Arupärimine haridusleppe läbikukkumise kohta (nr 704)

Tänane neljas päevakorrapunkt ja arupärimine on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 14. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine haridusleppe läbikukkumise kohta. Ja arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid ja Eesti inimesed, kes te meid vaatate! 9. detsembril 2024 esitleti meile hariduslepet, mis idee järgi peaks defineerima õpetajate karjäärimudeli, fikseerima nende koormuse ja parandama töötingimusi. Kahjuks peab ütlema, et sellest ei tulnud suurt midagi välja, kuigi esialgu, juunikuus väitis haridusminister oma intervjuus: meil on laua taga üle 50 KOV-i, kes on loodetavasti nõus sellele leppele alla kirjutama, ja kuna ülejäänud 30 KOV-ile, keda laua taga ei ole, kehtib see lepe samamoodi, siis soovitan neil kindlasti laua taga olla. Nüüd oleme siis jõudnud olukorrani, kus nendest 50-st, kes olid laua taga, lõpuks 9 andsid oma allkirja haridusleppele ja 70 kohalikku omavalitsust seda allkirja ei andnud. See suhe on 70 põhimõtteliselt vastu ja 9 poolt. Nende 9 seas ei olnud väga palju suuri omavalitsusi, ei olnud Tallinna, Tartut, Narvat, Pärnut, Kohtla-Järvet ja nii edasi. Küsimus on, kuidas hakkab see hariduslepe kehtima, kui 70 omavalitsust 79-st ei ole seda allkirjastanud ehk nad ei tunnista seda. Me teame, et kohalikud omavalitsused on enamasti ka koolipidajad. Mul ei ole konkreetset numbrit, äkki minister vastates aitab mind. Minu arvutuste järgi kuulub kohalikele omavalitsustele koolipidajatena peaaegu 90% kõikidest koolidest, mis meil Eestis on. Kui nii suur hulk koolipidajaid ei tunnista hariduslepet, siis on mul hästi keeruline ette kujutada, kuidas see üldse kehtima hakkab. Aga meil on ka konkreetsed küsimused, mis meie fraktsioon on kirja pannud, ja need on järgmised. Kuidas saab isegi teoreetiliselt rääkida haridusleppe õnnestumisest, kui circa 90% kohalikest omavalitsustest, kes on Eestis põhilised koolipidajad, jätsid selle dokumendi allkirjastamata? Miks ei õnnestunud haridusleppega saavutada olukorda, mis võimaldaks, nagu minister ise oma intervjuus ütles, esimest korda Eesti ajaloos kollektiivlepingut sõlmida, et saaksime edaspidi üldhariduse probleeme lahendada kollektiivsete kokkulepetega? Miks ei õnnestunud haridusleppega leida lahendust õpetajate järelkasvu probleemile? Sellest on viimasel ajal hästi palju räägitud ja vahetult enne aastavahetust tuli kõikide Riigikogu liikmete postkasti isegi vastav kiri, kus rohkem kui tuhat õpetajat tõstatasid küsimuse, mis saab õpetajate järelkasvust, sest hariduslepe kahjuks sellele lahendust ei paku ja vastust ei anna. Eelmise aasta jaanuarikuus oli õpetajate streigi lõpetamise pandiks paljuski haridusministri lubadus koostada hariduslepe, mis lisaks õpetajate karjäärimudelile lahendab nende mure seoses koormuse ja palgaga. On näha, et olemasolev hariduslepe neid probleeme ei lahenda. Lisaks ei toonud see kaasa lubatud kollektiivlepingut. Kuidas peaksid nüüd õpetajad sellele reageerima? Ja viies küsimus. Eelmise aasta keskel ütles minister, et kui hariduslepet ei tule, siis ta astub ministrikohalt tagasi. Hariduslepe küll tuli, puhtformaalselt – me võime öelda, et see on paberi peal olemas ja nii mõnigi osapool on oma allkirja sellele andnud –, aga tegu on dokumendiga, mis ei sobinud ligi 90%-le KOV-idest. See dokument ei lahenda õpetajate koormuse ega palga probleeme, ei toonud kaasa kollektiivlepingu sõlmimist ega aita kuidagi kaasa õpetajate järelkasvule. Põhimõtteliselt on tegu dokumendiga, mis eksisteerib paberil, aga päriselt ilmselt tööle ei hakka ja haridusvaldkonnas olevaid probleeme ei lahenda. Kas minister ise ei leia, et see hariduslepe on ebaõnnestunud? Kas te ei pea oma lubadust täitma? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadik Belobrovtsev! Ilmselt esimest korda Eesti riigikorralduse ajaloos on istunud laua taha nii suur hulk inimesi, kes vastutavad Eestis üldhariduse andmise ja selle kvaliteedi, õpetajate järelkasvu, õpetajate palga, töötingimuste, koolivõrgu ja kõige selle eest, ja hakanud läbi rääkima. Hakanud läbi rääkima selle üle, mida me peaksime Eestis tegema selleks, et õpetajad ei oleks üle koormatud, et noored õpetajad tahaksid koolis töötada, et me suudaksime jätkusuutlikult tagada õpetajate järelkasvu, et õpetajad oleksid motiveeritud ja nad saaksid endale karjäärimudeli, mis näitaks neile perspektiivis, kuidas nad selles ametis saavad karjääri teha. See oli esimene kord, kui me nii suure hulga osapooltega nii suure laua taga istusime ja üheksa kuud läbirääkimisi [pidasime]. Isegi kui seal ei ole allkirja kohalikelt omavalitsustelt, osalt kohalikelt omavalitsustelt, siis protsess ise oli meile kõigile väga suur õppetund [ja näitas], kui keeruline on Eestis hariduse valdkonda juhtida. Hariduse valdkond on meil jagatud kohalike omavalitsuste, era[sektori] ja riigi vahel ning on nende ühisel vastutusel. Miks ei kirjutanud väga suur osa omavalitsusi sellele alla? Sellel on kaks põhjust. Üks põhjus oli puhtalt poliitiline ja ma julgen selle siit puldist välja öelda: Isamaa Erakond töötas selle vastu, et omavalitsused sellele haridusleppele alla kirjutaksid. Väga selgepiiriliselt oli seda näha Tallinna linnas. Tallinna linn oli valmis sellele leppele alla kirjutama, sest suur osa õpetajate töötingimusi ja koormusarvestust puudutavaid probleeme oli seotud Tallinna linnas kehtivate reeglitega, aga Isamaa Erakond pidurdas seda ja ütles, et nemad sellele alla ei kirjuta. Vaatamata sellele, et Tallinna linna allkirja sellel haridusleppel ei ole, on alates sellest õppeaastast Tallinna linn täitmas kõiki neid punkte, mis on haridusleppes kokku lepitud. Tallinna linn [plaanib] vähendada õpilaste arvu klassikomplektides, selleks et õpetajate töökoormust vähendada. Tallinna linn vähendab õpetajate kontakttundide arvu, selleks et õpetajate koormust vähendada. Kõiki neid samme, milles me haridusleppes lõpuks kokku leppisime ja mis tuleks ära teha, selleks et õpetajate koormus väheneks, [plaanib] Tallinna linn astuda. Tegelikult hariduslepet täidetakse, vaatamata sellele, et poliitilistel põhjustel jättis Tallinna linn sellele allkirja andmata. Teine rühm omavalitsusi tunnistas laua taga: selleks et nad saaksid õpetajate koormust vähendada, on oluline, et õpetajate töötingimused paraneksid – klassikomplektide suurused oleksid mõistlikud, õpetajate tööaeg ei oleks liiga pikk, kontakttundide arv oleks oluliselt väiksem ja abiõpetajad oleksid kättesaadavad. Need on kõik need punktid, milles me haridusleppes kokku leppisime. Aga nad tunnistasid, et neil puuduvad rahalised vahendid selleks, et neid tingimusi täita. See oli aus ülestunnistus, et neil ei ole täna raha selleks, et neid haridusleppes esitatud tingimusi täita. Kui riik raha juurde annab, kui 2026. aasta eelarves on näha diferentseerimisfondi kasvu, siis nad hakkavad neid haridusleppe tingimusi täitma ja on nõus pärast seda ka haridusleppele allkirja panema. See oli teine ülestunnistus, mida omavalitsused tegid. Küsimus ei olnud sisus. Küsimus ei olnud selles, et nad ei oleks nõus sellega, milles me haridusleppes kokku leppisime: et nad ei oleks nõus karjäärimudeliga ning õpetajate töökoormuse ja töötingimuste kokkuleppega. Nad olid sellega nõus, suur osa omavalitsusi oli sellega nõus. Oli ka neid, kes ei olnud sisu poolest nõus, aga suur osa omavalitsusi oli sellega tegelikult nõus, suur osa koolipidajaid oli sellega nõus. Aga nad ütlesid, et nad saavad sinna allkirja anda sel juhul, kui riigiga saadakse rahaline kokkulepe, et 2026. aastast diferentseerimisfond kasvab. Minu ennustus on see, et 2026. aastal see diferentseerimisfondi kasv tuleb ja me saame neid haridusleppes seatud tingimusi täitma hakata. Sel juhul ma väga loodan, et omavalitsused ütlevad seda ka avalikult, et nemad tõesti leiavad, et õpetaja ei peaks olema klassi ees, kus on püsivalt üle 24 õpilase, ja õpetaja ei peaks andma [nädalas] kontakttunde rohkem kui 21. Ka 24 kontakttundi on ülekoormus ja neid tunde peaks olema vähem. Ja selleks me suurendame diferentseerimisfondi vahendeid, et koolid saaksid diferentseerida õpetajate töökoormust ja klassikomplektide suurust. Nii et mina ei ole nii negatiivselt meelestatud. Jah, tol hetkel, 9. detsembril oli meil vaja haridusleppele allkiri anda, sest sellest sõltus karjäärimudeli muudatuste käimalükkamine, seda allkirja oli vaja, et me saaksime PGS-i muudatustega edasi minna. Aga see ei tähenda seda, et omavalitsused, kes tol hetkel allkirja ei andnud, oleksid põhimõtteliselt vastu sellele, mis seal kirjas on ja mis eesmärgid seal seatud on. Nüüd, hoopis teine teema on kollektiivlepingu sõlmimine. Ma jään oma sõnade juurde: ma arvan, et kui me tahame Eestis õpetajate järelkasvu probleemi lahendada pikemaks ajaks, siis me peame õpetajate palgaküsimuses üle minema kollektiivlepingu vormile. Me peame Eestis jõudma Põhjamaade mudeli juurde, kus palgakokkulepped [annavad] õpetajatele kindluse vähemalt kaheks või kolmeks aastaks ette. See [julgustab] õpetajaametit valima. Praegu [tehakse] meil neid rahalisi kokkuleppeid ühe aasta kaupa. Sellel teel on täna üks takistus: riigieelarve seadus ei võimalda riigil võtta kohustusi toetuste puhul pikemaks ajaks kui üheks aastaks. Ja õpetajate palk riigieelarves on toetus kohalikele omavalitsustele. Ainuke rida, kus see ei ole toetus, on see raha, mis läheb haridusministeeriumi kaudu riigikoolide õpetajatele. Selle puhul on õigus võtta pikemaid kohustusi kui ainult üheks aastaks. Aga see palgaraha, mis kohalike omavalitsuste kaudu õpetajatele eraldatakse, on toetus kohalikele omavalitsustele toetusfondi kaudu ja seda me ei saa ette planeerida pikemaks ajaks kui üheks aastaks. See on riigieelarve seaduse probleem. Nii et me oleme praegu juriidilise probleemi ees, kuidas me saaksime sõlmida kollektiivlepingu, mis ei puudutaks ainult riigikoole ja riigikoolides töötavaid õpetajaid – seda me saaksime täna kohe teha, neid läbirääkimisi me tegelikult ju EHL-iga juba alustasime, riigikooli pidajana me oleme neid alustanud. Aga me ei saa kohalike omavalitsuste eest võtta riigieelarves kohustusi, mis on seotud õpetajate pikemaajalise miinimumpalgaga, sest see ei ole juriidiliselt võimalik. Selleks, et me saaksime liikuda Põhjamaade mudeli poole, kus õpetajate palga puhul on kindlus pikemaks ajaks kui ainult üheks aastaks, on vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Ettepanek, mille ma olen teinud ja mida olen käinud sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna fraktsioonis arutamas ja plaanin tulla ka opositsioonierakondade ette arutama, on see, et me määratleksime väga selgelt ära, et põhikooli pidaja on Eestis kohalik omavalitsus või erakooli pidaja ning gümnaasiumi pidaja on riik või erakooli pidaja, ja põhikooli pidamise vahendid, sealhulgas õpetajate palgavahendid, eraldatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi. Sel juhul on raha kohalike omavalitsuste tulubaasis ja kollektiivlepingu läbirääkimistel osalevad kohalik omavalitsus, kes esindab põhikooliõpetajaid, riik, kes esindab gümnaasiumiõpetajaid, ja erakoolid, kes esindavad erakoolide õpetajaid. Ja teisel pool on õpetajate ametiühing. Selliseid läbirääkimisi peetakse Soomes juba kümnendeid. Sõlmitakse pikaajalised kokkulepped, kolme-nelja aasta peale ette õpetajate palga, töötingimuste ja koormusarvestuse kohta. See on minu unistus, milleni me Eestis tahaksime jõuda, aga selleks on vaja põhikooli osas poliitilist kokkulepet, et raha antakse üle kohalike omavalitsuste tulubaasi, ja sel juhul peavad kohalikud omavalitsused kujundama ühise organisatsiooni, mis neid õpetajate ametiühingutega [peetavatel] palgaläbirääkimistel esindaks. Meil on vaja sõlmida mitu poliitilist kokkulepet, aga see oleks tee, mida mööda, ma arvan, oleks õige minna. Ainult see, kui me saame õpetajate palgaküsimustes pikaajaliselt kokku leppida, tagab töökindluse ja õpetajate järelkasvu. Nii et haridusleppe raames ei saanudki tegelikult kollektiivlepingut teha, sellepärast et meil ei ole täna juriidilisi ja õiguslikke eeldusi selleks, et me saaksime kollektiivlepingut sellisel kujul teha. Küll aga on haridusleppes õpetajate töötingimuste ja koormuse peatükis väga palju olulisi punkte, milles, ma loodan, kohalikud omavalitsused oma tasandil kollektiivlepingute raames õpetajate ametiühingutega kokku lepivad – olgu see Tartu linnas, Tallinna linnas, Narva linnas, Kohtla-Järvel, kus iganes. Just nendes linnades, mida ma nimetasin, on õpetajate töökoormus üle 21 tunni ja klassikomplektis tihti üle 24 lapse. Mujal Eestis on see probleem väiksem kui nendes [linnades], mida ma just nimetasin, ehk Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel ja Narvas. Võib-olla on ka mõnes Harjumaa omavalitsuses, aga reeglina mitte. Nii et seal on vaja kollektiivset kokkulepet. Ma olen üsna kindel, et vaatamata sellele, et hariduslepe sattus poliitilise turmtule alla ja rahalist kindlust tol hetkel polnud võimalik garanteerida, asub suur osa omavalitsusi järgmisest aastast neid kokkuleppeid täitma. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega õpetajate karjäärimudel paika pannakse, jõuavad peagi siia Riigikokku. Paar sõna õpetajate järelkasvust ja karjäärimudelist. Õpetajate karjäärimudel on tegelikult üks element, mis tagab õpetajate järelkasvu. Õpetajate järelkasvu tagamiseks ei ole ühte konkreetset lahendust, vaid kompleksne lahendus, mis tuleb tagada. Kollektiivleping on minu hinnangul üks neist, teine on koolitustellimuse suurendamine ülikoolides, aga üks lahendus on ka karjäärimudel. Karjäärimudeli kohta me leppisime kokku, et alustaval õpetajal on esimeses etapis, kui ta kooli tööle läheb – ta on alles ülikoolist tulnud –, väga kindel karjääriaste, kus ta saab erituge. Kokkulepitud karjäärimudeli kohaselt ei saa alustavat õpetajat [panna] täitma suure kontakttunnikoormusega ülesandeid, sest karjäärimudel näeb ette teistsugust astet. Esimene, alustava õpetaja aste on selline aste, mille korral peab olema väiksem tunnikoormus, õpetaja ei pea tegelema suures mahus erivajadustega lastega ja tal on koolis mentor või tugiõpetaja. Seda näeb ette karjäärimudel, alustavat õpetajat toetav süsteem on karjäärimudelisse sisse kirjutatud. Samuti on karjäärimudelisse sisse kirjutatud see, et alles õpetajaks õppivad üliõpilased ei saa mitte üheaastase tähtajaga töölepingut, mis tekitab selle ameti [valimisel] ebakindlust, vaid just nimelt kolmeaastase tähtajaga töölepingu ehk kindlustunde, et neid koolis vajatakse, et nad juba õpingute kõrvalt koolis töötada saaksid. Ka see on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustes sees ja karjäärimudelis kokku lepitud. Ja kolmas asi. Jah, tõepoolest, karjäärimudel näeb ette, et kvalifikatsioonile mittevastavale õpetaja ametit pidavale inimesele tulevikus õpetajate töötasu alammäär ei kehti. See koolijuhtide ja ka õpetajate esindajate endi ettepanek oli tingitud sellest, et oleks mingi motivatsioon õpetaja kvalifikatsiooninõudeid täita. Praegu on olukord selline, et see, kas sul on kvalifikatsiooninõuded täidetud või mitte, mingisugust eelist sulle koolis töötamisel ei anna. Seega, karjäärimudel paneb paika palju selgemad reeglid: kui suurt tuge õpetaja mingil karjääriastmel vajab, millised kohustused on õpetajal koolis sõltuvalt sellest, millisel karjääriastmel ta töötab, ja milline on eri karjääriastmel töötavate õpetajate palga alammäär. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te siin viskasite kinda Isamaa suunas, et Isamaa on justkui kollektiivselt nõudnud haridusleppe põhjalaskmist, mis ei vasta absoluutselt tõele. Olen Saaremaa Vallavolikogu liige ja ka seal oli volikogus otsus selline, et seda lepet ei saa vastu võtta, ja seda vaatamata sellele, et seal on koalitsioonis sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Keskerakond. Ja põhjus oli väga lihtne. See hariduslepe on seotud rahaliste kohustustega, aga riik ei saa haridusleppe rahastust garanteerida rohkem kui ühe eelarveaasta baasil. Kohalikul omavalitsusel oleks tulnud enda peale võtta kohustusi, lisakohustusi, milleks tal puudub ressurss. Ilma kindlate garantiideta seda lihtsalt ei saanud vastu võtta. Ma tean, et just sel põhjusel väga paljud omavalitsused seda kokkulepet ei kinnitanud. Seal võis olla sisuliselt veel teisigi põhimõtteid – me võime arutada, kellele meeldib ema, kellele tütar –, aga peamine põhjus oli see. Ma ei saa aru, kust tuleb teie informatsioon, justkui Isamaal oleks mingisugune vimm haridusleppe vastu.

Aitäh küsimuse eest! Tõin väga selge näite, [et see koht,] kus Isamaa ilmselgelt poliitilistel põhjustel haridusleppe allkirjastamise kraavi keeras, oli Tallinna linn. Mitte mingisugust põhjust Tallinna linnas seda lepet mitte allkirjastada ei olnud. Ei olnud ka rahalisi põhjuseid, sellepärast et sellest eelarveaastast alates teeb Tallinn kõike seda, mis haridusleppes on kokku lepitud, ta on selleks ka ise rahalisi vahendeid juurde pannud. Nii et Tallinna linnal polnud mingit põhjust sellele haridusleppele mitte alla kirjutada. Me nägime, kuidas selle põhjendusena toodi minu arust täiesti alusetuid seisukohti, lihtsalt oli poliitiline soov seda mitte allkirjastada. Teine asi, mis puudutab rahalisi kohustusi. Karjäärimudeli täitmiseks olid haridusleppes rahalised kohustused riigile pandud. Need olid seal ministri allkirjaga kinnitatud, need kohustused olid riigile pandud. Mis puudutab töötingimusi ja koormusarvestust, siis need kohustused on kohalikul omavalitsusel, riigil neid kohustusi ei ole. Koolipidaja on kohalik omavalitsus. Õigus õpetajate töötingimusi reguleerida, õpetajate koormust reguleerida ei ole mitte riigil, vaid koolipidajal – koolipidajal ja koolijuhil. Riik finantseerib täna 21 kontakttundi õpetaja ametikoha kohta – täpselt nii palju, kui me haridusleppes lõpuks kokku leppisime, üle selle ei tohiks õpetaja tegelikult tööd teha – ja selles ulatuses arvestatakse õpilase pearaha kõikidele omavalitsustele. Kui küsimus on karjäärimudeli rahastamises, siis sellest ma saan aru, aga õpetajate töötingimuste ja koormusarvestuse puhul on rahalised vahendid riik täna omavalitsustele tegelikult taganud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis puudutab õpetajate palga alammäära ehk muudatust, mida haridusministeerium tahab PGS-is teha. Vist Õpetajate Lehes, ei, ERR-is on Piret Sapp kirjutanud, et selle muudatuse tõttu hakkab uus kooliõpetaja, kes alles tuleb tööle ja kes on selle karjäärimudeli või karjääriredeli kõige alumisel astmel, saama mitte õpetaja palga alammäära, vaid üldse alampalka ehk teisisõnu, parimal juhul 890 eurot. Küsimus on: kuna meil õpetajaid napib, meil on suur õpetajate defitsiit, siis kas selline muudatus kasvatab ikka uute õpetajate arvu, kes koolidesse tööle tulevad?

Aitäh küsimuse eest! See ei vasta tõele. See väide ei vasta tõele. Seaduseelnõu seletuskirjas on selgitatud, mis kehtib neile, kes ei vasta kvalifikatsioonile ja kellele seaduse järgi ei kehti õpetaja palga alammäär. Seaduse järgi kehtib sel juhul töötaja palga alammäär. Täpselt samamoodi kehtib seaduse järgi töötaja palga alammäär kõikidele töötajatele üle Eesti. Ometigi ei ole nii, et kõik töötajad Eestis saavad palga alammäära. On ju nii? Tegelikult lepitakse palk siiski kokku tööandja ja töövõtja vahelise kokkuleppe tulemusena ja mina küll ei näe juhtumas sellist asja, et alustav õpetaja asub Eesti koolis tööle miinimumpalga eest, sest ta lihtsalt ei tule sinna sellise palga peale. Omavalitsuste ja koolipidajate rahastust selle tulemusena ei vähendata, et kvalifikatsioonile mittevastavatele õpetajatele [õpetaja palga] alammäära maksmise kohustust enam ei teki. Ei vähendata! Tegelikult saab raha juurde, mis tähendab seda, et õpetajale on võimalik maksta õpetaja [palga] alammäära, ka nendele, kes kvalifikatsioonile ei vasta, aga see jäetakse koolipidaja, tööandja ja töövõtja omavaheliseks kokkuleppeks. Nüüd, alustav õpetaja on karjäärimudeli järgi kvalifikatsioonile vastav õpetaja. Karjäärimudeli esimene aste, alustava õpetaja aste, on see aste, kus inimesel on õpetaja kvalifikatsioon. Kui õpetaja kvalifikatsiooni ei ole, siis ta ei olegi karjäärimudelis sees. Kvalifikatsioonile mittevastav õpetaja ametit täitev inimene ei ole praegu karjäärimudelis sees. Tema töö- ja palgatingimused lepitakse kokku tööandja ja töövõtja vahel ja riiklikult seal kohustuslikku palga alammäära kehtestatud ei ole. Kohustuslik palga alammäär [algab] alustava õpetaja karjääriastmest, siis on õpetaja karjääriaste, vanemõpetaja karjääriaste ja meisterõpetaja karjääriaste – nendele kehtivad riiklikult kokkulepitud palga alammäärad.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ka mina olen kuulnud raadiost teie intervjuud, kus te ütlete, et Isamaa kõike tegi. Mul on ääretult hea meel, et Eesti 200 arvab, et pea 80 omavalitsuses otsustab Isamaa. Seda, et Tallinn on Eesti 200 mõistes kogu Eesti, on muidugi kurb tõdeda. Eestis on omavalitsusi ligi 80, ei ole ainult Tallinn. Tallinnas olete ka teie võimul, neli erakonda kemplesid seal omavahel. On väga selge, et kui rahaline kate ei ole sada protsenti kindel, siis ükski omavalitsusjuht, kes ei ole Eesti 200-ga mingit kokkulepet teinud, sellele alla ei kirjuta. Aga ma täpsustaks eelmise küsija küsimust. Kuidas sellega siis ikkagi on? Tegelikult on ju õpetajatel rahastamise mudel – kes ütleb, et sellel on kolm, kes ütleb, et neli [astet] – nooremõpetajast kuni meistrini. Nooremõpetaja koefitsient on üks, meistril ikkagi tunduvalt suurem. Mispidi meil siis haridussüsteemis hakkab olema: kas palka hakatakse maksma selle järgi, kui hea õpetaja on, või selle järgi, kui kaua on koolis käidud ja õpetajaametit peetud? Ma usun, et kõik õpetajad on väga head, aga selline arusaamine, et [äsja] kooli lõpetanu on viletsam, kui mõni staažikam, ma arvan …

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et on äärmiselt ebaaus öelda nende omavalitsuste kohta, kes haridusleppele alla kirjutasid, et neil on Eesti 200-ga mingi diil. Ei ole! Ei ole mingit diili, vaid neil oli hea tahe sellele alla kirjutada. Nad ütlesid, et nemad on valmis neid tingimusi täitma, isegi kui see eeldab, et nad peavad teatud rahalisi kohustusi võtma. Need omavalitsused, kes alla kirjutasid, võtsid vastutuse selle eest, et nemad muudavad õpetajate töötingimusi. Tallinna linn muudab ka töötingimusi, pani isegi oma raha sinna alla. Seega Tallinna linna puhul ei olnud küsimus mitte rahaliste vahendite puudumises, mitte selles, et ta ei suuda seda katta, vaid see oli poliitiline teema, ei allkirjastatud poliitilistel põhjustel. Mul on väga kahju, et Isamaa keeras selle poliitiliseks. Eesti hariduspoliitikas on üldiselt olnud põhimõte, et me ei keera asju poliitiliseks ja oleme hariduse teemal valmis poliitilisi kokkuleppeid tegema parteilistest huvidest mitte lähtudes. Seni on olnud selline kokkulepe ja mul on kahju, et see kokkulepe on nüüd murenenud. Mis puudutab õpetajate palkasid, siis õpetaja saab palka tööandja ja töövõtja vahelise kokkuleppe alusel. Meie haridussüsteem on autonoomne. Õigus määrata õpetajate palka ei ole mitte riigil, vaid õpetajate palga määrab koolipidaja, tööandja. Tööandja ütleb, kui palju tema töötajad palka saavad. Selline autonoomia põhimõte kehtib ka edaspidi, lihtsalt praeguse kohustusliku alammäära asemel hakkab kehtima kolm alammäära. Kui õpetaja on omandanud vanemõpetaja kutse või meisterõpetaja kutse, siis tema palga alammäär on kõrgem. See ei tähenda, et see on õpetaja palk. See on palga alammäär. Meil on kolm alammäära. Kui õpetaja saab vanemõpetaja kutse või meisterõpetaja kutse, siis see ei olene sellest, kui mitu aastat ta on koolis töötanud, neid kutseid omistatakse õpetajale tema kompetentsusest ja professionaalsest arengust tulenevalt. Küsimus ei ole staažis, küsimus on õpetaja pädevuses ja tema professionaalses töös, aga ka tööülesannetes. Vanemõpetaja ja meisterõpetaja tööülesanded on teistsugused, kui on õpetajal või alustaval õpetajal. Ja sellest tulenevalt on ka kõrgem alammäär – mitte palk, vaid alammäär on tal kõrgem. Palga määrab talle tööandja nende omavahelise kokkuleppe tulemusena.

Nii. Ja viimane küsimus, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Saime teada, et seni on meil olnud Eesti riigi hariduspoliitikas konsensus ja see on esimene vaidlus, mille juures te olete saanud olla. Aga ärge heitke meelt, kõik ei ole veel kadunud! Küllap on sellel sügisel õige aeg hakata seda lepet järgmiseks aastaks sõlmima, siis, kui järgmise aasta eelarvesse tuleb ka vastav kirje, mis annab omavalitsustele kindluse. Mis puudutab teie lubadusi, siis nagu ma vihjest aru sain, olete te neid kõiki seni täitnud ja kavatsete ka edaspidi täita. Mul on nüüd üks küsimus. Kas seda, et see põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mida on vaja selle haridusleppe käivitamiseks, valitsuses natukene seisab, pidurdab ka Isamaa praegu Vabariigi Valitsuse sees?

Ei, see ei seisa. See läks kooskõlastusringile ja tuli kooskõlastusringilt tagasi. Meil on vaja teha veel üks kooskõlastusring Justiitsministeeriumis ja alles siis ta jõuab valitsusse. Ta lihtsalt ei ole veel valitsusse jõudnud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Oleme nüüd jõudnud läbirääkimiste juurde ja on kaks läbirääkijat. Kõigepealt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Suur tänu ministrile päris põhjaliku ettekande eest! Aga mõned tähelepanekud on mul tekkinud. Esiteks seesama poliitiline küsimus. Ma küll ei taha siin olla Isamaa Erakonna advokaat, aga ma ei usu, et vaatamata sellele, et see erakond on praegu hästi populaarne ja võimas, 70 kohalikku omavalitsust nagu üks [mees] loobusid haridusleppe allkirjastamisest puhtalt poliitilistel põhjustel, kuna Isamaa saboteeris seda protsessi. Mis puudutab Tallinna, siis ma ei oska öelda, millised need läbirääkimised seal olid või missuguseks nad kujunesid, aga kui lugeda meediat, siis võib öelda, et ka näiteks sotsiaaldemokraadist Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski oli selle dokumendi suhtes kriitiline. Tema ei ole Isamaa Erakonna liige. Ma arvan, et samamoodi me võime ju öelda, kui me räägime niimoodi poliitilises kontekstis, et võib-olla Tallinnas oli, vastupidi, hästi aktiivne haridusvaldkonna abilinnapea, kes on Eesti 200 liige, nagu ka haridusminister. Tallinn, mitte andes oma allkirja haridusleppele, hakkab nüüd selle leppe punkte sajaprotsendiliselt täitma. No kas asi ei ole poliitikas, kui abilinnapea ikkagi jätkab sama joont? Tallinnas hakatakse vähendama õpetajate kontakttunde, et sel viisil vähendada koormust. Olen rääkinud sellest mitme Tallinna kooli juhiga ja nemad on ausalt öeldes hästi skeptilised. Loomulikult on lihtne öelda koolidele, et nüüd on kontakttundide arv selline ja sellest rohkem õpetajad töötada ei tohi, aga reaalsus on see, et õpetajaid napib, ja napib päris korralikult, me teame seda väga hästi. See on punkt üks. Kui koormus väheneb, siis keegi teine peab selle koormuse enda peale võtma. Aga kust seda teist võtta? Teine asi on see, et olgem ausad, meie õpetajate sissetulekud Eestis on sellised, et nii mõnigi õpetaja teeb ületunnitööd hea meelega, kui selle eest makstakse. Õpetajad teevad neid tunde selleks, et saaks suuremat palka – no vist mitte palka, aga suuremat sissetulekut. Ma arvan, et see praktika jätkub ka edaspidi, sõltumata sellest, mida ütleb kohalik võim. Mis puudutab seda, et sellel karjäärimudelil puudub konkreetne viide õpetajate palgamäära miinimumile, siis loomulikult saavad tööandja ja töötajad omavahel kokku leppida, mis see palk võiks olla. Näiteks erasektoris on see väga levinud, kui mitte ainus variant, kuidas üldse see lepinguline töösuhe kujuneb. Aga kui näiteks koolijuht ühel hetkel otsustab sellega manipuleerida, siis on hästi keeruline kätt ette panna, sest seadus on koolijuhi poolel. Kuna nii-öelda madala kvalifikatsiooniga või [õpetaja]teed alustaval õpetajal ei ole enam kindlust, et ta saab õpetajatele mõeldud palga alammäära … Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

… siis see annab ruumi manipuleerimiseks. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis nagu ma ütlesin, 79-st 70 on öelnud ei. Minister ütles väga õigesti, et küsimus on eelkõige rahastuses. Kohalikel omavalitsustel kahjuks puudub kindlus, et see rahastus ka tuleb, neil on tunne, et neile tekitatakse kohustusi juurde, aga samas rahalist katet nendele kohustustele ei ole. See tegelikult näitab väga ilmekalt seda, kuidas meil viimastel aastatel on valitsused tegutsenud. Usaldusmoment on kadunud, kohalikud omavalitsused lihtsalt ei usalda enam valitsuse liikmeid, kui tullakse rääkima, et lepime praegu niimoodi kokku ja küll see raha tuleb. Kohalikud omavalitsused [vajavad] ikkagi kindlust, nad [vajavad] mingisuguseid tagatisi, et see raha kindlasti tuleb, mitte nii, et keegi lubab neile, [et raha tuleb,] olgu see kas või minister ise, ja siis pärast öeldakse: vabandust, tahtsime parimat, aga välja tuli nagu ikka. See on suur probleem, usalduse kaotus on valitsuse jaoks päris suur probleem. Ühest küljest võib ministrit loomulikult kiita selle eest, et ta võttis selle tee ette ja hakkas seda mööda liikuma, aga kahjuks on siin veel väga palju tegemata tööd, mis ongi arusaadav, sest haridusvaldkond on päris keeruline, on hästi palju igasuguseid osapooli, nii-öelda huvigruppe. Aga küsimus on selles, et juba rohkem kui aasta on möödas õpetajate streigist, kus õpetajatele, selleks et nad streigi ära lõpetaksid, lubati kõike – lõpuks said nad palgalisaks 17 eurot brutos –, lubati, et kõik läheb paremaks koormuse mõttes, järelkasvu mõttes ja ka palga mõttes, aga täna me konstateerime, et mitte midagi sellist ei ole juhtunud. Ainuke asi, mis juhtunud on, on seesama hariduslepe, mis mingil määral paneb paika needsamad karjääriredeli astmed ja selle, kuidas sellega edasi liikuda. Aga see omakorda tekitab probleeme, millest me oleme siin juba rääkinud. Nii et vaatame, mida tulevik toob, aga ausalt öeldes optimismiks siin väga palju põhjust ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmete poolt lõpetab läbirääkimised Tõnis Lukas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paanikaks ei ole põhjust. Mõni asi lähebki elus paremini, mõni läheb halvemini. Jäägem siin ikka haridusküsimuste ja planeeritud leppe juurde ning ärgem seda väga politiseerigem! Te muidugi jätsite ütlemata selle – vähemalt ajakirjanduse andmetel on see praegu teada –, et rahandusminister Ligi ei ole andnud sellele seaduseelnõule kooskõlastust. Ma loodan väga, et see seaduseelnõu, mis aitab haridusvaldkonna kokkuleppeid ellu viia, siia Riigikokku siiski jõuab. Kinnitan teile, et rahandusminister Ligi ei ole Isamaa Erakonnaga ühendust otsinud, vähemalt mitte taotlusega ühist poliitikat teha või meiega ühineda. Seega, küllap te peate selgitustööd tegema ka teiste hulgas, mitte ainult Isamaa Erakonna toetajate hulgas, sest, ütleme ausalt, teame meie ja teate ka teie, et omavalitsustes võimul olijate hulgas maksis Reformierakonna sõna, sealhulgas valitsusjuhi skeptitsism, palju rohkem kui Isamaa kaasarääkimine. 70 omavalitsusest on Isamaa praegu valla- või linnavõimuga seotud veidi üle 20-s. Tõepoolest, selle aasta kohta on muidugi võimalik kinnitada, et meie mõju on [suur], aga haridusprotsessi üle politiseerida, erakonnapoliitikaga [seostada] ei ole põhjust. Mis puudutab seda – sellel leppel on ilus nimi "hariduslepe" –, et kas seal ka midagi puudu on, [siis ütlen, et] haridusleppe puhul on igaühe enda sõnastada, mis ta sinna sisse paneb. Aga kui rääkida sisust, siis nii laiaulatuslikku puudet kogu haridussüsteemiga sellel kokkuleppel, mis te haridustöötajate liiduga sõlmisite ja veel mõne partneriga – ja minu meelest on väga õige, et haridustöötajate liiduga niisuguseid leppeid sõlmitakse –, ei ole, nii laia kokkulepet, et see lahendaks kõik haridusküsimused. Räägime üldharidusest, ärme lähme laiali muudele teemadele. Üldharidusega on gümnaasiumi tasemel seotud ka kutseharidus. Ütlete küll, et kutseharidusega tegeldakse eraldi, aga see, et [kõiki] samal tasandil või astmel õpetavaid õpetajaid ja nende palgavahendeid selles leppes ei olnud, on ikkagi möödalask. Küllap leiab neid [kohti] veel, kus te saate seda kokkulepet parandada, enne kui ta täiel määral kehtima hakkab, ja ka seaduseelnõu, et leida garantiid ka nende haridusalade jaoks, mida praegu võib-olla piisavalt ei tunnustata ja selle tõttu ära unustatakse. Nii et selle kokkuleppe puhul parandamisruumi ja üldise arutelu ruumi on. Kindlasti võtavad sellest osa kõik erakonnad. Kinnitan Isamaa nimel, et haridusküsimuste üle arutleme argumenteeritult hea meelega.

Aitäh! Ja läbirääkimised lõpetab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh! Minul ei ole paanikat. Ma pean väga oluliseks seda protsessi, mis haridusleppega Eesti hariduspoliitikas algas. Ma pean väga oluliseks, et me sellist koostöövormi jätkaksime. Seda, et vähemalt kord kolme aasta jooksul tulevad haridusvaldkonna osapooled laua taha kokku ja lepivad kokku põhimõttelistes ja suurtes asjades. Mitte nii, et tuleb uus haridusminister, saadab seaduseelnõu ülevalt alla kõigile kooskõlastamiseks, ja kui ei kooskõlasta, siis [ütleb, et] pole midagi teha, lugupeetud omavalitsused, me läheme ja teeme need asjad ikkagi ära. Ma ei pea seda õigeks. Ma pean õigeks just nimelt sellist vormi, kus me tuleme ja lepime kokku, milline on karjäärimudel, millised on palgaastmed, kuidas me sätestame õpetajate töötingimused, kuidas me sätestame õpetajate koormusarvestuse, millised on õpetajate tingimused kutsehariduses. See lepitakse kokku koolipidajate, õpetajate ja koolijuhtide esindajate vahel ning pika protsessi ja kokkulepete tulemusena alt üles, mitte ülevalt alla. Ma arvan, et see on see viis, mismoodi me saame hariduses asjad paremaks, sest see on ühiskondliku kokkuleppe tasand. Ma loodan, et haridusleppe protsess, vaatamata sellele, et sellele on tahetud minu hinnangul jätkuvalt poliitilistel põhjustel vett peale tõmmata, [kujuneb] siiski [edukaks]. Küsimus on selles, et sellist protsessi pole varem Eestis nii laiaulatuslikult algatatud. Nüüd on see alanud. Ma soovin ka kõikidele järgmistele haridusministritele jõudu selles protsessis ehk sellise tööviisi [rakendamisel], kus me oleme laua taga ja me räägime läbi, mitte ei juhi ülevalt alla, nii-öelda kaasamis‑ ja kooskõlastusringide kaudu, mis ei ole ilmtingimata kõige parem [lahendus]. Nii et minul paanikat ei ole. Minu mure on see, et sellisesse protsessi kaasumisel hakkavad erakonnad mängima poliitilisi mänge. See on minu mure. Panevad oma erakonna huvid ettepoole ja Eesti hariduse huvid tahapoole. Ma väidan jätkuvalt, et mitte 79 omavalitsuses, vaid just Tallinna linnas juhtus see, kus erakonna huvid pandi ettepoole ja õpetajate ja haridusvaldkonna [inimeste] huvid tahapoole. Ja vaat see on see, mida ma ei taha, et juhtuks. Ma olen väga kategooriliselt vastu sellele, et me paneme laua taga istuvatele inimestele erakonna mütsid pähe ja istume seal erakonna esindajatena. Tegelikult väga ebakonstruktiivset koostööd tegi selles vallas ka ELVL. Algusest peale oli see koostöö mitte üldse heale tahtele üles ehitatud ja kui ELVL maikuus laua tagant lahkus – küsige kõikide osapoolte käest, mis päriselt seal laua taga juhtus –, algasid läbirääkimised, sest enne seda käis poliitiline šaraad ehk mäng, millel ei olnud hariduse sisuga tegelikult mitte midagi pistmist. Ma ei hakka siin seda mainima, kes on ELVL-i tegevjuhtkonna töötajad ja milline on nende erakondlik kuuluvus, aga see töötegemine ei olnud suunatud koostööle. Aga kui ELVL laua tagant lahkus, siis algas päriselt sisuline koostöö. Jätame nüüd selle kõik minevikku. Võib-olla on need kasvuraskused, võib-olla me peame seda koostööviisi veel harjutama, me ei ole seda palju teinud, see võtab meil aega, harjutame. Haridusleppe läbirääkimised oli esimene katse sellises vormis Eestis hariduspoliitikat teha, aga läheme siit edasi. Ma loodan, et kõik osapooled on tegelikult nõus sellega, et see on see viis, kuidas me peaksime Eestis hariduspoliitilisi otsuseid tegema. Ma tahtsin rääkida ka õpetajate ülekoormusest. Vadim Belobrovtsev läks küll ära, aga [tahtsin öelda, et] ma pean põhimõtteliselt valeks seda, et me sellesse praktikasse, mis meil on Eestis välja kujunenud, kus õpetaja saab oma töötasu tõsta ainult sel viisil, et ta koormab ennast üle, suhtume kui normaalsesse asja ja [arvame, et] me peaksime jätkama samas vormis, et õpetajal on võimalik saada palgatõusu ainult siis, kui ta võtab endale lisakoormusi ja lisaülesandeid. Ma ei pea seda õigeks. See on õpetajate läbipõlemise üks peamisi põhjuseid. Õpetaja palk peaks tõusma tema kompetentsuse ja professionaalse arengu tõttu, selle tõttu, et ta teeb oma tööd ehk õpetamise tööd paremini. Sealt tuleb tema palgatõus. Ja see on see põhjus, miks me seda karjäärimudelit rakendame. Nii et ma ei ole nõus Belobrovtseviga, et õpetajad tahavad [teha] lisatööd ja 24-tunnist töönädalat, sellepärast et ainult niimoodi on võimalik neil palka juurde saada. Ma ei ole sellega nõus. See on vale. (Hääled saalis.) Teda ei ole siin, aga ma lihtsalt [ütlen, et] olen sellise seisukoha vastu. Selline praktika on seni olnud valdav ja sel põhjusel me haridusleppes tahtsimegi seda piirata, et selline praktika ei [jätkuks]. Ja klassikomplektid on Tallinnas olnud aastakümneid üle võlli ehk kogu aeg on rikutud seadust, ja see on suurendanud õpetajate koormust. Ma loodan, et Tallinna linn, vaatamata sellele, et poliitilistel põhjustel jäi allkiri andmata, siiski läheb ja teeb selle asja korda, mis puudutab klassikomplektide suurust. Aitäh!

Suur tänu kõigile! Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.