Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu (583 SE) esimene lugemine

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583 esimene lugemine. Ettekandja majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen täna teie ees, et tutvustada eelnõu, mis käsitleb Eesti ühinemist ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga. Konventsiooni endaga ühines Eesti juba 1991. aastal. Fakultatiivprotokolliga ühinemine annab Eesti inimestele võimaluse esitada ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele kaebusi konventsiooni rikkumiste kohta. Samuti annab see komiteele õiguse algatada vajadusel uurimist konventsiooni pideva rikkumise korral ning anda riigile soovitusi õiguste tagamiseks ja olukorra parandamiseks. Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti ja Läti viimased, kes ei ole veel protokolliga ühinenud. Fakultatiivprotokolliga ühinemine annab Eesti inimestele täiendava kaitse konventsioonis sätestatud õiguste tagamiseks. Kaebeõiguse kasutamise eeldus on, et eelnevalt on ammendunud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid. See tagab parema diskrimineerimisevastase kaitse. Protokolliga ühinemisel lisandub võimalus ja õigus esitada kaebusi, mis on naiste õiguste tagamise viimane abinõu. Väga oluline on ka markeerida, et Eesti seadusi või muid õigusakte seoses fakultatiivprotokolliga ühinemisega meil vaja muuta ei ole. Lisaks protokolliga ühinemisele on seadusel ka teine eesmärk. Seda käsitleb eelnõu § 2, millega kiidetakse heaks konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatus. Muudatus puudutab konventsiooni täitmist jälgiva komitee istungjärkude kestust. Muudatusega kaotatakse piirang komitee iga-aastaste istungjärkude kestusele, mis on seni olnud kuni kaks nädalat. Muudatus on põhjendatud, kuna osalisriikide arv on aja jooksul kasvanud ning komitee töökoormus suurenenud. Muudatus jõustub, kui konventsiooni osalisriikide kahekolmandikuline enamus on selle heaks kiitnud. Selleks peab vähemalt 126 osalisriiki muudatuse heaks kiitma. Praegu on muudatuse heaks kiitnud 81 osalisriiki. Palun teie toetust seaduse vastuvõtmisel Riigikogus. See seadus aitab tõhustada konventsiooni täitmist ning toetada võrdsuse edendamist. Aitäh! Olen valmis küsimusteks.

Teile on küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus teile on ühest küljest sisuline, teisest küljest võib-olla selline ajalooline. Äkki te oskate veidi selgitada, mille taha seni on jäänud meil selle fakultatiivprotokolliga ühinemise küsimus? Kuulates neid selgitusi, tutvudes selle eelnõuga, ka selle arutelu käiguga Riigikogu sotsiaalkomisjonis, tundub see igati adekvaatse, asjaliku, mõistliku asjana. Ma saan aru, et see riikide hulk, kes on ühinenud, on piltlikult üle poole ÜRO liikmesriikidest, aga millegipärast Eesti, kes on tegelikult, ma tahaksin arvata, eesrindlik riik sellistes küsimustes, on seni jätnud ühinemata. See ei ole üldse kriitika teie suunas, te olete alles uus minister, aga on teil aimu või teadmist, miks me alles nüüd selle otsuseni jõuame?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas te oskaksite tuua ka mõne praktilise näite, millist probleemi me selle algatusega lahendame? Kuna see tuleb majandus‑ ja tööstusministeeriumi kaudu, siis palun juurde tuua numbrid, kui palju see meie eelarves maksma läheb.

Evelin Poolamets.

Jaa, suur aitäh! Täiendavaid kulusid see kaasa ei too, kedagi juurde ei pea palkama, seda tehakse olemasolevate inimestega. Nagu öeldud, selleks ei ole vaja meil ka nii-öelda täiendavat seadusloomet ehk et eelnõusid ei ole vaja kirjutada. See on konventsiooniga liitumine. Kui tõesti kõik siseriiklikud meetmed on kasutusel olnud, siis viimase abinõuna on inimestel võimalik selle poole pöörduda. Need konventsiooni enda ettepanekud ei ole samamoodi õiguslikult siduvad, vaid on soovituslikud. Selles mõttes täiendavaid kulusid ei ole. Ja mida see aitab? See aitab üldisemalt tõsta teadlikkust terviklikust inimeste võrdsest kohtlemisest. Kui inimesed tunnevad, et neid ei ole võrdselt koheldud, siis neil on kõigepealt ilmselgelt õigus siseriiklikult erinevate organite poole pöörduda, ja kui tõesti on tunnetus, et ei ole abi saadud, siis see annab võimaluse rahvusvaheliselt pöörduda. Mis see Eestile annab? Seal samamoodi – nagu ma ütlesin, me oleme üks kahest viimasest Euroopa Liidu liikmesriigist, [kes ei ole veel ühinenud] –, [ühinemine näitab], et me oleme samas väärtusruumis oma sõprade ja liitlastega.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mind eelküsijatest erinevalt paneb just imestama, et te sellisel ajahetkel, kui meil on tarvis tegeleda majanduse elavdamisega, meil on maksutõusud, inimestel on tuhat muud probleemi, tulete selle fakultatiivprotokolliga äkki lagedale. See tundub natuke bürokraatlik. Aga küsimus puudutab seda – ma saan aru, et te seisate naiste õiguste eest kaevata rahvusvahelistele institutsioonidele, kui nad siin abi ei saa –, et te märkisite ära, et see annab Eesti inimestele õiguse pöörduda. Aga inimesed on ju nii mehed kui ka naised. Kui naised saavad õiguse kaevata ja pöörduda, mida siis mehed tegema peavad? Kas nendel on ka selline võimalus olemas ja kas te sellega tegelete, kui seda ei ole?

Aitäh, hea küsija! Nii nagu me ka komisjonis rääkisime, kui te sellesama küsimuse esitasite, praegu meestel sellist konkreetset fakultatiivprotokolli või [võimalust] pöörduda ei ole. Küll aga, nagu me ka kirjeldasime, ÜRO-s liikmesriigid teevadki kollektiivselt ettepanekuid. Eks see on üks variant ja võimalus: kui me Eestis soovime seda, siis algatada ÜRO-s debatt, kas meestel oleks vaja samasugust [fakultatiivprotokolli]. Ja on väga oluline rõhutada, et kuna, tõesti, majandusministeeriumis on [võrdsuspoliitika] osakond, siis ma tegelen ka sellega. Ma usun, et Eesti inimestele ei ole saladus, et kui vaadata minu seitsme-kaheksa kuu jooksul [tehtud] erinevaid otsuseid, tegevusi, siis 99% nendest on seotud majandusega, Eesti konkurentsivõime kasvatamisega. Me oleme selleks aastaks teinud konkreetse 45-punktilise tegevuskava, kuidas Eesti konkurentsivõimet kasvatada. Ma ei tea ühtegi varasemat ministrit, kes oleks nii süstemaatiliselt Eesti majanduse konkurentsivõimega tegelenud. Nüüd proovida mulle ette heita, et ma tulen võtan selle 20 minutit, et anda inimestele rohkem kindlust võrdõiguslikkuses, on natuke, ütleme, pentsik. Vabandust sellise väljenduse pärast, aga tõesti, ülejäänud aeg läheb kõik majanduse konkurentsivõime elavdamiseks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma siin kolleeg Solmani küsimusest ja teie vastusest lähtuvalt küsin ikkagi edasi. Tõepoolest, siin protokollis on kirjas, et on nimetatud ära nii meeste kui ka naiste võrdsed õigused. Kuidas me siis räägime ikkagi võrdsetest õigustest, kui te just ütlesite, et meestel mingeid võimalusi oma õiguste eest seista siiski ei ole? Ma täiesti selgelt näen, et see konventsioon on ajale jalgu jäänud. Kuidas me siis jookseme mingil ajalool sabas ja hakkame ühinema mingisuguste konventsioonidega, mis tegelikult sisuliselt ei vasta enam sellele, missuguses maailmas me praegu elame?

Aitäh! Ma jään eriarvamusele. Selles mõttes, et see, et inimesed oleks võrdselt koheldud maailmas, kus me elame, on siiamaani aktuaalne. Ja mida rohkem me sellele tähelepanu pöörame, et lihtsalt inimestega suheldakse viisakalt, olenemata soost, neid ei diskrimineerita tulenevalt sellest, siis see on oluline. Nii nagu öeldud sai ka eelnevale küsijale vastates, et ÜRO-s on võimalik teha koos sõprade, liitlastega ühiseid avaldusi, [esitada] mõtteid, et sinna lisada selline täiendav võimalus. Küll aga on hästi oluline öelda, et see asi kõik rakendub alles siis, kui siseriiklikult ei ole inimene abi saanud. Kui oled mees, naine, noor, vana, kui sind diskrimineeritakse, siis ilmselgelt saab abi Eestis siseriiklikult.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ütlen, ausalt öeldes on väga solvav või segadust tekitav kuulata siin kolleege EKRE fraktsioonist ja Isamaast, kes räägivad naistele võrdsete võimaluste andmisest justkui mingist täiendavast tüütust või ebavajalikust bürokraatiast. Tegemist on väga põhimõttelise ja olulise muudatusega, mis täna meie ees siin on. Sellest tõugatuna: kuigi te vastasite küsimusele, et antud lisaprotokoll otseseid kohustusi juurde ei too, äkki te avate neid tähelepanekuid, mida CEDAW konventsiooni sellisel ülevaatamisel Eestile eelkõige puudustena välja toodi? Mille osas ja mis teemades on meil täna Eesti riigis kitsaskohad naiste õiguste mõttes?

Jaa, väga detailse vastuse jään hetkel võlgu. Saan selle saata kirjalikult. Üks teema, mis on välja toodud, aga milles me õnneks oleme ka väga palju edusamme tegemas, on sooline palgalõhe, kus me oleme olnud ajalooliselt pigem murelaps. On väga positiivne, et viimaste valitsuste, aga ka viimaste aastate jooksul tegelikult sooline palgalõhe on Eestis kiirelt vähenev. See ei ole päris sinna veel jõudnud, aga see on kindlasti teema. Ja ma saadan ülejäänud, kuna ma siin praegu jooksvalt ei jõua kohe vaadata, kui vaja, ka kirjalikult.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea Erkki! Majandus kiratseb.

Kasvab! Kasvab, Urmas.

Praeguses olukorras mind üllatab, et selle asemel, et tegeleda Eesti majanduskasvu küsimustega, olete te ahminud endale kõiksuguseid muid teemasid, millega tegeleda, võtnud neid endale. Nüüd tegelete siin võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise küsimustega. Selgitage ära, kuidas see juhtus eelmise aasta suvel, kui härra Michal ministrite vastutusvaldkondi jagas. Kas see oli teie nõudmine, et see on teie prioriteetne teema ja majandusminister peaks sellega tegelema? Või oli see härra Michali visioon? Oli see sotsiaaldemokraatide ettepanek, et see peaks olema majandusministeeriumi teema? Need asjad on läinud segamini nagu puder ja kapsad ministeeriumide valitsemisalas. Ja mulle tundub, et siin ongi küsimus, et teil tähelepanu hajub ära [kõigi nende] teemadega tegelemisega praegu. Kuidas see tekkis? Eestis varasematel aastakümnetel ei olnud seda, et majandusminister oleks tegelenud soolise võrdõiguslikkuse küsimustega nii süvitsi, nagu te olete läinud, nii erudeeritult, nagu te praegu panete neid teemasid ette parlamendile. Millest selline tohuvabohu tuleneb? Miks te ei keskendu majandusküsimustele ja ei jäta neid küsimusi, ma arvan …

Teie aeg!

… Sotsiaalministeeriumi profiili?

Aitäh, hea Urmas, küsimuse eest! Kogenud kolleegina kindlasti tead, et juba mõni aasta tagasi tulenevalt sellest, et praktiliselt kõikides teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on töövaldkond majandusministeeriumi osa ja meil … Ehk sa nüüd lased rääkida. Töövaldkond on meil ajalooliselt olnud koos võrdõiguslikkuse osakonnaga. Seda küsimust, kas ta peaks seal edasi olema, võib arutada. Te kindlasti minust kogenuma poliitikuna teate, et see nii on olnud. See ei tähenda kuidagi, et minu valdkonnad on hajuvad. Vastupidi, nii nagu ma ka teie kolleegile kirjeldasin, ma ei mäleta lähiajaloost ühtegi majandusministrit, kes nii süstemaatiliselt koostöös ettevõtjate, erasektoriga on seitsme kuu jooksul tulnud välja algatustega, väga konkreetsete algatustega, ellu kutsutud algatustega, kuidas meie majanduse konkurentsivõimet kasvatada, alustades kaitsefondi avamisest, suurinvesteeringute toetusmeetmest, töölepingu seaduse lihtsustamisest, erinevate määruste-meetmete muutmisest, bürokraatia vähendamisest. See loetelu jätkub. Ma kindlasti hea meelega … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, majandusega tuleb süstemaatiliselt tegeleda, nagu ma olen öelnud. Riik ega valitsus majandust ei juhi ega peakski juhtima – need on teie kolleegid siin vasakul pool –, vaid me teeme ettevõtlusele konkurentsivõimelise keskkonna, kus majandus saab kasvada. Ja väga hea, positiivne uudis on ju eelmise aasta viimasest kvartalist, kus tõesti oli 1,2%-line majanduskasv.

Aitäh! Hea ettekandja! Kuna te siin täna tõelise võrdõigusluse eestkõneleja ja eestvõitlejana olete esinenud ja rääkisite, et teil on selline 45-punktiline süsteemne plaan, siis ma igaks juhuks nagu kerge hirmuga küsin. Osades, võib-olla halvas mõttes progressiivsetes riikides on mindud sellist teed, et näiteks ettevõtete juhtorganid tuleb komplekteerida mitte enam ainult pädevuse alusel, vaid seal peab olema lisaks meestele ka teatud protsent naisi, teatud protsent neegreid, teatud protsent homoseksuaale ja muid vähemuste esindajaid. Kas teil on ka Eestis plaanis majanduse edendamiseks midagi sellist ette võtta?

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Lühike vastus on: ei ole. Ja lihtsalt kommentaarina juurde, et ma saan aru, et me kõik tahame enda poliitilisi seisukohti, kuvandit näidata ja teenida välja kohta päikese all. Aga ma lihtsalt inimesena, eriti noore mehena päriselt ei saa aru sellest vajadusest naisi alavääristada või võrdset kohtlemist kuidagi alavääristada teemana. Tõesti on piinlik! Mehena samamoodi, tõesti, väga [piinlik]. See on mu isiklik sügav arvamus, et inimesed peaks olema võrdselt koheldud, olenemata soost, vanusest. Ma ei tea, ma ei saa aru päriselt, miks te seda naeruvääristate. Väga-väga veider.

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ma tõesti ei soovinud ettekandjat kuidagi alavääristada. Kas teie, härra juhataja, tundsite, et ma oleksin kuidagi ettekandjat alavääristanud?

Vaat protseduuriliselt minu tunnetega pole siin midagi pistmist. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ikkagi väike koomiline element siin sees. Reformierakond on siin Riigikogu saalis olnud just see erakond, kes on kõige enam oma käitumise, oma suhtumisega naisi, siin Riigikogu naiskolleege diskrimineerinud. Ja nüüd te tulete ja räägite, et see ei too mitte midagi kaasa, see on justkui mingi tühipaljas dokument. Ma ei tea, kas te püüate oma nägu päästa või tahate lihtsalt … Ma ei tea, mis eesmärki te siin püüate täita, et ütlete, et te enam ei alaväärista naisi. Aga mina ei usu, et sellega liitumine teie käitumist parandaks, seda enam, et millist bürokraatiat see endaga kaasa toob. Ma kujutan ette, et tõesti, see algatus on hea, aga mulle jääb mulje, et te tegelete asendustegevusega, selle asemel et majandust juhtida ja elu Eestis edendada.

Teie aeg!

Aitäh, lugupeetud küsija! Nagu ma ütlesin, majandust ei juhi mina ega valitsus, me teeme [majandusele] konkurentsivõimelise keskkonna. Kogu minu ressurss, mis sellele läheb, on see, kui ma nendele teie küsimustele olen ära vastanud, pärast seda on see teie menetleda. Ja nagu ma ütlesin, mitte see ei ole sisutühi, vaid vastupidi, see ei too täiendavaid kulusid, sest me olemasoleva inimressursiga täidame need kohustused ära, mida ma ka komisjonis mainisin.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Ma loen siit, et see diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokoll räägib ka soopõhisusest. Siin on enne ära nimetatud ka mehed ja naised, aga me ju teame, et isegi meil koolides juba õpetatakse praegu, et meil on mingi 150 sugu. Missugusest soopõhisusest siin siis lähtutakse? Ja siin pärast räägitakse, et naistele tuleb tagada kõigi põhivabaduste täielik ja võrdne kasutamine. Kas naised peaksid selle konventsiooni kohaselt nagu omavahel ka võrdsed olema? Ja kas see on võrdse kohtlemise tagamine ka naiste hulgas või on see siiski kellegi teise suhtes?

Aitäh! Iga kaebuse puhul kindlasti hinnatakse ja analüüsitakse individuaalselt, kas kaebuses on põhjendatud sisu või mitte.

Reili Rand, palun!

Aitäh taas kord! Ma ikka jätkuvalt ei saa väljendamata jätta oma pettumust, et kolleegid naeruvääristavad antud teema olulisust. (Sumin saalis.) Aga siin vastukaaluks nendele küsimustele, mis on muretsema pannud majanduskasvu ja Eesti majanduse tuleviku vaates, kolleegidele teadmiseks – tõenäoliselt majandusministrina teie olete väga hästi erinevate uuringutega kursis –, et võib-olla tuntuim on McKinsey, kes on läbi erinevate uuringute tõestanud, et just sooline mitmekesisus ja naiste kaasamine juhtivatele positsioonidele, nende osalemine just nimelt parandab ettevõtete ja majanduse konkurentsieelist. Me ei räägi siin mingist pseudoküsimusest. Aga minu küsimus on tingitud just sellestsamast naiste osalusest juhtimisprotsessides. Kas ma sain teist õigesti aru, et teie täna ei näe probleemi, et Eesti riigi äriühingutes juhatuse ja nõukogu tasemel oleks naisi vähe kaasatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma isegi ei vastanud sellel teemal, see oli mitmes küsimuses korraga. Ma usun, te teate, et ka meie valitsuses oleme kokku leppinud osaluspoliitika, kus erinevad nõukogud liiguvad selles suunas, et oleks mõlemalt poolt nõukogud tasakaalustatud. Ja selles mõttes ma olen väga nõus: ka teaduslikud uuringud näitavad seda, et need riigid tervikuna – mitte ainult ettevõtted, vaid riigid –, kus on tööhõive suurem, inimeste tööhõivesse kaasamine, olenemata soost, vanusest, millestki muust, on võimalikult vähe diskrimineeritud, need riigid on edukamad, sellepärast et rohkem inimesi saab tööl käia, lisandväärtust luua. Ja need otsused on tulevikus paremad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Teie peaminister Kristen Michal ütles peaministriks saades siit puldist, et tuleb alandlik olla. Ja minu hinnangul on pentsik, nagu te minu küsimust enne nimetasite, hoopis see, et te vastamise asemel hoopis üleolevas stiilis kiidate siit ennast ja räägite, kui tubli te olete ja mida te kaheksa kuu jooksul kõik ära olete teinud. Ja selle asemel, et vastata normaalselt, annate ka siin hinnanguid. Aga minu küsimus puudutab siiski seda, et kuidas see ei ole täiendav bürokraatia, kui meie ja teie tunnihind on nii kallis, aga me menetleme praegu sedasama fakultatiivprotokolli siin, samal ajal kui teil on ju väga palju vaja majanduse elavdamiseks ära teha. Ja kuidas ei too kaasa täiendavat bürokraatiat kõikide nende kaebuste menetlemisprotsessid? Selgitage mulle see veel kord lahti. Ja kolleegile siin saalis ma ütlen, et mitte keegi ei ole siin naiste õiguste vastu, vaid kui jutt käis sellest, et ka meestel peale juhtiva tasandi on probleemid diskrimineerimisega, siis kes neid lahendab.

Jah, kindlasti ma olen nõus sellega, et edevus on patt teatud määral. Aga ma tegelikult ju vastasin teie küsimusele. Kuna te just küsisite, miks ma ei tegele majanduse elavdamisega, siis ma lihtsalt loetlesin väga lühidalt asju, mida ma majanduse elavdamiseks teen. Ja tõesti, me ka komisjonis rääkisime, et analüüsid ja eelnevate riikide kogemus on näidanud, et neid kaebusi tuleb mõni, kui üldse. Me ei tea, aga üldine kogemus teiste riikide näitel on [näidanud], et ikkagi enamus muresid, kui neid on päriselt, lahendatakse siseriiklikult. See pigem annab lihtsalt täiendava võimaluse.

Härra esimees! Hea minister! Mina usun ka, et te ikkagi suudate tõenäoliselt mitut asja teha oma ministriametis, võib-olla isegi majandusega tegeleda. Küll, tõsi, te oleks seda suutnud kindlasti meiega paremini, aga noh, tegite oma otsuse nii, nagu tegite. Aga minu küsimus, kuna siin palju peatutakse bürokraatial, siis kas ma saan õigesti aru, et meil ei ole ju vaja ühtegi seadust muuta selleks. Äkki te kordate selle üle, kas meil on mõni seaduselünk ja kas ma pean seda veel õiguskomisjoni esimehena menetlema.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Ei, siseriiklikult ei pea ühtegi seadust ega õigusakti selle liitumisega muutma.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma pean ühinema oma hea kolleegi Reili Ranna murega, et parlamendi debatis on millegipärast hakatud vastandama inimeste võrdset kohtlemist ja majanduskasvu edendamist – seda olukorras, kus need kaks tegelikult teineteist toetavad. Mida võrdsem on ühiskond, mida enam on kaasatud nii mehi kui ka naisi juhtimisprotsessidesse, mida paremini on korraldatud töö‑ ja pereelu ühitamine ja mida vähem on diskrimineerimist ja mis tahes laiemat töökiusu, ahistamist, mis tahes selliseid negatiivsete tagajärgedega tegevusi nii töökohtadel kui ka ühiskonnas laiemalt, seda paremini tegelikult riigil tervikuna läheb. Nii et selles valguses tänase otsuse vastuvõtmine pigem toetab neid eesmärke, mis puutub majanduse elavdamise poolt, küll kaudsemalt, aga siiski. Mu küsimus teile on lihtne. Milliseid täiendavaid samme Vabariigi Valitsus on plaanimas, et näiteks soolist palgalõhet vähendada, laiemalt meeste ja naiste võrdsema kohtlemise murekohti lahendada?

Aitäh! Ma jätkan selle hea tavaga, mis Riigikogus on, et jääda antud eelnõu [käsitlemise] juurde. Selle eelnõu raames me täiendavalt muid asju ei tee, küll aga muidu kindlasti.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et Eesti ja Läti on kaks riiki, kes ei ole liitunud sellega. Aga Eesti on ainuke riik, kus on e-valimised, ja selle vastu me ei tee mitte midagi. Kui me selle konventsiooni edendamisega edasi läheme ja täidame neid nõudeid, te ütlesite, et juhul, kui Eestis kõik võimalused on ammendunud, saab minna ÜRO-sse. Kas oskate tuua [näiteks] paar juhtumit või kas või ühe juhtumi, mille puhul Eestis on kõik asjad ammendunud ja inimesel on kõik seisma jäänud ja järgmine võimalus oleks tal minna ÜRO-sse, aga tal seda võimalust ei olnud, kuna Eesti ei ole liitunud selle konventsiooniga?

Ja Arvo Aller, palun!

Aitäh! Eestis on mitmed asjad ainulaadsed. Me oleme ka ainuke riik maailmas, kellel on näiteks 100% kõik avalikud teenused digitaalsed. See annab meile ka võimaluse e-hääletada. Aga ei, ei ole kokku puutunud ega ei ole teadlik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! Vabandust-vabandust! Siiski kiirustasin ette. Aga, Helle-Moonika Helme, ma arvestan teie soovi esimesena kõneleda. Nimelt, kuna me oleme esimese lugemise juures, siis peame kuulama ära ka ülevaate sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Sellest annab ülevaate sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson, kes on ka Riigikogu kõnetoolis. Palun, Madis Timpson!

Aitäh, härra esimees! Austatud kolleegid! Head pealtvaatajad! Mina annan ülevaate, mis meil komisjonis toimus. Etteruttavalt ütlen, et väga palju küsimusi on siin juba ära küsitud, aga topelt ei kärise. Me arutasime seda eelnõu 10. märtsil ja [komisjoni] oli kutsutud minister koos oma abilisega, kes vastas meie küsimustele. Minister tegi ka ettekande, tutvustas seda eelnõu ja rääkis sama juttu, mis siin. Ja siis me läksime kohe küsimuste juurde. Üldiselt meil on väga küsimusterikas komisjon ja väga põnev on kogu aeg. Alustasin ise seekord ja küsisin sissejuhatuseks, mis on õiguskantsleri arvamus selle eelnõu kohta. Vastus oli selline, et õiguskantsler on korduvalt soovitanud selle protokolli ülevõtmist. Kolleeg Grünthal tundis muret, et see protokoll on võib-olla liiga üldsõnaline, ja minister vastas, et see on teadlikult niimoodi jäetud, et oleks võimalik leida ühisosa ning et seda oleks võimalik vastavalt siseriiklikule olukorrale kohandada. Siis kolleeg Kingo, temale on olulised ikka need sooküsimused ja ta küsiski küsimuse, et keda antud konventsiooni mõistes peetakse naisteks, kas hõlmatud on ainult naised bioloogilise soo põhjal või arvestatakse ka sotsiaalset sugu. Ja vastus sellele küsimusele oli selline, et see konventsioon sugu ei defineeri. (Hääl saalist.) Palun ärge segage mind! Te saate küsida, kui te tahate. Ja kolleeg Kingo küsis veel küsimuse, et kui üks mees identifitseerib ennast naisena ja soovib käia naistesaunas, aga teda sinna ei lubata ja ta tunneb ennast seetõttu diskrimineerituna, kas tal tekib nüüd võimalus pöörduda ÜRO komitee poole. Agnes Einman, ministeeriumi spetsialist, ütles, et see ei ole antud konventsiooni teema. Nii nagu siin ka kõlas, küsiti, kui palju on Eestis olnud kaebusi selles osas. Ja kuna me protokolliga veel liitunud ei ole, siis ei osatud ka seda öelda. Ühesõnaga, null. Kolleeg Lutsar soovis teada naiste diskrimineerimisega seotud juhtumite arvu Eestis. MKM-i esindaja seda peast ei osanud öelda ja palusime tal saata need [andmed] kirjalikult komisjoni, mida ta ka tegi. See asi sai ka korda. Kolleeg Solman küsis, miks soovitakse liituda konventsiooniga 20 aastat peale selle ratifitseerimist. Põhiline huvi oli kolleeg Solmanil see, et kuhu saavad pöörduda analoogses olukorras olevad mehed, sest ka neid diskrimineeritakse ja ka nemad kannatavad koduvägivalla all. Loomulikult teine küsimus oli kolleeg Solmanil, et kas see ei lisaks mitte bürokraatiat ja kui palju see maksma läheb. Minister Keldo vastas, et raha juurde ei küsita, kõik asjad lahendatakse olemasoleva eelarve raames. Ja mis meestesse puutub, siis MKM-i spetsialisti Agnes Einmani sõnul saavad kõik inimesed, sõltumata soost, pöörduda Eestis võrdõigusvoliniku või kohtu poole. Kolleeg Kütt uuris veel, kui palju küsiti arvamusi erinevatelt organisatsioonidelt. Vastus on see, et küsiti umbes kümnelt organisatsioonilt ja tagasisidet andis neli. Ja hakkasimegi lõpu poole jõudma oma diskussiooniga. Kolleeg Kingo kordas veel üle, et tema arvates on see aegunud sisuga protokoll. MKM-i inimene väitis vastu, et tema hinnangul see ei ole aegunud. Ja MKM-i ametnik juhtis veel kord tähelepanu, et tema hinnangul konventsioon kolleeg Kingo toodud saunajuhtumiga ei tegele. Kolleeg Grünthal märkis, et tema arvates hallab pärast [protokolliga] liitumist toimuma täielik meeste diskrimineerimine ja peaks kuidagi olema meeste osatähtsus suurem, praegu pisendatakse neid ja diskrimineeritakse. Ja selle kohta siis uurisime komisjoni poolt ka Välisministeeriumist. Üldiselt momendil ühtegi meeste õiguste fakultatiivprotokolli menetluses ei ole, lubati teada anda, kui tuleb, seda enam, et võib ka ise siit siis algatada. Aga see ei puuduta seda eelnõu. Ja olimegi jõudnud sõbralikult lõpuni ja jõudsime otsuste juurde. Ütlen etteruttavalt, et kõik need otsused tegime konsensusega. Esimene otsus oli see, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. märtsil, aga see on nüüd muutunud. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjonis kindlasti arutelu oli palju laiem ja võib-olla minister ei saanud siin kõike välja öelda. Aga minu küsimus on ikkagi samalaadne, kui oli ministrile. Kas teil oli seal arutelu all mõni juhtum või näidegi, kus Eestis lõpeb seadusandlik asi ära ja järgmine võimalus oleks pöörduda ÜRO poole, aga seda võimalust ei ole, kuna me ei ole antud protokolliga liitunud, ja inimesed on jäänud ilma abita? Selles mõttes oleks mõni näidegi hea, sest siis oleks näha, mis probleemi me lahendame. Ja kui sellest juttu ei olnud, siis kuna me Lätiga oleme kaks [riiki], kes ei ole veel liitunud: kui kaugel on Läti oma sammudega selle fakultatiivprotokolliga liitumisel?

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Läti teemat me ei puudutanud. Lihtsalt, nagu ka minister kõnes mainis, meie ja Läti oleme ainukesed, kes ei ole sellega liitunud. Ühtegi sihukest case study't me seal ei arutanud, missugune see võiks olla. Aga ma oma kogemusest võin öelda, et õigusteadus ongi selline valdkond, mis – kuidas ma ütlen – piltlikult öeldes on natukene elust maas. Me reguleerime asju natukene nii, et mingi situatsioon tekib ja siis me hakkame reguleerima. See on nagu üldine asi. Ja ma arvan, et ega see midagi kurja ei tee, kui me anname võimaluse juhul, kui meil siseriiklikult midagi [ei saa enam teha]. Aga vastates nüüd konkreetselt küsimusele: komisjonis me mingisuguseid õiguskonstruktsioone ei konstrueerinud.

Suur tänu! Hea kolleeg Riina Solman, ma ei saa teile kahjuks seda kolmandat küsimust anda, sest esimesel lugemisel saab kokku esitada kahele ettekandjale kuni kaks küsimust. Nii, lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Ja nüüd avan läbirääkimised. Läheme teisele katsele ja nüüd mul on tõesti hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaettekandja ja ka kõrvalettekandja! Head kolleegid, kes siin saalis neljapäevasel päeval istuvad, ja head vaatajad, kes meid jälgivad läbi interneti! Vaadake, eelmise aasta lõpus hääletasid Riigikogu globalistid siin entusiastlikult just ühinemise poolt ILO konventsiooniga, mis kohustab tööandjaid võimaldama kedagi diskrimineerimata inimväärseid töötingimusi. Kõlab väga kenasti. Aga sinna sisse vaadates selgus, et Eesti kirjutab alla [dokumendile, mis] paneb tööandjatele kohustuse tagada muu hulgas võimalus bioloogilistele meestele, kes on oma peas otsustanud, et nad on hoopis naised, siseneda segamatult naiste riietusruumidesse, duširuumidesse ja hügieeniruumidesse. Liberaalide, globalistide ja äärmusvõuklaste aastatepikkuse väga sihikindla töö tulemusena oleme olukorras, kus igaüks, kes julgeb vastu astuda lääneriikides peaaegu igal pool läbi surutud trans‑ ja LGBT-ideoloogiatele, saab süüdistuse diskrimineerimises, ahistamises, rassismis, sallimatuses, foobias ja milles kõiges veel. Ning konkreetset tööandjat tabavad suured trahvid, kui ta mingist transmehest töötajale ei paku lahkelt eespool mainitud võimalusi. Me juba ILO konventsiooniga ühinemise arutelul näitasime väga selgelt, et selles sisalduv – selles uues maailmas, kus me praegu elame – rikub väga selgelt just naiste õigusi, lubab legaalselt neid ahistada. Aga me ei saanudki tookord vastust, kuidas me saame selle konventsiooni valguses nüüd päriselt naiste õiguste eest seista. Ja nüüd me arutame siin järjekordset konventsiooni, mis sisuliselt läheb vastuollu nii selle ILO konventsiooniga, mis tagab pigem õigused mingile muule seltskonnale, kui kaitseb naisi ja tagab nende turvatunde. Sotsid juba jõudsid õhku visata süüdistuse laadis, et kui me küsime detailselt – kuna siin protokollis on ära nimetatud nii mehed kui ka naised ja nende võrdsed õigused –, kas see tagab turvatunde ka meestele – ja me teame, et on olukordi, kus mehed on vähemus, mehed on tõrjutud, mehed on ahistatud –, et see tähendaks kuidagi naiste alandamist või naeruvääristamist. Kõik ju teavad, et see pole nii. See oli lihtsalt teie poolt üks väga rumal ja inetu väide. Aga vaatame tegelikku elu. Tegelik elu siiski näitab, et hoolimata kõikidest sellistest konventsioonidest, ei ole naiste olukord kuidagi paranenud. Kvoodipõhine kaasamine pigem alandab naisi kui häid spetsialiste, kui tarku ja võimekaid inimesi. Sest iga kord, kui neid kuhugi palgatakse, ei saa nad kindlad olla, kas see sündis tänu sellele, et neil on kõigi nende konventsioonide ja võrdsusprotokollide tõttu soopõhine eelis, või said nad oma töökoha tõepoolest seetõttu, et nad on oma erialal päriselt professionaalsed. Mida näitab tegelik elu veel olukorras, kus me tõstame kõiki makse, elustandard halveneb, hakkamasaamine väheneb? Ja see kõik lööb kõige valusamini just seda poolt ühiskonnast, kelle eest nõretavalt just need maksude tõstjad ja kehtestajad sõnades seisavad. See kõik lööb kõige valusamini just naisi. Automaks näiteks on maal elavatele naistele väga suur löök. See tõeliselt diskrimineerib just maapiirkondades elavaid naisi, võrreldes näiteks linnas elavate naistega. Ja perede toetuste vähendamine ja lastega kodus olevatelt emadelt tervisekindlustuse äravõtmine lööb kõige valusamalt jälle naisi. Ja võtame uue vana valitsuse kõige uuema algatuse lõpetada pensionide indekseerimine. Ma tuletan teile meelde, et 325 000 pensionärist on 200 000 naised, kes peavad toidu ja muude kulude kallinemisega üksi hakkama saama. Nii et lõpetame selle silmakirjaliku ja ideoloogilise hoolivuse mängimise ära ja tegeleme naiste eest seismisega päriselt! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja istungi jälgijad siin kohapeal ja veebiülekandes! Ka tänane diskussioon siin saalis näitab, et teadlikkus Eesti naiste ja meeste võrdsetest võimalustest on meil jätkuvalt madal. Seega lubage alustada mul veidi kaugemalt. Eesti liitus ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooniga CEDAW 1991. aastal, vahetult pärast taasiseseisvumist. Möödunud on 34 aastat, kuid kas me teame täna sellest konventsioonist rohkem? Aus vastus on, kuulates ka varasemat, et ilmselt mitte. Aga kas peaksime? Ma usun, et jah, sest see on rahvusvaheline lepe, mille täitmise on Eesti võtnud kohustuseks ja mis on meie seadustest kõrgem. CEDAW mõte ei ole pelgalt deklaratiivne. 1995. aastal, kui Hillary Clinton kuulutas Pekingis naiste kongressil, et naiste õigused on inimõigused, skandeerisid seda ka Eesti delegatsiooni liikmed. Sealt sündis Pekingi tegevusplatvorm, ÜRO tegevuskava, kuidas CEDAW põhimõtteid ellu viia. Tänaseks on selle konventsiooniga liitunud 189 riiki. Ainult neli ÜRO liikmesriiki – USA, Somaalia, Tonga ja Sudaan – ei ole seda ratifitseerinud. Eesti kuulub nende riikide hulka, kes mitte ainult ei ole konventsiooni heaks kiitnud, vaid kellele see toob kaasa reaalseid kohustusi. Viimati käis Eesti delegatsioon möödunud kevadel Genfis kaitsmas oma soolise võrdõiguslikkuse raportit. See ei ole pelgalt formaalsus. See on dialoog ÜRO liikmesriigiga, mis kestab terve tööpäeva ning lõpeb konkreetsete järeldustega. Eesti sai circa 60 soovitust, mis tuleb ellu viia kaheksa aasta jooksul. Neist kõige kriitilisematele tuleb reageerida juba kahe aasta jooksul. Seega, vaatame siis Eesti olukorda. Aastaid on Eesti Achilleuse kand olnud sooline palgalõhe. Kuigi üldine trend on olnud positiivne – palgalõhe vähenemise suunas –, sest alates 2013. aastast on palgalõhe Eestis vähenenud 11,7%, on endiselt meie palgalõhe Euroopa Liidu keskmisest kõrgem. Samamoodi on puuduseks naiste vähene esindatus juhtorganites, olgu siis selleks Riigikogu naissaadikute arv või kohalike omavalitsuste volikogude sooline koosseis. Eesti puhul paistis väikese positiivse muutusena silma naiste osakaalu suurenemine valitavates organites. Täna me saame rõõmu tunda, et ka siin Riigikogus on 31% naisi. See on veidi kõrgem kui maailma parlamentide keskmine näitaja 26%. Samas, kuidas paistavad silma meie riigile või omavalitsustele kuuluvate ettevõtete juhatused ja nõukogud? Kas sugude lõikes valitseb tasakaal? Muide, sedasama nõuab ka eurodirektiiv börsiettevõtete nõukogude ja juhatuse soolisest tasakaalust, mille järgi peab olema juhtorganis vähemalt 40% naisi. Kui Eestis on neid börsiettevõtteid pisut üle kümne, siis tegeliku muutuse saavutame, viies selle sisse ka riigi ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes. Varsti, juba järgmisel suvel, kukub kell. Kui meid ei pane tegutsema erinevad uuringud, mis on korduvalt tõestanud, et sooline mitmekesisus on konkurentsieelis, mis soodustab innovatsiooni ja majanduskasvu, siis võiks selleks tõukeks olla vähemalt asjaolu, et eurodirektiivi täitmine on kohustuslik. Vastasel juhul ootab riiki ees järjekordne trahv. Muret tekitavalt kõrge on ka meie lähisuhtevägivalla juhtumite arv. Eesti kuulub kõrgema vägivallatasemega riikide hulka Euroopas. Möödunud aastal läbi viidud suhteuuring tõi välja, et 41% naistest on oma elu jooksul kogenud lähisuhtevägivalda. Aastatepikkune teavitustöö on pannud julgemalt probleemi märkama, avameelsemalt rääkima ja mõistma, et see ei ole ainult nende naiste enda probleem, vaid ühiskonna mure. Need on vaid mõned näited, mis tõestavad, et võrdsete võimalusteni jõudmisel on kahjuks jätkuvalt naised haavatavamas olukorras. Tulen nüüd tagasi konventsiooni juurde. Eesti kõige suurem pluss ÜRO naiste õiguste konventsiooni ehk CEDAW dialoogi pidades oli valitsusdelegatsiooni kinnitus Genfis, et CEDAW konventsiooni lisaprotokoll ratifitseeritakse Riigikogus juba 2025. aasta alguses. See on see, mis on meid täna toonud siia. Kuid miks me pole seni lisaprotokolliga liitunud? Nagu kuulsime vastutavalt ministrilt, siis selget vastust sellele ei ole. Seda enam, et CEDAW konventsiooni ratifitseerimisest on möödunud 34 aastat, mille jooksul on jõudnud sirguda juba terve põlvkond tegusaid naisi, nagu ka teie ees kõneleja. Eesti koos Lätiga on muuseas, nagu oleme täna korduvalt kuulnud, Euroopa Liidu kaks ainukest riiki, kes seda siiamaani teinud ei ole. Tavaliselt liitutakse nii konventsiooni kui ka selle lisaprotokolliga koheselt. Eesti naised võivad abita jääda mitmel juhul: kui riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole piisavad või kui institutsioonid ei suuda tagada nende õiguste kaitset. Kui Eesti ühineb ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga, saavad naised ja nende esindusorganid pöörduda ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee poole, kui riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendunud. See annab naistele lisavõimaluse oma õiguste kaitsmiseks ning sunnib riiki täiendavalt pingutama soolise võrdõiguslikkuse [edendamise] ja diskrimineerimise kaotamise nimel. Meil, rahvaesindajatel on moraalne kohustus Eesti naiste ees see aastakümneid kestnud võlg kustutada. Lõpetuseks tsiteerin Marianne Mikko mõne aasta eest ilmunud raamatu "Naise koht" lõpusõnu: "Õnneks on nüüdseks vastuse saanud küsimus, kas naine on inimene. Või tegelikult, kas ikka on?" Head kolleegid! Mõelgem sellele kas või tänase diskussiooni jätkuks. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad Riigikogu liikmeid üles ratifitseerima CEDAW konventsiooni lisaprotokolli esimesel võimalusel. Naistele võrdsete võimaluste ja õiguste andmine ei ole täiendav bürokraatia. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 583 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. aprill kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud. Kohtume siin täiskogu istungil jälle uue töönädala alguses. Head päeva!