Arupärimine sündimuse toetamise kohta (nr 812)

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge, Riina Solmani ja Leo Kunnase poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine sündimuse toetamise kohta nr 812. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Valge.

Hea eesistuja! Hea sotsiaalminister! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma juhatan sisse järjekordse arupärimise sündimuse teemal. Eks neid tuleb järjest ja järjest esitada, kusagile ei pääse, sest see pole kellelegi uudiseks, et Eesti rahvastiku seisund on jõudnud ikkagi väga kriitilisse faasi. Sotsiaalministeeriumi värske analüüs "Laste saamise ja kasvatamise toetamine" kinnitab, et meie sündimus jätkab langustrendis ja laste saamine lükatakse järjest hilisemasse eluetappi. Kui eelmisel aastal sündis meil esmakordselt alla 10 000 lapse, siis selle aasta andmed näitavad, et sel aastal teeme uue negatiivse rekordi. Analüüsis rõhutatakse, et ühtset võlumeedet ei ole, aga ikkagi pakutakse välja üks terviklik meetmekomplekt, mis hõlmab vanemahüvitiste ja peretoetuste täiendamist, eluaseme kättesaadavuse parandamist, töö- ja pereelu paremat ühendamist ning tervisevaldkonda ligipääsu laiendamist. See annab selge suuna. Samal ajal vähenevad peretoetused sündide languse tõttu hinnanguliselt 10–11 miljoni euro võrra aastas. See on riigieelarve vaates. Riigieelarves jääb selle tõttu raha rohkem üle, et sündide arv väheneb. Tegelikult oleks loogiline, et seda kasutatakse ju peretoetuste tõstmiseks ära. Nii. Me oleme muidugi ka arupärijatena kursis, et minister on surve all. Esiteks on see radikaal-vasakpoolsete surve, kes on joonistanud Sotsiaalministeeriumi analüüsis sellise karikatuuri ja asunud seda omajoonistatud tonti usinalt rappima. Ehkki mina pean ütlema, et minu arvates see analüüs võinuks olla senise poliitika suhtes veelgi kriitilisem ja võinuks tuua välja selgemini selle olukorra, kuhu me oleme sattunud, ja võinuks pakkuda veel konkreetsemaid meetmeid. Aga see selleks. Üks on igatahes nüüd küll selge: keegi ei sunni Eestis naisi sünnitama ega mitte kedagi teisi ka sünnitama. Ei tee seda minusugune valge mees ega tee ka Sotsiaalministeeriumi analüüs. Eestis peaksid lihtsalt olema võrdsed eneseteostusvõimalused nii neil, kes soovivad rohkem lapsi, kui ka neil, kes lapsi ei soovi. Eneseteostus võib olla niisugune või teistsugune. Ja kõige parem on ikkagi see, kui erialane eneseteostus käib koos laste kasvatamisega. Küll aga on riigi kohus tagada, et just neil, kes tahaksid rohkem lapsi, ei jääks nende soovi teostamine nende takistuste taha, mida pered koos Eesti riigiga on võimelised ületama. Ja enne ma ütlesin, et minister on surve all, aga minister on veel kaudse surve all ka, see on finantssurve all. Olen aru saanud, et meetmetele, mis võiksid sündimust toetada, on praeguses seisus, kui koalitsioonilepe on sõlmitud ja väidetavasti seda lahti sõlmida korraks ei saa, raske rahalist katet saada. Ega siis polegi mitte midagi muud teha, kui tuleb avaldada omalt poolt tasakaalustavat survet. Arupärimise formaat ei pea tähendama süüdistamist. Eelmisele arupärimisele vastates minister näitas ja ka arupärijad näitasid, et see võib olla väga konstruktiivne. Tõepoolest, see võib olla kena parlamentaarne arutelu. Sellise arutelu algatamiseks ja ka ministri plaanide selgitamiseks me need konkreetsed küsimused ministrile esitasimegi. Ehk siis minister teeb juba sellega koostööd, et ta loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere jälle, hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed, Eesti inimesed! Aitäh selle kommentaari eest perepoliitika analüüsi kohta! Tõesti, see valimiste-eelne väga emotsionaalne puhang, mis tekkis, on väga raskelt mõjunud inimestele, kes selle analüüsiga tegelesid. Ja eelkõige mitte isegi sellepärast, et oli kriitika, vaid sellepärast, et avaldati päris palju kriitikat inimestelt, kes minu arvates ei olnudki seda analüüsi lugenud, sest seal oli selliseid väiteid, mida see analüüs kohe kindlasti ei väitnud. Jaak Valge tõi just ühe väite siin välja, aga seal oli ka teisi. See analüüs kindlasti ei alaväärista naisi ega sunni kedagi sünnitama. See analüüs ei olegi mitte sünnitamise analüüs, vaid ikkagi perepoliitika tervikuna. Ma arvan, et see oli väga hea, et see analüüs tehti, selle põhjal me saame edasi ka ministeeriumis minna. Ma loen ette küsimused ja siis vastan. Milline on ministeeriumi koordineerimisel sündimust toetavate meetmete paketi elluviimise ajakava ning millised on peamised prioriteedid aastatel 2025–2027? Tõsi, Eesti, nagu enamik Euroopa riike, seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. Üheks rahvastiku vananemise lahenduseks on ju pakutud ka näiteks migratsiooni, et tulevad noored inimesed teistest riikidest, mida tegelikult Euroopa on päris palju näinud, ja teevad ära sageli just selle töö, mida võib-olla ei taha teha need riigid, kuhu on tuldud, ehk sellised lihtsamad tööd. Aga migratsiooni on püütud ka reguleerida, et palgad oleksid väärikad ja ei tekiks inimkaubandust. See on üks osa, kuidas on minevikus võib-olla mõnes riigis püütud lahendada ka rahvastiku vananemise probleeme. Teine on tõesti see, et ühelt poolt rahvastik vananeb, teiselt poolt sündimus on madal, jääb alla taastetaseme. Seesama mainitud migratsioon lahendab väga väikese osa sellest murest, aga meie eesmärk on ikkagi, et ka eesti rahvas säiliks läbi aegade koos keele ja kultuuriga, nii nagu põhiseadus ütleb. Ja me peame vaatama ka seda, et ka Eesti inimeste hulgas – ma ei taha nüüd siin kuidagi midagi natsionalistlikku ütelda –, kauaaegsete Eesti elanike hulgas, on nad mis iganes rahvuse taustaga, võiks ju sündimus tõusta. Aga tegemist on ülemaailmse trendiga ja me ei saa päriselt võidelda loodusseaduste vastu. Kohati tundub see võitlus isegi lootusetu, sest maailmas praktiliselt kõikides riikides on sündimus alla taastetaseme. Aga kui vastata küsimusele, siis jah, laste arvu suurendamine on üks tegur, et seda muret lahendada, aga perepoliitika peab olema väga terviklik. Kui me nüüd mõtleme sellele, kuidas perede toimetulekut parandada, siis mida see valitsus on juba teinud, on see, et plaanis on automaksusoodustus lastega peredele, maksuküüru kaotamine, kus võidavad eelkõige need pered, kus on sissetulek 1200–2100 eurot ükskõik kummal vanemal või mõlemal. Õnneks õnnestus ära jätta järjekordne tulumaksu tõus. Need vähendavad maksukoormust, suurendavad kindlustunnet. Majandusliku kindlustunde puudumine on olnud üks perede suurimaid muresid ja see on olnud üks põhjuseid, miks on sünde edasi lükatud. Just sellel põhjusel tõi aastaid tagasi just Reformierakond kasutusse vanemahüvitise süsteemi, mida me tänapäeval peame täiesti iseenesestmõistetavaks, aga tegelikult sellist süsteemi ju varem ei olnud. Aga kui rääkida ajaraamist, siis jah, meil ei ole hetkel veel päris tegevuskava koos, see peaks tulema kevadeks 2026. Mõned otsused, mis me oleme välja valinud ja mis seal kindlasti võiksid olla, on see, et vanemahüvitis muutub paindlikumaks, näiteks et maksta seda ka vanavanematele, kes päriselt lapsega tegelevad, või miks mitte sõpratele, kes võtavad lapse enda hoida päevaks, kui ema või isa tööl käib. Neile võiks üle kanda vanemahüvitise, ja seda selles summas, mida vanemahüvitise saaja peaks saama. Me kindlasti tegutseme töö- ja pereelu ühitamise nimel. Jaak Valge ka väga hästi ütles, et pere loomine võiks olla eneseteostus, mida me teeme karjääriga koos, et me ei peaks valima karjääri ja laste saamise vahel. Eluaseme kättesaadavus on üks väga olulisi põhjuseid, mille on noored ise välja toonud. Nad eeldavad, et enne, kui nad loovad pere, on neil olemas ka eluase, ja see on täiesti normaalne ootus. Ma arvan, et siin ei tasu muretseda. Ma tean, et väga paljud varasemad põlvkonnad ei ole saanud seda luksust lubada, aga lapsed on ikka saadud, eks ole. Väga sageli vanemate põlvkondade inimesed toovad seda esile. Aga minul on hea meel, et tänapäeva noored saavad unistada ja päriselt need unistused ka ellu viia. Nad saavadki luua kodu ja siis tulevad lapsed. Mida meil on koalitsioonileppes sees, on see, et seda vara, mida on kogutud teise pensionisambasse, saaks kasutada kas tagatise või sissemaksuna kodulaenu võtmisel. Praegu arutatakse, kuidas saab. Ja veel üks väga oluline põhjus, mida on toodud, on tervisemured, mistõttu me tahaksime ka viljatusravi muuta kvaliteetsemaks, paremini ligipääsetavaks. Ühesõnaga, et inimestel ei tekiks tõrkeid. Pluss vaimse tervise mured, mis on teine teema. Ja siin on meil ka oma strateegia, mis ei ole mitte ainult peredele suunatud, vaid ka kogu elanikkonnale. Näiteks noorte vaimse tervisega on meil tõesti suured mured. Mida me edasi veel teeme, on igasugused nõustamisteenused peredele. Järjest loome perepesasid. Tallinnas on neid vist kolm, kui ma ei eksi, on Tartus ja on veel mõnes Eesti linnas. Need on sellised kohad, kuhu alates rasedusest kuni laste kooli minekuni on oodatud pered, kui neil on vaja tuge ja nõuandeid. Seal pakutakse hästi terviklikke teenuseid, alates pere nõustamisest ja lõpetades laste mängutoateenusega. Need on sellised toredad keskused, mis aitavad peresid. Milliseid konkreetseid samme kavandatakse vanemahüvitise süsteemi täiendamiseks, et vähendada laste saamise edasilükkamise motivatsiooni? Me võime küll öelda, et raha ei ole tähtis. Eesti naiste tervise uuring tõi minu mäletamist mööda välja selle, et paljud ütlesid, et see raha ei ole ikkagi see põhiline põhjus, miks lapsi saadakse. Tõesti, ma olen täiesti kindel, et see nii ongi. Aga samal ajal, kui noored pered planeerivad, siis ikkagi väga hoolega arvutatakse, millal näiteks võtta välja rasedus- või sünnituspuhkus, millal alustada vanemapuhkust, kes peaks alustama ja kes millal peaks kodus olema. Et just ka rahalise poole pealt oleks kindlus ja samal ajal, et mõlemad vanemad saaksid teha nii, nagu neile hea tundub, et nad saaksid olla kodus lapsega. Seejuures on huvitav, et meil uuriti ka seda, kuidas suhtutakse sellesse, kui isa kodune on lapsega. Isadele see väga meeldis, aga emadel vist oli kahju, nad oleks ise tahtnud olla. Huvitaval kombel tuli välja see, et neid emasid, kes seda väga ootasid, oli veidi vähem kui neid isasid, kes seda ootasid. Iseenesest see on hästi hea trend, sest isade rolli tegelikult ka isad ise peavad väga tähtsaks. Nii, vaatame kohe ... Ühesõnaga, meie analüüsis on mõned ettepanekud. Näiteks võiks suurendada vanemahüvitist protsentuaalselt neil, kes saavad lapse näiteks vahemikus, ma ei tea, kas see oli 22–29, ühesõnaga, et tuua esimest sündi ettepoole, sest siis on naistel võimalik teostada oma unistusi näiteks kolmest või neljast lapsest. Seda sellepärast, et praegu, isegi kui sageli tahetakse kolmandat või neljandat last, siis see terviseprobleemide tõttu ei õnnestu. Siin tuleb mängu jälle viljatusravi, aga isegi see alati ei õnnestu, sest vanus tuleb ka peale ja bioloogia on bioloogia. Aga need kõik tegelikult nõuavad meil ka IT-lahendusi, kui me hakkame selliseid muudatusi tegema. Need muudatused võivad osutuda mitte väga kiiresti teostatavaks. Analüüsis on toodud soovitusi suurendada peretoetusi teatud määral ja neid indekseerida. See on jällegi selline otsus, mida peab tegema lähtuvalt riigi rahakotist ja sellest, kui palju me päriselt suudame riigina panustada. Need on väga suured summad, mis sel juhul igal aastal lähevad kindlaks eesmärgiks. Need on sellised strateegilised otsused, mida peab üle vaatama kogu riigieelarve kontekstis. Kas ja kuidas kavatsetakse peretoetused siduda elukalliduse muutustega, et vältida nende reaalväärtuse langust? Ma juba ütlesin, et loomulikult indekseerimine oleks kindlasti tore, aga kas riigi rahakott selle vastu peab, seda peab otsustama kogu valitsus, on see siis praegune või järgmine. Ma võtan kohe järgmise küsimuse. Kas ministeerium toetab ettepanekut maksta esimese lapse eest toetuse kogusumma avansina eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks ning kuidas tagatakse raha sihipärane kasutamine? Seda kaaluti ja arvutati. Mõte on selles, et näiteks esimese lapse kuni 18-aastaseks saamiseni arvutatakse see summa välja ja makstakse inimesele kõik korraga välja. Aga tekivad kohe küsimused. Esiteks, näiteks kui laps on kümneaastane ja seda toetust tõstetakse, siis see on veidi ebaõiglane, elukallidus suureneb ja see laps jääb sellest osast ilma. Või näiteks kui peres on muutused ja ema ja isa lähevad lahku, siis mis sellest rahast saab? Või kuidas tagatakse täpselt see, et korter või mingi muu eluase on ikkagi sihipärane? Kuidas seda jagada? Seal tekib palju õiguslikke küsimusi. Seda võib kaaluda, aga ma arvan, et see võib-olla peredele ei olegi nii ahvatlev. Kuidas plaanitakse lahendada eluaseme kättesaadavuse probleemid, sh pensionisamba vahendite või riiklike laenugarantiide kasutamine noorte perede aitamiseks? Seda ma juba mainisin, see on koalitsioonileppes olemas. Lisaks, mida meil tehakse, on see, et me otsime võimalusi vähendada bürokraatiat eluasemete ehitamisel nii eraisiku jaoks kui ka ettevõtete jaoks. See on üks asi. Seda, milliseid samme astutakse peresõbraliku töökultuuri etendamiseks, sh vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamiseks vanavanematele, me väga toetame. Kas ministeerium toetab rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimist Riigikantselei juhtimise alla? Jah, toetab, aga kas see ka teoks saab, on jällegi otsus. Kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgiks kujundada sündimust toetavaid väärtusi ja kas seda peetakse ideoloogiliselt valeks survestamiseks? Miks kujundatakse väärtusi suhtumises LGBT inimestesse ja pagulastesse? Me ei kujunda suhtumist, aga me kindlasti eeldame, et inimesed on võrdsed, ükskõik, mis on tema seksuaalne sättumus või päritolu. Me kindlasti peame oluliseks, et kõikidel inimestel Eestis oleks hea olla. Väärtusi me otseselt muutma ei lähe, aga kindlasti ei saa seda teha üks ministeerium, seal on oluliselt rohkem osapooli vaja. Missuguseid sündimust kasvatavaid meetmeid kavatseb ministeerium veel algatada? Kas nende hulgas on ka alkoholi kättesaadavuse piiramine? Jah, alkoholi kättesaadavust tahaks piirata, tervist saaks parandada ning noorte turvalisust ja vaimset tervist tugevdada ja toetada. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! Jah, te ütlete, et valitsus ei saa midagi suurt teha, see on loodusseadus ja kõik muu selline. Aga teie valitsus kulutab väga palju raha relvade ostmiseks ja kõigeks muuks, sõjaks valmistumiseks. Raul Eamets kirjutas hiljuti väga huvitava loo, kus ta ütles niimoodi, et milleks kõiki neid relvi vaja on, kui varsti ei ole kedagi rindele saata. Umbes 4000 inimest vajab Eesti, aga sellise sündimuse langusega ei ole varsti võtta, kuna umbes 40% poistest on natuke põdurad, ei ole kedagi rindele saata, isegi koos tüdrukutega. Kas te olete mõelnud selle peale, mida siis teha? Milleks neid relvi, kui ei ole kedagi, kellele need kätte anda, näiteks paarikümne aasta pärast, arvestades praegust seisu?

Aitäh! Ma ei ole ühtegi korda öelnud, et valitsus ei saa midagi teha. Ma lugesin ette pika rea meetmetest, mida valitsus juba on teinud ja plaanib teha. Minu meelest andis ka see meie poliitikaanalüüs väga ilusti väga huvitavaid soovitusi, et iga valitsus, nii meie praegune kui ka järgmine, saab valida meetmed, mida ta suudab ellu viia ja mida võib-olla peaks hiljem ellu viima. Seda lauset palun mulle mitte omistada. Loodusseadused on tõepoolest olemas. Näiteks, kui ma ütlen, et on vaja, miks te siis ise lapsi ei saa juurde. Aga tulevadki loodusseadused. Ma ei ütle midagi konkreetselt, selles mõttes, et me ei saa öelda inimestele, et hakake nüüd sünnitama. See on just see süüdistus, mida on meile kogu aeg esitatud. Kindlasti ei ole meil vaja saada inimesi juurde selleks, et neile relvad kätte anda. Ikka tahaks, et nad elaksid rahus. Olen nõus sellega, et riigikaitses on inimeste tervis oluline – mitte ainult poiste, vaid ka tüdrukute tervis, nii füüsiline kui ka vaimne tervis ja ka nende treenitus ja suutlikkus füüsiliselt tegutseda. Loomulikult on see kõik oluline. Me ostame relvi eelkõige selleks, et meil oleks rahu, ja loodame, et ei peagi andma neid kellelegi kätte. Ma tõesti siiralt loodan. See on see kuulus lause, et para bellum jne. Ikka valmistume sõjaks ainult sellepärast, et meil oleks rahu. Kui meil ei oleks siin neid relvi, siis oleks meie juurde päris lihtne üle piiri tulla.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide jaoks on laste ja perede heaolu olnud alati üks olulisemaid prioriteete. Sellest tulenevalt oleme me siin pärast kõnealuse analüüsi valmimist omalt poolt näidanud initsiatiivi ja proovinud kaasa aidata, et tõesti olulised meetmed, mis on ka teaduspõhiselt antud analüüsiga tõestatud, saaksid kiiresti rakendatud. Lapsetoetuste ebaõigluse tagasimuutmine või õigemini ebaõigluse parandamise eelnõu valitsuse toetust ei saanud. Minu küsimus on nüüd selle teise eelnõu kohta. Nimelt, me esitasime eelnõu, et suurendada vanemahüvitise paindlikkust või õigemini oludega arvestatavust, mis puudutab järjestikust laste sündi ja vanemahüvitise korrigeerimist palgakasvu järgi. Kas ka selle eelnõu puhul on meil valitsuselt tulemas seisukoht, et raha ei ole ja midagi ei saa teha, või oskate te mulle öelda, mis see teie enda seisukoht …

Teie aeg!

… ja valitsuse seisukoht tulla võiks?

Aitäh! Mul on hea meel, et meil on ühine prioriteet, ka meile on laste heaolu väga oluline. Ja tuletan meelde, et just Reformierakond oli see, kes tõi meile sellesama väga palju kiidetud vanemahüvitise süsteemi. Mul on hea meel, et meil on ühine pind, aga tõepoolest, me ei saa kõiki muudatusi väga kiiresti ellu viia. Mõned muudatused saab, aga mõnda ei saa. Teie soovisite minu meelest uue aasta algusest, et me tegelikult nii ruttu lihtsalt ei jõua. Meil on ainult kaks kuud aega ja ükski eelnõu nii ruttu ei lähe, eriti kui meil on vaja sel juhul ümber otsustada päris suurtes summades riigieelarve ressursse. Riigieelarvet ei saa planeerida nii lühikese ajaga. Aga neidsamu asju saame arutada ka edaspidi. Ma arvan, et mõne neist me viime kindlasti ellu ja loodame ka teie toetusele.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Üks praktiline mõte, ettepanek. See on ühtlasi ka küsimus. Mis te arvate? KredEx ehk praegu siis EIS annab perele nii-öelda laenugarantiid eluaseme soetamisel, mis on vajalik, kui tuleb perelisa ja ruumi on rohkem vaja. Need ülempiirid on praegu ühe lapse puhul 35 ja kahe lapse puhul kuni 40 aastat, teades, milline on sünnitusiga, liigub järjest vanemasse perioodi. Mis te arvate, kas see oleks lihtne meede, mida saaks kiiresti muuta? Kas te soovite seda muuta?

Aitäh! Me oleme valitsuses tegelikult arutanud küll, et laenutingimusi võiks muuta ja vaadata ka Põhjamaade poole, kus laenuperioodid on veelgi pikemad, kui praegu siin mainitud. Aga see on nüüd see arutelu, mida peaksid pidama inimesed, kes on tuttavad laenutemaatikaga ja finantsteemadega. See ei ole minu valdkond ja ma ei oska sellele niimoodi vastata. Kui see on vähegi mõistlik, siis me kindlasti seda teeme, kui see on ka teostatav. Aga selle küsimuse peab esitama minust teistsuguse valdkonna inimestele. Aga mida iganes me perede jaoks teeme, siis ma loomulikult seda toetan.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et on tõsi, et sündimus on igal pool lääneriikides langenud, ehkki tundub, et Eestis on see langus kindlasti keskmisest suurem. Aga sündimuse langus ei ole kindlasti loodusseadus, ja ma ütlen, et see ei ole isegi mitte ühiskonnaseadus. Tegelikult ka ühiskondlikke või moraalseid tõekspidamisi ehk väärtusi kujundatakse. Inimene ei sünni väärtustega, vaid ikkagi omandab need kasvatuse ja isiklike kogemuste kaudu. Niimoodi ma ei saanud hästi vastust sellele küsimusele, kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgiks kujundada sündimust toetavaid väärtusi. Veel üks konkreetne küsimus oleks mul ka. Nimelt on Keskerakond esitanud eelnõu, et seataks riigipühana sisse lastepäev, iga aasta 1. juuni, vaba päev, kus pered saaksid koos olla. Kas te toetate seda ja kas Reformierakond võiks seda toetada?

Aitäh! Vabad päevad on jälle teise valdkonna ministrile küsimus. Ilmselt peab vaatama, mida näiteks tööandjad arvavad ja kas inimesed soovivad saada selle päeva ja mitte palka saada selle eest, kui me räägime tööandjate vaatest. Vaba päev on alati tore, kellele see ei meeldiks, aga siis on ju tulu ka väiksem. See selleks. Seda peate võib-olla tõesti rääkima kellegi teisega. Aga me räägime väärtuste kujundamisest. Peresid toetavad väärtused – no mis meil on? Kui meil on sündimus madal, miks ei taheta varem peret luua? Ja nagu ma enne välja tõin, tuuakse eluase, see on üks põhjendus, sobiva kaaslase leidmine, töö- ja pereelu ühitamine ja nii edasi. Meil tegelikult ei ole seda muret, ma arvan, et inimesed ei taha peret luua. Enamik ikkagi soovib seda. Aga lihtsalt see peegeldab seda, et inimeste väärtushinnangud – isegi halvustavalt on tsiteeritud sõna "väärtusnihe"–, inimeste väärtused on tõepoolest teistmoodi muutunud. Ja need väärtused muutuvad tegelikult seoses haridusega. Me kõik teame, et kui naistele on tagatud adekvaatne haridus, siis ka nende sünnitusiga tõuseb. See on täiesti normaalne ja loomulik kulg. Mida me saame tõesti teha, on see, et me kindlasti ei hakka kuidagi haridust pärssima. Vastupidi, haridus on üks olulisimaid, muide, ka naiste eluea ja tervise mõjutajaid. Aga mida me saame teha, ongi seesama, mida ma juba ütlesin, pere- ja tööelu ühitamise väärtuste tõstmine. Näiteks peresõbralik tööandja, mida Sotsiaalministeerium juhib, selline programm. Ma ise andsin auhindu välja sel aastal, päris palju oli osalejaid. Siis needsamad laenuteemad, mida me oleme siin arutanud. Kaaslast me tõesti ei hakka kellelegi leidma, sellega peavad ikkagi noored ise hakkama saama. Ja ma arvan, et keegi ei tahaks ka, et me riik hakkab paari panema kedagi. See kindlasti ei ole väärtus, mida meie erakond kannab. Ma arvan, et ükski erakond ei taha sellist asja. Eks see perepoliitika ongi suunatud sellele, et perel oleks hea ja turvaline Eestis elada. See ei ole ainult sotsiaalpoliitika, vaid ka haridus, tervishoid, kaitsepoliitika, välispoliitika, majanduspoliitika ja nii edasi. See on ka üks põhjuseid, miks seesama raport soovitas tuua perepoliitika komisjoni Riigikantselei alla. Tegelikult me kogu aeg räägime peredest kuidagi sotsiaalse valdkonna kontekstis, aga perepoliitika on palju enam kui sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond, see on ikkagi kogu riik. Kui me riigi ehitame turvaliseks ja heaks, siis on peredel ka hea olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Mul on nii hea meel, et te jõudsite täpselt selle juurde, mille kohta mina küsida tahtsin. Me räägime, et sünniks rohkem lapsi. Samas meil on lapsed, keda tuleb kasvatada, et nad saaksid tublideks, vaimse tervise probleemideta ja oleks huviharidusega kaasatud. Mulle tundub, et see vastus, et see on teise ministri või teise ministeeriumi rida, päris ei päde. Mulle tundub, et Vabariigi Valitsus peaks kõik otsused koos vaatama sarnaselt, et oleks laste kasvatamiseks, laste saamiseks võimalused loodud. See on natukene sama, mida Jaak Valge ka küsis, et selline komisjon, mis asub kas peaministri juures või Riigikantselei juures – te ütlesite, et te toetate seda mõtet. Aga mis te selleks teete, et seda toetust valitsuse teiste osapoolteni viia, et ka nemad seda toetaksid?

Aitäh! Esiteks, kui ma ütlen siin, et teise ministri rida, siis see tähendab pigem seda, et minu pädevus ei ole rääkida näiteks laenust. Ma ei ole finantsinimene oma erialalt, ma ei oska nendest rääkida. Ja kui me räägime näiteks haridusest, siis jällegi, haridusvaldkond on ka teise ministri alluvuses. Ma viitangi sellele, et see ei peaks olema ainult sotsiaalministri kõneteema. See on teema, mida peaks rääkima kõik. Valitsuses ollakse selles mõttes küll ühte meelt, et perepoliitika on väga oluline. Aga mida ma teen selleks, et see komisjon Riigikantselei alla liiguks? Eks ma muudkui räägin ja räägin ja räägin ja räägin. Mul on mõttekaaslasi, on ka neid, kes ei ole minuga nõus, aga mitte ainult oma erakonnas. Ma saan aru, et sotsid on ka poolt. Tulevikus võib-olla … Sealsamas analüüsis on veel ettepanekuid, mis on vajalikud erakondadeülese kokkuleppena. Sest kui me räägime sellisest pikaajalisest poliitikast, nagu on perepoliitika, siis tegelikult üks olulisemaid asju, mis on olnud, on ikkagi järjepidevus. Kui me siin nägime peretoetuste järsku tõusu ja langetamist, siis mitte kumbki neist otsustest ei olnud hea otsus. Need peaksid olema tasapisi ja strateegiliselt, järjepidevalt tehtud otsused, sest muidu perede kindlustunne langeb. Samamoodi on langenud kindlustunne tänu geopoliitilistele sündmustele: ma ei tea, COVID-i kriisile ja kõigele muule. Ja siis muidugi maksude tõstmine. Õnneks me saame mõnda asja langetada ja mõne tõusu ära jätta. Selline ebakindlus ikka mõjutab. Hästi tore oleks, kui me suudaksime olla püsivad, aga elu tuleb vahel vahele, nagu me oleme praktikas näinud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajat ei ole. Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga laps on Eestile kulla hinnaga. See on väide, mida tõenäoliselt ei vaidlusta siin mitte keegi. Me kõik soovime, et lapsi sünniks rohkem, et Eesti kestaks ja kasvaks. Aga küsimus on, kas riigi kui sündimust toetava keskkonna looja sõnad ja teod lähevad kokku. Kas me tegelikult loome sellise ühiskonna, kus noortel on kindlustunne, et pereloomine on võimalik, et lapsi kasvatada on jõukohane ning keegi ei jää oma muredega üksi? Sest sündimus ei sõltu ainult inimeste otsusest, vaid ka sellest, millise tulevikupildi riik neile loob. Jah, Eesti seisab silmitsi sündide arvu vähenemisega. Aga see pole pelgalt statistika, see on märk sellest, et liiga paljud pered tunnevad ebakindlust tuleviku ees. Siin ei aita ükski loosung, mis kutsub üles lihtsalt rohkem lapsi saama, ega ka moraalijutud, vaid hooliv ja õiglane ühiskond, kus inimene ei pea valima pere loomise ja toimetuleku ning eneseteostuse vahel. Sündimuse toetamiseks näeme sotsiaaldemokraatidena kolme peamist suunda. Esiteks, majanduslik kindlustunne. Ükski pere ei saa teha suuri otsuseid tuleviku nimel, kui igapäevane toimetulek on pidev võitlus ja võidujooks üha kasvavate kuludega. Inimesed vajavad õiglast palka, mis võimaldab elada väärikalt, mitte ainult ellu jääda. See tähendab, et töö peab olema kindel ja tasustatud nii, et saaks tunda end turvalisena ka siis, kui perre sünnib laps. Kodul peab olema mõistlik hind. Aga kõnealune analüüs tõi esmakordselt nii selgelt ja teravalt esile just eluaseme kättesaadavuse probleemi, mis mõjutab otseselt noorte perede otsuseid. Kui kodu on liiga kallis ja sobivat eluaset lihtsalt ei leia, jäävadki pere loomise plaanid ootele. Majanduslik kindlustunne tähendab ka seda, et riik ei jäta peresid üksi hinnatõusu või kriiside ajal. Lapse- ja peretoetused on paindlikud, ajaga kaasas käivad ja sotsiaalsed meetmed loovad kindlustunnet, ka seda kindlustunnet, et paarisuhte purunemisel üksi jäädes ei jääks ka kogu lastega kaasnevad kohustused vaid ühe vanema õlgadele. Teiseks, töö- ja pereelu ühildamine. Tänane tööelu on sageli nii intensiivne, et paljud noored naised ja mehed tunnevad, et pere loomine tähendab kõigest loobumist. Meie ülesanne on muuta see tunne vastupidiseks, et pereelu ei katkesta karjääri, vaid rikastab seda, olgu selleks paindlik vanemahüvitis, mis võimaldab mõlemal vanemal, aga ka soovi korral vanavanemal lapse kasvatamisel osaleda, või näiteks järjestikuste sündide korral tööturul toimunud palgakasvudega arvestamine. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et tööandjad ja riik peavad koos looma sellise kultuuri, kus lapsevanem ei pea tundma süüd, kui ta soovib perele pühenduda, ega hirmu, et karjäär seisma jääb. Kolmandaks, hooliv ja toetav ühiskond. Sündimust ei tõsta mitte ainult majanduslik kindlustunne, vaid ka laiem turvatunne, teadmine, et sa ei jää üksi. Et on võimalik leida sobiv partner, kellega koos pere luua, et suhted püsivad ja vanemaks saamisel on võimalik õppida ja kasvada koos lapsega. Et kodune hooletöö oleks võrdsemalt partnerite vahel jagatud, et paindlik lapsehoid ja lasteaed on kodu lähedal kättesaadav, vaimse tervise abi olemas ja huviringides ning õppetegevuses osalemine ei sõltu ei kodukohast ega vanemate rahakotist. Meie eesmärk on, et iga laps sünniks Eestisse, kus teda oodatakse ja kus ta saab kasvada hoituna ja turvaliselt. Austatud kolleegid! Rahvastikupoliitika arutelud siin saalis ei tohiks olla võitlustandriks väärtushoiakute üle, vaid koostööplatvormiks, et toetada peresid, kes lapsi soovivad, aga kelle soovid ei realiseeru. Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame looma riigi, kus inimestel on julgust tulevikku uskuda. Mul on hea meel lõpetuseks öelda, et juba järgmisel neljapäeval, 13. novembril toimub siinsamas saalis sotsiaaldemokraatide algatusel ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu sündimuse toetamise teemal, kus ootan teid kõiki aktiivselt kaasa mõtlema ja kaasa arvama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja hea tühi saal peale mõnede üksikute kolleegide! Eks see on nüüd süptomaatiline, et öö varjus pannakse meid arutama väga olulisi asju. Mulle tundub, et see on nagu loodusseadus. Mul ei ole paranoiat, aga suruda aega, kui juba püütakse puhata, jne ... Aga jah, ei kavatse mina ega ole ka meil plaani muuta naisi sünnitusmasinateks. Aga see, mis toimub Eestis, on muret tekitav. Noh, mäletate küll, et eelmisel aastal ületasime olulise tähise: esimest korda peale 1919. aastat langes sündide arv alla 10 000. Ja juba sel aastal või järgmisel aastal läheme üle järgmise punase hoone: alla 9000 lapse. Niimoodi edasi minnes, kuhu me siis teel oleme? On põhiseaduse preambul, kus on kirjas eesti keel ja kultuur ja mõte, aga samas ei taha naised sünnitada, noored ei taha ka peresid luua. Sõjahirm, sõjahüsteeria, ma ütleks. Kohe tuleb sõda, me oleme rinderiik! Me ei ole rinderiik. Aga ma olen väga paljudega rääkinud, nooremate inimestega, et ei ole ikka mõtet siin peret luua. Kusagil välismaal, kaugemal on kindlam. Ja ma ei ole kindel, kui paljud on nõus rindele minema, kui see hetk saabub. Professor Eamets kirjutas hiljuti tõeliselt hea loo, kus ta rääkis, et milleks me nii palju relvi muretseme ja valmistume sõjaks, kui meil varsti pole kedagi rindele saata ja kellele relvi anda. See on väga tõsine hoiatus ja mõttekoht. Kellele?! Jah, kui praegu oli eelmisel aastal 9690, kui ma õigesti mäletan, kui palju sündis, siis poisse oli neist 4900. Aga poisid teatavasti ei ole mitte tugevam sugu, vaid on nõrgem sugu. Nad surevad kiiremini, on riskialdid ja kõik muu selline, ja on ka põduramad. 40% umbes kõlbab rindele minekuks. Ma tsiteerin nüüd professor Eametsa. Ja selle tulemusena, kui meil on vaja umbes 4000 sõdurit – ükskõik, mis soost nad on –, keda rindele saata ja kellele relv kätte anda, siis õige varsti juba – mitte 19 aasta pärast, vaid palju varem – ei ole võimalik leida või on maksimaalselt võimalik leida alla 2000, kellele on võimalik püss kätte anda. Nii et see peaks tekitama mõtteid, milleks me seda riiki üldse peame ja niimoodi tegutseme, kui varsti ei ole nagu seda eesmärki. Muidugi, inimesi tuleb siia igalt poolt, kõikvõimalikke pagulasi. Praegu on need ukrainlased, homme võivad nad olla kusagilt Aafrikast ja igalt poolt. Ega tühjaks see maa ei jää siin. Ja mida siin teha annab? Tegelikult see peaks olema kõige põhilisem küsimus. Enamik eelnõusid peakski sellega tegelema. Rahvastikuministri koht oli, aga kaotati ära. Rahvastikuprobleemide erikomisjon – ma olin selle viimane esimees. Pole vaja! Küllap sotsiaalminister tegeleb sellega. Noh, tubli, kui tegeleb, aga kontsentreerimine või Riigikantselei juurde mingisuguse üksuse loomine – noh, ei ole jõutud sinna millegipärast. Ja täna arutasime siin, mida me arutasime: et tõmmata kokku neid kohti, kus lapse sündi registreerida. Sellega me tegeleme. Tõesti, digiriik – sellega me tegeleme ja me koondame kokku neid kohti kõikides valdades. Ei ole vaja neid, hoiame natuke kokku midagi! Aga kõige olulisem on see, kuidas tagada mitte seda, et hoida kokku mingeid kopikaid, mingeid sente, vaid tagada, et siin oleks elujõuline ja eesti rahvas.

Kas te soovite lisaaega?

Jaa, sooviks küll mõni minut.

Kaks minutit lisaks.

See on kõige põhilisem. Ja siin muidugi ei tohiks olla mingisuguseid punaseid jooni, kui erinevad lipud lehvivad ja võitlus käib erinevate erakondade vahel. See peaks olema üle erakondade. Hiljuti oli Nõos Tartumaal selline kohutav sündmus, mis tänase päevani erutab mitte ainult mind, vaid paljusid teisi ka. Mingisugune noor või elujõus mees läks nii nagu Talibani mees enesetapurünnakule ja võttis täiesti suvalise inimese endaga kaasa. Ta istus autos ja juhtumisi sattus talle ette. Oluline on see, kust sellised inimesed tekivad. Kui mitte ainult deklareerida, et iga inimene on kuldaväärt, vaid kui inimene on juba sündinud Eestis, siis peab tagama, et temast kujuneks ka normaalne, õnnelik inimene. See on võib-olla ideaal, aga normaalne inimene, mitte selline Tarmo, kes hiljuti Eestimaad vapustas. Kuidas kujunes seesama Tarmo, kes on juba sümbol? See on oluline, sellest peaks rääkima, kes olid tema vanemad, kes olid tema õpetajad. Mitte ainult see, mida politseinikud või prokurörid või kohtunikud tegid. See on ülioluline, et igast lapsest, kes on sündinud, kasvaks normaalne inimene. Loomulikult on siin ka need rahalised toetused, kulutused, tasuta ringid, trennid jne üliolulised, mida saaks teha.

Teie aeg!

Vastasel juhul ei ole kõigel sellel mitte mingit mõtet. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase päevakorra kuuenda punkti.