Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (547 SE) teine lugemine

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mina annan ülevaate sellest, mis sotsiaalkomisjonis selle eelnõu kahe lugemise vahepeal toimus. Arutasime seda kahel korral: esmaspäeval, 17. veebruaril, ja 10. märtsil. Olime [istungile] kutsunud ka külalised. Eesti Linnade ja Valdade Liit saatis kirja, et nendel mingeid märkusi pole ja sestap nad ei tule. Tuli õiguskantsler, kelle hinnangul peaks mõnda kohta rohkem lahti seletama. Eelkõige [rääkis] ta mittetöötavatest lapseootel naistest ja alla 3-aastaste laste vanematest. Lapseootel naiste puhul oli asja iva selles, et Õiguskantsleri Kantselei arvas, et kuna kehtiv seadus võimaldab lapse isa surma korral maksta lapseootel lesele toitjakaotuspensioni alates 12. rasedusnädalast ehk umbes 28 nädalat enne lapse plaanitavat sündi, siis [uues süsteemis] võiks ka [see periood] pikem olla. Sotsiaalministeerium vastas selle peale, et viimastel aastatel on toitjakaotuspensionit saanud vaid üksikud mittetöötavad lapseootel lesed. Ministeeriumi andmetel on viimase paari-kolme aasta jooksul olnud vaid üks isik, kellel sündis laps ja kes sai raseduse perioodil toitjakaotuspensioni. Talle maksti toitjakaotuspensioni lapseootel olemise ajal kahe kuu eest. Ja nad olid loomulikult kaalunud eelnõu ettevalmistamise käigus toitjakaotusriski hindamisel erinevaid hüvitisi. Kaalutud variantidest oli vanemahüvitise maksmine kaks kuud enne lapse sündi toitja kaotanud vanemale, kes ei tööta, kõige optimaalsem lahendus. Nad selgitasid, et see variant on inimesele tegelikult soodsam kui toitjakaotuspension ja toitjakaotustoetus. Mis puudutab alla 3-aastaste laste vanemaid, siis õiguskantsler arvas, õigemini tema esindaja, et kuna kehtiv seadus võimaldab maksta pensioni kuni 3-aastast last kasvatavale mittetöötavale lesele ja eelnõuga see võimalus võib ära kaduda, või kaobki ära, on see probleem nende vanemate jaoks. Oli ka jutuks see, et probleem võib [tekkida] siis, kui laps saab 1,5-aastaseks, kuna ei ole lasteaiakohta. See teema tekkis ka. Ministeeriumi esindajad ütlesid selle peale, et Eesti vanemahüvitise süsteem on Euroopa üks kõige heldemaid, pikemaid ja paindlikumaid, võimaldades kasutada vanemahüvitist osakaupa ning samal ajal tööl käia. Väga paljud vanematest töötavad samal ajal. Teiseks, see vanemahüvitis tagab vanemale peale lapse sündi asendussissetuleku. Praegu kehtib toitjakaotuspension, mille keskmine prognoositav suurus sellel aastal on 295 eurot. See ei ole piisav selleks, et tagada vanema ülalpidamine. Eelnõuga olukorda ei halvendata, vastupidi, olukord muutub naiste jaoks paremaks, kuna laiendatakse sihtrühma naiste võrra, kes ei ole abielus või registreeritud kooselus ja kelle lapse teine vanem sureb. Loomulikult, kuna meil on väga aktiivne komisjon, oli komisjoni liikmetel ka erinevaid küsimusi. Näiteks kolleeg Irja Lutsar palus kommenteerida, miks ei võiks vanemale maksta 70 päeva asemel neli kuud enne lapse sündi. Selle peale ministeerium vastas, et eelnõuga pannakse mittetöötavad vanemad töötavate vanematega võrdsesse seisu ehk mõlemal sihtgrupil tekib õigus kaks kuud enne lapse eeldatavat sündi saada vanemahüvitist. Karmen Jolleri mure oli eelkõige see, et kuidas võiks paremini selgitada, vähemalt seletuskirjas, millised on elukaaslase surma korral raseda võimalused abi saamiseks. Etteruttavalt olgu öeldud, et ministeerium seda [osa] seletuskirjas on täiendanud. Siis meil oli vaidlus, mille tõstatas kolleeg Grünthal. Tema arvates peaks olema pensioniea tõstmine valitsuse taseme [otsus], sotsiaalkaitseminister ei [tohiks] saada seda üksi otsustada. Selle peale ministeerium vastas, et protseduur on ikkagi seaduses sätestatud ja seaduses on see valem ette antud, minister ise ei saa seda omavoliliselt muuta. Eks see on selline küsimus, mis on korduvalt seal komisjonis esile kerkinud. Ja siis, nagu ma ütlesin, oli veel lasteaiakohtade teema meil arutluse all. Ja kui me teine kord kokku saime, siis kolleeg Kingo tõstatas küsimuse, et kuna osa sihtgruppide jaoks tõuseb toitjakaotustoetus ja tulude suurenemisel jääb osa sellest ilma, siis kas on ka analüüsitud, kui palju see siis [inimesi] mõjutab. Selle peale ministeeriumi [esindaja] vastas, et selle pensioni puhul võetakse pensionit arvesse toimetuleku toetuse määramisel. Toitjakaotustoetuse tõus [pidavat] pigem vähendama vajadust saada toimetulekutoetust, aga ühte kindlat numbrit ta välja ei toonud. Sellega meil need arutelud seal ka lõpetati. Ministeerium esitas ka muudatusettepanekuid, mis olid vormistatud ühe ettepanekuna, kus oli neli punkti. Need kõik said ka komisjoni heakskiidu. Ja siis me tegimegi menetluslikud otsused. Saata [eelnõu] täiskogu päevakorda 12. märtsil. [See otsus oli] konsensuslik. Samal istungil tehti ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada – 6 poolt, 1 vastu – ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. märtsil käesoleval aastal. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Üks muudatusettepanek on esitatud, ja et olla täpne, siis see oli juhtivkomisjonilt, mitte ministeeriumilt. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.