Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu (679 OE) esimese lugemise jätkamine

Nimelt, jätkame eelmise nädala neljapäeval pooleli jäänud Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Jätkame küsimustega. Kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Minu küsimus on selline. Kui ODIHR käis siin, tegi raporti, tõi välja terve rea puudusi, mis puudutavad e-valimiste korraldust, läbiviimist ja sellega seonduvaid seadusi, siis isegi valimiskomisjon ja valimisteenistus – ma nüüd täpselt ei oska öelda, kumb – ise ka tunnistasid, et tõepoolest, puudusi on ja puudused tuleks likvideerida, et saaks edasi minna. Mingeid likvideerimisi ei ole toimunud. Siis nüüd, kui valimistel tehti proovihääletust ja viidi läbi valimisi, on videoid, on vaatlejate kriitikat, et kus tehti vigu, aga kogu süsteem, kui nii võib öelda, teeb näo, et ei-ei, kõik on korras. Mu küsimus nüüd on, kas see peaks olema korras ka tõendatult või me peaksimegi sellist olulist protseduuri nagu valimised viima läbi niimoodi usupõhiselt. Paar inimest ütleb, et jajah, seal olid küll need vead, aga uskuge meid, kõik on korras. Kuidas sa ise näed, et see asi peaks olema?

Ma igaks juhuks tuletan kolleegile meelde, et minu ülesanne siin on vahendada teile seda, mis toimus komisjonis. Seda kirjeldatud arutelu meil komisjonis ei olnud. Aga ma meenutan, et eelmisest neljapäevast, kui ma siin küsimustele vastasin, siis sellesama ODIHR-i raporti, mille arutelu oli meil ka avalik – ma igaks juhuks ka seda tuletan meelde –, põhiseaduskomisjon saatis oma kaaskirjaga Justiits- ja Digiministeeriumisse palvega võtta arvesse viidatud puudused või soovitused, et vajadusel valimisseadust kohandada. Seda ma ka eelmine neljapäev rääkisin. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? Andke aega! Andke natuke aega, palun!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjon, ma saan aru, oli ikkagi päris tulemuslik ja toimus arutelu. Millised olid teie kui komisjoni esimehe ja ka ettekandjate väljendused või postulaadid, et kui e-valimised on Eestis nii ausad, siis kuidas need kohanduvad näiteks valimiste kontekstis Venemaaga, kui Venemaal on e-valimised? Kas me oleme siis sama aus riik kui Venemaa? Ja üks riik on veel, kus on: Venezuelas on e-valimised. Kas komisjon arutles sel teemal, et kui me tahame õigusriik olla, siis ikkagi e-hääletamine tuleks peatada, tuginedes demokraatlikule riigikorrale ja ODIHR-i raportile?

Aitäh! Ei, seda võrdlusküsimust kindlasti komisjonis ei arutatud. Aga muus osas ma tegelikult olen juba selgitusi andnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te avaldasite põhiseaduskomisjoni istungil arvamust, et kui 42% inimestest ei usalda e-hääletust, siis on neil alati võimalus minna valimispäeval jaoskonda ja hääletada pabersedeliga. Kuidas te seletate, kuidas see lahendaks usaldusväärsust, kui üks inimene käib pabersedeliga hääletamas, kas see üleüldiselt toob kaasa e-hääletuse usaldusväärsuse kasvu?

Aitäh! Ma muidugi, ütlen veel kord: ma siin kannan ette seda arutelu või vahendan seda arutelu, mis meil komisjoni istungil seda eelnõu arutades toimus. Seda usaldusküsimust me eraldi ei käsitlenud, kuigi jah, see, tõsi, tuli mõnes ettekandes esile. Ma saan aru, et see on väga oluline küsimus, mida täpselt mina isiklikult arvan. Ma väljendasin seda ka neljapäeval ja väljendasin seda, et minu jaoks on see väga hea võimalus, et mul on valik valida, kas ma saan minna valimisjaoskonda ja hääletada sedelil või kui mul näiteks, ma ei tea, kas aega on vähe või tahan kiiresti asja korda ajada, siis ma saan seda teha elektrooniliselt. Mul on mõlemad variandid olemas. Minu jaoks on see valikuvõimalus tähtis ja ma kahtlustan, et väga paljudel Eesti inimestel on samasugused eelistused. See, et mina e-hääletusel võimalust valida ei saa, ei võta ju kelleltki teiselt ära võimalust oma tahet väljendida pabersedelil. See on minu isiklik seisukoht, see ei ole komisjoni seisukoht.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No usaldusega on üldse selline küsimus, et meid ongi pandud sellisesse olukorda siin Eestis – valijaid, ma mõtlen –, et noh kui te ei usalda, siis see on teie probleem, et meie usaldame. Ehk siis valimiste läbiviijad usaldavad. Ja minu küsimus on, et kui mina ei usalda valimiskomisjoni ja valimisteenistust, kuidas on minul valijana, aga ka kandidaadina võimalik astuda samme, et need inimesed, kes tegelikult ju valimisi läbi viivad ja keda ma ei usalda, sellest ametist kõrvaldada ja ametisse määrata inimesed, keda me usaldame, keda ka mina kaasa arvatud usaldan. Kui see usaldusküsimuseks on juba muudetud, siis see usaldus peab olema ikkagi niisugune, et kõik saavad usaldada, mitte ainult need, kes arvavad, et noh, meile tuleb see ju kasuks ja meie sellepärast ka usaldame. Mis me selle usaldusküsimusega ikka teeme? See ei ole vastus, et kui te ei usalda, siis minge paberil valima. See on ikkagi selline vastus, et kui teile ei meeldi tuulepargi kõrval elada, siis kolige minema. Nii ei saa Eesti Vabariigis, demokraatlikus riigis, kus kõrgeim võimukandja on rahvas, asjad käia.

Teie aeg!

Kas sellest ka komisjonis arutati? Kas sellest ka komisjoni liikmed aru saavad?

Aitäh! Küllap komisjoni liikmed saavad sellest aru, et usaldus on tähtis. Nüüd teie olete väga palju kogenum rahvasaadik kui mina ja teate minust kindlasti paremini, et Eesti on õigusriik ja meil on põhiseaduslik õigus igal kodanikul pöörduda kohtusse, kui me tunneme, et meie õigusi on riivatud või neid rikutud. Ega ma targemat nõu ei oska anda.

Martin Helme, palun!

Jaa, vastab tõele, et me oleme väga kogenud selles küsimuses, et Eesti just nimelt ei ole õigusriik. Me oleme teinud erinevaid, väga erinevate põhjustega kaebusi nii valimiskomisjonile valimisteenistuse peale kui ka Riigikohtusse valimiskomisjoni peale ja mitte kuhugi ei jõua. Ja selles võtmes tahakski küsida. Te tahate rääkida, et komisjonis sellest räägiti või ei räägitud. Kas komisjonis oli juttu sellest, et seekordne e-valimiste tegemine oli täiesti vastuolus kõikide turvareeglitega? Võtmeid ei valmistatud turvareeglite järgi, kehtivat turvareeglistikku ennast ei olnud, sest see oli enne valimisi tühistatud, korduslugemisel ei saanud audiitor kinnitada andmete terviklikkust ehk matemaatiline valem ütles, et valimiste lugemisel andmed ei ole terviklikud. Ehk see müüt, et neid e-valimiste hääli on parem ja kindlam lugeda kui paberhääli, on ka puruks lastud. Kogu see asi on absoluutne bardakk ja kaebustega ei jõua kuhugi. Kas sellest oli teil siis komisjonis juttu?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli komisjoni istungil kohal Vabariigi Valimisteenistuse juht härra Arne Koitmäe, kes vastas küsimustele. Kui te nüüd lubate, siis ma tsiteerin teda veel kord. Tegelikult eelmisel korral ma kandsin selle ette, neljapäeval. Aga tema vastus. Selgitas härra Koitmäe, et äsja lõppes käesoleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste e-hääletamise tulemuste teistkordne ülelugemine, ühtegi anomaaliat ega ebakõla ei ilmnenud ning hääletamine viiakse läbi vastavalt seaduse nõuetele. Ta märkis, et OSCE on teinud ettepaneku seaduse täiendamiseks, kuid pole kordagi väitnud, et e-hääletamine Eestis ei oleks usaldusväärne. Tegemist oli õigusraportiga, mitte tehnilise raportiga, mis ei sisaldanud hinnangut süsteemile. Ta kinnitas, et e-hääletamine on kontrollitav ja seadusele vastav. See on tsitaat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Te mäletate, meil oli ikkagi väga suur avalik istung just e-valimiste teemal. Seal tunnistasid nii valimiskomisjoni esimees kui ka muidugi OSCE ODIHR-i raporti esindajad, et on ikkagi väga palju asju, mida me peame seadusandjana muutma. Aga praegu on põhiseaduskomisjon võtnud seisukoha, et me hakkame valmistama seda eelnõu. Siit ongi küsimus: kas teie ei näe vajadust, et nii kaua, kuni pole kõik need probleemid lahendatud – kas või seesama, et erakonnad saaksid oma audiitorid esitada, mida siiani ei ole võimalik teha –, peaksid need e-valimised olema peatatud? Sest kuidas me saame kas või Riigikogu valimisteni minna, kui seadusandja tegelikult siiani ei ole kõiki neid parandusi teinud?

Aitäh! Sain küsimusest aru. Ja võin kinnitada, et komisjoni esimehena ma olen enda arvates teinud kõik, et see kriitika või need soovitused, mis ODIHR-i raportist ilmnesid, on edasi antud Justiits- ja Digiministeeriumile, et vajalikud muudatused algatada. Ma katsun sellel ka näppu peal hoida, omalt poolt luban, et midagi ei jääks kuskil venima. Kas peaks kiiruga peatama? Mina leian, et kui meil hetkel nähtavat vajadust selle järele ei ole – meil on natukene veel aega Riigikogu valimisteni –, siis seda seni tegema ei peaks, kui me ei näe, et ilmtingimata me ei jõua mingisuguseid … läbi viia. Aga see on minu isiklik seisukoht, ma kõigepealt rõhutan.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas oli rohkem juttu usalduskriisi teemadel? Sest kui me vaatame, et üle 40% ei usalda, korduvuuringute järgi see protsent üha tõuseb, siis on ju probleem, seda võib isegi demokraatia kriisiks nimetada. Kui ligi pool inimestest ei usalda enam valimisi, siis nad ei usalda ka selle valitsuse, valitsust tervikuna, kes saab võimule. Nad ei usalda riiki, nad ei usalda riigi legitiimsust. Huvitav, et keegi on valmis täiesti küüniliselt sellest üle rullima. Ei huvita! See lõpebki sellega, et valitsused on 10%-lise toetusega, teevad, mida tahavad, usaldus kedagi ei huvita, keegi kunagi tagasi ei astu, erinevalt välisriikidest, kus toimuvad ka erakorralised valimised. See on suurem demokraatia kriis, mitte ainult umbusaldus valimiste vastu.

Kas usaldusküsimus tõusis korraks, kas või korrakski päevakorrale? Jaa, mitmed komisjoni liikmed seda tõesti nimetasid, aga me eraldi, seda niimoodi eraldi teemana ei käsitlenud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud ettekandja! On selge, et maailmas on päris palju riike, kes on vähemalt sama heal digitasemel mis meie, või paremad. Ometigi nad ei kasuta e-valimisi. Teatavasti on Soome just hiljuti jälle seda teemat arutanud. Ma küsingi, miks soomlased, meie lähinaabrid, ei otsustanud ikkagi e-valimiste kasuks. Teadaolevalt on ju maailmas ainult kolm riiki, kes seda kasutab, peale Eesti veel kaks demokraatlikku riiki, jutumärkides, Venezuela ja Venemaa. Oskate vastata sellele küsimusele?

Kahjuks sellele küsimusele mina vastata ei oska. Komisjonis seda küsimust sellisel kujul ei arutatud. Aitäh küsimuse eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma ei taha tegeleda vandenõuteooriatega, küsin vaid ühe küsimuse. Kuidas ja kes suudab tõestada, et inimene hääletas internetis ise ja tegi seda vabatahtlikult? Olen seda küsinud nii valimiskomisjoni esindajatelt kui ka elektrooniliste valimiste korraldajatelt. Vastus oli naljakas: kui teid sunniti hääletama teisiti, on teil võimalus uuesti hääletada. Teisisõnu, mitte ükski ametnik ei suutnud kinnitada, et e-valimised on täielikult usaldusväärsed. Ja ometi me aktsepteerime e-valimisi edasi. Alates aastast 2007 on e-valimised kuulekalt taganud Reformierakonna võidu. Sel aastal oli selle erakonna toetus nii madal, et nende järjekordne võit oleks tekitanud liiga palju küsimusi. Seekord määrati Tallinnas e-häälte põhjal võitjateks sotsiaaldemokraadid. Jevgeni Ossinovski sai jaoskondades vaid 800 häält, kuid koos e-häältega juba 3500. Üle poole tallinlastest hääletas sedelitega, mistõttu valimiste üldtulemus jäi enam-vähem usutavaks, kuid usaldus e-valimiste vastu selgelt ei kasvanud. Rohkem kui pool Eesti elanikest ei usalda e-valimisi, see tähendab, et nad ei usalda ka valitud võimuorganeid. See olukord ei ole normaalne, kui pool rahvast ei usalda oma riiki. Seetõttu ongi meie ettepanek järgmine. Peatame e-hääletamise seni, kuni see muutub läbipaistvaks ja usaldusväärseks. Jutt käib meie demokraatia usaldusväärsusest ja sellega ei tohi riskida. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma sissejuhatuseks esitaks retoorilise küsimuse, et mida teha, kui meil on valimisteenistuse juhataja, kes tuimalt valetab. Valetab avalikkusele, valetab Riigikogu komisjonile, valetab, et korduslugemisel ei tekkinud mingeid tõrkeid, ei juhtunud mitte midagi halba, kõik sai kinnitatud. Puhas vale! Kristallselge vale! Aga näe, osa inimesi usub teadust, usub Veerpalu, usub valimisteenistuse juhti! Ja mida teha olukorras, kus valimiste läbiviija ehk valimiste korraldaja ise tegelebki – vähemalt nii meie kahtlustame – valimiste võltsimisega? Mida teha sellise valimisteenistusega? Mida teha, kui valimisteenistuse ehk valimiste läbiviija järelevalve organi ehk valimiskomisjoni näol on tegemist organiga, mis teeb katet valimiste võltsimisele? Ja Riigikohus omakorda teeb katet valimiskomisjonile. Vaadake, need ei ole niisugused retoorilised küsimused. Kui see tõepoolest nii on, siis on meil tegemist riigipöördega. Siis meil valimiste korraldaja korraldab riigipööret, valimiste korraldaja järelevalve organ ja Riigikohus teevad poliitilist katet riigipöördele. See on see usalduse küsimus! See usalduse küsimus ei ole abstraktne, see on küsimus sellest, kas need organid, kes meil on valitud – eelmine Riigikogu valimine, nüüd kohaliku omavalitsuse valimised – on organid, millel tegelikult on õigus üldse midagi otsustada või valitseda. Ja kuni kontrollida ei saa e-valimisi, senikaua ei ole ümber lükatud kahtlust, et valimisi on massiliselt võltsitud. Ja mida me oleme saanud teada neil valimistel nüüd? Riigikogu valimistel olid omad vaidlused, omad n-ö asjad, mis välja tulid, mis sügavalt kummutasid erinevaid müüte ja tekitasid inimestes kahtlusi, kõhklusi ja umbusku valimissüsteemi vastu. Nüüd on uued asjad välja tulnud. Riigikohus ei võtnud midagi ette, aga oma otsuses kinnitas, et jah, koodi avaldamisel rikuti seadust, oleks pidanud varem avaldama. See, et seda ei avaldatud nii, nagu seadus ette nägi, oli seaduserikkumine ja takistas valimiste vaatlemist. Takistas valimiste vaatlemist! Ehk see väide, mis meil on, et mis te nüüd jaurate, e-valimised on vaadeldavad, ei vasta tõele. Isegi Riigikohus, kes üldiselt teeb katet e-valimistele, ütleb, et ei saanud vaadelda, nagu pidi. Riigikohus ütles ka seda, et võtmete valmistamisel rikuti kehtivat korda. Ei valmistatud võtmeid kehtiva korra järgi! Tõsi, ta sinna otsa ütles, et aga sellest polnud midagi. Aga kehtivat turvakorda rikuti. Nüüd tuleme tagasi selle valetava valimisteenistuse juhi juurde. Valimisteenistus ütleb, et OSCE vaatlusmissioon ei ütle, et e-valimised on kuidagi võltsitavad või midagi taolist, vaid ütleb, et kõik on hästi. Ei ütle! Vastupidi, OSCE ütleb, et tuleb teha üle 20 muudatuse, et saaks üldse väita, et e-valimised on turvalised ja vaadeldavad. Selle jaoks, et seda saaks väita, tuleb teha 20 muudatust, peaaegu 27 – paar tükki on sellised, et võib-olla on, võib-olla ei ole. Nüüd, mitte ühtegi OSCE antud soovitust, mille nad on teinud juba varasematel valimistel, nii 2023. aastal kui ka 2021. aastal, kui nüüd uuesti 2025. aastal oma missiooniga, ei ole ellu viidud. Ei ole ellu viidud! Kuigi seesama Koitmäe ütles, et jaa, lugesime OSCE raporti läbi ja seal on soovitused, mis teevad turvalisust paremaks, vaatlemist paremaks. Ja jaa, kui need asjad ära teha, siis on asi palju parem! Aga neid asju mitte ühtegi ära tehtud ei ole. Valimistel toimub e-valimiste korduslugemine. See on valimisteenistuse enda välja valitud audiitorfirma, mis on seotud Riigi Infosüsteemi Ametiga, mis on omakorda see asutus, mis meile seda tehnilist lahendust valimisteenistusele pakub. Kõik on üks väike kamp, ringkäendusega väike kamp. Ise valivad välja, teevad sihitud kutse riigihankesse, et leiaks endale audiitori, ja saavad selle kätte. Aga isegi see enda käe järgi välja valitud audiitorfirma ütleb korduslugemisel, et e-valimiste tulemuste terviklikkust ei saa kinnitada. Suurelt seina peal kirjas! Valimisteenistus ütleb selle peale, et probleeme polnud. Probleeme polnud, kõik on hästi! Mida nendega ette võtta? Kust otsast sa üldse seda kakukest hakkad veeretama? No ei olegi nagu kuskilt otsast kinni võta. Aga mida me saame öelda kogu selle info põhjal, mis on 2021. aasta kohalike valimiste, 2023. aasta Riigikogu valimiste ja nüüd 2025. aasta kohalike valimiste pealt e-valimiste teemal avalikkuse ette tõusnud? Kõik, kes on tahtnud näha, kellel silmad üldse peas on, on saanud näha. Esiteks, täiesti võimatu on rääkida sirge näoga sellest, et e-valimised on vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Sa ei saa vaadelda programmi, sa ei saa vaadelda tarkvara ega riistvara. Meile näidatakse ühte kasti, mis seisab valimisteenistuses laua peal. Me ei saa kontrollida, mis juhtmed sinna lähevad, mis ühendused seal on, missugused programmid seal peal on, kas on pahavarast puhtaks tehtud, kas on ühendused, mis on turvalised. Me ei saa seda kontrollida. Riistvara me kontrollida ei saa, sellepärast et riistvara on nii peen masinvärk, et seda ei tohi keegi teine puudutada, sest muidu võib juhtuda, et keegi saab sinna ligi. No vot nii, vaadelda ei saa. Tarkvara ka vaadelda ei saa. Tarkvara ühte osa valimiste koodist on võimalik vaadelda, aga pole võimalik vaadelda, kas see on seesama tarkvara, mis on auditeeritud, ja kas sedasama auditeeritud tarkvara ka päriselt häälte kokkulugemisel kasutatakse. Seda me kontrollida ei saa. Vaadelda saad seda, mida sulle näidatakse, ühte väikest ilusat roosat pakikest. Ja kas see pakikene on seotud kogu selle valimiste hääletamise tulemuse kokkulugemisega, seda me vaadelda ei saa. See on fakt. Selle vastu ei saa vaielda mitte keegi, seda on isegi põhimõtteliselt oma erinevates otsustes kinnitanud meile üle ka Riigikohus. Teiseks, mida me saame täna öelda: kõik need jutud sellest, kuidas elektroonilised hääled on turvalisemad kui paberhääled, sest vaadake, mõni maainimene kirjutab väriseva käega sinna numbri ja ei saagi aru, kas see on üks või on see seitse, aga näe, elektrooniline, ütleme, binaarse koodiga kirjutatud hääl on raudkindel, seal ei ole eksimisvõimalust. Tuleb välja, et on küll eksimisvõimalus! Loeti hääli kokku, korraga oli üks hääl kehtiv ja seesama hääl kehtetu. Seesama audiitori tarkvara ütleb, et ei saa kinnitada tulemuste terviklikkust. Ehk siis see matemaatiline programm, mis peaks meile ütlema, et valimistulemus on vot selline ja et see valimistulemus on täpne, ütleb, et ei, ma ei saa seda kinnitada. Kullakesed, need ei ole valimised. See on farss! Ka Ida-Saksamaal ja Nõukogude Liidus toimusid nii-öelda valimised. Kõigile anti konservananassi ja apelsine, et käige valimas. Need ei olnud tegelikult valimised. Demokraatlik valimisprotseduur on midagi hoopis muud ja vaat seda meil ei ole.

Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed ja inimesed, kes vaatavad seda debatti! Ma enne küsisin siin põhiseaduskomisjoni esimehelt, miks Soome riik ei ole juurutanud e-valimiste süsteemi. Teada on ju, et ega Soome riik ei ole kuidagimoodi meist viletsamal tasemel ei digiteadmistelt ega muult. Tegelikult on Soome riigis arutatud sedasama teemat. 2016. aastal püstitas Soome valitsus ülesande moodustada töögrupp. Soomes see moodustati, sinna kuulus 15 liiget: küberturvalisuse spetsialistid, IT-spetsialistid ja paljud teised. Need olevat koos käinud, vähemalt Postimehe andmetel, kaheksa korda. Selle grupi juht Johanna Suurpää, kes töötas tol ajal justiitsministeeriumis demokraatia, keeleasjade ja põhiõiguste üksuse juhina ja praegu on muuseas sama ministeeriumi demokraatia ja avalike õiguste osakonna peadirektor. Tema vastas Postimehe küsimustele ja ütles nii, et jah, oli positiivseid ilminguid, justkui e-hääletus aitaks tõesti teoreetiliselt natukene elavdada nende valijate arvu, aga nende arvates mitte piisavalt. Põhiprobleemid, mis ilmnesid, olid ikkagi IT-süsteemide turvariskid. Nende spetsialistid olid veendunud, et tänased võimalused kontrollida seda, mida ka eelpool kõneleja ütles, et mis seal sisuliselt toimub selle kasti sees, ei ole piisavad. Samamoodi tõid nad välja kolm põhiargumenti. Ei saa muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb neti kaudu luua ühendus iga hääletaja arvutiga. Teiseks, kui lööb kõikuma valimiste turvalisus ja usaldusväärsus, on see suur probleem demokraatiale. Kolmandaks, rahvusvaheline huvi ja surve e-hääletuse kasutuselevõtuks on praegu üsna olematu. Seesama töögrupp tegelikult käis ka meie e-valimissüsteemiga tutvumas ja ka mõnes teises riigis, kus küll konkreetselt sarnast interneti teel hääletamist ei toimu, aga on olemas väiksemaid valimismudeleid, kus kasutatakse sihukest e-valimiste süsteemi. See kuidagi ei veennud meie põhjanaabreid, kellest me alati oleme eeskuju võtnud. Aga nad pidasid seda praegu ikkagi mitte liiga turvaliseks ega ole siiamaani võtnud seda süsteemi kasutusele. Meile on siin palju räägitud sellest, et me tõesti ei saa olla selles valimissüsteemis kindlad. Usaldusväärsus on ilmselgelt hakanud järjest rohkem kannatama. Seda näitavad ka minu arvates viimaste valimiste tulemused. Euroopa Liidu parlamendivalimistel oli juba e-hääletajaid – kui nüüd mu mälu ei peta – vähem kui sedeliga hääletajaid. Ja see on langustrendis. Ehk see näitab tegelikult, et inimesed, vaatamata sellele, et on mugav, tõesti, arvutist hääletada, lähevad valimiskasti juurde, sest nad ei ole selles kindlad. Ma ei saa aru, miks meie, kui meil on käinud siin OSCE vaatlejad ja toonud välja turvariske, võtame ikka kasutusele e-valimissüsteemi, ka praegu, viimastel valimistel. Kusjuures oli teada, et need puudused on kõrvaldamata. Nad ei tee seda süsteemi paremaks või ei loobu sellest nii kaua, kuni ei ole see tehtud täiesti turvaliseks. Nii et siin võib küll nõustuda selles suhtes, et me ei pea minema, nagu öeldakse, tagasi kiviaega. Mõned oponendid väidavad, et me hakkasime tagasi kiviaega minema. Küll aga on valimiste usaldusväärsus minu arvates demokraatia põhialus. Sellepärast ma arvan, et e-valimisi täna ei saa usaldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 679 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 679 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.