Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua medalid ja panna lapsed liikuma" arutelu

Ja nüüd läheme tänase päevakorra juurde. Kõigepealt täpsustan ettekandjaid. Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse ettekandjate järjekord on muutunud. Esimesena teeb ettekande Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid, seejärel Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein, siis Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane ning ettekanded lõpetab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ja natuke menetlemise ajast ka. Kõikide ettekannete pikkuseks on planeeritud 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust. Peale seda on võimalik [osaleda] läbirääkimistel kõigil Riigikogu liikmetel, kuid alustame kõigepealt fraktsioonide esindajatega. Nii et alustame tänast päeva[korrapunkti] ja selleks on Eesti 200 fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua medalid ja panna lapsed liikuma" arutelu. Ja ettekandeks palun [kõnetooli] Eesti Olümpiakomitee presidendi Kersti Kaljulaidi.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõik teised spordisõbrad seal üleval rõdul! Aitäh, et tulite kuulama! Ma mõistan ja ma kiidan Riigikogu soovi kõneleda spordist oluliselt tähtsa riikliku küsimusena. On palju eluvaldkondi, kus sport ja liikumine saavad pakkuda tuge ja lahendusi, olla osa [valdkonnast], aga sport on päris harva peaosas. Siin saalis ei ole varem niimoodi olnud. See on esmakordne selle maja ajaloos, et spordil on peaosa. Miks on sport sellisesse staatusesse tõusnud? Tõenäoliselt just sellepärast, et spordil on ühiskonnale väga palju anda. Alustame vaimustusest. Medalid vaimustavad, loovad ühtsustunnet, ühendavad Eestimaa eri rahvuseid, tihti räägivad Tuhkatriinu-lugusid ja pakuvad lootust neile, kes on valmis edu nimel väga palju töötama. Erinevalt totalitaarsetest riikidest ei sümboliseeri demokraatlike riikide spordisangarid mitte riiklikku suurust või võimu, vaid just vabade kodanike võimalust oma unistused ellu viia. See on oluline vahe. Totalitaarses riigis on tippsport režiimi töövahend, veel üks viis diktaatoritel tõestada ise endale, maailmale ja oma rahvale süsteemi ilmeksimatust. Aga demokraatlikus riigis on tippsport spordipüramiidi ülemine särav, nähtav, vaimustav ja innustav osa. Väikeses riigis on iga spordisangar haruldane. Mäletame oma olümpiasangareid ka sada aastat hiljem, loome neile monumente, nimetame nende järgi tramme ja jutustame nende kaudu oma rahva lugu. Eesti on alates 1992. aastast võitnud olümpialt 23 medalit, Läti 28 ja Leedu 30. Me näeme, et me oleme olnud edukad. Tee medalini on eestlasel pikk, ainult 32% meie sportlastest said medali oma esimestelt olümpiamängudelt. Aga medal olümpialt pigem ei ole üllatus. 96% medalivõitjatest on enne saanud kas Euroopa meistrivõistluste või maailmameistrivõistluste medaliga meid juba rõõmustada. Spordipüramiidi alumine, laiem osa, mis tavateadvuses on võib-olla selline tippude kasvulava, on tegelikult üha rohkem eluliselt oluline ühiskonna tõrgeteta toimimiseks. Sport on majandusharu. 2024. aastal eraldas Kultuuriministeerium spordile 42,5 miljonit eurot ja 2023. aastal [eraldasid] kohalikud omavalitsused 113 miljonit. Aga 2023. aastal oli Eesti spordiklubide tulu 201 miljonit eurot, millest üle poole tuli üksikisikutelt. 2024. aastal maksid sporditegevusega seotud organisatsioonid riiklikke makse 48 miljonit eurot, tööjõumakse 39 miljonit eurot. Viie aastaga on [spordivaldkonna] maksutulu kasvanud 70% ajal, kui muud maksulaekumised on kasvanud alla 50%. Kultuurivaldkonnas on sport suurim maksumaksja. 30% tööjõumaksude tulust spordi- ja kultuurivaldkonnas pärineb just spordimaailmast. Niisiis, rahalises mõttes toob sport üsna kenasti Eesti riigile tagasi. Muidugi on sellel majandusharunagi kasvupotentsiaali. Kui täisealistest liiguks meil enam kui napp kümnendik, kui kõik meist liiguks, siis võiksid tulud spordist olla ka kümme korda suuremad, arvestamata seejuures kõiki ostetud suuski, uiske, jalgrattaid ja muud, mis on siinsest arvestusest enesestmõistetavalt väljas. Need arvud olid puhtalt spordisektori tulu riigile. Aga probleem ongi selles, et me ei liigu. Sport on suuresti kasutamata võimalus Eesti rahva tervise [edendamisel]. Liikumisaktiivsus on Eestis väga madal. WHO soovitab noortele ühte tundi päevas ja täiskasvanutele kahte ja poolt tundi mõõdukat või isegi nahka märjaks ajavat liikumist nädalas. 2021. aastal liikus niimoodi ainult 25% Eesti 7–17-aastastest ja alla 10% täisealisi. Tegevusetusel, head kuulajad, on ka tulemus. Teismeeaks on ülekaalus 25% poisse ja 15% tüdrukuid. 15–69-aastastest on ülekaalus 60% ja 24% on rasvunud. Üle 65-aastastest on Eestis kehaliselt aktiivsed vaid mõnel korral kuus või üldse mitte 70%. Ainult 30% üle 65-aastastest liigub rohkem kui mõnel korral kuus. Liikuvale eluviisile pannakse alus lasteaias, kuid peale 2015. aastat ei pea Eesti lasteaedades liikumisõpetajaid olemagi. Veerand lasteaialõpetajatest on täna juba kimpus kehakaaluga. Need on väga-väga nukrad arvud. Eesti spordipoliitika põhialused 2030. aastani seavad eesmärgi, et kaks kolmandikku eestimaalastest liiguks piisavalt. Nagu öeldud, teeb täna seda 10% täisealisi. Teismeliste ja laste liikumis[näitajad] ei anna lootust, et me oma eesmärgid saavutame, kui me ei tee olulisi muudatusi. Mina saan täna rääkida ainult EOK ja meiega seotud asutuste eest, kuidas meie näeme, et me võiksime selle hea eesmärgi suunas kiiremini liikuda. Ma ei räägi väga pikalt rahast. Eesti riik ja kohalikud omavalitsused tegelikult ei panegi sporti väga vähe raha. Me oleme Euroopas 4.–9. kohal riikliku spordi rahastuse osakaalult SKT suhtes. Niisiis, Eesti kuulub selles vallas peaaegu viie rikkaima spordiriigi hulka. Aga muidugi peame me arvestama, et korvpallikoondis [tuleb] välja panna täies mahus, seda ei saa kohandada vastavalt riigi rahvaarvule või SKT suurusele. Siiski, teisest küljest, kui me ei oleks sidunud spordirahastust lahti hasartmängumaksust, siis oleks me võib-olla 4. kohal, mitte [ei jagaks] 4.–9. kohta, ja pääseksime lilletseremooniale. Kolme aastaga, 2022–2024, on Eesti sport selle muudatuse tõttu kaotanud 8 miljonit eurot, seda ajal, mil inflatsioon oli ülikiire. Nii on spordi rahastamise reaalsummad täna oluliselt väiksemad, kui need olid viis aastat tagasi. Nagu spordiorganisatsioonide tasutud maksutulust nähtub – see on jätkanud ju jõudsat kasvu –, on Eesti inimesed ise asendanud olulise osa kaotatud ressursist. Aga ma usun, et teie siin saalis nõustute, et majanduslik kihistumine on kindlasti seda enam ja seda kiiremini jõudnud ka spordivaldkonda, sest riigi pakutava toe vähendamine kindlasti seda süvendab. Mainin ainult kahte rahastusega seotud küsimust. Ma tean, et nii ministeeriumides, valitsuses kui ka siin Riigikogus liigub mitte ainult mõte, vaid isegi kontseptsioonipaber, mis peaks andma ka spordile riiklikult tähtsate spordiobjektide nimekirja. Me EOK-s toetame sellise põhimõtte sisseviimist. Kui põhimõtteline kokkulepe oleks olemas ja süsteem paika pandud, siis saaks alata ka vaidlus selle üle, millised objektid sinna nimekirja kantakse. Aga esmalt me vajame kokkulepet, kuidas nimekirja koostatakse ja seal [olevaid objekte] rahastatakse. Teiseks, Eesti treenerite töökohtadest on kvalifitseeritud treeneritega täitmata kolmandik. Samal ajal ainult kolmandik neist, kellel on treeneripaber, treenerina ka töötab. Lihtsad arvud, ehk jäävad meelde. Ja põhjendus on veelgi lihtsam: 1400 eurot on tänane treeneripalga sihttase, millest riik on püüdnud katta poolt, aga täna katab tegelikult alla poole. Tõsi, treeneritena töötavad inimesed saavad tegelikult üle 1900 euro palka. See näitab, et klubid, lapsevanemad ja eraisikud panustavad rohkem kui see 50%, mis justkui on riigiga ühiskondlikult kokku lepitud. Aga kas ka see on piisav, kui mõelda, et treeneri töö omapära on see, et see leiab aset õhtuti ja ka nädalavahetustel, viimaste puhul tihti pikkade võistlussõitude näol? See 1900 eurot tuleb kokku täistööajaga. Suur hulk meie treenereid tegelikult töötab treenerina väiksema koormusega. Nad võiksid panustada rohkem, aga ilmselt töötavad nad veel kusagil mujal. Ma pean väga lugu igast Eesti treenerist, kes näeb vaeva, koolitab ennast ja on nõus sellise raha eest toimetama. Võib-olla me suudaksime saada sellise kokkuleppe, et kui riik oma panust tõstab, siis teevad klubid ja spordikoolid teist sama palju omalt poolt ära. Meil on Eestis imehea spordistatistika ja tänu sellele me suudaksime riigile näidata, kuidas spordisektor sellest lubadusest päriselt ka kinni peaks. Ma usun, et me teeksime selle koos ära ja saaksime hakkama. Aga rahamurede kiuste me seisame Eesti inimeste liikumisharjumuste eest alates lapseeast. Eesti Olümpiakomitee, meie sihtasutused ja meie alaliidud – me tahame koostöös kohalike omavalitsuste ja maakondlike spordiliitudega paremini mõista, kuidas on täna Eestis piirkonniti liikumisega. Me katsume tänavu maakondade kaupa ära mõõta, mis on praegune seis, ja siis sealt hakata ühiseid eesmärke, ka mõõdetavaid eesmärke seades koos liikuma. Oleme algatanud Tallinna linnaga arutelu, kuidas meil olemasolev info võiks aidata klubidel pearaha taotleda vähem bürokraatlikul moel ja laiendada süsteemi nii, et kõik omavalitsused saaksid pearaha makstes toetuda ühtsele andmekogule. Tervitame Tallinna algatust lasteaiaealiste pealt samuti maksta pearaha tingimusel, et neid treenib EKR 5 kategooria treener. Väikeste sporditurvalisus on üldse kõige tähtsam. Koostöös Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumiga kutsume me ellu liikumisretsepti. Teaduskirjandus näitab, et kergemate vaimse tervise probleemidega, nagu depressioon, on liikumise mõju sama, mis on antidepressantidel, ja samuti on kolm korda nädalas liikujatel mõõdetavalt vähem vaimse tervise muresid. Teeme koos maakondlike spordiliitude, kohalike omavalitsuste ja meie liikumisharrastuse kompetentsikeskusega väikeseid nügivaid projekte. Endiselt veel ei ole kõikide koolide ja eriti lasteaedade liikumisrajatised kooli- ja lasteaiatöö välisel ajal kättesaadavad. Me oleme koos paigaldanud korvpallilaudu, kutsume liikuma meeste kuu raames ja seisame erivajadustega inimeste liikumisvõimaluste eest. Ma tahan tänada minister Signe Riisalot, et ta lihtsustab ja laiendab erivahendite kättesaadavust toetavat süsteemi puuetega inimestele. Eesti Paralümpiakomiteeta seda projekti ei sünniks, sest nemad oskavad hinnata küsitavate vahendite otstarbekohasust. See on algus, aga minu unistus on, et ükski liikumispuudega laps ei peaks olema liikumistunnist vabastatud sellepärast, et tal on liikumispuue, vaid tal oleks võimalus kasutada vahendeid, mis võimaldavad temalgi tunda spordirõõmu. Innustavad eeskujud, meie paralümplased, toome meie Team Estonia Eesti tippsportlaste ridadesse. Nad saavad kanda samu vorme ja saavad samu tugiteenuseid. Ja me unistame – selleks täna meil vahendeid ei ole, aga võib-olla me leiame –, et ka nemad hakkavad saama A-, B- ja C-kategooria toetusi. See on lihtsalt üks näide, [mille põhjal saab väita, et] Eesti spordi rahastamine on tegelikult laiem, ja peakski olema laiem, kui Kultuuriministeerium ja kohalikud omavalitsused. Seda projekti, ma kujutan ette, me saame teha koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Me peame suutma koostöös maakondlike spordiliitudega säilitada spordiisu kõrge vanuseni, sellepärast et seal on päriselt see sääst, mida võiks Tervisekassa saada liikumisest ja spordist. Me ei oska seda täna veel, me õpime välismaa kolleegide käest ja kindlasti liigume kõik koos selle eesmärgi suunas. See on Eesti spordielu korralduses tänaseni olnud suhteliselt katmata teema. Me peame ka saavutama selle, et noored, kes trennis käivad, ei loobuks sellest vanuses 11–12, sest algselt valitud spordiala vastu kaob huvi või kaotab huvi hoopis konkreetne ala selle noore vastu, aga ei innusta teda leidma endale sobivamat. Siin on meil ühine huvi Kaitseministeeriumiga. Kui täna on veerand teismelisi poisse ülekaalus ja trennis käib teismelistest alla viiendiku, siis kas saab kedagi üllatada see, et vaid üle veerandi teeb enne kaitseväkke jõudmist ära füüsilised katsed. See on tegelikult kurb. Eesti kogukonnaliikumine kasvab ja areneb. Tekivad oma küla trennigrupid. EOK koos liikumisharrastuse kompetentsikeskusega pakub neile inimestele, sädeinimestele, kogukondades kogukonnatreeneri väljaõpet, et nad saaksid sõpru eest vedada targalt ja turvaliselt. Nii loodame rohujuuretasandil panna liikuma järjest rohkem inimesi. Eestis on ka piisavalt sporditeadlasi, kelle seotus meie sportlaste treening- ja arenguandmete kogumisega on paraku liiga väike. Meie treenerite oskus neid andmeid kasutada nii, nagu seda suudab Norras Olympiatoppen, jätab soovida. See on muna ja kana küsimus – pole andmeid, pole oskust neid kasutada. Püüame seda muuta. Me tahaks, et Eesti noored, kes veel ei ole võitnud medaleid, saaksid ka Team Estonialt toetust. Täna tahame me selleks luua erarahastul põhineva süsteemi, et riigile tõestada, et see on vajalik. Just praegu tõid noorte taliolümpia[mängudelt] kuus Eesti sportlast medali. Nad ei tohi ära kaduda. Ja muidugi, me toome Eesti tippsporti juurde erainvestorite raha. Ma tänan Pafi, Sportlandi, Nike'i, Synlabi, Olympicut, JCDecaux'd ja neid ettevõtteid, kellega meil on juba kokkulepped, aga kelle nime me välja ei ütle. Meie EADSE, Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus, kelle mureks on spordi puhtus ja turvalisus, hakkab vaikselt juhtumite lahendamisest jõudma ennetuseni, olgu see siis koostöös spordiklubidega dopingust vabanemiseks või lastespordi turvalisemaks [muutmiseks]. Kampaania "Jõuluvana ei küsi, mitu medalit laps sai" läheb kevadel edasi, tagamaks, et kõige väiksematel on tore, turvaline ja rõõmus sportida. See on väike valik juba töös olevaid projekte, kõike ma ei jõua täna rääkida. Sellega tegelevad EOK, meie liikmed, toetajad ja sihtasutused. Me teeme seda selleks, et meil kõigil oleks spordist rohkem kasu tervisele, rõõmu kaasaelajatele ja tulu eelarvele.

Soovite te lisaaega?

Ma tänan teid tähelepanu eest ja kutsun kõiki ühte Euroopa parimasse spordimuuseumisse Tartus. Ainult ärge minge koolivaheajal, siis sinna ei mahu. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! See oli väga põhjalik, kuid teile on spordisõpradelt ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kui lubate, siis ma küsin natuke laiemalt, just nimelt rahvatervise vaates. Tegelikult käsitlesite te seda ka oma sõnavõtus. Mure ei ole ainult selles, kui palju meil medaleid on, või selles, kas lapsed liiguvad, vaid probleem on laiem. Inimeste [suurem] liikuvus on füüsilise tervise küsimus, on vaimse tervise küsimus, on töövõime küsimus, on julgeoleku küsimus. Tegelikult seda loetelu võib pikalt jätkata. Kui te mõtleksite ennast korraks parlamendi liikmeks, ütleme, parlamendis 51 mandaati omava jõu [osaks], siis mis oleks esimesed konkreetsed sammud, mida võiks Riigikogu astuda, et päriselt Eesti inimeste liikuvust [edendada], just nimelt rahva tervise hoidmise vaates? Kahtlemata oleks sellel ka oma positiivne mõju, ma arvan, ülejäänud eesmärkide saavutamisel, mis puudutavad medaleid, laste liikuvust ja rasvumise vähendamist. Mis oleks teie mõtted, mida teha annaks? Ja jätkuküsimus, kui jõuate vastata: mis te arvate, kui palju tegelikult üldse saavad Riigikogu või poliitikud mõjutada seda?

Kõige lihtsam on alati rääkida rahastusest. Ma tõin ka välja mõned kohad, kus tegelikult võiks riik selgelt rohkem panustada. See võib olla hea, et me alustame just eraraha toel seda tegevust, mis viiks noortespordi tippspordi juurde, et me ei kaotaks ära oma saavutussportlasi noores eas. Aga ma loodan, et tulevikus, kui me oleme seda mudelit teile tõestanud, leiab riik selle jaoks ressursid. Treenerite palgad on absoluutselt prioriteet number üks ja tegelikult ka prioriteet number kaks ja kolm, sellepärast et kuigi need inimesed, nagu ma ütlesin, teenivad täistööajaga keskmiselt 1900 eurot, siis see on keskmine number, mis võtab arvesse kõik maakondi, ka Tallinna. Ilmselgelt on vaja riigi poolt suurendada seda tuge, eriti just selleks, et liikumises ei suureneks sotsiaalne kihistumine. See on niikuinii juba juhtunud [ja nüüd] oleks vaja seda lõhet vähendada. Loomulikult oleme me ka selle poolt, et spordiseadus oleks võimalikult [tõhus], et spordibürokraatia oleks võimalikult lihtne ja [seda oleks] vähe, et spordiklubid ei peaks maskeeruma spordikoolideks, et saada toetusi, ja nõnda edasi. Me kindlasti tahame ise ära teha selle, et meie Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse andmestik võimaldaks spordiklubidel esitada oma laste treenimise andmeid pearaha saamiseks ühtemoodi. Täna see niimoodi ei ole. Seal võib olla vajadust tegeleda ka andmekaitse küsimustega ja midagi selles valdkonnas muuta. Nii et on ka mitterahalisi muresid.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma olen teiega selles osas nõus, et treenerite toetussüsteemi loomine ja selle edasi arendamine on ääretult oluline ja vajalik. Nagu teie kõnestki kuulda võis, olete te selles kindlasti veendunud ja aitate sellele kaasa. Aga on üks asi, mis paistab silma, kui me vaatame kohalikke omavalitsusi. Te oma kõnes kenasti ütlesite, et need summad ei ole üldse väikesed, mis kohalik omavalitsus spordile eraldab. Need rahastussüsteemid on hästi erinevad, need on pearahast kuni munitsipaalspordikooli [rahastamiseni] välja. Mõnes mõttes paneb see eraspordikoolid keerulisse situatsiooni rahastamise mõttes, kaasa arvatud selles mõttes, millise hinnaga on baasid. Aga üks asi, mis on silma jäänud, on see, et osal omavalitsustel on nõue, et noorte tippspordi toetust maksimummääras saades on vaja olla olümpiakomitee liige. Samas me teame seda, et olümpiakomitee liikmeks ei võeta mitte teps kõiki, sõltumata sellest, kas tegemist on maailmatasemel tippspordiga või mitte. Kas te arvate, et see süsteem on õiglane?

Ilmselgelt peate te silmas Team Estoniat, kui me räägime sportlaste kaasamisest EOK toetuste [saajate hulka]. See on tõepoolest tippspordimeede. Nagu ma ütlesin, näen ma olulist vajadust seda laiendada noorteklassini, sest tõepoolest, süsteemis on täna probleem ja omavalitsuste tegevus – kui see, mida te väidate, on tõene – seda ainult võimendab. Täna on täitsa arusaamatu, kuidas peaks sportlane jõudma oma esimese medalini. Kui ta on juba jõudnud oma esimese medalini või MM-il kaheksa hulka näiteks, eks ole, siis sealt edasi on toetamine suhteliselt lihtne. Sealt edasi, tõepoolest, toetuste tee avaneb. Aga kuidas tagada seda, et noorel, kes on täna 14 ja kellel hakkavad spordile minevad kulud [suurenema], saaks need kaetud. Selle jaoks meil täna meetodit ega mudelit ei ole, seal ei saa olla mõõdikuks ainult võistlustulemus. Sellepärast ma toetangi, et ka Eestis andmepõhiselt noortesporti analüüsitaks, nagu [teeb] Norras Olympiatoppen, et me näeks, kuidas need noored treenivad, kuidas nad eakaaslastega võrreldes liiguvad. Selle põhjal peaksime me saama teha tippspordikomisjonis oma toetusotsuseid. Aga loomulikult, seni, kuni me seda süsteemi ehitame, ei ole kohalikel omavalitsustel sugugi keelatud toetada neid noori, kuigi nad ei ole veel Team Estonia sportlased. Kui on soovi, võivad nad kindlasti ka EOK poole pöörduda. Me võime anda oma tippspordikomisjoni hinnangu, kas sportlase esitatud ettepanekud ja prognoosid võiksid olla realistlikud. Kordan: täna saame toetuda ainult ekspertarvamustele. Meil ei ole andmepõhist noortesporti, aga see peab sündima.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud olümpiakomitee president! Minu küsimus lähtub teie lausest, et sport on suuresti kasutamata võimalus saada tervemaks rahvaks. Te olete nüüd olümpiakomitee president ja loomulikult on teie eesmärk luua pinnas tippudele, aga mis on need kolm sammu, mis peaksid aitama täita eesmärki, et saada tervemaks rahvaks. Kas seal sees on pered, kes kasvatavad väikseid lapsi, kas seal sees on koolid? Ma ei räägi taristust ja sellistest asjadest.

Tegelikult on pigem niimoodi, et kui me vaatame Eestis ringi, siis [näeme, et] meil on üsna palju sporditaristut. Üsna suur osa sellest tegelikult vajaks juba remonti ja selle taristu ülalpidamine tegelikult sööb meil ära inimeste jaoks mõeldud raha. Mida oleme meie EOK‑s teinud selleks, et suurendada ja lihtsustada liikumise toetamist? Üks suuremaid meetmeid, mida, ma usun, on edaspidi võimalik ka võtta arvesse treenerite rahastamise süsteemis, on just see meie loodud toetusmudel kogukonnatreeneritele, kes ei ole ühe kitsa spordieriala treenerid. Teiseks, ma arvan, on hästi oluline see, et toetataks lasteaedu selles, et nendel oleks liikumisõpetus, ka liikumisõpetajad peaksid seal olema. Seda võib teha erinevatel viisidel, aga ilmselgelt on siin kõige suurem roll kohalikel omavalitsustel. Kolmandaks, nagu ma juba ütlesin, ei ole Eestis tähelepanu pööratud turvalisele liikumisele vanemas eas. Meil on küll päris palju organisatsioone, kes tegelevad justkui veteransportlastega, aga tegelikult seatud eesmärke ja metoodikat meil selleks ei ole. Rohkem [korraldavad nad] üritusi, mis toimuvad nendele, kes on juba nagunii pikka aega liikunud. Me peame seda muutma ja tekitama sinna laiapõhjalisuse. Ja ma tahaksin ikkagi öelda ka seda, et mina toetan seda mõtet, et kooliprogrammis võiks olla viis liikumistundi nädalas. Inimesed on küsinud, kuidas seda teha. Ma tean, et Tallinnas Mustamäe Riigigümnaasiumis on selline klass, kus see toimib, ja on nii, et spordiinimesed on trennis ja teistele pakub liikumist kool. Ma loodan, et see on hea mudel, et viia liikumistunnid sisse suuremalt ka meie [teistes] koolides. Liikumisretseptist ma juba rääkisin. Kui see praegu piloodina kanda kinnitab, siis saab seda edaspidi ka laiendada, et meie tervishoiusüsteem tervikuna hakkaks mõtlema rohkem ennetusele, mitte ainult ravile. Mõnikord võib kergema juhu korral olla ravi ka liikumine. Nii et siin on palju asju, mida me saame kõik koos teha. Mida saab teha Riigikogu? Alati on teretulnud kõikvõimalikud soodustused ja maksumuudatused, millest, ma tean, siin saalis hakatakse täna ka rääkima. Samas ma ise tean, et tegelikult tahab riik ise otsustada, ja mõistlikult, kuhu läheb ettevõtete makstud maksuraha. Kõikvõimalikud erisused lähevad sellest mudelist ja skeemist ju välja. Aga kui on selline rahvuslik hädaolukord, kuna meil liigub täiskasvanutest alla 10%, aga me tahaksime, et viie aasta pärast liiguks kaks kolmandikku, siis tasuks ka sellele mõelda.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rahvuslik hädaolukord on meil tegelikult sündimus ja [seda tõstes] tuleb ka väärt sportlasi. Sport on muidugi liikumise alus, tähendab, liikumine on spordi alus. Täna on meil teemaks laste liikumine. See hakkab ikkagi peredest peale. Ma meenutan, et Eesti Olümpiakomitee vist hiljuti saatis alaliitudele laiali strateegilise plaani projekti. Ma ei mäleta, kas seal oli juttu liikumise turvalisusest, mida te ka siin vanemate inimeste puhul mainisite. Aga küsida tahaks seda, kas liikumine Eestis on turvaline. Kui me vaatame liiklusstatistikat, kui me vaatame, mis olukord on maanteedel, veeteedel – meil on ka veespordialad –, kas liikumine on turvaline?

Ilmselgelt on meil turvalisuses palju probleeme. EOK on oma strateegiadokumendi kirjutanud just selleks, et informeerida kõiki kaasamõtlejaid sellest, mida me teeme ja mille eest me võtame selgelt vastutuse. Meie vastutus tõepoolest on koostöös maakonna spordiliitudega panna rohkem inimesi liikuma ja koostöös alaliitudega pakkuda erinevaid liikumisviise, mille peale inimesed ei ole lihtsalt mõelnud. Sest ilmselgelt neid, kes ei liigu, kõige levinumad spordialad ei ole kõnetanud. [Tuleb] rääkida läbi kohalike omavalitsustega, kuidas rohkem aktiviseerida noori, lapsi. Kultuuriministeerium on juba teinud ühe väga olulise muudatuse, mis võimaldab lastesporti teha mitmekesisemaks. [Nüüd] saavad treenerid anda ka teise eriala tundi, et lastesport oleks mitmekesisem. Nii et üht-teist on ka tehtud. Aga see strateegia kindlasti näitab ka seda, millega me tegeleda ei jaksa. Me kindlasti toetame, kuigi see ei ole ilmselt meie põhiline töö, et liikluses oleks tõepoolest turvaline jalgratastega liikuda. Me väga tahaksime, et see niimoodi oleks. Kui on koostööideid, siis oleme nõus kaasa aitama.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud president Kaljulaid! Suur tänu selle pika perspektiivi eest! Kuna ma olen ise Kagu-Eestist pärit, tajun ma päris hästi seda, et sealsete inimeste jaoks on üheks tugevuseks kahtlemata hea elukeskkond. Isegi väiksemad maakoolid suudavad pakkuda küllaltki head põhiharidust. Nüüd, mida hinnatakse nõrkuseks, eriti lastevanemate poolt, on huvitegevuse ja spordivõimaluste vähesus. Seal on meeletu ebavõrdsus, kui võrrelda sellega, mis on suuremates linnades ja mõnikord ka maakonnakeskustes. Loomulikult tuleb meil medaleid ka väikestest kohtadest, tihtipeale me teame neid kangelasi. Aga arvestades laiemat spordi rolli ühiskonnas, kas see on selline lootusetu olukord või näete siin mingit lahendust, kuidas võiks sellest ebavõrdsusest välja tulla?

Jah ja ei. Kahtlemata on tõsi see, et nii nagu valdav enamus meie teatritest on koondunud pealinna, on ka väga suur hulk meie sportimisvõimalustest koondunud suurematesse linnadesse. Ilmselt me olulisel määral seda muuta ei saa. Meil on siiski, ma ütleksin, spordi kättesaadavus [hea] üle kogu Eesti just tänu sellele, et meil on maakondlikud spordiliidud, kes on vahetus koostöös kohalike omavalitsustega seda tugevasti vedanud. [Maakondades] on siiski küllalt palju võimalusi sporti teha. Aga loomulikult, kui ei ole piisavalt head ühistransporti, nõudetransporti, siis on see lapsevanematele suurem koormus. Ma arvan, et sellistes oludes [peaks] kooli juures toimuma sporditegevused, sellised tegevused, mis tulevikus võib-olla tõestakski meile, et viis liikumistundi nädalas on mõistlik ja vajalik. See on tegelikult see lahendus: just nimelt kooli juurde viidud sporditegevus. Tegelikult on EOK eraldi ja ka Tallinna linn sellist projekti toetanud. EOK on tegelikult teinud viis aastat igas maakonnas vähemalt ühes koolis programmi "Sport kooli". See tähendab, et ongi klubidest erinevate spordialade inimesed läinud koolidesse õpetama algklasside lapsi. Me praegu esimest korda hindame seda programmi: kui palju on tänu sellele [programmile] jäänud lapsi seotuks liikumise ja spordiga. Võimalik, et see mõju ei ole olnud oluline. Sellisel juhul mõjutab seda ilmselgelt ka see asjaolu, millele teie tähelepanu juhite. Siis peame mõtlema, kuidas teha nii, et treenerid jõuaksid koolidesse mitte ainult ühe väikese programmi raames, vaid rohkem. See küll piirab alade valikut, aga siiski loob kõikidele lastele võimaluse professionaalsete treenerite abil treenida. Veel kord, me ei tea täna selle programmi mõju, see on olnud väike, tihti [hõlmanud] maakonnas ainult üht kooli, aga kui me [mõju] ära mõõdame, on meil veel üks argument ka riigile ja haridusministeeriumile, miks seda teha.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Suur-suur tänu teile selle ülevaate eest! Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui selle olulise teema pealkiri oleks olnud veidi teine: [kõigepealt] panna lapsed liikuma ja alles siis tuua medaleid, sest eesmärk on ju terve ja tugev rahvas, kellel oleks lisaks kaitsetahtele ka kaitsevõime. Pean silmas siin vaimset ja füüsilist [võimet]. Aga seda teemat saab arutada ka sedapidi. Ma kindlasti tahan väga tänada teid selle eest, et Eesti Vabariigi presidendina oli teile oluline sotsiaalvaldkond, erivajadustega inimesed. Seda teemat, praegu ettekandest kuuldes, te loodetavasti Eesti Olümpiakomitee presidendina jätkate. Millised peaks teie meelest olema esimesed sammud – võib-olla on neid juba tehtud –, et erivajadusega laps ei oleks liikumis- või võimlemistunnist vabastatud ega istuks seina ääres, loeks raamatut või teeks midagi muud selle tunni ajal? Kas seda [toetaks] treenerite koolitus? Millised võiksid olla need olulised sammud? Igaühel on jõukohaselt võimalik milleski osaleda.

Tõepoolest vedasin ma pealkirja valinuid alt sellega, et 90% minu ettekandest tegeles spordi kui kasutamata võimalusega rahvatervises. Ja ma olen tõepoolest seda meelt, et iga laps peab saama liikuda. Meie paralümpiakomitee teeb siin väga head tööd. Me oleme ka koos istunud minister Riisaloga. Ta on juba jõudnud sinnani, et spordivahendid on samamoodi erivahenditena aktsepteeritavad nagu need vahendid, mille abil sa jõuad kooli või tööle. Aga kindlasti ei ole me sealmaal, et [täituks] tegelikult meie ühine unistus: on koht, kust sellisel lapsel, kellel on liikumispuue, oleks võimalik taotleda just [talle sobivat] ja tema huvidele või ka koolispordi vajadustele vastavat erivahendit. See peab olema meie lõppeesmärk. Seda me saame teha ainult koos riigiga.

Lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Olümpiakomitee president! Suur aitäh selle ettekande eest! Ma olen väga nõus paljude murekohtadega. Ühes osas tahaks küll küsida – see on ülikoolide roll. Nimetasite, et teadlastel ei ole piisavalt andmeid, et aidata noortesporti, aga ma ei pannud tähele, et te oleks maininud näiteks Tartu Ülikooli liikumislabori [tööd programmiga] "Liikuma kutsuv kool". Ja võib-olla sellepärast küsisingi. Teda on väga palju auhinnatud, ta on mitmel korral saanud aasta teo [tiitli]. Just hiljuti tõstis ka Tartu Ülikool teda esile. Milline on teie koostöö ja kuivõrd on teie hinnangul see tegevus juba aidanud koolis oluliselt muuta suhtumist liikumisse? Ja [küsin] ka laiemalt ülikooli rolli kohta sporditeaduses, treenerite ettevalmistamises, sportlaste ja ka tippsportlaste toetamises? Ja veelgi enam, mind just huvitaks spordieetika õpetamine treenerite ettevalmistamisel ja ka laiemalt teadvustamisel, kuidas eetiline sport võiks välja näha. Kas te olete mõelnud selle peale? Ja kuidas on koostöö ülikoolidega?

Margit Sutrop, palun!

"Liikuma kutsuv kool" on kindlasti üks projekt, millega minu koostöö ulatub kaugemale kui eelmise aasta oktoobrisse. Paljusid Eesti spordielule kaasaaitajaid ja selle toetajaid ei saanud täna mainida, sellepärast et [aega oli] 15 minutit, aga kindlasti tegutseb Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli juures [palju häid] sporditeadlasi ja seal on väga hästi arenenud spordilaborid. Ja mis on mõnevõrra kurioosne, [on see], et meil on teaduskeskused, kuid nad tegelikult teevad Eesti sportlaste [heaks] suhteliselt vähe, sellepärast et nagu ikka Eesti teaduses – me oleme ju nagu steroididel – on rahastus, need projektid valdavalt rahvusvahelised. Seetõttu on see koostöö rohujuure tasandil olnud mõnevõrra puudu. Selge on see, kui me vaatame ka mõningaid meie harrastussportlasi, kes on teinud ootamatult tugevaid tulemusi, alustades sisuliselt täiskasvanu eas, töötades koos sporditeadlastega, et tegelikult see kontseptsioon on ennast Eestis juba tõestanud. Me tegelikult peame olema rohkem andmepõhised ja mõõtma reaalselt, millised on noorte võimed ja kuhu nad on treeningprotsessi tulemusena jõudnud. Nagu ma ütlesin, on see muna ja kana küsimus. Täna ei ole Eesti saavutussportlased, kes jõuavad meie vaatevälja, tingimata seotud – mõnes valdkonnas on – treeningandmete kogumise programmidega, mida on maailmas väga palju. Tuleb lihtsalt vaadata, mida teised teevad, ja liituda nendega. Seetõttu ei ole neil ka võimalik saada kasu teaduskeskustest Tartus ja Tallinnas. Loomulikult on meil juba plaan olemasolevad tükid kokku siduda ja saavutada see, et meil oleks sellest päriselt kasu. Mis puudutab ülikoolide ja spordi[valdkonna] koostööd eetika vallas, siis otse loomulikult on spordieetika küsimused ja see, et treeningprotsess oleks ohutu, miski, millega me oleme tegelenud ühiskonnana kahjuks juhtumipõhiselt, õppides negatiivsetest näidetest. Me tahame jõuda sellest kurvist ette koos oma spordieetika sihtasutusega. Ja loomulikult vajame me selleks Tartu Ülikooli Pedagogicumi ja teistega koostööd, et teha seda laiapõhjaliselt. Minu unistus on veel ka [järgmine]. Tegelikult täna käib õpetaja õpe niimoodi, et sa õpid oma eriala, matemaatikat, füüsikat, keemiat, eks ole, ja siis Pedagogicumis saab sinust pedagoog. See on nii-öelda teine töösuund ülikoolis. Aga miks ei võiks seal olla nii, et ühe valikainena võiksid kõik saada EKR 5 kutse, kui nad seda soovivad. Muidugi tahame jõuda lähiajal ka sinnamaani, et meie sportlastel oleks täiendavaid kulusid endale võtmata võimalik läbida ülikooliprogramm pikema aja jooksul. Kuna nad jäävad maha, sest nad õpivad aeglasemalt, siis muutub õpe neile tasuliseks. Tahaks, et see nii ei oleks.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Me täname ettekande eest ja ka küsimustele vastamise eest.

Tänan kõiki veel kord. Aitäh! (Aplaus.)

Ja järgmisena Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein. (Aplaus jätkub.) Ja nüüd siis on järgmine ettekandja Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud külalised! Head saadikud! Kõigepealt suured tänud EOK presidendile Kersti Kaljulaidile väga laia vaate eest! Sport ongi kompleksne ja keeruline, eriti on keeruline selle rahastuse pool. Täna on ajalooline päev Riigikogus. Minu teada ei ole kunagi varem Riigikogus käsitletud sporti kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Täna me aga üheskoos [seda sellisena] käsitleme. Ja ma loodan, et siit saavad alguse nii mõnedki uued uuendusmeelsed ideed, mis ka realiseeruvad ning meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teevad. Kui ma peaksin reastama olulised küsimused Eesti spordi murekohtadest, siis riigi vaates oleks [olulisimad] küsimused järgmised. Milline peaks olema spordi roll Eesti riigis ja Eesti ühiskonnas? Kas ainult medalid on olulised või suudame riigina ühiselt mõtestada ühiskondlikku kokkuleppe spordi vajadusest meie riigis? Medalid on loomulikult olulised, aga need on boonuseks. Eesti 200 on arvamusel, et sport on riiklikult tähtis küsimus, sest see mõjutab otseselt uue põlvkonna tervist, majandust, kaitsetahet, aga ka riigi mainet. Spordi tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade juurde aitab meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teha. Aga milles siis seisneb probleem ja kuidas seda lahendada? Esmalt tuleb meil riigis ära lahendada püramiidi alumise osa tuumprobleem, milleks on päriselt ka laste vähene liikumine. Me teame, et liikuv ja aktiivne eluviis on rikkuse pant, aga uuringud näitavad, et ligi 30% meie lastest on ülekaalulised ning nende liikumisharjumused on mitterahuldavad. See kõik väljendub hiljem laste enesehinnangus ja mõjutab nende vaimset tervist, mis omakorda tekitab lapsevanemates stressi, sest neil pole piisavalt teadmisi, et probleemidega tegeleda, ja veel vähem on teadmisi selle kohta, kuidas neid ennetada. Eesti 200 soovib olla see poliitiline jõud, kes tõstatab riigi tasandil väga olulise teema arutelu, Eesti laste spordihariduse teema arutelu, ning annab sinna ka oma sisulise panuse. Tänasel haridusministril Kristina Kallasel on suurepärane võimalus mõtestada ühiskonna ja lapsevanemate jaoks see oluline uus mõiste: laste spordiharidus. Ja ma olen kindel, et haridusministri tänases ettekandes me saame sellest täpsemalt kuulda. Miks aga ikkagi Eesti lapsed ei liigu piisavalt ja kuidas saada rohkem lapsi liikuma? Tegelikult selles küsimuses ju peitub ka vastus. Meil on vaja kaasata rohkem lapsi erinevatesse huvitegevustesse, mille kaudu suureneb liikuvate laste arv ja kujuneb välja liikumisharjumus. Aeg, mil lapsed [osalevad] huvitegevuses ja paralleelselt [käivad] koolis, on see periood, kui meil on ühiskonnana võimalik lapsi täpselt [suunata] ja esile kutsuda pika[aegsed] muudatused selle uue põlvkonna sportimisharjumustes. Muudatused selles mõttes, et just kooliajal, sellel konkreetsel ajaperioodil kujunevad välja laste erinevad harjumused kogu eluks: õpiharjumus ja ka liikumisharjumus. Huvitegevus ei ole pelgalt lisategevus laste jaoks, see on ka oluline [probleemide] ennetamise [viis] riigile ja ühiskonnale terviklikult. Meil tuleb ühiselt investeerida laste vaimsesse ja füüsilisse arengusse. Paljud lapsed saavad just spordi ja muu huvitegevuse kaudu vajalikud oskused, distsipliini ning tervisliku eluviisi harjumused. Kui riik kärbib toetusi, siis tõuseb huviharidusteenuse hind ning üha vähem Eesti peresid saab seda endale lubada. Pikemas perspektiivis tähendab see ka suuremat koormust riigile, sest lapsed, kes on vähem haritud ja kimpus terviseprobleemidega, on tulevikus suuremaks kuluks meie tervishoiu- ja sotsiaal[valdkonnale]. Kuidas me aga saame astuda samme, kui riigi rahakott on olnud suure auguga juba mitmeid aastaid ning pikaajalist ja [ajas] kasvavat toetust huvitegevusse on riigi [seisukohast] keeruline [teha]? Selleks on vaja julgeid ja uuendusmeelseid otsuseid. Eesti 200 julgeb teha otsuseid, mis viivad Eestit edasi ka 20–30 aasta pärast. Täna värbavad lapsi huvitegevusse ja ka trennidesse spordiklubid. Just spordiklubide finantsilise võimekuse tõstmises peitub liikumisharjumuste [edendamise] uus areng. See teekond nõuab aga korralikku rahalist lisaressurssi ning vajab rohkem treenereid ja rohkem inspireerivat keskkonda, kus huvitegevust korraldatakse. Näitlikult [öeldes], me teame, kus on meie lapsed kümneaastase perioodi jooksul – nad on koolis. Koolide juures on üldjuhul olemas hea infrastruktuur ja sportimisvõimalused. Kool on see füüsiline keskkond, kus spordiklubid saavad lapsi hästi huvitegevusse värvata, tekitada selleks vajaliku lisatõuke, anda oma tugev panus laste liikumisharjumuste kujunemiseks. Kust aga leida spordiklubidele suuremat finantsilist tuge rohkemate ja motiveeritud treenerite tekkeks, kes päriselt lapsi huvitegevusse värbavad? Eesti 200 ehitab uue põlvkonna Eestit ja meie hinnangul peitub lahendus selles, et riik võimendaks jõuliselt eraraha kaasamise potentsiaali. Sellest jutust ei piisa, et kui riigi rahaline seis läheb paremaks, siis saab taas toetusi tõsta. Mürsud ei ole tähtsamad kui lapsed. Vastupidi, lapsed on alati tähtsamad. Riik peab olema innovatiivne ja looma mehhanismid, mis stimuleerivad ja soodustavad eraraha kaasamist kultuuri‑ ja spordivaldkonda, sealhulgas ka huviharidusse ja huvitegevusse. Eraraha kaasamise võimendamine annaks spordiklubidele ja huvitegevust pakkuvatele organisatsioonidele kindlama finantsilise baasi, mis võimaldaks neil treeningutesse värbamise protsessi kaasata rohkem treenereid, neid treenereid paremini tasustada ja pakkuda lastele kvaliteetset huviharidust. Eraraha kaasamisest võidaksid ka lapsevanemad, sest huvitegevus ei oleks enam nii kallis ning rohkemad pered saaks [laste] huvitegevust endale lubada. Ehk riigi ja erasektori koostöö on tuleviku liikumisharjumuste kujundamisel võtmetähtsusega. Ja me ei saa uue põlvkonna huvitegevuse tulevikku ehitada tuginedes ainult senistele riigi toetustele. Riik peab olema uuendusmeelne ja aktiivselt otsima koostöövõimalusi erasektoriga, et kaasata ühiselt rohkem eraraha. 2023. aasta kevadel loodi Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel koos Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega eraraha kaasamise töörühm. Töörühma kutsuti ka Arenguseire Keskus, kelle juhtimisel töötati koos välja eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaator. Selle abil saime hinnata Eesti ettevõtetelt ja eraisikutelt eraraha kaasamise potentsiaali. Näiteks oli 2022. aastal eraraha kaasamise idee potentsiaal vastavalt Eestis kehtestatud seadusele – selle kohaselt on ettevõtetel lubatud vabatahtlikult annetada 10% oma kasumist tulumaksusoodustuse nimekirjas olevatele ühingutele – kokku ligi 1 miljard eurot. Tegelikkuses aga selle seaduse mõte korralikult tööle pole hakanud. Spordi‑ ja kultuuriorganisatsioonid suutsid aastal 2022 kaasata erasektori käest annetustena kõigest 5 miljonit eurot. Ütlen "kõigest", kuna see moodustab ainult 0,5% võimalikust 100%-st ehk 1 miljardist. Tänaseks on eraraha kaasamise plaani majandusnumbrid koos. See on hea plaan, aga see plaan vajab julgeid otsuseid ja käivitamiseks ka riigipoolset võimendust. Üks kolmandik riigipoolset võimendust avaks eraraha kaasamise laeka ja uuendusmeelne idee saaks reaalsuseks. Spordi‑ ja kultuurivaldkondades eraraha kaasamise potentsiaal võib olla esimesel aastal umbes 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga ka 50 miljonit või 100 miljonit eurot aastas. See oleneb ettevõtete käekäigust ja nende tahtest. Aga ikkagi on selle plaani käivitamiseks vaja riigipoolset osa ehk riigi võimendust ühe kolmandiku ulatuses annetatavast summast. Kui me Eesti 200-ga aasta tagasi eraraha kaasamise plaaniga välja tulime, siis me takerdusime just sellesse, et riik on keerulises majanduslikus olukorras ja uutele ideedele, mille puhul riik peab ka ise raha sisse panema, ei pruugi me leida poliitilist tuge, sest see plaan on uus ja uued asjad võtavadki aega. Ja siit ma jõuan tänasesse päeva. Mul on hea meel, et see esimene osa meie uuenduslikust plaanist koheselt ei rakendunud ja ei õnnestunud. See sundis meid edasi töötama, sundis mõtlema lisalahenduste peale, [selle peale], milliselt eelarverealt on võimalik saada ühte kolmandikku riigipoolse võimenduse tarbeks. Prognooside järgi oleks riigi vaates olnud esimesel aastal vaja jämedalt öeldes 5 miljonit eurot, et plaani käivitada. Kust aga leida eraraha kaasamise plaani käivitamiseks riigipoolne võimendus ehk üks kolmandik? Väikese riigina peame me vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks ära teha globaalselt. Kuidas olla edukad just globaalsel turul? Näiteks toimetab Eesti täna tublilt kaughasartmängu valdkonnas. See on ekspordivaldkond, kus välisoperaatorid kasutavad Eesti kaughasartmängulitsentsi ja maksavad makse Eestisse. Eelmisel aastal laekus näiteks 21 miljonit eurot kaughasartmängumaksu. Aga kui me tegutseksime selles valdkonnas targemalt, võiks meie potentsiaal olla märksa [suurem]. Kui meil on tark ja läbimõeldud maksudisain, siis võib selle maksu laekumise potentsiaal kümne aasta lõikes olla üle 1 miljardi euro. Üle 1 miljardi! See on 50 korda rohkem maksutulu kümne aasta vaates. Selle globaalsel turul toimiva plaani õnnestumise korral saaksime julgelt mõelda ka spordiobjektide nimekirjas olevatele väga vajalikele objektidele, mille rajamine tänaseni on olnud unistus. Unistus just selle tõttu, et sellist vaba raha riigieelarves ei ole olnud. See plaan lubaks tõsiselt liikuda edasi spordiobjektide finantseerimisega, lisaks käivitada väga olulise eraraha kaasamise plaani. Erarahast ja kaughasartmängumaksu disainist lähemalt ja selle võimalikust mõjust Eesti majandusele teeb täna ettekande Arenguseire Keskuse majandusteadlane Uku Varblane. See on põnev kuulamine ning ma loodan, et me riigina ühiselt tajume seal võimalust majanduse arenguks ning võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu. Eesti 200 soovib ehitada uue põlvkonna Eesti sporti. Meil on olemas kindel nägemus ja finantsplaan spordi- ja kultuuri[valdkonna] kui majandusharu arenguhüppeks, kus olulisel kohal on arusaam laste spordihariduse vajadusest, spordiklubidele finantsilise arengupotentsiaali loomisest ja spordiobjektide rahastamisest. Ma usun, et me ei tohi enam jätta spordi arengut poliitiliste tõmbetuulte kätte. Vaja on julgeid otsuseid ja pikemaajalist plaani. See plaan on olemas, vastused on olemas, täna on vaja lihtsalt poliitilisi otsuseid. Lõpetuseks aga tagasi algusesse, laste juurde. 2016. aastal kohtusid jalgpalliväljakul väike Island ja suur jalgpallimaa Inglismaa. Väike Island jäi 0 : 1 kaotusseisu ja edasipääs Euroopa finaalturniirile näis neil käest libisevat. Suure pingutusena suutis Island siiski ennast kokku võtta ja jalgpallisuurriigi Inglismaa 2 : 1 alistada. Võimas emotsioon! Islandi rahvas juubeldas, fännidest emad-isad olid rahul, kallistati, juubeldati. Suur võit väikesele Islandile. Üheksa kuud hiljem registreeriti Islandil aga läbi aegade suurim sündimus. Aitäh ja tänan kuulamast! Ootan teie küsimusi.

Tänu ettekande eest! Ja teile on ka küsimusi. Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Kui halamine oleks sport, oleks Eestil muidugi medaleid kuhjaga, ma arvan. Sa ka kirjeldasid, hea Tanel, et kui lapsed hakkaksid varakult sporti tegema, siis me võib-olla saaksime medaleid ka mingitel teistel aladel. Aga mulle meeldivad konkreetsed asjad ja seetõttu ma küsin sinu käest väga selgelt: millised oleksid need konkreetsed ettepanekud, et suurendada laste osalemist nii spordis kui ka huvitegevuses? Mis need konkreetsed asjad oleksid?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatan seda oma kogemusest ja vaatest ning ka tegevuste põhjal, millega ma Riigikogu töö kõrvalt tegelen. Ja ma usun päriselt ka, et meil on generatsioon – või isegi mitu – lapsevanemaid, kes ei oskagi kodus oma lastele edasi anda seda õpetust, seda sporditegemise indu. Ehk [see on] seesama laste spordihariduse teema, mida saaks suurepäraselt vedada haridusministeerium ja EOK. Me [peaksime] kõigepealt õpetama lapsevanematele, mida on vaja teha, ja nende kaudu jõuab see info ka lasteni. Koolides saame rohkem ära teha, sest koolikeskkond on ometigi meil ju [selle jaoks sobivaks] rajatud. Lapsed eri klassides on koolis üheksast, ütleme, nelja-viieni, aga viiest kuni kaheksa-üheksani tuleb sisse juba muu, tasuline [huvitegevus]. Tegelikult, kui me mõtleme, et me soovime lapsi rohkem liikuma panna, siis on ka üks probleem see, et meil läheb see liiga tihti võistlusspordiks ja siis paljud lapsed jäävad kõrvale ega tunne, et nad on õiges keskkonnas. Oluline on paralleelgruppide tekitamine. Aga nagu ma ka oma kõnes ütlesin, värbavad lapsi ju spordiklubid. Siit me jõuame taas rahastuse teemani. Spordiklubidel ei ole täna võimalik minna kõikidesse koolidesse ja teha seal paralleelgruppe. Isegi kui koolides on olemas see infrastruktuur, kus treeninguid läbi viia, jõuame me rahani – seesama eraraha kaasamine, mille puhul on riigil ülioluline roll seda võimendada, et spordiklubid saaksid muutuda tugevamaks ja selle töö ära teha.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Vahel tundub, et me ajame asja hästi keeruliseks. Ühelt poolt ma olen sellega nõus, et liikumine kui kultuuri ja hariduse osa koolis võiks olla igapäevane. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga selle nullib ära see, kui me hiljem tuleme autoga kooli ukse juurde [lastele vastu ega lase neil] kasutada võimalust 40 minutit liikuda, selleks et koolist [koju] jõuda. Nüüd see teine pool. Tundub, et meil on erinevad eesmärgid. Kui me räägime lihtsalt tervisest, siis selle jaoks on teatud liikumiskriteeriumid, mida noorte tippspordiga on üsna keeruline võrrelda, ehk see maht ja eesmärk ei saa olla selline. Samas on kaitsevägi hädas, et kui noored tulevad katsetele või kaitseväkke, siis nad on füüsiliselt väga nõrgad. Kas selle vastu ei ole üks lihtne lahendus? Nii nagu me õpime matemaatikat ja peame kodus [selle selgeks saamiseks] pingutama, tuleb kodus ka tõmmata lõuga, ja ühel hetkel sa ikkagi saad selle eest hinde. Vastasel juhul me lihtsalt teeme suuri plaane ja ütleme, et raha on puudu. Selle jaoks ei ole eriti raha vaja.

Aitäh, hea küsija! Osaliselt sa vastasid, osaliselt ei vastanud oma küsimusele. Küsimus ongi ju selles, et tänased [lapsevanemate] generatsioonid, võib-olla kaasa arvatud mu enda generatsioon – ise ma olen sporti küll teinud –, ei anna kodus seda infot lastele edasi. Laste spordihariduse [jaoks] ongi [oluline] see, et me kodust hakkaksime sellega pihta. See töö, mille me saame ära teha … Veel kord, selle kümneaastase perioodi jooksul on meil lapsed kindlas kohas, kus neil kujuneb välja õpiharjumus ja liikumisharjumus. See on riigi vaates minu meelest kõige olulisem teravik. Kui me kümme aastat pingutame, teeme selle töö seal [valdkonnas] ära, siis me arvatavasti ei pea seda tööd enam tegema, kui nad on 20, 30, 40 [aastat vanad]. Nad on saanud selle harjumuse, see on välja kujunenud, nad liiguvad edasi. Siin on ju paralleel tegelikult õppimisega. Kui sa pingutad koolis õppida, siis sa lähed ülikooli. Õppimise kaudu [saad] sa väga head väljavaated eluks, tööks. Sa saad endaga hakkama. Riik [peab] seda teravikku sihtima. See on riigi asi teha, mitte ainult erasektori [ülesanne]. Sõjaväe puhul täpselt samamoodi. Miks me oleme nõus maksma noortele, kes tulevad sõjaväkke ja ei ole füüsiliselt vormis, et hakata neid järele aitama. Me panustame raha sinna hilisemas faasis, kuigi meil oleks võimalik see varem ära teha läbimõeldult ja sihitatult. Ja lõuatõmbamine on üldse kasulik, selles mõttes soovitan, eriti alaseljale.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Tanel! Väga tänuväärt teema oled vedada võtnud. Sport ja majandus loomulikult peavadki käsikäes käima ja üksteist täiendama. Mu küsimus on, äkki sa natukene täpsemalt avaksid seda tausta, mismoodi laste liikumise suurendamine meie majandust võiks positiivselt mõjutada. Ja siia kõrvale teine väike küsimus: mis on su arvamus sellest, et väikese riigina peaksime me võib-olla valima välja mingisugused prioriteetsed või suurema potentsiaaliga spordialad, millesse panustada? Me kindlasti ei saa olla kõiges head. Mis on sinu vaade sellele mõttele?

Aitäh, hea Toomas! Majanduse kohta võib-olla kõige lihtsam näide on tuua sellest, kuidas me sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonnaga koos lõime Riigikogu juurde töögrupi, kus on minu meelest märkimisväärselt hea koostöö meil olnud. Kui me seda eraraha kaasamise teemat alustasime, siis üks esimesi soove oli meil teada saada numbriline [pool]: mis mahud seal tekivad, mis võimalused tekivad, mis on see potentsiaal, kui erasektor seda annetust on nõus tegema. Aga see oli nagu alguses. Ja tegelikult me markeerisime ära ka selle, miks meil seda eraraha on vaja koguda – et lapsed liikuma saada – ja mis siis lõpuks võib juhtuda. Arenguseire andmetest tuleb välja üks selline väga positiivne näide. Meil on täna 65-aastaseid tööhõives umbes 33 000. Need on aasta võrra vanad andmed. Aga kui me teeksime selle töö ära varem ja me suudaksime 1% tõsta hilisemas eas tööl käivate inimeste hulka, siis tähendaks see riigile majanduse mõttes 7 miljonit lisamaksutulu aastas. See ongi see teema, et kui kaua me suudame hoida omaenda inimesi tööhõives, hoida neid seotud millegagi. See on majanduslik pool. Minnes poliitiliselt laiemaks, siis meil oleks vähem välistööjõudu vaja, kui meie oma inimesed on rakendatud. Neil on midagi teha, nad on ühiskonna osa. Ja teine küsimus: väikeriik, millised peaksid olema prioriteetsed alad? Väga keeruline on vastata, millised on prioriteetsed alad, kuna rõdult vaatab vastu rohkem rõõmsaid nägusid kui täna siin Riigikogu saalis. Mulle tundub, et väikeriigina me peame seda fookust tõesti kuhugi sättima. Kõige jaoks praeguse rahastusmudeliga nagu [raha] ei jätku. Aga samas me räägime täna laste liikumisest ja medalitest. Mida laiem on see kandepind, seda [parem] on tulevikutippe vormida. Seal see spordiala, mida tegema hakatakse, ei ole absoluutselt oluline. Tegelikult mida noorem on inimene, seda rohkem ta erinevaid asju peaks tegema. Kui me räägime laste liikumisest ja laiast kandepinnast, siis seal õnneks me valima ei pea, seal me saame panustada kõigi jaoks.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu sulle olulist teemat eest vedamast! Kuidas sa suhtud ütlemisse, et huviharidus ja huvitegevus päästavad maailma? Ja mis sa arvad, kuidas saaks teha niimoodi, et me selle maailmapäästmisega saaksime ühtviisi hästi tegeleda Kagu‑Eestis, selle väikelinnades Põlvas, Võrus, Räpinas, Valgas, ja mujal maapiirkondades?

Aitäh! Ma arvan, et siin ei ole oluline minu vaade, mida mina arvan, vaid täna me peaksime vaatama, milline on riigi vaade või miks riigil on vaja huvitegevust ja huviharidust. Miks meil seda üldse vaja on? Riigi vaatest on vastus lihtne: see on väga tõhus ennetusmehhanism tuleviku vaates. Kui me seome lapsed konkreetsete tegevustega – see pea ainult sport olema, lihtsalt mingi huvitegevus –, siis igasugused numbrid, analüüsid ja uuringud näitavad, et me oleme juba midagi hästi teinud. Siis meil on tulevikus sellised, kuidas öelda, sekundaarsed kulud palju väiksemad. Siin mõni nädal tagasi tegi Arenguseire Keskus, kes on Riigikogu kõrval ikka superorganisatsioon – suudab tuua häid näiteid –, ülevaate huvihariduse rahastusest. Ja seal olid mõningad sellised numbrid, et kui näiteks panna 1 euro õigel ajal huvitegevusse ja huviharidusse, siis tippspordi vaates toob see tagasi 1,7 eurot – ning nüüd ma lähen kohe sinna [nimekirja] lõppu, et kõigi aega säästa – ja haigusi [saab] ennetada 46-kordselt. See on minu meelest riigi vaatest koht, mis peaks kindlasti olema markeeritud, et teada, miks me meie nooremasse põlvkonda peaksime investeerima. Teine pool küsimusest puudutas Põlvat. Saad sa palun täpsustada korra?

Täpsustada ei saa. Vasta ära.

Okei, vastame ära siis. Ma pakun, et sa küsisid, kuidas Põlvas saaks ka sporti teha ja võib-olla eraraha kaasata. Kuidagi nii, ma pakun. Ma vastan, nagu ma tahan vastata. See eraraha kaasamine annaks minu meelest lisaväärtuse just maapiirkondades ja väiksemates kohtades. Siin on võib-olla oht, et suuremad linnad ja suuremad klubid võidavad rohkem, kui me selle teekonnaga edasi läheme, aga just väikestes kohtades on kogukonnatunne hoopis teisel tasemel. Ma arvan, et kohalikud ettevõtjad on väga huvitatud sellest ja soovivad panustada tagasi just oma kodukohta, oma inimestesse. Seda näitavad ka uuringud. Jällegi toon Kultuuriministeeriumi üht uuringut välja: ligi 40% ettevõtjatest sooviksid panustada rohkem ja minu meelest teisel kohal oligi, et [tahetakse] panustada oma kogukonda. Siin enne oli jutuks või üks küsimus kõlas selliselt, et väikestes kohtades teevad spordikoolid selle töö ära, aga väga tihti on väiksemates kohtades võimalik pakkuda ainult ühte-kahte välja kujunenud liikumistundi või spordiala. Just eraraha kaasamine võimaldaks [pakkuda] erinevaid alasid vastavalt kohapealsete ettevõtete välja kujunenud huvidele, kas nad mängivad jalgpalli, käsipalli või mida iganes. Seda alade [valikut tuleks] seal arendada.

Täpsustada saab küll küsimust, kuid järgmise küsimuse esitamise ajal. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle väga vajaliku teema tõstatamise ja eestvedamise eest siin Riigikogus! Ma loodan südamest, et ma näen, et sellest on ka päriselt laiemat kasu hiljem. Eelmise [vastuse] jätkuks, enne kui ma oma küsimuse juurde jõuan – ma väga vabandan selle pärast! –, ma juhin tähelepanu, et statistika näitab, et olümpiavõitjad kipuvad meil ikkagi tulema maapiirkondadest. Ja põhjus sageli on see, et seal on lastel vähem ahvatlusi igasuguste, ütleme, võib-olla mitte kõige targemate tegevustega tegeleda. Käiakse rohkem trennis, käiakse rohkem, ma ei tea, kunstiringis ja nõnda edasi. Aga minu küsimus. Sina oma kõnes nimetasid, et spordi arengut tuleks säästa poliitilistest tõmbetuultest. Kas sa palun täpsustaksid, mida sa sellega mõtlesid?

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, ma ei pruugi küll sada protsenti õigesti praegu vastata, aga sporditeema ei ole poliitikutele apetiitne olnud. Spordirahvas on, mulle tundub, selline rahvas, kes saab ise oma asjadega hakkama ja väga ei vingu. Ja võib-olla parim näide poliitiliste tõmbetuulte kätte jätmisest on see, et see sõltub sellest, missugune riigipea meid juhib, kas tal on spordilembus sees või ei ole. Mu hea sõbra Jüri Ratase [peaministriks oleku] ajal mäletame spordi jaoks mõnusaid otsuseid, investeeringuid, aga need olid nagu ühekordsed. Tõmbetuulte puhul ma mõtlen seda, et meil ei ole konkreetseid plaane. See, mida Eesti 200 täna tahab koos partneritega teha eraraha kaasamise näol, on pikaajalisem plaan, mis jääks [püsima] ja ei oleks ühekordne. [Oleks nii, et] spordiklubide enda kätes oleks nende tulevik. Tuleb laua tagant püsti tõusta, minna ettevõtjatele oma lugu rääkima, rääkida seda usutavalt ja ju ettevõtjad, kes teevad igapäevaselt oma ettevõttest lähtuvaid otsuseid, teevad spordi ja kultuuri jaoks hea ja kaalutletud otsuse, et raha anda. Selle võrra on ka riigil lihtsam kontrollida, sest riigi sõnum ettevõtjatele saab olla selline, et me usaldame teid, tehke meie eest see otsus, me tuleme kaasa. Lihtsalt [oluline on], et tekiks süsteemne tegevus, et ei oleks poliitilised tõmbetuuled need, mis spordi arengut suunavad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sulle sinu ettekande eest! See oli väga asjalik, jättes võib-olla kõrvale selle paatosliku ja samas naljaka jutu sellest, et Eesti 200 julgeb teha otsuseid. Viimane julge otsus, mis praegu meelde tuleb, oli haridusministri otsus kärpida huviharidusele mõeldud riigi raha miljoni võrra, aga see selleks. Mulle meeldib sinu mõte. Aga mis paneb sind uskuma, et kaks koalitsioonipartnerit tulevad sellega kaasa ja ka erasektor tuleb sellega kaasa? Ma tuletan meelde, et äsja Eesti 200 esimees või esinaine Kristina Kallas, kommenteerides toiduainete käibemaksu langust, ütles, et riigil selleks raha ei ole. Kas sa arvad, et riigil on raha selleks, mida sina pakud?

Aitäh küsimuse eest! Õige on, et riigil raha ei ole. Kellele need maksud ikka meeldivad? Me kõik valutame südant, kui noortelt raha ära võetakse. Aga me täna pakumegi seda plaani, just riigi vaates, teades, et riigil ei ole [võimalust], et ise kogu see raha sisse panna. Meil on vaja abi ja me küsimegi seda Eesti ettevõtjate käest kahe kolmandiku ulatuses. Meil ei ole seda ressurssi, et riigina panna 100%. Lihtsalt ei ole. Me oleme väike rahvas, me peamegi vaatama ringi, mõtlema ja kõik targad [lahendused] ära kasutama. Me ei saa siin [teha nii] nagu võib-olla paarkümmend aastat tagasi, et me ühetaoliselt helikopteri pealt puistame kuhugi ja arvame, et see on õige. Tänapäeval saab andmeid mõõta. Uuringutel on päris suur tähtsus ja uuringud ütlevad, et erasektor on valmis rohkem panustama, 40% rohkem panustama. Me peame usaldama neid asju ja need asjad teoks tegema. Ma usun, et kahe partneriga, kuna nad on ka töögrupi liikmed, me jõuame positiivse otsuseni. Aga jah, on vaja poliitilist otsust. Mul on hea meel, et opositsioon on kaasas.

Ja Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Tanel! See on tõesti väga tänuväärne, et sa selle teema ette võtsid. Ja [on olnud] väga huvitav diskussioon, head mõtted. Ma loodan, et see annab positiivse tõuke kogu valdkonnale. Sa mainisid oma kõnes, et meil tuleb riigina ühiselt mõtestada ühiskondlikku kokkulepet ja spordivajadust meie riigis. Mida sa selle all täpsemalt mõtled? Palun selgita.

Aitäh! See on võib-olla kõige keerulisem ülesanne, mitte ainult mulle, vaid kogu ühiskonnale. Me oleme harjunud, mis on ka väga okei, et me oleme lennujaamas vastas lilledega nendel, kes on [võitnud] medaleid. See on kõik õige, seda tuleb kõvasti tunnustada. Aga ühiskondliku kokkuleppe all me … Ma ei ütle seda vastust tervenisti täna ära, sest seda tulebki võib-olla aasta aega mõtestada, sellest aru saada, see ühiskonda viia, et miks meil sporti on vaja, miks see on riigikaitse seisukohast vajalik, miks see on tervishoiu [seisukohast vajalik, et oleks] terved inimesed, ja nii edasi ja nii edasi. Ja me peame nendele numbritele hakkama rohkem toetuma, ka spordirahva enda hulgas. Kui me räägime spordist ja kultuurist kui majandusharust, siis me peame numbritega hakkama seda tõestama, et see nii on. Kui me järjest rohkem sellest räägime, siis siin saalis olijate hulk, kes mõistavad ja elavad kaasa sellele teemale, läheb ka suuremaks. Täna ei ole väga [vähe rahvast]. On olnud olulise tähtsusega riiklikke küsimusi, kus saalis on veel vähem rahvast. Täna on vähemalt rekord selles mõttes, et [nii palju] publikut on saalis. See on hea tunne, et nii on. Ehk siis see ühiskondlik kokkulepe on meie kõigi enda peas vaja ära mõtestada, olgu selleks näiteks see, et kui lapsevanem läheb töölt koju ja näeb oma last arvutiekraani taga, siis võib-olla teevad nad rabas väikse tiiru. Kuidas kellelgi.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on saanud läbi. Aitäh ettekandjale, aitäh küsimuste esitajatele! Ja läheme edasi järgmise ettekandjaga, kes on Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane. Palun, sõna on teil!

Austatud istungi juhataja! Austatud saadikud ja külalised! Mina kõnelen erarahast spordis, täpsemalt sellest, mil viisil ja kui suures mahus Eesti ettevõtted sporti toetavad, mis on nende peamised motiivid ja kuidas see võib tulevikus muutuda. Toon välja, mis on erarahastamise potentsiaal ja mis võiks aidata selle valla päästa. Aga enne, kui eraraha juurde lähen, üks pilt ka avalikust rahast. (Näitab slaide.) Eesti on spordivaldkonda suunatava avaliku raha poolest Euroopas keskmiste seas. Eestiga sama palju investeerivad sporti näiteks Soome, Tšehhi ja Holland. Eesti puhul on eripärane see, et suhteliselt palju valdkondlikku taristut on avaliku sektori hallata ja see tõstab meie kulude suhtarvu. Näiteks Ühendkuningriigis ja Madalmaades on eraraha roll sporditaristu haldamisel palju suurem kui Eestis. Mõeldes sellele, et demograafiliste muutuste tõttu kasvavad tulevikus sotsiaal- ja tervisevaldkonna kulutused, võib karta, et spordivaldkonna avalik rahastus ei pruugi lähikümnenditel oluliselt suureneda, vaatamata sellele, et spordil ja kultuuril on väga oluline roll, et neidsamu tervisekulusid kontrolli all hoida. Seetõttu on spordi elujõulisuse tagamiseks vaja leida teisi vahendeid ehk eelkõige eraraha. Ettevõtted kasutavad spordivaldkonna toetamiseks erinevaid viise, millest levinuimad on annetamine ja sponsorlus. Suurim osa kultuuri ja sporti toetavatest Eesti ettevõtetest eelistab just aidata annetustega. Suurettevõtted sõlmivad aga keskmisest kaks korda sagedamini ka sponsorlepinguid. Mitmete spordialade rahastus, näiteks auto- ja motospordi rahastus, tuginebki peamiselt sama valdkonna ettevõtete sponsorlusele. Kultuuriministeerium paar aastat tagasi hindas, et kogu spordi[valdkonna] tulu on umbes 250 miljonit eurot aastas. Sponsorite abil kaasatakse hinnanguliselt 25–50 miljonit eurot. Lisanduvad tasuta või soodustingimustel [saadud] tooted-teenused ning tehakse ka mitterahalisi annetusi, näiteks vabatahtliku töö näol. Kuivõrd annetused pakuvad spordiühingutele kõige rohkem paindlikkust ja käivad sageli sponsorlusega koos, siis vaatame lähemalt just seda toetusviisi. Kehtiva tulumaksuseaduse järgi on ettevõtetel võimalik tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja kantud asutustele annetada kuni 10% eelneva majandusaasta kasumist või 3% väljamakstud töötasudest tulumaksuvabalt. Võimalikust maksuvaba annetamise mahust kasutavad ettevõtted ära väga väikese osa. 2023. aastal annetati nimekirja kuuluvatele asutustele kokku 16,5 miljonit eurot, sealhulgas spordivaldkonda veidi enam kui 4 miljonit. Võimalik olnuks maksuvabalt annetada koguni 1,1 miljardit eurot. See on muidugi teoreetiline maksimum, mida ei saa ilmselt eesmärgiks seada, aga potentsiaali ettevõtete annetusi kasvatada tundub olevat üksjagu. Tõin välja ka spordivaldkonna suurimad annetuste kogujad 2023. aastal. Kokku sai ettevõtetelt annetusi 128 spordivaldkonna ühingut. Paistab silma, et tabelisse ei mahtunud mitmed suured alaliidud, seda põhjusel, et nende sissetulekud laekuvad sageli mujalt, näiteks toetuste või eraldistena riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest ning ka omatuludena. Spordi- ja kultuurivaldkonda toetavaid ettevõtteid motiveerib enim missioonitunne, aga ka toetuse saaja tegevuse läbipaistvus toetuse kasutamisel. See on küllaltki sarnane teiste riikidega. Uuringutest joonistub välja, et Eesti ettevõtetel pigem ei ole iga-aastast toetusstrateegiat või kindlat toetuseelarvet. Seda teevad eelkõige suurettevõtjad. Samuti on vähem neid ettevõtteid, kes ise otsivad organisatsioone, mida toetada. Pigem on praktika toetada neid, kes ettevõtete poole pöörduvad. See näitab veelgi isiklike suhete suurt kaalu annetuste kaasamisel. Tulevikku vaadates tundub, et ülekaalukalt suurim trend on kohaliku kogukonna toetamine. Seda tähtsustavad eriti väljaspool Harjumaad asuvad ettevõtted ja see on kooskõlas ka teiste riikide kogemusega. Näiteks Tšehhis on tehtud uuringuid, mis on näidanud, et kohalike kogukondadega tihedamalt seotud väikeettevõtted teevad proportsionaalselt suuremaid annetusi kui suurettevõtted. Esile tõuseb ka toetustegevuse mõju hindamise tähtsus. Ehk kokku võttes viitavad trendid sisukamale, läbimõeldumale ja sotsiaalselt vastutustundlikumale annetustegevusele tulevikus. Erarahastamise kasvuks, nagu on viidanud ka rahvusvahelised uuringud, on oluline annetuskultuuri kasvatamine. Sellele võib kaasa aidata näiteks toetajate aktiivsem tunnustamine ja meelespidamine ning tundub, et ka teadlikkuse osas on üksjagu varu. Arenguseire Keskuse korraldatud küsitluse tulemusel on neist ettevõtetest, mis juba toetavad mõnda organisatsiooni või asutust, vaid 60% teadlikud tulumaksuvabalt annetamise võimalusest. Nende ettevõtete seas, mis ei ole viimase kahe aasta jooksul [kedagi] toetanud, on teadlikkus 54%. Seega, juba teadmine olemasolevatest maksusoodustustest ei ole jõudnud kaugeltki kõikideni. Varasematest uuringutest on selgunud ka see, et Eesti ettevõtete jaoks võib avaliku sektori toetus toimida justkui kvaliteedimärgina, mis julgustab annetama. Arenguseire Keskuse küsitlusest selgus, et neist ettevõtetest, mis juba toetavad mõnda organisatsiooni või asutust, 37% hindas, et suurendaksid annetamist kas oluliselt või mõningal määral, kui riik lisaks igale annetatud eurole pool eurot juurde. Neist ettevõtetest, mis ei ole viimase kahe aasta jooksul mõnda organisatsiooni või isikut toetanud, 39% kaaluks riigi võimenduse korral annetama asumist ning 1% asuks kindlasti annetama. 1% tähendab tegelikult enam kui tuhandet ettevõtet Eestis. Kui igaüks neist annetaks 1000 eurot, oleks kokku juba enam kui miljon. Oluline on ka see, et ligikaudu veerand ettevõtetest leidis, et selline võimendamise meede paneks neid suurendama ka teisi toetamise viise. Ehk see pigem ei vähendaks näiteks sponsorrahastuse mahtu, vaid vastupidi, kasvataks seda. Järgnevalt on võetud vaatluse alla mõned erarahastamise stsenaariumid kultuuri- ja spordivaldkonnas. Baasstsenaarium eeldab, et annetajate arv ja annetussumma kasvavad ka edaspidi samas tempos ettevõtete arvu ja kasumite kasvuga ehk olulisi muutusi võrreldes tänaste trendidega ei toimu. Teises stsenaariumis [on võetud] eelduseks, et annetusi tegevate ettevõtete osakaal kasvab edaspidi 0,5 protsendipunkti aastas, näiteks tänu aktiivsemale teavitustegevusele. Kolmandas stsenaariumis on eeldus, et riik lisab igale annetatud eurole pool eurot juurde. On [võetud] eelduseks, et sellist skeemi hakkab esialgu kasutama 3% ettevõtetest ning maksimaalselt hakkab annetama 6% ettevõtetest. Annetuse saajate vaatest on selliselt seatud eelduste puhul kõige tulusam see stsenaarium, kus riik võimendab ettevõtete annetusi. Selline skeem tooks rakendamise esimesel aastal ligikaudu 14 miljonit eurot annetusi ehk juurdekasv baasstsenaariumiga võrreldes oleks üle 9 miljoni euro. Mida aasta edasi, seda suuremaks lisatulu muutuks. Aastal 2028 laekuks annetuste saajatele juba 32 miljonit ja aastal 2035 laekuks 45 miljonit. Samas tähendab erasektori annetuste võimendamine riigi jaoks kulu, mis kasvab edaspidi koos annetuste mahuga. Teisalt on annetustel majandust elavdav mõju. Osa riigi kulusid kaetakse kohe annetuste kasutamisel tekkiva maksutuluga. Näiteks, kui riigi võimendusele kuluks esimesel aastal 4,6 miljonit eurot, siis samas laekuks maksutulu 2,1 miljonit eurot rohkem võrreldes baasstsenaariumiga. Samuti kasvatab toetust saanud asutuste suurem tegevusmaht sisemajanduse kogutoodangut, sest annetusi saanud ühingud kasutavad ka teiste majandusharude tooteid-teenuseid. On leitud, et iga spordi- ja vabaajavaldkonda investeeritud euro suurendab sisemajanduse kogutoodangut ligikaudu 1,4 euro võrra. See on mõnevõrra sarnane ettevõtlustoetuste pakkumisega: riik paneb raha sisse selle eeldusega, et kokku võttes on võit toetuse mahust suurem. Toodud eeldustel saaks 2035. aastal riik 15 miljoni euro suuruse investeeringu vastu tagasi 10 miljonit eurot maksutulu ja 63,5 miljonit eurot sisemajanduse kogutoodangust. Lisaks on väga oluline tähele panna sporditegevuse ja kultuuri laiemat sotsiaalset tulu, mitte ainult majanduslikku kasu: tervise paranemine, kogukonna sidusus ja muud positiivsed muutused. Täna oli juba juttu, et liikumis- ja spordiharjumus ning ka kultuuritegevuses osalemine võib hoida inimesi kauem hõives ja aktiivsena. Tõepoolest, 2022. aastal teenis Eestis 65-aastastest ja vanematest inimestest tulu vaid ligikaudu 13%. Kui spordi- ja kultuuritegevuse abil õnnestuks seda taset tõsta 1 protsendipunkti võrra, laekuks riigile täiendavalt ligikaudu 7 miljonit eurot füüsilise isiku tulumaksu ning tegelikult sellele lisanduks ka maksutulu kaudsetelt maksudelt – käibemaks ja nii edasi. Kui õnnestub rohkem vanemaealisi aktiveerida, näiteks mitte 1 protsendipunkti, vaid 2 või 3 protsendipunkti, kasvab vastavalt ka lisanduv maksutulu. Täiendava maksutulu kõrval oleks sellest suur abi ka tööjõupuuduse leevendamisel. Üks võimalik spordivaldkonna lisarahaallikas võib peituda hasartmängumaksus, täpsemalt kaughasartmängumaksus. Hasartmängumaksust laekuva rahaga toetatakse ka praegu sporti ja kultuuri, kuivõrd ligikaudu pool sellest suunatakse Eesti Kultuurkapitalile, mis kasutab seda kultuuri, ehitiste, loometöö ja erinevate projektide rahastamiseks. Vasakpoolne joonis näitab, et hasartmängumaksust laekus eelmisel aastal riigieelarvesse 57 miljonit eurot ning see on aasta-aastalt kasvanud. Seejuures on vähenenud maksulaekumine mängusaalide pealt ja on väga kiiresti kasvanud internetipõhistelt hasartmängudelt laekuv maksutulu. Aastal 2019 moodustas kaughasartmängudelt laekuv maksutulu üksnes kümnendiku kogu hasartmängumaksust, eelmisel aastal juba rohkem kui kolmandiku. Kaughasartmängude valdkonna kiirele kasvule on aidanud kaasa Eesti liberaalne regulatiivne keskkond, mis pakub ettevõtetele võimalust tegutseda rahvusvaheliselt. Ehk siis Eesti mängulitsents võimaldab pakkuda teenuseid ka teiste riikide kodanikele. See on viinud selleni, et vaid väike osa Eestis tegutsevatest kaughasartmängu korraldajatest keskenduvad Eesti turule. Ülejäänute peamine huvi on suunatud välisriikidesse, eelkõige Soome. Eesti turuosalised hindavad, et meil oleks potentsiaali kaughasartmängu operaatorite lisandumiseks ja olemasolevate tegevusmahtude oluliseks kasvatamiseks eelkõige niiviisi, et operaatorid suunaksid oma tegevusest suurema osa Eesti litsentsi alla. Nimelt on rahvusvahelistel ettevõtetel tegevuslitsentsid mitmetes riikides, mille vahel on võimalik kiirelt ümberkorraldusi teha ja valida. Aga Eesti eelisteks on lisaks paindlikule litsentsile internetipõhise asjaajamise võimalus ja väga lihtne hasartmängumaksu seadus ning siiani on olnud atraktiivne ka maksumäär. Rahandusministeerium prognoosib, et kaughasartmängudelt laekuv maksutulu kasvab stabiilselt ja jõuab nelja aasta pärast 29 miljoni euroni. Samas näevad turuosalised, et võimalik oleks ka märksa kiirem kasv, maksutulu mitmekordistumine. Turuosaliste hinnangute alusel tehtud simulatsiooni järgi võib ka kaughasartmängudelt laekuv maksutulu optimistlikuma prognoosi kohaselt küündida 2029. aastaks 95 miljoni euroni. Selline lisaraha võimaldaks riigil võimendada ettevõtete annetusi ja viia ellu ka spordiobjektide arendamise plaanid. Selle potentsiaali valla pääsemine eeldab Maksu- ja Tolliameti võimekuse tõstmist menetlustoimingute tegemisel. Samuti on oluliseks teguriks kaughasartmängudele kohalduv maksumäär võrreldes teiste riikidega. Maksumäära langetamine võib mõjutada mitmes riigis litsentsi omavaid ettevõtteid Eesti kasuks otsustama. Teisalt, maksumäära tõstmine võib viia selleni, et täna siin tegutsevad operaatorid suunavad osa oma tegevust mujale. Loomulikult tuleb kaaluda ka riske, mis sellega kaasnevad. Eelkõige on need riskid seotud hasartmängusõltuvuse levikuga. Aga kuivõrd mainitud operaatorid tegutsevad valdavalt väljaspool Eestit, see risk otseselt Eesti jaoks on suhteliselt madal. Sport loob majanduslikku väärtust mitmel tasandil töökohtade, turismi ja ekspordi kaudu. [Sport] toetab sotsiaalset sidusust ja individuaalset heaolu. Liikumisharjumus ning kultuuritegevuses osalemine võib hoida inimesi kauem hõives ja aktiivsena, mis võimaldaks leevendada tööjõupuudust ja tooks maksutulu. Spordivaldkonda võiks lisaraha tulla ettevõtete annetustest, kuid nende kasvatamine võib vajada stimuleerivaid meetmeid, näiteks riigipoolsete annetuste võimendamist. Kaughasartmängudelt laekuv maks saaks olla üks võimalik lisarahaallikas riigi võimenduse katmiseks ning sporti ja ka kultuuri lisaraha toomiseks. Aitäh!

Aitäh sisuka ettekande eest! Ja teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! [Esitan] kaks küsimust lähtuvalt teie enda slaididest. Esiteks, ettevõtjad annetavad väga palju missioonitundest, mis viitab sellele, et tegemist on võib-olla väikese reklaamituruga ja sealt otseselt saadav kasu võib tunduda väiksena. Ehk missiooni[tundel] on hästi suur ja oluline roll. Teiseks, see viimane tabel. Kui riik on loonud võimaluse annetada tulumaksusoodustusega – [potentsiaal oli] 1 miljard – ja seda ei kasutata, siis kas need täiendavad soodustused kannavad vilja? Lühidalt võiks öelda seda, et riik on loobunud ühest miljardist selleks, et ettevõtjad saaksid teise miljardi juurde panna, mitte seda, et me peaksime täiendavalt andma võimaluse lisaraha panna.

Jaa. See ettevõtete motivatsiooni küsimus. Me tõepoolest tegime ühe küsitluse, kus me selgitasime välja, mis on need ajendid, mis ettevõtteid panevad annetama. Ja seal lihtsalt joonistus välja, et missioonitunne ning just spordi ja kultuuri säilimine Eestis, nende tagamine, nendele kaasa aitamine, on need tegurid, mis ettevõtteid motiveerivad. Ma arvan, et need on selles mõttes erinevad, kui me räägime annetamisest ja sponsorlusest. Sponsorluse puhul on võib-olla tähtsam just see äriline eesmärk, et nad saavad oma brändi niimoodi tutvustada. Kuigi ma arvan, et tulevikus need kaks hakkavad rohkem läbi põimuma, need käivad nagu koos. Mis puudutab seda miljardi küsimust, tõepoolest, see on selline teoreetiline potentsiaal, mis meil on. Kui me võtame seaduses olevad võimalused ja vaatame, kui palju Eesti ettevõtted kasumit teenivad, siis sealt selline number kokku tuleb. Aga ma möönan, et see on teoreetiline potentsiaal, mis ilmselt kunagi päris sellisel kujul ei realiseeru. Ma tahan selle slaidiga öelda seda, et meil on ambitsioon ja võimalused ettevõtete annetusi kasvatada.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hasartmängumaksudelt laekuva summa prognoos on küll väga optimistlik. Tähendab, lootust on, et tulevikus võib sellest spordiobjekte rahastada. Aga mul oli tegelikult küsimus eelmisele ettekandjale, ma ei saanud seda talle esitada. Nüüd ma püüan seda esitada natukene nii, et teie teadlase vaatest [saaksite vastata]. Nimelt, statistika andmetel on Eesti laste sportimise üks suuremaid probleeme väljalangevus peale 13. eluaastat. Ja nüüd ma küsin selles mõttes, et kas eraraha kaasamine sporti mingil moel või teisel suudaks seda probleemi kuidagi lahendada. Ma küsin praegu niipidi.

Jaa, ma arvan, et tõepoolest on eelmised ettekandjad kindlasti pädevamad sellele küsimusele vastama, aga olles ka ise väikest viisi kunagi treeneriametit pidanud, saan oma kogemusele tuginedes siiski seda kommenteerida. Ma arvan, et kui me suudame treenerite motivatsioonipaketti erarahaga kasvatada, siis see võib aidata [tuua] rohkem treenereid sinna valdkonda. Rohkem aktiivseid treenereid [tähendab] rohkem tähelepanu. See võib-olla suudab ka paremini hoida selles keerulises eas noori spordi juures.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu selle väga põneva, inforohke ja rohkete ideedega ettekande eest! Tõepoolest, ka meil Kagu-Eestis võib täheldada seda, et mitmed ettevõtted toetavad sporti ja teevad seda küllaltki suuremahuliselt, küll, nagu te mainisite, pigem sponsorluse vormis. Coop Põlva, eks ole, toetab käsipalli. Ka Arcwood ja teised ettevõtted. Barrusel on omanimeline jalgpallimeeskond Võrus. On näha, et väga palju toetatakse neid, kes on edukad ja kelle abil saab rohkem pildile tulla. Mis on need faktorid, mis aitaks seda kuidagi tasakaalustada, et toetus ei kontsentreeruks nende kätte, kes on juba nagunii tugevad, ja et need, kes vajaksid toetust rohkem, [ei] jääks kõrvale?

Ma arvan, et siin oluline küsimus ongi just kohaliku ettevõtluse seostamine. Selleks, ma arvan, see riigipoolse võimenduse skeem, mida ma siin põgusalt tutvustasin, võiks olla perspektiivikas, kuivõrd kohaliku kogukonnaga tihedamalt seotud ettevõtetel, ma arvan, oleks huvi panustada just kohalikesse ja võib-olla mitte veel nii silmapaistvatesse spordiühingutesse, sportlastesse. Sedaviisi, just kohaliku kogukonna kaudu, oleks võimalik seda kasvatada. Ühesõnaga, ma arvan, et see riigipoolse võimenduse meede võiks olla üks lahendus, mis suunaks rohkem raha just kohalikku kogukonda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tänud teile selle huvitava ettekande eest! Tegelikult panime juba mitu aastat tagasi tähele, et tõepoolest on erasektor sponsorlust vähendanud. Ja ma arvan, et see oli eelkõige seotud just majandusliku olukorraga, mis paaril viimasel aastal kindlasti ei ole läinud paremaks. Ja ausalt öeldes ka valitsuse tegevus seda pehmelt öeldes paremaks ei muuda. Aga kas selle analüüsi koostamise käigus saite te aru, mis on need faktorid, mis paneksid ikkagi erasektorit rohkem panustama, lisaks majandusfaktorile? Selge see, et kui majandus kasvab, ettevõtetel läheb hästi, on nad ka valmis rohkem sporti toetama. Aga kas on mõned teised faktorid ka, mis paneksid neid sporti rohkem toetama?

Jaa. Kindlasti on üks selline [faktor] ettevõtete heas mõttes meelespidamine ja tähelepanemine. Ma arvan, et neil on valmisolek rohkem toetada, ja selline hea sõna kindlasti aitaks kaasa. Ma arvan, et teine faktor on see, et nad tahavad näha, et nende toetustel on ka selge mõju, ehk mõju hindamise aspekt. Kui me saaksime ja suudaksime paremini selgitada ja väljendada seda, mis nende toetuse ja sponsorluse abil on paremaks läinud, siis see oleks üks selge motivaator. Ma arvan, et need kaks on võib-olla kõige tähtsamad.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Uku! Ma tuleks Urmas Kruuse küsimuse juurde, selle perspektiivi ja potentsiaali juurde. Suure tõenäosusega, tõesti, 10%-ga oma kasumist ettevõtted [sporti] toetama ei hakka. Aga saad sa natuke lähemalt rääkida, korrata üle nende arvutuste põhjal, mitu protsenti on täna ettevõtjaid, kes toetavad, ja millised on selles sinu või arenguseire mudelis need kokku tulnud numbrid? Kui ma ei eksi, oli see nii, et täna on meil 0,5% neid, kes toetavad, ja kalkulaatoris oli [eeldus], et kui toetaks 3% ettevõtetest.

Jaa, tänane seis tõepoolest on nii, et ligikaudu 0,5% on neid, kes spordivaldkonda aktiivsemalt toetavad. Loomulikult, selle täpse mõõtmise puhul on [probleem], et meil Eestis teatavasti ei ole ettevõtetel kohustust alati kõiki oma annetusi deklareerida. Küll on kohustus kõigil ühingutel, mis kuuluvad nimetatud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja, deklareerida, kuidas nad on annetusi kasutanud ja kelle käest nad on [annetusi] saanud. Võib arvata, et on teatud osa ettevõtteid, mis annetavad nii, et sellest väga palju märke järele ei jää. Aga ligikaudne [number], mis täna on, on tõesti 0,5%. Aga me näeme, et potentsiaal kasvada on selgelt olemas. Ja oma mudelis me teeme tõepoolest riigi võimenduse stsenaariumi korral arvestasime sellega, et esialgu hakkaks seda skeemi kasutama umbes 3% ettevõtteid ja siis pisitasa lisanduks juurde. Laeks panime praegu – ehk siis maksimaalne osakaal ettevõtetest, mis sellise skeemi järgi võiks hakata annetama – 6%, just tuginedes ettevõtete seas läbi viidud küsitluse tulemustele, mis olid küllaltki optimismi sisendavad. Ehk see [lagi] võiks isegi olla kõrgemal, aga me jätsime selle praegu 6% peale. Aga neid arvutusi on võimalik teha ja [stsenaariume] läbi mängida ka teistsuguste eeldustega. Siis saame vaadata, kui tundlik see lõppsumma on erinevatele eeldustele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma küsiks Taneli plaani valguses, et kui palju oli teie hinnangul selliseid ettevõtjaid, kes ütlesid, et nad oleksid valmis sporti toetama – või toetama rohkem, kui nad juba toetavad –, juhul kui riik ja/või kohalik omavalitsus on ka valmis rohkem panustama.

Aitäh! Selle kohta oli mul üks pilt ka, aga see võis olla kaunis pisikene. See osakaal oli ligikaudu 37% nendest, kes juba praegu toetavad ehk siis on viimase kahe aasta jooksul toetanud mingit asutust või üksikisikut. Nendest 37% hindasid, et nad suurendaksid oma annetuste mahtu kas siis suurel määral või mõningal määral. Aga me küsisime eraldi ka nendelt ettevõtetelt, kes ei ole varem [sporti] toetanud, ja nende seas oli tegelikult 39% neid, kes kaaluksid. Ehk siis nad [arvavad] tõsiselt, et see meede võiks panna neid toetama. Ja 1% oli neid, kes kindlasti asuksid [sporti toetama]. Aga, noh, loomulikult saab selle valimi üle arutleda. See valim oli meil 100 ettevõtet, kes on toetanud, ja 100 ettevõtet, kes ei ole veel toetanud. Ehk siis teatav valimiviga seal on. Aga selgelt on nende ettevõtjate seas, kes ei ole toetanud, see potentsiaal päris suur.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, see ettevõtete missioonitunne on annetuste tegemisel hästi tähtis. Aga ma küsin natuke selle kohta, et kui ettevõtjate teadlikkus ja annetuskultuur areneks, eks ole, kas sellisel juhul need [annetused] kindlasti kasvaksid just spordivaldkonnas, noh, spordiühingutele tehtavad annetused, või tegelikult läheks need annetused palju laiemaks ja hakataks annetama palju muudesse valdkondadesse ning spordi roll tegelikult ei pruugiks eriti suureneda. Kuidas teile tundub see?

Jaa, eks ka täna on niimoodi, et kõige rohkem annetusi kaasavad tegelikult tervisega seotud MTÜ-d ja sihtasutused, kes on näiteks seotud haruldaste haiguste ravimisega. Me võime arutleda selle üle, kas see tõusulaine tõstaks kõiki paate võrdselt või oleks sport seal kuidagi erilises rollis, meil selle kohta kahjuks häid andmeid ei ole. Saame ainult eeldada, et see võiks kasvada proportsionaalselt igal pool. Vaatame näiteks teiste riikide tulemusi. Meil on mõningaid võrdlusi võimalik teha näiteks Skandinaavia maadega, kus tegelikult suhtelises skaalas on need valdkonnad, mis rahastust saavad, üsna sarnased Eestiga, aga lihtsalt mahud on oluliselt teistsugused. Ühesõnaga, jah, kindlaid andmeid selle kohta ei ole, aga võime üksnes arvata, et see võiks tõsta kõigi valdkondade rahastust.

Tanel Tein, palun!

Aitäh! Ma korra küsiks selle kohta. Siin käis mitmes kõnes läbi Eesti paiknemine, et Eesti on spordivaldkonda suunatava [raha] osakaalu poolest Euroopa keskmiste seas. Eesti Olümpiakomitee presidendi jutust käis läbi, et me oleme lausa tipu lähedal. Olles natuke tausta uurinud, mul [tekib küsimus], kas me saame ikkagi öelda, et need andmed, mida kogutakse, või [meetodid], kuidas need andmed on saadud, on teiste riikidega võrreldes samad. Kas sul on ka infot selles osas?

Euroopa statistikaamet Eurostat neid andmeid kogub ja tehniliselt peaks olema niimoodi, et Eurostat vaatab neid ka üle ja püüab tagada metoodilise ühtluse, aga paratamatult on nii, et riikide lõikes need põhimõtted, mismoodi andmeid kogutakse ja mismoodi arvestust peetakse, mõnevõrra erinevad. Selles mõttes võib olla seal teatud kõikumisi. Ma tõin ka oma kõnes selle kohta näiteid, kuidas just taristu haldamise puhul on riikide vahel küllaltki suuri erinevusi. [On riike], kus see on näiteks spordiklubidele kas rendile antud või antud täielikult nende kasutusse, ja [on riike,] kus on see rohkem nagu riigi hallata. Sellest võib juba tulla päris suur erinevus. Ehk siis vastus on jah, tehniliselt võiks need olla väga hästi võrreldavad, aga praktikas ilmselt päris täpselt võrreldavad ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja läheme edasi järgmise ettekandja juurde. Järgmiseks palun kõnetooli ettekandeks haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Eriti lugupeetud spordirahvas ja külalised! Me oleme siin täna kõnedes juba mitu korda kuulnud sellest, millist rolli mängib sport nii meie ühiskonna tervises ja heaolus kui ka tegelikult majanduses ja majanduskasvus. Ma arvan, et me oleme riigina sellele vähe tähelepanu pööranud või endale liiga vähe teadvustanud, milline on spordi ja kultuuri – nende kahe asja käsikäes – roll nii meie heaolu kasvus, tervena elatud aastates, sealt tulenevas mõjus meie majandusele ja inimeste üldisele heaolule kui ka tegelikult majanduskasvu potentsiaalis. Ma olen väga tänulik Tanelile selle eest, et ta seda teemat ka Riigikogus väga aktiivselt eest veab, selleks et teadvustada seda, et majanduskasvu potentsiaal ei seisne mitte üksnes tööstushoonete ehitamises või maksupoliitikas, vaid majanduskasvu potentsiaal seisneb Eestis kindlasti ka spordi‑ ja kultuurivaldkonnas, loomemajanduse valdkonnas. Ma tahan tänases lühikeses etteastes keskenduda kahele olulisele aspektile. Väga palju on täna kõnedes juba räägitud Eesti laste liikuvuse probleemist. Haridusministrina on loomulikult ka minu laual see teema, mis puudutab Eesti laste liikuvust, seda, et Eesti lapsed liiguvad vähe. Nad liiguvad vähem võrreldes oma samaealiste sõpradega Põhjamaades. Soovituslik liikumise [aeg] päevas on [vähemalt] 60 minutit, aga me teame, et Eesti lastest liigub päevas vähemalt 60 minutit alla poole. See on väga nukker number ja nädalavahetustel langeb see veelgi. Ehk siis väga palju on lapsi, kes liikumisega praktiliselt ei tegele. Eriti drastiline on liikumise vähenemine teises kooliastmes ehk alates kuuendast klassist, orienteerivalt alates vanusest 12. Siis langeb kehaline aktiivsus väga järsult ja istudes veedetud aja osakaal väga palju suureneb. Ka õues liikumisega on Eestis väga nukker [seis]. Võib ju tuua ettekäändeks kliima, aga see argument kuidagi ei toimi, sellepärast et Põhjamaade lapsed liiguvad õues väga palju. Puberteedieas on väljalangemine sportlikust tegevusest samuti kõige suurem. Põhjusena on öeldud, et sportlikud eesmärgid [harrastus]klubides vanusega kasvavad, lapsed tunnevad, et nad ei suuda neid täita, nende motivatsioon langeb, samamoodi suurenevad trennimahud. Samaaegselt juhtub see, et teises kooliastmes suureneb õppekoormus. Sellest on väga palju räägitud ja me tegelikult ju teame, milles seisneb selle probleemi juur, miks meie lapsed vähe liiguvad. Ei saa öelda, et me ei ole [olukorra parandamiseks] samme astunud, kuid ma arvan, et me võiksime neid oluliselt rohkem astuda. Nende probleemide lahendamisel oleks minu arvates abi kolmest sammust. Need ei ole väga suured sammud, aga need on olulised selleks, et me saaksime lapsed rohkem liikuma. Kindlasti oleks abi sellest, kui meil oleks rohkem harrastusrühmi, kus lapsed saavad erinevaid spordialasid harrastada: multisporditreeningu [klubid]. Väga paljud klubid ja ka koolid, kes huviharidust pakuvad, on liikumas sinna suunda, et keskendutakse erinevatele spordialadele, et eri vanuses lapsed saaks treenida väga paljudel spordialadel. Aga üks asi, mis minu kui haridusministri laual seisab – ja ma tunnen, et [selle abil] saaksime kindlasti panustada spordi muutmisesse laste jaoks atraktiivsemaks –, on treeneri kutse juurde liikumisharrastuse treeneri kutse tegemine. See on treener, kes tegeleb just nimelt harrastusrühmade ja multispordiga, samamoodi ka täiskasvanute liikumisharrastuse toetamisega. Sellise kutsega [treener] võimaldaks nii kooli[lastel] kui ka täiskasvanutel toetuda professionaalsele toele, et arendada liikumisharrastust. Laste liikumisharrastusest rääkides on hea vaadata maailma number üks spordiriigi poole. Vaatasin eile õhtul Norra andmeid. Me teame, et Norra on maailmas spordirahvas number üks. Norra olümpiakomitee saab riigilt aastas toetust – need on eelmise aasta andmed – 870 miljonit Norra krooni, mis on umbes 75 miljonit eurot. Kui jagada see rahvaarvuga ja võrrelda suhtarvu Eestiga, siis peaks Eesti Olümpiakomitee eelarve olema umbes 17 miljonit eurot. Kui ma ei eksi, siis Eesti Olümpiakomitee eelarve on suurusjärgus 11 miljonit eurot. Kui lisada sinna veel elukalliduse indeksi erinevus, siis tõenäoliselt võib argumenteerida, et Norra olümpiakomitee ja Eesti Olümpiakomitee rahastuse suurusjärk on suhteliselt sarnane. Ehk siis küsimus ei ole rahas. Kui spordi rahastuse suurusjärgud on sarnased, siis miks on ikkagi nii, et norrakad toovad taliolümpiamängudelt enam kui 30 medalit koju? Kuidas nad seda teevad? Vihje on see, et see ei ole loomulikult lihtsalt õnn. Ja vihje on ka see, et [asi] ei ole rahas. Neil on strateegia, mis keskendub väga paljuski just nimelt lastele. Norra rikkust arvestades võiks Norra ju oluliselt rohkem raha sporti panna, rahaline toetus spordile on justkui tagasihoidlik. Samas on Norra tugevus hoopis laste sport ja liikumisaktiivsus. Tervelt 93% Norra lastest tegeleb mingi spordialaga mingil etapil oma elus. Eestis on see, nagu ma ütlesin, tihti alla [50%]. Ja siin ongi vahe. Norra lapsed on aktiivsed spordiga tegelejad. 1987. aastal Norra olümpiakomitee kinnitatud deklaratsioon "Laste õigused spordis" kirjeldab väga selgelt, milline peab olema lapse kogemus spordiga varasest east peale, alates turvalisest treeningukeskkonnast kuni selleni, et sport on väga oluline sõprussuhete arendamiseks. Ehk [peamine pole] mitte võistlustel osalemine, vaid just nimelt sõprussuhete ja meeskonnatöö arendamine. Lapsed võivad seal klubisid vahetada kuni 13. eluaastani ilma igasuguse üleminekupiiranguta. Kuni 13. eluaastani ei toimu Norras meistrivõistlusi ehk lapsed ei võistle üksteisega, vaid võistlevad ainult iseendaga, ja selle tulemusena harrastavad Norras lapsed väiksest peale väga paljusid spordialasid. Teismeliseeas on aga Norras võimalik valida juba sportlase haridus. Väga andekad noored suunatakse spordikoolidesse üle riigi, mida on mitmeid ja mis pakuvad noortele eneseteostusvõimalusi just nimelt selle kaudu, et hariduse saamine ja spordisaavutuste poole pürgimine on ühildatud. Eestis on väga palju spordiklubisid, kes lastele erinevaid spordiharrastusi võimaldavad, aga laste osalus neis on üldiselt siiski väike. Samas on Eestis väga vähe spordikoole. Meil on üks spordikool, mis tegutseb kahes kohas, Tallinnas ja Otepääl, ning keskendub 16‑aastastele ja vanematele [noortele]. Me oleme algatanud kutsehariduse reformi raames ka selle, et kutsehariduskeskustel oleks tulevikus spordiõppekava. Järvamaa Kutsehariduskeskus on selle õppekava arendamise juhtkool, mis keskendub küll jalgpallile. Aga üldine spordiõppekava kutsehariduses on, ma arvan, see suund, kuhu me peaksime minema. [Peaksime] siduma sporti rohkem haridusega – just nimelt teismeliste jaoks, et nad saaksid kahest karjääri välja arendada –, ka gümnaasiumite õppekavadega. Gümnaasiumi õppekava võimaldaks tegelikult spordi [õppesse] sisse tuua ka ilma, et me peaksime seadust üldse mingil moel muutma. Gümnaasiumi riiklikus õppekavas on 30% aineid, mida on võimalik koolil endal sisustada. Kui sisustada lapse päevakavast 30% spordi tegemisega – see on võimalik –, siis oleks see tegelikult väga oluline muutus. Me tooksime nii ka teismelisi spordi juurde või hoiaksime neid selle juures oluliselt kauem. Teine teema puudutab medaleid. Mu käest küsiti, kuidas tulevad medalid. Ega minul ei ole selget vastust, aga usun, et medalid tulevad siis, kui lastel on väiksest peale mitmekesised võimalused sportida, katsetada erinevaid alasid ja erinevatel aladel areneda, ilma et ilmtingimata [toodaks] väga varases eas sisse võistluspinge. Kui lapsed saavad noorest peast spordiga positiivse kogemuse, siis jäävad nad selle juurde rohkem püsima. [Kasu on ka sellest], kui sportlikult paljulubavad teismelised saavad koolis spordile spetsialiseeruda ja ka kõrgetasemelist juhendamist. Kuid isegi andekad teismelised peavad saama harrastada erinevaid spordialasid. Näiteks Norra sprinter Karsten Warholm ei keskendunud tõkkejooksule enne, kui ta oli 20-aastane. Ta [harrastas] aastaid kümnevõistlust ja ka mitmeid teisi spordialasid. Kuid kas medalid on olulised? Väidan, et on küll olulised. Need ehitavad rahvuslikku uhkust, enesekindlust ja ka rahvana kestmise tunnet. Need annavad positiivse emotsiooni, mida vajab kestmiseks iga inimene, tegelikult ka iga rahvas. Igasugune saavutus on inimese ja ka rahva enesekindluse alus. Medalid toovad ka tuntust ja seetõttu on need Eestile, eriti väikesele riigile, kulla hinnaga. Need teevad Eesti suuremaks ja olulisemaks ka teiste jaoks. Eesti teevad suuremaks ka spordi‑ ja kultuuriüritused, mis siin toimuvad. Iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused oli elamus. See oli täis positiivseid emotsioone ja tegi Eesti väga nähtavaks, oluliselt nähtavamaks, kui meie rahvaarv muidu võimaldab. Spordi suursündmuste mõju Eesti nähtavusele ei ole ilmselt vaja siin väga pikalt selgitada, kuid võib-olla vajab selgitamist suursündmuste majanduslik [mõju]. Spordi osa Euroopa riikide SKP‑st on suurusjärgus 2%. Kui lisada sinna juurde sporditegevuste lisaefekt [ehk see], mis toimub seetõttu mujal majandussektorites, tõuseb see osakaal umbes 3%‑ni SKP‑st. Kolm protsenti SKP‑st tähendab Eesti puhul majandusharu, mille maht on umbes miljard eurot aastas. Kuid siin on veel kasvuruumi, sest me ei ole ära kasutanud kõiki võimalusi, mida kultuuri ja spordi majandusharu meile võimaldab. On kaks strateegilist suunda, kuhu riik peaks spordi ja kultuuri majandusharu kasvatamiseks [liikuma]. Esiteks peaksime suurendama inimeste osalemist spordis ja kultuuri tarbimises ning [kultuuri] loomist. Tervena elatud aastad on ühiskonnale odavamad. Tugeva vaimse ja füüsilise tervisega terviseteadlikud kodanikud kulutavad vähem meie ühiseid ressursse, mis on suunatud tagajärgedega tegelemisele. Tugeva vaimse ja füüsilise tervisega inimesed loovad rohkem nii materiaalset kui ka intellektuaalset vara. Jah, me anname neile täna parima hariduse ja sellega kaasnevad oskused, kuid kas me anname neile ka parima vaimse ja füüsilise tervise? Väidan, et ei. Alustama peame lastest, sellest ma eespool juba korra rääkisin. Teiseks peame võtma fookusesse kultuuri ja spordi suurürituste toomise Eestisse. Käsipalliliidu presidendina olen ma mitmel korral osalenud nii Euroopa meistrivõistluste kui ka maailmameistrivõistluste finaalturniiridel Kölnis, Viinis, Stockholmis, viimasel nädalal Oslos. Need suursündmused toovad riikide linnadesse kümneid tuhandeid inimesi, kes panustavad majandusse. Ka ürituse korraldamisega panustatakse majandusse. Aga lisandväärtus ei ole mitte ainult tootmise ja tarbimise kasv tänu nendele sündmustele, vaid ka vaimselt tervemad inimesed, sest kultuuri‑ ja spordisündmus annavad väga tugeva positiivse emotsiooni. Julgen väita, et mida rohkem on kultuuri ja sporti, mis toovad kokku kümneid tuhandeid inimesi, seda materiaalselt rikkam on rahvas. Laulu- ja tantsupeorahvale ei pea seda ilmselt väga palju selgitama. Teine lisandväärtus on riigi tuntus. Nagu ka medalid annab kultuuri suursündmus rahvusvahelisel areenil nähtavust, mis konverteerub meie riigi julgeolekusse ja majandusse. Rahvusvahelised kultuurisündmused, loomemajandus ja sport loovad uusi kultuurivorme, toovad uusi sportlasi ja sellega ka uusi sündmusi – ja nii see [tõusu]spiraal majanduses liigub. Ma olen oma lühikeses etteastes toonud välja need ülesanded, mis Eesti peaks endale spordi vallas võtma: laste liikuvuse suurendamine, milleks on vajalikud harrastusrühmad, multisporditreeningud ja liikumisharrastuse treeneri kutse arendamine; rohkem spordiõppekavasid üldhariduses, lisaks Tallinnale ja Otepääle miks mitte ka Lääne-Eestis, näiteks Pärnus, ja Ida-Eestis, näiteks Narvas; investeeringud sporti ja kultuuri nii riigi kui ka eraraha toel, mis [soodustavad] majanduskasvu ja loovad lisandväärtust. Samuti vajab Eesti ühte keskset multifunktsionaalset spordi- ja kultuurisündmuste halli, mis võõrustaks nii kultuuri kui ka spordi suursündmusi. Meil on tegelikult plaan, me ju teame, mida me tegema peame. Me lihtsalt peame neid asju tegema hakkama. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on mitmeid küsimusi. Küsimusteks ja vastusteks on meil kokku aega 20 minutit. Esimesena küsib kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister, suur tänu ettekande eest! Mida teie arvate sellest ütlemisest, et huviharidus ja huvitegevus päästavad maailma. Kagu-Eesti saadikuna ei saa ma jätta küsimata, kuidas maailm siis ka maapiirkondades ära päästa. Te olete vedanud tänuväärset rahastamismeedet selleks, et toetada väikeseid maakoole, aga kui sellest eelnevast ütlemisest lähtuda, siis see on ainult pool rehkendust. Selleks, et maailm täiesti ära päästa, on vaja ka teine pool ära teha. Kuidas see võiks juhtuda?

Aitäh küsimuse eest! Kas ma julgen väita, et huviharidus päästab maailma? Ma arvan, et üksinda see kindlasti maailma ei päästa. Aga huviharidusel on väga oluline osa kõiges selles, mida ma ka kõnes mainisin: laste arengus, laste enesekindluse kasvatamises, laste vaimses tervises, laste oskuste kujundamises ning pikaks eluks kogemuste ja hoiakute kujundamises. Eesti huvihariduse rahastuse seis – lähen rahastuse juurde – on tegelikult päris hea. Eestis pannakse huviharidusse üle 200 miljoni euro aastas. See suurusjärk on küll väiksem kui üldhariduse või alushariduse [rahastuse] osakaal, aga siiski väga märkimisväärne. Ma arvan, et laias laastus on Eesti lastele huviharidus kättesaadav. Aga ma näen spordivaldkonnas seda, et seal pikaaegselt püsimine ja selle tulemusena järjekindla harjumuse tekitamine ei ole tegelikult kõige paremini [välja tulnud]. Käiakse küll huviringis, aga jäetakse see pooleli, ja väga paljud lapsed liikumise või spordi huviringis tegelikult ei osalegi. Nii et meil on vaja suurendada neid võimalusi, et lapsed saaksid liikumis‑ ja sporditegevustes osaleda, ja neid ka maapiirkondades kindlasti rohkem [luua].

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Te tõite näiteks Norra tõkkejooksja. Vastupidine näide on Duplantis, kes hakkas maast madalast teivast hüppama. Mõned meie olümpiavõitjadki olid tegelikult elu jooksul mitu korda ala vahetanud, enne kui nad jõudsid olümpiavõiduni. Aga ma olen märganud, et teatud koolidevahelistel võistlustel – korraldatakse sõna otseses mõttes võistlusi – osalejate arv kõigub ala kaupa kolmest kuueni. Mõnel neist ongi ainult esimesed kolm kohal ja üldjuhul on need sportlased, kes noortespordiga väga kõrgel tasemel tegelevad. Aga kas võti ei oleks see, et sellistel koolidevahelistel võistlustel osaletakse klasside kaupa ja esikoha saab see [klass], kust on kõige rohkem osalejaid? Või see, et igaüks hüppab kaugust ja kogukauguse [saamiseks] tulemused liidetakse ning selle [järgi valitakse] võitja? Kas see ei [innustaks] lapsi rohkem sporti tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tõin Norra koha pealt ka teise näite, et norrakad on oma strateegias selgelt sõnastanud, et kuni 13. eluaastani [lastele] võistlusi ei korraldata. Ehk siis kõik mängivad, kõik jooksevad, kõik hüppavad. Korraldatakse festivale ja turniire, kus võitjaid ei ole, vaid on hästi oluline, et sa osaled, et sa [spordiga] tegeled. Ainuke, kelle vastu sa võistled, oled sina ise, ehk [loeb see], mis oli sinu eelmine saavutus võrreldes sellega, mis on tänane saavutus. See on, ma arvan, Eesti spordistrateegia ja noorte liikuvuse toetamise mõttes arutelu koht. Kas me peaksime tegema nii, nagu meil täna on – see on väga paljuski võistluslikult üles ehitatud, meil on võistlused, meil on medalid, meil on poodiumid –, või me peaksime õppima selle pealt, mida norrakad teinud on? Neil kuni 13. eluaastani [lastele] võistlusi ei ole, aga sealt edasi on väga sihipärane noorte skautimine ehk nende talentide väljatoomine. Talendibaas on selleks hetkeks väga lai ja saab valida palju suurema hulga noorte seast, kes on sellesse vanusesse [jõudes] saanud spordikogemuse. Meil on Eestis nii, et saab väga kitsast segmendist lastest sporditalente valida.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Te käsitlesite oma ettekandes sporti ja liikumist väga laiapõhjaliselt, sarnaselt nagu Eesti Olümpiakomitee president. Aga ma ise keskendun pigem selle tänase istungi [OTRK] pealkirjale, et kuidas panna lapsed liikuma. Siin üks võtmeküsimusi on see, et nendest lastest, kes osalevad spordigruppides ja liiguvad, väga suur osa langeb peale 13. eluaastat ikkagi välja. Küsimus ongi selles, milline võiks olla haridussüsteemi panus sellesse, et see väljalangevus väheneks. Kas see peab olema haridussisene või peaks vaatama siin rohkem haridusest väljapoole, huvihariduse poole?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on mure selle koha pealt, et teiseks kooliastmeks ehk 12., 13. eluaastaks langevad lapsed spordiklubi tegevusest välja, sellepärast et esiteks tekivad muud huvid ja teiseks suureneb koolis märgatavalt õppekoormus, lisanduvad uued õppeained. Ütleme, viies, kuues ja seitsmes klass on lapse arengus üleüldiselt väga murrangulised klassid. See on varateismelise iga, kus toimub lapsega väga palju muutusi. Ma arvan, et üks lahendus, [kuidas] hoida selles vanuses lapsed liikumisharrastuse ja spordi juures, on koolis. Ja see lahendus on see, mis ma ütlesin: õppekavad tegelikult võimaldavad jätta vabaaineid spordi [jaoks]. Vabaained on meil õppekavas lubatud. Kui kool võimaldab nendel lastel, kes on spordiga tegelenud, arvestada vabaainete sisse spordiga tegelemine ehk see mitteformaalne osa haridusest, siis see võib-olla hoiaks neid lapsi rohkem spordi juures. Riigikogu ise võttis eelmise aasta lõpus vastu põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muudatuse, mille kohaselt mitteformaalset haridust, sealhulgas sporti, on lubatud arvestada hariduse osaks. Lapsed saavad, ma ei taha öelda, et füüsikatunni asemel, aga mõne muu kohustusliku aine asemel arvestada [õppe osana] spordiga tegelemist. Ma arvan, et see võiks küll olla see motivatsioon, mis hoiaks varateismelisi rohkem spordi juures ja mis vähendaks koormust. Lisaks sporditegemisele ja õppimisele tulevad kuuendast klassist alates juurde lisaained, mida nad peavad õppima. Aga need saab tegelikult asendada spordiga või kultuuri[harrastusega] ehk kunstikoolis või muusikakoolis käimisega. Nagu ma rõhutasin oma kõnes, ei ole ainult sport see, mis vaimset ja füüsilist tervist arendab ja majandust tugevdab. Tegelikult ka kultuuri osa on seal väga oluline.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus oleks võib-olla sobivam kultuuriministrile, aga kuna teda siin ei ole, siis küsin teilt kui valitsuse esindajalt. Kahe viimase aasta jooksul ei ole ma küll tähele pannud, et valitsus oleks mingisuguseid suuri otsuseid spordivaldkonnas teinud. Meil on praegu küll spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetluses ja seal on mõned positiivsed asjad kindlasti olemas, aga need on iseenesest väikesed asjad. Minu küsimus on see, mis peaks juhtuma või mida peab tegema selleks, et valitsus hakkaks rohkem selliseid otsuseid tegema. Ma ei tea, alustades sellest, et näiteks koostaks analoogselt kultuuriobjektidega nimekirja spordiobjektidest, mida riik oleks valmis rohkem toetama, toetaks suuri spordiüritusi ja võistlusi ja nii edasi. Millal need suured asjad võiksid tulla ja mida on selleks vaja teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan teie küsimusest aru, et põhiküsimus on teie hinnangul ikkagi see, millal hakatakse sporti rohkem raha panema. Nagu ma püüdsin oma kõnes öelda, see ei ole tegelikult kiire lahendus – paneme raha peale ja siis meil hakkab tulema medaleid ja siis hakkavad lapsed rohkem liikuma. See tundub lihtne lahendus, aga see tegelikult ka Norra näitel ei ole lahendus. Liikumisharrastuse või laste liikuvuse toetamiseks on siiski otsuseid tehtud. On tehtud! Nagu ma kirjeldasin, avame täiesti uued õppekavad, ka kutsehariduses. Pärast põhikooli lõppu on võimalik minna õppima kutse[kooli], omandada spordieriala. On treeneri kutse ja on abitreeneri kutse koos keskharidusega, et toetada noori selles, et nad jääksid spordi juurde, püsiksid spordi juures ka teismeliseeas. On tehtud liikumise õppekava muudatused ehk kehalise kasvatuse asemel on täna liikumisõpetus, mis soosib just nimelt liikumisharrastust ja seda, et õpitaks [harrastama] erinevaid spordialasid, et õpitaks rohkem liikuma, et oldaks teadlikumad füüsilise ja vaimse tervise küsimustest. Te küsisite spordiobjektide ja suursündmuste rahastamise kohta. Spordiobjektide rahastuse küsimus on täna siin saalis kogu aeg väga [palju kõlanud]. Mis on see rahastusskeem, mille abil me saaksime spordiobjekte planeerida? Täna seda rahastusskeemi meil ei ole. Tanel Tein on väga selgelt välja toonud, milline võiks see rahastusskeem potentsiaalselt olla. Ma väga loodan, et pärast tänast arutelu valitsus seda potentsiaalset projekti, ettepanekut arutab. Suursündmuste osas on kultuuriminister lauale toonud ettepaneku selle reservfondi summade suurendamiseks. Ma arvan, et riigieelarve läbirääkimistel, mis augustis toimuvad, me selle otsuse ka teeme, sest koalitsioonis valitseb suhteliselt suur üksmeel selle koha pealt, et suursündmuste toetamine on väga selge majandusinvesteering, mis toob raha tagasi. Sinna ollakse valmis tegelikult raha panustama.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, aitäh teile hea ettekande eest! Aga spordirajatiste rahastamise skeem on ju olemas. Ma räägin praegu jalgpallihallidest, sest jalgpallurite talvised treenimisvõimalused olid pikalt suureks murekohaks. Tänu Keskerakonna initsiatiivile ja riiklikule rahastusele on valminud kaasaegne hall Tartus, Pärnus, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Paides ning ehitatakse Rakveres ja Viimsis. Tegelikult oleks vaja neid ehitada veel nii mõneski Eestimaa kohas. Täna te ütlesite, et te olete Eesti [Käsi]palliliidu president. Ma arvan, et paljud seda ei teadnud, nüüd teavad. Küsimus on, kas te toetaks selle projekti jätkamist mitte ainult jalgpalli, vaid ka näiteks uisuväljakute või jäähallide puhul. Nii meie iluuisutajad kui ka hokimehed näitasid väga häid tulemusi. Võiks omavalitsustele ka selle meetme teha, sest tavalise külmutusseadmega …

Teie aeg!

… uisuväljak maksab kuskil 600 000 – 700 000 eurot. Ega iga omavalitsus sellega hakkama ei saa. Kas te toetaks seda meedet, et toetada ka jäähallide ehitust või jalgpalli[hallide jätkuvat] ehitust?

Aitäh! Oleks imelik, kui ma ütleksin, et ma ei toetaks seda, kui me arendaksime sporditaristut. Te ilmselt ei eelda, et ma ütlen, et see on täiesti mõttetu tegevus ja et seda me ei toeta. Kindlasti toetame. Nüüd on aga. Aga on see, et – ma väidan veel kord – raha juurde panemine süsteemi ei ole lihtne lahendus, mis [tagab], et meile hakkavad selle tulemusena tulema medalid, tippsportlased ja lapsed rohkem liikuma. Jäähall üksi ei pane ühtegi last liikuma, seal jäähallis peab olema treener, peab olema see inimene, kes lapsed sinna jäähalli toob ja nendega püsivalt tegeleb. Meil on täna Eestis puudu siiski treeneritest ja inimestest, kes spordivaldkonnas tegutseksid ja sinna panustaksid. Ehk kui raha peaks kuhugi suunama, siis minu hinnangul peaks selle suunama treenerite õpetamisse, uute kutsete andmisesse, et meil oleks rohkem inimesi, kes sellega tegeleksid. Suurte spordirajatiste puhul meil täna ei ole jutt mitte niivõrd jalgpallihallidest, vaid jutt on kolmest suurest spordirajatisest, mida meil on vaja selleks, et me suudaksime spordi kui majandusharu Eestis käima panna. Need on olümpiaujula, multifunktsionaalne hall nii pallimängude kui ka suurte kultuurisündmuste jaoks ja, ma saan aru, ka velotrekk rattarattaspordi arendamiseks.

Marek Reinaas, palun!

Hea Kristina, sa hõikasid dramaatiliselt siin Riigikogu saalis, et kust tulevad medalid. Kuna sa oled ise Eesti meister käsipallis ja medaliomanik, siis ma arvan, et sa oskad sellele küsimusele võib-olla kõige paremini vastata. Aga nüüd küsimuse juurde. Olümpiakomitee presidendi esinemisest jäi mulle kõrvu nähtus, mille nimetus on liikuvus- ja spordilõhe. Ehk siis lapsed on ebavõrdses olukorras liikuvusele ligipääsu [mõttes]. Kuna haridusministeeriumi võib-olla üks kõige olulisemaid ülesandeid on samalaadse hariduslõhe kaotamine, siis ma küsin sedapidi: kas haridusministeeriumil võib olla võimekust kaasa aidata ka sellele, et ligipääs liikuvusele oleks lastel võrdne?

Aitäh selle küsimuse eest! Liikuvusele ligipääsu puhul on kaks takistust. Üks on see, kas on kättesaadav taristu, kus liikuda saaks: kas ruumid on lahti või kinni, kas staadionid on lahti või kinni, kas võimla on olemas. Julgen väita, et võitlus selle eest, et staadionid lahti oleksid, on läinud päris edukalt. Nii et ma arvan, et täna on nii mõnigi staadion rohkem lahti, kui oli paar aastat tagasi. Aga tuleb tunnistada – see on võib-olla jätkuvastuseks ka härra Arhipovi küsimusele –, et näiteks Tallinna linnas ei jagu pallimängude klubidele saaliaegu. Isegi kui tahetaks kasvada, isegi kui tahetaks lapsi [trenni] juurde võtta, ei ole tegelikult siin Tallinna linnas kuskil neid trenne lastega teha. Meil ei ole saaliaegu, meil ei ole võimalik spordisaali saada. See puudujääk Tallinnas on ja see ei anna klubidele võimalust kasvada. Teine liikuvuse või selle laiendamise takistus on see, et meil on läinud osa spordialade puhul asi siiski vanemate panuse poole kaldu. Ehk see, kas laps saab liikuda või ei saa, sõltub väga tugevasti vanemate rahalisest panusest. Loomulikult on vaja klubide võimekust kasvatada, et meil oleks rohkem vahendeid, mis ei sõltu ainult vanemate panusest, et seal saaksid osaleda ka need lapsed, kelle vanemate rahakott seal osalemist ei võimalda. Aga ma usun, et kui me läheme haridusvaldkonnas spordiõppekavade laiema kasutuselevõtu peale üle, siis ka see võimaldab nendel lastel, kes spordiklubide kaudu nii aktiivselt ei saa sporti jätkata, sest rahakott võib-olla ei võimalda, tegeleda haridussüsteemis spordiga siiski edasi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kehalise kasvatuse tunni nimetus muutus liikumisõpetuseks, aga kui vaadata koolide tunniplaane, siis [on neid tunde] täpselt sama palju. Nagu oli kehalise kasvatuse tunde kaks akadeemilist tundi nädalas, nii on ka liikumisõpetust kaks tundi nädalas. Aga matemaatika, eesti keel ja kõik [teised põhiained] on iga päev. Ma ei ole üldse selle vastu, need on vajalikud. Aga kui me näeme, et nii laste füüsiline kui ka vaimne tervis muutuvad kogu aeg kehvemaks, kas Haridus‑ ja Teadusministeerium ei võiks panna üheks suureks prioriteediks, et lapsed oleks füüsiliselt tugevad, ja anda koolidele juhise? Te ütlesite küll, et koolidel on võimalus 30% [ainetest] valida oma tunniplaani autonoomselt, aga mitte ükski kool – ma ei tea vähemalt, spordikoolide kohta ma ei oska [öelda] – ei ole võtnud prioriteediks seda, et lapsed saaksid tõesti koolipäeva jooksul tund aega liigutud.

Aitäh! See lahendus, et me suurendame liikumisõpetuse tundide arvu päevas või tunniplaanis näiteks matemaatika, ajaloo või keemia arvelt, ilmselt tõenäoline ei ole. Laste päevakava ei ole kummist, me ei saa sinna kõike maksimaalselt juurde lisada. Näiteks start-up-ettevõtted arvavad, et me peaksime lisama tehnoloogiaõpetuse tunde, neid oluliselt rohkem tegema ja nii edasi. Kõik arvavad, et õppekavasse tunni lisamine lahendab probleemi. Tegelikult ei lahenda. Täna on koolide suund tegelikult päris tugevasti sinnapoole, et nad võimaldavad [õpilastel] 60 minutit [päevas liikuda]. Me oleme muutmas rahvatervise seaduse juures olevat määrust, et seada koolidele kohustus pidada 30-minutiline õuevaheaeg keset päeva ja lasta lapsed õue. Meil on kahjuks siiamaani olnud ka sellist praktikat, et koolid panevad koolimaja ukse lukku ega lase lapsi koolipäeva jooksul koolimaja uksest välja. Isegi kui lapsed tahaksid [vabas] õhus joosta vahetunni ajal, siis ei ole see lubatud. Nii imelik kui see ka ei tundu, selleks on vaja määrust muuta, et öelda koolidele, et laske lapsed koolipäeva jooksul uksest välja, laske neil 30 minutit õues olla. Nii et see regulatsioon sellesse määrusesse tuleb. Me oleme teinud ka seda, et me andsime kohalikele omavalitsustele ligi 3 miljonit eurot selleks, et nad liikumisõpetuse vahendeid juurde hangiksid. Need vahendid ei peaks olema kättesaadavad mitte ainult liikumisõpetuse tunnis, vaid lapsed [peaksid kogu] koolipäeva jooksul saama ligi nii võimlale kui ka kõikidele liikumisõpetusega kaasas käivatele liikumisvahenditele. Ma arvan, et me liigume õiges suunas. Liikumisõpetuse tundide arvu suurendamine nädalakavas ei pruugi ilmtingimata lahendust tuua. Rohkem saaks teha just sellega, kui me suudame spordiõppekava koolidesse rohkem sisse tuua ja suunata mingeid koole teatud piirkondades siiski [lisama] 30% [vabaainete hulka] spordierialasid. Selleks on vaja teha õppekavaarendust, mida me ministeeriumis kindlasti teha saame. Aga just nimelt seda on vaja, ma arvan, et kasvaks nende liikumistreenerite hulk, kes on selle kutse omandanud ja sellega tegelevad.

Suur tänu! Me jõuame võtta veel ühe kiire küsimuse ja vastuse. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Te ühes vastuses mainisite, et koolipäevad on üsna pikad, aega on vähe. Aga see viib järjest rohkem mõttele, eriti gümnaasiumi puhul, et kui koolipäevad on nii pikad, ehk seda kooliaega ei peaks objektiivselt venitama kuidagi pikemaks, et päevad ei oleks nii pikad. Sellepärast et me teame ka koole, kus öeldakse, et number üks on õppimine ja kui sellest aega üle jääb, siis võib ka spordiga tegeleda. Mulle tundub, et me oleme filosoofiliselt täiesti valel teel selles osas. Kui me mõtleme umbes kuue-, seitsme- või kaheksatunnisele koolipäevale, siis minu arvates üks meeskondlik liikumise tund päevas võiks anda vaimsele tervisele ja võimekusele kordades rohkem juurde, kui esmapilgul tundub, et me võiksime kaotada.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult olen ma sellega väga nõus, et ei saa olla niimoodi, et matemaatika või mingite muude ainete õppimise nimel me ohverdame kõik muu, ohverdame laste füüsilise ja vaimse tervise. Sest vaimse tervise probleemid tulenevad ka vähesest liikumisest, vähesest [vabas] õhus viibimisest, vähesest kommunikatsioonist ja meeskonnatöö võimalusest, vähesest sõprussuhete loomisest, kõigest sellest. Me ju teame tegelikult, kus probleem on. Tõenäoliselt on siin vaja ikkagi mõtlemise muutmist. Kui me tahame vaimse tervise probleemidega tegeleda, siis ei ole küsimus alati diagnoosis ja ravirohtude väljakirjutamises, vaid kooli päevakava muutmises, näiteks nii, et hommikul on lastel võimalik koolis ringi joosta, enne kui nad koolipinki maha istuvad. Või siis on keset päeva 30‑ või 60‑minutilised pausid, mil tegeldakse füüsiliselt aktiivse [tegevuse], liikumisega. Nagu ma ütlesin, koolid tegelikult sinna suunda liiguvad, ma ei saa öelda, et oleks vastupidine suund. Pigem liigutakse sinna suunda, et lastele võimaldatakse koolides rohkem liikumist, värskes õhus olemist ja tegelikult ka spordiga tegelemist. See muutus on.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Aga enne, kui me avame läbirääkimised, on arutelu algatajal palve juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Me asume istungi pikendamise ettepaneku juurde ja jätkame siis läbirääkimistega. Aga praegu pikendamise hääletuse tõttu kutsung. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 24 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud. Järgnevalt avan läbirääkimised. Head kolleegid, arutelu algataja ettepanek on selline, et sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ka ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head saadikud! Eesti Olümpiakomitee president! Minister! Olümpiavõitjad, olümpiamedalistid ja spordiinimesed! Ma alustan ühe tagasivaatega tänasesse hommikusse. Esimese asjana, kui ma teleka lahti tegin, oli eetris üks multifilm, "Põrsas Peppa". Seal multifilmis oli lastel bussi‑ ja autovaba päev, ikka selleks, et lapsed rohkem liiguksid. Ja mulle jäi meelde, et lastevanemate esimene reaktsioon oli kerge kahin, väike vastuseis, aga lõpuks see päev õnnestus väga hästi ja niinimetatud käimisbuss sai edukalt ellu viidud. Seda ma soovin ka kõigile teistele ja ka noortele Riigikogu külastajatele: käimisbusse võiks rohkem olla, käimislifte võiks rohkem olla ja käimiskoosolekuid võiks rohkem olla. Aga tänase konkreetse teema juurde. Ma esmalt nõustun igati nende küsimuste püstitusega. Esimene pool on spordi roll medalite, rahva ühendamise ja meile kõigile emotsioonide pakkumise kaudu. See on hindamatu tähtsuse ja tähendusega, eriti väikerahva jaoks ja keerulistel aegadel. Küsimuse teises pooles on see, mis [puudutab] meie tulevikku terve rahvana: liikumine, rekreatiivsed tegevused, harjumuse tekkimine juba maast madalast – ehk terves kehas terve vaim. Ja me ei saa seda kuidagi eirata, mudilastest eakateni. Tippspordi ja medalite abil me saame anda edasi väga tugeva sõnumi. See sõnum võib olla väärtuste, see sõnum võib olla kokkuhoidmise kohta, aga see sõnum on kindlasti: üks kõigi, [kõik] ühe eest. Tänases maailmas, kus Euroopas toimub täiemahuline sõda, me peame näitama, et sport ei [jää] igapäevaelust kõrvale. Sport – see on osa meie elust siin ja praegu. Ma küll ei planeerinud seda täna siin puudutada, aga ma räägin seda taas kord, sest ikka ja jälle soovitakse arutada Venemaa ja Valgevene sportlaste lubamist rahvusvahelisele areenile meiega koos medalite eest võitlema. Peamine argument on, et hoiame poliitika ja spordi lahus. Seda ei ole enam ammu võimalik teha. Me ei tohi agressorriikide sportlasi areenile lubada. Paraku ma kipun hetkel maailmas toimuva taustal arvama, et juba lähiajal on karm reaalsus see, et Venemaa ja Valgevene sportlased on lubatud medalite eest võistlema, ja seda igal tasandil ja kõigil spordialadel. Ma väga loodan, et ma eksin, aga märgid kahjuks räägivad teist keelt. Eesti riik ja Eesti sportlased on olnud seni väga resoluutsed ning sisuliselt ilma eranditeta oma sõnavõttudes [selle vastu olnud] ja käitumisega seda [näidanud]. Nad on öelnud, et see ei ole aktsepteeritav. Me ei tohi pakkuda ühelgi areenil võidurõõmu ega osalemisrõõmu ühelegi sportlasele, kes esindab riiki, kelle arvates mõni rahvas tuleks maa pealt hävitada. Verised medalid ei saa olla isegi arutelu koht. Head kuulajad! Hea spordirahvas! Võime arutama jäädagi, aga vajame lisaks aruteludele ka plaane ja tegevusi. Ausa spordi põhimõtteid järgides [võidetavad] medalid ei kasva metsa all ja neid ei saa osta poest. Medalite nimel peavad paljud osapooled tegema järjepidevat tööd ja seda üha kasvava konkurentsi tingimustes. Me kõik teame, et olümpiamedalite võitmine on üha keerulisem ja sõltub paljudest detailidest. Kõigi detailide taga on aga väga palju tööd, väga palju erinevaid nüansse. Eeldusena peame looma ausa mängukeskkonna, et iga sportlane, treener, toetaja ja kaasaelaja näeks, et sport põhineb reeglitel ja ausal konkurentsil. Spordiseaduse kaudu oleme selleks mitmeid olulisi samme astumas. Meie kohustus on pakkuda meie medalilootustele häid tingimusi treeninguteks ja vajadusel ka võistlusteks. Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Julgen kinnitada, et sporditaristu areng on olnud viimased 20 aastat väga positiivne ja võimalikud võitmata medalid selle taha pigem ei ole jäänud. Aga lõpuks me jõuame ikkagi taas spordi rahastamiseni, mis on täna siin olnud üks peamine teema. Ma tunnustan Riigikogu liiget Tanel Teini, kes on seda väga julgelt ja konkreetselt vedanud. Mul on hea meel, et me saame rääkida konkreetsetest lahendustest, mul on hea meel, et me saame rääkida konkreetsetest ettepanekutest. Kuigi ka nendel ettepanekutel on kriitikuid, ma arvan, et see on hea koht, kust edasi liikuda. Puudutan ka oma vaatest laste liikumisharjumusi. Nagu eelkõnelejad mainisid, selles vallas on meil veel väga palju tööd teha. Üleüldine trend on kahjuks üha suurem nutiseadmete [kasutamine] ja seda vabas õhus liikumise ning üleüldise füüsilise aktiivsuse arvelt. Minu hinnangul on ka, nagu haridus- ja teadusminister ütles, võtmesõnaks jätkuvalt huviharidus. Igal lapsel peab olema mingi väljund ja seda tegevuste kaudu, mida ta naudib. Kõigist ei pea saama tippsportlasi, aga kõigil peab olema mingisugune võimalus ennast ka füüsiliselt väljendada. Me peame looma eeldused, et huviharidus oleks kõigile lastele kättesaadav – ja siin on rõhk just sõnal "kõigile". Me näeme üha rohkem, et huvihariduse kättesaadavuse võimalused on väga erineval tasemel, ja seda üldjuhul maapiirkondade laste kahjuks. Ma soovin eraldi ära mainida veel ühe murekoha nii tippspordi kui ka kaudselt kogu liikumisharrastuse vaates. Selle idee ma sain siin ettekannet kuulates just spordirahva käest. Nimelt ei ole meil Eestis selget sporditöötaja profiili. Inimesed, kes igapäevaselt tegelevad kümnete alaliitude või sadade klubide juures, on kas treenerikutsega või mingi spetsiaalse eriala [haridusega], aga paljudel nendel puudub konkreetne taust selles vaates. Aga väljakutsed on kõikjal väga suured ning juriidikast, finantsidest ja paljudest teistest komponentidest peab olema ühel või teisel moel väga hea ülevaade, olgu [probleem] näiteks osapoolte erinevad nägemused määruste või korralduste tõlgendamisel. Mina näen seda sageli minu jaoks kõige lähedasema spordiala puhul kergejõustiku alaliidus nii juhatuse liikmena kui ka treenerite kutsekomisjonis. Eestis on sport elanud üle keerulisi aegu ja ma arvan, et elab üle ka need keerulised ajad, mis praegu maailmas on. Meie kohustus on luua ühiskonnas spordi ning liikumisharrastuse olulisuse ja tähtsuse foon. Kui me sellest Riigikogus ei räägiks või sellel teemal ei toimuks sarnaseid arutelusid, siis ei täidaks Riigikogu minu hinnangul oma rolli. Aitäh veel kord arutelu korraldajatele, kõigile sõnavõtjatele ja kõigile, kes ühel või teisel moel Eesti spordi hea [käe]käigu eest seisavad! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Kristina Šmigun-Vähi. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka kohe.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Külalised rõdul! Ja eestimaalased, kes te meid jälgite! Tahe. Mina tahan, et minu elukvaliteet oleks hea. Mina tahtsin olümpiavõitjaks saada. Kõik saab alguse inimese enda tahtest. Kui Eesti Olümpiakomitee ja Eesti riik tahavad medaleid, siis ma arvan, et sellest väga head nahka ei saa. Meie saame luua tingimused, toetada ja innustada. Minu arvates on peamine küsimus, kuidas tuua lapsed ja noored spordi juurde nii, et nad hakkaksid sporti armastama. Lapsepõlves kogetu kandub edasi põlvest põlve. Ma ei unusta kunagi matku vanaisa ja vanaemaga nii suuskadel kui jala. Võileivad teega maitsesid looduses kordades paremini kui kodus. Nüüd käin ma [matkal] oma lastega ja kindlasti lähen tulevikus lastelastega. Kahjuks halvenevad meie laste ja noorte tervisenäitajad igal aastal. Vähene liikumine, nutisõltuvus ja valesti valitud toit teevad karuteene meie laste tervisele. Ja kui püramiidil ei ole tugevat vundamenti, ega siis ei kanna see püramiid nii tugevalt, et kõrged tipud kerkiks ja püsiks. Meie suurim trump on haridus. Üks väike rahvas Euroopa ääremaal peab olema tark ja elujõuline ja seda saab olla vaid tervena ja füüsiliselt tugevana. Ma usun, et targad inimesed teavad, et oma tervise eest tuleb hoolt kanda, sest vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes. Mäletan oma lapsepõlvest, et suurema osa ajast veetsime õues. Mängisime peitust, luurekat, hüppasime kummikeksu, kuni pimeda saabudes koju kamandati. Tean seda, et sisimas armastavad kõik lapsed mängida ja mürada lõputult. Siinkohal ma näen, et Haridus‑ ja Teadusministeerium saab lihtsalt panna prioriteediks laste vaimse ja füüsilise tervise. Väikesed lapsed on nagu elavhõbe: neid on väga keeruline kinni hoida. Nad on harjunud lasteaiast peale jooksma ja mängima. Nii kui koolitee algab, õpetame nad esimese asjana istuma. Algklassilaste koolipäev on lühike ning sinna annab kenasti mängimise ja liikumise paigutada. Saame riigina väga lihtsalt hoolt kanda selle eest, et laste päevane liikumisvajadus oleks koolipäeva jooksul kaetud. See pealtnäha väike asi – mäng – on tegelikult suur ja põhimõtteline strateegiline otsus. "Vahetunnid aktiivseks!" on juba aastaid kõlanud lause, aga ikka on koole, kus vahetunnis ei lubata saalis palli patsutada ja koridoris joosta. Põhjusega – järsku juhtub õnnetusi. Teate, tegijatel juhtubki! Ega me ei saa lapsi vati sisse pakkida. Kutsun üles lapsevanemaid: lubage oma võsukestel proovida erinevaid spordialasid. Kes meist ei tahaks, et lapsed oleksid osavad, mitmekülgsed ja terved. Ja kool peab liikumist julgustama, mitte piirama või, mis veelgi hullem, karistama. Iga maa, iga linn, iga vald ja iga haridusasutus on oma inimestele eeskujuks tervislike eluviiside propageerimisel. 21. sajandil teame väga [hästi], mis on oluline ja kasulik meie tervisele. Kahjuks tihti jäävad paljud tervislikud tegevused tegemata, sest ikka on mugavam soojas kodus istuda ja telekat vaadata. Siinkohal on mul hea meel, et Tallinnas sai Reformierakonna ja [teiste] koalitsioonipartnerite võimuletulekul teostatud üks minu suurim unistus ja ka nii-öelda poliitiline lubadus: koolihoovid avatuks. Täna saavad linna elanikud koolihoovides mängida ja sportida ning lapsed kasutavad seda võimalust meelsasti. Aga tihti on need ikkagi lapsed, kes juba trennis käivad. Kuidas siis meelitada ka ülejäänuid liikuma? Mul on järgmine ettepanek: toimugu igal koolipäeval üks tund värskes õhus. Ei, alati ei pea see olema kehalise kasvatuse ega loodusõpetuse tund. Ka eesti keele tundi saab edukalt teha õues. Just nii saab riik positiivselt nügida tervislikumate harjumuste suunas. Me ju kõik teame, et aju vajab hapnikku. Anname siis seda väärt ressurssi juurde nii õpilastele kui ka õpetajatele. Kultuuriministeerium teeb pingutusi. Spordipoliitika põhialustes aastani 2030 on mõeldud just laiemalt rahva tervisele. Üks peamisi sihte on, et kaks kolmandikku eestlastest liiguks regulaarselt. Ma väga loodan, et see programm saab sisu, mis paneb liikuma plaanitust isegi rohkem eestlasi. Tunduks imelik, kui ma ei räägiks sõnagi tippspordist. Mul on väga hea meel, et Eestis toimuvad maailmaklassi võistlused, millel on kahtlemata tugev mõju nii majandusele kui ka sportlastele endile ning uuele sportlaste põlvkonnale. Tippude pakutavat motivatsiooni ei saa millegi muuga muidugi asendada. Sport seob. Vahet pole, mis erakonnast sa oled, omadele hoiame alati pöialt. Ja teate, sportida ja tervislikult elada saab sentigi maksmata. Meil on Eestis tänaseks 129 hooldatud terviserada. Välijõusaalid, mänguväljakud, ilusti korda tehtud pargid ja promenaadid lausa kutsuvad liikuma. Ma vaatan, et siin saalis on hetkel palju tühje toole, ja ma loodan, et selle riikliku tähtsusega küsimuse arutelult puuduvad kolleegid on just praegu koos laste, lastelaste või sõpradega sportimas või pargimetsas värskes õhus liikumas. Kui me ise ei tee ja teisi, eriti uusi põlvkondi kaasa ei tõmba, siis ükski seadus seda olukorda ka ei paranda. Tagasi algusesse. Eesti riigi püsimajäämine on meie kõigi tahe. Ja kõik algab ikkagi inimesest endast, kas tahad või ei taha. Me ei tohi unustada, et Eesti riik olemegi meie ise. Meie ise peame hoolitsema oma tervise eest. Meie ise peame olema eeskujuks ja kaasama. Minge liikuma, minge metsa! Aitäh! (Aplaus.)

Suur tänu heade soovide eest! Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Auväärt külalised! Kõigepealt suur tänu Tanel Teinile, kes selle spordiarutelu Riigikokku tõi. Oli ka aeg! Kui kasutada meie praeguse moespordiala terminoloogiat, lasti selle aruteluga tiirus maha neli märki viiest. Ühele trahviringile tuleb siiski minna, sest tänase arutelu otsustas üks koalitsioonierakond korraldada päeval, mil Vabariigi Valitsus langetab energeetikaotsuseid, mis lähevad Eesti maksumaksjale järgnevatel aastatel maksma kümneid miljardeid eurosid. Tegu on Eesti 200 muret tekitava mustriga. Ka eelmisel aastal, kui õpetajad streikisid, sest tänane võimuliit murdis õpetajale antud lubadusi, pidas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas streigile lahenduse leidmisest olulisemaks oma rolli käsipalliliidu presidendina ning reisis eraviisiliselt Saksamaale käsipalli EM‑ile. Just kiivas prioriteetide tõttu pean ma sisutühjaks kõiki täna poliitikute suust kõlanud sõnumeid, mis rääkisid spordi rahastamisest, seda eriti noorte liikumisharrastust silmas pidades. Igapäevaselt langetatakse valitsuses otsuseid, mis viivad Eesti perede ja ettevõtete taskust raha. See on raha, mida ettevõtjad saanuks kasutada oma kodukandis tervisekäitumist propageerivate ürituste toetamiseks või pered laste trenni saatmiseks. Viimaseks oleks vaja isiklikku autot, mis on nüüd maksustatud, ja vanemad peavad laste liikumise eest edaspidi rohkem maksma, sest valitsus kärpis treenerite toetusi poole miljoni euro võrra. Ka toetus koolispordiliitudele kustutati pikema jututa eelarvest. Taas kord: kõik on prioriteetide küsimus. Ometi on just noorte liikumiskäitumine tegelikult üks meie riigi suurimaid probleeme tänasel tormisel ajal. Mullu mais pöördus toona veel Kaitseväe juhataja ametis olnud Martin Herem minister Kallase poole murekohaga: vaid 28% ajateenistusse astujaist on võimelised täitma kehaliste võimete kontrolltesti miinimumnõudeid. Opositsiooni esindajana viskan kivi valitsuse kapsaaeda. Õigustage selle numbri valguses oma mullust otsust kärpida treeneritele makstavaid toetusi või õigustage otsust, et lasterikaste perede huviringitoetus, mille suurus oli vaid 100 000 eurot, tõmmati eelarvest maha. Õigustage seda, et iga otsus, mille see valitsus langetab, halvendab just lastega perede toimetulekut, alates automaksust, peretoetuste kärpimisest ja laste eest tulumaksusoodustuse kaotamisest. Tuletan meelde, et suvel tõuseb veel kahe protsendipunkti võrra käibemaks, samamoodi [tõuseb] kütuseaktsiis, mis kergitab kõiki kulusid. Selgitage neid otsuseid palun selles kontekstis, et te kavatsete lubada 2,6 miljardit eurot järgmiseks 20 aastaks meretuuleparkide rajamiseks. Jah, kindlasti on neid, kes arvavad, et võrdlen võrreldamatut. Kuid nagu rahandusminister Jürgen Ligi eilses Riigikogu infotunnis mulle seletas 2,6 miljardi euro eraldamist õigustades, 20‑ga jagades on see väga väike summa. 130 miljonit eurot aastas on ministri jaoks väga väike summa. Aga sellest 0,5%, et pered ei peaks maksma laste trennide eest rohkem kui seni – vaat see summa on liiga suur, et kärpest päästa! Jõuan nüüd tänase arutelu nimiküsimuseni: kuidas tuua medaleid? See on tegelikult meie spordipoliitika kõige põhilisem küsimus nii tippspordi vaatest kui ka noorte motiveerimisele mõeldes. Meie siin oleme kahtlemata väga rahul, et Tuuli Tomingas sai paar päeva tagasi laskesuusatamise MM‑il seitsmenda koha. Kuid mõtleme noortele, kes ei oska hinnata sooritusi neid tingimata konkurentsi konteksti paigutades, vaid kelle jaoks on vaja midagi käegakatsutavat: karikat või medalit. Pariisi olümpiamängudelt meile ühtegi medalit ei tulnud. Kas te teate, kus olid viimased suvised olümpiamängud, kus Eesti sportlased jäid tühjade kätega? Atlantas 1996. Toona oli tegu nii šokeeriva sündmusega, et Riigikogu aktiveerus ja hasartmängumaksu seadusesse kirjutati sisse protsent, mis tuleb eraldada olümpiaks ettevalmistuse toetamiseks. See süsteem muudeti aga ära 2021. aastal. Päev pärast seda, kui Kaja Kallas oli Tallinna lennujaamas riputanud tammepärjad kaela olümpiavõitjaks kroonitud epeenaistele, võeti valitsuses vastu otsused, millega kaotati see fikseeritud summa. Seda muutust vedas eest Reformierakond. Olümpiamedalistid, lugupeetud Kristina Šmigun-Vähi ja Jüri Jaanson, kes siin istuvad – nad on meie kolleegid siin –, ja lisaks veel võrkpalliliidu president Hanno Pevkur, kes ilmselt väga hästi mõistsid, mida see otsus spordile tähendab, otsustasid mitte hääletada. Suur tänu teile! Aga nii palju selgroogu teil ikkagi polnud, et päriselt sellele näotule sammule vastu seista. Mis oli selle otsuse mõju? Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid sõnastas täna siin selgelt, tsiteerin: "Kolme aastaga, 2022–2024, on Eesti sport selle muudatuse tõttu kaotanud 8 miljonit eurot, seda ajal, mil inflatsioon oli ülikiire. Nii on spordi rahastamise reaalsummad täna oluliselt väiksemad, kui need olid viis aastat tagasi." Täna küsime, kuidas tuua medaleid. Aga palun mõelge ka sellele, et ehk oleks ilma nende halbade otsusteta meile juba Pariisist mõni medal tulnud. Jõuan lahendusteni. Mis puudutab laste liikumist, siis selle lahenduse sõnastasin ma juba oma kõne algul. Lugupeetud koalitsioon, lõpetage Eesti perede toimetuleku halvendamine! Tanel Tein, valitsusliidu liige, tõdes täna, et toetuste kärped õõnestavad huvitegevuse kättesaadavust. Treenerid vajavad riigilt selget sõnumit, et nad on tähtsad. Kui kultuuriminister Heidy Purga lubas aastavahetuse eel aasta sportlaste galal, et treenerite palgad on järgmistel eelarveläbirääkimistel tema prioriteet, ei uskunud saal tema sõnu. Palun viige need sõnad ka ellu, et meil oleks oskuslikke treenereid, kes saavad motiveerida noori liikuma. Noored vajavad ka positiivseid eeskujusid, medalivõitjaid. Tippsportlaste aitamiseks on parim, mida meie siin Riigikogus teha saame, mittemidagi[tegemine]. Ärme muudame üle aasta rahastamisreegleid – enamasti [muudame neid] ikka halvemuse poole. Pakume spordirahvale kindlust, et nad ei peaks tegelema iga aasta eelarveläbirääkimiste paiku lobitööga, et neid ei unustataks. Mul on hea meel, et president Kaljulaid sõnastas täna ka Eesti tippspordi kõige suurema võimelünga: kuidas sportlane peaks jõudma esimese medalini. Sportlasel on tugi olemas noorteklassis, on see olemas absoluutses tipus, aga vahepeal jäetakse ta külma kätte. Erasektor on siin õla alla pannud. Kiidan näiteks programmi Noored Olümpiale, mille vilistlaste sekka kuuluvad tänased absoluutsed maailmatähed Katrina Lehis ja Marten Liiv. Et selle lünga täitmisega tegeleb aktiivselt ka Eesti Olümpiakomitee, on kahtlemata õige suund ja [süstib] usku tulevikku. Lõpetuseks ütlen taas koalitsioonisaadikutele: andke ettevõtjatele õhku hingata! Lõhkudes nende usu stabiilsesse maksusüsteemi ja halvendades nende konkurentsivõimet, võtate te ära ka need vahendid, millega nad saavad sporti toetada. Ilma erasektori abita me medaleid ei võida. Aitäh!

Suur tänu! Keskfraktsiooni nimel kõne [pidamise] soovi on avaldanud kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh! Head kolleegid! Kõik, kes te meid interneti vahendusel vaatate! Ma räägin alguses natuke faktidest ja numbritest. Sportliku eluviisi mõju riigi üldisele heaolule on tõestatud ja pikaajaline. Mida tugevamaid samme riigi toel selles valdkonnas astume, seda kiiremini tulemusteni jõuame. Kuna praegu jääme kehalise aktiivsuse poolest oma läänenaabritest kaugele maha, tuleb riiklikult soodustada tegevust ja investeeringuid, mis aitavad elada kauem terve ja õnnelikuna. Muret tekitav number: Eestis liigub regulaarselt ehk minimaalselt pool tundi kaks korda nädalas – see ei ole väga palju – parimal juhul vaid 45% inimestest, samal ajal kui Põhjamaades on vastav näitaja kuskil 70%. Vähene liikumine on meie ühiskonnas üks suurimaid terviseriske. Suurt muret tekitab ka teadmine, et iga teine Eesti täiskasvanu ja iga neljas esimese klassi koolilaps on kas ülekaaluline või rasvunud. Paistame silma kehva tervise poolest. Eestis on 6–7% potentsiaalsest tööjõust passiivne kas haiguse, puude või vigastuse tõttu. See vähendab tööturul osalemise tõenäosust meestel 40% ja naistel 30%. See paneb mõtlema, et Eesti mees elab tervena paarkümmend aastat vähem kui näiteks Rootsi mees. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetest selgub, et inimese tervisest on lausa 50% seotud elustiili ja liikumisaktiivsusega ning vaid 10% sellest sõltub ligipääsust meditsiinile. Tasub hoolega järele mõelda, kas tegeleme põhjustega või takerdume tagajärgedesse. Madal kehaline aktiivsus on surma põhjustajate seas teisel kohal maailmas. Halb tervis langetab Eesti sisemajanduse kogutoodangut kuni 15%. Põhjuseks on esmalt toodangu vähenemine ja tulevikus tegemata jääv töö. Sporditeemaline arutelu parlamendis on kahtlemata äärmiselt vajalik, kuid veel vajalikum on vastu võtta konkreetsed otsused olukorra parandamiseks. Kuigi Riigikogu liikmete hulgas on mitu endist tippsportlast, kes on nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel areenil suuri tegusid teinud, tuleb paraku tunnistada, et Riigikogus on nende panus spordivaldkonna eest seismisel jäänud tagasihoidlikuks. Hea meel, et kolleeg Tanel Tein initsieeris tänase arutluse, aga mõtisklegem hetkeks ja püüdkem meenutada, mida suurt ja positiivset on Riigikogu praegune koosseis spordi heaks teinud. Kui harrastusspordi tegemiseks on spordiklubides, terviseradadel ja välijõusaalides Eestis juba päris head tingimused, siis tippspordi alarahastus ja vahe teiste riikidega, kas või Skandinaavia omadega, järjest suureneb. See tähendab, et suur osa meie tippatleetidest on sunnitud rahvusvahelises konkurentsis läbilöömiseks piiri taga harjutama. Samas on olnud ka helgemaid aegu. Kui Keskerakond kandis valitsusvastutust, siis andsime tugeva panuse nii harrastus- kui ka tippspordi arengusse. Käivitasime Team Estonia, uuendasime Kääriku spordibaasi tipptasemel spordikeskuseks, suurendasime otsustavalt ujumise algõpetuse rahastust ja andsime rahalise toe Rally Estonia MM-etapi korraldamiseks. Olles võimuerakond Tallinnas, ehitasime valmis Tondiraba Jäähalli, mille positiivseid tulemusi nägime ka sellel aastal, ning uuendasime Kadrioru staadioni ja kesklinna kergejõustikuhalli. Asutasime tippspordi toetamiseks Tallinna Spordikooli, mille praegune linnavalitsus paraku likvideeris ebameeldiva üllatusena paljudele alaliitudele. Samuti tegime Tallinnas algust olümpiaujula rajamisega, kuid ka sellele tõmbas tänane linnavõim kriipsu peale. Pole siis imestada, et meie tippujujad Eneli Jefimova ja Kregor Zirk eelistavad treenida välismaal, kus on olemas kaasaegsed tingimused. Millest veel üldse rääkida? Tänavu on Tallinn Euroopa spordipealinn, selle tiitli tõime Eesti pealinnale aastal 2022. Kõik Keskerakonna algatatud spordiobjektid ei ole veel valmis saanud. Räägin siinkohal eelkõige jalgpallihallidest, mida võib julgelt nimetada suurimaks sporditaristu projektiks viimaste aastate jooksul. Jalgpallurite talvised treenimisvõimalused olid pikalt suureks murekohaks, kuid tänu Keskerakonna initsiatiivile ja riiklikule rahastusele on valminud kaasaegne hall Tartus, Pärnus, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis ja Paides. Ehitus käib Rakveres ja Viimsis. Tegelikult oleks vaja ehitada mõned hallid veel, et Eesti oleks nendega ühtlaselt kaetud, kuid paraku tõmbas Reformierakonna valitsus projektile kriipsu peale. Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Taristu olukord ei ole kiita ka teistel aladel. Eesti taotleb 2029. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste korraldamise õigust, kuid selle saamine on üsna ebatõenäoline ainuüksi sellepärast, et meil puudub nõuetele vastav vähemalt 10 000 pealtvaatajat mahutav spordihall. Kas peaminister Kristen Michal ja kultuuriminister Heidy Purga on andnud selle kohta julgustavaid sõnumeid? Paraku mitte. Ja ega ma ei maininud suurte spordiobjektide teemat ühes oma tänases küsimuses niisama. Teatavasti on olemas kord, kuidas Riigikogu koostab nimekirja riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest, mis vajavad ehitamist või renoveerimist, olgu see näiteks rahvusraamatukogu, filmilinnak või Eesti Rahvusringhäälingu uus hoone. Meie meelest võiks kindlasti olla analoogne nimekiri spordiobjektidest, kus alustuseks võiksid olla Tallinna olümpiaujula, velotreki ümberehitamine või sellesama 10 000 pealtvaatajat mahutava spordihalli ehitamine. Meie peamised probleemid ja väljakutsed on rahastamine ja erasektori investeeringud. Sellest on täna väga palju räägitud ja ma soovin kolleeg Tanel Teinile edu selle projektiga. Loodetavasti tuleb sellest ka midagi välja. Sporditaristu arendamine ja renoveerimine – ma rääkisin siin juba pikalt sellest nimekirjast, mis võiks meil kindlasti olla. Meil on vaja Eestisse suuri spordiobjekte. Laste‑ ja noortespordi toetamine – sellest on ka täna palju juttu olnud. Ja suurte spordiürituste toetamine riigi poolt – haridusminister andis siin lootust, et see olukord võib paremaks minna. Ootame, loodame. Lõpetuseks tulen tagasi ühe mõtte juurde, mille ma käisin välja mitu aastat tagasi, olles veel Tallinna abilinnapea, kes vastutas muu seas ka spordivaldkonna eest. Nimelt, Eestis peab olema spordiminister. Ma olen sellest pikalt rääkinud ja kirjutanud. Meil peab olema valitsuse liige, kes vastutab konkreetselt spordi eest. Praegu on sport Kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri all ja jääb regulaarselt vaeslapse rolli. Minu meelest ei ole see õige, kui meil on olemas lausa taristuminister, portfellita minister. Kindlasti võiks siis olla ja peaks olema ka spordiminister – olgu ta kas või portfellita minister Kultuuriministeeriumi juures –, inimene, kes istub teiste valitsuse liikmetega ühise laua taga ja kaitseb spordivaldkonda. See on ülitähtis ja ma arvan, et me võiksime selles suunas kindlasti liikuda. Kasutan võimalust, kuna järgmine Riigikogu istung on alles 25. veebruaril, ja soovin kõigile Eesti inimestele palju õnne Eesti aastapäeva puhul. Oleme terved, liigume rohkem, tegeleme spordiga! Aitäh!

Suur tänu! Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid! Külalised! Inimesed, kes te vaatate meid teiselt poolt ekraani! Tahtsin tänases arutelus markeerida ka oma tähelepanekuid. Kindlasti on sporditeema toomine Riigikogu saali ja selle käsitlemine väga oluline. Selle olulisus [seisnebki] täpselt selles, et meie laste ja noorte liikuvus on vähenenud. Siin on eelnevad esinejad toonud välja erinevad protsendid, kui mitteaktiivsed [ollakse]. Aga võib-olla tasub vaadata teemasse sisse. Üks asi on rahastus, teine on see, kuhu me oleme näiteks koolides jõudnud. Koolides on meil ju liikumisõpetus, seal ei ole kehalist kasvatust. Olen rääkinud kehalise kasvatuse õpetajatega. Nad on mures, sest kui laps paneb riided selga ja viitsib või suvatseb koolihoonest välja tulla, siis peab talle juba hinde ära panema [selle eest], et ta natukene liikus, ja ta saab arvestuse tehtud. See eeldab tegelikult distsipliini. Kui lapsed on distsiplineeritud ja teavad oma rolli, [teavad], et liikumine annab neile tervist, viib neid edasi, siis on juba kasvatuslikult oluline, et lapsed saaksid kehalise [kasvatuse] tunnis panna oma võimed proovile. Siin tuleb tunnustada olümpiavõitjat, kes ütles, et kõige parem on tahe. See, kui lapsel ja noorel on tahe ja ta saab võrrelda ennast oma eakaaslasega. Mingi hetk ta jääb tast ehk maha, aga mingi hetk nad on võrdsed, sest tal on tahe ennast edasi viia. Seeläbi on võimalik [jõuda] ka tulemusteni. Selge see, et kõigist ei saagi tippsportlasi, ja see ei olegi eesmärk omaette. Selleks, et neid tippe leida ja välja selekteerida, on olemas treenerid. Praegu on treeneritele riigi rahastus alates viiendast kutsetasemest, aga et viiendani jõuda, peavad olema ka kolmas ja neljas [tase] läbitud. Ülikoolist tulles saab juba kategooria kätte, aga neljanda taseme treeneriks [saamine], kellel peab olema see töökogemus, et jõuda viiendale tasemele, on pikaajaline protsess. Muidugi, endised tippsportlased saavad selle viienda kategooria kiiremini kätte, sest neil ei ole vaja eelnevat tegevust treenerina. Aga et neljandale tasemele jõuda, peab kõigepealt olema viienda kategooria treeneri juures abitreener, neljanda kategooriaga ei tohi üksi juhendada. Nii et seal on palju nüansse, mis tuleks üle vaadata. Võib-olla [tuleks] tuua rahastust allapoole ja hakata neljandast kategooriast mingis osas rahastama, et viienda kategooria treeneril oleks motivatsiooni võtta omale kõrvale noorem treener, kes siis tegutseks koefitsiendiga või kuidagi nii. Ja järgmine [tähtis asi] on siis neljanda kategooria treeneri püüdlus edasi minna. Nüüd laste võrdlusmoment. See võistlusmoment on mudilastel … Ütleme, olen ise olnud seotud võistkonnaaladega. Võistkonnaaladel on võrdlusmoment, sa tahad alati teistest parem olla. See on väga oluline edasiviiv motivaator, et [saab] võrrelda ennast kellegi teisega. Edasi lähen vaba aja tegevuste juurde. Vaba aja tegevuste puhul on vanemad läinud ikkagi lihtsama vastupanu teed ja lapsed upuvad virtuaalmaailma. Pigem võiks need olla välised, käelised ja kehaliselt aktiivsed tegevused. Ja tegelikult on lapsevanemad eeskujud. On mitmeid näiteid, et esimese klassi laps ei oska näiteks palli püüda. See on tegelikult elementaarne tegevus, mida on lasteaias ja koolis õues mängides vaja teha. Näha õues last teiste lastega mängimas on suhteliselt haruldane, pigem ollakse seotud kas virtuaalmaailmaga või siis kuidagi eemaldunud. Laste sotsiaalset ja kollektiivset mängimist on suhteliselt vähe. Lapsed on sügisest kevadeni koolis, siis on nad aktiivsed ja kooliga seotud. Suveperioodil, mis [toob] päikese, rõõmu ja kehaliselt aktiivse olemise, on selline võimalus nagu noortelaagrid. Samas me teame, et noortelaagrite rahastus on olnud pikka aega samal tasemel ning praegune valitsus on vähendanud huvihariduse rahastust ja inimeste sissetulekud on vähenenud. Seega on väga oluline tõsta noortelaagrite rahastust, et lastele oleks suveperioodil tagatud laagrites käimise võimalus. Seal on väga oluline mitmekesine tegevus, paljud laagrid annavad võimaluse iseendaga hakkama saada, laps õpib iseseisvumist. Mitmetes noortelaagrites on eeskirjade järgi piiratud telefoni kasutamise aeg, laagris on antud näiteks pool tundi päevas aega telefoni kasutada. Kas ta kasutab seda vanematele helistamiseks või mängimiseks, on juba lapse otsustada. Aga sellised distsipliini hoidvad tegevused viivad meid edasi ja seega parandavad laste liikuvust ja tervislikku seisundit. Lõppkokkuvõttes ma tahan tänada Tanelit, et ta selle teema siia suurde saali tõi. See on oluline. Õnneks või kahjuks oled sa koalitsiooni liige ja me kõik teame, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, sest raha ei ole. Arutada me võime, aga need protsendid ja proportsioonid pannakse paika eelarve läbirääkimiste käigus. Ma soovin teile edu. Mida rohkem raha tuleb sporti ja ka kultuuri – see on väga mõistlik. [Ütlen veel] seda, et seda eraraha korrelatsiooni arvutades tasub meeles pidada, et on ka halvemaid aegu, ettevõtete kasumid ei suurene kogu aeg. Mina näen küll praegu ohtu, et kui ettevõtete tegevust kägistatakse, siis kasumid pigem langevad ja erarahastus võib väheneda. Tänan ettevõtjaid, kes panustavad sporti ja üldse laste liikumisse, ning soovin edu edaspidiseks. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kadri Tali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud president Kersti Kaljulaid! Head külalised! Kolleegid! Armas Tanel! Seisan täna siin teie ees, et kõneleda kultuuri ja spordi tuleviku eest. Usun, et see ei tule siin kellelegi üllatusena. Minu ja Tanel Teini kaht aastat Riigikogus on läbivalt saatnud eesmärk töötada välja spordi ja kultuuri rahastamisse eraraha kaasamise süsteem. See on olnud meie elu ja võlgneme selle oma valdkonnale. Mina olen kultuurirahastusse eraraha kaasamise lahenduste kallal töötanud 28 aastat. Niisiis usun, et paljudele teist ei tule üllatusena, et just meie kõnealusel teemal sõna võtame. Küll aga soovin ma esile tuua, et harv on juhus, kui Riigikogu koosseisus on tõesti spordi‑ ja kultuurivaldkonna rahastamise professionaalid, spetsialistid, kes on aastaid seda teemat uurinud ja seega teie tõsise kaasamõtlemise ehk ära teeninud. Seda ma teilt soovingi paluda. Soovin, et te usuksite teema tõsidusse ja olulisusesse. Täna võib-olla rohkem kui kunagi varem on Eestil vaja kultuuri ja spordi tuge riigi selgroo tugevdamisel. Ei ole teist valdkonda, mis kasvataks sirgjoonelisemaid ja vastutustundlikumaid inimesi. Meie noored saavad just spordi ja muu huvitegevuse kaudu vajalikud oskused, distsipliini, harjumused ja arenenud kriitikameele, ka enda suhtes. See torkab silma ka Riigikogus. Ma ei salga, et usun end meie hulgas ära tundvat inimesed, kes on elus spordi‑ ja kultuurivaldkonnaga tõsisemalt tegelenud. Seda nimelt sõnavõttude põhjal. Need on meie seast need, kes end adekvaatselt hindavad, võtavad suurema vastutuse selle eest, mida ütlevad ja mille eest seisavad. Populism ja enda hääle kaja on neile võõrad. Neid eristab teistest vastutustunne enda ja teiste ees. Seda on õpetanud kriitiline pilk enda oskustele ja saavutustele. Kui seda noorena ei õpi, siis hilisemas elus seda ei valda. Jah, täna on ajalooline päev Riigikogus, sest käsitleme esmakordselt sporti kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Ma loodan väga, et edasi seisame lahenduste eest kõik koos erakondadeüleselt. Ma loodan, et siit saavad alguse uuendusmeelsed ideed, mis koostöös realiseeruvad. Mina tean, et kultuur ja sport on majandusharu. Esimest korda seda nii ka käsitleme. See on valdkond, mis väga selgelt loob lisandväärtust, mille otsene mõju majandusele on kergesti tõestatav. Jah, see on riiklikult tähtis küsimus, sest mõjutab otseselt meie uue põlvkonna tervist, majandust, riigi mainet ja ka kaitsetahet, kaitsevõimet. Spordi ja kultuuri tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade hulka aitab meie riiki tulevikus tugevamaks, tervemaks ja nähtavamaks teha. Räägime ka rahast. Kuidas leida lahendusi olukorras, kus riigi rahakott on õhemast õhem? Selleks on vaja julgeid otsuseid, mille peame koos vastu võtma, et viia Eestit edasi ka aastate pärast. See teekond nõuab korralikku rahalist lisaressurssi, vajab professionaale. Kuidas ehitada uue põlvkonna Eestit? Ei, me ei kakle riigi rahakoti pärast kõige kriitilisemal ajal. Me soovime, et riik võimendaks jõuliselt eraraha kaasamise potentsiaali. Me ei saa oodata paremaid aegu, sest teame kõik, et loll on see, kes vabandust ei leia. Tegutseda tuleb täna ja kohe, just nimelt selleks, et tuleksid paremad ajad, et kultuur ja sport aitaks toetada riigi kaitsevõimet ja looks majandusele tugeva aluse. Ei piisa lootusest, et kui riigi rahaline seis läheb paremaks, siis saab taas toetusi tõsta. Tuleb luua tingimused ja mehhanismid arenguks, mis töötab valdkonna rahastamise kasuks, soodustades eraraha kaasamist kultuuri ja sporti. Riigi ja erasektori koostöö on tuleviku talentide, tervete ja vastutusvõimeliste inimeste kujundamisel võtmetähtsusega. Kuulun 2023. aasta kevadel Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel loodud eraraha kaasamise töörühma. Arenguseire Keskuse toel on töötatud välja eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaator, mille abil saame hinnata Eesti ettevõtete ja eraisikute eraraha kaasamise potentsiaali. Tänaseks on sündinud veendumus, et eraraha kaasamise plaan koos majandusnumbritega [tehtud] arvutustega näitab, et see on hea [mõte]. Vajame ühist tegutsemist, julgeid otsuseid ja käivitamiseks riigipoolset võimendust.

(Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

See lahendus näitab, et spordi‑ ja kultuurivaldkonnale võib olla esimesel aastal 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga 50 miljonit või 100 miljonit aastas, vastavalt meie ettevõtete käekäigule, aga ka riigi panusele ja veendumusele, [et tasub] võimendada ettevõtete annetusi. Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole. Mida annaks ära teha, kuidas olla edukad? Toetan leidlikke ideid, mis aitavad Eestil areneda ja millest Tanel Tein ka rääkis. Usun, et targa ja läbimõeldud maksudisainiga võiks luua potentsiaali, mis toob kümne aasta vaates 50 korda rohkem maksutulu. See annaks meile võimaluse julgelt mõelda, unistusi ellu viia ja maailmakaardil end riigina tugevalt kehtestada. Ma loodan, et me tajume siin ühiselt majandusarengu võimalust, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu ning ehitada seeläbi uue põlvkonna Eesti. Olen kuulnud, et poliitika on ainuke valdkond, kus ei hinnata oma ala professionaale. Loodan, et tõestame vastupidist. Palun, et te usuksite meie ideedesse ja finantsplaani spordi ja kultuuri kui majandusharu arenguhüppeks. Vajame teie kõigi tuge. Lõpetuseks tahan öelda, et ma usun, et me kõik armastame ja hindame oma maa kultuuri ja usume spordi olulisusesse. Aga sellest kahjuks ei piisa. Me võime armastada oma perekonda, abielu, aga kui me seda oskuslikult ei hoia, siis see laguneb, hävib. Nii on tegelikult kõigega. Otsuste ja oskusliku tegutsemise kaudu on meie käes tuleviku võti. Meie vastutusel on spordi‑ ja kultuurivaldkonna hoidmine aruka, toimiva ja jätkusuutliku rahastussüsteemi loomise abil. Suur tänu teile! Aitäh, Tanel!

Suur tänu! Järgnevalt on läbirääkimised avatud kõikidele Riigikogu liikmetele. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! President Kaljulaid! Hea spordirahvas! Kuidas hakata sporti armastama? See küsimus läks mulle täitsa hinge ja ma mõtlesin, et sellele vastamiseks ma räägin oma isikliku loo. Mul ei läinud koolis kehalises kasvatuses üldse hästi, pigem läks kehvasti. Minu maksimaalne hinne viie palli süsteemis oli kolm. Aga mul oli suurepärane õpetaja Argo Käpa. Ja kui ma läksin tema juurde küsimusega, kuidas me saaks selle probleemi lahendada, siis me jõudsime temaga kokkuleppele, et mina lähen trenni, kulutan spordile seitse-kaheksa korda rohkem aega, kui oleksid kohustuslikud koolitunnid, ja tema paneb mulle viie ning ma ei pea tegema neid harjutusi, mis mul välja ei tule. No lihtsalt ei tulnud välja ja mitte midagi ei olnud teha. Ma käisin Valeri Holodnjakovi kergejõustikutrennis neli päeva nädalas. Trennid olid jõhkrad, vahepeal pandi liiva sees ja treppide peal hüppama. Aga mulle on eluks ajaks jäänud see harjumus, [oskus], kuidas teha trennis sooja, kuidas rahulikult pikemalt joosta. Ja mulle on jäänud sporditegemisest helge kogemus, ma hea meelega teen seda uuesti. Mulle ei jäänud halba tunnet, et see oli üks aine, kus ma sain kehva hinde. Ma mõtlen, et võib-olla üks [võimalus], kuidas panna lapsi sporti rohkem armastama, ongi selline paindlikum lähenemine, võib-olla natukene raamidest väljapoole mõtlemine, mitte mingisuguse plaani tagaajamine ja juuksekarva lõhkiajamine. Ma olen selle eest väga-väga tänulik nendele inimestele, kes on mulle seda võimaldanud. Tahan ka ära klaarida paar asja, mis siin debati käigus on kõlanud. Nagu ikka parlamentaarses debatis, kõik on ühel meelel, et sport on oluline, aga kuidas [eesmärgini] jõuda ja mis on lahendused, seal minnakse mõnikord lahku. Tõepoolest, struktuurset probleemi, mis meil spordi rahastusega ja liikumisharrastuse toetamisega on, ei saa niimoodi lahendada, et kirjutame lihtsalt eelarvesse kulurea, aga mitte mingit tulu selleks ei ole, ütleme, et ei huvita, see kulu peab olema. Aga mismoodi selle kokku saab, seda lahendust ei ole. See ei toimi. Nagu me siin eelnevatest ettekannetest kuulsime, me tahaksime, et spordi toetuse maht kasvaks suurusjärgus 2%‑st SKP-st 3%‑ni. Me tahaks 1%, pool mahtu juurde panna. Kui nüüd riigi rahandusest natukene rääkida, siis 1% on niisugune maht, mis oleks tulnud meile kohustusena intressikuludena sellisel juhul, kui me oleks jätkanud riigi rahanduspoliitikas eelneval võlaspiraalikursil. Ehk kui me ei oleks hakanud kulusid ja tulusid balanssi viima, siis kusagil nelja aasta pärast oleks meie intressikulu olnud seesama 1% SKP‑st, mida me tahaks spordile juurde panna. Kindlasti ei oleks see olnud mõistlik tee. Eesti 200 lähenemise erinevus ongi see, et pakume välja jätkusuutliku pika plaani, kuidas seda struktuurset probleemi lahendada niimoodi, et raha tuleb juurde, mitte me ei liigu intressikulude suurenemise teel, mis lõppkokkuvõttes probleemi ei lahenda. Aitäh kõigile osalejatele sellesse arutelusse panustamise eest! Aitäh, president Kersti Kaljulaid, et te olete aidanud sporditeema tuua siia saali, poliitika tegemise juurde! Mitte ainult see ei ole pretsedent, et sporti rohkem kui 30 aasta jooksul esmakordselt siin olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutatakse, vaid pretsedent on ka see, et meil on tribüün spordirahvast täis, huvigruppide [esindajaid] täis. Enamasti on OTRK‑d ikkagi möödunud niimoodi, et seal mitte kedagi ei istu. Esimest korda on võimalik vaadata inimestele otsa ja olla peaaegu et natuke dialoogis. Ja suur tänu ka Uku Varblasele, kes näitas graafikutega väga veenvalt ära, et see kõik on võimalik. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Olgu vahemärkusena öeldud, et Argo Käpa oli ka minu kehalise kasvatuse õpetaja, ja olgu talle siinkohal tervisi saadetud Riigikogu saalist. Aga järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head treenerid, spordiinimesed! Head inimesed, kõik, kes te meid siin kuulate! Spordist ja liikumisest on alati hea rääkida, eriti just siin teiste seas. Kui ma mõtlen sellele, et Tuuli Tomingas tuli eile seitsmendaks, kuidas ta seda tegi, mismoodi tal see õnnestus, noh, siis mul tekib kohe küsimus, mida riik oleks saanud teha selleks, et see seitsmes koht oleks olnud näiteks viies või hoopiski kolmas. Ma arvan, et väga palju ei saa [riik] teha, ja seda eelkõige sellepärast, et see oli ikkagi eneseületuse tahe, mis kandis Tuuli seitsmendale kohale. Just see teema, millest meie fraktsiooni nimel väga hästi rääkis Kristina: tahe on spordis see, mis kannab. Ja kõigel muul, sealhulgas rahastusel, sealhulgas kõigel, mida riik saab eri valdkondades spordi heaks teha, on toetav funktsioon. Aga küsimus ongi selles, mismoodi riik saaks sporti toetada. Siin on kõik need teemad päris laiapõhjaliselt läbi käinud, eelkõige just haridusministri [sõnavõttudes], kuni selleni välja, et siin on tehtud [ettepanek] spordiministri koha loomiseks. Ma arvan, et meil täidab spordiministri kohta või rolli praegu Eesti Olümpiakomitee. Ja mõned asjad ütleksin ära küll. Näiteks, haridussüsteemis noorte kasvatamisel või sporti toomisel on üks põhiprobleem tõesti see, et peale 13. eluaastat koormus ilmselt koolis ja ka muud huvid kasvavad lastel üle pea ning sport ja üldse liikumine, eelkõige just liikumine, jäävad tagaplaanile. Mis selle vastu annab teha? Siin on käidud välja erinevaid mõtteid, kuidas koolis spordikorraldust parandada. Koolis, haridussüsteemis on 30% vabaaineid, mille hulgas võiks rohkem liikumist olla. Aga ma kardan, et see ei tööta. Ma meenutan seda, et varasemalt Isamaaliit, õigemini Isamaa – vanasti oli Isamaaliit – üritas koolides suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu. Noh, see tõenäoliselt ei tööta. Ma ise olen küll arvamusel, et palju paremini töötab kooli‑ ja huvihariduse süsteemi parem ühendamine. Ja see on nüüd haridussüsteem, kuhu saab seda panna. Nüüd riigi rahastusest. Ütlen nii palju, et treenerite palgatoetuse kasvatamise analüüs on oluline. Oluline on ka riikliku tähtsusega spordiobjektide jaoks fondi loomine. Siinkohal mul on väga hea meel, et tegelikult Kultuuriministeeriumis vastav analüüs kultuuriminister Heidy Purga juhtimisel käib. Sealt tulevad kindlasti selle aasta jooksul ettepanekud, mismoodi seda saab teha, et lisaks kultuuriobjektidele ka spordiobjektid saaksid rahastuse. Aga üks laiem teema, mille ma tõstatasin siin oma küsimuses … Ma palun veidi aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… Eesti Olümpiakomitee presidendile, on sportimise turvalisus. Sportimise turvalisus – noh, sporti ja liikumist saab jaotada tegelikult välialadel ja sisealadel [tehtavateks]. Ma arvan, et välialadel selle tegemine ei ole nii turvaline. Võib-olla siin on natukene laiemalt vaadates see probleem … Või õigemini, see spordi käsitlus näitab kätte, kui palju sport on integreeritud muudesse valdkondadesse, näiteks liiklusturvalisusse. Kui me vaatame liiklusstatistikat, siis see ei ole üldse rõõmustav. Surma saavad ka jalgratturid, tavalised liikujad, just need, kes meil peavad ju seda liikumisharrastuse statistikat nii-öelda tõstma. Samamoodi on probleem ka arenevas veeliikluses, kus tegelikult valitseb täielik anarhia. Siseminister peaks tõsiselt analüüsima, mismoodi saab paremini integreerida Transpordiameti ja Politsei‑ ja Piirivalveameti tööd, selleks et just veesportlastel oleks turvaline. Nii et need küsimused tahavad siin kõik tegelikult lahendamist. Ma arvan, et just nimelt turvaline ühiskond on see, mis annab inimestele võimaluse liikumiseks ja lastele võimaluse ohutult kooli minna, just ise kooli liikuda. Kui rääkida spordimedalitest, siis see kõik baseerub ka liikumisel. Nende koha pealt ütleks väga lihtsalt, et nende taga on ikkagi sportlase eneseteostus. Ja kui riik hakkab vaatama justkui spordimedalite tootmist, medalite arvu, siis on lihtne keskenduda näiteks mingile konkreetsele sisespordialale ja siis selle kaudu seda arendada. See on ilmselt kõige lihtsam tee. Aga senikaua, kui me oleme avatud ühiskond, peame ikkagi andma inimestele võimaluse tegeleda kõigega. Lõpetuseks ma toon välja tänases lehes olnud probleemi, kui me liikumisest räägime. Millega riik saab toetada? [Vähema] bürokraatiaga. Näiteks Pirital ei ole praegu võimalik suusatada, sest kunstlund ei saa teha seepärast, et Keskkonnaamet pani keelu peale, kuniks muretsetakse vee erikasutusluba. Aga samas saab neid asju teha ja neid pikaajaliselt toimunud protsesse ju juhtida kõrvalt. Nii et, noh, arenguruumi on ka riigil. Ma soovin kõigile sporditreeneritele ja entusiastidele edu, et kõigele vaatamata meil sport kestaks ja tuleksid nii medalid kui ka areneks rahva tervis. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid ja külalised! Tegemist on väga tänuväärse teemaga täna siin saalis. Ja tänud Tanelile, kellega ma olen mänginud korvpalli ajast, kui ma olin veel temast parem. Võib-olla nüüd ma olen uuesti parem, aga ta ei tule enam platsile. Aga loomulikult, sport ja kultuur on selgelt majandusharu. See on see, mida me mõttes peaksime kogu aeg endale korrutama, sest me ei ole harjunud nii mõtlema. Hea näide siitsamast meie naaberriigist Rootsist: 1970‑ndatel ja 1980‑ndate alguses, kui ABBA lõi maailmas laineid, tekkis Rootsis majandusharu nimega muusikatööstus. See on siiani üliedukas majandusharu, mõõdetav täisprotsentidega SKP‑st. Nii et on, kuhu püüelda. Aga selliseid asju koos erasektoriga saab teha siis, kui erasektor usaldab oma riiki. Kahjuks meil ei ole sellega lood kõige paremad. Alles hiljuti nägin lõiku ühest saatest, kus Kliimaministeeriumi asekantsler ütles, et ettevõtjal ei peagi olema sellist ootust, et riik kõik oma lubadused alati täidab. Ja vaat see on üks suur murekoht, siin peab midagi selgelt muutma. Teine näide. Alles hiljuti tühistati ettevõtjate välja pakutud Eesti filmilinnaku idee. Ka leping oli ühepoolselt [allkirjastatud], aga mida ei tulnud, oli riigipoolne allkiri. Jällegi, kõik varasemad lubadused lihtsalt kadusid. Aga opositsioonile võiks öelda, et Mart Maastik võib-olla ei saanud täpselt aru, millest me täna siin räägime. Me räägimegi erarahastuse kaasamisest sporti. Ja minu meelest on see poliitikaülene teema. Paraku midagi edasiviivat me sealt ei kuulnud. Mul on üleskutse, et kui meil on siin saalis sellised teemad, mis ei ole otseselt poliitikaga seotud, siis me ikkagi paneksime seljad kokku ja mõtleksime koos, kuidas saaks asju paremaks teha. Meil ei saa mitte kunagi olema riigieelarves nii palju raha, et kõik oleks igal pool rahul. Sellist olukorda lihtsalt ei teki. Seetõttu peame olema nutikamad, [kui mõtleme], kuidas neid asju lahendada. Riik peab olema erasektorile usaldusväärne partner ja siis tekivad ka ideed, mida on võimalik ellu viia. Nii et ma veel kord tänan tänase debati eest. Tänan Tanelit, et ta niivõrd tänuväärse teemaga siia saali tuli. Ja ma tõesti loodan, et siit midagi ka pärisellu lendab. Eesti 200 on kindlasti valmis seda igakülgselt toetama. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Ka mina tänan kõiki tänaseid esinejaid: Kersti Kaljulaidi, Tanel Teini, Uku Varblast ja Kristina Kallast. Tänan ka kõiki kolleege aktiivse osaluse eest ning kõiki, kes jälgisid meid siin istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel. Riigikogu täiskogu töönädal on läbi saanud. Aga head kolleegid, eelinfona on mul öelda nii palju, et ootan teid kõiki esmaspäeva hommikul juba päikesetõusu ajal siia Toompea lossi jalamile, sest Eesti Vabariigi sünnipäev algab nii nagu ikka piduliku lipuheiskamisega Pika Hermanni torni. Olete kõik oodatud sellele Eesti Vabariigi sünnipäeva pidulikule avalöögile. Suur tänu kõikidele ja kohtume siin Riigikogu istungite saalis päev pärast Eesti Vabariigi sünnipäeva.