Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Miks toit on kallis?" arutelu

Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Miks toit on kallis?" arutelu. Arutelu toimumisel, ja esinejad, ka väike arutamise kord. Kõigepealt on ettekandjaks toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamise rahvaalgatuse algataja Jana Guzanova, kelle ettekanne on kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Teiseks ettekandjaks on majandusteadlane Heido Vitsur, ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Ja kolmanda ettekandjana on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Lauri Laats, ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust ja peale seda on läbirääkimised. Läbirääkimistel on algatajal ettepanek, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppedes otsust vastu ei võeta. Läheme tänaste ettekandjate juurde. Kõigepealt palun kõnetooli ettekandjaks toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamise rahvaalgatuse algataja Jana Guzanova. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud! Head külalised ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Mina olen Jana Guzanova, rahvaalgatuse autor, mille eesmärk oli taotleda toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamist. Igapäevast leiba teenin Wise'is pettuste tõkestajana ja lisaks töötan aeg-ajalt ka toiduvaldkonnas erakokana. Algatus kogus ligi 100 000 allkirja ehk tegemist on kõige rohkem allkirju kogunud rahvaalgatusega Eestis. See tähendab, et kallite toidukaupade hind puudutas väga paljusid meie inimesi. Aga ma alustan algusest, kust selle petitsiooni mõte üldse tuli. Ma olin Eestist talvel eemal neli kuud ja tagasi tulles läksin poodi. Toidukorvi sisu mul suurt ei muutunud, mul on oma rutiin, aga ma täheldasin, et toidukorvi maksumus oli korralikult muutunud. Oktoobris kulus mul toidukorvile keskmiselt 100 eurot ja suve hakul oli see umbes 150 eurot. Ma mõtlesin, et mis oli siis juhtunud Eestis poole aastaga. Viimaseks piisaks karikasse sai mu sünnipäeval väga elav arutelu toiduhindade üle. Tõdesime, et toiduhinnad on tõepoolest paari aastaga kasvanud peaaegu üle 40%, aga palgad ei ole ju kaugeltki järele jõudnud. Ma mõtlesin, et okei, mina saan küll oma palgaga hakkama, aga kas hakkamasaamine peaks olema ühes Põhjamaadega kõrvuti olevas riigis omaette eesmärk. Ja mis saab nendest, kellel ei ole selliseid võimalusi nagu minul? Kuidas elavad pensionärid, üksikvanemad või miinimumpalgalised? Ei tasu unustada, et Eestis elab suhtelises ja absoluutses vaesuses 25% elanikest. Pea iga neljas inimene meie ühiskonnas on vaene ning tal on raskusi enda ülalpidamisega, tal on raskusi endale toidu lubamisega. Üha rohkem näeme tänavapildis ka vanemaid korralikke inimesi, kes on sunnitud korjama pudeleid, sest nad ei tule toime. Aga need on ju ometigi kellegi vanemad, need on ju ometi kellegi vanavanemad. Ma ütlen ausalt, et ma poleks ealeski uskunud, et aastal 2025 ma pean rääkima Eestis sellest, et inimesed nälgivad. Seda tõdemust kinnitab ka suurenenud toidukaupade varguste arv. Kui majanduslik olukord ühiskonnas halveneb, kipuvad aina rohkem levima ka ebaausad võtted ellujäämiseks, sest inimeste surve ja meeleheide on viidud viimase piirini. Seda näen ma ka suurenenud pettuste arvu kaudu oma igapäevatöös. Raskel ajal on ka inimese psüühika haavatavam, ta usub kergemini pettustega seotud ja kaasnevaid ilusaid lubadusi. Seetõttu on eriti oluline pöörata sellistel aegadel tähelepanu inimeste toimetuleku toetamisele ja põhivajaduste tagamisele. 1. juulist tõusis Eestis käibemaks 24%-ni. See on Euroopa Liidu riikide seas üks kõrgeimaid ning erineb selgelt enamiku liikmesriikide praktikast. Kas on õige, et riik täidab oma kukrut kõige elementaarsema põhivajaduse ehk toidu pealt pea veerandi ulatuses? Ei tasu unustada, et käibemaksu tõus toidukaupadele tabab kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi, sest nemad kulutavad proportsionaalselt suurima osa oma eelarvest just nimelt toidule. Olen viimase paari kuu jooksul andnud mitmele välismaa väljaandele intervjuusid. Neil kõigil on suuremal või vähemal määral mure ning küsimus, kuidas te siin Eestis üldse hakkama saate. Täpselt sellise küsimuse esitas mulle Saksamaa ajakirjanik. Hiljuti andsin intervjuu ühele Prantsusmaa väljaandele, [mille ajakirjanik] ütles, et ta käis hiljuti Jaapanis. Ta ütles, et Jaapanis oli täitsa lahe olla võrreldes Eestiga. Prantsusmaaga ta ei hakanud isegi paralleele tooma. Lisaks, nagu eelnevalt mainitud, veedan ma mõned oma töötunnid ka köögis ja suhtlusringkonnas on mul väga palju inimesi, kes tegutsevad toiduvaldkonnas. Nende seas on hirm tuntav ning mure suur. Viimase paari kuuga on ainuüksi Tallinnas uksi sulgenud viis keskmisest tuntumat toiduettevõtet, mis meie toidumaastikku suuremal või vähemal määral rikastasid. Selleks oli Heidi Park Kondiiter, Restoran 38, Parrot, Peet Ruut, Mood ja Lahepere Villa. Mul on enda toitlustusteenuste ettevõte, mille käive on eelmise ja tänase aasta võrdluses langenud ligi 75%. 50%-list langust oma toitlustusettevõttes tõdes ka just sel nädalavahetusel üks minu Eestis elav Soome kolleeg. Mu hea sõbra Jarno restorani käive oli selle aasta septembrikuus kaks korda väiksem kui eelmise aasta oma. Üks mu teine kolleeg pidi sulgema oma restoranis eelmisel aastal pagariosakonna, kuna pagaritoodete tootmise jaoks olevad toorained muutusid jaburalt kalliks. Pagaritoodete maksumus jõudis Šveitsi tasemele ja Eesti inimene oma palgaga ei osta 3-eurost croissant'i, mille näiteks Pariisis saab kätte 1,50-ga, olgu ta nii võine ja õhuline kui tahes. Rääkides paljude restoraniomanikega, on nad täheldanud ka üleüldist tarbimisharjumuste muutumist oma kundede hulgas, kes restorani külastada veel jaksavad. Keskmine arve on kõvasti väiksem, sest paljud käigud võetakse jagamiseks ja restoranikülastus ei paista olevat enam iganädalane kultuuri- ja seltskonnaelamus, vaid restorane külastatakse ainult mingi suurema sündmuse puhul, justkui peaks midagi väga erilist juhtuma, et inimene endale restoranikülastust saaks lubada. See aga erineb kardinaalselt sellest, kuidas restoranikultuur toimib mujal Euroopas, kus väljas söömine on elu loomulik osa, mitte luksus. Kuidas on siis nii, et kõik teised ümberringi paistavad hoomavat meie väga kalli toidu hinna probleemi, aga meie valitsus Reformierakonna juhtimisel üldse mitte? Sest tõepoolest, me oleme Euroopa Liidust ainus riik peale Taani, kes ei kehtesta toidule käibemaksuerisusi. Lisaks juhime endiselt ka inflatsiooni edetabelit, olles selles arvestuses euroala liider. Küll aga on Euroopa Liidus praegu selgelt näha suund, kus inflatsiooni ohjeldamiseks välditakse uute maksude kehtestamist ning mitmes riigis on otsustatud hoopis makse alandada, et inimeste ostujõud säiliks. Rootsi valitsus plaanib uuel aastal vähendada toidukaupade käibemaksu poole võrra ehk 6%-ni, sest Rootsi majanduskasv on peatunud maksupoliitikaga seotud ebakindluse tõttu. Soomes arutatakse toidu käibemaksu vähendamist 14%-lt 13,5%-le ning valitsuse eestvedamisel toimuvad läbirääkimised kaubandusettevõtetega, et tagada maksulangetus ka hindades. Ma pööran teie tähelepanu sellele, et me räägime siin 0,5%-st. Kõik Soome poeketid on seda ka lubanud, et maksulangetus peegeldub otseselt ka hindades. Eestis seevastu aga väidetakse sageli, et toidu käibemaksu langetamine ei avaldaks märkimisväärset mõju toiduhindadele. See väide väärib põhjalikku analüüsi, sest teiste riikide kogemus näitab, et hästi kavandatud maksumeetmetega on võimalik nii inflatsiooni leevendada kui ka inimeste ostujõudu toetada. Muide, ka meil on kõige suuremad poeketid kinnitanud, et kui käibemaksu alandatakse, peegeldub see otseselt ka toiduhindades. Toidukaupade käibemaksumäära langetamine annaks leevendust mitmes olulises valdkonnas. See näiteks suurendaks eluks hädavajalike kaupade kättesaadavust, vähendaks sotsiaalset ebavõrdsust, pidurdaks inflatsiooni, toetaks loomulikult ka põllumajandust ja kohalikku tootmist ning tagaks kvaliteetsema kooli- ja lasteaiatoidu, teeniks rahvatervise huve ning elavdaks meie toidu- ja restoranikultuuri ning toiduturismi. Need on minu arvates kaunid eesmärgid. Aga nüüd, kui minna väga isiklikule tasandile, vaadates asja puhtalt inimlikust ja emotsionaalsest aspektist, siis minu jaoks on toit ja toidu tegemine alati olnud tee elu mõtestamiseks. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas toidu tegemise kaudu rääkis mu ema kaugetest sugulastest, keda mul selle elu jooksul näha ei õnnestunud. Seega, toit ei ole minu jaoks lihtsalt kütus, see on kultuur, identiteet, mis on põimunud sügavale mälestustesse. Toidul on imetabane oskus tekitada emotsioone, luua mälestusi ning siduda inimesi. Ma usun, et sellised tunded toidu puhul ei piirne ainult minu isikliku kogemusega. Lisaks saab toitu mingil määral siduda ka poliitikaga, sest iga suutäis on justkui hääle andmine kohalikule põllumehele, tööstusele, ökosüsteemile ja meie tulevikule. Riik, kes seisab solidaarselt oma rahvaga, ei saa oma eelarvet täita esmavajaduse arvel ehk toidu pealt teenitud rahaga. Üha enam kallinev toidukorv ei ole pelgalt kontrolli alt väljunud majandusnäitaja, vaid see on hoop meie igapäevasele toidulauale, inimväärikusele ja tervisele. Viimase aja toiduhinnad ei luba paljudel inimestel endale kindlustada igapäevaselt tervislikku kõhutäit. Lisaks ei ole hinnapoliitika enam ammu võimaldanud toidul kanda seda rolli, kus ta on kultuuri osa, pärand ja meie lugu, viis, kuidas hoiame elus sidet põlvest võlve – lapsepõlve maitsed, vanaema retseptid, pühade praelõhnad ja sünnipäevatordid. Minu soov on, et selles valdkonnas ei peaks meist mitte keegi kompromisse tegema. Piisav toidu olemasolu ja selle kättesaadavus on otseselt seotud inimväärikuse tagamisega. Toiduained kuuluvad iga inimese esmavajaduse hulka ning nende kättesaadavuse piiramine kõrge maksukoormusega tähendab otseselt inimväärsete elutingimuste riivet. Sellest tulenevalt panen ma kõigile teile südamele, et te näeksite vajalikkust langetada toidukaupade käibemaksumäära, et tagada igale inimesele parem ligipääs esmavajalikule toidule, vähendada majanduslikku ebavõrdsust, toetada rahva tervist ning täita riigi põhiseaduslikku kohustust tagada inimväärsed elutingimused ja kaitsta inimväärikust. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on nüüd ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Jana! Kõigepealt, müts maha sinu ees, et sa said hakkama sellise algatusega, mis pälvis väga suurt toetust lihtinimeste seas: 100 000, see on ikkagi Eesti rekord. Arvestades ka seda, et meil on toimetulekutoetus ainult 200 eurot, millega saab inimene võib-olla ühe nädala hakkama ja seetõttu otsib neid odavamaid ja mitte väga kvaliteetset kaupa, pehmelt öeldes. Aga küsimus on selline: kas sa oled ka kohtunud Vabariigi Valitsuse liikmetega sel teemal, kas on arutatud seda ja milline nende seisukoht siis oli, kui see kohtumine üldse oli?

Aitäh küsimuse eest! Ei, sellist kohtumist ei ole toimunud, ükski Vabariigi Valitsuse liige ei ole minuga ühendust võtnud sel teemal. Ma olen kursis ainult sellega, mida on meedias kajastatud ja mis ei ole väga pooldav sellele käibemaksu alandamise küsimusele toidukaupadele. Selline on mu vastus praegu, jah.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud Jana, aitäh väga kompetentse ja inimliku kõne eest! Ja mul on selline küsimus. Me oleme Euroopa viie riigi seas, kus toiduhinnad on kõige kõrgemad. Samal ajal on meie palgad ja pensionid kaks või isegi kolm korda madalamad. Kas riigil poleks aeg mõelda sellele, kuidas vähemalt kõige rohkem abivajajaid kõrgete hindade eest kompenseerida? Näiteks mõnes riigis antakse vaesematele inimestele tasuta toidutalusid.

Jaa, loomulikult. Aitäh küsimuse eest! Ega see Šveitsiga hindade võrdlus ei ole niisama nali. Ma olen vahetanud päris mitme Šveitsis elava kodanikuga toiduhindade pilte ja on täiesti arusaamatu, kuidas meie hindade juures peaks keegi hakkama saama. Ma olen kohtunud ka Toiduabi ja MTÜ-dega, kes pakuvad või teevad supikööki. Kõik ütlevad, et see abi ei ole piisav ja inimestel on häbi seal käia. Me ei peaks elama riigis, kus inimesel on häbi küsida abi. Sellega kaasneb mingi teatud stigma, sest inimene ei suuda tagada endale inimväärset elu. Ta ei suuda minna poodi ja osta endale elementaarset toitu. Miks peaks sellise asja pärast üldse abi küsima? See toetus ja see 200 eurot, millest me räägime, võiks ju üleüldse olla piisav, et vähemalt toiduga seonduvaid probleeme ei peaks lahendama mingit MTÜ-d.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle ettekande eest! Ja üldse teie tegevuse eest! Ma arvan, et see petitsioon on tõepoolest üks väga õige tegu ja väga õiges suunas. Küsimus on selline. Te olete, nagu ma tähele panin vahepeal, tegelenud ka koolitoidu küsimusega. Kuidas praegu see olukord seal on, missugune see toit välja näeb, kuidas see maitseb ja nii edasi? Minu küsimus ongi see, et kuidas koolitoit muutuks teie arvates juhul, kui riik ikkagi teeks õiget asja ja alandaks toidukaupade maksumäära.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma ise ei ole kahjuks jõudnud veel koolitoitu maitsma. Mul on tegelikult plaanis käia ringi ja proovida, sest ma pean tõdema, et olukord ei ole igal pool kehv. Aga aina rohkem jõuab tagasisidet ka minuni, kuna ma olen vokaalselt selle eest seisnud, ja öeldakse, et probleem siiski eksisteerib. See, et kuskil kohas on hästi, ei tähenda, et igal pool on hästi. Nüüd, kui koolitoit, kui nüüd omahind langeb toidul, saame me loomulikult läbi selle toetada oma kohalikke põllumehi, tagada lastele oma kohaliku tootja tooteid. Praegu räägib koolitoit sellise odava hanke lugu. Minu teada, kui mina koolis õppisin, selliseid probleeme ei olnud. Kindlasti tuleb tegeleda ka laste toitumisharjumuste harimisega. Ma eeldaks isegi, et sellele eraldada mingid tunnid võib-olla koolis. Vanasti olid tüdrukute õppetunnid, kus me tegime süüa ja rääkisime täisväärtuslikust toidust. Seda ei ole minu teada nii palju enam kooli curriculum'is. Omahinna langemine käibemaksu langetuse kaudu toidule kindlasti soodustaks ka koolitoidu paranemist.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma olen ka teie tähelepanekute ja mõtetega nõus ja küsin kahte asja. Esiteks sama, mida ühe korra juba enne ühel teisel üritusel. Kuidas siis tundub sulle loogiline, et kui me tõstame käibemaksu, tõstame aktsiise, siis neil on hindadele mõju, aga kui me langetame neid, siis teatab valitsus oma suures tarkuses, et seda mõju nende hinnangul ei ole? Kus see loogika on? Kui makse tõstetakse, siis hinnamõju me näeme, see kandub, see avaldub kohe, aga langetuse puhul väidetakse, et siis see haihtub kuskile õhku. See on esimene küsimus. Ja teine küsimus. Ega seda toiduainete käibemaksu teemat on arutatud tegelikult aastaid eri intensiivsusega, seda ettepanekut on esitanud väga mitmed parlamendierakonnad, valdavalt siis, kui nad on opositsioonis. Ja tegelikult selle 30 aasta jooksul on olnud kõik parlamendierakonnad koalitsioonis ühel või teisel ajahetkel, aga kahjuks seda toiduainete käibemaksu langetatud ei ole ühegi valitsuse puhul. Kuidas sulle tundub, kas nüüd on see ühiskondlik mõistmine tulenevalt sellest kõrgemast hinnatõusust, inflatsioonist jõudnud sinna faasi, et tegelikkuses ka parlamendis tekib see konsensus ja arusaam, et on vaja seda käibemaksu langetada, või tegelikult ka see eelnõu ja see ettepanek ei leia toetust?

Aitäh väga heade küsimuste eest! Kus on siis loogika, kui maksud tõusevad, siis see peegeldub hindades, ja kui langevad, siis ei peegeldu? Tõepoolest, meil on väga palju kasutatud seda vabandust, et kaupmehe ahne käsi neelab kõik enda alla. Minu arvates räägib siin lihtsalt ambitsioonide puudus. Kui ikkagi meie kõrval naabrid suudavad käibemaksu alandada, suudavad kauplustega läbirääkimisi pidada, on selline asi nagu vastastikune austus – ka meil on seda kinnitanud kaupmehed –, siis mulle tundub see lihtsalt mugava vabanduse ja laiskusena, miks meil seda ei ole tehtud. Kõik ümberringi ütlevad ja räägivad sellest. Ma ei oska näha, mis isiklikud agendad siin taga seisavad valitsuse liikmetel, et seda ei taheta teha. Mis puutub koostöösse, et paljud valitsuse või erinevad opositsiooni- või koalitsioonierakonnad on omal ajal jah, just nimelt pigem opositsioonis sellest rääkinud, et võiks alandada käibemaksu toiduainekaupadele. Ma tahan öelda, et see ongi väga suur probleem, mida ma olen täheldanud, rääkides ka väga paljude noorte inimestega, et kuidas parandada teie koostöötamise valmidust. Miks te ei taha koostööd teha? See on ju ühine eesmärk, et parandada meie inimeste heaolu. Te lihtsalt surute mingit oma agendat siin, mis on tegelikult suures perspektiivis väga inetu vahepeal vaadata. Ma loodan, et te suudate tagada selle, oma isiklikud mingid egovõitlused tagaplaanile panna ja tegutseda rahva huvides.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Esiteks, aitäh selle väga inimliku kõne eest! Kahjuks väga tihti ei kuule selliseid kõnesid siin saalis. Ja muidugi suur tänu teile ka selle rahvaalgatuse eest! Tänaseks me teame, et see rahvaalgatus on jõudnud ka Riigikokku, oled selle üle andnud Riigikogu esimehele. Aga me teame, seda arutelu pole tegelikult siiani toimunud, kuigi inimesed ootavad. Ma tahangi küsida, kui palju sa ise olete kohtunud nende inimestega, kes on andnud oma allkirja. Võib-olla tulevadki sinu juurde teatud inimesed ja ütlevad, et aitäh sulle selle rahvaalgatuse eest, me andsime selle allkirja. Kui palju sa tunnetad, et Riigikogu peaks kiiremas korras selle rahvaalgatuse ette võtma ja kiires korras ka selle eelnõuna vormistama ja vastu võtma käibemaksu alandamise seaduse eelnõu?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma olen kohtunud ja mulle kirjutatakse ka loomulikult väga palju. Ka rahvaalgatuse portaali kõneisik võttis minuga ühendust ja ütles, et väga paljud inimesed on tema poole pöördunud ja küsivad, mis sellest on edasi saanud ja kuidas see edasi liigub. Paraku on ta praegu Riigikogus menetluses, nagu ma aru saan. Mingit infot mulle selles valdkonnas ei ole tulnud, millal järgmised sammud ette võetakse ja kas seda hakatakse ikkagi Riigikogus arutama ja millal. Mida ma isiklikult arvan sellest, et sellega venitatakse? Ma arvan, et see saadab rahvale äärmiselt ohtliku signaali. See tähendab, et väga suure rahva osakaalu arvamust ei peeta prioriteetseks, ei peeta prioriteediks nende toimetulekut, ei peeta prioriteediks, et nad saaksid igapäevaselt toituda tervislikult. See on jällegi nende vaba valik, aga arvamuse kujundamine läheb rahva silmis iga päevaga aina kehvemaks, minu teada. Seega, ma loodan, et see võetakse esimesel võimalusel siiski arutlusele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on selline tore rahaminister Jürgen Ligi. Tema on põhjendanud, miks toit on kallis – kuna Eesti rahvas on paks ja tuleks nagu vähem süüa. See peaks nagu seletama, miks valitsus hoiab toidu hinna kõrge. Iga hinna eest puikleb selle vastu, et toiduainete käibemaksu vähendada. Mida sina kui toitlustusäris tegelev inimene rahaministri arvamuse kohta oskad öelda?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see on täpselt selline, see kõik, millest ma räägin, mismoodi rahva arvamus kujuneb. Sellised väljaütlemised tegelikult väga riivavad rahva õiglustunnet. Mis puutub isiklikust aspektist, siis võideldes ise mitme autoimmuunse konditsiooniga on minule hästi oluline ja see peegeldub kohe ka mu tervises, kui ma ei toitu tervislikult. Kui ma eelistatavalt saaksin lubada endale vabapidamise ja orgaaniliste toitude tarbimist, siis on mu tervis oluliselt parem. Ja siit üleüldiselt ka, kui inimene siiski tarbib seda odavat poolfabrikaati, siis seal on väga palju kaloreid, aga toitainete väärtus on null, mis tähendab, et ta ei saa toidust vajalikke toitaineid, neid on vaja lisaks tarbida, osta igasuguseid toidulisandeid. Toidulisandid on kohutavalt kallid. Magneesiumipurk on umbes 20 eurot. Mismoodi inimene, kes niigi vireleb ja ei saa toitu endale lauale lubada, saaks selliseid asju endale lubada? Sellest tulenevalt on kehv inimeste tervis ja nende ülekaal otseses korrelatsioonis kehvade toitumisharjumustega.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, aitäh väga olulise teema tõstatamise eest – mul on hea meel teid siin saalis kuulata – ja ka selle viimase tähelepaneku eest, mis puudutab inimeste tervist! Mina tahaksin küsida turismi ja turismi tulude ja turistide arvu kohta. Kuna te ise olete ka toitlustusettevõtja, siis näete ja kuulete rohkem. Kõik need 70%-lised käibelangused, mida te siin märkisite, tõenäoliselt väga olulisel määral seotud turistidega, sest turistid olid maksujõulisemad. Kas või see Lahepere villa ilmselt võttis ennekõike turiste vastu. Ehk siis kokkuvõttes ju kaovad töökohad, kokkuvõttes jääme kõik vaesemaks, eriti turismipiirkondades, kui meid külastab vähem põhjanaabreid, kellega toiduhinnad juba on samastumas või kohati on Helsingi hinnad odavamad.

Aitäh! Mul on siin mitu näidet tuua isegi. Just eile rääkisin ühe oma peakokaga ja oma Soome kolleegiga. Soomes ta avas restorani ja me võrdlesime nende menüühindasid. Soome menüü on nüüdsest odavam kui Eestis. Palju õnne meile! Tõepoolest, olen rääkinud mitme taksojuhiga, kes viib Soome laevadesse meie töötajaid. Vanasti oli neil koolikott täis Eesti toitu. Aga nüüd minnakse Soome tühja toidukotiga ja tuuakse Soomest toitu. Tõepoolest, turismile on mõjunud erakordselt halvasti toiduhindade kasv. Seda saab lugeda ka paljudes online-kogukondades, kuidas välismaalased kurdavad meie toiduhindade üle. Meil on väga oluliselt ära kadunud teatud poliitilise olukorra tõttu väga paljusid turiste idast, Soomest ja Rootsist. See kõik mõjub, rääkides oma kolleegidega, restoraniäridele on see kõik mõjunud kohutavalt. Michelini tärni restoranides enamjaolt käivad ikkagi välismaa turistid, sest oma kohalik inimene seal ei käi enam. Aga kokkuvõttes on see pilt üsna laastav ja ma tõepoolest jagan seda muret, mida te väljendasite.

Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Väga tõsised küsimused te püstitasite. Aga minu küsimus on teile selline. Te räägite täna maksupoliitikast. Aga kui vaadata nüüd maksupoliitika kõrval ka teistesse valdkondadesse, näiteks, kas see võiks olla ka regionaalpoliitiline meede? Rääkides kohalikust toidust, me teeme eeliseid siiski oma põllumajandusettevõtjatele, me saame oma värske toidu kätte. Võib-olla on see ka sotsiaalsfääri küsimus, kui me räägime sellest, et peab eriliselt toitu valima. Siis on see tegelikult ka sotsiaalprobleem, seda saab toetada sotsiaalsüsteemi poole pealt. Kas te neid küsimusi olete ka vaaginud, et lahendada küsimusi teiste valdkondadega koostöös, mitte ainult maksuküsimusena?

Muidugi. Aitäh küsimuse eest! Selle küsimuse vastused peituvadki mitmes tahus ja loomulikult tuleb väga palju koostööd teha erinevates valdkondades. Maksupoliitika üksi seda probleemi muidugi ei lahenda, aga see on esmane ja kõige kiirem meede, mille abil saab tuua mingit leevendust toiduhindadele, et kasvaks omatarbimine. Ma olen suhteliselt veendunud, et te kõik olete märganud poes, kuidas välismaa toorained ja toidud on kõvasti odavamad, kas või tomatid, mis tulevad Poolast, on odavamad kui meie Intsu Talu või Võiste Aiandi tomatid. See kõik on sellest, et tootmisahel on läinud äärmiselt … See, et me nüüd räägime, et käibemaks tõuseb ainult 2% – tegelikult lisandub see igale tootmisahelale. Kokkuvõttes see resultaat peegeldubki toiduhindades ja meie oma kohalik toit on kallim. Seega, kindlasti on regionaalmeetmeid vaja toetada. Me nägime minu arvates ka seakatkukriisi ajal seda, et väga paljud tootjad said finantsiliselt kannatada ja neile appi ei tuldud. Frank Kutter, üks väga hea Eesti sealiha tootja, väga heade toodetega, sulges oma uksed. Siin on mitu tahku ja tuleb kindlasti koostööd teha.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! On siin juba räägitud koolitoidust ja ministri seisukohast. Kui rahandusminister ütleb, et Eesti rahvas, sööge vähem, kas siis see tähendab, et koolilapsed peavad ka vähem sööma? Ja teine minister väidab, et see euro, mis antakse riigi poolt koolitoidule, ongi piisav ja olge sellega rahul, kuigi kõik hinnad ju tõusevad ja kas omavalitsus või eraisik, kes oma last kooli viib, peab ise peale maksma. Selline küüniline seisukoht on. Aga küsimus on selline: kas te kaalute ka järgmist sammu kodanikuühiskonna poolt? Kas te kavatsete võib-olla veel mingi aktsiooni teha, käivitada või survekampaaniat sellel teemal?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult ei soovi survekampaaniat alustada. Ma arvan, et rahvas on rääkinud ja sõltub nüüd Riigikogu liikmetest, kas te soovite rahvast kuulata või ei. Selles suhtes me peame tõepoolest aru saama, et toit ei ole elastne. Me ei tarbi seda vähem, kui meie sissetulek väheneb, ja me ei tarbi seda rohkem, kui sissetulek suureneb, võib-olla küll kvaliteetsemalt. Seda ei saa näiteks öelda luksuskaupade tarbimise kohta. Ma väga ootan, kui ruttu peale tänast istungit ka, kas tuleb mingi reaktsioon, et rahva mure saaks mingitki tagasisidet või kuidagigi adresseeritud.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Kallis Jana! Ma näen, et te ei karda keerulisi küsimusi. Mul on selline küsimus: peale makselangetuse kas on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütusehindu. Meil reguleeris riik elektritariife kuni aastani 2013. Mida te arvate?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, nagu ma ennist ka mainisin, tootmisahel on pikk. See kõik algab seemne ostmisest kuni idandamiseni, kasvatamiseni ja väetamiseni. Siis on logistilised lahendused, nagu kütus, elekter. Kõik sellised osad mängivad väga palju rolli. Tooraine omahind. Kindlasti on väga palju tahke, millele saab otsa vaadata ja teha leevendusi, et natukenegi oma tootjat aidata ja selle abil majandust elavdada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite ühes oma vastuses, et te ootate seda tagasisidet, mis meil selle petitsiooniga siin Riigikogu teeb ja valitsuselt. Minu arust andis üks valitsuse liige väga otsese tagasiside meile kõigile ja tema väljaütlemine oli kindlasti õõvastav. Aga ma tuletan meelde, et pole just palju möödunud sellest ajast, kui rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et põhiseadus lubabki rahval loll olla. Ja see käis selle petitsiooni kohta, kuhu andsid peaaegu 100 000 inimest allkirja. See tähendab seda, et ta ju solvas väga suurt osa ühiskonnast. Ta kindlasti solvas ka meid, keskerakondlasi, kes arvavad, et toiduainete käibemaksu langetus on vältimatu. Tegelikult seda ei arva ju ainult 100 000 inimest. Olles praegu väljas ja suheldes inimestega erinevates Eestimaa nurkades, see on valdav arvamus. Ma ei ole ühtegi inimest veel kohanud vist peale Jürgen Ligi, kes on selgelt öelnud, et teate, ei, tegelikult, ärme puutu seda käibemaksu.

Teie aeg!

Kuidas peaks suhtuma sellisse ministrisse ja väljaütlemisse?

Aitäh! Ma ütlen ausalt, et kui see uudis välja tuli ja ma lugesin neid sõnu, siis ega sellist asja ongi raske kommenteerida. See riivas väga paljude inimeste võib-olla usku riigi toimimismehhanismidesse ja võimustruktuuridesse. See ainult õõnestab usaldust. Seda ongi raske kommenteerida. Mul on lootus, et elu teeb oma korrektuurid ja paneb inimesi vastutama selliste sõnade eest. See on ka üks asi, mida ma olen tihtilugu kuulnud võimul olevate inimeste kohta Eestis toimub, et väga palju toimub võimustruktuurides jaotamisi, laristamisi ja väljaütlemisi ilma vastutust võtmata. Ma loodan, et see aeg, kus nii-öelda kohtumõistmine tuleb.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, teil oli huvitav ettekanne. Õige on teil see, et meil on üksjagu puudust kannatavaid inimesi. Aga teie ettekanne ei lähe päris peatükiga siin kokku. Näiteks restoranikultuur on meil ka natukene erinev kui Vahemere maades, samuti puhtinimlikust aspektist võttes. Toidu käibemaksu noh selline paremini, edukamalt toime tulev elanikkond meist maksab hea meelega, kaasa arvatud mina ja ma arvan, et ka minu head kolleegid Keskerakonnast hea meelega maksavad, selleks et riik tuleks toime oma julgeolekumuredega ja et ta saaks toetada otseselt ka puudust kannatavaid inimesi. Ühesõnaga, mu küsimus on selline. Kas te olete vaadanud seda teemat ka sellest aspektist, et tegelikult riigi edukamad inimesed või toimetulevad inimesed, kes maksavad riigile käibemaksu, aitavad riiki üleval pidada ja toetada ka puudust kannatavaid inimesi?

Aitäh küsimuse eest! Kogu austuse juures ma arvan, et siin võrreldatakse võrreldamatut. See, et nüüd rikkad inimesed maksavad makse ja hea meelega maksavad makse, ei tähenda seda, et meil puudust kannatavad inimesed justkui sellest praeguses momendis väga palju abi saavad, sest 25% elanikkonnast elab vaesuses. Mis puudutab julgeolekumaksu, siis jällegi, kui öeldakse, et maksupoliitikaga ei saa teha sotsiaalpoliitikat, siis ma ei ole kindel, et siinkohal on pädev see ütlus, et maksupoliitikaga saab teostada julgeolekut. Riigi julgeolek algab siiski sisemisest stabiilsusest ja kui inimene nälgib, siis me ei saa rääkida, et riik on stabiilne.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me oleme siin viimasel ajal lugenud meediast, et tegelikult on kasvanud poodides varguste arv. Kusjuures märgatavalt. Poeketid hakkasid ise juba põhimõtteliselt sellist infot levitama ja nad on mures. Minu küsimus ongi see: miks teie arvates see niimoodi on? Sest kui me vaatame, mis kaubaliike varastatakse kõige rohkem, siis varem olid igasugused kallimad asjad, võib-olla kallis alkohol ja nii edasi, aga nüüd varastatakse põhimõtteliselt toitu. Varem ei ole seda olnud. Nii et minu küsimus teile on, miks teie arvates selline asi toimub. Ja mis võiks olla lahendus?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on väga elementaarne. Nii nagu ütles Oleg Gross, inimesed ei söö kuu lõpus vähem, toitumisharjumused kuu jooksul ei muutu. Aga ostmiste arv ja käive poodides väheneb märgatavalt kuu lõpus, kui inimestel raha ei ole. Kuu lõpus suurenevad ka vargused. Ma viibisin hiljuti ühel debatil, kus sellest rääkisid poodide juhatajad. Põhiline oligi see, et kõik turvainimesed ütlesid, et inimesed lihtsalt ütlevadki, et neil ei ole raha. Ja varguste aineteks tõepoolest ei ole enam alkoholipudelid, mida kuskil maha müüa või ise juua, vaid toidukaubad, vorstilatt, sai, mingid sellised asjad, ei olnud ühtegi eksklusiivset toorainet. See tähendab seda, et inimesed ei tule toime ja sotsiaalabipaketid ei ole piisavad. See, mis aitab, on inflatsiooni pidurdamine, ostujõu kasvatamine ning toiduhindade madalam käibemaks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan teid selle algatuse eestvedamise, tänase ettekande ja suurepäraste vastuste eest! Minu küsimus on kaheosaline, kui lubate. Esiteks, kui me ei räägi kõigist toiduainetest – või kas teie räägite? –, siis milliste toiduainete käibemaksu alandamisest me peame rääkima, kas kõigist või osadest? Ja teine pool on: kuidas see käibemaksu alandamine teie hinnangul võiks mõjutada meie toiduainetööstuse konkurentsi- ja ekspordivõimet?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen, et ma ei ole piisavalt pädev vastama sellele, kas peaksime langetama kõikidele toiduainetele või põhitoiduainetele. Selle jaoks on vaja teha siiski analüüs. Mina isiklikult loomulikult olen selle poolt, et kõik toiduained langeks, seetõttu, et see aitaks restoranidel toime tulla ja üleüldiselt majandust elavdada. Teie teine pool küsimusest oli toiduainetetööstuse langetus. Ühesõnaga, ma olen päris paljude kohalike tootjate ja põllumeestega täpselt samamoodi ühenduses olnud, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga, kes selle eest ka väga pingsalt seisavad, sest et mõju elavdaks väga korralikult Eesti toiduainetetööstust.

Nii, 30 minutit küsimusi ja vastuseid on läbi saanud. Tänan ettekandjat, küsijaid ja tänan vastajat! Läheme edasi tänase teise ettekandjaga, kelleks on majandusteadlane Heido Vitsur. Tema ettekanne. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Pärast sellist nukrat ja ilusat ettekannet on üsna raske jätkata, sest kammertooniga on toon ette antud. Oma ettekandes ma proovin puudutada just neid probleeme, mis puudutavad toiduainete hinda ja Eesti konkurentsivõimet. Ma proovin anda vastust ühele küsimusele, kas nende vahel on seos, mispärast on see tähtis ja mille pärast me oleme praegu keerulises olukorras. Kuid enne ma tahaksin natukene selgitada. Ma olen siin praktiliselt samas küsimuses selgitusi andmas teist korda nelja nädala jooksul. Selles, et ma seda teen, pole midagi ebaloomulikku, kuid selles on midagi iseloomulikku. Minu arvates on loomulik, et kui Riigikogu komisjon või fraktsioon kutsub kedagi oma erialale vastavates küsimustes selgitusi andma, siis tuleb siia ka tulla, vastata jaatavalt, kuid meil see nii ei paista olevat. Mispärast? See jääb koduseks ülesandeks mõtelda. Küsimus on meie kultuuri- ja komberuumis ja selle omapärades. Ma võin täiesti puhta südamega ütelda, et kui mina ei oleks nii vana, kui ma praegu olen, ja kui mul oleks vaja mõtelda järgmistele aastakümnetele, siis võib-olla ma ei oleks tulnud siia nii tundlikus küsimuses selgitusi andma ja oma seisukohti ütlema. See on sissejuhatuseks. Tulgem nüüd hindade juurde tagasi. Kuni finantskriisini meid ei häirinud ühetaoline käibemaks kõikidel kaupadel, sellest räägiti, aga üldiselt ei häirinud, sest me nägime, et Eesti hinnad ja elatustase liiguvad üsna ühtlaselt selles suunas, kuhu me tahtsimegi liikuda. Me lähenesime oma ostujõult, hindade tasemelt ja elatusstandardilt nendele riikidele, kes meile kogu aeg olid eeskujuks olnud. Praegu me enam nii ei tunne, sest just pärast COVID-i kriisi millegipärast hakkasid Eestis hinnad kiiremini kasvama kui kuskil mujal. See ei olnud COVID-i kriis, vaid see oli tegelikult energiakriis. Eestis kallinesid 2022. aastaga hinnad 19,4%, Euroopa Liidu keskmiselt 9,2%. 2023. aastal olime me kaupade ja teenuste kalliduse poolest 12. kohal. Kus me täpselt olime, see paistab siit [slaidilt] välja. 2023. aastal olime me väga väikese vahega Itaalia taga ja meist ees olid riigid, kes on kindlasti väga rikkad riigid, sest Saksamaa, Austria ja Belgia, nendes riikides on keskmine palk Eesti keskmisest palgast üle kahe korra kõrgem ja pension ligi kolm korda kõrgem. Nii et meie hinnad olid võrreldes meie sissetulekuga ebaproportsionaalselt kõrged ja see hakkas häirima. Ja siit ka see 100 000 inimest, kes andsid oma allkirja, ja need, kes kinnitavad, et toit on kallis. Möödunud aastal kiire hinnatõus jätkus. Me möödusime Itaaliast. Kui me 2023. aastal olime Itaaliast natukene odavamad, siis nüüd me oleme juba 2,5 protsendipunkti võrra Itaaliast kallimad. Jah, meie ees on ainult jõukad riigid, väga jõukad riigid. Kuid see on üldine hinnatase. Siit [tabelist] on väga raske näha, kuid kui te ükskord kodus saate neid slaide vaadata, siis te näete, et kui me möödunud aastal olime üldise hinnataseme poolest Euroopa keskmisel tasemel, siis toiduainete hindade poolest me olime juba 5,3% Euroopa keskmisest kallimad. Meie ees olid tõepoolest sellised väga jõukad riigid nagu Taani ja Luksemburg, oli veel ka Rootsi. Aga selle aasta hinnatõus – me teame, et 1. septembri seisuga oli see toiduainetel 9,2%, septembris natuke vähem – viib meid Euroopas koos Maltaga neljandale ja viiendale kohale. Kolm väga rikast riiki jäävad meist ettepoole. Ja seda on juba väga palju. Ja kui nüüd rääkida Maltast ja Eesti põllumajandusest ja Eesti toiduainetööstusest, siis me peame arvestama seda, et Malta on tilluke saar, kus põllumaad ei ole, toiduainetööstust ei ole, isegi magedat vett ei ole joomiseks. Kõik tuleb sisse tuua, kõik on loomulikult kallis. Nii et Eestis on midagi anomaalset toiduainete hindadega, võrreldes teiste Euroopa riikidega. Ja milles on probleem? Probleem on selles, et 80%-l Eesti elanikest on kulud toidule kõige suuremaks kulukirjeks. Kahel jõukamal detsiilil see nii enam ei ole, sest seal on võimalus kulutada raha paljudeks muudeks asjadeks, näiteks reisimiseks, transpordile, kuid viiel-kuuel esimesel tuludetsiilil, see on umbes 50–60%-l, on toit ülekaalukalt kõige suurem kulukirje. Need andmed siin, mis ma sain teile tuua, on vanad andmed, sest leibkonnaliikmete kulutusi uuritakse väga harva, sest see on väga keeruline ja väga kallis töö. Inimesed peavad panema kõik oma kulutused ausalt kirja, aastaringselt, sendi täpsusega, ja pärast ütlema, et nad on tõepoolest seda teinud. Aga see töö maksab, seda ei saa igal aastal teha. Siin on 2022. aastal avaldatud andmed ja hinnad on 2020. aasta hinnad. Kui nüüd tuleb uus uuring, siis see pilt on hoopis teine – praeguse hinnatõusu tõttu on kulutused toidule protsentuaalselt ja summades tunduvalt suuremad. Nii et kui need andmed ükskord tulevad, siis ma soovitan neid kindlasti vaadata, et mõista seda, mis Eestis toimub ja miks Eesti rahvas nii mõtleb. Mida teha sellises olukorras, kus toiduga on viimase viie aasta jooksul läinud paljudel keeruliseks? Kui keeruliseks, sellest eelmine ettekandja rääkis väga ilusti. Seda küsimust uuris ka IMF ja kuigi ma alati ei ole IMF-iga ühel meelel, siis tema analüüsiga ma seekord olen täiesti ühel meelel. Eesti probleem on selles, et Eestil ei olnud sellel suvel ega ka möödunud aastal väga head valikut. Lihtsalt Eesti maksude struktuur pole ei piisavalt paindlik ega ka laiapõhjaline, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. See ei ole minu, see on IMF-i järeldus. Mina olen seda rääkinud 30 aastat, aga nüüd räägib seda ka IMF. Edasi, käibemaks ei saa alati olla peamine eelarve tasakaalustamise vahend. 2023. aastal moodustas Euroopa Liidus keskmiselt käibemaks SKT-st 7,8%, meil 9,1%. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt suureneb käibemaksu osatähtsus tuleval aastal 10,5%-ni ja ületab Euroopa keskmist kolmandiku võrra. Kuid kuivõrd meil on maksukorraldus nii tehtud, siis nii ka läheb, sest maksukorraldust kahe kuuga muuta ei ole võimalik. Halb on ainult see, et me pole viimase viie aasta jooksul hakanud tõsiselt mõtlema selle üle, milline peaks olema seesama piisavalt paindlik ja laiapõhjaline maksude struktuur ja kuidas sellele üle minna, et reageerida kiiresti muutuvale keskkonnale. Siin ma tõin ka ära IMF-i soovituse: väikese sissetulekuga inimeste toimetuleku parandamiseks oleks targem muuta hoopis tulumaksu korraldust ja elanike netosissetuleku erinevuste silumiseks hakata kasutama astmelist tulumaksu. Siin oli enne jutuks, et Taanis on samuti nagu Eestis ühetaoline käibemaks ja isegi kõrgem kui Eestis, kuid Taanis, jah, silutakse inimeste netosissetulekut just astmelise tulumaksuga. Siis ei oleks see probleem võib-olla nii terav. Lisaks sellele on Taanis sotsiaaltoetuste süsteem tunduvalt lahkem kui Eestis, neid jagatakse seal üsna automaatselt, ei ole vaja käia nii nagu näiteks Ameerika Ühendriikides neid food stamp'e palumas ja nendega siis justkui vaesuse märgiga poes osta neid kaupu, mida sul on lubatud. Nii et jah, probleem on selles. Ma ütlesin, et ma olen analüüsiga täiesti rahul ega vaidle üldse IMF‑ile seekord vastu, kuid Sir Winston Churchill on öelnud juba väga ammu, et ainult vähesed suudavad mõista oma maa poliitikat, võõra maa poliitikat ei mõista keegi. Nemad ei saa aru, kuivõrd raske on Eestis muuta tulumaksu korraldust. Nemad ei saa aru, et Eesti on pidanud, ja mille pärast on Eesti pidanud, sellist tulumaksusüsteemi, kus ettevõtete, üksikisikute dividendid, capital gain – ma ei tea, kuidas see on eesti keeles – kõike maksustatakse ühtemoodi, ühesuguse määraga. [Nad ei tea,] kui raske on Eestis saavutada selle maksu reformi ja selle tõttu nad soovitasid meile tulumaksureformi. Niipalju kui mina oma maad tunnen, ei näe ma ühtegi teist võimalust, kui siiski minna toiduainete hindade allatoomiseks käibemaksu juurde. Kuidas seda teha, kas kõikidele või mitte? Inimesed, kes reisivad mööda Euroopat ega käi ainult restoranides, vaid käivad ka ise kauplustes toitu ostmas, võiksid vaadata ja teada, et erinevatel kaupadel on vähemalt pooltes riikides erinevad käibemaksu [määrad]. Seal on kohe ilusasti ära toodud, et siin on null, siin on 1%, siin on 5% ja siin on 21%. Saavad hakkama meist tehniliselt või infotehnoloogiliselt palju viletsama tasemega riigid, pole katki midagi. See on ainult toiduainete osas, erinevad määrad. Mille pärast? Asi on väga lihtne, toiduainete hinna tase määrab ära suurel määral 60% inimeste palkade taseme. Palgad määravad ära tootmiskulud, mis on ettevõtetel, ja koos sellega ühe või teise maa tööstuse ja teenuste konkurentsivõime maailmaturul. Just see on põhjus, miks Euroopa Liidus oli kogu aeg põllumajanduspoliitika ja põllumajandustoetused nii suur osa Euroopa Liidu eelarvest – hoida toit Euroopas odav. Lisaks sellele, et põllumajandustoetustega hoiti toit odav, rakendas enamik riike oma konkurentsivõime ja palgapoliitikas erinevat käibemaksu kas kõikidele toiduainetele või esmatarbekaupadele, see on juba maitseküsimus, poliitika küsimus. Kuid konkurentsivõime, kordan veel kord, sõltub väga palju toiduainete hinna tasemest. Ja kui see ei ole kontrolli all, kui see kasvab kiiremini kui üldse hinnad, siis samavõrd kiirelt erodeerub ka selle maa majanduse konkurentsivõime nendel turgudel, kus toiduainete hindu hoitakse madalal. See on peamine, mida tuleb meeles pidada. Siin on veel üks asi. IMF oma Country Reportis korduvalt vihjas, et otsuste langetamisel on vaja jälgida õigluse põhimõtet. Ilmaasjata neid viiteid ei tehtud. Ilmselt ei ole Eesti maksusüsteemi rakendamisel ja väljatöötamisel nende arvates jälginud neid põhimõtteid. Aga kuidas me saame rääkida õiglusest, kui me ei kipu omavahel üldse arutlema ega too igast vaatenurgast välja neid põhimõtteid, millest me ühe või teise poole arvates peaksime elus lähtuma? Siin eelkõneleja rääkis, et temaga ei ole võetud ühendust. Mina ei saa ütelda, et minuga ei ole võetud ühendust, minuga räägitakse palju, aga minu taga ei ole ka 100 000 allkirja. Ja kui me nüüd mõtleme sellele, miks näiteks Ühendriigid, kes toimetavad arukalt, ei ole kippunud arvestama teoreetikute soovitusi, siis siin on pilt Ameerika ajaloolistest tulumaksumääradest. Kuigi soovitakse kogu aeg ühetaolist lihtsat maksusüsteemi, on Ameerika ajalooline tulumaks – siin on 150 aastat – midagi muud kui lihtsat ja ühetaolist. Nad toimivad alati nii, nagu konkreetne olukord nõuab, mitte nii, nagu teoreetikud soovitavad. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh täpse ajakasutuse eest! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Aitäh, aseesimees! Hea ettekandja, hea Heido! Kõigepealt tänan ka ettekande eest ja kui sul on midagi olulist jäi veel rääkimata, siis on võimalik küsimuste voorus seda nüüd tegelikult veel avada, kuna aeg on limiteeritud. Aga lisaks sellele on mul veel küsimus selle kohta, mida sa alguses ütlesid. Selles, et sa siin saali ees oled, korduvalt, pole midagi ebaloomulikku ega midagi iseloomulikku. See on hea kujund. Mu küsimus on selline. Kui vaatan praegust saali – siin saalis praktiliselt viibivad opositsioonipoliitikud, praktiliselt ei viibi koalitsiooni, üksikute eranditega, keda ma tunnustan –, siis kas sa näed, et ka see on tegelikult iseloomulik Eesti parlamentaarsele debatile? Tegelikult see teema on ju oluline, sellest teemast peaks kõik aru saama. Ma olen isegi nõus, kui näiteks ei olda nõus nende lahendustega, aga et pakutaks siis mingisuguseid muid, alternatiivseid lahendusi või teisi ettepanekuid, millegipärast me seda ei näe. Me näeme, et petitsiooni kaudu 100 000 inimest ja laiemalt sajad tuhanded tajuvad probleemi, aga valitsus seda probleemi ei adresseeri. Kas see on ka iseloomulik Eestile või see on laiemalt iseloomulik poliitika?

Ma kardan, et see on väga iseloomulik just Eestile. Sellele küsimusele oleks parem siia minu asemele vastama Andrus Kivirähk või siis ka Lydia Koidula. Aga võib lugeda "Säärast mulki" ja meelde tuletada. Meile meeldib olla ja teha iseenese tarkusest, mida keegi on ette sosistanud – see on iseloomulik –, ja teistega mitte arvestada. Siin on midagi, mida me peaksime juba koolis tegema. Küsimus on meie kombe- ja haridusruumis ja kultuuriruumis. Me ei õpeta inimesi, noori ja lapsi, omavahel viisakalt suhtlema. Me arvame, et lapsed kasvavad ise. Ma olen kogu aeg, juba 50 aastat või isegi rohkem meeles pidanud ühte Noorte Hääle pisikest nuppu, kus üks proua – Belgiast muuseas – kirjutas ajalehele, et ta ei oska oma aias umbrohu ja kultuurtaimede vahel vahet teha. Ajalehelt tuli vastus: "Minge aeda, tõmmake kõik välja, mis seal kasvab, ja see, mis iseendast hakkab kasvama, ongi umbrohi." Meie usume, et kultuur, eriti kõrgkultuur ühiskondliku suhtlemise tasemel kasvab iseenesest, ilma õpetamata. Kui ma olin Kadriorus, siis ma puutusin väga palju inimestega kokku, igasugustega. Meil gümnasistid ei oska isegi presidendile tere ütelda, rääkimata suhtlemisest.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea ettekanne! Te kirjeldasite, et meie maksusüsteem viis meie riigi sinna, kus me oleme – me oleme sügavas augus. Kas ainult käibemaksu langetamine aitaks sealt augustist välja tulla või vähemalt veel madalamale mitte laskuda? Ja kas selle poliitika taga ei ole mingi, ütleme, maailmavaade, et nagu peabki niimoodi olema, et igaüks on oma õnne sepp ja siis las ta koob seda sukka, mis ta õnn on, igaüks ise, ükskõik mis maksud me talle kaela ajame?

Aitäh! Väga hea jätk eelmisele küsimusele. Ma ei ütleks, et see oleks maailmavaade, vaid see on kombe- ja kultuuriruumi küsimus. Sellepärast et mõnes riigis, näiteks kui Rootsi alandab käibemaksumäära toiduainetele kaks korda, siis ma usun, et Rootsis kõik ärid vähendavadki samavõrra toiduainete hindu. Meil ma selles kindel ei ole. Meil on vaja teha umbes nii nagu Poolas, et esiteks leppida kokku kaubanduskettidega, kaubandusorganisatsioonidega, kuid kaasata ka Konkurentsiamet ja tarbijakaitse, et kontrollida, kas kokkulepet ikka peetakse. Siin oli enne küsimus, miks hinnad tõusevad, kui käibemaksumäära tõstetakse, aga miks ei alane nad, kui määra alandatakse. Aga mõtelge ise – kui me kallame põrandale ämbritäie vett, siis on see väga lihtne, aga tagasi korjata on seda tunduvalt raskem.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti siiras tänu teile selle südamliku ettekande eest! Ma loodan, et ka nende koalitsioonipoliitikute süda, mis ei ole veel absoluutselt kalgistunud, ehk toimub mingi muutus pärast seda. Aga kuna te olete oma ala proff, siis kasutan seda võimalust. Palun selgitage seda momenti: ühelt poolt mõjutab toiduainete käibemaks otseselt toidu hinda allapoole, aga kuidas ta mõjutab meie tootjate, töötlejate konkurentsivõimet? Palun seda momenti selgitage.

Läbi aegade on olnud toidu hind see, mis kujundab töötajate palka. Ja kui toit on kallis, siis paratamatult tuleb inimestele maksta nii palju palka, et ta saaks seda kallist toitu osta. Ega siis ilmaasjata ei olnud Inglismaa tööstusrevolutsiooni algaastatel kirglik vabakaubanduse pooldaja, sest nad tahtsid ilma tollideta Prantsusmaa odavat toitu sisse tuua, nad ohverdasid oma põllumehed, kuid nad said odava toiduga väga konkurentsivõimelist palka maksta tööstustöölistele ja eksportida suhteliselt odavat toodangut. Nii lihtne see ongi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud ettekandja, aitäh teile selle ettekande eest! See on väga põhjalik ja väga head argumendid. Tegelikult tänaseks on ju välja tulnud see, et valitsus, kui kõiki neid maksutõuse kehtestas ja seda maksukaost, isegi maksutsirkust, nagu ma olen vahepeal nimetanud, ei ole teinud mitte ühtegi analüüsi. Alles nüüd hakatakse teadlaste abil analüüsima seda, kas kõik need maksutõusud, kaasa arvatud käibemaksu tõus, on olnud mõistlikud. Ja alles nüüd tehakse esimene analüüs selle kohta, kuidas see on ikkagi mõjutanud tarbijaid. Mul ongi küsimus teile. Mis on teie arvamus, kuidas saavad peaminister, rahandusminister ja teised valitsusliikmed nii kindlalt väita, et käibemaksu alandamine midagi ei muuda, kui tegelikult just neid analüüse pole tehtud? Samal ajal me näeme, et Euroopa 24 riigis on toiduainete käibemaks alandatud. Kas kellel on ikkagi õigus, kas kõigil teistel Euroopa 24 riigil või siis ikkagi meie riigi valitsusel?

Jah, käibemaksu alandamise mõju, nagu ma olen mitu korda ütelnud, sõltub eelkõige sellest komberuumist, milles ta toimib. Toon näite COVID-i ajast. Rootsis ei olnud vaja piiranguid kehtestada, neil lihtsalt soovitati. Aga kui on vaja kasutada väga tugevaid meetmeid, siis neid tuleb kasutada. Eestis ei ole praegu … Ma ei ütle, et mitte, aga Eestis ei ole erilist vajadust ja kommet alandada hindu siis, kui neid on võimalik tõsta või hoida kõrgel tasemel. Nii et siin on küsimus rohkem selles. Aga miks valitsus pole seda varem arutanud? Me oleme kõik need 30 aastat rääkinud, et maksudega ei mängita, maksusüsteem peab olema stabiilne, meil on maailma kõige parem maksusüsteem. Sellises olukorras on täiesti loomulik, et keegi seda ei analüüsi, sest miks on vaja kõige paremat asja rikkuma hakata.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest ka minu poolt! Ma alustan ühe väikese kommentaariga ja siis lähen küsimuse juurde. 2022. aastal juhtus üks väga suur asi, mis ka praegu kestab. Selle nimi on Ukraina sõda. Ja siis läks sündimus alla, maksud tõusid, energiahinnad tõusid. Seda me kuidagi ignoreerida ei saa ja Eesti riik praegu püüab teha kõik, et sellest lahti saada. See pole nii kerge. Aga minu küsimus. Peaminister ütles, et Eestis on toiduainete hinnad kõrged – ma arvan ka, et need on väga kõrged – selle tõttu, et meil on palju kaubanduspinda. Huvitavalt, mõni päev tagasi tekkis sotsiaalkomisjonis sama arutelu ravimite või käsimüügiravimite hinna üle, mis on küllaltki kõrge. Seal tuli ka, et üheks põhjuseks võib olla see, et meil on neli korda rohkem apteeke elanikkonnale kohandatuna, kui on Soomes. Kuidas te seda peaministri või seda, et meil on müügipinda rohkem kui teistes riikides ja see mõjutab ka toiduainete käibemaksu?

Väga hea küsimus! Ma olen sel põgusalt ka peatanud ja muuseas sellel teemal rääkinud ka peaministri endaga selle aasta augustikuus. Nii et jah, me oleme siin ühel meelel. Asi on ju väga lihtne, kui on palju pinda, on ka palju küttekulusid, on palju koristajaid vaja. Aga ma lisaksin juurde, et meil on ka kauplused kaua lahti. Me ikka tahame, et nad oleksid pühade ajal lahti ja meil oleks pühapäeval lahti ja oleks kaua lahti, aga see on ju kõik palk. Aga sellest me rääkida ei taha. Ma ei tea, kui palju meie inimesed on käinud ja rääkinud kaubanduse planeerimise küsimustest näiteks Taani, Stockholmi või Helsingi linnavalitsuse juhtidega. Mina näiteks olen vestelnud Kopenhaageni linnaplaneerimise presidendiga üsna kitsas ringis. Ta ütles, et me ei lase ehitada Kopenhaagenisse mitte ühtegi ülearust ruutmeetrit pinda. Kui kaupmehed saaksid, ehitaksid nad veel linna kauplusi täis, sest konkurents sunnib kauplusi, kaubandust laienema, aga nemad piiravad. Nemad ütlevad, et vaat siia kohta on vaja neli tuhat ruutmeetrit toiduainetekauplust, ja kuulutavad konkurssi selle üle. Milline kett teeb parema pakkumise, see ka sinna kaupluse ehitab. Kui näiteks Selver saab sinna, siis Maxima enam kõrvale ei saa, sest sinna pole vaja rohkem kui neli tuhat ruutmeetrit. Aga meil on kõik nad kõrvuti ilusti ja ühtegi inimest ei ole, sest kaubanduskeskused on suurel territooriumil, kus inimesed ei ela, kuhu sõidetakse autodega. Ja meie räägime, et meil on 15 minuti linn. Absurd minu meelest!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, meil rahaminister on, tunneme teda, tema räägib, et rahvas on loll ja paks ja selle tõttu ei saa. Aga see selleks. Aga sina kui ekspert, miks ikkagi meie rahaminister puikleb iga hinna eest selle vastu ja ütleb, et see on loll idee ja mõttetu ja kõik muu selline? Oskad sa seletada seda järjekindlat vastuseisu ka valitsuselt? Tema on seal üks oluline tegelane.

Küsimus ei ole hea, see on isiklik. Kuid mind ei üllata meie Rahandusministeeriumi selline suhtumine, sest ma olin temaga koos pikal kursusel – muuseas, Ühendkuningriigi poolt kinni makstud kursusel – Genfis WTO juures. Ma kuulsin ja sain omavahelises vestluses aru, kuidas suhtus meie minister sellesse, mida WTO eksperdid meile rääkisid. Tal on endal kindel seisukoht. Ta on väga, kuidas ütelda, järjekindel inimene. Kuid mis puutub paksusesse, kui see siin jutuks oli, siis ma võtsin lahti Maailma Terviseorganisatsiooni paksuse indeksi ja vaatasin, et eestlane on keskmiselt parajalt paks – mitte paks, täitsa keskmine.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Et te oskate ka nalja teha sellises tõsises olukorras, see on kindlasti kiiduväärt. Mina küsiks teie kui eksperdi käest. Kui homme kutsuks teid välja peaminister, võib-olla, ütleme niimoodi, peale erakorralisi valimisi kutsuks teid välja uus peaminister ja küsiks teie arvamust, kuidas me peaksime kogu meie maksusüsteemi üles ehitama selleks, et tuleks leevendus just nimelt üleüldiselt toimetuleku osas. Räägime puhtalt fiskaalpoliitikast. Ma ei tea, kas on võimalik majandust ja fiskaali eraldi käsitleda selles küsimuses, kui peaminister üleüldiselt tuleks ja küsiks, aga mis oleks teie esimesed nõuanded.

Aitäh! Väga hea küsimus! Muuseas, minu arvates fiskaal- ja maksupoliitikat eraldi käsitleda pole üldse võimalik. Ilmselt neid lahendusi ei olegi sellepärast, et meil on fiskaalosa … Nii nagu siin õiguskantsler ja riigikontrolör kaebavad, meil ei ole riigieelarvega asjad kuigi korras. Riigieelarve üle diskussiooni on väga raske pidada, kuigi riigieelarve seadusel ise pole häda midagi, aga aru saada, miks ja millest need summad on tulnud ja kuidas neid kulutatakse, on neetult raske. Võrreldes teiste riikidega, kui ma olen vaadanud, alates Ühendriikidest kuni Soome või Saksamaa eelarveni, siis nendest ma saan aru. Isegi nad näitavad sendi täpsuseni, miks üks või teine eelarve, näiteks Rahandusministeeriumi enda eelarve just nii suur on. Või miks ühe või teise laeva remont läheb Pentagonile nii palju maksma. Meil seda ei näe. Ja kui me ei tea täpselt, kui efektiivselt me oma raha kulutame, siis tekib küsimus, kui palju me seda korjama peame ja kust. Me ei tea lihtsalt seda, me sumame mingil määral sellises hämaras olukorras. Aga maksud peavad tagama vajalike eelarvekulutuste katmise. Kui me ei tea, kui suured need hädavajalikud on, kas on raha raiskamine või mitte, nagu tihtipeale kergemeelselt ette heidetakse, ma ütleksin – kergemeelselt ikka, sest kui ei tea, siis on see bluffimine. Siis on väga raske maksukorraldust teha. Aga tegelikult tuleb alustada mõlemaga, mõlemad tuleb ilusti lahti võtta ja vaadata, mida saab liigutada nii, et see ei teeks halba. Aga see on väga suur ülesanne, sest me peame reformima süsteemi, mis on püsinud jäigana 30 aastat.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas peale maksulangetuse on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütusehindu, meil reguleeris riik elektritariifi kuni aastani 2013. Mida te arvate?

Jah, oli küll, me reguleerisime. Elektri hind oligi vist üks viimaseid tähtsaid reguleeritavaid hindu. Kuid kui me läksime vabale turule, siis oli seda juba raske reguleerida, eriti siis, kui elektri hinda määrab tuule kiirus või päikesepaiste. Nii et neid hoobasid on väga vähe. Palju parem on toimetada nii, et põhjusi hindade tõusuks oleks vähem. Ja üks põhjus, miks hinnad tõusevad … Just täna oli uudis, et kuigi meil on palju ehitusmaterjalide kauplusi, ehitatakse neid veel juurde. Ja kui mingit käivet, ütleme, et see on x, jagatakse ära y-i tulu peale ja kui tuleb y + 1, siis on selge, et tulu on kõikidel väiksem ja hinnad selle võrra kõrgemad. Nii et siin on hoopis teiste meetmetega võimalik hinnatõusu vältida, aga hindu tagasi tuua on nii, nagu vett põrandalt tagasi korjata – on raske.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Esiteks aitäh teile selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus on selline. Ma arvan, et väga paljud saavad aru, miks meil toit tegelikult on kallis. Eelkõige on see kallis sellepärast, et meil kehtib samasugune käibemaks toidukaupadele nagu ka kõikidele teistele kaupadele ja teenustele ehk 24%. See on viimase kahe aastaga tõstetud 4% võrra võrreldes sellega, mis oli veel kaks aastat tagasi, ja seda tegi meil Reformierakonna juhitud valitsus. Iseenesest, kui ma küsisin siin rahandusministrilt, miks siis teised riigid Euroopas, välja arvatud Eesti ja Taani, on tegelikult langetanud seda määra, kas nad on rumalad, siis vastus oli põhimõtteliselt, et võib-olla siis tõepoolest on nad rumalad. Kas teie arvate ka, et kõik teised riigid, kes on langetanud toidukaupade käibemaksumäära, on rumalad?

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Esiteks aitäh teile selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus on selline. Ma arvan, et väga paljud saavad aru, miks meil toit tegelikult on kallis. Eelkõige on see kallis sellepärast, et meil kehtib samasugune käibemaks toidukaupadele nagu ka kõikidele teistele kaupadele ja teenustele ehk 24%. See on viimase kahe aastaga tõstetud 4% võrra võrreldes sellega, mis oli veel kaks aastat tagasi, ja seda tegi meil Reformierakonna juhitud valitsus. Iseenesest, kui ma küsisin siin rahandusministrilt, miks siis teised riigid Euroopas, välja arvatud Eesti ja Taani, on tegelikult langetanud seda määra, kas nad on rumalad, siis vastus oli põhimõtteliselt, et võib-olla siis tõepoolest on nad rumalad. Kas teie arvate ka, et kõik teised riigid, kes on langetanud toidukaupade käibemaksumäära, on rumalad?

Ma ei arva. Nii nagu ma näitasin Ühendriikide tulumaksu pilti, kõik riigid toimivad vastavalt oma vajadusele ja vastavalt oma võimalustele. Kuid Eesti probleem on see, nagu ma ütlesin, et nad on oma maksusüsteemi kinni keevitanud. Ja siin saab mängida ainult nii, et … Ühesõnaga, kui mängida klaveril, millel on üks klahv, siis sa mängid selle ühe klahviga. Meil ainukene klahv ongi käibemaks. Aktsiise me tõsta ei saa, sest siis sõidetakse Lätti ostma. Nii et me oleme ennast jätnud ilma majanduspoliitika tegemise vahenditest.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan huvitava ja väga selgete seisukohtadega ettekande eest! Me oleme varemgi sellest rääkinud erinevatel kohtumistel ja debattidel. Meie vaated väga ühtivad, tegelikult teie arvamus ... Ma üritasin seda debatti pidada siin rahandusministriga. Ma ei tea, kust tema jäikus tuleb. Noh, räägime siis maksubaasi laiendamisest, mis oleks väga vajalik, mida seesama IMF ja OECD aastaid on Eestile soovitanud, olgu see astmeline tulumaks või mingid muud maksud. Aga meil kiputakse esimese lahendusena tõstma käibemaksu. See on kõige lihtsam, automaatne, kohe tuleb raha sisse, mõtlemata tagajärgedele. Ja ta väidab siiamaani, et sellel pole mingit mõju majanduse konkurentsivõimele. Täna rääkisid sinagi siin, eks ju. Aga küsimus on pigem see, et inflatsioonikeeris algas tõesti sealt energiahindadest, aga see nüüd jätkub ja jätkub ja jätkub, käibemaks lisab sinna juurde. Mis on need sammud, kuidas me sellest ikkagi välja saaks tulla kuidagipidi, samm sammu haaval?

Oh jah. Hea küsimus. Kui vaid teaks. On kaks võimalust. On võimalus kasutada avalikku raha – see on eelarve, maksumaksja raha – otstarbekamalt ja mitte suurendada vajadust avaliku raha järele. See on üks tee. Aga see nõuab väga põhjalikku analüüsi ning eelarve koostamise aluste ja eelarve läbivaatamise aluste muutmist. Teiseks on vaja laiabaasilist maksusüsteemi, et saaks vajaduse korral tõsta seda maksu, mis majanduslikku aktiivsust ei halvaks või mis ei tõstaks hinda. Näiteks IMF ei soovitanud ilmaasjata viia sisse astmelist tulumaksu. On selge ju see, et kui teha meile maksusüsteem, kus kõige vaesemad maksavad algul nullmäära järgi mingi osa, siis pärast, ütleme, 8%, ja see tasakaalustatakse sellega, et 20% jõukamaid maksab mitte 26%, vaid 36%, ütleme, 36%, siis ei ole ju probleeme enam nii palju, mingi probleem laheneb.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahtsin alguses tunnustada kõigepealt selle pärast, et te ütlesite, et te poole nooremana vast poleks siia tulnud, aga eelkõige selle pärast, et te siit kõrvalt kostuvate suunatud küsimustega kaasa ei jookse. See on hästi oluline. Samas, ma ei saa nõustuda väitega, et meie maksusüsteem on viimased 30 aastat jäigana püsinud. Vahepeal on ka EKREIKE valitsus suutnud oma maksupoliitikat ajada, ja vast saab ka sellest järeldused teha. Aga minu küsimus on selles, et me oleme täna siin siiski kogunenud arutama küsimust, miks toit on kallis. Mida me siin teha saame? Ka siin kõrvalt on väiteid, et selle peapõhjuseks on kõrge käibemaks. Minu küsimus ongi selles, et kui me nüüd ära lahendame selle käibemaksu, tõmbame selle mõne protsendi võrra allapoole, kas me saame siis selle arutelu pealkirja muuta pealkirjaks "Miks toit ei ole enam kallis?".

Väga hea küsimus. Kõigepealt tuleb aru saada, et toit on juba põhimõtteliselt kallis ja läheb järjest kallimaks, sest toit on selline asi, mida tuleb kasvatada. Ükskõik, kas ta on loomne või taimne toit, teda kasvatatakse. Kui näiteks mingite vidinate tegemisel, olgu kas või seesama arvuti, mis moes on, saab mehhaniseerida lõpmatuseni, töö produktiivsust tõsta, siis olgu ta kartul või olgu ta nisu või ükskõik mis asi, ta kasvab just nii palju. Sordiaretusega saab ühte-teist teha, aga ta kasvab ikka nii, et kevadel tuleb külvata, sügisel lõigata. Aasta läheb ära nii või teisiti. Saak võib suurem olla, aga mitte sadades ega tuhandetes kordades ei muutu see kunagi efektiivsemaks. Seetõttu võrreldes muude asjadega toit kallineb paratamatult ja riigid tegelevad sellega, et vältida liiga kiiret toidu kallinemist. Nad kasutavad igasuguseid meetodeid. Mõned töötavad, mõned ei tööta, kuid üldiselt hoitakse käibemaksu seal, kus on selline käibemaks nagu Euroopas. Ühendriikides on müügimaks, seal ei ole üldse mingit probleemi. Nemad maksavad seal tulumaksu ja aktsiise ja igasuguseid muid asju, tolle ka, aga käibemaksu kui seesugust nad ei maksa. Nii et see käibemaksu probleem on põhimõtteliselt Euroopa probleem. Ja Euroopas rakendatakse odavamat käibemaksu. Ja see on üks lihtsamaid võimalusi toiduhinna tõusu vältimiseks: hoida käibemaksu madalamat. Kuid see sõltub, nagu ma olen mitu korda ütelnud, sellest kultuuri- ja komberuumist, mis riigis valitseb, kas ettevõtjad ja kaupmehed tulevad sellega kaasa või ei tule. See sõltub veel mitmetest teistest asjaoludest, näiteks sellest, kuidas on korraldatud kaubandus, kui suureks kujuneb kaubanduslik komponent. Meil Eesti Pank tegi ju nüüd analüüsi, et viimaste aastatega, kui nüüd on suur hinnatõus kaubanduses, on kaubanduslik komponent 20%-lt läinud 26%-le. Ja see on puhtalt sellepärast – ma olen siin peaministriga täitsa ühel meelel –, et meil on kaubanduspinda palju, meil on kauplused liiga kaua lahti selle pisikese käibe jaoks. Ja see, et me selle pisikese käibe jaoks lubame kaubanduspindu juurde ehitada, sunnib hindu veel tõusma.

Meil on minut jäänud küsimuste-vastuste lõpuni. Riina, kiire küsimus ja kiire vastus. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Hästi kiiresti siis. Mida te arvate, kas madalamas tuludetsiilis olevad inimesed tulevad valitsuse arvates Eestis toime selle maksukoorma all selle palgavaesuse juures või ei tule? Te kuulete, et nad põhjendavad seda tegelikult kaitsekulutustega.

Ma arvan, et Eestis ei ole neid inimesi, kes nälga sureksid, kuid toime saab tulla väga erinevalt ja väga erinevates tingimustes. Paljudel on elu läinud raskeks, eriti nendel, kes on kolmes-neljas madalamas tuludetsiilis. Aga andmeid mul ei ole.

Aitäh! Sellega sai küsimuste-vastuste aeg läbi. Tänan kõiki küsijaid ja tänan ettekandjat ja vastajat! Läheme selle päevakorrapunkti kolmanda ettekandja juurde, kelleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Lauri Laats. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes te jälgite meie tänast arutelu ülekande vahendusel! Enne, kui ma oma ettekande juurde lähen, soovin teil ette lugeda kirja, mis ma eile öötundidel sain. See kiri on kindlasti asjakohane ja viib meid otse tänase teema tuumprobleemi juurde. Ja loomulikult, ma selle inimese nime ei avalda, kuna ta on otse suunatud mulle ja konfidentsiaalne. Lugupeetud Lauri, tere! Olen viie lapse ema ja elan Tallinnas. Eesti on minu kodumaa. Praegu on mul väga raske oma viit last kasvatada. Loomulikult mitte ainult minul, vaid paljudel peredel on sama mure. Mina ja mu abikaasa töötame väga palju, et tagada oma lastele kõik vajalik, kuid iga päevaga muutub see üha raskemaks. Palun aidake meid, tavalisi inimesi, et me ei kaotaks usku oma riiki! Minu arust on see väga oluline ja selline väga konstruktiivne appihüüe. Eesti on minu kodumaa ja siin on raske elada. Ja raske on kasvatada lapsi. Loomulikult on see raske seetõttu, et toiduained on kallid. Ja miks on toit kallis? See on küsimus, mida üle Eestimaa esitavad kümned tuhanded pered iga päev. Toit ei ole kallis vaid miinimumpalka teenivate inimeste jaoks. Toit on kallis ka õpetajatele, päästjatele. Toit on kallis treeneritele, ametnikele, ettevõtjatele ning poliitikutele. Uskuge või mitte, ma olen kuulnud isegi koalitsioonipoliitikuid omavahel rääkimas, et toidupoes käimine on ikka kallis küll. Aastaga on veel kallimaks läinud – 7,7%, teatas Eesti Pank eelmisel nädalal. Aga oleks see vaid 7,7%. Euroopa Keskpangu analüütikud toovad välja, et Eesti on toidukaupade hinnatõusus olnud Euroopa ala kiireim. 2019. aastast kuni 2025. aasta augustini on toiduhinnad kasvanud Eestis 57%. Olgu öeldud, et Euroopa ala keskmine on umbes 33%. Ma vaatan seda numbrit, 57%, ja siis kuuleme siin saalis koalitsioonisaadikutelt, kuidas toiduainete hindadega ei ole võimalik mitte midagi ette võtta. Eesti inimesed peavad toidukaupade eest maksma 57% enam. See on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsuse otsuste tulemus. Jah, sotsid saadeti küll valitsusest minema, kuid ometi andsid nad oma heakskiidu maksu- ja hinnatõusudele. Meenutame korraks, mida täpselt maksupoliitikas tehti. Esiteks, tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le, käibemaksu tõus 20%-lt 24%-le, kehtestasite automaksu ja auto registreerimistasu, erandkorras tõstsite erinevat aktsiisi – bensiini-, diisli-, gaasi-, elektri-, rääkimata alkoholi- ja tubakaaktsiisist –, tõstsite eriarstivisiiditasu ja haiglavooditasu. Tõstsite majutuse käibemaksu 9%-lt 13% peale, ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%-lt 9% peale. Muutsite maamaksumäära nii, et maamaks on tõusnud. Muutsite haigushüvitise maksmise korra nii, et tööandjad maksavad ja tööandjad maksavad rohkem. Maksustasite ka pensioni. Kaotasite tasuta maakondliku ühistranspordi. Need on poliitilised valikud, mida valitsus tegi ning millega anti hinnatõusudele hoogu. Reformierakonna juhtimisel on neid valikuid presenteeritud kui ainuõiged, sisuliselt selliseid, kus selg on vastu seina ning midagi muud otsustada pole võimalik. Majandus ei koosne aga vaid üksikutest eraldi tsüklidest, vaid üht tükki muutes peab arvestama ka sellega, mis juhtub teistega, sealhulgas asjaolu, et Eesti on Euroopa Liidu eurotsooni liige. Ka need faktorid tuleb arvesse võtta. Aga mingil arusaamatul põhjusel on tehtud maksupoliitikas otsuseid, mille puhul justkui eeldati, et need seisavad muust majandusest eraldi, justkui eeldati, et Eesti on üksik saar, kuhu mingi väline mõju ei ulatu. Kus selle probleemi põhjused peituvad? Eks ikka Reformierakonna valimislubaduste rahastamises, milleks tegelikult raha ei ole. See maksuküüru kaotamine, mis on kingitus jõukamatele, vähendab meie ühist rahakotti poole miljardi võrra. Põhjused peituvad ka riigieelarves, kus raha korraga on üle ja puudu ning keegi ei usu, ei suuda mõista, kuhu ja miks midagi kulutatakse. Ma tunnustan nüüd kolleegi Reformierakonnas, Aivar Sõerdi, kes on julgenud olla kriitiline tegevuspõhise eelarve suhtes. Ma tunnustan ka riigikontrolöri, kes täidab oma kohustusi probleemide väljatoomise kohta ning ei löö verest välja, kui valitsuse liikmed avalikult sapiseid kommentaare teele saadavad. Me oleme siit puldist viimasel ajal palju kordi kuulnud, kui keerulises seisus on riigirahandus ning millise augu jätaks toiduainete käibemaksu langetamine eelarvesse. Ometi teatas haridusminister, et riigil on raha s… S ja kolm punkti. Nojah, ütles, kuidas ta ütles. Igal juhul tuleb auk eelarvesse ka siis, kui Eesti inimesed vaesuvad. Siis, kui ei ole enam raha, et elada, vaid see kulub elus püsimisele. See paneb lumepallina veerema juba teised probleemid sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius. Küsimus on prioriteetide seadmises – selles, kas valitsus austab oma inimesi või mitte. Ma imestan selle üle, kuidas Reformierakonna poliitikast on kujunenud seesugune tagurlik mõtteviis, kuidas midagi ei saa teha ning kõik on nii pahasti. Ometi sealjuures ise hurjutatakse kriitikuid, et ei tohi öelda, et kõik on pahasti. Proovige siin öelda. Mis siis teha selle riigi rahakotiga? Kuidas sinna raha juurde saada, nii et oleks õiglane? Ühe võimaluse oleme juba käest lasknud. Ma pean loomulikult silmas ajutist solidaarsusmaksu Eestis tegutsevatele pankadele. 2023. aastal ulatus kommertspankade kogukasum 940 miljoni euroni, 2024. aastal ligi 1,1 miljardi euroni. Väärib meeldetuletust, et need rekordkasumid ei tulnud seetõttu, et tegu oleks nii nutikate pankurihärrade või prouadega, vaid selle taga oli euriboriga seotud laenudelt teenitav tulu. Ehk Eesti inimeste suurenenud laenu- ja liisingumaksed. Leedus selline meede kehtestati ja see tõi riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid, mis suunati julgeolekusse. Näiteid on veel. Itaalia valitsuses on hiljuti heaks kiidu saanud eelnõu, mille raames kavatseb valitsus koguda pankadelt ja kindlustusfirmadelt kuni 4,5 miljardit eurot. See on üks osa paketist, et suurendada leibkondade ostujõudu ja toetada ettevõtteid. Euroopal ei ole lihtsad ajad, globaalne poliitika on enam kui pingeline. Sellises olukorras peab valitsus nii Eestis kui ka teistes riikides iga päev mõtlema sellele, kuidas tagada stabiilsus ühiskonnas ja ettevõtluskeskkonnas. Head kolleegid! Ma kordan üht numbrit – 57%. Viimase kuue aastaga on toidukaupade hinnad kasvanud Eestis 57%. Euroopa Keskpanga analüütikud toovad oma analüüsis septembris 2025 toidukaupade kohta välja kolm olulist argumenti. Esiteks, toidukaupade hinna tõus on võrreldes muu kaubaga suurem ning kauakestvam kui varem. Teiseks, toidukaupade hinnad mõjutavad kõiki ja kujundavad üldist meelestatust majanduse suhtes. Ja kolmandaks, mis on väga tähtis, toiduhind tabab vaesemaid majapidamisi oluliselt tugevamini. Mida on toidukaupade maksmise kohta ette võtnud teised Euroopa riigid? Nad on kehtestanud erisusi. Leitakse, et toiduainetel ei pea riik korjama sama palju raha kui näiteks luksuskaupadelt, aga meil lüüakse kõik sama puuga. See ei ole õiglane, head kolleegid. Vaatame lõuna poole. Hispaania otsustas juba 2022. aastal inimestel appi tulla ning mitmel viisil inflatsiooni pidurdada. Muu hulgas vähendati toiduainete käibemaksu ning baastoiduainete osa viidi isegi 0%-ni. Kõigi kasutusele võetud meetmete tulemusel inflatsioon langes. Hispaanias oli inflatsioon 2022. aastal 8,39%, aga 2025. aasta prognoos on 2,4%. 2024. aasta inflatsioonimäär oli 2,77%. Toon näitena ka Eesti. 2022. aastal oli meil inflatsioon 19%, 2023. aastal 9% ja prognoos 2025. aastaks on 5%. Euroopa ala keskmine on loomulikult tunduvalt väiksem. Nüüd majanduskasvust. Võtame sama näite, Hispaania. Kõike seda, mis puudutab inflatsiooni, majanduskasvu ja ka eelarvepuudujääki, tuleb ju vaadelda koos. Hispaania majanduskasv oli 2024. aastal 6,4%, 2025. aastal 2,7%. Siin prognoositakse … Aga ma tuletan meelde, et inflatsioonimäär 2025. aasta prognoosi alusel on 2,4% ehk majanduskasv 2,7%, inflatsioon 2,4%. Ja kui me vaatame võlakoormust või eelarvepuudujääki, siis Hispaania näitel oli see 2022. aastal 4,59 ja juba prognoos 2025. aastaks 2,8. Meil need arvud on natukene teistsugused, mitte nii positiivsed, nagu te ise saate aru. Käesoleval aastal suureneb Eesti taas hinnatõus. Mis te arvate, mis kaup seda eest veab? Noh, loomulikult toidukaubad. Keskerakonna fraktsioon tõi neljal korral Riigikogu menetluses toiduainete käibemaksu langetamise, kuid see lükati tagasi. Sotsid ei ole seda toetanud, on isegi maha hääletanud. Alles opositsioonis avastati, et võiks langetada küll, aga Keskerakonna ettepanekut toetada ei saa, sest ise tegeldakse sellega. Olgu öeldud, et Keskerakond seisab oma põhimõtete eest ning me julgeme toetada ka sotside eelnõu. Selle klaaslae purustamiseks on tegelikult väga vaja, et poliitiline surve toiduainete käibemaksu langetamiseks kasvaks. Eesti inimeste suhtes oleks aga aus ja õiglane, kui sotsiaaldemokraadid suudaksid tunnistada oma osalust poliitikas, mis tõi kaasa väga kiire hinnatõusu. Lehvitada loosungeid, kuidas selle vastu võideldakse, on – vabandage väljenduse eest! – kahepalgeline. Eriti irooniliselt mõjub sealjuures asjaolu, et see võitlus algas valimiste saabudes. Kolleegid Reformierakonnast ja Eesti 200-st, siin saalis on teie suust kõlanud igasugu väited, miks midagi teha ei saa. Aga hindade kasv ei ole ka loodusjõud, see ei teki iseenesest. Hinnad kujunevad keskkonnas, milles ettevõtted tegutsevad. Keskkonda kujundavad aga poliitikas tehtud otsused, poliitilised prioriteedid ja valikud. Kui tõsta käibemaksu, kui kehtestada automaks, kui suurendada aktsiisi ja samal ajal öelda Eesti inimestele, et lõuad pidada ja edasi teenida, siis see kujundabki keskkonda, milles me täna oleme. Kahju! Õige küll, vahepeal otsustas peaminister, et süüdi on ainult kaupmehed ning neid on liiga palju. Jah, tuleb tunnistada, et minagi mõtlen aeg-ajalt, kas kauplusi peab just nii palju olema. Kuid vaid seda tuua kalli toidu põhjuseks on populistlik. Seda kummastavam on kuulda, kui koalitsioonist peetakse populistlikuks toiduainete käibemaksu langetamise küsimust, öeldes, et kaupmehed võtavad selle vahe kohe kõik enda kasumiks. Ometi kinnitavad kaupmehed, et seda ei juhtu. Ometi kinnitavad paljud nimekad kaubanduseksperdid, et see hoob aitab viia toidu hinna allapoole. Kui nüüd rahulikult mõelda, oleks see ju ettevõtjale enesehävitav käitumine, kui toiduainete käibemaksu langetamise tingimustes toidu hind langeks. Inimesed on väga hinnatundlikud, kui väike hinnavahe muudab just ostukoha eelistust. Võib-olla on koalitsioonisaadikud lugenud liiga palju Rene Descartes'i mõtteid, kes pidas õigeks kõiges kahelda. Püüan siin neid kahtlusi ja kõhklusi leevendada. Ma olen väga tänulik ajakirjanikule, kes on toidukaupade hindadega seonduvat pidevalt fookuses hoidnud. Kes suvisel ajal ei juhtunud tähele panema, siis vahetult enne Eesti taasiseseisvumispäeva, 18. augustil ilmus Õhtulehes põhjalik ülevaade sellest, kui palju maksavad täpselt sama toidu hinnad Eestis ja madalama käibemaksuga Lätis. See on hea artikkel. Võin saata teile viite, kui soovite, aga ma kindlasti soovitan teile sellega tutvuda. Mis seal ülevaates selgus? Vaatuse all olnud 61 kategoorias koguni 42 juhul olid vähemalt pooled tootes Lätis odavamad kui meil. Sellest ka tõsiasi, et need Eesti inimesed, kes lõunanaabritele lähemal elavad, käivad tihti piiri tagant toidukaupa toomas. Millegipärast on mul aga tunne, et lätlastest eeskuju võtmise asemel sooviks Reformierakonna valitsus hoopis lõunanaabreid veenda, et nad erisusi toiduainetele ei kehtestaks. Aga võta näpust! Läti valitsus plaanib hoopis toidukaupade käibemaksu erisustega jätkata ning viia piima-, leiva-, muna- ja linnuliha maksumäära 12% peale järgmise aasta 1. juulist. Muide, Eestis on kaupmeeste liit välja pakkunud, et alustame kontrollitud pilootprojekti, kus katsetada, mis juhtub hindadega, kui langetadagi toiduainetele käibemaksu. Samuti on nad väljendanud valmisolekut teha tarneahela vahehindade uuringuid, et oleks näha, milline osa käibemaksu langetamisest jõuab lõpphinda. Aga kas valitsus üldse kaalub seda kaupmeeste ettepanekut? See on hea ettepanek, aga nad ei ole seda isegi kaalunud. Head kolleegid! Me ei saa lubada, et poliitiline retoorika asendab vastutust. Inimesed näevad, et hinnad toidupoes vahetuvad sama kiiresti, kui muutuvad valitsuse seisukohad. Inimesed näevad, et palgast enam ei piisa, kuu lõpus ei jää midagi üle. Pea 100 000 inimest andis oma allkirja petitsioonile toidukaupade käibemaksu langetamiseks. See on Tartu linna jagu inimesi. Aga need inimesed nüüd tunnevad, et nende hääl on kaduma läinud, neid ei kuulata. Ma vabandan, kui ma kellelegi liiga teen, aga üha enam tundub, et Reformierakonda on taas tabanud "universumi direktorite sündroom", kus Reformierakonna arvamus ja ülejäänud arvamus on lihtsalt vale. Pole palju möödunud sellest ajast, kui rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et põhiseadus lubabki rahval loll olla. Jah, me võime siin rääkida kontekstist ja nüanssidest, aga kahjuks on see suhtumine valdavaks saanud. Ja ausalt öeldes on muret tekitav vaadata, kuidas kunagise ettevõtluse eest seisnud Reformierakond on nihkunud üha enam äärmusesse, sealjuures kõiki ja kõike solvates. Me ei saa lubada, et see nii jätkub. Keskerakond on järjekindlalt seisnud selle eest, et Eesti maksusüsteem oleks õiglane ja tasakaalukam. Me ei usu maksudeta riiki, me osume õiglast maksukoormust. Aga praegune süsteem on ebaõiglane. See on uus reaalsus, mille on loonud poliitilised ootused või nende puudumine. Meie kohus on teha otsuseid, mis aitavad parandada Eesti inimeste toimetulekut. Toiduainete käibemaksu langetamine seda teeb ja kindlasti. Olen väga tänulik tänastele ettekandjatele sisukate mõtete eest. Loodan, head kolleegid, et te ka kuulasite hoolikalt neid. Mul ei ole illusiooni, et Reformierakond tänase arutelu peale kohe meelt muudab, kuid ma olen kindel, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, ja tuleb päev, mil oma vigu tunnistatakse. Eesti inimesed peavad toidukauba eest maksma 57% enam ja see on ebaõiglane. Keskerakond võitleb jätkuvalt selle eest, et toidukaupade hind Eestis langeks. Aeg on toidukaupade käibemaksule kehtestada erand. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Me oleme Euroopa viie riigi seas, kus toiduhinnad on kõige kõrgemad. Samal ajal on meie palgad ja pensionid kaks, isegi kolm korda madalamad. Kas poleks aeg mõelda sellele, kuidas vähemalt kõige rohkem abivajajaid kõrgete hindade eest kompenseerida? Näiteks mõnes riigis antakse vaesematele inimestele tasuta toidu……. Mida te arvate?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et praeguses olukorras on meil inimeste toimetulek loomulikult väga halb. Ja sinna on inimesed viidud selle nelja aasta jooksul, millal on olnud pidevalt Reformierakond erinevate partneritega võimul. Kas praeguses olukorras me peaksime rohkem inimesi aitama nii-öelda lokaalselt? Jah, kindlasti. Aga pikemas perspektiivis see suuremat mõju tegelikult ei anna. Meil on vaja kriisist välja tulla. Me oleme kriisis, me oleme ummikus. Ja selleks, et ummikust välja tulla, on vaja erakorralisi valimisi. Muud lahendust siin ei ole. Aga vaatamata sellele, et ma kuulen koalitsioonisaadikute poolt koridorides pahameelt ühe või teise otsuse pärast, mida valitsus teeb ja mille kohta nad sunniviisiliselt vajutavad vastavalt vajadusele kas rohelist või punast nuppu, ei ole praegu leidunud sealt koalitsioonist julgeid saadikuid, kes tegelikult ütleksid, et ei, meil aitab, me ei lähe rohkem sellega kaasa. Ja see tähendabki seda, et niikaua, kuni ei ole sealt julgeid saadikuid leitud, niikaua see Reformierakond koos oma kaassõsarparteiga, Eesti 200-ga täpselt viljeleb seda poliitikat, mida ta on siin viljelenud juba neli aastat. Kõik teised on kõiges süüdi, midagi ei ole võimalik teistmoodi teha, meil on õigus, pidage suu ja nii läheme edasi. Nii et erakorralised valimised on kindlasti, mis peaks seda olukorda muutma.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh teile kõne eest! Ma täiesti nõustun teie seisukohaga erakorraliste valimiste kohta. Tegelikult oleks olnud õige, kui need oleks korraldatud juba praegu, sellel nädalal koos kohalike valimistega, aga tänaseks me teame, et olid teatud erakonnad, kes sellega ei soovinud kaasa minna, sest suure tõenäosusega nad tahavad olla järgmised koalitsioonipartnerid, võib-olla vahetada ka Eesti 200 välja. Ma usun, et te saate aru ja kuulaja ka saab aru, kellele ma viitan. Aga ma tahan ka teie seisukohta sellele küsimusele, millele ma viitasin eelmise ettekande ajal. Kuidas üleüldse valitsus saab midagi väita selle kohta, kas või käibemaksu alandamise kohta, kui tänaseks on ju teada, et mitte ükski analüüs tehtud ju ei ole. Täna alles esimest korda hakatakse hanke korras veel maksumaksja raha kulutama, et siis lõpuks analüüsida, kuidas maksud on mõjutanud inimeste toimetulekut ja perede toimetulekut. Kuidas siis üldse valitsus täna tuleb välja kindlate argumentidega, et käibemaksu alandamine meie inimesi ei aita?

Aitäh! Ma arvan, et ega väga selget teadmist ju ei ole. Kui me vaatame välisorganisatsioonide ettepanekuid, nii nagu ka eelkõneleja siin välja tõi, siis välisorganisatsioonid on ju selgelt juhtinud tähelepanu, et meie maksusüsteem on aegunud, meie maksusüsteem tuleks tegelikult üle vaadata. Ma küsisin ka lugupeetud eelkõnelejalt, et mis on tema ettepanek näiteks peaministrile, kui peaks uus peaminister tulema, mida me peaksime meie maksusüsteemiga tegema. Ta vastus oli selge, et see maksusüsteemi, mis meil on 30 aastat olnud, tuleb reformida. Aga kuidas seda reformida? Eks sinna tuleb väga suuresti ja kõvasti sisse vaadata. Fiskaalpoliitikat ei saa arutada ilma majanduspoliitikata, need peavad olema igal juhul ühes korvis. Sellisel viisil ainult saab mingeid otsuseid üldse vastu võtta. Mis suuna see täpselt võtab, näitab see analüüs. Nüüd, kas käibemaks alandab toiduainete hinda või mitte? Ma olen veendunud, et see alandab. Mul on veenvad argumendid seoses nende näidetega, mis on meil teistes riikides olemas. Meil on Euroopa Liidus 25 riiki, kus kehtivad erisused toiduainetele käibemaksu puhul. Kaks riiki on, Eesti ja Taani, kus erisusi ei ole. Me nägime selgelt, kuidas kriisiaegadel – koroonakriis või energiakriis – osa riike Euroopas ju vastavalt sellele olukorrale ka muutsid oma maksupoliitikat käibemaksu osas, kus langetati, mis toodetele langetati, et tarbimine toimiks ja oleks edasi. Minu arust väga hea näide, mida ma olen hästi palju kasutanud, on Hispaania, kus ühel aastal oli põud. Oliiviõli oli vähe, oliiviõli hind läks kõrgele ja selleks, et inimeste tarbimist ehk seda hinnatundlikkust leevendada, langetati oliiviõlil kohe eraldi käibemaksu. See on tegelikult selline mõistlik fiskaalpoliitika, mida me peaksime ka siin Eestis juurutama, et me vaatame vastavalt olukorrale. Ehk siis see hetk, et kui on raske, tuleb muuta, kui on kergem, tuleb teised otsused teha – seda meil ei tehta. Meil on väga lihtne öelda, et meil on kõige efektiivsem maksusüsteem. See ühest küljest tähendab seda, et see on ühetaoline ja raamatupidajatel ja kõikidel ametnikel, kes maksude korjamisega tegelevad, on lihtne arusaam ja selgus majas. Selle taha millegipärast Reformierakonna liikmed, kaasa arvatud praegune rahandusminister, kogu aeg peidavad ennast, aga ta ju ei räägi sisust, kuidas tegelikult see – jutumärkides – "efektiivne maksusüsteem" mõjutab igapäevast inimeste elu, toimetulekut ja ettevõtluskeskkonda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa! Aitäh, hea kolleeg, sulle ka põhjaliku ettekande eest! Tegelikult on selle idee ehk toidukaupade käibemaksu määra alandamise idee vastased toonud argumendina, kui mitte lugeda argumendiks seda, mida räägib rahandusminister, et ongi hea, kui inimesed ei lähe paksuks, ja need riigid, kus on käibemaksumäär alandatud, on võib-olla ise rumalad, kui nad seda teevad. Aga argument on see, et kui alandatakse toidukaupade käibemaksu määra, siis põhimõtteliselt see ei jõua inimesteni. Kaubaketid võtavad selle vahe endale, mis tekib, ja inimesteni see ei jõua. Kas see on ka teie arvates niimoodi või ikkagi on teine arvamus?

Aitäh, hea küsija! Noh, selge on ju see, et toiduhinnad on tõusnud ju mitte ainult seetõttu, et meil on tõstetud siin käibemaksu 20%-lt 24%-le. Seal on hästi palju ju muid tegureid ka, me saame ju täiesti sellest aru. Nii nagu ma oma ettekandes välja tõin, Euroopa keskmine on ju 33%, aga meil on siin 57%, mis on piltlikult öeldes kaks korda kõrgem. Seal on tarneahelad, probleemid tarneahelatega, kliima ja nii edasi, kütuseaktsiisid, veeremid, veeremimaksud. See on ka see loetelu, mille ma siin välja tõin ja millega üks valitsus koos sotsidega hakkama said. See kõik mõjutab toiduhinda, selle lõpphinda. Nüüd, kas me näeme ja kas need inimesed, kes igapäevaselt annavad meile tagasisidet, ja ka ettevõtjad, kas nad näevad selle käibemaksu alandamist toiduainetele päästemehhanismi? Osaliselt kindlasti. Osaliselt ta kindlasti aitab. Ma ei saa öelda, et ta nüüd sajaprotsendiliselt selles ulatuses, mis tuleb, langetamine käibemaksuprotsendi osas, et ta kindlasti kogu sinna hinnastusse nagu sama protsendi ka alla viib. Siin lihtsalt tuleb arvestada sellega, et see hinnaralli ehk inflatsioon, eriti toiduainete osas, meil läheb edasi. Ta on praegu meil olnud esikohal negatiivses mõttes Euroopas ja me ei näe, et ta pidurduks. Aga selleks, et ta pidurduks, selleks, et saaks leevendust, on praegusel hetkel, situatsioonis igal juhul vajalik kiire reageerimine. Kiire reageerimine on just nimelt, vähemalt minu arvates, toiduainete käibemaksu langetamine.

Vladimir Arvipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on kurb, et sellise rahva toetusega eestvedajat ei ole ükski valitsusliige kutsunud arutada, lahendust leida. Aga kuidas te üldse hindate valitsuse valmisolekut ühiskonna signaale kuulata, kui isegi sellisele 100 000 allkirjaga algatusele ei ole tähelepanu pööratud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et sa oskad sellele ise ka vastata. Ma võin lihtsalt üle korrata, mis siin Riigikogu saalis toimub, ja anda tagasiside ka rahvale. Me oleme ju selgelt näinud, et nende aastate jooksul, kui me oleme siin tööd teinud, Riigikogust on lihtsalt üle sõidetud teerulliga. Siia on toodud hästi palju seaduseelnõusid, mis on otseses sõnas mõttes olnud praagid. On olnud kobareelnõusid, kus on hästi palju pandud teemasid ühte eelnõusse, et teha selle asja veelgi segasemaks. Aga sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, et seadusloomega on meil probleemid. Teine pool, mis puudutab analüüsivõimet ja seda, kas valitsus on iga eelnõu kohta analüüsi teinud. Me teame, et seda ei ole, sellepärast et ka nendes eelnõudes on kirjas, et analüüsi …… võimalik teha, sest see on eelarveline küsimus ja nii edasi. Ehk siis need aastad on olnud mittelihtsad. Ja loomulikult see on väljendunud üleüldisele olukorrale. See on langetanud inimeste usaldust nii Riigikogu kui ka valitsuse vastu. Me oleme ju tegelikult usalduskriisis, me oleme majanduskriisis, usalduskriisis. Ja tagatipuks nüüd igapäevaselt aina rohkem ja rohkem inimesi saavad aru, et taskud on tühjad. See on tagajärg juba. Ja kas ma saan siit puldist öelda, et, head inimesed, nüüd läheb asi nagu paremaks? Kahjuks ma hea meelega seda ütleks, aga ma ei saa seda öelda, sellepärast et ma ei näe seda. Ma ei näe seda, sellepärast et need otsused, mida järjest ikkagi soovitakse siin ellu viia, ei too suuri leevendusi. Ja leevendusi ei too juba selle tõttu, et rahval ei ole usaldust. Kui üldse midagi teha, poliitilisi otsuseid, siis saab seda teha ainult siis, kui on olemas usaldus. Praegu on tekkinud täpselt selline olukord, kus minister tuleb ja teeb ettekande, aga teisel pool ekraani on juba tühjus. Seal ei ole seda vastuvõtmist, usaldust ei ole. Ja sellest minu arust valitsus üldse ei saa aru. Ja seetõttu, et … Noh, vanas Euroopas me teame väga hästi, milline on praktika. Seal on teatud protsent küsitlusest ja ütleb, et me rohkem seda parteid ei usalda, see on kuskil seal reeglina, või valitsust, et see on alla poole, kuskil 40–35, siis valitsus lihtsalt asub tagasi ja ütleb, et selge, me läheme uuendame oma mandaati. Aga siin on ju vastu võetud ridamisi otsuseid, mille kohta ei ole ühtset mandaati olnudki, rahvas ei ole seda tahtnud. Ja kui me vaatame praegu, mis on ühiskonna tunnetus, mis on tegelikult ühiskonna tellimus, siis ühiskonna tellimus on ju põhimõtteliselt kaks sõnumit. Langetame toiduainete käibemaksu, jätame ära automaksu ja auto registreerimistasu. Mitte keegi, nii palju kui ma olen käinud, ja ma suhtlen inimestega väga palju, keegi ei ole juhtinud tähelepanu, et tead, Lauri, jätame selle maksuküüru ära, et see on tegelikult see, mis meil praegu teeb muret. Või see, et ärge sellele pankadele seda maksu rakendage, las pangad saavad tööd teha ja las võtavad seda kasumit välja meilt. Ja minu arust see ongi see koht, mida valitsus üldse ei kuula. Ta ei kuula oma rahvast ja selles mõttes on sul õigus. Praegune olukord on täpselt selline. Ei ole seda tunnetust, mida tegelikult rahvas soovib, aga tehakse seda, mida näeb ette praegu ühe erakonna programm.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nojah, 100 000, praegusel hetkel võiks olla rohkem, oleks võinud olla veel, või 1000, aga sa ju tead neid variante, mida selle menetlemise puhul, kui hakatakse menetlema, tegelikult on. Mina olen küll üsna küüniline ja arvan, et see maandub prügikastis. Tehnoloogiat ei oska öelda. Aga mis on sinu hinnang praeguses usaldamatuse olukorras, kui riiki valitsevad jõud, kes kardavad rahvast ja vaatavad, nagu klassikud ütlevad, on koos tati ja traadiga? Mis juhtub selle pöördumisega?

Aitäh! No siis, kui see petitsioon anti üle, ma kohe prognoosisin, et väga suure tõenäosusega seda petitsiooni keegi enne kohaliku omavalitsuse valimisi arutama ei hakka. Ei ole julgust, lihtsalt ei ole julgust. Nüüd, kui valimised saavad läbi, siis jah, mingi hetk arutelu komisjonis toimub. Ja nüüd on see järgmine küsimus, et kas on julgust tuua see petitsioon siia Riigikokku. Ja kui ka seda julgust ei ole, siis ma arvan, et rahva usaldus selle valitsuse ja Riigikogu vastu veelgi langeb. Me kindlasti jälgime seda ja me hoiame kätt pulsil. Seda me juba saime kohe aru, et enne kohalikke valimisi nad ei too mitte kuskile seda, julgust ei ole. Peale valimisi, kas nad komisjonist lasevad selle välja? Vaatame. Sisetunne ütleb, et ei. Aga see tekitab veelgi suurema probleemi ühiskonnas. Ma siiralt loodan – siiralt loodan –, et nii palju peaks ikkagi koalitsioonis julgust olema, et vähemalt siia saali see ära tuua. Ja ma siiralt loodan, et kui see eelnõu on saalis, siis ta vähemalt läbiks esimese lugemise. Sellepärast, et me peame igal juhul sellele eelnõule tegema ka parandusettepanekud. Seal oli lihtsalt, lugupeetud algatajad ei teadnud, et meil ei ole võimalik kehtestada 10%-list käibemaksu, ja seal oli 10% lihtsalt kirjas. Me teame, millised on määrad ja millised on võimalused. Võimalus on 9%. Ehk siis koalitsioonist peab tulema kaks-kolm saadikut, kes peavad ütlema tõesti, et jah, me toetame, me toetame selle esimese lugemise edasiminekut ja me saame aru, et seal tuleb teha muudatusettepanekud, et saaks toimuda ka teine lugemine. Aga vaatame. Optimistlik kas ma pean olema? Jah. Kas see reaalselt ka teostub? Näeme, aga väheusutav.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tunnustan sind, et Keskerakond ja sina olete valmis toetama sotside eelnõu, mis on sisuliselt läbi mõeldud toiduainete käibemaksu alandamise osas ja ei ole ainult õhu võngutamine, et teha ettepanek valitsusele, kes tegelikult seda teha ei taha. Me teame, et sellest ju niikuinii midagi välja ei tule. See küsimus on päris sisuline ja tõsine, selle tõttu tuleb see väga detailselt läbi mõelda. Aga samas ma ei saa kuidagi aru, miks sa soovid seda koalitsiooni, kes soovivad seda käibemaksu vähendada, nõrgestada. Ükskord tuleb meil see koos ära teha, aga siit nüüd paar küsimust. Mis sa arvad, kui palju on lõpuks saalis neid opositsioonisaadikuid, kes seda tegelikult toetavad peale Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide? Ma arvan, et meie oleme sajaprotsendiliselt kohal. Kas meil on ka sõpru Isamaa ridades ja EKRE ridades?

Hea küsimus, hea kolleeg Anti! Ma arvan, et mis puudutab EKRE-t ja Isamaad, siis pigem on see küsimus nendele ja nende fraktsiooni juhtidele ja saadikutele. Aga omavahel vesteldes ma ei näe, et seal oleks suuri probleeme või nad oleks selle vastu. Aga mul on väga raske vastata nende inimeste eest, keda praegu saalis ei ole, välja arvatud Riina Solman, kes praegu esindab Isamaad. Aga, Anti, sina ka oled praegu kahjuks ainult üks sotsiaaldemokraat, kes esindab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda selles küsimuses. Aga küsimus on väga oluline, nagu ma aru saan, tähendab, nagu me kõik aru saame. Loomulikult on meil valmisolek toetada absoluutselt kõiki jõude. Kui see ettepanek tuleb Reformierakonnast või Eesti 200-st, et nüüd aitab, langetame toiduainete käibemaksu, või see tuleb EKRE-lt, Isamaalt või sotsidelt, siis me igal juhul kirjutame sellele alla. Sest me näeme, et praeguses olukorras seda tuleb teha, see on kõige kiirem viis mõjutada toiduainete hinna tõusu, pidurdada seda tõusu. Nüüd, mis puudutab kogu seda eelnevat tööd, mida sotsiaaldemokraadid on teinud, siis te ju tunnistate seda. Ma vähemalt tean, Anti, et sina kindlasti tunnistad, et see, mis te saite korda selles koalitsioonis ja kõik need erinevad maksutõusud ja aktsiisitõusud ja teenuste hindade tõusud erinevates valdkondades. Noh, seda tehti ju teie kätega ka, te olite osalised. Ma lihtsalt soovitan teile, et me saaksime ka opositsioonis ilusti teha koostööd ja minna edasi koos, selleks et võidelda praeguse koalitsiooniga ja nende valede otsustega. Tunnistage, et te tegite valesti! Tunnistage, et see poliitika, mida te valitsuses ajasite, ei olnud meie inimestele kõige mõistlikum ja see on mõjutanud kõvasti meie inimeste toimetulekut. Kui te olete seda tunnistanud, palunud vabandust inimeste käest, siis loomulikult me saame teiega edasi teha tööd ja ka koostööd.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Peale maksulangetuse, kas on veel viise hindade mõjutamiseks? Näiteks Ungari on püüdnud riigi tasandil piirata kütusehindu, samas Ungari kehtestas toiduainetele kaubandusliku juurdehindluse piiranguid. Kas meil oleks see võimalik?

Aitäh! Sellele küsimusele ei saa ju nii lihtsalt vastata. Siin ju tuleb vaadata kõiki meetmeid korraga ja seda, kuidas see mõjutab üldiselt meie maksukeskkonda ja majanduskeskkonda. See on sama mõte, mille ma ka oma kõnes välja tõin, et me ei saa nagu klotse vaadelda eraldi, me peame vaatama kõik klotsid koos. Kui me teeme ühte või teist, siis me peame aru saama, aga mis kolmandale või neljandale klotsile mõju on. Ja selleks, et sellele küsimusele vastata, peab loomulikult olema tehtud ka vastav analüüs, et saada aru, kuidas see võiks ja millisel viisil mõjutada meie inimeste igapäevast toimetulekut ja üleüldist majanduskeskkonda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Nagu sina, nii ka mina, on praegu selline aeg, mil kõik kandidaadid, kes osalevad valimistel, suhtlevad väga palju inimestega. Ja üks põhiküsimus, mida minult küsitakse, on see, et kuidas on võimalik, et valitsus lihtsalt ei kuula rahvast. Lihtsalt ei kuule meid, mõnitab meid, nagu sa ütlesid, et sõimatakse paksuks. Aga minult küsitakse sellist asja, et kuidas me üldse jõudsime sinnamaani, et põhimõtteliselt ükskõik, olgu need rahvaalgatused, mis koguvad 100 000 allkirja – me mäletame automaksuvastast rahvaalgatust, mis kogus ka üle 70 000 allkirja, kui ma ei eksi –, põhimõtteliselt need ei jõua mitte kuskile. Aga see on üks oluline demokraatlik instrument, mille kohta on eraldi olemas ka seaduses kirjutatud reeglid, kuidas seda peaks menetlema. Aga üldiselt mitte kunagi need rahva küsimused ja algatused ei jõua kuskile.

Aitäh, hea küsija, hea küsimuse eest! No kui nüüd ausalt öelda, et mida kõige rohkem küsitakse praegu valimiste ajal, kui me teeme valimiskampaaniad, siis küsitakse Lauri Laatsi valimisnumbrit ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti valimisnumbrit samuti. Ja kui see number on kätte saadud, siis loomulikult tuuakse esile kõik need probleemid, mis igapäevaselt inimestele muret teevad. Ja toimetulek on number üks. Minu arust seesama näitlik kiri, mille ma viie lapse emalt sain, ainult kinnitab seda. See kiri saabus mulle pool üks öösel ja ma tavaliselt sel ajal kirju ei loe, aga ma mõtlesin, et kuna ma juba üleval olin, siis ma selle avasin. Ja see kindlasti puudutas mind. See puudutas sellisel viisil, et esiteks, pere saab hakkama, aga on raskusi. Pere on panustanud ühiskonda viis last, pere on tervik, on olemas isa ja ema, kes igapäevaselt teevad kõik selleks, et nende lastel oleks olemas kõik, aga on raske. Ja neid inimesi on palju. Ja need inimesed väljendavad oma muresid kirjades, oma seisukohti petitsioonides, nii nagu see toimus toiduainete käibemaksu langetamise petitsioonis, nii nagu see väljendus …….. maksu ärajätmise petitsioonis. Ja rahvas on rääkinud, nagu öeldakse, aga valitsus ei ole neid kuulnud ja kuulda võtnud. Nii nagu ma ütlesin, me näeme seda päris pikka aega siin. Ja ma lihtsalt kordan üle. Ma arvan, et kui praegune valitsus oleks arutanud järgmist eelarvet sellisel viisil, kus oleks sees ka vähemalt osaliselt rahva tahe, mis puudutab nii toiduainete käibemaksu langetamist, mis puudutab pangamaksu rakendamist, mis puudutab auto ja registreerimistasu tagasipööramist, siis usaldus rahva poolt kindlasti tõuseks, aga seda ei tahetud teha. Need on need poliitilise valiku küsimused, need on praeguse valitsuse poliitilise valiku küsimused. Siis poetakse peitu erinevate probleemide taha. Me saame aru ju kõikidest nendest probleemidest. Me saame aru, et meil on julgeolekuküsimus nr 1, loomulikult, aga me ei tohi unustada inimeste toimetulekut. Kas on võimalik tegeleda julgeolekuküsimusega ka nii, et langetada toiduainete käibemaksu? Jah, on küll. Väga lihtne! Mitte midagi muud ei ole vaja teha, kui maksuküür peab säilima. Nii et see on ka vastus. Kahju, et ei võeta kuulda, kahju, et inimesed rohkem ei usu poliitikutesse, valitsusse, Riigikogu institutsiooni. Ma arvan, et järgmine valitsus, kes siia tuleb – ja ma loodan, et õige ei pea –, peab kindlasti tegema kõik selleks, et taastada rahva usaldus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg! Me saame aru, et on hästi vähetõenäoline, et praegune valitsus, eeskätt Reformierakonnaga, on valmis toidukaupade käibemaksumäära alandama. See on vist väherealistlik. Aga mis on sinu sõnum rahvale? Mida siis rahvas peaks selles olukorras tegema ja mida on rahval oodata? Rahvas on rääkinud, me ju saime näha peaaegu 100 000 allkirja, kus see petitsioon on põhimõtteliselt kõige populaarsem ajaloos olnud. Nii et rahvas on rääkinud, rahvas tahab, et selline samm oleks ette võetud. Aga kuidas seda oleks võimalik ikkagi teha ja millal seda oleks võimalik teha? Mis on sinu sõnum rahvale sellega seoses?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga hea küsimus. Ma arvan, et see vastus peitub 19. oktoobri valimistes. Kui selline olukord valitseks Prantsusmaal, me näeks inimesi tänavatel ja mitte kõige meeldivamal viisil. Ma kindlasti ei kutsu üles barrikaadidele, aga ma kutsun üles minema valimistele, andma oma hääl, analüüsima seda olukorda, mis praegu on meil tekkinud nende parteide tööviljana, kes on olnud meil siin neli aastat võimul, ja andma nendele kohalike omavalitsuste raames hinnang, kas nad on rahul nende tööga või mitte. See oleks kõva ja ainuõige löök ja see näitaks selgelt rahva arvamust praeguse olukorra kohta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuse maksusüsteem on viinud meie riigi sinna, kus me oleme, ummikusse või kuristiku äärde.

Toome koos ummikust välja!

Kuidas? Ükskõik, kui seda nimetatakse, aga kuidas te näete seda väljapääsu? Kas meil üldse maksusüsteemi muutmise kaudu on võimalik iseendal sellest august välja rabeleda või me peame ikkagi ootama, kui Euroopa saab jalad alla ja tõmbab meid välja?

Kui meie iseennast ei aita, ei aita meid keegi. Nii et meil on palju tööd ees.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi. Enne kui me asume läbirääkimiste juurde, palub arutelu algataja juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume istungi pikendamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud. Nüüd avan läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ehk kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik teised Riigikogu liikmed. Palun Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud juhataja! Head külalised ja kolleegid! Täna me räägime millestki väga isiklikust, tegelikult mitte eelarveridadest, vaid sellest, mis toimub meie kodudes, meie köökides ja ostukorvides. Toit, hommikusöögid ja sünnipäevatordid on kodusoojus ja turvatunne. Kui hinnad tõusevad ja toidukorv jääb tühjemaks, tekib ärevus – see on inimlik. Arusaadav on ka tühja kõhu hirm, mida on kogenud minu ema põlvkond. Ärevus ja hirm aga loovad õhkkonna, et on olemas lihtsad ja kiired lahendused keerulistele probleemidele. Praegu on see lihtne lahendus langetada toidu käibemaksu. See kõlab õilsalt, ettepanekuga tundub mõistlik kaasa minna, aga jäävad küsimused, keda ja mis ulatuses me toetame, mis hinnaga. Käibemaksu alandamine tähendaks riigieelarvesse, ütleme, 400–200 miljoni euro ulatuses vähem tulu, oleneb, millist toitu silmas peetakse. Isegi kui sellest rahast loobuda, siis ei ole kindel, et hinnad poes üldse langevad. Kogemused mujalt Euroopast näitavad, et ainult osa käibemaksukärpest jõuab tarbijani. Ülejäänu neelab tarneahel: hulgimüüjad, logistika ja jaeketid. Kas tasub loobuda sadadest miljonitest, kui poes muutub hind vaevalt? On ka õiglusküsimus, et universaalne käibemaksukärbe aitab rohkem neid, kes niigi toime tulevad. Kalleid toite ostval perel jääb taskusse kümneid eurosid, samas kui vaesusriskis olevad inimesed, üksi elav pensionär või üksikema säästavad ehk paar eurot. See ei ole õiglane ega hooliv. Madala sissetulekuga inimeste toetamiseks on universaalne käibemaksu alandamine kõige ebatõhusam meede. Eesmärgipõhine ja sihitud meede on personaalne otsetoetus. Ei saa nõustuda väitega, et käibemaksu alandamine aitab Eesti toidutootjaid. Ei aita! Toiduainete käibemaksu alandamine ei vähenda põllumehe elektriarvet ega väetise kulu. Pigem suurendab see surve kodumaisele tootjale, sest ka importtoit muutub ju odavamaks. Tulemus võib olla odavam, aga mitte enam Eesti toit. Eriti nukraks teeb väide, et käibemaksu alandamine muudab Eesti rahva toitumise tervislikumaks. Eesti rahvas ei ole kunagi elanud nii hästi, nii külluslikult kui täna. Aga ometi on ebatervislik toitumine tõusnud ülekaalukalt esimeseks riskiteguriks haigestuda näiteks südame-veresoonkonna haigustesse. Arstid on tõsiselt mures, et meie rahvas sööb ennast haigeks. Minule alati sümpaatne majandusteadlane härra Vitsur tõi välja märksõna "komberuum". Inimeste valikuid tegelikult mõjutab ümbritsev keskkond. Mida peaks tegema? Esiteks, sihitud abi neile, kes seda päriselt vajavad, juba eespool nimetatud otsetoetused või maksuvaba tulu tõstmine. Teiseks, millest oli ka siin juba juttu, tugevam konkurents ja ausad hinnad. Minu arvates peaks Konkurentsiametil olema suurem roll selles osas. Kolmandaks toetame Eesti tootjaid ja läbipaistvust. Teadlik tarbija on parim hinnakontrollija. Head kolleegid, lihtsad lahendused keerulistele probleemidele on harva õiged. Käibemaksukärbe on kallis, ebatõhus ja ebaõiglane. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel palun siia Riigikogu kõnetooli volituse alusel Züleyxa Izmailova. Palun!

Head saalisviibijad! Hea Eesti rahvas! Armsad külalised! Kiirelt markeerin ära eelkõnelejate poolt õhku visatud väited. Ja ma palun lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nendega ei saa mitte kuidagi nõustuda. Eesti 200 on selles mõttes selles küsimuses väga silmakirjalik tegelikult. Kui rääkida sihitud toetustest, siis tegelikult oleks kõige mõistlikum alustada sihitud maksudest. Rikkamad maksavad proportsionaalselt oma võimetele ja vaesemad samamoodi. Aga kui nüüd minna tagasi tänase OTRK kokkukutsuja sõnavõtu juurde, siis pärast COVID-it hakkasid tõepoolest hinnad kerima, sest turg ujutati nõndanimetatud tasuta rahaga üle. Sealt said nii Porto Franco ja igasugu muud vaesed inimesed, kes pidid oma basseini kütmise arveks toetust küsima. Ja seda tegi seesama Keskerakond, nende juhitud valitsus. Samas ei teinud nad mitte ühtegi otsust selleks, kuidas päriselt energiahindu alla tuua. Ja kuigi sotsiaaldemokraadid ei ole saanud veel peaministripartei leiba maitsta, siis ometigi valitsuses olles me tegelesime toiduhinna allatoomise küsimusega aktiivselt. Mul on väga kahju, et Keskerakond ei kasutanud oma peaministriks oleku aega ära selleks, et toiduhinna käibemaksu alandada. Aga ma väga tänan sellegipoolest neid, et nad täna, paar päeva enne kohalike valimiste lõppu selle küsimuse siia suurde saali tõid. Tõepoolest, Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus toiduainetele ei kehti käibemaksusoodustust ja meie käibemaks ei tee vahet luksuskaubal ja esmavajadusel. Samal ajal, kui hinnad on kasvanud, jääb inimeste toidulaud järjest kesisemaks. Kui vaadata, milline on olnud mõju meie majandusele, siis eelmise aastaga võrreldes on toidukaupluste müügimahud augustikuu seisuga langenud 5%. See tähendabki seda, et inimesed jätavad üha sagedamini toidukaupu ostmata ja nad ei saa omale esmavajalikku lubada. See on selge märk sellest, et Eesti on jäänud sellesse hinnatõusu spiraali kinni. See tähendab, et kõrged hinnad pidurdavad esmatarbekaupade tarbimist ja see omakorda kahjustab kohalikku põllumajandussektorit ja toiduainetööstust, mis on tööandjateks paljudele Eesti inimestele. Aga see omakorda nõrgestab juba kogu Eesti majandust ja inimeste ostujõudu. Importkaupade osakaal kasvab, samal ajal kui kohalike toodete osakaal väheneb. See on fakt, mille on toonud esile ka Eesti Toiduliit. Sellest ühiskonna ühtsust lõhkuvast hinnatõusu spiraalist, sellelt hoo mahavõtmiseks oleks minu arust toiduainete käibemaksu langetamine praeguses olukorras kõige tõhusam viis. Regionaalsest kontekstist ja konkurentsist ka on täna siin juba räägitud. Aga lisaks toiduliidule ja enam kui 100 000-le Eesti inimesele, kes allkirjastasid petitsiooni, ütlevad ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Kaupmeeste Liidu alla koondunud ettevõtted ja töösturid, et toidukaupade käibemaksu alandamine on möödapääsmatu samm Eesti jaoks. Sellest sõltub meie toidujulgeolek, tarbijate heaolu ja kohaliku majanduse konkurentsivõime. Aga kui meie valitsus jätkab toidu käibemaksu erisuseta ja pigistab sealt, kust enamik eestlasi on juba niigi koomale tõmmanud, siis meie naabrid liiguvad hoopis teises suunas. Jah, Lätis kehtib imikutoidule madalam käibemaks ja see kehtib ka kohalikule puu- ja köögiviljale. Ja Läti valitsus on valmistanud ette otsuse, millega alandada põhitoiduainete käibemaksu 12%-le. Samal ajal Rootsi liigub selles suunas, et järgmise aasta teisest kvartalist alandada toiduainete käibemaksu 12%-lt 6%-le. Siin on veel terve rida teisi riike, kellel on madalam käibemaks ja kus kehtib toidule käibemaksuerisus. Näiteks Suurbritannias on kogu toit selles mõttes täiesti käibemaksuvaba. Need sammud pole tegelikult riikide poolt tehtud juhuslikult. Kõik riigid võitlevad toiduhinna konkurentsis oma siseturu ja oma tootjate eest. Ja kui Eesti valitsus jääb praegu siin mokk töllakil vahtima, ei jää me mitte ainult kõrge toiduainete käibemaksuga saareks Euroopas, vaid muutume veelgi ebaatraktiivsemaks turismikohaks, kus toidu ja teenuste hinnatase mõjutab otseselt turismisektorit, konkurentsivõimet. Samal ajal, kui meie naabrid viivad hindu alla, läheb meil hind kõrgemaks. See tähendabki, et Eestis muutub söömine ja majutamine väliskülalistele veelgi kallimaks ja siia tahetakse vähem tulla. Aga mis muutub riigieelarvega? Kriitikud väidavad jah, et käibemaksu alandamine toob kaasa riigieelarve tulu vähenemise, aga see eeldaks, et inimene, kellel jääb raha alles toidu ostmisest, ei suunaks seda allesjäänud raha tagasi tarbimisse. Seda nimetatakse madala elastsusega kauba maksutulu languse efektiks, mis põhineb tuluelastsuse teoorial ehk sellel, kuidas maksutulu muutus sõltub sellest, kui elastelt reageerib tarbimine maksumäära muutusele. Aga Eesti puhul see ei kehti, sellepärast et meil ei ole teisi erisusi. Kui inimesele jääb see raha alles ja ta otsustab osta midagi muud, siis ta ostab seda ikkagi sellesama kõrge käibemaksumääraga. Ja see raha tuleb tagasi ringlema, ei jää kuhugi. Seda nimetatakse ringtarbimiseks ehk ei ole siin midagi niimoodi, et raha jääb saamata. Tegelik eelarveline mõju on pigem mõõdukas, samal ajal kui sotsiaalne ja majanduslik kasu on, ma ütleksin, märkimisväärne. Käibemaksu alandamine põhitoidult aitab murda seda hinnatõusu spiraali, millesse me oleme praegu sisenenud. Kui toiduhinnad stabiliseeruvad, aeglustub surve palkade ja hindade vastastikusele tõusule. See on esimene samm, et tulla välja sellest hinnatõususpiraalist, mis on meid juba mitu aastat painanud. Samal ajal tugevneks kodumaine toidutootmine, sest hinnavahe välismaise impordiga väheneb, see tähendab kindlustunnet tootjatele, töökohti maal ja paremat toidujulgeolekut Eestis. Aga see tähendab ka edukamat minekut meie turismisektorile ja muidugi tervislikumat toidulauda Eesti inimestele. Head kolleegid! See toidu käibemaksu alandamine on lisaks muule ka majanduse tasakaalustamise meede, mis aitab vähendada hinnasurvet, tõsta ostujõudu, taastada nõudlust ning anda hoogu kodumaisele tootjale ja teenindussektorile. Seega, sotsiaaldemokraadid toetavad ja soovivad, et see petitsioon ikkagi jõuaks Riigikokku või et valitsus jõuaks selle teadmiseni ise juba varem ja alandaks toidu käibemaksu. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad! Ma tahtsin nimetada Anti Allast ja meie tublisid ametnikke, kes alati toetavad, ja lehvitan Züleyxale, kes tahab saalist lahkuda. Ja ma usun, et meid ikkagi jälgitakse vähemalt interneti vahendusel, kuna küsimus on tõsine. Aga ma tahtsin kommenteerida kõigepealt seda, et Heido Vitsur andis tegelikult vastused. Kui küsimuse tõstatajad Keskerakonnast tegid etteheiteid koalitsioonile, kes ei kuula, siis nad tegelikult minu arust ei kuulanud ka eksperdi öeldut ise. Ekspert andis üsna selgelt mõista, et käibemaksuga me kõiki muresid ära ei lahenda ja see on võib-olla üks osa tervikust. Ta rõhutas ja tõi esile IMF-i seisukohti, millest ma pärast ka ülevaate annan. Ja mida ma tahaksin öelda nii koalitsioonile, kes ei võta kuulda inimesi, kui võib-olla ka Keskerakonnale, kes selle küsimuse saali tõi? Poliitikat ei tehta iseeneste pärast – ei tee koalitsioon iseenesele, ei tee opositsioon iseenesele, vaid teistele inimestele nende probleemide kõige paremaks lahendamiseks. See on põhiviga, mida teevad valituks osutunud poliitikud. Nad räägivad sellest, kuidas nemad elasid, kuidas nende perel läks, ja mõõdavad ühiskonnakorraldust ainult isikliku kogemuse läbi. Ometi peab poliitik olema justkui ühiskonna arst, kes ei saa iseenese tervisehädadega mõõta teise inimese tervisehäda. Ta peab hoolega kuulama patsiendi kaebust, tegema analüüsid ja just sellele inimesele konkreetselt tema tulemuste põhjal diagnoosima haiguse ja pakkuma talle isikupärast ravimit. Jah, need ravimid üldjuhul, mida arstid määravad, sobivad suurele osale populatsioonist, kuid vahel on juhtumid sügavamad, haigestutakse grupiviisiliselt või pandeemiliselt. Kas praegune olukord toiduainete hindadega on võrreldav pandeemilise olukorraga? Ei ole. Ekspert tunnistas, et nälga täna ei ole, on elukvaliteedi tuntav langus. Aga see ei ole midagi sellist, millele me ei peaks tähelepanu pöörama. Ekspert tunnistas tõesti, et nälga täna ei ole, aga see on üks osa küsimusest. Ma märkasin saalis ka juhtiverakonna esindaja hinnangut, justkui siin polekski probleemi. On küll. Küsimus ei ole üksluises toitumises, vaid ka majandusvaldkonnas laiemalt. Omamaise toidu tootmine ei ole Eestis enam tulus, sest inimesed ostavad poest rohkem odavat imporditoitu. Meie toit ei ole teistel turgudel enam nii konkurentsivõimeline, kui varem oli. Kas me tahame, et meie toiduettevõtjad ja toidutootjad paneksid oma uksed kinni? Me ei taha seda. Me ei taha ka seda, et meie lapsed ei saa täisväärtuslikku kodumaist toitu. Kui naaberriikides pakutakse inimestele paremaid võimalusi elamiseks ja elatustase on seal parem, siis inimesed liiguvad meilt sinna ära. Nii on teinud meie inimesed varasemate majanduskriiside ajal. Ma olen siit saalist kuulnud ka juhterakonna hääli, et meie siin oleme nõus maksma kaitsekuludele rohkem raha selle arvel, et Eesti oleks kaitstud, aga teie, teised, siin virisete. Paraku ei mõtle ka need inimesed oma palganumbrist kaugemale, sest toimetulek on julgeolekuküsimus. Kas need inimesed, kellel on täna raske toime tulla, tahavad seista võrdselt nende teiste kaitseks, kellel jääb peale toiduainete kätte ka raha meelelahutuseks, reisimiseks, oma silmaringi avardamiseks, suurte asjade soetamiseks? Seda me oleme korduvalt oma ajaloos näinud, et alati ei taheta, sest need, kes on vaesemad, tahavad ka elada paremini. Nähes, et ei saa klaaslae alt välja, tekivad ühiskondlikud lõhed, mis on varasemalt viinud ühiskonnakorra muutumiseni, sest vaesus on julgeoleku küsimus. See, et keegi täna ei nälgi, ei tähenda, et vaesust või tõrjutust ei kogeta. Need, kes saalis sedasi ütlevad, et kui nälga ei ole, siis pole probleemi, mäletavad aega, kui nad olid ise vaesed, aga täna enam ei pane ennast sinna olukorda, kus teistel tuleb kiirnuudleid süüa, vesist poekartulit osta või toitainete vaest makaroni oma lastele pakkuda. Täna tõstatatud toiduainete käibemaksu küsimus on üks taolisi küsimusi, mida ei lahenda ära … Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! … ühe Riigikogu paaritunnise istungiga. Selle asjaga tuleb süvitsi tegeleda. Mina ei lahterdaks seda toiduainete käibemaksu küsimuseks, vaid inimeste üldise toimetuleku ja vaesuse leevendamisega tegelemiseks. Vaesus on Eestis olemas, ka palgavaesus, ja sel on üksikvanema ja lapsi kasvatavate perede nägu, aga ka üksiku pensionäri nägu, kes ei saa endale peale viletsa toidutarbimise suurt muud lubada. Kvaliteetset toitu ei saa pered lubada, lastele huviringe või lastele näiteks sotsiaalset suhtlemist teiste omavanustega. Heido Vitsur ütles meile, et toiduainete hinna tase määrab ära 60% inimeste palkade taseme ja palgad määravad omakorda ära teenuste ja toodete konkurentsivõime laiemal turul. Euroopas hoiti põllumajandustoodetega toitu odavamana ja riigid talitasid siin erinevalt. Meie konkurentsivõime sõltub väga palju toiduainete hinna tasemest. Kas meie põllumehed ja tootjad saavad omamaist toitu toota ja teistele turgudele pakkuda? Heido Vitsur ütles veel väga palju asju. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, te kuulsite. Aga mina jõuan tagasi küsimuse juurde, mida mul õnnestus küsida peaettekandjalt. Kas maksupoliitikast üksinda piisab või käibemaksu alandamisest toiduainetele? Või saaks seda palgavaesuse küsimuse all lahendada, näiteks sotsiaalsfääri kaasates, või regionaalpoliitika all lahendada, põllumajandust toetades? Võib-olla me vajame palju olulisemaid muudatusi kui ainult ühes sektoris toiduainete käibemaksu alandust. Peaettekandja rääkis ka toitumisprobleemidest, mis puudutavad juba terviseküsimusi ja sotsiaalsfääri. Puhta toidu tarbimine mõjutab otseselt meie põllumajandust ja enda toidu kasvatamist, mis on ka laiemalt toidujulgeoleku küsimus. Neid küsimusi, ühesõnaga, on väga-väga-väga palju. Heido Vitsur ütles ka seda, et kuni finantskriisini ei häirinud meid see ühetaoline käibemaks. Me nägime, et Eesti hinnad ja elatustase liiguvad ühtlaselt. Me lähenesime ostujõult ja elatusstandardilt teistele riikidele, kes olid meile eeskujuks. Täna me enam nii ei tunne ja nüüd me oleme hakanud rääkima plaastrite panemisest meie haigetele kohtadele, aga see ei paranda tervikut. Koalitsioon räägib jõukusest ja julgeolekust. Rahandusminister on rääkinud meile eestlaste paksusest, aga härra Vitsur uuris järgi, et eestlane on parajalt paks, mitte paks. Rahandusminister rääkis meile ka seda, et eestlased virisevad ennast vaeseks. Ta on rääkinud kui alternatiivõpetuse algkeemik mõttejõu mõjust, teisiti öeldes, et kui teha maksude tõusu ja maksudega raha äravõtmise juures rõõmus nägu ette, siis see teeks justkui puuduva rahahulga olematuks. Ja rahandusminister ei vasta, kas see toob kuidagi siis ka leiva lauale, kui me selle ülekohtu peale, et meilt on raha maksudega ära võetud, kohtlase kombel naeratame. Mina arvan, et leib ise lauale ei tule. Mõttejõu küsimus on küll huvitav teooria, mida meile just valitsuskoalitsioon sisestada püüab: kui me räägime ja mõtleme vastavalt Reformierakonna loosungitele jõukusest, siis see hakkab iseenesest meile selga ja tuppa tulema, vaatamata sellele, et jõukuse tekkimiseks on seesama erakond teinud kõike, et see, vastupidi, kahaneks. Meenutame siinkohal suurperede huviringiraha äravõtmist ja suurperede toetuste äravõtmist ja üldse lastega perede olukorra halvendamist. Rääkida oleks siin palju, aga üks mu sõnum on see: küsimuse saalitooja ei kuula ise ka teisi, aga loomulikult koalitsioonierakonnad ei kuula üldse inimesi, vaid sõidavad rulliga meist üle. Nii et jääme ootama terviklahendust. Ja tegelikult ütles ka Heido Vitsur meile, et küsimus ei ole käibemaksus, vaid küsimus on maksukorralduses üldisemalt. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Hea Eesti rahvas! Siin me oleme. Kui küsimus on, miks on toit Eestis kallis, siis vastusevariante on kohe mitu, aga mina arvan, et eelkõige on see üks: selle ja eelmise valitsuse poliitika. Vaatame, kui palju on viimase kahe ja poole aastaga tehtud, kui palju on tõstetud makse, aktsiise, riigilõive. Kui automaks tuli veel peale, siis vähendati näiteks paljulapseliste perede hüvitist 200 euro võrra kuus. See ongi põhimõtteliselt see, mida me oleme siin näinud Reformierakonna juhitud valitsuse poolt. Ma arvan, et paljuski tänu sellele on ka toit meil poodides kallimaks läinud. Me iga päev läheme poodi ja vaatame, kas hind on ikka sama mis eile või täna on seal juba teine number hinnalipikul. Mõni aasta tagasi oli pakk keefirit vähem kui üks euro, nüüd on see poolteist ja rohkemgi. Kodujuust – sama lugu, oli euro, nüüd on juba kaks. See kõik on loomulikult masendav. Veel masendavam on see, et kui tullakse ettepanekuga midagi ette võtta, et seda olukorda tavainimeste jaoks paremaks keerata, siis valitsus jätkuvalt ei taha midagi kuulata ja kuulda ka. Petitsioon, mis sai rekordarvu allkirju, peaaegu 100 000 inimest on oma allkirja andnud sellele ja paljud ütlesid, et nemad näiteks ei teadnud, et selline petitsioon üldse käib, nemad oleksid ka oma allkirja andnud. Nii et lihtsalt puudus paljudel inimestel info. Me võime öelda, et rahvas on rääkinud. Kuuest erakonnast Riigikogus neli ütlevad, et seda oleks vaja teha, et alandada toidukaupade käibemaksumäära. Ja kui varem me rääkisime sellest just Keskerakonna fraktsiooni poolt ja seda kohe mitu korda siin, tegime vastavaid ettepanekuid, siis nüüd on õnneks ka näiteks sotsiaaldemokraatide silmad avanenud, nemad on selle initsiatiiviga ühinenud ja taotlevad sama. Ma loodan, et ka EKRE ja Isamaa saadikud on seda meelt, et seda tuleks kindlasti ära teha, kuigi neid praegu saalis kahjuks ei ole. Siin on, mille peale mõelda, aga valitsus mõelda ei taha. See ongi see probleem. Kui rahandusminister käib siin puldis rääkimas sellest, et need Euroopa riigid, kes alandasid toidukaupade maksu alammäära, ja mõni teeb seda juba teist korda järjest, näiteks Rootsi, siis need riigid ise teavad, mis teevad, võib-olla ongi rumalad. Meie ei ole ja meie seda ei tee. Lisaks meile veel Taani ja sellega vist see väike klubi piirdubki. Samas vaatame, et kasvab poevarguste arv. Ja kui enne räägiti sellest, et varastatakse luksuskaupasid, kallid veinid, konjakid jne, siis nüüd varastatakse lihtsalt toitu, sellepärast et inimestel ei ole raha selle ostmiseks. Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja see ka tegelikult näitab, et probleem on väga terav ja selleks oleks kindlasti vaja midagi ette võtta. Aga jällegi, valitsus ei näe siin probleemi. Kui me räägime jällegi sellest, kui palju inimestel üldse on sääste, siis iga järgmine värske uuring näitab, et inimesi, kellel on midagi kuskile kõrvale pandud – ja see on siiamaani veel alles –, on aina vähem. Ja loomulikult sellistes tingimustes, kus valitsus lihtsalt teeb nägu, et kõik on hästi, kannatame ära, ja samas tõstab käibemaksumäära kaks korda järjest – oli 20%, nüüd on 24%, ja see on üks kõrgeimatest käibemaksumääradest üldse Euroopas –, siis ei jää muud üle, kui proovida ja proovida uuesti, äkki ka valitsuse silmad avanevad ühel hetkel ja õnnestub midagi ära teha. Ja võib-olla see petitsioon on selleks just ilus vahend. Aga samas võib-olla peaksime meie, Eesti inimesed, mõtlema selle peale, kas ei peaks midagi ette võtma, ütleme niimoodi, selle valitsuse osas. Ma siin loomulikult ei ütle, et me peaksime nagu barrikaadidele minema, aga Eesti on demokraatlik vabariik ja demokraatlikus vabariigis on olemas selline asi nagu valimised. Just sellepärast on Eesti Vabariigis kõrgeim võimu kandja teatavasti rahvas. Rahvas otsustab, kes saab esialgu parlamenti ja mis on see valitsus, mis seejärel moodustatakse. Ja loomulikult meil on ka kohalikud valimised ja praegu on käimas valimiskampaania. Me teame seda, et 19. oktoobril on valimispäev, praegu käib eelhääletamine ja e-hääletamine. Ma arvan, et see on väga hea koht, kus Eesti rahvas võiks oma sõna sekka öelda ja näidata oma suhtumist praegu istuvale valitsusele, näidata nendele erakondadele, kes tõepoolest arvavad, et meil probleeme ei ole ja see, et meil on nii kõrge käibemaks ja ka toidukaupadele ulatuv käibemaks on nii kõrge, on täiesti normaalne. Võib-olla rahandusminister ütleski siit puldist või kuskil meediaintervjuus, et meil on liiga palju ülekaalukaid inimesi, söövad vähem – ongi hea. Selline suhtumine peaks minu meelest rahva poolt olema karistatud, sest muidu see jätkub ja siis tõstetakse makse ka edaspidi ja vaadatakse lihtsalt, kuidas inimestel ei ole enam üldse raha selleks, et toidu eest maksta. Nii et, head Eesti inimesed, tehke targad valikud ja kindlasti osalege valimistel. See on väga hea koht, kus tavainimene saab oma suhtumist näidata. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd järgnevalt Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Auväärt juhataja ja üks kolleeg, Anti, kes on veel siia saali jäänud! Jah, kuu läheneb. Ja siin kõlas kolm väidet, et kuu lõpul süüakse vähem, esimene, ja teine väide, et ostetakse vähem, ja kolmas väide, et varastatakse rohkem. Esimese väitega ma maastikul liikudes päris nõus ei ole, kuu lõpus ka süüakse vähem. Aga kohe on kuu lõpp käes, nii et kõik see kordub taas. Aga vahepeal on tõesti kohalikud valimised. Ei hakka kordama, et see on üks võimalus näidata oma suhtumist, aga tegemist on kohalike valimistega, mitte riigivalitsemise ja mitte Riigikogu valimisega. Aga miks toit on kallis? Siin oli jutuks, jah, 24-s Euroopa Liidu riigis on toiduainete käibemaksu langetatud, meie punnime vastu. Eelmine aasta möödusime me toiduainete hindade poolest juba Itaaliast ja ees on kolm kõige rikkamat: Luksemburg, Taani Kuningriik ja Austria. Aga loomulikult ei ole meie rahva sissetulekut võimalik võrrelda nende kolmega või Itaalia ja paljude teistega. Jah, teine asi on tõesti see, mida Heido Vitsur siin õigesti ütles ja nagu peaminister on öelnud, et kaubanduspindu on liiga palju. Aga Heido Vitsur jutustas, miks see nii palju on. Vabalt on lastud ehitada kaubanduspindu, nii palju, kes aga tahab. No ja tulemus on käes! Räägiti siin, et riigi julgeolek algab sisemisest stabiilsusest. Aga sisemist stabiilsust ju tegelikult ei ole. Me oleme raskes stagnatsioonis. Usaldus valitsejate vastu on, null ei ole veel, aga läheneb sellele. Aga ometi on riik kindlates kätes. See on juba naljanumber. Aga ma arvan, et kohalikel valimistel inimesed näitavad, mida nad kindlatest kätest ja nende kaasvõitlejatest arvavad. Jah, 100 000 allkirja, oleks võinud rohkemgi olla. Aga ma olen parlamendis siin juba mõnda aega olnud ja ma tean, suure tõenäosusega, mis sellega juhtub. Ja siin on ju kuus varianti, tuletan meelde. Esimene: algatada eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. See siin praegu ongi esimene, see, mis võimalus on selle 100 000 allkirjaga teha. Teine asi, teine punkt: korraldada avalik istung. Kolmas: edastada ettepanek pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks. Neljas: edastada ettepanek Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks. Rahandusminister ja peaminister on palju kordi öelnud, mis vastus sealt tuleb. Ja viies: tagasi lükata. Noh, selline konstruktiivne värk. Või kuues: lahendada probleem muul viisil. Ma ei tea, mis see muu viis on. Nii et need on need variandid. Olgu või 1000 või 100 000 või 200 000, ikka samamoodi. Ma kardan, et praeguses olukorras, kui võim hoiab kümne küünega …

Hea kolleeg, kas paneme lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… hoiavad kümne küünega võimust kinni. Mingit tagasilööki või rahvale vastutulekut, olgu või 100 000 inimest, kahjuks ei tule. Stagnatsioon on lämmatav. Võimulolijad üritavad läbi suruda – on üritanud ja üritavad – suure venna ühiskonda, nuhkimisühiskonda läbi suruda, kuni sinnamaani välja, et muuta karistatavaks see, mida te vaatate, milliseid videoid või mida te loete. Õnneks see korraks võeti maha. Ja minu meelest ma ei kutsu kedagi barrikaadidele, aga miitingutele Riigikogu ette või valitsuse ette peaks tulema küll 500 inimest, 1000 inimest. Seda võimulolijad saavad aru. Igasugused petitsioonid, olgu või 100 000 allkirja, praeguses lämmatavas olukorras ei lahenda asja. Nii lihtne see tänases Eestis kahjuks on. Aga esimene samm on: minge valimiskastide juurde ja näidake praegu riiki valitsevatele jõududele nende koha kätte. See on esimene samm normaalse riigi ja elukorralduse poole. Aitäh!

Suur tänu! Anti Allas, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud eesistuja! Hea kolleeg siin saalis, Peeter Ernits! Võib-olla keegi vaatab meid ka läbi telesilla. Mõned mõtted siis. Kuna Riigikogu saal on ikkagi arutelukoht, siis mul ei ole soravat kõnet, mida siin ette lugeda, aga tegelikult selle arutelu käigus tekkisid mõtteid, mida tahaksin väljendada. Aga kõigepealt siiski loen maha ühe mõtte, mida ma nägin äsja sotsiaalmeedias. Nimelt, täna on ülemaailmne toidupäev. Toit on elu vältimatu osa, kuid samas osa meie kultuurist, julgeolekust ja majandusest. Niimoodi kirjutab eelmine regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman oma sotsiaalmeedia postituses. Tegelikult tema oli see inimene, kes võttis selle teema sisuliselt käsitleda. Nagu ma ka varem siin ühes küsimuses väljendasin ennast, tegemist on väga keerulise probleemiga. Väga lihtsat lahendust ei ole, aga need teemad tuleb sisuliselt läbi mõelda ja pakkuda ka need lahendused ja kompensatsioonimehhanismid, et see asi terviklikus süsteemis toimiks. Mind tegelikult käivitas ja ajendas siia tulema ainukese koalitsioonisaadikuna kõnet pidanud Eesti 200 esindaja Diana Ingerainen, kellest ma isikuna väga lugu pean, aga kahjuks nende mõtetega nõustuda, mis ta toiduainete käibemaksu kohta avaldas, kuidagi ei saa. Ja selles osas ma kõigepealt tsiteerin tema ühte lauset: "Käibemaksukärbe on kallis, ebatõhus ja ebaõiglane." Sa seal üleval kuuled, aga ei mürista. No ma tõesti aru ei saa, kuidas on võimalik sellisele järeldusele jõuda. Kas ikka on kallis? Mõtleme siis selle läbi. Tõsi on see, et kui käibemaksu protsent alaneb, siis tõesti riigikassas osaliselt võivad ka tulud langeda, aga kindlasti ei lange nad selles ulatuses, mis käibemaksu protsenti alandati. Ja mis need põhjused on? Esiteks, me ju teame, et väga paljud Eesti inimesed lihtsalt ei suuda toitu osta piisavalt. Kui toidu hind langeb – see kindlasti ka juhtub ja seda on kinnitanud ka kaupmehed –, siis ollakse valmis ostma rohkem toitu ja kvaliteetsemat toitu. Ja kui me näeme, et ka reaalselt toidu ostmise kogumaht on alanenud, siis seoses hinna alanemisega võib ka selle ostetud maht taastuda. Ehk läbi selle tuleb kokkuvõttes riigikassasse käibemaksuna rohkem raha. Teiseks on fakt kindlasti see, et me peame vaatama ka tervikuna seda, millist toitu siis ostetakse. Ja kui ostetakse rohkem Eestis toodetud toitu, siis paraku ju nii on, et kui inimestel ei ole raha, kui neil ei jätku vahendeid toidu ostmiseks, siis nad esimesena vaadatakse seda kõige odavamalt. See kõige odavam on sageli just väljastpoolt sisse tulnud ja just nendest riikidest tulnud, kus toidu käibemaks on juba madal. Nendel on tegelikult selle kaudu väga selge konkurentsieelis, ja kui on konkurentsieelis, siis nad saavad ilma käibemaksuta meie turule. Ehk siis nende siia toodud toidu kaupade omahind on juba madalam, millele lisandub loomulikult nii väljast tulnule kui ka meie oma toodetele ... Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... ja lisandub võrdne riigi käibemaks, aga kokkuvõttes on nendel konkurentsieelis. Ja kui me ise oma riigis ei tooda – nii põllumehed kui ka ümbertöötlejad –, siis jõuab ju seda raha meie majandusse vähem ja selle tõttu jääme me kokkuvõttes vaesemaks. Kui toidu hind on madalam ja näiteks ei kulu nii palju toidu ostmise peale vahendeid, siis tõenäoliselt Eesti inimene kasutab selle raha ära mõnes muus valdkonnas, kus jätkuvalt on käibemaks kõrge, ehk lubatakse endale midagi rohkem. Ehk siis selle kaudu ka see miinus kokkuvõttes nii suur ei tule. Ja lõpuks tõenäoliselt, nagu ka erinevad eksperdid on öelnud, tõesti riigikassa tulu osaliselt väheneb – keegi ei ole veel täpselt välja arvutanud, kui suur see vähenemise osa on – ja siis seda on ju võimalik katta teiste meetmetega. See võiks näiteks vabalt olla ikka õiglane astmeline tulumaks. Ja ma tahaksin ka küsida selle kohta, et seal oli väide, et ta on ebaõiglane. Ma ei saa aru, kellele ta siis on ebaõiglane, kui meie riigi ettevõtjate konkurentsivõime paraneb, meie majandus elavneb, meie inimeste toimetulek paraneb. Ainuke, kellele võib olla on see ebaõiglane – enam ei saa teha sellist maksukingitust, nagu siin äsja koalitsioonil oli plaanis teha, ehk järgmisel aastal pakutakse 4000 eurot ja rohkem tulu saavatele inimestele võimalust saada osa 2000-eurosest maksukingitusest, mis on täiesti arusaamatu. Seetõttu ma arvan, et toiduainete käibemaksu alandamine on igati mõistlik. Ei saa olla, et absoluutne enamus ehk peaaegu kõik Euroopa teised riigid on seda ühe meetmena rakendanud. Ma arvan, et aeg oleks siin saalis ja meie riigis tunnistada, nagu viitas ka Heido Vitsur, et meie maksusüsteem on praegu ummikus, kinni kiilunud, ja sellele tuleb kui mitte varem, siis järgmiste Riigikogu valimiste käigus lahendus leida. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan päevakorrapunkti käsitlemise. Ühtlasi on läbi saanud ka tänane Riigikogu istung.