Julgeolek

Oleme jõudnud kaheksanda küsimuseni, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma muidugi ütlen, et alternatiiv on olemas: need pargid tuleb rajamata jätta. Ka täna on ajakirjanduses mitu väga teaduslikult põhjendatud artiklit, kus autoriteedid selgitavad, et need ei saa olla kasumlikud. Kui te ütlete, et nad on kasumlikud, siis te unustate ära selle sisendi, mis läheb betooni peale, metalli peale, plastiku peale, püstipanemise peale. Selle te olete arvestades välja jätnud. Te olete kõik välja arvestanud nii, et see just nagu ei [maksagi midagi]. Tegelikult on sellel väga suur maksumus. Nii et alternatiiv on olemas. Aga tulles oma küsimuse juurde, mis puudutab julgeolekut, ma muidugi väljendan kõigepealt sügavat hämmastust, et Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti Vabariigi peaminister lahkub Eesti Vabariigist, sõidab Ukrainasse ja käitub, nagu ta oleks Ukraina ametnik, aga mitte Eesti Vabariigi peaminister, kes peab olema oma riigi kõige tähtsamal päeval, oma riigi sünnipäeval oma rahva ees. Ja vaadake, te ütlete, et see on nii tähtis, Ukraina abistamine on tähtis. Ma vaatasin järele, kui palju seal oli inimesi füüsiliselt kohal ja kui palju seal osales neti teel või elektrooniliselt. 24 riigijuhti osales elektrooniliselt ja 13 oli kohal. Ka teil oleks olnud võimalik osaleda elektrooniliselt ja olla oma rahvaga sellel tähtsal päeval. Nii et ma teen ikkagi väga tõsise märkuse. Te olete Eesti Vabariigi peaminister, mitte Ukraina mingisugune, ma ei tea, ametnik. Aga tuleme julgeoleku juurde. Eile lugesin, et riigid, ja olulised riigid – Itaalia, Hispaania, Portugal, Ungari – on teatanud, et nemad ei osale järjekordses sõjalise abi paketis Ukrainale. Saksamaa ja Prantsusmaa – ja see on väga oluline – on võtnud mõtlemisaega, kuidas, millal, mis ulatuses osaleda. Ma võin teile öelda, miks need riigid nii teevad. Sellepärast, et seni 80% sõjalisest abist tuli Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa ei ole võimeline seda selles ulatuses kompenseerima.

Aga teie küsimus?

Kohe-kohe lõpetan. Seetõttu on alternatiiv kas oma iseseisva kaitsevõime arendamine või Ukraina sõja toetamise jätkamine. Mis on Eesti seisukoht selles olukorras?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust ja saan kohe mõned asjad ära parandada. Kõigepealt, needsamad maismaa tuulepargid ja päiksepargid, mille vastu teie juhtimisel EKREIKE võitleb. Nende hinnas on loomulikult ka nende rajamise kulud. Ma ei tahaks, et jääks mulje, et nende hinna sees rajamise kulu ei ole. See kindlasti on. Ma endiselt ei saa aru, miks te sellega võitlete. Te ütlete, et on teaduslikult põhjendatud väited. No mina jälle ütlen niimoodi, et igaüks võib faktipõhiselt vaadata elektri hinda ja saada aru, et kui fossiilid on turul, mitte päikese- ja tuulepargid, siis hind on meile kallim: majandusele kindlasti koormavam ja inimestele majapidamistes ka. Seetõttu ma jään oma arvamuse juurde, et see, kes võitleb taastuvenergia tuleku vastu, võitleb pigem kallima hinna eest. Kahjuks see nii on. Aga see oli üks osa teie küsimusest. Teiseks, seesama etteheide, et Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti Vabariigi peaminister on Ukrainas. No vot, siin me jääme väga-väga-väga suurele eriarvamusele. Loomulikult, ma oleksin tahtnud kindlasti olla Eesti Vabariigi sünnipäeval Eestis. Aga kui Eesti rahva jaoks on julgeolek Ukrainas ja see, kuidas Ukraina toetamine laheneb, väga tähtis, kui meie julgeoleku jaoks on see järgmised viis, kümme, viisteist või kakskümmend aastat lausa määrava tähtsusega, siis minu ülesanne Eesti Vabariigi peaministrina on toetada meie liitlast, näidata meie toetust ja hoolitseda selle eest, et see vähene või see palju, mida meie saame teha, et ka teised riigid ja rahvad toetaksid Ukrainat, saaks tehtud. Hea uudis on see, et vahetult enne seda valitsus tegi otsuse suurendada Ukrainale antavat relvaabi veerandi võrra. See lisandub sellele juba kokku lepitud või sihiks seatud 0,25%-le meie SKP-st igal aastal. See tähendab seda, et Eesti suurendas oma panust. Nüüd, see küsimus, et te ütlete, et riigid kuidagi loobuvad, taganevad, [tõmbuvad] eemale Ukraina aitamisest. Mina arvan, et te olete valesti aru saanud. Euroopa on Ukrainat rahaliselt aidanud palju rohkem, kui Ühendriigid on seda teinud. Ja Euroopa on kindlasti võimeline ja valmis seda ka tulevikus tegema. Ma selles ei kahtle, eriti olnuna äsja Ukrainas. Mõned päevad tagasi sai sellel teemal debatte peetud. Täna vahetult enne infotundi andis Prantsuse president erinevatele riikidele ülevaate, informatsiooni oma positsioonist. Samasuguseid positsioone kujundatakse paljudes pealinnades ja 6. märtsil on meil juba erakorraline ülemkogu sellest, kuidas toetada Ukrainat, kuidas oma kaitsevõimet kasvatada. Nii et ma arvan, et seda arvates, et Euroopa jaoks ei ole oluline Ukraina saatus ja meie jaoks ei ole oluline, te kindlasti eksite. Aga seda debatti me saame veel jätkata.

Saamegi jätkata seda debatti, sellepärast et Mart Helmel on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Me jätkame seda debatti. Ma vene keelt valdava inimesena loen ka Ukraina ja muid väljaandeid, loomulikult ka ingliskeelseid väljaandeid ja soomekeelseid väljaandeid. Ja sealt üheselt tuleb välja see, et kui nüüd ameeriklased lõpetavad oma Bradleyde ja Abramsite ja HIMARS-ite ja kõige muu andmise Ukrainale, siis tegelikult Euroopa ei ole võimeline seda kõike kompenseerima. Lihtsalt ei ole neid relvasüsteeme ja ei ole neid nii palju. Nii Prantsuse, Saksa kui ka Briti relvatootjad on kõik eri standardite peal, nad ei ole päris kokku klapitatavad ja selles mõttes tekib väga tõsine probleem. See ongi ilmselt see, mispärast on võtnud sakslased ja prantslased praegu nii-öelda mõtlemisaega, et mitte lihtsalt tormata loosungitega, et me toetame Ukrainat, vaid ikkagi mis on reaalne võimekus Ukraina toetamisel. Ühtlasi on muidugi ka ikkagi väga skeptilisi hääli selles suhtes, et Ameerika toetuse äralangemisel tähendab sõjaline toetamine tegelikult väga suuri, kuidas ma ütlen, poliitilis-territoriaalseid riske Ukrainale. See tähendab seda, et kui me vaatame, kuidas iga päevaga Venemaa liigub edasi, siis kehvema relvastusega, kehvema sõjalise abiga Ukrainat ähvardab tunduvalt suuremate territooriumide kaotus, kui need praegu juba on kaotatud. Nii et siin ei ole küsimus ainult selles, kas me toetame, vaid küsimus on ka selle toetamise ratsionaalsuses. Nagu ma esimese küsimuse puhul küsisin: mis on Eesti seisukoht? Kas esmatähtis on jätkata Ukraina toetamist meie oma iseseisva kaitsevõime arendamise arvel või peaksime keskenduma siiski sellele, et me peame prioriteediks iseseisvat kaitsevõimet, oma moonavarusid, oma relvade piisavat hulka, uusi relvaliike alates droonidest: õhudroonidest, maismaadroonidest, veedroonidest? Kas me oleme ikkagi valmis ennast praktiliselt desarmeerima, ja desarmeerima selles tähenduses, et anname oma relvad ja kõik Ukrainale ära? Mis on ikkagi praegu valitsuse seisukoht? Kaks asja korraga ilmselgelt käivad meile üle jõu.

Aitäh! Esiteks, ma arvan, et te eksite selles, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei toeta Ukrainat. Toetavad! Ma võin kinnitada, et Kiievis eelmine kord käies ma kohtusin ka tõenäoliselt nüüd uueks kantsleriks saava Merziga, kes on Ukraina toetamises üsna selgel seisukohal, mis minule – ma siis seda ajakirjanduses ka kirjeldasin – andis vägagi lootust, et Saksamaa võtab tugevama hoiaku. Ja seda on vaja, see on väga positiivne. Teiseks, ka president Macron on kirjeldanud nii avalikult kui nõupidamistel Prantsuse positsiooni Ukraina toetamisel. Ka tema hinnangul on tegemist väärtusküsimusega, mis määrab Euroopa reeglitepärase maailma julgeoleku tulevikus. See on põhimõtteline küsimus. Võib-olla ma ei suuda teid kuidagi ümber veenda, kui te loete, nagu te väidate, venekeelset meediat. Loodame, et loete rohkem ka muukeelset: ingliskeelset ja nii edasi. (Mart Helme hõikab saalist, et ta jälgib Ukraina meediat.) Mina ütleks niimoodi, et tasub aru saada sellest – ma just käisin Ukrainas ja vestlesin president Zelenskõiga ka –, et nemad peavad vastu, nemad võitlevad edasi. Aga nad võitlevad ju mitte ainult meie eest, vaid ka meie asemel. Eesti inimeste jaoks see, kuidas Ukrainas jõutakse rahuni, kestva ja õiglase rahuni, on ülioluline. Ma saan aru, et te vastandate nagu kahte asja, üritate luua sellist kunstlikku vastandust. Kõike me peaksime Eestisse [hankima] ainult iseenda [jaoks]. Vaadake, Ukraina ju tegelikult võitleb Venemaaga, kes ei ole meie sõber, pigem on ta vaenlane. Pole ju saladus. Ta võitleb meie eest, meie asemel. Seetõttu ma kutsuks üles küll [mõistma]. Ma saan aru, et see on kuidagi sihuke EKREIKE positsioon, et Ukrainas, nagu te räägite, on idaslaavlased, me peame neist eemale hoidma. Parem, kui peaminister ei peaks seal käima, ega ta ametnik ei ole. Kõik see jutt, mida te räägite – minu meelest see jutt on, väga vabandan, aga häbiväärne. Ukraina võitleb meie eest ja meie asemel. Meie ülesanne on tagada, et seal tuleks õiglane ja kestev rahu, sest see määrab selle, kuidas Venemaa tulevikus oma asju ajada saab. Mina selle eest seisan ja teiega mingil juhul ei nõustu.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Peaminister jättis ikkagi Mart Helme küsimusele vastamata. Ja Mart Helme mitu korda toonitas, et ta loeb Ukraina venekeelset meediat, mida teie tõlgendasite hoopis teistmoodi, nii nagu teile oluline oli. Kui nüüd julgeoleku juurde tulla, siis energiajulgeolek on üks tähtsamaid. See, et lambid põleksid ja inimestel oleksid toad soojad, on energiajulgeoleku kontekstis väga oluline. Nüüd, te propageerite siin tuulikuid ja ütlete, et see on kõige odavam ja kõige parem energia tootmise viis. Meie ei saa sellega nõustuda, sest see ei ole esiteks roheenergia. Selle tootmiseks on vaja erinevaid fossiilseid maavarasid kasutada. Ja see roheenergia või, tähendab, tuuleenergia ei ole meile ka jõukohane. Rohepööre ei ole meile jõukohane. Tunnistage ükskord seda! Ja see 2,6 miljardit, mis jagati, ei ole ju tegelikult energia tootmiseks. Aga tulen nüüd Mart Helme küsimuse juurde, et milline on siis Eesti positsioon. Kas me anname oma relvad Ukrainale, sest meie jaoks on oluline, kuidas Ukrainal läheb, või me tahame ikkagi, et ka Eesti enda iseseisev kaitsevõime oleks tagatud ja meie enda kaitseväelased oleksid relvadega kindlustatud?

Aitäh! Kaitsevõime peab Eestil olema tagatud. Minu ettepanek, ma olen seda ka avalikult öelnud, on jõuda kaitsekulutustega 5% tasemele. Järgmisel aastal on planeeritud kaitsekulutused 3,7% [SKP-st]. Ja kaitseminister Hanno Pevkur on öelnud, et tema hinnangul – noh, me lähtume valitsuses kaitseministri hinnangust – see kasvab. See tähendab seda, et ilmselt järgmisel aastal need kulutused on pigem juba 4% või pluss. Ja see tuleneb sellest, millised on Eesti väevõime eesmärgid NATO-s. Ja ma loodan, et Euroopa Liidu uued reeglid, nagu ma olen ka siin kirjeldanud, annavad meile parema võimaluse neid investeeringuid teha. See tähendab seda, et Eestil on võimalik teha neid investeeringuid kiiremini, hankida moona ja varustust. Jah, see ei ole vastuolus Ukraina aitamisega. Me hangime varustust endale ja kindlasti ka Ukrainale. Ukraina võitlus on ka meie võitlus. Ma tõepoolest ei saa aru, millise riigi huvides võiks olla rääkida, et Eesti kaitsevõime ja Eesti või isegi Euroopa julgeolek on lahus Ukraina julgeolekust tulevikus. Pakkuge ise, millise riigi jaoks võiks olla kasulik seda rääkida.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sellega on meie tänased registreeritud küsimused käsitletud.