Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (732 SE) esimene lugemine

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 732 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere! Hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja inimesed väljastpoolt! Tutvustan sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga muudetakse sotsiaalhoolekande seadust, sotsiaalmaksuseadust, sotsiaalseadustiku üldosa seadust ja väärtpaberite registri pidamise seadust. Eelnõu on seotud 2026. aasta riigieelarve seadusega. Lühidalt eesmärgid ja siis natukene pikemalt ka. Eelnõu eesmärgid on järgmised: muuta toimetulekutoetuse taotlemine selgemaks, tõhusamaks ja õiglasemaks; võimaldada kuulmislangusega inimestele viipekeele kaugtõlke teenust ja kirjutustõlke teenust; täpsustada hooldusteenuse osutaja kohustust hügieenivahendite tagamisel; muuta paindlikumaks üksi elava pensionäri toetuse maksmise määra kehtestamine, võimaldada Sotsiaalkindlustusametil täita pensionikalkulaatori funktsioone ja tagada isikute võrdne kohtlemine kohustusliku kogumispensioni sissemakse tegemisel. Alustan toimetulekutoetusest. Toimetulekutoetus on riigi viimane turvavõrk inimestele ja peredele, kelle sissetulekud ei kata igapäevaseid esmavajadusi. Kui pere või inimese igakuised tulud jäävad alla riikliku toimetuleku piiri, siis maksab riik puuduoleva osa kinni, et inimene ei jääks hädas täiesti abita. Seaduseelnõu, mis on koostatud, põhineb mitme uuringu ja Riigikontrolli auditi soovitusel ning ka kohalike omavalitsuste tagasisidel. Ühtekokku on eelnõus 20 täiustust toimetulekutoetuse kohta. Mõte on selles, et toetuse määramise alused oleksid selgemad, tõhusamad ja õiglasemad. See mõjutab umbes 28 000 inimest üle kogu Eesti, enim lastega, töötuta ja madala sissetulekuga peresid. Näiteks toetatakse toimetulekusüsteemi muudatustega õppimist. Arvestatakse ka perede tegelikku elukorraldust ja vähendatakse bürokraatiat. Võidavad pered, õpilased, sotsiaaltöötajad ja abivajajad, bürokraatia arvel hoitakse aega ja tegelikult ka närve kokku. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõu suurimad võitjad on õppivad 18–19-aastased noored, samuti pered, kus laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Õppiv noor saab toimetulekutoetust lapsele arvestatud natuke kõrgemas määras kauem, praegu on kuni 18. eluaastani, edaspidi on siis, kui ta õpib, 19. eluaastani. Ja riik ikkagi suunab seda noort haridusteed lõpuni käima, et ei peaks olema toimetulek see, mille tõttu laps või noor otsustab jätta kooli pooleli. Nii. Ühesõnaga, nagu ma mainisin, süsteem on praegu selline, et täiskasvanutele mõeldud toetus hakkab kehtima noorele siis, kui ta saabki vanuse poolest täiskasvanuks, 18-aastaselt. Ja kui nüüd see viia 19. eluaastani, siis tegelikult võrreldes praegusega – see jõustub 2027. aasta aprillist – tähendab see peredele üle 100 euro suurust lisatuge kuus. Teine oluline muudatus on lapse tegeliku elukorralduse kohta. Ehk kui laps elab korraga mõlema vanema juures, siis saab lähtuvalt tema elukohast ka arvestada toimetulekutoetusega. Tänapäeval on pered, peremudelid hoopis teistsugused. Kui praegu peab riigile või õigemini KOV-ile esitama hulgalehelt erinevaid dokumente, siis tulevikus, nii palju kui vähegi võimalik, saab kohalik omavalitsus pärida riiklikest registritest. Taotlusprotsess muudetakse ühtlaseks kogu Eestis, see standardiseeritakse, nii et tekib ühtne taotlusvorm ja selged juhised ehk vähenevad piirkondlikud erinevused, mida me praegu praktikas näeme. Edasi, viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus. Jõustumine jaanuaris 2026. Mõlemad teenused on suunatud kuulmismuredega inimestele ja seni on neid rahastatud välisrahastuse toel, nüüd läheb see riiklikku püsirahastusse. Kaugtõlketeenus toimub spetsiaalse tõlkerakenduse kaudu, kus kuulmishäirega inimene näeb viipekeeletõlki ja saab selle abil näiteks kas või, ma ei tea, perearstikeskusega suhelda. Kirjutustõlge on selline teenus, kus muudetakse kuuldav tekst nähtavaks. Ehk kui inimesel on raske kuulmispuue või ta on täiesti kurt, siis kirjutustõlke korral kuvatakse kuuldav tekst kirjaliku tekstina. See aitab näiteks koosolekutel või konverentsidel või koolitustel osaleda. Kaugtõlke teenuse rakenduse kohta tahaks veel öelda sellise hea fakti, et see sai ligipääsetava lahenduse kategoorias tunnustuse eelmisel aastal. See oli Eesti Puuetega Inimeste Koja korraldatud tunnustuskonkurss. Ja mõlema lahenduse puhul me lähtume ainult eesti keelest, teised keeled ei ole toetatud. Teenust saavad inimesed, kellel on kuulmispuue, vähenenud töövõime kuulmise languse tõttu, tervishoiuvaldkonnas töötav spetsialist või need, kellel on meedik tuvastanud kuulmise languse. Tegelikult ei ole neid teenuse saajaid Eesti mõistes palju. Viipekeele kaugtõlketeenusel 216 inimest ja kirjutustõlketeenusel 38 inimest, aga nende inimeste jaoks on see igapäevase toimetuleku puhul ikkagi ääretult määrav ja ääretult oluline teenus. Abivahenditeenus. Jaanuarist 2026 on lühidalt hooldusteenuse osutajate kohustuste täpsustamisega, kus sätestatakse, et üldised hooldusega seotud abivahendid peab tagama hooldusteenuse osutaja, aga individuaalsed abivahendid, näiteks mähkmed, peab inimene ise tagama. Pensioni kalkulaator. Ka praegu näeb eesti.ee kaudu pensioni kalkulaatorit, aga seal on ainult esimene ja teine sammas. Eesmärk on see, et inimene näeks ka kolmandat sammast ja et tekiks realistlik vaade sellele, kuidas hakkab olema inimese pension, kui ta ükskord jõuab pensioniikka. See võiks siis motiveerida inimesi rohkem koguma, kõrvale panema, kasutama ka teist ja kolmandat pensionisammast. See annab inimesele hea ülevaate oma tuludest. Nii, sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Siin on ka seosed pensioniga, luuakse võrdsed õigused. Praegu on näiteks selline olukord, kus kui inimesel on töövõimetu või osaline töövõime, siis sissetulekute alusel ta ei saa oma tulevikus koguda teise pensionisambasse raha. See siis muutub uuest aastast, riik hakkab siin inimesi toetama, maksab seda raha pensionisambasse ja sellest töövõimetoetusest, mida ta saab. Aitäh! Aga olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Täna, 15. oktoober on vaegnägijatele pühendatud valge kepi päev. Lihtsalt täpsustuseks või täienduseks, et see pimedate abivahend sai alguse Prantsusmaalt. See, et nüüd läheb sisse viipekeele kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus, on suurepärane, saab seadustatud ja ka rahastatud. Aga samas ei ole selles eelnõus absoluutselt ühtegi teenust vaegnägijatele, näiteks kirjeldustõlke teenus, mis on väga oluline, see ei ole ei seadusesse sisse kirjutatud ega ka mitte rahastatud. Mis te arvate, millal jõuab aeg selle teenuse juurde?

Sellesama kommentaari tõite ka komisjonis esile, see oli hästi hea sisuline kommentaar. Juba toona ma mõtlesin, et jah, me peaksime võtma ka selle arutelu oma majas kätte ja kindlasti arutame. Ka täna hommikul ma mõtlesin sellesama valge kepi päeva peale. Meil on see ligipääsetavus ikkagi väga suur probleem ja loomulikult me peame mõtlema sellele. Ma ei oska vastata, aga ma kindlasti räägin sellest oma majas.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea minister! Praegu kehtiva seaduse § 133, "Toimetulekutoetuse arvestamise alused", lõige 6 räägib sellest, et toimetulekutoetuse määramiseks kehtestatakse kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema pereliikmete inimväärse äraelamise. Seaduseelnõuga muudetakse see inimväärne äraelamine esmaseks toimetulekuks. Ma usun, et te olete minuga nõus, et see latti oluliselt langetab. Kuidas te ise põhjendate seda, et selline muudatus tehakse? (Küsija lisab kohapealt: "Inimväärne äraelamine on midagi muud kui esmane toimetulek.")

Jah! Noh, "inimväärne äraelamine" on kindlasti ka selline subjektiivne väljend, mis on kellegi jaoks inimväärne. See on kindlasti vaidlustatav küsimus. Sotsiaalvaldkonna ja ka tervishoiuvaldkonna ja, ma arvan, et ka väga paljude teiste valdkondade kohta kehtib üks universaalne ja võib-olla ka kurb reegel, et raha pole kunagi piisavalt palju. Näiteks ühe inimese või ühe pere jaoks võib see praegune piirmäära tõus olla väga hea ja teine pere jälle tunneb, et see ei ole seda. Aga me ei lähtu sotsiaaltoetuste määramisel emotsionaalsetest väljenditest või emotsioonidest, me lähtume andmetest ja reaalsetest võimalustest. Ma arvan, et see toimetulekutoetuse tõus, see, mida me oleme praegu saanud teha, et me oleme saanud toimetulekutoetuse vastavaks absoluutse vaesuse määra piiriga, et me vähemalt selles piirmääras suudame inimestele tagada toetuse, on, ma arvan, väga oluline sõnum. Loomulikult, kui me leiame võimalusi, siis me toetame. Teine pool on ka see, et üks pool on raha, aga teine pool on ka teenused. Tänapäeva sotsiaalvaldkond ikkagi suudab pakkuda nii kohalike omavalitsuste kaudu, Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka tegelikult muude, ka juba Helmeni mainitud MTÜ-de ja heade inimeste ... Okei, MTÜ-d ja häid inimesi ei nimetata otseselt riiklikuks sotsiaalvaldkonnaks, aga me ei saa öelda, et meil kodanikena oleks selles vähem tähtsust. Ka teenused on tähtsad. Ei ole ainult raha tähtis. Aga loomulikult võiks see toetus olla alati kõrgem ja sellega ma ei vaidle, aga sellised on meie praegused võimalused.

Eero Merilind, palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Küsin kaugtõlketeenuse ja viipekeele tõlketeenuse kohta. Kas seda saab kasutada ka perearsti vastuvõtul?

Kus on vaja, seal kasutatakse, jah. Ma arvan, et kasutajaks on ikkagi inimene, kellel on kuulmisraskused, aga perearst peab iseendale leidma selle võimaluse, kui on. Mina olen ka natuke proovinud sõrmendamist ja viipekeelt õppinud, et ka oma nimistu kurtidega paremini suhelda. Ma suudan küll rääkida väga vähe, aga sellest on mulle abi olnud. Aga need konkreetsed rakendused on mõeldud ikkagi inimesele ja ta võib neid kasutada seal, kus tal on vaja.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu mure on tegelikult selles, mis puudutab eelnõu teksti. Siin on kenasti ära toodud "inimväärse äraelamise" asendamine sõnadega "esmase toimetulekuga", aga tegelikult on siin seaduse tekstis puudu üks väga oluline norm. See on seletuskirjas leheküljel 13 kirjutatud ja see räägib sellest, et soovituslik summa, mis tagab perele toimetuleku, on kaks toimetulekupiiri. Seda ei ole seaduse tekstis. Me oleme korra olnud sotsiaalkomisjonis olukorras, kus seletuskirjas oli lahti kirjutatud, mida see endas tähendab, aga seaduse tekstis seda ei olnud. Õiguskantsler läks põhjendatult Riigikohtusse ja seal küsiti meie arvamust. Kui seaduse tekstis toimetulekutoetus on otseselt riigi rahaline abi puudust kannatavatele inimestele, siis minu meelest peaks olema see norm – kaks toimetulekupiiri, kuigi minu meelest on see ka väike – siis see peaks olema vähemalt seaduse tekstis. Mis te sellest arvate?

See meeldiks mulle, kindlasti. Aga eks me vaatame oma võimalusi. Suund võiks loomulikult sinnapoole olla, et inimesi me saaksime rohkem toetada. Aga jällegi, ma ei jätaks mainimata seda, et me panustame ka teenuste näol. Kuidas neid täpselt arvutada ja kas seda peaks niimoodi tegema, see on nüüd teine küsimus. Aga mulle kindlasti meeldiks, kui me raskustes inimesi saaksime toetada rohkem. Nagu ma ütlesin, on tegu valdkonnaga, kus meil võimalusi on alati vähem kui vajadusi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Võib-olla te saate natuke lahti rääkida pensionäritoetuse maksmise määra ja selle kehtestamise. Kui ma loen praegu seaduse täiendusi, siis § 1393 täiendatakse kahe lõikega, kus esimene lõige justkui ütleb, et see määr lähtub mingisugusest, ütleme, Statistikaameti näitajast, ja teises punktis öeldakse, et selle määra siiski kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Siin jääb mulle nüüd segaseks, kas minister peab seda 1,2-kordset arvesse võtma või ta võib seda arvesse võtta.

Peab.

Esiteks, kui ta peab, siis võiks sõnastada, et peab. Ja mida ta siis ikka kehtestab? Noh, annab allkirja asjale, mis automaatselt välja arvestatakse. Ja teine küsimus on see, et kui ta tegelikult ikka ei pea seadusepügala järgi, siis Riigikogu roll jälle ühe kulurea osas ju, eks ole, Riigikogu mängitakse sellest nagu välja. Selgitage natuke seda täiendust lahti.

Tegelikult see praegu ei ole ka Riigikogu otsus, vaid see on valitsuse tasandi otsus ja see toodi allapoole, ministri tasandile, et selline otsus saaks kiiremini [tehtud] ja inimesed saaksid selle muutunud pensionimääraga pensioni kiiremini kätte. See on inimeste huvides. Ühesõnaga, ma ei saanud sellest küsimusest täpselt aru, lõpust. (Rain Epler selgitab.) Tähendab, seadus määratleb, kuidas pensioni arvestatakse. Seadus määratleb ka selle, et pensioni alati indekseeritakse ülespoole, pension kunagi ei vähene. Aga nüüd me seadusega toome selle otsustustasandi – ehk keegi fikseerib, et jah, see on see number, mis on õigesti arvutatud – [allapoole], see fikseeritakse ministeeriumis, see ei lähe valitsuse tasandile, kus otsuse tegemine lükkuks kaugemale. Eesmärk on tuua protsess lihtsamaks, vähem bürokraatlikuks. See on see mõte. Aga Riigikogu saab sekkuda, muutes seadust, ehk seda, kuidas pensioni arvestatakse, seal saab Riigikogu alati sekkuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Palun, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma istungil 6. oktoobril ja tegi ka alljärgnevad otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda tuua täna, 15. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on tavapärane kümme päeva. Kõik otsused olid konsensuslikud. Minister esitas väga kenasti selle seaduse sisulise poole. Ma annan väga põgusa ülevaate aruteludest komisjonis, mis ei olnud liiga pikad, aga kus käisid läbi täpselt needsamad küsimused, mida täna tegelikult juba saalis küsiti. Kõigepealt oli küsimus toimetulekupiiri suuruse kohta, selle õigluse kohta ja selle kohta, kas see on vastavuses inimeste tegelike vajadustega. Üles tõstsid selle nii Riigikogu liige Kalle Grünthal kui ka Tanel Kiik, kes kutsus toetama Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastavasisulist eelnõu. Ühtlasi soovis Kalle Grünthal teada, kui suur on toimetulekutoetus ühe leibkonnaliikme kohta. Komisjonis tekkis väike ärevus, sest tõepoolest oli eksitus slaididel, mis komisjonile olid saadetud, aga minister ütles suuliselt, et 200 eurot on täna toimetulekutoetuse piir esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta, 240 eurot on see alaealise lapse kohta ja 160 eurot iga järgmise täisealise leibkonnaliikme kohta. Nagu me teame, riigieelarve seaduse eelnõuga, peab täna veel ütlema, tõstetakse toimetulekutoetuse piiri 20 euro võrra, mis neid numbreid suurendab. Seda tehakse nii, nagu minister kenasti selgitas, elatusmiinimumi metoodika alusel, selleks et inimesed ei jääks allapoole absoluutse vaesuse piiri. Riigi eelarvestrateegia, mis samamoodi on Riigikogu liikmetel olemas, näeb ette ka summad juba järgmisteks aastateks, et seda tõusu oleks võimalik ka edaspidi teha, et me tõepoolest suudaks absoluutse vaesuse piiriga sammu pidada. Viipekeeletõlke teenuse kohta küsiti järgmist. Ma ei korda seda küsimust, mida proua Helmen Kütt täna saalis küsis, aga seda teemat puudutasime ka saalis. Küll aga küsis asendusliige Mait Klaassen, teades, et viipekeeli on erinevaid, kas me tagame tõlketeenuse kõikides erinevates viipekeeltes või siis ainult Eestile omases. Ja vastus on loomulikult, et Eestile omases ja Eestis kasutatud viipekeeles. Eraldi tahan ma välja tuua terase märkuse Riigikogu liikmelt proua Helmen Kütilt, kes rääkis eakate nii-öelda sukasäärde korjatud rahast. Või tänapäeval on see siis ikkagi pangakontol, eks ole, aga igal juhul see turvatunde pakkumine iseendale, et kui ma peaksin siit ilmast lahkuma, siis mul oleks see varu või ka mingisugused erakorralised väljaminekud, et milline on see summa, mis võib inimesel olla puutumatult arvel, et ta siiski toimetulekutoetust saaks. Ja siin on ministeeriumi vastus, et see on 440 eurot. Ma pean nõustuma kõikide osapooltega, kes arvamust komisjonis arutasid, et arvestades tänapäeva hindasid, sealjuures ka selleks viimaseks teekonnaks valmistumisel, on see häbiväärselt väike summa. Sellega võiks eraldi tegeleda. Ja see tegelikult ju ei puuduta riigieelarvet ega tekita meile rohkem kulusid. Me lihtsalt anname inimestele suurema õiguse omada natukene rohkem tagavararessursse. Küsiti ka üksi elava pensionäri toetuse kohta, mille kohta härra Epler ka siin praegu küsis. Selgitan veel ühe korra. Tõepoolest, meil on üksi elava pensionäri toetus ja seadus sätestab väga täpselt, mismoodi arvestatakse tema suurust. Nüüd, kuivõrd seda suurust arvestatakse statistilistelt andmetelt teatud kuupäeva seisuga, siis riigieelarvet tehes ja sinna raha planeerides on meil andmestik üks, aga järgmise aasta alguses, kui arvestusi tehti, siis tehti neid selle aasta suvel, et meil järgmine aasta üldse raha oleks eelarves. Aga kui me läheme selle olukorra juurde, et me peame välja andma valitsuse määruse, siis me võtame hetke reaalandmed arvesse ja seal on alati olnud erinevus, kõikidel aastatel. (Hääl saalist.) Väga väikesed mõjud, aga need mõjud on seal alati olnud. Nüüd, selleks, et vältida sellist segast olukorda, et valitsus peaks kaks korda erinevaid otsuseid tegema, siis täpselt sama valemi järgi, aga statistiliste andmete pealt teeb ministeerium koos Sotsiaalkindlustusametiga arvutuse ja mitte valitsus ei anna määrust välja, vaid minister annab määruse välja. Mingisugust sisulist muutust seal ei ole. Sellega ei tohiks olla kellelgi ühtegi hirmu. Need olid laias laastus arutelud, mida me komisjonis pidasime. Võib-olla tasub veel välja tuua küsimus, mille Riina Solman esitas, sest see eelnõu muu hulgas kasvatab ka teise samba pensioni nendel inimestel, kes on vähenenud töövõimega, tulevikus. Kas ei oleks inimestele soodsam teha neid kandeid siis hoopis esimesse sambasse? Kõik arvutused ja analüüsid, mis on tehtud, näitavad siiski, et mitme pensionisamba olemasolul on inimeste vanadus paremini majanduslikult kindlustatud ja ka teise sambasse maksmine on inimese huvides, mitte vastupidi. Suur aitäh! Kui on küsimusi, siis vastan.

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Täna on Riigikogus esimesel lugemisel seaduseelnõu 732 ehk sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. Seaduseelnõu viiel leheküljel, seletuskiri on muidugi tunduvalt pikem. Tõepoolest, eelnõu sisaldab mitmeid olulisi ja väga vajalikke muudatusi ja neid saab ainult tervitada. Nii minister kui ka komisjoni esimees rääkisid sellest, millised need toredad muudatused selle seaduseelnõuga on. Võib-olla mina keskenduksin just muredele. Ja üheks mureks, mida ma siin näen pikaajalise sotsiaalkomisjoni liikmena ja ka komisjoni juhtijana, on see, et meil on sisse kirjutatud seaduseelnõu teksti isegi sellised sõnad, nagu "me asendame seaduses "inimväärse äraelamise" sõnaga "esmane toimetulek"", aga samas meil ei ole seadusesse sisse kirjutatud väga olulist muudatust. Eelnõu § 1 punktiga 9, millega täiendatakse § 132 lõigetega 62–64, kus reguleeritakse toimetulekutoetuse menetlemisel varade täieliku hindamise ja väljaselgitamise kohustust, on sisse kirjutamata jäetud otseselt seadusesse – tõsi, seletuskirja lehel 13 on see kirjas – nõndanimetatud soovituslik summa, mida võib taotleja tema pere säästudeks arvestada. Üksi elaval ja esimesel pereliikmel on see kaks toimetulekupiiri. Ma jätan praegu kõrvale selle, et see kaks toimetulekupiiri summana on 400 eurot ja alates uuest aastast 440 eurot. See summa on väga napp ja väike. Ja sellele juhtis ka komisjoni esimees tähelepanu. Aga me oleme sotsiaalkomisjonis olnud olukorra ees, kus Riigikohus küsib meie käest arvamust, et seletuskirjas olid teenused lahti kirjutatud, aga need ei olnud seaduses kirjutatud nii ja neid võis tõlgendada erinevalt. See kaasus on korra kohtus olnud. Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele, mida rahastatakse riigieelarvest. Tegemist on riikliku ülesandega, mida kohalikud omavalitsused täidavad. Riik katab toetuse väljamaksmise – toetust maksab välja kohalik omavalitsus – ja ka toetuse menetlemisega KOV-idele kaasnevad kulud. Kohaliku omavalitsuse otsustada on näiteks toimetulekutoetuse arvestamisel kasutatavate eluasemekulude piirmäärade suurused, mis peavad olema piisavad, et tagada nüüd siis enam mitte inimväärne äraelamine, vaid esmane toimetulek, ja piirmäärad tuleb vähemalt kord aastas üle vaadata ja vajaduse korral ka ajakohastada. Nüüd, ülejäänud toetuse tingimused on sotsiaalhoolekande seaduses konkreetselt kirjas, mida omavalitsus ei tohi ise kitsendavalt tõlgendada. Kui norm kaks toimetuleku piiri ei ole seadusesse sisse kirjutatud, siis see on vastuolus seaduslikkuse põhimõtetega, põhiseaduse § 3 lõige 1 ja § 154 lõige 1. Seaduslikkuse põhimõttest tuleneb muu hulgas, et kohalik omavalitsus peab järgima talle seadusega antud volituse piire ja tal on keelatud kitsendada seaduses sätestatut. Seaduses sisaldavad üldreeglid saab omavalitsusüksus sotsiaalhoolekande andmise korra üksnes täpsustada, mitte seada uusi täiendavaid nõudeid. Tegelikult on see päris suur probleem, kui me seda seadusesse sisse ei kirjuta, seda vähemalt minu arvates. Nüüd läheme natuke laiemalt selle summa juurde. Üksi elaval eakal inimesel on kaks toimetulekupiiri. Ta peab hakkama seda tõestama siis, kui ta neljandat korda tuleb aasta jooksul taotlema toimetulekutoetust 440 eurot. Ma väga vabandan! Nõndanimetatud kirsturaha, mida eakas on kogunud võib-olla pool elu või mõned aastad, on ka tunduvalt suurem. Helistasin eile läbi neli matusebürood. Kõige odavam matus Eesti Vabariigis, mida nemad ütlesid, on 700–800 eurot. Aga see on selles anekdoodis, et seda viimast ma ei soovita. Tavaliselt kasutavad seda kohalikud omavalitsused, kes omasteta ja lähedasteta isikuid matavad. Kui me räägime perekonnast, kus on näiteks kaks täiskasvanut ja kaks last, siis seletuskirja kohaselt arvestuslik summa, mis perel on kehtiva piiri ehk 200 euro järgi, on 700 eurot. Uuest aastast on see 770 eurot. Ausalt öelda me räägime nii riigina kui ka inimestena sellest, et oluline on säästa. Juba väikesele lapsele kingitakse hoiupõrsas, et hakka koguma. Mida see kaasa toob? Selline madal piir toob kaasa selle, et inimesed võtavad oma säästud pangast välja. Siis on pangaarve väga kena, see on tühi, laekub ainult pension. Võib-olla võetakse see pensiongi välja või kui ei, siis sellest pensionist tehaksegi need ostud ja maksed ja seda säästu hoitakse kodus. Kas see on eesmärk, et ühel hetkel koputab abivalmis külaline uksele ja see raha on kodus väga kergelt kättesaadav? Teine on see, et inimese usk, korra juba see oli, kui me läksime üle kroonile ja tegelikult osa vahetati, osa läks kaduma. No teist korda üleminek eurole siiski andis võimaluse kõik vahetada. Aga see, et inimesed on mures, et see ei kata tõesti ära kirsturaha või näiteks sellist, nagu on soovituslikult öeldud ka Eesti Panga poolt, et igaühel võiks olla selline meelerahufond, mis on eelnevatel aegadel kogutud, kui on hästi olnud elus, ja nüüd ühel hetkel, kui see summa on niivõrd väike, et neljaliikmeline perekond, kaks täiskasvanut ja kaks last, ja see summa on 770 eurot, siis töötuks jäädes peaks inimesel mitmekordsel taotlemisel olema võimalus, nagu öeldakse, uuesti reele saada selle tõttu, et ta ei peaks kohe hakkama säästu kulutama. Lõppude lõpuks see väike sääst, mis ei lähe näiteks toimetulekutoetuse arvestamisele üldse, kui tekib kulu, kas või külmkapp läheb katki või läheb mingi abivahend, selline, mis on inimesel kodus, et paremini toime tulla. Nii et põhimõtteliselt mina näen siin probleemi kahte. Esiteks, see ei ole seaduse teksti sisse kirjutatud, see on siis kahekordne või kolmekordne. Vaadake, kui see seaduse teksti sisse pole kirjutatud, siis on väga keeruline, head ametikaaslased, teha muudatusettepanekuid, kahe piiri asemele kolm kirjutada. Mis muudatusettepaneku me siis seletuskirja teeme? See on minu meelest probleem. Ja teine muidugi on see, et see summa, täna 400, tulevikus 440 eurot ühe üksi elava inimese, on see siis erivajadusega või eakas, ei ole piisav. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh võimaluse eest! Sotsiaalvaldkond on selline valdkond, kus me räägime inimestest, nende heaolust ja toimetulekust. Mul on ülimalt hea meel, et meil ei ole tegelikult vaidlust. Ma olen kõigega nõus, mida proua Helmen Kütt ütles. Võib-olla ainult mõned täpsustused. Esiteks, mul on äärmiselt hea meel ja ma tunnustan valitsust selle eest, et mitte ainult järgmise aasta toimetuleku piiri tõstmine ei ole võimalik, vaid riigi eelarvestrateegiasse on tõepoolest planeeritud need ressursid, mis võimaldavad elatusmiinimumi säilitada või seda absoluutset vaesuse piiri säilitada ka järgmisel neljal aastal. Ja see on oluline. Ma vaatan otsa siin mõnele saalis viibivale härrale, kellega koos sai mõned aastad tagasi valitsuses toimetulekupiiri ühekordselt tõstetud. Tegelikult see ühekordne tõstmine on keeruline, see peaks olema pidev protsess ja ideaalses maailmas lausautomaatne. Nüüd elatusmiinimumist. Kui siin täna on räägitud õiglusest ja sellest, mis on inimväärne ja mis on hädatarvilik, siis tegelikult elatusmiinimumi metoodika on ka midagi, mis on meil aegunud. Ka elatusmiinimumi metoodika Sotsiaalministeeriumi tellimusel rakendusuuringute keskus CentAR üle vaatab, mis järgmise aasta kevadel peaks valmis saama, ja see saab edaspidi olema adekvaatseks aluseks toimetulekupiiri määratlemisel. Ma usun, et see muudab oluliselt tänast pilti ja olukorda. Ma tuletan meelde, et mitmed muudatused toimetulekutoetuse määramisel on sellesse eelnõusse juba toodud, muu hulgas varalise seisu hindamine alles neljandal taotlemisel. Ehk kui inimene on väga ajutises majanduslikus raskuses, siis tegelikult ei pea ta esitama selliseid andmeid, mille pinnalt saaks keelduda selle 440 euro arvel oleku tõttu. Nii et selles mõttes, kui me räägime pikaajalisest toimetulekutoetuse saajast, sellisel juhul hakatakse alles vaatama inimese seda laadi andmeid. Aga põhimõtteliselt ma olen nõus, et ka pikaajalisel toimetulekutoetuse saajal võiks see nii-öelda hingerahu ressurss olla suurem kui 440 eurot ühe pereliikme kohta. Suur aitäh valitsusele selle eelnõu eest! Rõõmu võivad tunda ka need inimesed, kes on kaugtõlketeenust seni kasutanud ja olnud hirmul, kas see saab jätkuda. Õnneks on välisvahendid asendunud riigieelarve vahenditega ja me saame garanteerida stabiilsust ka kuulmislangusega inimestele. Suur aitäh ja iga seadust on võimalik teha muudatusettepanekute käigus paremaks, nii et me saame komisjonis veel tööd teha koos. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 732 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. oktoober kell 17.15. Oleme täna ära menetlenud neljanda päevakorrapunkti.