Arupärimine tervishoiu rahastuskriisi kohta (nr 811)

Edasi on tänane viies päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Andre Hanimäe, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi ja Ester Karuse poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine tervishoiu rahastuskriisi kohta. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide mure ei ole ilmselt uus, aga ma arvan, et see mure on väga tõsine. Ja see mure ei ole mitte ainult meie fraktsiooni oma, vaid see peaks olema kõigi Eesti inimeste tervise eest heaseisvate või tervise pärast muretsevate inimeste ühine ülesanne, ühine missioon tagada, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu võtavad nähtavas tulevikus tõsiselt tervishoiu rahastuskriisi lahendamist. Ehk me teame, et Tervisekassa iga-aastane puudujääk on juba suurusjärgus 200–300 miljonit eurot, kasvab ajas ja ka see puudujääk tegelikult ei hõlma veel kogu tegelikku ravivajadust, mis oleks veelgi suurem. Sellise kroonilise rahapuuduse tagajärg on ju otseselt see, et inimestele vajalikku ravi lükatakse edasi, see tähendab tervisekahju inimestele, see tähendab otsest rahalist kulu riigile tuleviku vaates nii selles mõttes, et inimesed elavad ja töötavad vähem aega tervena, kui ka selles vaates, et väga paljude tervisemurede puhul on nende hilisem ravi märksa kulukam, kallim ja koormavam ühiskonnale tervikuna. Ja kindlasti on oluline tähelepanu juhtida sellele, et ajas väheneb ka inimeste osakaal, kes ravikindlustusse panustavad, tulenevalt demograafilistest muutustest. Tänane maksumudel pelgalt sotsiaalmaksust peaasjalikult ravikindlustuse kaudu Tervisekassa rahastamine teatud eranditega ei ole piisav ehk tuleb lisaraha leida ka muude maksutulude arvel, nagu on varasemalt tehtud. Näiteks kui oli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski või kui oli mul au seda sotsiaalministri ametit pidada, siis leidsime täiendavaid rahastusvõimalusi. Ossinovski ajal püsiva korraldusega, minu puhul oli neljaks aastaks eraldatud täiendav rahastus. Need kaks asja on tegelikult aidanud peaasjalikult praegu Tervisekassal üldse toime tulla, sest kui võtta need otsused maha, siis oleks Tervisekassa eelarve juba ammu täielikus miinuses, sealhulgas reservid juba ammu otsas. Samuti ka eelmine terviseminister esitas tegelikult oma konkreetsed ettepanekud. Et riik võiks maksta näiteks laste eest ravikindlustusmaksu, nii nagu ta maksab praegu mittetöötavate pensionäride eest, aga seda lahendusettepanekut ei ole seni kahjuks heaks kiidetud. Nii et meie mure on see, et me ei näe valitsuselt samme, otsuseid, plaane ega isegi mitte ettepanekuid, kuidas tervishoiu rahastuskriisi lahendada. See lõputute analüüside tellimine, otsuste edasilükkamine ei ole lahendus. Neid analüüse on tehtud niivõrd palju, et juba nende analüüside autoridki ütlevad, et ega neil midagi uut enam siia lisada ei ole. Nad on kõik oma mõtted välja pannud, arvutused ära teinud. Kui võrdleme maailma praktikaga, Euroopa Liidu teiste riikidega, OECD riikidega, siis me lihtsalt panustamegi tervishoidu märkimisväärselt vähem. Loota, et me suudame niigi efektiivset süsteemi muuta sadade miljonite eurode ulatuses efektiivsemaks, et seda miinust katta – see ei ole realistlik eesmärk. Ehk alati on võimalik efektiivistada, aga mitte sellises mahus, mis on täna tervishoiu puudujääk. Nii et meie küsimused ministrile on lihtsad, aga väga olulised ja kaalukad. Esiteks. "Mis on Teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks?" Teiseks. "Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus?" Kolmandaks. "Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust?" See on kahtlemata üks tõsisemaid väljakutseid tervishoiusüsteemis juba väga pikalt olnud. Ja neljandaks. "Millised on Teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab Eesti patsientide omaosalus juba praegu ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%." Ja see on ka selline WHO või Maailma Terviseorganisatsiooni poolt hinnatud mõistlik ülempiir. Üle selle hakkab ju tegelikult inimeste tervishoiuteenustele ligipääsu piirama. Nii et ootame vastuseid nendele küsimustele ja kindlasti neid tuleb arutelu käigus juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Arupärimise sissejuhatus oli päris pikk, aga ma loen ette konkreetsed küsimused ja siis asun vastama. Esimene küsimus: mis on teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks? Kaks: kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Kolm: kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Neli: millised on teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab patsientide omaosalus juba ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%. Vastan siis ükshaaval. Esimesena on teemaks tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkus. Viitasite oma küsimuse sissejuhatuses varasematele otsustele ja eelmiste ministrite tegevusele. See on kahtlemata olnud vajalik ja vähemalt osa neist ma võtan küll üle ja tänan, et need otsused on tehtud, ja lähen nendega ka edasi. Aga mõnes aspektis on minu arvates eelmised ministrid valinud jällegi lihtsama tee, mida ei saa ka alati ette heita, sest olukord ja aeg ei ole olnud viimastel aastatel väga lihtne. Praegu me oleme ikkagi jõudnud olukorda, kus me peame tõsiselt üle vaatama ka tervishoiukulutused, kas need lähevad õigesse kohta, ja tõhustama haiglavõrku. Kui need otsused, näiteks haiglavõrgu konkreetne tegevuskava oleks olnud juba olemas, siis praegu oleks meil kõigil palju lihtsam. Aga sellega me läheme ka edasi. Eurostati andmetel on Eesti elanike hinnang katmata tervishoiuteenustele halvenenud, tervishoiuteenuste kättesaadavus on halvenenud. 2021. aastal oli see 8,1% ja 2024. aastal 8,5% ning tõepoolest, kasvanud on ka inimeste omaosaluskoormus. Ka eelmise ministri otsusena – mina olin siis sotsiaalkomisjonis – me ju tõstsime omaosalust tervishoius, tõstsime visiiditasusid, aga samas laiendasime neid rühmi, kes saavad maksta madalamat visiiditasu. Mis puutub omaosaluskoormusse, siis Eestis on see tegelikult jaotunud väga ebaühtlaselt. Üks patsient tõi väga hea näite. Tema ütles, et tema on täiesti solvunud, ta oli kümme päeva haiglas ja maksis selle eest 25 eurot. See oli enne visiiditasude tõstmist. Ta on pensionär ja ta ütles, et kui ta läheb hotelli, siis see ei ole isegi mitte ühe ööpäeva hind. Tõepoolest, kui me vaatame haiglaravi, siis seal on inimestel hästi madal omaosalus. Kui aga mõelda sellele, et näiteks haiglaravi vajavad mõned inimesed teinekord väga palju ja ka erinevate ravijuhtude raames, siis ma arvan, et selline madal omaosalus võib olla täiesti õigustatud. Samas on näiteks hambaravis väga kõrge omaosalus ja ega ka seni ei ole suudetud omaosalust märkimisväärselt vähendada. On küll tõstetud hambaravihüvitist eelmistel aastatel, aga hinnad on ka tõusnud ja ega see hüvitis ei ole päris piisav, kuid see katab ära siiski vähemalt ühe profülaktilise konsultatsiooni aastas. Nii. Minu jaoks on hästi oluline, et ka poliitilised otsused oleksid tõenduspõhised. Kindlasti püüan järgida ka WHO antud soovitusi. Selle valitsuse tegevusprogrammis me oleme seadnud eesmärgiks muuta tervishoiu rahastamine läbipaistvamaks ja loogilisemaks. Siin on viidatud ka sellele, millised on need ettepanekud, kuidas tervishoidu raha juurde otse riigieelarvest ja mille eest. Näiteks, äkki oligi Tanel Kiik siis minister, kui tuli tervishoidu raha pensionäride eest. Siis mina jällegi küsin, kas me saame aru, kuhu see raha täpselt läks. Tegelikult ei saa. Kas pensionärid saavad nüüd paremat ravi? Kõigepealt, kuhu see raha täpselt läks. Tegelikult ei saa. Kas pensionärid saavad nüüd paremat ravi või kas nad üldse peaksid saama paremat ravi? Peamiselt läks see tervishoiutöötajate palkadesse, mis on ka oluline. Aga tähtis on see, et kui me suuname kuhugi raha, siis sellel oleks ka eesmärk. Ja kui meil on riigi tasandil mingisugune probleem, näiteks me teame, et väga kõrge on suremus vähki või südame-veresoonkonna haigustesse, siis me suudaksime suunata raha nii, et me neid probleeme saaksime päriselt mõjutada. Seni me tegelikult Eestis ei mõõda seda, kuidas antud raha tervishoius ka tulemustes kajastub. Mis puutub rahastamisettepanekutesse, siis me viime hästi põhjaliku analüüsi läbi. Üks osa, Arenguseire Keskus, avaldab oma raporti juba vist isegi sellel nädalal, aga ettepanekud valitsusele me anname veebruaris. See võtab aega. Vaatan, et mul läheb aeg nii kiiresti siin. Teine küsimus. Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääke 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Ma ei tea, mida on mõeldud tervishoiuteenuste kättesaadavuse all. Kas ravijärjekordi seda, kui palju üks inimene saab mingeid teenuseid, või seda, kui ruttu saadakse näiteks perearsti abi? See on selline hästi ilus poliitiline loosung. Tegelikult on tervishoiuteenuste kättesaadavus üks osa tervishoiuteenuste kvaliteedist, see on ainult üks näitaja. Inimestele ei ole oluline ainult kättesaadavus. Ma võin saada homme arsti juurde, aga kui see on vale arst, siis ei ole sellest mulle kasu. Sellepärast me peame vaatama seda oluliselt terviklikumalt. Kui me mõõdame kättesaadavust ravijuhtude arvuna, siis meil on eesmärk, mille on ka Tervisekassa sõnastanud oma eelarves, et järgmise aasta ravijuhtide arv saab olema sama suur, kui on käesoleval aastal. Kust on puudujääk kaetud? Suutsime 70 miljonit vähendada Tervisekassa reservide kasutamist. Seal on eelkõige kolm komponenti laias laastus:10 miljonit tuli sotsiaalmaksu paremat laekumist, umbes 60 miljonit on see varu, mida Tervisekassa on planeerinud ülekulukatteks, juhul kui haiglatel tekib ülekulu, ja kolmas oli 30 miljonit tõhustamiste arvel. Kokku me saame siit oluliselt suurema summa kui 70 miljonit. Ja see on sellepärast suurem, et osa sellest kokkuhoiust me suuname tagasi tervishoidu, et saada innovatiivseid teenuseid, et viia läbi süsteemi parendusi. Niimoodi järk-järgult peaksime seda raha kasutama. Ma rääkisin täna Tervisekassa finantsosakonna juhiga ja tema ütles, et see trend, mida me nägime juba esimesel poolaastal, on selline, et ka haiglad on hakanud oma kulutusi üle vaatama. Seni ei ole keegi antud ravimahtusid ületanud poole aasta jooksul ega ole seda juhtunud ka üheksa kuu jooksul. Kui see trend jätkub, siis meil on tegelikult võimalik minna edasi samasuguse eelarvega. Ma tean, et haiglad on vaadanud üle oma kulutusi, kust nad saavad inimeste ravi kvaliteeti mitte vähendades hoida kulusid kokku. Kui rääkida ravikvaliteedist, siis kvaliteedisüsteemi alustas minister Sikkut. Mina viin selle edasi nii jõuliselt, kui see on võimalik. Hinnanguliselt on nendes riikides, kus ravi kvaliteeti hinnatakse, kvaliteediprobleemide kulu raviteenuste eelarvest 10–15%. Meil on eelarve umbes 1,8–1,9 miljardit, arvutage protsent ise. Aga see on nendes riikides, kus kvaliteedisüsteem on ammu olemas. Meil Eestis ei ole seda kunagi olemas olnud. Meil ei ole üleriigiliselt hinnatud kvaliteeti, on räägitud ainult kättesaadavusest. Kvaliteet on üks ülioluline faktor tervishoius. Nii. Vaatame, kas ma jõudsin ... Mul on veel viis minutit. Vaatame, mis need küsimused siin veel olid. Üks hetk. Ahah. Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Mulle on jällegi see küsimusepüstitus pisut arusaamatu, et miks just esmatasandilt, miks just perearstide puudust. Miks te arvate, et eraraha just sinna läheb? Miks ei või eraraha olla näiteks ka eriarstiabi probleemide leevendamiseks, mis ju päriselt praegu on ka kasutusel? See küsimus on omamoodi huvitav. Tegelikult me ei ole eraraha kaasamist üldse vaadanud sellest aspektist. Pigem me vaatame, kus jääb Eesti tervishoiuressurssi puudu, seal saame kaasata eraraha. Kindlasti on eraraha kaasamine põhjendatud ennetustöös. Väga suure töö on juba ära teinud ka tööandjad. Vaatame ennetuse seisukohalt üle ka töötervishoiu. Ka see on praegu täiesti 100% eraraha eest ju olemas. Vaatame üle, et see ei dubleeriks muid tervishoiuteenuseid. Sellega jõuame loodetavasti lõpuni järgmisel aastal. Nii. Eraraha kasutamise kohta annab soovitused Arenguseire Keskus. Kuupäev on siin olemas, 12. november, see on siis järgmine nädal. Millised on ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks? Nagu ma ütlesin, see omaosalus on hästi ebaproportsionaalne, eelkõige tuleks vaadata käsimüügiravimeid ja hambaravi. Aga see on väga suur ja keeruline töö. Oleks see olnud lihtne, siis oleks seda kindlasti alustatud oluliselt suuremas mahus ka eelmiste ministrite poolt. Üks suur faktor on ka õendusabi. Seal sai juba varem omaosalust vähendatud, varem oli 85% statsionaarse õendusabi teenusest inimese kanda, nüüd on 90%. Vabandust! Vastupidi. Tervisekassa kanda ja inimese omaosalus vähenes 15%-lt 10%-le. Ma mainisin ka seda, et visiiditasude puhul maksavad haprad elanikkonnagrupid oluliselt vähem või siis ei maksagi mõnel erialal. Aga kuidas nüüd täpsemalt saame omaosalust vähendada, seda me saame veel arutada. Ma ootan siin ka teiste erakondade ettepanekuid, kuidas me hambaravi saaksime odavamaks. See oleks küll, ma arvan, miljoni küsimus, kui keegi leiab vastuse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Üldiselt on olnud selliseks, kuidas öelda, üldiseks valemiks maailma tervishoius, meditsiinis, et umbes 2% kallinevad tegelikult kulud nii või teisiti. Ühelt poolt elanikkonna vananemine ja teiselt poolt tehnoloogia areng. See alati paar protsenti tõstab tegelikult rahastamise vajadust, isegi kui ravijuhtude arv ei tõuse. Te ütlesite, et ravijuhtude arv on lepingutes järgmisel aastal sama, aga tegelikult rahavajadus on kindlasti suurem. Neid tõendusi oleme siit ja sealt ja ekspertidelt kuulnud. Kas te olete hinnanud, kui palju näiteks eriarstiabi järjekorrad võivad pikeneda selle tõttu, et see rahavajadus ikka täielikult kaetud ei ole? Viimastel aastatel on need järjekorrad pikenenud, see on ju teada fakt.

Kui palju nad on pikenenud, küsiksin ma. Mitu päeva? Mitu nädalat? Mitu ravijuhtu? Kas ravijuhtude arvu tõstmine aitaks meil lühendada eriarstiabi järjekordi? Kui me tõstaksime ravijuhtude hulka, kas meil oleks personali, kes neid katavad? Kui eriarst soovib saata uuringule, kas meil on olemas piisavalt näiteks radiolooge või teistsugust personali, kes aitavad need uuringud läbi viia? Küsimus ei ole meil ainult rahas ja ravijuhtude arvus, veel vähem on küsimus selles, kui pikk on järjekord. Seda ma juba enne ütlesin ka. Kui me räägime ambulatoorsetest järjekordadest eriarstiabis, siis inimene tegelikult tajubki kõige enam seda, et kui ma panen täna näiteks neuroloogile aja, siis millal ma saan vastuvõtuaja. Me saame vaadata digiregistratuuris seda, kui pikk on see keskmine aeg, aga me ei näe mitte kunagi seda, kui palju inimesi ei saanud ennast järjekorda panna. Seda on väga keeruline mõõta. Ja kui me räägime ambulatoorsetest vastuvõttudest, siis statistika järgi on umbes kolmandik inimesi sattunud vale arsti juurde. Seda me oleme saanud tänu e-konsultatsiooni teenusele. E-konsultatsiooni teenus on selline teenus, kus perearst kirjeldab patsienti ja saadab kirjelduse eriarstile. Sedasama saavad teha eriarstid omavahel ja eriõed teiste eriõdedega. Ja eriarst siis vaatab, kas piisab sellest, et perearstile lihtsalt nõu anda, või kutsub ta patsiendi oma vastuvõtule ja siis ta annab vastuvõtule kutsumise prioriteetse aja: kas kohe väga kiiresti, keskmise kiirusega või on aega küll. Umbes kolmandik e-konsultatsioonidest saadetakse tagasi. See tähendab, et piisab sellest, kui antakse nõuanded perearstile. See aeg jääb vabaks ja sinna saab kutsuda järgmise inimese. Kui me arvestame, et umbes kolmandik inimesi läheb tavasaatekirjaga – neid juhtumeid on kõikidest saatekirjadest praegu 85% – ja see arv võib olla suurem, sest tavasaatekirja kvaliteet ei ole sama, mis on e-konsultatsiooni kvaliteet, mis on oluliselt kõrgem, siis tegelikult umbes kolmandik inimesi on vales kohas. Kui me seda süsteemi hakkame järk-järgult muutma, siis me saame ka need ambulatoorsete järjekordade ajad inimeste jaoks lühemaks. Võib-olla jäävad mõned ajad ülegi, aga sellele ma ei looda, sest ma olen nõus, et rahvastik vananeb, vajadus eriarstiabi järele suureneb. Tuleb mõelda strateegiliselt, tuleb mõelda sellele, kus päriselt probleem on. Ja kui me endiselt loome poliitilisi loosungeid "Lühikesed järjekorrad!", siis me valetame inimestele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui te vastasite küsimusele, mis puudutas tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkust, siis tõite ühe elemendina välja haiglavõrgu tõhustamise. See on sõnaühend, mida võib sisustada väga-väga erinevalt. Sellest tulenevalt ma tahaksingi teada, millisena teie näete ja mida see tähendab näiteks Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa elanike jaoks, võiks vist öelda, kurikuulus haiglavõrgu tõhustamine.

Ma arvan, et haiglavõrgu tõhustamine kindlasti ei ole kurikuulus. Eesti inimene tahab saada arstiabi ja ta tahab, et see oleks lisaks kättesaadavusele ka kvaliteetne. Hiiumaa haiglas oli juuli seisuga seitse sünnitust. Ma tean, et see on sünnitusosakond põhiliselt, mille puhul kardetakse, et see suletakse. Kas see tuleb sulgeda või mitte, selle kohta ei ole otsust veel tehtud. Hiiumaa haigla peab kindlasti alles jääma, samamoodi Saaremaa haigla. Neil on oma roll ja on kindlasti teenused, mis peavad seal inimestel olemas olema. Ma räägin ka Põlva haiglast, Jõgeva haiglast ja kõikidest muudest väikestest haiglatest. Nad on ülivajalikud ja nendes haiglates peavad olema need teenused, mida inimesed vajavad kõige sagedamini. Kui me arvestame ka piirkonna elanikkonna vananemist, siis eelkõige on vaja selliseid teenuseid, mis aitavad inimesi, kellel on palju kroonilisi haigusi, mida tuleb hoida kontrolli all, ja lisaks, kellel on suurem hooldusvajadus. Me vaatamegi selle pilguga. Strateegiline ostmine on selle nimi, selle plaaniga me tuleme välja novembri lõpus, detsembris ning siis saame täpsemalt öelda iga haigla kohta, mis on mõtted, ja alustada ka arutelusid, kui kiiresti me peaksime need otsused ellu viima. Ma arvan, et me ei saa teha ka niimoodi, et ma lõikan noaga ära ja nüüd homsest ei osutata mingit kindlat abi. Nii et siin tuleb mõelda ikkagi kas või selle peale, kus need inimesed töötavad, kes seal praegu töötavad, ja kelle teenuseid me võib-olla ei vaja. Äkki me saame mõnda asja edasi lükata, mõnda asja teise kohta tõsta. Seda peab vaatama ikkagi niimoodi, et see säästab ka haiglat ja neid inimesi, kes seal kohapeal on. Kindlasti vastuseisu tuleb, sellega ma olen arvestanud, aga see on ülivajalik muudatus. Meie haiglavõrk ei jääks ellu, kui me neid muudatusi ei teeks. Meil lihtsalt ei ole inimesi. Arstide hulk väheneb sama kiiresti, kui rahvastik vananeb. Peale arste ei tule nii palju, samamoodi õdedega. Me suurendame koolitustellimusi, vaatame, kuidas me saame seda olukorda lahendada, kasutame digilahendusi, kaugvastuvõtte, ka tugispetsialiste, kes tervishoiukoormust vähendavad. Aga meil on vaja vaadata, et inimene saaks ka abi päriselt, see on hästi oluline, ja selleks on vaja haiglavõrku kohandada. Ma arvan, et kinni me ei pane ühtegi haiglat, vähemalt minu aja jooksul mitte.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sellele, mida te räägite, on ju keeruline vastu vaielda ja kõlab väga veenvalt, eriti see osa, kus te räägite, et õigel ajal, õiges kohas, õige arsti juures. Mina olen kogu aeg aru saanud sellest, et kui ma pöördun perearsti juurde, siis tema on see spetsialist, kes vaatab juba, millise eriarsti juurde või milline on minu vajadus edasiseks teeks ja liikumiseks. Kunagi mitte väga kauges minevikus te ütlesite ka seda, et tulevikus võiks kiirabi poole pöördumisel olla saatekiri. Kas te selgitaksite, mida te sellega mõtlesite? See on tekitanud inimestes väga palju küsimusi. Ja võib-olla mõnigi on jätnud tegelikult pöördumata erakorralise meditsiini osakonda selles hirmus, et tal seda saatekirja ei ole. Aga pärast on hullem ehk tüsistused ja hädad on suuremad.

Ärme aja segamini kiirabi ja EMO-t. Kiirabi on see auto, mis sõidab, ja EMO on osakond haiglas. Mina ütlesin selle edasi, et see on olnud üks valdkonnast tulnud idee ja see ei ole meil hetkel kaalumisel. Selleks ei ole valmis ei perearstid ega EMO-d ja selleks ei ole tegelikult ka vajadust. Pigem oleks meil vaja seda, et EMO õde saaks täiesti ilmselgelt olukorras, kus inimene päriselt ei vaja EMO-t, näiteks et tal on alanud nohu või üleeile hammustas parm. Need on reaalsed juhtumid minu enda EMO praktikast. Sellises olukorras ei jõuakski see inimene isegi mitte perearstini, vaid talle antaks soovitusi näiteks pöörduda apteeki, et EMO õel, triaažiõel, kes võtab inimese vastu, oleks see õigus. Aga kui see triaažiõde tunneb ja näeb, et näiteks on kopsupõletiku kahtlus, ütleme, palavik ja köha, mida võiks ju iseenesest ka ravida perearst, siis sellist inimest, mina arvan, vähemalt hetkel esimeses korras küll ei tohiks edasi ära suunata. Nii et need selged juhud. Just eelkõige on mure Tallinnas ja Tartus, vähemal määral teistes EMO-des, teistes EMO-des peaaegu pole. Võib-olla Pärnu on ka natukene suvisel hooajal üle koormatud, aga teised haiglad ei ole väga ülekoormatud. Seda me oleme rääkinud EMO-dega. Ma tegelikult ootasin ise neid varem oma majast, aga ma loodan, et varsti nad siis tulevad. Neid tehakse ikkagi koostöös EMO personaliga. Ja õed ja arstid, kes töötavad, üldiselt on sageli ka väga paranoilised, kergekäeliselt inimesi ära ei saadeta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Igas suures süsteemis tuleb reegleid ümber vaadata, kaasajastada, rahastamisviise muuta, järelevalvet tugevdada, et saada seda õiget käitumist osapooltelt. Samas on tänane arupärimine suunatud fundamentaalsele trendile olukorras, kus Eesti on kogu taasiseseisvumisjärgse aja pannud tervishoidu riigi raha vähemalt kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Võrdlus Soome ja Saksamaaga ei kannata üldse kriitikat. Meil rahvastik vananeb, inimesed ootavad samalaadset teenust ja ravimitele ligipääsu, nagu on meie naaberriikides. Aga 5, 10 või 15 aasta perspektiivis ei ole võimalik seda küsimust lahendada ilma täiendava riigipoolse panuseta tervishoidu. Kuidas te näete, mis siin need lahendused võiksid olla? Kuidas seda riigipoolset raha ja millises tempos tervishoidu suunata?

Aitäh! Jällegi, ligipääs teenustele ja ravimitele – ärme palun räägi sellest kättesaadavusest. See ei ole ainus asi, mida inimesed ootavad tervishoiust. Inimesed ootavad palju enamat. Näiteks inimesed ootavad seda, et nende arvamusega arvestataks, et kui arst või õde käitub ebaviisakalt, siis see arst või õde ka distsiplineeritaks. Me peaksime ikkagi rääkima kvaliteetsest tervishoiust. Rääkides ravijärjekordadest, siis tegelikult Soome ja Saksamaa ei ole üldse – meie ravijärjekord on kohati oluliselt lühem. Eriarsti juurde pääseda on Eestis oluliselt lihtsam ja kergem, kui on Soomes või näiteks Rootsis, Norras ja Taanis. Ka perearsti juurde järjekord on lühem. Ma tean, et see oli aastaid tagasi, kui Rootsis oli perearsti juurde järjekord kaks kuud ja see oli tavapärane. Ma loodan, et Eestis veel nii kaua ei pea ootama. Sageli küll inimesed ütlevad, et ma pean kaua ootama, aga siis tuleb välja, et see, et pakutakse küll varasemat aega, aga inimesele ei sobi. See on ka ju arusaadav, et iga aeg ei sobi inimesele. Kust nüüd raha tuleb? See on ju selline hästi hea küsimus ja oleneb ka sellest, kellega me võrdleme ennast. Soome ja Saksamaa on väga head, nad on demokraatlikud riigid olnud pisut kauem kui meie praeguseks. Meil on olnud hoopis teistsugune tervishoiusüsteem ja kui me võrdleme ennast ikkagi nende tervishoiusüsteemidega, kus me olime, ütleme, näiteks 1980. aastal ja oleme täna, siis kui me võrdleme neidsamu riike, kellel oli sama süsteem, siis ma arvan, et me oleme väga hästi edasi läinud. Me oleme väike riik, me oleme näinud edasi e-tervisega, meie kvaliteet, kuigi ma räägin siin kvaliteediprobleemidest, on ikkagi hea. Ja neid probleeme on ka Soomes ja Saksamaal. Kui on vaja täiendavat rahastust, siis see peab kuskilt tulema. Hetkel on meil väga suur prioriteet see, et meil on idanaaber, kes on tegelikult hirmule ajanud mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Euroopa. Meil on vaja päriselt oma kaitsekulusid tõsta ja see on reaalne vajadus. Kui me tahame veel raha juurde tuua – minu hinnangul ja ma arvan, et ka teie kõigi hinnangul võiks see olla vähemalt Euroopa Liidu keskmine, see on umbes 800 miljonit eurot – sama palju, kui me praegu kaitsesse investeerisime juurde, siis see tähendab tegelikult uut maksutõusu või mõnest teisest valdkonnast raha äravõtmist. On kaks valikut. See on poliitiline otsus – tõstke makse, kui järgmine kord valitsuses olete.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kogu austuses teie vastu või sinu vastu, kuna me üksteist kaua tunneme, et kohati mulle tundub, et sa nagu takerdud nendesse detailidesse, mis antud juhul pole niivõrd olulised. Rääkida sellest, mida täpselt on küsimuse all mõeldud või miks just esmatasandi puhul mainime eraraha. Meie mure on ju printsipiaalne ja mure on põhimõtteline, et kas see valitsus kavatseb leida lisaraha tervishoiuteenuste tagamiseks. See, kas te täpselt võtate mõõdiku aluseks ravijärjekordade lühendamise päevade mõttes, kas me võtame mõõdikuks regionaalse küsimuse – neid mõõdikuid võib võtta väga palju erinevaid –, me teame, et puudu on ühest, teisest ja kolmandast. Ja me teame ka teie enda juhitava Tervisekassa näitel, et Tervisekassa eelarve on ju miinuses. Ehk jah, see võtab reservidest raha, aga jooksev eelarve tegelikult on miinuses. Ükskõik, mis mõõdiku me võtame, raha tegelikult on puudu. Küsimus on aga lihtne. Kas teie ministrina ja konkreetne valitsus plaanib astuda samme selle lisaraha leidmiseks?

Ma just ütlesin ju, et minu hinnangul oleks lisaraha vaja. Aga mida terve valitsus teeb? Me oleme koalitsioonilepingus öelnud, et me vaatame rahastuse üle ja anname oma ettepanekud, nii nagu kõik eelmised valitsused on seda teinud. Rääkides esmatasandist ja erarahast – ei, me ei plaani erastada tervishoidu, nii nagu meid on lausa sotsid süüdistanud, nii palju, kui ma olen näinud ajakirjandusest. Solidaarne tervishoiusüsteem on endiselt kõige parem süsteem, mida ükski riik on kasutanud. Mis siin veel oli? Eelarve miinus. Eelarve on oluliselt väiksemas miinuses, kui see oli eelmise ministri ajal. Ma arvan, et see minu antud sõnum, et me peame päriselt leidma kokkuhoiukohad, on ka valdkonda kohale jõudnud. Ja nagu ma ütlesin, meil tuleb aru saada sellest, et me peame suutma selle rahaga – meil on ikkagi eelarve kokku üle 2 miljardi, 2,5 miljardit, see on väga suur raha –, me peame suutma seda raha kasutada nii, et me suudame mõjutada tulemusi tervishoius. Näiteks mis meil on? Meil on need tervena elatud aastad ja kõik need väärtused. Loomulikult ei juhtu see ühe, kahe või kolme aastaga, aga kui me lihtsalt paneme raha juurde ja süsteemis on ebaefektiivsust … Ma tõin ühe näite nendest ambulatoorsetest vastuvõttudest. Ma olen ise aastakümneid arstina töötanud, ma olen töötanud haiglas, ma olen töötanud perearstikeskuses, ma olen töötanud EMO-s ja kiirabis, ma olen näinud, kuidas seda raha kasutatakse. Seal on väga palju kohti, kus saaks paremini kasutada. Ja ma ei ole ainus, kes sellest niimoodi räägib. Sellest on arstid … Ma olen ise, Tanel, sinuga käinud rääkimas sellest, kui ma olin veel perearstide seltsi juht. Me koos oleme teinud ka väga head muudatused, mis on aidanud raha raiskamist vähendada, aga seda perearstiabis. Perearstiabi on hetkel üks kõige paremini reguleeritud, rahaliselt reguleeritud valdkondi üldse, tänu sellele, et perearstid ise on selleks väga palju tööd teinud. Aga võtke lahti, ma ei tea, kulumudelid kardioloogias, neuroloogias või reumatoloogias. Neid ei ole olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu on perearstiabis. Kas me peame seda üldse niimoodi reguleerima? Äkki me peaksime reguleerima rahastust tulemuste kaudu? Näiteks, kui meil on erinevad haiglad, kus tehakse endoproteesimisi, vahetatakse puusa- ja põlveliigesed, et siis me rahastame paremini seda haiglat, kus inimene hakkab kiiremini kõndima. Need raviteekonnad on alustatud Riina ajal vist või oli äkki juba sinu ajal. See on üks ja ainus raviteekond, mis meil on päriselt olemas, aga tulemusi ikka veel ei hinnata ja rahastus ei ole ikka veel tulemuspõhine. Siin me peamegi välja mõtlema, kuidas me kasutame tervishoiuraha niimoodi, et me saaksime mõjutada ka ravi tulemust, ravi kvaliteeti ja patsiendi rahulolu. Minu väga suur lootus on, et seda hakkab juhtima järgmine Tervisekassa juht, kes loodetavasti aasta lõpuks tuleb. Praegu konkurss käib. Kui teate väärikaid inimesi, soovitage kandideerida või kandideerige ise. Tanel, ma arvan, sinust saaks väga hea juht, kui sind see huvitaks. Maailmas on väga palju erinevaid tervishoiu rahastamise mudeleid. Kuidas siis seda raha täpselt juhtida, eks see on järgmise juhi otsus ka.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ega me seda arupärimist poleks ju esitanud, kui ei oleks probleemi sellega, et teil ei ole täna plaani – vähemalt meile tundub, et ei ole valitsusel täna plaani –, kuidas seda tervishoiu rahastamise puudujääki katta. Ja Jürgen Ligi on siin öelnud või see eelarve, mille valitsus on praegu Riigikokku toonud, tekitab tohutu miinuse. Ehk siis selle valguses, kustkohast tuleb raha ja kustkohast need vahendid tulevad. See meie jaoks ongi see probleem. Me näeme, et tegelikult midagi nendes suurusjärkudes ei tehta. Te kirjeldate väga palju protsesse, mis kindlasti annavad ka miljoneid säästu, aga ikka me räägime sadadest miljonitest, mis puudu on. Aga mul on teile küsimus. Tervisekassa eelarve puudujääk, selle vähendamine. Öelge palun, mille arvel see tegelikkuses tuleb. Meil on juba täna inimeste rahulolematus suur. See, et teistes riikides on sellega kehvasti, ei ole argument. Küsimus on selles, et Eestis on probleemid. Te olete seda puudujääki otsustanud vähendada ehk reserve võetakse vähem kasutusele, kui varasemalt me valitsuses arutasime. Mis see siis nagu sisuliselt …

Teie aeg!

Mille arvelt see tuleb?

Okei. Aitäh! Ma tegelikult seda ütlesin ka siin enne, aga ma hea meelega kordan üle. See on muidugi naljakas, et kohati mind süüdistatakse selles, et reserve kasutatakse liiga palju, ja nüüd on mure selles, et neid kasutatakse liiga vähe. Ma ei muretseks selle pärast, et liiga vähe. Kõigepealt, kokku on meil 70 miljonit see osa, mille arvel reserve vähem kulutatakse. 10 miljonit sellest tuleb sotsiaalmaksu paremast laekumisest, 30 miljonit tuleb teenuste tõhustamisest ja 60 miljonit tuleb praegu ühes Tervisekassa eelarves planeeritud juhuks, kui haiglate ravikulud peaksid mingil põhjusel suurenema, kui tekib ülekulu. Hetkel võib üheksa kuu andmete põhjal öelda, et ülekulu ei ole tekkinud. Ja see 60 miljonit on planeeritud järgmise aasta eelarvesse. 30 miljonit tõhustamisest ja veel 10 miljonit sotsiaalmaksust, kokku saame 100 miljonit. See tähendab seda, et sellest 70 miljonit on võetud reservide jaoks ja ülejäänud 30 miljonit läheb tagasi sinna valdkonda. Ehk leiame innovatiivseid lahendusi, teeme digilahendusi ja nii edasi, kõike, mida on vaja teha, et see ka ei jääks tegemata. Sest innovatsioon ei või isegi tõhustamise olukorras jääda tulemata. Tervisekassa ise on öelnud, et nende järgmiste aastate strateegia ongi innovatsiooni tekitada alati just tõhustamise arvel. Kui leitakse kuskilt võimalus kokku hoida, siis see raha suunatakse innovatsiooni. Ma enne rääkisin e-konsultatsioonidest. See kolmandik inimesi, kes on vales kohas. See on nüüd tõesti hästi umbkaudselt öeldud, aga kui me jagame kolmega need kulud eriarstiabis, siis põhimõtteliselt me võime öelda, et 70–80 miljonit eurot on vales kohas kasutatud. No seda ei saa täpselt nii öelda, aga see on umbmäärane. Ehk see on see summa, millele me leiaksime ilmselt parema koha. Näiteks sarnaseid teenuseid saab osutada perearstiabis, kus on teenused kohe odavamad, sellepärast et hinnad on seal oluliselt madalamad, või siis saame tuua uusi inimesi sellesama eriarsti vastuvõtule. Ehk me saame sama raha eest oluliselt rohkem terviseteenuseid ja kvaliteeti tõsta. See on see loogika. Ütleme niimoodi, et mul on seda võib-olla sellepärast ka lihtsam läbi viia, et ma olen süsteemist seest tulnud ja ma näen, kus päriselt saab tõhustada ja kus tegelikult üldse ei saa. Ma näen ka neid kohti, kus on puudu raha, väga räigelt ja tugevalt puudu. Avalikkuses on räägitud radioloogiateenusest, kus on üle, laboriteenusest, kus on õhku vahel. Haiglate mure on olnud see, et nad hoiavad nende teenuste arvel ja näiteks ka kiirabiteenuste arvel ülal mingeid teisi osakondi, teisi teenuseid, aga see ju tähendab, et rahastamine on läbipaistmatu. Me tegelikult ei tea, me maksame ühe summa haiglale, aga me ei tea, mis me vastu saame, sest nad raporteerivad ühte, aga teevad teist. Või me oleme plaaninud osta ühte, aga saame vastu teist teenust. Lähed toidupoodi, tahad osta piima, aga saad leiva, eks ju. No leiba on ka vaja muidugi. Ongi vaja hinnata, kuidas neid rahasid suunata, nii et toime tullakse just seal, kus seda on vaja. Sest kui me vaatame konkreetset maakonda – Reili tõi enne näite saarte kohta –, siis saarte seisukohalt ongi vaja ... Näiteks praegu tahab meiega väga rääkida, meie ministeeriumiga, kiirabikopterid. Väga hea teenus, mitte midagi ei ütle, saartel oleks see ju täiesti asendamatu teenus. Aga kas meie ülejäänud tervishoiusüsteem kannatab siis, kui me näiteks ostame selle kalli teenuse – ma ei tea, kui kallis see on, seda me veel hindame –, aga kui see näiteks osutub väga kalliks ja me suuname selle ainult saartele, siis äkki kannatab mingi teine Eesti piirkond? Või kui Põlva Haiglas on mingid väga vinged uuringuvõimalused, kas siis näiteks Võru Haigla selle tõttu kannatab? Me peame vaatama tervikuna seda süsteemi. See on just see, mida ei ole väga palju tehtud. Haiglavõrgu arengukava on väga üldsõnaline ja see ei anna tegelikult ka haiglajuhtidele ülevaadet sellest, mida neilt päriselt oodatakse ja mis siis nende konkreetse haigla roll on selles suures Eesti tervishoiuvõrgus.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on paar lihtsat küsimust tavainimestelt. Esiteks see, et kui ikkagi jätkuvalt väidetakse, et kui alustada erakliinikust ja jõuda sama arsti juurde tavahaiglasse siis teenusele, no tõsise tervisehädaga jõuab ikka oluliselt kiiremini, kui sama inimene alustab sama tervisehädaga nii-öelda perearsti juurest. Kas ja kui suur see vahe jätkuvalt on ja kas see peaks nii olema? Ja teine küsimus on see, et me teame, et järjest võtavad erakliinikud üle neid perearstipraksiseid igal pool Eestis. Inimesed väidavad, et järjest vähem ja vähem näeb arsti. Kuskohal siis seal see punane joon võiks paista? Ehk et kus ikkagi juba üliefektiivseks on mindud, et tegelikult inimene arsti juurde ei pääsegi enam?

Aitäh! Esimene küsimus. Kahekiiruseline meditsiin on väga halb, see on päriselt suur probleem, seda on püütud lahendada pikka aega. Tegelikult on Tervisekassa seadnud reegli, et niimoodi ei tohi, aga ikka tehakse. Miks tehakse? Eelmine ja üle-eelmine minister on samamoodi olnud selle probleemiga silmitsi. Oleks seda lihtne lahendada, see oleks juba lahendatud. Ma arvan, et see ei ole esimene asi, millega ma hakkan tegelema, sellepärast et enne püüaks selle võrgu korda saada. Aga see on kindlasti teema, millega peab mingis hetkes tegelema. Miks see nii on? Sellepärast, et ka erakliinikus töötaval arstil hakkab inimesest kahju ja ta näeb, et inimene saab paremat abi riiklikus süsteemis, sest erasüsteemis ei olegi alati kõiki neid võimalusi. Selline järjekorras enda etteostmine ei ole eetiline, see ei ole okei, see on Eestis praegu võimalik, aga kuidas seda lahendada, ma ei oska öelda. Teine küsimus oli erakliinikute ja perearstikeskuste kohta. Tegelikult ongi perearstid ju eraettevõtted oma olemuselt, nad on OÜ-d enamasti, vahel mõned üksikud on veel FIE-d. Praegu on meil omandipiirang ehk omanik peab olema ikkagi perearst. Mida on teinud osa erakliinikuid? Nad on teinud niimoodi, et nad leiavad selle perearsti, kellel on OÜ, kes võtab endale nimistu, aga tegelikku teenust pakub hoopis keegi teine, Confido näiteks vist. Ma ei tea, kas Confido pakub, aga vist pakub, jah. Ja on veel mõned sellised ettevõtted. Eks see perearstindus on tore eriala. See näitab, et huvi on, ta on tõesti väga hea eriala, mulle ka meeldib. Midagi ei ole öelda. Aga nüüd see küsimus, et inimene perearsti juurde ei saagi, seal on nüüd kaks asja. Esiteks, kui perearstindus Eestis algas, siis tekkis hästi palju nn mees ja koer tüüpi perearstikeskusi – seda armastas doktor Le Vallikivi alati öelda – ehk et üks perearst ja üks õde. Eeldus oligi see, et inimesel on hästi isiklik side oma perearstiga. Ta tuleb vastuvõtule, ta on alati perearsti vastuvõtul ja õe vastuvõttu siis üldse ei olnudki. Näiteks, kui mina alustasin perearstina, siis juba see oli suur asi, et õel oli oma kabinet, sest enne seda ju õde ja arst olid lausa ühes kabinetis, õde kirjutas pabereid, oli sekretär ja arst lihtsalt rääkis patsiendiga. Toona ka päris alguses, kui mina alustasin 20 aastat tagasi, siis kõige sagedasem visiit oli ikkagi köha, nohu ja palavik, eriti lastel, aga muidugi ka suurematel, järgmine oli alaseljavalu. Perearst tegeles nendega. Aga tänapäeval jõuab perearsti juurde reeglina inimene, kellel on korraga neli või viis haigust, mis võivad olla väga erinevatest valdkondadest, näiteks kirurgiline haigus, psühhiaatriline haigus, kaks kroonilist haigust veel. Lisaks võib ta olla alaealine ehk laps, kelle organism on hoopis teistsugune. Perearstid on tegelikult saanud koolituse väga paljudes valdkondades ja seni ongi olnud palju sellist alakasutamist. Kui 2017. aastal hakati rajama tervisekeskusi, see tähendab siis seda, et koopereerusid omavahel kolm kuni kuus perearsti, mõnes kohas ka rohkem, isegi kümme kuni 12 – minu teada maksimum ongi 12 nimistut –, siis see kontseptsioon muutus. Õdedel tuli suurem roll. Esiteks tekkis õdedel retseptiõigus, õed võivad väljastada töövõimetuslehte. Õed on need, kes võtavad selle viirushaigusega patsiendi vastu, vaatavad üle ja määravad ka ravi teinekord. Kui ta vajab retseptiravimit, siis reeglina muidugi kutsutakse arst konsulteerima. Arst alati kutsutakse juurde siis, kui on ka õel mingi kahtlus, on vaja diagnoosi täpsustada, mingit täpsemat uuringut ja vahel suunab õde arsti juurde eraldi vastuvõtule. See kontseptsioon on muutunud. Ja lisaks õdedele on nüüd ka psühholoogid, füsioterapeudid, mõnes keskuses on sotsiaaltöötajad. See kontseptsioon on muutunud ja tegelikult ei peaks inimese eesmärk olema tingimata arsti juurde saamine. Pärast COVID-it või COVID-i ajal tulid meile ka kaugvastuvõtud, mis enne ei olnud tavapärane, aga nüüd on see täiesti ametlik ja tavapärane. Tegelikult aitab see väga palju koormust vähendada ka inimestele. Kui ikka ei ole vaja kohale tulla, et saab kaugelt lahendada, siis teinekord on see mugav ja hea. Aga muidugi, arst päriselt ära kaduda ei tohiks, võimalus arsti juurde saada peab jääma vähemalt neil patsientidel, kes päriselt vajavad. Osas keskustes on niimoodi, et mitte kunagi ei saa arsti juurde, ilma et õde lubaks. Teistes keskustes on niimoodi, et ikkagi saab ka, kui inimene väga tahab, siis ta ikkagi saab. Ma arvan, et see teine variant on parem, aga seni ei ole seda otseselt reguleeritud. Igatahes kindel on see, et inimene peab saama arstiabi siis, kui ta seda päriselt vajab. Aga meil on praktikas neid perearste, kes ei ole käinud ammu koolitusel, on neid nimistuid, kus asendaja üldse ei olegi perearsti haridusega. Perearst tegelikult õpib neli aastat oma eriala ja me ei saa kuidagi eeldada, et teise eriala arst suudab sedasama teenust pakkuda. See on nüüd see kvaliteet, millest ma räägin. See teenus, kus ei ole see abi olemuslikult perearsti abi, on tegelikult üldarsti abi. Üldarst on see arst, kes on ülikooli lõpetanud ja pole eriala omandanud. Ehk kui mina lähen kardioloogiaosakonda tööle, siis mul on perearstiharidus küll, aga mina pakun seal üldarstlikku teenust. Me peame siin vaatama ka kvaliteedile otsa, töökorraldusele otsa ja sellega me tegeleme ka, ja päris aktiivselt. Aga kuna Eestis ei ole mitte kunagi olnud adekvaatset kvaliteedisüsteemi, siis me ei loo seda kiiresti, selleks läheb mõni aasta. Ma arvan, et seda lõpetab järgmine minister ja saab selle ka valmis.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea minister, tervishoiu rahastamise temaatikat avamast! Põhiline asi, mida me täna siin kuulnud oleme, on puudujääk, mis on täiesti mõistetav. Tervishoius võiks ju alati raha rohkem olla ja loomulikult ka ravijärjekorrad väiksemad. Aga kas te võiksite avada ka järelevalve temaatikat? Kuidas see täpselt käib? Ma pean silmas rahastuse järelevalvet. Kas on mingi vahe ka näiteks sellel, kui tegemist on haiglavõrgu haiglaga versus erakliinikuga? Te tõite ise samuti välja, et on palju kohti, kus saaks raha paremini kasutada. Kas te ise teate ja näete konkreetselt mingit murekohta kusagil lõigus, kus saaks järelevalve tõhustamisega teha nii, et raha jõuaks õigesse kohta ehk siis päriselt abivajajateni?

Aitäh küsimuse eest! See on üks parimaid küsimusi täna! Aga ma endiselt toonitan, et järjekorra pikkus ei ole ainus kvaliteet, mida me tahame. Me tahame oluliselt rohkemat tervishoiust kui seda, et järjekord oleks lühike. Ei tasu rääkida lühikesest järjekorrast. Aga kui me räägime sellest, millised nõuded on HVA haiglatele ja erakliinikutele, siis näiteks erakliinikutel, kui nad teevad Tervisekassaga lepingu, peavad olema kõikidel arstidel pädevustunnistused olemas, nad peavad olema atesteeritud ehk oma eriala piires on kvaliteet hinnatud. Seda nõuet ei ole HVA haiglatel. Miks? Üleüldse ei olegi arstidel kohustuslikku koolitusvajadust, nad võivad vabatahtlikult käia koolitustel või mitte käia. Perearstidel on olnud üle kümne aasta kvaliteedisüsteem, mis on olnud vabatahtlik ja kus tuleb natukene kvaliteeditasu või boonust, kui need nõuded on täidetud. Aga see on vabatahtlik ja sellega ei ole liitunud väga paljud perearstikeskused. Kui me räägime haiglatest, siis osa haiglatest on teinud seda, et nendel arstidel, kellel on pädevustunnistus olemas ehk viimase viie aasta jooksul läbitud teatud arv koolitusi või mida iganes nende eriala ütleb, on natukene kõrgem töötasu. Miks ei ole Tervisekassa kordagi sellist rahastuse järelevalvet teinud? Ma ei tea, nad ei ole seda teinud. Võib-olla Tanel oskab vastata, sinu ajal ka ei tehtud, Riina ajal ei tehtud. Kui ma Riigikogu liikmeks sain, siis oli see mu küsimus ka Tervisekassa toonasele juhile. Tema vastus oli, et seda ei saa teha. Minul jooksis selle koha peal juhe kokku, sest minu arvates rahastuse järelevalvet tuleb teha. Küsimus ei ole, kas saab või ei saa, seda tuleb teha. Me räägime maksumaksja rahast ja see peab olema kasutatud adekvaatselt ja õigetel eesmärkidel. See on üks asi, mida ma kindlasti tahan. Nagu ma ütlesin, võiks olla näiteks kvaliteedinäitajad, mille alusel rahastus on suurem. Näiteks haiglas, kus tehakse mingid operatsioonid nii, et inimene taastub kiiremini, näitajad oleks suuremad. Ja siin muidugi peab arvestama, mis seisus see inimene enne oli, peab võrdlema võrreldavat, mitte niimoodi, et üks haigla hakkab jahtima väga kergeid patsiente ja teine peab võtma rasked. Seal on erinevad nüansid, eks ju. Peab ka nende näitajate sisse vaatama. Aga see on see süsteem, mida me praegu välja töötame, see võtab kindlasti mitu aastat aega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. (Köhib.) Avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Palju tervist, Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Tänane arupärimine on tegelikult kantud siirast murest. Ma väga loodan, et seda muret mõistab ja jagab lisaks sotsiaalministrile ka Vabariigi Valitsus, sest kahjuks senistest sõnavõttudest, valitsuse poolt parlamenti saadetud riigieelarve eelnõust ega ka senistest seaduseelnõudest või algatustest pole seda mure mõistmist näha olnud. Rääkida sellest, et kogu raha läheb julgeolekusse – me kõik teame, et see on poolik tõde. Loomulikult, julgeolekuvaldkond saab lisaraha, see on vältimatult vajalik, sotsiaaldemokraadid seda toetavad, aga samal ajal leiab Vabariigi Valitsus sadu miljoneid eurosid, et teha selliseid maksukingitusi, mis üheselt suurendavad ühiskondlikku ebavõrdsust ja seeläbi tegelikult suurendavad ka ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaamisel. Seeläbi, et jõukal osal ühiskonnast on rohkem raha nende eest maksmiseks ja vaesematel kahjuks seda võimalust ei ole. Valitsuse sammud ja tegevus täna ei näita, et mõistetakse tervishoiu rahastuskriisi olemust, selle lahendamise pakilisust. Nii nagu tavatses alati öelda teie erakonna endine juht ja peaminister Kaja Kallas: ära räägi oma prioriteetidest, vaid näita oma eelarvet. See eelarve kõneleb selgelt seda keelt, et tervishoiu valdkond peab ise toime tulema, peab kuskil nurgas hingitsema, varasemate valitsuste pandud reservidest elama. Mingisuguseid konkreetseid samme tervishoiu rahastuse suurendamiseks ja parandamiseks ei astuta. Loomulikult võime siin teha veel neli-viis analüüsi, nagu öeldud, need annavad kõik sama tulemuse. Need annavad selle tulemuse, et Eesti tervishoius on raha liiga vähe. Loomulikult puudusi on seal rohkem, tervishoiupersonal ja nii edasi, aga need on kõik tegelikult seotud. Kui riik ei telli piisavalt ravijuhte, piisavalt suures mahus ei rahasta solidaarset tervishoiusüsteemi, siis on loomulik, et ka haiglates ja tervishoiuasutustes ei saagi olla piisavalt tervishoiutöötajaid tööl, kui neile pole vajalikku tööd sel määral riigi poolt tellituna pakkuda. Ja paralleelselt toimub miski, mida ka minister nüüd kirjeldas väga halva asjana ehk kahe kiirusega tervishoid, aga tegelikult ta nii ju toimib. Mida õhemaks muutub, mida raskemaks muutub solidaarse tervishoiusüsteemi kaudu raviteenuste kättesaamine, seda rohkem inimesi, eeskätt taas jõukamas ühiskonnas, hakkab kasutama eraravi rahastuse võimalusi, enda raha eest lähevad tervishoiuteenustele või kasutavad eraravikindlustust, mis on nende seaduslik õigus, tööandja võimalus. Aga selle võrra me tekitame olukorra, kus ongi kahe kiirusega tervishoid. On see vaesem osa ühiskonnast, keskmisepalgaline, pensionär, kes ootab nii kaua, kuni temani jõuab see solidaarse tervishoiusüsteemi rahastatav ravijärjekord, ja siis on see jõukam osa ühiskonnast, kes ostab endale pileti ette, kes saab võib-olla isegi vähem tõsise tervisemurega kiiremini arstile kui teine inimene oluliselt ajakriitilisema ja tegelikult vajaduspõhises olukorras. Sotsiaaldemokraadid loomulikult sellist lahendust ei toeta. Ehk solidaarne tervishoiusüsteem saab toimida ainult siis, kui ta ka päriselt – mitte ainult paberi peal, vaid ka päriselus – tagab selle, et tervishoiusüsteem on solidaarne. Kui paberi peal on justkui tagatud solidaarne tervishoiusüsteem, mis tegelikult tähendab väga pikki järjekordi ja vältimatult vajaliku ravi kättesaamatust, ning paralleelselt toimub teine järjekord, mis on jõukamatele inimestele läbi erarahastuse, siis tegelikult see solidaarne tervishoiusüsteem ei tööta. See ei ole selle mudeli mõte, see, et ta paberi peal on olemas, kui ta päriselus ei rakendu. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et vabariigi eelmise valitsuse ehk terviseminister Riina Sikkuti algatatud ettepanek hakata maksma ka laste eest ravikindlustusmaksu Tervisekassa eelarvesse või siis mingi muu samalaadne lahendus tuleb vältimatult vastu võtta. Tervisekassa ei saa elada lihtsalt varasemate aastate reservide arvel ja mõnes mõttes kihutada kuristiku suunas, lootuses, et kuskilt leitakse mingisugune optimeerimise või efektiivistamise võimalus. Me kõik saame aru, et sellises mahus sisemist efektiivsust leida ei ole võimalik olukorras, kus Eesti tervishoiusüsteem on Euroopa Liidu ja OECD riikide arvestuses selgelt alarahastatud. Nii et tänase arupärimise puhul võib öelda, et minister vähemalt sõnades mõistis seda muret, aga seda vastust, seda lahendust, seda ettepanekut, millisel viisil valitsus asub seda tervishoiukriisi lahendama, ……….., seda vastust me täna ei saanud ja pole ka varasemalt saanud. Väga loodan, et me selle vastuseni jõuame, sest aega meil kaotada tegelikult ei ole. Reaalajas, kus me siin arutame ja räägime mõistete või mis iganes kontseptsioonide, analüüside üle, on väga palju Eesti inimesi, kes on tegelikult pikenevate ravijärjekordadega tõsise mure või väljakutse ees ja kaaluvad, kas neil on laenurahaga või võimalik kuidagimoodi enda vahenditest seda raviteenust ise osta olukorras, kus tegelikult Eestis ka seaduse järgi peaks olema solidaarne tervishoiusüsteem ja põhiseaduse järgi inimeste tervis kaitstud. Nii et me julgustame valitsust asuma sõnadest tegudele. Sotsiaaldemokraadid toetavad kõiki ettepanekuid, mis aitavad tervishoiu rahastuskriisi lahendada, nii et see tugevdab süsteemi solidaarsust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Soovib minister täiendada? Minister ei soovi? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase viienda päevakorrapunkti läbinud.