Majandus- ja tööstusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Läheme tänase, 6. novembri, neljapäevase päevakava esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on majandus- ja tööstusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandjaks palun majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ja natuke selle menetlemisest. Kõigepealt teeb minister ettekande kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse ja läbirääkimistel saavad sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun, härra minister!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ma teen täna ülevaate nii "Eesti 2035" valdkondlike eesmärkide täitmise edusammudest kui ka sellest, millisel kursil on meie majandus ja selle konkurentsivõime ning mida me selle kasvatamiseks teeme. Olukorrast majanduses. Eesti majanduse väljavaated on head. Mitmete näitajate järgi on majandus taastumas. Ekspordi, tööstuse ja jaemüügi kasv ning elavnenud laenuturg viitavad paranemisele alates eelmise aasta keskpaigast. Konjunktuuriinstituudi oktoobri kindlustunde parameetri kohaselt jõudis tarbija kindlustunne viimase 15 kuu kõrgemaile tasemele. Ma nendin, et see on veel endiselt madal, aga suund on selgelt sammhaaval paremuse poole. Ka eksperdid on, julgeksin öelda, optimistlikud. Eesti Panga prognoosi järgi kasvab majandus tänavu 0,6% ning järgnevatel aastatel juba üle 3%. Optimistina usun, et tänavu taastume ja järgnevatel aastatel kiireneb kasv veelgi. Meil on eeldused tõusta üheks kiiremini kasvavaks ja arenevaks majanduseks meie regioonis ja tegelikult ka terves Euroopas. Majanduse kestlik areng algab aga julgeolekust. Stabiilne ja kaitstud riik on tugev majanduse alus ja vundament. Oleme oma riigi kaitsmisesse panustamisel esirinnas. Panustame edaspidi kaitsevõimesse vähemalt 5% SKP-st. Need investeeringud mitte ainult ei tugevda riigikaitset, vaid toetavad ka kodumaist majandust. Näiteks 2024. aastal oli kaitsekulude panus majandusse rekordiline, lausa 490 miljonit eurot. Nüüd aga lähemalt tegevustest, mis aitavad muuta meie majandust ja ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisemaks. Rõhutan taas mantrat, et riik ja valitsus majandust ei juhi ega peakski. Valitsuse ülesanne on teha otsuseid, mis muudavad ettevõtluskeskkonda atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Seega oleme majanduspoliitikas võtnud kindla suuna ettevõtjasõbralikkuse, teadmusmahuka majanduse ja kõrgema lisandväärtuse poole. Me oleme valitsuses võtnud eesmärgiks, et ettevõtjatel peab Eestis asjaajamine olema lihtne. Meil on selge hoiak, et ebavajalikul ja tarbetul bürokraatial Eestis kohta pole. Ettevõtja peab saama tegeleda oma äri arendamise ja kasvatamisega, mitte ajale jalgu jäänud nõuete ja reeglite või sadade aruannete täitmisega. Peaministri majanduskasvu ja efektiivsuse nõukojale on esitatud üle 600 bürokraatia vähendamise ettepaneku. Nendele omakorda lisanduvad ministeeriumide ja riiklike ametite ettepanekud. Majandusministeeriumile on laekunud 171 ettepanekut. Valitsuse heakskiidu on nendest saanud 132. Teie juures Riigikogus on menetluses 14 ja ellu on juba viidud kolm. Siinkohal pean vajalikuks selgitada, et mõni ettepanek vajab määruse muutmist või tühistamist, mis on ajaliselt kiirem tegevus, teine aga seaduse muutmist, mis tähendab Riigikogus pikemat menetlust, ning kolmas üldse Euroopa Liidu suunal tööd. Ministeeriumis käib igapäevane aktiivne töö ja julgeks öelda, et tempo ja tahe on meil hea. Lisaks koormab ettevõtjaid aruannete täitmine. Ka selle mure lahendamisel oleme võtnud selge suuna reaalaja majanduse poole. Meil on ambitsioonikas eesmärk, et enam kui 400 riiklikust aruandest, selle asemel hakkaksid andmed riigi ja ettevõtjate vahel liikuma reaalajas ja automaatselt. Nii saame lahti ettevõtjate ühest tüütust koormast ehk riik ei küsi tulevikus samu andmeid mitu korda. Selline lahendus, ma pean ütlema, oleks maailmas unikaalne. Esimeses etapis ehk 2027. aastaks on eesmärk standardiseerida 150 sagedasemat aruannet ning aidata asutustel luua võimekus nende reaalseks vastuvõtmiseks. Me keskendume just aruannetele, mis tekitavad ettevõtjatele suurimat halduskoormust. Tänaseks on korrastatud juba 80 aruannet. Näiteks on Statistikaamet juba loonud võimaluse palga- ja tööjõuandmete automatiseeritud vastuvõtuks. See tähendab, et ettevõtted, kus kasutatakse andmete automaatset edastamist majandustarkavara kaudu, ei pea enam palga ja tööjõuga seonduvaid küsimustikke täitma. Andmepõhisele aruandlusele üleminek aitab viie aasta jooksul ainuüksi majandusaasta aruannete, käibemaksudeklaratsioonide ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide täitmisel ettevõtjatel kokku hoida 132 miljonit eurot. 132 miljonit eurot viie aasta jooksul vähem aruandlust! Head kuulajad! Mida rohkem on ettevõtjatel aega, mida vähem riik segab, seda paremini saavad nad keskenduda oma äri arendamisele ja kasvatamisele. Eesti majanduse jätkusuutliku arengu jaoks on oluline, et siia investeeritakse. Suuremahuliste investeeringute soodustamiseks lõime esimest korda Eesti riigi ajaloos toetusmeetme, mis aitab vähemalt 100-miljonilistel investeeringutel jõuda Eesti majandusse. Esimesed kolm projekti, kogumahuga 400 miljonit eurot, avalikustasime septembris. Need investeeringud on läbi laekuvate maksude, loodavate töökohtade ja Eesti tööstuse arengu jaoks oluliseks tõukeks Eesti majandusele ja selle konkurentsivõime kasvule. Olgugi et Eesti väärtuspakkumisest oli selline meede puudu, oleme edaspidi võtnud suuna liikuda riiklikelt otsetoetustelt rohkem käenduste, laenude ja garantiide peale. Selle alla kuuluvad näiteks ekspordigarantii ja ka peagi tulev innovatsioonilaen, mis on mõeldud kõrgema riskiga teadus- ja tehnoloogiamahukatele ettevõtetele oma toodete ja teenuste arendamiseks ning tootmise laiendamiseks. Käenduste ja laenumahtude suurendamine ning riigiabi lubade andmisel erandite tegemine on meetmed, mis ei nõua riigilt täiendavaid rahalisi vahendeid, aga võimaldavad ettevõtetel avada uusi turge, kasvada ja areneda. Lisaks on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse all riiklik fondivalitseja SmartCap, kes aitab tehnoloogiaettevõtetel parandada kapitali kättesaadavust. SmartCapi juurde oleme loonud ka kaitsefondi, millesse on riik investeerinud 100 miljonit eurot, mida fond omakorda saab investeerida kaitsetööstuse valdkonna ettevõtetesse või fondidesse, julgustades sellega ka väliskapitali jõudmist Eesti kaitsetööstusesse. Lisaks oleme majandusministeeriumis oma euroraha vahendid ümber planeerinud. Suuname 24 miljonit eurot kaitsetööstuse ettevõtetele just tootearenduse toetusesse, et aidata meie kaitsetööstusel arendada uudseid lahendusi ja seeläbi luua suure ekspordipotentsiaaliga tooteid ja teenuseid. Investeerimisotsuse tegemisel mängivad lisaks toetustele olulist rolli ka muud tegurid, näiteks planeeringute ja loamenetluste kiirus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse lisandus sellest aastast planeeringute ning maa- ja ruumiloome valdkond, põhjusel, et see käiks ettevõtluskeskkonnaga ühte jalga. Aastaid, aastakümneid on räägitud planeeringute lihtsustamisest, kuid nüüd on see päriselt prioriteet. Esimesed planeerimisseaduse muudatused on juba Riigikogus ning valmistame ette ka järgmisi etappe. Uuendused toovad kaasa mitme protsessi lühenemise. Muu hulgas tekib omavalitsustel senisest laiem võimalus lahendada ajakulukate detailplaneeringute ehituslikud küsimused projekteerimistingimustega, mis võib vähendada menetlustele kuluvat aega aastate võrra. Edaspidi planeerime nii, et muuta saaks detailplaneeringut, et tingimata ei peaks alati uut kehtestama. Lisaks seaduse muutmisele töötame välja ka pikema vaatega lahendusi: kiirraja väljatöötamine strateegiliselt olulistele investeeringutele, ettevõtlus- ja tööstusalade kaardistamine ja kaardirakenduse loomine. Lisaks loome keskse kontaktpunkti, mis on ettevõtjatele partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid riigiasutustega võimalikult efektiivselt aetud. Ka meil rahvana ja ühiskonnana lasub vastutus. Pidev kohalike kogukondade vastuseis piirkonda tulevatele tootmistele, tuule- ja päikeseparkidele pidurdab riigi arengut ja majanduse kasvu. Kui me muudame oma kodumaa üleriigiliseks keelualaks, siis ei saa tekkida uusi töökohti, elujärg ei parane ja peatub ka regionaalne areng. Ma usun ja loodan, et mitte keegi meist seda tegelikult ei soovi. Küll aga aitavad uute tööstuste tõhusamale rajamisele kaasa just needsamad eelisarenduste kaardistamine ja loomine. Nii on ettevõtjal lihtsam oma investeeringuks koht välja valida ja ka kohalikule kogukonnale ei teki ootamatuid üllatusi. Ka valmiv üleriigiline planeering "Eesti 2050" aitab otsustada, kuidas kujundada tasakaalustatud asustust, tugevdada piirkondi ja tagada kestlik elu- ning ettevõtluskeskkond. Head rahvasaadikud! Kui lubame ettevõtlusel kasvada, saab seda hoogsamalt teha ka majandus. Eesti konkurentsivõime ja jõukus kasvavad siis, kui tööstus muutub teadmuspõhisemaks ja targemaks. See tähendab digitaliseerimist, automatiseerimist ning panustamist senisest enam teadus- ja arendustegevusse. Eurostati andmete järgi on riikide panus teadus- ja arendustegevusse viimase kümne aastaga kasvanud poole võrra. Eriti rõõmustav oli näha, et 2023. aastal oli Eesti avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringute maht osakaaluna SKP-st Euroopa Liidus teisel kohal, pärast Saksamaad. Eelmisel aastal hoidsime tugevat positsiooni kümne suurima panustaja seas ning edestasime näiteks Rootsit, mis on muidu teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni eestvedaja. Märkimist väärib ka see, et investeerime tööstuse ja tehnoloogia valdkonnas elaniku kohta rohkem kui Soome ja Rootsi. Oleme lausa viiendal kohal. Riigieelarves suuname igal aastal teadus- ja arendustegevusele circa 1% SKP-st ehk üle 440 miljoni euro. Eesmärk on saavutatud väga kõrget taset hoida. Statistikaameti andmetel on ka Eesti ettevõtted üha enam investeerimas arendustegevustesse. 2023. aastal investeeris erasektor teadus- ja arendus[tegevusse] 405 miljonit eurot ehk 1,08% SKP-st, mida on rohkem kui kunagi varem. Niisamuti oli suurim ka ettevõtete arv, kes teadus- ja arendus[tegevusse] investeerisid. On näha ka seda, et teadusesse pandud raha jõuab lahendusteni, mis väärivad kaitsmist. 2024. aastal esitati Eestist Euroopa Patendiametile 74 taotlust, mis oli läbi ajaloo parim tulemus, ehk patendeerimine on meil selgelt kasvutrendis. Lisaks töötab Eestis praegu rohkem teadlasi ja insenere kui kunagi varem. Teadus- ja arendustegevuse investeeringute trend on erasektoris küll positiivne, kuid jääme siiski 2035. aastaks seatud 2%-lisest eesmärgist veel maha. Samas on tegu väga ambitsioonika eesmärgiga ning Euroopa Liidus täidab seda vaid viis riiki – Soome, Rootsi, Belgia, Austria ja Saksamaa. Küll aga oleme loonud mitmeid tugimeetmeid ja algatusi, mis aitavad eesmärgile lähemale jõuda. Näiteks, EIS-i all olev rakendusuuringute programm, mille abil motiveerime ettevõtteid teaduspõhisesse innovatsiooni panustama ja viima läbi arendustöid. Senine statistika näitab, et rakendusuuringuid teostanud ettevõtted on edukad. Nende tootlikkus on lausa 120% Euroopa Liidu keskmisest. Samuti on nende käive kasvanud jõudsamalt kui ettevõtjatel, kes arendustegevusega ei ole tegelenud. Metroserti juures tegutsev rakendusuuringute keskus ühendab omakorda teaduse ja tööstuse ning aitab viia ettevõtete teaduspõhised lahendused reaalselt turule. Innovatsiooni kiiremini turule aitamiseks on loomisel ka reaalelulised testkeskkonnad ehk regulatiivliivakastid, kus ettevõtted saavad järelevalve all testida tulevikulahendusi, mida tänane seadusandlus veel kasutada muidu ei võimaldaks. Nendeks on näiteks iseteenindusapteegid, toitu vedavad kullerrobotid, autonoomselt sõitvad sõidukid jne. Lisaks soodustame ettevõtetes innovatsiooni teadus- ja arendustöötaja toetusega, mis tähendab, et kui palkad endale firmasse teadlase või inseneri, siis riik maksab kuni 50% selle töötaja [eest tasutud] tulumaksust tagasi. Kui kevadises voorus rahastati enam kui 200 ettevõtet, siis nüüd, sügiseses juba üle 260 ettevõtte. Põhjamaadele järelejõudmiseks peab lisaks teadus- ja arendustööle kasvama ka ettevõtete tootlikkus. Seatud on eesmärk, et Eesti tööjõu tootlikkus on aastaks 2035 Euroopa Liidu keskmisest 110%. Kriiside tõttu on see viimastel aastatel olnud kahjuks langustrendis. Viimastel aastatel on meie tööhõive püsinud kõrge, kuid SKP kasv tagasihoidlik. See on omakorda endaga kaasa toonud tootlikkuse languse suhtena Euroopa Liidu keskmisesse. Nii teadus- ja arendustegevus kui ka tootlikkuse kasv käivad kindlasti edaspidi käsikäes tehisaru kasutuselevõtuga, mis puudutab peaaegu kõiki eluvaldkondi ja muudab ka tööturgu. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul kaob tehisintellekti laiemal kasutamisel üksnes väike osa töökohti, umbes 5%, kuid umbes iga neljas töökoht kujundatakse ümber. Seega ei too tehisintellekti kiire levik kaasa niivõrd töökohtade kadumist, vaid töö sisu muutumist. See tähendab, et ettevõtete uued vajadused muudavad ootusi töötajate oskustele ning riigi roll on neid muutusi toetada. Peame koos panustama täiend- ja ümberõppesse, et tehisintellekti kasutuselevõtt looks lisandväärtust, mitte ei süvendaks ebavõrdsust. Hea Riigikogu! Riigi ootused lisaks tootlikkuse suurenemisele ja teadus- ja arendustegevusele on ka kasvav eksport. Eesti majandusest üle 75% ehk kolmveerand on eksport. Kui soovime seda kasvatada, tuleb meil senisest enam oma kaupu ja teenuseid väljaspool Eestit müüa. Ettevõtjad peaksid julgema mõelda suuremalt ning teeme riigina omalt poolt parima, et vundament selleks oleks võimalikult hea. Eesti ettevõtete positsiooni globaalsel turul tugevdame eksporditegevuste kavaga, millega kasvatame eksportivate ettevõtete arvu ja ekspordimahtu. Eksporditegevuste kavaga oleme määranud kaheksa fookussektorit, millele suuname senisest enam ressursse. Lisaks IT-sektorile on fookuses puidutööstus, merendus, toidu- ja joogitööstus, masina- ja metallitööstus, kaitsetööstus, rohe- ja tervisetehnoloogiad. 2024. aastal moodustasid teenused Eesti ekspordist ligi 41%. Eriti jõudsalt on kasvanud IT-teenuste eksport, mis viimase kümne aastaga on suurenenud enam kui kuus korda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate sektor on kujunenud meie selgeks edulooks üle maailma. See mitte ainult ei tugevda Eesti positsiooni globaalsel turul, vaid loob ka kõrgema lisandväärtusega töökohad ja suurendab ettevõtete konkurentsivõimet. Oleme Euroopa tipus IKT-teenuste, ettevõtete ja töötajate arvu osatähtsusega majanduses. Just eksport on see, mis on antud sektori arengut soosinud ja selgelt võimendanud. Lisaks arendame turismi, mis moodustab umbes 16% Eesti teenuste ekspordist 2023. aastal. Eesti visiitkaardina suurendab turism riigi rahvusvahelist tuntust ja meelitab siia investeeringuid ka teistesse sektoritesse. Koostöös ettevõtjatega leppisime kokku väga ambitsioonikas eesmärgis: kahekordistada aastaks 2035 turismi lisandväärtust 4,3 miljardi euro peale. Selle saavutamiseks on paigas tegevused, mis aitavad tuua Eestisse rohkem äri- ja sündmusturiste ning leevendavad kitsaskohti ettevõtluskeskkonnas. Näiteks on kavas toetada suuremas mahus uute lennuliinide Eestisse toomist, lennugraafikute tihendamist ja panustada suurürituste hoone rajamisse. Ka riigil on meie saatkondade, EIS-i välisesinduste, Riigikogu liikmete, ministrite ja riigiametnike kaudu oluline roll meie kodumaa turundamisel ja uutele turgudele pääsemise lihtsustamisel. Läbi äridiplomaatia ehk tutvustades meie ettevõtteid rahvusvahelistel kohtumistel, esinemistel ja visiitidel, on riigil kasutada väga väärtuslik ressurss, mis teinekord võib osutuda mõjusamaks kui rahaline toetus. Ekspordiks vajaliku referentsi saavad ettevõtted ka innovatsioonihangete kaudu. Riigi usaldus oma ettevõtete uute kõrgtehnoloogiliste ja innovaatiliste toodete ja teenuste vastu on välisturgudel üheks oluliseks kvaliteedinäitajaks. Kui eksport saab vajaliku hoo sisse ja püsib tugev, kasvab nõudlus rohkemate kõrgepalgaliste töökäte järele. Hoolimata keerulistest aegadest on tööturg püsinud tugev. Tööjõus osalemise määr, 15–74-aastased, kasvas 2023. aastal 73,9%-lt 2024. aastal 74,6%-ni. See on märkimisväärne kasv, arvestades, et pikaajaline siht aastaks 2035 on 72%. Ehk oleme selle pikaajalise eesmärgi juba täna saavutanud. Tööjõus osalemise määra saab vaadelda ka kitsamas vanuserühmas, 15–64, mis on Eurostati standard ja võimaldab otsest võrdlust Euroopa Liidu teiste riikidega. Just selles vanuserühmas on Eesti positsioon eriti tugev. Oleme neljandal kohal kogu Euroopa Liidus. Samas on jätkuvalt lähituleviku väljakutseteks noored, kes ei õpi ega tööta. Noorte töötuse määr kasvas Eestis perioodil 2023–2024 kõige rohkem kogu Euroopa Liidus. See viitab vajadusele keskenduda noorte kaasamisele ja ennetavatele meetmetele, et hoida tööturu positiivset trendi pikaajaliselt. Noored on tööturul oodatud ja nende toimetulek on meie majanduse jätkusuutlikkuse võti. Üks peamisi samme on noorte töötamise reeglite paindlikumaks muutmine. Mida lihtsam ja bürokraatiavabam on see nii noore kui ka tööandja jaoks, seda suurema tõenäosusega töövõimalusi noortele ka tekib. Kaasaegne tööturg nõuab paindlikkust kõigis vanuserühmades, mistõttu loome paremaid tingimusi inimeste kaasamiseks. Näiteks, nagu te teate, on Riigikogus arutamisel töölepingu seaduse muudatused, mis lubavad töötajal ja tööandjal paindlikke tööaegu kokku leppida. Samal ajal napib mõnes sektoris oskustega töötajaid, millele viitavad nii OSKA raport kui ka ettevõtjad, kelle jaoks on see oluline kasvupidur. Leevendame probleemi kutseharidusreformiga, viies õppekavad paremini vastavusse tööturu reaalsete vajadustega ja läbi selle tagades oskustöötajate järelkasvu ettevõtjatele. Peame tööturgu kaasajastades lisaks oskustele pöörama tähelepanu ka sellele, et kõikidel inimestel oleksid eri eluvaldkondades võrdsed võimalused ja tingimused. Samaväärse töö eest peavad inimesed saama võrdset palka. Sooline palgalõhe on viimase kümne aasta jooksul vähenenud üle 40%, kuid viimase kolme aasta jooksul on langus pidurdunud. Palgalõhe näitaja eesmärk aastaks 2030 oli 8,5%, palgalõhe oli aga 2024. aastal 13,2%. 2035. aasta eesmärk on 5%. Kuigi viimased aastad pole toonud sama hoogsat langust, on pikaajaline trend positiivne. Selle lõhe vähendamiseks on muu hulgas loodud digilahendus nimega Palgapeegel, mille abil saavad tööandjad analüüsida palgalõhet enda ettevõttes. Ma arvan, et väga oluline on kogu ühiskonna positiivne läbi ennetuslike, aga ka vabatahtlike meedete seda muret adresseerida. Lõpetuseks. Jõukamaks ja edukamaks saame vaid koos panustades – riik, ettevõtted ja kogu ühiskond. Praegune aeg on ettevõtjatele murranguline. Muutused maailmas sunnivad äriplaane ümber hindama. Sama peab tegema ka riik ja ühiskond tervikuna, küsides, kas senised fookused viivad meid edasi. Majanduse kasvatamisel pole kindlasti vaid üht võluvitsa. Peame järjekindlalt tegutsema mitmel rindel. Meil on kõigil kasvule kaasaaitamisel oma roll. Riigina hoolitseme selle eest, et Eestis on turvaline, ettevõtluskeskkond konkurentsivõimeline ja bürokraatlikud pidurid ei takista ettevõtete arengut ja kasvu. Teisalt on meil ka ühiskondlikke pidureid, näiteks riigi arengut pärssiv mitte-minu-tagaaeda-mentaliteet või ka pidev lae mustaks värvimine, samal ajal kui reaalsed faktid ja statistika näitavad vastupidist. Ka ühiskonnal tervikuna lasub vastutus. Pideva pessimismi külvamisega ei loo me kindlustunnet ega soodusta majanduse kasvu. Kui tahame arenevat ettevõtlust ja jätkusuutlikku majanduskasvu, tuleb jõuda aruteludest otsuste ja tegudeni, et me ei peaks viie või kümne aasta pärast endiselt kiruma, et riigi ja ettevõtete areng toppab. Eesti on väike, ent nutikas ja väga tõhus nii kaitses kui ka majanduses. Jätkame igapäevaselt tööd selle nimel, et meie julgeolek oleks tagatud ja kasvaks kindlustunne, mis kannustab looma, olgu selleks peret või ettevõtet. Me teeme praktilisi ja ma julgen öelda, et kauaoodatud samme, et olla kindlalt kaitstud ja moodsa ettevõtluskeskkonnaga vabade kodanike riik – riik, mis töötab kodanike ja ettevõtete kasuks ja nendega koos. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Teie ettekandes oli kindlasti palju sümpaatseid punkte, kaks nendest on kindlasti väga olulised. Üks puudutab bürokraatiat, selle vähendamist ja sellest tekkivat tulu üle 100 miljoni, nagu te oma ettekandes märkisite. Teine tulevikku vaatav kindlasti puudutab teaduse ja innovatsiooni rahastamist, mis on üks kõige olulisemaid punkte, arvestades nii konkurentsi, teadmisi kui ka võimalikke sissetulekuid. Aga kuidas teie kui minister ja valitsus tervikuna vaatate sellele, et me oleme praegu kokku leppinud, et vähemalt 40% ettevõtlustoetustest läheb väljaspoole Tallinna, Tartut ja nende lähivaldu? Kas tulevikus võiks see protsent suureneda? Ja ma pean siin silmas ennekõike seda, et suurtel tõmbekeskustel on endal nii suur tõmme, et väikeses Eestis isegi teatud piirkonnad vajavad teatud kompensatsiooni selleks, et see tõmme ei läheks ainult keskele. Kas seda võiks tulevikus suurendada?

Jaa, aitäh küsimuse eest! Oli palju teemasid. Vastates konkreetsele küsimusele: jah, me oleme kokku leppinud, et vähemalt 40%. Ma arvan, et enne, kui teha järgmisi samme, tuleks vaadata, kuidas see 40% reaalelus kasutusele võeti. Siin on kaks, ütleme, olulist teemat, mida tuleb arvesse võtta. Ühtepidi, ma arvan, Eesti pikaajaliseks arenguks me vajame, et meil kõik regioonid areneksid, et meil, nagu öeldakse, oleks igas Eestimaa paigas elamine võimalik, oleksid töökohad ja normaalsed teenused. Teistpidi me peame vaatama ka fakte, kus me näeme, et Tallinn ja Harjumaa meie SKP-d veavad. Väga palju lisandväärtust, näiteks enamik tööstusest asub Eestis Harjumaal. Ehk siis jah, ühtepidi me vajame mingit reeglistikku, loogikat, et aidata ülejäänud regioone järele, aga me peame hoidma ka seda tasakaalu, et selle raha kasutamine, mis meil on ju alati avalikus sektoris väga piiratud ressurss, oleks teistpidi majanduslikult väga mõistlik. Sellepärast ma arvan, et mis puudutab erinevalt euroraha regioonidesse suunamist, siis seal on ka oluline kohalike omavalitsuste omavaheline koostöö. Sest väga paljud sellised projektid, näiteks ettevõtjatega rääkides, ettevõtlus ei mahu tihti kuidagi ühe omavalitsuse piiridesse. Tal tuleb töötajaid erinevatest kohtadest, tal on taristut vaja pikemalt kui ainult ühe omavalitsuse piirides. Nii et see suund, et me anname kindlustunde, et ka regioonidesse läheb raha, on väga õige. Ja teistpidi, ma arvan, ka ülesanne kõikidele regioonidele: väga tõsiselt tuleb mõelda, et see raha saaks võimalikult hästi kasutatud kohalike inimeste ja ettevõtjate kasvu heaks.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu uuele töölepingu seadusele, see oli õiguskomisjonis sel nädalal arutlusel, arutasime muudatusettepanekud läbi ja teine lugemine järgmisel nädalal ning kolmas ülejärgmisel nädalal – lihtsalt infoks. Aga te juhtisite oma ettekande alguses tähelepanu sellele, et te keskendute sellele, millisel kursil on meie konkurentsivõime. Ma arvan, et see on ainuõige tee, mille suunas minna. Selle pinnalt ma ka küsin. Eelkõige keskendub minu küsimus noorte tööpuudusele. Ka sellele sa viitasid, et tegelikult võiks asi parem olla. Küsimus kõlabki, milline võiks olla meie mõõdetav eesmärk 2035. aastaks, et noorte tööhõive oleks parem ja paindlikum. Milliseid meetmeid olete mõelnud või plaanite selle eesmärgi saavutamiseks ette võtta?

Jaa, aitäh! Esiteks, mul on väga hea meel kuulda, et paindliku töölepingu seadus liigub edasi. Nagu te ka ise teate, ettevõtjad on nimetanud seda lausa kümnendi seaduseks, mis Eesti tööõiguses ära tehakse. Seda tõesti oodatakse. Ja väga õigesti mainisite tõesti, et noorte tööpuudus on murekoht. Viimase kvartali uuring näitas, et see kasv on tõesti kiire olnud, peaaegu iga neljas noor selle uuringu järgi oli töötu. Eks see juurpõhjus läheb natukene ajas tagasi. Noorte töötus hakkas kasvama ja suurenema COVID-i ajal, sellepärast et noorte tihti esimene töökoht oli teenindavas sektoris ja on siiamaani, aga nagu te teate, COVID-i ajal väga palju teenindav sektor pidi koomale tõmbama. Vahepeal olid täitsa uksed kinni, mis tähendab, et neil seda tööjõuressurssi läks vähem vaja. Ja selleks, et pikaajaliselt seda probleemi lahendada, eks esiteks esimene küsimus on kogu see haridusreform, mida ma mainisin. Mida paremad on meie noorte oskused, haridus, kvalifikatsioon, seda konkurentsivõimelised nad on tööturul. Ja seda me soovime. Küll aga me tahame lihtsustada noorte esimest töökogemust. Me plaanime võimalusel suurendada näiteks õpilasmalevate rahastust. Õpilasmalev on üks esimesi kohti, kus noored saavad esimese töökogemuse, saavad vastutust, saavad natuke palka, saavad head kogemust ja tunnetust. Aga lisaks sellele, et ma olen ka ametipoolest töötukassa nõukogu liige, me oleme pannud nõukoguga uued strateegilised eesmärgid ja üks nendest strateegilistest eesmärkidest ongi noorte tööpuudusega tegelemine. Ehk seesama, et me peame paremini kaardistama ja tagasi kas õppima, ümber õppima või siis tööle suunama need noored, kes täna ei õpi ega tööta. Need on niinimetatud NEET-noored, nendega on väga suur mure. Seal on mure pikaajalisele heitumisele kuni radikaliseerumiseni välja. Aga samamoodi me peame vaatama, et need noored, kui nad kooli lõpetavad, kas nad vajavad täiendavat ümberõpet, vajab see mingit seadusandlikku muudatust. Ehk siis ühesõnaga, me oleme selgelt võtnud üheks strateegiliseks eesmärgiks, et täiendavad koolitused ja ümberõpped töötukassas keskenduksid just noortele. Selles mõttes me pikaajaliselt kindlasti tahame, et meie noortel oleks hea haridus, hea kvalifikatsioon, tulevikus kõrgepalgalised töökohad ehk siis ka hea elu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tänan teid eraldi, et te peatusite ka võrdsuspõhimõtetel ja palgalõhe vähendamisel. Tunnustan neid samme, mis plaanis on, aga kindlasti hoiame siin teravat pilku, et näha, kas need muutused ikkagi piisavas tempos toimuvad. Minu küsimus läheb tegelikult energeetika ja võib-olla täpsemalt planeerimisvaldkonda. Energeetika, just nimelt selline kestlik ja tarbijale soodne roheenergia on selgelt konkurentsivõime suurendamise eeldus. Me teame, et planeerimisvaldkond, mis selles teemas teie haldusalas on, on tõesti läbinud erinevaid suuri muutusi ja neid ka tulemas on. Samal ajal me näeme, et ega tegelikult arenduste mõttes meil väga suurt edasiminekut veel ei ole. Me nägime ka enne kohalikke valimisi, kuidas kampaania korras käis erinevate eriplaneeringute tühistamine, mõtlemata võib-olla piirkonna arengu tulevikule. Sellest tulenevalt ma küsingi, mida te konkreetsemalt näete, mida riik veel planeerimisprotsessis saaks ja peaks paremini tegema. Kas riik peaks võtma siin ka ise jõulisema vastutuse …

Teie aeg!

… või kuidas jõustada KOV-e selle teemaga tegelemiseks?

Jaa. Väga õige küsimus, väga vajalik küsimus. See on hästi kompleksne teema. Aga ma alustan sellest, mida te ise rõhutasite. Ma arvan, et see on esimene samm igatpidi, et tuleb pidada viisakat argumenteeritud debatti. Kui me tahame saada üle Eesti regionaalset arengut, et inimestel oleks igal pool hea elada, siis me vajame puhast soodsat energiat, tänu millele on võimalik luua uusi töökohti, nii et ka noored pered, aga üldse inimesed saavad seal edasi elada, saavad kodusid rajada. Ehk selles mõttes see on on ülioluline. Ja tulebki ausalt öelda, et kui tegeldakse ainult hirmutamisega, öeldakse, et mitte kuskil mitte midagi enam ehitada ei saa, siis majanduskasv on ka väga keeruline, kui mitte ausalt öeldes võimatu tulema. Ehk siis alustada tuleks viisakamast debatist ja mitte inimeste hirmutamisest. Küll aga, mida saame ka keskvalitsusega teha? Siin on ka demokraatlikul riigil väga suured kaalumiskohad. Ühtpidi ma rõhutasin seda ka planeerimisseaduse muudatusel – kui siin üritati ette heita, et salaja tahetakse midagi teha –, et planeerimine on kohaliku omavalitsuse üks kõige võimsamaid tööriise. See on küsimus ka kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Kohalik omavalitsus on ju inimesele kõige lähemal, tema peab kohalikku elukeskkonda kujundama ja kogukondadega läbi rääkima. Keskvalitsuse sekkumine planeerimisautonoomiasse on äärmisel juhul. Aga mida me saame keskvalitsuse poole pealt teha? Ma siin ka rõhutasin, et esiteks me Maa- ja Ruumiametis, aga ka planeerimise osakonnas nõustame kohalikke omavalitsusi, vajaduse korral abistame, sest kohalikud omavalitsused on erineva planeerimisvõimekusega. Teine suur samm on seesama üleriigiline planeering 2050. Et igasuguseid kohalikke vastasseise rohkem maha saada, hirme rohkem maha saada, tuleks juba pikemalt ette näidata, millised on need pikaajalised planeeringud, kus on inimeste elukohad, kus on rohealad, kus saad käia lastega, perega, koertega, lemmikloomadega kõndimas, aga kus on ka tööstusalad, kus on töökohad, kus luuakse majanduskasvu. Sest me vajame mõlemat, kui me tahame stabiilset ühiskondlikku arengut. Keskvalitsuse roll on pigem seesama keskkonna loomine. Ma oleksin väga ettevaatlik pretsedendi loomisel sellesse kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, mis puudutab planeeringuid, sellepärast et kui on midagi riiklikku olulist, siis tegelikult on meil, keskvalitsusel ju riikliku eriplaneeringu tööriist olemas. Aga iga kohaliku omavalitsuse autonoomiasse … Noh, ma ütlen, see väga tundlik teema. Eks seda saab ka planeerimisseaduse menetlusel kindlasti veel arutada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kindlasti on majanduse arengus ja ettevõtluse arengus väga olulised sisendid. Me väga palju tahame rääkida siin elektri hinnast. Okei, on juba veidi alla tulnud. Ma arvan ikkagi, et see suund, et me oleme taastuvenergia toetusmeetmetega tuule- ja päikeseenergiat toonud turule, on võimaldanud hinda alla tuua. Ma loen uudist ka ERR-ist, kus Suurbritannias tehti selline analüüs, et rohetoetustena läks uute taastuvenergiavõimsuste toomine maksma 43,2 miljardit 13-aastase perioodi jooksul, aga võit oli 104 miljardit. Nii et tegelikult on see suhe Eestis enam-vähem sama. Aga meil on endiselt kolmandik elektritootmisvõimsusest puudu. Mida me siis teeme? Miks me ei ole jõudnud neid arendada? Miks me ei ole suutnud kokkuleppe saavutada? Pidevalt keegi poliitilisest erakonnast ühele või teisele asjale vastu, ka valitsuskoalitsioonis.

Aitäh! Mulle tundub, et poliitilise poole pealt te küsisite ja vastasite ära ise, et ühed ja teised jõud on kogu aeg vastu ja hirmutavad, selles mõttes, et eks see ka ju arengut pärsib, kui kogu aeg ollakse millegi vastu. Mulle üldiselt meeldib olla asjade poolt, mis teevad inimeste ja ühiskonnaelu paremaks. Tuleks arutada, milles meil see ühisosa on ja mida me suudame koos teha. Aga teistpidi, ma nendin, nagu te teate väga hästi, et energiaarendus ja energiamajanduse arengukava ei ole minu all, küll aga, kuna energia on väga oluline sisend ettevõtlusele, siis ma olen sellega tugevalt kursis. Meile just ka energeetikaminister tutvustas energiamajanduse arengukava ja energia nii-öelda pikemaid strateegilisi suundi. Esiteks, me peame siiski nentima, et tulenevalt kõikidest raskustest on taastuvenergia osakaalu kasv olnud meil üks kiiremaid, sest me ikkagi oleme suutnud seda kasvu tekitada. Teistpidi, me peame vaatama enda energiaportfelli. Mulle tundub, et uus energeetikaminister ongi võtnud väga süstemaatilise eksperte kaasava lähenemise. Ilmselgelt, nagu ka eelkõneleja küsis, pikaajaliselt on taastuv roheline energia hinna mõttes, energiajulgeoleku mõttes konkurentsieelis. Selles ei ole küsimus. Nüüd on küsimus pikaajalises, lühiajalises salvestuses, kui palju on meil vaja juhitavaid võimsusi sinna juurde, et tippe maha võtta. Aga mis mulle eriti meeldib, on see, et energiamajanduse arengukavas on võetud selgeks üheks strateegiliseks suunaks kõikide tarbijate klasside konkurentsivõimeline lõpphind – suurtarbijad, keskmised äritarbijad, aga ka eratarbijad. Ehk me järgmisi suundi teeme. Nagu te teate, kohe varsti peaks tulema ka elektrituru seaduse muudatus, mis sellise esimese diferentseerimise teeb, mida ma olen ise ka eest vedanud, on suurtarbijatele taastuvenergia tasu diferentseerimine. Just sellepärast, et meie suurtarbijad oleksid väljaspool meie naaberriikidega rohkem konkurentsivõimelised. See on väga suur tükk, sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda, muutused ei tule ühe või kahe päeva või nädala või isegi kuuga. Küll aga ma tean, et meil on edasi käimas maismaa vähempakkumised, mida ühtlasi arendatakse. Küsimus, kas teha täiendav voor. Samamoodi käivad arutelud, kuidas väga pikaajalisi suuri energiaprojekte, olgu selleks meretuulepargid või suured salvestused, neid riiklikult garanteerida või käendada, et maksumaksja risk oleks võimalikult väike, aga need päriselt tuleks, sest me peame arvestama mõlemat poolt. Maksumaksja rahakott ei ole põhjatu ja igati eurot tuleb kasutada üliefektiivselt. Aga teistpidi, ma saan aru, me vajame uusi tootmisvõimsusi. Ma küll julgustan, et minu arust teeb energeetikaminister väga süstemaatilist tööd ja vaatab mõlemat poolt, vaatab ratsionaalselt numbritesse ja arvudesse.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Meile on siin Arenguseire Keskus teinud ühe sellise raporti ja seal on sõna "tootlikkus". Öeldakse, et Eesti edumaa Läti ees püsib, Leedu on meile järele jõudmas, aga Soome tase jääb endiselt kättesaamatuks. Minu küsimus on selline: mis te arvate, kuidas me Soomele järelejõudmisega paremaid tulemusi saavutaksime? Kas saladuseks või lahenduseks on tehisintellekti suurem kasutamine lähiajal või tuleks leida hea lahendus nendele mittetöötavatele noortele, vaadates üle kogu selle asja, mis me neile õpetame, ja nii edasi?

Aitäh, hea küsija! Suurepärane küsimus! Ma ka oma kõnes mainisin, et eks majandusega tihti on nii, et tahetakse lihtsaid lahendusi, aga nagu me teame, ühte lihtsat võluvitsa ei ole. Ehk mõlemad asjad, mida te mainisite, kui me pikaajaliselt tahame sinna jõuda, siis mõlemad tuleb ära teha. Ma just esmaspäeval ja teisipäeval olingi Eesti ettevõtjatega Soomes visiidil, et saada rohkem kontakte, rohkem Eesti ettevõtjaid ekspordiks. Soome on küll naaber, tundub iseenesestmõistetav, aga tuleb ka sealpool tööd teha. Ja ühe osana visiidist käisin ka Nokias. Nokiasse just hiljuti investeeris Nvidia, maailma suurim ettevõte. Läbi selle ka mõeldakse tõsiselt, kas üks Euroopa gigatehastest võiks tulla Soome, mille konsortsiumi osa võiksime olla ka meie. Sellepärast et kui me räägime tehisintellekti kasutamisest, väga suures mahus andmete liigutamisest millisekunditega, mis on ülioluline erinevatele valdkondadele, siis selleks on meil vaja nii superarvuti arvutamisvõimsust, aga ka sedasama gigatehast, mis tegelikult tagab selle kõik. Ehk ma julgeksin öelda, et me otseselt ei ole … selles mõttes mõõtma me peame võrreldes teistega. Aga me ei ole kuidagi Soome või kellegagi konkurendid. Pigem ma näen, et meil on Soomelt väga palju õppida, mida rohkem Eesti ettevõtted suudaks Soome investeerida ja eksportida, seda rohkem ka lisandväärtust siia tuleks. Aga jah, pikaajalisemalt see tähendab ikkagi seda, nagu ma rõhutasin: teadus- ja arendustegevus peab jätkuma, aina targemaks peavad meie töötajad saama. Ja mis on just meie viimase aja keerulisem olukord olnud, on see, et kuna majanduse reaalkasv on olnud vahepeal negatiivne või väga aeglane, siis me oleme näinud, et nominaalkasv on tegelikult üles läinud hästi kiiresti ja samal ajal ka tööhõive on olnud hästi kõrge. See on tinglikult näidanud, et kuna hõive on jätkuvalt olnud kõrge ja kasvanud, aga reaalkasv on olnud madal, siis see on ka tootlikkuse maha viinud. Ütleme nii, et ühte võluvitsa ei ole, aga et saada töökäsi juurde, neid töökäsi paremini koolitada, ümber õpetada, haridussüsteem muudaks töökäsi targemaks ja siis seesama teadus- ja arendustegevus koos ekspordi ja koostööga. Eks see on selline nii-öelda maatriks, mille nimel tuleb tööd teha.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Strateegiline planeerimine peaks silmas pidama prioriteete, tuleb ära prioriseerida. Aga mulle tundub siin eelarve menetluses ka, et pakutakse hästi palju tegevusi seinast seina ja siis osa neist jääb tegemata, osa mitte. Minu hinnangul on need ülekantavad ressursid ikkagi liiga suured. Minu küsimus ongi, kuidas saaks neid planeerimise protsesse disainida, et ministeeriumid vaataksid oma prioriteedid üle. Ja teine asi, et nad teeksid strateegilist riskihindamist, kas seda on võimalik teha või mitte.

Aitäh! Oluline küsimus. Ma mäletan, et juba eelmine rahandusminister Mart Võrklaev sellele rõhku pani, et meil päris paljudes ministeeriumides, sealhulgas meil majandusministeeriumis olid eelarveread mitte kõige paremini planeeritud. Aga ma toongi ühe illustratiivse näite, et nüüd me ka seda parandame ja oleme teinud reaalseid ümbertõsteid. Näiteks seesama rakendusuuringute programm, mida ma väga kiitsin, mille statistika reaalsed numbrid on, ma julgeks öelda, edulugu. Aga teine väljakutse riigieelarvele või riigirahandusele on see, et jah, meie teeme teadus- ja arendusraha poolt oma otsused ära, aga me ei tee väljamakseid enne, kui ettevõtja on oma tegevused teinud – tootearenduse tegevused – ja selleks on tal aega kuni 36 kuud. See on mõistlik, et sul läheb investeerimistsükkel, arendus, ehitamine – kõik asjad võtavad aega. Nii ongi. Aga väljamakseid on olnud sellel hetkel, kui asjad on tehtud. Ehk me peame suutma planeerida raha põhimõtteliselt kolme aasta lõikes. Me proovime nüüd rohkem reaalelulist tagasisidet saada, et me suudaksime kohe alguses teadusraha paremini planeerida. See on kindlasti üks väljakutse. Aga et oleks selgem arusaam riigieelarvest, kuhu raha läheb, oleks vähem ülekantavaid jääke, siis see on kindlasti väga oluline. Muidu on ka siin, ma tean, poliitilised oponendid proovinud tihti eksitada, et näed, riigil on kasutamata raha sadade ja sadade miljonite eest, aga reaalelu on see, et need tegelikult on kohustustega kaetud väga palju, aga need on lihtsalt natukene valesti planeeritud. Sellega tuleb tegeleda. Mis puudutab prioriteetide sättimist – väga nõus. Kuna näiteks majandusministeerium kärbib kolmandat aastat järjest erinevaid tegevuskulusid, majandamiskulusid, siis me oleme olukorras, kus me peamegi kokku tõmbama ja peamegi prioriteete sättima. Ma mäletan, kui see valitsus ametisse tuli, siis panime ju kirja ühe eesmärgina, et kui võimalik, vähendame erinevaid kulusid kuni 20%. Osa hakkas naerma, et oi, see ei ole võimalik. Toon lihtsalt näiteks Maa- ja Ruumiameti kohta, mis sellest aastast minu all on, kus töötajate arv on vähenenud 19%. Ma olen igal juhul öelnud, et töötajate koondamine pole kunagi eesmärk omaette. Eesmärk on muuta teenused efektiivsemaks, vähendada dubleerimist, vaadata, milliseid teenuseid üldse vaja on. Seda Maa- ja Ruumiamet teeb, Töötukassa, ma siin natuke mainisin, teeme. Töötukassast tulevad täiendavad kokkuhoiud. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vähendab juba mitmendat aastat töötajate arvu. Täna teeme reformi. Ühesõnaga, mulle tundub – ma ei taha kellelegi ette heita –, et eks varem on olnud ka head ajad ja siis ongi võimalus olnud natuke rohkem vaadata. Nüüd, kui ei ole nii head ajad, siis tulebki prioriteete sättida ja maha tõmmata kulusid sealt, kus teenus ei kannataks või kannatab minimaalselt. See on see, kuidas mina ja meil majandusministeerium opereerib igapäevaselt.

Annely Akkermann, palun!

Tere hommikust, austatud juhataja! Hea ettekandja, suur tänu põneva ettekande eest! Päris ettekande alguses te rääkisite bürokraatia vähendamisest ja aruandluse vähendamisest ning aruandjate ja ka riigi süsteemide ühildamisest ja automatiseerimisest. Meil Eestis on juriidilisi isikuid umbes 360 000, sealhulgas osaühinguid 260 000. Ja eeldab kvaliteetset andmete õigeaegset kogumist nende mõlema poole koostöö. Aga üle poole osaühingutest ei anna üldse praegu riigile andmeid. Kuidas te seda andmevahetust mõtlete saavutada, kas piitsa ja präänikuga või mõlemaga?

Aitäh! Väga hea täpsustav küsimus! Mõlemaga, ma arvan. Ma ei tea, kas see on piits, see on küsimus üldises majanduskeskkonna või ettevõtluskeskkonna võib-olla eetikaküsimuses. Hea küsija, teate ise ka ja see on hästi oluline arvestada, et ma siin rääkisin hästi palju, mida me riigina teeme. Ehk riigina me standardiseerime oma andmeväljad, me muudame need masinloetavaks, aga et ettevõttel tekiks sellest reaalselt võit, peab mida tegema ettevõte? Ettevõte peab minema ise ka 100% digitaalseks ehk ettevõte peab minema üle täielikult e-arveldamisele, peab võtma endale ka raamatupidamistarkvara ja andmed peavad olema masinloetavad. Varsti tuleb diskussioon, kas meil on e-arved kõigile kohustuslikud või mitte. Ma tean, et väga paljud juba kasutavad seda. Ma mäletan, et mingi aeg tagasi kas ITL ehk infotehnoloogia liit tegigi, et riik peaks olema konkreetsem ja ütlema välja, millal tuleb, et ettevõtted hakkaksid seda muutust juba enda jaoks läbi mõtestama. Samamoodi on täiendav präänik: meil on ka erinevad toetusmeetmed, et ettevõtjad, kelle jaoks võib tunduda keeruline ja raske, läheksid seda sammu tegema, ühendaksid ennast ära majandustarkvarasse. Ja see täiendav präänik on veel see, nagu ma ütlesin, et see on meeletu ajaressursi kokkuhoid, kui sa ei pea mitte kunagi enam kaks korda andmeid esitama. Andmed annad automaatselt välja ja kõik avaliku sektori asutused – Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet, ma ei tea, PRIA, kui oled põllumajanduses toimetav – kasutab neidsamu andmeid standardiseeritult ja sinul jääb lihtsalt tulevikus kinnitada ja öelda, et jah, on korrektne. Ehk see on küsimus mõlemalt poolelt. Riik saab teha oma osa ära sellest, mida me oleme tegemas, aga tuleb ka ausalt öelda, et kui me tahame nii efektiivset ettevõtluskeskkonda, siis ettevõtjad peavad minema ka 100% digitaalseks: e-arved, andmete masinloetavus. Me aitame lausa riigina seda, aga see kokkulepe peab koos tulema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tänan väga hoogsa ja optimismi andva ettekande eest! Aga soovin küsida. Loeme, et elukeskkonnaga rahulolu piirkondlikud erinevused on suurenenud. Kindlasti on selle üheks põhjuseks sissetulekute erinevus Eesti eri piirkondades ja tasuvate töökohtade puudus Eesti äärealadel. Minu konkreetne küsimus on, et mida te olete teinud või mis on kavas teha, et kiire internet jõuaks kaugemate Eesti piirkondade ettevõtjateni. Tõesti, väga paljud Kagu-Eesti ettevõtjad ja väikeettevõtjad, kes tahaksid toimetada üle maailma, mitte kuidagi internet neile kohale ei jõua. Palun ärge öelge, et see on digiministri pädevuses. Lahendust ootaks.

Aitäh! Ma igaks juhuks pean ära mainima, jah, alustades ikkagi sellest, et sidevaldkond on teise ministri vastutusala. Kõrval olev minister lihtsalt teise ministri vastutusalasse ei saa minna, küll aga ta saab koostööd hästi teha. Selles mõttes, et ma jään hetkel … konkreetselt, mida digiministeerium plaanib, aga siin tuleb seda suuremat pilti vaadata. Ma olen ka ise väga paljudes piirkondlikes ettevõtetes käinud. See on mure, mitte kõikjal, aga see on mure. Aga järjest, mida me oleme ka arutanud, me peame arvestama ka sellega, et tol hetkel, kui olid need – et ma nüüd ei eksiks, äkki oli minister Urve Palo, vist? –, olid need viimase miili lahendused, kus need otsad jõudsid kuskile imelikesse garaažidesse või lautadesse, kus kellelgi seal midagi kasutada ei olnud. Ka interneti ja üldse ühenduvuse küsimus on täiesti muutunud võrreldes sellega. Enamikus maailmas, globaalsuses juba, ega enam ei veeta kaablit, vaid küsimus on 5G-s, mida arendatakse. Samas – just tulin Nokiast – arendatakse 6G-d tegelikult juba praegu. Ehk andmete kättesaadavus ei ole seotud enam, ma ei tea, kas kahjuks või õnneks, ainult kaabliga. Pigem tulevikus ei olegi kaablit seal üldse, vaid küsimus on ikkagi 5G-s ja 6G-s. Ja nüüd on see küsimus koostöös telekommunikatsiooniettevõtetega, kuidas tagada kiire ühenduvuse ehk praegu 5G, tulevikus 6G katvus üle Eesti. Selleks siis ei olegi enam isegi väga suurtel ettevõtetel, kellel on massandmed … Hästi lihtsustatult inimestele: selle 5G ja 6G mõte ongi selles, et küsimus ei ole ainult igapäevainternetis, millega saab Facebookis käia või Youtube'is videoid vaadata, vaid see ongi mõeldud nendele tööstusettevõtetele, kes peavad turvaliselt meeletus koguses ilma selle – mul ei tule see eestikeelne sõna, vabandust, meelde – rahvusvaheliselt latency'te ehk selle vahevälbata, ehk neile on ülikriitiline, et andmed liiguksid ülikiiresti. See on see küsimus, millega me peame tegelema. Seal on küsimus pigem koostöös telekommunikatsiooniettevõtetega, sest rahvusvaheliselt teevad telekommunikatsiooniettevõtted ise seda 5G katvust, seda tihti riigid ei teegi. Ehk seda tulebki tegelikult arutada. Aga jah, kohe te ütlete, mis on lahendus. Konkreetset lahendust on väga keeruline öelda, sest see katvuse tekitamine maksab väga palju.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, minister! Väga hea ettekanne, väga huvitav oli kuulata. Minu küsimus puudutab ka teie ettekandes mainitud SmartCapi juhitavat kaitsefondi. Ma pöördusin hiljuti ka kirjaliku küsimusega teie poole ja teie hinnang oli see, et selle kaitsefondi investeeringute tempo on olnud ootuspärane. Praegu on aasta alguses käivitanud 100‑miljoniline fond teinud ühe investeeringu, mis tegelikult oli fondi investeering, ehk siis võtab veel aega, enne kui see reaalselt kaitsetööstusse jõuab. Kas te selles valguses möönate, et tegelikult selle praeguse julgeolekukriisi ja lähiaastatel Eesti Kaitseväele sellest fondist konkreetselt ilmselt mingit käegakatsutavat kasu ju ei saa olema, sellepärast et see investeeringute tegemise aeg ja horisont on lihtsalt niivõrd pikk, et esimesed käegakatsutavad tulemused on parimal juhul, ma ei tea, nelja, viie või kümne aasta pärast?

Aitäh! Jagan teie muret selles mõttes, et kogu aeg jooksvalt ka suhtluses. Nagu te teate, ka AS SmartCap on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse all olev riskifond. Me seda jooksvat suhtlust oleme pidanud. Kuna seal on hästi palju, nagu te teate ise ka, ärisaladusega kaitstud. Aga nii palju ma saan öelda, et seal on ikkagi sadade ettevõtetega suheldud. Miks ma ütlesin seal kirjas ootuspärane? Ma mõtlesin, et ma panen ootuspärane, või tahaks ka natuke kiiremini, mida ma ilmselgelt tahan. Aga selliste investeeringute tausta- ja sisukontroll võtabki tavalistel turutingimustel kuus kuni kümme kuud aega. Miks? Sellepärast, et eksperdid peavad hindama, kas tootehnoloogia on reaalselt turuga vastavuses, kas sellele on tahtjaid, kas tehnoloogiline risk on maandatud. Selles mõttes neli-viis aastat kindlasti ei võta. Ma julgeksin loota, et lähiaegadel, kuna neid esimesi etappe on tehtud, on päris mitmete ettevõtjatega üpris kaugele jõutud. Pigem tulevad need nüüd lähemal ajal kui kaugemal ajal, kindlasti mitte nelja-viie aasta pärast, vaid ikkagi varem tulevad esimesed reaalsed otseinvesteeringu otsused. Aga ma lihtsalt kirjeldan ka seda teist poolt. Ma tahan ka kiiremini ja ütlengi, et ajad on keerulised, tulebki fookusi sättida. Aga teistpidi me mäletame – teie kindlasti mäletate, võib-olla kõik ei mäleta – igasuguseid Arengupanga fopaasid, kus investeeriti ei tea kuhu, ja siis pärast küsiti, et miks maksumaksja raha investeeriti sinna, kus risk oli hindamata. Ehk siis tuleb ju tegelikult hoida seda tasakaalus. See 100 miljonit eurot ei ole kuskilt õhust leitud. See on Eesti maksumaksja raha, mida tuleb kasutada võimalikult targalt, sihipäraselt, kõiki riske maandades. Aga ma nendin ka, et sellises valdkonnas nagu kaitsetööstus on kiirus väga oluline. Sellepärast ma pean seda jooksvat suhtlust ja ütlen, et on ootuspärane, kui saame seda kiirendada. Lihtsalt veel võrdlus, et lihtsalt objektiivselt aru saada: selliste riskifondidega juhtime, et ka SmartCap ise peab kasvama, kuna tõesti ta on ka täiendavat raha hästi kiiresti juurde saanud, et kogu seda raha hallata, süstemaatiliselt kõiki rahvusvahelisi nõudeid täita selles fondi juhtimises. Näiteks Soomes samasuguses fondis on minu arust isegi kaks korda rohkem inimesi kui täna SmartCapis. Ehk SmartCap peab inimesi juurde võtma, et teha neid tarku otsuseid. Me kõik seda liigutame. Ma nüüd kohe varsti ka ise kohtun nendega, et küsida, kas saab kuskilt veel lükata, saab kuskilt aidata, sest minu jaoks on ka see prioriteet. Kindlasti ma usun, et kui mitte selle aasta sees, siis uue aasta alguses võiksid tulla ka esimesed positiivsed otseinvesteeringu otsused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled väga innukas ja tubli, kui vaadata kõrvalt ja kuulata seda ettekannet. Aga sinu erakonna juht Kristen Michal on lubanud, et riik on kindlates kätes, aga mis tegelikult on, on inflatsioon, Euroopa rekordilähedane noorte tööpuudus, totaalne usaldamatus riigis, rinderiigi kuvand ja näpud põhjas väga paljudel ja nii edasi. Minu küsimus on, et kas oleks äkki tark võtta riigijuhtimine Kristen Michali kindlatest kätest ära. Käed ju värisevad ja pilk on tuhm. Äkki peaks leidma kellegi säravate silmadega, kellel käed on tõesti tugevad, näiteks sina ise või keegi teine, et riik nii-öelda mudast välja tõmmata? Praegu sa rabeled siin, aga jutt, et kindlates kätes? Ei ole ju. Mis sa arvad sellest?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt aitäh tunnustuse eest! Tõesti, proovime koostöös ministeeriumiga, ettevõtjatega ja Riigikoguga pingutada, et Eesti ettevõtluskeskkond muutuks konkurentsivõimelisemaks. Sa tõid mõned üksikud negatiivsed näited ja nagu näha, ega mina ka kuskilt pead liiva alla ei peida. Ma ka kirjeldasin need siin ära, et need on murekohad. Noorte tööpuuduse probleemid ei ole kindlalt kuidagi seotud tänase peaministriga. Ma alustasin COVID-i aegsest küsimusest. Ma julgen öelda, et tervikuna meil on ühiskonnas olnud head ajad, me ei ole neid süstemaatilisi, strateegilisi murekohti tahtnud niimoodi adresseerida. Täna on julgeolekus keerulised ajad ehk me peame neid prioriteete sättima. Teistpidiselt, ma toon lihtsalt näite. Jah, meil on noorte tööpuudusega mure, aga ma tõin ka välja, et tööhõives me oleme Euroopa top 5 seas, meil on kõrge hõive. Just tuli – äkki eile, et ma nüüd eksiks, äkki nägite ka seda uudist? –, meil on viimase viie aasta madalaim registreeritud tööpuudus olukorras, kus majandus alles hakkab kasvama, see aasta 0,6 ja järgmisel aastal 3. Ma olen ettevõtjatega üle Eesti kogu aeg rääkinud ja küsin, kuidas kvalifitseeritud tööjõuga on, tegelikult ka regionaal… Ühtpidi öeldakse, et on vähe töökohti, teistpidi lähevad ettevõtjate juurde ja ütlevad, et kogu aeg on tööpuudus kergelt. Kogu aeg otsivad. Selle pärast ka kutsehariduse reform. Seda me teeme selle valitsusega. Mitte ükski eelmine valitsus … Ma ei mäletagi, vabandust, millal viimane korralik kutseharidusreform oli. Ometigi, kui me tahame kas või näiteks needsamad noored, kellest väga paljud on poisid, kelle jaoks võib-olla akadeemiline haridussüsteem ei ole kõige sobivam, aga teistpidi me tahame, et nad saaksid normaalse kvalifikatsiooni, kutse, et nad oleksid tulevikus tööjõul konkurentsivõimelised ja saaksid head palka – need on need asjad, mis on aastaid tegemata olnud. Ma toon lihtsalt ühe näite. Käisin Viljandimaa ettevõtjatele rääkimas, rääkisin andmepõhisest aruandlusest ja kõike seda. Kiideti. Ja siis küsiti, miks seda viimast, ma ei tea, viis, seitse, kümme aastat ei ole tehtud. Siis ma ütlesin, et aga minge palun vaadake, kes olid aastast 2017 alates majandusministrid, kes oleks pidanud sellega tegelema. Peaaegu kõikide opositsiooniparteide esindajad on seal minu arust ilusti olemas olnud. Mul on ka küsimus, millega tegeleti, vabandust. Siin eelmine kord rääkisime planeeringutest. Martin Helme ütles, et ei tea, kas tasub teha, tema proovis ka, aga ebaõnnestus. Selles mõttes ma arvan, et see aeg, kus me kogu aeg lihtsalt ütleme, miks on üks või teine asi halvasti, prooviks korraks nagu joone vahele tõmmata. Teeks midagi ära, mis on hästi, natukene annaks eestlastele enesekindlust juurde. Sest mul ka kodanikuna on hästi muret tekitav alati vaadata, kuidas me arvame, et meil läheb isegi mingil ajal kuskil Lätist halvemini, et oh, Leedu on suur edulugu. Tegelikult kui me vaatame objektiivseid numbreid, fakte, sedasama, mis ma siin ette lugesin, kas või teadusmahukust ja kõike muud, siis meil läheb väga paljudes asjades hästi. Natuke on vaja ka rahva enesekindlust tõsta. Ma ei ütle, et me peaksime mingid ülipositiivsed olema või mingeid ebareaalseid sõnumeid välja andma. Vaatame reaalseid fakte, oleme konstruktiivsed, kriitilised, kus saab midagi paremini teha, aga tunnustame ka Eesti ettevõtjaid ja inimesi, kes teevad midagi hästi. Sest olgem ausad, edulood nakatavad, võitja mentaliteet on ülioluline. Üks Eesti ettevõtja just kirjutas pikemalt, et Eesti peab olema võitja mentaliteet. Vastasel juhul me jäämegi lihtsalt norgu. Mina küll sellist Eestit ei soovi. Ma soovin, et meie Eesti inimesed oleksid jätkuvalt positiivsed, tulevikku vaatavad. Ja kui on murekohad – noorte tööpuudus või mingid muud asjad –, no lahendame ära, nii palju kui on võimalik riigi kätes.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hea juhataja! Mina ka tänan väga optimistliku ettekande eest. Aga minu küsimus on rohkem globaalne ja ka tulevikku vaatav, nii nagu sa lõpetasid oma jutu. Sa tegid väga palju võrdlusi Eesti innovatsiooni ja teadusarenduse alal Euroopa riikidega. Aga tead sina ja tean mina ka, et maailma vaates ei ole Euroopa innovatsiooni liider. Innovatsiooni liidrid on Ameerika Ühendriigid, Hiina võib-olla ka mingil määral. Ja see on ka väga hästi teada, et käärid lähevad järjest suuremaks või ameeriklased lähevad järjest rohkem eest ära. Mind huvitab, mis Euroopa ringkondades räägitakse. Kas Euroopa plaanibki jääda oma liivakasti siin omavahel võitlema või on meil plaan ikkagi jõuda järele Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale või olla tõesti selle innovatsiooni lipulaev maailma mõttes? Missugused jutud on?

Aitäh, väga hea küsimus! Pean täpsustama, et kõiges me õnneks ei ole maha jäänud. Näiteks superarvutites, kuigi superarvutite areng on muidugi veel üpris alguses, seal me oleme täitsa eesrinnas. Ja teistpidi julgeks öelda ka, traditsioonilise tootmise muutmiseks targale tööstusele. Seal on ka meil päris hästi. Nagu näete, pigem Ameerikas mure, et nad ise tahaks tootmist endale rohkem saada, sest neil reaalselt kaupu seal väga palju enam ei toodeta. Pigem tootmises on küsimus just Aasia poolega. Kuna Aasia, mis varem oli odav tootmismaa, täna on hästi palju investeerinud, et olla ka tark tootmismaa. Eks me peamegi kogu seda vaatama. Mina saan rääkida majandusministrite eest, kellega ma koos Euroopa Liidus ühe laua taga istun. Viimane majandus- ja tööstusministrite kohtumine, ütlesid kõik ühest suust, et me vajame süstemaatilisemat lähenemist oma konkurentsivõimele. Mario Draghi raportist on üle aasta möödas, hästi palju on räägitud, väga vähe on käegakatsutavat. Ja see on ülikeeruline. Selles mõttes ma arvan, et see küsimus ei ole ainult ühes-kahes poliitikus või ühes-kahes riigis, valitsuses. Näiteks konkreetselt need omnibussid ehk siis väga palju kiirendamist, lihtsustamist, mida Euroopa Komisjon esimesena kaitsetööstuses pakkus. Täna, ma ei ütle, et seisab, aga käivad väga pikad arutelud hoopis Euroopa Parlamendis. Me näeme siin, et Eestigi saadikud Euroopa Parlamendis, kes räägivad, kuidas, ma ei tea, majandust tuleks kiirenda, asju, aga tihti, kui midagi oma lauale jõuab, siis kuidagi vajub see energia ära. Selles mõttes me vajame Euroopana tervikuna seda ühist arusaama, kokkulepet, et me päriselt vaatame, kas jätame midagi ebavajalikku tegemata, võimestame enda erinevaid sektoreid, sest see suurem mahajäämus USA-st on just seotud tehnoloogiasektoriga. See tehnoloogiasektor, USA kiire kasv on olnud see, mida Euroopas ei ole olnud. See ongi seotud sellega, et meil on olnud selgelt liiga ülereguleeritud. Talendid, kes on isegi Euroopas alustanud, mingil hetkel on hoopis Ameerikas oma ettevõtetega ära läinud, ehk sellised algatused nagu see tehisaru algatus, gigatehaste algatus. Kui saaks nüüd regulatsiooni ka natuke loogilisemaks, see on see, mis aitab nii talendil siia jääda, sest ma julgeksin öelda, et Euroopas talenti ikkagi veel on. Meil on mitusada-mitusada miljonit inimest, nende seas meil on väga hea haridus, meil on tegelikult ju kõrgharidus Euroopas tipptasemel. Meil on talenti on. Nüüd on küsimus, kuidas talentidele pakkuda neid väljakutseid, mida nad saaks teha. Ka ühes paneelis küsiti, mis võiks olla näiteks Euroopa ambitsioon tulevikus. Kahjuks on juhtunud olukord nii, et kindlasti ei ole maailma kõige enim väärtuslikematest firmadest topp 10-s mitte ühtegi Euroopa oma. Kui ma ei eksi, siis äkki langesid lausa topp 20-st juba välja. Siis ma ütlesin, et me võiksime ikkagi võtta eesmärgi, et tuua paar-kolm-neli tükki tagasi maailma kõige väärtuslikemates topp 10-s. See annaks selge suuna, et siin saab kasvada ja siin saab maailma muutvaid asju teha. Aga ütleme nii, et sõnumina on seal, üldiselt saatan peitub detailides, mida ma tahtsin rõhutada. Sellega peame me kõik vaeva nägema.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh sellise positiivse ja rõõmsa tooniga ettekande eest! Ma arvan, et see usk ise juba kannab meid edasi kõvasti. Palju on tõesti tehtud ja rõõm just, et teadus-arendus on nii hästi aidanud tootlikkust kasvatada, nagu sa välja tõid. Minu küsimus on siiski see, et me oleme oma tööviljakuselt väga madalal. Kus sa näed praegu selliseid võimalusi, kuidas me seda tööviljakust ikkagi tõstaksime? Sest muidu me seda heaolu ei loo, mida me eesmärgiks oleme seadnud. Võib-olla sellega seotud teine küsimus on see, et väga huvitav materjal on siin Eesti majanduse konkurentsivõime võrreldes Läti, Leedu ja Soomega, ka sihtmaade mõttes. Kui Soome on meie sihtmaa ja Põhjamaad, siis tegelikult, kui neil läheb halvasti, läheb meil ka halvasti. Nagu kaks enam-vähem seotud küsimust: konkurentsivõime tõus ja sihtriigid. Mis ministeerium praegu sellel alal on plaaninud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Just hiljuti olin Tartumaal puidutööstuse konverentsil, kus isegi puidutööstusevälised eksperdid just tegidki ettekande ja näitasid, et näiteks puidutööstus Eestis on üks paremini digitaliseeritud ja automatiseeritud sektoreid – mitte Eestiga võrdluses, vaid isegi rahvusvahelises võrdluses. Puidu mehaanilises väärindamises me oleme täielikus tipus. Puidutöösturid on hästi palju sinna investeerinud ja see on selge edulugu. Aga kui me vaatame tervikuna tööstust, kui küsite, kus seda tööviljakust saab kasvatada, siis on see selgelt ikkagi seesama tööstuse digitaliseerimine, automatiseerimine. Eestis on hästi palju mikro- ja väikeettevõtjaid, kellel tihti selle järgmise sammu tegemine, on see kas ekspordiks või tööviljakuse kasvatamiseks, võtab palju aega. Tuleb neid ka motiveerida. Ehk siis seesama: me kasutame sedasama teadus- ja arendusraha, aga ka erinevaid Euroopa Liidu vahendeid just selleks, et motiveerida neid väiksemaid ettevõtteid järgnevates etappidesse võtma endale erinevaid … Kas väga lihtsad või madalalt rippuvad viljad on erinevate programmide kasutuselevõtmine, mis analüüsivad kogu tööprotsessi ära. Ja seal on isegi 20–40% võimalik mingites ettevõtetes tööviljakust kasvatada lihtsalt automatiseeritud programmide kasutuselevõtuks, mis optimeerivad töötegevusi, liinid, protsessid kõik ära. See on see, mida me teeme, ja me majandusministeeriumis ka seda toetame. Järgmised sammud ongi suured .... Ühesõnaga, tööviljakus kasvab ju siis, kui toode või teenus, mida me toodame, sama aja jooksul lihtsalt maksab näiteks kaks korda rohkem. Ehk siis ikkagi seesama teadus- ja arendustegevuse järjepidev toimetamine rakendusuuringute programmi, keskuse kaudu, koostöös ülikoolidega. Ehk viljakus kasvab ka siis, kui lihtsalt meie müüdav toode on nii palju kallim. Ehk eksport. See on seesama ekspordi tegevuskava. Väga õigesti mainisite, kui küsida, kuhu kohta näpp peale panna, kus on viimastel aastatel tõesti raske olnud, ongi see olnud, et meil välisnõudlus kukkus väga ära. Ma just tulingi Soomest, enne mainisin. Soomes, pean kahjuks ütlema, on keerulisem olukord kui meil. Aga te väga õigesti mainisite, et kui Soomel läheb kehvemini, siis meil on väga hästi, väga raske minna. Õnneks Soome on ka taastumas, kasvamas. Täna just hiljem kell kaks kohtun Rootsi kaubandusministriga. Rootsil läheb natukene paremini, on kiiremini taastumas. Sealt meil peaks ka taastumine tulema. Aga järgmine samm on see, et me peame ka eksporditurge mitmekesistama. Ma olen igal pool rõhutanud, et Saksamaa valitsus plaanib siin järgnevatel aastatel peaaegu triljon eurot – 1000 miljardit, et üldse aru saada suurusest – investeerida enda majandusse, infrasse. Eesti ettevõtjaid peaks seal rohkem olema. Sama tööstuse digitaliseerimine, automatiseerimine, oma toodete pakkumine – väga suur turg. Prantsusmaa. Ma tean, et isegi tollimaksude kiuste Eesti ettevõtjad on ju ka Ameerikas kohalolu suurendanud. Me peame ka mitmekesistama oma eksporditurge, nagu vanarahvas ütles, et ära hoia mune kõiki ühes korvis. See on selline süstemaatiline tegemine, kus meie saame luua keskkonna, aga ettevõtja peab ise selle oma lõpliku otsuse tegema, investeerides teadus- ja arendustesse, investeerides eksporti.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Tänan suurepärase ettekande eest! Aga mõned momendid. Te tõite nüüd tööturus välja probleemid noortega, et neile tähelepanu pöörata. Teine grupp, mis vajab tähelepanu ilmselt, on 55+, vanemaealised, kuigi nende tööhõive on ju tänu osaajaga tööle ja kõigele kasvanud, aga see on jätkuvalt ümberõpe ja need probleemid on olemas. Ma usun, et ka see meil vastuvõetav paindlike töövormide levimine või töövormide võimaldamine parandab nende kaasamist just spetsiifiliste oskuste mõttes. Aga ma tahan veel küsida seda. Te rääkisite oma jutus ka multifunktsionaalse halli ehitamist Eestis ettevõtluse või teenuste mitmekesistamiseks. Mis te räägite selle kohta? Mis tegevused sellega on juba tehtud? Kuidas on …

Teie aeg!

Aitäh! Ma alustan viimasest küsimusest. Kuna mina olen ka turismiminister, siis turismisektor on hästi pikalt rääkinud sellest, et meil võiks olla multifunktsionaalne konverentside keskus. Aga ma olen ausalt öelnud – me siin pikalt rääkisime ka riigi rahast, ma just alles hiljuti andsin rahvusringhäälingule intervjuu –, et riigil täiendavaid rahavahendeid ei ole. Ütleme ausalt ära. Kus aga riik või kohalik omavalitsus saab aidata, kõige lihtsam näide on seesama, pikalt on räägitud linnahalli juurde või asemele tegemisest. Riik saab aidata asjaajamisega, loastamise, lihtsustamise ja planeeringutega, isegi kui on ka potentsiaalne välis- ja erainvestor või Eestis keegi olemas, et kinnitada, et riigi jaoks on see prioriteet. Seda ma olen öelnud ka turisminõukojas, kus me turismiliitude ja eriala esindajatega kokku saame, et kahjuks tänases olukorras, kus riigi rahandus on keeruline, väga palju, üle 5% läheb riigikaitsesse, lihtsalt seda täiendavat vahendit ei ole võtta. Aus on alati välja öelda, mis see olukord on. Küll aga, kui saab kuidagi muud moodi aidata – seesama kiirendamise, lihtsustamisega, kuskile vajadusele investoritele kindlustunde andmisega –, siis ma arvan, et Tallinna omavalitsus, Tallinna linn peaks tõsisemalt ja konkreetsemalt ette võtma, kas ta saab sinna midagi teha või ei saa. Enne COVID-it olid seal konkreetsed mõtted, nüüd … Ma tean, et eelmine linnavalitsus toimetas seal midagi. See on see, mida ma mõtlesin. See annaks äriturismile. Põhjus, miks see on oluline turismivaldkonnas, on see, et ärituristid jätavad omajagu rohkem raha sihtriiki, kui jätavad tavaturistid. Äriturismi edendamine on kindlasti turismivaldkonna lisandväärtuse kasvatamise fookuses, aga kahjuks täiendavaid eurosid, vahendeid meil hetkel ei ole. Mis puudutab paindlikku töölepingut, siis te mainisite õigesti, et paindlikud töölepingud ongi mõeldud ka nendele inimestele, kes näiteks on sattunud pensioniikka või saanud pensioniealiseks, tahaksid edasi töötada, aga võib-olla tervis ei ole päris selline, et iga kuu ja nädal kindla fikseeritud tundide arvuga töötada, aga tahaks panustada, tahaks olla aktiivne, tahaks natukene lisaraha teenida. See annabki tõesti võimaluse tööandjal ja töötajal paindlikult kokku leppida kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil. See on hästi oluline. Me oleme eraldi, kui ma enne rääkisin töötukassast, et üks eesmärk on noored, siis teine strateegiline eesmärk ongi just seesama, kas vananenud haridusega – hästi ammu on koolis käidud –, nende inimeste potentsiaalne ümber- ja täiendõpe, et nad saaksid kõrgema palga peale, kui nad soovivad, või siis vähemalt oleksid konkurentsivõimelised tulevases tööturus. Eraldi fookus on ka veel … Ma olen hästi palju kuulnud PISA testidest, mis vaatavad, meie noori mõõdavad. On olemas ka PIAAC testid, mis mõõdavad üldiselt inimeste kompetentsi ja erinevaid oskusi. PIAAC testidest tuleb välja, et meie eakamatel võrreldes noortega on erinevate infotehnoloogia kasutamise oskuste vahe isegi kasvamas. Meil on eraldi fookus, et vanemaealistel oleks täiendõpe just IT-alal, et nad õpiksid esmatasandil kasutama. Me teame, et praktiliselt igas töökohas pead sa mingis osas arvutit, IT-teenuseid, -tegevusi kasutama. Suuname neid sinna, et nad oleksid tulevikus ka seal konkurentsis olemas.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma liitun siin kolleegide tänusõnadega sisuka ja optimistliku tulevikuvaatega. Aga minu küsimus puudutab lähitulevikku. Nimelt, järgmisel aastal kaob inimeste sissetuleku kasvu ahistav maksuküür, kuigi selle loojad väga entusiastlikult seda kaitsevad. Lisaks sellele jääb ära tulumaksu tõus, ei tule ettevõtete kasumi maksustamist. Kuidas need maksumuudatused mõjutavad majandust ja seeläbi, kuidas need mõjutavad inimeste heaolu?

Aitäh! Väga hea küsimus. Selles mõttes väga hästi mõjutavad, ilmselgelt. Mul on, kui ma käin ettevõtjate juures … Kuna maksupoliitika on rahandusministri ja Rahandusministeeriumi valdkonnas pikaajalises arengus, siis ma seda siin ei kasutanud. Kui ma käin ettevõtjate juures, siis ma alati mainin maksusüsteemi, näiteks sedasama, et … Oota, ma mõtlen, kas nüüd tuli 11. või juba 12. aastat, on Eesti maksusüsteem OECD kõige konkurentsivõimelisem. Ühesõnaga, see näitab, kus me oleme. Me oleme just võrreldes naabritega väga konkurentsivõimelised ja selle konkurentsivõime nurgakiviks on tegelikult seesama, et meil ei ole ettevõtetele traditsioonilist tulumaksu. Kui ettevõte tahab investeerida selle kasumi oma inimestesse, tootmisliini, mõelda ekspordi peale, siis ongi mõistlik, et me anname võimaluse tal seda kapitali kasutada ja kasvada. Selle tõttu, et see 2%-line traditsiooniline tulumaks ära jäi, see on nii rahaline võit, aga ma arvan, et ka seesama konkurentsivõime küsimus. Mis puudutab eraisikute tulumaksukoormuse langust, jah, siin on hästi palju kogu aeg hirmutatud. Esiteks, meil on üldiselt maksukoormus Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt madalam, alustame sellest. Järgmisel aastal see langeb ja tõesti eraisikutel, ma arvan, et seal on nii mitu, kui keskmist palka saavale inimesele tuleb netopalgana 13. palk lisaks, üks kuupalk tuleb lisaks, siis see suurendab tarbija kindlustunnet, tänu millele, ma loodan, suureneb ka sisenõudlus, mis omakorda kasvatab majandust. Ehk see on selline lumepalliefekt. Sinna juurde pannes, nagu ma ka kirjeldasin, ettevõtjad on tänu euribori langusele ja stabiliseerumisele otsinud välja erinevad investeerimisprojektid, kodulaenuturg kasvab, siis see on ülioluline tõuge majanduse kasvule nii lähiaastatel kui ka tegelikult pikemalt. Nii et majandusminister juba tükk aega tagasi, kui see arutelu algas, julgelt tervitas tulumaksu tõusu ärajätmist ja tööjõumaksude langetamist, mis järgmisel aastal juhtub. Nii et selles mõttes väga hea ja see aitab majanduse kasvule väga hästi kaasa.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ja veel austatavam minister! Suurepärane särtsakas ja sisukas esinemine. Aga ma lähen eileõhtuse riigikontrolör Janar Holmi aruande juurde, mis oli mõnevõrra kriitiline, nagu Riigikontrolli aruanne ikka peab olema. Ta juhtis tähelepanu sellele, et pikaajaline plaan 2035. aastani – mulle väga pikk plaan isiklikult meeldib, see on ülioluline, aga maailmas on toimunud suured muudatused, näiteks sõda Ukrainas ja autoritaarsete režiimide rivistumine Venemaa selja taha. Kas me selles valguses ei peaks vaatama seda pikaajalist strateegiat ümber? Sest isegi Euroopa Liit on muutnud oma lähenemist, ja ma rõhutan, et mitte Mario Draghi raport ei ole oluline, vaid on oluline ka Sauli Niinistö raport, mis räägib …

Teie aeg!

…valmisolekust sõjaliseks ja tsiviilkriisiks. Tänan! Vabandust!

Jaa! Aitäh! Ma seda natuke ka enne puudutasin. Ma olen selles mõttes nõus. Ma arvan, et väga mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, tegelikult on juba oma fookust muutnud. Sellepärast et enne täiemahulist Ukraina sõda … aastate oli meil olemas kaitsetööstus, kaitsetööstus… toimetasid, aga selgelt väiksemas mahus. Praegu üks suur poliitilisi, ja ma arvan, ühiskondlikke prioriteete on koos sellesama kaitseinvesteeringute või -kulude kasvuga vähemalt 5%-ni seal kõrval kaitsetööstuse väga kiire väärtuskasv, nii mahus kui ka lisandväärtuses. Koostöös kaitsetööstuse liiduga oleme ju kokku leppinud, et kui kõik need tegevused saavad tehtud, siis nende käibe kasv võib 2030. aastal jõuda juba lausa 2 miljardini. Ehk kaitsetööstus on kindlasti üks vundament, alustala Eesti pikaajalisele konkurentsivõimele. Samamoodi, nagu ma ütlesin – enne ka kolleeg Peeter Ernits siin küsis, miks ühte või teist ei ole tehtud. Ma ütlen, et eks ajad olidki teised, nüüd on ette võetud ikkagi väga konkreetselt bürokraatia vähendamine, planeeringute kiirendamine, majanduse konkurentsivõime – mitte ainult Eesti valitsuse tasandil, aga ka Euroopa tasandil on see fookusesse võetud. Eks seda tulebki rääkida, tulebki selgitada, kus on kitsaskohad, kust nüüd edasi ei liigu. Selles mõttes, et kui ajad on keerulised, nagu mulle meeldi öelda, siis tulebki prioriteete sättida. See muutus on tulnud. Kas piisavalt kiiresti, selle üle saabki alati diskuteerida. Toon sellesama näite, et me rääkisime siin mõni aeg tagasi planeeringutest. Ühtepidi kõik räägivad, et planeeringud on murekoht. Kolleegid EKRE-st jõudsid hoopis järeldusele, et seal kuidagi tegeletakse tuulikutega. Ma ütlen, et sellepärast tulebki alati rahulikult selgitada ja vaadata, kas need eesmärgid, millest räägitakse, on ühised, ja kas need ikka lõpuni on ühised. Kas kõik toetavad planeeringute kiirendamist? Minu teada, vähemalt selles formaadis, kolleegid siin paremalt poolt ei toetanud. Nii et sõnades me oleme kõik mihklid asju tegema, aga kas tegudes ka? Eks seda näitab aeg.

Tiit Maran.

Aitäh! Härra minister! Ma kuulasin huviga teie ettekannet. Aitäh selle ettekande eest! Proovisin sellest leida mõnegi viite keskkonna ja keskkonna kestliku kasutamise aspektile majanduse ja eriti majanduskasvu võtmes. Ma ei pannud seda vähemalt tähele. Vabandust, kui see oli kuidagi salakavalalt sinna ära peidetud! Eriti just seda, et meie majandus peaks arvesse võtma keskkonnareaaliaid ja pikaajalisi reaaliaid. Kas see tähendab, et keskkonna ja keskkonna ressursside kestlik kasutamine majanduses on teie arvates sedavõrd väheoluline, et seda isegi mitte oma kõnes mainida? Seda enam, et praegune kõne on tugevas kontrastis teie enda peaministri kunagise loosungiga, et majandus peab jääma looduse poolt etteantud piiridesse. Sestap ka küsimus, kas te ei pea keskkonna kestlikkuse säilitamist majanduse arengu puhul oluliseks. Kui nii, kas te olete siis oma peaministriga selles küsimuses eriarvamusel või kas teie hinnangul Kristen Michal toona eksitas oma seisukohtadega rahvast?

Aitäh küsimuse eest! Kuna selle ettekande formaat on selgelt seotud "Eesti 2035" arengusuundadega ja seal on igal ministril konkreetsed arengusuunavastutusvaldkonnad, siis ma pean nendest lähtuma. Ja kõigist nendest, mis on nii-öelda suured raamarengusuunad, ma ka lähtusin. Mis puudutab keskkonnakaitset, siis see lihtsalt on teise ministri vastutusvaldkonnas. Ma toon lihtsalt näite, et siin ka küsiti, et hästi palju on seotud energeetika, on seotud tööstuse ja üldse ettevõtluse sisendiga. Kolleeg Anti Allas küsis ju IT kättesaadavuse kohta, interneti kohta, samamoodi on see hästi oluline. Aga ma ei saa lihtsalt kogu maailma siin kirjeldada. Kuna "Eesti 2035" on selgetes raamides, siis mina pean teile tegema kõne sellest, mis on minu vastutusvaldkonnas. Vastamiseks teile: pean väga oluliseks keskkonnasäästlikkust ja pikaajalist vastupidamist, sest ilma puhta keskkonnata, looduseta, veeta ja elukeskkonnata ei ole ka jätkusuutlik ettevõtlus ega majandus. Aga ma ei vastanda neid, ühte ega teist. See ongi see, mida ma ka enne kirjeldasin. Ilmselgelt liiga palju vastandatakse. Ma olen algusest peale öelnud, et mis puudutab näiteks erinevaid keskkonnaeesmärke, siis need peavad olema tehnoloogilise arenguga kooskõlas, sellepärast et ei saa olla ühte ilma teiseta. Ja ma ei vastandu ka kuidagi peaminister Kristen Michaliga. Selles mõttes, need on üliolulised. Me peame vaatama enda keskkonda. Sest elukeskkond tulevikus ja praegu on osa konkurentsivõimest tervikuna. Selles mõttes ei tasu kindlasti neid vastandada. Ja pigem tulebki vaadata – ja mida ka tänane energeetika- ja keskkonnaminister väga teeb –, kuidas paketeerida kokku konkurentsivõime, kuhu asetuvadki elukeskkond, ettevõtluskeskkond ja looduskeskkond. Ärme vastandame neid, vaid leiame lahendused. Ma tean, et kindlasti tuleb hästi tuline vaidlus, tuleb metsaseadus ja looduskaitseseadus. Aga ma arvan, et lõppkokkuvõttes see vaidlus, kus on ainult emotsioone ja väga vähe fakte, ega see kedagi uhkeks ei tee. Selles mõttes, et kui me saaks mingid raamistikud paika, kus on kindlustunne inimestele, et seal, kus meil on looduskaitse – ja muide, te ka teate, et meil looduskaitset võrreldes naabritega on tunduvalt enam protsentuaalselt, see on fakt, et meil on tunduvalt enam, ma tegin endale selle selgeks –, me teeme seda täie pühendumusega. Aga teistpidi, nagu ma ütlesin, ka puidusektor on tänase seisuga Eestis kõige rohkem lisandväärtust loov sektor. Kaudselt on töökohti mitmekümnetes tuhandetes, meil on ülipikad ajalood. Prooviks leida ratsionaalse, normaalselt, viisakalt debatti peetava lahenduse. Aga mind kindlasti ei leia lauset ütlemast, et elukeskkond või looduskeskkond ei ole oluline. On, väga oluline on, aga me peame suutma mõlemat teha.

Anti Haugas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Paljude eesmärkide saavutamisel on väga oluline tööstuse areng, automatiseerimine. Et meil oleks võimalik areneda ja automatiseerida, on üks suurimaid väljakutseid ka see, kui lihtsaks on meil võimalik teha tööstuse taristu arendamine. Näiteks, kui on vaja rajada uus tootmine ja laiendada tootmist, siis seda saaks teha võimalikult kiiresti, aegsasti, ajatõhusalt ja olla selles kiiremad kui mõned konkureerivad piirkonnad või riigid Euroopas. Millised on need plaanid või mõtted, kuidas veel lihtsustada tööstusalade arendamist Eestis lähiaastatel ja ka pikas plaanis?

Aitäh küsimuse eest! Nagu siin korra juba sai mainitud, esiteks, punkt üks on kõik, mis puudutab planeeringuid. Teine on tegelikult loastamine, mis otseselt ei ole majandusministeeriumi all, aga me teeme tihedat koostööd Kliimaministeeriumi ja energeetikaministriga, et tekiks see samamoodi tööstuses. Hästi suur roll on kaitsetööstusel. Kaitseminister on teinud täitsa eraldi kaitsetööstuspargid, kus riik planeerib, teeb erinevaid eelmõjuhinnanguid nii palju ära, kui on võimalik, et põhimõtteliselt, kui ettevõtja tuleb, siis ta saaks hakata võimalikult kiiresti, peaaegu kohe sinna kaitsetööstusparki ehitama, uusi tootmisi-tehaseid. Seesama, et mitte kuskil mitte midagi ehitada ei tohi, samas me tahame saada majanduskasvu, kõrgemaid palku. See vastandumine tuleb ka ära lõpetada. Ehk siis tuleb viisakalt ja ausalt inimestega, kogukondadega rääkida, mis tuleb ja kuhu tuleb. Selleks, et see pikaajaline teadmine oleks paremini ees, on kaks asja. Me oleme kokku kogumas, kus on juba olemas … Eestis, muide, on väga palju tööstusalasid. Me kaardistame need kõik kokku, et investor, kui ta tuleb, kas Eestist või välismaalt, juba näeb, kus on olemasolev potentsiaalne tööstusala. Me tahaksime suurematele tööstusaladele teha samamoodi kergelt eelisarendamist, et me suudaksime mingid planeeringud riigi poolt ära teha, võib-olla ka loastamist või keskkonnamõjude hindamist, et ei tekiks vastasseisu kogukondade ja töökohtade vahel. See ei ole kellelegi kasulik, sest kui ei ole tasuvaid töökohti, siis on väga raske inimestel eri regioonidesse elama jääda. Ma juba mainisin, et väga pikemas vaates on Eesti 2050 üleriigiline planeering, kus võikski paika panna, ma ei tea, transporditaristu, trassid, rong, maantee, kus on elamualad, kus on rohealad, kus saad käia laste ja koertega jalutamas, loodust nautimas, aga kus on ka tööstusalad, kus luuakse energiat, toodetakse, luuakse töökohti. See kõik peab olema tasakaalus. Me proovimegi sellist konfliktset olukorda lahendada sellega, et me anname inimestele adekvaatset, ausat ja argumenteeritud infot. Te väga õigesti küsisite, et ilma selleta, kui seda arengut ei tule, ei tule ka majanduskasvu ega paremaid elutingimusi ja kõrgemat palka regioonidesse. See kõik on omavahel seotud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Sa energeetika vallas oled ikka täielikul eksiteel jätkuvalt. Sa inspireerisid mind sellega, et sa rääkisid, et paneks rohkem juhuenergeetikat, siis saaks odavamat hinda. Kui sa vaatad maailma, siis korrelatsioon on hästi tugev. Seal, kus on rohkem tuule- ja päikeseenergeetikat, on kallim elektri hind. Vaata seda graafikut, see korrelatsioon on nii tugev, et on põhjust kahtlustada põhjuse- tagajärje seost. Kui sa mõtled Saksamaa peale, kes on olnud esirinnas juhuenergeetika arendamises, siis Saksamaa kiiresti deindustrialiseerub praegu. Kui sa ütled, et see on sõja pärast ja Vene gaasi pärast, siis sa kohe ise tunnistad, et tegelikult on fossiil konkurentsivõime alus. Nii et mõtle enne läbi, mis sa ütlesid. Lisaks, sinu enda erakonnakaaslase juhtimisel koostatud riigikaitseraport räägib üsna tõsiselt sellest, milline julgeolekurisk nii energiajulgeoleku kui ka riigikaitselise julgeoleku mõttes on juhuenergeetika arendamine. Mul selles mõttes küsimust ei ole, aga mul on palve. Sa ütlesid kolleeg Maranile, et sa selle looduskaitseasja tegid endale selgeks. Nüüd lõpetad siin täna ära, mine hakka seda energeetikaasja selgeks tegema, tee selgeks. Järgmine kord saame juba mõistlikku …

Teie aeg!

Jaa, hea kolleeg Rain! Alati väga mõõdukalt humoristlikud küsimused. Mõnikord ei ole ka küsimust, nagu te võtate. Aga eks te ka siin üritate avalikkust natuke eksitada. Selles mõttes, esiteks, ma seda ei öelnud, vaid teistpidi, ma ütlesingi, et esiteks, mida ma ütlesin, oli see, et Eesti on viimastel aastatel olnud ühe kiirema kasvuga taastuvenergia osakaalus. Ja pikemas vaates koos mõistlike juhitavate võimsuste osakaaluga, koos lühikese ja pikaajalise salvestusega toob kõige taskukohasema hinna eratarbijale. Kui kohtud ka mõne välisinvestoriga, siis nende jaoks on äärmiselt oluline jah, et neil oleks võimalikult konkurentsivõimeline hind, aga nad tahavad ka rohelisi sertifikaate. Ma tean, Rain, sa oled põlevkivimees ja meeldib vaadata, kuidas kunagi midagi oli. Aga aus vastus on see, et meeldib, Rain, sulle või mitte, siis tulevik on alati niikuinii, tulevikus kõik niikuinii muutub. Tulevik on nende päralt, kes on valmis selle muutusega kaasa minema, kes on valmis läbi mõtlema, kuidas me sellest tulevikumuudatusest kõige rohkem võidame. Toon näite. Kui samasugune mentaliteet oleks olnud … Näiteks, kui mina väike poiss olin 1990-ndatel, 2000-ndate alguses. Kui samasugune mentaliteet … Tegelikult ma tean, et sa lõpuni seda ei usu, aga vähemalt teil erakond üritab väita, kui selline mentaliteet oleks olnud näiteks IT kasutuselevõtule, et midagi hirmsat, uut, mis asendab paberit, siis tegelikult see edulugu, millest me täna majanduses räägime, kuidas meie IKT-teenuse eksport on meeletu, kõrged palgad, meil on tegelikult väga palju automatiseerimist, meil on ikkagi täiesti tipptasemel digiriik maailmas, siis me ei oleks sinna jõudnud. Ja ma olen alati öelnud seda, et mingeid absurdseid eesmärke lihtsalt eesmärkide pärast ei tasugi panna, vaid tehnoloogia arengu kaudu konkurentsivõime kasv on see, mida väike riik endale saab lubada. Mis puudutab sedasama energiamajanduse arengukava – tuleb, just tutvustati meile, nii et olen selgeks teinud endale –, seal on eesmärgina pandud kõikidele tarbijagruppidele konkurentsivõimeline lõpphind, võrreldes ka Skandinaaviaga. Seal on sisse pandud ka energiaportfelli mitmekesisus, aga selge on see, ma ei too seda Saksamaa näidet, vaid ma toon sulle võib-olla, ma ei tea, kas sulle see näide meeldib rohkem või vähem, ma toon sulle Hiina näite. Hiina on tänaseks riikidest … Kogu aeg teile meeldib ka rääkida, kuidas seal põletatakse sütt, mis on faktiliselt õige, aga nad on ka kõige suuremad taastuvenergiasse investeerijad riigina. Sa noogutad ja sa tead seda, et me oleme seda parandanud, sest nemad saavad ka aru, et tulevik neil söes ei ole. Tulevik igas majanduse konkurentsivõimes on rohelises energias, mõistlikus tasakaalus erinevate juhitavate võimekustega, lühiajaline või pikaajaline salvestus või muud juhitavad tootmisvõimsused.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mitmed kolleegid, eriti Reformierakonnast, on tundnud heameelt teie entusiasmi ja rõõmsameelsuse üle.

Sina ka?

Mina võin ka rõõmustada, kui sellel mingigi seos Eesti majanduse hea käekäiguga oleks, aga kui ma vaatan Eesti majanduse käekäiku ja teie kolleegide rõõmsameelsust, siis ma ei näe siin otsest seost ega ole ka veendunud, et mingit teaduslikku tõestust selle kohta oleks, et ministri entusiasm ja rõõmsameelsus majandusele kuidagi kaasa aitaks. Aga mul on küsimus suurinvesteeringute kohta, millest nüüd kolm tükki on alguse saanud. Ma loodan, et midagi on veel torus. Hea oleks, kui te saaksite jagada, milliseid suuri investeeringuid kas lähi- või mingisuguses meile arusaadavas tulevikus planeeritakse.

Aitäh! Ma arvan, et teaduslikult ma olen teiega sada protsenti nõus, et positiivsus otseselt kuidagi lõpuni majanduskasvu ei korreleeru. Küll aga on olemas täitsa majanduslik teooria, mida ma enne ka viisakalt mainisin, et kui on ebakonstruktiivne pessimism – kuna majandus on elav organism –, siis ebakonstruktiivne pessimism viib tarbija kindlustunnet alla, viib üldist ühiskondlikku kindlustunnet alla, ja sellel on pikemaajaliselt negatiivne mõju majandusele. Ja muide, et keegi ei hakka jälle segast ajama, siis ei öelnud mina seda, vaid ühes paneelis koos minuga professor Urmas Varblane. Aga teooria kehtib kõigile, nii et ärge muretsege. Ja võib-olla teine koht, kus see, ma ei tea, minu optimism või positiivsus, ma arvan, reaaleluliselt kuhugi jõuab, on just needsamad konkreetsed algatused ja teod, mis on aastaid ja aastaid tegemata, kus ka Isamaa praktiliselt kõikides valitsustes kohal oli, aga tegevused jäid tegemata. See puudutab suurinvesteeringute meedet, planeeringute kiirendamist, bürokraatia vähendamist, tööõiguse kaasajastamist. Ühesõnaga, need on need, kus päriselt majanduskasvule saab hoogu anda. Nagu ma ka alustasin … Priit, sa kahjuks ei kuulanud mu kõnet, võib-olla äkki kabinetis kuulasid. Ma alustasin ka, et minu mantra on alati olnud, et riik ega valitsus majandust ei juhi ega peakski juhtima. Meie ülesanne on luua see keskkond, kus ettevõtjal oleks võimalikult hea tegutseda ja võimalikult vähe peaks ebaotstarbekaga tegelema. See on see prioriteet. Need on need algatused. Ma ei tea, kas läbi minu positiivsuse või lihtsalt pealehakkamise, need on need algatused, mida ma olen jõudnud juba teha, natuke üle aasta olen saanud toimetada. Ma julgeksin öelda, et neid on rohkem kui viimase mitme-mitme aasta eest üldse tehtud on kogu ministeeriumi peale. Aga tulles sinna, siis tõesti, suuremahuliste investeeringute kohta oli ka küsimus, esimesed kolm on kokku lepitud või olemas, aga seal on hästi oluline rõhutada, et seesama riigipoolne toetus tuleb alles siis, kui erainvestor on oma investeeringud teinud. Ehk siis risk riigi poolt on võetud minimaalseks. Siis kolm said positiivse otsuse, esimeses ringis oli eelnõustamisel kümme. Ilmselgelt mul ei ole voli tulenevalt ärisaladusest ülejäänud seitset öelda, aga kuna huvi oli suur ja me nägime, et vaata, nii suurtel ehk vähemalt 100-miljonilisel investeeringul see ettevõte enda läbimõtestamine vajab ju väga suure rahakotiga erainvestorit, ta vajab oma äriprotsesside läbimõtlemist ja turuanalüüsi, siis me tegime niimoodi, et tulevikus on see meede jooksvalt avatud. Küsimus ei ole, et kes ees, see mees, vaid tegelikult, kui sul on konkurentsivõimeline projekt, saad minna kohe juba EIS-i eelnõustamisele, enda asjad läbi mõelda ja siis, ma nüüd loodan, et tulevikus tuleb veel. Ma usun, et ei oleks suur üllatus, kui mõni nendest oleks kaitsetööstuse ettevõte, mis on siin olnud ajastu märk, aga ma arvan, et võib-olla mingid puidusektoris, energiasektoris. Ehk need on sellised väga kapitalimahukad investeeringud, aga selle investeeringu teine osapool on see, et need peavad olema ka kõrge lisandväärtusega ehk eksportivad, peavad looma kõrge lisandväärtusega töökohti. See on see raamistik. Aga ta on jooksvalt lahti. Ma loodan, et mingi aja jooksul näeme ka järgnevat neljandat, viiendat ja nii edasi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt mõned kommentaarid. Te siin mõni hetk tagasi ütlesite vastuseks kolleeg Rain Eplerile, et paratamatult peab muutustega kaasa minema, meeldib see meile või mitte. Ma väidan vastu, ei pea tingimata muutustega kaasa minema. Vastupidi, ratsionaalne inimene peab alati hindama, milliste muutustega on mõistlik kaasa minna ja millistega mitte. Vastasel juhul võiks öelda ka 1940. aastal, et noh, midagi pole teha, maailm muutub, kommunism on tulevik, sellega tuleb kaasa minna. Nii ei ole. Samamoodi on see Euroopa Liidu poolt elluviidav rohepöördeprogramm mõistusevastane, perspektiivitu ja sellega ei tohiks kaasa minna, sest vastasel juhul me lihtsalt laseme iseendale jalga. Teiseks, te ütlesite, et positiivset mõtlemist on rohkem vaja, enesekindlust, võitja mentaliteeti on rohkem vaja. No need asjad ei aita meid, kui objektiivselt on korrektuurid tegemata, mida oleks tarvis teha. Aga millega saab nõustuda, on see, et aus on alati välja öelda, mis see reaalne olukord on. Ja eile õhtul me siin Riigikontrolli, riigikontrolöri esitluses kuulsime, et reaalne olukord on väga hull. Elame juba pikalt ja ulatuslikult üle oma võimete. Rohepööre, Ukraina relvastamine, oma kaitsevõime hüppeline tõstmine, Rail Balticu ehitamine – igalt poolt on raha puudu. Aga minu küsimus teile – vabandust, et ma ületasin natuke aega – seisneb selles, et ma ei kuulnud teie ettekandes tähelepanu rahvastikukriisile. Millised on meie majanduse väljavaated, kui me ei suuda ületada tõsist rahvastikukriisi?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, ma proovin kõigile vastata. Ma alustan viimasest kohe. Siin oli mitu kolleegi, kes küsisid IT-st, kolleeg küsis keskkonnakaitsest. Kuna see formaat on "Eesti 2035" ja igal ministeeriumil ja ministril on oma mõõdikud, mille peale peab see kõne olema üles ehitatud, selle tõttu jah. IT on hästi oluline, IT areng, interneti kättesaadavus on hästi oluline, ettevõtluse jaoks küsiti energeetikat, keskkonnakaitset. Aga need on lihtsalt teiste ministrite vastutusvaldkonnas, sealhulgas ka perepoliitika. Lihtsalt ei oleks hea tava, kui ma lihtsalt enda kõnes – tegelikult on mul antud selge raam ette, mida ma pean teile, Riigikogule tutvustama – liigun teiste valdkondadesse, kus tegelikult on see teiste ministrite kõne. Kui ma ei eksi, siis sotsiaalminister Karmen Joller käis ka natuke aega tagasi. Ma ise ei jõudnud seda kuulata, aga ma eeldan, et ta seal seda ka mainis. See on lihtsalt objektiivne … (Saalist räägitakse.) See on küsimus, aga täna on nii, et see on see raam, millega ma lugupidamisest Riigikogu ette tulin, kuna see oli mulle kohustatud ja antud. Ma nõustun ka sellega, et ei, ma ei mõelnud selles mõttes, et tuleviku muutustega tuleb paratamatult kaasas käia. Vastupidiselt, ma just mõtlesin, et pigem on nii, et kui on tulemas mingid muutused, mis on kas positiivsed või midagi negatiivset, siis mingid asjad tuleb ümber mõelda. Aga minu roll oli just sellessamas, ma tõin selle IT arengu näite, et kui on mingid arendused, mis annavad meile võimalust olla konkurentsieelises, nii nagu ma kolleeg Maranile vastasin, siis mina ei vastanda puhast loodust, puhast vett ettevõtluse ja konkurentsivõimele. Samas, ma rõhutan, et mulle ei meeldi ka lihtsalt pandud õhust eesmärgid. Mina olen alati toetanud, kas on siis mingid keskkonnaeesmärgid, aga need peavad tulema koos meie tehnoloogia arenguga, meie konkurentsivõimega. Ja need ei ole vastuolulised. Ma tean, et on hästi lihtne minna sinna teed, et need on vastuolulised lõpuni, aga ei ole. Sellepärast et üldiselt tehnoloogia arengu, uuenduse, progressiooni kaudu need erinevad, kas tuleb efektiivsuse kasv. Ja samamoodi ei ole ju kuidagi vastustatud see, et tänu sellele, et sul on korteri kommunaalkulud madalamad, kui sa teed ära renoveerimise ja nii edasi. Jah, need nõuvad ressursse, see tulebki läbi rääkida. Seal ei olnud otseselt küsimust, aga viide kontrolörile. Ma olen ka seda rääkinud. Ma tean, et keegi ei taha jälle, et teile, Isamaale, Keskerakonnale ebameeldiv. Kui 2017. aastal alates kõik reservid ära kulutati, kui majandus kasvas headel aegadel. Ongi keeruline. Me tol hetkel ütlesime juba – Eesti Pank ütles –, et ühiskonnas tulevad alati erinevad kriisid. Kui te heal aegadel reservid ära kulutate, mitte ühtegi struktuurses ülejäägis eelarvet ei tehtud. Enne COVID-it jõudis teie kolleeg Martin Helme, et ma nüüd faktiliselt ei eksiks, üle 5%-lisse defitsiiti, olukorras lihtsalt, et pärast meid tulgu veeuputus. Täna, kus me paneme 5% riigikaitsesse, on isegi defitsiit madalam. Selles mõttes, et mulle lihtsalt ausalt ei meeldi see, et oi, mis te nüüd siin teete. Noh, tule taevas appi, ega meil elu Eestis täna ei alanud. See rahaline ülekulutamine, mis jama kokku keerati, kõik kumuleerub. See mulle ei meeldi. Ma ütlen ka, et kindlasti ma ei ole õnnelik, et täna 4,5% on defitsiit. Kindlasti järgnevatel aastatel, kui kaitse sealt hakkab välja kuluma – või selles mõttes kaitseinvesteeringud –, kuna investeeringu maht on praegu väga kiire, siis tuleb ka defitsiiti maha võtta. Aga see jutt, kuidas te järsku ärkasite, et ups, kus nüüd riigieelarve läks või rahandus – mida te tegite viis-kuus aastat? Mitte ainult teie, vaid kõik! Teie ei olnud. Vabandust! Ma lihtsalt igaks juhuks rõhutan ka stenogrammi jaoks, et mitte teie isiklikuna, vaid erakond. Rahandusminister oli teie vastutusvaldkonnas. Isamaa on praktiliselt kõikides nendes valitsustes olnud, kus seesama maksuküür. Nüüd ei teata midagi, kust see tuleb. Noh, see on absurd! Vabandust!

(Hääled saalis.) Aitäh! Minister ütles, et ta rahandusdebatti ei lasku. (Minister täpsustab.) Läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Aleksandr Tšaplõgin!

Aitäh! Lugupeetud minister! Riigieelarves on ette nähtud mingisugune hiigelsumma abi andmiseks mingitele ettevõtetele, samas pole keegi näinud nimekirja neist ettevõtetest. Äkki saate meid aidata ja öelda, milliseid ettevõtteid ja millistel tingimustel riik kavatseb toetada.

Aitäh! See on hästi lai küsimus. Kuna erinevaid ettevõtluse toetusmeetmeid on väga palju, on see digitaliseerimine, automatiseerimine, me aitame isegi Ukrainat Eesti kaitsetööstusettevõtete kaudu. Mul on väga raske praegu niimoodi vastata. Kui teil on konkreetne meede, mida te teate, siis ma saan sinna sisse vaadata. Ma ei ole isegi kindel, need võivad olla ka teiste ministeeriumide all olevad mingid toetusmeetmed. Ma ei tea, Keskkonnainvesteeringute Keskus jagab uute tootmisliinide või automatiseerimise meetmeid – see võib mida iganes olla, ma tõesti ei oska öelda. Kui te täpselt annate, mis meedet teid konkreetselt huvitab, siis me saame ka vastata.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nii nagu mina aru saan, peaks 2035. aasta plaanidesse mahtuma ka selle valitsuse ambitsioon – kliimakindla majanduse seaduse raamistamine. Ehk see mahutamine selle arengukava sisse teatud tegevustega. Ma saan aru, et see hoob, kuidas sellega tegeleda, peaks olema seotud Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi toetusvahenditega. Ehk kapitali kaasamine selles kontekstis on oluline. Aga mulle on jäänud selgusetuks, mis see fookus meie majanduse keskselt järgmises finantsperioodis on. Te võib-olla lühidalt ütlete need kolm asja, kas see on toiduainesektor, toidutööstuse võimestamine, et me paneme kõrgema omaosalusmäära ja püüame Euroopa sees konkureerida paremini ühtse pindalatoetuse kontekstis, on see siis see digitaliseerimine. Või mis need hoovad selle kliimakindla majanduse raamistuses selles arengukava perspektiivis läbi Euroopa Liidu toetusmeetmete võiks olla?

Jaa, nendin, kuna siin oli, et see konkreetselt kliimakindla majanduse kava ei ole minu vastutusvaldkonnas, seda teeb energeetikaminister. Nii palju, ma loodan, ma kuidagi ei ületa enda volitusi, ma tean, et ta seda kliimakindla majanduse kava ja neid teekaarte just nende sektoritega, keda see mõjutaks, arutab. Kui jõutakse mõistlikule, tervemõistuslikule kompromissile, siis sellega liigutakse koos edasi. Ja nagu ma rõhutasingi, tänase valitsuse selge fookus on, et keskkonnakaitse, tehnoloogia areng ja ettevõtluse konkurentsivõime – need kõik peavad käsikäes käima. Selles mõttes, et mis on järgmise seitsme aasta Euroopa Liidu rahastuse raamistik? Kindlasti prioriteet number üks on kaitsetööstus. Ja kui me küsime sinna täiendavalt, et mis on Eesti riigi majanduse kese, siis jah, meil on hästi palju valdkondi, kus me toimetame, aga ma nendin: ma olen nõus, et mingit fookust peab sättima. Sellepärast on meie selge fookus aina teadmusmahukamale, kõrgema lisandväärtusega ja eksportivatele sektoritele. Selle tõttu ma mõned kuud tagasi viisin kabinetti meie eksporditegevuskava. Seal ongi eksporditegevustes … Aga nüüd ma lisan, et ma olen palunud, et ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vaatas oma fookust, tekitaks ka fookusvaldkonnad. Aga eksporditegevuskavas ongi määratud kaheksa fookussektorit, kuhu tuleks senisest rohkem ressursse suunata, need on IT-sektor, puidutööstus, merendus, toidujoogitööstus, masinametallitööstus, kaitsetööstus, rohetehnoloogia ja tervisetehnoloogia. Need tulid nüüd minu suva järgi, ma ütlesin, et need tundusid ägedad. Need on tegelikult seotud sellega, kui palju selliseid ettevõtteid on, milline on tööhõive nendes valdkondades, milline on lisandväärtus, majanduse üldmõju ja eksport. Ehk need on objektiivselt võetud arvud, mille järgi aru saada, et kui me sinna täiendavat ressurssi tähelepanu suuname, siis sealt ka tagasi Eesti ühiskonnale ja maksumaksjale rohkem tuleks, tänu millele meie majandus kasvab kiiremini. See on see fookus, kui te niimoodi küsite.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Mina väga tervitan teie positiivsust. Ma arvan, et Eesti väga vajab seda ja majandus näitab juba ka, nii et võib-olla on ka sellel siiski mõju. Küsimus tuleb taastuvenergia kohta. Taskukohane ja puhas energia, nii nagu te olete ka ise siin mitu korda maininud, on oluline mitte ainult kodutarbijale, vaid tõepoolest majanduse arenguks. 2024. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega tõdeti, et see on niivõrd oluline, et taastuvenergial on ülekaalukas avalik huvi. Küll aga täna me oleme olukorras, kus mitmed kohalikud omavalitsused on pigem allunud justkui ühele häälekale vähemusele, kes on väga vastu töötanud nendele arengutele. Planeeringumenetlustes ei ole veel seda ülekaaluka avaliku huvi argumenti kasutatud. Kas te näete, et see on midagi, mida tuleks teha, või mis on teie arusaam, kuidas me saame taastuvenergia arengut Eestis kiirendada?

Aitäh! Väga õige tähelepanek. Ongi kahju, et kohalikud valimised on nüüd, nagu öeldakse, nagu kits sabaga löönult mööda läinud. Kui prooviks nüüd kodanikuna tagantjärele meenutada, mis olid need positiivsed programmid, mida Eesti inimestele kohalikus omavalitsuses pakuti, siis ega väga meelde ei tule. Tuli hunnikus mingit riigi poliitikat, mis ei ole kuidagi seotud kohalike omavalitsustega, kahjuks. Ja mis puudutab ülekaalukat avalikku huvi, siis selles suunas on ju ka õiguskantsler märgutanud, selle märgukirja teinud. Ma tean, et ka osa arendajaid on kohalike omavalitsuste vastu kohtusse pöördunud. Eesti on õigusriik ehk siis kohus peab andma selge suunise, et kui on alustatud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga või tulevikus detailplaneeringuga, ja siis siiski mitte midagi põhjendamata on tehtud otsus lõpetamiseks, kas see on õigusriigis päriselt pädev. Aga ma siin enne kolleegile mainisin, et mis puudutab planeerimisseaduse muudatust, siis ma siiski olen sellel meelel, et planeerimine ja planeering on kohaliku omavalitsuse üks olulisimaid tööriistu. See on küsimus ka kohaliku omavalitsuse autonoomias. Kui me riigina midagi … Meil on ka riigi eriplaneeringu võimalus, me peame kindlasti ikkagi seda autonoomiat ka vaatama õigusriigis. Aga ma arvan ka, et minu arust tuleks ka ausalt aina rohkem rääkida. Esiteks, me vajame sisulist debatti, mitte hirmutamist, ma ei tea, et kogu Eesti pannakse täis tuulikuid, mis on ju absurd, vabandust. Küll aga me vajame diskussiooni. Kui meil ei tule uut, puhast energiat, kui meil ei tule töökohti, siis ei ole võimalik, et eri regioonides inimeste palgad pikaajaliselt kasvavad. Me peame seda ausalt arutama. Sealjuures on kohaliku kasu instrumendid. Tuleb päriselt näidata neid planeeringuid nii, nagu nad on, mitte mingeid esialgsed eskiise, mis on tegelikust planeeringukavandist kordades-kordades suuremad, millega hirmutatakse inimesi. Ma loodan, et nüüd, kui see kohalike omavalitsuste valimiste negatiivne tolm on maha settinud, uued omavalitsused valivad endale vallajuhid. Ma tean, et vähemalt 20 omavalitsuses on planeeringud hetkel käimas. Me kindlasti ka kirjutame, suhtleme nende kohalike omavalitsustega, mis on nende edasine olukord, kuidas nemad näevad, kuidas näiteks nendes kohalikes omavalitsustes nemad saaksid enda ettevõtluskeskkonda arendada, kui nad tahavad täiendavaid töökohti sinna, on see mingi tootmisvõimsus, kui ei, milliseid lahendusi nad näevad. Aga see on kindel, et kui me mitte midagi ei tee, kui me mitte midagi ei arenda kohalikus omavalitsuses – ei tuuleenergiat, ei ettevõtlust, töökohti –, siis kindlasti seal majandus ei kasva ja elukeskkond ei parane. Eks see on hästi tundlik teema ja ma arvan, et meie kõigi ülesanne ongi pidada sisulist, viisakat, argumenteeritud debatti. Ma väga loodan, et kohalikesse volikogudesse inimesed, kes valiti, käituvad oma südametunnistuse, kogukonna heaolu tervikuna, mitte tihti ka selle rändtsirkuse, kes üle Eesti käis ja inimesi asjatult hirmutas, vastu.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te üritasite varasemalt väita, justkui majandus ei sõltuks kuidagi inimestest, see on hoopis eraldi teema, see teid ei puuduta, see rahvastikukriis. Aastaks 2035, kas te oskate öelda vähemalt, kui palju meil on vähem tööealisi inimesi? Tõenäoliselt te olete seda probleemi käsitlenud. Äkki vaatate natukene ka rahvastikukriisi murest lähtuvalt seda asja? Ei saa ju öelda, et majandust see ei puuduta. Tegelikult puudutab. Ja kui me räägime 2035. aastast, siis kui palju meil on vähem tööealist elanikkonda ja kuidas see mõjutab Eesti majandust?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ei, ma ei öelnud, et see ei puuduta, ei huvita ja ei ole oluline. On, väga! Aga lihtsalt konkreetne formaat andis ette vastavalt "Eesti 2035" tulnud mõõdikutest, mis on minu vastutusülesanded, mida teile ette kanda. Oleks olnud lugupidamatu teie ees, Riigikogu ees ja ka teiste ministrite ees, kui ma läheksin enda ettekandega nende mõõdikute juurde. Siin oli hästi palju küsimusi, te kuulsite ka, energeetikast, keskkonnakaitsest, interneti kättesaadavusest, perepoliitikast. Need on lihtsalt teiste ministrite omad ja see oleks mõlemat pidi, ma tegelikult ei peaks kinni sellest reglemendist, mis mulle on ette antud teie poolt, ja tegelikult liiguks ka teistele. Selles mõttes on nad väga olulised, aga see formaat on hetkel lihtsalt selline. Ja mis puudutab seda, siis ma täpset numbrit kindlasti peast ei hakka ütlema, jään võlgu. Küll aga on hästi keeruline tööealise elanikkonna … Sa saad küll vanuselises lõikes võtta, mis on pensioniiga, kuna pensioniiga tulevikus hakkab kasvama, küll aga meil on seesama tendents. Ma enne siin rääkisin ka paindlikest töölepingutest. Ühtpidi me tahame, et ka enne ametliku tööiga saaksid noored vähemalt kas kooli vahel esimese positiivse töökogemuse, et nad saaksid tööharjumust, ja teistpidi võimaldada paindlike töölepingute kaudu ka seda, et kui inimene jääb pensionile, aga ta siiski ise soovib. Eriti hea oleks seesama, et ta on endale teises sambas pensioni kogunenud tulevikus, võib-olla isegi kolmandasse sambasse, on säästnud, et ta saaks tulevikus ka mõistlikult hästi pensionist ära elada. Pensionisamba lammutamise tõttu kahjuks, kus ka teie osaline olite, see võimalik paljudel ei ole. Aga kui need, kes koguvad, kui neil on, aga nad näiteks soovivad ikkagi mingis osas pensionieas ka veel aktiivsed olla, siis see ka mõjutab natukene tööjõu kättesaadavust ja olukorda. Selles mõttes, et pigem ma arvan, meie prioriteet, minnes natuke, kuna te küsisite teiste ministrite valdkonda, kindlasti on oluline tervelt elatud eluaastad, et see kasvaks, eriti Eesti meestel, mis on veel naistega võrreldes madalam. See, et tõesti, kui inimesed soovivad tööturul aktiivsed olla, mitte ei ole tingimata, et nad on kohustatud, siis seda ka võimaldada. See natukene muudab ka tööturu dünaamikat. Aga ma täpse numbri 2035. aastaks ma palun inimestel teile saata, kui te seda soovite.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Statistikaameti värskete andmete järgi elab Eestis iga viies inimene ametlikult suhtelises vaesuses ning Statistikaameti juhtivanalüütiku Epp Remmelgi hinnangul peegeldab see näitaja sissetulekute ebavõrdsust riigis. Kõige suurem suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on Ida-Virumaal: 33%. Kuidas arengustrateegia "Eesti 2035" ja teie juhitavad majandusmeetmed vähendavad sissetulekute ebavõrdsust ning millised konkreetsed tegevused ja investeeringud on kavandatud just Ida-Virumaa piirkonna vaesusriski vähendamiseks?

Aitäh! Jah, vaesus igas vormis on muret tekitav. Hästi oluline on – te ise ka teate, aga igaks juhuks, kui keegi meid vaatab ja kuulab äkki –, et küsimus on absoluutses vaesuses ja suhtelises vaesuses. Mis on see vahe? Suhe, suhtumine millessegi. Jah, tõesti, meil on võib-olla väga palju väga rikkaid, siis nende suhtes me ju kõik oleme vaesed, multimiljonäride suhtes, kuigi ma ei suuda võib-olla kõigi eest rääkida. Aga absoluutne vaesus on see, mis näitab ka seda, kas inimesel on sissetulekut, et ta saaks eluks esmavajalikke asju päriselt tarbida: et oleks kodu, toitu, muid esmatarbeasju. Seal alati tuleb suhtelist vaesust absoluutvaesusest eristada, sest suhtes kellessegi saame me alati vaesust … Elon Muski, vabandust, oleme me suhteliselt kõik väga vaesed. Seal on see suhteküsimus. Aga see ei tähenda kuidagi, et ma seda teemat kuidagi vähe tõsiseks peaks. Ei! Aga tuleb alati võrrelda võrreldavaid asju. Mis puudutab Ida-Virumaad – väga nõus, keeruline piirkond. Just selle tõttu ka, et tulenevalt majandusmuudatustest on see väga palju varasemalt sõltuv olnud põlevkivist üksi. Majanduse struktuur on seal muutumas, vajab uusi investeeringuid, vajab ümberõpet. Lühidalt, seal on tõesti hästi palju … Aga Ida-Virumaa maakonnana, regioonina just keskvalitsuse vaates on kindlasti viimastel aastatel kõige rohkem nii rahalist, investeeringu- kui ka muud tuge saanud. On see õiglase ülemineku fond, on see küsimus erinevate tööjõu ümberõppimisel, on see suunatud raha koolivõrku, haridusreformi, seal eestikeelsed õpetajad samamoodi. Ühesõnaga, tegelikult seda fookust Ida-Virumaale on palju läinud. Nagu ma ütlesin, mina kuidagi väga vastandumist ei tahaks teha. Aus vastus: ma olen hästi palju Eestis ringi käinud, pigem ma olen kuulnud näiteks Järvamaalt või hoopis Kagu-Eestist, et näete, aga miks meid kõrvale on jäetud. Valgamaa numbrid, ausalt öeldes, võrreldes Ida-Virumaa või Jõgevamaa, kust mina pärit olen, ei erinegi täna eriti. See näitab ka, et mingi osa, mida me Ida-Virumaale oleme teinud – seal on need suured nii-öelda maamärgid neomagnettehas, seal on uued tööstusettevõtted, kes on tulnud Ida-Viru Investeeringute Agentuuri koostööl sinna parkidesse –, need kõik aitavad seda struktuurset muutust teha. Aga ma arvan, et vähem oluline ei ole ka see – tulenevalt Euroopa Liidu taastekavast me just komisjoniga diskuteerisime –, et kui maailmamerenduses on nii kaua nõudlust näiteks põlevkiviõlil, siis me nagu nui neljaks ei ütle, et me enda ettevõtjad surume lihtsalt ülereguleerimisega turult välja ja teised lihtsalt põletavad samamoodi edasi. Kui turgu on ja nõudlust on, siis nad saavad toimetada, see tähendab töökohti Ida-Virumaal, aga ma kardan, nagu ongi, et põlevkivist elektri tootmine kukub niikuinii turutingimustel lihtsalt välja, sest ta ei ole konkurentsivõimeline. Ehk siis ma arvan, et tervikuna on Ida-Virumaale väga palju investeeringuid läinud. Tööjõu ümberõpe. Ma sain just hiljuti – mina arvan, et ebavajalikult – natukene ka meedias noomida. Me tegime ühe toetusmeetme. Meile on Euroopa Liidust antud just tööturu sellistele väga keerulistele sihtrühmadele täiendavaid rahasid, Euroopa Liidu vahendeid. Ja üks, mida me proovimegi teha, oli muud emakeelt kõnelevad üle 50-aastased naisterahvad Ida-Virumaal, sellepärast et nende seas on tööpuudus väga suur. Ja me saimegi Euroopa Liidust täiendavaid pilootprojekti rahasid, et proovida neid inimesi tööturule tagasi saada. Seal on sotsiaalne komponent, inimesed saavad tööhõivesse ja tegelikult tulevikus hakkavad makse maksma. Mulle üritati ironiseerida, et oo, miks te seda teete, kuskil miljoni panete ja äkki saate 50 naist tööle. No esiteks, see päris nii ei olnud, aga tegelikult see on nagu veider, sest ühtepidi meil on olemas sektorid ja töötajad, kes on väga konkurentsivõimelised tööturul, nad ei vaja mingit riigi abi. Kui nad tahavad, vahetavad töökohta, nende kogemused ja teadmised on väga head. Aga meil on ka sektorid, nagu ma just viitasin, see ei ole ainult Ida-Virumaal, vaid ka Kagu-Eestis. Siin enne rääkisime eakate ümberõppest. Me teeme erinevaid meetmeid Ida-Virumaale, et just inimesi tööhõivesse rohkem saada. Mida rohkem inimesi on tööhõives, seda paremini kasvab meie majandus, vähenevad igasugused sotsiaalsed heitumused, kuni radikaliseerumiseni välja. See on see, mida me ka Ida-Virumaal veel täiendavalt teeme.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on küsimus ühe konkreetse Eesti 2035 prominentse näitaja kohta. Kolleeg Margit Sutrop küsis ka selle näitaja kohta, ta küsis tööviljakuse kohta. Aga see oli selline üldine käsitlus. Meil on konkreetne siht strateegiadokumendis saavutada nominaalse tööjõu tootlikkuse osas 110% Euroopa Liidu keskmisest. Teada on andmed ametlikes dokumentides – eile oli ka meil siin laua peal üks –, aastani 2023 me oleme kaugenenud sellest eesmärgist. 2023 näitaja oli 77,5% Euroopa Liidu keskmisest. Mul on küsimus. See aasta hakkab läbi saama. Meil kindlasti selle aasta kohta ei ole teadmist, aga eelmise aasta kohta, kas meil see kaugenemine sellest eesmärgist jätkus või see trend pöördus? Mis suunas me liigume?

Aitäh! Väga õige ja oluline küsimus! Ametlikke andmeid eelmise aasta kohta veel ei ole. Ma olen seda ka siin puldis varem selgitanud ja ettevõtjatega ise rääkinud, et siin on mitu asja, mida me peame korraga koondmõjus arvesse võtma. Nagu ma ütlesin, meil viimastel aastatel SKP reaalkasv on olnud negatiivne, nüüd viimastel aegadel minimaalne, positiivne kasv. Samal ajal on tööhõive rekordtasemel. Ja siis paljudel tekkiski ebakõla, et aga miks see nii on. Kui te lähete ettevõtjatega rääkima, siis on olukord, kus meil on paljud eksporditurud, Soomes, Rootsis ja Skandinaavias nõudlus vähenenud, kuna eksport nendel ettevõtjatel on vähenenud, müügimahud on vähenenud, aga nad on ausalt öelnud, et nui neljaks, nad on kõik inimesi, kes vähegi on nõudnud, hammastega kinni hoidnud. Ehk nad on oma ettevõtte tootlikkuse ja kasumlikkuse arvel hoidnud lihtsalt inimesi kohapeal. Miks? Teistpidi on oskustöötajate kättesaamine või enda ettevõttesse saamine nii keeruline, et nad pigem lühiajaliselt võtavad endale kas väiksema kasumi või isegi maksavad lausa kasumi arvel inimeste palkasid, et see hetk, kui turunõudlus taastub, näiteks Skandinaavias ja mujal ekspordis, et nad oleksid esimesed stardipakkudel. See on omakorda tekitanud olukorra, kus nüüd objektiivselt mõõdad tootlikkust ja tootlikkus langeb, sellepärast et töötajad on ju jäänud samaks, aga sul käibed ja kasumid on langenud. Ehk see on selle olukorra tekitanud ühtepidi. Ja nüüd on küsimus, kuidas sealt pikaajaliselt välja tervikuna tulla. Nagu ma enne ütlesin, ega siin mingit võluvitsa ei ole, pikaajaliselt on see üliambitsioonikas eesmärk. Üks teie kolleege on kaks korda küsinud, kas seda eesmärki ei peaks allapoole tooma 2035-ks, sest me ei saa seda niikuinii kätte. Ma olengi toonud alati selle näite, ma ei hakka kõike seda juttu ümber rääkima, aga kui me tahame reaalselt tootlikkust saada, siis ega muud võimalust ei ole, kui on teadus- ja arendustegevus ehk targemad, komplekssemad tooted-teenused, mida me kallimalt välismaale müüme. Üksteisel juukseid lõigates, autot parandades – need on ka vajalikud tegevused teenusena –, aga sealt seda lisandväärtust Euroopa mõttes ei tule. Ma olengi alati selle näite toonud. Meie all, kuhu üks suurimaid tükke meie teadus- ja arendusrahast läheb, on rakendusuuringute programm, seal me teeme järelmõõtmisi. Seal programmis osalenud ettevõtted, nende tootlikkus on täna 120% Euroopa Liidu keskmisest. Käibekasv ja kasumikasv on samamoodi palju jõudsamad kui nendel ettevõtjatel, kes sellel perioodil arendustegevust ei teinud. Reaalne võrdlus, reaalne statistika. Eks see on see, et ühte võluvitsa ei ole. Riigi poolt igasugust mudrujama vähemaks, mida ettevõtjad tegema ei pea, teistpidi suunama ja motiveerima aina rohkem arendustegevust tegema. Muud moodi tootlikkuse kasvu ei tule. Ja sealt omakorda on vaja ka tarka töötajat. Ehk küsimus kutseharidusreformis ja haridussüsteemis, see on see, millega tuleb tegeleda. Aga üleöö mingit imevitsa seal ei teki, vaid küsimus on süstemaatilises targas lähenemises.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Tänan selle sisuka ettekande ja heade vastuste eest! Ja tõesti, küsimus on sellises süsteemses ja targas lähenemises. Mitme poliitikavaldkonna puhul, näiteks regionaalpoliitika või sooline võrdõiguslikkus, on suhteliselt levinud arusaam, et need on horisontaalsed teemad. Kõik ministrid peavad oma valitsemisalas mingil määral arvestama nende mõju. Majandusarenguga kahjuks sellist seisu ei ole, see on teie ülesanne. Et seda illustreerida, siis me eelmised kaks päeva siin saalis tundide kaupa vaidlesime selle pagana Tartu vangla üle. Justiitsminister väga veenvalt ilusti selgitab, kuidas 250 noort inimest saab eriväljaõppe ja hea töökoha vanglas. Mõtled, et olgu, kuigi ma seda plaani ei toeta, teeme selle viieaastase lepingu oma liitlasega siis ära. Aga reaalsus on ju see, et viie aasta pärast on selle lepingu lõpetamine kallis, sest see tähendab riigieelarvele kulu ja töökohtade kadumist nende inimeste jaoks. Me lukustame 250 inimest valdkonda, mis ei ole teadmispõhine, kõrge lisandväärtusega, tootlikkust tõstev ja tark töö. Mis on see, mida me peaksime tegema …

Teie aeg!

… et teised ministrid kaaluksid ka majandusarengut enda jaoks olulise eesmärgina?

Aitäh! Üks algatus, kus me ka koososalised olime, oligi ju esmakordne eelmises valitsuses, kus tegelikult majandusküsimuste arutelu viidi peaministri alla. Ehk seesama valitsuse majanduskabinet, mida me üle nädala peame. Väga õigesti mainisite, et peavastutaja majandusarengu eest, nii nagu ette näeb, on majandusminister. Proovin ka seda vastutust pidada. Aga on väga palju sisendeid. Nagu siin on juba täna küsitud, energeetika, keskkond, isegi perepoliitika, sidusus majandusarengule on väga suur. Selles mõttes on see oluline. Aga ma arvan, et majanduskabinet on hea formaat, seal me teeme sedasama üle välja bürokraatia vähendamist. Seal on Sotsiaalministeerium käinud, Kliimaministeerium, Rahandusministeerium oli just täna hommikul, enne istungi algust, täna oli kabinet natuke varem, arutasime Rahandusministeeriumis. See nii-öelda majanduse konkurentsivõime sisendit annavad tõesti kõik. Selles mõttes on majanduskabinet minu arust väga okei ja mõistlik formaat. Mis puudutab vanglat, siis on kaks asja. Kuna ma ei ole ise ka Tartu elanik, on lõpuni väga keeruline ... Hästi oluline, ma arvan, ongi kogukonnaga rääkida ja rahulikult selgitada, mida on tehtud. Aga teine asi, mis selles debatis on minu arust hästi valesti läinud. Räägitakse, et vanglasse tulevad vangid. Vabandust, kas praegu on seal vanglas kuidagi nagu head vangid või? Üldiselt vangid on vanglas sellepärast, et nad on pahandust teinud ja seadust rikkunud. (Saalist öeldakse midagi.) See ei olnud teile küsimus, ma jõuan sinna. Jaa, ma jõuan sinna, kus on minu arust see debatt. Te ütlesite, et te piirasite pikalt seda debatti. Minu arust on see väga veider. Üldiselt vangid on vanglas kinni ja välja ei pääse nad sealt sellepärast, et nad on seadust rikkunud, olenemata sellest, kas nad on eestlased või rootslased. Aga mis puudutab nüüd töökohtasid, siis ma oleksin teiega sellisel juhul nõus, kui meil oleks täistööhõive, et me peaksime kellegi arvel leidma 250 täisjõus noort meest ja naist. Arvestades seda, mida siin enne küsiti, meil on päris kõrge noorte tööpuudus, üks kõrgeimaid Euroopas olukorras, kus me näeme, et näiteks noored poisid ja mehed ei tunne ennast võib-olla kõige mugavamalt traditsioonilises akadeemilises hariduses. Need noored ei käi enam koolis ega õpi. Kui meil oleks võimalik tekitada siseturvalisust – mitte olemasoleva arvel. Ma ütlen uuesti, meil on 20 000 noort inimest, kelle seast äkki võiks leida täiendavalt 200 inimest, kellel oleks huvi teha täiendõpet, ümberõpet, et nad suudaksid mingi aja jooksul – ega need vangid homme ei tule – tulla näiteks vanglasse teenistusse. Nad saaksid palka, saaksid väljaõppe. Selles mõttes on praegu eeldus, et nad peaksid tulema kuidagi kellegi arvel. Aga ma ütlen, et meil ei ole täistööhõive. See viimane number näitas – see on kahjuks väga kurb –, et me räägime 20 000 noorest inimesest, kes täna ei õpi ega tööta. Äkki 200 sealt leitakse. (Saalist öeldakse midagi.) See on see mõte. Ühesõnaga, pikemas vaates, kui me tahame majanduskasvu, siis mida kõrgem tööhõive on, seda parem on. Ja nagu ma ütlesin, meil on täna juba rekordtööhõive, see tähendab seda, et seda kriitilisem on saada neid inimesi, kes täna tööhõives ei ole, kuidagi tööle. Seda, kas see on ideaalne lahendus, ma ei ütle, aga pigem ma prooviksin leida lahendust. Ma olen nõus, et kui me lihtsalt sedasama pudrukaussi ringi jagame, siis ega sealt midagi paremaks ei lähe. Aga äkki me saame tänu sellele sisaturvalisusesse inimesi juurde. Üks variant.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Omal ajal sai algatatud maavarade teemaplaneering ja selline asi ka näiteks Rapla- ja Pärnumaal. Nüüd ma loen, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valmistab ette selle lõpetamist. Selle loomise eesmärk oli see, et pered, inimesed ja ettevõtjad teaksid pikas perspektiivis, millised on potentsiaalsed kaevandusalad, kuhu oma pere või ettevõte on mõistlik rajada või mitte. Ja nüüd te hakkate lõpetama seda. Selle peale on päris hulk raha kulutatud. Nüüd ma palungi, et te räägiksite rahulikult ja arusaadavalt kõigile Raplamaa ja Pärnumaa inimestele ja ettevõtjatele, kuidas see toetab riigi pikaajalise arengukava elluviimist, kui meil ei ole teada, millised plaanid on riigil ühe või teise alaga kuskil. Millised need potentsiaalsed mõjud siis on, mis selle teemaplaneeringu lõpetamisega ennetähtaegselt kaasnevad? Palun rääkige see rahulikult ja selgelt punkt-punktilt lahti.

Jaa, kuna ma ei olnud selleks küsimuseks ette valmistanud, siis ma saadan kindlasti, kui te tahate, ka punkt-punktilt kirjalikult juurde, saate seda ka kasutada. Lisaks täiendavalt teemaplaneeringutele, ma ka enne siin rääkisin, ühesõnaga, on tulemas, mitte tulemas, juba täna töötatakse ja käiakse erinevates maakonnakeskustes. Plaan on seesama "Eesti 2050" üleriigiline planeering, mis võimalikult täpselt kaardistaks ära, kus mida plaanitakse teha pikaajaliselt, et vähendada just sedasama kogukondade vajadusel kas mingi kaevanduse küsimus, mingi tootmise, elektritootmise küsimus, et tekiks selgem, pikaajalisem arusaam, kus midagi tehakse, kus inimesed elavad, kus nad käivad lastega jalutamas, kus on kaevandused, kus on peamagistraalid või muud, ma ei tea, infrastruktuurikoridorid. See on see mõte. Ma mäletan, mul praegu kohe pea otsast ei tule, me arutasime just nendesamade planeeringute või teemaplaneeringute lõpetamist, aga kui ma praegu midagi ütlen, siis ma kardan, et ma ei räägi sada protsenti tõtt. Ma palun kindlasti kirjalikult saata.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tänud ka, hea ettekandja, debati eest! Siin kolleeg Isamaast heitis ette, et majandusega on meil halvasti, justkui see oleks teie süü. Ma meenutan, et Kristjan Järvan Isamaast oli siis teie ametikohal, kui majandus hakkas langema, ja tema lahendus majanduslanguse peatamiseks ja kasvulepööramiseks oli helendavad ekraanid ettevõtetele. Ma olen ikkagi päris veendunud, et teaduspõhist lähenemist pole, aga see teie positiivne suhtumine, ma usun, on majandusele rohkem abi andnud kui need läikivad või värvilised ekraanid. Lisaks te olete palju ära teinud, mida te täna tutvustanud olete. Aga küsimus ka. 2035 eesmärkidest räägime, Euroopa rahastusperioodi kokkuleppimine käib praegu, 28–34. Mis on seal teie prioriteedid, kuidas me suudame Eesti majandust ergutada ja tuge teha? Kui meil riigieelarves raha on vähe, siis seal on seda päris korralikult ja tasuks targalt kasutada Eesti riigi jaoks.

Jaa, tõesti, ma pean ütlema, et see on väga hea küsimus. See oleks võinud isegi olla ka mul kõnes sees, aga kõnesse kõik ei mahu. Tulenevalt muutustest Euroopas, ka rahastussüsteeme vaadatakse üle. Ja üks suur fundamentaalseid muutusi on loomisel olev Euroopa Konkurentsivõime Fond, mis peakski ühildama just seda, kuidas meie majandus viia järgmisele tasemele. Ja see tuleb ka majandusministeeriumi koordineerida. Kui üldiselt on olnud enamus fondide koordinaator Rahandusministeerium, nagu te teate, siis konkurentsivõime fond tuleb majandusministeeriumi alla. Seal tuleb mingit ühildamist horisondist, mis on ka haridusministeeriumi all. Aga ma arvan, et see on üks fookuskohti, kuidas teadus- ja arendustegevust rahastatakse. See on minu jaoks kindlasti küsimus. Ma arvan, et sealt konkurentsivõime fondist tuleb väga suur tükk ka kaitsetööstuse küsimus, kuni mingite suurte strateegiliste iseseisvusvõimete küsimus, näiteks energeetika kuni, ma ei tea, väärismuldmetallideni kasvabki välja. See on see fookus, mis meil on. Ma pean muidugi ütlema, et kuna ma olen ka tööminister, ma olen ka töövolinikuga kohtunud, siis kindlasti inimeste, siis hästi palju räägiti, et võib-olla liiga vähe inimesi mainisin, täiend-, ümberõpe ja kvalifikatsiooni tõstmine. Need on need kaks fookust, kust on võimalik täiendavalt Euroopa Liidus kindlasti väga palju vahendeid saada. Näiteks teenus-, tööstusmajandus, tark majandus ja teine on see tööjõu võimestamine tervikuna, mis on minu all. Kui sinna juurde võtta veel infotehnoloogia, siis kindlasti tehisaru reaaleluline rakendamine. Kas see tuleb läbi nendesamade gigatehaste, superarvutite kaudu – see on see küsimus, ma arvan, millele me peame järgmise seitsmeaastase perioodi, aeg ise on pikem tegelikult, mõtlema.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Teisse ma usun, härra peaministrisse ma ei usu. Üks on tõestanud ennast, teine on tõestanud ennast vastupidiselt läbikukkujana. Teie kolleegid ka, näiteks Mart Võrklaev on ka seda ju siin meedias kritiseerinud rahandusloogikates päris palju. Aga mu küsimus on selles, et te ju teate seda, et majanduskasvu eeldus on sisetarbimine ja sisetarbimine sõltub sellest, kas meil on tugev keskklass. Tegelikult ju kõik majandusõpikud seda kirjutavad, kõik majandusinimesed ütlevad, et kust kohast see sisetarbimine tuleb, kui keegi ei osta ja raha koondub väheste kätte ja läheb riigist välja. Tänane uudis ütleb, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on suurenenud.

Suhtelises.

Absoluutses. Ja see tähendab seda, et tegelikult alumine osa keskklassist jääb vaesemaks. Alumine osa! Ülemisele osale antakse raha juurde nüüd maksumuudatustega, alumisele osale tegelikult ei anta, kes võiks olla see põhisisetarbija. Seletage mulle seda maksumuudatuste loogikat, kuidas teie näete seda sisetarbimist.

Teie aeg!

Ja tegelikult kaupmehe jaoks on väga oluline, et keegi talt asju ostaks.

Aitäh! Paar seda, selles mõttes olen nõus, et sisenõudlus on üks osa majanduskasvust. Aga kuna meie majanduse eripära on see, et meil on sisetarbimine ikkagi üpris väike. Kuna meil on 1,3 miljonit inimest – kõik neist ei ole tarbijad või väga suured tarbijad –, siis meie majanduse pigem isegi võtmeküsimus, ma siin enne hästi pikalt arutasin, on tegelikult küsimus ka ekspordist. Sellepärast, et eelmisel aastal oli, ta on seal 75% ja 80% vahel, üle 75% meie majandust oli eksport. Ehk see küsimus on, et kui me pikaajaliselt tahame ikkagi edukad ja jõukad olla ja meie inimestele paremat palka maksta, siis tegelikult on ikkagi, ma siin enne ….., fookusküsimus on teadus- ja arendustegevus liita ikkagi meie haridussüsteemi ja pärast ekspordi võimestamisega. Sealt tulevad need kõrgemad palgad ja siis on see, nii inimesed absoluutses kui ka suhtelises vaesuses võimalik neid välja saada. Ma olen seda ausalt ka öelnud, ma ütlen, et maksud on väga oluline diskussioon ja on oluline aru saada, mida me nendega teeme või ei tee. Küll aga me peame aru saama, et maksud kedagi rikkaks ei tee ega majanduskasvu ei tekita. Mul on lausa, kui ma käin ettevõtjate juures, ma alati selgitan seda, mul on eraldi slaid, kus näitan, et maksud ei võrdu majandus. Majanduse konkurentsivõime võrdub nii palju enamat. Maksud on küsimus, kui palju me majandusest raha välja tõmbame ja siis, kuidas me seda ümber jagame. Selles mõttes, et maksudega ei ole võimalik kahjuks väga vaest inimest kuidagi rikkaks teha, sellepärast et küsimus on, kas me võtame talt väga vähe ära või väga-väga vähe ära, sest ega maksudega me juurde kellelegi ei anna. Nii, mis puudutab seda, kuidas maksumuudatused mõjutavad, siis ma tuletan meelde, et selles mõttes, nagu ma ütlengi, esimene asi on see, et inimesi päästab palgalõksust välja parem haridus, parem kompetents, oskused, mis on pikaajaline küsimus. Ma siin hästi palju kirjeldasin seda, et me olemegi Töötukassana selle fookusesse võtnud, mis puudutab raskustes olevaid noori, aga ka neid inimesi, kellel on iganenud haridus, et see ümberõpe oleks päriselt tööturule vastav, et nad saaks kõrgema palga peale. Ja siis ka eakamate poole pealt just seesama, et nad saaks paindlikult töötada, kui nad soovivad. Nende jaoks oli murekoht, mis statistika tuleb välja, erinevad infotehnoloogia kasutamise oskused. Nad ei oska lihtsalt, maakeeli arvuti kasutamine, mida praktiliselt igas töökohas on täna vaja. Tänu sellele me suudame nendele anda võimaluse proovida saada tööle, kus on sissetulek kõrgem. Nüüd, tulles maksumuudatuste juurde, siis tuletan meelde kõigile – sa ise tead seda, aga igaks juhuks ka kuulajatele ja vaatajatele –, et seesama maksuküür toimetab täna brutopalgas 1200–2100 euro vahel. Brutopalgas! Meie Eesti keskmine palk on juba sellest väljas. Ehk kõik seesama keskklass, keda te mainisite, isegi terminoloogiliselt alumine osa keskklassist istub selle, vabandust, aga rumala, tegelikult sisuliselt astmelise tulumaksu küüsis. Me võime pidada diskussiooni teiega, me tõenäoliselt hakkamegi pidama, et kas te tahate öelda, et ka sealt ülevalt poolt peaks täiendavalt kedagi maksustama. Aga ma arvan, et te sisus tegelikult nõustute ka, et see 1200–2100 bruto … 2100 bruto netopalk on mingi 1600–1700 euro juures. No see ei ole see rikas, kes peaks täna täiendavalt tulumaksu maksma. No kindlasti mitte! Tegelikult te usute ise ka seda. Pigem on tulevikudiskussioon selle üle, kas te tahate kõrgemalt sinna maksusüsteemi mingit muudatust teha. Meie ei soovi. Meie arvates üldnumbrina maksab niikuinii rohkem teeniv inimene omajagu rohkem, sellepärast et seesama tulumaksuvaba miinimum, mis hakkab järgmisest aastast kõigile kehtima 700 eurot, on 1200-eurosest palgast lihtsalt suhteliselt nii suur osa, et selle inimese reaalne tulumaksuprotsent, mida ta tulumaksuks maksab, jääb sinna tugevalt alla 10. 7000 eurot teeniv inimene, 700 eurot on tema 7000-eurosest palgast ainult 10%, hästi lihtsustatult öeldes, 6300 euro pealt maksab ta 22% ehk tema protsent on mitu korda suurem, üldsumma on ka mitu korda suurem. Niimoodi ta tegelikult aitabki. Aga seda alumist otsa, täitsa ausalt, seda maksupoliitika ei saa ju välja aidata, seda saab aidata parem haridus, parem täiendõpe, kõrgema lisandväärtusega töökohad. Ma arvan, et selles meil tegelikult vaidlust ei ole, pigem on küsimus, kuidas sinna jõuda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tõepoolest, te vist ei jõudnud veel selle uudisega tutvuda …

Ei jõudnud, jah.

… millest kolleeg Lauri Läänemets rääkis. Tõepoolest tõusis absoluutne vaesus, mitte suhteline. Suhteline on natuke isegi väiksemaks läinud, aga see on jätkuvalt hästi kõrge, 19,4%, ja absoluutses vaesuses elab 3,3% Eesti elanikkonnast. Minu küsimus ongi see, et kui me räägime siin pikaajalisest arengustrateegiast "Eesti 2035" ja selle elluviimisest, siis kuidas te näete, et saaks seda strateegiat niimoodi ellu viia, et meil ei oleks nii palju inimesi, kes elavad vaesuses. Põhimõtteliselt see tähendab seda, et rohkem kui iga viies inimene elab kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Mida me peame selleks tegema? Kas teil on mingi visioon, kuidas sinnapoole pürgida vähemalt?

Jaa, aitäh! Ma vabandan, jah, ma olen olnud enne valitsuses, siin. Lihtsalt enne keegi kolleegidest mainis, et kasvas suhteline vaesus, et selle pärast. Aga hea täpsustus, aitäh! Ma niikuinii kindlasti selle infoga tutvun. Nagu ma tegelikult kolleegile mainisin, üritati väide tuua, et kuidagi maksupoliitiliselt on võimalik inimesi vaesusest välja tuua. Ühesõnaga, hästi lihtsustatult: kui inimene, kui on kahjuks niimoodi, et teenib tulevikus alla 700 euro, siis on tal ju kõik tulumaksuvaba. Kuigi meil miinimumpalk on tõusnud juba üle 880 ja tõenäoliselt tehakse varsti kokkulepe ja kasvab veelgi. Maksupoliitika ei ole lahendus kuidagi kedagi vaesusest välja tuua. Maksud me kogume kokku ja siis on küsimus, mis teenuseid me tegelikult ühiskonnas pakume. Kuidas neid inimesi aidata? Eks seesama küsimus, et meil on täitsa eraldi programmid töötukassas, mille nõukogu esimees ma olen. Kui inimesed on sellises lõksus, et palk on madal, aga haridus on iganenud või ei ole konkurentsivõimelisi oskusi, siis kindlasti, punkt üks, kõige kiirem lahendus on seesama täiend‑ ja ümberõpe. Pikemas vaates on see kutseharidusreform. Me oleme olukorras, kus … Meil on täna olukord … Nüüd on õnneks, vabandust, muutunud sellest aastast. Varem võis juhtuda olukord, kus 16‑aastane noor inimene lõpetas põhikooli ära ja rohkem õppima ei läinud ei ametit, ei gümnaasiumisse, rääkimata üli‑ või kõrgkoolist. Sellisel noorel tulevikus, me saame mõlemad aru, on väga raske olla tööturul konkurentsivõimeline, saada head palka, teenida perele leib lauale, tunda elust rõõmu, et raha jääb ka peale palgapäeva lõppu üle. See on ülikeeruline teema, aga selle lahendused on ikkagi noortele parem haridus, paremad kogemused ehk hariduse küsimus, kutseharidusreform, teistpidi ka meie ettevõtjatele. Ega ettevõtja ei ole keegi kuskil paha kaabakas, kes tahaks võimalikult vähe töötajale maksta. Ettevõtja peab vaatama, mis on tema tootlikkus, kui palju ta mingit teenust või toodet müüa saab ja kui palju ta oma inimestele palka saab maksta. Ehk siis teadus- ja arendustegevus. Targale töötajale võimalikult tark töökoht, kus on kõrge lisandväärtusega tooted ja teenused, mida eksporditakse välja. Ütleme, nii-öelda paberi peal või rääkides kõlab see lihtsalt, aga see tegelikult on ülifundamentaalne, aastaid nõudev töö, mida me ka teeme. Ja ma arvan, et olenevalt valitsusest tuleb seda jätkata. See annab ainult võimaluse, et meil tulevikus oleks absoluutses vaesuses vähem inimesi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga enne, kui me avame läbirääkimised fraktsioonidele, on laekunud ettepanek Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Me alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14.00-ni või kuni päevakorra ammendumiseni. Läheme edasi läbirääkimistega. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Tänane arutelu on olnud siin justkui jätk oktoobri alguses Reformierakonna fraktsiooni poolt korraldatud arutelule, kus me arutasime Eesti majanduse tulevikku. Toona rääkisime majandus- ja tööministri, Eesti e-residentsuse juhi ning Eesti Asutajate Seltsi presidendiga, milline on Eesti majanduse hetkeseis ja mida on võimalik majandusele hoo andmiseks veel teha. Ministri tänane ettekanne andis kindlust, et toona palju räägitud sammud on valitsuse tööplaanis olulisel kohal. Kaitsevõime tugevdamine, et siia julgetakse investeerida, ning bürokraatia vähendamine ühes maksukoormuse langetamisega, et liigsed reeglid ja koormised ei pärsiks ettevõtlikkust, on sammud, mida riik saab majandusele hoo andmiseks teha. Nii nagu ka ministri suust kõlas, jah, riik ei juhi majandust, kuid riigi ülesanne on luua keskkond, et ettevõtjal oleks siin võimalikult hea tegutseda, Eestisse investeerida ja siin uusi töökohti luua. Ettevõtja peab saama keskenduda oma põhitegevusele, mitte aruannete täitmisele. Bürokraatia ja riigi kulud alla – see oli üks selge ootus, mille edastas ettevõtjate poolt riigile Eesti Asutajate Seltsi president Allan Martinson, kui ta siinsamas puldis umbes kuu aega tagasi kõneles. Majandus- ja tööministri ja tema meeskonna eestvedamisel välja töötatud suurinvesteeringute toetusmeede, mis aitab vähemalt 100-miljonilise investeeringuni jõuda Eesti majandusse, planeeringute ja loamenetluse kiirendamine ning teadus- ja arendustegevuse rahastamine on samuti äärmiselt olulisel kohal, kui me räägime sellest, mida valitsus saab majanduse hoogustamiseks teha. Lisaks, ärme unustame, et kaitsekulutused aitavad samuti majanduskasvule kaasa. Ka minister oma ettekandes tõi välja, et eelmisel aastal jõudis tänu suurenenud kaitsekulutustele Eesti majandusse pea pool miljardit eurot rohkem. Kuid, head saalis viibijad, meilgi on võimalus oma otsustega majandusele nii-öelda lisahoogu anda. Keskklassi karistava maksuküüru oleme juba otsustanud ära kaotada. Ma tõesti ei tea, miks selle loojaid nii kõvasti hoiavad kinni sellest sissetulekuid ahistavast küürust. Aga järgmisel aastal see ajalukku jääb. Lähiajal on meil veel võimalus üks samm teha. Meil on võimalus ära jätta ka tulumaksu 2%-line tõus. Selleks on andnud võimaluse majanduse oodatust parem seis. Kuigi pessimistidele meeldib rääkida endiselt, kuidas kõik on halvasti, siis numbrid seda enam ei näita. Eesti Panga prognoosi järgi kasvab majandus tänavu 0,6% ning järgnevatel aastatel üle 3%. See muidugi ei tähenda, et me võiksime nüüd suurt kulurallit alustada. Kaugel sellest. Meil tuleb riigirahanduse kordategemisega jätkata ja seda me ka teeme. Eelmisel aastal vastu võetud plaan kärpida nelja aastaga 1,4 miljardit kulusid on jätkuvalt jõus. Ainult et kui on võimalik pakkuda pärast aastaid kestnud kriisidelainet inimestele mõningast leevendust, siis minu arvates on mõistlik seda ka teha. Tulumaksu tõusu ärajätmine koos maksuküüru kaotamisega on Eesti lähiajaloo üks suurim maksulangetusi. Näiteks perele, kus üks vanem on õpetaja ja teenib 1133 eurot ning teine vanem teenib keskmist palka, mis on 2126 eurot, jätavad need maksulangetused aastas 3696 eurot rohkem kätte. Endine peaminister mõned päevad tagasi pisendas seda muudatust, aga vaadake, tegelikult on ju lihtne. See aasta ei ole sellel perel raha, järgmisel aastal on, ja aasta vaates on see ikka väga suur summa. Lõpetuseks tuletan meelde, et kui majandus kasvab, kasvavad ka pensionid. Ka järgmisel aastal tõuseb keskmine pension prognoosi kohaselt 861 euroni. Niisiis, pingutagem, et majandus oleks tugev, sest siis saame me ka paremini aidata neid, kes suuremat tuge vajavad. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri.

Aitäh, härra juhataja! Ma kõigepealt protseduuriliselt mainin nii palju, et kuna siin olulistel teemadel arutatakse ja minister peab kõnet ja vastab küsimustele, siis võib-olla te taustal võiksite ministritele öelda, et nad kannataks ka saalis püsida ja selle debati lõpuni viia. Mõnikord isegi ministrid tahavad lõpetuseks ka midagi öelda, siis oleks asi rohkem läbirääkimiste moodi. Pluss ma arvan, et mõju Riigikogu mainele saab olla ainult positiivne, kui need debatid siin sisulisemad on. Aga nüüd asja juurde. Ma kogu ettekande temaatikat ei jõua läbi käia. Lemmikteema – energeetika ja see, mida minister täna rääkis. Ta tuli jälle kordama seda lugu, et mida rohkem me juhuenergeetikat arendame, seda paremaks läheb elektri hind tarbijatele. No ei lähe! Need graafikud on hästi lihtsasti kättesaadavad ka Riigikogu saadikutele ja ministrile. Kui sa vaatad, mis maailmas toimub, siis see graafik, kus ühel teljel on juhuenergia tootmisvõimsuste osakaal ja teisel teljel on hind, siis seal on korrelatsioon väga tugev. Mida rohkem sul on tuule‑ ja päikeseenergeetika võimsusi installeeritud, seda kallim on selles riigis elektri hind. Absoluutselt nii tugev korrelatsioon, et mina julgen küll öelda, et seal on ikkagi ka põhjus-tagajärg-seos olemas, mitte lihtsalt juhuslikult ei ole tekkinud korrektsioon. No mõned põhjused sellele. Tuul ja päike mitte ainult ei sõltu ilmastikust, nende võime meile elektrienergiat anda, vaid sõltuvad ka ööpäevaringist. Päike läheb ikkagi looja ja siis tõuseb ja päikesepaneel toodab või ei tooda. Kui sa selle peale ehitad üles oma elektritootmise ja tarbimise, siis tekivad sul kaks problemaatilist kohta. Esimene on see, et sa pead nendeks hetkedeks, kui tuulest ja päikesest elektrit ei tule, rajama topelt tootmisvõimsused, mis elektrit toodaks. Need võimsused reeglina põhinevad fossiilkütustel. Samal ajal, kui teha vastupidi, teha ainult need fossiilkütusevõimsused, siis sinna kõrvale tuule‑ ja päikeseenergeetika võimsusi ei oleks vaja rajada. Ja teine mure on see, mis põhjustas Hispaanias ja Portugalis sel kevadel suure elektrikatkestuse ja ka inimeste surmasid läbi selle, on see, et sul mingil hetkel tekib väga tugev ületootmine, ülepinge elektrivõrgus ja võrk ei suuda sellega toime tulla ja tekivad katkestused. Siin muidugi ideoloogid räägivad muinasjuttu sellest, et probleemil on lihtne lahendus, tuleb salvestusvõimsusi installeerida ja nii edasi. Kui hakata arvutama, siis see teeks elektri absoluutselt väga kalliks. Konkreetsemaid näiteid. Kui me võtame Ühendkuningriigi, jälle lihtsalt lööge Google'isse sisse nende viimaste nädalate uudised, kas või vaadake, mis toimub nende majanduse ja rahanduse seisuga. Nemad on ka suured taastuvenergeetika arendajad olnud. Vähe sellest, et kivisütt nad enam ei kasuta, nad on ära keelanud iseenda suurte kildagaasi varude kasutamise. Iseendal on nad ära keelanud, selleks et olla rohelised ja tublid. Kasutavad palju muu hulgas ka Eestist sinna minevat puiduenergeetikat ja hind on üüratu kallis. Võtame Saksamaa. Rohepöörajate pailaps selles osas, kes on ikkagi konkurentsitult maailmas kõige rohkem installeerinud nii tuule- kui päikeseenergia tootmisvõimsusi. Saksamaa deindustrialiseerub. Vahel on mulle vastuseks sellele öeldud, et nojah, aga see on sellepärast, et Ukraina sõda ja nii edasi. Kui inimesed seda ütlevad, siis nad räägivad ennast kohe sisse. Siis nad tunnistavad tegelikult konkurentsivõime aluseks Saksamaal oli soodne Vene gaas, fossiilkütus. Samal ajal selle jutuga rääkida, et majandus on võimalik üles ehitada tuule- ja päikeseenergeetikale – jälle ei päde. Ja siis see ministri tänane väide, et ettevõtjad nõuavad roheenergeetikat. No ei nõua! Needsamad Saksa tööstusettevõtjad kolivad oma tööstust teistesse riikidesse või panevad lihtsalt kinni. Tuleme kodule lähemale, seesama suur rohevesiniku projekt, millest siin veel möödunud aastal ja selle aasta alguseski palju räägiti, kuidas nad tahavad siia rohevesiniku tootmist teha, aga et tahavad ka palju tuuleenergeetikat. Ei tahtnud! Nad tegelikult tahtsid 40 eurot megavatt-tund elektri hinda. Ja kui neile seda keegi ei julgenud tagada, siis nad ütlesid, et siis me seda tootmist siia ei tee. Ja lõpetuseks, Erkki Keldo erakonnakaaslase Meelis Kiili juhitud riigikaitsekomisjon tegi just hiljaaegu raporti ja muu hulgas pühendas seal päris pika peatüki energiajulgeolekule. Ja sealt ma tooks kaks tsitaati: taastuvenergia massilise arendamise toob kaasa kasvavad kulud tarbijatele ja ettevõtetele juba niigi ebasoodsas ärikeskkonnas. Ma palun minuti juurde.

Minut lisaaega, palun!

See kombinatsioon võib kahjustada nii meie majanduslikku konkurentsivõimet kui ka ühiskonna vastupanuvõimet, muutes energiapoliitika mitte ainult majanduslikuks, vaid ka strateegiliseks julgeolekuküsimuseks. Ehk risk läbi energiajulgeoleku ja majanduse hapramaks muutmise. Teiseks ütlevad nad, et energiajulgeolekut on vajalik käsitleda käesoleva raporti lahutamatu osana, seda enam, et taastuvenergia arendusprojektid toovad kaasa täiendava strateegilise riski, nimelt ohustavad eelhoiatuse toimimiseks eluliselt vajalikke signaalluure võimekust. Ehk ka otsene mõju riigikaitsele, ja see mõju on negatiivne. Nii et minister siin reipalt ütles kolleeg Maranile, kuidas ta need looduskaitseasjad tegi endale selgeks. Kutsun üles ka energeetikaasjad endale selgeks tegema. Läheb jälle Eesti elu paremaks, kui mõni minister mõne asja endale selgeks teeb. Aitäh!

Suur tänu! Ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel, ma loodan, et volituse alusel, kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea Riigikogu! Kolleegid, kes veel saalis kuulavad, võib-olla mõni ka monitori vahendusel ja võib-olla Eestis keegi vaatab ka ülekannet! Palju on siin räägitud erinevaid asju. Kui vaadata Eesti viimaste aastate majanduslangust, paigaltammumist ja võib-olla väikest kasvugi juba nüüd, siis ikkagi võrdluses saame võib-olla asjad selgemaks. Nagu me teame, maailmamajandus areneb tsüklitega. Jah, viimastel aastatel on erinevad kriisid selle tsüklilisuse rikkunud ja on tulnud mitmeid selliseid mõjutajaid, mis seda tsüklit on mõjutanud. Näiteks COVID-kriis, sellele järgnenud energiakriis, Ukraina sõda. Kõik see on pildi muutnud selliseks, kus ei ole võimalik nii hästi enam prognoosida majanduse arengut. Kahjuks on Eestil viimastel aastatel majanduses läinud just mitte kõige paremini. Ma ei räägi siin lihtsalt oma mõtteid, vaid need mõtted, ettepanekud ja soovitused on võetud konkurentsivõime eksperdikogu ettepanekutest ja soovitustest. Tuletan meelde, et konkurentsivõime eksperdikogu kutsuti kokku 2023. aasta lõpus Eesti Panga ettepanekul. Siis oli majanduskomisjoni esimees Priit Lomp, kes sellest ideest kinni võttis, ja Arenguseire Keskusega koostöös on see konkurentsivõime eksperdikogu andnud nüüd välja raporteid kaks aastat. Ja mis seal siis välja tuua? Muidugi, seda võib põhjalikumalt lugeda, seal on palju huvitavaid soovitusi ja näidatud ka nendele kitsaskohtadele, mis Eesti majanduse konkurentsivõimes on. Aga kindlasti mõned asjad toon. Kõigepealt sisendid. Palju räägitakse siin elektrienergiast ja elektri hinnast, aga ma arvan, et perspektiivis on küsimus pigem selles, kui palju meil neid elektritootmisvõimsusi on. Nagu me teame, eelmisel aastal importis Eesti umbes kolmandiku elektrienergiast. Ja mitte sellepärast, et meil ei ole neid tootmisvõimsusi, põlevkivitootmisvõimsusi on isegi rohkem, aga need ei pääse turule. Ja ükskõik, kuidas me seda ei püüa muuta, see pole meie võimuses. See suund, kuhu kogu maailm liigub, on ikkagi see, et fossiilseid kütuseid vähendatakse elektritootmises. Suurbritannia näide, Rain, vaidlen vastu. Tänane uudis on, kus tehti analüüs, et sellestsamast taastuvenergia arendamisest on tarbijad võitnud … Ütleme siis nii, et panin 1 euro taastuvenergia toetusesse sisse ja sain 2,5 eurot odavama hinna. Loe seda uudist! On tehtud põhjalik analüüs. See tõestab. Ja tegelikult ka Eestis me näeme, et need arendused, mis on tehtud taastuvenergias päikese- ja tuuleparkide näol, on ka Eestis just, ütleme, viimasel aastal hindu alla toonud. Meil ei ole neid piisavalt. Kui me kolmandiku impordime, siis see on mitmel põhjusel tegelikult niisugune hoiatuskelluke. Ka minister rääkis siin gigavatt-parkidest ja uue tehnoloogia arendustest, aga reeglina need on päris energiamahukad. Kui meil ei ole piisavalt energiatootmisvõimsusi, siis need arendused otsivad just kohta seal, kus neid võimsusi piisab. Tihtipeale siiski otsitakse roheenergiat, vaatamata Raini siin väitele. Näiteks selle andmetööstuse juures nende jaoks ei olnudki hind kõige suurem näitaja, vaid just see, kas on kindlustatud see võimsus, kas seda siin toodetakse kohapeal. Ega ei teki mingisuguseid riske, et see varustuskindlus ei ole tagatud. Me teame nende ühenduste katkemist Soomega, kust me jätkuvalt saame ju seda elektrit peale, muidu me omadega hakkama ei saaks. Toon ka näite lõunanaabrite juurest. Leedu on eriti jõuliselt arendanud tuuleparke ja need arengud jätkuvad. Me jääme lihtsalt maha. Kõige kättesaadavam elektritootmisvõimsus, mida praegu siiski arendada, on taastuvenergeetika. Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega.

Siis edasi, tootlikkus. Jah, me räägime, et tootlikkus on isegi langenud, mitte tõusnud. Meil on kõva eesmärk: 2035. aastal 110% Euroopa Liidu keskmisest. Praegu me oleme 80% juures, isegi natuke alla läksime. Seal on ka mitmeid põhjusi. Kindlasti üks põhjus oli see, et võttes arvesse eelmiste kriiside praktikat, tööandjad, ettevõtjad üritasid hoida oma töötajaid palgal. Aga see tähendab, et tegelikult tootmismahud langesid, aga sama palju töötajaid oli palgal, kuigi ka töötajad tulid vastu ja paljudes kohtades töötajad olid nõus isegi palka alandama, et püsiksid need töökohad, püsiks see tootmine. Aga palju suurem põhjus tegelikult oli see, et ei julgetud teha investeeringuid. Vaatan ka siin poliitikutele otsa. Kui me räägime kogu aeg avalikus ruumis, et sõda tuleb kahe aasta pärast, sõda tuleb kolme aasta pärast, mõni ütleb, et poole aasta pärast, siis millist investeeringukindlust annab see ettevõtjale? Nemad vaatavad ka seda avalikku ruumi, vaatavad riigi poliitikat, nii et investeeringud riigikaitsesse tegelikult annavad selle perspektiivi ja investeeringukindluse ka ettevõtjatele. Nii et need investeeringud, mis me sinna teeme, kindlasti aitavad majanduse konkurentsivõimele kaasa. Tuletan meelde Leedu näidet. Kaks aastat tagasi ettevõtjad ütlesid, et tõstame 4%-ni, nüüd räägitakse 5%-st, aga siis oli ka see suur hüpe. Ja nemad ütlesid, et võtke, kust tahate, see raha! Pange 4% riigikaitsesse, tõstke makse, tehke ükskõik mida! Leedus paljud maksud tõusid, mõned langesid, aga paljud ka tõusid. Ja ei olnud sellist maksufestivalikisa, nagu me siin kuuleme. Jah, maksustruktuuriga ei ole ka mina rahu. Kindlasti selle maksuküüru kaotamise asemel oleks võinud langetada näiteks käibemaksu toiduainetele. Ja kui rahandusminister ütleb, et majanduse konkurentsivõimele käibemaks üldse ei mõju, siis see on vale! Mõjub! Eriti nendele Eesti ettevõtetele, kes toodavad siseturule. Ja kui nende tooteid tarbitakse vähem, siis nad ei saa teha investeeringuid – ma räägin kas või toidutootmise sektorist – ja kindlasti see mõjub konkurentsivõimele. Nüüd, regionaalsest tööstusest. Ma arvan, et mingid eeldused on olemas. Jälle, osa inimesi ei taha sellest kuuldagi, aga üks eeldus väga visalt läheb. See on seesama taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine. Neid ei rajata Tallinnasse või Tartusse kesklinna. Need tulevad üle Eesti hajutatult, mis on ka energiajulgeolekus oluline, ja reeglina toovad nad kaasa seal ka tootmise või ettevõtluse arendamise. Paljud ettevõtted soovivad saada otseliitumisega energiat ja seda on võimalik saada sealsamas tuulepargi või päikesepargi juures, mitte Tallinnas. Nii et ma usun, et see annab tõuke paljudele piirkondadele ja kohalikud omavalitsused, kohalikud elanikud peaksid seda kaaluma. Kindlasti on tuulepark teatud mõttes häiring, seda ei tasu üldse eitada, aga teooriad, kus ta kogu tervise nässu keerab mingist imelisest infrahelist, mis kõik ära lõhub, ei vasta tõele. Aga selliste teooriate levitamine kindlasti ei aita kaasa nende piirkondade arengule. Ma tahan sotsiaaldemokraatide nimel öelda …

Teie aeg!

… et meil on väljatöötamisel regionaalse tööstuse arendamise plaanid. Ja nende ettepanekutega me kindlasti tuleme, nende eelnõudega me tuleme lähiajal Riigikogusse. Aga jõudu meile kõigile, et paremini edasi minna! Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! No me siin räägime roheenergiast. Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks meie valitsus ja eriti Reformierakond nii väga armastavad roheenergiat ja mis eesmärgil me kulutame igal aastal sadu miljoneid eurosid selle kahjumliku projekti toetamiseks. Selgus, et piisas vaid äriregistrisse vaatamisest. Seal on must valgel kirjas, et enne peaministri ametisse astumist tegeles Kaja Kallas aktiivselt selle äriga erasektoris. Leidsin umbes paarkümmend roheenergiaga seotud erafirmat, mille nõukogusse või juhatusse kuulus jurist Kaja Kallas. See tähendab, et Reformierakonna endisel esimehel olid seoses rohepöördega täiesti konkreetsed rahalised huvid. Ma ei vihja millegagi. Aga kust mujalt peaks tulema vastus küsimusele, miks Eesti maksumaksja on sunnitud doteerima roheenergia tootmist? Miks tuleb visata sadu miljoneid eurosid selle elujõuetu projekti peale? Kogu maailm, alates Ameerika Ühendriikidest, on hakanud aru saama, et roheenergial ei ole tulevikku, vähemalt seni, kuni tehnoloogia ei võimalda muuta seda odavaks ja töökindlaks. Täna neid tehnoloogiaid meil ei ole. Ja ainult Eesti valitsus Brüsseli juhtimisel jätkab oma majanduse hävitamist roheenergia abil. Neli aastat majanduslangust ja me astume ikka ja jälle samade rehade peale. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.