Olukord riigis

Liigume edasi seitsmenda küsimuse käsitlemise juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Enne kui me läheme suure teema juurde, räägime sissejuhatuseks sellest, mis Eesti inimestele konkreetselt muret teeb. Peale nädalavahetust on Baltikum ja eriti Eesti kõige kallima elektrihinnaga piirkond ja kohe teatati, et see tuleb sellest, et tuult ei ole ja päike ei paista ja külm on ka. Teie ikka räägite, et rohkem tuulikuid toob meile madalama elektrihinna. No selle loogika kohaselt paneme siis terve Eesti neid tuulikuid täis, ja kui tuul ei puhu, siis meil on vähemalt midagigi: seisvad tuulikud ja kõrge elektrihind. Aga [vaatame] suuremat plaani. USA president Donald Trump on nüüd ikkagi selgelt öelnud, et USA loobub taastuvenergeetika doteerimisest, lahkub Pariisi kliimaleppest ja taastab normaalsuse energeetikaküsimustes, [seades] prioriteediks taskukohase ja kindla energia. Ja nüüd me jõuame valikute juurde. Kas teie kui peaminister kavatsete viia Eesti energiapoliitika vastavusse USA väärtusruumiga – see ei ole tegelikult ainult küsimus väärtusruumist, vaid see on väga tugevalt majandusküsimus – ehk siis lõpetada taastuvenergia eelistamise ja taastada ausa turukonkurentsi fossiilkütuste osas või jätkab Eesti Reformierakonna juhtimisel senist ideoloogilist enesetappu, minnes vastupidises suunas [võrreldes] USA‑ga ja tehes meie majandusele pöördumatut kahju? Me ju näeme, et samal ajal, kui maailma üks suurimaid majandusi, USA on alustamas terve mõistuse taastamise teed, on Euroopa Liit endiselt kinni Green Deali poliitikates, mis on viinud energiahinna rekordtasemele ja nõrgendanud mitte ainult Euroopa majandust, vaid ka Eesti majandust. Minu küsimus on: millise tee valib Eesti? Kas me hakkame järgima USA‑d ja looma majanduslikult jätkusuutlikku energiapoliitikat või jääme Euroopa Liidu rohepöörde ohvriks, hoolimata sellest, et see on juba viinud majanduse ja energiaturu kriisi nii Euroopas kui ka Eestis?

Aitäh, hea küsija! Ma teen komplimendi, et teie küsimusse mahub nii mitu hinnangut ära, et ma ei suuda neid kõiki ilmselt kolme minutiga ümber lükata. Hästi ette valmistatud. Ma siiski ütleks, et ERR‑is [avaldati] eile [kell] 18.42 ilusti kirjeldatud vastus teie küsimusele pealkirjaga "Elektri kõrge hinna põhjuseks on vähene tuul ja päike ning kallis gaas". Huko Aaspõllu on selle teinud. Ma suure energeetikahuvilisena loen erinevaid uudistekanaleid ja julgen öelda, et ERR kindlasti on teie maailmavaatele lähedasem kui minu maailmavaatele, õlitehaseuudised ja põlevkiviuudised on seal pigem tihemini. Nii et usaldage seda kanalit, soovitan! Ma saan aru, et teie jaoks ERR võib-olla ei ole usaldusväärne kanal, aga energeetikaküsimustes ja kliimapoliitikaküsimustes te leiate ERR‑is või vähemalt osas selle tekstides kindlasti liitlase. Siin on neid palju. Aga see uudis iseenesest on täiesti korrektne ja minu meelest on selles väga hästi ära kirjeldatud, et see normaalsus, millesse te soovite naasta, ongi nendel hetkedel, kus taastuvenergiat ei ole meil kohal. Fossiilid on kallid ja seetõttu me oleme olukorras, kus põlevkivienergia ja gaasi hind on meie jaoks kallim kui tuule[energia hind]. Ja siin on ka kirjas, et gaasimüüjad kirjeldavad, et hetkel on gaasi hind kõrgem, ja nad eeldavad, et see alaneb. Enne ma kirjeldasin, et minu hinnang energeetikapoliitikale on eeskätt ikkagi ratsionaalne. Energeetikapoliitika eesmärk peab olema soodsam hind ja keskmisena suruvad soodsamat hinda alla kõige odavamad tootmisvõimsused. Ükskõik, kas meile meeldib või ei meeldi või kas meile meeldib üks või teine – kõige soodsama hinnaga toodavad praegu siiski tuul ja päike. Ma saan aru, et see teile ei meeldi, aga midagi teha ei ole. See normaalsus, mida teie siit otsite või siin näete, [ei muuda fakti, et kui] fossiilid on turul, on meil hinnad üleval. See on kogu aeg nii olnud. Kui hinnad lähevad üles, on fossiilid turul, ja vastupidi. Kui on teatud hulk kaableid vigastatud või on midagi reservis, just nagu oli sellesama desünkroniseerimise, nii-öelda vahetuse ajal, siis ongi olukord, kus näiteks soodsam tuuleenergia ei saa teatud ühendustest läbi. Te kasutasite siin, jah, erinevaid sõnu [ja väitsite], et me oleme pantvangis ja et see on kliimapoliitiline enesetapp ja kõike muud, aga mina ütleks, et oleks majanduslikult rumal, kui me ei mõtleks Eesti inimestena ratsionaalselt, mis on meile energeetikas kõige soodsam lahendus. Ja nendest erinevatest valikutest kõige soodsam lahendus on ikkagi taastuvenergia tootmine, mis surub hinda alla. Te küsisite, kas seda on juurde vaja. Eks te peate sisimas otsustama, kas te tahate Eesti inimestele soodsamat hinda või tahate tuulikute ja päikesepaneelidega võidelda.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Teie jutu võib kokku võtta ühe lihtsa lausega: "Küll siga pori leiab." Aga me ei räägi ju tegelikult millestki vähemast kui sellest, millisesse pilti suures globaalses pildis paigutub Eesti lõpuks sellises suures laias majanduskonkurentsis. Tuleksin tagasi selle [sündmuse] juurde, mis siin nädalavahetusel toimus. Te olete korduvalt rääkinud, et Eesti elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaast oli vabanemine Vene mõjusfäärist. No see on teie erakonna jutupunkt. Aga küsimus ei ole ju tegelikult selles, millisesse elektrivõrku peaks Eesti kuuluma, vaid selles, millise poliitika kaudu me tagame odava ja kindla energiavarustuse Eestile. Praegu me seisame olukorra ees, kus Eesti energia ja elektri hinnad on endiselt Euroopa kõrgeimate seas, ja pärast Venemaast lahkulöömist ei ole elekter mitte odavam, vaid hoopis kallim. See tuleneb omakorda suures plaanis sellest, et fossiilkütuseid maksustatakse, samal ajal kui taastuvenergiale makstakse peale. Minu küsimus pole see ja ka teie vastus tegelikult ei peaks olema see, kas Eesti [elektrivõrk] peaks olema Venemaast sõltumatu – seda on 20 aastat ette valmistatud ja nüüd on see ära tehtud –, vaid küsimus on ikkagi selles, kas Reformierakond suudab nüüd tagada Eestile taskukohase ja kindla elektrivarustuse. Kas teie olete valmis võtma eeskuju USA‑st ja lõpetama taastuvenergia irratsionaalse doteerimise, fossiilkütuste kunstliku maksustamise ja elektrituru manipuleerimise CO2 maksudega? Ja enne kui te taas, muuseas, kasutate odavat demagoogiat, väites, et see küsimus kuidagi tähendab Venemaale allumist, [küsin]: kas te päriselt ka arvate, et USA taastuvenergia doteerimisest loobumine, normaalse energiapoliitika taastamine on Kremli huvides, ja kui mitte, siis miks ei võiks Eesti minna sama teed ja lõpetada elektri hinna tõusu kunstliku põhjustamise?

Aitäh! Seal oli jälle väga palju asju omavahel segamini, aga eks ma püüan selgitada niipalju, kui ma oskan, ja mul on tunne, et ma saan seda kindlasti veel teha. Vaadake, energeetikasüsteem on suurem ja keerulisem. Võib-olla ma olen seda võrrelnud ja ilmselt võrdlen [ka edaspidi] – võib-olla tekib mul parem võrdlus või suudate teie selle pakkuda –, tooliga: toolil on mitu jalga, üksi ta ei püsi püsti. Kõige soodsamad energiaallikad on taastuvad energiaallikad, ükskõik, kas see meile meeldib või ei meeldi, kas me tahame neid oma läheduses näha või ei taha. See on hinnalt kõige soodsam keskmine ja see surub hinda alla. Maismaatuule[energia] on kõige odavam, päikese[energia], merepargid ja nii edasi – kõigil on erinevad tootmiskarakteristikud, mahud ja nii edasi. See keskmisena toob meile, majandusele ja inimestele, energia hinna allapoole. Juhitavatest [energiaallikatest] on meil olemas täna reservid Ida-Virumaal: ligi 1200 megavatti. Need on põlevkivijaamad. Mul ei ole värskemat numbrit, aga mäletan varasemast ajast, et Eesti Energia kirjelduse järgi oleks nende ülalpidamiseks, reservide pidamiseks vaja 40–45 miljonit [eurot] aastas. Ma isiklikult arvan, et reservide pidamise eest tulebki maksta, teist teed ei ole. Nende hinnangul tuleks 20 aastaks põlevkivikatelde ülalhoidmise eest maksta ligi miljard [eurot]. Põlevkivikateldest saadav energia, kui me kaaluksime näiteks uute rajamist – tuginen Kalle Kilgi intervjuule Postimehes, aga kindlasti neid arvutusi võib veel teha –, on umbes viis korda kallim kui gaasist saadav energia. Gaas on omakorda kallim kui taastuvenergia. Kokkuvõttes, alternatiiv on salvestus, aga salvestus ei asenda juhitavaid ega muid võimsusi. Ta saab ühtlast hinda pakkuda ja saab hinnatippe maha võtta ja selleks me ka seda soovime turule saada. Tulevikus [on alternatiiv] tuumajaam, kui me saame kokkuleppele, kuhu ta tulla võiks. Selle puhul on nii-öelda hinna alus olemas, ta pakub stabiilset energiat, ta võiks asendada näiteks põlevkivi, palju muud. Sellist debatti me ju hakkame siinsamas parlamendis ja mujal pidama. Nii et kõik see kokku ongi see, kuhu energeetikas tuleb liikuda. Kindlasti on osa neist [eesmärkidest sellised, mida] turuosalised, investeerijad ise seavad, sest kui keegi ei näe selles nii-öelda turukasu endale, siis seda investeeringut ei tehta. Meie ülesanne on kutsuda just inimeste jaoks ja majanduse jaoks esile neid tehnoloogilisi protsesse ja neid tootmisi, mis pakuvad turule kõige soodsama hinnaga energiat. Nii et ma isegi ei oska öelda. Te tahate ilmselt … Ma saan aru, et teie plaan, nagu Mart Helme selle sõnastas, on Euroopast lahkuda, aga Euroopast me siiski lahkuma ei hakka, kui lubate.

Aitäh! Siim Pohlak, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Teie vastustest siin järjest kõlab läbi, et teil ei ole energeetikaplaani, teil ei ole plaani, kuidas Eestis päriselt elektri hind alla tuua. On ainult silmamoondus ja küsijate ründamine ja neile valeväidete omistamine, millega te ka eelmise vastuse lõpetasite. Ma loodan, et te olete märganud, et tänane elektri hind on ikka väga-väga kõrge – 500 juures on need megavati hinnatipud. See on tõesti kallis ja Eesti inimestel, Eesti ettevõtetel on keeruline [toime tulla]. Kui kaua teie hinnangul Eesti inimesed ja ettevõtted sellist 500-eurost elektri hinda välja kannatavad ja kuidas meie ettevõtlus sellega toime tuleb? Te räägite siin sellest tuuleenergiast, [sellest], kuidas see kõik on nii odav ja justkui peaks lahendama kõik mured. See 2,5 või 2,6 miljardit ei ole odav. See raha tuleb kellegi taskust. See ei ole lihtsalt kuskilt puu otsast võetud raha, see 2,5 miljardit ei ole odav. Lisaks pole see ratsionaalne, seepärast, et tegelikult täna on nii, ja te ka ise olete öelnud, et kui tuul ei puhu, siis elektrit ei ole. Ehk siis see ei ole päris plaan. Kas teil mingi päris plaan ka on, kuidas me saaksime ikkagi kiiremas korras Eestis selle elektri hinna kontrolli alla? Kui me kevadeni, maikuuni, juunikuuni välja läheme selliste hindadega, nagu eile ja täna on olnud, siis ma ei kujuta ette, mis Eesti ettevõtlusest, inimeste toimetulekust saab. Palun [vastake], kas teil on ka mingi päris plaan selle elektri hinna küsimuse lahendamiseks.

Nojah, ma ütleksin nii, et eks te peate ära otsustama ja selles loos kokku leppima, et kummas te siis nüüd mind tahate süüdistada: kas selles, et mul on plaan, või selles, et mul ei ole plaani. Selles usaldusavalduse tekstis, mille te esitasite, te süüdistasite mind plaani olemasolus, nüüd te siin saalis süüdistate plaani mitteolemasolus. Eks te peate selle kokku leppima. Seda esiteks. Mina siiski tahaks öelda, et Eesti energeetika tulevik, kui me tahame seda hinda allapoole saada, põhineb erinevatel komponentidel. Me peame liikuma hakkama tuumaotsustega. Ma saan aru, et võib-olla EKRE maailmas on kuidagi võimalik tuumajaama rajada üleöö. Üldiselt tuumajaamade rajamine siiski on keeruline ja läbimõeldud protsess, mis eeldab valmisolekut, regulaatoreid, seadusandlust, julgeolekutagatisi ja kõike muud, muu hulgas ka investorit ja tuumajaama rajajat – seda kõike –, ja sellega me hakkame liikuma. Ma ei salga, et nagu enamik Eesti rahvast, tahaksin minagi teada, kas meil on koht, kuhu tuumajaam sobib, kas meil on valmisolek see teha, kas me suudame seadusandluse ära teha, kas me suudame ühiskonnana kokku leppida. See debatt tuleb ju parlamenti, seda debatti saate parlamendis pidada. Teine debatt, mis tuleb parlamenti, on nendesamade reeglite üle, mille alusel suuremahuliselt tuule[energiat] juurde tellime. Väga lihtne võrdlus, mis võib-olla aitab edasi. Energeetika mõttes on hästi lihtne neid numbreid loopida ja öelda 2,6 miljardit – see on maksimaalne toetusmäär, see on suur summa –, aga hinnast kokkuhoitav, hinnamudelite alusel kokkuhoitav määr on 5 miljardit: panete euro sisse, kaks on kasu. Nii et europrojektidega tegelikult on sama lugu: panustad europrojektidesse omaosalusega, panustad teatud osa ja saad sellest kasu. Meie eesmärk peabki olema keskmiselt soodsama hinnaga energia rahvamajandusele. Loomulikult, alternatiiv, mida te kirjeldasite või millele te vist üritasite vihjata, on see, et teeme paar põlevkivijaama juurde. Põlevkivijaama rajamine, noh, 800 miljonit [eurot], võib-olla miljard [eurot] – see pole ka lihtne. Lisaks sealt saadav energia on kallim, see on seesama energia, mis täna turul on kalli hinnaga. Ma ei näe selles plaanis mitte mingit muud mõtet, kui – kuidas öelda? – pakkuda Eesti inimestele kauem veel seda normaalsust, mille juurde eelmine küsija tahtis jõuda, [olukorda, kus] hind oleks võimalikult kallis ja turul on fossiilid. Fossiilidel, juhitavatel [energiaallikatel] on oma roll: tagada juhitamatute ehk ilmast sõltuvate energiatootmiste kõrval stabiilsus. Aga kahjuks nende hind on ühe ühiku kohta kõrgem, kui on taastuvate [energiaallikate] oma. Seda peab aktsepteerima. Energeetikas ma soovitaks ka teil lähtuda sellest ratsionaalsest vaatest. Ma saan aru, et EKRE‑ga me oleme väga vastakuti, püüame seda teha viisakalt ja lugupidavalt, aga me oleme väga vastakuti selles, kas Eestisse on vaja juurde, ma ei tea, maismaatuuleparke, päikeseparke. Teie olete seda kampaaniat vedamas, et me ei peaks midagi uut ehitama. Jään eriarvamusele.

Aitäh, head kolleegid! Kell 2 [algava] täiskogu istungi päevakorras on meil esimene päevakorrapunkt peaministrile umbusalduse avaldamine, ja ma lubasin, et me võtame enne seda, käesoleva infotunni raames tehnilise pausi. See tähendab seda, et rohkem küsimusi me täna võtta ei jõua. Ma võtan juhataja vaheaja 15 minutit ja me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.