aga ma ei saa teda paraku küsitleda. Teid ma saan küsitleda. Te ütlesite ka seda, et te soovite õpetada keelt, kultuuri ja komberuumi paremini, aga see ei ole meie riigis seotud toetustega. Ja kui töörände korras tulevad siia uued inimesed koos oma perekondadega, siis toetustega see seotud ei ole. Te peate lihtsalt lisaraha taotlema, et suurema, massiimmigratsiooniga [hakkama saada]. Ja siiamaani ei ole me neid inimesi tegelikult ju põhjalikult integreerinud. Aga minu küsimus puudutab hoopiski noori inimesi. Nimelt, kultuuriminister ja haridusminister teevad koostööd, seda me just äsja kuulsime. Aga ma loen meie Statistikaameti leheküljelt, et mitu aastat on Eestis räägitud noortest, kes ei õpi ega tööta. Neid on mitukümmend tuhat. Me suurendame välis- ja võõrtööjõu kvooti, aga oma noori, keda on mitukümmend tuhat, me tööturule mitte kuidagi ei erguta. Küll öeldakse, et nad on lumehelbekesed, et nende eest tehakse kõik ära, et nad ei taha töötada, aga tegelikult on see vale ettekujutus. Tegelikkus võib olla teistsugune. On olemas teine Eesti, kus olukord ei ole sugugi roosiline ja on palju probleeme: kas neil on poolik haridus, piirkondlikust eripärast tulenevalt vähe töövõimalusi ehk siis üldse vähe võimalusi oma elu paremaks muuta. Minu küsimus puudutabki neid NEET-noori. Kas on peale selle kohanemisprogrammi Kultuuriministeeriumil koostöös haridusministeeriumiga mõni programm meie oma inimestele, noortele inimestele, et neid õpetada, et nad oleksid tööjõuturul tegelikult samamoodi tahetud, nagu praegu väidetavalt härra Keldo tahab meie ettevõtjatele välistööjõudu tuua? Äkki saaksime oma noortega kuidagi selle asja lahendada?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kõigepealt kvoodi teemal: saan kinnitada ja võite infotunni lõpus isiklikult Erkki Keldo käest selle üle küsida, et kvooti tõesti ei suurendata. Tekitatakse oskustöötajatele lihtsalt erand. Need faktid, mis ma härra Tõnis Lukasele edastasin, on tõesed. [Viimased andmed piirarvu kasutamise kohta] on seisuga 9. detsember 2024. Me tõesti, eriti kultuurivaldkonnas, ei ole seda kvooti täitnud. Ja kui seda peaks vaja olema täita, siis selleks ruumi on, et saaksid nii erinevad loovisikud kui ka spordivaldkonna spetsialistid siia tulla. Mis puudutab noori ja haridust, siis tõesti, kutseharidusega Kultuuriministeerium ei tegele. Küll aga on meil Haridus- ja Teadusministeeriumiga koos [rakendatud] väga vajalik meede, mille nimi on "Kultuuriranits". See võimaldab põhikoolis [käivatel] õpilastel, õppest osa võtvatel noortel inimestel esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni käia kord kuus vaatamas mõnda filmi, mõnda etendust, külastada mõnda kontserti. Selle toetuse mahu võiks tõesti üle vaadata, sest see on väga hästi käivitunud. See annab kohustusliku õppeprogrammi raames võimaluse mitmekesisemaks õppetööks, aga ka otsesemaks kontaktiks, et [saada] kultuurielamus. Ennekõike läheb see korda hajaasustuspiirkonnas asuvatele koolidele, kus, tuleb tõdeda, on väljakutsed transpordi korraldamisel suuremad. Seal me näeme, et seda võiks arendada. Aga kultuuriliselt selline koostöö ja selline meede on käivitunud ja see on juba päris hästi vastu võetud.

Suur tänu, lugupeetud kultuuriminister! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.