Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu (679 OE) esimene lugemine

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679. Palun eelnõu siia tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on tegelikult päris lühike otsuse eelnõu. Selle nimi on "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine". Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine. Selleks teeme ettepaneku peatada e-hääletamise läbiviimine Eesti Vabariigis kuni kontrollsüsteemide puuduste kõrvaldamiseni. Me oleme siin hästi palju rääkinud e-valimistest selles saalis, sellest, mis küsimused tekivad seoses selle nähtusega. Mis ajas meid selle otsuse eelnõuga välja tulema? Sel aastal on ODIHR ehk OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo teinud õigusliku hinnangu Eesti e-hääletamise kohta, mis annab põhjaliku ja kriitilise analüüsi meie internetipõhise valimissüsteemi kohta. Raportis küll tunnustatakse edusamme, kuid samas osutatakse ka tõsistele puudustele, mis ohustavad süsteemi usaldusväärsust, läbipaistvust ja valijate usaldust. Valimised peavad olema vabad, ühised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Igal valijal on üks hääl. Kõik need tingimused peavad kehtima ka digikeskkonnas, kuid tänane seadus ei sätesta seda piisavalt täpselt, kuidas neid internetihääletuse kontekstis rakendatakse. Samuti puuduvad selged ja läbipaistvad kriteeriumid selle kohta, millistel juhtudel tohib Vabariigi Valimiskomisjon peatada, katkestada või tühistada e-hääletuse. Kriitikat on saanud hääletuse salajasuse ja aususe tagatiste ebapiisavus. Erilist muret tekitavad olukorrad, kus inimesed hääletavad gruppides, näiteks hooldekodudes, kus ei ole võimalik tagada individuaalselt ja privaatselt tehtud valikut. Samuti ei nõua seadus valijalt kinnitust, et ta hääletas vabatahtlikult ja privaatselt, ega sisalda juhiseid selle olulisuse kohta. Puudub ka selge auditeerimiskohustus valimiste järel, mis võimaldaks kontrollida võimalikke rikkumisi hääletamise salajasuse osas. Samuti on probleemiks piiratud läbipaistvus ja avalik järelevalve. Seadus ei täpsusta piisavalt, millisel viisil ja ulatuses saavad sõltumatud vaatlejad internetihääletuse protsessi jälgida. Samuti on avalik arutelu olnud puudulik – põhiseaduslike valimispõhimõtete tõlgendamine digitaalses kontekstis pole olnud piisavalt laiapõhjaline. Tehnilise ja küberturvalisuse osas on endiselt probleeme. Seadus ei sätesta piisavalt ajakohaseid turvanõudeid ega selgita, kuidas tuleb tagada süsteemi kontrollitavus nii individuaalsel kui ka üldisel tasandil. Samuti puudub selge määratlus, kuidas tagada hääletuse sunni- ja pettusekindlus. Me oleme pikemat aega juhtinud nendele puudustele tähelepanu ka siin saalis ja leiame, et e-hääletamine ei ole piisavalt turvaline. Seda kinnitab seesama värskelt avaldatud ODIHR-i raport. Seega leiame, et kuni selles raportis välja toodud puudused ei ole kõrvaldatud, tuleb Eesti Vabariigis see hääletamine peatada. Selle ülesande me tahamegi valitsusele anda, et esiteks peatada hääletamine Eesti Vabariigis ja teiseks, hakata tegelema nende puudustega, mis on välja toodud minu mainitud raportis. Kui need puudused on kõrvaldatud, siis saab juba rääkida sellest, kas e-hääletamine võiks jätkuda või mitte. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! E-hääletamine võib toimuda ju igas maailmapunktis. Sul kõrval võivad olla sugulased, tuttavad ja teised inimesed, kes võivad sind mõjutada. Kuidas seda saaks siis nimetada salajaseks hääletuseks? Kas see on üks põhipunktidest, miks te soovite e-hääletuse lõpetada?

Aitäh! Just nimelt! Võrreldes tavapäraste valimistega, kus inimene isiklikult tuleb jaoskonda, kus kontrollitakse tema isikut ja seejärel antakse talle sedel. Ta ise ja alati ainult ise üksi valimiskabiinis täidab sedeli, paneb selle kasti, keegi ei näe, keegi ei saa mõjutada ja inimene isiklikult on kohal. Siin küsimusi ei peaks tekkima. Kui me räägime e-valimistest, siis me kunagi ei tea, kes tegelikult hääletas. Me teame ainult, et kasutati konkreetse isiku andmeid ehk siis eelkõige isikukoodi ja PIN-koode. Aga kas seda tegi just nimelt see konkreetne inimene, kas tema kõrval oli keegi sel hetkel või ei olnud, kas keegi mõjutas teda sel hetkel või mitte, seda me kindlasti ei tea. See on üks asjaolu, millele juhib tähelepanu ka seesama raport, millest me siin rääkisime. Nii et tõepoolest, neid küsimusi on päris palju ja just sellepärast me tahamegi e-hääletamise protsessi peatada, et uurida, kuidas on üldse võimalik nendele küsimustele vastata.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, aitäh olulise teema tõstatamise eest! Meil on nii palju vigu e-valimistes. Ennekõike see, et ta on kontrollimatu, ükskõik kui palju me arutame IT-lahenduste üle, seda ei saa kontrollida keskmise kodaniku tasemel, see jääb ekspertide kätte. Nii et anna aga ekspertidele võim ja elu on näidanud, et eksperdid teevad väga huvitavaid otsuseid. Aga üks konkreetne viga, mis on e-valimistes, on see, et e-hääled hävitatakse kuu aja jooksul pärast valimiskaebuste lahendamist. Kas see ei ole ka üks muret tekitav koht, et kui tagantjärele kas või keegi taipab, et oli turvaauk, näiteks Tallinna Ülikooli teadlased, siis mitte midagi enam kontrollida ei saa? Ehk siis, kas oleks oluline ka sellise probleemi lahendamine?

Aitäh! Loomulikult, see on asjaolu, mis ainult suurendab kahtlusi inimestes. Tõepoolest, ma mäletan, et see aeg oli üldse kaks nädalat. Siis kahe nädala pärast põhimõtteliselt oli nende elektroonsedelite hävitamine. Siin tekib küsimus, miks seda on vaja nii kiiresti hävitada, millega see tingitud on. Ja ausalt öeldes siiamaani mina näiteks ei saanud väga veenvat vastust sellele küsimusele. Nii et see on kindlasti üks nendest probleemidest. Ma juhin tähelepanu sellele, et neid probleeme, mis olid selles raportis – suuremad, väiksemad, keskmised –, oli kokku umbes 30 ringis. Nii et selles mõttes seal kindlasti on, millest rääkida. Ja ütleme niimoodi, et kui mingi protsess ei tekita nii palju küsimusi, siis see on arusaadav, aga kui nii palju küsimusi on juba tekitatud, siis kindlasti on midagi väga valesti. Inimesed ei saa aru ja mitte tavainimesed, tavainimestest me isegi ei räägi, nemad kaugeltki ei saa aru nendest protsessidest, kuidas need käivad. Aga isegi eksperdid, kes olid sellesama raporti koostajad ja selle delegatsiooni esindajad, kes käisid ka siin Eestis sel aastal, isegi nendel tekib mitukümmend küsimust selle protsessi turvalisuse ja läbipaistvuse kohta, on see loomulikult väga muret tekitav märk.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See on väga tänuväärne, et mitte ainult EKRE ei pea e-valimiste teemal võitlust, et lõppkokkuvõttes selgusele jõuda, millega meil ikkagi tegemist on – kas meil on tegemist mastaapse valimispettusega või on meil tegemist Eesti e-riigi edulooga. Aga minu jaoks on üks väga tõsine küsimus siin seotud sellega, et sisuliselt on meil praegu olukord, kus e-valimisi vaidlustada ei ole võimalik. On kehtestatud selline tähtaegade ringkäendus, et enne ei saa esitada Riigikohtule, kui on esitatud valimisteenistusele, valimisteenistusele ei saa jälle esitada enne, kui on esitatud Riigikohtule. Ongi niisugune olukord, et enam kui 30 korral on üritatud vaidlustada e-valimisi ja enam kui 30 korral ei ole Riigikohus võtnud seda vaidlust menetlusse. Ka eile teatas Riigikohus, et ta järjekordselt EKRE esitatud e-valimiste vaidlustamist ei võta menetlusse. Millest see teie meelest kõneleb?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, nii EKRE kui ka Keskerakond on selles saalis olnud selle teema põhivedajad juba mitu aastat järjest, ma ütleks. Ja neid küsimusi on tõepoolest väga palju. Ainuke selline positiivne otsus, mis tuli siin hiljuti oktoobri lõpus, oli Riigikohtu lahend. Kui mu mälu mind ei peta, siis Märt Põder ütles konkreetselt, et oli probleem, et see lähtekood ei olnud õigel ajal avaldatud. Aga seda võib nimetada kosmeetiliseks otsuseks, sellepärast et nagu Riigikohus ise ütles, valimisprotsessi see kuidagi ei mõjutanud. Nii et see tähendab seda, et valimistulemust see ka ei mõjutanud. Aga tõepoolest, see süsteem ise on hästi vähearusaadav tavainimestele. Nagu me nüüd saame aru, isegi paljudele eksperditele on loomulikult raske aru saada, miks see süsteem on niimoodi üles ehitatud, et on päris keeruline vaidlustada midagi. Jällegi, ma ei taha olla vandenõuteoreetik, aga neid küsimusi, mis tekivad, on juba liiga palju. Ma arvan, et ka sellepärast, kui me vaatame olukorrale otsa, saame me teada, et usaldus e-valimiste vastu on Eestis langenud viimastel aastatel päris märgatavalt. Kui me vaatame, et mõned aastad tagasi oli usaldus väidetavalt erinevate küsitluste alusel päris suur, siis nüüd on juba 42% neid, kes e-valimisi üldse ei usalda. Kui see niimoodi jätkub ja see tendents säilib, nagu viimastel aastatel on olnud, siis varsti me võime olla juba olukorras, kus pooled usaldavad ja pooled mitte. Ma arvan, et see usaldamatus tekib paljuski ka sellepärast, et inimesed ei saa aru, miks üks või teine asi on niimoodi korraldatud. Inimestele lihtsalt pakutakse, et vaadake, uskuge meid, see peab nii olema, kõik on läbipaistev, kõik on korras, te ei pea üldse kahtlema. Aga selleks, et mitte kahelda – inimene, kes tahab natuke asja analüüsida, tahab ikkagi aru saada, kuidas asi töötab –, sellist informatsiooni ei ole kahjuks liiga palju, pehmelt öeldes. Nii et ma arvan, et see on veel üks aspekt, mis paneb inimesi kahtlema selles, et e-valimistega on kõik korras, nad on läbipaistvad ja neid võib usaldada. Sealt, ma arvan, see ebausalduse number kasvabki.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Tõesti, hästi oluline otsuse eelnõu. Ma räägin teile sellest, mis toimus vahetult enne kohalikke valimisi ja milline segadus oli. Nimelt, kõikidele erakondadele saadeti kiri, et nendel on enda poolt võimalik määrata audiitor nendeks kohalike valimiste e-valimisteks, kes saaksid kontrollida. Muidugi anti väga lühike etteteatamistähtaeg, see oli reaalselt neli-viis päeva, mille aja jooksul on tegelikult väga keeruline leida professionaalset audiitorit. Aga mõni päev hiljem võeti see ettepanek tagasi ja öeldi, et teate, tegelikult te ei saa esitada. Nüüd on välja tulnud, et vahepeal valimiskomisjon ja valimisteenistus läksid omavahel põhimõtteliselt vaidlema, sest tuleb välja, et meil seadus ei luba, et erakonnad kaasaksid oma sõltumatuid audiitoreid. Kujutage ette, kuidas on võimalik, et e-valimised on nii kaua ja meil siiani ei ole seadus isegi sellist lihtsat asja ette näinud.

Aitäh! Mina jah mäletan seda situatsiooni, kui see tekkis. Tõepoolest, esmalt pakuti võimalus, mis oli väga tervitatav. Küll oli aega vähe, tõepoolest, aga me hakkasime otsima inimest, kes võiks selline audiitor olla, ka meie, Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt. Oletan, et teised fraktsioonid tegid sama. Siis tuli kohe teistsugune kiri, et ei, ärge nähke vaeva, niikuinii see inimene sinna ei saa ja auditeerima midagi ei hakka. No jällegi, see tekitab küsimusi. Sest ühest küljest, kui ei ole mitte midagi varjata, kui see on tõepoolest läbipaistev, usaldusväärne protsess, kui kõik käib niimoodi, nagu meile öeldakse ja räägitakse, et kõik on hästi, kõik on arusaadav, seletatakse, kuidas see protsess töötab, siis tekib jälle küsimus, miks siis toimuvad sellised asjad. Audiitor iga fraktsiooni poolt – no see on ju loogiline, miks mitte. Iseenesest saavad ju erakonnad saata oma esindajad vaatlejateks valimisjaoskondade juurde. Ja see on täiesti normaalne. Millegipärast on e-valimised võrreldes tavavalimistega teistsugused, kuigi, nagu meie eelnõu tekstis seisab, peab digihääletamine olema täpselt samasugune ja toimuma täpselt samade reeglite järgi, nagu toimub tavapärane nii-öelda pabersedelil hääletus. Aga seda kahjuks ei ole. Sellele on tähelepanu juhtinud ka needsamad välismaa eksperdid, kes siin käisid. Ja jällegi, sellised olukorrad, kui nad tekivad, tekitavad aina rohkem küsimusi. Miks te siis üldse hakkasite nendest audiitoritest rääkima? Kui te juba hakkasite nendest rääkima ja pakkuma fraktsioonidele sellist võimalust, siis miks te järsku otsustasite, et ei, me ikkagi niimoodi ei tee? Isegi kui seal selle taga ei ole midagi valet, siis see on lihtsalt kahtlane ja tekitab küsimusi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mõnda aega tagasi ma käisin Bundestagis ja kohtusime seal Bundestagi digikomisjoni liikmetega. Õhtusöök oli veel. Ja laua taga oli muidugi äärmiselt soliidne ja suur seltskond Saksamaa parlamendi digiliikmetest. Seal tulid jutuks ka e-valimised. Ma olin väga üllatunud, kui meie püüdsime neile seletada, kui hea ja tore see on, kui nad ütlesid, et jaa, tore küll on, aga Saksamaa sellise avantüüri peale ei lähe. Ma hiljem rääkisin seal päris paljude erinevate erakondade digikomisjoni liikmetega ja kõik kinnitasid üheselt, väga viisakalt kõik, et teie vaadake, mis teete. Minu küsimus sulle on, et kas Saksa kolleegid nagu ei ole nii kaugele arenenud või on neil mingisugused probleemid, et nad kahtlustavad seda digivalimist, ei taha nagu endale, et teie ja Venemaa ja Venezuela, proovige.

Aitäh! Tõepoolest, kui me vaatame ringi, siis näeme, et kui e-valimised olid esimest korda Eestis kehtestatud, siis oli veel võimalik rääkida sellest, et Eesti on nii arenenud digiriik, e-riik jne. Tõepoolest, teised võib-olla lihtsalt ei jõua järele ja ei saagi korraldada midagi nii hästi, nagu meie korraldame just nimelt digimaailmas, olgu nendeks kas või e-valimised. Aga nüüd, aastaid hiljem rääkida sellest, et teised riigid on kuidagi alaarenenud – ma arvan, et see on hästi naljakas, absurdne. Ja tegelikult me ju teame, et mitte ainult Saksamaa, mitte ainult Soome, vaid terve rida teisi riike on e-valimisi katsetanud ühel või teisel moel, proovinud nendega tegeleda. Ja põhimõtteliselt iga sellise riigi otsus pärast oli see, et huvitav küll, aga meie seda kehtestama ei hakka, sellepärast et me ei suuda tagada sajaprotsendilist turvalisust. See tähendab seda, et me ei saa garanteerida, et elektrooniliste valimiste tulemused on just sellised, mida valija tahab öelda oma häälega, ja neid tulemusi võib kuidagi mõjutada. Et seda vältida, mitte ükski nendest riikidest neid e-valimisi ei kehtestanud. Tõepoolest, kui me vaatame, kus riikides on need e-valimised ühel või teisel viisil kehtestatud olnud, siis need on Venemaa, Venezuela. Mõned riigid proovisid ära, et lihtsalt ära proovida mingil määral, ja siis põhimõtteliselt loobusid sellest. Ja need valimised ei olnud sellised parlamendivalimised või Euroopa Parlamendi valimised. Teisisõnu, jah, me oleme praegu väga huvitavas klubis, pehmelt öeldes. Me oleme koos Venemaa ja Venezuelaga põhimõtteliselt ainukesed riigid, kus e-hääletus toimub regulaarselt. Ja on suur küsimus loomulikult, kas see klubi on see, kus me tahaksime olla. Nii et mina küll ei arva, et teised riigid, kes on neid valimisi katsetanud, proovinud, on alaarenenud ega suuda viia läbi need valimised paremini kui meie. Aga neil on küsimusi ja erinevalt meist nad tahavad nendele küsimustele vastuseid enne, kui nad hakkavad e-valimisi kehtestama. Meie kehtestasime ja siis hakkasid küsimused tulema. Aga vastuseid kahjuks eriti ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu kõik teavad, EKRE positsioon e-valimistega seonduvalt on olnud pikka aega väga selge ja ühemõtteline: e-valimised tuleb lõpetada. Ei ole üldse küsimustki, sellepärast et need ei ole lihtsalt kooskõlas põhiseaduses sätestatuga, need ei toimu ühel konkreetsel päeval, nagu põhiseadus nõuab, ja valimisi ei viida läbi ühetaoliselt, nagu põhiseadus nõuab. Samuti on põhimõtteliseks probleemiks vaadeldavuse võimatus. Tavalisel ja keskmisel inimesel ei ole põhimõtteliselt võimalik vaadelda ja sellisel viisil ei saa valimisi korraldada. Aga minu küsimus teile on seotud Keskerakonna positsiooniga. Nagu me teame, siin parlamendis tehakse väga sageli show'd, võetakse positsioon, et näidata ennast teatudsugusena, aga hiljem nendest positsioonidest taandutakse. Ma ei heida seda teile praegu ette. Aga selleks, et meile oleks selge ja et ka avalikkusele oleks selge, ma tahangi teilt küsida selget kinnitust. Kas te saate Keskerakonna nimel kinnitada, et kui peaks tekkima võimalus tulla teil võimule, võib-olla koos meiega, siis te seisate kindlalt selle eest ka siis, mitte ainult praegu, et e-valimised saaksid tõepoolest lõpetatud? Saate anda sellise selgesõnalise kindla kinnituse, millele saab pärast tagasi viidata?

Aitäh! No see, et ma niisuguse eelnõuga siin seisan, ma arvan, ongi väga konkreetne ja tugev signaal sellele, et meie ehk Eesti Keskerakonna fraktsiooni arvamus on see, et e-valimised tuleks peatada. Ja kui me saame näiteks sel ajal, kui need on peatatud, mingisugused vastused, mis kindlasti veenavad meid selles, et nad on läbipaistvad, nad on usaldusväärsed jne, siis see on üks asi. Ma millegipärast selles väga kahtlen, et sellised ammendavad vastused tulevad kõikidele nendele küsimustele, näiteks ka nendele, mis tulid OSCE-lt. Ma arvan, et meie arvamus ka siis, kui on mingisugune teine valitsuse kooslus, kus Keskerakond on üheks pooleks, ei peaks siis muutuma. See on täpselt see positsioon, mis meil praegu on, ja see tulevikus muutuma ei pea.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra Belobrovtsev! Varro tegelikult võttis minu küsimuse ära. Ma tahtsin täpselt sama asja küsida. Ma mäletan, et Jüri Ratase juhtimise ajal Keskerakond oli võib-olla veidi kõhklev või isegi kippus pooldama e-valimisi. Nüüd te olete oma liikmete ja jumala abiga saatnud Jüri muu töö peale. Aga ma sain selle kinnituse. Seepärast ma küsin hoopis teise küsimuse. Kui vaadata seda toimuvat, siis üks asi, mis siin juba esile toodi, on see, et protestide esitamine on viidud selliseks, et kui sa esitad kusagile, siis öeldakse sulle, et ei-ei, sa alguses pead sinna teise kohta esitama, ja peale seda öeldakse, et nüüd sa jäid hiljaks – tehakse neid mänge. Pluss lisaks on ju videosse salvestatud sellel korral väga konkreetsed rikkumised. Aga valimiskomisjon ja valimisteenistus ikkagi teevad nägu, justkui kõik oleks kõige paremas korras. Kumba sina arvad: kas nad on nii rumalad, et nad ei saa aru nendest probleemidest, või nad on nii küünilised ja kindlad, et see ringkaitse peabki lõpuni ja nad ei peagi probleemidega tegelema?

Aitäh! No siin ongi üks kahest. Ma ei oskagi öelda, kumb see on. Aga loomulikult, kui inimesed, kes peavad olema eksperdid ja kes tegelikult vastutavad selle asja eest, siis vahepeal tekib selline tunne, et nad lihtsalt mängivad lolli. Lihtsalt öeldaksegi, et pöörduge sinnapoole, sa pöördud sinna, sulle öeldakse, et ei, pöördu ikka teise instantsi poole, ja siis see käib nii kaua, kuni öeldakse, et aga vabandust, aeg on läbi, rohkem ei saa mitte midagi teha. Arvata, et see on juhuslik käitumine – võib küll olla, ei saa ju välistada sajaprotsendiliselt, aga ei näe väga tõenäoline välja ausalt öeldes. Nii et siin on tõepoolest nii, et kas ekspertide tase ei ole päris see, mis ta olema peaks, selleks et selliseid keerulisi protsesse korraldada ja läbi viia, või tehakse seda tõepoolest meelega, selleks et vältida kõiksugu probleeme ja vastuseid konkreetsetele küsimustele, mis inimestel kindlasti tekivad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, värske uuring näitab, et 42% valijatest ei usalda e-valimisi. See on peaaegu pool Eestit. Me ei tea tegelikult, kust need e-hääled tulevad ja kes need annab, kas hooldekodus hääletab hooldatav või hoopis hooldaja tema eest, kui palju hääli võib tulla ühelt ja samalt IP-aadressilt, üks, kümme või sada. Me ei tea, kas arvuti taga on see inimene, kelle nimi on hääletussüsteemis kirjas. Seejuures püütakse e-valimiste usaldusväärsust tõsta PR-kampaaniatega, aga ei tehta midagi selleks, et päriselt muuta süsteemi usaldusväärseks. Milline on teie hinnang, kas tehniliselt üldse oleks võimalik e-valimiste süsteemi usaldusväärseks muuta?

Aitäh! Teoreetiliselt on. Ma mäletan, kui meil siin hakkas pihta diskussioon selle üle, et võib-olla saaks elektrooniliselt hääletada mitte ainult arvutiga, vaid ka näiteks nutitelefoniga või teise nutiseadmega. Ja tegelikult peaaegu see suruti ju läbi, nagu me mäletame, et võiks juba nendel valimistel, mis äsja olnud on, kasutada nutiseadmeid selleks, et hääletada. Ma juba mainisin seda ühes oma vastuses, et kui inimene tuleb jaoskonda, siis see peab olema konkreetne inimene, ta ise, mitte tema volitatud isik. Konkreetse dokumendiga kontrollitakse, kas see on päriselt see inimene. See inimene annab oma allkirja, et tema on siin kohal, et tema sai valimissedeli. Ta võtab valimissedeli, läheb valimiskabiini, täidab sedeli ja siis viskab selle valimiskasti. See on läbipaistev ja arusaadav protsess. Pärastpoole on võimalik paberhääled läbi lugeda, seda me ka ju teame. Mina ise olen isiklikult kunagi osalenud ka ülelugemisprotsessis. Päris väsitav, aga arusaadav jällegi. Selles mõttes on kõik selge. Kuidas see toimub elektrooniliselt, on hästi raske öelda. Ainuke, mida me teame, on see, et keegi pani ID-kaardi ID-kaardi lugejesse, keegi sisestas PIN-koode, valis mingisuguse kandidaadi ja väljus sellest programmist. Rohkem me ei tea mitte midagi. Veel üks asjaolu, mis tekitab päris palju küsimusi, on see, kuidas needsamad valimised korraldatud on. Kui ma eelhääletamise käigus lähen jaoskonda ja hääletan mulle sümpaatse kandidaadi poolt, siis ma olen oma hääle andnud ja siis see jääbki nii. Kui ma olen hääletanud elektrooniliselt, siis ma olen endale kandidaadi valinud ja siis ma saan seda jällegi muuta ja muuta nii palju kordi põhimõtteliselt, kuni mul on konkreetne sobilik kandidaat valitud. Aga võib-olla see ei olnud päris see kandidaat. Aga võib-olla on, aga võib-olla ei ole. Ühesõnaga, juba see näitab, kui erinevad need süsteemid on, aga süsteemid peavad ju olema täiesti ühesugused. Neid näiteid on ju küll ja küll. Ma võin teoretiseerida näiteks sel teemal. Ma ei tea, selliseid juhtumeid ma konkreetselt ise nagu pole näinud või keegi pole mulle sellest rääkinud, aga puhtteoreetiliselt. Vanem inimene, kes ei ole suuteline näiteks valimisjaoskonda minema, aga ta tahaks hääletada. Ja selle asemel, et tellida näiteks valimiskast koju, mis on vaevanägemine, palub ta, et tema poeg, tütar või veel keegi sugulastest hääletaks tema eest. Ta ütleb, et ta tahab, et ta valib mulle seda kandidaati. Siis see sugulane võtab kaardi, võtab PIN-koodi. Inimene on vabatahtlikult neid loovutanud. Annabki, nagu et hääleta, ma ju usaldan sind, me oleme ju sugulased, me oleme, ma ei tea, ema ja poeg, isa ja tütar ja nii edasi. Ja siis see inimene võtab kaardi ja vaatab, et see kandidaat absoluutselt ei meeldi, no vot, kuidagi ei istu. Lihtsalt käsi nagu ei tõuse, et hääletada selle kandidaadi poolt. Äkki mu vanaema või mu vanaisa näiteks ei ole päris adekvaatne, kui ta tahab, et ma hääletaks tema eest selle kandidaadi poolt. Ja siis inimene hääletab teise kandidaadi poolt. Kes suudab seda kontrollida? Vanaema või vanaisa näiteks küsib, et hääletasid. Hääletasin. Vot selle inimese poolt? Selle inimese poolt. Aga kas ta päriselt tegid seda? Seda teab ju ainult tema ise. Ja vot see on lihtsalt üks näide. Selliseid näiteid on ju tegelikult väga palju, kuidas on võimalik e-valimisi kuritarvitada. Inimene, kes on hääletanud, isegi ei saa sellest teada, et kuritarvitati. Nii et selles mõttes, kui me räägime nendest tehnilistest lahendustest, mis oli teie küsimuse sisu, siis ma arvan, et väiksem asi, mida oleks võimalik teha, on näotuvastus. Me oleme sellest rääkinud, tegelikult on see võimalik. Kui sellist võimalust ei ole, siis peab inimene ikka jaoskonda minema. Kui näiteks selline võimalus on, tõepoolest, me näeme, et see inimene istub seal, on üksi, keegi ei mõjuta teda jne, kuigi ka see on väga suhteline, eks ju, me ju näeme ainult seda, mida näitab kaamera, rohkem ei näe me midagi. See oleks võib-olla esimene tehniline uuendus, mis natukegi tõstaks usaldust e-valimiste vastu. Aga keegi ei taha ju seda teha. Me oleme sellest rääkinud siis, kui oli see diskussioon siin, et varsti on nutiseadmetega võimalik hääletada, ja siis räägiti sellest, et aga siis kehtestame näotuvastuse kohustuse näiteks. Ka seda ei tahetud teha. Nii et ma arvan, et lühike vastus pärast seda väga pikka vastust, lühike vastus on, et jah, on olemas teatud meetmed, mida tehniliselt võiks rakendada, aga millegipärast ei taheta neid rakendada. Vaat see on see probleem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tuleb tunnistada, et Keskerakonna näol on EKRE-l olemas partner, kes on valmis e-valimistega edasi liikuma ja selle tühistamise suunas edasi liikuma. Aga nende näidete puhul, mis te olete toonud, tegelikult süsteem kontrollib veel seda, kas sertifikaat kehtib või ei kehti. Rohkem ta ei kontrolli, ei nägu ega midagi, kes sinna sisse on pandud. See on kehtivuse kontroll ja selle kaudu saad sa hakata hääletama. Ja see on nupumeestele ju järgmine samm, et kui sa valid kandidaadi välja, teed ekraanipildi ja järgmine samm on hääletada. Aga siis, kui sa oled juba hääletanud, siis seda nime ei tule, kelle poolt sa oled hääletanud. Nii et nupumehed võivad erinevaid asju kasutada. Aga nüüd seoses sellesama eelnõuga, mille te saali olete toonud, mis su tunnetus ütleb? Kas sa olid ka komisjonis? Ja mis komisjon arvas, kas nad on valmis edasi liikuma või tundub, et kõik opositsiooni toodud eelnõud on suunatud prügikasti?

Aitäh! Eks me varsti saame teada. Kuna lugupeetud komisjoni esindaja on siinsamas, siis kindlasti saab rääkida sellest, mis on komisjonis toimunud, ja vastata ka küsimustele. Aga sisetunne on mul selline, et kindlasti võiks seda toetada. Me isegi ei räägi ju praegu e-valimiste tühistamisest. Me räägime, me oleme konstruktiivsed. Me oleme rääkinud tühistamisest. Me saime aru, et koalitsioon ei ole sellega kindlasti päri, ja ma arvan, et mitte ainult koalitsioon, vaid kindlasti on keegi opositsioonist, kes ei ole sellega nõus. Aga me oleme konstruktiivsed. Me tulime välja otsuse eelnõuga, kus me räägime selle peatamisest. Me peatame selle protsessi, peatame e-valimised. Kui on vastused konkreetsetele küsimustele – need küsimused on olemas, kõik on seda raportit näinud ja lugenud, kes ei ole, saab seda teha – ja kui need küsimused saavad vastused, mis on veenvad, konkreetsed ja ühemõttelised, siis kellelgi ei jää enam kahtlusi, et kõik on tegelikult korras ja me mõtleme asju välja lihtsalt, kui me räägime sellest, et e-valimistega on mingi probleem. No siis kehtestame need uuesti. Aga ma millegipärast arvan, et isegi selline variant koalitsioonile ei sobi. Mis puudutab seda koalitsiooni versus opositsiooni, siis opositsiooni eelnõusid, mis siia tulevad, siis minu meelest on see väga kahetsusväärne. Mina küll ei mäleta praegu ühtegi opositsiooni algatatud eelnõu, mis oleks koalitsiooni poolt ka heaks kiidetud. (Saalist öeldakse midagi.) No see oli vist tööõnnetus. Aga 99,9% nendest opositsiooni algatustest ja initsiatiividest kahjuks ei lähe läbi. Kusjuures on tunda, et asi ongi selles, et nad tulevad opositsioonist, mitte selles, et need oleksid kuidagimoodi halvad ideed, mõtted, ettepanekud, vaid sellepärast, et nad tulevad opositsiooni poolt. Me ju väga hästi mäletame seda, kui näiteks eelmise aasta lõpus, täpselt aasta tagasi, oli selle aasta riigieelarve arutamine siin saalis. Ja siis rahanduskomisjoni esinaine rääkis väga konkreetselt, et jah, kõik need ettepanekud, mida Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud, on väga konstruktiivsed, on väga head, selles mõttes väga mõistlikud. Ja mis siis sai? Ühtegi neist koalitsioon ei toetanud. Mitte ühtegi! Sellised head, konstruktiivsed ja mõistlikud ettepanekud olid. Nii et jah, see on probleem. Ma arvan, et see on meie riigi poliitilise ja parlamentaarse kultuuri probleem, et vaadatakse esmalt, kes on algataja, kes on selle eelnõuga siia pulti tulnud, ja alles siis hakatakse vastavalt sellele kas toetama või mitte toetama. Minu meelest see ei ole õige. Ma olen siin näinud, kuidas opositsioon on korduvalt toetanud koalitsiooni algatatud eelnõusid, aga et oleks vastupidi, vaat seda kahjuks ma väga palju siin näinud ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen selle väitega väga nõus, et mitte kusagil mujal demokraatlikes riikides pole soovitud e-valimisi juurutada. Mul on oma kogemus. Ma käisin Jüri Ratasega riigivisiidil kaasas, kus Eesti pool üritas seda neile maha müüa ja nemad väga demokraatliku riigina teatasid, et mitte mingil juhul nemad seda kasutusele ei võta. Riikide põhiseadused on erinevad, sellest hoolimata on üks väga põhiline ja selge seisukoht e-valimise võimaluse mittekasutuselevõtuks olnud see, et see ei ole kohaldatav demokraatlikus riigis ega pruugi anda tulemust, mis hoiab jätkuvalt riiki demokraatia kursil. Eesti põhiseadus ütleb, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Siin ei ole kusagil kirjas, et valimised on usuküsimus. Mitte kusagil! Aga ometi on põhiline vastuväide see, et meie usume e-valimistesse. Mis sa arvad, miks ikkagi see viide põhiseadusele jätkuvalt, miks seda keegi ei taha kuulda, kui me räägime e-valimiste ärakaotamisest?

Vastus on ju väga lihtne: sest keegi, kes niimoodi räägib, ei taha neid ära kaotada. Nii et ükskord kehtestati, tulemus konkreetsetele poliitilistele jõududele meeldis, arvatavasti, ja nüüd on olukord selline, et rahva seas see umbusk aina suureneb. Kusjuures varsti ongi, nagu ma ütlesin, 50 : 50 ja kui see tendents jätkub, siis varsti on Eestis rohkem neid inimesi, kes ei usalda e-valimisi, ja vähem neid, kes usaldavad. Aga see on kuidagi jälle väga poliitiliseks muutunud, sellepärast et on väga konkreetsed poliitilised jõud, kes ütlevad, et nemad ei toeta ei peatamist ega tühistamist ega ärakaotamist, e-valimised on väga head, nad peavad jätkuma. Siiamaani on olnud niimoodi, et ei olnud ühtset, konkreetset poliitilist kooslust, mis oleks valmis sellega tegelema. Nii et loodame, et tulevikus selline tuleb.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu valimise seaduse § 1 lõige 3 ütleb selgelt, et igal valijal on üks hääl. Ma olen ise olnud tunnistajaks olukorrale, kus eelmistel valimistel olime telgiga väljas, rääkisime inimestega juttu, kui üks vanaproua tuli ja ütles, et teda need valimiste asjad üldse ei huvita ja tema ID-kaart on tütre käes ja tütar teeb ise, mis tahab. Ilmselgelt on tema tütrel ju kaks häält. See on ju otsene valimisseaduse rikkumine. Ja kas teil on teadmisi, kas on ka Eestis olnud näiteks selline olukord, et üks inimene tulebki välja ja esitab tõendid, et ta hääletas näiteks viie inimese eest? On PIN-id, kõik asjad, et talle anti viis ID-kaarti, ta hääletas ja tuleb peale valimisi ja ütleb, et näete, mul oli viis häält. Kas selline vaidlus on meil käinud läbi Riigikogu valimiste järel, kas te olete kursis, ja mis kohus või valimiskomisjon selle kohta öelnud on?

Aitäh! Pean tunnistama, et ei ole kuulnud, aga seda ei saa ka välistada. Sest tõepoolest, ma olen ju ka omalt poolt siin ühe näite toonud ja nagu ma ütlesin, neid näiteid võib tuua hästi mitu. Tõepoolest, kui sa lähed jaoskonda ja hääletad seal pabersedelil, siis see saad olla ainult sina. Kui sa tellid valimiskasti endale koju, siis jällegi, seda teed sa ise ja seda kõike dokumenteeritakse. Sa annad oma allkirja, kõik on olemas. Kui sa hääletad elektrooniliselt, siis tõepoolest, nagu ma rääkisin, keegi ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et just see inimene hääletas. Me teame ainult, et keegi pani oma isikukoodi sisse, aga võib-olla see oli teise inimese isikukood. Keegi toksis need PIN-koodid sisse, aga jällegi, kas see oli see inimene, kellele need PIN-koodid kuuluvad, või see oli keegi teine. Võib-olla inimene usaldas tõepoolest oma sugulasi, öeldes neile, kelle poolt hääletada, võib-olla ütles lihtsalt, et mind ei huvita, hääleta selle inimese poolt, keda sa ise usaldad. Ühesõnaga, tõepoolest, siin on väga palju küsimusi. Nagu me oma eelnõu tekstis ütleme, need elektroonilised valimised ja tavavalimised ei ole üks ühele, nad ei ole ühesugused, ühetaolised, kuigi põhiseadus ütleb, et see peaks niimoodi olema. Seal on jällegi mitu sellist aspekti, mille järgi nad ei ole ühesugused ja ühetaolised. Üks neist näiteks oli see, millest ma juba rääkisin, et eelhääletamise käigus hääletad paberi peal – hääletatud, läinud, sa ei saa enam muuta. Hääletad elektrooniliselt – hääletad mitu korda järjest. Juba see näitab seda, et valimised ei ole ühetaolised.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui vaadata ka siin Riigikogus toimunud koosolekute salvestisi, siis see on täitsa halekoomiline, mismoodi Vabariigi Valimiskomisjoni inimesed küll ei saa küsimustest aru, küll ei oska vastata, küll ei mõista üht või teist. Kui vaadata neid istungeid, siis on selline tunne, kuidas on võimalik, et need inimesed üldse töötavad seal asutuses. Kahjuks ei ole see ka kuskilt muutunud. Kui me vaatame neid e-valimiste testvideosid, mis siin ringlevad, siis on ka niisugune tunne, nagu oleks mingisugune naljalõik kuskilt Simsonite sarjast võetud. Täiesti käsitlematu! Aga see ei häiri mitte kedagi. Vaat see on poliitiline probleem, sellepärast et poliitiline katus on kogu sellel jamal nii tugev peal. Ja siit küsingi: kuidas me saaksime Euroopa poolt ka selle surve poliitikutele peale, kes meil riiki juhivad? See ei ole normaalne, mis siin toimub e-valimistega.

Aitäh! Ma arvan, et see korreleerub natuke selle küsimusega, mis meil siin eelnevalt oli käsitluses, et kas needsamad inimesed on rumalad või nad ainult mängivad lolli. Mina ei tahaks uskuda, et meil niisugustes väga lugupeetud asutustes töötavad lollid. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei taha seda uskuda. See võib tähendada seda, et siis on see teine variant, mis ei ole sugugi parem ausalt öeldes. Nii et kindlasti tahaks ikkagi konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele, ja me tihtipeale neid ei saa, enamasti ei saa. Ja see on probleem. Just sellepärast me tulime oma otsuse eelnõuga välja, et me ei saa aru, kuidas see süsteem töötab niimoodi, et seda usaldada. Oleks asi meis – äkki meie oleme siin rumalad, äkki meie ei saa ja kõik on nii selge ja ilmne –, aga tuleb välja, et ka näiteks rahvusvahelised eksperdid, kes on siin käinud, ei saa sellest aru. Panid kokku mitukümmend küsimust – sellised rumalad inimesed, jutumärkides loomulikult. Paistab, et küsimusi on ikkagi väga palju ja kui neid on nii palju, siis tegelikult see osutab sellele, et miski on mäda. Ja kuidas on võimalik usaldada midagi, mille kohta tekib nii palju küsimusi nii meil endil kui ka erinevatel eksperditel, kaasa arvatud rahvusvahelistel ekspertidel? Ja kuidas seda protsessi võib-olla Euroopa poolt kuidagimoodi mõjutada? Loomulikult, ühest küljest valimised, mis riigis toimuvad, on iga riigi suveräänne õigus. Iga riik otsustab ise, kuidas ta valimisi korraldab, ja sinna sekkuda mitte kuskilt loomulikult ei tohiks. Aga teisest küljest ma arvan, et mida rohkem selliseid arvamusi mujalt meile tuleb, sest need inimesed, kes tulid siia, suhtlesid erinevate fraktsioonidega, suhtlesid erinevate instantside, asutustega ja siis tulid välja oma analüüsiga, oma raportiga, need on ju täiesti neutraalsed inimesed. Neil on ükstapuha, mis need tulemused siin Eestis on, kuidas need valimised lõpevad, kas ühe või teise erakonna võiduga, neid see ei huvita. Nemad on teistest riikidest. Ma arvan, et selliseid analüüse ja raporteid oleks kindlasti vaja veel juurde, sest siis võib-olla hakatakse ka siin mõtlema rohkem selle peale, et kui juba inimesed, kes on neutraalsed, aga kes on oma ala eksperdid, kes tulevad kuskilt välismaalt ja ütlevad, et teil on siin ikka liiga palju küsimusi tekitav protsess, siis võib-olla hakatakse ka meil siin Eestis rohkem selle peale mõtlema. Kuigi ma arvan, et juba praegu see toimub, sellepärast et nagu me näeme, nende inimeste arv, kes ei usalda e-valimisi, kasvab, kasvab praegu niimoodi järjepidevalt. Ma arvan, et see näitab nii mõndagi. Võib-olla ka seesama OSCE inimeste raport mõjus. Selle eest loomulikult peab muuseas tänama ka kolleeg Arvo Allerit, kes oli üks algatajatest, kes selle organisatsiooni esindajaid siia kutsus.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kõigile, nii ekspertidele kui ka tavainimestele, on selge, et e-valimised ei ole usaldusväärsed ega turvalised. Aga küsin teise nurga alt. Kui vaatame viimaseid valimistulemusi, siis näeme, et mõnel kandidaadil on e-häälte arv suurem kui sedelitel antud häälte arv. Ja isegi politsei tunnistab, et nende jaoks on väga raske tõendeid leida. Aga sel juhul jääb arusaamatuks, kuidas me võime usaldada e-valimisi, kui isegi politsei ei oska neid kontrollida. Kas oskad kommenteerida?

Aitäh! Ma alustan sellest, et mis te nüüd, mitte kõik eksperdid ei usalda e-valimisi. Selles mõttes on täiesti palju eksperte, kes ütlevad, et kõik on korras. Need on kohalikud eksperdid. Pole midagi öelda, nende arvates kõik on hästi. Meil on ju eksperdid ka valimiskomisjonis. Ja mis puudutab seda suhet, elektroonilised hääled versus paberkandjal hääled, siis tõepoolest, vahel see tekitab hästi palju küsimusi. Tuletan meelde, mis mulle jäi näiteks silma aastal 2021 kohalikel valimistel, neli aastat tagasi. Mina kandideerisin Põhja-Tallinna valimisringkonnas ja koos minuga kandideeris selles ringkonnas tulevane peaminister Kristen Michal. Kristen Michali tulemus oli märkimisväärne. Või oli see aastal 2023? Praegu üritan meelde tulla. Ei, see oli vist aastal 2023 Riigikogu valimistel. Vabandust! Jah, siis oli see valimisringkond nr 1 – Põhja-Tallinn, Haabersti ja Kristiine. Aga see selleks, see ei oma isegi nii suurt tähtsust, millal see oli. Omab tähtsust see asjaolu, et tulevane peaminister sai umbes 9000 häält ja nendest peaaegu 8000 olid kõik e-hääled. Jällegi, puhtteoreetiliselt ei saa välistada, et see kõik oligi niimoodi, aga see suhe on minu meelest lihtsalt karjuv. See tekitab jällegi küsimusi. Kui see suhe oleks teistsugune, siis võib-olla oleks neid küsimusi vähem, aga see oli niimoodi, ja see ei olnud ainult ühe kandidaadi puhul. Ma vaatasin, et kõikidel selle valimisringkonna Reformierakonna kandidaatidel oli see suhe põhimõtteliselt enam-vähem sama: à la seitse häält elektrooniliselt ja üks hääl tavaline paberhääl. Kaheksa häält elektrooniliselt, üks paberhääl. See tekitab küsimusi. Aga nagu te teate, siis kui te küsite selle kohta, siis teile öeldakse, et aga meil ongi kõige progressiivsemad valijad, kes kõik kasutavad arvutit, kes kõik tahavad hääletada elektrooniliselt, sest nemad toetavad just elektroonilisi valimisi, ja siis kõik teised, kes seda ei tee, võib-olla hääletavad teiste erakondade poolt. Nii et see on selles mõttes mugav seletus, kuna me ei suuda sajaprotsendiliselt kontrollida e-valimiste tulemusi. Ja nagu siin kolleegid juba mainisid, on hästi keeruline üldse löögile saada mingisuguse dokumendiga, mis küsib, kuidas see kõik oli, protestiga – jah, see on niimoodi. Sellepärast me selle seaduseelnõuga välja tulimegi. Otsuse eelnõuga, vabandust!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõik head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungil teisipäeval, 21. oktoobril toimunud arutelust, kus päevakorras oli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679 esimese lugemise ettevalmistamine. Eelnõu algatajaid esindas kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart Keskerakonnast. Kutsutud oli ka vabariigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe. Anastassia selgitas, et ettepaneku ajendiks oli ennekõike meile kõigile teada ODIHR‑i raport. OESCE/ODIHR andis Eestile 17 soovitust, kuidas võiks e‑valimiste süsteemi teha paremaks. Järgnes arutelu ja loomulikud küsimused-vastused eelnõu esitajale. Peaasjalikult nad keskendusid just nimelt selles raportis väljatoodule, aga ka sellelesamale viimasele küsitlusele, mis näitab e‑valimiste usalduse taset. Ühe momendi ma tooks teile välja. Kolleeg Kaljulaid muidugi ilmselgelt soovis pisut elevust tuua sellesse arutellu, esitas küsimuse selle kohta, et kui me viitame e‑valimiste usaldusväärsusele või madalale usalduse tasemele ja leiame, et seetõttu tuleks e‑valimised lõpetada, kas siis, kui näiteks Riigikogu usaldusväärsuse tase tervikuna on suhteliselt madalseisus, tuleks Riigikogu laiali saata? Või kui näiteks Päästeameti vastu tekiks usaldamatus, kas siis tuleks Päästeameti tegevus lõpetada? Muidugi kõik said aru, et see oli esitatud pigem huumoriga. Nüüd, küsimusi esitati ka härra Koitmäele. Ta selgitas, et kohalike omavalitsuste valimiste e-hääletamise tulemuste teistkordne ülelugemine oli just selleks hetkeks äsja lõppenud. Ühtegi anomaaliat ega ebakõla ei ilmnenud ning hääletamine viidi läbi vastavalt seaduse nõuetele. Ta märkis veel, et OSCE on teinud ettepanekuid seaduse täiendamiseks, kuid pole kordagi väitnud, et e-hääletamine Eestis ei oleks usaldusväärne. Tegemist oli õigusraportiga, mitte tehnilise raportiga, mis ei sisaldanud hinnangut süsteemile. Ta kinnitas veel kord, et e-hääletamine on kontrollitav ja seadusele vastav. Järgnesid küsimused härra Koitmäele. Küsiti näiteks, kas teistkordse kontrolli käigus ja ülelugemise käigus on esitatud kaebusi sarnaselt käesoleva eelnõu esitaja poolt tehtuga. Härra Koitmäe kinnitas, et hääletamise terviklikkuse kontroll on läbi viidud ja vigu ei leitud. Proua Kõlvart rõhutas jällegi, et hääletamise juures ei olnud – seda me tegelikult enne siin ka kuulsime – seekord võimalik rakendada algset ettepanekut, mille kohaselt pidid erakondade esitatud IT-valdkonna audiitorid olema kaasatud. Härra Koitmäe vastas, et e-hääletamisel on kasutusele võetud meetmed, mis tagavad süsteemi usaldatavuse. Süsteemi ei usaldata pimesi, vaid kontrollitakse selle toimimist, et andmed oleksid korrektsed ning hääli ei oleks muudetud, lisatud ega eemaldatud. Ta lisas, et ühiskonnas ei ole kunagi olnud selget konsensust e-hääletamise usaldusväärsuse osas, kuna debatt puudutab lisaks tehnilistele lahendustele ka põhimõttelist küsimust, kas elektroonilist hääletamist üldse tohib korraldada. Praegu lähtutakse seadusest, mis näeb ette sellist hääletamisviisi. Tuli küsimusi ka selle kohta – ja see oli komisjoni esimehele suunatud küsimus –, kas pärast OSCE ja ODIHR-i raporti järel on alustatud mingisuguseid tegevusi. Ahah, see oli siiski mitte ainult komisjoni esimehele, vaid vabariigi valimisteenistusele, mõlemale oli see küsimus. Või ootab vabariigi valimisteenistus, et Riigikogu algatab seaduse muutmise ning millised on olnud arengud pärast raporti avaldamist? Selle esitas kolleeg Poolamets. Härra Koitmäe selgitas, et raport on põhjalikult läbi vaadatud ja hinnatud, kas olemasolevas süsteemis esineb probleeme. Riigi valimisteenistusel puudub seaduse algatamise õigus ning viimastel päevadel on fookus olnud kohalike valimiste korraldamisel, kuna üleeile oli valimispäev. Ühesõnaga, ma saan aru, et nad ei ole jõudnud veel oma tähelepanekuid edastada. Aga komisjoni esimehe vastus oli, et põhiseaduskomisjon pöördus kirjaga Justiits- ja Digiministeeriumi poole, saates selle raporti, juhtides tähelepanu nendele soovitustele ja paludes nendega arvestada. Ta rõhutas, et komisjon on pöördunud kirjaga vastava valdkonna ministeeriumi poole ja ministeeriumil on ülesanne valmistada ette vajalikud muudatused. Tekkis arutelu ka selle üle, miks on vajalik koosseisu häälteenamuse nõue, kuna eelarve ei ole seotud eelarve küsimusega. See oli päris huvitav diskussioon, mida jälgida. Me saime kõik teada, et kui on tegemist eelnõuga, mis kohustab Vabariigi Valitsust algatama seadusemuudatusi, siis on tulenevalt põhiseadusest koosseisu häälteenamus nõutav. Selle kohta on olemas ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna hinnang, mis telliti selleks. Sellisel moel see eelnõu teie ees nüüd on. Komisjoni vanemnõunik selgitas veel, et põhiseaduse tõlgendus oli varem selline, et kõik valitsuse ette nähtud tegevused nõudsid koosseisu häälteenamust. See praktika muutus umbes viis aastat tagasi ning otsustati, et kui valitsusele ettepaneku tegemine eeldab seaduse muutmist, siis on Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks vajalik 51 häält. Kui seaduse muutmist ei ole vaja, siis piisab lihthäälteenamusest. Sellega arutelu lõppes ja tehti menetluslikud otsused. Kõigepealt otsustati, et viia läbi lõpphääletus 6. novembril käesoleval aastal ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, oli samuti konsensus. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi tõepoolest on. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjon arutas sellist lihtsat küsimust, kuidas ja kes suudab tõestada, et inimene hääletas internetis ise ja tegi seda vabatahtlikult? Kas teie ise saate mulle vastata sellele küsimusele?

Komisjon sellist küsimust ei arutanud, sest seda küsimust ka keegi komisjonis ei tõstatanud. Aga kui te küsite minu isikliku seisukoha kohta, siis mina olen kasutanud nii kabiinis hääletamise võimalust kui ka elektroonilise hääletamise võimalust. Ja ma olen väga tänulik, et mul see võimalus on olemas. Mõnikord ma olen mugav ja tahan teha seda elektrooniliselt, mõnikord ma tahan minna kohale, tunnen seda, et pidulik hetk ja lähen kabiini. Nii et mulle sobib, et on mõlemad võimalused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! ERR-is ütles peaminister, et Reinsalu sõna on aus nagu Venemaa valimised. Ja [e-]valimised on tõesti Venemaal, Eestis ja Venezuelas. Minu küsimus on: kas komisjonis arutati peaministri seisukohta, et Venemaa valimised on ausad, ja kui ei arutatud, kas sina komisjoni esimehena oled nõus peaministri arvamusega?

Seda küsimust komisjonis ei arutatud. Ma kuulen praegu teie suust seda esimest korda. Ma peaksin tutvuma enne selle seisukohaga, enne kui selle kohta midagi arvata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ettekandja! Siin on palju välja toodud küsimuste käigus põhiettekandjale neid väga põhimõttelisi kitsaskohti, mis on seotud e-valimistega. Need korduvad aastasse aastasse ja mitte midagi ei muutu. Igal pool mujal maailmas oleks enamik selliseid juhtumeid juba kriminaalsed, aga meil Eestis kahjuks mitte. Aga vaat, sina oled põhiseaduskomisjoni esimees ja sul on kohustus seista mitte e-valimiste, vaid põhiseaduse kaitsel. Ma küsingi sinult nüüd niimoodi, et kas sina põhiseaduskomisjoni esimehena ka usud e-valimistesse. Millisel juhul ma tuletan sulle meelde, et põhiseaduses pole §-s 60 kirjas, et valimised põhinevad usul, vaid sellel, et nad on üldised, ühetaolised ja otsesed. Ja põhiseaduse tundjana ma palun, et too välja nüüd sajaprotsendiline e-valimiste vastavus kõigile neile kolmele punktile.

Ma tänan selle küsimuse eest, proua Helme! Muidugi, esiteks ma kohe ütlen, et ma ei pea ennast riigiõiguse ega ka põhiseaduse eksperdiks, ma ei pea ennast selliseks eksperdiks, kuid ma püüan teie küsimusele vastata. Püüan teie küsimusele vastata. Mina ei lähtu usuküsimusest, ma lähtun Eesti riigi toimimisest ja nendest institutsioonidest. E-valimiste kohta on korduvalt oma seisukoha väljendanud Riigikohus ja kes olen mina, et seda kahtluse alla seada. Mis puudutab põhiseaduskomisjoni tegevust, siis me oleme suhtunud vähemalt minu suhteliselt lühikese ametisoleku ajal väga tõsiselt nendesse küsimustesse. Kui te mäletate, siis põhiseaduskomisjon korraldas lausa avaliku istungi selleks, et kõik saaksid jälgida ja kuulata ja küsimusi esitada raportööridele, kes selle ODIHR-i raporti koostasid. Ja nagu ma oma ettekandes välja tõin, ma komisjoni ees teatasin ja selgitasin ja kinnitan üle, et me pöördusime lausa kirjalikult justiitsministeeriumi poole selles raportis toodud puuduste osas. Nii et jah, me oleme sellega tegelenud.

Suur tänu! Head kolleegid, meie aruteluks ette nähtud aeg on läbi saanud. Me jätkame seda arutelu esmaspäeval. See on vastus ka Rain Epleri käetõstmisele. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänasel istungil. Soovin teile edu teie töös ja kohtume esmaspäevasel täiskogu istungil.

Aitäh!