Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse (merejulgeoleku tugevdamine) eelnõu (565 SE) esimene lugemine

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse (merejulgeoleku tugevdamine) eelnõu 565 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on suur au ja võimalus tutvustada teile Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Peamiselt keskendub see eelnõu merejulgeoleku tugevdamisele. Me teame, mis on viimase veidi enam kui aasta jooksul Soome lahes ja mujal Läänemeres toimunud. Sellest tulenevalt oleme me Läänemere riikidega läbi käinud võimalikud reageerimise kitsaskohad. Nende reageerimise kitsaskohtade vaates oleme aru saanud, et kõige mõistlikum tee ja viis merejulgeolekut tugevdada on parandada eelkõige riigisisest õigust. Rahvusvaheline mereõigus, täpsemalt UNCLOS, mis rahvusvahelistel veeteedel seilamist puudutab, ei ole loodud ohtudele reageerimiseks sellisena, nagu muutunud maailm [nõuab]. Enamasti käsitletakse rahvusvaheliste veeteede puhul kas keskkonnaohtusid, reostusega seonduvaid ohtusid või turvalist mereliiklust selles mõttes, et oleks tagatud navigeerimisvabadus ja laevadel oleks võimalik vee peal turvaliselt liikuda. Viimase enam kui aasta jooksul oleme näinud, et segastel põhjustel on lohisevaid ankruid hakanud esinema liiga tihti, seda just kriitilise taristuga seonduvalt. Meie kriitiline taristu on saanud kahjustada ja mitmetel juhtudel mitte ainult kahjustada, vaid täielikult purustatud. Seetõttu oleme me Kaitseväega käinud läbi Eesti õigusaktid ja vaadanud, mida me saaksime teha selleks, et merejulgeolek oleks paremini tagatud. Meie soov on täpsustada Kaitseväe ülesandeid ja õigusi mereala kaitsel. Ja mereala all ma pean silmas nii sisemerd, territoriaalmerd kui ka majandusvööndit. Nende muudatusettepanekute tegemisel me lähtusime eelkõige elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise vajadusest, samuti riigikaitseobjekti, sadamarajatiste ja seadmestike kaitse vajadusest ning ka võimalusest, et esineb oht veesõidukist või muust ujuvvahendist ja mereväel tuleb sellele reageerida. Lubage mul anda ülevaade peamistest muudatustest. Esiteks on meie ettepanek ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, samuti rajatise või seadmestiku, riigikaitseobjekti või sadama vastu suunatud ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja sellega seotud korrarikkumise kõrvaldamine panna Kaitseväe ülesandeks. Teatavasti jaanuaris 2023 tuli Politsei- ja Piirivalveametilt Kaitseväele üle mereline tegevus. Ja selleks, et see mereline tegevus oleks selge nendes lõikudes, on vaja öelda ka Kaitseväe korralduse seaduses, et see on Kaitseväe põhiülesanne. Kehtiva regulatsiooni järgi ei ole Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitseväe ülesannete jaotus sise- ja territoriaalmeres või ka majandusvööndis paikneva taristu, riigikaitseobjekti, rajatiste ja seadmestike kaitsel üheselt selge. Kuna Kaitseväel on olemas pärast laevastike ühendamist vahendid merel tegutsemiseks, tulebki anda need ülesanded ka juriidiliselt Kaitseväele. Ülesannetest üksi ei piisa. Iga kord, kui sa saad ülesande, peab sul olema ka võimalus seda ülesannet [täita]. Sellepärast on meie ettepanek täpsustada ka Kaitseväe õigusi nende sündmustega tegelemisel. Need õigused on seotud korrakaitseliste ülesannetega ja ka sõjaliste ülesannetega. Seetõttu on meie ettepanek täpsustada nii Kaitseväe korrakaitselisi kui ka jõu kasutamise õigusi sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Täpsemalt on meil ettepanek Kaitseväe korralduse seaduse § 49 täiendada Kaitseväe korrakaitseliste ülesannetega. Eelnõu järgi võib Kaitsevägi kasutada Kaitseväe korralduse seaduse § 3 lõikes 1 punktis 410 ülesande täitmiseks Eesti merealal vahetut sundi, riikliku järelevalve üldmeetmeid ning korrakaitseseaduse §-des 30–33 ja 45–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Need hõlmavad näiteks isiku kinnipidamist, veesõiduki peatamist ja muud sellist. Rõhutan siinkohal üle, et Kaitsevägi saab selliseid meetmeid rakendada tsiviilveesõiduki, aga vajaduse ja sobivuse korral ka sõjalaeva suhtes. Kaitseväe korralduse seaduse § 45 soovime täiendada selliselt, et Kaitseväele antakse õigus kasutada rahuajal jõudu tsiviilveesõidukist ja tsiviilujuvvahendist lähtuva ohu tõrjumisel. Jõu kasutamise otsustaks aga valdkonna eest vastutav minister või Vabariigi Valitsuse volitatud minister. Ja nii nagu on korrakaitseseaduses, jätaksime siin täpselt samasuguse regulatsiooni: sellisest jõu kasutamisest tuleb otsekohe teavitada ka Vabariigi Presidenti. Ettepanek on lisada Kaitseväe korralduse seaduse § 471 lõige 1, milles me sisustaksime täpsemalt lahti Kaitseväe õiguse kasutada Eesti merealal kooskõlas rahvusvahelise õigusega jõudu tsiviilveesõidukist või ujuvvahendist lähtuva ohu tõrjumiseks. Avatud loeteluna on hõlmatud õigus kasutada jõudu muu hulgas siis, kui ohustatud on Eesti merealal asuvad rajatised, näiteks tuulepargid või muu taristu, mis tagavad elutähtsa teenuse toimepidevuse, aga ka siis, kui on ohustatud sadam või teised ujuvvahendid, näiteks sõjatehnikat vedav tsiviillaev. Tuleb loomulikult rõhutada, et jõudu võib kasutada üksnes juhul, kui korrakaitseliste meetmetega ei ole võimalik ohtu tõrjuda. Ja tuleb aru saada, et igasugune reageerimine merealal peab olema proportsionaalne. Ehk sa pead alustama madalamast ja jõu kasutamiseni võib asi jõuda ainult äärmuslikel juhtudel. Loomulikult, kui me räägime juba jõu kasutamisest, siis tuleb arvestada, et kaasnev kahju peab olema väiksem kui tõrjutava ohuga kaasnev võimalik kahju. See ongi proportsionaalsuse põhimõte. Meetmete rakendamiseks tuleb valida selline viis, mis eeldatavasti toob kaasa kõige vähem kahjustusi, ning neid võib rakendada vaid nii kaua, kui taotletav eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada. Enne jõu kasutamist hoiatab Kaitsevägi ujuvvahendi juhti ja vajaduse korral teavitab lipuriiki jõu kasutamise eest. Hoiatamisest võib loobuda, kui hoiatamine ei ole võimalik ohu tõrjumise kiire vajaduse tõttu. Eelnõus on avatud loetelu jõu kasutamise meetmetest ja õigus kasutada jõudu hõlmab kõiki jõu kasutamise meetmeid, sealhulgas tsiviilujuvvahendi sundpeatamine, ümbersuunamine, territoriaal- või sisemerest lahkuma sundimine ja muu, vajaduse korral näiteks relvastatud jõud, mis loomulikult on alles viimane meede. Me näeme ette, et on mõistlik, kui me juba oleme selle kataloogi avanud, jätta Kaitseväele juhul, kui olukorra eskaleerumine on üsna märkimisväärne – ja me räägime siiski sõjalise jõu kasutamise õigusest –, lõpliku meetmena õigus kõrvaldada ujuvvahend selliselt, et see selle tagajärjel upub. Aga Kaitseväel on kohustus iga kord valida olukorra asjaolusid arvestades rahvusvahelise õigusega kooskõlas olev proportsionaalne ja sobiv jõu kasutamise meede, nagu ma juba ütlesin. Me paneme seadusesse selgelt kirja, et tsiviilveesõiduki või tsiviilujuvvahendi vastu jõu kasutamisse võib kaasata ka NATO liikmesriigi relvajõudusid, kui nende jõu kasutamise reeglid seda lubavad. Aga ma siiski täpsustan üle, et jõu kasutamise sätte muudatused ei puuduta otseselt sõjalaevu, sest sõjalaevade suhtes rakenduvad Kaitseväe korralduse seaduse järgi juba praegu kehtivad jõu kasutamise sätted. Eelnõuga täiendatakse, nagu te pealkirjast näete, ka majandusvööndi seadust. Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse Kaitseväe õigusi majandusvööndi õigusrežiimi tagamisel. Eelnõu näeb ette, et Kaitseväel on majandusvööndis kooskõlas rahvusvahelise õigusega õigus veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, samuti riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku vastu suunatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamise eesmärgil kohaldada Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud meetmeid. Neid ma teile eelnevalt tutvustasin. Mis muutub? Muutub see, et Kaitsevägi saab Eesti riigi jaoks olulise infrastruktuuri kaitseks Eesti merealal vajaduse korral kasutada sõjarelva, mis ei ole enamasti lubatud korrakaitseliste ülesannete täitmiseks. Aga me peame arvestama, et kui merel on sõjalaev, siis on seal laeva peal ka sõjarelvad. Ja kuigi see padrun, mis relvast välja lendab, võib olla samasuguse kaliibriga – 5,56 [millimeetrit] –, on relvade registri järgi võimalik teha vahet, milline on tsiviilrelv ja milline on sõjarelv. Seetõttu ei tohi seda piirangut sinna seada, kui Kaitsevägi merel tegutseb. Ma väga loodan, et Riigikogu menetleb seda eelnõu tempokalt, sellepärast et kriitiline taristu vajab kaitsmist. Minu jaoks on väga oluline, et me anname selle seadusega ka ennetava sõnumi heidutuseks: esiteks, me hoiame siin liikuvatel laevadel alati silma peal, ja teiseks, kui kellelgi peaks olema mingi kuri kavatsus, siis on meil õigus ja võimalus sõjalaevadega korrakaitseliste meetmetega reageerida. Tänan!

Suur tänu ettekande eest! Teile on ka mõned küsimused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Ma sain aru, et Kaitseväe ülesandeks saab eluliselt tähtsate taristute kaitse merel, ilmselgelt on nende hulgas ka loodavad meretuulepargid. Kas on konkreetselt kalkulatsioone, kui palju on Saaremaa rannikule loodava merepargi või Liivimaa merepargi puhul selleks vaja lisaressurssi? Ja veel, kui palju maksavad leevendusmeetmed, et sinna meretuuleparkide taha oleks üldse midagi näha ja saaks teada, kas seal asub vaenlase laev või ujuvvahend? Kas need kalkulatsioonid on tehtud?

Aitäh! Mis puudutab konkreetselt meretuuleparke või tegelikult ka muud taristut, näiteks kaableid või gaasiühendusi või data link'e, ma rõhutan veel kord üle: põhivastutus toimepidevuse eest oli, on ja jääb taristu omanikele. Nii nagu te autoga sõites ise vastutate auto eest. Kui te panete oma autoga toime kuriteo, siis politsei sekkub. Sama lugu on merel: meretaristu eest vastutab omanik. Kui riigil peaks olema vajadus sekkuda, siis see seadusemuudatus annab õiguse sekkuda. Või kui meil tuleb näiteks luurehinnangust või eelhoiatusest mingi signaal, et me peame midagi ennetama või sekkuma ja reageerima, siis see annab selle õiguse. Ehk jällegi, et kui keegi tänava peal helistab politseisse ja ütleb, et mingi hull sõidab kas maantee peal või linnas tänaval oluliselt kiiremini, kui on lubatud, siis on politseile tulnud signaal ja ta reageerib. Seetõttu tegelikult meie merevägi jätkab oma patrullimist senises planeeritud mahus. See ei tähenda seda, et merevägi hakkab seisma meretuuleparkide kõrval kusagil ankrus. Seda ei juhtu. Sellist illusiooni ei ole mõtet endale luua. Ehk seal me otseselt lisakulusid ette ei näe. Merevägi käitub samamoodi edasi. Mis puudutab meretuuleparkide kompensatsioonimeetmeid, siis meretuuleparkide kompensatsioonimeetmete vajaduse analüüs Kaitseministeeriumile varsti esitatakse. Siis ma oskan natukene täpsemalt midagi selle kohta öelda. Analüüsi ei teinud eestlased, selle tegid rahvusvahelised eksperdid, me saame selle varsti kätte ja siis me suudame kindlasti anda ka hinnangu, mida see riigikaitse vaatest täpsemalt tähendab. Eksperdid pakuvad välja võimalikud kompensatsioonimeetmed, mille kohta te just küsisite. Sõltuvalt sellest, milliseid kompensatsioonimeetmeid meile seal analüüsis välja pakutakse – näiteks mis tüüpi radareid, või öeldakse üldse, et kusagil on risk suur –, me peame üle vaatama meretuuleparkide asukohad. Seda kõike ma saan kommenteerida täpsemalt pärast seda, kui me oleme selle analüüsi kätte saanud. Siis ma olen hea meelega valmis seda ka Riigikogu liikmetele tutvustama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tundub, et see on igati asjalik seaduseelnõu ja ka need muudatused, mis sinna soovitakse lisada, on asjalikud. See, mis praegu toimub Soome lahes, ei ole kindlasti vastuvõetav. Majanduslik kahju, mis on praegu tekkinud näiteks Estlink 2 probleemi tõttu, ja muudki kahjud on väga problemaatilised. Nüüd mu küsimus. Te mainisite, et see regulatsioon puudutab Eesti merealasid. Aga kuidas on neutraalvetega? Kas me saame ka neutraalvetes oma taristut kaitsta või jäävad seal meie käed lühikeseks?

Aitäh! Seetõttu tasub võtta ette Eesti mereala kaart. Eesti mereala kaarti vaadates ja Läänemere mereala kaarti vaadates te avastate sealt, et valdav osa Soome lahest ja muust Läänemerest on kaetud merealaga, mis on defineeritud kas kui sisemeri, territoriaalmeri või majandusvöönd. Ja Soome laht on nii-öelda koos. See, et rahvusvaheline vesi on garanteeritud Eesti ja Soome vahelise kokkuleppega, mis võimaldab navigeerida näiteks Vene laevadel ja Venemaale minevatel või Venemaalt tulevatel laevadel, ei tähenda, et see poleks Eesti majandusvöönd. Ehk Eesti ja Soome majandusvöönd jooksevad kokku. Nii et seetõttu on meil võimalus selle seaduse alusel kuni Eesti-Soome mereala kokkupuutealani kõikidele sündmustele reageerida. Me tõimegi mereala mõiste siia sisse selleks, et ühendada ära sisemeri, territoriaalmeri ja majandusvöönd.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tegelikult jätkan küsimust. Kuidas meie lähiriigid on kriitilise taristu kaitse seaduses sätestanud? No võtame Leedu, Läti, Soome ja Rootsi. Kas me liigume siin teistest eespool või teeme me nüüd enda seaduse kriitilise taristu kaitse mõttes teiste riikide omaga sarnasemaks? Milline meie olukord praegu on?

Aitäh! Eesti on siin eestvedaja rollis. Poolal on midagi enam‑vähem sarnast, nad on andnud mereväele õiguse reageerida. Meie seaduseelnõu, mille ma täna teie ette tõin, olen ma edastanud ka Läti ja Leedu kolleegidele, samuti Soome kolleegidele. Me oleme selle ära tõlkinud ja andnud neile. Loomulikult tuleb arvestada, et igal riigil on oma riigisisene õigus veidi teistsugune: meil on see reguleeritud Kaitseväe korralduse seaduses, lätlastel-leedulastel võib see olla mõnes teises seaduses. Samamoodi tuleb arvestada, miks see meie puhul on Kaitseväe korralduse seaduses. Veel kord: sellepärast, et piirivalvelised ülesanded tulid Kaitseväele ehk täpsemalt mereväele 1. jaanuaril 2023 üle. Nii et iga riik peab leidma oma seadustes sellele õige koha. Aga need põhimõtted, mis annavad õiguse kõigepealt korrakaitseliste meetmetega reageerida ja seejärel vajaduse korral ka sõjalise jõuga reageerida, ja nii-öelda eskalatsiooniredeli me oleme oma kolleegidele teada andnud. Võib eeldada, et nad ise tulevad lähiajal välja üsna sarnaste seadusemuudatustega.

Lauri Laats, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Spetsialistid on välja öelnud, et rahvusvaheline mereõigus võimaldaks meil piire nihutada. See teema oli aktuaalne 2005. aastal, kui rajati ka Vene‑Saksa gaasijuhet. Tegelikult ka siis, kui Estlink 2 purustati, tuli seesama teema uuesti päevakorda. Needsamad spetsialistid väljendasid arvamust, et kui me saaksime piiri nihutada – väidetavalt on juriidilised võimalused selleks olemas –, siis see parandaks ka meie taristute kaitset. Ehk siis teie väidate, et praegu meile sellest seadusemuudatusest piisab ja me ei peaks hetkel mereõiguse poole vaatama, vähemalt mitte selles kontekstis, et piire nihutada ja Soomega midagi kokku leppida?

Aitäh! No kui me Soome lahe merealast räägime, siis peab ütlema, et seda teemat on soomlastega mitmel tasandil tõstatatud. Soomlased hoiavad kinni sellest kokkuleppest, mis on pärit, kui ma õigesti mäletan, äkki 1994. aastast, aga võin eksida, võib-olla ka 1993. aastast. Nii palju, kui mina olen mereõiguse ekspertidega rääkinud, ma olen neilt kuulnud kahtepidi arvamusi, ütlen ausalt. Osa ütleb, et territoriaalmereks muutmine või territoriaalvete kokkuviimine annaks meile rohkem kaitset. Teised jälle ütlevad, et kui me viime territoriaalveed kokku, siis on see loomulikult rahvusvahelise õiguse vaatest koht, kus tekib kindlasti väga palju vaidlusi. Aga seda vaidlust ma ei pelgaks, see ei ole küsimus. Küsimus on selles, et kui territoriaalmeri on koos – sel juhul peab näiteks Vene sõjalaev küsima võimalust territoriaalvetest rahumeelseks läbisõiduks –, siis see tähendab seda, et kui laev on juba territoriaalvetes sees, siis on ükskõik, kas ta tuleb meile lähemale või kaugemale, ta tuleb Tallinnale üsna lähedale ja niimoodi on tal tegelikult õigus siia tulla, sest ta on juba territoriaalmeres sees. Kui ta on praegu määratud koridoris, siis ta peab territoriaalmerre sisenemiseks luba küsima ja me ei pea seda talle andma. Nii et selles mõttes tuleb arvestada, et igal mündil on kaks külge. Ja selle konkreetse ettepaneku juures tuleb miinuspooled samuti väga täpselt üle käia. Eelkõige lähtume aga praegu sellest, et kui me anname majandusvööndis [sekkumise] õiguse, siis peaks see olema piisav selleks, et merevägi saaks vajaduse korral reageerida.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma tahtsin täpsustada sellist juhtumit: oletame, et me peame kasutama jõudu ja sundima laeva meie vetest lahkuma. Kas meil on siis piisavalt võimalusi kokku leppida naaberriikidega, kellega meil piirid kokku lähevad, et nad võtavad selle vastu? Või teeme me neile lihtsalt kingituse ja saadame selle potentsiaalselt [ohtliku] laeva nendele?

Aitäh! Eskalatsiooniredel peaks välja nägema umbes selline, et kui me näeme mingisugust ohtlikku tegevust, siis merevalveoperatsioonide keskus võtab laevaga ühendust ja ütleb kas a) jääge seisma, b) lõpetage tegevus või c) muutke kurssi. See on tavapärane redel. Valdava osa juhtumite puhul on nii, et kui merevalveoperatsiooni keskus võtab ühendust, siis laev allub sellele. Seda me nägime ka näiteks selle laeva puhul, mille soomlased on praeguseks arestinud. Kapten allus, liiklus Soome territoriaalvette, seal võttis Soome piirivalve ta üle ja asus oma toimingute juurde. Eks meie ülesanne on eelkõige ohtu ennetada ja vajaduse korral oht kõrvaldada. Läänemere riikide omavahelises kokkuleppes ja praktilises koostöös on kõik need detailid, kuidas reageeritakse, üle käidud, kuni sinnamaani välja, et kui on näiteks vajadus paluda täiendavat reageerimisvõimekust meie naabritelt, siis ka see on praktilisel tasandil juba läbi käidud, harjutamiseni välja. Nii et selles ma olen enam kui veendunud, et Läänemere riikide koostöö nii merevalveoperatsioonide keskuste tasemel kui ka taktikalisel tasemel toimib väga hästi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Kaitseväe korralduse koha pealt küsin veel ühe veepiiriga seotud küsimuse. Narva jõe peal naabrid korjasid piiripoid ära. Kas need piiripoid lähevad ka nüüd selle taristu alla, mida Eesti riik kaitseb, või tehakse sellel puhul mingeid muid tegevusi, et tagada Eesti riigipiiri kaitsmine ja nähtavus kalameestele – nii oma inimestele kui ka naabritele –, nii et mõlemad pooled on teadlikud, et see on riigipiir? Kas see haakub ka sellega? Või me peame selleks mingeid muid seadusi muutma?

Jaa, minu järel tuleb siia pulti hea kolleeg siseminister. Siseveed jäid politseile, selle jaotusega, mis on. Ehk siis Narva jõgi ja Peipsi järvistu jäid ikkagi Politsei- ja Piirivalveameti vastutada. Aga piir on piir. Piiritaristu rikkumise eest on ka praegu karistusseadustikus karistused ette nähtud ja politsei saab neid menetleda. Selle juhtumi puhul aga käis vaidlus selle üle – Lauri on täpsemini kursis, mina kõiki detaile ei pruugi teada –, et vastasmängija väitel olid poid justkui vale koha peal. Eks sellist vaidlust me võime alati naabritega pidada. Nagu ma ütlesin, detailid on Lauril täpsemalt teada. Veel kord: Kaitseväge puudutavad ainult merealad, siseveekogud ehk Peipsi järvistu ja Narva jõgi on PPA vastutusala.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, hea minister! Ma olen iseenesest natukene üllatunud, võiks isegi öelda, ootusärevil, et äkki see veel tuleb. Nimelt, mina oleksin oodanud, et koos selle eelnõuga või lisaks sellele oleks nende sündmuste järel, mis on toimunud Läänemerel, kellelegi tulnud pähe mõte kasutada olemasolevat praktikat ja teadmisi sellest ajast, kui Estonia hukkus. Estonia huku järel sõlmiti rahvusvaheline lepe, millega teised riigid said hiljem liituda. Soome, Rootsi, Eesti, Saksa, Poola, Läti, Leedu ja ka Venemaa on liitunud leppega, mis tegelikult keelab vrakile sukeldumise ja paneb selle kaitse alla. Sarnase loogikaga oleks võinud ju teha praegu ka mingi rahvusvahelise leppe ja anda isegi venelastele võimaluse sellega liituda, sest ka neil on Läänemeres infrastruktuuri, mille pärast nad on mures, ja sedakaudu olukorda lahendada. Kas te sellele olete mõelnud?

Aitäh! Vaatasime ka seda, kas on võimalik mingisugusel muul viisil kui seadusemuudatusega seda teha. Seal on kaks kohta, kus me peame selle kahjuks välistama: üks on seesama UNCLOS ehk rahvusvaheline mereõigus, mis reguleerib ära rahvusvahelistes vetes liikumise, ja teine on navigeerimis- ja seilamisvabadus, mis laevadel Läänemeres on. Ütleme, kui vaadata praktilise poole pealt, siis kõige lihtsam koht seda teha, midagi kinni panna, on Taani väinades. Aga kui sa oled juba rahvusvahelistes vetes, siis on sul kaks valikut: a) tugineda ainult rahvusvahelisele mereõigusele ehk UNCLOS‑ile; b) igal mereväel või piirivalvel on sõltuvalt sellest, kes on ühes või teises riigis vastutaja, oma õigusruum. Meie jaoks on kõige kriitilisem see, et me ei saa Venemaaga sarnaselt seadustele sülitada. Meie ülesanne on sellestsamast seadusest, mis on kehtestatud, kinni pidada ja olla õigusriik. Seetõttu tegelikult käibki jõu kasutamine läbi eskalatsiooniredeli: kõigepealt kasutad korrakaitselisi meetmeid, sa ei räägi jõu kasutamisest, vaid räägid korrakaitselistest meetmetest. Ehk peab olema eskalatsiooniredel, aga seda sa ei saa kuidagi rahvusvahelisse leppesse panna, sellepärast et iga riigi õigus on erinev.

Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Jah, tõepoolest, rahvusvaheline mereõigus kohustab Venemaa varilaevastikku siit Soome lahelt, Läänemerelt ja Taani väinadest läbi laskma. Aga kuuldavasti on Taani hakanud rahvusvahelist mereõigust kuidagi nagu ümber hindama. Ma ei oska täpselt öelda, kuidas see välja näeb, aga põhimõte on selles, et tuleks ikkagi takistada Venemaa varilaevastikul nii vabalt liikuda, samuti muudel laevadel, näiteks Hiina omadel – just kaablite lõhkumise tõttu. Kas Läänemere riikidega on olnud mingeid arutelusid selle üle, et rahvusvahelist mereõigust tuleks vaadelda meie ohutuse ja turvalisuse vaatevinklist?

Aitäh! Põhjala-Balti ministrite kohtumisel me arutasime, mis oleks kõige õigem tee. Seal me jõudsime üsna kiiresti arusaamisele, et riigisisene õigus on arvatavasti kõige mõistlikum. Kui sa lähed UNCLOS-i muudatusettepanekutega ÜRO mereõigusega tegelevasse kehasse, siis peab arvestama seda, et see reguleerib kogu maailmamerd ja ka ookeani. Seal tekib see koht, kus seesama Taani on ühel hetkel ise kõige haavatavamas olukorras, kuna Maerski laevade hulk maailma meredel on ikkagi päris suur. Keegi ei taha jõuda näiteks Läänemere või Soome lahe olukorra lahendamisel rahvusvahelise mereõiguse muutmisega olukorda, kus näiteks Taani laevad satuvad kiusamise ohvriks Lõuna-Hiina meres või kusagil mujal. Meie oleme siin aru saanud või, ütleme, harjunud sellega, et kui me kehtestame õigus[normi], siis me peame sellest ka kinni. Aga kui me muudame rahvusvahelist õigust ja tekitame nii-öelda automaatse õiguse, paneme sellise sätte rahvusvahelisse mereõigusesse, siis me võime olla kindlad, et diktatuuririigid kasutavad igat võimalust tsiviilaluste kontrollimiseks. Nii et see oli selline argument, mis minule küll andis kinnituse, et UNCLOS-i torkima minna ei ole mõistlik.

Valdo Randpere, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, endiselt hea minister! Mulle iseenesest esimene vastus täitsa meeldis ja see vastas ka mu küsimusele. Aga seal tekkis üks lisaaspekt ja see on põhjus, miks ma kasutan võimalust esitada veel teine küsimus. Tegelikult see pretsedent, millele ma viitasin – Estonia hauarahu rahvusvaheline lepe –, seal oli ka tegelikult sees klausel, mis kohustas kõiki sellega liituvaid riike muutma oma riigi seadust nii, et see oleks kooskõlas rahvusvahelise leppega. Eesti käitus nii, nagu ta käitus: alguses viis vastava punkti seadusse sisse, aga pärast, kui seadust revideeriti, unustas selle sealt välja. Niimoodi vahel juhtub rahvusvahelistes suhetes. Sellegipoolest, ma mõtlen, et kuna selline pretsedent on olemas, siis lisaks sellele, mida sa täna siin esitad, võiks tegelikult mõelda selle peale, et teha selline rahvusvaheline lepe nende riikide vahel, kes siin Läänemere ääres paiknevad ja kellel on infrastruktuuri Läänemere põhjas.

Aitäh! Võtan mõtte kaasa.

Suur tänu! Ja selle mõtte peal ka küsimused otsa said. Aitäh! Nüüd, head kolleegid, saame kuulata arutelu ja seisukohti juhtivkomisjonis. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 10. veebruari istungil, kus eelnõu algataja esindajana osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo, Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Kristel Urke, riigikaitse planeerimise osakonna juhataja Oliver Tüür ja kaitseministri nõunik Mikk Tarros. Eelnõu eesmärki kirjeldas kaitseminister juba piisavalt, seetõttu ei hakka ma seda üle kordama. Märgin siinkohal, et riigikaitsekomisjon toetab eelnõu üldpõhimõtteid ning peab seda julgeolekuliselt ja riigikaitseliselt vajalikuks. Tulenevalt eelnõu kohta esitatud riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli arvamusest ning riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest on komisjonil kavas eelnõu teksti teiseks lugemiseks täpsustada. Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 10. veebruari istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 19. veebruari istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjoni ettekandjaks määrati mind. Eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Tänan!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu 565, millega soovime muuta Kaitseväe korralduse seadust ja majandusvööndi seadust, on suunatud Eesti merejulgeoleku tugevdamisele. See on aja nõue, et me astuksime viivitamatult ja otsustavalt konkreetseid samme Eesti riigi julgeoleku tagamiseks mitte ainult oma territooriumil, sealhulgas territoriaalvetes, vaid ka Eestile kuuluvas majandusvööndis Läänemerel. Viimasel ajal on üha tihedamalt toimunud intsidente Läänemerel ning tõsiselt on kahjustada saanud Eesti ja teiste kaldariikide elutähtis taristu: gaasitoru Balticconnector, elektrikaabel Estlink 2 ning mitmed fiiberoptilised sidekaablid. Me ei räägi ainult tekitatud majanduslikust kahjust, mis on väga suur, mõõdetuna mitte ainult parandustööde maksumusena, arvestades ka võimalikke hinnatõuse, samuti ei räägi me ainult ebamugavusest, vaid ka sellest, et need intsidendid toimuvad Venemaa agressioonisõja ja läänemaailma vastu peetava kõikehõlmava hübriidsõja tingimustes. Jah, on kindlaks tehtud, et nii mõnigi taristut ankruga lõhkunud merealus on vana ja vilets, ilm oli tormine ja muud säärast, kuid millegipärast on kõik need alused otsapidi seotud kurjuse teljeriikide Venemaa ja Hiinaga, samuti nende aluste meeskonnad, olgu need mis tahes lipu all. Venemaa GRU-l on sabotaažiosakond – vaevalt et ainult selleks, et nad istuksid oma kabinetivaikuses ning teeksid analüüse ja ülevaateid. Venemaa on sõjariistaks muutnud kõike, mida saab selleks kasutada, sealhulgas kommertsmerealuseid, millele on väidetavalt paigaldatud ka luureseadmeid. Samuti on selge, et Hiina teeb Venemaaga koostööd. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et selgitada: eelnõu 565 on oluline samm, kuid ainult üks samm selles suunas, et Eesti ja tema liitlased võtaksid tõhusama kontrolli Läänemere üle, et ära hoida selliseid intsidente, mis meie elutähtsat taristut kahjustavad. Esiteks, arvestades menetluse kiireloomulisust, sisaldab eelnõu 565 üksnes osa kavandatavatest muudatustest: Kaitseväe juurde mereliste ohtude töörühma loomist, meresõiduohutuse seadusega Kaitseväe õiguste laiendamist, riigipiiri seaduse ja majandusvööndi seaduse [uusi] sätteid, mis on seotud merealuse taristu hooldusest ja muudest seotud tegevustest teavitamisega. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalve tegemist käsitletakse edaspidi eraldi eelnõu raames, mis loodetavasti esitatakse Riigikogule võimalikult peatselt. Teiseks, Eesti peab lähitulevikus täiendama oma merelisi ehk mereväe võimeid, et olla valmis tegutsema oma majandusvööndis igal ajal ja iga ilmaga. Kolmandaks loodame, et Eestist võtavad eeskuju teisedki Läänemere kaldariigid ning tegutsemise valmidus iseseisvalt ja kollektiivselt eri riikide majandusvööndites kasvab märgatavalt. Viimaks, ka Euroopa Liidu tasemel tuleb astuda otsustavaid samme, mitte ainult Venemaa naftatankerite niinimetatud varilaevastiku suhtes. Oleks kõige parem, ideaalne, kui kõikides Euroopa meredes ja majandusvööndites, mitte ainult Läänemerel kehtiksid ühtsed, selged ja karmid käitumisreeglid. Selge see, et sajaprotsendiliselt ei pruugi olla võimalik kõiksuguseid intsidente ära hoida, kuid siiski saab teatud kahtlust äratavaid merealuseid jälgida, vajaduse korral neid peatada ja kontrollida ning lõpuks ka keelata … Üks lisaminut palun.

Kolm minutit lisaks.

… Läänemerele sisenemine ohutusnõuetele mittevastavuse puhul. Ja veel, ükski taristu lõhkuja, pean silmas merealuste omanikke, ei tohi enam pääseda materiaalsest vastutusest. Mis tahes viisil seda tuleb taotleda ja see saavutada. Seega, tööpõld on lai ja ülioluline, kuid on tähtis, et me liigume sihikindlalt edasi. Eelnõu 565 on samm selles suunas. Palun hääletada selle poolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti merejulgeolek on meie kõigi turvalisuse nurgakivi. Hiiumaal, Saaremaal ja rannikualadel tajume me veelgi paremini, mida tähendab meri. See on meie toidulaud, meie majandus ja meie vabadus. Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmine merejulgeoleku tugevdamiseks ei ole pelgalt järjekordne seaduseparandus – see on meie vastus muutunud maailmale. Eestile kui mereriigile on meres kulgevad ühendusliinid ülimalt olulised nii sõjalises kui ka majanduslikus plaanis. Meile on oluline, et Läänemeri oleks turvaline nii reisijatele kui ka kaupadele, et meie energiaühendused ja sidekaablid toimiksid välistest sekkumistest tingitud tõrgeteta ning et tõrgeteta toimiksid Eesti mereühendused teiste riikidega, samuti Eesti-sisesed ühendused kas või näiteks saartega. Teame, et praegusel hübriidohtude ajastul ei pruugi rünnak tulla mitte ainult tankide või rakettide kujul, vaid ka sabotaaži, varjatud tegevuse ja infooperatsioonidena. Me oleme ju seda juba näinud: lohisevad ankrud ja katkised kaablid merepõhjas, alused, mille päritolu ja kavatsused on kahtlased. Hiljutised kaablite ja ühenduste kahjustamise juhtumid ongi tinginud vajaduse õigusnormide täpsustamiseks, et oleks selgemini kirjas merejulgeoleku eest vastutavate osapoolte õigused ja kohustused. Venemaa on suuteline kahjustama meie merealuseid ühendusi ja omab selleks vajalikke võimeid, seega peame olema valmis ohtu ennetama, kui see ei õnnestu, siis tõrjuma. Selleks on muidugi vaja seadusandlike küsimuste kõrval panustada riigikaitse rahastamise kaudu Eesti mereväe arendamisse, et meie võimekus vastaks eri aegadele ja oludele. Eestil kui mereriigil peab olema selge visioon ka mereväe arendamiseks. On oluline, et Riigikogu menetleks eelnõu sisuliselt ja põhjalikult ning looks suurema õigusselguse. Kahtlemata võib olla ka vajadus rahvusvahelise mereõiguse ajakohastamiseks, kuid meie asi on enda asjad esimeses järjekorras korda teha. Sotsiaaldemokraadid toetavad samme, mis on vajalikud Eestile oluliste ühenduste ja seeläbi meie riigi julgeoleku suurendamiseks. Seega toetame seda, et see eelnõu läbiks esimese lugemise ja seda saaks hakata riigikaitsekomisjonis sisuliselt käsitlema. Tuleb anda Kaitseväele kindlad volitused, et nad saaksid õigel ajal ja otsustavalt tegutseda, et meie merealadel ei tegutseks keegi meie teadmata ja loata – see on meie õigus, aga veelgi enam, see on meie kohustus. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalle Laaneti.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Meri on ju aastate jooksul olnud ühendaja – erinevate maade, erinevate rahvaste ühendaja. Kuid me mäletame väga selgelt lähiminevikust, et meri on olnud ka lõhestaja. Lõhestaja selles mõttes, et 50 aastat ei olnud meil sellist ühtsustunnet oma põhjanaabritega, nagu on nüüd. Tänaseks on Läänemeri ja Soome laht saanud loomulikult NATO sisemereks, nii et kõik on jälle muutunud. Samamoodi nagu maal, kui ohud muutuvad ja riskid kasvavad, muudetakse seadusi, muudetakse õigusruumi, toimub see ka ju merel. Lähiajaloost võib tuua näiteks selle, et meie hulgast lahkunud kindral Kerdi üks põhilisi muresid oli just nimelt see, kuidas kasvatada merejulgeolekut. Tema idee oli selline, et laevastikud saaksid Eestis ühendatud, et ei oleks eraldi laevastikku Politsei- ja Piirivalveametil ja mereväel. Kahe laevastiku kokkupanek annab suurema võimekuse reageerimiseks ja ka olukorrateadlikkuse tõstmiseks. See on tänaseks päevaks kõik toimunud. Ja ma usun, et sealt pilvepiirilt [Johannes Kert] vaatab ja on rahul. Nüüd, kui tõesti julgeolekuolukord on totaalselt muutunud maailmas ja ka Läänemerel, on vaja astuda järgmine samm. On vaja õigusruumi kohendada just täpselt niimoodi, et meil oleks piisavalt olukorrateadlikkust, et meil oleks piisavalt võimekust reageerida teatud riskidele, mis meid vee peal ja vee all ohustavad. Nii et see eelnõu annab meile võimekust juurde. Ja see eelnõu on kindlasti hea eelnõu, sest isegi opositsioon on oma küsimuste esitamisel seda kiitnud. Nii et me oleme liikumas väga jõuliselt sinnapoole, et meie meri oleks paremini kaitstud. Järgmine samm on kindlasti mereväe laevastiku uuendamine, mis peaks jõudma sellele tasandile, et oleks kiire reageerimine ning kui vaja, siis ka efektiivne jõu kasutamine. Ukraina sõja kogemused saaksid kõik ühte paketti kokku, et Läänemeri oleks turvaline nii meile kui ka meie liitlastele. Reformierakond kindlasti toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna on siin sõna "meri" kõlanud juba nii palju, et tulevad meelde laulusõnad "Meri on, meri jääb, meri olema peab". Loomulikult peavad ka need ühendused ja sidekaablid, mis seal on, olema kaitstud. Riigikaitse ei piirdu ainult sõjalise kaitsevõimega, see hõlmab ka energiajulgeolekut ja elutähtsa taristu kaitset, sealhulgas meie merealadel asuvaid elektriühendusi. Estlink 2 kahjustamine oli selge näide sellest, kui haavatav võib olla meie energiavarustus. Kui elektrikaablid saavad rikutud ja samal ajal pole tuult, et toota taastuvenergiat, võib Eesti jääda täielikult elektrita. Seetõttu on meie kohustus tagada, et Eesti suudaks ise toota piisavalt elektrit ka kriisiolukorras. Meie elektrisüsteemi selgroog sõltub järjest enam välisühendustest. Kuid kas suudame praegu neid ka tegelikult kaitsta? Eesti mereala, kus kulgevad meie elektrikaablid ja andmesideühendused, peab olema paremini kaitstud nii tahtlike kui ka tahtmatute kahjustuste eest. Seda saab tagada, kui anname Kaitseväele ja vastavatele ametkondadele selged volitused, et ennetada võimalikke ohte ja reageerida ohtudele meie territoriaalvetes. Kaablite kahjustamine võib olla mitte ainult tehniline probleem, vaid ka osa hübriidrünnakutest. Kui keegi suudab katkestada meie elektri importi ja samal ajal on taastuvenergia tootmine ebapiisav, satub Eesti kriitilisse olukorda. Seetõttu peame investeerima oma võimesse neid ühendusi jälgida ja vajaduse korral kaitsta. Senikaua, kuni meil pole täielikku kindlust, et suudame oma merealadel taristut kaitsta ja et taastuvenergia suudab igal ajahetkel katta meie energiavajadusi, ei saa me loobuda põlevkivielektrijaamadest – need on meie energiajulgeoleku kaitseliin, mis tagab energeetilise sõltumatuse. Eesti suudab toota elektrit ise ka siis, kui kaablid on purunenud või impordiühendused ajutiselt suletud. Tagame varustuskindluse ka halva ilmaga. Tuuleparkide tootlikkus võib olla null, kuid elektrit vajame endiselt. Põlevkivijaamad annavad meile vajaliku reservvõimsuse ja kriisikindluse ning toetavad riigikaitset. Elektrivarustuse kadumine tähendaks ka side, transpordi, meditsiiniteenistuse ja riigikaitse halvamist. Põlevkivielekter on ainus tagatis, et Eesti jääb töökorda ka hädaolukorras. Eesti ei saa lubada endale naiivset usku, et elektriühendused töötavad alati laitmatult või et ilm tagab meile püsiva tuuleenergia. Kui me ei suuda kaitsta oma merealadel asuvat kriitilise [tähtsusega] taristut ja samal ajal sulgeme oma viimased kindlad elektrijaamad, paneme oma riigi tohutusse ohtu. Riigikaitse tähendab ka energiajulgeolekut, seepärast on vajalik nii merealadel asuvate taristuobjektide parem kaitse kui ka põlevkivielektrijaamade säilitamine seni, kuni meil on olemas kindel alternatiiv. Ilma selleta ei saa me tõsiselt rääkida iseseisvast ja kaitstud Eestist. Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab eelnõu 565 ja palub ka teil seda toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! No meil on alati vaja mingisugust jama, mingisugust kriisi, mingisugust juhtumit – ühtäkki avastatakse, et meil ei ole seda, teist või kolmandat. Ma meenutan siinkohal, et aastal 2019 või 2020 oli meil suur torm, mille tõttu arvestatav osa Lõuna-Eestist jäi ilma elektrita. Missugune kisa läks siis lahti, kuidas meil ei ole autonoomseid tanklaid, mis voolukatkestuse korral suudaksid varustada inimesi kütusega, kuidas meil katkeb sideteenus mobiilide näol, kuna mastide akud ei pea vastu rohkem kui paar tundi, ja kuidas meil ei ole piisavalt diiselgeneraatoreid. Siis me võtsime selle asja käsile. Aga meie valitsus läks kahjuks hingusele, süvariik jooksis selle pikali. Ja nüüd me oleme sellises olukorras, et kui ma BRELL‑ist lahtiühendamise puhul küsisin meie fraktsioonis käinud inimestelt, kuidas meil siis sellega on, kui palju meil nüüd on juurde tulnud autonoomselt töötavaid tanklaid, kuidas meil on mobiilimastidega ja kuidas meil on generaatoritega, siis selgus, et ega pilt väga palju muutunud ei ole. See tähendab seda, et korraks oli puhh. See meenutab mulle ühte natukene rumalate sõnadega vene anekdooti: saadetakse kuskilt provintsist keegi vaatama, kuidas ilutulestik Moskvas on uue aasta puhul, ja siis ta ütleb – no hea küll, ma neid "ilusaid" venekeelseid ilusaid sõnu ei kasutata –, et pauh-pauh-pauh ja siis mitte midagi. No kõik teavad, missuguseid sõnu vene keeles kasutatakse. Siis jälle pauh-pauh-pauh ja siis mitte midagi. Vot meil on samasugune lugu: kampaania korras, pauh-pauh-pauh, vot nüüd hakkame tegema, vot nüüd on vaja, nüüd kaardistame, nüüd võtame ette. Aga siis ei ole mitte midagi. Nii on praegu ka. Kaablite lõhkumine. No ausalt öeldes, ärme ajame lapsikut juttu, et me võtame kogu merealuse taristu kontrolli alla ja hakkame seda kaitsma. Seda merealust taristut on nii palju, et seda ei suuda keegi kaitsta. Jooksval hetkel kurseerib Läänemerel kaks tuhat alust. Kaks tuhat alust kurseerib mööda Läänemerd! Me ei saa ju kõikide nende puhul vaadata, kas ankrud on vette visatud, kas need lohisevad kuskil ja tõmbavad mõne kaabli katki või mitte. Seda ei ole võimalik teha. Aastas lõhutakse Läänemeres suurusjärgus 50 erinevat kaablit, need on väga erinevad kaablid, väga erinev merealune taristu. Siiamaani pole nagu probleemi olnud, kaablid parandatakse ära ja elu läheb edasi. Juhtub. Igasugu asju juhtub. Aga äkitselt on hirmus lugu: nüüd on vaja hakata taristut kaitsma. Loomulikult on vaja. Aga see, sõbrad, ei ole nipsu lastes ja seda ei tehta ainult mingisuguse paari-kolme laeva merele saatmisega, eriti kui need laevad on sellised, et nad ei ole tegelikult tormikindladki. See eeldab veealuse seiresüsteemi sisseseadmist ja mitte ainult Eesti merevetes, vaid kogu Läänemerel. Nüüd ma tulen tagasi aastasse 2015 või 2016, kui ma olin riigikaitsekomisjoni liige ja päevakorda kerkis see, et Läänemerel on vaja tasakaalustada Vene Balti mere laevastikku ning selleks oleks vaja tegelikult hakata tegema riikidevahelist koostööd ja kokku panema aeg-ajalt kas või mingeid task force'e, nagu inglise keeles öeldakse, või siis üleüldse juba püsivamal alusel riikide võimekuse piirides koondada nende merejõud, mereseire, radarid, kõik-kõik, veealune seiresüsteem, mis eri riikidel on, nii, et seda oleks võimalik pidevalt rakendada, ja eriti, kui on kriisiolukord, siis oleks välja töötatud juba vastavad reageerimismudelid, mille alusel me toimetama hakkaksime. No jälle, kümme aastat on mööda läinud, aga ega midagi eriti toimunud ei ole. Ma mäletan, tookord käis siin ka üks Ameerika [Ühendriikide] … Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… Kongressi delegatsioon ja meil kohtumisel tuli jutuks ka see, kas ameeriklased ei saaks panustada ja saata mõningaid laevu Läänemerele. Seal öeldi pikema jututa: Ameerika Ühendriigid oma laevu Läänemerele saatma ei hakka, sest Läänemere näol on tegemist sedavõrd väikese lombikesega, et nende suured laevad on siin sisuliselt nagu pardid jahimehe püssi ees. Kõik. Selge. Peame ise hakkama saama. Seda öeldi meile juba kümme aastat tagasi. Kümme aastat tagasi ütlesid ameeriklased: "Te peate sellega ise hakkama saama." Kas vahepeal on midagi muutunud? No olulisel määral mitte. Nüüd tulen tagasi selle juurde, et kui meie olime valitsuses, siis üks viimaseid mõtteid oli meil selline – see oli seotud ka koroonaga ja majanduse toetamise meetmetega –, et tuleks tellida üks suur piirivalvelaev. Tol ajal oli meie piirivalvelaevastik omaette asi, see ei kuulunud veel Kaitseväele. Mõte oli mitmekihiline: et see ühelt poolt oleks kasutatav vajaduse korral ühiste sõjaliste operatsioonide läbiviimisel, aga teiselt poolt täidaks ära need lüngad, mis meil on pääste ja keskkonnakaitsega seotud, et ta oleks kopterikande võimekusega, et ta oleks keemiareostuse tõrje võimekusega, et ta oleks merekindel ning et ei oleks sellist olukorda, et on mingisugune laine või torm või asi, aga Eestil ei ole ühtegi laeva, mida välja saata. Mäletan ka, kuidas me leppisime kokku, et leiame valitsuses tolle aja hinnaga 42 miljonit sellise laeva tellimiseks. See laev on tänase päevani tellimata. Seda laeva Eestil ei ole. Mööda on läinud laias laastus viis aastat. Ühesõnaga, sõbrad, vähem möla, pikem samm. Ma ei ütle mitte ühtegi halba sõna selle eelnõu kohta. Mitte ühtegi halba sõna. Aga eelnõust üksi on vähe, tegutseda on vaja. Ja veel üks asi. Päevakorda kerkis, kui me valitsuses olime, ka vabatahtliku pääste, piirivalvepääste ja sõjaväelaevastiku koordineeritud ühistegevus. Oli mõte tellida kõikidele meie vabatahtlikele päästekomandodele ühesugused merekõlblikud päästealused. Neid oleks vaja läinud suurusjärgus 40–50. Hakkasime maad kuulama, kust neid tellida, mis hinnaga, mis varustusega ja missugustele päästekomandodele. Tuleb meeles pidada, et meil on ka siseveekogusid, kus on teistsugused nõuded. Aga [meie] valitsus joosti pikali ja sinnapaika see kõik jäi. Nii et veel kord võime öelda: initsiatiiv on hea, initsiatiiv on õige, me liigume õiges suunas. Ainult et ei piisa ühest eelnõust, on vaja taha panna poliitiline tahe, on vaja taha panna raha ja on vaja taha panna hanked ning asi liikuma lükata, mitte ainult sõnu teha, eriti praeguses väga keerulises geopoliitilises olukorras. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtkomisjoni ettepanek on eelnõu 565 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. märts kell 17.15. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.