Arupärimine eesti keele kasutusala ahenemise kohta (nr 711)

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine eesti keele kasutusala ahenemise kohta, nr 711. Ja ettekandjaks Riigikogu liige Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Eesti mehed, Eesti naised! See on minu ja Leo Kunnase arupärimine ja see käib eesti keele kasutusala ahenemise kohta. Tegelikult see arupärimine oli adresseeritud valitsusele ja natukene paneb imestama, et sellele tuli vastama haridus- ja teadusminister, mitte valitsusjuht. Aga see ei ole meie teha, on nagu on. Hiljuti oli meil emakeelepäev, kus kiideti palju eesti keelt ja muretseti ka selle saatuse pärast. Ja mitte ilmaasjata, sellepärast et igaüks, kes käib ringi lahtiste silmade ja kõrvadega, võib veenduda, et mureks on põhjust, sest eesti keelt näha ja kuulda on üha vähem. See ei ole ainult subjektiivne hinnang, ka andmed näitavad, et eesti keele kasutusala aheneb kiiresti. Aastatel 2019–2023 rändas Eestisse ametlike andmete järgi – toonitan, et ametlike andmete järgi – sisse 129 000 isikut. Tõenäoliselt tegelikult rohkem, aga meie tugineme ametlikele andmetele. Kui me nüüd arvestame tagasirännanud maha, eeldades, et nad oskavad eesti keelt, mis on muidugi optimistlik hinnang, ja arvestame ka nooremad kui kahekümneaastased maha, eeldades, et nad saavad eesti keele selgeks koolis, mis on samuti optimistlik hinnang, siis saame nende aastate vältel 78 000 täiskasvanud sisserännanut. Samal perioodil, tegelikult aastase nihkega ehk aastatel 2020–2024 sooritas eesti keele tasemeeksami 18 600 isikut. See arv sisaldab ka korduseksami sooritanuid, tähendab, näiteks [juhul], kui isik sooritas 2020. aastal A2-taseme eksami ja 2022. aastal B1-taseme eksami. Isegi kui lähtuda neist kolmest optimistlikust hinnangust, oli eksami sooritanuid 4,2 korda vähem, kui eesti keelt mittevaldavaid isikuid Eestisse sisse rändas. Ja möönan kohe, et osa inimesi saab keele selgeks eksamit sooritamata. Aga teisalt on kindlasti ka inimesi, ma kujutan ette, Narvas või Kohtla-Järvel, kes küll sooritavad eksami, aga venekeelses keelekeskkonnas unustavad ikkagi riigikeele ära. Isegi kui mitte arvestada seda aega, mil algas täiemahuline agressioon Ukrainas, pidada seda aega erandiks, kuna sel ajal saabus erakordselt palju põgenikke Eestisse, pole see olukord parem olnud. 2019. aastal saabus Eestisse 10 000 kahekümneaastast või vanemat isikut, kelle sünnikoht ei ole Eesti, aga eesti keele tasemeeksami sooritas 2020. aastal 2600 isikut. Möönan muidugi ka seda, et osa neist, kes on viimastel aastatel sisse rännanud, on ka Eestist minema rännanud, ära läinud. Aga ikkagi on need käärid sisserändajate ja keeleõpetuse vahel muljet avaldavalt suured. Kui te nüüd, oletame, seda loogikat ei usu, siis ka teised andmed näitavad sedasama. Nimelt on uussisserännanute riigikeele oskuse omandamise puudulikkust tõestanud ka küsitlusandmed. Näiteks 2016. aastal sisserännanutest omandas 2020. aastaks – see tähendab viie aasta vältel – riigikeele vabalt valdamise tasemel vaid 3% ning arusaamise, rääkimise ja kirjutamise tasemel 16%. Ja 45% oli selliseid, kes saavad veidi või ei saa üldse aru. Toonitagem, et tegemist on vabatahtlike vastajate enesehinnanguga. Need inimesed, kes on natukene sotsioloogiast teadlikud, teavad, et enesehinnang on alati kõrgem, mistõttu pole kahtlust, et tegelik olukord on märksa halvem ja tegelikult nii halb, et kui see olukord edasi kestab, siis kuigivõrdki ei paranda seda ka üleminek täielikult eestikeelsele õppele. Meil on siin siis rida küsimusi, mille, ma loodan, lugupeetud minister ette loeb. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele palun vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt ma tahan tänada teid selle eest, et te selle küsimuse esitasite. Meil ei ole ammu olnud ühiskondlikku debatti eesti keele kasutusala või selle oskuse üle. Eestikeelsele õppele üleminek on võib-olla järsku summutanud selle, et meil on kõik õiges suunas liikumas. Aga eesti keele kasutamise teemat võib vaadata sõltuvalt vaataja positsioonist: kas klaas on pooltäis või pooltühi. Ma kuulsin lugupeetud arupärija vaatest, et klaas on pooltühi ja on läinud tühjemaks, kui on olnud varem. Mina vaatan sellele niimoodi, et klaas on pooltäis ja on läinud natuke rohkem täis, kui on olnud varasemalt. Olemasolevate andmete ja tegelikult ka isikliku kogemuse pealt – ma olen üles kasvanud Eesti venekeelses piirkonnas – julgen ma küll väita, et eesti keele kasutusala on oluliselt laienenud viimase 30 aasta jooksul. Nendes valdkondades, kus kasutatakse eesti keelt, ja mõnes kohas ainult eesti keelt, on see väga massiliselt suurenenud. Ka Wiedemanni keeleauhinna, elutööpreemia saanud Tiit Hennoste on väga selgelt öelnud, et eesti keeles ei ole kunagi olnud nii palju kasutusregistreid, kui on täna, ehk siis eesti keelt kasutatakse väga laias ampluaas, väga paljudes kohtades. Julgen siiski siit puldist väita – see on minu arvamus –, et eesti keele kasutusala ei ahene kiiresti, vaid vastupidi, selle kasutusala laieneb, eesti keel tegelikult areneb. Ja tänapäeval on täiendavaks väljakutseks eesti keele nii-öelda uue kasutusala loomine, milleks on tehisaru. Kas tehisaru sisse eesti keel tuleb? Kui ei tule, siis me tõesti peaksime muretsema eesti keele kasutusala kiire ahenemise pärast. Mida näitavad numbrid? Me kindlasti ei saa omavahel kokku viia sisserändestatistikat ja eesti keele eksami sooritamise tulemusi. Nende kahe omavahelist korrelatsiooni pole olemas, kausaalsust veel vähem. Seetõttu ei saa teha nende numbrite põhjal mingeid järeldusi. Esiteks, sisserändestatistika näitab Eestisse sisse tulnuid, see ei näita seda, kui paljud inimesed neist on siit siis lahkunud ehk seda, mis on tegelikult olnud püsiränne, nende inimeste hulk, kes on kauemaks kui viieks aastaks Eestisse jäänud. Me peaksime vaatama neid inimesi, kes on olnud Eestis kauem kui viis aastat, mitte neid, kes on konkreetsel ajahetkel sisse rännanud, sellepärast et neist tegelikult rändab ka tagasi päris palju. Teiseks, eesti keele tasemeeksameid ei soorita ainult sisserändajad. Tasemeeksameid sooritavad väga palju ka Eestis sündinud inimesed, kes ei ole haridust omandanud eesti keeles ja kellel teatud ameti[kohal töötamiseks] on vaja tasemeeksam sooritada. Viimastel aastatel väga-väga märkimisväärselt suurenenud tasemeeksami sooritamise hulk on seotud siiski eestikeelsele õppele üleminekuga ning õpetajate – kooliõpetajate, lasteaiaõpetajate – ja tugispetsialistide eesti keele oskuse näitamisega [nõutud] tasemel. Olen öelnud, et mina ei näe, et klaas on pooltühi, vaid ma näen, et klaas on pooltäis. 30 aasta jooksul on eesti keele kasutusala, eesti keele oskajate hulk märkimisväärselt suurenenud, [olukord] oluliselt paremaks läinud. 30 aastat tagasi ei olnud eesti keelega Narvas mitte midagi teha – mitte midagi ei olnud võimalik teha ei poes ega tänaval, mitte kuskil –, aga kui te täna lähete Narva, siis te saate seal eesti keeles teenindatud, informatsiooni ja võib-olla mingitel juhtudel ka tänaval suheldud. See sõltub selle inimese vanusest, kellega te tänaval kokku puutute. Aga tegelikult eesti keele oskuse tase on väga märkimisväärselt tõusnud. See kindlasti paraneb väga märkimisväärselt ka eestikeelsele õppele ülemineku tulemusel. Nii et Eesti riik igas mõttes liigub õiges suunas. Aga ma näen tegelikult, et meil on ikkagi kohti, millele me peaksime tähelepanu pöörama: tõesti see, kui nõudlik on Eesti riik siia sisse rännanutelt eesti keele oskuse nõudmisel. Me ei ole väga nõudlikud olnud. Me oleme lasknud tulla inimestel Eestisse tööle, õppima, elama, ilma et me oleks nad tegelikult selle elementaarse surve alla pannud, et nad algtasemel või siis madalamal kesktasemel eesti keele omandaksid. Ja siin ma küll olen teiega nõus, ma arvan, et see surve tegelikult peaks olema. Viimane kord, kui ma selle surve üle vaidlust pidasin, oli rahvusvahelises koolis töötavate õpetajate keelenõuete sisseviimisel. Oli väga suur surve mulle, et ma mingil juhul ei kehtestaks neile B2-tasemel keeleoskuse [nõuet] või et ma ei kehtestaks üldse keeleoskuse nõuet. Aga ma siiski leian, et kui inimene on Eestis töötanud juba üle viie aasta ja tahab jätkata õpetajana, isegi kui see õpetamine ei toimu eesti keeles, siis ta võiks eesti keelt osata. Nii et me kompromissina jõudsime kokkuleppele, et see on B1-tasemel keeleoskus, mille ka rahvusvahelistes koolides töötavad õpetajad peavad viie aasta möödudes Eestis omandama. Sama puudutab doktorante. Ma saan aru, et teil on järgmine arupärimine teaduskeele kohta ja doktorikoolis eesti keele omandamise kohta. Ka seal on juba eelmise ministri eestvedamisel viidud sisse [nõue], et vähemalt pooled doktorilõpetajad, ükskõik kas nende emakeel on eesti keel või ei ole, peavad doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Nii et me oleme samme astunud. Nüüd, teie poole on liikumas keeleseaduse muudatused, millega laiendame eesti keele kasutusala ehk viime sisse suuremad nõuded eesti keele oskuse ja kasutuse kohustuslikkuse kohta. Miks need muudatused teie juurde veel jõudnud ei ole? Sest keeleseaduse puhul juristid vaidlevad omavahel murdekeelte staatuse üle, mitte niivõrd eesti keele laienemise üle. Otsime lahendusi ka Lõuna-Eesti piirkonna keeltele. Aga keeleseaduses suurendame kindlasti sunnirahasid ja trahve eesti keele mittekasutamise eest, näiteks kinos võõrkeelsete filmide subtiitrite või dubleerimise puhul. Meil ei [tohiks olla] täiskasvanute puhul vene keeles filmidublaaže, nii et vene keelt rääkiv inimene Eestis ei puutugi eesti keelega praktiliselt kokku, sellepärast et tal on igal pool võimalik kõike vene keeles saada. Siis on keelekontakti väga vähe ja see kindlasti teeb väiksemaks selle võimaluse, et inimese keeleoskus areneks. Ja lõpetuseks minu nii-öelda pingutusest. Meil on täna täiskasvanute eesti keele õpe killustunud kahe ministeeriumi vahel. Eesti keele õppe ja keelepoliitika eest vastutab haridusministeerium. Me tegeleme õpetajate keeleõppe korraldamisega, keele tasemeeksamite väljatöötamisega ja samal ajal on keeleseadus meie vastutusalas. Aga täiskasvanute keeleõpe on Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu rahastatud. Ma arvan, et see ei ole sellisel moel mõistlik. Ma arvan, et on mõistlik koondada nii rahalised vahendid kui ka vastutus täiskasvanute keeleõppe eest siiski haridusministeeriumi alla, et me saaksime prioritiseerida eesti keele õppes sihtrühmi, kes on meie jaoks absoluutsed prioriteedid, kellele me esmajärjekorras ka maksumaksja raha eest eesti keelt õpetame. Ootus ja lootus on, et selle tulemusena muutub eesti keele õpetamine Eestis tõhusamaks. Uskuge mind, neid, kes sooviksid eesti keelt õppida, on oluliselt rohkem kui neid, kellele nii Eesti riigil kui ka erasektoril on võimekus eesti keele õpet pakkuda. Nõudluse ja pakkumise vahekord on nõudluse kasuks ja pakkumise kahjuks: soovijaid on rohkem kui võimalusi. Võib-olla tuleks läbi rääkida ka haridustehnoloogia ettevõtetega, kes võiksid eesti keele Duolingosse tuua. Eesti keelt Duolingos ei ole võimalik õppida. On võimalik õppida väga palju muid keeli, aga mitte eesti keelt. Ma arvan, et see oleks üks koht, millele võiks mõelda: kuidas me pakkumist nõudlusele lähemale toome. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Oli väga lahe ja asjalik jälle kuulata, aga ma katsun ennast sellest lummusest kuidagi välja kiskuda ja küsin sellesama põgusalt nimetatud keeleseaduse kohta. Ma olen viimased aastad puutunud kokku sellega ja me kõik märkame – mõni vähem, mõni rohkem –, et eesti keele kasutamise võimalused teeninduses, avalikus ruumis on vähenenud, on ahenenud. Aga seadusega [võiks] kas või uutele tegevusvaldkondadele keelenõudeid panna: on taksojuhid, kes on praegu osaliselt kahjuks kontrolli alt väljas, kullerid, mõned rühmad ja huvigrupid veel, kes tegelikult keelduvad seda tegemast, blokeerivad kogu aeg. Ja nüüd te ka ütlesite, et keeleseadus liigub meie poole. Öelge nüüd – meile on ettepanekute peale mitu korda öeldud, et kohe-kohe tuleb, paar aastat ma olen seda kuulnud –, millal siis tuleb Riigikokku keeleseaduse uus variant, et me saaks vähemalt asjalikke ettepanekuid selle kohta teha.

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski julgen väita, et eestikeelse teeninduse saamine on täna kordades tõenäolisem, kui see veel 30 aastat tagasi oli. Ma olen sündinud ja üles kasvanud Ida-Virumaal ja väidan, et kuni selle hetkeni, kui ma sealt Tartusse ära kolisin, ei olnud seal praktiliselt võimalik eesti keeles teenindust saada. Täna on seal võimalik igal pool kogu aeg eesti keeles teenindust saada. Eesti keele kasutusala on laienenud. Jah, Tallinnas on tekkinud olukord, kus mõnes kohas selgub, et teenindust on võimalik saada ainult inglise keeles. Selles mõttes ma ei vaidle vastu. Aga ma arvan, et puhtfaktiliselt on täna siiski vähem ingliskeelset teenindust, kui oli veel mõni aeg tagasi ainult venekeelset teenindust. Me oleme liikunud selles suunas, et eesti keeles saab rohkem teenindust. Nüüd kullerid ja platvormi veoteenused – need ei ole taksoteenused. Nende puhul me nägime keeleseaduse [muudatuste] ettevalmistamisel analüüsi tehes, et kaebuste arv on seal kõige väiksem. Seal on üldse kõige väiksem mure selle pärast, kas on või ei ole eestikeelne teenindus. Oluliselt suurem mure on just nimelt hotellides, restoranides, spaades ja turismiga seotud kohtades. Seal on tegelikult kõige suurem hulk neid kaebusi, et ei ole võimalik eestikeelset teenindust saada. Kullerite ja Boltide-Woltide puhul ei ole küsimus selles, et keegi tunneb puudust, sest ta ei saa eestikeelset teenindust, sellepärast et seal ei pruugi teenuse saamisel otsest keelekontakti üldse tekkida. Keeleseadus peaks valitsuse istungil olema maikuus ja liikuma siis Riigikogu poole. Oleme natukene jännis murdekeele staatuse juriidilise sõnastusega, otsime juristidega praegu lahendust.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on kodulehtede venekeelsed versioonid siiani Vabariigi Valitsusel ja suuremal osal ministeeriumidel. Mõned ministeeriumid on need viimasel ajal siiski likvideerinud, aga mitte Haridus- ja Teadusministeerium. Läti ja Leedu ministeeriumidel ei ole venekeelseid kodulehti. Nii paljude ministeeriumide venekeelsed kodulehed on Euroopa Liidu riikidest ainsana Eestil, teistest Euroopa riikidest peale Eesti veel Moldoval, Armeenial ja Valgevenel. Küsin, millal siis Haridus- ja Teadusministeerium, kus veetakse eestikeelsele õppele ülemineku protsessi, tõestab enda tõsiseltvõetavust, seab riigikeele au sisse ja oma kodulehe venekeelse versiooni likvideerib.

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, ma ei ole selle teemaga päriselt tegelenud, sellepärast et kas see venekeelne leht seal on või ei ole, ei oma tähtsust, sest täna on võimalik eestikeelne leht automaattõlkega teha venekeelseks ja lugeda seda niikuinii vene keeles. Kas see on seal vene keeles, kas see on inglise keeles … Automaattõlge võimaldab ka seda, et eestikeelse lehega mitte kunagi kokku ei puututa, vaid loetakse haridusministeeriumi kodulehte mugavalt täpselt selles keeles, milles tahetakse lugeda. See on paraku täna tehnoloogiline reaalsus.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Väga austatud proua minister! Hea meel on teie optimismi pärast. Ma tegelikult küsin seda. Midagi oli ka teie kõnes juba selle kohta, et nõudlikkus riigi poolt on ikkagi üks väga oluline ja määrav asi. Mul oli hea juhus 1991. aastal olla erialasel täiendusel Iisraelis, kus oli teatud riigist ehk Nõukogude Liidust väga suur tulv sisserändajaid, kes hakkasid nõudma, et Iisraeli riik peaks teiseks riigikeeleks kuulutama vene keele. Iisrael seda õnneks kunagi ei teinud, vastupidi, nõudmised olid väga konkreetsed: töökoha sai see inimene, kes oskas heebrea keelt. See oli esimene tingimus töökoha saamiseks. Kas meil on siit midagi õppida?

Aitäh küsimuse eest! Meil on seatud väga selged reeglid, millistel ametikohtadel inimene eesti keelt peab valdama. On aus möönda siit puldist, et on nii mõnigi valdkond, kus neid reegleid tegelikult täita ei suudeta. Hariduses on olukord minemas paremaks, kuigi aastakümneid oli tõesti nii, et reeglid kehtisid, aga tegelikult neid ei täidetud. Ma arvan, et tervishoiu valdkonnas vaikselt-vaikselt läheb ka paremaks, aga aeglasema tempoga, kui me arvame. Ka seal on väga palju töötajaid, kes tegelikult ei [täida] keelenõudeid, mis seadusega kehtestatud on. Teenindussektoris on Ida-Virumaal olukord läinud oluliselt paremaks, Tallinnas võib-olla natukene kehvemaks. Need on valdkonnad, millest me kõik väga teadlikud oleme. Loomulikult, selle kõige taga on ja seda defineerib tööjõu puudus ehk siis see, et me ei suuda tagada [piisavat] hulka eesti keelt oskavaid inimesi, kes suudaksid neid töökohti täita. Järelevalve ja nõudlikkus on tegelikult see, millega peaks kõiki neid töötajaid nügima. Siin on oluline roll mitte ainult riigil, vaid kõikidel tööandjatel, kes neid inimesi endale tööle võtavad, sellel, milline on tööandja nõudlikkus oma töötaja suhtes. Ta on küll väga hea spetsialist, väga hea kolleeg, teil on ühine keel olemas, on see inglise keel või vene keel – tänapäeval valdavalt inglise keel –, aga siiski [tuleks] jääda nõudlikuks, et mingi [asjaajamine], töökoosolekud toimuvad eesti keeles ja eesti keelt on vaja osata. Ma arvan, et see on nõudlikkuse ja eestlase selja sirgu ajamise küsimus: miks peaks eestlane sel juhul keelt vahetama, kui keelevahetust tuleks eeldada kelleltki teiselt?

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Siin oli küsimus, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Tuleb tunnistada, et ega me ei ole suutnud kogu elanikkonda, kes eesti keelt ei oska, põlistada selle 30 pluss aasta jooksul, kui meie vabariik on taasiseseisvunud olnud. Probleem on selles, et kui sisserändajate hulk on nii suur ja on plaanis sisserändekvoote veel tõsta, siis kas me ei jõua ühel momendil punkti, kus nii vene, inglise kui ka teiste keelte rääkijate hulk on lihtsalt nii suur, et me ei ole enam füüsiliselt võimelised neid põlistama. Ehk põlistatavate hulk ületab selle suutlikkuse, mis meil üldse võiks olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult on olukord selline, kus eestlaste või eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste – ütleme siis nii, sest ma pean ka neid inimesi, kes on Eestis sündinud, mitmendat põlve [siin elavad], siiski eestlasteks – ehk nende inimeste, kelle esimene keel on eesti keel, osakaal 67–68% juures tähendab seda, et ülejäänud vajavad põlistamist: nii keeleõpet kui ka kultuuriga kohanemist, Eesti elu ja traditsioonidega kohanemist. Ja see on päris suur hulk inimesi proportsionaalselt. Samal ajal ma jätkuvalt väidan, et klaas on pooltäis. Me oleme seda teinud 30 aastat päris edukalt. Ja ma tean, et ma olen siin see naiivne optimist, aga olen integratsiooni valdkonnas töötanud 30 aastat. Vaatame otsa sellele, kus me olime 30 aastat tagasi, millises olukorras me olime. Me olime lõhenenud, katkises, etnilist konflikti täis ühiskonnas, kus üle 80% mitte-eestlastest ei osanud üldse eesti keelt ehk nad ei olnud suures osas sellega isegi kokku puutunud. Me oleme jõudnud olukorda, kus eesti keelt absoluutselt mittevaldavate inimeste hulk – nende, kes mitte midagi eesti keelest aru ei saa – on suurusjärgus 4–5%. See on väga suur progress. Jah, passiivsel ja aktiivsel keeleoskusel on vahe. Muukeelsest elanikkonnast natukene üle pooltel on aktiivne keeleoskus, natukene alla pooltel passiivne keeleoskus. Aga [võrreldes] selle olukorraga, mis meil oli 30 aastat tagasi, kui 80% olid umbkeelsed ehk tõesti ei osanud [eesti keeles] isegi lugeda, nad ei saanud mitte midagi eesti keelest aru, me oleme tegelikult väga suure muutuse ära teinud ühiskonnana ja eriti väikese inimeste hulgaga, kes eesti keelt räägivad. Mina olen ja jään optimistiks. Eesti keel on täna kõige paremas olukorras, kus ta ajaloos üldse kunagi olnud on. Tema kaitstus ja elujõulisus on tagatud teaduskeelena, majanduskeelena, internetikeelena, loodetavasti tulevikus ka tehisarukeelena, kirjakeelena, kirjanduse keelena, televisiooni- ja sotsiaalmeediakeelena. Ma olen optimist, ma ei näe seda mustades värvides, mis aga ei tähenda seda, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama. Näiteks, ma arvan, et täna kõige aktuaalsem teema on ikkagi see, kas tulevane tehisaru räägib meiega eesti keeles. See on eesti keele arengu mõttes pöördepunkt ja me peame endale väga selgelt teadvustama, et kui suurtes keelemudelites, mida globaalselt arendatakse, eesti keelt sees ei ole, siis on see eesti keele jaoks ikkagi ülikriitiline olukord. Siis me võime natuke muret tunda selle pärast, mis eesti keelest saab, mitte küll järgmise põlve, aga ülejärgmise põlve keelekasutuse puhul.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te elate ikkagi ilmselgelt teises reaalsuses kui meie, kui te olete nii väga optimistlik, et olukord on muudkui paremaks läinud. Jah, kuni Ukraina sõjani väga vaevaliselt – väga vaevaliselt! – läks tasapisi olukord paremaks, üle kivide ja kändude. Aga [siis tuli] järsk kukkumine. Keeleseadust lihtsalt ignoreeritakse, istutakse kolm aastat kassas sildiga "Ma veel õpin eesti keelt". Teid ei huvita ju seadused! Need ei kehti, kui ma panen rinda sildi "Mind ei huvita seadused". See on ju nali, eks ole! Nii halba olukorda, kuhu te nüüd olete meid kukutanud, ma mäletan üheksakümnendate algusest. Aga räägin ka positiivsest. B-võõrkeelte hulgast vene keele äravõtmine põhikeelena oli positiivne areng. Ja ma küsingi, kuidas on B-võõrkeele õpetajatega varustamisega näiteks rootsi keele, soome keele ja teiste keelte puhul kui vene keel.

Aitäh küsimuse eest! Nende varustamisega on nii, nagu nendega alati olnud on. Keeleõpetajad tulevad Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, seal neid õpetatakse. Meil on Prantsuse saatkonnaga ja Hispaania saatkonnaga ka koostöö selles vallas, et suurendada nende õpetajate koolitust, täiendkoolitust, vahetusi, selleks et hispaania ja prantsuse keele õppe võimalusi koolides suurendada. Koolid loomulikult pingutavad selle nimel, et alternatiivset B-võõrkeelt pakkuda. See on reeglina olnud saksa keel või siis prantsuse või hispaania keel, rootsi keelt ja soome keelt on siiski vähem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav minister! Eesti mehed, Eesti naised! Lubage mul esialgu pisut lüüriliseks minna ja ühe Anna Haava luuletusega alustada. Ma ei ole küll teab mis deklameerija, aga ma proovin: "Köögis seisab – ootab, ootab / meie armas emakeel … / Kulla härrad, prouad, preilid, / laske tuppa eesti keel. // Laske tema lausa saali, / paluge ta laudagi – / imelikud eesti saksad, / võtke mõistust vähegi!" Vaadake, kui Anna Haava seda kirjutas, siis oli meil karm venestusaeg. Aga nüüd on poliitilised otsused meie enda teha ja ehk ikkagi tuleks need teha selliselt, et me eesti keelt laua tagant ära ei peleta. Lugupeetud minister ütles, et 30 aastaga on eesti keele kasutusala laienenud. Kui ma nüüd oleksin õel, siis ma ütleksin, et jah, aga see on samasugune demagoogia, kui Nõukogude ajal võrreldi näiteks 1985. aasta traktoritoodangut 1913. aasta traktoritoodanguga. Ma loomulikult möönan, et eesti keele kasutusala on laienenud võrreldes 1989. aastaga, aga väidan, et on kitsenenud mitte ainult seoses Vene agressiooniga Ukrainas, vaid tegelikult viimasel viiel kuni seitsmel aastal. Teiseks, ma ei ole ju kusagil öelnud, et neil kahel protsessil, keeleeksamite sooritamisel ja immigratsioonil, oleks kausaalne suhe, nagu minister väitis. No kuidas ma saakski seda öelda? Ma ka ikkagi olen natukene sotsioloogiat õppinud. Küll aga väidan, et minister ei lükanud kuidagi ümber neid ametlikke arve, mis koostoimes näitavad üsna drastiliselt, et eesti keele kasutusala kitseneb. Ja kui tõesti proua minister seda ka ei usu, siis ometi ehk usub ta seda lõimumismonitooringut, mille kohaselt ei oska pooled sisserännanud viie aasta pärast veel eesti keelt üldse või oskavad veidike. Ma ei ole kindlasti nõus ka ministri väitega, et meil on vaja sisse tuua tööjõudu. Aga see on teine teema ja sellel teemal saame me veel kirglikult ja põhjalikult vaielda. Ma teen siinkohal väikese, aga võib-olla olulise kõrvalepõike. Ma usun, et minister oma doktorikraadiga ka teadvustab seda, kui oluline meetod on võrdlev meetod. Mina võrdlen meid Lätiga. Me oleme ajast aega Lätiga sõbralikult konkureerinud ja 1990. aastatel tundus meile, et me oleme Lätist eespool, et me oleme teenäitajad. Nüüd aga paistab paljudes asjades ja kahjuks ka keelepoliitikas paraku täiesti vastupidi. Lätti rändas aastatel 2019–2023 sisse kokku 90 000 inimest, neist 30 000 olid Läti kodanikud. Seega oli eeldatavalt läti keele oskuseta sisserändajaid ligikaudu 60 000. Kuna Läti rahvaarv on Eesti omast 1,4 korda suurem, siis oli keeleoskuseta [inimeste] sisseränne Lätti samadel aastatel proportsionaalselt 1,8 korda väiksem kui Eestisse. Lätisse oli see ligi kaks korda väiksem kui Eestisse! Noh, lihtsalt jälle arvud seda näitavad. Küllap on see üks põhjus, miks siis ikkagi Lätis on riigikeel märksa paremas staatuses kui riigikeel Eestis. Ja igaüks, kes läheb Lätti, võib selles veenduda. Kommunikatsiooniekspert Maarja-Liis [Arujärv] toob hiljutises artiklis sellised muljet avaldavad paralleelid. Läti võttis muu hulgas hiljuti vastu seaduse, mis keelab tööintervjuudel vene keele oskuse kohta küsimise. Aga meil on vastupidi: noored jäävad tihti just vene keele oskuse puudumise tõttu tööst ilma. Ja teatavasti ka noored arstid kurdavad, et kui pooled patsiendid ei oska eesti keelt, siis tundub neile, et on lihtsam Soome tööle minna. Lisaks on meil tekkinud ettevõtteid ja muid organisatsioone, mille sisesuhtlus on ingliskeelne või lausa ingliskeelseks sunnitud. Mina ühte sellist suurettevõtet tean, kus kontoris ei tohi omavahel eesti keeles rääkida, see on keelatud. Ja paljud suurettevõtted korraldavad tööintervjuud inglise keeles. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Vahest oleks siinkohal hea meenutada, et isegi pärisorjuse ajal suhtlesid siinsed muulased Eestis eestlastega peamiselt eesti keeles, ning ka seda, et isegi Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo istungid toimusid eesti keeles. Kuna Karl Vaino seda hästi ei osanud, siis istus tema kõrval tõlk. Nii, aga Arujärv jätkab: "Kasutades teenindussfääri või tarbides avalikke teenuseid, elab kohalik muulane praktiliselt sama mugavat elu kui endises Nõukogude Liidus. Eesti keelt praktiseeritakse teadlikult vähem kui seda osatakse. "Seda on osaliselt põhjustanud venekeelse paralleelsuhtluse ja asjaajamise võimaldamine, mistõttu luuakse eraldi venekeelne mugavusruum […]"" Seda [viimast] rääkis juba kaks kümnendit tagasi keeleteadlane Mart Rannut. Omalt poolt lisan ikkagi, et suurema osa Eesti ministeeriumide kodulehed, sealhulgas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi oma, pakuvad ka venekeelset versiooni. Ja küsimus ei ole siin automaattõlkes, vaid küsimus on keele staatuses ja väärikuses. Ma pean jälle kõrvalepõikena ütlema, et nii mina kui ka minu erakond, Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid, suhtume skeptiliselt sellesse, et vene emakeelega õpilased peavad kõiki aineid õppima eesti keeles. Palju loogilisem oleks, kui nad saaksid vähemalt osa aineid õppida oma keeles. Aga see on meile väga halb ja kurb valik, õigemini valikut ei ole, sest meil ei ole lihtsalt õnnestunud erinevalt Lätist oma riigikeelt avalikus ruumis kehtestada. Nüüd lõpetuseks. Tore on, et siin saalis on ka sotsiaaldemokraatide esindaja. Ma ei oleks arvanud, et mina kunagi sotsiaaldemokraate kiitma hakkan, aga seekord lubage küll au anda selle eest, et sotsiaaldemokraadid on massiimmigratsioonile hooandmise vastu. Niimoodi alandatakse meie inimeste töötasu ja muudetakse meie riik millekski selliseks, mida me kümne aasta pärast ei pruugi ära tunda. Ja tegelikult on meil vaja mõlemat: selleks et eesti keeleruum ei aheneks, on vaja nii immigratsiooni piiramist kui ka keeleõppe laiendamist. Ma tahaks loota, et minister sellest aru sai, aga ma päris kindel ei saa selles olla. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalist ei ole. Soovib minister? Ei soovi täiendada. Sulgen läbirääkimised ja läbitud on ka tänane viies päevakorrapunkt.