Valitsuse otsused

Seitsmes küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Energiapoliitika kohta on viimase kahe nädala jooksul päris palju küsitud peaministri käest. Mul on soov teilt selle kohta küsida, ja täpsemalt selle otsuse kohta, mis puudutab meretuulikute toetamist 2,6 miljardi euroga. Te ise tõite meedias välja, et teid tegelikult häiris see otsustusprotsess: see, kuidas need otsused sündisid, et tullakse parteikoosolekult, kus parteid nii-öelda omavahel leppisid kokku. Otsused oleksid teie arvates pidanud ikkagi sündima valitsuses, mitte parteikoosolekul kinniste uste taga. Ja te tõite välja, millega ma ka väga nõustun, et te ise ei sooviks sellist kultuuri, kus ministrid ja publik kuulavad uudiseid, justkui parteijuhid diilitaksid kuskil. Teil on ju väga eriline ministriportfell, nagu ka justiitsministril. Teil on võimalik ükskõik mis otsusele ükskõik mis hetkel pidurit tõmmata, kui te näete, et selles võib olla risk kas siis riigieelarvele või rahanduspoliitikale. Mind selles mõttes natuke hämmastab, et teid polnud kogu sellesse otsustusprotsessi kaasatud. Kindlasti ka teie ministeeriumil on pädevus neid numbreid analüüsida, mida praegu avalikkusega ei jagata. Kas te saaksite omalt poolt kommenteerida, kuidas ikkagi juhtus, et nii olulise otsuse tegi kitsas poliitikute ring, teid ei kaasatud? Kuidas te sellesse suhtute? Ja kas tänaseks on teiega juba rohkem suheldud, teiega informatsiooni jagatud? Kui on, siis äkki te saaksite seda jagada ka meiega?

Aitäh! Kõigepealt, mina olen küll oma südameasjaks tõesti võtnud selle, et poliitikavalikud ei toimuks lihtsalt parteikontorites ja parteide omavahelise diilitamisega. Õnneks nad reeglina nii ka ei juhtu. Antud juhul oli probleem sügavalt kommunikatiivne, sest jäi mulje, et [otsuses] lepiti kokku koalitsiooninõukogus. Selliseid repliike on kahjuks olnud rohkem ja see on mind väga häirinud. Ma olen seda valitsuses ka omavahel öelnud, et ei tohi tulla selliseid [repliike] näiteks, et koalitsiooninõukogus lepiti kokku peaprokurör. Lihtsalt nii ei ole. Koalitsiooninõukogu ei ole tegelikult mingi lepingute sõlmimise koht, vaid konsultatiivse infovahetamise [koht]. Ja kui on mingi väga tähtis riiklik otsus, mida on vaja koalitsioonipartneritega kooskõlastada – lõpuks ju valitsuses ja Riigikogus langetatakse ka otsuseid –, siis tuleb kommunikatsioon niimoodi üles ehitada. Mulje selle tuuleenergia teema puhul oli minu jaoks halb ja seda ma ka ütlesin. Aga see ei tähenda, et nii need otsused ka tegelikult tehti. Inimesed ise, kes seda kommenteerisid – ja seda on juhtunud ka varem –, rääkisid asja inetuks. Ja see päriselt käib mulle pinda. Mis tegelikult on toimunud? On muidugi valitsuses [olnud] väga palju arutelu, kus ma olen ka saanud osaleda. Kahjuks ma liitusin energeetikaaruteludega alles pool aastat tagasi ja ei ole päris täpselt samal joonel ega [osale] samasuguse enesekindlusega nagu pikemalt valitsuses olnud [inimesed], rääkimata endisest kliimaministrist. Aga ma olen ikkagi aru saanud, et see ei ole mitte parteidiil, vaid see on ekspertidega koos välja töötatud programm, mille eesmärk on tagada kokkuvõttes puhtam ja odavam elekter. Selleks on vaja – ja [neid] kasutatakse rahvusvaheliselt, et see pööre toimuks piisavalt kiiresti, piisavalt ulatuslikult – ka teatud hinnagarantiisid. Alles peale nende hinnagarantiide andmist on loota tõsiseid investeeringuid ja nende toel ka odavat elektrit. Midagi ei ole teha, tuule- ja päikesekütus on tasuta, aga et turule pääseda, selleks on vaja teatud investeerimiskindlust. Need skeemid on ka selle tõttu niimoodi üles ehitatud.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Austatud rahandusminister! Esmaspäeval ka korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat, ja just läbipaistvuse küsimust. Kahjuks koalitsioonisaadikud hääletasid selle kinniseks, mis minu arvates tekitab mingil määral läbipaistmatust juurde. Aga istungil mainisid nii Riigikontrolli esindaja, Korruptsioonivaba Eesti esindaja, vandeadvokaat Allar Jõks kui ka Arvi Hamburg, et otsustusprotsess pole olnud piisavalt läbipaistev ja terviklik. Nad tõid ka välja, et otsustused oleks pidanud kogu protsessis toimuma vastupidises järjekorras. Alguses oleks ikkagi pidanud olema debatt ühiskonnas, Riigikogus, ümarlaud ekspertide ja teadlastega – nad mainisid, et teadlased ei ole piisavalt kaasatud – ja siis oleks langetatud otsus, mis tehnoloogialiiki me eelistame ja millisena me energiamajandust näeme. Seni pole olnud debatti selle üle, miks just meretuulepargid on need, mida riik nii suures mahus toetab, mitte mõni muu tehnoloogia. Meil on ju ka energiamajanduse arengukava, millest valitsus täna [sisuliselt] üle sõidab, aga me ei ole seda avanud ja uuesti debatti pidanud. Nüüd, muidugi, jah, tehakse eelnõu, tullakse ja öeldakse, et toimub debatt Riigikogus. Aga, noh, see on ju ainult näiline, lihtsalt see eelnõu soovitakse kiiresti seaduseks teha. Ja nagu mina olen aru saanud, ka teie näete selles plaanis ohtusid, mitmeid lahtisi otsi, just nimelt ka kiirustamise tõttu. Juba aprilliks on planeeritud vähempakkumised. Teie olete välja toonud, et ega ka riigiabi loaga ei ole kõik nii lihtne, me peame kindlasti uut taotlema. Ja Eesti Energia juht ka istungil ütles, et valitsusel hetkel puudub tervikpilt energiapoliitikast, senised arvutused pole terviklikud ning see otsus võib tulevikus meile hoopiski kallimaks maksma minna. Ma nägin, et peaminister juba jagas siin teile võib-olla mingeid vihjeid, mida mulle vastata, aga Kristen Michal ütles eile ka raadiointervjuus, et me ei peaks jääma numbrimaagiasse kinni. Kas ka teie rahandusministrina lähtute usust nagu peaminister ja kas teie usk …

Teie aeg!

… on sama tugev nagu Kristen Michali oma?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! No väga palju asju, mida tegelikult tahaks kommenteerida. Kõigepealt, mis puudutab istungite avalikkust, siis ma ilmselt Allar Jõksi Facebooki lehel kommenteerisin, et minu kogemus Riigikogust on, et see on Riigikogu tragöödia, et siin toimuvad asjad kaamerate ees. Enamus sõnavõttudest kipub minema enese näitamiseks, mitte argumenteerimiseks ja otsustamiseks. Ja väga hull on, kui ei saa pidada ka töökoosolekuid [ilma kaamerateta]. Korruptsioonikomisjonis olen ma kahjuks täheldanud seda probleemi, et sinna tassitakse teemasid, mille puhul tegelikult korruptsiooniga midagi pistmist ei ole. Läbipaistmatuse all mõeldakse seda, et kui juba inimene on sinna kutsutud, siis on tal märk küljes, et kuidagi on ta seotud korruptsiooniga. Reeglina enamiku teemade puhul ei ole korruptsiooniga mingit pistmist ja mul ei ole mitte mingisugust põhjust arvata, et tuuleenergia puhul on. Minu mure meretuulenduse pärast sai tegelikult vastuse ja see on ju saanud ka avalikus ruumis vastuse, et me lihtsalt ei jõua ilmselt oma eesmärkideni, energiapöördeni, kui me piirdume ainult maismaatuulendusega. Mis meretuule riigiabiluppa puutub, siis see on juba olemas. See aegub, selles on probleem, ja see on antud teistel alustel. Ta on antud Ukraina sõja alustel ja kui me uut taotleksime, siis meil oleks sellega jällegi hulk maadlemist, aja raiskamist. Aga energiapööret on vaja kiiresti, selleks et ennast rohkem lahti siduda fossiilenergeetikast, mis ju maailmas kipub olema despootide kontrolli all. Nii et see on sihuke riigi iseseisvuse projekt ja ka keskkonnaprojekt minu jaoks ennekõike. Aga on ka ju piisavalt arvutusi, et ta hinnas annab võidu. Muidugi on selleks vaja terviklikku süsteemi, mitte ainult tuulikuid, mitte ainult päikest. On vaja tasakaalustavaid tegureid, on vaja ülekandeid. Aga nagu te teate, on ülekanded Põhjamaadest, kus elekter on Euroopa kõige odavam, praegu poole peal. Aga see süsteem on tervik, tuuleenergia on õilis eesmärk ja seda tasub taotleda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Teatavasti turumajandus paneb ikkagi võrdses konkurentsis hinnad paika. Teie mainisite siin, et selle jaoks, et rajada meretuuleparke, on vaja teha vähempakkumisi selleks, et riik annaks hinnagarantiisid, ja seda subsiidiumide baasil. Samas, teised arendajad, kes arendavad neidsamu päikese- või tuuleparke, peavad seda tegema oma rahakoti peal. Minu küsimus on see. Kuigi energiamajanduse arengukava, mida väga pikalt on aretatud, ei ole siiamaani jõudnud isegi mitte Riigikogusse ega läbinud igasuguseid arutelusid, tuldi nüüd äkki välja otsusega, et vot just mere[tuulikuid], mis on viis korda kallimad, on vaja subsideerida. Ma väga tahaksin sellele teie hinnangut. Praegu te olete järjest makse tõstnud, ja seda põhjendusega, et meil on vaja riigikaitsesse saada 1,6 miljardit, millest tegelikult reaalselt ju investeeritakse nelja aasta jooksul ainult pool. Ja nüüd olete valmis lihtsalt nagu varrukast välja võtma 2,6 miljardit selle jaoks, et osale tootjatest peale maksta ja viia teised tootjad ebavõrdsesse konkurentsi. Lisaks kajastub see kõik lõpuks meie elektriarvetel.

Aitäh! Ega see nüüd asja selgemaks küll ei tee, kui te kõiki asju läbisegi käsitlete. Taastuvenergia tasul ei ole mingit pistmist kaitsekuludega. Ja kaitsekulude numbritega te ka eksisite. Aga see, mis puudutab 2,6 miljardit, jaotub 20 aasta peale. Arvestades nii suurt valdkonda, nagu on energeetika – kui te ütlete, et see on suur probleem, siis 20-ga jagades on see summa väga väike. Jah, 2,6 miljardit. Aga see hinnavõit, mida loodetakse sealt saada, on kaks korda suurem. See ka 20 aasta jooksul ei ole midagi kosmilist, aga kokku võttes on see ikkagi tasuv projekt arvestuste kohaselt. Ja minul küll ei ole selliseid andmeid, millega ma saaks neid arvestusi ümber lükata. Subsiidiumidest tuleb siin ka rääkida ettevaatlikult. Sest kui on tegu sellise struktuurse pöördega, et me kaotame oma fossiilenergeetika – see on selge, ta ei pääse turule –, siis on vaja asendust. Ja selleks, et asendus tekiks, on vaja stiimulit. See stiimul ei seisne mitte selles, et makstakse hinnale peale, vaid selles, et antakse kindlus investeerida. Peale selle kindluse loomist on oodata investeeringuid, on oodata suuremat pakkumist ja kokku võttes odavamat energiat. Selles mõttes see subsiidiumijutt on tegelikult eksitav, sest kui suurte investeerimispöörete puhul pannakse tarbijale kehtima mingisugune hinnaelement, siis ta saab selle hiljem odavama hinna kaudu tegelikult tagasi. Ja see ei ole mingi pöörane riigi toel toimuv äri. Ja mis on hästi küüniline olnud: näiliselt haritud vanamehed – ma seda stigmat ise vihkan, aga on niimoodi juhtunud –, konservatiivsed, küpses keskeas mehed hoiavad kinni põlevkivist kui mingisugusest väga sügavast Eesti rahvuslikust traditsioonist. Ta ei ole seda. Selle pöörde me peame tegema oma järeltulijate, omaenda südametunnistuse pärast, sest fossiilenergeetika ei jää turule. See pööre tuleb teha erinevate meetoditega. Tuul on üks ja merel on tuult rohkem. Meretuuleinvesteering on kallim, aga kokku võttes me saame sealt elektrit, mille puhul me ei sõltu enam nendest despootidest.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.