Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu (554 SE) esimene lugemine

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 554 esimene lugemine. Ettekandjaks palun haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust, lühidalt TAIKS‑i, mis annab teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni valdkonnale tervikliku raamistuse. See seadus määratleb, kes selles süsteemis tegutsevad, millised on nende rollid ja kuidas toimub rahastamine. Samuti seab see Eestis teadustöö kvaliteedi hindamise ja teaduseetika korraldamise alused. Eelnõu arvestab põhiseaduses sätestatud olulisi põhimõtteid, mis kaitsevad teadlaste akadeemilist vabadust ja teadusasutuste autonoomiat. Samuti on meile jätkuvalt oluline rahvusteaduste toetamine. Selleks eraldatakse ka edaspidi vähemalt 5% teadus‑ ja arendustegevuse toetuse kogumahust. Eelnõu ettevalmistamine on kestnud peaaegu viis aastat ja see esindab laiapõhjalist kompromissi, kus on arvestatud kõigi oluliste siht‑ ja sidusrühmade huve. Toon oma ettekandes välja olulisimad muudatused, selle, mida oleme eelnõusse lisanud ja seal täpsustanud võrreldes kehtiva teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seadusega. Eelnõus sätestatakse esmakordselt teadus‑ ja arendustegevuse üldised põhimõtted. Nende kohaselt tuleb teadus‑ ja arendustegevuse korraldamisel ja elluviimisel lähtuda akadeemilisest vabadusest, teaduseetika normidest ning põhimõttest, et avalikest vahenditest rahastatud teadustöö tulemused tehakse võimalusel avalikkusele kättesaadavaks. Need põhimõtted kehtivad kõigile, kes on seotud teadus‑ ja arendustegevuse korraldamise või läbiviimisega. Oleme selles peatükis defineerinud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni, samuti olulisimad teadus‑ ja arendustegevuse osalistega ja teaduseetikaga seotud mõisted, lähtudes üldjuhul rahvusvaheliselt tunnustatud definitsioonidest. Eesmärgiga muuta teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiline juhtimine selgemaks ja [selgitada] kõigi selle korraldamisega seotud osapoolte rolle kirjeldame kõigi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riiklikus korraldamises osalejate ülesandeid. Regulatsiooni on seejuures võimalusel vähendatud, jättes seadusesse vaid minimaalse vajaliku. Esmakordselt reguleeritakse teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni juhtimist koos. See aitab tagada nende parema integreerimise ja tõhusama juhtimise. Seni valitsusele nõu andva Teadus‑ ja Arendusnõukogu fookus laieneb, hõlmates selgemalt ka innovatsioonipoliitikat. Uue nimega Teadus‑ ja Arendustegevuse ning Innovatsiooni Poliitika Nõukogu mõju suureneb ja keskendutakse rohkem strateegilistele küsimustele. Kahe eraldi teadus‑ ja innovatsioonipoliitika komisjoni asemele luuakse üks komisjon, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni juhtkomisjon, mis tagab valdkonna ühtsema koordineerimise ja juhtimise. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ja teadusagentuuri ülesannete hulka lisatakse teaduseetikaga tegelemine ja selle edendamine. Kui seni oli rakendusasutustest seaduses käsitletud vaid Eesti Teadusagentuuri, siis nüüd lisatakse ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning rakendusuuringute keskuse rollid ja ülesanded. Eelnõus täpsustatakse teadus‑ ja arendustegevuse välishindamise regulatsiooni ning evalveeritud asutuste ülesandeid ja kohustusi. Võrreldes kehtiva seadusega ei muutu evalveerimise korraldus oluliselt nende jaoks, kellele see on kohustuslik. Protsess toimub endiselt voorudena iga seitsme aasta järel ning seda viib läbi Eesti Teadusagentuur. Olulisimad muudatused. Ülikoolides ja evalveeritud rakenduskõrgkoolides lihtsustatakse teaduse kvaliteedi hindamist. Teadus‑ ja arendustegevuse välishindamine viiakse kõrgkoolides edaspidi läbi institutsionaalse akrediteerimise raames. Ehk siis viiakse kokku kaks erinevat hindamisprotsessi ning ülikoolid ja evalveeritud rakenduskõrgkoolid ei pea läbima enam kahte protsessi. See aitab vähendada bürokraatiat ja leevendada kõrgkoolide koormust erinevate hindamiste läbiviimisel. Samuti võimaldab see tulevikus hinnata ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide kõrghariduse ning teadus‑ ja arendustegevuse kvaliteeti tervikuna. Selleks täiendatakse senist institutsionaalse akrediteerimise protsessi, et see hõlmaks põhjalikumalt teadus- ja arendustegevuse hindamist. Evalveeritud asutustele seab riik selged ootused ja ülesanded, mis on seotud avaliku hüve loomisega. Nende hulka kuuluvad teaduse edendamine, ühiskonna teenimine ja teaduseetika põhimõtete järgimine. Kõrgkoolide ülesanded on jätkuvalt sätestatud kõrgharidusseaduses. Eelnõus käsitletakse teadus‑, arendus- ja innovatsioonitegevuse rahastamise korraldust. Täpsustatakse rahastamise üldpõhimõtteid ning kirjeldatakse viit peamist rahastusinstrumenti: esiteks, asutuse teadus‑ ja arendustegevuse toetus; teiseks, riiklik uurimistoetus; kolmandaks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni sihttoetus; neljandaks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemitoetus; ja viiendaks, ettevõtja toetus. Olulisimad muudatused rahastamissüsteemis on järgmised. Eelnõu kohaselt täpsustatakse, mis on teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni riigipoolse rahastamise eesmärk. Selleks on tagada teadus‑ ja arendustegevuse järjepidevus ja kvaliteet, maandada teadus‑ ja arendustegevusega kaasnevaid riske ettevõtjatele ning ületada turutõrked. Asutuste teadus‑ ja arendustegevuse toetus, mida varem tunti baasfinantseerimisena, muutub püsivamaks. Edaspidi on sarnaselt kõrghariduse rahastamise mudeliga tulemuspõhine vaid 30% tegevustoetusest ja 70% on tegevustoetuse baasosa, mis kujuneb eelnevate aastate rahastuse mahu põhjal. Erasektori teadusasutuste püsitoetuse maksmine läheb haridusministeeriumist üle Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. Eelnõus sätestatakse peamised rahastusinstrumendid, nende eesmärgid ning sihtrühmad. See korrastab rahastussüsteemi ning annab võimaluse toetusmeetmete ühtlasemaks rakendamiseks ja bürokraatia vähendamiseks. Olulisima muudatusena eelnõus reguleeritakse teaduseetika korraldust. Esmakordselt sätestatakse Eesti õigusruumis teaduseetika põhimõtted, mida peavad järgima kõik teadus‑ ja arendustegevust läbi viivad isikud ja asutused. Eesti Teadusagentuuri juurde moodustatakse keskne teaduseetika komitee, mis võtab üle seniste eri asutuste juures tegutsenud eetikakomiteede ülesanded. Lisaks luuakse teadusagentuuri juurde teaduseetika väärkäitumisjuhtumite menetlemise komisjon, kelle ülesanne on tegeleda võimalike teaduseetika rikkumistega ning toetada asutusi ja juhtumi osapooli lahenduste leidmisel. Esmakordselt täpsustatakse seaduses, kuidas alaealisi saab teadusuuringutesse kaasata. 7–17-aastaste laste puhul on vaja nende teadlikku nõusolekut, samas kui 15–17-aastased võivad ise otsustada osalemise üle uuringutes, mis ei ole füüsiliselt sekkuvad. Regulatsioon lähtub lapse õiguste konventsioonist, mille kohaselt tuleb lapse otsustele anda suurem kaal vastavalt tema vanusele ja kogemusele. Lõpetuseks. Eelnõus sätestatakse järelevalve üldised alused ning viimases peatükis on toodud seaduse rakendussätted. Meile on oluline, et seadus jõustuks käesoleva aasta 1. septembril. Vabariigi Valitsuse nimel teen ettepaneku toetada seaduseelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Küsin tõesti. Nimelt, nii sise‑ kui väliseksperdid on üldiselt hinnanud, et Eesti teadustegevuse süsteemi põhidefekt on mittevastavus Eesti vajadustele, millest tõukub omakorda see, et eraraha investeeritakse Eesti teadusse ikka äärmiselt vähe. Lisaks on probleemiks vohav bürokraatia, rahastuse ebastabiilsus ja teadlaskarjääri vähene atraktiivsus. Praegu on raske öelda, kuidas need eelnõust tulenevad muudatused seda olukorda parandavad. Ja mina ei taha ka ette negatiivne olla, küll aga näen ma selgelt, et mitte kusagilt otsast ei parane rahvusteaduste olukord, olenemata sellest, et seletuskirjas väidetakse, et tähelepanu on sellele pööratud, ja teie ka väitsite seda. Seda on peetud väga suureks puuduseks, et rahvusteaduste olukord Eestis nii nigel on. Ja küsin, miks te olete sellele eelnõus nii vähe tähelepanu pööranud.

Aitäh! Ma püüan nüüd neile küsimustele kuidagi järgemööda [vastata], järge hoida. (Saalist öeldakse midagi.) Mis see ainuke küsimus siis oli? (Jaak Valge täpsustab saalist.) Rahvusteaduste olukord on selles mõttes juba mõni aasta tagasi paranenud, et rahvusteadustele eraldatakse tervelt 5% kogu teadus‑ ja arendustegevuse rahast. Lisaks sellele on Tartu Ülikoolil rahvusprofessuurid, mida halduslepingutega täiendavalt rahastatakse. Nii et ma arvan, et meil ei ole ilmselt alust väita, et rahvusteaduste olukord on halvemaks läinud. Vastupidi, rahvusteaduste olukord on viimastel aastatel siiski oluliselt paremaks läinud. Külastasin ise hiljuti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust, kellel on mitu rahvusteaduslikku granti, kui neid võib niimoodi nimetada. Need ei ole küll rahvusteaduste alt saadud grandid, aga tegeletakse Eesti humani[taarvaldkonna] ajaloo uurimisega väga süvitsi, rahvusvaheliselt väga kõrgel tasemel. Nii et lisaks sellele, et meil on rahvusteaduste erarahastus ja rahvusprofessuurid, on meil tegelikult ka tugevad teadusgrandid, mida on saadud teadusagentuurilt rahvusteaduste uurimusteks. Ma ei julgeks väita, et meil on rahvusteadustega olukord Eestis halb või läheb sugugi halvemaks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, aitäh ettekande eest! See on väga vajalik seadus. Partneritelt on tulnud ka mitmesuguseid ettepanekuid, aga küll me jõuame esimese ja teise lugemise vahepeal neid kultuurikomisjonis vaagida. Küsin ühe senise kokkuleppe kohta. Kui neli aastat tagasi toimus muudatus ja eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused hakkasid ka saama baasfinantseerimise raha – nüüd on see baasrahastus –, siis oli see tegelikult [teiste] teadus- ja arendusasutuste arvelt ja neile mõnes mõttes halb üllatus, sest nende eelarved vähenesid. Leppisime mõni aeg tagasi MKM-iga kokku, et need võtab edaspidi rahastada MKM. Seaduses on ka, et innovatsiooni valdkonna eest vastutav ministeerium hakkab seda eraõiguslikele [asutustele] maksma. Aga kas ma olen õigesti aru saanud, et Haridus- ja Teadusministeerium annab neile selleks enda eelarvest vastava raha ja see ei too Haridus- ja Teadusministeeriumile …

Teie aeg!

… valdkonnaraha tegelikult üldse juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on kokku lepitud, et äriühingutena tegutsevatele eraõiguslikele teadus‑ ja arendusasutustele tegevustoetuse eraldamine liigub Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Sinna liigub ka tänane baasfinantseerimise raha, mida nendele haridusministeeriumist eraldatakse. Kuid siin on hästi suur aga: on kokku lepitud ka see, et tulevase tegevustoetuse arvutamisel ei võeta erasektori puhul arvesse ettevõtluslepingute osakaalu. See ei ole lihtsalt asjakohane, kui me arvestame erasektori teadus- ja arendustegevuste alusel tegevustoetuste väljamaksmist. Selle võrra tegelikult tõenäoliselt väheneb erasektorile antava teadus- ja arendustegevuse baasfinantseeringu summa.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt ütlen kolleeg Jaak Valgele, et meie ettevõtted siiski panustavad teadus- ja arendustegevusse rekordiliselt, rohkem kui riik kokku, ja see on kasvav trend. Aga minu küsimus. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on tõstatanud ettepaneku, et teadusrahastus peaks olema rohkem seotud kõrghariduse rahastamisega. Te natukene viitasite ka oma ettekandes, et see seadus seda teemat puudutab. Aga tooge palun konkreetsemalt välja, kuidas meie ees olev TAIKS parandab kõrghariduse ja teaduse omavahelist sidusust.

Jaa. Olemasolev TAIKS seda olukorda, kus me kõrgharidust rahastame [ühe] seadusloogikaga ning teadus- ja arendustegevust eraldi, siiski ei muuda. Need on siiski erinevad potid. On tõesti olnud ettepanekuid – selle ettepaneku on teinud nii Tõnu Viik kui ka Jaak Aaviksoo –, et me viiksime need riigieelarve vaatest ühte potti kokku ja kehtestaksime seal osakaalud: mis on teaduse osakaal, mis on kõrghariduse osakaal. Ülikoolile antaks lihtsalt see tervikpott üle ja ülikool juba ise siis otsustaks, milline osa sellest läheb teadusesse ja milline osa läheb kõrgharidusse. See on selline Soome mudel, kus antakse ülikoolile üle tervikrahastus, mitte niimoodi, et räägitakse läbi teadus- ja arendustegevuse baasfinantseerimise – tulevase tegevustoetuse – summad ja eraldi räägitakse läbi kõrghariduse tegevustoetus. Ülikoolidel on siin tegelikult erinevad arvamused. Tallinna Ülikool väga toetab seda. See suurendab kindlasti ülikoolide finantsautonoomiat. Eestis on ülikoolide finantsautonoomia nõrgakene, sellepärast et riik väga tugevasti nii-öelda [tõmbab] nööre, juhib raha kasutamist. Tartu Ülikool, kes on teadus- ja arendustegevuse rahast kõige suurem tegevustoetuse saaja, selles suhtes väga optimistlik ei ole. Siin on ülikoolidel erinevad huvid. Aga haridusministeerium on võtnud endale ülesandeks ikkagi see variant või mudel läbi analüüsida. Kui me rakendaksime mudelit, kus kõrghariduse tegevustoetus ja teaduse tegevustoetus on ühes eelarvepotis ja seal on ka kriteeriumid, mille alusel kellelegi seda raha jaotatakse – nii teaduslikud mõõdikud kui ka kõrghariduse mõõdikud –, siis antaks ülikoolidele see üle tervikpotina. Ülikool saaks oma eelarvet [tehes] ise kujundada teaduse ja kõrghariduse [rahastuse] osakaalu. Mis mõju sellel potentsiaalselt Eesti kõrgharidusele ja teadusele oleks, seda analüüsi me täna haridusministeeriumis teeme.

Anti Poolamets, palun!

Jaa. Te ütlesite tabavalt, et nöörikeste kaudu, raha kaudu juhitakse kõrgharidust. Autonoomia on tihtipeale sõnakõlks selle kõrval, sest rahaga juhitakse kõike. Mulle valmistab siin eelnõus muret see, et Vabariigi Valitsuse juurde tuleb innovatsioonipoliitika nõukogu. Kas see mitte ei hakka hoopis järjekordselt ideologiseerima, nii et [hakatakse] ideoloogiliselt suunatud teadust tegema? Kogu ülikoolide suund antakse puhtideoloogiliselt ette. Rohepööre – sinna panete raha. Uurite õigusteaduses ainult seda, kuidas Euroopa Liit föderatsiooniks areneb, ja kiidate takka, või siis seda ebateadust, mida te ise esindate teadusministrina 150 soo olemasolu [jutuga]. Võib-olla see on teie arvates innovatsioon, sest inimkonna ajaloos pole kunagi 150 sugu leiutatud. Mis siis juhtuma hakkab, kas hakkate oma 150 soo asja ajama selle kaudu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ilmselt fakte täpsustama. Täna on olemas Teadus- ja Arendusnõukogu, mis on peaministrit nõustav organ või komitee. Selle [soovitused] ei ole mitte kellelegi otseselt siduvad. See on selline komitee, mis annab peaministrile teadus‑ ja arendustegevuse kohta nõu. Otsused tehakse siiski muul tasandil. Seadusest tulenevalt on teadus- ja arendustegevuse puhul suurem osa otsustusõigusest ülikoolidel ja teadusasutustel endil. Ehk siis siin ei ole tegelikult poliitilist sekkumist, seda Eestis praktiliselt olla ei saa. Teadus- ja Arendusnõukogu nii-öelda mandaati, mille kohta see peaministrile nõu annab, selle seadusega laiendatakse. Sellesse mandaati tuuakse ühtlasi sisse innovatsiooni valdkond. [See ei piirdu] mitte ainult teadus- ja arendustegevusega, vaid on ka innovatsiooni valdkond. Tõenäoliselt lihtsalt selle komitee, nõukogu mandaat laieneb. Aga veel kord, tegemist ei ole siduvaid otsuseid tegeva organiga, kus toimub mingi hääletus. See on nõuandev kogu, kus tehakse otsuseid peaministrile ja ka teistele valitsuse liikmetele nõu andmiseks. Lisaks sellele on olemas teaduspoliitika komisjon ja innovatsioonipoliitika komisjon. Teaduspoliitika komisjon koguneb haridusministri juures ja innovatsioonipoliitika komisjon koguneb majandusministri juures. Need kaks komisjoni juhivad teadus- ja arendustegevuse riiklikke strateegiaid ning nende strateegiate elluviimist ja täitmist. Nüüd tekib nende kahe komisjoni asemele üks komisjon ehk teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni [juht]komisjon. Siis ei ole kaks erinevat komisjoni, kuna meil on ka üks strateegia: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia. Meil ei ole kahte erinevat strateegiat. Nii et tegelikult komisjonide arv selle seaduse tulemusena väheneb.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt palju õnne, et see seadus on nüüd pärast pikka ootamist meie ees! Muidugi on rõõm, et teaduseetika valdkonna korraldamine saab seaduse tasemel lahendatud. Minu küsimus on see, kas see tagab, et kõik Eestis tehtavad teadusuuringud läbiksid teaduseetilise kooskõlastuse. Praegu vajavad näiteks ministeeriumide tehtavad uuringud Andmekaitse Inspektsiooni kooskõlastust. See tähendab, et pädevus on eelkõige just andmetöötlemises, kuigi nad peaksid vaatama ka eetilisi aspekte. Kas see on teie mure? Kas me peaksime selle peale edasi mõtlema ning koostööd Andmekaitse Inspektsiooni ja rakendusüksuse, Eesti Teadusagentuuri vahel tihendama? Missugused mõtted selle kohta on? Ja kiire [lisa]küsimus: kas on mõistlik ikkagi seadusesse rahastamise kohta summa 3000 eurot sisse panna? Inflatsioon võib …

Teie aeg!

… selle ju vägagi ära süüa.

Teaduseetika komitee kohta: tõesti, teadusagentuuri juurde moodustatav teaduseetika komitee võtab üle kõik täna teiste asutuste juures tegutsevate eetikakomiteede ülesanded. See ei võta üle Andmekaitse Inspektsiooni ülesannet tegeleda andmekaitsega. Kui on tegemist uuringutega, kus kasutatakse elanikkonna andmeid ja elanikkonna andmeid rahvastikuregistrist või kuskilt välja nõutakse, siis see eeldab Andmekaitse Inspektsioonilt loa saamist nende andmete kasutamiseks uuringute tegemisel. Teaduseetika komitee lähtub sellest, kas neid andmeid on kasutatud eetiliselt, kas on järgitud teaduseetika reegleid uuringute läbiviimisel. Seaduseelnõu ettevalmistamise ajal oli väga suur arutelu selle üle, et on huvirühmad, kes soovivad, et teaduseetika komitee nõusolek uuringu läbiviimiseks oleks kohustuslik, et see sätestataks inimuuringute puhul kohustusena. Siin jäid tegelikult erinevad huvigrupid eri arvamustele. Praeguses seaduseelnõus on siiski Riigikogule välja pakutud lahendus, et teaduseetika reeglite rakendamine on teaduseetika põhimõtetest endast lähtuv tegevus. See on teaduseetika kokkuleppe osa ja seda nõuavad tegelikult ka rahastajad. Rahastaja paneb ju paika reegli, et tema raha andmise tingimuseks on eetikakomitee nõusoleku saamine uuringute tegemiseks. Ja see jääb kehtima. Me kõikide uuringute puhul kohustuslikku teaduseetika komiteest läbikäimist hetkel seaduses ei sätesta. Meile tundus see natuke ülereguleerimisena. Siis tekib väga kiiresti vaidlus selle üle, milline on selle kohustuse ulatus või piir, kust alates peaks tegema selle kohustuslikuks. Aga teaduseetika reeglistik minu arust siiski väga hästi reguleerib seda, millisel hetkel on vaja teaduseetika komitee nõusolek saada, ja grandirahade rahastaja reguleerib seda tegelikult täpselt samamoodi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis selline küsimus, et kuidas see teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus hakkab mõjutama rahvusvahelist koostööd. Teatavasti ei tehta teadust ju mitte ainult ühe riigi piiride sees. Kas see mõjutab kuidagi rahaliselt, teeb igasugused organisatsioonilised asjad lihtsamaks, või kas üldse?

Aitäh! Tegelikult rahvusvahelist koostööd see otseselt kuidagi ei mõjuta. See reguleerib seda, kes on Eestis teaduse, arenduse ja innovatsiooni süsteemi osapooled, ja nende osapoolte vastutust. See defineerib, mis asi on teadus‑ ja arendustegevuse asutus, defineerib, kes on Eesti mõistes teadlane. Kusjuures me oleme kasutanud rahvusvahelisi definitsioone, me ei ole leiutanud ise mingeid muid definitsioone, nii et need ühtivad nendega väga selgelt. See, keda OECD Frascati käsiraamatus käsitletakse teadlasena, on ka Eestis defineeritud teadlasena. Kui on ikkagi "teadlane" juurde märgitud, siis ei tohiks rahvusvaheliselt tekkida vaidlust, kas need kriteeriumid, mille alusel teadlast määratletakse, on Eestis kuidagi teistsugused kui rahvusvaheliselt. Ei ole. Me rakendame siin rahvusvahelisi määratlusi. See reguleerib ära ka rahastamise, selle, kuidas Eesti riigieelarve rahaga rahastatakse teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldust. Samuti reguleerib see eetikapõhimõtteid. Aga see ei reguleeri rahvusvahelist koostööd, mis on teaduses valdavalt väga tugevalt autonoomne, teadlaste enda otsus.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Mul on tõesti väga hea meel, et ministeerium analüüsib, kuidas teaduse ja kõrghariduse rahastust omavahel paremini siduda. Kindlasti võivad ülikoolidel olla erinevad seisukohad ja riik peab vaatama, mis oleks siis riigi või süsteemi seisukohalt kõige parem. Ülikoolide finantsautonoomia on minu meelest oluline väärtus, mille eest seista. Ja ma küsin üle: kas ma sain õigesti aru, et TAIKS‑is vähendatakse ülikoolide hindamisi ehk teaduse ja kõrghariduse evalveerimine viiakse kokku? Me [näeme] seaduseelnõu tagasisidest, et selles ei olda ülemäära kindlad, et need kokku viiakse. Kas te kinnitate, et need viiakse kokku, [tehakse] üks hindamine?

Jaa, ma kinnitan, et [tehakse] üks hindamine. Ehk siis ülikoolide ja evalveeritud rakenduskõrgkoolide teaduse evalveerimine viiakse tulevikus läbi institutsionaalse akrediteerimise raames. See ei tähenda seda, et teaduse evalveerimist läbi ei viida. Need on lihtsalt ühe protsessi sees, need muutuvad ühe protsessi osaks, ei ole kaht erinevat protsessi. See vähendab oluliselt ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide bürokraatiat, et ei pea kahte protsessi samal ajal tegema. Tegelikult need ei ole isegi samal ajal, on niimoodi, et ühel aastal lõpeb institutsionaalne akrediteerimine ära ja järgmisel aastal algab teaduse evalveerimine. See ei ole lihtsalt ka selles mõttes loogiline, et kõrghariduse institutsionaalse akrediteerimise puhul on teadus- ja arendustegevuse kvaliteet väga oluline sisend selleks, et hinnata kõrghariduse kvaliteeti. Nii et see on loogiline, et institutsionaalse akrediteerimise protsessi raames me ühtlasi evalveerime teadus- ja arendustegevust. Aga see ei kehti teadus- ja arendustegevusasutuste puhul, kellel ei ole kõrghariduse andmise kohustust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Riigikogu kultuurikomisjon on saanud eelnõu kohta juba tagasisidet, mõni märkus siit. Eesti Teaduste Akadeemia on toonud välja, et teaduseetika hindamise ülereguleerimine võib muuta protsessi bürokraatlikuks ja aeglaseks, ning ei poolda eetikakomitee teenuste muutmist tasuliseks. Sisekaitseakadeemia märgib, et evalveerimise kriteeriumid ei ole selged, eriti teadlaste järelkasvu näitajate osas. Kuidas te neid kahte seisukohta või arvamust kommenteerite?

Õigus küsida raha puudutab seda juhtu, kui teaduseetika komitee poole pöördutakse ülesannete puhul, mis ei ole teaduseetika komitee põhimääruses selle ülesannetena otseselt sätestatud. Ei ole välistatud, et teaduseetika komitee saab ka teisi hinnanguid anda, aga sel juhul ei saa eeldada, et see tuleb teadus- ja arendustegevuse rahastuse eest. Teine küsimus … Vabandust, kas [küsija] tohib teist küsimust täpsustada? (Saalist öeldakse midagi.)

Ei, mitu küsimust ei ole. Ta saab uuesti küsimise [soovi] sisse panna.

Et evalveerimise küsimused ei ole selged teadlaste järelkasvu osas. Aga evalveerimise küsimused ei ole TAIKS-i osa ehk evalveerimise süsteemi loomise kohta on hoopis eraldi dokument. Selles mõttes, et TAIKS-is ei ole lahti seletatud, mis on evalveerimise küsimused, hindamisküsimused.

Aitäh, juhataja! Aitäh, ettekandja! Suur asi on tõesti ära tehtud. Viis aastat on oodatud, võib aasta veel oodata. Aga sa oled olnud teadlane, mina olen ka olnud teadlane. Teadlase elukutse ei ole praegusel ajal väga populaarne ei Eestis ega kuskil mujal maailmas. Üks põhjus on kindlasti määramatus, väga suur määramatus: sa sõltud väga palju grantidest, sa ei tea, mis sinust viie aasta pärast saab, ja sa pead kogu aeg võitlema olemasolu eest. Kuidas sina näed, kas TAIKS annab ka sellele teadlasele, kes on pingi juures ja teeb teadust, suurema kindlustunde, nii et ta otsustab karjääri teha Eestis? Või ta peab ikkagi vaatama, silmad lahti, maailmas ringi, kus on parem elu?

Irja Lutsar, palun!

Jaa. Eesti teaduse rahastamise süsteemi tugevus – tänaseks on see võib-olla kujunenud natuke takistuseks – on olnud see, et suur osa raha [jagamisest] on konkurentsipõhine ehk seda jagatakse grandipõhiselt või on konkurentsipõhiselt tehtud sihttoetused. Baasraha on olnud 40% ja 60% rahast jagatakse konkursi alusel. See on olnud meil üheksakümnendatel ja kahetuhandendatel või viimase 30 aasta jooksul tegelikult õige otsus, sellepärast et see on – kuidas ma nüüd ütlen? – puhastanud meie teadussüsteemi. Selle tulemusena on nii-öelda ellu jäänud parimatest parimad. Meil on täna absoluutselt tugevaim, maailma tipptasemel teadussüsteem. Ja nüüd tuleb aga: selle teadussüsteemi järgmises arengufaasis ei saa see püsida nii kõrgel tasemel enam samasuguse rahastusmudeliga, nagu see oli viimased 30 aastat. See seadus, TAIKS seda teistmoodi ei reguleeri, välja arvatud see, et baasfinantseerimise osa muudetakse suuremaks: 70% rahast on garanteeritud, see ei ole muutuv osa. Iga aasta ei arvutata ülikoolide baasfinantseerimise summasid ümber, vaid see on enam-vähem prognoositav, et 70% ulatuses nad järgnevatel aastatel teaduse rahastust saavad. 30% on siis see nii-öelda muutuv osa, mis tuleneb tulemusnäitajatest. Teine stabiilsuse element on nooremteadurite palgareform, mis veel käib: kui sa alustad teadlaskarjääri, oled nooremteaduri kohal ja sul on doktorikraadi tegemine käsil, siis on sulle siiski sissetulek garanteeritud. Vanasti oli ka see kohutavalt ebakindel, suur osa doktorante tegelikult töötas kuskil mujal ja tegi doktorikraadi põhitöö kõrvalt. Täna on ikkagi loodud süsteem, kus sa saad pühenduda teadlaskarjääri algusetapis karjääri ehitamisele. Aga nüüd on küsimus selles proportsioonis, et 60% on konkurentsipõhine ja 40% nii-öelda püsiv raha. Meil on teaduspoliitika töörühmas käsil selle süsteemi ülevaatamine. Ma tegelikult olen seda meelt, et see rahastussüsteem, mis tõi meid sellesse heasse teadussüsteemi, kus meil on tipptasemel teadus, ei ole enam see, mis meid siit edasi viib. Konks on selles, et selle 1% kokkuleppe osas otsustati ju ära, et 20% sellest kasvurahast antakse teistele valdkondlikele ministeeriumidele. Meil on tunne, et tegelikult see raha kõnnib teadussüsteemist välja, [õigemini,] et see ei liigu teadussüsteemi, 20% rahast ei jõuagi teadussüsteemi. Ma arvan, et me peame sellele otsa vaatama ja ausalt ütlema, et see 40 : 40 kokkulepe, mis omal ajal sõlmiti, vajab ülevaatamist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Antud seadus toob sisse teaduseetika väärkäitumisjuhtumite menetlemise komisjoni, mis võib määrata tasulisi teenuseid kuni 3000 euro ulatuses. Kuidas on välistatud, et selline tasuline mehhanism ei loo huvide konflikti või ei muuda teadlaste jaoks eetiliste küsimuste lahendamist ebavõrdselt kättesaadavaks?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, teenus on tasuline juhul, kui tegemist on teenusega, mis ei ole otseselt teaduseetika komitee põhiülesanne. Teaduseetika komiteel on lubatud lahendada ka neid konflikte, mis on väljaspool teaduseetika komitee põhiülesandeid, aga seda siis põhimõtteliselt raha eest. Suurt osa teaduseetika komitee põhiülesannetest [täidab] teaduseetika komitee teadlastele tasuta. Ei ole nii, et iga teenuse eest küsitakse raha.

Margit Sutrop.

Minu teine küsimus puudutab autonoomiat ja seekord mitte ülikoolide, vaid rakendusüksuse, see tähendab Eesti Teadusagentuuri autonoomsust määrata, nagu täna on, uurimistoetuse taotlemise, taotluse hindamise, toetuse määramise ja toetuse tagasinõudmise täpsemad tingimused. Siin on § 22 lõige 3. Ma küsin seda just selles valguses, mis praegu USA-s toimub ning kuidas seal sõidetakse teadusasutuste ja teaduse hindamise paneelide autonoomiasse räigelt sisse ja sekkutakse poliitiliselt. Ma ei kahtlusta üldse, et praegune minister hakkab seda tegema. Aga kui me võtame arvesse kõikvõimalikke olukordi, kuidas me teeme selle siis kuulikindlaks, vettpidavaks? Kuuleme siin ju korduvalt ka ühe kolleegi arvamust, et me suuname toetusi üldse valede teemade [uurimiseks] ja me võiksime teatud asjad lõpetada. See erakond võib sarnaselt Ameerika kogemusele siin tegutsema hakata. Mis me teeme selleks, et see ei oleks poliitilise ministri pädevus, vaid oleks just nimelt teadlastest ekspertide käes?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline küsimus. Ega see välja pakutud lahendus ei muuda seda, et paneelid on oma hindamises sõltumatud, ja ka tänane lahendus ei garanteeri seda, et minister ei sekku paneeli otsustesse. Ehk siis kumbagi pidi, ükski lahendus ei ole tegelikult kuulikindel. Ka täna on võimalik ministril inimesi teadusagentuuris välja vahetada. Kui ei sobi, siis tuleb ja vahetab välja: "Küll ma selleks lahenduse leian, kui mul seda teha on vaja." Nagu me Ameerika näitel näeme, selleks ei pea isegi õigusriigi reeglitest kinni pidama, võib lihtsalt inimesi päevapealt meiliga vallandada, kusjuures suvalise inimese otsuse alusel. Ma tahan lihtsalt öelda, et kuulikindlaks ei ole võimalik kummalgi juhul seda olukorda teha. Miks me oleme teinud seadus[eelnõus] ettepaneku muuta senist praktikat just nimelt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuse taotlemise ja andmise tingimuste reguleerimisel? See tuleneb juristide väga pikaaegsest vaidlusest selle üle, et seni kehtinud praktika ei lähtu põhiseaduses ette nähtud reeglistikust või õigusriigi põhimõtetest. Põhiseaduslikest riigi raha kasutamise kaalutlustest tulenevalt peab riigi raha jaotamine toimuma seaduse või üldaktiga, kas seaduse või ministri määrusega. Seega ei saa eraõiguslik sihtasutus Eesti Teadusagentuur kehtestada rahastamise tingimusi ja korda. Ehk see, mida ministri määruses reguleeritakse tulevikus, on rahastamise tingimused: kellel on õigus sellele rahale ligi pääseda ja millised on selle raha jaotamise tingimused. Aga selle raha jaotamise korra rakendajaks jääb ka tulevikus jätkuvalt teadusagentuur. Loomulikult on ülioluline, et säilitatakse väga tugev autonoomia, ehk ministri õigus paneelide tulemustesse sekkuda tuleb selles protsessis välistada.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Kõik, mida teie valitsus siia saali toob, on praktikas hoopis teine kui see, mis te siin kokku räägite. Räägite ilusa muinasjutu, aga tegelikkuses hakkab asi teistmoodi olema. Iseenesest juba asjaolu, et kahe komisjoni asemele tehakse üks komisjon, tähendab seda, et te hakkate juhtimist tsentraliseerima. Selle võrra on kergem tsentraliseerida, ükskõik mida te autonoomsuse kohta räägite. Me nägime ju COVID‑i terrori, koroonaterrori ajal, kuidas need asjad käisid. Valitsuse jaoks olid aktsepteeritavad ainult need teadlased ja need uuringud, mis nende poliitikaga sobisid, ja teiste teadlaste uuringuid lihtsalt ei aktsepteeritud. Ja täpselt nii hakkab ka sellega nüüd olema. Täpsustage see asi ära: te rääkisite, et ainuülesanne on nõu andmine, aga kuidas selle järgi siis rahastamise otsustamine toimub? Kes siis rahastamist otsustab? Valitsus?

Aitäh selle küsimuse eest! Rahastusotsused on järgmised. Kõigepealt otsustab valitsus riigieelarves teadus‑ ja arendustegevuse jaoks eraldatud vahendite mahu, selle [summa] suuruse, mis eraldatakse. Seejärel teeb haridusministeerium otsuse, milline osa sellest rahast liigub sihtfinantseeringuks, milline sihttoetusteks, milline baasfinantseerimiseks ja milline grantideks. Need proportsioonid on paika pandud. Nende proportsioonide üldine põhimõte on kokku lepitud Teadus‑ ja Arendusnõukogus, aga Teadus‑ ja Arendusnõukogul on nõuandev roll, selle otsused pole kohustuslikud. Need on proportsioonid: 50% rahast läheb baasfinantseerimiseks ja 50% uurimisgrantideks. See otsus tehakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumis selle raha kohta, mis on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi all. Lõpuks eraldatakse see raha, mis läheb teadusgrantideks, täpselt samamoodi teadusagentuurile, kes korraldab paneelide kaudu uurimisgrantide konkursid, mida hindavad rahvusvahelised teaduspaneelid. Sinna minister enam ei sekku ja tal ei olegi õigust sekkuda. Minister ei otsusta, kes saab teadusgrandi ja kes ei saa teadusgranti. Selle otsuse teevad [teadlased] autonoomselt, poliitikutest sõltumata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Loen siit: "Eelnõuga (lõikega 4) täpsustatakse, et vähemalt 15‑aastane noor on piisavalt küps, et otsustada iseseisvalt teaduslikes uuringutes osalemise üle […]" Ehk siis ta võib osaleda ilma, et ta saaks vanematelt nõusoleku. Kas on ka mingid piirangud seoses teaduslikes uuringutes osalemisega? Kas see hõlmab ravimiuuringuid või sotsiaalseid uuringuid? Ja kuidas on jõutud just selle vanuseni, [seisukohale], et 15‑aastane noor on piisavalt küps?

Aitäh küsimuse eest! Ravimiuuringus noor ilma vanema nõusolekuta osaleda ei saa, sest tegemist on füüsiliselt sekkuva uuringuga. See kehtib ainult nende uuringute puhul, mis ei ole füüsiliselt sekkuvad: küsitlused, näiteks sotsioloogilised küsitlused, tänavaküsitlused, üliõpilaste tööd. Seal ei oleks enam vaja lapsevanema nõusolekut ja 15‑aastane saaks ise otsustada, kas ta Tartu Ülikooli doktorandilt tulnud küsitlusuuringule vastab või ei vasta. Välja on arvatud juhud, kus tegemist on füüsiliselt sekkuva uuringuga.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Ma tulen näidetes ikka selle koroona sundvaktsineerimise aja juurde, kui käsitleti selektiivselt [vaktsiinide] mõju ja teadusuuringuid. Siis oli ka Teadus- ja Arendusnõukogu ja teatavasti meedia võttis nõukogu liikmetelt või esimeestelt intervjuusid. Me nägime seda, et kui enam ei sobinud need sõnumid, mida nõukogu esimees ütles, siis vahetas peaminister ta lihtsalt välja inimese vastu, kes edastas tema jaoks sobivaid sõnumeid. Mul tekibki küsimus, kas see nõuanne on selektiivne. Kuidas te välistate selle, et hakkab toimuma täpselt sama stsenaarium, mida me kõik – terve Eesti riik – oleme näinud, et ainult valitsusele sobivaid sõnumeid võib edastada ja nõu andmine võib olla ka ainult selline, mis valitsusele sobib? Kuidas see eelnõu selle välistab?

Aitäh küsimuse eest! Te nüüd ajasite omavahel segamini teadusnõukogu ning Teadus- ja Arendusnõukogu. Teadusnõukogu oli koroonaajaks toonase peaministri Jüri Ratase ehk sellesama valitsuse, kus te ise olite, kokku kutsutud nõukogu. Minul ei ole mingit mandaati selgitada, millega tegemist oli. Teie valitsus, EKREIKE valitsus, selle nõukogu kokku kutsus. Mina arvan, et see nõukogu tegi head tööd ja ma ei näe mingit põhjust selle tööd kritiseerida. Teadus- ja Arendusnõukogu on püsiv komitee, mis on olnud aastast 1997, kui ma ei eksi, peaministrile nõu andev kogu. See on kogu aeg olemas olnud, oli teie ajal ja on meie ajal. Selle paneb kokku peaminister ja see on peaministrile nõu andev kogu. Need on kaks erinevat asja. Teadus- ja Arendusnõukogu ei tegelenud koroonanõustamisega. Need asjad on natuke segi läinud. Igal peaministril, ka teie peaministril, kui te kunagi valitsuses olete, on õigus Teadus- ja Arendusnõukogu koosseis kokku panna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vot nii! Nojah, tõepoolest, te ütlesite, et meil on ka õigus. Aga Margit Sutrop tõstis tõesti väga kallutatult selle teema poliitilisse fookusesse. Kõigepealt ta süüdistas meie kõige suuremat liitlast USA‑d, justkui toimuks seal midagi äärmiselt taunitavat. Minu teada seal üritatakse riigi raha kokku hoida ja see pole meie kritiseerida. Ja kui USA‑s on teaduse tegemise sildi all raha palju vasakule liigutatud ja ära raisatud, no siis nad teevadki õiget asja. Teadust saab tänapäeval teha ainult rahaga, ja olgem ausad, päris suure rahaga. Sutropi küsimusest tuli väga selgelt välja, et ta küsis teilt avalikult, et kui see rahajagamissüsteem ja kontroll praegu nii üles ehitatakse, siis kas see ei peaks jääma igavesest ajast igavesti ainult Reformierakonna kätte. Ta tegelikult andis mõista, et praegune valitsus kavatsebki selle niimoodi üles ehitada, et nad saavad teaduse oma kontrolli alla võtta. Ja jumal hoidku, kui peaks juhtuma, et keegi teine võimule saab, äkki siis saaks keegi seda kuidagi nende meelest valesti ära kasutada. Sain ma õieti aru?

Teie küsimus! Aitäh!

Ma ei saa olla Margit Sutropi suuvooder, aga mina sain Margit Sutropi küsimusest väga hästi aru. Küsimus ei olnud selles, kas Reformierakond saab kontrollida teadlaste jagatavat raha. Küsimus on selles, kas säilib teadlase autonoomia teha teadust, mida teadlane oma uurimisküsimuste põhjal õigeks peab, sõltumata sellest, kas poliitik kirjutab talle ette, mida ta teadlasena uurima peab. Meil on üks naaberriik, kes kirjutab teadlastele väga selgelt ette, mida tohib ja mida ei tohi teadlane uurida, mida tohib ja mida ei tohi teadlane kirjutada. Ja see ei ole teadus. See ei ole teadus! Teadus on see, kui teadlane omaenda teadmise soovist lähtuvalt defineerib uurimisküsimused ja nendele vastuseid otsib. Teised teadlased on tema hindajad. Nad hindavad, kas nendele uurimisküsimustele vastuste otsimine on olnud korrektne, lähtub teaduseetikast ja teadusmetoodikast ehk kas järeldused, mida teadlane teeb, on teaduskogukonnas aktsepteeritavad lähtuvalt üldistest metoodilistest ja eetilistest põhimõtetest. See on see, kuidas teadus toimib. Ja kui poliitikud sinna käe topivad, on see äärmiselt halb, sest see viib tegelikult halva teaduseni, valede teadmisteni. Meie seda ei tee, me püüamegi ausalt öeldes teile praegu väga selgeks teha, miks me ei tohiks seda teha ja miks me teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduses reguleerime seda nõnda, et poliitikud kätt sinna ei [topiks].

Laseme ettekandjal küsimusele vastata. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, nüüd me siin siis oleme: teie sõnad on ühed, aga teod on teised. Võib-olla tõesti naaberriik kirjutab teadlastele ette. Võib-olla kirjutab, võib-olla mitte, seda me ei tea. Noh, las nad teevad, mis nad tahavad. Aga mis Eestisse puutub, siis me just nägime, kuidas poliitikud tormasid kallale Mart Saarmale, teaduste akadeemia presidendile, ja hakkasid talle ette heitma, miks ta räägib seda, mida ta räägib. Kusjuures ta rääkis ainult seda, et teadlastel ongi ülesanne kahelda kõiges, teadlastel on kõigil eriarvamus. Ja siis tulid poliitikud, kes ütlesid, et nii ei tohi rääkida, teadlastel peab olema ainult üks arvamus, kuidas niimoodi tohib ja kuidas niimoodi üldse saab. Me väga selgelt nägime, kuidas poliitikud just nimelt toppisidki oma nina teadusesse ja teadlaste tegevusse ja hakkasid neile kõike ette kirjutama. Vabandust, see jutt, mida te räägite, ja teod ei lähe absoluutselt kokku!

Aitäh! Võtan korra lahti selle, mis olukord Mart Saarmaga oli. Esiteks, mitte ükski poliitik ei ole teinud otsust, mis on keelanud Mart Saarmal uurida seda, mida Mart Saarma uurida tahab. Ükski poliitik … (Saalist öeldakse midagi.) Las ma vastan küsimusele. Te esitasite küsimuse, aga te ei lase mul vastata. Mitte keegi ei ole takistanud Eestis uurida kliimaga seotud küsimusi, mitte ükski poliitik ei ole keelanud seda teha. Teadlasel on autonoomne õigus seda teha. Ainukesed, kes võivad öelda, et uuring, mis on tehtud, ei ole teaduse mõttes adekvaatne, on teised teadlased. Seda ei saa öelda poliitik. Nüüd … Kas ma võin küsimusele vastata?

Kuulame vastuse lõpuni!

Küll aga on poliitikul õigus teadlasega avalikus ruumis vaielda. Absoluutselt, see õigus on! See õigus on teil, see õigus on Irja Lutsaril. Kusjuures Irja Lutsar esines teadlasena selles olukorras, kui ta vastas Mart Saarmale, mitte poliitikuna. See õigus on Jevgeni Ossinovskil, kes muuseas tõi arutelus Mart Saarmaga välja teaduslikud argumendid, mitte isikliku arvamuse selle asja kohta. Ta tõi ka tõendid, ta viitas teadustöödele. See on väga tervitatav, kui me sellist debatti peame. [Ei ole] nii, et me ei tohi üldse teadlastega ühiskondlikku debatti pidada. Kuidas me teadlastega ühiskondlikku debatti peame, kui me arvame, et poliitikud ei tohi nendega ühiskondlikku debatti pidada? Küll aga ei tohi poliitikud teadlasele öelda, mida ta tohib ja mida ta ei tohi uurida. Mart Saarmal ei ole keelatud uurida seda, mida Mart Saarma uurida tahab.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Möödunud nädalal laekus info, et üks Kanada osariikidest tunnistas COVID-i pandeemias tehtud otsused teadusvastasteks ja samuti oli poliitik poliitiliselt kallutatud. Kuidas me saame siis ainult usaldada teadust, kui ühel hetkel leitakse, et see teadus, mida on populariseeritud, antud juhul COVID-i puhul, on osutunud valeks?

Ei oska kommenteerida, mis juhtum oli Kanadas. Ei oska kommenteerida!

Kalle Grünthal, palun!

Selge see, et te ei oska Kanada asja kommenteerida, sest see on ebamugav teema. Küsin siis niimoodi. Aga mis siis saab, kui ühel hetkel selgub, et see teadus, mida siin nõndanimetatud teadlased propageerisid, osutub hiljem teistsuguseks ehk selgub, et [tegemist] oli libateadusega? Jälle COVID-i näide.

Aitäh küsimuse eest! Okei, nüüd me jõuame teaduse olemuse arutelu juurde, mis ei puuduta, ma saan aru, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust. Teaduses muudetakse teadmisi kogu aeg. Teaduse loogika on see, et seda ehitatakse nagu tellistest müüri. On ühed teadlased, kes laovad müüri esimese kihi, teevad sellega 20 aastat tööd. Kui esimene teadmistekiht on laotud, siis kasutavad järgmised teadlased seda uue teadmistekihi ehitamiseks, ehitatakse tellisemüüri järgmine kiht. Selles protsessis võib juhtuda, et teise kihi ladujad, kes kasutavad eelmiste teadlaste teadmisi, avastavad oma uurimistöö käigus, et eelnevad eeldused on tänaseks muutunud ehk selle alusmüüri tellistest ei saa enam lähtuda, ja võib-olla muudetakse tellise kuju. See ongi tegelikult kogu teaduse mõte, et kogu aeg peab kahtlema selles teadmises, mis sul on, ja otsima vastuseid küsimustele, miks, kus, kes ja kuidas. Peamine kriteerium on tõe kriteerium. See on see, millest sa lähtud, mitte see, mida üks poliitik sulle ütles või mida sa isiklikult asjast arvad. Selleks on olemas spetsiifilised teadusmeetodid ja nende teadusmeetodite järgimist jälgivad teised teadlased. Ma toon teile näite. Minu enda teadusvaldkonnas on tänaseks ümber lükatud viiekümnendatel aastatel kehtinud teaduskonsensus mitmekeelsuse teemal. See teaduskonsensus on tänaseks ümber lükatud. See on teaduses täiesti normaalne, et uusi teadmisi genereerides ja luues lükatakse ümber teadmine, mis enne seda oli. Teadusele ei saa seda ette heita. Kui tuhandeid aastaid teataks ainult ühte ja sama asja, sel juhul ei oleks tänapäeval teadust üldse vaja, sest me oleme tuhat aastat tagasi midagi teada saanud ja selle tuhat aastat tagasi saadud teadmisega me purjetame järgmised sajandid edasi. Teaduses pannakse tänane teadmine kogu aeg küsimärgi alla ja küsitakse, kust ma tean, et ma seda tean.

Nii, Kalle Grünthal, ma ei saa teile kolmandaks küsimuseks aega anda, sest kaks küsimust on. Aitäh ministrile! Rohkem … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, protseduuriline küll, selle ma tahangi anda. Kuna kolmandat [küsimust] ma ei saa anda, siis ma lasen ministri kohale. Aitäh! Ja siis ma saan anda Kallele protseduurilise küsimuse istungi juhatajale. Kalle Grünthal, protseduuriline.

Aitäh! Lasite praegu ministri lõa otsast lahti, aga tegelikult ta jättis ühele mu küsimusele vastamata. Alles siis, kui teine küsimus tuli, ta natukene avas ennast ja leidis jälle oma päästerõnga üles. Ma tahtsin tegelt küsida tema käest selle kohta, et COVID-i ajal ju keelati kõik muud teaduslikud analüüsid ära ja ka praegu ollakse selles suhtes eitavad. Mismoodi me saame rääkida siis mingist teaduse alusmüürist, kui sealt võetakse kivi ära ja asendatakse teisega? Kas on võimalik kutsuda ta siia pulti tagasi, et ma saaks talle uuesti selle küsimuse esitada?

Kahjuks ma ei saa ministrit tagasi kutsuda, aga läbirääkimiste ajal saab minister pärast vastata. Praegusel juhul oli protseduuriline küsimus istungi juhatajale ja selle protseduuri käigus sai teie sõnum ka stenogrammi [kirja]. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tulen ikkagi tagasi ministri sõnavõtu juurde. Ma küsisin tema käest teadlaste ja teaduse ründamise kohta poliitikute poolt. Siis ta väitis, et hea kolleeg Irja Lutsar, kes põhimõtteliselt kritiseeris teaduste akadeemia presidenti, ei olegi poliitik. Ma tõin just selle välja, et poliitikud ründasid, [näiteks] Jevgeni Ossinovski ründas. Teatavasti ta on ju ka poliitik. Ma ei tea, sellest juttu küll ei tulnud, aga võib-olla [minister] oleks öelnud ka: "Ei, ta on kõigest Tallinna linnapea, ta ei olegi poliitik." Noh, me teame, et ta on, ja samamoodi Irja Lutsar. Öelge nüüd, kas ma sain õieti aru, et Irja Lutsari näol ei ole tegemist poliitikuga. Ja kui tema näol ei ole tegemist poliitikuga, siis mul on küsimus, mis ta üldse siin teeb.

Protseduurikaga ma ei oska küll siin seost leida. Pigem on nii, et see sõnum jääb stenogrammi. Aga [küsimus] istungi juhatajale, Heljo Pikhof, palun!

Ma väga vabandan, aga need eelmised küsimused ei olnud kuidagi protseduurilised.

Just, ma mainisingi, et see ei ole protseduurikaga seotud. Aga Irja Lutsar, sõnavõttu ma ei saa teile anda. Praegu tuleb komisjoni ettekanne ja praegu ei saa küsida kellegi käest siin puldis. Juhtivkomisjoni ettekandeks palun siia kultuurikomisjoni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud siin ja ekraanide taga! Ja kõik teaduse sõbrad ja huvilised! Mul on hea meel rääkida sellest, mis on toimunud kultuurikomisjonis. Me oleme selle teemaga tegelenud neli korda, neist ühe korra väga sisuliselt. Nimelt, komisjoni 20. jaanuari istungil tutvustas minister eelnõu ja vastas küsimustele. Ülejäänud kordadel [tehti] menetluslikud otsused. Seetõttu ma pikemalt peatungi just sellel, mis toimus 20. jaanuaril. Kohal olid komisjoni juhataja Heljo Pikhof, komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Liina Kersna, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein ning Mario Kadastik Signe Kivi asendusliikmena. Haridusministeeriumist olid kutsutud minister Kristina Kallas, teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal, teadus‑ ja arendustegevuse poliitika osakonna nõunik Mariann Saaliste, õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Kirke Treial ning teadus‑ ja arendustegevuse poliitika osakonna nõunik Kairi Värv, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist innovatsiooni ja tehnoloogia osakonna arendusvaldkonna juht Mikk Vahtrus. Kõigepealt sai sõna minister, kes tutvustas seda protsessi. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima. Põhimõtteliselt ütles ta, et see protsess sai alguse juba 2020. aastal ja neli aastat on seda põhjalikult arutatud. Teatavasti jäi eelmisel Riigikogul see [pooleli], see kukkus menetlusest välja ja seda protsessi alustati peale Riigikogu valimisi uuesti. Kõike seda, mis on siin uut, tutvustas minister täna siin saalis isegi põhjalikumalt kui komisjonis. Ja lähen kohe küsimuste juurde. Küsimusi oli päris palju ja arutelu oli pikk, ma võtan peamised teemad kokku. Kõigepealt juhtis Mario Kadastik tähelepanu sellele, et selle rahastusmeetme puhul – see on 4. peatükis, kus räägitakse, millised meetmed on, üks meede on tegevustoetuse eraldamine – on osakaalud delegeeritud määrusesse. Ta arvas, et see võiks olla seaduse tasemel. Need tulemusnäidikud, mille järgi seda raha eraldatakse, on praegu jäetud seadusest välja ja määruse tasemele. Kadastik tõi välja ka selle, et raha eraldatakse lepinguga, aga seaduses pole täpsustatud, millise lepinguga, mis on selle lepingu sisu ja kuidas selleni jõutakse. Kadastiku sõnul tuleks aluseks võtta asutusega sõlmitavad halduslepingud, kust saab üle tuua vastavad protseduurid ja rakendussätted. Tema teine küsimus puudutas infrastruktuuri. Võib-olla just sellele vastas minister pikemalt. Praegu ei ole Kadastiku sõnul eelnõus kirjeldatud infrastruktuuri kulude katmist ja see element on kadunud, kuigi varasemalt see oli. Võiks tuua tagasi infrastruktuuritoetused, mida ei saa katta muude toetustega. Näiteks ülikoolide puhul on see kõrgharidusseaduses muude tegevuste all. 2019. aastal toodi teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seadusesse 85% garantii, et tagada teadusasutuste finantsiline jätkusuutlikkus. Kui see langeb alla 80%, siis selleks võiks olla mingid erimeetmed. Tegelikult see omal ajal tulenes ka sellest, et teaduse baasfinantseerimise tingimustes võeti arvesse projektiraha, ja kui sa projekte ei saanud, siis see summa järjest vähenes. Järgmise toetuse puhul juba arvestati, et sa tegelikult ei ole seda raha saanud. [Võiks] olla stabiilsusmehhanism. Ministri sõnul on soov liikuda sellise rahastussüsteemi poole, kus eraldi silte ei oleks. Ta ei toeta ka seda, et nii-öelda karbiraha sinna sisse kirjutatakse, kuna see peaks tegelikult olema üldise investeeringuvõimekuse [osa] ning teadus‑ ja arendusasutus peab planeerima nii-öelda karbiraha jätkuvalt tegevustoetusest. Ei ole plaanis lisada eraldi sildiga [rahastust] majade ehitamiseks ja õppetegevuseks, ainult andmebaase ja laboreid rahastatakse eraldi. Seega jäi tegelikult õhku küsimus, kuidas siis ikkagi tagatakse jätkusuutlikkus. Eks seda saame hiljem arutada. Minister lisas, et finantsautonoomia tagamine just ülikoolidele on oluline, ning puudutas neid osakaale ja mõõdikuid – neid võiks täpsemalt sõnastada. Aga osakaalude fikseerimine omakorda võtab paindlikkuse. See on tegelikult olnud otsustamise koht. [Minister] tõi näiteks, et Helsingi Ülikooli rahastuse osakaalud räägitakse läbi halduslepingutes. Kui panna need väga detailselt paika, siis need võivad hakata mingit arenguprotsessi pärssima. Eelistus on luua seaduslik raamistik, mis annab teadus‑ ja arendusasutustele aina rohkem finantsautonoomiat. Võib-olla on oluline ka see, et üheksakümnendatest pärinev poliitika, et reformida teadus‑ ja arendussüsteemi rahastussüsteemi kaudu, ei ole ministri meelest enam õige ja tuleb usaldada süsteemi ennast. See on päris oluline väide, ma arvan. Võib-olla saame arutelude käigus arutada, et kui süsteem ei toimi, siis kas usaldusest endast piisab. Mario Kadastik sõnas, et sellisel juhul tuleks seadusesse tuua ka halduslepingud, see võimaldaks komponente läbi rääkida. Ta juhtis tähelepanu näiteks üleminekusätetele ja sellele, et KBFI ei ole ainsana saanud infrastruktuuritoetust. Kui üleminekusättega muudetakse senise baastoetuse nime, kuid summa jääb samaks, siis nõutakse teadusasutuselt lihtsalt sama raha eest rohkem. See jäi ka natuke õhku, mis sellega siis teha. Tõnis Lukas küsis, kus asub eelnõus kokkulepe, mille alusel läheb baasfinantseerimise raha era[õiguslikele] teadus‑ ja arendusasutustele Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest. Sellele minister vastas, et kokkulepe era[õiguslike] teadus- ja arendusasutuste rahastamiseks on eelnõus õiguslikult formuleeritud. Lisaks küsis Tõnis Lukas rahvusteaduste loetelu kohta. Ta küsis, kuidas see tekkis ning kas eelnõus toodud loetelu on avatud. Selle peale selgitas asekantsler Renno Veinthal, et rahvusteadused katavad Eesti ajalugu, folkloristikat, keeleteadust, kunstiteadust, sealhulgas muusika‑ ja teatriteadust, kirjandusteadust ja teisi teadusi, mille uurimistulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele. Mariann Saaliste selgitas, et rahvusteaduste definitsioon on samas sõnastuses ka kehtiva teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel [kehtestatud] baasfinantseerimise määruses. Kuigi HTM soovis seda definitsiooni eelnõu varasemas versioonis muuta, siis jäi just tollase kultuurikomisjoni ettepanekust lähtuvalt definitsioon muutmata ja on täna meie ees nii, nagu see praegu kehtib. Liina Kersna toetab TAIKS‑iga regulatsioonide vähendamist ja tundis huvi, kas on läbi viidud analüüs, kui palju siis teadusvaldkonna regulatsioonid vähenevad, ja kas ülikoolide autonoomia [küsimus] on leidnud lahenduse. Kristina Kallas vastas, et autonoomia teema leidis lahenduse. Eelnõust on välja võetud HTM-i õigus reguleerida tegevustoetuse kasutamist ning Haridus‑ ja Teadusministeerium saab nüüd reguleerida ainult sihttoetusi. Regulatsioonide küllus tuleb üle vaadata ka rakendussätetes. Teadlaste murekoht on olnud, et teaduse 1% rahastamise kokkuleppe puhul [kaasati] sinna ka teised ministeeriumid, raha taotlemine muutus palju bürokraatlikumaks ja igal ministeeriumil on oma reglement, kuidas teadusraha taotleda. Ministri sõnul käib töö ka rakendussätete tasandil, et projektide kirjutamine ja teadusraha taotlemine toimuks alati ühesuguste reeglite järgi. Margit Sutrop sõnas, et eelnõu §‑s 10 nimetatakse Eesti Teadusagentuuri asemel rakendusüksust, ja küsis, miks see ei võiks seal olla oma nimega. Kuigi ETAG on HTM-i sihtasutus, kes jagab uurimistoetusi ja nõustab teisi ministeeriume, ei saa ta samas seada teadusraha jagamise standardeid. Seetõttu on täna olukord, kus iga ministeerium saab jätkuvalt tegutseda oma äranägemise järgi, mis teeb selle maastiku ebaselgeks. Oli küsimus, mida saaks teha selle probleemi lahendamiseks. Seda on ammu teadvustatud, aga eelnõu järgi jääb kõik ikka samaks. Kristina Kallas sõnas, et küsija tõstatas teema, mis on TAIKS‑i eelnõu ettevalmistamisel olnud üks tõsisemaid vaidluskohti. Ministri sõnul oli soov, et HTM‑ile tekiks võimalus reguleerida teaduse rahastamisel nii teaduse kvaliteedi küsimusi kui ka teaduseetikat, aga teised ministeeriumid tunnevad, et HTM-il ei ole põhiseaduslikku õigust sekkuda teiste ministeeriumide haldusalasse. Kompromiss on see, et see kohustus läheb Riigikantseleile, kes aga tegelikult ei soovi välja arendada paralleelset teadussüsteemi kompetentsi, see ei ole ka mõistlik. Minister sõnas, et selle konflikti saab eelnõu menetlemise käigus lahendada Riigikogu, kuna ministeeriumid omavahel seda lahendada ei saa. See on siis Riigikogu vastutus. Kuna HTM peab vastutama teaduse kvaliteedi eest, võiks olla tema ka see, kes juhib, kuidasmoodi ministeeriumide teadusprojektides kvaliteedikriteeriumeid ja ka eetilisi põhimõtteid järgitakse. Kirke Treial selgitas, miks kasutatakse eelnõus nimetust rakendusüksus ega öelda Eesti Teadusagentuur. Tegemist on Justiitsministeeriumi soovitusega. Nende seisukoht on, et seadustes ei nimetata konkreetseid asutusi nimeliselt, kuna nimed võivad muutuda. Helle-Moonika Helme küsis, kui palju luuakse uusi struktuure ning kui sõltumatu saab olema teadus‑ ja innovatsiooniprotsess. Helme avaldas arvamust, et teadlased tahavad teha teadust, soovivad raha, aga ei soovi, et neile igasuguseid asju veel ette kirjutatakse. Minister siis selgitas, et ei looda uusi struktuure, välja arvatud teaduseetika komitee, mille tööd hakkab korraldama Eesti Teadusagentuur. Täna sellist riiklikku komiteed ei ole. Seda funktsiooni täidab praegu peamiselt Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee. Aga eetikapõhimõtete sõltumatuse pärast ei pea muretsema ja [eelnõu] üldsätetes on hästi välja toodud teadus‑ ja arendusasutuse definitsioon. Minister selgitas ka, et riigi teadussüsteemi finantssõltumatus suureneb, mitte ei vähene, ja et tegelikult on selles seaduseelnõus ka positiivseid uudiseid. Margit Sutropi küsimusele, kuidas toimub rahvusteaduste baasfinantseerimise raha jagamine, kelle määrata see on, vastas Mariann Saaliste, et rahvusteaduste baasfinantseerimine tuleb HTM-i eelarvest nagu seni. Aga uus on see, et kui seni on TAKS‑is fikseeritud, et 5% läheb rahvusteadustele, siis nüüd TAIKS‑i eelnõus on see vähemalt 5%, mis tähendab, et seda on võimalik suurendada. Siis arutasime erinevate definitsioonide üle: kuidas on defineeritud teadlane, kuidas on defineeritud teadmussiire. Neid küsimusi saame kaasamisprotsessi käigus enne teist lugemist kindlasti veel arutada. Liina Kersna küsis, kas eelnõu aitab jõuda selgusele ja [kindlaks määrata], kui palju raha teadusesse üldse suunatakse. Kristina Kallas vastas, et vaatamata kahele valitsuskabineti otsusele ei ole Rahandusministeerium tulnud välja ettepanekuga, kuidas mõõta teadusraha, ja seaduseelnõu seda teemat ei käsitle. Kairi Värvi sõnul ei võimalda töös olev riigieelarve infosüsteem märgistada eraldi teadus‑ ja arendustegevuse kulusid. Rahandusministeerium viib läbi täiendavat analüüsi, kuidas neid eraldi märgistada, ja analüüsi valmimise tähtaeg on veebruaris. Margit Sutrop küsis ka selle kohta, kuidas toimub teaduseetika komitee rahastamine – see on see uus struktuur – ja kuidas toimub lisaks selle töö korraldamisele selle tasustamine, kui koormus suureneb. Kairi Värv selgitas seda rahastamist [ja ütles], et positiivselt evalveeritud teadus‑ ja arendusasutustele ei osutata tasulisi teenuseid, vaid see tuleneb HTM-i eelarvest. Ilmselt vajab täpsustamist, kuidas see liigub Eesti Teadusagentuuri ja kas arvestatakse suurenevat töökoormust. Arutamisel on ka näiteks üliõpilastööde läbivaatamine teaduseetika komitees – kas meil on selleks tegelikult rahalised võimalused üldse olemas? Tasulisi teenuseid on võimalik osutada väljaspool evalveeritud teadusasutuste ja kõrgkoolide ringi ning teaduseetika komitee moodustamise eesmärk on luua keskne komitee, kuhu kõik saavad pöörduda, aga ei pea pöörduma. Sai selgeks ka see, et teadusasutuste alakomiteede rahastamine jääb asutuste [endi teha]. Kui nad ei soovi viia oma teadusprojekte hindamiseks ja kooskõlastamiseks kesksesse komiteesse ja teevad näiteks oma institutsionaalse komitee, siis nad vastutavad ka selle rahastamise eest. Heljo Pikhof tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril, mitmete koosolekute käigus see muutus. [Pärast] 10. veebruari [istungit] otsustati 18. veebruari koosolekul lõpuks võtta see päevakorda 26. veebruaril, see on täna. Selle ettepaneku puhul, et see üldse võtta täiskogu päevakorda, oli konsensus, kõik hääletasid selle poolt. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – oli jällegi konsensus. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop – oli samuti konsensus. Nii me oleme tänasesse päeva jõudnud. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu väga põhjaliku ettekande eest! Kaasamisringilt on tulnud kultuurikomisjonile eelnõu kohta juba terve rida arvamusi, 20 oli viimati, kui ma neid lugesin. Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool soovitavad fikseerida eelnõus teadus- ja arendustegevuse rahastamise tasemeks vähemalt 1% SKT-st. Kuidas sa sellesse suhtud?

Ma vastan sellele kõigepealt nii, et tõepoolest on väga palju arvamusi tulnud. Me küsisime arvamusi 31. jaanuariks ja neid on tõesti nii palju laekunud. Aga me ei ole komisjonis neid ettepanekuid veel arutanud, nagu sa ise komisjoni juhina väga hästi tead. Kuna minu ülesanne on siin tutvustada seda, mis komisjonis toimus, siis ma saan ainult vastata, et me ei ole seda arutanud. Aga see on oluline ettepanek ja ma arvan, et me saame selle teemaga tegelda. Meil on selleks loodetavasti piisavalt aega, sest need ettepanekud puudutavad tõesti väga erinevaid asju. Haridus- ja Teadusministeerium on juba paljudele oma vastused andnud. Kindlasti on see 1% kokkulepe hästi oluline. Aga ma ütlen, et see ettepanek fikseerida protsent – kui sa küsid ka minu arvamust, siis ma lihtsalt ütlen oma kogemuse järgi – ja protsendi fikseerimine üksi ei taga tegelikult seda, et teadusasutusteni selline rahahulk jõuab, kui me ei tea, kuidas me teaduskulusid arvestame. Ja sellepärast on väga oluline küsimus, mille ka komisjonis Liina Kersna tõstatas, et kas meil on see süsteem. Kuni ei ole Rahandusministeerium välja töötanud süsteemi, kuidas mõõta teadusraha, me tegelikult täpselt [seda summat] ei tea. See puudutab eriti näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, aga ka teistes ministeeriumides teadus-arendustegevusele läinud [summasid]. Põhimõtteliselt nad võivad deklareerida mida iganes. Praegu on niimoodi, et kuna see on nii ebamäärane, siis tegelikult väga suur osa teadusrahast, mille nad on saanud, on deklareerimata. See on kümnetes miljonites eurodes. Selles mõttes tundub, et investeeringud teadusesse suurenevad. Aga mis see tähendab, et teadusesse? See hakkab sõltuma nii teaduse definitsioonist kui ka sellest, kuidas me teadusraha kulutamist arvestame.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Margit, väga põhjaliku ettekande eest! Sain selge pildi ette. Aga mul on üks küsimus ja ma tahan küsida, kas selle komisjonis keegi tõstatas. Tänapäeval ilmselt [sõltub palju] ja tulevikus hakkab veel rohkem sõltuma sellest, kellel on andmed. Teaduses koguneb väga-väga palju andmeid, neid andmeid tuleb säilitada ja hiljem ka analüüsida. Kas oli arutelu ka selle üle, et [võiks] andmeid ristkasutada, et meil ei tekiks 50 andmeaita? Kas me ei peaks Eestis andmeid kuhugi ühtekokku koondama? Ja kuidas seda üldse hakatakse edasi reguleerima, niisugust andmete analüüsi? Kas see peaks ka seaduses juba kajastatud olema, tulevikku vaadates?

Väga suur aitäh selle väga olulise küsimuse eest! See ei olnud komisjoni selle arutelu teema, aga komisjon on arutanud seda väljaspool TAIKS-i arutelu. Näiteks kas või eile kultuurikomisjon kuulas Arenguseire Keskuse ülevaadet õpetajate järelkasvust ning vanemate ja perede sotsiaalmajanduslike näitajate seosest sellega, milline on laste juurdepääs haridusele ja üldharidusele ning nende liikuvus ja võimalused saada head haridust. Tegelikult nii nagu paljudel muudel juhtudel tõdeti, et andmete kättesaamine on väga raske. Mille alusel siis üldse seda uuringut teha? Meil on teadmispõhise poliitika jaoks täiesti olemas võime selliseid analüüse teha, et täna on meil probleem, me tahaksime saada homseks andmeid, et ülehomme saaksime juba tõlgendama hakata ja teha poliitikasoovitusi, aga see süsteem tegelikult ei toimi. Seal võib olla palju ebakindlust andmekaitse üldmääruse rakendamisel: keegi ei julge vastutust võtta või on keegi võtnud väga suure vastutuse ja väga muretseb. Tegelikult on meil praegu juhtumeid, kus Andmekaitse Inspektsioon või mõni ministeerium ei anna luba või andmeid isegi siis, kui eetikakomitee on uuringuks loa andnud. Selles mõttes on ühelt poolt [küsimus], kuidas andmeid hoitakse ja kuidas neile juurde pääsetakse, aga ka andmekaitsereeglite tõlgendamise küsimused. Ja tegelikult võib riskide maandamise küsimus olla niivõrd suur teema, et ma arvan, et Haridus- ja Teadusministeerium üksi seda ära seletada ega lahendada ei saaks. See nõuaks kindlasti koostööd Justiitsministeeriumiga ja võib-olla üldse valitsuse tasemel otsust, kas me tahame andmetepõhist poliitikanõustamist. Kas teadus tegelikult saab teha piisavalt neid uuringuid, mida riigi juhtimiseks, aga ka eluvaldkondade arendamiseks oleks vaja? See, mida see seadus siin reguleerib, on uuringute tegemise küsimus, näiteks millistel juhtudel on vaja eetikakomitee luba või kooskõlastust ja mis on inimuuring. Selleks oli terve komisjon, kes seda aitas teha. Ja sellegipoolest võib öelda, et siin on ikka veel ebaselgust. Nii et need on teemad, mis teadlasi muretsema panevad, ja teadlaste muretsemine tähendab, et ka ühiskond ei saa kätte seda teadmist, mis tal võib-olla vaja oleks.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulates teie ülevaadet arutelust, mis komisjonis toimus, ei jäänud mulle kõrva sellist teemat, et kui hea tasakaalu tagab see seadus, kui hakatakse valima sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste ning reaal‑ ja loodusteaduste vahel. Kas see aspekt on üldse selle seaduseelnõu teema? Teie kui eetikateadlane võib-olla oskate vastata sellele.

Suur aitäh! See on väga hea küsimus. Ütleme niimoodi, et humanitaarteadustest üks väga suur osa on rahvusteadused. Ma olen olnud seitse aastat humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan. Rahvusteaduste professuuride rahastamine tekitas seal pingeid teiste humanitaarteadlaste seas. Ühed olid rõõmsad, aga teised leidsid, et neil ei ole sellist kindlust. Et tagada, et kõik humanitaarteadused saaksid panustada teadmuse kogumisse, peaks tegelikult olema neile garantii, et piisavalt rahastatakse ka alusteadusi. Selles mõttes ei ole see küsimus, mis sa küsisid, mitte ainult humanitaar- ja sotsiaalteaduste kohta, vaid ka näiteks teoreetilise füüsika kohta. Sest kui me paneme kõik ainult rakenduse ja innovatsiooni jaoks, siis ühel hetkel võib rakendust ja innovatsiooni mitte tulla või me ei taga terviklikku süsteemi. Seaduse tasemel on tegelikult alusteaduste, alusuuringu mõiste sisse toodud, rakendusuuringu mõiste on ka sisse toodud. Ja on ka siin seletuskirjas öeldud, et alusuuringute tagamine on tähtis. Aga jällegi on küsimus proportsioonides – neid ei ole toodud. Kõik need osakaalud on ikkagi sellised, mis on konkreetse rahajagamise kohta, ja seetõttu ma ütleksin, et garantiisid pole. Kindlasti võivad samamoodi muretseda need, kes arvavad, et rakendusuuringute osa peaks suurem olema. Nad muretsevad, et äkki antakse liiga palju raha alusuuringutele. Ma ütlen, et see jällegi läheb välja komisjonis arutatust, sest meie keskendusime just rahvusteaduste teemale. Aga ma olen täiesti nõus, et õige tasakaalu leidmine on [tähtis] teema. Ma lisan siia veel ühe märkuse. Meil on praegu [seaduses] olemas alusuuring, mida defineeritakse nii, et see ei sea eesmärgiks teadmiste rakendamist praktikas. Rakendusuuring selle eesmärgi seab. Tegelikult on olemas veel kolmas, selline vaheaste: alusuuring, mis ei sea eesmärgiks kohest rakendamist, aga näeb väga selgelt ette, et ühel hetkel keegi võib seda rakendada. Teadusfilosoofia järgi peaks meil veel kolmas kategooria olema. Ma arvan, et võib-olla peaks nendes diskussioonides arvestama ka seda poolt, kus potentsiaal on olemas, aga kus me seda praegu ei näe. Ja see, kuidas nende osakaalud oleks korraldatud, on hästi oluline. Mäletan teadusfilosoof Ilkka Niiniluoto – ta oli Helsingi Ülikooli rektor – kena ütlemist selle kohta: kui me teaksime ette, millises kohas on innovatsioon, siis kõik teeksid ju seda. Ja siis tegelikult oleks see lihtsalt raha raiskamine, kui üks selle innovatsiooni juba leiab. Tema ütles, et Soome teadus sai pikka aega just sellepärast hästi hakkama, et kasteti kogu lillepeenart, kuna ei teatud ette, milline taim osutub võimekaks. Kui me teadusesse niisugusel viisil [suhtuksime], siis [rahastuse] paljusus peaks olema tagatud. Aga on ka need, kes arvavad, et tuleb ühte välja valitud tugevat taime kasta, ja sellel on hoopis teistsugune mõju. Nii et ma arvan, et see seadus ei aita meid nendes aruteludes praegu edasi, aga teema on väga oluline.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! On selge, et teadus- ja arendustegevuse korraldus vajab tervikuna korrastamist. Kehtiv seadus võeti vastu 1997. aastal ning kuigi seda on muudetud rohkem kui 20 korda, pole see enam piisavalt tõhus ega terviklik. Lappimine ja täiendamine ei ole andnud soovitud tulemust. Oleme jõudnud olukorda, kus teaduse ja innovatsiooni juhtimine on killustunud, rahastamine jäänud ebapiisavaks ja ebaselgeks ning teadusasutuste autonoomia on sattumas ohtu. Arutluse all olev teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu on kujunenud üheks viimaste aastate olulisimaks teaduspoliitika reformiks. Sellest peaks saama raamistik, mis määrab ära Eesti teaduse, innovatsiooni ja arendustegevuse tuleviku. Head ametikaaslased! Eesti teadus on rahvusvaheliselt tunnustatud, meie teadlased on teinud olulisi avastusi ja teadusasutused teevad maailmatasemel tööd. Kuid selleks, et see jätkuks ja meie teadussüsteem suudaks ajaga sammu pidada, on vaja selgeid ja jätkusuutlikke lahendusi. Seetõttu on oluline, et uus seadus looks teaduse ja innovatsiooni valdkonna jaoks ühtse, loogilise ja hästi toimiva raamistiku. Eelnõu eesmärk on üllas: tugevdada Eesti teadussüsteemi, tagada selle rahastamise stabiilsus ning muuta see veelgi mõjusamaks ja sidusamaks meie ühiskonna ja majanduse arenguga. Aga siiski peame endilt küsima, kas see seadus tagab teadlastele piisava kindluse ja teadusasutustele vajaliku paindlikkuse. Teadusasutused ja ülikoolid on väljendanud muret, et liigne riiklik sekkumine võib piirata akadeemilist vabadust ning muuta teadlaste töökoormuse peamiselt bürokraatlikuks aruandluseks. Nad on avaldanud arvamust, et teadust ei tohiks juhtida halduslike ettekirjutuste või liigse reguleerimise kaudu. Teadus vajab vabadust, loovust ja kindlat rahalist tuge. Teaduse rahastamine peab olema läbipaistev ja pikaajalise vaatega, rahastus ei saa olla juhuslik ega sõltuda poliitilistest meeleoludest. Teadusrahastus ei tohi muutuda poliitiliseks mõjutusvahendiks. Seepärast on vaja fikseerida teadus- ja arendustegevuse rahastamise määraks vähemalt 1% SKP‑st. Seda on soovinud ka Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool. Üks murekoht, millele on juhtinud tähelepanu Eesti Maaülikool ja teaduste akadeemia, on see, et ülikoolide ja teadusasutuste tegevustoetuse määramise tingimused võivad muutuda poliitiliseks mõjutusvahendiks. Selle vältimiseks on tarvis tagada, et teadusrahastus tugineks kvaliteedikriteeriumidele ja teadlaste endi seatud prioriteetidele, mitte poliitilistele suunistele. Ja kordan veel kord üle, et meie teadlased ja teadusasutused on korduvalt rõhutanud, et nad vajavad stabiilset ja prognoositavat rahastust, mis võimaldab teha pikaajalist uurimistööd. Ülikoolid ja teadusasutused on juhtinud tähelepanu ka sellele, et senine teadusrahastuse mehhanism tagas vähemalt 85% nende eelarvest. Kuna eelnõus soovitakse sellest loobuda, siis võib tekkida küsimus, kas see pole mitte riskikoht. Minister on küll komisjonis väitnud, et ei ole. Usume, et see nii on, aga selline on hirm. Teaduse rahastamise põhimõtetes peab olema tagatud ka järjepidevus. Ei saa olla nii, et ühel hetkel on toetused ja mehhanismid paigas, kuid järgmisel hetkel muudetakse neid ilma teadusasutusi ja eksperte sisuliselt kaasamata. Nüüd teaduseetikast. Teaduseetika ja teaduse kvaliteedi tagamine on samuti valdkond, mille tähtsust ei saa alahinnata. On vägagi tervitatav, et uue seadusega soovitakse teaduseetika korraldust tugevdada, kuid tuleb ka tagada, et loodavad struktuurid oleksid sõltumatud ja suudaksid täita oma ülesandeid erapooletult … Palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks.

… ning teadusvabadust toetavalt. Huvigruppide kaasamine esimese ja teise lugemise vahelisel ajal annab meile selgema pildi arvamustest ja hinnangutest ning [võimaluse] eelnõuga tööd edasi teha, seda vajadusel parandada ja täpsustada, et see vastaks meie teadus- ja innovatsioonisüsteemi vajadustele ning et me saavutaksime sellise tulemuse, mis reaalselt töötab teadlaste, teadusasutuste ja kogu ühiskonna huvides. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 554 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. märts kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljandani: Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo ja Arvo Alleri algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 552 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kert Kingo. Teist korda: Kert Kingo. Head kolleegid, kuna ettekandjat saalis ei ole, siis on tegemist arutelu võimatusega ja selle päevakorrapunkti menetlemist ei ole võimalik avada. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile kõigile, kes te lõpuni vastu pidasite!