Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu (744 OE) esimene lugemine

Esimene päevakorrapunkt: Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Enne kui palun siia ettekandeks hea kolleegi Timo Suslovi, kuna sarnaseid punkte me iga päev ei menetle, siis ka selle päevakorrapunkti menetlemise kord. Juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit, seejärel Riigikohtu liikme kandidaadi ettekanne kuni 5 minutit. Vabandame, et nii vähe, aga nii on otsustatud. Seejärel on küsimused. Küsimusi on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks auväärt põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Esitan põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu. Arutelu toimus esmaspäeval, 3. novembril, kuhu olid kutsutud Riigikohtu esimees Villu Kõve ja Riigikohtu liikme kandidaat Martin Triipan. Villu Kõve tutvustas, kuidas kandidaati valiti. Toimus avalik konkurss, kandideeris kolm tugevat kandidaati ja kohtute haldamise nõukojas ja Riigikohtu üldkogul enamus toetas härra Martin Triipanit. Villu Kõve paari sõnaga tutvustas kandidaati, samamoodi on kandidaat käinud läbi fraktsioonid, kes tahtsid tutvuda. Seda sai ka teha. Seejärel Martin Triipan tutvustas ennast, sai küsida mõned küsimused, kaks tükki nendest esitati ja toimusid siis ka otsustamised. Selline lühike arutelu siin oli. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 11. novembril, vastu võeti konsensusega, otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, oli samuti konsensus, ja teha ettepanek võimaldada vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikele 3 Martin Triipanil esineda täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega. See samuti otsustati konsensusega. Selline otsus. Selline lühikene kokkuvõttev arutelu meil ka komisjonis toimus. Aitäh!

Suur tänu! Väga tõhus ettekanne. Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu liikme kandidaadi Martin Triipani.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest teie ees esineda. Olen ligi 25 aastat tegutsenud vandeadvokaadina, esindades ja nõustades kliente tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjades. See töö on andnud mulle, ma usun, üsna hea pildi sellest, kuidas õigussüsteem erinevatel tasanditel toimib ja millised ootused on inimestel kohtutele. Täna olen siis siin, et paluda toetust oma kandidatuurile Riigikohtu liikmena. Miks? Pärast päris pikka tööd advokaadina tunnen, et kogemusi ja teadmisi on kogunenud, mida saaks laiemalt siis õigussüsteemi ja õigusemõistmise jaoks rakendada. Riigikohtunikuna kindlasti saaksin panustada õigussüsteemi arengusse ja aidata tagada, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed, arusaadavad ja kättesaadavad. Kohtupidamise aluseks on muidugi põhiseadus, seadused ja kohtunike eetikakoodeks. Kohus ise vaidlusi ei algata, vaid lahendab neid asju, mis tema ette tuuakse. Ja need on selged kohtupidamise põhimõtted ja nendest ma kavatsen ka lähtuda. Mõnes mõttes võiks ka siin ettekande lõpetada, sest ega kohtunikul eraldi sellist programmi ju olla ei saa. Aga ma soovin siiski veel kolmel märksõnal peatuda. Need on põhjalikkus, kiirus ja koostöö. Põhjalikkus. Kohtusse pöördudes ootab, ma usun, iga inimene, et tema mure võetakse tõsiselt ja kohus süveneb sellesse igakülgselt. Kui lahend on põhjalik, siis isegi juhul, kui tulemus ei pruugi olla meelepärane või meeldiv, jääb alles tunne, et inimest on kuulatud ja tema argumente on kaalutud. Ma usun, et see on selline oluline usalduse alus. Olen veendunud ka selles, et põhjalikkus samas ei tähenda lõputut venitamist, vaid oskust keskenduda olulisele ja selgitada otsuseid arusaadavalt. Minu eesmärk on hoida järjepidevust ja panustada sellesse, et tõesti Riigikohus oleks koht, kus iga lahend peegeldab hoolikat kaalumist. Teiseks, kiirus. Õigusemõistmine peab olema mitte ainult põhjalik, vaid ka mõistlikult kiire. Kui vaidlus kestab aastaid, kaotab õigusemõistmine oma väärtuse. Tsiviilasjade näitel: kui näiteks ettevõtte või inimeste vahel olnud tüli lahendamine venib, siis takistab see eluga edasiminemist, majanduse, suhetega edasiliikumist. Ja samas, kiire lahendus ei tähenda mitte kiirustamist, vaid tõhusat menetlust. See on oluline õiguskindluse ja meie ühiskonna sidususe hoidmiseks, et asjad saaksid mõistliku aja jooksul lahendatud. Sest olgem ausad, kohtud jõustavad ju neid seadusi, mida siin saalis vastu võetakse, ja kui kohtud suudavad seda mõistliku aja jooksul teha, ainult siis on seadustel tegelik jõud. Koostöö. Kohtunik üksi muidugi süsteemi muuta ei saa. Kohtute töömaht ja menetluste korraldus sõltuvad seadusandlikest otsustest ja muidugi ka ressurssidest. Aga selleks, et õigussüsteem käiks ajaga kaasas ja oleks tasemel, on hädavajalik koostöö seadusandja, täitevvõimu ja kohtute vahel. Sellel koostööl on muidugi palju väljendusvorme ja kõigest sellest selle mõne minuti jooksul ei jõua rääkida. Kuid ühe näitena: iga seaduse vastuvõtmisel tasub mõelda ja kaaluda seda, kui palju see toob kaasa või mõjutab kohtute koormust ja kui palju siis üks või teine asi seetõttu võib jääda kohtutes tegemata, mis on ka oluline. Kohtud muidugi omalt poolt saavad panustada sellega, et loovad ühtse kohtupraktika ja kujundavad menetlusi mõistlikult, aga suuremad muutused muidugi sünnivad ainult koostöös. Senine kogemus advokaadina on õpetanud mind nägema, kui oluline on eri osapoolte koostöö, dialoog ja üksteisega arvestamine. Lõpetuseks. Kohtupidamine on riigi põhiseadusliku korra toimimise keskne osa. Kui see on põhjalik, kiire, koostööle orienteeritud, siis ma usun, et see on ka õiglane ja usaldusväärne. Kui saan teie toetuse, annan parima, et Riigikohus täidaks oma rolli väärikalt ja kindlalt. Aitäh!

Suur tänu! Kadestamisväärne täpsus, kolm sekundit jäi vaid varuks. Aga teile on rida küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Elame keerulistel aegadel, kui ümbruskond kubiseb valedest. No vaatame naaberriiki: kogu aeg valetatakse, aga ka meil valetatakse. Näiteks püüavad sotsiaalse õiguse sõdalased naistevastase vägivallaga võidelda, aga väga valel moel. Ma toongi teile nüüd siis kohase näite. Kui Istanbuli konventsioonis on üks absurdne väljamõeldis – nimelt, sotsiaalsed sood on sinna sisse toodud, mille peale isegi koolilapsed naeravad –, siis kuidas teie riigikohtunikuna hakkate kaitsema vulasooliste õigusi? No neid on sadu, neid sotsiaalseid sugusid. Kui inimene näiteks hommikul peab ennast meheks, õhtul naiseks – ta on vulasooline, mida siin kolleegid innukalt kaitsta tahavad–, siis kas te olete valmis Riigikohtust ära tulema, kui teid pannakse absurdseid asju tegema, oma südametunnistuse vastaseid asju?

Aitäh!

Mida te sellisel teemal teeksite?

Aitäh küsimuse eest! Siin tuleb muidugi alustada sellest, ma saan aru, et kõnealune konventsioon on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Eesti on ennast selle konventsiooniga sidunud. Ma arvan, et sellest tuleb ühelt poolt lähtuda, et täna on Eesti Vabariik seda konventsiooni endaga siduvaks pidanud. Iseküsimus on see, et see konventsioon, nagu ma aru saan, ei ole otsekohalduv. See, kuidas seda konventsiooni siseriiklikult rakendatakse, on ühelt poolt seadusandja otsus, kuidas siseriiklikud õigusaktid kujundatakse selle konventsiooni valguses, ja lõpuks ka küsimus Eesti välissuhtlusest, kuidas ta vajaduse korral selgitab neid otsuseid, mida siseriiklikult tehakse. Nagu ma enne ütlesin, loomulikult peab kohus lähtuma põhiseadusest ja seadustest. Ma kujutan ette, et nii nagu on iga muu rahvusvahelise õigusakti ülevõtmine Riigikogu otsustada, kuidas see väärtusruum siin Eestis kujundada. Neid tõlgendusi on võimalik esmalt Riigikogul endal nendele erinevatele konventsioonisätetele anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Minu küsimus puudutab kohustuste kollisiooni. 10. oktoobril jõustus Euroopa Liidu määrus poliitreklaami osas. Määrus on teatavasti otsekohalduv ja kohustuslik riikidele. Selle info põhjal on edaspidi keelatud poliitilised meeleavaldused, näiteks automaksu vastu ja nii edasi. Selline on Justiitsministeeriumi selgitus olnud. Samas ütleb jälle põhiseadus, et Eestis on lubatud sõnavabadus ja ka meeleavalduse vabadus. Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kaks kohustust: täita määrust ja täita põhiseadust? Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kohustus olla ustav põhiseaduslikule korrale – kas määrust või põhiseadust?

Aitäh! Vastavalt põhiseaduse täiendamise seadusele on Eesti Vabariik muidugi Euroopa Liiduga ühinenud ja sellega määratlenud ka Euroopa Liidu õiguse ja Eesti õiguse vahekorra. Aga nii nagu vastuseks eelmisele küsimusele, nagu siin näha on ka sellesama näite, selle määruse puhul, see, kuidas konkreetsel juhul Eesti järelevalveorganid seda määrust siseriiklikult rakendavad, ei ole üheselt kindlaks määratud. Loomulikult peavad järelevalveorganid lähtuma lisaks määruse sätetele ka põhiseaduse sätetest ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Nii et see regulatsioon, millest lähtuda siis, kui keegi on teinud midagi, mis justkui satub ka Euroopa Liidu õigusega vastuollu, ei sõltu mitte ainult määruse tekstist, vaid tegelikult ka laiemast õiguskorras kehtivatest reeglitest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Seletuskirjast loen ja see on päris muljetavaldav eeltöö ja väga palju huvitavaid projekte. Loen siit, et te olete viimast aastat klienditöödena olnud seotud tuuleparkide rajamise üüri-, hoonestusõiguse- ja servituudilepingutega. Rohehulluse raames on seda tööd päris palju. Ma küsin selliselt: millise kogukonna osas olete te aidanud või töötanud nende lepingutega? On see siis tuuleparkide rajajate poole pealt lepingupool või siis tuuleparkide kohapealsete inimeste eest seisjana?

Ühelt poolt jah, siin natuke tuleb mulle vastu advokaadi konfidentsiaalsuskohustus, aga üldiselt saan öelda seda, et olen tegelenud ka mitme tuulepargiga, mis on juba täna toimimas, ka Virumaal, samuti arenduses olevate arendustega, mida plaanitakse Pärnumaale, kus, nagu teada, osaliselt on planeeringud kehtestatud, osaliselt on need veel menetluses. Eks siis on see kohaliku kogukonna otsustada, kuidas ja millises ulatuses neid planeeringuid lubatakse või mitte. See seletuskirjas mainitud töö oli seotud eelkõige sellega, et kohalikud maaomanikud soovisid oma kinnistuid väärindada, arvestades muu hulgas seda, et näiteks metsasektoris järjest lisanduvad piirangud takistavad ka kohalikel ettevõtjatel oma majandustegevust teha. Ja on täitsa loomulik, et nüüd püütakse leida oma vara kasutusele uusi kasutusotstarbeid.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Tänan selle põgusa, aga sisuka ettekande eest! Viis minutit andis juba väga palju informatsiooni. Minu küsimus on, ilmselt te kandideerimise protsessi käigus tutvusite ka selle kohtureformi selliste põhisuundadega, mis Riigikogus juba mõnda aega arutusel on. Kui jah, kas siis kavandatav kohtureform, kui ta seaduseks saaks, liigutaks või muudaks kohtusüsteemi selliselt, et ta oleks rohkem kooskõlas nende väärtustega, mis te välja tõite, et põhjalikkus, kiirus ja koostöö?

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen seda, et kuna mina olen nii-öelda erasektorist tulija ja mitte kohtusüsteemi nii-öelda siseselt liikuv kandidaat, siis minu teadmised sellest kohtu toimimisest ei lähtu kindlasti sellest teadmisest, mis on saadud igapäevase kohtu sees toimetamisega. Ja seetõttu ma väga detailselt ei oska seda kommenteerida, sest ma ei tea detailides, kuidas kohus sisemiselt töötab. Aga mida ma öelda võin, on see, et see kohtureformi ettepanek sisaldab endas päris palju koostisosasid. Ja nii nagu ma tean, mingi osa nendest on sellised, mille osas tegelikult ju erimeelsusi ei olegi, mõnede osas on. Mis puudutab seda, et võimalikud otsused peaks aitama kaasa kohtunike suuremale spetsialiseerumisele ja seetõttu töö efektiivistamisele, siis see on kindlasti mõistlik tee. Samamoodi on selge, et midagi tuleb ette võtta, mingisuguseid otsuseid tuleb teha, kui me näeme, et kohtuasjade nii-öelda suund on selline, et asjade menetlemise aeg pikeneb. Nüüd see, kuidas täpselt lahendada kohtute juhtimise küsimus, on tõesti, ma arvan, selle debati küsimus ja kindlasti Riigikogu seda, ma loodan, et käsitleb põhjalikult ja tõesti ka koostöös nende kohtunikega ja dialoogis, arvestab ka neid vastuväiteid, kaalub need vähemasti läbi, et tõesti see juhtimismudel saaks võimalikult selline, mis arvestab ühelt poolt efektiivsust, aga tagab ka sellise mõistliku kollegiaalsuse kohtusüsteemis. Sest tuleb tõesti arvestada seda, et kohtunikud ja üldse võib-olla juristid, nii advokaadid, prokurörid, tüüpiliselt nende selliste tippspetsialistide töövorm ei ole olla ühe väga suure organisatsiooni nii-öelda üksiktöötajad, vaid tegelikult tihtipeale, kui mõelda selle peale, mis on need alternatiivid, siis nad on harjunud töötama võib-olla väiksemates tiimides. Aga üldiselt ma arvan, et see suund on hea, et neid teemasid arutatakse, ja soovin kindlasti jõudu Riigikogule selle teema põhjalikul käsitlemisel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled olnud üks advokatuuri juhte ja nüüd lähed n-ö teise akvaariumisse, kus lõplik tõde selgub – Riigikohtusse. Aga hiljuti vapustas üks sündmus seal Nõos, kus väga pika staažiga retsidivist, kes oli mõni aeg tagasi pussitanud oma endist silmarõõmu, narko- ja alkoholijoobes ja kõik muu jne, läks vabasurma, võttes endaga kaasa suvalise juhusliku mehe, kes sõitis samal ajal teel. Aga selle otsuse teda mitte kinnimajasse panna langetas üks kohtunik. Tal on nimi ka olemas, mida ma ei ütle praegu. Aga nüüd sinu hinnang: mida sina teeks selle kohtunikuga, kes konkreetselt ei saatnud teda sinna, põhjendades küll sellega, et vanad teod, ükskõik, on ta siis tapnud, kellegi uputanud, kägistanud, ei loe enam?

Aitäh!

Milline on kohtuniku vastutus?

Aitäh, Peeter Ernits!

Aitäh! No see on selles mõttes mul ühelt poolt keeruline küsimus vastata, et ma küll täna ei ole veel kohtuniku rollis, aga kohtuniku eetikakoodeks näeb ette, et kohtunikule ei ole sobiv teiste kolleegide lahendeid kommenteerida ja kritiseerida. Millest tuleb aru saada, on loomulikult see, et iga otsus arvatavasti sünnib mingisuguses kontekstis mingisuguse informatsiooni pinnalt. Aga mul ei ole täna teada, millise informatsiooni pinnalt võimalik tulevane kolleeg selle otsuse tegi. Kindlasti on see, ma saan aru, juba erinevate ametkondade jaoks olnud selge õppetund üle vaadata, kuidas info liigub või kuidas info ei liigu erinevate ametite vahel. Tõepoolest, kui neid otsuseid tehakse, mis puudutavad inimesi, kellel on mingisugune taust, mis kujutab endast ohtu, siis vähemasti need otsused oleks tehtud informeeritult ja teadlikult.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Minul on küsimus arvatavasti praegu enim Eestit kõnetava teema kohta, mis puudutab valimistulemuste väljakuulutamist seoses väga paljude vaidlustega ja kaebustega selles vaates. Me ei teagi, kas nii pikka perioodi varasemalt on olnud, juba kolm nädalat on läinud ja arvatavasti läheb veel mõned nädalad. Te mainisite, et teil on kolm sellist peamist suunda, mida te tahate jälgida. Kaks nendest on kiirus ja põhjalikkus. Mul on küsimus teie erasektori tausta tõttu. Kas teil on mingisuguseid ideid või vaateid või ettepanekuid, mida võiks Riigikohtu vaates praktiseerida just erasektorist lähtuvalt, et seda kiirust saaks mõnevõrra kiiremaks?

Jah, võib-olla ka laiemalt võttes võib märkida seda, et Riigikohus on juba mõnevõrra hakanud kasutama – aga seda, ma usun, saab kasutada veel –, et näiteks menetluste raames, kui asi võetakse menetlusse, antakse menetlusosalistele teada, mis on need põhiküsimused, mille kohta Riigikohus soovib seisukohti saada. See lubab mõnes mõttes fokuseerida kõrgemas astmes poolte tähelepanu nendele teemadele, mis kohtu arvates on olulised, et mitte koormata võib-olla vähem oluliste teemadega. See on üks asi. Mis puudutab valimiskaebusi, siis jällegi, olemata ise neid kunagi lahendanud, mulle tundub päris mõistlik üks varasemalt kõlanud ettepanek, et võib-olla ei ole põhjendatud, vähemasti mõnede kaebuste puhul, see põhimõte, et need tuleks kõik viimseni lahendada enne valimistulemuste väljakuulutamist, vaid võib-olla ka mõned võivad jääda lahendamiseks pärast seda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te sedastasite, et ühiskond ootab, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed. Viimasel ajal on just kohtutest tulnud otsuseid, mis riivavad inimeste arusaamist õigusest ja õiglusest. Rääkides konkreetselt Riigikohtust, siis ka Riigikohus ei võta vastu teatud kaebusi. Viimasel ajal on kandvamaks põhjuseks see, et puudub kaebeõigus. Teisalt näeme, et menetlusse võetakse asju puhtalt selleks, et teha kahe eelneva kohtuastme otsusele risti vastupidine otsus. Siinkohal joonistub Riigikohtu tegevuses välja kahetsusväärselt teatud tendents, mis on paraku tunnetuslik, sest juriidiliselt on loomulikult kõik korrektne. See on selline, et Riigikohus teeb oma otsuseid ja nende läbi katet teatud kindlatele poliitilistele suunistele. Taas kord, see ju lammutab õigusriigi usaldusväärsust. Aga mu küsimus on: te olete kuuldavasti esindanud riiki kohalike inimeste vastu Nursipalu küsimuses ja kohalikud said nüüd esimese astme kohtus võidu. Kaitseministeerium kaebas selle edasi. Võib juhtuda, et see jõuab lõpuks Riigikohtusse. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete selles olukorras käituda või kas te plaanite ennast selle küsimuse arutelult taandada?

Aitäh! Sellele saab tõesti olla ainult üks selge vastus, mida seadus ette näeb: sellises olukorras kohtunik peab selle asja lahendamisest taanduma, kui see peaks ette tulema. See tõenäosus ei ole selles mõttes väga suur, et kuna tegemist on haldusasjaga ja minu n-ö kodukolleegiumiks oleks Riigikohtus tsiviilkolleegium. Tõenäosus, et seda tsiviilkolleegiumi ees arutada üldse tuleb, on väga väike. Aga kui mingis olukorras see olukord peaks tekkima, siis tõesti ma selle asja lahendamisest ennast taandan, nagu ka muude asjade lahendamisest, kus ma olen olnud menetlusosalisena seotud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te olete minuga nõus, et keskkonnapoliitika ja majanduspoliitika põrkuvad ja need järjest toidavad tegelikult õigusruumis keskkonnavaldkonnale probleeme juurde või noh, neid probleeme juurde, kus tuleb sisustada õigusruumi? Me teame ju seda, et planeeringumenetluses on öeldud, et keskkond kaalub alati üle majandustegevuse. Ometi me oleme näinud neid otsuseid, kus näiteks küttimismahtude puhul on sekkutud, on peatatud küttimine. Meil on siin laual ka tegelikult seesama tegevus näiteks Soomaal. Ühtepidi öeldakse, et see Soomaa ongi loodusväärtus, kus peaksid hundid saama elada, aga samal ajal poliitikud on öelnud, et jõeluhtasid tuleb karjatada. Tekibki nagu õiguslikult olukord, kus peaks hundid olema terved ja lambad söönud või kuidagi vastupidi, aga me elame nagu selles olukorras, kus öeldakse, et kütime hundid ära, et saaks edasi majandustegevust teha. Kuidas te näete seda maailma?

Jah, see, et keskkonna- ja majandusteemad omavahel põrkuvad, on mõnes mõttes paratamatu ja loomulik. Kindlasti kõike seda mõjutab ühelt poolt Eesti enda siseriiklik seadusloome, aga ka Euroopa Liidu õigusaktid. Mõnes mõttes on see jah nagu paratamatu ja eks siis tulebki konkreetsel juhul neid küsimusi kaaluda. Võib-olla üks selline tähelepanek, mis minul on olnud nende asjade puhul, on see, et võib-olla mõnedel juhtudel on neid küsimusi liiga vähe arutatud Riigikogus. Võib-olla näiteks metsandusvaldkond või muu, et need küsimused on olnud ühiskonnas üleval, aga Riigikogus konkreetsete eelnõude vaates võib-olla neid küsimusi on vähem arutatud ja seetõttu on jäänud ühiskonda mingisugune ebaselgus ülesse ja ei ole saanud selget lahendust selgete nii-öelda Riigikogu otsuste näol või seaduseelnõude näol. Ja miks see on selles mõttes oluline, et ega kui on pikalt ühiskondades oluline probleem, mis on pikalt lahti, ja kui siis seadusandja ei sekku, siis kohus mingis mõttes peab need asjad paratamatult lahendama, sellepärast et kohtul ei ole võimalik öelda, et see poliitiliselt ei ole oluline või et ma üldse ei taha sellega tegeleda. Kohus peab iga asja lahendama, mis tema ette tuuakse, ja mingi seisukoha kujundama. Aga selle lahendamisel on kindlasti oluline ühelt poolt lähtuda seadusest, aga kui on asjad segased, siis kohus peab seda nii-öelda seda seaduse tõlgendamise oma siseveendumuse pealt seda nii-öelda lahendust otsima. Palju selgem oleks, kui ühiskondlikud olulised teemad lahendatakse ära Riigikogus, siis on ka kohtul midagi, millest lähtuda ja oma otsustes juhinduda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No teie vastustest. Ma täpselt meenutan seda, mida mu isa ütles. Juura on tore asi, üks paragrahv tirib teise sirgeks. Teie vastused on täpselt sellised, et üks paragrahv tirib teise sirgeks. Oskate ennast väga ilusti taandada niimoodi, et mina nagu ei puutu asjasse, et seadus ütleb nii ja teie otsustasite siin nii ja sellepärast nüüd on nii. Ja mina küsin, et kuna te ütlesite, et me oleme astunud Euroopa Liitu ja peame järgima Euroopa Liidus kehtivaid reegleid, siis ma tuletan teile meelde, et me liitusime Euroopa Liiduga klausliga, et see kõik peab olema vastavuses meie põhiseaduse aluspõhimõtetega. Nüüd ma küsin, kas sõna- ja koosolekute vabadus on aluspõhimõte või on see kuidagi Euroopa Liidu reeglitega meilt ära võetud. Vaat, konkreetset vastust, on see meie aluspõhimõte või saab Euroopa Liit mingi reegliga selle meilt ära võtta.

Sõna- ja väljendusvabadus loomulikult on põhiseaduse oluline põhimõte. Lihtsalt küsimus on selles, et Eesti seaduse järgi on võimalik seaduses sätestatud juhtudel ette näha piiranguid. Ja lihtsalt nii ongi, et ka õigusaktid võivad seda piirata. Küsimus on selles, kas konkreetsel juhul see piirang, mis tuleneb Euroopa Liidu õigusest, on nüüd aluspõhimõtetele vastav või mitte. Ma tunnistan, ma ei ole seda eraldiseisvalt analüüsinud. Kui see küsimus Riigikohtusse kunagi tuleb, siis võib-olla tuleb seda analüüsida, aga seda nüüd ette öelda, et kas ühte- või teistmoodi põhimõtteliselt on sõnavabadust võimalik piirata, see on eraldi küsimus, kas seda konkreetsel juhul tehti või mitte. Aga siin ma võib-olla kasutaks juhust rõhutada ka seda, et tõepoolest, Euroopa Liidu õiguse puhul – ma ise ka tunnen täiesti muret selle üle, et Euroopa Liidu õigus võib-olla kohati ei haaku hästi meie õigusaktidega – on oluline, et selline oluline kaitseliin Eesti põhiseaduse kaitsel on Euroopa Liidu asjade komisjon ja need diplomaadid, kes meie asju läbi räägivad. See on kindlasti oluline. Ma arvan, et täna me oleme võib-olla kohati sellele vähe tähelepanu pööranud ja lootnud, et kõik asjad saab lahendada siseriiklikult.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kandidaat! Minul on selline küsimus. Teatavasti on meil Eestis õigus inimestel hageda, juhul kui ta tunneb, et tema isiklikke huve on riivatud. See puudutab ka Riigikohtusse pöördumist. Mis te arvate, kas seda võiks laiendada, et inimene võiks esitada hagi ka sel puhul, kui ta tunnetab ja näeb täiesti selgelt, et avalikkuse huve riivatakse?

Ütleme, meil on ühelt poolt probleem sellega, et kohtud on niigi koormatud. Kui me räägiksime sellest, et me lausaliselt võimaldaksime avalikes huvides kohtusse pöörduda, siis see tähendab seda, et need asjad tulevad ju kohtusse veel suuremas mahus. Ma arvan, et kohtute peamine ülesanne on siiski tagada inimeste õiguste kaitse ja avalike huvide kaitse on muude riigiorganite ülesanne tagada – Riigikogu, muud järelevalveorganid. Avalike huvide kaitse laiemas plaanis – ei ole mõistlik kohtute pädevust laiendada. Selliseid erandeid on. Keskkonna- ja planeerimise asjades on ju tegelikult erandina ette nähtud, et on võimalik pöörduda laiemates avalikes huvides. Aga üldise põhimõttena, ma arvan, see lähenemine, et kohtusse saab pöörduda isiku enda õiguste kaitseks, on mõistlik ja vastab ka põhiseaduse mõttele.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma küsin veidi laiemalt. Te olete töötanud väga erinevates õigusvaldkondades – haldus, tsiviil ja kriminaal – ning esindanud erinevate inimeste ja organisatsioonide huve. Oma kõnes märkisite ära, et üks olulisemaid asju on ka kiirus. Ma küsin: kuidas teile tundub, kas erinevad menetlusseadustikud vastavad ühiskonna ootustele, ka nende ootustele, kes nende järgi peavad töötama, õigust mõistma, või peaks neid muutma? Näitena võin tuua, et kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, täna on 2025. Vahepeal on toimunud ühiskonnas väga tõsised muutused. Mis te arvate, kas neid menetlusseadustikke peaks kiiremas korras muutma, et oleks rohkem efektiivsust ja loomulikult, et need vastaksid need ühiskonna ootustele?

Lühike vastus on, et kindlasti peaks. Ma arvan, et tuleks pidevalt otsida neid kohti, kus on näha, et lõpuks need kirja pandud reeglid kohati praktilises elus tihtipeale toovad kaasa selliseid olukordi, et need lahendused lihtsalt ei ole mõistlikud. Ja sellega ka tegeldakse. Võib-olla kõige suurem teema ja kus menetlused võib-olla kaua kestvad ja toovad menetluskulusid nii riigile, prokuratuurile kui ka kannatanutele ja kohtualustele, on tõesti kriminaalmenetlused, eelkõige üldmenetlused, mis võivad olla suurtes asjades väga kauakestvad väga paljude istungitega. Kindlasti on vaja pöörata tähelepanu sellele ja leida neid kohti, kus oleks võimalik menetlust efektiivsemaks muuta, loomulikult säilitades või tagades isikute õigused. Kohati võib-olla see on kujunenud menetluseks iseenesest ja seal on kindlasti efektiivistamise kohti olemas.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu kandidaat! Kõigepealt tänan konkreetse esinemise ja ka sisukate vastuste eest! Mul on valdkonnapõhine küsimus. Nimelt, spordiringkondades on kaalumisel ja arutlusel spordiarbitraaži ehk spordikohtu loomine valdkondlike küsimuste, konfliktide üle otsustamiseks. Selle üks kandvaid printsiipe on n-ö otsuse lõplikkus. Samas ütleb põhiseadus, et igaühel on õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Mu küsimus ongi, kuidas te näete, kas põhiseadus võimaldab valdkondliku otsuse lõplikkust mingi kohtu kaudu.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma ei ole seda spordiõiguste teemat süvitsi uurinud. Ma vastan üldiste põhimõtete järgi. Iseenesest on tõesti kokkuleppelised vahekohtud meil õiguskorras lubatud ja tavapärased. Põhimõtteliselt on selliseid asju õiguskorras olemas. Küsimus on lihtsalt selles, millistes olukordades neid saab kasutada. Meil on üks olukord selline, kus on, ma ei tea, kaks suurt ettevõtet, kes suudavad piisavalt teadlikult teha otsuse allutada mingi asi vahekohtule, või teine olukord on see, kus on lapsevanem versus mõni klubi. Kas sellised asjad peaksid alluma sellisele organile, see võib olla küsitav. Aga jah, detailsemalt ma seda teemat hetkel ei valda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Riigikohus ja riigikohtunik on väga olulised institutsioonid, aga ma usun, et te nõustute minuga, et siiski on inimesed need, kes seda institutsiooni püsti hoiavad, kui nii võib öelda. Võib ju öelda, et riigikohtunik on ka inimene. Ma usun, et te nõustute. Selles osas, ma arvan, on oluline teada, mida inimene isiklikult arvab ühest või teisest asjast, sest kahtlemata üks mõjutab ju teist, eks ole, töötades ka oma rollis. Kohus peab põhiliselt lähtuma seadustest, aga nagu te ise täna ütlesite, teinekord on olukorrad segased, seadus ei ole nii üksühene. Ja siis ju seda mõjutab inimese isiklik arvamus. Ma küsin kahe konkreetse teema kohta. Euroopa Komisjon surub praegu kõvasti seda, et nende tsentraalne võim laieneks, et komisjon saaks rohkem otsustada ja riikidele ette kirjutada. Teine on kogu see net-zero või nullheite ideoloogiast lähtuv energia- ja tööstuspoliitika, mis Euroopas jätkuvalt prevaleerib. Milline on teie isiklik arvamus nendel kahel teemal? Kas Euroopa Komisjonil peaks olema rohkem tsentraalset võimu ja kuidas te suhtute …

Aitäh!

… sellesse nullheite ideoloogiast lähtuvasse energia- ja tööstuspoliitikasse?

Need küsimused on lõpuks ikkagi mõlemad sellised, mida seadusandja peab otsustama. Mulle endale tundub, et säilitada mõistlik tasakaal Euroopa Liidu ja siseriiklike vahel kohati mingites valdkondades tõesti tundub, et Euroopa Liit soovib minna natukene liiga kiiresti. Selleks, et hoida tasakaalu, ma enne ka mainisin seda, et mulle tundub, et need läbirääkijad ja üldse seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu algatuste suhtes peab olema põhjalik ja tähelepanelik. Kohati võib-olla tõesti on mindud kaasa sellise vooluga ja võib-olla ka tööjõuressursside puudumise tõttu ei jõuta neid vaidlusi pidada. Aga ma arvan, et tegelikult ühel hetkel võib olla vajadus pöörduda rahva poole, et saada täiendavat mandaati, kas Euroopa Liidu täiendav integreerumine on põhjendatud või mitte. Sama küsimus on tegelikult ka selle rohepöördega. Seal on ju, nagu siin enne ka üks küsimus oli, et keskkond ja majandus põrkuvad. See ei ole mitte lihtsalt see, et kuskil on üks keskkond, mida me tahame kaitsta, vaid seal on ju tegelikult ka inimeste töökohad, inimeste elud, inimeste valikud, mis on tehtud võib-olla aastakümneid tagasi, kui nad on valinud oma elukohta või töökohta mingite sektorite puhul. Seal tuleb leida tasakaalustatud lahendused. Kindlasti ka õiguslike paradigmade ja reeglite järgi ei saa ühiskonna elu juhtida kampaania korras, vaid ikkagi sisuliselt läbimõeldult. Ma arvan, et kõik need otsused, mis tehakse, peavad olema põhjalikult läbi kaalutud ja arvestatud ning vajaduse korral kompenseeritud need mõjud, mis sektoritele kaasnevad nende väga oluliste otsustega, mis mõjutavad inimeste elusid või nende majanduslikku käekäiku.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud härra Triipan! Mul on tegelikult väga hea meel, et edukas advokaat on leidnud endas sellise sisemise tahte või idee olla riigikohtunik. Sissetulekute mõttes te kindlasti kaotate kordades. Aga ma ei taha küsida just konkreetsete kaasuste kohta ja kindlasti ma olen nõus ka sellega, et need menetlusseadustikud, mis puudutavad nagu protsessi kiirust, võiks üle vaadata, lõppkokkuvõttes ikkagi kohtunik peaks juhtima protsessi. Aga ma küsin taolist asja: kas teie arvates Riigikohus peaks olema pelgalt pigem seaduse range tõlgendaja või ka õiguse arendaja?

Ma arvan, et mõlemat. Selles mõttes, et nii nagu eelkõige tsiviilõiguses, kus võib-olla ei ole ka küsimus niivõrd väga tugevates poliitiliselt nii-öelda sensitiivsetes teemades, aga kindlasti tekib praktikas erinevaid, üks on need, mis on normid seaduses kirjas, aga seal kindlasti palju teemasid kukub vahele, nii-öelda normide vahele. Ja on alati ju küsimus, kuidas norme tõlgendada ja seda selgust luua ühiskonna jaoks, alama astme kohtute jaoks, et kuidas kohtud seda regulatsiooni näevad. See on kindlasti Riigikohtu üks ülesanne. Ma enne kasutasin seda nii-öelda koostöö märksõna. Mulle tundub, et siin võib-olla võiks ka tuleviku mõttes rohkem näha seda seadusandja ja kohtute koostööd selles mõttes, et kui tõesti Riigikogu või täitevvõim, Riigikogu, Riigikogu liikmed tunnevad, et see kohtupraktika ei lähe nagu õiges suunas, et see nii-öelda ei meeldi see kohtupraktika, siis on võimalik ju ka sellele reageerida. Ega Riigikohtu otsus teatud küsimustes on küll lõplik, aga mingites küsimustes on ta selline, et see on tehtud seaduse alusel, seadust tõlgendades, ja kui Riigikogu leiab, et see ei ole õige suund, siis on võimalik seda seadust muuta ja edaspidi peab kohus lähtuma sellest muudetud seadusest. Sellepärast ma arvan, et kui Riigikogu, Riigikohus annab, nii-öelda arendab õigust ja annab nii-öelda juhiseid, kuidas seadust rakendada, siis see on nii-öelda võimalik juhis kohtutele, aga võimalik ka siis Riigikogul püsida kaasas ja jälgida, kuidas õigus areneb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kandidaat! Pühapäeval, isadepäeval, eksponeeriti ETV saates mehi, kes olid saanud isaks Ameerika Ühendriikides surrogaatema abil – tegevusega, mis on Eesti seaduse järgi keelatud. Sisuliselt olid nad Eesti mõistes seadust rikkunud, kasutades ära teise riigi seadusandlust. Kuidas peaks Eesti sellistes olukordades käituma? Kas leppima sellega, et osa Eesti kodanikke kasutab välisriigi seadusandlust, mis on meie õigusruumiga vastuolus, või peaksime seadma esikohale Eesti õiguse ja väärtusruumi põhimõtted?

Mulle tundub, et sellises globaliseerunud maailmas me peame mõnes mõttes aktsepteerima seda, et eri riikides on erinev väärtuskord ja selle vastu meil midagi väga teha ei ole. See ei tähenda seda, et me peaksime ise elama nende reeglite järgi, mis kuskil teistes riikides on. Eestis on ikkagi Eesti seadusandjal õigus kehtestada see kord, nagu ta seda vajalikuks peab. Muus osas ma arvan, et see on väärtushinnanguline poliitiline küsimus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Suheldes inimestega, jälgides meediat, tuleb päris tihti aruteluks see, et kohtulahendid ei vasta avalikule ootusele karistuse määramise osas. Inimesed arutavad, miks see küll nii on, et ühiskonna ootus on üks, aga tulem on hoopis teistsugune. Mis te arvate, mis see põhjus on, miks siis on avalikkuse ootus õiglasele kohtuotsusele ja karistusele tihti hoopis teine, kui tegelikult ühiskond ootab? Samad näited sellest, kuidas meil lastakse raskeid kurjategijaid lahti varasemalt. Ei ole harvad ka juhused, kus seesama raske kurjategija sooritab kohe, üsna kiiresti uuesti raske kuriteo. Mida teha ja miks on ikkagi nii, et kohtuotsus ja avalikkuse ootus sellele otsusele on erinevad?

Jah, iseenesest küsimus on karistusõiguse valdkonnast, mis selles mõttes ei ole minu põhivaldkond, et ma kandideerin tsiviilkolleegiumisse. Selles mõttes läheb see natukene minu põhiampluaast välja. Eks siin võib olla palju põhjuseid. Muu hulgas, tõesti, kohus peab asja lahendama lähtuvalt tema ees olevast informatsioonist, sellest informatsioonist, mis tema ette tuuakse. Seda täit arutelu või täit informatsiooni kunagi ei ole ju avalikkusel. See, mille pealt avalikkus teeb oma otsuse või hinnangu, ei ole päris see, mille pealt kohus teeb oma otsuse. Ja sealt võib tulla see üks vastuolu. See lihtsalt paraku aeg-ajalt niimoodi juhtub. Samas on ju ka juhtumeid, kus kohtud on määranud väga rangeid karistusi. Sellisel juhul võiks olla, vastupidi, kellelgi küsimus, et miks see nii range on. Tavaliselt inimesed üldiselt jah eeldavad, et karistused on pigem rangemad. Lõpuks on muidugi ka Riigikogul võimalik karistusmäärasid sättida, kui leitakse, et kohtute karistuspoliitika ei vasta Riigikogu ootustele.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Oma vastuses kolleeg Annely Akkermannile, mis puudutas kohtureformi, jäite te küllaltki diplomaatiliseks ja üldsõnaliseks. Aga teie põhjalikkust arvestades ma ei usu, et te hüppate vette tundmatus kohas. Seepärast ma täpsustan seda küsimust. Üks pool kohtureformist lihtsustatult on see kohtute haldamine ja juhtimine ning teine pool on kohtute liitmine. Mind huvitab eelkõige kohtute liitmine, kus kohtunike hulgas ja kohtunike ümber, siin ekspertidel on väga palju erinevaid ja lausa vastandlikke arvamusi. Mind väga huvitaks teie arvamus selles küsimuses, mis puudutab kohtute liitmist. See ühelt poolt puudutab väga eluliselt kohtunike enda tegevust ja teatud ulatuses isegi ka sõltumatust, aga teiselt poolt ka inimesi, kohtuteenuse või kohtupidamise kättesaadavust ja nii edasi. Milline on teie seisukoht just eelkõige kohtute liitmise osas?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et jah ma siiski nii-öelda … Noh, nagu siin ka paar päeva tagasi Külli Taro oma arvamusartiklis kirjutas, et väga tore on näha, et seda reformi tehakse selles mõttes selliselt, et on küsimusi põhjalikult analüüsitud. Seda analüüsi või neid argumente, mis täpselt nüüd õigustavad seda kohtute liitmist selles mõttes, et sealt tekiks tohutu majanduslik sääst, seda ma iseenda jaoks ei ole selliselt aru saanud, et sealt see tohutu sääst tekiks. Küll aga seal tõesti selline selgem juhtimine võib kaasa tuua selle, et tõesti kogu organisatsioon saab professionaalsemalt juhitud. Muidugi, seal on suur väljakutse, kuidas ühelt poolt tagada selline tõhusus ja teiselt poolt selline mõistlik kollegiaalsus, kuidas juhtimissüsteem üles ehitada selliselt, et piltlikult öeldes ei ole üks suur tippjuht, kes kõiki asju kogu kohtusüsteemis või kogu siis vastavas kohtus otsustab. Siis sinna on juba täna eelnõus, mis on laiali saadetud, on toodud sisse selliseid muid elemente eestseisuse näol. Võib-olla on suuremates kohtutes vajalik nii-öelda menetlusgruppide juhtide kaudu seda täiendavalt juhtida. Ma ei kujuta ette, et nende suurte kohtumajade puhul võib-olla see üks esimees ei jõua kõigi kohtunikeni. Ma arvan, et seal on selles mõttes dilemmasid. Ma arvan, et põhimõtteliselt ma nagu sellise suunaga olen nõus, et midagi peab ette võtma, et võib-olla kõige paremini väljast vaadates kõik asjad ei toimi. Ja selles mõttes, et midagi peab ju siis proovima ja see üks võimalik viis võiks olla see, et muude organisatsioonide näol, mis siis on Eestis kokku pandud varasemalt, mis olid eraldi, et need on toiminud, äkki siis võiks ka kohtusüsteemi puhul see toimida. Aga ma arvan, et sinna kohtute eripära arvestades tuleb sisse ehitada sellisem ikkagi rohkem kollegiaalse juhtimise elemente, isegi siis, kui see kohus on kokku pandud üheks.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Suur tänu kõigepealt väga asjaliku ja kompaktse ettekande eest! Kuulates neid küsimusi, mis teile tulevad valdavalt ikkagi teie poolt vaates saali paremalt poolt servast ja mis on seotud ideoloogiliste seisukohtade ja poliitiliste seisukohtade võtu sunniga, mul tekib küsimus. Võib-olla nad lihtsalt ei tea, et kohut tuleb mõista eelkõige ikkagi lähtuvalt seadusest ja seaduse mõttest. Aga ma küsin teie käest, kas ikka kõik Riigikogu fraktsioonid on saanud võimaluse teiega kohtuda ja teile neid küsimusi esitada, sest kui te põhiseaduskomisjoni ees käisite, siis peale minu ma ei mäleta, et keegi teine oleks teie käest midagi küsinud.

Ma vastan sellele nii, et kõik fraktsioonid on minu teada saanud võimaluse minuga kohtuda. Mitte kõik ei kasutanud seda võimalust.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Martin Triipan! Teil on väga pikk kogemus keskkonnaõiguse valdkonnas ja planeeringute valdkonnas samamoodi. Mina keskkonnakomisjoni liikmena tunnen huvi: teie kui nii pika kogemusega jurist ses valdkonnas, mis on Eesti keskkonnaõiguses teie arvates täna hästi, mis võiks olla paremini ja mis on tuleviku väljakutsed?

Aitäh! Keskkonnavaldkond on tegelikult hästi lai, aga siin oli enne ka küsimus, mis puudutab erinevat süsinikuneutraalsuse poole liikumist. Sellised eesmärgid on seatud. Aga ma arvan, et üks oluline väljakutse on see, kuidas teha neid otsuseid, et liikuda keskkonnamõju vähendamise suunas. Eriti kui need otsused peavad olema suhteliselt jõulised, kuidas ühiskond tervikuna ja ettevõtted terveks jätta ning kuidas ühiskond saab edasi minna ja aktsepteerida seda kurssi. See on kindlasti päris keeruline otsus ja on ka keerulisi väiksemaid otsuseid, mis on vaja teha. Tavapäraselt turumajanduses peaks see põhimõtteliselt turujõudude moel toimuma. Kui me läheme regulatiivselt, väga jõuliselt sellele kallale, siis tekivad paratamatud tagajärjed ja võib-olla seda ei aktsepteerita ühiskonnas nii hästi. Siin on kindlasti oluline meetodi valik ja inimestele selgitamine, mida on vaja teha. Üldises plaanis mulle tundub, et keskkonnavaldkond ja -organisatsioonid või keskkonnajärelevalve töötavad ju hästi. Kohati võib-olla vähemasti mul endal on selline isiklik tunnetus, et mingites valdkondades on võib-olla liiga piiravaks mindud. See on ka arutelukoht, mis siin Riigikogus võiks toimuda. Mõned eelnõud, mis puudutavad looduskaitset, on ju ka menetluses. Kuskilt võiks võib-olla leevendada – nii sellepärast, et hoida kokku riigi ressursse, aga ka sellepärast, et tõesti vähendada halduskoormust, mis inimestel ja maaomanikel või ettevõtetel on.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Mul on vähe filosoofilisem küsimus. Kohtuniku roll on vähemal või suuremal määral inimeste saatuse üle otsustamine. Millised isikuomadused aitavad selles ametis hästi hakkama saada?

Ma arvan, et see on selline sisemine neutraalsus ja erapooletus ning kindlasti mõlema poole ärakuulamine ja kindlasti rahulikkus ja põhjalikkus. Võib-olla need on need omadused, mis võiks iseloomustada õigusemõistjat.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma soovin teile kindlasti edu, sest varsti peale hääletust saab teist tõenäoliselt Riigikohtu liige. Ma soovin teile edu ka nende kolme põhimõtte – põhjalikkus, kiirus ja koostöö – elluviimisel. Minu küsimus puudutab teie isiklikku arvamust. Kas Eesti inimestele on taskukohane kohtu ja erinevate astmete kättesaadavus? See on tõesti hinnanguline, sest kiirusega meil ilmselt asjad veel päris korras ei ole. Mitmed inimesed, kes on kurtnud, et neil puuduvad võimalused kohtusse pöördumiseks, jäävad tegelikult õigusabita. Ma tean, et on olemas riigi tasuta õigusabi. Aga mis on teie isiklik hinnang või arvamus selle kohta?

Jah, ma pean tunnistama, et mul on isiklikult natukene raske vastata, olles täna siin advokaadina ja Eesti Advokatuuri juhatuse liikmena selles rollis veel. Natukene on siin need kingad, mis seda vastust mõjutavad. Aga tõsi on see, et kättesaadavusega on kindlasti probleeme selles mõttes nii riigi õigusabi rahastuse kui ka viimaste uudiste näol, kus on olnud viiteid, et riik võiks vähendada esmatasandi õigusabi andmist Justiits- ja Digiministeeriumi poolt. Tuleks see asendada digitaalsete lahendustega, mis võib-olla veel ei ole päris olemas. See on kindlasti koht, mis teeb muret. Tõesti, kui me soovime, et see õigus ja õiglus jõuaks ka neile, kellele see muidu on kättesaamatu, siis selles mõttes tuleb sellele tähelepanu pöörata. Ja kindlasti ressursside poolest on see oluline teema, vastasel juhul ka need sotsiaalsed meetmed, mida Riigikogu otsustab rakendada, ei jõua inimesteni, kui tegelikult nendes kohtades, kus kohtuabi on vaja, tegelikult inimesed kohtusse ei jõua.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ka mina tänan teid väga sisukate vastuste eest, eriti arvestades äärmiselt laia küsimuste ampluaad. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 744 lõpphääletus. Palun saalikutsung hääletuse ettevalmistamiseks. Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu puhul on hääletus salajane, mis tähendab, et teie tehtud valik ei kajastu teie ekraanil, välja arvatud see hetk, kui te seda valikut teete. Panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid oli 0. Eelnõu 744 on otsusena vastu võetud. Head kolleegid, informeerin teid, et Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Arvestades teie rohket kohalolekut ja seda, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, viime läbi istungi pikendamise hääletuse. Head kolleegid, minu ekraanil on selline arusaamatu pilt. Kas ka teie ekraanidel? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Siis antud juhul katkestan selle saalikutsungi ja selle hääletuse ettevalmistamise. (Sumin saalis.) Head kolleegid, sunnitud juhataja vaheaeg viis minutit. V a h e a e g

Head kolleegid! Väike selgitus. On selgunud asjaolu, et me ei saa viia läbi ühtegi hääletust enne, kui me ei ole avanud uut päevakorrapunkti. Meil oli praegu üks lõpetatud ja järgmine oli avatud ja süsteem selles mõttes ei võimalda läbi viia ühtegi hääletust. Ehk nüüd ma avan päevakorrapunkti nr 2 ja seejärel teeme uue saalikutsungi ja seejärel me saame teha ka selle istungi pikendamise hääletuse. Süsteem on lihtsalt selline. Rain Epler, üks küsimus, palun!

Küsingi selle tehnilise. Ei oskagi öelda. Kas viga või lisavõimalus selles tehnikas tekkis seoses uute pultidega või vanasti oli samamoodi?

Mina ei mäleta, et mingit sarnast situatsiooni oleks varem olnud.