Eesti hiigeltrahv

Läheme nüüd edasi kaheksanda küsimusega. Kaheksas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Eesti hiigeltrahv. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma ei hakka enam rääkima automaksust, mille poolt me siin Riigikogus kindlasti ei hääletanud, kui see siin oli, ma mõtlen eelkõige Keskerakonna fraktsiooni. Aga minu küsimus puudutab seda trahvi, mille me Euroopa Komisjonilt saime. Eelmisel nädalal me saime teada, et Euroopa Komisjon karistab Eestit väga suure trahviga, mille [suurus] on 400 000 eurot, sest Eesti riik pole konkurentsidirektiivi õigeks ajaks üle võtnud. Ja trahvile lisaks tuleb maksta 3000 eurot iga päeva eest, mil seda ei suudeta vastu võtta. Te olete seda teemat meedias hästi põgusalt kommenteerinud. Ma palun teil vastata küsimustele lihtsalt ja detailselt, et iga Eesti inimene saaks aru, kuidas sai niimoodi juhtuda, et Eesti riik selle trahvi sai. Mida see meile tähendab? Kas te tunnistate, et valitsus on selle direktiivi ülevõtmisega hätta jäänud ja trahv on meile õiglaselt määratud? Kas Eesti riik maksabki selle trahvi kinni ja [kui suures] ulatuses? Kust see raha võetakse olukorras, kus eelarve koostamisel kärbiti kõikjalt, kus võimalik? Ühesõnaga, miks see juhtus ja mis sellest edasi saab.

Aitäh selle küsimuse eest! Kuidas see juhtus, et Eesti trahvi sai? Konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmise viimane tähtaeg oli 2021. aasta 4. veebruar. See direktiiv oleks tulnud üle võtta perioodil 2019 kuni 2021. aasta algus. Sel perioodil olid justiitsministrid Isamaa erakonnast: Urmas Reinsalu ja Raivo Aeg. Tegelikult peaksid nemad selgitama seda, kuidas see juhtus, et see direktiiv jäi õigel ajal vastu võtmata. Tõsi on ka see, et mitte ükski järgmine justiitsminister ei ole seda direktiivi vastu võtnud ja mitte ükski peaminister ei ole taganud, et see direktiiv [saaks] üle võetud. Ma väga loodan, et sel neljapäeval ehk homme saabub see päev, kui Vabariigi Valitsus selle direktiivi kiireks ülevõtmiseks vajalikud muudatused Riigikogu poole teele saadab, et see direktiiv [jõutakse] veebruarikuu jooksul üle võtta ja selle trahvi maksmine lõppeb. Teine küsimus: mida see tähendab? Seda, mida see tähendab, on hinnanud Euroopa Kohus. Euroopa Kohus on seda hinnanud selliselt, et rikkumine on tõepoolest toimunud, ülevõtmise tähtajast on üle mindud, aga – ma ei ütle, et see nüüd mingisugune rõõmusõnum on, sest igal juhul tervikuna on tegemist muret tekitava olukorraga, kus mitte midagi head ei ole – mõju Eesti tarbijatele on vähene. [Seetõttu] on ta oluliselt vähendanud selle trahvi suurust, mida Euroopa Komisjon alguses taotles. Mida see laiemalt tähendab? Kuna mu aeg on piiratud, siis soovitan teil lugeda Konkurentsiameti endise peadirektori Peeter Tammistu ajaveebi. Ta on 3. jaanuaril avaldanud pikema ja põhjalikuma selgituse nendest aruteludest, mis on [toimunud], ja sellest, miks need vaidlused on olnud. Hästi lihtsalt kokkuvõetuna on vaidluse koht olnud selles, kas me Eestis tervikuna läheme seda teed, et ametnikule oleks karistamine hästi lihtne, või me siiski läheme seda teed, et karistamine peab olema eeskätt õiglane. Vaidlus selle üle, kas karistamine peab olema ametniku vaates lihtne või on meile õigusriigina oluline see, et karistamine oleks õiglane, on kandunud üle mitme valitsuse. Jällegi kordan: ma väga loodan, et see saab nüüd kiire lahenduse. Kes selle kinni maksab? Kahjuks pean tunnistama, et selle maksab kinni Eesti maksumaksja.

Teie aeg!

Ja kust täpselt raha tuleb, see otsus on veel tegemata.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on kahju vaadata, et te sellest väga kiiresti ja lühidalt peate rääkima. Minu abiga saate veel kolm minutit seda teha. Ma veel kord täpsustan: kui me räägime sellest, et see oli aastatel 2019–2021, siis sellest ajast on möödas neli aastat. Selle aja jooksul me ei ole millegipärast suutnud seda direktiivi nii-öelda implementeerida. Mida tähendab see, et iga päev, kui me seda vastu ei võta, lisandub trahvile neljakohaline summa? Kas see toimub ka praegu, sel hetkel, kui me teiega siin sellest räägime, või see on fikseeritud summa – 400 000? Kui valitsus neljapäeval selle direktiivi vastu võtab, nagu te lootust avaldasite, siis kas sellega see asi piirdubki?

Alustan tagantpoolt. Faktilised asjaolud on sellised, et iga viivitatud päeva eest lisandub trahvisummale 3000 eurot ja viivitatud päevi [loetakse] kuni direktiivi ülevõtmiseni Riigikogu poolt ehk Riigikogus tuleks läbida teine ja kolmas lugemine. Teise ja kolmanda lugemise vahele peab jääma vähemalt 24 tundi. Jõustumise aeg tavapärases korras oleks kümme päeva. Seda[viisi] saab seda arvestust teha. Kasutan ära selle lisaaja, mille te pakkusite. See põhimõtteline vaidlus on [toimunud] ka Keskerakonna peaministri ajal, ja see vaidlus on olnud selle üle, kas karistamine peaks olema võimalikult lihtne, ametniku vaates, või ta peaks olema võimalikult õiglane. Et seda vahet näitlikustada, [toon] näite, mis on arusaadav inimesele, kes on käinud koolis. Ka koolis on lihtsamaid tegevusi ja keerulisemaid tegevusi. Kui õpetaja paneb koolis õpilasele hinde, siis see on haldustoiming. Seda hinnet on õpetajal lihtne panna. Ta ei koosta selleks kaalutlusprotokolli, ei kutsu juurde tunnistajaid, ta paneb hinde. Selle hinde tulemusena ei ole õpilasel mingit süüd. Õpilane ei ole milleski süüdi isegi siis, kui ta saab negatiivse hinde. See on haldustoiming. Ometi – ma loomulikult ei kutsu kedagi üles seda tegema – on võimalik seda halduskohtus vaidlustada. See on lihtne toiming, lihtsa tagajärjega ja halduskohtus vaidlustatav. Halduskohus on Eestis see kohus, kes kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest, muuhulgas näiteks ka selle eest, et õpetaja ei rikuks ühe noore inimese elu ebaõiglaselt ära. Võtame nüüd teise olukorra: keegi on visanud koolis sisse kõik aknad. Jällegi, ma ei kutsu kedagi üles seda [tegema], vastupidi. Sellisel juhul me juba teame, et keegi on tõenäoliselt süüdi, keegi on teinud väära teo, mille eest on ette nähtud karistus. Selle menetlus ei ole niisugune nagu hinde panemise korral, vaid siin peab ikkagi mitmete protseduuride, küsitluste, tunnistajate ütluste, faktiliste asjaolude baasil veenduma, et see õpilane, keda kahtlustatakse, on tõepoolest see õpilane, kes need aknad sisse viskas. Selline kord on meil Eestis loodud selleks, et me mitte mingil juhul ei karistaks kedagi, kes tegelikult on süütu. Ehk niipea, kui jutt on karistamisest, on meil need toimingud natukene põhjalikumad. Hinde panemine on lihtne, aga karistamine akende sisseviskamise eest natuke keerulisem. Nüüd, see vaidlus ongi olnud selle üle, kas konkurentsi rikkumise eest peaks olema karistamine sama lihtne, nagu oli hinde panemine …

Teie aeg!

… või peaks see ikkagi olema õiglasem ja selline, nagu ta on meil väärate tegude eest. See vaidlus on olnud väga põhimõttelist laadi ja seda on kandnud kõik erakonnad, kes siin Riigikogu saalis on.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma pean oma kolleegi Rain Epleri ees vabandust paluma, sest pole teada, kas me tema üheksanda küsimuseni ikka jõuame. Ma saan aru, et Rain Epler tahab kindlasti küsida [ja tema küsimus] puudutab suhteid USA-ga, ühesõnaga, kas Gröönimaa peaks kuuluma Ameerikale või mitte ja mis seisukoht on Eestil selles [küsimuses]. Aga räägime sellest olulisest küsimusest, mis puudutab seda direktiivi ja trahvi. Ma saan aru, et see direktiiv, millest on hästi palju räägitud, on selline – see puudutab üleüldse neid erinevaid direktiive, mida me siin järjest üle võtame ja mille kohta arvamust kujundame –, et see kõige parem lahendus ei ole. Tõenäoliselt selle tõttu on see ka nii [kaua] veninud. Nagu te mainisite, 2021. aastast on seda siin veeretatud, nüüd on juba aasta 2025 ja meile on ka vastav trahv määratud. Sellele küsimusele, kas karistus peaks olema lihtne või õiglane, on minu arust vastus olemas. Kui karistada, siis peab see [käima] võimalikult lihtsalt ja karistus peab olema õiglane, mitte [see või teine]. Aga ma tahaksin teada teie seisukohta, mis teie selle direktiivi kohta arvate. Ega seda siin ilmaasjata ole neli aastat edasi-tagasi või pigem edasi veeretatud. Ma saan aru, et ega meil teist võimalust ei ole, kui see vastu võtta ja seda rakendada.

Aitäh! Ma olen täiesti ühel meelel Riigikogu varasemate seisukohtadega. Riigikogu on seda direktiivi arutanud selle direktiivi ettevalmistamise ajal ja nende arutelude käigus üksmeelselt leidnud, et direktiiviga pakutavad lahendused Eesti õiguskorda hästi ei sobi. Eesti on olnud väga murelik – nii valitsuse konsensuslikus otsuses kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni väljendatud [seisukohtades] –, kuna seda enesesüüstamise, enese mittesüüstamise privileegi küsimust on Eesti õiguskorras väga keeruline lahendada. Olen mõlemal juhul välja pakkunud kompromisslahendused, mis Eesti õigusteadlaste hinnangul vastavad üldiselt Eesti õiguskorrale. Need lahendused on olnud leitavad ja need on leitud, need on leitud samas lahenduses, nagu direktiivi ettevalmistamisel Eesti ametlikus seisukohas [oli pakutud], et selle direktiivi võiks üle võtta.

Aitäh! Me jõuame võtta veel ühe küsimuse. Sulgen kaheksanda küsimuse käsitlemise.