Arupärimine kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta (nr 814)

Oleme jõudnud viienda juurde. Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku ja Rene Koka poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta, arupärimine numbriga 814. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Arupärimine käib Kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuste kohta. Nagu me arupärimist esitades esile tõime, 1. septembril 2025. aastal avaldati ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kandis pealkirja "Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema". Selles artiklis andis minister Tsahkna avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse. Tsiteerin. Eesti valitsus tegi juba aprilli lõpus teatavaks valmisoleku panustada Ukraina julgeoleku kindlustamiseks loodavasse tahtekoalitsiooni kuni kompaniisuuruse maaväe lahingüksuse väljaõppeinstruktorite ja staabiohvitseridega. Ka laupäeval Kopenhaagenis toimunud Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikul kohtumisel ütlesin selgelt välja, et Euroopa peab Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema ehk reaalsete vägedega julgeolekugarantiidesse panustama. Tsitaadi lõpp. Tähelepanuväärne on esiteks selle juures asjaolu, et teatavasti igal aastal sügisel Riigikogu võtab vastu valitsusele blankovekslit andva otsuse Eesti riigi sõtta viimiseks, sõjalisele operatsioonile viimiseks, sellesse operatsiooni esmakordsel panustamisel. Jutt käib ÜRO, Euroopa Liidu, NATO või selle liikmesriigi juhitavatest sõjalistest operatsioonidest kuni 100 kaitseväelase ulatuses ehk täpselt samas ulatuses, millest räägib ka Tsahkna. Tsahkna räägib kuni kompaniisuurusest maaväe lahingüksusest ja kompanii umbes selline sajaliikmeline ongi, suurusjärk on sama. Mis on nüüd see probleem, mille tõttu me esitasime selle arupärimise? Nimelt see, et põhiseaduse § 128 kohaselt ei ole valitsusel ega välisministril valitsuse esindajana mitte mingisugust voli anda niisuguseid avalikke kinnitusi, et Eesti on valmis kuni 100-mehelise või kuni kompaniisuuruse lahingüksusega Ukrainasse saadetaval missioonil osalema. Teatavasti ütleb põhiseadus §-s 128 lõikes 1, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel – mitte valitsus, mitte president, vaid üksnes Riigikogu. Riigikogu aga ei ole sellist otsust langetanud. Veelgi enam, Riigikogu pole isegi arutanud sellist küsimust, kas Eesti Vabariik soovib ja on valmis saatma Ukrainasse lahingüksust. Sellega seonduvalt olemegi sõnastanud neli küsimust, mis kõik puudutavad põhimõtteliselt sedasama tuumikprobleemi. Kuidas on välisministril võimalik anda selliseid kinnitusi olukorras, kus Riigikogu ei ole sellist otsust langetanud? Teiseks, mida kavatseb peaminister selleks teha, et ka rahvusvahelistele partneritele selgitada, et need kinnitused, mille välisminister on andnud, on ta andnud oma volitusi ületades ja need seetõttu ei ole meile mitte kuidagipidi siduvad? Kolmandaks, kas on läbi mõeldud kõikvõimalikud olulised küsimused, mis seonduvad Kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Kui on, siis kas on koostatud ka mingisugune analüüs, millest nähtuks vastused nendele küsimustele? Ma ei hakka kõiki neid küsimusi ette lugema, võib-olla seda teeb peaminister ise, kui ta vastama tuleb. Viimaseks küsime konkreetsemalt riskianalüüsi kohta, mis seondub nende ohtudega, mis kaasneksid lahingüksuse Ukrainasse saatmisega. Kui selline riskianalüüs on läbi viidud ja see on ka kirja pandud, siis kas ka Riigikogu liikmetel oleks võimalik sellega tutvuda? Nii et see on selle arupärimise tuum. Aitäh!

Aitäh teile! Palun taas Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt peaministri Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt siis küsimus ja siis vastus. Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et Teie juhitava valitsuse välisminister annab Eesti Vabariigi nimel avalikke kinnitusi Eesti Vabariigi valmiduse kohta saata kaitseväe üksus Ukrainasse, olgugi et Riigikogu, millel on põhiseaduse kohaselt niisuguste otsuste langetamise ainuõigus, ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud?" Vastus. Oleme liitlastele teada andnud, et Eesti on tahtekoalitsiooni raames valmis panustama kutselised kaitseväelased kuni kompaniisuuruse maaväe lahinguüksusega, väljaõppeinstruktoritega ja staabiohvitseridega ning et see tegevus vajab Riigikogu mandaati enne üksuse saatmist Ukrainasse. Me kavatseme, kui selline vajadus kerkib ja aeg kätte jõuab, küsida mandaati Riigikogult. Välismissioonidel osalevad kutselised kaitseväelased, nagu see on alati olnud, näiteks just saabusid kutselised sõdurid, kaitseväelased, tagasi missioonilt Iraagist. Tahtekoalitsiooni raames kokkulepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. Teine küsimus: "Milliseid samme kavatsete astuda selleks, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud? Kuidas kavatsete meie rahvusvahelisi partnereid sellest informeerida, et välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades ning et seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus?" Vastus. Valitsusel on kavas jätkata Ukraina toetamist võitluses agressorriigi Venemaa vastu, muu hulgas ka tahtekoalitsiooni tegevuse raames. Eesti rahvusvahelised partnerid hindavad kõrgelt Eesti valmisolekut panustada ühisesse julgeolekusse. Tänaseks on oma valmidust tahtekoalitsiooni erineval moel panustada näidanud rohkem kui 20 koalitsioonis osalevat riiki. Valitsusel ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. Kolmas küsimus, see on tõesti pikk: "Kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on mõeldud läbi ka järgmised küsimused: (a) Millisest eesmärgist missioon lähtuks? (b) Kes (millised riigid) oleksid reaalsed osalejad? (c) Milline oleks vastutusalade jaotus osalevate riikide vahel? (d) Milline oleks missiooni ajakava? (e) Missugused oleksid nn tahtekoalitsiooni poolt Ukrainale tagatavad kaitsemeetmed? (f) Konkreetselt missuguseid julgeolekugarantiisid Ukrainale pakutaks? (g) Milles seisneks lähetatava Eesti kaitseväe üksuse heidutav mõju? (h) Millised oleksid lähetatava Eesti maaväe lahingüksuse ülesanded ja volitused? (i) Kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek? Või ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat? (j) Milliste meetmete ja vahenditega tagataks lähetatava Eesti kontingendi väekaitse? (k) Kelle alluvuses Eesti kaitseväe kontingent tegutseks? Kui need küsimused on läbi mõeldud, siis palun selgitage neile antud vastuseid." Vastus. Üks nendest küsimustest kindlasti on minu hinnangul kohatu. Kas küsijad tõesti arvavad, et meil on vaja Venemaa nõusolekut küsida? Kas teie ettepanek on täie mõistuse juures olles täiesti tõsiselt suhtudes küsida nõusolekut riigilt, kes teostab agressiooni teises iseseisvas riigis? Ma loodan, et te saate ise ka aru, kui pentsikult see kõlab, et me peaksime küsima Venemaalt nõusolekut Ukraina kaitsmiseks ja Ukraina toetamiseks. See on väga pentsik küsimuse püstitus. Eesti eesmärk on, et Ukrainas saavutatakse õiglane ja kestlik rahu. Õiglane ja kestlik rahu lähtub rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttest. Eesti ei tunnusta piiride muutmist relvajõul ega ühegi riigi õigust piirata kellegi teise vabadust otsustada oma liitlassuhete üle. Eesti leiab, et kõige parem viis Ukraina julgeoleku garanteerimiseks oleks NATO-liikmelisus. Juhul kui Ukraina NATO liikmeks saamine võtab pikemalt aega, peavad Ukrainale seniks olema tagatud heidutus- ja kaitsemeetmed kohapeal baseeruvate liitlaste vägedega. Püsiva rahu tagamiseks on vaja Ukraina julgeolekut kindlustavaid garantiisid. Peamised koormakandjad saavad ilmselt olema Euroopa riigid. Tahtekoalitsiooni vägede Ukrainasse saatmise võimalikuks tegemiseks on osalevate riikide sõjalised planeerijad teinud ära juba eeltöö, kuid on palju detaile, millest saab rääkida alles siis, kui nende kohta on vajalikud kokkulepped tehtud. Liitlastega arutelud alles käivad. Tahtekoalitsiooni raames kokkulepitavate julgeolekugarantiide käivitamine toimub eelduslikult peale seda, kui sõdivad pooled on saavutanud relvarahu või jõudnud rahulepingu sõlmimiseni. Lähiajal ei ole paraku näha, et selle agressioonisõja eest täit vastutust kandev Venemaa oleks valmis relvarahu sõlmima või läbirääkimiste laua taha tulema. Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on koostanud või tellinud riskianalüüsi seonduvalt ohtudega, mis kaasneksid kaitseväe lahingüksuse Ukrainasse saatmisega? Ohtudega lähetatavale kontingendile ja ohtudega Eesti Vabariigile? Kui on, siis kuidas saavad Riigikogu liikmed selle riskianalüüsiga tutvuda? Kui ei ole, siis kuidas on võimalik anda Eesti Vabariigil nimel avalikke kinnitusi niisuguste sammude astumise valmiduse kohta, teadmata, millised ohud nende sammudega reaalselt kaasneksid?" Vastavalt riigikaitseseadusele otsustab Riigikogu Eesti kaitseväelastega panustamise sõjalisse operatsiooni Ukraina territooriumil. Selleks koostab Kaitseministeerium asjakohase rahvusvahelise sõjalise operatsiooni mandaadi eelnõu, kus on välja toodud oluline info operatsiooni kohta ning sealhulgas ka Ukrainat toetavate julgeolekugarantiide eelduslikud mõjud. Eelnõu esitatakse Riigikogule, kes langetab otsuse kaitseväe kasutamisel loodaval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Hea tava kohaselt on riigikaitsekomisjon igal aastal mandaatide eelnõude menetluse eel saanud oma istungil kaitseväe esindajatelt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud infot sisaldavat ülevaate kaitseväe osalusega seniste või uute välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, sealhulgas nende piirkondade julgeolekuolukonna ja ohuhinnangutest. Eelnõu lugemisel täiskogus, kui see peaks kätte jõudma, on kõigil Riigikogu liikmetel võimalik edastada oma küsimused kaitseministrile ja juhtivkomisjoni esindajale. Aitäh!

Aitäh! Alustame küsimustega. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma tunnen sind, Kristen, liiga kaua, et neelata alla seda konksu, nagu sa oleks nii rumal, et ei saaks aru. Teises küsimuses sa lihtsalt hiilisid vastusest kõrvale. Teine küsimus oli, eks ole, kas välisminister oli saanud valitsuselt volituse seda lubada. Kui ei olnud saanud, siis mida ette võtta? Ja siis sa ütlesid, et me jätkame Ukraina toetamist. Me ei küsinud, kas me jätkame. Muidugi me toetame Ukrainat, toetame igal võimalikul viisil, aga nüüd oli küsimus n-ö sõjalisest osalemisest. Sellest sa hiilisid mööda. Okei! Ja siis hakkasid jaurama kolmandas küsimuses, et oli küsimus, eks ole, rahvusvahelised missioonid seal, ja küsimus, et kui tegemist on rahuvalvemissiooniga, siis kas võetakse ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat või kas on arvestatud, et lepitakse kokku Venemaaga. Nüüd siia ju taandub põhiiva. Kui see on rahuvalvemissioon, siis loomulikult kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa ja mingid rahvusvahelised organisatsioonid, on sellega nõus. Kui see on ühel poolel sõtta minemine …

Aitäh!

… sõtta sekkumine, Ukraina poolel sõtta minemine, siis loomulikult me Venemaalt nõusolekut ei küsi. Kas sa sellest vahest üldse aru saad?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd päris mitu sellist väidet. Esiteks, ma rõhutan, et teie küsimus – teine küsimus, mille ma ka ette lugesin – küsis sammude kohta, et välisministri poolt Eesti Vabariigi nimel antud avalikud kinnitused tagasi võtta, kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud. Selle kohta ma ütlesin, et kui aeg kätte jõuab ja sellise missiooni vajadus on, siis tullakse Riigikogusse seda mandaati küsima. Teiseks küsimus küsis, kuidas kavatsete meie rahvusvahelisi partnereid sellest informeerida. Välisminister on kõnealused kinnitused andnud oma volitusi ületades, seetõttu puudub neil kinnitustel igasugune siduvus. Sellele ma vastasin juba esimesele küsimusele vastates, et valitsus on öelnud kõigile, et meil on vaja parlamendi mandaati, kui me tahame oma kaitseväelasi rahvusvahelisele missioonile saata. See on ju loogiline. Nüüd, teie kolmandas küsimuses jah, ma jään selle juurde, et see on pentsik. See küsimus on iseenesest selline, et kui Vabariigi Valitsus on asunud seisukohale, et kaitseväe üksuse võiks Ukrainasse saata, siis eeldatavasti on läbi mõeldud ka järgmised küsimused. Ja küsimuse punkt i ütleb, et kas missiooniks peaks olema saadud Venemaa nõusolek. Ma siiski üldiselt jään endiselt selle seisukoha juurde, et mida iganes me Ukrainaga teeme – toetame, aitame, kaitseme, panustame – , Venemaa kui ründava riigi nõusolekut kindlasti ei pea küsima.

Varro Vooglaid, palun!

No see viimane punkt ei ole selles mõttes asjakohane, et see näitab natuke minu meelest teie ignorantsust. Rahuvalvemissioonide puhul on see täiesti standardne, et eeldatakse konflikti kõigi osapoolte nõusolekut. Niimoodi üldiselt rahvusvahelise õiguse kohaselt asjad käivadki. Kui on plaanis saata Kaitseväe lahinguüksus sinna ilma konflikti kõigi osapoolte nõusolekuta, siis on see kvalitatiivselt midagi väga muud kui rahuvalvemissioon. See on väga oluline küsimus, sellele on väga oluline teada ka vastust. Te enne ütlesite, et see on ju igati loogiline, et kui valitsus annab kinnituse, et Eesti on valmis lahinguüksuse Ukrainasse saatma, siis öeldakse lisaks, et selleks on tarvis Riigikogu mandaati. Minu meelest on see väga ebaloogiline. Loogiline oleks öelda nii, et me ei saa teile anda enne mingisugust kinnitust, kui me ei ole saanud selleks Riigikogu mandaati, sest põhiseaduse kohaselt saab vastava otsuse langetada ainult Riigikogu. Vastupidisel juhul võiks ka Riigikogu liikmed või Riigikogu esimees näiteks öelda, et valitsus on nõus tegema sellist asja, aga see muidugi eeldab nendepoolset vastavasisulist otsust. No see on ju absurdne! Aga minu küsimus – ma lähen paar sekundit üle aja, vabandust – on see, kas tegelikult võib olla, et välisminister, andes seda kinnitust, on toetunud veendumusele, et tal ongi tegelikult Riigikogu poolt see mandaat juba olemas, läbi selle blankoveksli.

Aitäh! Valitsus saab alati oma kavatsuse välja öelda ja tahtekoalitsiooni tegevuses Eesti riik osaleb, nagu ma mainisin, üle 20 riigi juba. Paljudel nendest riikidest on kindlasti vaja sarnaseks välismissiooniks parlamendi mandaati. Kas ja millisel viisil see kätte jõuab, see selgub sellel hetkel, kui see kätte jõuab. Ja meie tegutseme vastavalt reeglitele, meie ütleme välja, milline on meie kavatsus ja võimekus ja võimete ulatus, ja oleme valmis panustama. Aga selleks, kui on vaja mandaati küsida parlamendist, me seda kindlasti teeme. Nii et ma usun, et nii kavatsuste väljaütlemine kui ka vajadusel mandaadi küsimine käib täpselt reeglite järgi. (Varro Vooglaid räägib kohalt.) Ma ei tea, millest te täpselt räägite, aga välisminister kindlasti teab, et täpselt samamoodi välismissioonideks küsitakse mandaati parlamendilt.

Mart Helme, palun!

Jaa, no peaminister ei ole asjadega kursis. Me eelmisel nädalal võtsime vastu missioonide eelnõusid siin. Üks nendest tähendab seda, et Eesti on andnud kuni saja sõjaväelase kasutamise õiguse NATO ja mis need muud organisatsioonid nendel missioonidel on. Kas see nüüd ongi selle tahtekoalitsiooni raames ka, vaat see ongi Varro Vooglaiu küsimuse sisu. Võib-olla pärast vastate. Aga minu küsimus puudutab seda, et sisuliselt te hämate siin ja tegelikult valitsus ja välisminister ju kõik hämavad. Mis asi on tahtekoalitsioon? See on ju eufemism. Mis asi on tahtekoalitsioon? See on eufemism! Ja mis asi on lahinguüksus? Mispärast lahinguüksus? Kas rahuvalvajad on lahinguüksus või? Ja milles on küsimus? Küsimus on selles, et sisuliselt nii välisminister kui praegu ka teie panete Riigikogu sellega sundseisu, et teie olete ära otsustanud lahinguüksuse saatmise tahtekoalitsiooni raames ja teil ei ole nüüd võimalik muud teha kui see heaks kiita, sest muidu olete te putinistid. Saan ma õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Täies ulatuses kindlasti mitte – õigesti arusaamise koha pealt. Tegemist on Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa veetava initsiatiiviga ja see on riikide laiem grupp, kes on valmis panustama Ukraina võitu, õiglase rahu saavutamisse erinevate vahendite ja viisidega. Ja Eesti selles osaleb. Vähemalt minu jaoks on see selge. Ja ma saan aru, et siin nüüd see meie veelahe vist jookseb. Teile tundub, et Ukraina aitamine on midagi sellist, mida tuleks teha, kuidas öelda, piiratult, võib-olla mitte üle pingutades, mitte unetut ööd veetes. Mina arvan, et Ukraina peab seda sõda enda kaitseks, enda rahva kaitseks ja ka meie kaitseks tegelikult Venemaa vastu. Ja välismissioonidel osalemine. Eesti osaleb pidevalt, partneritega koos me oleme osalenud pidevalt erinevatel välismissioonidel. Need on kutselised kaitseväelased, kes nendel välismissioonidel osalevad. Täpselt samasugune võimalus on ka tulevikus. Nii et kui selline välismissioon tuleb, siis me tuleme selleks täiendavat mandaati küsima. See oli see koht, kus ei teie ega Varro Vooglaid ilmselt ei pannud tähele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Arvestades, et valitsusel on parlamendi antud blankomandaat ning lisaks on olemas võimalus tegutseda nii rahvusvahelise koostöö sätte kui ka lähetuse formaadi alusel, siis kuidas kavatseb valitsus tagada, et kaitseväe võimalik osalemine Ukraina territooriumil toimuvas väljaõppes või muus tegevuses oleks põhiseaduse ja riigikaitse seaduse mõttes üheselt õiguspärane ning piisava parlamentaarse kontrolli all?

Aitäh! Ma arvan, et täpselt nii, nagu kirjeldatud. Kui on selline missioon, mis nõuab mandaati, siis see mandaat küsitakse. Kõik muud tegevused antakse täpselt samamoodi avalikult teada ja kooskõlastatakse. Me oleme öelnud, millisel viisil me tahtekoalitsiooni raames, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa juhitava tahtekoalitsiooni raames oleksime valmis panustamist kaaluma. Kui nüüd selgub, millised need parameetrid on ja see aeg kätte peaks jõudma, siis me saame välismissiooni kutseliste kaitseväelastega arutada. Ma siiski meenutan, et kutselised kaitseväelased käivad üle maailma erinevatel missioonidel meie partneritega koos ja see on aidanud meil saada nii kogemusi kui tagada meie julgeolekut.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister, see tahtekoalitsiooni lugu. Te kohtute tahtekoalitsiooni osalistega, ma arvan, üsna tihti. Kas on näha mingit tahet luua tingimusi, et tahtekoalitsioon sõjaliselt ka muutuks võimekaks oma tahet ellu viima? Pean siin silmas näiteks otsuseid energiapoliitikas, mida Euroopas ei tehta mõistlikult. USA-s on küll tahet näiteks omamaine tööstus üles ehitada. Euroopa jätkuvalt Saksamaaga eesotsas deindustrialiseerub. Kui me vaatame Suurbritanniat, siis seal nii rahaline seis on kehva kui ka terasetööstus sureb vaikselt välja, sama jälle Saksamaal. See tahtekoalitsioon on selline ilus sõna, aga kas sa oled märganud mingit tahet pöörduda sellise tervemõistusliku lähenemise teele, et energiapoliitikas teha otsuseid, mis võimaldavad tööstusel areneda ja seeläbi omakorda jälle siis sõjatööstusel areneda, et selline nagu riigikaitseline ja sõjaline tahe muutuks ka reaalsuseks?

Aitäh! Eestis on kaitsetööstus näiteks Euroopa riigis üks kõige optimistlikumaid tööstusharusid. Seda esiteks. Eestis on kaitsetööstuse liidus või assotsiatsioonis juba ligi 200 ettevõtet. See ei ole üldse väike number, lisaks veel investorid ja need ettevõtted, mis pakuvad teenuseid selles valdkonnas. Teistes Euroopa riikides samamoodi on näha, kus on suuremad tööstused ja traditsioonilised kaitsetööstused, on näha, et nende tootmisvõimekust kasvatatakse. Lisaks astutakse samme uute tootmisvõimekuste ja uute selliste võimekuste loomisel. Ma arvan, et kui me enne rääkisime droonidest, siis sellealased teadmised, elektroonilise sõja pidamise teadmised tulevad Ukrainast. Need on kasutatavad üle Euroopa partnerite juures. Nii et ma ütleksin küll, et minu hinnangul kaitsetööstus on päris sellise, ütleme, kena alguse või stardi juures. Üle Euroopa on seda päris palju, erinevat traditsioonilist kaitsetööstust, sest väga palju vahendeid me ostame ju oma partneritelt, olgu need siis soomukid, kergemad lahingmasinad, autodeni, õhutõrjevahenditeni, mille iganesini välja. Nii et jah, ma arvan, et see võimekus kasvab, aga loomulikult Euroopa pigem on olnud selline, kuidas ma ütlen, rahuprojekt ilma relvadeta ja relvastustase on madalam olnud. Nüüd ta siis, ma arvan, mõne aastaga või kolme kuni viie aastaga saab tast rahuprojekt, millel on ka kõvasti relvastust ja oma võimekus.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma nüüd ei oska päris täpselt öelda, kas peaminister ei saanud aru, mis on meie arupärimise taustaks oleva probleemi sisu, või ta tegi näo, et ta ei saa sellest aru. Aga igal juhul jäi mulje, et emb-kumb vastab tõele. Ja nüüd kordame siis üle, milles see probleemi tuum seisneb. Probleemi tuum seisneb selles, et põhiseaduse kohaselt on ainult Riigikogul otsustusõigus seonduvalt sellega, kas viia Eesti kaitsevägi sõjalisele operatsioonile või mitte – välismissioonile, sõjalisele välismissioonile. Sellist otsust ei saa langetada valitsus ja sellist otsust ei saa langetada ka president. Põhiseadus ütleb seda täiesti ühemõtteliselt ja selgelt. Ei tohiks ju olla raske aru saada, et kuni Riigikogu ei ole vastavasisulist otsust langetanud ega isegi seda küsimust arutanud, ei saa valitsuse esindajad käia maailmas ringi ja anda avalikke kinnitusi teistele riikidele, et Eesti on valmis panustama sellisele sõjalisele missioonile kuni kompaniisuuruse üksusega. No ei saa! Sama ebaloogiline oleks see, kui mina käiksin ringi ja ütleksin, et Kristen Michal on valmis tagasi astuma, ja siis kui Kristen Michal küsib minu käest, et kuule, mis juttu sa, mees, räägid, sinul pole õigust üldse selliseid kinnitusi minu eest anda, siis ma ütleksin, et ei no muidugi ma tegin seda eeldusel, et ta ise langetab vastavasisulise otsuse. Jabur ju! Mina ei saa anda selliseid kinnitusi Kristen Michali eest ja täpselt samamoodi ei saa valitsus anda selliseid kinnitusi, ilma et Riigikogu oleks vastavasisulise otsuse langetanud. Ma küsisin nüüd peaministri käest, kas võib olla nii, et välisminister on andnud vastavasisulised kinnitused rahvusvahelisel tasandil teistele riikidele, tuginedes asjaolule, et Riigikogu on igal aastal sügisel võtnud vastu sellise otsuse, millega antakse valitsusele blanketne volitus viia Eesti kaitsevägi sõjalisele missioonile kuni 100 kaitseväelase ulatuses – seda eeldusel, et jutt käib NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavast missioonist ja missioonist, kuhu me panustaksime esmakordselt. Selle peale tegi peaminister natuke sellist nägu, nagu ta ei saaks aru, mida ma küsin. Aga küsimus on ju väga lihtne ja väga selge. Võib ju olla, et välisminister käibki maailmas ringi ja ütleb, et Eesti on valmis panustama Ukrainasse kaitseväe lahinguüksuse saatmisega, tuginedes sellele veendumusele, et tegelikult valitsus juba lähtubki eeldusest, et Riigikogu on neile selleks volituse andnud selle blanketse volituse kaudu, mis eelmisel nädalal uuesti siin parlamendisaalis ära vormistati. See on väga tõsine küsimus. Ma arvan, et avalikkusel on täielik õigus teada, just nagu on ka Riigikogu liikmetel täielik õigus teada, kas valitsus lähtubki sellest eeldusest, et nad ei pea tegelikult mingit täiendavat volitust Riigikogult küsima. Kui ma nüüd õigesti kuulsin – vahetult enne puldist lahkumist peaminister osutas, et vist Vooglaid ja Helmed hästi ei kuulnud, kui ma rääkisin –, et valitsus tuleb ja küsib Ukrainasse lahinguüksuse viimiseks Riigikogult konkreetset volitust. Tore, kui see nii on, aga siiski tuleks vastata ka küsimusele, kas seda blanketset volitust põhimõtteliselt nähakse ka juba piisava alusena vastava käigu astumiseks, või on ikkagi sedasi, et seda ei peeta sellise sammu astumiseks piisavaks. Ma arvan, et see on väga oluline küsimus, millele tuleks anda väga selge vastus ilma igasuguse keerutamiseta. Ja kui peaminister ütles vastuseks küsimusele, mida on plaanis teha, et rahvusvahelisi partnereid informeerida sellest, et välisminister on andnud kinnitusi, ületades oma volitusi, ja seetõttu nendel kinnitustel ei ole ka õiguslikult siduvat jõudu Eesti Vabariigi suhtes, siis saime kuulda, et Eestil ei ole kavas loobuda Ukraina toetamisest. Me ei ole sellist asja küsinudki. Me küsisime hoopis midagi muud ja ma ei hakka küsimust kordama. Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et kolmandas küsimuses sisaldub alaküsimus i, kas missiooniks peaks olema saadud ka Venemaa nõusolek. Peaminister tegi nägu, nagu see oleks kuidagi hirmus kohatu küsimus, et tohoh, mis ajast peab Venemaa nõusolekut küsima selleks, kas rahuvalvemissioon saata Ukrainasse või mitte. Nagu ma eelnevalt osutasin, rahvusvahelistes suhetes on standardne praktika, et rahuvalvemissioonideks on kõikide konflikti osapoolte nõusolek. Ehk kui ollakse valmis saatma Eesti kaitseväe üksus Ukrainasse ka olukorras, kus Venemaa nõusolekut ei ole, siis põhimõtteliselt ei saagi rääkida rahuvalveüksusest, vaid siis me sekkume konflikti osapoolena sellesse konflikti ja see on kvalitatiivselt midagi sootuks muud. Sellega kaasnevad Eesti Vabariigi jaoks sootuks teised järelmid. Nii et ei ole mõtet teha sellist nägu, nagu see oleks kuidagi kohatu küsimus. See on vägagi oluline küsimus, millele tuleks anda väga selgesõnaline vastus. Aitäh!

Aitäh teile! Martin Helme, palun!

Ei võta praegu lisaaega. Mind kohe kraabib see, kui mängitakse lolli. Olen enne ka öelnud, et kui sa kogu aeg lolli mängid, siis võib lõpuks niisugune mulje jääda, et oledki loll. Me küsime lihtsaid, arusaadavaid küsimusi, mis on kantud sügavast murest Eesti julgeoleku pärast. Ja siin tuleb kohe alguses ilusti ära rõhutada, et meil on põhimõtteline erinev arusaamine sellest, kas Eesti peaks osalema sõjaliselt Ukraina sõjas ise oma sõduritega, oma nahaga. EKRE seisukoht on, kordan täiesti üheselt üle: ei, Eesti ei peaks mitte mingil juhul viima oma sõdureid Ukrainasse, viima oma poisse Ukrainasse. Mitte mingil juhul! See ei ole meie sõda selles võtmes. Kas see tähendab, et meie ei toeta Ukrainat? Loomulikult ei tähenda see seda. Me toetame Ukrainat rohkem ja eeskujulikumalt kui peaaegu ükski teine riik maailmas. Toetame rahaliselt, toetame relvade ja laskemoonaga, toetame immigratsiooni läbi nendele kümnetele tuhandetele ukrainlastele Eestis elupaika pakkudes, kõikvõimalikul moel, rahvusvahelisel areenil diplomaatiliselt toetame. Me peame ka alati saama arutada, kas see toetus Eesti inimeste arvel on alati õigustatud või mitte. Kui meil ikkagi riigieelarve on nii lõhki aetud, et kümneid maksutõuse on vaja teha, siis minu meelest on täiesti põhjendatud küsida, kas me oleme hoogu läinud äkki. Kas Reformierakond on äkki valesti hinnanud Eesti inimeste valmisolekut ja suutlikkust hoida meist 40 korda suuremat riiki üleval? Peaks olema võimalik sel teemal arutada. Aga siin ei olegi midagi arutada. Meie siin ütleme täiesti selgelt, et Eesti sõdurid ei peaks minema mitte mingil juhul Ukrainasse. Punkt. Seda lubada, selle mõttega mängida, seda arutada – meie ei arva, et see on õige või hea mõte. Aga see, tundub, ei jõua kohale. Meile räägitakse läbisegi sellest, et me toetame, meile räägitakse sellest, et me oleme mingis tahtekoalitsioonis. Tahtekoalitsioon ei tähenda ju mitte midagi. Euroopa Liit käib ülemkogudel koos iga paari kuu tagant, et arutada, kes mida kui palju Ukrainasse saadab, tuleb ruumist välja ja ei lepi mitte midagi kokku. Raha ei leita, relvi ei leita – midagi ei leita. Lihtsalt arutatakse, kuidas ja mida ja kes süüdi on. See tahtekoalitsioon on ju propaganda. Aga jätame selle ka kõik kõrvale. Meil on vaja selgeks teha üks lihtne asi. Kui me otsustame ise – Eesti valitsus mängib selle ideega või annab välja mingeid signaale, et jaa, me oleme valmis, me lausa innukalt oleme valmis – sõjaliselt liituda sõjaga Ukrainas, et aidata ukrainlastel venelastega sõdida, siis me otsustame ise astuda sõtta Venemaaga. Nüüd, Eesti ei ole praegu sõjas Venemaaga ja loodetavasti mitte kunagi ei satu sõtta Venemaaga, aga päris kindlasti mitte ei tohiks ise alustada sõda Venemaaga, sest see tähendab Eesti rahvale ja riigile hävingut. Unustame ära need deliirsed röögatused sellest, kuidas me hävitame nad nende enda territooriumil ja kuidas me surume nad põlvili ja ma ei tea, mis kõik veel. No see on selline psühholoogiline nihestumine ja alaväärsuskompleks komplektis mingisuguste ettekujutustega, deliirsete ettekujutustega, millel ei ole reaalsusega mingit pistmist, mis on üdini vastutustundetu oma rahva suhtes. Me ei suru kedagi põlvili. Peale Eesti rahva ei ole tänane valitsus kedagi suutnud põlvili suruda vaesuses ega hakka ka ja ei pea ka unistama sellest. Me ei pea unistama teiste riikide põlvili surumisest, tükeldamisest ja millest kõigest veel. Tegeleks oma riigiga! Tegeleks oma riigis turvalisuse ja jõukuse edendamisega ja enda kaitsmisega nii palju, et meievastane rünnak oleks ründajale võimalikult palju kahju tekitav, nii et seda ei hakataks arutama. Aga nagu me eelmises punktis teada saime, me ei ole võimelised isegi mingit droonivõimekust tekitama, kui varsti neli aastat sõda täis saab. Kogu selle aja jooksul on Reformierakond valitsuses olnud. Õhuruumi me ei kontrolli, me isegi ei näe, mis seal toimub, aga muudkui läheme teisi riike põlvili suruma ja muudkui saadame oma sõdureid kuhugi, ma ei tea, Ukraina väljadele. No ei! Ei-ei-ei! Aga kui valitsuselt selle kohta küsid, siis hakatakse lolli mängima. Valitsus loomulikult tuleb ja küsib Riigikogult enne luba, aga juba tegelikult kõigile on lubadused välja jagatud. Niipidi see asi käia ei saa! See on ohtlik Eestile, mida tehakse.

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! No kogu see lugu on ju lahti läinud Margus Tsahkna ütlusest, et me peame oma naha Ukraina kaitsmiseks või Ukraina aitamiseks – kuidas see täpselt sõnastatud oli? – turule viima. Oot-oot-oot, aga kelle naha siis lõpuks? Kes see on, kelle nahk viiakse nüüd Ukraina pärast turule? Kas see nahk on Kristen Michali nahk või on see Tsahkna nahk või on see valitsuse kollektiivne nahk või? Ei ole! See on Eesti rahva nahk ja Eesti rahvalt ei ole selleks küsitud luba. Kõik need jutud siin sellest, et me aitame Ukrainat ja me jäämegi Ukrainat aitama, ei tähenda seda, et on saadud Eesti rahvalt luba tema kollektiivse naha turule viimiseks Ukraina abistamiseks. Ja selles on praegu küsimus. Kes saab seda luba anda? Aga ainult Riigikogu. Ja küsimuse tuum on selles, kas Riigikogu on suverään või on Riigikogu Margus Tsahkna nahakauplemise subjekt. Margus Tsahkna võib öelda, et Riigikogu naha viin turule, mind ei huvita, mida Riigikogu ise sellest arvab, aga mina viin Riigikogu naha turule. Ja kui sellest aru ei saada Stenbocki majas, siis on meil põhiseaduslik kriis, siis ei täideta meil põhiseadust, siis ei ole juttugi sellest, et meil on kõrgeima võimu kandjaks rahvas ja rahvas esindusdemokraatia ehk parlamentaarse demokraatia kaudu juhib riiki. Siis juhib riiki Margus Tsahkna, nahakaupmees. See ei ole mõeldav, see ei ole absoluutselt mõeldav! Nii et siin on täielik dissonants selle vahel, mida ütleb meile seadusandlus põhiseaduse näol eelkõige ja mida lubavad meil endale ajutised poliitilised figuurid. Ma tuletan meelde, me kõik, kui me isegi jätame kõrvale selle, et me kõik oleme surelikud, siis ka poliitikutena oleme kõik ajutised. Täna me oleme Riigikogus, homme meid ei ole Riigikogus, on järgmised inimesed, ülehomme on veel järgmised inimesed, eile ja üleeile olid hoopis teised inimesed. Aga Riigikogu kui institutsiooni suveräänsus on muutumatu, see ei sõltu nendest inimestest. Praegu te olete kaporatuuri riigipöörde tulemusena ja oma abiratastega, keda siin saalis näha ei ole, saavutanud siin Riigikogus sellise ülekaalu, et te võite praktiliselt teha, mida tahate. Aga see on ebanormaalne ja see ei saa olla võimu kuritarvitamise eeldus ja praktiline tegevus. Te ei saa eeldada, et te võite teha seda, mida te tahate, sest teil on siin koalitsioonil niisugune ülekaal ja te võite vilistada põhiseadusele, võite vilistada võimude tasakaalule, võite vilistada tsiviilkontrollile igasuguste jõustruktuuride üle. See ei tähenda seda. Aga teie arvate, et see tähendab seda. Ja vaat siin ongi see probleem meil praegu. Teie arvate, et Margus Tsahkna võib minna ja kusagil öelda, ilma et tal selleks oleks kõige elementaarsem volitus, et meie viime Eesti rahva naha turule ja kui vaja, siis viime terve Eesti riigi sõtta. Sellist volitust teil ei ole. Ja kui te kuritarvitate seda oma ülekaaluga koalitsiooni näol siin, siis tegelikult te kuritarvitate seda, milleks Eesti rahvas üldse on teid volitanud. Millega Eesti rahvas on ära teeninud siis selle, et te seda kõike kuritarvitate? Sellega, et te olete Eesti rahva vaesusse paisanud. Ainuüksi ühe aastaga on Eestis suurenenud 8000 inimese võrra neid, kes elavad allpool vaesuse piiri. 44 000 inimest peavad hakkama saama vähemaga kui 365 eurot kuus. See on teie naha turule viimise tegelik nimetus. Te olete Eesti rahva naha turule viinud juba selle näol, et Eesti rahvas pidurdamatult vaesub. Pool rahvast lõikab nööriga leiba sõna otseses mõttes, sest noa jaoks enam ei ole raha. Aga teie lähete korda majja lööma. Tahtekoalitsioon – oi, kui uhkelt kõlab! Aga tegelikult ei kõla. Tegelikult tähendab see Eesti rahva kannatuste suurendamist nii rahalise koormuse näol, immigratsiooni suurenemise näol, töökohtade kadumise näol ja kõige muu näol. Nii et vaat, ma ikkagi tahaksin teie südametunnistusele koputada, eeldades, et teil üldse niisugune asi olemas on. Vahetevahel on mul tunne, et kogu sel globalistlikul klikil, kes meil Eestis ka praegu märatseb, seda südametunnistust ikka ei ole üldse. Aga ma ikkagi koputan, õhkõrnas lootuses, et teil see on. Tegelege sellega, et Eesti oleks jõukas, iseseisev, suveräänne riik, mis ei tantsi teiste pilli järgi, mis ei anna ära oma maksusuveräänsust, mis ei anna ära oma välispoliitilist suveräänsust, mis ei anna ära oma moraalset suveräänsust. Vaat sellega tuleb tegeleda, aga mitte sellega, et loopida mingisuguseid fuh-fah-fah-loosungeid, et tahtekoalitsiooniga viime Eesti rahva naha turule. See ei ole see, milleks teid on volitatud ja valitud Stenbocki majja. Ja on äärmiselt kahetsusväärne, et te järjekindlalt, kui me siin kohtume nii infotundides kui ka arupärimistel, keeldute sellest aru saamast ja püüate süüd kõige selle saamatuse eest, kõige selle minnalaskmise eest, mis teie valitsust ja Reformierakonna võimu üldse iseloomustab, kellelegi teisele kaela suruda. Aastaid on see olnud ...

Hea kolleeg, kuus ja pool minutit on täis. Kas ...

Lõpetan kohe, viimane lause. Aastaid on see olnud Keskerakond, nüüd on see EKRE. Noh, vaatame, võib-olla varsti tuleb keegi kolmas ka, sest jumal armastab kolmainsust.

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Välisminister Tsahkna nahast ma rääkida ei taha, aga ma räägin praegu kui Ukraina parlamendirühma liige ja inimene, kes loeb iga päev Ukrainska Pravdat, ka täna. Ma arvan, et te ei ole lugenud, aga ma natuke tsiteerin teile. Täna hommikul toimusid läbiotsimised president Zelenskõi lähema sõbra ja võitluskaaslase Timur Minditši kodus Kiievis. Samal ajal otsiti läbi endise energeetikaministri, praeguse justiitsministri, mitte Liisa Pakosta, vaid Herman Haluštšenko korter Kiievis. Nad on omavahel seotud ja tegemist on Ukraina korruptsiooniorganiga NABU. Mehed tegid täna hommikul selle. Mõni tund enne läbiotsimise algust põgenes Timur Minditš välismaale. Nüüd Ukraina ajakirjandus, ka Ukrainska Pravda kirjutab selle kohta, kes lekitas nendes korruptsiooniuuringutes. 15 kuud on Timur Minditšit ja tema kuritegelikku organisatsiooni – ma tsiteerin praegu Ukrainska Pravdat – uuritud. Üle tuhande tunni on helisalvestisi. Timur Minditš on see mees, kes oli Kvartal 95 rajaja ja oligarh Kolomoiskõi partner, kelle korteris president Zelenskõi oma sünnipäevi armastab pidada ja kelle soomusautot president Zelenskõi on korduvalt kasutanud. Aga see selleks. Selle operatsiooni nimi on "Midas", mis täna hommikul tipnes Timur Minditši korteri läbiotsimisega. Vähe sellest, FBI on ka president Zelenskõi sõbra ja lähemase võitluskaaslase Minditši jälgedel. Tegemist on Briti Neitsisaarte offshore-firmas olevate probleemidega ja isikuga, keda kutsutakse Suhkrumeheks. Kogu see operatsioon, mida 15 kuud on Ukraina korruptsioonivastased organid teinud, tegeleb suurejoonelise korruptsiooniskeemiga, mis puudutab energeetikasüsteemi. See on see, mida venelased pommitavad ja jälle taastatakse. Kel huvi on, sellega võib lähemalt tutvuda. Täna ja poole aasta jooksul on sellest väga palju kirjutatud. Mina loen Ukrainska Pravdat tõesti praktiliselt iga päev ja mulle pakub see tõeliselt huvi, sest Eesti on olnud Ukraina üks suurimaid toetajaid, aga Ukraina on üks Euroopa korruptiivseimaid riike. Kes saavad aru, saavad sellest aru, mitte ainult Ukraina uurivad ajakirjanikud, vaid saavad aru ka Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit, neid ettekirjutusi. Kui te korruptsioonist jagu ei saa, siis te ei pääse Euroopa Liitu, NATO-sse ega igale poole mujale. Sellest on väga-väga palju räägitud. Meil kahjuks Eestis sellest eriti palju ei räägita. Minu jaoks on väga oluline see, et Ukraina patrioodid, kes on rindel – paljud on kümme korda saanud haavata ja ikka on seal –, ei lähe sealt ära. Aga suur osa, ka Ukraina Ülemraada saadikute pojad on välismaal, seal, kus on kindel elu, ja ka Eestis on väga paljud. Aga see pole see teema. Teile võib-olla pakub huvi värske Ukrainska Pravda materjal, kus räägitakse, millised on Ukraina neli kõige kasumlikumat äri praegusel ajal. Esiteks, droonid. Teiseks, energeetika. Kolmandaks, igasugune ülesehitustöö, kuhu ka Eesti on panustanud. Ja mida rohkem, kui saabub mingi rahu, algab peale tõeline pidu selles sektoris. Ja neljas – mis te arvate, mis on neljas? See puudutab ka meid. Sellest on palju räägitud, aga mitte selles kontekstis, millest tänane Ukrainska Pravda kirjutab. Need on kõnekeskused. Need on need, kes helistavad vanainimestele, noortele, kõigile, ja petavad raha välja. See on Ukraina äri nr 1 praegu, kirjutab tänane Ukrainska Pravda.

Hea kolleeg, see on väga põnev, samas teistpidi ka valus, aga selle päevakorrapunktiga mitte liiga palju seotud.

Jaa, ta on otseselt seotud välisminister Tsahkna nahaga, kes jagab meie nahka. Selleks on teada, kellele jagatakse nahka. Nii et Timur Minditšile, Herman Haluštšenkole ja paljudele teistele. Aga natukene veel sellest äris number üks tänases.

Kas me paneme siis paar minutit juurde?

Jaa, kindlasti.

Kaks minutit lisaks, palun!

Ei, kolm, ma arvan!

Üks on juba läinud üle.

Okei, aga see on meie omavahelisest diskussioonist. 16–26-aastased maapoisid ja maatüdrukud tulevad Kiievisse, saavad kuni 2000 eurot nädalas, teenivad sellega, et helistavad Arvole, sulle või sulle, Anti, või kellelegi teisele, ja petavad raha välja. See on äri number üks praegu. Kas me oleme valmis siis n-ö oma nahka müüma sinna riiki, mis vaevleb korruptsioonis, ja ka tipptasemel, samal ajal kui väike osa patrioote võitleb aastaid rinnetel. Nii et tegelikult peaks ausalt mõtlema ja rääkima ja tegutsema selle järgi. See on siiski Eesti praegu. Eesti ei ole rinderiik. Ukrainat tuleb abistada, aga peab vaatama, kas see peab olema Timur Minditš või Herman Haluštšenko ja paljud teised suurejooneliste korruptsiooniskeemide osalised, millest Ukrainska Pravda väga tihti süsteemselt kirjutab, näidates dollaripakke, mis on tavaliselt vooditele laotatud, või põrandale. Aga meie kahjuks, Eesti ajakirjandus ei armasta sel teemal eriti rääkida. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga peaminister lõpetab läbirääkimised oma käsitlusega.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma teen lühidalt. Saalis pole enam palju inimesi. See pressiteade, millele siin arupärijate poolt viidati, on igati korrektne. Ma vaatan seda siin Facebookis, vabandust, mitte Facebookis, aga Välisministeeriumi lehel vist, kus välisminister Tsahkna on öelnud, et panus Ukraina julgeolekusse kindlustab ka Eesti julgeolekut. Ja siin lõpuks on kenasti, ilusti öeldud, et mandaat selleks küsitakse Riigikogult. Nii et välisminister on igati korrektne olnud. Teine märkus, mis siin hakkas korduma. Peeter Ernitsa juttu võib-olla, jah, ütleme, see oli väga pikk ja segane. Aga mis enne hakkas korduma arupärijate poolelt, on ikkagi seesama lause, see mõttekäik, mida on kasutanud ka Peskov ja Lavrov. Vaatan, Dmitri Peskov on seda öelnud novembris 2024 ja Sergei Lavrov on öelnud seda selle aasta veebruaris. Neil on täpselt sama lause, et mis tahes rahu tagamist või julgeoleku tagamist Ukrainas ei saa toimetada ilma Venemaa nõusolekuta. Nii et nagu kaks tilka vett. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti ja kogu tänase päevakorra ammendanud.