Arupärimine Saaremaa tuuletööstuspargi rajamise kavatsuste kohta (nr 680)

Saame minna viienda [päevakorrapunkti] juurde. Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 13. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Saaremaa tuuletööstuspargi rajamise kavatsuse kohta, arupärimine numbriga 680. Ja palun esmalt ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana hea kolleegi Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Daamid ja härrad! Eesti mehed, Eesti naised! Kõigepealt ma deklareerin, et Erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on vankumatult puhta Eesti looduse eest väljas ja see hoiak tuleb täiesti südamest, mitte kusagilt väljastpoolt Eestit, ega väljendu sellise kampaanialiku rohepöörde toetamises. Aga kui need rohepöörde meetmed lähevad meie rahvuslike huvidega kokku, siis me loomulikult toetame neid. See arupärimine on kantud murest seoses plaaniga muuta Saaremaa läänerannik Eesti taastuvenergiale ülemineku raamides gigantseks tuuletööstuseks. Kui plaanitu ellu viidaks, oleks selle valmimisel tegemist maailma suurima meretööstusalaga, mis domineeriks umbes 80 kilomeetri laiuse katkematu müürina kogu Saaremaa lääneranniku merevaates. Ja see tuuletööstusala algaks kaldast juba 11 kilomeetri kauguselt. Tuugenid oleksid kuni 310 meetri kõrgused või veel kõrgemad ja neid oleks kokku umbes 500. Nii, nüüd ma pean pisut arupärimises esitatud arve ja definitsioone korrigeerima. See tegelikult arupärimise sisu kuigivõrdki ei muuda, küll aga tõendab seda, et arupärimise on teinud ikkagi inimene, kes õppis füüsikat mõnda aega tagasi, mitte tehisintellekt ei ole seda teinud. Kõnesoleva tuuletööstusala nimivõimsus – mitte koguvõimsus, nagu on [kirjas] arupärimises – oleks umbes 7000 megavatti. See on üle nelja korra suurem kui Eesti elektritarbimine. Seega on kavandatud niimoodi, et suurem osa tööstusala elektritoodangust ja kasumitest – kui neid on – liigub Eestist välja. Senine Läänemere võimsaim tuulepark on üle-eelmisel aastal valminud Baltic Eagle, mis hõlmab 40 ruutkilomeetrit mereala. Nende tuugenite suurim kõrgus on 190 meetrit. Kokku on neid tuugeneid 50, koguvõimsus 476 megavatti ja kaugus rannast 30 kilomeetrit. Seega, Saaremaa läänerannikule planeeritav tuulepark oleks kordi suurem ja rannikule pea kolm korda lähemal. Maailma seni suurim meretuuleala on Põhjameres asuv Hornsea 1, 2, mille koguvõimsus on Saaremaa läänerannikule planeeritavast väiksem, tõsi, mitte 2,5 korda väiksem, nagu mul oli arupärimises, aga siiski väiksem. Ja tuugenite kõrgus on 190 meetrit, aga kaugus rannikust 120 kilomeetrit, mitte 11 kilomeetrit, nii nagu see, mida Saaremaa ranniku lähedale rajada kavatsetakse. Nüüd, juhul kui vahepeal veel suuremaid ei ehitata, siis see kõnesolev tuuletööstusala jääkski suurimaks, aga kui vahepeal tõesti ehitatakse [suuremaid], siis hiigeltööstusalaks jääks ta igal juhul. Ja sellega kaasnevad infrahelimüra, igasugused reostused, mikroklimaatilised muudatused, nanoplastide reostus, mereelustiku häiringud ja nii edasi, mõju tööhõivele, väikesadamate jätkusuutlikkusele ja muule sellisele. Arvestuste järgi levivad erinevad häiringud sõltuvalt ilmaoludest 50–90 kilomeetri kaugusele tuugenitest. Ja rannikule nii lähedal asuv tööstusala, võib üldistada, seab küsimärgi alla Saaremaa lääneranniku traditsioonilised eluviisid ja tegelikult ka kohaliku elu ajaloolise järjepidevuse aladel. Senisteks arendajateks on teatavasti Norra, Hollandi ja Inglise-Prantsuse investorid ja ka Eesti riik, aga Eesti riik siis kavaga see hoonestusluba maha müüa. Tegemist on riikliku eriplaneeringuga, mida rakendatakse olulise riikliku tähtsusega ehitiste ja arenduste kavandamiseks. Aga ka sel puhul nõuab planeerimisseaduse § 31, et ikkagi [peab toimuma] huvitatud isikute ja asutuste kaasamine, sealhulgas valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide kaasamine. Ja nüüd ma küsimusi ajapuudusel ette ei loe …

Aitäh!

… arvan, et minister teeb seda seadusandliku ja täidesaatva võimu koostöö raames nii ehk nii. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi võimalus auväärt kliimaministril Yoko Alenderil vastata teie küsimustele.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Arupärijad! Küsimus: kas teie arvates on senine meretuulepargi rajamine olnud piisavalt läbipaistev ja kaasav ehk vastab sellele, mida nõuab planeerimisseaduse § 31? Saan rääkida teile riiklikust mereala planeeringust. Ühtegi hoonestusluba või tegevusluba ühelegi meretuulepargile väljastatud ei ole, küll aga mereala planeering kehtestati meil 12. mail 2022. aastal Vabariigi Valitsuse korraldusega ja on enne seda läbinud kõik planeerimisseadusest tulenevad nõuded. Mäletan ka ise Riigikogu liikme ajast korduvaid arutelusid keskkonnakomisjonis sel teemal. Planeeringu koostamisel lähtuti nii Euroopa Liidu kui ka Eesti raamdokumentidest ja sisulistest planeerimissuunistest. Vajaduse koostada planeering mereala kasutuse reguleerimiseks sätestas nii direktiiv kui ka meie enda vajadus tuua turule odavamat energiat, odavamat elektrit. Mere kasutamise ja kaitse peamised põhimõtted tulenevad ÜRO mereõiguse konventsioonist UNCLOS, selline lühend. Läbivaks põhimõtteks, mis on nii selles UNCLOS-is kui ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ja ka erinevates Euroopa Liidu õigusaktides, näiteks merestrateegia raamdirektiivis ja Läänemere strateegias, on merekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine. Selle kõigega merealade planeering arvestas. Ja see mereala ruumiline planeerimine on vahend merekasutuse pikaajaliseks kavandamiseks, et tagada mereressursside kasutamisest saadav majanduslik kasu ja samal ajal ka mere‑ ja rannikuala väärtus sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulise alana. Iga inimtegevuse puhul, mida mereala planeerimisel kavandatakse, tulebki arvesse võtta, et merekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine tuleb tagada. Tõepoolest, see meie mereala planeering on koostatud planeerimisseaduse § 31 nõuetele tuginedes. Protsess on olnud läbipaistev ja kaasatud on olnud väga erinevad osapooled. Saab vaadata ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi lehele, kus on väga hea ülevaade kogu selle mereala planeeringu menetluse protsessi kohta. Nüüd, mis selles mereala planeeringus on? Seal on need alad, kuhu on võimalik taotleda lubasid edaspidi meretuuleparke püstitada. Aga see planeering üksi ei anna veel õigust seda teha. Edasi tuleb taotleda hoonestusluba. Selle menetluse käigus viiakse läbi keskkonnamõjude hindamine ja siis selgub, kas alal on võimalik tuuleparki püstitada ja millises mahus. Ühtlasi vaadatakse seda, et pärast tuulepargi püstitamist oleks merekeskkonna hea seisund tagatud. Tänaseks ei ole välja antud ühtegi meretuulepargi hoonestusluba, aga selle Saaremaa [pargi] puhul, mille kohta arupärijad küsisid, on hoonestusloa taotlus esitatud, küll mitte sellistele megavattidele, nagu siit läbi käis, vaid 1400‑megavatise pargi jaoks. Kui nüüd hoonestusluba saadakse, siis tuleb järgmine etapp ehk ehitusloa menetlus. Ka selle raames vaatab siis juba kohalik omavalitsus läbi täiendavad keskkonnamõjude hindamised, kui selleks vajadus on, ja ka täiendavad uuringud. Ja hoonestusloast saab selgeks ka tuulikute maksimumarv. Määratakse justkui see maksimum, aga tegelik arv selgub ehitusloamenetluse käigus. Ehk tegelikult need otsused tehakse võimalikult kohalikul tasandil. Nii, järgmine küsimus oli: "Missugusel põhjusel kavandatakse gigantset meretuuleparki rannale nii lähedale?" Kui koostati mereala planeeringu lahendust, siis analüüsiti kogu Eesti mereala sobivust meretuuleenergeetika arendamiseks. Nii looduslikest oludest kui ka näiteks alajaamade kaugusest lähtuvad sobivad alad vaadati läbi koos teiste merekasutusvaldkondadega ja ka teadaolevate piirangutega. Kaalutleti keskkonnaaspekte, kasutati kogu parimat teavet, mis olemas oli. Analüüsiti täiendavalt kõiki neid aspekte ka mõjude hindamise käigus. Ja sellel alade lõplikul kujunemisel arvestati samuti esitatud mere‑ ja lennutranspordi vajadusi käsitlevaid ettepanekuid, mis tulid avalikustamisel üles, ja leiti need alad, kus võimalikud vastuolud teiste kasutustega puudusid või olid väiksemad. Nüüd, mis puudutab seda visuaalset mõju, siis ei paigutata selle planeeringu kohaselt tuulikuid mandrile ja püsiasustusega saartele lähemale kui kuus meremiili ehk 11,1 kilomeetrit. Kaugust arvestatakse lähimast tuulikust. Mitme tuulepargi samaaegsel kavandamisel hinnatakse visuaalset koosmõju ka teiste samas piirkonnas kavandatavate tuuleparkidega. Kolmas küsimus: "Kas olete nõus MTÜ Saare Rannarahva Seltsi hinnanguga, et planeeritavatel tingimustel, st kui lõviosa elektrist ja kasumitest liigub Eestist välja ja kohale jäävad vaid häiringud ja reostus, on tegemist Saaremaad ning kogu Eestit kahjustava neokolonialistliku projektiga. Kui jah, siis miks Te pole teinud valitsusele ettepanekut projekti katkestada?" Valitsus seda hoonestusluba ei menetle. Tuuleparkide rajamise protsessis üldiselt järgitakse siseriiklikust ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid nõudeid, keskkonnamõjude hindamist ja tuleb tagada tasakaalustatud lähenemine, kus arvestatakse nii majanduslikke kui ka keskkonnamõjusid. On selge, et tuuleenergia, taastuvenergia on see, mis aitab meil tuua alla elektri hinda. Kui me vaatame ka täna valitsusele pakutavat eelnõu, kus Riigikogu saab, kui valitsus selle otsustab Riigikokku saata, toetada tuuleenergia [tootmise] rajamist nii maismaale kui ka merele, siis see hinnang seal on, et ühte eurot sisse pannes toetusena taastuvenergia tasu kaudu me saame ühiskonnana 3,4 eurot tagasi. Ma arvan, et iga investor teab, et see on mõistlik tegevus. Nii. Eelkõige loomulikult tõesti hinna küsimus. Aga on selge, et taastuvenergia on ka nende looduse mõjude suhtes, mida siin küsijad silmas pidasid, oluliselt säästlikum. Igal inimtegevusel on loomulikult mõju, aga kindlasti on see mõju oluliselt väiksem kui fossiilse energia puhul. Ja lisaks siis ka parem elektri hind. Aitäh!

Suur tänu! Teile on terve rida küsimusi. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus on palju laiem sellest konkreetsest arupärimisest ja see puudutab üldse subsideeritud energiatootmise tulevikku Eestis ja Euroopas. Nimelt on uued väevõime eesmärgid, mille Eesti ja ka teised liitlasriigid on saanud. Näiteks meilt need eeldavad mõistliku täitmise korral kaitsekulude tõusu 4–4,5%-ni SKT-st. Ja ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on nüüd esitanud Euroopa riikidele üsna kategoorilise nõude kaitsekulude tõstmise osas ja ähvardanud vastasel korral oma toetuse vähendamisega. Kas ja kuidas teie arvates üldse on võimalik omavahel ühendada nüüd subsideeritud energiatootmist, kaasa arvatud CO2 kvoodi süsteemi, niivõrd suure kaitsekulude tõusuga, mida praegune julgeoleku olukord eeldab?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Väga hea küsimus. Ma arvan, et julgeolekuküsimus on meil peamine nendes oludes, kus me elame, ja on selge, et kui me jääme energeetikas lootma ainult välisühendustele, siis ka see võib meile väga kalliks maksma minna. Kui me jääme lootma ainult väga kõrgelt subsideeritud fossiilenergiale, siis kaasnevad sellega väga suured kulud. Sellepärast, et neid kulusid alla tuua ja ühiskonna kasu maksimeerida, olemegi valitsuses arutanud paketti, mis sisaldab erinevaid energia tootmise viise. Mis puudutab põlevkivi, mis tagab meile hetkel varustuskindluse ja aitab tipukoormuste ajal hindu alla tuua: ka see on loomulikult subsideeritud energia. Ja kui me vaatame üldse kogu seda konkurentsivõime debatti, mis on kogu maailmas, siis loomulikult elektri hinna allatoomine on selles üks väga oluline komponent, ja kui meie majandus saab tänu sellele suuremat hoogu, siis kindlasti aitab see meil ka oma kaitsekulutuste eest hea seista.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite küll täiesti vastuolulisi asju. Kuidas saab elektri hind odavamaks minna, kui te ehitate viis korda kallima meretuulepargi versus maatuulepark? Lisaks tuleb sinna juurde viia spetsiaalne elektriliin, mis läheb veel miljardeid maksma. Te maksate sellele peale esialgsetel hinnangutel 2,6 miljardit eurot. Äkki te katsute lühidalt selgitada, kuidas selline merepargist tulev tuuleenergia on odav? Äkki te teete kas või näppude peal endale selgeks, et kui teil maatuul maksab ühe ühiku ja meretuul viis ühikut, kuidas ta siis odav on?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Tõepoolest, see võib tunduda vastuoluline, aga meretuule puhul eelis on lihtsalt selles, et meretuulepargid on oluliselt võimsamad, nende kasutegur on suurem. Ja ka sellistel nädalatel, nagu siin oli eelmine nädal, kus maismaal oli vaikne, reeglina merel tuul puhub. Arendajad on teinud selle kohta oma analüüse. Kui tuul seal merel ei puhuks, siis arendajad sinna pakkumisele ilmselt ei tuleks, sel juhul ei oleks sellel mõtet. Ja kõikidele nendele analüüsidele tuginedes saabki öelda, et see pakett, mille me oleme valitsusele Kliimaministeeriumi poolt esitanud, on optimaalne ja toob ühiskonnale kõige suurema tulu: selle järgi, kui me paneme tõesti ühe euro sisse, siis saame sealt 3,4 eurot tagasi tänu sellele, et elektri hind tuleb alla.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on ministrile selline küsimus, et teatavasti atmosfääriõhu kaitse seaduse § 19 määratleb ära heiteallika, mis paiskab atmosfääriõhku saasteaineid, müra, infra‑ või ultraheli. Ja saasteaineid on tuugenite puhul põhimõtteliselt nelja liiki. Kõigepealt on tiiviku labad, kust töötamise käigus lenduvad mürgised plastid. Edasi, mehhanismis generaatorivõlli pidurdussüsteemi juures ja labade sammu mehhanismi juures kasutatakse ülimürgist ainet väävelheksa[fluoriidi], mis on äärmiselt mürgine ja Saksamaal probleemiks. Edasi, infraheli ja jääheide. Aga mu küsimus on selline: mispärast te rikute seadust? Sest atmosfääriõhu kaitse seaduse § 27 keelab saasteainete väljutamise kõrgemal kui 250 meetrit maapinnast.

Aitäh! Mõistan, kui ideoloogiliselt on küsijale puhas energia vastumeelne, see on okei. Aga vaatamata sellele ei saa eirata fakti, et see on kõige odavam elektri tootmise viis, see aitab hinnad alla tuua. Ja keskkonnamõju hinnatakse iga konkreetse projekti puhul ja tagatakse keskkonnanõuete täitmine, nii nagu seda tehakse ka põlevkivi puhul.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Hiljuti leppis valitsus kokku, et nii mere‑ kui ka maismaatuuleparkide rajamiseks korraldatakse 2 teravatt-tunni ulatuses vähempakkumisi. See tähendab siis Kliimaministeeriumi arvutuste järgi, et 20 aastaga võib meretuuleparkide toetuseks kuluda 2,6 miljardit eurot. Ja nüüd ma küsin, kas teie olete teadlik, et värske küsitluse järgi ei toeta 53% vastajatest, ja kui me jätame ei-tea-vastused kõrvale, siis koguni 65% seda plaani. Ja ma arvan, et Saaremaal on see mittetoetajate osakaal palju suurem. Ma arvan, et see on ka üsna legitiimne hüpotees. Kas niisugune üsna kategooriliselt eitav hoiak ei tõesta, et tegelikult ikkagi seda sisulist kaasamist kas pole üldse toimunud või see ei ole korda läinud?

Aitäh! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Ma ei tea täpselt, millisele uuringule te viitate. Minule on kättesaadav Kliimaministeeriumis tuumaenergia infopäeval tutvustatud, kui ma õieti mäletan, siis oli see EMOR-i uuring, mille järgi kaks kolmandikku vastajatest nägi just tuuleenergial ja tuumaenergial olulist kohta Eesti energeetikas. Ja mis puudutab neid toetuse suurusi, siis tõepoolest, 20 aasta jooksul oleks see maksimaalne summa, mis kuluks toetusele taastuvenergia tasu kaudu, 2,85 miljardit, millele te viitasite, selle juures ühiskonna kasu samal ajaperioodil oleks 9,6 miljardit. Ehk siis veel kord: seesama 1 euro sisse, 3,4 välja. Ja ma arvan, et siin see küsimus, kuidas tuua elektri hind alla, on oluline. Kas me oleme suutnud seda Kliimaministeeriumi poolt piisavalt selgelt inimestele selgitada? Võib-olla ei ole veel suutnud, aga seda me saame ju kõik koos parandada, sest eelnõu pole ju veel isegi Riigikogusse jõudnud, nii et ka kõik teie saate aidata selle kommunikatsiooniga tegeleda.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tuuleparkide juures on ju väga palju asju teile tundmatud ja teadmata, seda te olete oma kõnedes ja ütlustes näidanud. Aga neid asju tuleb ju kogu aeg juurde, mis uue tehnoloogiaga kaasnevad. Näiteks tuulepargid. Need suured tuugenid võtavad sisse väga suure hulga õli ja neid saab olema seal väga palju keset merd. On teada, et osa tuugeneid lausa kukuvad ümber, nagu üks Sõnajalgade tuugen. Kui nad merre kukuvad, siis nad reostavad seda õliga, toimuvad õlilekked – see on täitsa tavaline asi sellise tehnoloogia puhul. Ja nüüd [see õli] läheb otse merre. Kas te olete selle teema läbi mõelnud ja kas teil on aimu, millistes kogustes õli sinna masinatesse, tuugenitesse üles pumbatakse?

Aitäh! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head küsijad! Igasuguste energiat tootvate seadmete paigaldamisel Eesti Vabariigis on väga selged keskkonnanõuded. Keskkonnamõju hinnatakse iga projekti puhul ja hinnatakse iga projekti puhul väga põhjalikult. Enamasti saame me kriitikat selle pärast, et me hindame liiga põhjalikult, teeme liiga palju uuringuid, uurime liiga palju, liiga pikalt, liiga põhjalikult. Ma arvan, et need nõuded peavad olema täidetud ja uurimine ei ole ülearune. Nii et saan teile kinnitada, et keskkonnamõju ja tervisemõju saab hinnatud ja neid energiatootmisviise rajatakse siis, kui see on nendele nõuetele vastav.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Muidugi on väikesed valed ja suured valed, ja siis, ma ei tea, ma saan aru, et tänase valitsuse valed. Kõige odavamat elektrit saab toota põlevkivist. Kas sa seda usud või mitte, Auverest võid küsida, aga tootmishind koos kõigi saastemaksude ja tuha äraveoga on alla 50 euro megavatt-tund. See on fakt. Kui sa nüüd paned sinna juurde CO2 ehk 80–90 eurot, siis saab selle hinna sinna 130 peale, ja peaminister ütleb lõppkokkuvõttes, et see on 180 eurot. Ma ei tea, kust ta selle arvutuse sai. Aga tegelikult põlevkivi tootmise pealt iga kuu saab kuskil 50 miljonit eurot valitsus lihtsalt CO2 raha. Kõikide teiste puhul riik maksab peale. Põlevkivi puhul makstakse riigile, aga tuulepargi, päikesepargi ja gaasi puhul on vastupidi. See on fakt. Me räägime ainult elektri hinnast.

Aitäh!

Aga kui räägime kaablitest, siis põlevkivi tootmisel täna ei ole vaja üldse kaablit. Pange puitu sinna sisse, pelleteid. Miks te seda ei ole kordagi arutanud?

Jaa, aitäh! No selles küsimuses kahjuks oli väga palju valeinfot. Muidugi saab igasuguseid asju välja mõelda ja rääkida. Aga mina tuginen oma andmetes siiski sellele, mis on päriselt, mida Eesti Energia mulle kinnitab, millal pääsevad jaamad turule. Tõepoolest, alates hinnast 180 eurot megavatt-tunni kohta. Kui meil oleks Eestis ainult põlevkivielekter, siis meie elektrihind oleks tänasega võrreldes kahekordne. Auvere jaam on toonud meile umbes 600 miljonit ehk üle poole miljardi kahjumit. Iga-aastaselt me doteerime põlevkivireserve, mida meil ongi vaja ja mida me kasutamegi vähemalt 50 miljoni ulatuses. Nii et see ei vasta kahjuks tõele.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No see energeetika kütab kirgi. See on väga-väga oluline teema, aga miskipärast on juba mõnda aega seda sektorit juhitud maailmavaate järgi ehk rohemaailmavaate järgi ja ka teie vastused peegeldavad seda. Selle rohelise maailmavaate puhul tekib see probleem, et sel ei ole nagu sellist ratsionaalset majanduslikku lähenemist ehk arvutust. Ja see on probleem, mille maksavad kinni meie tulevased põlved, tegelikult juba ka meie, arvete kaudu. Ma ei ole kogu roheenergeetika vastu. Kindlasti mitte! Teatud koguses, õigetes kogustes, kui ta ei koorma võrku, kui me ei peaks selle tõttu tugevdama võrku – see on täiesti okei. Saare tuulepargid ei ole kindlasti see koht, kuhu nad võiksid tulla. Miskipärast te jätate alati rääkimata, kui palju siis tegelikult võrkudele edaspidi …

Lauri Laats, palun!

Aitäh!

… ja võrgu tugevdamisele kulub raha. Vaat see on see oluline koht.

Aitäh! Küsimust vist ei olnud, aga ma siiski proovin midagi tuletada siit. Maailmavaateliselt võib minu poolest täiesti olla vastu puhtale energiale. Inimestel on erinevad arvamused, kellele meeldib üks, kellele meeldib teine. Minul ei ole selliseid arvamusi. Mina pean töötama selle nimel, et Eestis oleks kindel, taskukohane ja puhas energia. See on energia trilemma. Kõiki kolme aspekti me vaatame. Ja isegi kui tuulikud ja päikesepaneelid kellelegi maailmavaateliselt üldse ei meeldi ja leitakse, et need on koledad, siis see praktiline, pragmaatiline argument, miks igal pool maailmas neid arendatakse, miks ka näiteks suur õliosariik Texas on suur päikeseelektri arendaja, on just see, et see aitab tuua hinnad alla.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tuulikute puhul me teeme arvestuse, et need kestavad kuskil 20–30 aastat, mille järel tuleb need demonteerida. Kuidas on reguleeritud juhtumid, kui tuuliku tööea lõpus läheb tuulikufirma pankrotti? Kes kannab demonteerimise kulud, arvestades, et 300 meetri kõrguse tuuliku puhul võivad need kulud ulatuda miljoni euroni? Kuidas see on reguleeritud?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Pigem arvestatakse siiski 35–40 aastat tänapäeval tuulikute elueaks ja nii nagu iga rajatise puhul: see, kes on rajatise omanik, peab nende demonteerimise eest hea seisma. Ja tänapäeval on hea uudis see, et suur osa tuulikutesse minevast materjalist – kui ma nüüd õigesti mäletan peast protsente, – 90% on ka taaskasutatav.

Aitäh, hea istungi juhataja! [Hea ettekandja!] Püüdke oma valedega natuke tagasihoidlikum olla. Tuuleenergia ei ole kõige odavam energia. Tuulikuriigid Saksamaa ja Taani ja [teised ütlevad, et tuuleenergia] ei ole kõige odavam energia. Nii et selles suhtes tasuks seda vaadata, just seda keskkonnaaspekti. Aga ma jäin kuulama teie sellist põhjendust, et kui me anname ühe euro sisse, siis kolm eurot tuleb tagasi. Minu küsimus on selles, et kuidas see tagasi saadud kasu Eesti rahvale väljendub. Või sellega täidetakse mingite teatud maailmavaateliste ettevõtete ja erakondade taskuid? Aga kuidas saab Eesti rahvas selle raha tagasi?

Arvo Aller, palun!

Aitäh! See on väga hea küsimus ja väga õige tähelepanek, et tuuleenergia täna tõesti on odavuselt number kaks. Päikeseenergia on kõige odavam. Vastab tõele. Kuidas saab Eesti inimene tagasi selle 3,4 eurot, mis ühe euro eest taastuvenergia tasu kaudu justkui investeeritakse taastuvenergia rajamisse? Läbi odavama elektri hinna. See, mida iga inimene selle rahaga teeb, on juba tema enda otsus. Kindlasti aitab see meil rohkem ka majanduse konkurentsivõimet tõsta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Väga palju on kritiseeritud, et olulised energiapoliitilised otsused on väga kitsas ringis langetatud. Peaminister on öelnud siin infotunnis ja Riigikogu ees, et neid küsimusi on lõputult arutatud ja ainult riigikaitselisi küsimusi on valitsuses rohkem arutatud. Samas, valitsuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi kritiseerib, et tema on jäetud kõrvale, niisugusel kujul otsuseid ei peaks tegema, valitsus ei ole neid otsuseid langetanud. Esimene küsimus mul on, et kumb ministritest valetab: peaminister või rahandusminister. Te valitsuse liikmena suudate siin sõltumatu osapoolena anda hinnangu. Ja teine küsimus mul on, et kliimaseadus ja energiamajanduse arengukava ei ole parlamenti tulnud, minu arusaamise kohaselt peaks need olema eelnevalt läbi arutatud, see on eeldus selliste valikute tegemiseks, mis on ette aastakümneteks ja miljarditesse ulatuvad. Kas te näete ka Riigikogul mingisugust rolli nende otsuste langetamisel või see jääbki ainult kitsa ringi valitsuse liikmete otsustada?

Aitäh! Täpsustan veel kord üle. Valitsus tõepoolest on erinevaid energeetikaküsimusi arutanud oma 20 kabinetiistungil – eelmisest valitsusest alates, kaugemale tagasi ma ei vaadanud –, siis on olnud arutluse all just seesama tuuleenergia toetuse meede. Valitsus ühtegi otsust sel teemal formaalselt langetanud ei ole ja tegelikult me neljapäeval soovime nüüd uuesti, ma arvan, et juba kolmandat korda ka selle konkreetse eelnõu, mida me soovime Riigikogusse saata, teie poole teele saata. Siis langetab valitsus otsuse just selle meretuule koha pealt. Aga kas need toetusmehhanismid tulevad, need otsused teete teie. Riigikogu teeb selle otsuse. Selle aluseks on eelnõu, mille me soovime teile saata. Mis puudutab Jürgen Ligi ja Kristen Michalit, et millal on ühe ministri jaoks arutelud olnud piisavad, millal teise jaoks mitte, sellele saavad ikkagi ainult nemad ise vastata.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Mis meil siin Eestis toimub? Valitsus on närvis selle üle, et rahvas sõdib tuulikute vastu. Peavoolumeedia ühineb nendega ja nimetab neid rändtsirkuses osalejateks, sest väidetavalt käivad [nendel koosolekutel] ühed ja samad inimesed. Aga miks nad seal käivad? Nad käivad sellepärast, et nad otsivad vastuseid oma küsimustele tuugenite kohta. Täna oli see ülipidulik hetk, kui kliimaminister tuli siia. Ja mul õnnestus küsida üks küsimus – ainult üks küsimus –, aga ma ei saanud jälle vastust. Mina küsisin, mispärast valitsus rikub seadust ja ehitab saasteallikaid ehk tuugeneid, mis on kõrgemad kui 250 meetrit. Seda reguleerib atmosfääriõhu kaitse seadus. Tema ütles mulle: "Juhul kui te olete odava taastuvenergia vastu, siis see on teie probleem." Me ei saa ju vastuseid! Tuleb edasi käia, kuni vastused tulevad. Aga millest siis üldse tekkis mul probleem kliimaminister Yoko Alenderiga? Mina küsisin seda, et teatavasti on heiteallikas selline ehitis, mis paiskab välisõhku saasteaineid, müra, infra‑ või ultraheli. Ta on selline [saastet] välisõhku väljutav objekt. Ma viitasin oma küsimuses sellele, et tuugenid, mida tahetakse panna merre ja ka maismaale, väljutavad nelja liiki saasteaineid. Kõigepealt on labade mürgiste plastide mikroheide. Kolme aasta pärast tuleb need [labad] välja vahetada. Teiseks on tuugenite mehhanismis generaatorivõlli pidurdussüsteemi juures ja labade sammu [muutmise] mehhanismi juures kasutatav ülimürgine – ülimürgine, ma rõhutan – väävelheksa[fluoriid]. See on tõsine keskkonnaprobleem. Saksamaa keskkonnaametis on väga palju andmeid selle kohta, et see põhjustab inimestele erinevaid probleeme, just kopsuhaigusi. Kolmandaks, vana tuntud infraheli mürasaaste, millest on kõige rohkem räägitud. Ma ei hakka seda siin rohkem puudutama. Ja neljandaks, jääheide. Ehk tuulikulabadele ladestub külma ilmaga jääkiht ja tuulik hakkab töötamise ajal praktiliselt tööle nagu kiviheitemasin, [mis lennutab jäätükke], ja hoidku jumal neid, kes nende tükkide alla jäävad. Ma [mainisin] oma küsimuses, et tuulikute puhul on tegemist saasteainet väljutava ehitisega ja atmosfääriõhu kaitse seaduse § 27 ütleb väga selgelt: "Keelatud on ehitada paikseid heiteallikaid, millest saasteained väljutatakse välisõhku kõrgemal kui 250 meetrit maapinnast." See on seadus. Aga kliimaminister ei vastanud mu küsimusele ja ütles: "Juhul kui teile ei meeldi odav elekter, siis see on teie probleem." Niimoodi ei saa, lugupeetud kliimaminister, seadust eirata. See on teie poolt häbematus, see on teie poolt seadusvastane tegevus, mis ei kannata mingisugust kriitikat, vaid see tuleb kohe lõpetada. Möödunud nädala kolmapäeval käisin ma Terviseametis ja oli poolteist tundi sihukest suhteliselt vabas vormis vestlust. Aga mis kõige hullem: selgus, et Terviseametil ei ole ülevaadet selle kohta, millist mõju need tuulikud inimesele ja keskkonnale tekitavad. On olemas kaks olulist dokumenti. Kõigepealt on 2018. aasta WHO juhend tuulikute poolt tekitatavate kahjulike mõjude kohta, milles väga selgelt öeldakse ära, et tuulikud põhjustavad inimestele erinevaid tervisehäireid, alates unetuseprobleemidest ja lõpetades südamerütmihäiretega. See on dokument, mille on koostanud WHO. Mingisugune Eesti uuring ei saa seda asja muuta. Lisan siia juurde teise olulise dokumendi. 2. detsembril ütles ministeeriumi esindaja Aive Telling, kui ma küsisin, milliseid probleeme tuugenid põhjustavad, et neid ei ole rahvatervishoiu seaduses kirjeldatud. Ta ütles väga õudse lause, et Eestil puudub teadmine selle kohta, millist kahju nad inimese tervisele põhjustavad. Kuidas saab Eesti riiki valitseda, kui me ei tea, millist kahju nad põhjustavad? Aga nad põhjustavad kahju. Saarde tuulepargist, mis on töötanud juba 20 aastat, on Terviseametisse laekunud 20 kaebust selle kohta, et tuugenite tekitatud infrahelimüra on [inimeste] tervise sisuliselt tuksi keeranud. Aga kuidas [seda probleemi] lahendada? Ega Terviseamet ka ei tea, sest neil puuduvad akrediteeringuga inimesed ja puuduvad ka seadmed, et mõõta selle infraheli tugevust. Küsimus on selles, et puuduvad seadmed, mis mõõdavad infraheli nullist kuni kaheksani, aga see ongi kõige probleemsem koht selles asjas. Nii et ma soovitaks lugupeetud ministril lugeda läbi atmosfääriõhu kaitse seadus ja teha sellest vastavad järeldused. 250 meetrit maapinnast, mitte merepinnast, on see kõrgus, mis on lubatud saasteainet väljutava ehitise puhul. Ja [tuleb arvestada] asjaolu, et kui [tuulik] on veel kõrgem, sest mast on kuskil 300 meetri piiri juures, siis see plastlaba, mis paiskab õhku labade mürgist saastet, on veel kõrgemal. See on väga tõsine probleem kogu Eesti rahvale, kogu keskkonnale. Mitte ükski põhjendus, et tahame odavat elektrit – mis on müüt –, ei anna põhjust hävitada Eesti inimeste tervist ja looduskeskkonda. Me käime nendel koosolekutel edasi, kuni me saame lõpuks vastused. Ja kui me vastuseid teie käest ei saa, siis me saame sealt, kust te ei oska oodata. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valgel arupärijate esindajana on tegelikult privileeg rääkida enne teisi. Kas te soovite oma privileegi kasutada või läheme järgemööda? Otse loomulikult. Jaak Valge, palun! Arupärijate esindajal on tavakohaselt õigus esimesena läbirääkimistel osaleda.

Aitäh, lugupeetud eesistuja, et tähele panite! Lugupeetud proua minister! Eesti mehed, Eesti naised! Jätkan sealt kohalt, kus eelkõneleja lõpetas. Nii kaua, kui meil ei ole kindlaid andmeid nende hiigeltuugenite mõju kohta, ei peaks tõesti Eesti olema laboratoorium ja eestlased ei peaks olema katseobjektid. Eelkõige vibratsiooni ja infraheli mõju on seni ikkagi ebapiisavalt uuritud. Seda olete ju teie, proua minister, ja on ka riik ja ametkonnad tunnistanud. Ja tegelikult, ega meil ei olegi ju olnud võimalust nii-öelda maastikul või merel seda uurida, sest selliseid hiigeltuugeneid, nagu meile kavandatakse, ei olegi olemas. Küsisin DeepSeeki käest, missugune on praegu kõige kõrgem meretuugen, ja vastus oli, et see on koos rootorite labadega 267 meetrit, aga meil kavandatakse kuni 350 meetrit. Ja kavatsus ehitada selliseid meretööstusparke, mille kaugus on 11 kilomeetrit rannast, mida te praegu ka oma vastuses ei eitanud ega halvaks ei pidanud, on üsnagi hirmuäratav, isegi minule. Kahjuks ma pean ütlema, et ka kaasamisest on kujunenud formaalne protsess, demokraatia fassaad või sõnakõlks, ja kui ka kellegagi räägitakse, siis ikkagi nendega ei arvestata või teinekord üldse ei [antagi] sõna. Näiteks homsel esinduslikul energeetikakonverentsil pole sõnaõigust ühelgi opositsiooni esindajal. Tegelikult oleks vaja selliste protsesside puhul korraldada mitte see niinimetatud kaasamine, vaid ikkagi referendum, ja valitsus ei peaks oma rahvast kartma, kui üht meretagust meest tsiteerida. Küllap te, proua minister, teate ka seda, et parlamentarism Eestis on lakanud toimimast. Te võite küll öelda, et see on meie otsustada, aga te teate ise ju väga hästi, et Riigikogu enamus hääletab tuimalt täpselt nii, nagu valitsuses või koalitsiooninõukogus otsustatakse. Edasi. Valitsus pole selgeks teinud, kui palju oleks vaja üldse meile elektrienergiat toota. Nimelt lähtuti senistes aruteludes Kliimaministeeriumi ja EISA ühisest prognoosist, mille järgi kasvab Eesti elektritarbimine 2035. aastaks seniselt 8 teravatt-tunnilt 15-le. Aga Eleringi arvutused näitasid, et see piirdub 11 teravatt-tunniga. Vaadake, kui suur erinevus! See tähendab ikkagi väga rabedat prognoosimist ja seda, et me ehitame ka oma praegused investeerimisplaanid väga rabedale pinnale. Kas meil on kindlus, kuhu, mis hinnaga ja kelle dotatsiooniga müüakse selle meretööstusala elekter? Siin enne mainiti, et algatatud on Eesti–Läti neljanda elektriühenduse riiklik eriplaneering, mis sisaldab Saaremaad läbivat hiiglaslikku trassi koos Lätti suunduvate merekaablitega. Selle projekti ainus mõte saab ju olla Eesti ja mere‑ ja maatuugeni tööstuste toodangu eksportimine Läti kaudu Lääne-Euroopasse Saksamaa suunas. Kas valitsusel on Saksamaaga juba mingeid kokkuleppeid ja kas valitsus on kindel, et selleks ajaks, kui ollakse siin valmis seda elektrit eksportima, Saksamaa seda vajab? Ja kui vajab, kas siis valitsus on kindel, et meretööstusalal toodetud elektrit on võimalik eksportida omahinnast kallimalt? Ma kardan, et valitsus ei tea seda. Saaremaal on kodanikualgatuse korras … Paluks kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

… loodud mitmeid organisatsioone, mis ei vastandu meretuugenitele, vaid taotlevad nende planeerimist saarlaste elukeskkonna jaoks ohutusse kaugusesse ehk minimaalselt 50 kilomeetri kaugusele rannast. Ja ma soovitan väga vaadata Saare Rannarahva Seltsi kodulehekülge, kus on väga põhjalikud kaardistused, analüüsid ja õigusaktid lihtsasti kättesaadavad. Nüüd on siis loogiline küsimus, et miks meie ei järgi teiste riikide eeskuju ega kavanda seda tuuletööstusala rannast kaugemale, nii nagu mujal. Kui suur oleks see projektide kallinemine? Ja veel, kui edasi küsida: mis on siis olulisem, kas meie inimeste tervis ja loomulik elukeskkond või see omahinna lisa, mis tööstuspargi kaugemale ehitamise korral juurde tuleb? Niimoodi tekib tõepoolest kartus, et rohepööre võib muutuda iseenda vastandiks: rohepööret oli ju vaja selleks, et inimestel oleks puhtam elukeskkond ja parem elukvaliteet. Aga kui läheb vastupidi, siis on juhtunud nagu alati. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Eesti rahvas! Kuna viimane kõneleja lõpetas sellega, mis oli rohepöörde justkui tegelik eesmärk, siis ma pean oponeerima. Sageli ei ole väljakuulutatud eesmärk see, mis on tegelik eesmärk, ja ma ei näe sellel ühtegi reaalset seost päriselt puhtama keskkonnaga. Tegelikult toimub suurejooneline laastamistöö, nagu me nüüd näeme, ka tuulikute teemal ehk kogu Eesti kaetakse, võiks öelda, üliebaefektiivse rämpstehnoloogiaga, millele me peame peale maksma. Rämpstehnoloogia sellepärast, et me peame sellele peale maksma. Miks me ei kasuta neid tehnoloogiaid, mis toovad meile sisse? Ei, meid sunnitakse administratiivses korras kinni taguma seda räkitit. Rohepööre loomulikult on kunstlik moodustis, võiks öelda, et valelike poliitikute kõrgpilotaaž, äraostetud teadlaste kõrgpilotaaž. Teate, teadus on selline nähtus, et ta suudab ennast ise kaitsta, kui tal on argumendid. See on ka üks põhjus, miks rohepöördekriitilisi teadlasi jäetakse ilma rahata, peletatakse ülikoolidest eemale, hurjutatakse, alandatakse, sõimatakse, stigmatiseeritakse. Kõik need teadlased on olemas, tuhandete kaupa on suurepäraseid teadlasi. Tuletan meelde ka meie suurepäraseid Endel Lippmaad ja Anto Raukast, kes leidsid, et rohepöörde ja inimtekkelise kliimasoojenemise puhul on tegu blufiga. Aga lähen edasi, tsiteerin klassikuid. Üks klassik ütles: "Te ebaõnnestute. Aga noored inimesed hakkavad teie pettust läbi nägema. Kõikide tulevaste generatsioonide silmad on teie peal. Ja kui te ebaõnnestute, me ütleme, me ei andesta teile kunagi. Me ei lase teid sugugi selle argumendiga minema, et te lihtsalt ebaõnnestusite. Just siin ja just praegu peame me joone tõmbama. Maailm ärkab ja muudatus tuleb, kas teile see meeldib või mitte." Greta Thunberg, 2019. Jah, lugupeetud kliimamütoloogid, muudatus tuleb. See lõssenkism kukub läbi, täpselt nii nagu seltsimees Lõssenko suured projektid, ja ärkamine on juba toimumas. Selle ärkamise tunnus on USA valimiste tulemused. USA vilistas ülekaalukalt välja kliimamütoloogia ja uue presidendi üks esimesi käskkirju oli lõpetada tuuleparkide doteerimine, mis tähendab, et kogu süsteem hakkab kaardimajakesena kokku kukkuma. Kuna USA kui läänemaailma juhtiva tööstusriigi konkurentsivõime paraneb hüppeliselt veelgi – kuigi ta on niigi Euroopast pikalt ees –, hakkab Euroopa majandus lihtsalt laiali vajuma. Ja kui ei kukutata von der Leyeni kliimamütoloogide seltskonda, siis Euroopa majandus saab väga rängalt kannatada. Aga ta kukutatakse varem või hiljem, lihtsalt me kannatame rohkem ja kannatame rohkem kahju. See meretuuleparkide projekt on kahjulik saarlastele, on kahjulik ka see, mis Liivi lahte tuleb. See on kahjulik kõigile maksumaksjatele. 2,6 miljardit mittetasuvale ärile – mille eest? Kliimamütoloogia eest, ebaausate poliitikute eest. Ei ole vaja! Meile on vaja konkurentsivõimelist majandust ja mida varem saame meie siin rahvaesindajatena aru, et meie konkurentsivõime saab rängalt kannatada, kui me varakult ei alusta selle rohepöörde lõpetamist, mis juba meie majandust surmab põlevkivi[energeetika] kinnipaneku tõttu, seda kergemini pääseme. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma parafraseerin siin Kaja Kallast, kes rääkis meile perede toetamisest ja ütles, et ega ikka ei ole nii, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Mina ütlen niimoodi, et ega ikka ei ole, lugupeetud kliimaminister, nii, et paned 2,6 miljardit kellegi, mõne välisfirma ärisse ja 7,8 miljardit vupsab kohe välja. Ei ole nii! Te ei suuda isegi homset elektri hinda ette näha. Samamoodi te ei suuda ette näha, mitu firmat pankrotti läheb ja milliste firmade tuugeneid me kõik rahva raha eest utiliseerime. Tuulefirmade pankrot on tavaline nähtus. 2,6 miljardit uputada soolasesse Läänemere vette. Milleks, head inimesed? Selle arguse tunnus on kas või tänane sündmus, kui ei julgetud isegi korruptsioonivastases erikomisjonis seda teemat avalikult arutada, see käis ikka suletud uste taga. Samamoodi ei julgenud ministeerium käia välja oma arvutusi, kust need summad võetakse, mille järgi see hind määratakse. Loomulikult, see on üks Tambovi konstant, mille järgi seda arvestatakse. Te ei suuda isegi homset elektri hinda ette näha, aga juba teab üks tark ametnik, kui palju maksab elekter 2035. aastal, 0,5 sendi täpsusega on paigas. No vabandage! Te ei räägi ka mõjust elukeskkonnale. Need on ühed paremad Läänemere kalapiirkonnad. Seda ju ignoreeritakse. Me ei räägi ainult visuaalist. Me räägime lindudest, me räägime ühest kõige intensiivsema lindude rände alast. Ei, see ei huvita kedagi! See ei huvita meie rohepöörajaid, sest kui on vaja kogu Eesti pärandmaastik muuta tuulikukolakate tööstusmaastikuks, siis irvitatakse selle üle. Samal ajal, kujutage ette, investeeritakse üle 60 miljoni euro pärandmaastike hoidmisse. Nii et kujutage ette, vikatiga niidame kuskil kenasti mõnda puisniitu – ja sinna kõrvale on pandud neli uhket Tallinna teletorni. See on siis see pärandmaastik, kuhu me raha uputame. Majanduslik kahju maismaatuugenite puhul, mis tekib kinnisvara väärtuse vähenemise tõttu, on üüratu. Nii et kõige targem tegu on peatada tuuleparkide ehitus ja kanda seeläbi võimalikult väikest kahju ühiskonnale ja majandusele. Ma näen, et ka ettevõtjad on hakanud nõidusunest välja tulema ja sõna võtma. Isegi Eesti ühe energiamahukama ettevõtte Estonian Cell omanikud ütlesid, et nad ei saa niimoodi. Nad ei saa niimoodi teha, kui nad ei tea, millal kui palju elekter maksab ja kas seda üldse on. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Nii nagu ma ütlesin, energeetika, energeetikamajandus ja selle valdkonna poliitika on oluline ja need otsused, mis tehakse täna, mõjutavad nii tänapäeva kui ka suuresti tulevikku. Minu arust kõige olulisem küsimus kogu selle asja juures on see, mis hinnaga elekter lõpptarbija kätte jõuab. Sellele küsimusele ei oska keegi ausalt vastata. Vaatame ühte dokumenti, mille nimeks on ENMAK ehk energiamajanduse arengukava. Seda on tublisti siin eri aastatel koostatud, täiendatud, analüüsitud ja see pidi tulema uuesti Riigikogu saali, selleks et me saaksime seisukoha võtta ja selle lõpuks ära kinnitada. Vahepeal aga juhtus selline väga tore lugu. Isegi kliimaminister ei võtnud osa ühest koosolekust, kuhu tuli kokku kolm väga tarka inimest ehk erakonna esimeest, kes võtsid selle ENMAK‑i, vaatasid, et ah, mis tühja sellest, viskame ta prügikasti ja otsustame ära, mida me teeme. Otsustati vähendada tulevasi tarbimisnäite, mis olid prognoositud ENMAK‑is, et meil tarbimine drastiliselt suureneb – millesse mul loomulikult usku ei ole. Siis otsustati ära, et vähendame ka tuulikute mahtu. No ja mis siis ikka, anname selle raha ka välja, 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide väljaehitamiseks ja 400 miljonit maismaaparkidele – ja küll see õnn siis kah saabub. Aga õnn ei saabu. Ja õnn ei saabu seetõttu, et see ei ole ju eesmärk omaette, mis seal otsustati või nii-öelda kokku keerati. Minu arust see on nagu väga vale lähenemisnurk, selle tehte arvutamise nurk on vale ehk valest otsast on alustatud kogu seda [arvutustehet]. Vaatame Soome praktikat, ega kaugele ei pea ju minema. Vaatame korraks, kuidas Soomes on asjad paika pandud. Nende võrguoperaatoril hierarhias esimesena on ülesanne eelkõige jälgida, mis hinnaga tarbija saab elektrit. Kui hind on paika pandud, siis ehitatakse selle hinna eesmärgi ümber kogu süsteem. Väga lihtne! Minu arust on äri tehes täpselt samamoodi. Kui sa tuled mingi uue tootega välja, siis sa uurid, kas see toode on turul müüdav, kas sellel on turule asja või mitte, hakkad seda toodet arendama, aga enne kui sa seda toodet hakkad arendama, sa ju teed ka hinnakalkulatsiooni ja turu-uuringu, mis hinnaga on seda toodet üldse võimalik maha müüa. Aga kui sa seda poolt ei tee, siis sa ei ole õige ärimees ka, sellepärast et ärimaailmas selline asi lihtsalt ei ole võimalik, et sa tuled kokku, [ütled,] Aivar, tead, need [pargid] on väga ilusad, toredad, tahaks neid … Noh, ütleme, okei, see veepudel, hakkaks seda arendama. Lepime kokku, väga tore mõte, aga me ei räägi sellest, mis selle lõppmaksumus võib olla, mis hinnaga me saame selle tarbijale maha müüa, kas tarbija on üldse nõus ostma seda pudelit. Vot see on praegu see loogika, millega meil riik ja valitsus tegelevad: seda lõpptarbija poolt üldse ei arvestata. Ja mispärast ei arvestata? Väga lihtsal põhjusel: kuhu sellel tarbijal ikka joosta on? Küünlavalgel telekat ei hakka vaatama, küll ta selle elektri ära ostab, ükskõik mis hinnaga see on. Aga see on väga vale suhtumine. Ja see pärsibki meie majandust, see pärsibki meie inimeste toimetulekut ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ärme teeme sellist asja, mis ei ole kooskõlas mitte ühegi normaalse majandusmudeliga. No lihtsalt ei klapi mitte ühegi majandusmudeliga teie sellised lähenemised. Ja noh, eks tõenäoliselt te teetegi seda oma maailmavaate põhjal, teid ju tituleeritakse roheoravateks. Enne oli roheline partei, nüüd on roheliste oravate partei. Aga kuskil on ju loogika. Teie taga on ka ettevõtjad, teie erakonna sees on ettevõtjad, nemad ju mitte kuidagi ei saa olla teie erakonna praegu valitseva juhtkonnaga ühel meelel, et see, mida te teete Eesti inimestele, see, mida te teete energiamaastikul – Maastikku siin ei ole –, on normaalne. Ehk siis see, mida te teete, ei ole normaalne. Eesti vajab vahetust, Eesti vajab muutust, Eesti vajab uut valitsust, kui teie teistmoodi ei saa aru. Ma räägin ju tegelikult selle info põhjal, mis tuleb nii teie erakonna ettevõtjatelt kui ka üldse ettevõtlusorganisatsioonidelt. See, mida te teete, on ärimaailmas mõeldamatu. Ei ole nii, et kolm inimest tulevad kokku ja otsustavad ära, ja hakkame siis riigi raha laiali jagama. Nüüd, vaatame seda rohepoliitika või roheenergia olemust. Räägiti, et see on hirmus odav ja kui me ehitame kõik süsteemid välja, siis hakkab seda odavat elektrit tulema. No isegi ENMAK ütleb, et ei tule. Seesama arengukava, mis mul siin ees on. Lihtsalt näited. Tänapäev: elekter [maksis] meil 17,9 senti 2023. aastal, keskmine hind. Siin on põlevkivi osakaal 38% ja biomass 21%, päikest ja tuult on ainult 1% ja 2%. Nüüd läheme edasi: energiamajandus 2030. Kui meil keskmine hind 2023. aastal oli 17,9 senti, siis – üllatus! – 2030. aastal on hind ikka 17,9 senti, aga vahepeal on investeeritud rohemajandusse hulga raha, miljardid. Vaatame nüüd uuesti neid tordilõike: biomass 28%, maagaas 22%, põlevkivi 7%, tuult on rohkem, päikest natuke tuli juurde. Aastal 2035 saame hinnavõidu, 12 aastat möödub vastavalt kavale ja nüüd hakkame maksma 15,4 senti, mitte 17,9. [Selline areng] on nende 12 aasta jooksul. Me investeerime siia mitte miljardeid, vaid kümneid miljardeid, mille maksab kaudselt kinni maksumaksja. Ja kindlasti see prognoos, mis siia on välja pandud, ei saa ka vastata tõele. Nii et, head sõbrad, lihtsalt valest otsast vale asjaga tegelete. Olge palun pragmaatilised! Vaadake palun, kuidas meie majandus peaks hakkama saama, vaadake, kuidas meie inimesed peaksid hakkama saama tulevikus. [Küsige] ettevõtjatelt. Te toote näiteks, et meie tarbimine [suureneb], sellepärast et suured tootmisüksused tulevad siia, hakkavad tootma ei tea mida, kuna meie suudame odavat elektrit tagada. No isegi selle energia arengukava järgi me ei suuda seda odavat energiat tagada, te olete ise selle numbri siin välja toonud. Kui küsida ettevõtjatelt, küsida rahvusvahelistelt ettevõtjatelt, mis on see hinnaskaala, millega tuleksite siia investeerima, energiamahukaid tootmisüksusi püstitama, [siis selgub, et] see on 7–10 senti kilovati pealt. Seda eesmärki teil ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Aivar Kokk, palun! (Aivar Kokk palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Austatud minister! Oleme nüüd ausad, et allakäiguspiraal [sai alguse], elektri hind hakkas tõusma sellel hetkel, kui eelmine Eleringi juht tegi otsuse, mitte eelmine peaminister ei otsustanud. Tuletame meelde kolmandat kõrgepingeliini Lätti, [mille avamise järel] elektri hind tõusis juba paari päeva pärast 20–30%. Me räägime sellest, et kõik tehti selleks, et LNG-terminal ei tuleks Paldiskisse. Räägime elektritootmisest. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte kellelgi midagi selle vastu, kui me lepime kokku, et kõik võivad ehitada endale, [mis neile meeldib]: kas tahetakse tuulikut või päikeseparki, [kas kasutatakse] põlevkivi või gaasi. Kui piirkonna inimesed on nõus, et sinna tuulikud pannakse, kui piirkonna inimesed on nõus, et sinna päikesepargid pannakse – väga hea! Aga lepime kokku, et toodetakse turu põhimõttel ja müüakse turu põhimõttel. Praegu siin püüti vastu vaielda, aga ma võtsin välja Auvere tegeliku omahinna, millega toodetakse elektrit. See on 48,4 eurot megavatt-tund. Seal on kõik kulud sees, sealhulgas keskkonnatasud ja tuhaärastus. Jah, seal hinnas ei ole CO2-kvooti. Aga oleme ausad, mis asi on CO2-kvoot? See on üks pankurite, bisnismenide turg, kus müüakse õhku ja selle eest küsitakse palju raha. Ja on aus öelda täna siin kuulajatele, et see raha laekub ju meie enda riigieelarvesse, ainult et see võetakse meie inimeste ja ettevõtjate taskust. Kui me räägime põlevkivitootmisest, siis me unustame ära, et Auveres on võimalik 50% ulatuses põlevkivi kõrval panna elektri tootmiseks ka hakkepuitu. Me unustame ära, et ülejäänud Euroopa on kivisöeelektriahjud ümber ehitanud pelletite peale. Meil on selliseid ahjusid neli-viis tükki Narvas. Pelleteid me toodame rohkem, kui Eesti elektritootmiseks tarbib või tarbimiseks vaja oleks. Kahjuks poolteise aasta jooksul ei ole suvatsenud keegi väga tõsiselt tegeleda sellega, et viia näiteks need vanad ahjud üle pelletiküttele. CO2 hinda ei oleks, omahind oleks suurusjärgus 100 eurot megavatt-tund – see oleks odavam kui täna keskmine elektri hind turul. Räägime tuuleparkidest. Ma oleks oodanud, et minister räägib ka sellest, kui palju tuuleparke on rajatud, kui paljude uute tuuleparkide ehitusload on välja antud ja kui paljude tuuleparkide puhul on planeeringud lõppenud ning kui palju on planeeringueelseid seise. Vaadates neid numbreid, me näeme, et tuulepargitootmist on juba rohkem, kui Eesti hakkab seda tarbima. Hommikul Jõgevalt Tallinnasse sõites kuulasin ma raadiot ja korrati Erich Kriegeri juttu, kus Erich Krieger ütles väga hästi, mis meil Eestis toimub. Minister tuleb hommikul õue, teeb sõrme märjaks, vaatab, kas tuul puhub. Ei puhu. Tähendab, tuleb tuuleparke juurde rajada, sest tuul ei puhu ja elektrit ei ole. Keegi räägib päikeseparkidest. Kas praegusel kellaajal Eestis mõni päikesepark toodab elektrit? Kui keegi [teab], siis öelge, see oleks päris huvitav kogemus. On selge, et talvisel ajal praktiliselt päikeseparkides elektri tootmine on minimaalne, ka päisel ajal, aga ka praegusel kellaajal inimesed tahaksid, et lamp laes põleks, saaks raadiot kuulata, televiisorit vaadata, süüa teha, ja paljud kodud on ka elektrikütte peal. Ilma juhitava elektrita ei ole võimalik majandada. Kui veel ligi kümme aastat tagasi Eesti tootis elektrit nii palju, kui ta ise tarbis, siis tänaseks on olukord drastiliselt muutunud. Me unustame ära, mis maailmas toimub. See, mis jaanuarikuus peale valimisi Ameerikas on juhtunud ja millised otsused on sealne valitsus eesotsas presidendiga teinud, mõjutab kogu maailma energeetikat. Ei ole võimalik lõpmatuseni peale maksta mõnedele ettevõtjatele, kes soovivad panna üles tuulikuid või [ehitada] päikeseparke. Minu jaoks on alati olnud küsitav see, et miks me enda võimaluste puhul, olgu see põlevkivi või hakkepuidu ehk biomassiga tootmisel – eriti põlevkivi puhul –, peame peale maksma. Ettevõtja peab peale maksma. Kaks korda rohkem, kui on omahind, peab peale maksma. Ja siis tulevad kusagilt Hiinast päikesepaneelid, kusagilt tulevad tuulikud ja mina kui lõpptarbija pean hakkama peale maksma. Kõigepealt on vaja võrgud välja ehitada, mille peale [kulub] miljardeid, siis [öeldakse], et kui tuult ei ole, siis [tuleb] tuuleparkide rajajatele hakata peale maksma. Mina ütleksin, et neile ongi kasulik see, kui tuult ei ole – siis kogu aeg raha tuleb peale. Kui väga palju tuult on, siis on jälle jama, siis on hind nullis, jälle on vaja peale maksta, sest tulemust ei ole. Veel kord ütlen: ma ei ole tuuleparkide vastane ega päikeseparkide vastane, vaid ma rõhutan, et neid saab rajada sinna, kus kohalikud [elanikud] on nõus. Ei saa rajada sinna, kus kohalikud ei ole nõus. Aga nende [parkidega] ei ole võimalik majandust üleval pidada ja need on kindlasti palju kallimad variandid. Me ei räägi täna biogaasist, mida meil oleks võimalik toota ja millega oleks võimalik elektrit toota. Keegi teeb otsuse, et Narva oleks vaja gaasielektrijaam püsti panna. See on minu arvates tänases sõjaolukorras, mis teisel pool [piiri] toimub, hullumeelsus. Meil on olemas LNG-terminal Paldiskis, loogiline oleks, et elektrijaam oleks seal või seal, kus toodetakse biogaasi, saaks rohelist elektrit toota. Aga ei, me tahame kuskil kellelegi maksta meeletuid miljardeid. Isamaal on selge sõnum: keegi maksab pärast kinni need valed otsused, aga need ei ole mitte Eesti inimesed ega ettevõtjad. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hetk tagasi saabus mulle kui Vinni Vallavolikogu liikmele kiri advokaadibüroolt Walless, kes on ühe tuulearendaja, mille nimeks on Sustainable Investments OÜ, lepinguline esindaja. Kirjas teatatakse, et käesolevaga teavitatakse Vinni valda, et Sustainable Investments kaalub lisaks detailplaneeringute algatamisest keelduvate otsuste vaidlustamisele Vinni valla vastu kahjuhüvitisnõude esitamist. Ja kuna vallavolikogu pädevuses on detailplaneeringu algatamise otsustamine, mis on täiesti õiguslik protsess, leiab seesama advokaat, et kuna ei ole veel detailplaneeringuid algatatud, on see õigusvastane tegevus ja see on põhjustanud ettevõtjale täiendavaid kulutusi 274 783,22 euro eest aastas, millele lisanduvad viivised ja sissenõudmiskulud. Kõlab nagu väljapressimine ja maffia, aga tegelikult on tegu rahvusvahelise tuuleenergiaettevõtte advokaadiga, kes siis teatab veel edasi, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Aga nüüd tulebki küsimus heale ministrile, et kust peaks Vinni vald võtma raha, et maksta nende tuuleärimeeste kahjunõuded kinni. Mida me peame tegema? Te olete loonud olukorra, kus me tõepoolest peaksime võib-olla koolimaja müüki panema, et välismaistele väljapressijatele kahjusid hüvitada, sest neil on justkui õigustatud ootus, et nemad võivad meie tagaaeda oma tuuletööstuse rajada. Mis on ettepanekud? Kas saadame vanurid tänavale, müüme hooldekodud maha ja maksame siis neile [ärimeestele] need kahjud kinni, sest nemad tahtsid tulla siia Eestisse oma tuuleenergiat tootma? Te isegi ei osanud vastata mulle, mis saab siis, kui need tuuleenergia-ettevõtted pankrotti lähevad, hakkasite rääkima mingist taaskasutamisest. Needsamad tuuleenergiaettevõtted on riiulifirmad, mis on loodud ainult selle ühe projekti jaoks. Neil on null makse riigile, null töötajat, aga tulevad ja nõuavad, et nad peavad kohe saama raha või kohe saama oma detailplaneeringud kätte. Kust me võtame selle raha, et maksta nende advokaadikulude eest? Võtame laste huvihariduselt ära, et välismaised ettevõtted saaksid teie roheenergiat arendada. Ja [mis me teeme] pärast seda, kui seesama nii-öelda riiulifirma on oma tegevuse lõpetanud ja need 30 aasta pärast lõpetavad tuuleenergia tuulikud on pankrotis – neid on 150 tükki 1000 megavati võimsusega ühte väiksesse Vinni valda – ja ühe tuuliku mahavõtmine [maksab] kuskil miljon eurot? Kust me võtame selle raha, kui need hiiglased seal – 100 tükki, Tallinna teletorni kõrgused – meie väikeses vallas on eluohtlikud? Ei, me ei tea. Ma küsisin muide Marko Pomerantsilt, endiselt keskkonnaministrilt. Ta ütles: "Väga lihtne! Jaa, see on omavalitsuse mure, leidke, kust tahate, see 100 miljonit, et need kõik maha võtta." Samamoodi, leidke, kust tahate, need advokaadirahad selleks, et nende välismaiste firmadega kembelda. Meil on ka ju õigused! Kui me ei taha neid oma valda, miks me peame nendega võitlema? Te olete loonud täiesti hullumeelse olukorra ja ma ei tea, miks te seda ei hakka lahendama. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Arupärimine on esitatud tuuleparkide kohta, aga see puudutab kogu energiamajandust, see on üks osa, küll ka väga oluline osa loomulikult, Eesti elektriga varustamisest. Aga siiski, enne kui sellist otsust langetada, on vaja omada ülevaadet tervikust. Ja minu sõnum on, et oluline ongi tervik elektrivarustuse käsitlusel: lõpphind tarbijale ja terviku nägemine. Minu arvates täna meie aruteludes ei ole seda tervikut. Üks sihtrühm räägib tuuleparkidest, teine sihtrühm räägib päikeseenergiast, kolmas sihtrühm räägib tuleviku tuumaenergiast ja nii edasi. Aga [tuleb] langetada adekvaatne otsus, sest lõpphind tarbija jaoks ja meie energiavarustuse stabiilsus ja kindlus ja julgeolek sõltuvad tervikülesande lahendusest, mitte üksikute ülesannete lahendusest. Millest see siis koosneb? Meil on vaja selgeks saada tuuleenergia osakaal, maksumus, mis sellega kõik kaasneb, päikeseenergia, gaasijaam, mida, ma olen aru saanud, hakatakse ehitama Narva ja millele on ka heakskiit 100 miljoni euro ulatuses antud valitsuse poolt. Miks Narva? Ega me sellele õiget vastust ei ole saanud. Tallinnas on tarbijad lähemal, julgeoleku seisukohalt 200 kilomeetrit sisemaa poole, samas on seal Paldiskis gaasiterminal, mille üle käis pikalt arutelu ja vaidlus, kuhu LNG-d saab tuua. Kõik aspektid räägivad, et gaasijaama peaks paigutama sinna, mitte Narva. Aga sellele küsimusele me vastust ei ole saanud, see on omaette teema. Edasi, põlevkivi ja puit. Milline roll jääb nendele praegu, kas üleminekuperioodiks või pikemaks perioodiks? Tuumaenergia võimalikud lahendused ja kõik, mis sellega kaasneb, loomulikult kogu see administratsioon ja tuumajäätmete käitlemine ja nii edasi. Salvestused, see miljardiline auk, mida kavatsetakse Paldiskisse teha, kas ja kuivõrd see on mõttekas? Aga ka muud salvestuse lahendused ja võimalikud tehnoloogiad, mis on kasutusele vaja võtta. Mis need kõik maksavad? Edasi, reservi hoidmine. Me teame nüüd, sellest on räägitud, et Eesti osa võiks olla enam-vähem 60 miljonit eurot aastas selle sageduse hoidmisega pärast seda, kui me oleme Venemaa võrgust lahti ühendatud. Võrgu väljaehitamise ja haldamise kulud. Võimalikud erinevad välisühendused, mis meil täna on, ja kas me neid juurde rajame. Ja lõpuks loomulikult ka riigikaitselised kulutused. Kui me kavatseme tõesti hakata ühel hetkel meretuuleparke tegema – mis minu arvates ei ole üldse mõistlik ja milleks, kui me terviklahenduse ära teeme, ei ole vajadust –, siis seda taristut meres tuleb hakata ka kaitsma. Selleks ei ole täna Eesti kaitsevägi arvestanud kulutuste, tehnoloogia, tehnika ega kõigi muude asjadega, aga seda on vaja merel turvata ja kaitsta. See läheb muidugi kaitsekulutustele juurde. Ja lõpuks, CO2-poliitika, mis on omaette üleeuroopaline poliitika, kuivõrd see mõjutab väga otseselt meid, kes me oleme põlevkivi kasutanud ega ole saanud sellist erandit nagu näiteks Poola söele või veel mõned teised riigid. Nii et kogu see lahendus tuleb ära teha. Siis me saame öelda, mis on mõistlikud valikud, kuidas on meil tasakaalustatud juhuenergia ja juhitav energia. Ja loomulikult, mida ebastabiilsem on energiavarustus, seda suuremad ja keerulisemad nõuded saavad olema meil ka stabiilsele juhitavale energiale ja selle efektiivsusele. Aga see on üks sõnum, mida mina valitsusele tahan edasi anda ministri kaudu. Ja mina ei ole näinud sellist terviklahendust arvestuste ja kalkulatsioonidega, mis oleksid veenvad. Selles olukorras on vastutustundetu võtta aastakümneteks miljarditesse ulatuvaid kohustusi ehk ära fikseerida, et 2,6 miljardit eurot meretuuleparkidele ja, ma ei tea, maismaale 12 aastaks, merele 20 aastaks, ja nii nagu ma ütlesin, miljardiline auk ja nii edasi. Taastuvenergia tasud, eks ole. Ka rahalises mõttes see rehkendus tuleb tervikuna ära teha. Nüüd, tulles siia maisele olukorrale lähemale, mulle tundub, et üks suur probleem, mis tekitab ka rahulolematust, on see, et riiklikku koordineerimist ei ole. Ja isegi kui ühel hetkel jõuavad meile siia need seadused, kliimaseadus ja energiamajanduse arengukava, ja parlament siin arutab ja langetab mingisugused otsused ja valikud, eeldades, et meil on piisavalt informatsiooni tervikülesande lahendamiseks, siis praktiliselt on vaja selle elluviimist riiklikult koordineerida tunduvalt enam. See ei tähenda mitte tsentraalset võimuahelat, kus otsustatakse kitsas ringis kõik valikud ära, vaid see tähendab, et [tuleb lahendada] see hullumeelne olukord, mis täna on nende erinevate planeeringutega, mida keegi ei ohja. On riigi tuulealad, kus riik toimetab ja kuulutab välja tulevikus konkursse, kuhu siis võib tuuleparke hakata rajama. Ja siis on kõik kohalikud omavalitsused, kellele on esitatud lõputult taotlusi. Ja kui me need taotlused kokku liidame, siis me näeme, et neid on kaks-kolm korda rohkem, kui meil tegelikult üldse, ka teoreetiliselt on mingisugust tuuleenergia vajadust. Kordades rohkem! Millised neist realiseeruvad ja millised ei realiseeru? Kui palju mõttetut tööd, energiat, kui palju pingeid ja erinevaid konflikte me sellega provotseerime! Ja seda koordineerimist on vaja ka selliseks puhuks, nagu näiteks Viljandimaal, mille olukorda ma paremini tunnen. Mulgi vallas Lode-Penuja tuulepark, piiriülene park, kus on 19 + 14 tuulikut, ja mitte 150-meetrised, nii nagu Narva poole sõites, kus võib näha kõrgeid torne, vaid kaks korda kõrgemad, 300‑meetrised. Need on planeeritud ja väidetavalt on juba 26-miljoniline toetuski sellele pargile otsustatud, ilma et kohalik omavalitsus oleks vastavaid planeeringu otsuseid langetanud. Aga kohalik omavalitsus ongi probleemide ees ja ta ei suuda neid lahendada, sellepärast et kohalik omavalitsus kuidagi ei mõjuta piiriülest protsessi. Ja 300 meetri kaugusele Eesti-Läti piirist on planeeritud kõige lähem tuulik. Loomulikult on sellel väga suur mõju ka Eesti poolele ja Penuja külale. Ja ma ei räägi ainult visuaalsest, vaid ka otsesest mõjust. Aga Eesti riigis ühel kohaliku omavalitsuse volikogul ja valitsusel ei ole võimalik Läti otsustele kaasa rääkida. Minu andmetel on vald pöördunud Kliimaministeeriumi poole. Mina olen tõstatanud selle küsimuse ka peaministri ees, aga mingisugust adekvaatset tagasisidet, mis võiksid olla need lahendused, kuidas vald saab kaasa rääkida selles olukorras, ju ei ole. Tegelikult on Läti riik planeerinud kümmekond tuuleala vastu Eesti piiri. Millised neist realiseeruvad tegelikult, milline on Eesti riigi kaasarääkimise võimsus? Tahaks väga teada. Ma väga loodan, et valitsus ja Kliimaministeerium selle nimel pingutavad ja annavad tagasisidet ka kohalikele omavalitsustele, kes piiri ääres toimetavad ja tegutsevad, et milline on tegelikult meie võimalus. Nii et minu üleskutse valitsusele on, et näeme tervikut ja alles siis saame rääkida üksikküsimuste lahendamisest. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmed on oma sõnavõtud pidanud ja nüüd on võimalus seda kõike kokku võtta. Kliimaminister Yoko Alender on seda palunud. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Võtaksin kokku. EKREIKE on rääkinud: ärme teeme, ärme teeme, ärme teeme! Paneme elu seisma, ärme ehitame tuulikuid, ärme ehitame tehaseid, ärme ehitame trammi[teid]! Praegu ongi meil energeetikas sel nädalal EKREIKE ideaalmaailm: välisühendused on piiratud, taastuvenergiat ei ole piisavalt, põlevkivijaamad töötavad, said turule, pääsesid turule. Siin toodi välja igasuguseid erinevaid fantaasiaid hindade kohta, aga see, millal jaam pääseb turule, näitab ära, mis on reaalsus. Hind on kõrge. Ja muidugi häirib EKREIKE-t, opositsiooni, et Riigikogu poole on tulemas langetamiseks palju otsuseid. Aga need on olulised otsused, sest kui me neid otsuseid ei tee, võime olla kindlad, et meie energiavarustus kuidagi paremaks ei lähe. Sellel meie valitsus kindlasti ei lase sündida. Meie eesmärgiks on kindel, taskukohane ja puhas energia ja kõik need otsused on kantud sellest eesmärgist. Miks koosneb energiaplaan mitmest erinevast energialiigist? Sellepärast, et kui me jääme lootma ainult ühele fossiilsele [energialiigile], siis meie hinnad tõusevad. Seda näitab ka täna Euroopa riikide energiahindade kaart. Kui jäädakse ühele [energialiigile], fossiilsele [energiale] lootma, siis hind on kõrge. Meie plaan on ühelt poolt kindlad välisühendused, teiselt poolt omamaine tootmine, juhitavad võimsused. Põlevkivi on meil veel vähemalt kümme aastat, tagab reservi, aitab tipukoormuste hindu alla tuua. Üle 60% Eesti inimestest [arvab], et seda baasvõimsust võiks tulevikus tagada tuumaenergia. Seetõttu töötame välja tuumaseaduse, nii nagu Riigikogu on andnud meile suunise. Taastuvenergia on see, mis aitab hinna alla tuua. Kui seda on piisavalt palju ja tuleb meile juurde ka energiamahukat tootmist, siis saame me hindu langetada veel enam, kui me täna oleme prognoosinud. Oma prognoosides lähtume me ainult ühest ja ainsast prognoosist, milleks on olnud Eleringi prognoos. See, kui Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium töötab selle nimel, et siia tuleks rohkem uut, puhast tööstust, on ainult tervitatav, aga prognoos on meil üks ja ainus. Kui on piisavalt palju taastuvenergiat, siis on võimalik sellest toota ka kütuseid, mida saab kasutada edaspidi gaasijaamades. Selleks, et me saaksime olla kindlad, et kui meie põlevkivijaamad enam ei ole töökorras ja kui need vanad plokid tuleb sulgeda, sest nendesse investeerimine nõuaks sadu miljoneid, miljardeid, ja ei ole mõistlik ehitada uusi põlevkivijaamasid, mille rajamine on viis korda kallim kui näiteks gaasijaama rajamine, on Eleringil juba käimas juhitavate võimsuste – 500 megavati ulatuses – rajamise hange. Loomulikult, seal saab kasutada ka kodumaist biogaasi, millele siin üks kõneleja viitas, ja see kindlasti tulevikus, kui neid gaasijaamu rohkem on, loob ka turu biogaasile ja aitab selle kodumaise puhta kütuseliigi hinda alla tuua. Samuti aitavad eelnõud, mida oleme Riigikokku juba toonud, tuua juurde salvestusvõimsust, et katta odava taastuvenergiaga rohkem tunde päeva jooksul, aga juhitavad võimsused loomulikult peavad olema seal kõrval olemas. Sellest on kantud kõikide meie energeetikaotsuste nii-öelda pakkumine Riigikogule. Riigikogu saab need otsused langetada ja ma loodan, et te siis jätate kõrvale oma maailmavaatelise vastuseisu kõikidele arengutele, Eesti kohaliku elu arengutele ja toetate mõistlikku, odavat, kindlat ja puhast tulevikku ka Eesti energeetikas. Suur tänu!

Suur tänu! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele!