Запрос информации о слиянии школ для детей с образовательными потребностями (№ 684)

Tänane kolmas arupärimine on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaidi, Mart Maastiku ja Riina Solmani 14. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine hariduslike erivajadustega laste koolide liitmise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Tõnis Lukase, aga teda ei ole saalis. Kuna arupärijate hulgas on ka Helir-Valdor Seeder, siis küsin, kas Helir-Valdor Seeder oleks valmis arupärimist tutvustama. (Hääl saalist: "Tõnis tuleb.") Aa, Tõnis tuleb. Täna on kõik väga täpsed või jäävad napilt hiljaks. Aga Tõnis Lukas on kohal. Palun, Tõnis Lukas, Riigikogu kõnetool on teie päralt, et tutvustada arupärimist.

Lugupeetud Riigikogu ja lugupeetud minister! Veidi aega tagasi tuli teadaanne, et seitse kooli Eestis liidetakse ühe juhtimise alla. Need seitse kooli on omapärased selle poolest, et [esiteks,] seal õpivad hariduslike erivajadustega lapsed ja, teiseks, nad kõik asuvad eri maakondades. Nõuab teatavat fantaasiat, et nende ühist juhtimist ette kujutada, aga kuna räägitud on ka kogu kutsekoolivõrgu ühisest juhtimisest kunagi, selliseid mõtteeksperimente on tehtud, siis küllap on see asi läbi mõeldud. Mis puudutab seda sõnumit, mille haridusministeerium on koolidele andnud, siis juhtimise ühendamise mõte on kokku hoida direktorite palgafondi pealt. Aga mitte [kogu palgafondi], sest küllap selle konkursi käigus, mis loodetavasti tuleb tõsine – kogemuslik ekspertiis selle valdkonnas on oluline, et tegeleda erivajadustega [laste] kooli juhtimisega, ma loodan, et seal tõesti osalevad Eesti parimad jõud, kes sobivad sellesse ametisse –, valitakse üks liider välja ja temale tuleb ka palka maksta. Nii et kõigi seitsme direktori palgafond kokkuhoiu alla ei lähe. Omapärane selle liitmise puhul või liitmise ettepaneku puhul on veel see, et see peaks toimuma kiirendatud korras: aprillikuus juhi konkurss, 1. juulist juba uus kool ja 1. septembrist hakkab ta tegutsema uue koolina. Küllap nõuab ka see protsess teatavaid kulutusi ja selle tõttu on natukene mõtlemapanev see sõnum, et kokku loodetakse hoida aastas 300 000 eurot. Selle rehkenduse järgi, mis praegu on välja käidud, nii suurt summat kokku ei tule. Aga ükskõik, praegu tahame me ministrilt täpsemalt teada, mis põhjusel koolid liidetakse. Kas lisaks kokkuhoiule on veel mingeid põhjuseid? Tahame teada, milline sõnum on antud õpetajatele ja õpilastele, õpilaste perekondadele. Suur osa nende koolide õpilastest elab õpilaskodudes. Kas nende õpilaste ja perekondade jaoks muutub midagi ja kui muutub, siis kuidas kaasatakse neid kogukondi otsuste ettevalmistamisse? Praegu teadaolevalt ei ole neid ja ka direktoreid nendest otsustest eelnevalt teavitatud. Tagantjärgi on nüüd kogunemisi olnud ja haridusministeeriumi inimesed käivad erinevates koolides asju selgitamas. Ma loodan, et see sõnum, et õpetajate ja õpilaste jaoks midagi ei muutu – kirjas on, et kõik muutub paremaks –, vähemalt halvemaks ei muutu ja õppekohad jäävad alles, peab paika. Kui nüüd selle arutelu käigus, mis on kuu aega kestnud, on tulnud ka mingisugust lisainformatsiooni, siis seda me soovime ministrilt muidugi saada, sest nende koolide jaoks on see väga oluline. Ja muidugi on siin taustal kaasava hariduse fenomen. Kas on õige sellises olukorras lapsi alati tavakoolidesse paigutada või peaksime hoopis laiendama seda õpilaskohtade fondi, mis meil hariduslike erivajadustega [laste] koolides on? Mitte neid [koole] kahandama, vaid neid, nagu öeldakse, võimestama, sest neil on ühiselamud, neil on spetsialistid. Kindlasti ei tahaks seda, et tekiks ebakindlus ja nende koolide kvaliteet edaspidi halveneks. Nii et kogu selle temaatika kohta soovime ministrilt teavet.

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Tõnis Lukas! Vastan esitatud küsimustele. Haridus- ja Teadusministeeriumil on tõesti kavas liita seitse hariduslike erivajadustega laste kooli üheks juriidiliseks kehaks, üheks kooliks. Need koolid on Kammeri Kool, Kiigemetsa Kool, Nurme Kool, Raikküla Kool, Urvaste Kool, Valga Jaanikese Kool ja Ämmuste Kool. Nende koolide eripära on see, et tegemist on hariduslike erivajadustega laste koolidega. Need ei ole üldtoe vajadusega lapsed, vaid tõhustatud või eritoe vajadusega lapsed, kes ei vaja tuge mitte ainult koolis oldud aja jooksul, vaid tihti ööpäev ringi. Seetõttu vajavad väga paljud lapsed, kui mitte kõik lapsed nendes koolides ka õpilaskodu teenust. Teine eripära nende koolide puhul on see, et nad ei ole tegelikult piirkonnakoolid. Lapsed, kes nendes koolides käivad, ei ole ilmtingimata [pärit] sealt lähipiirkonnast. Kool teenindab tervet Eestit ja lapsi on võimalik nendesse koolidesse paigutada üle Eesti. Täna on olukord selline, kus kõik need seitse kooli on laste arvu poolest väga väikesed. Nende koolide administreerimine, juhtimine, infovoo haldamine on suhteliselt kohmakas ja ka lapsevanema vaatest mitte kõige efektiivsem. Lapsevanem on see, kes peab seitsme kooli vahet joostes infot ja lapsele kohta otsima, sest on seitse juriidiliselt erinevat keha. Millised on olnud ettepanekud neid koole juriidiliselt üheks kehaks liites? Esiteks, kõik seitse õppekohta jäävad alles. Ei ole mingit plaani mitte ühtegi õppekohta kinni panna, sest kõik need õppekohad on Eestile väga vajalikud, ja me ei näe lähemas tulevikus, et need vajalikud ei oleks. Teiseks, kindlasti ei ole muret nendes koolides toimuva õppe- ja kasvatustööga, see on äärmiselt kvaliteetne. Kõik õpetajad ja spetsialistid, kes täna nendes koolides töötavad, on ka edaspidi selles juriidiliselt üheks liidetud koolis hädavajalikud. Tegelikult on kohati personali nendesse koolidesse isegi juurde vaja. Nii et ükski kool kinni ei lähe, ükski õppekoht kinni ei lähe. Liitmise peamine mõte, nagu ma juba korra mainisin, on siiski see, et [muuta lihtsamaks] kõike seda, mis puudutab dokumentatsiooni ja asjaajamist, mida täna on korda seitse, ja kuna erivajadustega laste koolide puhul on see [tavakoolidega võrreldes] oluliselt keerulisem, siis on see ka väga aja- ja ressursimahukas. Pluss veel see, et kui me lapsevanema seisukohast vaatame, siis [näeme, et] lapsevanem taotleb lapsele kohta siiski ühes koolis. Ressursse jagades saab leida lapsele kõige sobilikuma koha nende seitsme erineva õppekoha seast, kus see kool toimetab. Haridusministeeriumile annab julgust väita, et asi läheb paremaks, kogemus, mille oleme saanud teiste koolide nii-öelda juriidilisel kokkuliitmisel. Näiteks Kiviõli Riigikooli loomine, kus juriidiliselt liideti kokku kolm kooli, või koolide kokkuliitmine Narvas. Aga [sama teed] on läinud ka mitmed omavalitsused, kes on liitnud erinevaid väikeseid koole ühe juhtimise alla selleks, et tagada tõhusam koolikorraldus ja hariduse kui teenuse kättesaadavus just nimelt lapsevanema vaatest. Rahalise kokkuhoiu [suuruseks] on arvutatud 300 000 eurot aastas, aga see võib olla ka mõnevõrra väiksem. Seda raha ei ole plaanis süsteemist välja viia. See 300 000 eurot jääb erivajadustega laste koolide ülalpidamiseks ka edaspidi, sest, nagu ma ütlesin, ressursivajadus on seal tegelikult suurem, kui me täna sinna ressursse paneme. Tegemist ei ole kärpekavaga ega rahalise kärpimisega. Erivajadustega laste koolide ühendamist ja ühise juhtimise alla viimist on meile soovitanud ka OECD oma 2022. aasta soovitustes. Ja nagu ma ütlesin, me oleme seda koolide juriidiliselt ühe juhtimise alla liitmise soovitust järginud ka paljudes muudes kohtades ja ka paljud kohalikud omavalitsused on selliseid otsuseid vastu võtnud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan sisuka vastuse eest. Ma küsin konkreetselt. Näiteks Jõgeva vallas Siimustis on Kiigemetsa Kool. Laste arv on seal tõsiselt vähenenud võrreldes selle ajaga, kui see kool seal eelmise sajandi lõpus avati. Millisena te näete selle maja kasutust [tulevikus]? Lapsi – nii ööbivaid kui ka õppivaid – on seal üle kahe korra vähemaks jäänud. Samas piirkonnale on see kool vajalik, lapsevanematele tekitaks raskusi, kui nad peaksid hakkama oma lapsi vedama kuhugi teise maakonda. Kas te näete varianti, et need majad ehitatakse ümber või et sinna midagi muud tekitatakse, et need majad alles jääksid? Iga aastaga jääb lapsi vähemaks, sest paljud erivajadustega lapsed õpivad ju ka tavakoolis. Millist lahendust te näete?

Aitäh! Järsk laste arvu vähenemine erivajadustega laste koolides toimus 12–13 aastat tagasi just nimelt kaasava hariduse rakendamise tulemusena. Tänaseks on nende laste [arv], kes vajavad erituge või tõhustatud tuge ja selliseid spetsiaalseid koole, nagu on näiteks Kiigemetsa Kool, Ämmuste Kool, Nurme Kool ja Kammeri Kool, stabiliseerunud. Me ei näe, et meil tulevikus toimuks üle-eestiliselt mingi järsk laste arvu langus. Küll aga, mis võib juhtuda ja mida on juba natukene [näha], on see, et lapsevanemad ise kolivad Tallinnasse ja Harjumaale, mille tõttu vajadus erivajadustega laste koolikohtade järele Tallinnas ja Harjumaal kogu aeg suureneb ja mujal jäävad need [koolid järjest] tühjemaks. Aga me ei pea õigeks seda, et me jälle kogu ressursi Tallinnasse ja Harjumaale koondame, et paneme Kiigemetsa kinni ja tõstame need õppekohad Tallinnasse või Harjumaale ümber. Ma arvan, et hariduslike erivajadustega lastel, selliste erivajadustega lastel, kes õpivad sellistes koolides, on kasulikum õppida väikestes kohtades, eemal suuremast linnamürast, kärast, märtsust, türtsust. Seetõttu ei näe me praegu mingit vajadust neid koole kinni panna, neid seitset õppekohta, mis meil üle Eesti hariduslike erivajadustega lastele on. Jah, see on rahaliselt kulukas, vastab tõele. Ühe lapse kohta on see hind kallis, aga ma arvan, et see on nendele lastele praegu kõige parem moodus haridust saada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Aitäh ka vastuste eest! Tõepoolest, praegu tunduvad need koolid olevat siiski päris [suurel] territooriumil, samas ka omanäolised. Maarjamaa kool – on väga hea, kui seda pikalt ja põhjalikult planeeritakse. Praegune planeerimisprotsess tundub olevat siiski küllaltki tormakas, aga ma loodan, et seda enam tehakse praegu eeltööd. Rääkisite, et õpilaste ja õpetajatega midagi ei juhtu, et kvaliteet tõuseb ja koolituskohad jäävad alles. Infokirjas on siiski nimetatud kahte koolituskohta või praegu iseseisvat kooli ning [öeldud], et need vajavad uusi ruume. Need on Kiigemetsa Kool ja Raikküla Kool. Kas need uued ruumid rajab haridusministeerium sinnasamasse või on oht, et need koolid paigutatakse ümber?

Aitäh küsimuse eest! Ma jään selle vastuse võlgu, ma ei tea praegu nendest ruumide ümberpaigutamise plaanidest. Mul ei ole detailset informatsiooni. Ma pean selle järele küsima.

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Enam kui kuu aega tagasi olite te sama murega seoses palutud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, kus te vastasite meie saadikute paljudele küsimustele. Nendelesamadele [küsimustele], millega ka lapsevanemad on [meie poole] pöördunud: milline on nende eri kohtades paiknevate koolide edasine tulevik? Ka [fraktsioonis] kinnitasite, et seda ei [tehta] koolide sulgemise [eesmärgil], vaid parema juhtimise [eesmärgil]. Kas meil on probleeme nende koolide tööga, sisulise tööga? Mulle tundub – vähemasti julgen seda väita Viljandimaa Ämmuste Kooli kohta, kuna seal ma olen käinud ja tean, mis seal toimub –, et need koolid teevad tegelikult suurepärast tööd. Mitte kõikidele lastele ei sobi kaasav haridus. On lapsi, kes vajavad sellist väikest keskkonda, täpselt nii, nagu te täna ka ütlesite. Kas on tehtud sisulist analüüsi[, millest tuleb välja,] et nende koolide tegevuses on mingeid muresid või probleeme?

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Ei, kinnitan veel kord, et me ei lahenda seda probleemi. Meil ei ole probleemi ei koolide juhtimise, ei õppe kvaliteedi ega kasvatustöö kvaliteediga. See ei ole põhjus, miks me selle otsuse teeme. Selle otsuse eesmärk ei ole mitte kuidagi mõjutada õppe‑ ja kasvatustööd, õpetajate koormust vähendada, õpetajaid lahti lasta või kuidagi neid koole koondada. Need koolid on hästi juhitud ja nad [teevad] head õppe- ja kasvatustööd. Aga nagu Kammeri Kooli juhi konkurss näitas: me ei suutnud sinna pikka-pikka aega juhti leida. Probleem on selles, et Eestis ei pruugi jätkuda inimesi, keda on võimalik juhtimistasandile leida. Neid [juhi kohti] on meil seitse, aga lapsi kõikide nende koolide peale käputäis. Seitse juhti kuskil 100+ lapse peale on siiski natukene palju. Kõige suurem probleem on ikkagi see dokumentatsiooni dubleerimine. Korda seitse on kogu see dokumentatsioon, mida erivajadustega laste koolid peavad [koostama]. Iseenesest on [selle otsuse puhul] tegemist suhteliselt lihtsa juhtimistasandi tõhustamisega, mitte mingi otsese probleemi lahendamisega. Meil ei ole probleemi ei nende juhtide tööga, ei nende õpetajate tööga ega selle teenuse kvaliteediga, mida need lapsed saavad. See on lihtne juhtimistasandi tegevuste tõhustamise otsus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina olen ka saanud nüüd tagasisidet nende koolide liitmise kohta ja minu tagasiside ei ole küll nii roosiline või neutraalne, nagu siin tänasest mõttevahetusest selgub. Kohalikele omavalitsustele on tulnud selline koolide liitmine ootamatult, nendega ei ole läbi räägitud, vähemasti mitte piisavalt läbi räägitud, ja lapsevanemaid ei ole sellisel kujul kaasatud. Esialgsed plaanid möödunud aastast olid, et tehakse mingi hariduskolleegium ja võib-olla läheb asutus üldse Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga liitmise tulemusena tekib ka juhtivkool, milleks on valitud Kammeri Kool, ja nii edasi. Informatsioonivaegust on väga palju. Ausalt öelda jäi mulle arusaamatuks ka see, milles see efekt peitub, kui me nüüd need seitse kooli ühe juhtimise alla liidame: ühtegi kooli ära ei kaota, inimeste tööjõudu on pigem puudu, ja tänased juhid teevad ju ka sisulist tööd, mitte ei täida ainult pabereid. Kuidas te saate minu niisuguseid küsimusi või muremõtteid rahustada või tagasi lükata, et need ei vasta tõele?

Aitäh! Ma nüüd ei saanudki aru, mis need muremõtted on. Kas see, et kohalike omavalitsustega ei ole räägitud ja lapsevanematega? Tegemist on riigikoolidega, mis on riigi omandis, need ei ole kohalike omavalitsuste koolid, aga ma olen täiesti kindel, et ka omavalitsustega, omavalitsusliitudega tegelikult infovahetus sellel teemal toimub. Nüüd, Kammeri Kool nii-öelda juhtivkoolina – see on puhtalt juriidiline küsimus, kus on see punkt, asukoht, kus selle kooli juht füüsiliselt asub. Seal ei ole tegemist sellega, et kõik liidetakse Kammeri Kooliga, vaid luuakse ikkagi uus juriidiline keha, mille alt neid koole liidetakse. Need on seitse kooli, mis liidetakse üheks, juriidiliselt üheks kehaks, kus on seitse õppekohta. See on täiesti tavapärane praktika, aina levinum praktika Eestis koolivõrgu juhtimisel, selleks et tagada võimalikult paindlik teenuse kättesaadavus. [See on sama,] nagu me riiklikke teenuseid koondame ühe ukse poliitikast lähtudes: lapsevanem või laps või kodanik ei pea käima seitsme ukse taga, vaid ta käib ühe ukse taga. Tal on üks uks, mille kaudu ta oma teenuse kätte saab, oma informatsiooni kätte saab, mitte seitse ust, mida ta täna justkui peaks läbi käima. Seitsme kooli juriidiline liitmine peaks kaasa tooma selle, et lapsevanema jaoks ja ka lapse jaoks on teenus paremini korraldatud, mis aga ei tähenda seda, et tänane teenus oleks halvem. See üldse ei tähenda seda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et see liitmine mingisugust rahalist kokkuhoidu ei anna. Te soovite seitse neljas eri maakonnas olevat kooli kokku liita ja ütlete, et sellest tekib kasu. Ma võib-olla utreeriks: aga ühendame siis kõik Eesti koolid kokku! Ma tahaksin ikkagi teada, mis see kasu siis on, kui rahalist kokkuhoidu ei ole. Kuidas hakkab see üks juht sõitma nelja maakonna vahet ja neid küsimusi lahendama? Mis selle asja idee on?

Aitäh! On küll rahaline kasu ja see rahaline kasu on välja öeldud: see on 300 000 eurot aastas. Sinna otsa kõik see, mis on seotud dokumendihalduse ja administreerimise kuluga, mida täna on korda seitse. IT-süsteemid, infosüsteemid, raamatupidamine – see kõik toimub seitsmes kohas väga väikeste asutuste sees. Selle konsolideerimine on see, mis on praegu meie ülesanne, konsolideerida need teenused, mida keskse [juhtimise alla koondades] on võimalik osutada palju tõhusamalt ja väiksema kuluga. See ei ole otseselt seotud õppe- ega kasvatustööga. Õppe- ja kasvatustöö jääb nendes kohtades alles. Aga IT-arendused, raamatupidamisteenused, dokumentide vormistamine – see kõik ei pea olema seitsmes kohas eraldi. Täna see niimoodi on, aga palju mõistlikum on see juriidiliselt koondada ühte kohta.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Jah, juhtimise ühendamist on praktiseeritud päris mitmel pool. Omavalitsused on püüdnud seda teha, aga nad on seda teinud piiratud territooriumil. Kindlasti ta mõnel pool annab rohkem efekti, mõnel pool vähem. Seitsmes maakonnas eraldi olevate koolide vahemaa on ikkagi tohutult suur ja võib öelda, et kas või juhil ühenduse pidamine kõigi nende koolidega on suhteliselt kulukas. Ja infotarkvara kohta võib öelda, et mul ei ole informatsiooni, et see kõigil nendel koolidel oleks täiesti erinev, et nüüd selles protsessis konsolideerida otsast peale, aga võib-olla on teil selle kohta rohkem informatsiooni. Juhtimise kohta veel seda, et ühel koolijuhil nendest seitsmest on juba ühise juhtimise kogemus olemas. Urvaste ja Valga Jaanikese kooli juhtimine on juba praegu ühendatud, nii et selline kogemus iseenesest on seal olemas. Selleks ei pea tegema ühist juriidilist keha, vähemalt nende koolide puhul ei ole see tähendanud ühise juriidilise keha moodustamist. Mis puudutab juhtimise järgmisi tasandeid, siis nõuandva tasandi, hoolekogu kohta on praeguses infokirjas või kavatsuses need koolid juriidiliselt liita antud teada, et hoolekogu võiks tulevikus olla ühine, lastevanemate esindajad samamoodi. Ma olen nõus, et need koolid on üle-eestilise vastuvõtuga, aga neis on siiski moodustunud eraldi kogukonnad selles tähenduses, et need koolid on eriilmelised. Vanemad on teadlikud, kui nad toetavad oma lapsi, et see on usaldusväärne keskkond. Öelda seda, et kõigil nendel vanematel on ühine platvorm hoolekogus, et esindada selle planeeritud Maarjamaa kooli lapsevanemaid ja rääkida kaasa kõigi nende probleemide korral, mis seitsmes eri maakonnas nendes õpilaskodudes tekivad, on minu arvates kaunis optimistlik. Kaasav haridus on märksõna, aga selle fanaatiline rakendamine, mida mõnel pool on ette tulnud, on üldharidus- või niinimetatud tavakoolides muidugi kaasa toonud probleeme, [suurendanud] õpetajate koormust ja ebakindlust perekondades. Seetõttu ma ei tea, kas see sõnumina, et hariduslike erivajadustega laste koolid lähevad nüüd sellisesse massiivsesse reformi, on õige. Võib-olla ta pelutab hoopis inimesi nendest koolidest eemale, samal ajal kui tuleks katsuda neid koole – seda enam, et seal koolides on ühiselamud – rakendada rohkemate laste ja perekondade huvide vankri ette, et nende võimalused tulevikus ei kärbuks veelgi. Äkki on nendel [koolidel] ikkagi oma roll ja mitte nii piiratud roll, nagu neil praegu Eesti haridussüsteemis on. Kui te, lugupeetud minister, räägite, et te pole kursis nende põhimõtetega, mis ministeeriumist esimese kirjaga saadeti ja mille alusel praegu see liitmine toimub, siis ma loen teile ette: lähiaastatel tuleb mõnes õppekohas leida tegutsemiseks uued, vajadustele paremini vastavad ruumid, eelkõige puudutab see tänaseid Raikküla Kooli ja Kiigemetsa Kooli hooneid. See lause näitab, et plaanis on ehitada sinna midagi paremat, aga kui seda kohe välja ei pakuta, siis võib see tekitada ebakindlust. Ja lõpetuseks ma ütlen, et kui koolide töö on seni olnud nii kvaliteetne, nagu te kiidate, ja mina olen selles täiesti kindel …

Üks hetk, Tõnis Lukas! Kas on tarvis lisaaega?

Ma mõtlesin praegu viie sekundiga lõpetada, aga kui te annaksite …

Ma annan minuti lisaks.

Pange kolm minutit lisaks.

Panen kolm minutit lisaks, siis on korrektne.

Kui juba on, siis …

Kui küsimiseks läks, siis palun! Kolm minutit lisaaega.

Miks mitte, jah. Jah, selleks on tõesti põhjust: nende koolidega ollakse üldjuhul rahul, ka nendes perekondades, kelle lapsed seal käivad, nendel koolidel on hariduslike erivajadustega laste jaoks unikaalsed tingimused ja neid koole juhitakse südamega. Seda hämmastavam on, et nende koolide juhte ei kaasatud selle reformi planeerimisse. Nendel on kindlasti unikaalne kogemustepagas ja nad on juhtidena väärikad, nad on teinud kvaliteetset tööd. Järelikult, kui midagi planeerida, siis oleks loogiline, et ka nende sõna maksab. Neile on praegu öeldud, et nad peavad lahkuma. Sisuliselt oli see kiri mõeldud nendele kollektiividele, aga paluti edasi saata ka hoolekogudele. Selle kirja mõte, mille direktorid oma kollektiividele edasi saatsid, oli see, et neid koondatakse. Rohkem siit väga selget midagi ei tulnud. Aga seda tehakse, ütleme, suhteliselt kiirmarsil selliste koolide puhul. Isegi omavalitsustele [kuuluvate] koolide puhul ei käi see – mõnel pool, kus on selge kokkuhoiuvajadus ja langetatakse mingeid otsused – alati nii suure hurraaga. See väike etteteatamise aeg on muidugi probleem ja võib tekitada ebakindlust. On väga hea, kui ministeerium suhtleks kõigiga eraldi ja seda ebakindlust vähendaks. Meil on haridussüsteemis mingi valdkonna spetsialiste loetud hulk. Ma tõesti loodan, et nende inimeste tööle ei anta mehaaniliselt hinnangut, et formaalselt meil pole teile midagi ette heita, aga näete, riik peab õigeks teid koondada. [Seda tehakse,] ilma et nendelt küsitaks tulevase koolituskoha kohta, isegi kui nad seal enam edasi ei tööta. Mõnes koolis on juhil ka õppetöö korraldamise kohustusi, seetõttu ma ei tea, kas sisuliselt saaks igalt poolt ühe koha koondada või tuleb kohapeal mingit teenust mingi raha eest ikkagi säilitada. Kõik need asjad ja detailid tuleks läbi mõelda, ripa-rapa niisugust asja teha ei saa, sest see sihtrühm, kellest me praegu räägime, on niikuinii suhteliselt haavatav. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seedri. Palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud minister! Lugupeetud juhataja! Kõigepealt suur tänu ministrile vastuse eest. Minister siin ka tõdes, et nende erivajadustega [laste] koolide töö on kvaliteetne ja sisulisele tööle midagi ette heita ei ole. Selle taustal peab ikka väga hoolikalt mõtlema, enne kui me alustame nii suuremahulise ja, ütleksin, Eesti mõistes ikkagi suhteliselt erakordse reformiga. Me liidame seitse kooli, mis on mitmes eri maakonnas üle poole Eesti laiali, ühe juhtimise alla ja selle kaudu saavutame efektiivsuse, kus seitsmel koolil üle Eesti hakkab olema ühine hoolekogu. Kui arvestada nende erinevat ajalugu, asjaajamise kultuuri ja eripära nendes koolides, mis meil täna on ja mis tõesti hästi töötavad, siis mis on see efekt? Minus see ausalt öeldes usku väga ei suurendanud, et mingisuguseid aruandeid ja dokumentatsiooni, mis praegu on seitsmes eri kohas, on võimalik koostada veidi efektiivsemalt. Need asutused jäävad koolidena tööle, nii nagu ma aru sain, niikuinii seitsmes eri kohas. Füüsiliselt asuvad nad ikka seitsmes eri kohas, dokumentatsiooni tuleb koostada ja teha ikka seitsmes eri kohas asuvale koolile ja nii edasi. Ei olnud väga usutav. Ma olen nendes koolides nüüd ka käinud, mitte küll kõigis, aga nendes, mis on Viljandimaal ja Järvamaal: Nurme Koolis ja Ämmuste Koolis. Ämmuste Koolis ei ole direktorile lisaks ei õppealajuhatajat, õppedirektorit ega sekretäri. Samas teevad koolijuhid ka sisulist tööd, mida kohapeal on niikuinii vaja teha, ei ole ainult dokumentide koostamine ja nii-öelda kitsalt direktori funktsiooni täitmine. Ma siin sisulist tööjõu kokkuhoidu sellest aspektist lähtudes küll ei näe. Aga mis mind väga üllatas, oli ministri vastus, et tegemist on riigikooliga ja mis puutub siia kohalik omavalitsus, küllap omavalitsuste ja omavalitsusliitudega ka räägitakse. No võib-olla räägitakse, aga veel ei ole räägitud, aga otsused on langetatud. Mulle tuletab see meelde energeetika teema käsitlust valitsuses: otsused on langetatud ja pärast võime ju arutada veel. Aga kohalikke omavalitsusi puudutab see väga otseselt. Kuna ma olen Viljandimaa teemaga rohkem kursis, siis ma [selgitan] selle näitel. Ämmuste tegutseb täna riigikoolina, mida rahastatakse riigieelarvest. Teatud mõttes on asi selge ja läbipaistev. Probleem on Kaare Kooliga, mis tegeleb analoogsete lastega Viljandi linnas. See on munitsipaalkool, mida suurel määral rahastatakse Viljandi linna eelarvest. Selles hoones asub ka täiskasvanute gümnaasium. See on teatud mõttes ka koolide ümberkorraldamise protsessi tulemus, et seal ollakse teadmatuses, mis sellest koolist edasi saab, sellepärast et Euroopa raha kasutamise kohta on varasemalt kokku lepitud, et see koolihoone viiakse haridussüsteemist üldse välja. Need ruutmeetrid peaksid olema haridussüsteemist tänaseks tegelikult juba läinud. Läbirääkimised käivad ministeeriumiga, Euroopa Liiduga, aga lõplikke otsuseid, lahendusi ega selgust ei ole, ei kooli tuleviku osas, ei hoone tuleviku osas, ei õpilastel ega peredel. Aga tegemist on sama sihtrühma õpilastega, keda koolitatakse Ämmustes. Edasi on Lahmuse Kool, mis on omal ajal antud munitsipaalkooliks, sellepärast et riik ütles aastaid tagasi, et tema seda riigikoolina enam üleval ei pea. Suurte raskustega seal kohalik omavalitsus toimetab ja tegutseb. Tuleviku osas on küsimus, et mis saab edasi: ühes maakonnas on kolm kooli, erineva staatusega, erinevate omavalitsuste [hallata]. Kui nüüd Ämmustet hakatakse ümber korraldama, riigikoolina teda selle Maarjamaa kooliga liitma, siis kuna see on üks osa tervikust selles maakonnas, siis on elementaarne, et asjale nii radikaalselt lähenedes lahendataks Ämmuste ümberkorraldamise käigus ka seda tervikut. Aga niisuguseid läbirääkimisi, mis haaraksid kõiki neid kolme kooli, [ei ole peetud]. Võib-olla on mõistlikum kõik kolm kooli ühendada hoopis maakonna baasil ja luua seal näiteks üks ühise juhtimise all olev kool. Lõppude lõpuks on kõik maksumaksja raha, ka omavalitsuse kaudu tulev raha on maksumaksja raha. Tuleks lähtuda nendest peredest ja nende vajadustest – võib-olla peaks selle kooli juhtimismudel kujunema hoopis teistsuguseks? Nii et minu arvates tuleks mõelda tervikule. Nüüd, mina küll ei arva, et seitsme koolijuhiga suhtlemine peaks ühele ministeeriumiametnikule, kantslerile või ministrile üle jõu käima. Aga üha rohkem me kuuleme, et 15 maakonda on Eestis liiga palju, et nendega suhelda, ja need on liiga väikesed. See nüüd ei puuduta haridusministeeriumit, see on vihje teie kõrval olevale [ministrile] ja puudutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumit ning mitmeid teisi. Euroopa Liidus on ka 27 liikmesriiki – liiga palju, ja mõned Brüsseli poolt vaadatuna väga väikesed. Väga tülikas, ebaratsionaalne ja ebaefektiivne on nendega suhelda! Oma identiteet ja iseseisvad arusaamad ka veel ja kohalikud olud! Seitse kooli Eesti eri paigus kindlasti ei ole suhtlemise seisukohalt ületamatu jõud. Tegelikult me peaksime enne saama [vastuse] sellele, milline üldse on riiklik poliitika hariduslike erivajadustega laste puhul. Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame: kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või toimub ikkagi mingite gruppide eraldumine, spetsialiseerumine? Millist rolli üldse Eesti erikoolid peaksid kandma? Millises suunas liigub nende koolide puhul poliitika: kas pigem suletakse? Minister esialgu kinnitas siin, et kõik koolid jäävad oma kohtadel edasi tegutsema, aga Aivar Kokale vastates ütles, et praegu ei suleta ühtegi kooli. Tonaalsus on erinev: kõik koolid jäävad tegutsema – praegu ei suleta ühtegi kooli. Mis suunas siis ikkagi liigutakse ja mis saab KOV-ide haldusalas analoogselt tegutsevatest koolidest? Või tuleb siia hoopis erakapital, mida me oleme näinud väga erinevate koolide puhul ja hoolekodude puhul? Kas see puudutab ka koolivõrgureformi laiemalt? Nendele küsimustele oleks vaja enne vastata. On terve rida küsimusi, millele oleks vaja vastuseid enne, kui niisuguse koolireformiga edasi minnakse. Minu palve ministrile on, et minister ei võtaks seda lihtsalt destruktiivse kriitikana – neid kriitilisi mõtteid, mis ma välja ütlesin, ja küsimusi, mida esitasin –, aga nendele tahaks saada vastuse enne, kui nii suure reformiga edasi minnakse. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mind ajendas siia pulti tulema ministri vastus ja just Kiigemetsa Kooli teemal, sest kui aus olla, siis Kiigemetsa Kool on selle õue peal, kus ma peale kõrgkooli olen elanud ja kus asuvad minu ettevõtted. Olen olnud ka üks nendest, kes on aidanud selle maja püsti saada. Praegu on antud koolile ainult üks teade: kool on amortiseerunud. Selge on see, et kui koolimaja eelmise sajandi viimasel kümnendil ehitati, arvestati sinna lapsi 120–140, aga täna on neid seal üle kahe korra vähem. Suure tõenäosusega on see koolimaja tõesti suur, [arvestades] laste arvu, aga samas ei saa seda maja ka lihtsalt maha jätta. Selle kooli juures on väga korralik spordisaal, mida kasutab kõrval olev Siimusti Lasteaed-Algkool. Lapsevanemad, kes on oma lapsed sinna Kiigemetsa Kooli toonud, on täna ausalt öeldes segaduses, sest ei ole selge, mis saab sellest koolist homme või ülehomme. Üks asi on see direktorite vahetus – ma arvan, et juhtimisotsused tehakse kuskil tasandil ja lepitakse kokku. Aga tänaseks peaks olema selge, mis sellest koolist edasi saab: kas kooli hoonet hakatakse renoveerima, mis kindlasti vajab miljoneid, või rajatakse mingi uus koht, aga mis siis sellest vanast majast saab? Mul oleks küll palve ministrile, et need inimesed, kes ministeeriumis selle valdkonnaga tegelevad, võiksid minna sellesse kooli, sest kooli õpetajad ja kooli juht teavad täpselt nii palju, kui [ütleb] see paber, mida Tõnis enne mainis. Seal on kirjas, et kaks kooli, Raikküla ja Kiigemetsa, on sellises olukorras, et vajavad investeeringuraha. Aga hakata lapsi vedama Jõgevalt, ma ei tea, Tartu taha Kambja valda või kuhugi mujale on lapsevanematele kulukas, seda nii rahaliselt kui ajakulu mõttes. Lapsed on harjunud selles koolis käima. Peale selle, et Siimustis on Kiigemetsa Kool, mis kunagi oli Vägeval ja toodi kompromissina ära sinna Siimustisse ja pandi nimeks Kiigemetsa, mitte ei jäänud Vägeva, on sealsamas kõrval lastekeskus ehk lastekodu ja osa selle lapsi kasutab sellesama kooli teenust. Sealsamas on tavalastele ka algkool ja väga korralik lasteaed. Omavalitsuste inimestega sellel teemal räägitud ei ole. Kui otsitakse mingit uut lahendust, siis oleks ju väga tore, kui omavalitsusega kohtutaks ja räägitaks, mis variandid on. Võib-olla pakub ka Jõgeva vald mingit lahendust. Me ootaks selgeid vastuseid. Kõige lihtsam on juhtide vahetus, see on selle protsessi kõige kiirem otsus. Aga kui tuleb keegi uus, kes neid vanu teemasid ja sisu ei tea, siis tekivad probleemid, kisa ja lärm, sest ei teata, milline see lahendus tuleb. Hirm, et kool kaob, on kõige suurem kindlasti lapsevanematel ja nendel lastel, kes seal õpivad, aga kindlasti ka nendel töötajatel, õpetajatel, kes selles majas töötavad. Nii et ma soovin jõudu ja jaksu ministrile. Loodan, et ministeeriumis need inimesed, kes selle valdkonnaga tegelevad, annavad meile ammendavad vastused selle kohta, mis tulevik nendele koolidele toob ja millised on lahendused: kas on vaja leida riigieelarvest vahendeid, et renoveerida või midagi uut ehitada? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Proua minister soovib sõna. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Ma arvan, et on tõesti hästi oluline, et me need asjad selgeks räägiksime, sellepärast et kõige vähem me tahame seda, et oleks hirm ja mure selle pärast, et kool pannakse kinni. Ma veel kord kinnitan siit Riigikogu puldist üle, et ühtegi nendest seitsmest koolist õppekohana kinni ei panda. Meil on neid vaja, meil on vaja neid õpetajaid, meil on vaja seda kompetentsi, mis nendes koolides on, ja mitte mingisugust plaani neid kinni panna ei ole – ei Kiigemetsa Kooli, ei Raikküla Kooli, ei Ämmuste Kooli ega ühtegi teist kooli nende hulgas. Ma saan aru sellest murest, et see lause, mis oli selles kirjas ja mis viitas sellele, et Kiigemetsa ja Raikküla vajavad investeeringuid ja nende puhul tuleb hakata otsima lahendusi, millised need õppekeskkonnad tulevikus hakkavad olema, tekitab kohe miljon küsimust juurde, et mida see täpselt tähendab. Ainus asi, mida ma saan siit öelda, on: rahu, küll me selle täpsema info ka saadame. Ärge muretsege! Küsimus ei ole selles, et Kiigemetsa või Raikküla koolid kinni pannakse. Mitte selles ei ole küsimus, vaid me otsime praegu lahendusi nendele õppekeskkondadele, mis on tõesti amortiseerunud ja vajavad lahendust. Ka omavalitsusega, ka Jõgeva vallaga kindlasti räägitakse siis, kui hakatakse otsima selget lahendust Kiigemetsa puhul. Ärme jookse praegu rongist ette! Aga saan aru sellest murest ja sellest hirmust, et see lause seal infolehes võib tekitada mitmeid küsimusi lisaks. Ma tahtsin saadik Helir-Valdor Seedrile just nimelt selle Ämmuste Kooli näitel öelda seda, et tegemist on kooliga, kus on väga kompetentne juht, väga pikaaegne juht, inimene, kes väga hästi tunneb valdkonda ja teab, mismoodi toetada kõiki lapsi ja erivajadustega laste peresid, kes vajavad tuge. Aga see näide, mis te tõite, et see inimene peab seal tegema kõiki asju, koristamistööd vist päris ei tee, aga juhtimist, õppealajuhataja ja sekretäri tööd, õpetaja tööd, tugiisiku tööd – tema peal on kogu selle kooli "suur pagas". See, mis me sellega – ma ei nimetaks seda reformiks, vaid muudatuseks – saavutada tahame, ongi see, et selliste inimeste, nagu näiteks Ämmuste Kooli juht, õlult need juhtimisega seotud bürokraatlikud dokumentatsiooni- ja muud taolised asjad ära võtta, et see inimene päriselt saaks seal kohapeal töötada lastega, nende peredega ja keskenduda sisule. Väga palju juhtimisfunktsioone on võimalik konsolideerida, et nad oleksid nende inimeste õlult ära, kes seal kohapeal inimestega väga palju tööd peavad tegema. On väga palju tööülesandeid, mida saab just nimelt niimoodi konsolideerida. See on ka selle töö ümberkorraldamise üks eesmärke. Ämmuste Kooli puhul me seda teenust, mida nad pakuvad, ja seda tuge, mida nad pakuvad, ümber ei korralda. Seal tegelikult muutust ei toimu. See, milliseid lapsi Ämmuste Kool vastu võtab, millist tugiteenust ta pakub, millist hariduslikku teenust ta pakub, jääb kõik samaks ehk kooli enda ümberkorraldamist ei toimu. Kool jääb toimima täpselt samamoodi, nagu ta praegu on. Ei liideta teda Maarjamaa kolleegiumiga. Ma arvan, et siin on väike segadus, Maarjamaa kolleegiumi puhul on tegu hoopis teise protsessiga. Ma lihtsalt täpsustan, et sellega kedagi kindlasti ei liideta. Ja üldine küsimus: mis suunas liigub meil kaasav haridus ja millist haridust me üldse suudame lastele pakkuda? Meil on kaasava hariduse puhul ju paika pandud, millised on need lapsed, kes vajavad eri‑ ja tõhustatud tuge ja peaksid õppima erivajadustega laste koolides. Samamoodi on meil kaasava hariduse puhul [teada] need lapsed, kes eri‑ ja tõhustatud tuge ei vaja, kes vajavad üldtuge ja kelle puhul erikooli paigutamine ei ole alati põhjendatud. Kaasava hariduse põhijoon ongi see, et üldtuge vajavad lapsed ei pea käima erikoolis. Nende arengu toetamise ja hariduse omandamise mõttes on kasulikum see, kui nad käivad tavalises koolis ja saavad seal üldtuge, kaasa arvatud see, et teatud juhtudel saavad nad õppida lihtsustatud õppekava alusel. Lahendamata on see probleem, et üldhariduskoolid – mitte erivajadustega laste koolid, aga üldhariduskoolid – ei ole saanud piisavalt rahalist ressurssi selleks, et koolis üldtoe teenust ja ka lihtsustatud õppekava teenust nendele lastele pakkuda. Õpetajad on üle koormatud, sellepärast et lisaks üldhariduse andmisele ja teiste laste õpetamisele on neil tekkinud ka vajadus ja kohustus pakkuda üldtuge hariduslike erivajadustega lastele. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd on üks sõnavõtt kohapealt. Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, et teie seisukoht kõlas ministri … (Helir-Valdor Seeder: "Nimi ka.") Nimi ka. Siis Helir-Valdor Seeder, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh ministrile selle kokkuvõtte eest! Minu mure oli kantud ikkagi eelkõige sellest laiemast tervikust. Ma olen küll – ütleme, kergelt väljendudes – skeptiline selle kaasava eelarve õnnestumise suhtes. Seni on see pigem tavakoolidele kaasa toonud väga palju probleeme. Te väga hästi markeerisite, et tegelikult on seal probleeme täiendavate töötajate ja abipersonali [leidmisega], oskuste [puudumisega], sest need koolid ei ole spetsialiseerunud nendele lastele. Probleeme on ka laste omavahelises suhtluses, sest kultuur on seal teistsugune. Ka koolide ümberehitamise käigus on tekkinud täiendavad probleemid, sest ruutmeetrite arv ei võimalda sellist laste kohtlemist ja kasvatamist, nagu seda vaja on, olgu see üks ühele õpe või muu taoline. Seal on väga palju probleeme ja minu arust see tervik on meil läbi mõtlemata. Võib-olla tuleb ikkagi rohkem rõhku panna nendele spetsialiseeritud erikoolidele. See on tegelikult nendele lastele ja peredele tervikuna palju parem, nii nendele lastele kui ka tavakoolis käivatele lastele. Mis puudutab juhtimise funktsiooni tsentraliseerimist, siis nendes koolides – ma käisin Nurme Koolis ja veel mõnes koolis – on see pigem [koolitöö] korraldamise funktsioon, mis nendel juhtidel seal on ja mis jääb sinna ka [edaspidi], see ei ole niivõrd juhtimine klassikalises mõttes. Ja raamatupidamine on juba ammu tsentraliseeritud ja nii edasi. Juhtimise efektiivsusele rõhumine ja nende koolide liitmine sellest kontekstist lähtudes on minu arvates natuke kunstlik. Ma väga loodan, et selle protsessi käigus ei tehta väga suuri vigu. Ja ütlen veel kord, et Viljandimaa näite puhul on [terviklik lahendus] läbi arutamata, mis saab Kaarest, mis saab Ämmustest ja mis saab Lahmusest. Minu arvates oleks mõistlikum need koolid maakonna ulatuses liita – kõik on maksumaksja kulul ülalpeetavad –, mitte vaadata ainult seda, et siin lõpeb riigi rida ja siin hakkab kohaliku omavalitsuse rida. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.