Discussion of the Crucial National Issue 'The Future of the Estonian Economy'

Liigume edasi. Meil on täna päevakorras üks päevakorrapunkt, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti majanduse tulevik" arutelu. Lühidalt ma tutvustan selle arutelu korda. Nimelt on Reformierakond andnud üles neli ettekandjat. Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme Maris Lauri, tema ettekande pikkus on kuni 15 minutit ja küsimuste-vastuste pikkus samuti kuni 15 minutit. Seejärel on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, tema ettekanne on viis minutit pikem, ettekanne siis kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Kolmas ettekandja on Eesti Asutajate Seltsi president Allan Martinson, kelle ettekanne on samuti kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liige ja Eesti e-residentsuse ja välisturunduse juht Liina Vahtras on tänane neljas ettekandja, tema ettekande pikkus on samuti kuni 20 minutit ja küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ning oluline on teada, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, aga see peab siis selle küsimuste ja vastuste ajaraami mahtuma. Ning pärast me avame läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ning, head kolleegid, asume siis asja juurde. Meie tänane esimene ettekandja on Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maris Lauri. Palun Riigikogu kõnetoolist! Ettekande pikkus on kuni 15 minutit. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Külalised! Maailmamajandusi mõjutavad praegu sellised protsessid, mis 10–20 aastat tagasi tundusid võimatuna, vähemalt sellises skaalas ja ulatuses. Me oleme jõudnud üldisesse ebastabiilsuse aega. See on emotsionaalselt kurnav igas aspektis enamusele inimestele, ka ettevõtjatele ja majandusele laiemalt. Stabiilsest arengust ja ettenähtavatest sündmustest on järjest keerulisem rääkida, sest seda kõike napib. Eelmisel nädalal arenguseire konverentsil rääkis nendest ebastabiilsustest Christian Fjäderi ettekanne. Need olid need asjad, mida tasub kõigil meeles pidada. Meil tuleb olla valmis ootamatusteks, tuleb olla valmis kiirelt reageerima ja majandus tuleb ehitada üles alustaladele, mis on tugevad. Just nendest tugevatest alustaladest ja nendest võimalustest tahaksin ma oma ettekandes rääkida. Ma ei hakka rääkima majanduse teoreetilisest kõige põhimõttelisemast alusest, sellest, kuidas nõudmise ja pakkumise vahekorras kujuneb hind, lootes, et selle elementaarse asja on siinses saalis töötavad inimesed endale selgeks teinud. Kuigi ma pean tunnistama, et aina sagedamini tundub, et see vajab tugevat värskendust. Ma räägin üldisematest võimalustest. Eesti majanduse konkurentsivõimest on räägitud kogu taasiseseisvumise aja. Küsimused oma konkreetsuses on ajas muutunud ja ongi pidanud muutuma, sest konkurentsivõime ei ole üks ja konkreetne, vaid muutuv nähtus. Me võiksime rääkida neljast konkurentsieelise või alustala grupist. Esiteks, eelised, mis tulenevad loodusvaradest. Need ei ole üksnes maavarad, on ka muud loodusvarad, näiteks mets või põlluviljakus. Loodusvaradest sõltuvate majanduste hulka kuuluvad näiteks naftariigid, aga ka agraarriigid, kus olulisemaks tooteks ja ekspordiartikliks on näiteks kohvioad või teravili. Loodusvaradest sõltumine tähendab tugevat sõltumist ilmast, hindadest ja globaalsetest arengutest, mida ise muuta ei saa. Selge, et see sammas ei saa olla väga tugev, aga seda saab teha tugevamaks, kui seda loodusvara piisavalt ja tugevalt väärindada. Kas meil Eestis on selliseid võimalusi? Jah, ühes või teises sektoris on sellele osutatud, näiteks põllumajanduses piimakarjanduse eelistele. On räägitud metsarohkusest ja sellest, et tulevikus võiks meie eeliseks olla haruldased muldmetallid. Igal juhul on küsimus selles, kui vähe või palju väärindatult me neid looduslikest eelistest tulenevaid kaupu suudame toota ja müüa. Me ei ole selles olnud väga edukad alati. Märkimisväärne osa toorpiimast liigub endiselt Eestist Leetu. Meie puidutööstuses ja meie puidutoodete ekspordis kipuvad domineerima odavamat sorti kaubad. Ja me peame selle tõttu küsima, kas NIMBY ja BANANA on tõesti need suhtumised, mida me Eestis vajame. Me peaksime nendest üle saama. Kas või selle tõttu, et tulevikus, kui tõesti selgub, et meil on väga haruldasi muldmetalle, mida on kaasaegses tehnoloogias väga vaja, ja neid on võimalik kaevandada kasumlikult, siis me seda teeksime, just omaenda Eesti rikkuse nimel ja selleks, et ühiskond edasi areneks. Teine konkurentsieeliste grupp puudutab tööjõudu. See on see, millega Eesti 1990-ndate alguses turumajanduses alustas. Tööjõud oma kvalifikatsioonis, ta oli tihtipeale tollal ka ülekvalifitseeritud, kuid ta oli väga odav. Seetõttu kasvasid meil need sektorid, mis vajasid rohket ja odavat tööjõudu, näiteks õmblustööstus. Palgad tõusid ja töötajate ja elanikena oleme me ilmselt sellega väga rahul. Kuid see tähendas, et tasapisi vähenes Eesti konkurentsivõime just selles tööjõu odavuse aspektis. See protsess toimub tegelikult ka praegu. Ikka on harusid ja ettevõtteid, kus selgub, et sellise tööjõu hinnaga ehk palgaga pole võimalik konkurentsivõimeliselt jätkata. Kas me peaksime selle üle kurtma? Ettevõtjal on kahtlematult keeruline ja töötajail ka. Ja ei tee rõõmu, kui ükskord alustatud ettevõtmine osutub ühtäkki konkurentsivõimetuks, sest tööjõud on muutunud kallimaks. Teda pole lihtsalt saada enam sellise hinnaga. See on oluline aspekt, mida unustatakse tihtipeale ütlemata: sellise hinnaga, sellise palgaga. Aga meil on tegemist siiski loomuliku protsessiga, mis on ühe laiema protsessi osa: see on konvergents ehk ühtlustumisprotsess. Eesti hinna- ja kulutase, sealhulgas palgatase, läheneb meie naabrite omale, täpsemalt Soome, aga ka Rootsi omale. See lihtsalt on majanduslik tõde, mida eestlased väga hästi teadsid 1990-ndatel, kuid tundub, et praeguseks on see muutunud taas unustatud teadmiseks. Võib võtta veel hulk aastaid, mil palga- ja hinnatasemed võrdsustuvad, aga mingites aspektides nad seda on juba teinud. Aga paratamatult see võrdsustumine toimub. Meie ettevõtjatele ja majandustele tähendab see seda, et tuleb teha pidevalt tootmises uuendusi – nii tehnoloogias, toodetes –, vajadust otsida uusi lahendusi, uusi tarnijaid ja turge. See tähendab pidevat innovatsiooni. Seni on Eesti sellega edukalt hakkama saanud, 35 aastat. See tähendab, et meil on alati olemas ettevõtteid ja tootmisharusid, mis lõpetavad, kuid asemele tulevad ju alati uued. Me peaksime head meelt tundma selle üle, et me enam ei õmble massiliselt T-särke nagu 1990-ndate alguses või ei pane kokku mobiiltelefone nagu selle sajandi alguses. Sest kui me seda teeksime, siis peaksime teenima ka praegusest oluliselt vähem. Meie üldine elatustase oleks kordades väiksem. Innovatsioon ja uuendused on seega paratamatu protsess. Selle taganttõukaja on ühelt poolt küll tehnoloogiline areng, kuid seda ei toimuks, kui ei oldaks seisus, kus vanamoodi ei saa. Inimene on üldiselt laisavõitu, aga ta on samas ka ratsionaalne. Kui ei ole vaja midagi teisiti teha, siis tavaliselt ta ei tee asju teisiti. Nii et selline väike oga, tõesti, palgakuludena on tegelikult ühiskonna mõttes kasulik. Me rääkisime aastakümneid sellest, et ettevõtted tegeleksid rohkem teadus- ja arendustegevusega. Mulle tundub, et nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus ettevõtjad seda juba teevad päris arvestatavas mahus. Kunagi tähendas see suurt pingutust riigile – ta tähendab seda kindlasti ka edaspidi –, aga tähendas pingutust ka ettevõtjatele. Mulle paistab, et on murdumas seisukoht, et teadus- ja arendustegevus on midagi väga keerulist ja kulukat, mille kasulikkuski on kahtlane. On oluline, et me siin Eestis sellele järgi ei annaks, et lisaks IT-le areneksid ka muud valdkonnad. Potentsiaali ju Eestil on. Kolmas konkurentsieeliste valdkond seostub kapitaliga. Ühelt poolt on see raha, kuid teisalt masinad ja seadmed, mis selle rahaga ostetakse, sealhulgas ka betoon. Me alustasime kehvalt positsioonilt. Meil endal ju sisuliselt kapitali polnud ja seetõttu oli väga oluline väliskapital. Me olime väga edukad selle siia meelitamisega. Positiivne on praegusel juhul see, et on tekkinud ka Eesti omakapital, mis otsib kodumaiseid kasvuvõimalusi. Kuid siin on üks tõrvatilk. Pensioni teise samba lammutamisega vähendati eestimaise kapitali mahtu ja seega ka kasvuvõimalusi, just nimelt seda võimalust, kus tavaline Eesti säästja oleks pisutki toetanud Eesti majandusarengut ning osalenud kodumaise kapitali loomises. See tähendas, et tuli kiiresti asendada see kaduma läinud kodumaine kapital välismaisega. Aga siis tuli COVID, siis tuli Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas ja see peletas siit ära riskitundliku kapitali, välismaise kapitali. Investeeringud tõmbusid tagasi, jäid tegemata. Ja see näitab, mispärast, kuigi väliskapital on väga tähtis ja oluline, on oluline ka see, et meil oleks oma kodumaine kapital. See ei liigu nii kergelt ära, ta tavaliselt hoiab oma koduturu juurde. Meie kodumaine kapital läks teise samba lõhkumisega tarbimisse või hoiustesse, kus ta suurt midagi ei teeni. Me oleme nüüd kulutanud väga palju aega ja energiat ja raha selleks, et veenda väliskapitali Eestisse naasma. Aga väga rumal oli oma kodumaise kapitali akumuleerimise pidurdamine. Me ei saa tegelikult välistada, et see viimane hoop võib veel tulla teise samba vastu. See oleks väga rumal, arvestades ka kõiki muid riske – ma ei räägi pensioni kogumise kasulikkusest, vaid just nimelt kapitali loomise mõistes. Ja siit me jõuame tegelikult selle neljanda sambani, tihtipeale unustatud konkurentsieeliseni. See on teadmised ja nende arukas kasutamine. Vahel nimetatakse seda ka ettevõtlikkuseks või ettevõtlikuks vaimuks. Jah, see on väga tihedalt seotud tööjõuga, kuid see on spetsiifilisem osa sellest: oskused ja teadmised, võimekus neid reaalses elus tulemuslikult rakendada, kas või juhtimises, uute turgude leidmises, võimaluste nägemises, ettevõtlikkuses. Siin on meil veel pikk tee minna, kuigi me oleme üht-teist saavutanud. Eesti majandus ei ole siiski veel muutunud valdavalt teadmistepõhiseks. Ikka loodame minevikule, ikka kasutame vanu harjumuspäraseid võtteid, loodame minevikku tagasi tuua. No ei saa sedamoodi! Ma arvan, et tegelikult ei ole eestlasele ka omane see, et me hoiame kogu aeg minevikust kinni. Me oleme püüelnud alati parema poole ja võib-olla seda peegeldab mõnevõrra naljakas tahtmine olla kõikides edetabelites positiivselt tipus. Kui me lõpetame edasipürgimise, siis me lõpetame tegelikult ka kasvu, lõpetame arengu. Kui me ei käitu arukalt ei tööjõu, loodusvarade ega kapitali kasutamisega, siis püsivat majandusarengut ei tule. On oluline, et need neli sammast oleksid tugevad kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, nüüd küsimused ja vastused. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Oma kõne lõpus te rääkisite kapitalist, aga te ei puudutanud inimkapitali. Kui me vaatame Eesti tööturu pilti või tööjõuturu pilti, siis tööpuudus on meil ju suhteliselt madal. Me võiksime neid inimesi ümber õpetada, et nad saaksid veidi enammakstud töökohtadele. Kuid meil on küllalt suur hulk inimesi, kes on tööjõuturul mitteaktiivsed, kes kuskil kirjas ei ole. Kas te suudaksite midagi öelda selle kohta, kas neid on võimalik tuua üldse tööjõuturule tagasi või mida tuleks selleks teha?

Aitäh! Jah, see inimkapitali teema jagub nelja samba sees kahte kohta. Üks on n-ö tööjõu oma, mis on teadmised ja oskused, aga teine, see neljas, mida ma lõpus mainisin, on oskus kasutada neid teadmisi. Ja siin on kindlasti meil ruumi teha päris palju, aga kindlasti ka kvaliteedi tõstmises, oskuste suurendamises. Eestis on, kui me vaatame tööealist elanikkonda, siis näeme, et aktiivsus on küllaltki kõrge. Mis on positiivne lihtsalt ka toimetuleku mõttes. Jah, vahel öeldakse, et see on jube halb, kui inimesed lähevad tööle, et toime tulla, aga ju nad siis tahavad paremini toimetada. Ja me teame ka seda, et kui inimene on aktiivne, siis on ta tervem tervise mõttes ja ühiskonnale vähem koormav. Tuju on parem. Aga selleks, et neid inimesi, kes on kas heitunud või lihtsalt ei taha – erinevad põhjused, miks inimesed ei ole tööturul ja nad ei mõtlegi sellele või on unustanud selle –, see on kindlasti hästi keeruline protsess. Ja nagu metoodikad ütlevad, ühelt poolt peavad olema väikesed sammud, et näidata inimesele, et seda pettumust, mis on tekkinud, on võimalik ületada, need halvad kogemused võib-olla mõne tööandjaga. Võib-olla see, et ta peab minema õppima – väga paljudel inimestel on väga keeruline uuesti õppima minna, eriti kui nad on töötanud aastakümneid edukalt mingis valdkonnas ja on tunne, et nad peavad ennast nüüd muutma. Sinna on kindlasti vaja emotsionaalset tuge sõprade poolt, aga sinna on vaja ka professionaalset lähenemist, mida meil võib-olla ametnikkonna tasemel või töötukassa poolt alati ei jätku. Mõnes mõttes arusaadav. See on tegelikult kogukonna ja perekonna töö, et tuua inimesed uuesti n-ö ellu tagasi. See ei tähenda ju seda, et inimene peab minema kohe täiskohaga tööle, vaid see, et ta midagi teeks pisut, natuke ja julgeks tegelikult võtta ette ka mõne ootamatu karjääripöörde tuleviku mõttes. See on töö inimestega, aga see võtab aega. See tähendab seda, et neid, kes sellega tegelevad, peab olema palju. Võib-olla riik alati ei saa ja siin ongi perekond, tuttavad ja sõbrad, kes saavad appi tulla.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Aitäh selle ettekande eest! Oma ettekandes sa puudutasid ka seda, et meil on hea meel selle üle, et paljud ettevõtted tegelevad juba rohkem teadus- ja arendustegevusega. Riik on praegu rasketest aegadest hoolimata suunanud 1% SKP-st teadus- ja arendustegevusse ja meil on ka selline klubi nagu 2% klubi, kus ettevõtjad on ise valmis rohkem panustama ja muretsevad selle pärast. Paljude teadus- ja arendusega seotud toetuste puhul on mul ja paljudel ülikooliinimestel tekkinud küsimus, kas me võiksime kuidagi rohkem ettevõtjaid suunata ka ülikoolidega koos tegutsema. Et see ei oleks ainult nii, et neil on oma teadusinimene palgal, mida me tõesti toetame sotsiaalmaksu katmise kaudu, vaid et see koostöö oleks suurem. Soomes on paljude toetuste puhul tingimus, et nad peavad ülikoolide teadlasi kaasama. Kas sa näed näiteks kaitseuuringute puhul, et oleks võimalus neid natuke nügida, vaatama ka ülikoolide potentsiaali poole – ülikoolid on need suured laevad, keda on raske pöörata –, et kaasamine oleks suurem?

Aitäh! See on oluline küsimus. Kui me läheme kümmekonna aasta tagusesse aega, kui me alles üritasime ettevõtjaid ja teadust kokku viia, siis oli tihtipeale ettevõtjate etteheide see, et ülikooliteadus on väga eluvõõras, ta on väga teoreetiline ja praktilist poolt ei ole. See on põhjus, miks riik on pannud väga palju rõhku just praktilise poole peale, et ühendada seda auku, mis on teoreetilise ja praktilise poole vahel. Tundub, et esimesed viljad on hakanud tekkima. Ja nüüd peabki tulema sellele loomulikult järele ka see, et ülikoolid ja ettevõtjad jõuaksid arusaamiseni, et see koostöö võiks nüüd minna natukene rohkem sügavuti, et ka teoreetilisel aspektil on oma väärtus olemas. Tõsi, tihtipeale on lugu selles, et teoreetiliste asjadega suudavad tegeleda tõesti väga suured ja väga rikkad ettevõtted, sest see on väga kulukas ja selle tagasiteenimine võtab väga pikalt aega. Nii et ma arvan, et kui meil ühelt poolt suureneb Eesti maine ja suureneb see arusaamine, et meil on seda kapitali, kes suudab vastu pidada ja vaadata pikalt ette ja teha pikaaegseid investeeringuid, teisalt ka ülikoolide arusaam sellest, et tuleb oma töös mõelda praktilise külje peale ... Jah, ma tean, et teadus sõltub alati ka huvist, sellest, kas teema on teadlasele põnev. Lisaks veel see kolmas komponent, et ettevõtjad võib-olla sellest 10, 15 või 20 aasta tagusest asjast suudaksid välja tulla, sest uus põlvkond teadlasi on peale tulnud, ja ma arvan ja loodan, et see vaade praktilise poole pealt on suurenenud. Nii et see on jälle tasapisi toimuv protsess, kus tuleb omavahel koostööd teha, aga see on kindlasti vajalik.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Maris, kõige muu kõrval, lisaks sellele, et sa praegu siin esined ja räägid majanduse arengust, oled sa ka Tallinna linnapeakandidaat. Ma tahangi seoses sellega küsida, et kui me vaatame Eesti majandust, siis Tallinna linn ja Harju see kuldne ring, ega nad seisavad võib-olla ebaproportsionaalselt suure osa eest meie SKP-st, aga võib-olla ka mitte. See ongi mu küsimus, et kuidas sina seda näed. Juhul kui sa oleks nüüd Tallinna linnapea, kas see on eelis või on see puudus Eesti seisukohalt, et meil on nii paljud asjad kontsentreerunud siia? Ja mida saaks teha, kui see on puudus, mida saaks teha selleks, et ka mujal Eestis võib-olla tootmine ja selline majanduselu elavneksid või kiiremini käiksid, mitte et kõik peaksid Tallinnasse tingimata tulema?

Aitäh! Ma kindlasti saan sellele küsimusele vastata ka nii-öelda majandusanalüütiku, eksperdi ja teoreetiku seisukohalt. Lihtsalt praktika ongi selline, et on olemas maailmas, igal pool on teatud keskkohad või tsentrumid, kuhu teatud eeliste tõttu koonduvad ettevõtlusega seotud tegevused, sealhulgas ettevõtlus, teadus ja haridusvaldkonnad. See tähendab ka inimeste koondumist. Tallinn on Eestis üks selline, Riia on Lätis. On riike, suuremaid riike, kus neid tsentrumeid on mitmeid. Alati tekib küsimus, kas see on hea või halb. Eesti selline koondumine tegelikult globaalset mastaapi vaadates on suhteliselt mõõdukas, aga meie suudame alati viriseda ja asju natukene kurvemas pildis näha, kui ta tegelikult on. Asi on lihtsalt selles, et kui Tallinnal – siin on, ütleme, pealinnast tulenev eelis, logistilised eelised, kõik erinevad aspektid, mis siin on – läheb hästi, siis Tallinn suudab tegelikult anda väga palju ülejäänud Eestile ka. Selles mõttes on Tallinna edasiminek tähtis. Kui me alustasime 1990-ndate alguses, siis oli see mõju ju Tallinnale ilmselgelt palju suurem, Tallinnast kaugemale väga palju ei vaadatud. Aga mingil hetkel kogu see linna juhtimise, või ütleme, see protsessid muutusid nii uimaseks, et siin tekkis selline sumbunud õhkkond, eks. Tundus, et mingid asjad ei liigu või liiguvad arusaamatutel põhjustel, kui midagi toimub. Nii et see kindlasti oli üks põhjus, mis viis nii inimesed kui ka osa ettevõtlust Tallinna piiride taha. Aga ta ei viinudki, ta viis need kuldsesse ringi, mitte kuskile kaugemale, ma ei tea, Ida-Virumaale või Võrru või kuskile mujale. Nii et selline käitumine ei töötanud tegelikult ei Tallinna ega Eesti terviku huvides. Ta jäi ikkagi siia lähedale, aga administratiivjuhtimise põhjustel niimoodi kuldsesse ringi. Selles mõttes tasuks ka Tallinnal edasi minna, muidu tekib selline pommiaugu tunne, et siin on auk, kus midagi või väga vähe liigub, ümber asjad liiguvad ja siis veel kaugemal ei ole mitte midagi. Me peaksime suutma tekitada sellist natuke ühtlasemat arengut, aga ta jääbki tõesti niimoodi, see on teatud mõttes paratamatu, et on alati keskused, kus majandusaktiivsus on suurem. See lihtsalt on majandustõde. Nii et mõistusevastaselt ei tasu sellega sõdida, aga kindlasti on hea, kui ettevõtlus areneb kõikjal Eestis: Pärnus, Narvas, Võrus ja täpselt samamoodi Saarde vallas, eks ju. Igal pool on võimalused, igal pool on oma eelised, need tuleb üles leida ja need ära kasutada. Ja kindlasti Tallinn, kus on kogemusi ja teadmisi, saab nagu Tartugi oma piirkonnas neid arenguid soodustada.

Aivar Sõerd, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Üks oluline konkurentsivõime näitaja on tööjõu tootlikkus. Seda mõõdetakse teiste riikide võrdluses, see on oluline näitaja, nagu ma ütlesin, peegeldab meie konkurentsivõimet. Kahjuks on muidugi olnud niimoodi, et meie reaalne tööjõu tootlikkus on langenud aastatel 2021, 2022 ja 2023. Aga see tööjõu tootlikkuse näitaja on ka prominentne nende näitajate hulgas, mis on meil kajastatud arengukavades. Kas on teada eelmise aasta kohta, kas tootlikkuse languse trend jätkus või on toimunud trendi muutus?

Tänan! Tootlikkus on kindlasti hästi oluline. Mul ei ole käepärast neid kõige värskemaid numbreid, nii et numbriliselt ma kohe vastata ei saa. Aga tootlikkust mõõdetakse väga erinevates mõõtkavades, alates sellest, et räägitakse SKP-st inimese kohta või töötaja kohta, SKP-st töötatud tunni kohta. See tähendab ka seda, et tekib alati küsimus, kas see SKP, mis on mõõdetud, on korrektne, tekib küsimus, millist SKP-d võrrelda. Ja tootlikkuse languse taga on tihtipeale ka käitumuslikud jooned, mis võib-olla Eesti puhul on ka üks väga oluline tegur viimastel aastatel olnud ja tegelikult ka eelmise suure kriisi ajal, 2009–2010. Kuna töötajaid Eestis on vähe, siis ettevõtjad ei taha inimesi koondada, vaid nad vähendavad nende töökoormust, mis tähendabki seda, et töötaja kohta arvestatuna võib tootlikkus langeda. Nii et ettevõtted tegelevad teatud mõttes tuleviku planeerimisega, tulevikku ettevaatava tegevusega. Nii kaua, kuni selline protsess toimub, näitab see seda, et ettevõtjatel on lootust – igas negatiivses asjas võib leida positiivset –, et asjad hakkavad paremaks minema. Sel hetkel, kui hakkavad koondamised toimuma ulatuslikult, siis tähendab see, et asi on jõudnud punkti, kus majanduses on keeruline. Eestil ei ole veel seda punkti tulnud. Meie tööpuudus on küll suurenenud, aga see on siiski suhteliselt mõõdukas, arvestades kogu majandusolukorda. Nii et tundub, et ettevõtjatel on endiselt lootust, ja viimased märgid näitavad, et majandus hakkab kasvama. Nii et ehk hakkab ka tootlikkus kasvama. Aga kindlasti tuleb tootlikkuse suurendamiseks teha investeeringuid ja vaadata toodangu struktuuri, tooteid, mida me müüme, ja lõpuks, kus me müüme ja millise hinna eest.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tänase teise ettekandja, kelleks on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ettekande pikkus kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Täpsustan veel, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Aga Erkki Keldo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Arutame täna riigi kõige olulisemas saalis Eesti majanduse ja selle tuleviku üle, räägime asutamisjulgusest, räägime eksportimisest ja Eesti riigi kuvandist, aga mis kõige olulisem, meie majanduse tulevikust. Ma julgen väita, et tulevikuväljavaated on Eestis head. Mitmete näitajate põhjal saab öelda, et majandus on tasapisi kosumas ja elavnemas, näiteks ekspordi, tööstuse ja jaemüügi edenemine, aga ka aktiivsemaks muutunud laenuturg viitavad, et alates juba eelmise aasta keskpaigast on mitmetel tegevusaladel läinud samm-sammult paremini. Ka erinevad eksperdid on üldiselt optimistlikud, et Eesti majanduse taastumine jätkub. Eesti Panga värske prognoos ütleb, et tänavune majanduskasv on veel siiski 0,6 protsendipunkti, aga kahel järgmisel aastal ületab juba 3%. Optimistina, nagu ma olen, ütleksin, et sel aastal taastume, kuid järgnevatel aastatel liigume juba enesekindlalt kasvu suunas. Võimalik, et meist saab Euroopa üks kiiremini kasvava majandusega riike. Eeldused on selleks head ja teeme ka ise igapäevaselt selle nimel tööd. Mida me siis täpsemalt teeme ja milline on nägemus majanduse tulevikus pikemas vaates? Alustan julgeolekust, mis on praeguses turbulentses olukorras vundament selleks, et majandus saaks kasvada ja areneda. Konkurentsivõimelisema majanduskeskkonna kõrval on olulisimaks garantiiks ettevõtjatele kindlustunne, et Eesti on kaitstud. Õnneks on Eestis turvaline, sest palju tööd selleks on juba ära tehtud. Oleme kaitsevõimesse panustamisel esirinnas ja teistele eeskujuks. Jätkame jõuliselt meie riigi kaitsevõimesse panustamist. 2026. aastal on riigieelarves kaitsekulud vähemalt 5% SKP-st ja seda ka järgnevatel aastatel. Kaitsekulude kasv võrreldes selle aastaga on järgmisel aastal lausa 840 miljonit eurot. See tähendab, et järgmise nelja aasta jooksul lisandub kaitsekuludesse 2,8 miljardit eurot. Kokku järgmisel neljal aastal on kaitsekulud üle 10 miljardi euro. Need on meeletud summad, mis ei ole eesmärk omaette, kuid näitab ära, mida, millises mahus ja kui kiiresti saame endale lubada. Positiivne on ka see, et kaitseinvesteeringutest oluline osa toetab kodumaist majandust. Panus riigi majandusse eelmisel, 2024. aastal oli läbi aegade suurim, ligi 490 miljonit eurot. Nüüd aga lähemalt sellest, millisena me Eesti majandust näha soovime, mida oleme selleks juba teinud ja mis vajab veel tööd. Olen korduvalt rõhutanud, et riik majandust ei juhi ega peakski. Valitsuse ülesanne on teha otsuseid, mis muudavad majandust ja ettevõtluskeskkonda atraktiivsemaks, konkurentsivõimelisemaks. Seega oleme majanduspoliitikas võtnud kindla suuna ettevõtjasõbralikkuse, teadmusmahuka majanduse ja kõrgema lisandväärtuse poole. Esiteks peame majandusarengus järgmise sammu tegemiseks ühiskonnas liikuma kokkuhoiu- ja maksudebatist edasi, selleni, kuidas kasvatame riigi jõukust ja loome tooteid ja teenuseid, mis jõuaks kõrgema hinna eest kodumaa piiridest laia maailma. Avaliku sektori kokkuhoid ja efektiivsus on ülioluline ja peaks olema osa nii-öelda igapäevahügieenist, aga majanduse ja konkurentsivõime kasv üksi sealt ei tule. Meie majandus on väike ja avatud ning circa 80% sellest moodustab eksport. Seega, kui soovime kasvu, tuleb meil oma kaupu ja teenuseid väljapoole müüa. Ettevõtete ekspordi kasvu toetamiseks on valminud konkreetne eksporditegevuste kava, millega tugevdame Eesti ettevõtete positsiooni globaalsel turul. Kava keskendub ekspordivõimekuse kasvatamisele, turgude mitmekesistamisele, Eesti maine strateegilisele kujundamisele ning riigi ja ettevõtjate koostöö süvendamisele. Meie eesmärk on ambitsioonikas. Aastaks 2028 kasvab enam kui 10 miljoni euro eest aastas eksportivate ettevõtete arv tänaselt 615-lt lausa 700-ni. Samuti on eesmärk, et ekspordi maht kasvab järgmisel neljal aastal tänaselt 30 miljardilt lausa 43 miljardi euroni. Ekspordi kasvu toeks rohkemate ressursside suunamisel on oma selge roll ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse reformil. Struktuurimuudatused ja teenuste revisjon on selleks vajalik, et suunata tähelepanu just sinna, kus on majandusele kõige suurem positiivne mõju. Eksport seda kahtlemata ka on. Väikesel riigil on ressursid alati piiratud, mistõttu peame fookust hoidma kogu ettevõtte elukaarele, mis Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kliendikesksema lähenemise reformi mõte ongi. Lisaks ekspordi mahu kasvule on oluline, mida me ekspordime ja kas see on ka reaalselt konkurentsivõimeline. Siin, nagu ka juba enne eelnev kõneleja rääkis ja küsimused, tuleb mängu teadus, mis on ja peab olema ka tulevikus Eesti majanduse arengumootor. Läbi teadus- ja arendustegevuse muutub meie majandus teadmuspõhisemaks, see võimaldab targa ettevõtluse esiletõusu ning suurendab konkurentsivõimet ja tööviljakust. See omakorda mõjutab laiemalt kogu ühiskonda. Kui lubame ettevõtetel kasvada, saab ka seda hoogsamalt teha meie majandus. Jõukaks saamiseks on nii riigil tervikuna kui ka omavalitsustel ja kogukondadel vaja teadmuspõhist ja tarka tööstust, see tähendab digitaliseerimist, automatiseerimist, tehisintellekti kasutamist ning panustamist senisest enam teadus- ja arendustegevusse. Näen erinevaid ettevõtteid külastades, et paljud seda juba teevad või liiguvad usinalt selles suunas. Kui vaadata sisse statistikasse, siis Eurostati hiljuti avaldatud andmed näitavad, et riikide panus teadus- ja arendustegevusse on viimase kümne aastaga kasvanud poole võrra. Eriti rõõmustav oli näha, et 2023. aastal oli Eesti avaliku sektori TA-tegevuste maht osakaaluna SKP-st Euroopa Liidus teisel kohal, pärast Saksamaad. Riigieelarvest suuname igal aastal teadus- ja arendustegevusse 1% meie SKP-st ehk üle 440 miljoni euro. Eesmärk on saavutatud tugevat taset hoida. Statistikaameti andmetel on ka Eesti ettevõtted üha enam investeerimas arendustegevusse. 2023. aastal investeeris erasektor teaduse arendusse 405 miljonit eurot – 1,08% meie kogu majandustoodangust, mida on rohkem kui kunagi varem. Kuigi trend on väga positiivne, siis tuleb ausalt öelda, et see ei ole veel piisav. Erasektori suurema panuse hoogustamiseks olemegi ministeeriumis loonud mitmeid tugimeetmeid ja algatusi. Näiteks, EIS-i all olev rakendusuuringute programm, mille abil motiveerime ettevõtteid teaduspõhisesse innovatsiooni panustama ja viima läbi arendustöid. Toetuse abil saab luua ja testida prototüüpe ning läbi viia esmaseid valideerimisi. Programmiga rahastame umbes 40 miljoni euro ulatuses projekte aastas. Senine statistika näitab, et rakendusuuringuid teostanud ettevõtted on edukad. Nende tootlikkus on lausa 120% Euroopa Liidu keskmisest, mis on rohkem, kui on meie väga pikaaegne ambitsioon ja siht. Samuti on nende ettevõtete käive kasvanud jõudsamalt kui ettevõtjatel, kes arendustegevusega ei ole nii süstemaatiliselt tegelenud. Kuigi Eesti paistab uute tehnoloogiate arendamises silma, on seni meie üheks suurimaks väljakutseks olnud sellesama tehnoloogia reaalne kasutamine ettevõtluses. Nii lõimegi Metroserti juures toimetava rakendusuuringute keskuse, mis seda probleemi lahendab. Selleks investeerisime 16 miljonit eurot, et oleks võimalik testlaborid välja ehitada, kuid edaspidi on eesmärk, et kõik need ärisuunad suudaksid ise end turutingimustel ära majandada. Ärisuundadeks on biorafineerimine, droonitehnoloogiad, autonoomsed sõidukid, vesinikutehnoloogiad ja terviseandmete tark kasutamine. Innovatsiooni kiiremini turule jõudmiseks on loomisel ka reaalelulised testkeskkonnad ehk regulatiivliivakastid, kus ettevõtted saavad järelevalve all testida tulevikulahendusi, mida seadusandlus veel täna kasutada ei võimaldaks. See tähendab, et ettevõtjad saavad edaspidi innovaatilisi ärimudeleid ja tehnoloogiaid kiiremini turule tuua. Ettevõtja ja riik saavad koguda andmeid, et arendada päriselule vastavaid tooteid ning täiendada ja ka kaasajastada hiljem seadusandlust, näiteks iseteenindusapteegid, toitu vedavad kullerrobotid ja nii edasi. Lisaks soodustame ettevõtetes innovatsiooni teadus- ja arendustöötaja toetusega, mis tähendab, et kui palkad enda firmasse teadlase või inseneri, siis riik maksab kuni 50% arendustöötaja tulumaksust ettevõttele tagasi. Ka selle toetuse eesmärk on hoogustada kallimate ning konkurentsivõimelisemate toodete ja teenuste osakaalu kasvu Eesti majanduses. Kui toome näite, siis kevadises voorus rahastati enam kui 200 ettevõtet üle Eesti kogusummas ligi 2,2 miljonit eurot, siis nüüd, sügisel, juba üle 260 ettevõtte kogusummas ligi 3 miljonit eurot. Toetus aitas palka maksta 1700-le kõrgelt kvalifitseeritud eksperdile. Palgatoetuse suurenev populaarsus näitab, et ettevõtted näevad reaalset väärtust teadus- ja arendustegevustel. Kui aastal 2015 töötas Statistikaameti andmetel erasektoris 1700 teadus- ja arendustöötajat, siis 2023. aastal juba üle 4500, kasv on märgatav. Samas, 1000 elaniku kohta on see näitaja jätkuvalt üle kahe korra vähem kui näiteks Soomes või Rootsis. Põhjamaadele järelejõudmiseks peab lisaks teadus- ja arendustööle kasvama ka ettevõtete tootlikkus. Me ei saa jätkata nii, et on vaid palgasurve ning kannatajad on ettevõtted ja tööstustoodang. Meil on seatud suur eesmärk, et Eesti tööjõu tootlikkus on aastaks 2035 Euroopa Liidu keskmisest 110%. Kriiside tõttu on see olnud viimastel aastatel langustrendis, olles 2023. aastal 77,5%. Kuid kõik eelpool välja toodud riigipoolsed tegevused toetavad ja aitavad tulevikus ettevõtetel tootlikkust tõsta. Riik annab õnge, aga kala tuleb ettevõtjatel ise kinni püüda. Nii teadus- ja arendustegevuste kui ka tootlikkuse tõstmisega jääb tulevikus käsikäes käima ka tehisaru reaalne rakendamine, mis muudab pea kõiki eluvaldkondi. See toob kaasa muutused ka tööturul. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kohaselt kaob tehisintellekti kasutuselevõtu suurenedes vaid väike osa töökohtadest, kuni 5%, kuid iga neljas töökoht kujundatakse ümber. Seega ei tekita tehisintellekti kasutuse kiire tõus niivõrd töökohtade kadu, vaid töö muutumist. Ehk ettevõtete uued vajadused toovad kaasa muutusi oskustes, mida töötajatelt oodatakse, ning riigi roll on neid muutusi toetada. Peame koos investeerima täiend- ja ümberõppesse, et tehisintellekti kasutuselevõtt looks lisandväärtust, mitte ebavõrdsust. Head majandushuvilised! Kui liikuda teadmusmahukalt majanduselt edasi konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonnani, siis ka selle parandamiseks on lühikese aja jooksul palju ära tehtud ning mitmed ettevõtjate poolt kaua oodatud reformid on ka etappide kaupa töös. Lisaks innovatsioonile ning teadus- ja arendustegevusele on Eesti majanduse jätkusuutliku arengu jaoks oluline, et siia investeeritaks. Viimased nädalad on meie tööstussektori jaoks olnud märgilised. Ühe nädala jooksul saime tähistada kolme uue tehase avamist. Elcogen avas Euroopa suurima vesinikutehase, ABB avas globaalse hoolduskeskuse ja uue tootmisliini, Neo avas Euroopa suurima püsimagnetite tehase, mille toodang, muide, varustab aastas miljoni Euroopas toodetud elektriauto mootoreid. Miljoni! Eelmisel nädalal avalikustasime suurinvesteeringute toetusmeetme esimesed projektid kogumahuga 400 miljonit eurot. Mitte kunagi varem ei ole Eestis korraga nii mitut sedavõrd suure investeeringumahuga projekti avalikustatud. See on väga oluline tõuge Eesti majandusele ja selle konkurentsivõime kasvule. Kolm ettevõtet on esimese taotlusvooru edukalt läbinud ning planeerivad lähiaastate jooksul investeeringud ellu viia. Sillamäele rajatakse Eesti esimene suuremahuline rohelise vesiniku ja ammoniaagi tootmis- ning taristukompleks, Paldiski Lõunasadamasse kerkib tipptehnoloogiline gaasielektrijaam, Kehrasse rajatakse kõrgtehnoloogiline jõupaberitootmisüksus. Lisaks majanduslikule kasule on nendel investeeringutel ka oluliselt laiem väärtus. See annab positiivse sõnumi, et keerulisel ajal Eesti on koht, kus on hea äri teha ja kuhu ollakse valmis investeerima ja kus investeeringuid oodatakse. Mis puudutab erinevaid riiklikke toetusi, siis tahame liikuda otsetoetustelt rohkem käenduste, laenude ja garantiide peale. Selle alla kuuluvad näiteks ekspordigarantii, peagi tuleb innovatsioonilaen ning loodav käendusmeede strateegiliselt oluliste suurinvesteeringute elluviimiseks Eestis. Investeerimisotsuse tegemisel mängivad lisaks meetmetele olulist rolli ka muud tegurid, näiteks planeeringute ja loamenetluste kiirus. 15–20 aastat on räägitud, aga ei ole tegeletud planeeringute kiirendamise ja lihtsustamisega. Nüüd kuulub see prioriteetide hulka. Kuna Eesti on õigusriik, tähendab see, et meil tuleb mahukat seadusandlust samm-sammult muuta. Esimesed muudatused on juba Riigikogus ning valmistame ette ka järgmisi etappe. Meie regionaalse arengu ja majanduse jaoks on eluliselt oluline, et projektid saaksid käivituda operatiivselt ja liigse ajakuluta. Lisaks seaduse muutmisele on valdkonna tõhustamiseks töös teised pikaajalised muudatused: kiirraja väljatöötamine strateegilistele investeeringutele, ettevõtlus- ja tööstusalade kaardistamine, kaardirakenduste loomine. Lisaks loome keskse kontaktpunkti, kes on ettevõtjatele partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid riigiasutustega efektiivselt aetud. Samas, nagu me teame, ei peitu probleem ainult seadusandluses, vaid peame ühiskonnana ka endale otsa vaatama. Peame ära otsustama, kas me soovime siia uut ja tarka ettevõtlust, kas saame tuuleparke luua ja seeläbi üle Eesti kõrgepalgalisi töökohti luua. Kuulen ja loen, et majandus peab kasvama, soodsat energiat on vaja, aga samal ajal on üleriigiliselt võimust võtmas "ärge ehitage mitte midagi mitte kuhugi mitte mingil ajal" mentaliteet. Mida me siis soovime? Peame oskama näha uute ettevõtete piirkondade tulekus võimalust, mitte ohtu. Kui lubame tööstustel kerkida, eksport saab vajaliku hoo sisse ja püsib tugev, kasvab nõudlus rohkemate kõrgemapalgaliste töökäte järele. Hoolimata keerulistest aegadest on tööturg püsinud tugev. Kaasaegne tööturg nõuab aga rohkem paindlikkust igas vanuserühmas ja peame looma tingimused paremaks inimeste kaasamiseks. Meil on arutlusel paindliku tööajaga kokkulepped, mis annavad võimaluse töötajal ja tööandjal sõlmida osakoormusega või paindliku koormusega tööleppeid. Rõhutan, et paindlikud kokkulepped ei ole kohustus, vaid võimalus, ning lepingu sõlmimine on alati kahepoolne. Näiteks Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liige Ain Käpp on öelnud, et see on töösuhetes kümnendi parim uudis. On ka sektoreid, kus meie enda tublidest töökätest jääb puudu. Nimelt on meil tööturul lõhed. Mõnes valdkonnas on inimesi puudu, mõnes on üle. Teatud hulk inimesi on võimalik täiend- või ümberõppele suunata ja muuta haridussüsteemid tööturule vastavamaks. Küll aga näitab tööturu olukorda analüüsiv OSKA raport, et mitmetel tööstussektori kasvuks vajalikkudel erialadel lihtsalt on täna inimestest puudus. Ka ettevõtjad on pikalt rääkinud kvalifitseeritud tööjõu puudustest. Selleks oleme valitsuses algatanud kutseharidusreformi, mis tagab selle, et tulevikus oleksid õppekavad rohkem vastavuses tööturu vajadustega ning meil jaguks oskustega töötajaid, kes aitaksid meie majanduse kasvule. Head kuulajad! Jõukamaks ja edukamaks saab koos panustades nii riik, ühiskond kui ka ettevõtted. Praegu on ettevõtjatel murranguline aeg, maailmas toimuv paneb oma tegevusi ja äriplaane üle vaatama ja ümber mõtestama. Niisamuti peab riik ja kogu ühiskond kohanema ja hindama, kas see, millele viimased aastakümned oleme keskendunud, viib meid edasi. Eesti on kasvanud arenenud majandusega heaoluriigiks. Varasem konkurentsieelis – odav tööjõud, odav, kuid saastav energia, ligipääs odavale toorainele –, see enam ei kehti ning peame majanduskeskkonna konkurentsivõimelisena hoidmisel tegema ekstra pingutusi, nii riik kui ka ettevõtjad. Aga ma tean, et saame heas ja tihedas koostöös sellega hakkama. Majanduskasvu üks oluline komponent lisaks kõigele eelmainitule on ka optimism. Kui me seda endas ei leia ja ise pidevalt lage mustemaks värvime, siis kasvuretsept lihtsalt nii hästi ei toimi. Pideva pessimismi külvamisega ei loo me ei kindlustunnet ega soodusta majanduse kasvu. Meie pikaajaline edu sõltub ka meie innovatsiooninäljast ja valmisolekust mugavustsoonist väljuda. Kui tahame tulevikus jõukamat ühiskonda, paremaid palku, siis peame olema näljasemad ja julgema rohkem riskida. Eeldused selleks on meil head. Me oleme küll väike riik, kuid see-eest väga nutikad, tõhusad ja paindlikud. See on meie suur konkurentsieelis, mida hindavad ja toovad esile ka praktiliselt igal kohtumisel välisinvestorid. Lõpetan oma sõnavõtu Rootsi ettevõtja, suurtööstuse Hanza asutaja ja tegevjuht Erik Stenforsi lausega, mille ta just hiljuti ütles Äriplaani konverentsil Eesti kohta: olge uhked, Eesti on ideaalne riik, head inimesed, head oskused, oskate keeli, hea keskkond, ausad inimesed, vähe korruptsiooni – ideaalne koht, kus olla. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tegelikult, jätkates sellesama noodi pealt, millega sa lõpetasid, siis äsja, mõne päeva eest tuli uudis, et üks Inglise kõige autoriteetsemaid reisiajakirju nimetas Eesti selle aasta Euroopa kõige sõbralikumaks riigiks. Ma ootan, et see uudis jõuaks kunagi ka Eesti meediasse, aga see on võib-olla liiga positiivne Eesti ajakirjanduse jaoks. Aga ma tahtsin sind kiita selle eest, mis sa tööseadusandlusega oled teinud. Tõepoolest, seal on veel teha, seal on ka nõukaaegseid siirdeid siiamaani meie tööseaduses, aga jätka! Aga mul on küsimus ja nüüd ma võib-olla küsin täitsa asja, millest sa midagi ei tea, aga siis vingerda välja. Aastaid tagasi oli juttu, et nüüd on väga vaikseks jäänud see teema, et ehitada tunnel Helsingi ja Tallinna vahel, et see meist saaks Talsinki. See ühine koostöö ja lähedus ja kõik see võiks ju tegelikult majandust tohutult kaasa aidata. Kas seal on mingit edasiminekut vaikselt ja sellest lihtsalt ei räägita või on see täiesti surnud projekt?

Alustan lõpust. Peter Vesterbackaga, või kuidas täpselt seda õigesti hääldada, ma kohtusin mõned ajad tagasi. See mõte ei ole täiesti surnud, ta vähemalt n-ö visioonina elab kindlasti edasi. Aga jah, võib-olla sihukesi reaalseid tegevusi nii palju ei käi. Samas on ülioluline, et kui me vaatame välismeediat teistpidi, siis ega Soome majandusel ei lähe eriti hästi. Seal on tööpuuduse probleemid. Me teame, et Soome majanduse käekäik mõjutab väga tugevalt meid. Ma lähen järgmise kuu alguses Soome investoritega kohtuma, et mida me saame koos teha, sellepärast et Eesti ja Soome majandusruum on üpris sarnane. Meil on vaja, et läheks soomlastel hästi ja rootslastel hästi. Nagu ma ütlesin, me oleme eksportiv riik. Meie kaks esimest ekspordipartnerit ongi Soome ja Rootsi. Kui seal nõudlust ei ole, on väga raske näha vähemalt lühiajaliselt majanduskasvu. Ehk kindlasti peame, pöial pihus, ka naabritele kaasa elama, et nad oma olulised konkurentsivõime tugevdamise seadusemuudatused ära teeksid ja vaataksid enda ressursse, kuidas toetada uusi investeeringuid. Ma olen kolleegidega rääkinud, et nad ka seda teevad. Ma nägin ka seda uudist. Ma väga loodan, et Eesti ajakirjandus võtab selle üles, et Eesti on kõige sõbralikum koht, kuhu reisida. Võib-olla natuke naljaga pooleks, aga me võib-olla omavahel tihti oleme ju natuke kurjad ja nääkleme, aga ma olen tähele pannud, et eestlased turistidesse suhtuvadki väga hästi, aitame alati teed leida, oleme palju viisakamad kui võib-olla omavahel. See on midagi, mida me saame ka laiemalt õppida. Ja kolmas, tööõigus. Väga nõus, et me ei olegi kindlasti lõpetanud. Paindlikud töölepingud on Riigikogus, aga me teeme ka täiendavat tööõiguse analüüsi, et kas seal on midagi aegunud, midagi tuleb uuendada. Minu arust ideaalne võimalus: kui ajad on keerulised, ressurssi on vähe, tulebki muutuda mitte ainult ressursi poolest, vaid ka seadusandluse poolest veel efektiivsemaks, nii et ka nõrgemad oleks kaitstud. Ma tean, siin on ka kolleegid, kes üritavad väita, et me ei kaitse nõrgemaid. Aga vastupidi, me kaitseme ka nõrgemaid, aga muudame reegleid kõigi jaoks lihtsamaks.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Tahtsin haarata kinni sellest sinu mõttest, kus sa tõid välja statistikat meie teadus- ja arendustegevuse kohta, et me oleme tegelikult avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse panuse poolest oma 1%-ga Euroopa eesrinnas. Summaarselt oleme seal vist nõks alla keskmise, kuna erasektori pool veel alles kasvab. Tööjõu tootlikkus on meil samamoodi alla keskmise, tõenäoliselt on need kaks asja omavahel korreleeritud. Aga ma tahan küsida, mis oleksid need asjad, mida oleks veel vaja teha. Teaduse eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium, tööstuse poole pealt vastutad sina. Kuidas on võimalik neid asju veel parendada, et koostööd suurendada ja prioriteete sättida?

Aitäh, väga hea küsimus! Siin on alati aeg piiratud. Ma tean, et see teema on ka sulle, Mario, südamelähedane, seesama teaduse kokkuviimine reaalse rakendatavusega ettevõtluses või innovatsioonis. Teadus- ja Arendusnõukogus, mis ka peaministri juures koguneb, ongi meil selgelt fookusesse võetud, kuidas haridusministeerium ja majandusministeerium paremini koostööd teeks, et oleks finantseeritud ka baasteadus, et teadusest välja töötatut ettevõtlusesse viia. See on see, millega me peame tõsiselt tegelema. Ma siia teksti ei jõudnud väga paljusid asju panna. Millega ma veel tegeleme? Ma tean, et see on ka sinule väga südamelähedane. Meil on olemas liikmelisus CERN-is ja Euroopa Kosmoseagentuuris. Need on kohad, kus tehakse väga tugevalt baasteadust. Meil on Eesti ettevõtjad, kes väga aktiivselt taotlevad seal projekte. Eesti on selle poolest isegi eesrinnas, ma olen mõlema juhiga kohtunud. Nad ütlevad isegi, et Eesti ettevõtjad on nii tublid, et see raha, mille me sinna riigina panustame, tuleb mitmekordselt meie majandusse tagasi. Pigem on teised riigid natuke kadedad ja ütlevad, et seal on ju üks pott, kust kogu Euroopa Liidu liikmesriigid raha saavad. Eesti saab ESA-st, Euroopa Kosmoseagentuurist kolm korda rohkem, kui ta sinna sisse paneb. Need on need reaalsed kohad. Mul natukene süda alati valutab. Ma siin ei rõhutanud, et jah, maksud on üliolulised, aga maksud on üks osa majandusest. Maksudega me kedagi rikkamaks ega jõukamaks ei tee, maksudega me otsustame, kui palju me ümber jaotame. Aga jõukus ja see debatt sellest, mida me teeme Euroopa tasandil, ekspordiga, teadusega – seda me vajame ühiskonnas palju rohkem. Jõukus saab tulla ainult sealt.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Rõõm on ministrilt kuulda nii positiivseid sõnumeid ja ka positiivset suhtumist teadus- ja arendustegevusse. Eile toimus meil siin teaduspoliitika konverents, mida sa avasid, ja see oli tehisintellekti teemal või tehisaru teemal. Seal näitas Eesti Pank ühte sellist huvitavat slaidi selle kohta, et 2,5 aastat pärast ChatGPT turule tulekut ei ole tegelikult Ameerikas väga suur see, kui paljud ettevõtted seda kasutavad. Kõik jäävad alla 10%, erinevad sektorid on erinevalt seda teinud. Kahjuks tal ei olnud statistikat Eesti ettevõtete kohta. Aga minu küsimus on, mida sa arvad ministrina, kuidas me saaksime toetada ajal, kus tööjõukulud tõusevad, kus meil on võimalus just nimelt, nagu ka tööjõupuudus on väga suur, tehisaruga ja meie IT-sõbralikkus ja TI-hüpet algatavas riigis tehisaru rohkem kasutusele võtta. Kas sa näed siin mingisugust asja, mida just ministeerium saaks teha, võib-olla tuues kokku ka teadlased, kes näiteks tippkeskuses tegelevad tehisaruga, hariduses inimesed ja ettevõtjad? Mis võiks see koostöökoht olla või mis meetmed aitaksid meie ettevõtjatel just tehisarule panustada?

Aitäh! Tõesti, eile oli väga huvitav konverents. Mul on kahju, aga teised kohustused viisid ka Haapsallu rahvusvahelise spaaliidu suurkonverentsile, mis Eestis toimus. Nii et Eestis toimub ettevõtlust igal pool, mida on väga positiivne näha. Aga selles kõnes ma ka eile mainisin, et 2023. aastal oli suurusjärgus 5%, kui ma nüüd numbrites ei eksi, ettevõtjaid, kes kasutavad tehisaru erinevat moodi, ja 2024. aastaks oli see kasvanud lausa 14%-ni. Nii et kasv on olnud kiire, aga selgelt me jäime Beneluxi ja Skandinaavia maadele veel alla ehk meil on arenguruumi. Ja väga palju on neid erinevaid meetmeid, mida me siin teeme. Mõnes mõttes seesama, on see teadus- ja arendustöötaja. Kuna selline innovatsioonirisk on alati, see on päris kulukas ja sa kunagi ei tea, kas see ettevõttele lõplikult ka edu toob. Selle tõttu me majandusministeeriumis selliseid riske maandavaid innovatsioonimeetmeid pakumegi. See on natukene nagu väike õng, et palun, ettevõtja, sul on võimalus, hakka läbi mõtlema, kuidas kasutada tehisaru. Ma olen väga palju tööstustes ka ringi käinud, juba kasutatakse samamoodi seda ka teenusmajanduses selliste lihtsamate asjaajamiste tegemiseks tööaja kokkuhoidmisel. Need esimesed sammud on tulemas, aga riigi tasandil me oleme kokku leppinud, et jämedat otsa veab justiits- ja digiminister eest, aga me teeme seda tihedas koostöös majandusministeeriumi, aga tegelikult ka haridusministeeriumiga. See on väga hea algatus, mis on see tehisaru programm gümnaasiumides. Kui me tahame seda kasutama hakata, siis peab olema inimesi, kes on osanud ja harjunud seda kasutama. See on see, kuidas me samm-sammult peame seda ehitama hakkama. Veel konkreetseid näiteid on. Me soovime ka kiibi kompetentsikeskust Eestisse. Me teame, et kiibid on praktiliselt igale uuele tehnoloogiale üli… Põhimõtteliselt ilma nendeta uut tehnoloogiat on praktiliselt võimatu luua. Meil ei ole seda ressurssi ja mahtu, et hakata siin ise kiipe tootma, küll aga kiibi kompetentsikeskuseks, kus saab ka kompetentsi tõsta ja neid erinevaid väga innovaatilisi … Me veel ei tea, milleks tehisaru kõik võimeline on, aga hästi tähtis ongi, et meil seda riskijulgust endal jaguks.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on natukene mure selle e-eesti pärast. Olen ise olnud üle 20 aasta tagasi e-tervise asutajate ringis ja kuidagi need arendused, mis 20 aastat tagasi tekkisid, olid rohkem erasektoriga koostöös. Praegu me läheme järjest jäigemaks. E-perearstikeskus, mis on paindlik ja loodud erasektoriga koostöös, või e-kool, aga nüüd tahab riik kuidagi ise neid asju teha. Aga Tervisekassa ja TEHIK, need projektid on nii mahulised ja aeglased. Meil oli õnn kokku saada Ed-Techi esindaja Märt Aruga, kes ütles, et see, mida on nüüd eksamiteks tehtud, ei tööta. Miks me erasektori koostööga kuidagi suletumaks oleme läinud? Kas siin on võimalusi riigi poolt midagi muuta?

Aitäh, hea küsija, väga hea küsimus! Ma arvan, et ei olegi ühte kohta, kuhu näpuga peale näidata. Aga nii nagu tervikuna, on ka bürokraatia ja muuga ka: on olnud head ajad ja natukene oleme võib-olla jala sirgu lasknud. Ma tean seda muret, me oleme pöördunud ka haridusministeeriumi poole, et seda arutada. Kui riik tellib avalikke hankeid, uusi tehnoloogiaid, siis on ülimõistlik, nii nagu me oleme seda minevikus teinud, et me ka tulevikus teeme seda koostöös erasektoriga. Erasektor on innovatiivsem, uuemad lahendused, ja tihti lõpuks tegelikult riigile kuluefektiivsem. Just eelmisel nädalal kohtusin samamoodi ka sotsiaalministriga, et arutada Geenivaramu ligipääsetavust, just et see oleks võrdsetel alustel tagatud ka eraettevõtjatele, nn IGUS-e seadus, mis varsti ka tuleb. Ma arvan, et me peamegi natukene tagasi juurte juurde tulema, kus me usaldame erasektorit, me oleme neile partneriks, me pakume võimalusi: meil on mure, tulge, aidake meil see lahendada. Üks konkreetne asi, mida me oleme ka teinud, ongi innovatsioonihanked. Sest muidu, me teame, et kui riik midagi hangib, siis on see väga hinnapõhine ja väga spetsiifiline, aga innovatsioonihange annab võimaluse, et sa kirjeldadki lahti mure, mida on vaja lahendada, ja sa ei pane ette konkreetseid parameetreid, ja siis sa hangidki sellele murele lahendust. Seda saaks teha näiteks hariduses erinevate süsteemidega, on see tervishoius, aga kindlasti ma olen sada protsenti nõus. Meil tuleb ka varsti valitsusse majanduskabinetis arutelule, ka ettevõtjad on teinud konkreetseid ettepanekuid just tervishoius, kuidas kaasata eratervishoidu rohkem niimoodi, et süsteemi saaks raha juurde, teenus läheks paremaks ja efektiivsemaks. Seda kindlasti tuleb teha. Aga nagu ma ütlesin, väikses riigis on ressursid alati piiratud, otsime koostöös ettevõtjatega paremat lahendust.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Lugupeetud juhataja! Käies siin Elva ettevõtetes, siis mulle tundub, et tegelikult on selle tööjõuga saba kinni, nokk lahti. Kui Elvas on 300 töötajaga Saint-Gobain ja 700 töötajaga Enics ehk GPV, siis tegelikult on tööjõupuudus meil päris suur ja tuuakse ka töötajaid Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist. Kas riigil on plaanis ka ühistransporti ja kogu seda tööjõudu natukene üle vaadata?

Jaa, nagu ma ka õrnalt puudutasin, see tõesti ongi hästi sügav ja mitmekoeline teema. On ikkagi tööjõupuudus. Meil on ühtepidi tööpuudus. Ma faktiliselt täpsustan, et registreeritud tööpuudus on just viimasel aastal olnud vähenemises. Kogu sellisel keerulisel ajal on tööturg olnud üllatavalt tugev, aga see ongi pannud meie ettevõtjad väga keerulisse olukorda. Kui me nüüd näeme, et on kasvumärgid, ja järgmisel aastal juba kiiremat kasvu, siis kvalifitseeritud oskustega töötajate puudus läheb sedavõrd suuremaks ja tugevamaks. Olimegi koos Elvas, käisin veel Jõgeval, üldse üle Eesti sõites, siis seesama, et oleks oskustega töötajaid, kes lisandväärtust meie majandusele annaks. Seal on lühikesed asjad, mida saab kiiremini teha, aga on ka pikem küsimus. Lühem on see. Me oleme ka töötukassas, mille ameti poolest ma nõukogu esimees ka täna olen, me oleme andnud töötukassale selge fookuse tegeleda täiend- ja ümberõppega ja vaadatagi, et need koolitused, mida töötukassa pakub, peavad olema vastavuses majanduse vajadustega. Mitte lihtsalt koolitused, vaid et kui inimesed on töötud või tahaks mõelda ümberõppele, tahaks paremat palka saada, siis need koolitused oleksid fokuseeritud reaalselt nendesse kohtadesse, kus töötajaid on vaja. Pikemas vaates mainisin sedasama kutseharidusreformi. Seal ei ole ka ettevõtjate seas, julgen öelda, üksmeelt. Üks reformi mõte on olnud, et üldainete osakaalu natuke suurendada. See omakorda tagaks, et kui me räägime tulevikus targast tööstusest, siis see noor, kes tuleb kutseharidusest välja, kui tal joonis muutub, masin muutub, ta oskab loovalt ja operatiivselt selles töökeskkonnas areneda ja muutuda. See on pikemas vaates kindlasti vajalik. Aga teistpidi me nendime tahes-tahtmata, et ettevõtjal on selliseid noori, kes võib-olla päris kõrgema lisandväärtuse juurde ei jõua, tahaksid kindla ameti ära õppida, aga täna nad lihtsalt kukuvad koolist välja. Ehk me peame mitmetasandiliselt oskustega töötajate olukorda lahendama. Aga põhimõte on, et mida kõrgemad teadmised ja oskused noortel on, seda parem. Ja mis seal salata, seesama, et me anname ka väga piiratud tingimustel võimaluse, kui oma inimeste seast lihtsalt leida ei ole, siis saaks oskustega töötajaid ka väljastpoolt Eestit värvata. Aga see tuleb väga rangete reeglitega ja see kindlasti ei ole pikaajaliselt lahendus. See pigem on küsimus, et kui me tahame majanduskasvu juba järgmisel, ülejärgmisel aastal, siis täna on tööstuses pudelikael, lihtsalt ei ole töötajaid võtta Eestist. Aga me peame jah, ainuke pikaajaline lahendus on oma inimeste parem kvalifikatsioon, oskus, ja tervikuna ka kutsehariduse maine, ma julgeksin öelda. Me peame sellest rääkima, kutseharidus on väga hea koht, kus endale tulevikuks oskus, amet omandada. Eesti probleem on see, et meil pärast põhikooli alla veerandi – ikka veel, kui ma nüüd faktides ei eksi – lähevad kutsekooli ametit õppima. Soomes ja Saksamaal, kus see on au sees, on see protsent mitu korda kõrgem. Ehk noortele tuleb seda ausalt ja julgelt rääkida, et kui sa tahad kindlat ametit, väga head konkurentsivõimelist palka tulevikus, siis sa pead ära otsustama, kas sa õpid ameti, või kui lähed akadeemilisse karjääri, siis kindlasti ei piisa ainult gümnaasiumist ja isegi ei piisa tänapäeval ka ainult bakalaureusest. Tuleb ikkagi väga palju mõlemas valdkonnas vaeva näha.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea minister, selle ülevaate eest! Sa oma ettekandes ütlesid, et Eesti võiks olla üks kiiremini kasvava majandusega riik Euroopas. Et need lihtsalt sõnadeks ei jääks, ehk sa tood välja ka sihuke kolm sammu, mis me juba teeme või mis on selleks vajalik, et nii ka läheks.

Jaa, aitäh! Kuna ma ise tihti räägin sellest, et majandus ei võrdu ainult maksud, ja nagu te tähele panite, maksupoliitikast ma siin täna ei rääkinudki, küll aga, kui me räägime just järgnevatest aastatest, siis kindlasti üks sammas on maksupoliitika, see, et meil tööjõumaksude osakaal langeb reaalselt järgmine aasta, peaaegu 800 miljonit jääb Eesti ettevõtjatele ja inimestele rohkem raha kätte. Ja teistpidi, stabiilsus. Igas ettevõttes, kus ma käin, ütleb: kuulge, olge meheks, nüüd hoidke stabiilsust, et me oskaks oma ettevõttes oma tegevustega arvestada. Siis seesama ekspordi erinevad reaalsed meetmed, uute turgude avamine, mitmekesistamine, tugiteenused. Sellepärast, nagu ma ütlesin, kui me tahame majanduskasvu, me oleme väga väikse siseturuga majandus, me peame väljapoole oma kõrge lisandväärtusega teenuseid ja tooteid eksportima. See on teine sammas. Ja kolmas, ma julgeksin öelda, ongi seesama, mis puudutab teadus- ja arendustegevust. Ma ei hakka kõiki neid numbreid uuesti üle käima, aga see, kui kiiresti on kasvanud meil teadus- ja arenduskvalifikatsiooniga töötajate arv, needsamad rakendusuuringute programm, kus on tootlikkus juba täna väga kõrge, me järjest mõõdame ka järgmisi voore. Ühesõnaga, kokkuvõttes, madalamad, stabiilne maksukeskkond, tugevam eksport ja teadusmahukam, targem töötaja ja ettevõtja. Need on need kolm põhisammast, ma arvan, mille peal me kasvame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te juba mainisite siin ka noorte tööturgu ja võimalusi, aga minu küsimus puudutab seda – tahaks teada teie arvamust –, mis on need sektorid, kus Eesti noortel on lähitulevikus kõige rohkem võimalusi tööturul läbi lüüa, ja kuidas riik neid sektoreid toetab.

Hea küsimus! Kui ma täpselt teaksin, siis oleks võluvits minu käes! Riigina me vaatame sedasama OSKA tuleviku tööturu raportit. Sealses eksperdikogus on koos akadeemikud, tööturu osapooled, tööandjad, ametiühingud, haridusministeerium, majandusministeerium. Me üritame võimalikult reaaleluliselt prognoosida, kuidas tööturg muutub. Te küsite, mis on see valdkond, mida ma julgeks kindlasti soovitada ja mille kasvu ma näen. Järgnev kõneleja Allan Martinson räägib sellest kõigest, mis puudutab IT-d laiemas mõttes, olgu see kaitsetööstus, kus vanasti olid suured mürsud, lennukid, tänapäeval on droonindus, tark tehnoloogia. Aga ma arvan, et tervikuna on Eesti üks võtmetegevusi siduda meie IT-teadmised, oskused, kompetents ära targa tööstusega, olgu selleks kaitsetööstus või uued, kõrge lisandväärtusega tooted. Me ei hakka kunagi masstootmises efektiivsed olema, sest meil ei ole lihtsalt seda eelistust. Küll aga on meil väga targad inimesed, väga tugev ekspertiis IT-valdkonnas. Kui me suudame IT-teadmised viia kokku süvatehnoloogia ja kaitsetööstusega ning saada siia tervikuna rohkem tarka tööstust, siis see on kindlasti midagi, mida ma julgen soovitada.

Lugupeetud minister, rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Aga aitäh teile ettekande ja vastuste eest! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Asutajate Seltsi presidendi Allan Martinsoni. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ning ka küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Tere, Allan! Rõõm näha ning ole hea!

Rõõm näha! Suur tänu! Austatud Riigikogu! Nagu siin mind tutvustati, minu nimi on Allan Martinson. Mul on peas kaks mütsi, üks on nähtamatu ja üks on nähtav. Nähtamatu müts on Eesti ühe kaitsetööstuse ettevõtte juhatuse liige, millest ma väga palju rääkida ei saa, aga see on suur ja põnev ettevõte. Tegeleme õhukaitsega. Ja nähtav müts on Eesti Asutajate Selts, mille president ma olen nüüd teist aastat ja mis on Eesti tehnoloogiaettevõtjate ühendus umbes 250 liikmega. Ta ei ühenda ettevõtteid, vaid ettevõtjaid, aga parema puudumise korral oleme ühtlasi tööstusorganisatsioon ja esindame tehnoloogiasektorit ka sellistel foorumitel nagu täna. Eesti Asutajate Seltsi 250 liiget on kamba peale kokku asutanud ja investeerinud ligi 300 ettevõttesse, mis annavad umbes 70% Eesti tehnoloogiatööstuse käibest. Täna ma tahan rääkida natukene sellest osast majandusest, mis on just nimelt tehnoloogiasektor või idusektor, kuidas iganes seda nimetada. Kui te Statistikaametisse lähete, siis te sellist definitsiooni otseselt ei näe või näete mingis natuke teises kontekstis, sest iduettevõtted võivad tulla kõikvõimalikest majandussektoritest. See võib olla finantstehnoloogia, nagu näiteks Wise, mis läheb statistikas panganduse ja finantside hulka, võib olla näiteks mingi tööstus, keegi teeb pakendimaterjale, väga uudseid, tehnoloogilisi, võib olla ka toidutehnoloogia. Aga neid ühendab kõiki võib-olla üks selline nimetaja. Nad on esiteks tehnoloogiapõhised ja teiseks, nad on ambitsiooniga kasvada kiiresti ehk nad on kasvule orienteeritud. Toon näiteks, et ma arvan, et LHV ja Wise võivad olla väga sarnased oma keerukuse mõttes ja isegi suuruse mõttes, aga Wise'il on ambitsioon olla üle maailma ettevõte ja LHV on ennast selgelt defineerinud Eesti ja UK pangana. Või teine näide, kui te mäletate, oli kunagi Tulika Takso ja siis tuli Bolt. Tulika Takso alguses vaates ülevalt alla Taxify'ile, millest sai Bolt, ja nüüd, ma ei tea, Tulika Taksot vist ei ole enam, aga Bolt on suur. Ehk siis teisisõnu, see on see vahe, kus tavalise majandusettevõtte ja iduettevõtte vahe läheb, et mis on see kasvueesmärk. Vaatasin just ajalugu. Enam-vähem 20 aastat tagasi, 2005. aasta septembris oli see uudis, et Skype müüdi ära eBayle, 2,6 miljardit dollarit. See uudis oli suur igas mõttes, terve Euroopa mõttes, maailma mõttes. Väga paljud inimesed isegi Eesti tehnoloogiasektoris olid järsku üllatunud, et ahaa, aga Skype'i tehti Eestis. Seda, et neli Eesti insenerist asutajat seal li ja et suur osa arendusest toimus Eestis, ei teadnud isegi mitte Eesti tehnoloogiainimesed. Mingis mõttes võib seda Skype'i loomist ja Skype'i müüki pidada nagu selliseks veelahkme sündmuseks. Kindlasti oli ka enne seda tehnoloogiaettevõtteid üsna väikseid, aga sellest hetkest midagi nagu juhtus. Meil tekkis julgus ja kindlustunne selle koha pealt, et me suudame teha maailmatasemel ettevõtteid. Skype'i majanduslik mõju oli toona üsna väike. Skype ettevõttena oli Eestis imepisike, võrreldes tänaste numbritega müügist tulnud raha, võib-olla oli 1% SKP-st tol aastal. Aga kui vaatame nüüd 20 aastat edasi, kuhu me tänaseks oleme jõudnud, siis me oleme täna siin ühes tööstusharus, kus on kokku umbes 1900 tegutsevat ettevõtet. Neist enamik on küll hästi väikesed, aga on ka kümneid ja sadu, millel on korralik käive. Seal on 17 000 töötajat, see annab umbes 4,5% Eesti SKP-st ja see kasvab kiirusega. Sel aastal me eeldame umbes 25% aastas, võrreldes muu majanduskasvuga see on üsna kopsakas. Ja maksab sel aastal umbes 550 miljonit riigimakse. Ehk siis kõik need jutud, mida veel mõni aasta tagasi räägiti, et see on täiesti mõttetu, need patsiga poisid põletavad investorite raha, midagi sealt ei tule, käivet ei tule ja nii edasi – need on ammu kummutatud. Praegu on tegemist Eesti majanduskasvu ühe olulise, kui mitte isegi peamise allikaga. Ja nagu ma ütlesin, kui te lähete Statistikaametisse, siis sellist kohta, kuhu kirjutada, kui palju start-up'id annavad majanduskasvu, võib-olla otseselt kohe ei leia, sellepärast et sellist definitsiooni seal ei ole. Küll aga selliseid uuringuid teevad siin Startup Estonia, EIS ja nii edasi, ning teeb kasutajate selts. Ehk siis teisisõnu, see on see aina kiirenev panus majandusse. Mida ma olen iseenesest täheldanud, on see, et ta elab natukene omaette mullis. Kui võtta isegi majanduse inimesed või majanduses tegutsevad ettevõtjad, siis start-up-ettevõtjad ja muu Eesti majanduskeskkond on tihtipeale nagu kahes eri maailmas ja nad räägivad eri inimestega erinevatel teemadel. Nende kontaktvõrgustik ja nende mured on tihtipeale erinevad. Selles mõttes toimub selline transformatsioon, et inimesed võib-olla siirduvad vanast majandusest uude või alustavad ka uues majanduses ja satuvad kuidagi hoopis teise ree peale. Seal on need numbrid ja kiirus suuremad. Kuidas on see siiamaani kasvanud? Selline klassikaline tehnoloogiatööstuse kasvu mudel või üldiselt tegutsemismudel on suhteliselt lihtne. See on üks suur pott ja sinna potti tuleb panna neli erinevat tüüpi osiseid. Need on asutajad, ehk siis selleks, et ettevõtlus tekiks, on vaja, et keegi neid asutaks. (Saalis kukub midagi kolinal maha, on kuulda kella kõlinat.) Kas see on märguanne, et peaks lippama hakkama? Kell kukkus? Nii hea jutt on! (Lauri Hussar ütleb, et see ei tähenda, et kell on kukkunud.) Esiteks on vaja asutajaid, et keegi ei võtaks selle ettevõtlusriski ja hakkaks kuskilt pihta. Teiseks on vaja talenti ehk inimesi, kes töö ära teevad, kirjutavad tarkvara, müüvad seda, hoiavad süsteeme püsti. On vaja kapitali, et algne aeg, kui kapitali kulutatakse, mitte veel ei toodeta, üle elada. Ja lõpuks on vaja ligipääsu turgudele ehk klientidele, et see raha kuskilt tuleks ka käibeks. Kui kõik need osised on koos ja kui mõni neist puudu on, siis kasv tavaliselt ei teki või tekib raskustega, aga kui kõik need osised on koos, siis tekib kasv. See on selles mõttes üsna lihtne valem tegelikult, et seal ei ole vaja mingeid kümneid või sadu erinevaid komponente. Aga samas ühestainsast asjast siiski ei jätku. Kui vaadata, kuidas me oleme kasvanud, siis just nagu ei saa kurta. Kui me võtame käibe, siis me sel aastal eeldame, et Eesti iduettevõtluse käive on kokku umbes 5,5 miljardit eurot ja see on umbes üks miljard rohkem kui aasta enne. Kui mõelda, et üks miljard aastas juurde lisada, siis see on ikka päris kopsakas summa. Me oleme ühe korra enne, see oli 2020 ja 2021. aasta vahel, kui me kasvasime ka üks miljard aasta jooksul, aga see oli imehea finantseeringu tingimustes. Praegu me kasvame üks miljard, kui on oluliselt teine majanduskeskkond. Ja kohe ma jõuan sinna. Veel parem on number, kui me vaatame lisaväärtuse kasvu. Käive on üks asi, aga lisaväärtus on natuke teistmoodi defineeritud, ja see on kolme aastaga ehk viimase kolme aastaga kasvanud umbes 2,5 korda. Tänasel hetkel me räägime siin umbes 1,8 miljardist eurost, mis me panustame SKP-sse, mis on umbes 4,5% meie SKP-st. Ja kui me võrdleme seda näiteks 2021. aastaga, kus see oli 700 miljonit, siis see on üsna kopsakas kasv. Ja eriti suur kasv on olnud ühe inimese kohta. See on umbes 107 000 eurot ühe inimese kohta lisaväärtust aastas selles tööstusharus. Kolm aastat tagasi oli seda 42 000. Kust see on peamiselt tulnud? On tulnud tänu sellele, et esiteks palgad lähevad üles seal sektoris igal aastal, ja teiseks on viimase kolme aastaga oluliselt tõusnud kasumlikkus. Kui varem põletati raha, siis nüüd toodetakse raha valdavalt. Nii et absoluutselt enamik Eesti iduettevõtteid kas on kasumis või on neil investorite raha nii palju, et nad jõuavad kasumisse, ja kindel vajadus raha kaasata kuskilt kõrvalt, seda enam ei ole. Kindlasti osal on, aga mitte kõigil. Samas, kui vaadata pahupoolt, siis seal on võib-olla kolm märki. Mäletate, ma rääkisin, et on vaja asutajaid, talenti, raha ja turge. Hakkame vaatama asutajaid. Meil oli parim aasta jällegi kolm aastat tagasi, kui registreeriti umbes 350 start-up'iks kvalifitseeruva ettevõtte sündi Eestis. Eelmisel aastal see langes 150-le. Selle aasta numbreid on raske öelda, kuna aasta on poole peal ja väga tihti need ettevõtted jõuavad radarisse nagu alles mingi viitega. Aga selgelt on see kukkunud umbes kaks korda võrreldes selle tippajaga. Inimesed ei asuta enam ettevõtteid, sellel on palju põhjuseid. Kas või ka see, et majanduskeskkond on raskem, inimesed ei taha võtta riski, aga võib olla ka demograafiline. Kui vaatate, mis juhtus 1990. aastate alguses, siis see oli auk meie demograafilisest puus. Need inimesed on praegu just jõudnud asutamise aega ja on selge, et inimesi ongi vähem nendes põlvkondades. Võib olla ka muid põhjuseid, aga iduettevõtteid on vähem. Teiseks, töötajate arv. Viimased kolm aastat pole see praktiliselt muutunud, ta on kogu aeg olnud 16 000 ja 17 000 vahel. Mõned ettevõtted võib-olla ei õnnestu, aga need inimesed kolivad teistesse ettevõtetesse, on tõesti ühe koha peal, samas kui enne, eelnevatel aastatel ta tõusis, tõusis ka väga paljus väljastpoolt tuleva tööjõu näol. Huvitava märkusena ütlen, et 20–25% tööjõust Eesti idusektoris on välismaalt, mitteresidendid, ja need on valdavalt mitte Euroopa Liidu inimesed. Umbes 80% neist on kuskilt väljastpoolt Euroopa Liitu, on see siis kuskilt Lõuna-Ameerikast, Aafrikast, Aasiast või ka Euroopa mitte Euroopa Liidu riikidest. See on hästi huvitav, kust me selle tööjõu tõmbame. Kolmandaks, raha kaasamine. Meie parim aasta oli jällegi 2021, siis oli 1,3 miljardit ja viimastel aastatel on see kõikunud mõnesaja miljoni, 200–300 miljoni vahel ehk see on umbes neli korda kukkunud. Võiks ju mõelda, et katastroof, kui mingis kohas neli korda mingi asi kukub, siis see kõlab nagu katastroofina. Mina tahan öelda, et see ei ole absoluutselt katastroof, me oleme tegelikult oma ajaloo parimas seisus. Tegelikult see, mis oli aastal 2021, oli ebanormaalselt hea aasta, me olime ebanormaalselt heas olukorras. Kogu tehnoloogiatööstus üle maailma oli väga heas olukorras, raha oli praktiliselt ilma rahata saadaval. Aga Eesti oli seal veel eriti. Eesti ületas ühe inimese kohta igasuguseid näitajaid kuskil kümme korda Euroopa keskmisest. Me ei räägi mingi mõnikümmend protsenti, me räägime kuni kümme korda. Ja me olime ees kõikidest teistest riikidest, me saime need nr 1 tiitleid kogu maailma kontekstis raha kaasamise kohta, ühe inimese kohta, idufirmade arvu kohta, ükssarvikute ehk üle miljardi eurose väärtusega firmade arvu kohta. Me olime absoluutselt maailma liidrid ja kõrvuti USA ja Iisraeliga sellistes võrdlustes. Ja nüüd me lihtsalt oleme enam-vähem normaalses kohas. Ja see on see koht, kus tegelikult enamik maailma riike on kogu aeg opereerinud. Aga me ikka oleme väga paljudes parameetrites Euroopas nr 1 – ka pärast seda, kui me oleme neli korda kukkunud. Nii et see on siiski positiivne sõnum, et me oleme tõesti väga tugeva idusektori ehitanud. See lisab miljardi aastas ja ilmselt saaks see ka edasi kasvada, sellepärast et seal taga on tuhandeid inimesi, nii töötajaid kui ka asutajaid, kellest sajad on tõeliselt maailmaklassis ja kellel on tänaseks juba aastakümneid tekkinud teadmine, kuidas ehitada selliseid organisatsioone ja kuidas ehitada kasvu, kuidas minna turgudele, kuidas ehitada tootearendust ja nii edasi See teadmine ei ole kuhugi kadunud, pigem on see teadmine koju tulnud. Enamik ettevõtjaid elab nüüd Eestis. Kui paarkümmend aastat tagasi oli Silicon Valleys näha sadu eestlasi, siis tänaseks on see praktiliselt tühi eesti keelest. Kõik on Tallinnas, minge Telliskivisse, seal näete neid inimesi. See on selles mõttes väga-väga positiivne. Aga samas on selge, et seal on omad kasvu piirid. Kui me võtame seda klassikalist mudelit, kuhu tuleb sinna potti segada kapitali ja inimesi, asutajaid ja ligipääsu turgudele, siis see kindlasti töötab ka edasi, aga seal on omad piirid. Näiteks, kui me tahaksime Eestisse 100 000 uut töötajat, siis ilmselt neid üle piiri ei lastaks. Või kui me räägime, et me tahame jälle paari miljardit riskikapitali, siis see ei ole nii lihtne ülesanne. Me peame võib-olla harjuma selle mõttega, et see klassikaline kasvumudel, mis oli nagu ekstensiivne, kus lihtsalt numbrid läksid aina suuremaks – rohkem ettevõtjaid, rohkem töötajaid, rohkem kapitali –, see võib-olla ei ole enam võimalik. Kindlasti mingil määral on, realistlikus mõttes võib-olla, ma ei tea, saame tagasi sinna 300 idufirma juurde aastas, võib-olla saame lisada paar tuhat töötajat iga aasta sellele 16 000-le kas väljastpoolt või seespool neid juurde harides. Aga seal on ilmselt mingi piir peal. See tähendab seda, et me peame hakkama leidma neid kasvuvõimalusi, mis ei põhine ainult inimeste ja kapitali juurdetoomisel, vaid pigem põhinevad sellel, kuidas samade inimestega teha rohkem. Seal on võib-olla kõige suurema võtmesõna "tehisaru". Me oleme, ma arvan, kõige suurema tootlikkuse hüppe lävel mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas tänu tehisaru tekkimisele. See efekt on alles algamas. Ma lugesin siin enne seda ettekannet ka erinevaid analüüse ja nad kõik ennustasid, et lähimatel aastatel võib oodata, et ühe inimese kohta võib tootlikkus tõusta lihtsalt tavaliste tööriistade kasutuselevõtuga mõnikümmend protsenti vähemalt. Aga ma usun, et see on pigem konservatiivne. Kui vaadata mõni aasta ettepoole, siis me alles hakkame nägema, kuidas tehisaru tõeliselt hakkab mõjutama erinevaid protsesse erinevates majandusharudes. Praktiliselt ükski majandusharu ei jää puutumata ja potentsiaalne tootlikkuse kasv on ülisuur. Lisaks veel suurem on see nendes ettevõtetes, kes loovad neid tööriistu, ehk siis need kullakaevurite labidate tootjad on ilmselt veel kõige suurema või sees, kui võrrelda kullakaevurite endiga. Ja nüüd Eesti jaoks ongi see küsimus, et kui meil selline lõhe nagu hakkab selgelt kärisema, et tekivad ülimalt tootlikud ettevõtted ja on ka need, kes jäävad võib-olla vanasse kinni, siis kummal pool me tahame olla. See on selline, ma ei tea, inglise keeles öeldakse barbell effect, nagu hantlid. Kui kujutate ette hantleid, siis veel mõningad aastad tagasi oli nagu tõmme majanduses ja ühiskonnas sinna kuskile keskele. Keskklass oli sihuke turvaline koht. Ma ei tea, pangakontori juhataja oli unistuste töö. Olidki lipsuga ja said hea raha ja tegid midagi. Täna minu teada pangakontorite juhatajaid ei ole. Nüüd on tarkvaraarendajaid ja siis on inimesed, kes seletavad, kuidas tarkvara töötab, klientidele. Sama on juhtumas väga paljudes Eesti majandusharudes. See keskosa kaob ära ja põhimõtteliselt töö hakkab olema selline, et kas sina ütled arvutile, mida teha, või arvuti ütleb sulle, mida teha. Väga vähe jääb neid töid, kus sa oled kuskil keskel. Eesti majandusena ja riigina ja rahvana peaks otsustama, kus pool ta olla tahab. Nii et kas me tahame olla seal, kes ütleb tehisarule, mida teha, ja siis tehisaru teeb, eks ole, või me tahame, et kuskil Ameerikas või Hiinas toimiv tehisaru ütleb meile, kuidas asju tegema peaks. Tehisaruga saavutada tootlikkus inimese kohta, mis ulatub sadadesse tuhandetesse eurodesse, minu pärast ka miljonitesse, ei ole võimatu. Ma olen näinud juba ühe inimese ettevõtteid, kus reaalselt ei ole ühtegi töötajat peale selle ühe inimese, aga see suudab tekitada kümnete miljonite suuruseid käibeid tänu sellele, et kõik need ülesanded, mida muidu teevad inimesed, on laiali jaotatud erinevate tarkvarade kanti. Ja seal ei ole sugugi taga mingisugused supergeeniused kuskil Silicon Valleys. Need võivadki olla üksikettevõtjad, kes teevad selliseid asju. Meil on selline ülisuur võimalus, aga me peaksime seda teadlikult majandama ja kultiveerima. Võib-olla veel üks mõte kasvu mõttes. Meil on ka üksikud unikaalsed nišid, kus olla maailma absoluutses tipus. Tehisarust me juba rääkisime. Ma usun, et tehisaru arendamine, eriti suurte mudelite treenimine, andmekeskused ja nii edasi – need vajavad ülipalju kapitali, kümneid miljardeid, sadu miljardeid, võimalik, et isegi triljoneid. See ilmselt ei ole see skaala, kus me saaks kaasa mängida. Aga me saame olla kindlasti parimad kasutuselevõtjad, me saame kindlasti leida sealt tehisaru nii-öelda tööstusharust oma nišše. Üks, võtame, kõrval siin, 300 kilomeetrit eemal on Rootsi ettevõte Lovable, mis on kõige kiiremini kasvav üldse tarkvaraettevõte Euroopas, mis teeb põhimõtteliselt ainult tehisaru tööriistu, mida saavad inimesed kasutada, et midagi hästi kiiresti arendada või käivitada. Me võime midagi sarnast teha, me võime leida need omad nišid tuumtehisaru peal. Aga on ka muid nišše ja üks selline oluline nišš on kaitsetööstus või kaitsetehnoloogiatööstus eelkõige, kus kummalisel kombel meie nõrkus olla piiri ääres kahtlase naabriga – ja ma ei räägi Lätist – muutub meie tugevuseks. Meil on mitu tugevust. See on näiteks see, et meil on ikka endal tuli takus, me peame ennast kaitsma. Ja tihtipeale paneb see motivatsioon asju tegema. Teine oluline eelis on meil Ukraina ühendus, selline ühine "teater" Ukrainaga, mis puudutab kaitset, kaitsetehnoloogiat, kaitsevaldkonda kui sellist. Me käime seal ikka väga palju, meil on palju häid sidemeid ja meil on võimalus maailma parimasse kaitselaboratooriumisse, nagu Ukraina, kiirelt ligi saada, mida paraku väga paljud lääne ettevõtjad ei taha ega suuda. Me juba näeme, kuidas kaitsetehnoloogiatööstus on Eesti tehnoloogiatööstuse ilmselt üks kõige kiiremini arenev haru. Minul on nimekiri umbes 170 ettevõttest kaitsetehnoloogia vallas, mis on Eestis registreeritud. Jällegi, paljud neist on väga väikesed, keegi neid ei tea, aga sealhulgas on ka väga tugevaid ja suuri ettevõtteid. Ja see kasvab tänasel hetkel ka võib-olla mitte 100% aastas, vaid vahemikus 50–70% aastas. Ma arvan, et sel aastal tuleb umbes 500 miljoni kanti kokku kaitsetehnoloogiaettevõtete käive. Kaitsetööstus kui selline on natukene suurem, kuna seal on ka paljud traditsioonilisemad, võib-olla metallitöö- ja muud ettevõtted.

Ma korra katkestan, lugupeetud ettekandja, kuna meil kell kohe kukub. Kas soovite lisaaega?

Ma paluksin poolteist minutit.

Poolteist minutit lisaaega, palun.

90 sekundit, jah, sain isegi kaks minutit. Siin on võib-olla üks oluline nüanss, mida tasuks Eestil silmas pidada ja mida tegelikult peetaksegi silmas. Selleks, et kaitsetööstus kohalik areneks, on vaja, et meie kaitsevaldkond ja kaitsejõud ja ka valitsus ning kaitseinvesteeringute keskus ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja kõik muud võtaksid seda ühise üritusena. Erinevalt muust tehnoloogiatööstusest, kus, ma ei tea, Wise võib lihtsalt ehitada ettevõtte ja müüa seda üle Euroopa kõikidele klientidele, või keegi tarkvaraettevõte, on kaitsetööstusel ainult üksainuke klient ja see on riik või riigid. Siin paratamatult on vaja ettevõtluse ja riigi ühist tööd. Kui riik ei tule kaasa, siis sellisel juhul seal ka midagi ei juhtu. Me kuidagi võime üritada mõnda teise riiki müüa, mida ka tihti tehakse, aga on loomulik alustada omaenda riigist. Ja see ei ole ainult müügi küsimus. Ma ei ütle, et nad peaks ostma, vaid pigem ka tootearenduses on see, et kui on vaja mingi uus võimekus tekitada, siis selleks on vaja läbipõimunud dialoogi kasutajaga, kes seda kasutama hakkab, nii Ukrainas kui ka Eesti kaitseväes. Teisisõnu, kaitsevägi peaks mõtlema endast kui tootearendusprotsessi osast, mitte nii, et ma ostan, kui mul võimekus tekib, vaid ma olen selle osa, ma annan sisendit ja tegelen sellega igapäevaselt, sealhulgas testimisega, sealhulgas igapäevase tiimi liikmeks olemisega. Nii et need on üksikud mõtted siin, kuidas tehnoloogia tööstus ja idusektor saab Eesti majanduskasvu arendada. Meie isiklik ambitsioon on jõuda kuskile 30%-ni SKP-st aastaks 2033. Kaheksa aastat on jäänud. Ma arvan, et kui tõmmata nagu Excelis ilus sirge, siis me sinna ka jõuame. Ja absoluutselt kõige viimane asi, viimase nelja sekundiga ütlen, on see, et mida ettevõtjad kõige rohkem tahavad. Me oleme seda küsinud oma liikmetelt. Kõige rohkem tahetakse stabiilset maksu- või majanduskeskkonda, eelkõige, et ärge jantige maksudega. See on nr 1 asi, mida küsitakse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma teesides tehnoloogiatööstuse kasvust te kirjutate, et realistlik ootus Eestis on 300 idufirmat igal aastal. Te oma ettekandes seletasite natukene nende numbrite kohta, aga sel aastal avaldatud Euroopa idufirmade edetabelis on esikümnes praktiliselt 90% seotud finants- ja makseteenuste pakkumisega. Mis valdkonnas te prognoosite, et see suur, see 300-ne võiks teostuda? Kui see on mingisugune ärisaladus, te ei taha jagada, siis ma küsin, kas äkki hariduses ka saaks midagi arendada.

See ei ole saladus, ma hea meelega omaks kristallkuuli ja teaks, kus see kõik on. Eesti iduettevõtlus ei ole ühe sektori põhine. Võib-olla kõige rohkem on meil äritarkvaraettevõtteid, on ka üsna palju, ma ei tea, kas muid, finantsteenuseid, krüpto, kaitse, mängu ja nii edasi. Seal ei ole ühte domineerivat. Äritarkvara on number üks, kõige rohkem. Ja kus nad hakkavad järgmise kümne aasta jooksul olema? Jumal teab, kus nad täpselt on. See ongi asja ilu, et see tegelikult tekib iseenesest. Me loome keskkonna ja seda ei saa riik ülevalt alla neile öelda. Hariduse koha pealt: selle asja nimi on edutech ehk siis education technology. Seal on ka Eestis, ma arvan, kümneid ettevõtteid. Hästi tänuväärt, aga samas ärilises mõttes suhteliselt raske valdkond, kuna jällegi ostja on kas riik või omavalitsus või kool või lapsevanem. Ütleme nii, et väga paljud inimesed teevad seda suurest missioonitundest, aga seal on võib-olla raske saavutada sellise ükssarviku staatust. Seda enam peaks riik võib-olla seal taga õla alla panema, kui keegi teeb näiteks eestikeelset haridustarkvara või Eestist välja minevat haridustarkvara. See on koht, kus kindlasti on toetust kõige rohkem vaja.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Kui teie slaide vaadata, mida te siin kenasti jaganud olete, siis võiks siit välja lugeda selliseid teatud maamärke mingite aegade kohta, mis on meid hästi palju mõjutanud. Eesti e-riik on oma olemuselt kindlasti unikaalne või väga selgelt innovaatiline ja see võiks luua baasi ka muudeks arendusteks. Aga ma tahan küsida, kas teie jagate seda mõtet, mida osa inimesi, ettevõtjaid on jaganud, et uutel põlvkondadel on justkui vähem riskijulgust. Paljudel ettevõtjatelgi on tekkinud küsimus, kes nende töö üle võtab või kas nad tahavad sellisel määral jätkata. Kas teie arvates saaks Eesti kaitsetööstus luua lisandväärtust innovatsiooni ja arenduse valdkonnas? Võib üldiselt öelda, et see, mis kaitsetööstuses on toimunud läbi ajaloo, võib jõuda ka meie tavaellu ühes või teises tehnoloogilises lahenduses.

Siin on mitu küsimust korraga. E-riik lõi hea fooni ja tausta. Ta ei ole otseselt vajalik selleks, tehnoloogiatööstus juhtuks, aga ta loob sellist üldist head tausta ja mõtteviisi. Kohe räägin ka e-residentsusest, sellel on oma mõju kogu sellele sfäärile. Uued ettevõtjad on noored ettevõtjad, nende riskijulgus … Keskmiselt on tänase seisuga Eesti tehnoloogiaettevõtte juhatuse liige 40‑aastane ja see vanus on pigem iga aastaga natukene kasvanud. Samas ma näen nende 20. eluaastates ettevõtjate hulgas väga huvitavaid uusi inimesi, kes isegi ei mõtle sõnale "risk", vaid lihtsalt tegutsevad, nad teevad oma magamistoast miljonilise käibega ettevõtteid. Mõned on ka meie seltsi liikmed, väga-väga vinged. Ma olen selles mõttes optimistlik, et uued Markus Villigud ja Kaarel Kotkased on tulemas. Lõpuks kaitsetööstuse tehnoloogiast. Praegu on hästi murranguline aeg. Viimased kolm aastat Ukraina sõda on totaalselt muutnud vaadet kaitsetööstusele, sellele, millega üldse sõditakse, ja kõigele muule. Valdavaks, eriti Ukrainas, on saanud asjad, millest kolm aastat tagasi keegi ei mõelnud, et neid üldse võiks sõjapidamisel kasutada. Droonid on esimene näide. Keegi ei mõelnud 2022. aasta veebruaris rallidroonist kui sõjarelvast. Tänasel hetkel on see dominantne. See on andnud ülisuure tõuke just nimelt altpoolt üles tuleva innovatsiooni ja väikeste startup'ide jaoks. Kas sealt jõuab midagi üldisse majandusse? Jõuab, juba täna jõuab. Droonid on parim näide. Droonide tootmine maailmas on mitmekordistunud. Ainuüksi Ukraina toodab vist mingi 3–4 miljonit drooni aastas, mis oli kogu maailma turu maht siin neli aastat tagasi. Ja droonid on aina paremad. Selles mõttes tuleb seal väga-väga palju innovatsiooni, nagu ikka, sõjaajal, see lõpuks maandub ka rahuaega.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra Martinson! Mulle väga meeldis teie mõte ja sõnastus, et kaitsetööstus peaks olema valdkond ja ühine eesmärk nii Kaitseväele kuni MKM-ini ja kõikide teiste turuosalistele koos. See ei saa olla ainult asi, mida Kaitsevägi kitsalt ajab, see peab olema riiklik eesmärk. Sellest tulenevalt küsikski sinu kui, alustades oma ettekannet, et sul on see nähtamatu müts ka, kus sa toimetad kaitsetööstuses ettevõtjana. Võib-olla sa eelmisele küsimusele natuke juba seda vastasid ka, aga kuidas sa praegu siis kaitsetööstust või kaitsetehnoloogiatööstust kirjeldaksid, kui palju tegelikult läheb sellisesse R&D-sse, kui palju seal kasutatakse selliseid andmeanalüütikuid ja kõike muud. Võib-olla saad natukene lihtsalt seda tutvustada. Ja siis lisaks, mida tegelikult veel riik taristu, seaduste või poliitilise nii-öelda suunaga saaks kaasa aidata, et see kaitsetööstus Eestis areneks veel kiiremini?

Ütleme, meie kaitsetööstus on seinast seina, seal on ka ettevõtteid, kes teevad näiteks, ma ei tea, riideid ja rakmeid ja metallkaste, mis on ka tihtipeale tehnoloogilise komponendiga. Ja siis on näiteks ülitehnoloogilisi, kunstlikul intellektil põhinevaid droone näiteks tegevad ettevõtted. Mida rohkem on seal tehnoloogilist komponenti, seda rohkem on seal tehnoloogiainimesi. Väga paljud neist on tulnud varasemalt tavalisest tehnoloogiatööstusest. See on selles mõttes huvitav, et see kogemus on aastakümneid tihtipeale tekitatud juba tavaliste tehnoloogiaettevõtete juures ja nüüd seda rakendatakse uues valdkonnas. Aga mis tähendab seda, et neil ettevõtjatel on oskus väga kiiresti midagi üles ehitada, kuigi see on natuke teistsugune domeen. Ma olen selles mõttes väga positiivne. Inimesi on vähe, neid võiks rohkem olla, ega meil tööjõud ongi, nagu ta on. Aga kui vaja, siis leiab. Ja siis oli küsimus, mida peaks riigiga koos tegema. Nagu ma ütlesin, jah, rohkem seda nägemust, et me teeme seda asja koos. Eestis on nüüd Kaitseväel tekkinud, vist innovatsiooni ja tulevikuvõime väejuhatus on selle ametnik nimi, ja see on Force Transformation Command on ta inglise keeles. Ta on siis esimene selline sisemine üksus või agentuur, piltlikult öeldes, mis peaks koos tööstusega ja Kaitseväega tekitama selle arendusprotsessi. Ta on nüüd kaks või kolm kuud vana, hoiame talle kõvasti pöialt ja anname tuge. Aga loomulikult on tähtis, et ta saaks korralikult mehitatud ja ta saaks ka nii raha kui mandaadi siis midagi teha. Muidu oli Kaitseministeeriumi arendus- või eksperimentaalostude eelarve väga tühine, mingi paar miljonit aastas. See muu kaitse-eelarvega võrreldes on praktiliselt olematu. Ja mis see tähendabki? Näiteks ettevõte, kes teeb midagi, oletame, et keegi ehitab robottanki, siis on tal vaja seda põhimõtteliselt praktiliselt igapäevaselt testida kuskil ja sul on vaja võib-olla tulistada kuskil mingi märgi pihta. Seda oleks hea … võid osta, et ma saan kuhugi veebi minna ja märkida ära, et ma tahaks neil kuupäevadel ja siis kõik juhtub, keegi tuleb ja jälgib seda ja annab sulle mürsud ja sihtmärgid. See võiks olla hästi sujuvaks protsessiks tehtud. Me oleme natuke sinnapoole teel, aga loomulikult me alles otsime seal oma jalgu. Aga üldine suhtumine on muutumas oluliselt võrreldes sellega, mis ta oli kolm aastat tagasi.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh selle väga silmi avava ettekande eest! Kõik teie uued ettevõtted kindlasti ei saa miljonikäivet teha magamistoas. Suurel osal või valdaval enamusel nendest uutest ettevõtetest on vajalik siiski rajada oma tehas või oma ettevõte kuskile uude paika võib-olla isegi, sest vanad hooned ei kõlba kaasaegse tehnoloogiaga sisustamiseks. Meil on aga tekkinud teatud tõrkeid just not in my backyard positsioonilt lähtuvalt, et keegi ei taha oma tagaaeda saada uut ettevõtet, mis võib-olla on ohtlik. Kuidas ja mida me peaksime siinsamas Riigikogus tegema, et saaks kuidagi selgitada elanikkonnale, et need on maksud, need on töökohad, need on tegelikult meie kõikide tuleviku heaolu? Mida peaks Riigikogu tegema, et see olukord paraneks?

Aitäh! Siin neid näiteid on, kas või seesama kaitsetööstuspargi ümber toimuv, mis nüüd on minu teada kohtus, Pärnumaalt, ja nii edasi. Mul ei ole siin ühte vastust. Seda ei saa peale suruda, eks ole. See on selge, et see asi peab toimuma kuidagi ühiskondliku kokkuleppe teel. Ja on üks hea tsitaat sellise firma nagu Spotify juhilt, kes ütles, et rääkimine on väga odav, me peaksime rohkem seda tegema. Ma arvan, et me peaksime rohkem rääkima. Ma olen tähele pannud, et mida rohkem inimesed näevad või saavad osaliseks mingist protsessist, seda rohkem nad aktsepteerivad seda. Keegi, kes on seal mingi asja juures või üleaedne, võib seda võtta kui vaenlast, kes seal taga paugutab või ehitab lõhkeainetehast, või võib ta seda võtta, kui et see on minu oma natuke. Ma ei tea, siin võib mängida mõtetega, miks mitte, las saab aktsionäriks, tekibki majanduslik huvi, eks ole. Aga ega siin ei ole muud kui dialoogi, ja rohkem.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Tänan, härra juhataja, austatud ettekandja, väga põnevate välja toodud mõtete eest! Avalikus sektoris me tavaliselt muidugi tootlikkusest ei räägi, pigem efektiivsusest. See haagib ka ettevõtjate soovidega riigile, et bürokraatia ja riigi kulude allaviimine on oluline. Mis viibki mind nüüd mõttele, et kas tehisaru ikkagi põhimõtteliselt saaks muuta ka avaliku sektori suunda. Mulle tundub, et praegu kõik meie sellised, nimetame siis, tavalised menetlusprotsessid on ikka seal kusagil keskel. Nii nagu te välja tõite välja, et on need, et kas mina ütlen AI-le, mida teha, või siis teine liik töötajaid, kes teevad seda, mida AI ütleb neile. Mulle tundub, et avalik sektor ikka on jätkuvalt siin keskel. Me ei ole suutnud oma töötajate, ametnike hulka, kes menetlusi korraldavad, oluliselt vähendada, kuigi tehnoloogia on arenenud. Ehk kuidas teie näete, kas me siin ka peaksime kuidagi esirinda uuesti saama, ja mida me selleks tegema võiksime hakata koos?

Aitäh kõigepealt! See on väga hea küsimus. Iduettevõtjana ma olen alati optimist ja ma olen alati seda meelt, et kõik on võimalik ja on võimalik kiiresti, ja siis sa põrkud reaalsusega. Ükski plaan ei pea vastu kokkupõrkele reaalsusega. Kui vaadata enamikku riigi protsesse – jällegi, ma ei ole riigi protsesside ekspert, aga nii palju, kui ma olen nendega kokku puutunud kodaniku ja ettevõtjana –, siis suur hulk neist protsessidest on mingite sammude läbikäimine, mida saab automatiseerida. Seal võivad olla ka mingid otsusekohad, kus tuleb mingeid kaalutlusi teha või midagi kontrollida, aga põhimõtteliselt neid samme saab optimeerida ja peab optimeerima. Ma olen seda meelt, et me ei saa tervet riiki buldooseriga maha lükata ja nullist alustada. Korra saime, see oli aastal 1991, aga enam mitte. Aga kindlasti on võimalik seda võtta pulkhaaval lahti ja vaadata, kus me midagi paremaks saame teha. See peaks olema pidev protsess ja see peaks olema mõeldud natukene teistmoodi, kui me mõtlesime viis või kümme aastat tagasi, sest ka tööriistad on oluliselt teistsugused. Tänasel hetkel, ma arvan, väga suure osa asju saab tõesti lahendada automatiseeritult, jagada AI-le ja kõik isegi need, mille kaudu me suhtleme riigiga. Ma tihtipeale lähen mõnda riigi veebisaiti ja siis üritan aru saada, kuhu ma täpselt vajutama pean ja nii edasi. Selle asemel võiks olla eesti.ee-s üks kast, kus ma kirjutan, et mul oleks vaja midagi uuendada ja palun ütle, mis ma tegema pean. Siis öeldakse mulle, et okei, vajuta siia nupule, siis on tehtud või ma võtan su arvelt kohe ka riigilõivu maha, eks ole. Midagi taolist. Aga põhimõtteliselt siin peaks keegi vaatama Eesti riiki kui tarkvaratoodet, piltlikult öeldes, ja vastavalt ka tootejuhtimise parimaid praktikaid rakendama.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu hea ettekande eest! Mul on küsimus, mida ma kavatsesin küsida minister Keldolt, aga aeg sai otsa. Nüüd küsin teie arvamust, hea ettekandja. Kas Eesti peab otsima ja kindlasti ka leidma suurt strateegilist investorit kaitsetööstusse, nii nagu see on olemas Lätis, Leedus ja teistes meie liitlasriikides, millel on kahtlemata nii majanduslik kui ka väga oluline poliitiline mõõde? Me oleme öelnud ei Saksamaa Rheinmetallile, me oleme öelnud ei Soome-Norra Nammole. Kas me ei ole liiga palju eisid öelnud? Ja teiseks, kas meie hoiak peaks olema see, et küsime ikkagi suurinvestorilt, mis neil vaja on ja püüame luua neid tingimusi ja nii palju kui see võimalik on, leida kompromisse, või ütleme, et meil on siin tingimused ja kriteeriumid ja kui te ei vasta, siis head aega?

Aitäh, Kalev! See on ülihea küsimus. Ühest vastust on raske leida, sest jällegi, kaitse-ettevõtted erinevad nagu, väga erinevad. Keegi teeb mürske ja keegi teeb kunstlikku intellekti ja põhimõtteliselt äriprotsessides ja selles, mida nad vajavad, on väga suured vahed. Kogu kaitsetööstuses käib selline oluline paradigma nagu võitlus. Väga suur osa kaitsetööstusest kuni viimase ajani, kuni siiamaani tegelikult, põhineb niinimetatud defence prime'idel ehk väga suurtel ettevõtetel: Lockheed Martinid ja nii edasi, eks ole, Rheinmetallid, millel on väga suured käibed, väga suured ajaloolised sidemed kaitse-eelarve endasse saamises ja tugevad lobistid, müügistruktuurid, siis kõikvõimalikud nii-öelda compliance-struktuurid ja nii edasi. Ja siis on terve parv uusi pisikesi start-up'e, kes teevad tihtipeale asju, mis on väga prügised või veel logisevad ja toruteibiga kokku tõmmatud, aga teevad oma töö väga hästi ära ja on sealhulgas oluliselt odavamad. Nüüd küsimus on see, kas me peaksime nagu defence prime'idele siin punast vaipa rullima. Võib-olla, võib-olla mitte. Ma arvan, et ausalt öeldes see ei ole mingi superkriitiline, sest defence prime'idel, jah, nagu nende see instinkt ja DNA on see, et kõik peab olema oluliselt kallim ja väga keeruliselt tehtav ja tihtipeale on ebamõistlikult kallim. Ja nad on hästi aeglased oma arenduses. Tänasel hetkel absoluutselt enamik innovatsioonist, mis reaalselt töötab Ukrainas, on tegelikult tehtud garaažis, mitte kuskilt saadetud suurtest defence prime'idest kalli raha eest. Kaitsetööstuses on selline vana ütlus, et iga metallitükk, mida värvitakse roheliseks, läheb hinnas kohe viis korda kallimaks, ja see ei ole üldse nali kusjuures, see on andmepõhine. Nii et küsimus on see, kas me tahame selles prime'ide mängus mängida, kas on mingi oluline põhjus, kas me teistmoodi ei saa, ma ei tea, laskemoona, kas meil on seda laskemoona üldse Eestis vaja teha, võib-olla me teeksime hoopis droone või me ostame seda Läti tehasest, eks ole. See on arutluskoht, mul ei ole ühest vastust sellele, aga ta kindlasti langeb nii-öelda prime'ide ja start-up'ide paradigma võitluse taustale.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te juba tegelikult tõite välja väga häid mõtteid, aga kui teil oleks vaba voli kujundada Eesti majanduspoliitika strateegiat järgmiseks kümneks aastaks, siis mis oleks need kolm otsust, mida te teeksite?

Aitäh! See on natuke ebaaus. Ma väga vabandan, aga ma ei vastaks praegusele küsimusele, sellepärast et ma hakkan lahmima ja võin välja tulla asjadega, mis tegelikult ... Aga see on ülihea küsimus! Ma luban, et ma mõtlen sellele ja võib-olla kuskil avaldan. Jah, teeme nii!

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan ettekande eest! Ma ei kuulanud teid algusest saati, aga ettekandest näen, et te olete välja toonud ka mõned kitsaskohad ja mis võiks edasist arengut kasvatada. Üks nendest on ressursid. Peamine ressurss on meil ikkagi tööjõud, tehnoloogiasektoris ka. Riigikogus on olnud palju arutelusid selle üle, kust saaks ikkagi juurde tööjõudu ja ressursse, kas ainult väljastpoolt või ka seestpoolt. Üks võimalus on ikkagi vähenenud töövõimega inimesed. Kuidas on tehnoloogiasektoril suhe nendega? Kas siin saaks Riigikogu kuidagi kaasa aidata sellega, et ka vähenenud töövõimega inimesed haakuksid paremini meie tootlikkuse ja majanduskasvuga?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, tööjõu tase on olnud viimased kolm aastat sama. See ei ole mitte selle pärast, et nüüd otseselt ei saa neid inimesi kuskilt kätte, vaid see on mingis mõttes see, et ettevõtted on peatanud palkamise, noh, ütleme, kogu tööstusharu mõttes. Mõni ettevõte palkab ja mõni jälle laseb lahti, eks ole, keskmiselt on seis sama. See, mis laadi inimesi palgatakse, kui palgatakse, langeb kõikidesse kategooriatesse. Üldjuhul otsitakse inimesi, kes on väga tugeva tehnoloogilise taustaga, ma ei tea, tarkvaraarendajad ja muude spetsiifiliste oskustega inimesed, kes suudavad väga efektiivselt luua midagi, näiteks tarkvara poole peal või inseneeria poole peal. Kui keegi on puudega, aga kui see puue ei takista tema oskuste rakendamist, siis seal ei ole mingit vahet. Ma olen mitmes firmas töötanud kõrvuti selliste inimestega, kellel on mingi füüsilise võime kadu, aga nad suudavad väga hästi oma töö kaudu kontributeerida. Kindlasti võetakse tööle ka inimesi, kes on teistes rollides, kas või klienditeenijad kõnekeskustes ja nii edasi. Oleneb, mis puue on, aga kindlasti mingis töös see ei sega. Aga ma pean tunnistama, et väga paljud neist töödest lähevad automatiseerimisele, lihtsalt paratamatult, meeldib see meile või mitte. Näiteks kõnekeskustes me täna enam ei tea, kas me räägime roboti või inimesega, nad suudavad olla väga eristamatud. On paratamatu, kui ma saan sada korda väiksema kuluga selle teha automatiseeritult. Ettevõtja ülesanne on olla efektiivne. Nii et kindlasti toimub teatud töörollides tehnoloogiapõhiseid muutusi. Nagu ma ütlesin, see keskmine turvaline töö kipub ära kaduma. Aina rohkem sa kas lood midagi väga tugeva lisandväärtusega või siis sa oled seal teises toiduahela otsas.

Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Aitäh ettekandjale!

Aitäh veel kord! Kõike head!

Nüüd tänane neljas ettekandja, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liige, Eesti e-residentsuse ja välisturunduse juht Liina Vahtras, palun!

Austatud aseesimees! Minister! Riigikogu liikmed! Eesti kui digiriigi viimase kümnendi kõige suurem saavutus on see, et oleme loonud midagi, mida pole ühelgi teisel riigil. See on e-residentsus, Eesti teenustele üle kogu maailma ligipääsu andev digitaalne identiteet, mille abil on võimalik täielikult asukohavabalt luua ja juhtida Eesti ja Euroopa Liidu ettevõtet. E-residendi elektroonilise identiteedi abil Eestisse tulemata siin ettevõtte loomine ja juhtimine on osutunud rahvusvaheliselt väga nõutud teenuseks, sealhulgas Euroopa Liidus, kust on pärit pooled Eesti e-residendid. See programm on andnud kasvuhoo meie majandusele, loonud Eestile rahvusvaheliselt digiriigi mainet ja toob riigile märkimisväärset tulu juba kümme aastat. E-residentsus on toonud riigikassasse kümne aasta jooksul 370 miljonit eurot otsest tulu. Need on eurod, mida Eesti riigil ei oleks ilma e-residentsuseta. Kümne aasta jooksul on programmiga liitunud üle 130 000 inimese 185 riigist, kellest 62 omavad täna kehtivat e-residendi kaarti. Selle kaardiga saavad nad iga kell ükskõik millises maailma otsas anda turvaliselt digiallkirja ning sisse logida näiteks e-äriregistrisse või e-maksuametisse, samamoodi ka pankadesse. Aastas lisandub e-residente rohkem, kui sünnib Eestis lapsi. Mullu oli see arv 11 484. E-residendid on siin läbi aegade loonud enam kui 37 000 Eesti ettevõtet. Iga viies Eestis aastas loodud ettevõte ja iga kolmas idufirma on viimastel aastatel e-residendi asutatud. 2024. aastal loodi e-residentide poolt kokku rekordiliselt 4818 ettevõtet. Enim uusi Eesti ettevõtteid asutasid Hispaania, Ukraina, Türgi ja Saksamaa kodakondsusega e-residendid. Samade riikide kodanikud juhivad ka uute programmiga liitujate edetabelit. Need ettevõtted ei too tulu ainult Eesti riigile, vaid aitavad kasvatada ka Eesti mõju ja mainet kogu maailmas. E-residentsus on riigi poolt valikuliselt antud hüve, see ei ole õigus. Iga välismaalane, kes soovib saada e-residendiks ja valib oma ettevõtte koduks Eesti, valib panustada meie majandusse, valib Eesti õigusruumi, valib Eesti digitaalse infrastruktuuri ja Eesti väärtused: läbipaistvuse, aususe ja avatuse. E-residentsus ei ole seega mitte ainult võti meie digiriiki, vaid täiesti uutmoodi majanduslik mõtteviis. See põhineb usaldusel: usaldusel Eesti riigi läbipaistva ja ettevõtete kasvu toetava majanduskeskkonna stabiilsuse ja turvalisuse vastu. Samuti usaldusel avaliku ja erasektori koostöösse, aga ka usaldusel riikidevahelisse koostöösse, mis kaitseb ka e-residentide huve. See on midagi enamat kui majandustegevus. See on väärtuspõhine usaldusleping Eesti ja välisettevõtjate vahel. Me ei ekspordi mitte üksnes oma teenuseid, vaid tõeliselt demokraatlikku ning edu- ja idumeelset arusaama ettevõtlusest, kus see on kättesaadav arusaadavalt, kiiresti, üleliigse bürokraatiata ning alustavale ja kasvavale ettevõttele mõistlike kuludega. Ja seda tuleb hoida. Just e-residentsus on sageli kaalukeeleks, kui välisettevõtja valib, millisesse riiki oma ettevõte asutada, ja konkurents on siin väga tihe. Eesti saab tarku otsuseid tehes e-residentsuse positiivset mõju riigile veelgi kasvatada. Me näeme oma töös, et uus kasvuvõimalus on käeulatuses. Näeme ka oma töös, et Eestil on keeruline konkureerida riikidega, mis on ehitanud end üles suurettevõtete peakorteriteks. Küll aga on meil pakkuda neile ettevõtjatele, kes soovivad kasvada ja laieneda, kuid on alles algusjärgus. Järgmised paar aastat saavad meie programmi jaoks õigeid samme astudes olema murrangulised. E-residentsuse programm toob Eestile kasu mitmel moel, kuid peamine tulu tõuseb ettevõtlusest. 75% e-residentsuse taotlejatest märgib programmiga liitumisel just ettevõtluse ehk panustamise Eesti majandusse oma peamiseks ajendiks. Ettevõtte loomise kohustust e-residendiks saamisega mõistagi ei kaasne. Näiteks ei kaasne isikule e-residendi staatusega ka Eesti maksuresidentsust, nagu sageli ekslikult arvatakse. Ometi jõuab ettevõtte loomiseni esimese kuue kuu jooksul 31% e-residentidest, veidi pikema aja jooksul kokku 37%. Aga minnes veelgi konkreetsemaks: mis on siis sellest programmist tulenev kasu Eesti riigile? See programm on riigile erakordselt tasuv, sest iga programmi käigus hoidmisele kulunud euro toob viimastel aastatel tagasi kaheksa või üheksa eurot. Küsimus on aga selles, kuidas me tulusust maailmamajanduse muutuval maastikul veelgi tõsta saaksime. Tänavu kaheksa kuuga laekus tänu e-residentide ettevõtete edukusele riigikassasse 92 miljonit eurot. Selle pinnalt prognoosime, et programmi tänavuseks oodatavaks tuluks saab olema 116 miljonit eurot. Seda on 74% enam kui eelmisel aastal, mil majanduslik mõju oli 66,8 miljonit eurot. Võrdluseks: e-residentsuse panus riigikassasse moodustab seega enam kui pool protsenti Eesti tuleva aasta eelarve tuludest. E-residentsuse majandusliku mõju mõõtmise mudelis, mille oleme kokku leppinud meiega seotud ministeeriumide ja riigiasutustega, võetakse arvesse e-residentide loodud ettevõtetelt riigikassasse laekunud tööjõumakse, tulumaksu dividendidelt ning riigilõivud. E-residendi ettevõtteks loeme sellise uue Eesti ettevõtte, kus e-residendi roll on ettevõtte juurde tekkinud lühikeses 90 päeva pikkuses ajaaknas alates selle asutamisest. Ehk siis mõõdame majanduslikku mõju siiani väga kitsalt, e-residentsuse omandamise järel ettevõtte asutamise fakti põhiselt. Majanduslik mõju on kaudsemalt seegi, kui e-residentsust kasutatakse ettevõtete asjaajamisel raha ja aja säästmiseks, ja täna me seda ei mõõda. Kaudne majanduslik mõju seisneb selles, et nende panus riigikassasse ei piirdu ainult maksutuluga. Iga euro, mis programmi kaudu Eestisse jõuab, liigub majanduses kuskile edasi: maksab palku, loob tooteid ja teenuseid ning kasvatab eksporti. E-residentsuse ümber on kümne aastaga kujunenud tugev teenusmajanduse ökosüsteem. Teenusepakkujad on e-residentsuse nähtamatu mootor ja nad on sageli esimesed, kellega e-resident kontakti loob, ja nende töö kvaliteet määrab, kas e-resident tunneb end Eestis turvaliselt ja hoituna. E-residendid ja nende ettevõtted kasutavad ja pakuvad ka ise mitmesuguseid teenuseid raamatupidamisest, õigusabi ja maksunõustamiseni. 2024. aastal ulatus teenusepakkujate käibe maht meie uuringu kohaselt ainuüksi e-residentide teenindamisest juba 15 miljoni euroni, kasvades aasta varasemaga võrreldes 36%. Teenusepakkujate kaudu makstud maksudega panustavad e-residendid riigikassasse teistkordselt, kuna teenusepakkujad loovad samuti töökohti ning see mõju ulatub üle Eesti ega jää ainult Tallinnasse. Kasu saame me ka tegelikult pehmest jõust ja läbi mainekasu. Tsiteerides Eesti kõige esimest e-residenti, julgeolekuekspert Edward Lucast, siis on eriti praegusel globaalselt ebastabiilsel ajal oluline Eestit nähtavaks ja kuuldavaks teha, et meie omariiklus enam iialgi küsimuse alla ei satuks. E-residentsus on aidanud sellele kümne aastaga väga palju kaasa, luues ülemaailmse Eesti sõprade võrgustiku, kes tunnevad end osana Eestist ning kellel on ettevõtluse kaudu isiklik huvi Eesti hea käigu vastu. E-residentsus on Eestile äärmiselt oluline turunduskanal, mis on toonud Eestile poole miljardi euro väärtuses rahvusvahelist meediakajastust ehk tasuta reklaami, ja see summa üha kasvab. Meie turundustegevustesse on sisse kirjutatud kogu Eesti ettevõtluskeskkonna müük tervikuna, et suunaksime oma ressursi sinna, kust saame suurima investeeringutasuvuse. E-residentsus ei panusta aga sugugi vaid pehmele jõule, vaid aitab kaasa ka Eesti, Euroopa kaitsele, vahendades Ukraina kaitsetööstuse ettevõtetele suuniseid rahastuseks, tootmiseks ja arendustegevuseks, millele neil tekib siis suutlikkus tänu sellele, et neil on Euroopa Liidu ettevõte. Alates Ukraina sõja algusest on Eestis loodud üle 100 kaitsetööstusettevõtte, 50 on välismaalastest asutajatega, nende seas ka e-residendid. Neljandaks räägin konkurentsivõimest. E-residentsuse müügiartikliks on Eestisse lihtsalt, turvaliselt, soodsalt, sada protsenti digitaalselt loodav ja kaugteel juhitav Euroopa Liidu ettevõte. Ettevõttesõbralik majanduskeskkond ja digiteenused, mille üks osa on maailmas ainulaadne e-residentsuse ümber tekkinud teenusepakkujate ja kogukonna ökosüsteem, ongi üks peamisi põhjusi, miks Eestisse ettevõtteid luuakse. Pooled e-residendid on pärit Euroopa Liidust, sealhulgas tulevad Eestisse iduettevõtjad, kelle jaoks on kriitiliselt oluline just see, et oleks loodud tingimused kiireks kasvuks, mida soodustab meie maksusüsteem. Meie tugevuseks on paindlikkus ja võime kiirelt kohaneda. Kui teised riigid alles otsivad võimalusi digitaliseerimiseks, on Eestil nii tehnoloogiline edumaa kui ka suutlikkus e-residentidest kliente erasektoriga koostöös oskuslikult teenindada. Aga nüüd seisame järgmiste väljakutsete ees: kuidas jääda liidriks sellises olukorras, kus teised on meile järele jõudmas? Tänu pidevale suhtlusele ettevõtjatega üle maailma on e-residentsuse meeskonnas tugev arusaam, kellega me konkureerime. Vastus ei ole, et need on teised e-residentsuse programmid, seda lihtsal põhjusel, kuna neid lihtsalt ei eksisteeri sellises mõistes nagu meil. Küll aga konkureerime talendi ja kapitali pärast teiste ettevõtluskeskkondadega. Meil on 11. aastat järjest OECD riikide kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem. Eesti ettevõtluskeskkond on praegu veel maailma kontekstis erandlik, kuid see edu pole iseenesestmõistetav. Lausanne'i Juhtimise Arendamise Instituudi riikide konkurentsivõime edetabelis oleme tänavu langenud seitsme koha võrra, samal ajal kui naaberriigid Läti ja Leedu on oma kohti tabelis jõudsalt parandanud. Peamine, mis meid veel konkurentsis hoiab, ongi meie digitaalne asjaajamine. Oleme jätkuvalt maailmas number üks ettevõtlusega alustamise lihtsuses. Konkurentsieelisena arvestame ka üha enam turvalisust. E-residentsus on Eesti ettevõtluskeskkonna kvaliteedi märk. Kuuleme alatasa meie klientidelt, kuivõrd väärtuslik on nende jaoks asjaolu, et nende e-residentidest koostööpartnerid või ka töötajad, et nende taust on riiklikult kontrollitud. Nad tihtipeale paluvad, et nende äripartnerid oleksid ka Eesti e-residendid. Usaldust lisab meie läbipaistvus. Andmete kättesaadavus e-äriregistris üllatab positiivselt paljusid, aga ühtlasi peletab neid, kel midagi varjata. Saavutanud oleme turvalisuse vallas väga palju. Programmi riskijuhtimine toimub regulaarselt ja riigiasutusteülese koordinatsiooni vormis, kuhu on kaasatud kõik peamised programmiga seotud osapooled ja järelevalveasutused. E-residentsus on koos järelevalveasutustega teinud kõik võimaliku, tagamaks, et e-residendiks saaksid ainult ausate kavatsustega ja õiguskuulekad välismaalased. Me valime hoolikalt, keda me e-residendiks soovime, ja hoolitseme ka selle eest, et meile oleks iga e-residendiks kandideerija taust võimalikult hästi teada. Selle kinnituseks on ka nii-öelda ukse taha jäävate taotlejate osakaalu kasv 2%-lt 11%-ni. Järelevalve tulemuslikkust ilmestab seegi, et riik otsustavalt e-residentsust ka ära võtab, kui on põhjust selle omaniku ausates kavatsustes kahelda. See mõjub heidutusena. Eestisse pole e-residentsusega mõistlik pettusi või muid rikkumisi kavandama tulla, sa lihtsalt jääd vahele. Omamoodi riskifiltrina toimivad ka meie teenusepakkujad. Nad tunnevad kliente, jälgivad seaduskuulekust ja välistavad kõrge riskiga tegevusi. Riigi vaates teeb e-residentsus välisettevõtja meie jaoks turvalisemaks, kuna kõik taotlejad läbivad taustakontrolli ning ettevõttevõtja tegevusest jääb digitaalne jalajälg. Pikas vaates võiksime nõuda, et kõik välisettevõtjad Eestis oleksid ka e-residendid, sest vaid nii läbivad nad taustakontrolli ja on järelevalve all. Peagi lisandub siia veel üks tehnoloogiline turvakiht, milleks on biomeetriline isikutuvastus. Viimase aja suurima edasiminekuna jõustus 1. oktoobril sel aastal isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatus, mis annab Politsei- ja Piirivalveametile õigusliku aluse tagastada e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlus läbi vaatamata juhul, kui taotleja on sellise riigi kodanik, millega Eestil puudub kahepoolne justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö. Ja lisaks, juba 2022. aasta märtsist ei väljasta me enam esmaseid e-residentsuse digi-ID-sid Venemaa ja Valgevene kodanikele. Aga kuidas edasi? E-residentsuse hetkel kehtiva nelja aasta strateegia eesmärk on muu hulgas kasutajakogemuse parandamine, kuid reaalset kasvuhüpet võimaldavat muutust sel perioodil ellu viia pole õnnestunud. E-residentsuse programm toimib kahetasandiliselt. Programmi meeskond vastutab strateegilise toote, äriarenduse ja turunduse eest. Programmi järelevalve eest vastutavad aga teised riigiametid. Oleme seega riigiasutuste koostööprogramm ning meie töötempot ja sageli ka otsuseid juhivad nii poliitilised tuuled kui ka maailma sündmused. Meie kui programmi meeskonna eesmärk on programmi potentsiaal maksimaalselt realiseerida ja selle saavutamiseks on meil valmimas uus strateegia aastateks 2026–2029. Strateegia fookuses on kolm peamist suunda. Esiteks, kasutajakogemuse parendamine, mis tähendab kauaoodatud tehnoloogilist hüpet meie jaoks. Teiseks, teenuste paketi täiustamine ehk me loome ettevõtjale veelgi paremad kasvutingimused. Kolmandaks, müügitegevuste parandamine ehk me sätime veel paremini paika, millist e-residenti me tahame ja kuidas me ta üldse üles leiame. Kasutajakogemuse parandamise märksõnaks on kiirus ehk klienditeekonna lühendamine. Kuigi ettevõtte registreerimine võtab Eestis aega vaid paar tundi, peab e-resident praegu kaardilogistika tõttu ootama ettevõtte asutamise alustamist keskmiselt kaks kuud. Soovime seda aega lühendada, et edaspidi kuluks taotlemise alustamisest ettevõtlusega alustamiseni kahe kuu asemel kuni kaks nädalat. Vastav väljatöötamiskavatsus läks Siseministeeriumist kooskõlastusringile 1. oktoobril. Algatus on seotud ka Vabariigi Valitsuse kehtiva koalitsioonileppe eesmärgiga suurendada e-residentsuse programmi majanduslikku mõju riigile. Läbimurdeks saab siin olema e-residendi kaardi asendamine täisdigitaalse lahendusega, mis põhineb biomeetrilisel isikusamasuse kontrollil. Selleks on töös kaks omavahel seotud mobiilse lahenduse projekti. Üks äpp võimaldab biomeetrilist isikutuvastust ning taotlemisel dokumentide ja muu vajaliku edastamist ja teine e-residendi elektroonilise identiteedi igapäevast mugavat kasutamist. Kui võrrelda, kuidas kasutajateekond praegu on, siis praegu peab e-resident Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel taotluse esitamise ja taustakontrolli järel ootama, kuni tema dokument diplomaatilise postiga Eesti välisesindusse jõuab. Sageli tuleb selleks kulutada aega ja raha. Välisesinduses toimub isikusamasuse kontroll, hõivatakse sõrmejäljed ning antakse kätte e-residendi kaart. Alles seejärel saab ta toimetama asuda. Kaardivabas tulevikus on teekond järgmine. Välisriigi kodanik esitab taotluse nagu ikka, aga oma dokumendi ja biomeetria, mis on sõrmejäljed ja näokujutis, edastab ta juba kaugtuvastusäpi vahendusel. See teeb ühelt poolt taotlemise mugavamaks ja vähendab ka veavõimalusi. Peamine on aga see, et Eesti välisesindusse tal enam oma isikut tõendama minna vaja ei ole, kuna isikusamasus tuvastatakse biomeetriliste andmete võrdlemise teel. Kaugtuvastusäpis antud biomeetria peab klappima taotleja koduriigi poolt väljastatud biomeetrilise reisidokumendi andmetega. Kui isikusamasus on kindlaks tehtud, saab e-resident kohe õiguse oma e-ID-d kasutama hakata. See on suurim innovatsioon e-residentsuse ajaloos. Mida kiiremini ja mugavamalt saab e-resident ettevõtte luua, seda suurem on tema motivatsioon teha seda just Eestis. Hinnanguliselt toob iga kokkuhoitud päev väljastusprotsessis kaasa aastas 20 uue ettevõtte loomise. Kaks kuni viis nädalat kiirem protsess tähendab seega kuni 700 uut ettevõtet aastas ehk umbes 15%-list kasvu. Kui täna loovad e-residendid iga viienda Eesti ettevõtte aastas, siis täisdigitaalse lahenduse turule toomine aitab selle arvu kergitada iga neljandani. Kui vaadata e-residentsuse viimaste aastate tulemusi, on näha, et meil läheb nende otsuste tulemusel stabiilselt hästi juba praegu. Oleme turundus- ja müügitegevuse najal saavutanud nii taotlemisel kui ka ettevõtete loomisel olulise kasvu. 2024. aastal kasvatasime taotluste ja ettevõtete loomise protsenti võrreldes eelneva aastaga 5%. Sel aastal on kasv juba üle 20% taotluste osas ja ligi 10% rohkem luuakse ettevõtteid kui eelmisel aastal. Digiturundusel ja andmetel on väga suur mõju kogu programmile. Kui me olime mullu maikuus sunnitud kärbete tõttu ajutiselt turundustegevuse täielikult peatama, oli tulemuseks kuni 40%-line kukkumine meie sihtturgudel. Raha on seega läinud õigesse kohta. Me panustame ainult turgudel, kus me näeme, et tulevad ka tulemused. Samas vaimus jätkates peaksime me siiski seda tegema veelgi nutikamalt. Kokkuvõtvalt oleme jõudnud punkti, kus me pole mitte jätkuvalt esimesed ja unikaalsed, vaid meil on võimalus olla maailmas uuesti number üks. Juba õige pea oleme esimene riik maailmas, mis väljastab isikut tõendavat dokumenti läbi kaugtuvastuse. See on rahvusvaheliselt väga kõnekas ja kaalukas argument, näitamaks Eesti digiriigi suutlikkust üha edasi innoveerida, isegi kui sada protsenti avalikest teenustest on juba digitaliseeritud. Kõik arendused, millesse e-residentsus oma eelarvest panustab, teenivad kaudselt ka kogu Eesti elanikkonna huve. Ka e-residentide kaugtuvastus saab olema pilootprojekt, mida hiljem elanikkonnale laiendada. Vajame tulemuste äratoomiseks ka poliitilist tuge. Loodame peagi, et kaardivaba e-residentsuse eelnõu pälvib teie heakskiidu. Samuti ootame tuge Eesti ettevõtlust puudutava maksusüsteemi stabiilsena hoidmisel. Näeme, et maksumäära kõikumine või isegi uudised vastavatest aruteludest mõjutavad tugevalt Eesti riigi usaldusväärsust välisettevõtjate silmis. Nende sõnum on: me oleme valmis panustama, aga ärge palun muutke maksusüsteemi. Me müüme ettevõtluskeskkonda ja riiki tervikuna ja sellisena nemad seda ka ostavad. Eesti majanduse tulevik sõltub seega suuresti kahest asjaolust: digitaalsest innovatsioonist ja usaldusest. E-residentsus kui meie digiriigi visiitkaart esindab ja loob mõlemat. Meil on võimalus end uuesti digiriigina kehtestada ka ettevõtluses. Eesti majanduse kasvuks peame investeerima sellesse, mis on end tõestanud. E-residentsus ei vaja uut tõestust, see vajab tuge, et kasvada. Aitäh!

Aitäh! Täpne ajakasutus. Teile on ka mõned küsimused. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekanne oli suurepärane, noh, ma ei tahaks öelda, et müügitöö, aga suurepärane esitlus. Tõepoolest jääb selline arusaam, et ainult taevas on piiriks, et see Eesti e-residentsus edasi areneks. Noh, lõputult. Mul tekkis uudishimuküsimus, et kas meil on ka konkurente selles vallas mõne teise riigi näol.

Jaa, meil on, tähendab, e-residentsuse programme on loonud veel mõned riigid. Aga kui ma ütlesin, et me oleme unikaalsed, siis just seetõttu, et nendel ei ole pakkuda teenuseid. Isegi kui nad on loonud sellise võimaluse, et saab kasutada digitaalset identiteeti, siis kui riigi muud teenused ei ole digitaliseeritud, siis selle kaardiga ei ole lihtsalt midagi teha. Seetõttu ma ütlesin ka oma selles kiidukõnes, et me võrdleme ennast tegelikult teiste ettevõtluskeskkondadega, näiteks Iirimaa, UK, Delaware Ameerika Ühendriikides. Me võrdleme seda, kui kiiresti saab hakata Eestis ettevõtet looma, kuidas ta on digitaliseeritud ja kui lihtne on seda edaspidi juhtida.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, kasvule sellise ideaalprogrammi puhul on piiriks ainult, eks ole, taevas. Aga mul ongi küsimus. Kui läheb nüüd nii hästi ja me osutume veel populaarsemaks ja e-residendiks saajate sooviavaldusi on rohkem, kui me oskame ette oodata, kas seesama eesmärk, et me tahame kahe-kolme nädalaga ikkagi kogu protsessi läbi viia, on see üldse meile jõukohane, kui näiteks tõepoolest nende taotluste arv mitmekordistuks? Kusmaal on meie menetlemise võimekuse piir?

Jaa, tegelikult me täna, või ütleme, sel aastal juba, kuna me ei osanud ette näha sellist kasvu, kuna meil on viimastel aastatel tõesti olnud see seal 5% piiri peal, võib-olla natukene rohkem, 8% taotluste osas, siis me ei osanud ette näha, et meie turundustegevusel on selline suur mõju. Me juba näeme, et Politsei- ja Piirivalveamet jäi menetlemisega hätta. Me palkame inimesi juurde. Aga tegelikult selle uue strateegia raames me soovime ikkagi automatiseerida osasid protsesse, kui on täidetud teatavad kriteeriumid. Just mõelda siis, et see kiirem protsess, näiteks ka tehisaru abil luua nendele ettevõtjatele, kellel on juba toimiv äri. Neid on lihtsam vaadata, mis nende toode on, mis on teenus, kas on meeskond ja millisel määral nad juba tegelevad ka ekspordiga. Kui on need tingimused täidetud, siis need ettevõtjad võiksid liikuda sellesse automatiseeritud protsessi ja see võiks kiirendada. Nii et need uued arendused peavad käima meil käsikäes ja see kasvukõver, et me suudaksime need ära menetleda. Nii et väga õige tähelepanek.

Luisa Rõivas, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Rääkisite nii-öelda uuest osast, sellest, et oleks kaardivaba e-residentsus. Mu küsimus on, millest te järeldate, et ettevõtete loomine kasvama hakkab, ja kuidas te seda tulevikus mõõta plaanite. Te ütlesite täna, et iga viies asutab selle ettevõtte ja võib-olla toob ka investeeringu. Kas te olete mõelnud ka selle peale, kuidas saaks tugevdada e-residentide sidet meie ühiskonnaga, ja mitte ainult majanduse mõttes, et selle investeeringu puhul tunduks, justkui nad teeks peaaegu nagu oma kodumaale selle investeeringu, ja nad oleksid siin püsivamalt?

Küsimuse esimesele poolele vastates: meil on andmed ühe magistritöö näol, kus on leitud, et tuhin ettevõtet luua kaob ära, mida pikem see protsess on. Tal on idee, ta hakkab e-residentsust taotlema, aga kui see võtab väga kaua aega, siis ta võib-olla lahendab selle küsimuse kuskil mujal ära, isegi kui ta on lõpuks e-residentsuse ära taotlenud. Nii et see on täiesti andmetepõhine väide, et sellisel juhul meil oleks võrreldes tänasega aastas kuni 15% rohkem ettevõtteid. Jällegi, üks selline alaeesmärk meie programmi puhul on, et nad oleksid Eesti ettevõtluskeskkonnaga rohkem ja paremini seotud. Me panustame ka sellesse, et nad oleksid kogukonnana omavahel ühenduses, et nad leiaksid teineteise seast endale kliente või koostööpartnereid. Nii et kogukonna olemasolusse panustamine on väga suur osa meie tööst.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tegelikult kaks küsimust. Üks on ju uudishimulik küsimus ja teine küsimus on strateegia küsimus. Esimene küsimus puudutab seda. Nagu ma aru sain teie ettekandest, tegelikult, et olla e-resident, ei pea omama ettevõtet ega midagi. Mis on siis see põhjus, miks nad tahavad olla e-resident? Ja teine küsimus: milliseid strateegiaid peab Eesti teie hinnangul rakendama, et ettevõtjaid ja investoreid rohkem e-residentideks tuleks?

E-residendid jagunevad oma motivatsiooni või huvi poolest kolme gruppi. Esimene grupp on sellised sõbrad, fännid, tehnoloogiahuvilised ka. Päris algusaegadel me nägime palju ajakirjanikke, kellele see pakkus huvi see innovatsioon. Nad tahtsid proovida, kuidas see välja näeb, aga need inimesed väga väikese tõenäosusega üldse kunagi ei kasuta e-residentsuse kaarti. Neid on umbes kolmandik. Teine kolmandik on see, mille pärast e-residentsuse programmi idee idanema pandi. Eesti ettevõtetel oli probleem sellega, et nende juhatustes või nõukogudes tegutsesid välismaalased ja neil ei olnud võimalik allkirjastada dokumente sellisel moel nagu eestlastel. See oli väga suur ajaline kaotus. Ehk siis kolmandik on neid, kes kasutavad e-residentsust allkirjastamiseks. Nad on meie Eesti suurettevõtete juhatustes ja nõukogudes ning aitavad nendel ettevõtetel seeläbi kasvada. Järgmine kolmandik on see, kelle nimel meie näeme väga suurt vaeva. Need on just need ettevõtjad, kes otsivad tavaliselt Euroopa Liidus kohta, kuhu laieneda. See on nüüd selline ingliskeelne väljend, mida just eile üks e-resident mulle ütles: "I don't want to manage a company, I want to build a business." Seal on selline vahe, et nad ei taha bürokraatiale aega raisata. Ja nagu ma ütlesin, kui algselt me arvasime, et e-residentsus pakub huvi kolmandatest riikidest pärit inimestele, sest siis nad saavad Euroopa Liitu. Aga 50% meie klientidest on Euroopa Liidust, sest mujal on asjaajamine, ettevõtte asutamine ja ettevõtte juhtimine niivõrd kallis, aeganõudev ja bürokraatlik, et nad valivad meid selle tõttu. Teine küsimus oli ... Ma nüüd üritan meenutada. Vabandust! (Saalist selgitatakse.) Just! Me oleme kümme aastat olnud selle kasutaja teekonna osas tegelikult paigal, me ei ole saanud ühtegi tehnoloogilist muudatust ellu viia. Kõik meie hüpoteesid on teoreetilised. Seetõttu me oleksime tõesti väga-väga tänulikud, kui saaks selle kaardivabaduse kontekstis seadusemuudatuse võimalikult kiiresti ellu viia, sest siis me saame selle ära teha ja alles siis me saame hakata testima meie hüpoteese, kui palju tegelikult on võimalik püüda neid väikeettevõtjaid, selliseid ettevõtteid, kes on suure kasvuplaaniga ja ambitsiooniga, meelitada Eestisse, et siin luua ettevõtte, siin seda kasvatada. Kas palgata töötajaid, maksta dividende – see on see, kuidas Eesti saab kasu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan sisuka, hea ja huvitava ettekande eest ja tänan selle töö eest, mida te iga päev teete. Igal juhul toetatav tegevus! Ma loodan, et need turvariskid on maandatud, sest mõned aastad tagasi olid siin Rahapesu Andmebüroo ja politsei mures ja mõned markantsed juhtumid jõudsid ka avalikkuse ette. Aga ma tean, et selle nimel on palju tööd tehtud, ja ma loodan, et seda sellises mahus vähemalt ei ole. Minu küsimus on teile kui Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liikmele veidi laiem. Mida ettevõtjad kurdavad? Erinevad ettevõtluse toetusmeetmed, mis on väga teretulnud, eriti kui seal taga on Euroopa Liidu raha, on suhteliselt pihustatud väikestesse meetmetesse. Bürokraatia on liiga suur, ei tasu lihtsalt proovida. Kas te olete tegemas samme ka selles suunas, et võtta neid meetmeid vähemaks, et nad oleksid samal ajal suurema mahuga ja paindlikumad? See bürokraatia ja nõustamine seal kogu aeg ... Iga ettevõtja lihtsalt ei hakka seda teed ette võtma muidu.

Detailidesse ei ole veel võimalik laskuda, aga teil on absoluutselt õigus. Me tegeleme just sellega, et vaatame üle kogu EIS-i teenuseportfelli, finantsinstrumendid sealhulgas. Meie eesmärk on tõesti vähendada väiksemamahulisi meetmeid ja suurendada neid, mis on mõjusamad, et leida üles täpselt need, mis on kõige mõjusamad ettevõtjatele ja aitaksid neil paremini kasvada, aitaksid neil eksportida, aitaksid neil saavutada suuremat teadusmahukust ja ka tootlikkust.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma ühinen nendega, kelle arvates tegite väga hea müügiettekande. Ma ise vajutasin nuppu just sellepärast, et küsida, mis siin ikkagi tegelikult probleemid peaksid olema. Kõik, mis te välja tõite, on ju väga kena ja arenev, ja tõite ka lahendused nendele punktidele, mida tegelikult ei ole. Alles lõpus rääkisite natukene ka ootustest Riigikogule. Siin oli üks stabiilse maksusüsteemi ootus. Me just hakkamegi maksusüsteemi jälle muutma, n-ö tagasi muutma. Võib-olla te kirjeldaksite natukene e-residentidele ja väljastpoolt tulijale kehtestatavat paindlikku maksusüsteemi või majanduslikku mudelit, mida teie arvates oleks hea müüa?

Meile on e-residendid tõesti öelnud, et nad on absoluutselt nõus panustama, kui on vaja, kui riik on sellises olukorras. See on nende huvides ka, et Eesti oleks turvaliselt kaitstud. Aga nagu ma ütlesin, nende jaoks on kõige olulisem olnud see, et ärge muutke maksusüsteemi. Mida nad selle all mõtlevad, on see, et siis nad saavad kasvada. Üldjuhul on e-residentide ettevõtted üsna pisikesed. Nad on alustavad ettevõtted, see on paljude jaoks võib-olla kolmas-neljas karjääripööre. Nad tõesti paluvad, et see konkurentsieelis, mis Eestil täna on, see, et me reinvesteeritud kasumit ei maksusta, on nendele väga-väga oluline küsimus. Ja seda nad on käinud meilt palumas. Me arvutasime natukene ka, et me oleme veidi sellises liidu seisuses, me esindame kuni 6–7% nendest Eesti ettevõtetest, mis on e-residentide loodud. See on olnud nende palve, et see süsteem jääks samaks. Maksumäärad loomulikult, keegi ei taha maksude suurenemist, aga kui on vaja, nad teevad seda.

Irja Lutsar, palun!

Jaa, aitäh! Aitäh ettekande eest! Ma siin ka resoneerin eelkõnelejaid, eriti head kolleegi Urvet. Aga minu küsimus ongi selles, et te ütlesite, kui ma nüüd õigesti aru sain, et Eesti on ainuke riik ja see e-residentsus on juba palju aastaid kestnud. Minul tekib küsimus, miks, maailmas on 200 riiki umbes, miks need teised riigid seda ei tee. Te küll mainisite, et meie IT-süsteemid on väga head, aga maailmas on ka teisi riike, kus on IT-süsteemid. Kus need teised riigid neid põhilisi riske näevad? Või mis meie Riigikogu liikmetele, kus me peaksime oma silmad väga lahti hoidma ja vaatama, et midagi niisugust ka ei juhtuks meiega?

No teised riigid on püüdnud. Ma ütlesin, et IT-süsteemid ongi see, et äriregister on selline, nagu ta on, sellisesse seisundisse arendatud, eks ju, et e-maksuamet on selline, nagu ta täna meil on. Seda ei ole teistel riikidel. Kui teised riigid tulevad sellele järele, siis meil ei ole enam konkurentsieelist. Nii et see konkurentsieelis on ainult seetõttu, et Eesti on sada protsenti oma avalikud teenused digitaliseerinud, et on tehtud otsuseid, et nendele süsteemidele saab peale ehitada ka erasektori teenuseid. See teenuste olemasolu on see, mis teeb meid unikaalseks, ja seal on see digiriigi kiht. Kui küsimuse eeldus on see, et kas on riskikohad, mida meie ei näe, ja nemad näevad, siis jällegi, meile teadaolevalt me teeme kõige põhjalikuma taustakontrolli. Endiselt on ju täna võimalik turistil tulla Eestisse, minna notarisse ja luua ettevõte. E-residentsusega tehakse väga põhjalik taustakontroll, mis tavaliselt, inimene viib läbi ja kestab tavaliselt 10–14 päeva. Tegelikult see oli ka see üks minu mõte, et kui turvalisus on meile oluline, siis peaks olema kõik välisettevõtjad meil e-residendid. See võiks olla meie tingimus, et nad on e-residendid, siis me oleme teinud taustakontrolli, me saame läbi viia järelevalvetegevusi ja nende tegevustest jääb jälg maha.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne läbirääkimiste avamist on algataja palunud istungi aega pikendada ja seda ettepanekut me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamisega. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 15 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istung on pikendatud kuni 14.00-ni. Läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised esmalt fraktsiooni esindajatele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Saadikud! Head kuulajad! Ma kõigepealt tänan kõiki selle arutelu eest, mis meil siin täna on olnud. Kes on osalenud – see on olnud väga hariv ja väga põnev! Kuid mis me siis saame öelda Eesti majanduse tuleviku kohta? Ma julgen tänaseid ettekandeid kuulates öelda, et väljavaated on lootustandvad, ja lähen isegi niikaugele, et nad on optimistlikud. Nii nagu majandusminister juba ütles, on võimalik, et Eestist saab Euroopa üks kõige kiiremini kasvava majandusega riik. Mul oli hea meel kuulda ka Eesti Asutajate Seltsi presidendi Allan Martinsoni ülevaadet selle kohta, kuidas Eesti idusektor on juba praegu oma ajaloo parimas seisus, samuti Eesti e-residentsuse ja välisturunduse juhi Liina Vahtrase statistikat, kuidas e-residentsuse mõju Eesti majandusele on kasvavas trendis. Jah, Eesti majandus on kasvule suundunud. Eesti Panga värske majandusprognoos ütleb, et tänavune majanduskasv tuleb 0,6% ja kahel järgmisel aastal juba üle 3%. Tuleva aasta majanduskasvule annab lisahoogu valitsuse eelarvepoliitika, maksukoormuse langemine ja investeeringud nii riigikaitsesse kui ettevõtjasõbralikku majanduskeskkonda. Need on otsused, mis lükkavad hoo majandusele paremini sisse. Jaanuaris kaduv maksuküür, tulumaksu tõusu ja ettevõtte kasumi maksustamise ärajätmine langetab järgmisel aastal maksukoormust 36,6%-lt 35,2%-le. Maksukoormuse langetamine jätab inimestele 780 miljonit eurot rohkem kätte ja kui inimestele jääb rohkem raha kätte, jõuab see tarbimisse ja elavdab majandust. Ent eelarvepoliitika on vaid üks vahend majanduse elavdamiseks. Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo andis hea ülevaate, mida riik majandusele hoo andmiseks teeb. Riik loomulikult ei juhi majandust, küll aga saab riik anda oma panuse, et siin oleks hea majandus- ja ettevõtluskeskkond, et ettevõtjad saaksid siin jõukust luua. Alustuseks ei saa me muidugi üle ega ümber julgeolekust. Asukohta me ei saa valida, aga me saame anda endast kõik, et ettevõtjatel ja investoritel oleks kindlus, et siin on turvaline ja siia tasub investeerida. Üks samm selleks on kindlasti järgmisel aastal hüppeliselt kasvavad riigikaitsekulud, mille me tõstame vähemalt 5%-ni SKP-st. Eesti pikaajaline huvi on vaba riik, kus majandus kasvab ja tagab inimestele kindlustunde endaga toimetulekuks. Seda saab vaid head koostööd tehes riigi ja ettevõtjate vahel. Nagu Liina Vahtras oma ettekandes tabavalt välja tõi, koos me kasvatame Eesti edulugu maailmas. Mul on hea meel näha ja kuulda, et see koostöötahe on vastastikune. Ettevõtjatel on hulk soove, millega saab vaid nõustuda ja tuleb asuda neid ellu viima. Oleme sellega ka alustanud. Stabiilsed ja madalamad maksud, et soodustada ettevõtlust – selles suunas me liigume. Nagu ma eelnevalt juba välja tõin, järgmisel aastal maksukoormus langeb. Samuti on bürokraatia ja riigi kulude vähendamine hädavajalik, et luua efektiivne ja läbipaistev keskkond. Selleski suunas on tublid sammud astutud, aga saab veel rohkem. Olen täiesti nõus, et investeerimine haridusse on meie tuleviku alus, et tagada noortele konkurentsivõime. Me oleme tõstnud teadus- ja arendustegevuse investeeringuid 1%-ni SKP-st ning hoiame seda nii ka edaspidi. Targalt kaitstud Eesti on meie prioriteet, et tagada julgeolek ja usaldusväärsus, sest riigikaitse pole vaid investeeringuid julgeolekusse, riigikaitse elavdab ka majandust. Eelmisel aastal jõudis kaitse-eelarvest Eesti majandusse tagasi ligi pool miljardit eurot. Ja muidugi välistalentide kaasamine. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Isegi kui seda on ühiskonnal keeruline mõista, sest välistööjõus me seda nn koorekihti, kes loob meie majanduses lisandväärtust, tegelikult me igapäevaselt tänaval ju ei näe. Sellepärast ma saan aru, et Eesti inimestel on teinekord raske soosida väljastpoolt oskustööjõu Eestisse sissetoomist. Kuid see ei ole mitte oluline ainult ettevõtjatele kvalifitseeritud tööjõu puuduse leevendamiseks, vaid see aitab tuua Eestisse uusi ideid ja uusi oskusi. Me kuulsime viimasest ettekandest, kuidas aastatel 2015–2025 oli e-residentside majanduslik mõju Eestile 370 miljonit eurot. See programm on toonud meie majandusele hulga kasu, mistõttu me peame pingutama, et e-residentide hulk kasvaks. Siin saalis saame me anda oma panuse, et e-residendiks saamine muutuks veelgi bürokraatiavabamaks. Näiteks, e-resident ei peaks dokumentidele enam ise järele minema ja kõik käiks digitaalselt. Lõpetuseks veel mõned näited riigipoolsetest sammudest. Sel aastal lõime esmakordselt suuremahuliste investeeringute toetusmeetme, mis on suunanud enam kui 100 miljoni eurose investeeringuga projektide hoogustumisele. See on esimene kord, kui Eesti riigis korraga nii suures mahus investeeringuid välja kuulutatakse. Riik toetab kaitsetööstuse arengut, käivitatakse taasiseseisvunud Eesti suurim neljarealiste maanteede ehitamise programm, jätkame Rail Balticu rajamisega, et ühendus läänega saaks parem, ja kiirendame planeeringuid, et majandust elavdavad projektid ei jääks venima. Kõik need eespool toodud sammud on väga oluliseks tõukeks Eesti majandusele ning annavad positiivse sõnumi, et Eesti on sõbralik koht, kus äri teha ja kuhu investeerida. Ma tänan veel kord kõiki, kes täna siin esinesid ja selles arutelus osalesid. Soovin meile kõigile indu Eesti tulevikku investeerimisel. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Marek! Hea Õnne! Ma väga loodan, et seal kabinettides on veel kedagi, kes oma telekad on ikkagi lahti teind ja hoidnud, ja muidugi loodan, et otseülekannet ka veel vaadatakse. Olid huvitavad ettekanded, niipalju kui ma jõudsin jälgida. Ma arvan, et sealt koorusid välja ka teatud sellised aktuaalsed küsimused ja sõlmpunktid. Liina Vahtras näiteks ka mainis, et üks tõsine probleem, mis ettevõtjate, Eesti majanduse konkurentsivõime ees on, on kindlus, mitmes küsimuses kindlus. Üks näide. Kaks aastat tagasi Leedu ettevõtjad – neid oli seal mitusada – tegid pöördumise valitsuse poole ja ütlesid, et esimene majandusarengu tingimus on, et meie riik on korralikult kaitstud praeguses julgeolekupoliitilises olukorras, kus meist mitte kaugel käib sõda ja kus on oht pidevalt üleval, et agressioon võib ju kunagi laieneda. Ja kuhu ta siis laieneb? Potentsiaalne risk on ikkagi nendel riikidel, kes on selle agressori piiririigid, ka Eesti. Mulle meeldis väga see mõte. Ja anti praktiliselt valitsusele vabad käed, et tehke, mis tahate, kindlasti tuleb kokku hoida, aga kui teil on vaja tõsta ka mingeid makse, siis tehke seda. Siis oli eesmärk 4%, nüüd on juba 5% ka Leedul. Aga see lõi sellise fooni, kus iga valitsuse sammu nagu ei tuldud kohe kritiseerima, kõik maksud on saatanast ja nii edasi, vaid see lõigi sellise positiivse fooni. Me kõik panustame, et riik saaks kaitstud. Me üritasime siin Eestis ka julgeolekumaksuga, kommunikatsioon juba läks veidi lappama, ausalt öelda. Ja ega me päris ausad ka ei olnud, sest tegelikult oli eelarveauk, mida tuli ka täita. Jah, palju läks riigikaitsesse ja see on õige suund. Nii nagu ma Leedu näitel toon, seda kindlust on vaja. Ei välismaised ega kodumaised investeerijad, ettevõtjad ei tule lisainvesteeringuid tegema, uusi investeeringuid tegema, kui on oht, et kohe on sõda siin. No ei ole võimalik niimoodi seda keskkonda luua. Ja me peame ka oma kommunikatsioonis tegelikult olema tasakaalukad. Tihtipeale siiski ka meie poliitikud lähevad üle võlli sellega või ka teatud hirmutamisega, õigustades mingeid samme, mis valitsus astub, poliitikud astuvad: aga muidu on siin sõda, muidu on siin kohe Putin. No päris nii see ei ole! Olen minagi nendes valitsuskabinettides olnud ja seal keldrites. Jah, me oleme muutunud viimaste aastatega palju tugevamaks. Me oleme saanud oma NATO partneritega selgemaks, kuidas see käitumismall on. Me oleme saanud palju rohkem tuge. Ja me peamegi ütlema, et me oleme teinud väga palju samme, me ei karda seda agressorit, me teeme veel samme. Vaat see on sõnum Eesti inimestele, kes tõesti on hirmul. Täiesti adekvaatsed inimesed küsivad, millal ma peaksin ostma selle korteri Hispaanias. Ja paljud seda teevad. Siin tuleb ju sõda! Pigem me peaksime tõstma seda tahet, et me oleme siin, meil on kaitsetahe, me oleme tugevad koos liitlastega ja me suudame vastu seista või pigem me oleme nii ohtlikud sellele agressorile, et ta siia ei tule. Kindlus, ka majandus- ja maksukeskkond. Ettevõtjad ju räägivad ja te olete ka kuulnud. Muidugi on tore, kui ettevõtte tulumaksu 2% jälle maha võeti, aga teisest küljest, vaadates riigi rahanduse seisu, on ka see risk. Seda mõistavad ettevõtjad väga hästi. Kui meie eelarve defitsiit paisub nii suureks, siis edaspidi on oht veelgi suuremateks maksutõusudeks või siis sellisteks kärbeteks, mis ühiskonda väga valusalt löövad. Konkurentsivõime eksperdikogu loodi siin kaks aastat tagasi. Marek teab väga hästi, majanduskomisjoni eestvedamisel, Eesti Panga ettepanekul. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ta tõi välja selle, et näiteks kui me läheme kärpima tervishoidu või teeme omaosaluse tervishoius väga kalliks, siis see otseselt mõjutab meie tulevikku, see mõjutab tööjõu tervist, see mõjutab, kui palju me töös osaleda saame. Tervena elatud aastate arv on Eestis kahjuks jäänud püsima. Jah, oodatud eluaeg kasvab, aga see toob kaasa kulusid. Järjest rohkem on pensionäre, aga kes ei jõua enam panustada. No praegu panustatakse hästi, tööhõive on kõrgel, aga tihti on see sunnitud valik, sest muidu hakkama ei saa, pension on madal, siis töötatakse pensionieas edasi. Kas see ka iga kord tervisele hästi mõjub? Ei tea. Nii et ka tervishoiukulud on väga olulised, tervise arendamise kulud, edendamise kulud. Ja sellele me peame tõsiselt otsa vaatama, mitte nii, et üritame selle Tervisekassa kulud hoida seal kuidagi niimoodi hirmsasti kontrolli all, ravijuhtumid vähenevad, arsti juurde ei saa. Pikas perspektiivis see lööb meid väga valusalt. Neid kulusid on kokku arvestatud, mis tähendab selline olukord, kui inimesed õigel ajal arsti juurde ei saa. Need on miljardid, need ei ole miljonid ega kümned miljoneid. Tulevikuperspektiivis need on miljardid, mis me kaotame. Nii, mis siis veel? Jah, kõlasid need märksõnad kapitali kättesaadavusest. Tubli, jah! Olime ka valitsuses, kui suurinvesteeringute meede tehti, mis hakkab tööle. Esialgu need projektid, ma ei tea, kas need kõik käima lähevad seal, aga ega nad raha ka enne ei saa, kui nad ei ole käivitatud. Ma loodan, et see ikkagi toob juurde, aga kindlasti see pole võluvits. Hea meel on, et tal on ka regionaalne mõõde. Tegelikult on toetuse suurus veidi suurem, kui see tehakse väljapoole Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna piirkonda. Väga loodame selle peale. Aga see, et see piirkondlik majandus saaks areneda, on palju muid eeldusi veel vaja. Kindlasti peavad olema huvitatud sellest arendamisest kohalikud omavalitsused. Kunagi ministrina ma üritasin, et teeme siis otsese sideme sellega, et kui ettevõtlus tuleb, töökohad tulevad, siis see omavalitsus võidab lisaks sellele tulumaksule, mis on registripõhine ja kus need töötajad ei pruugi samas vallas ju elada, kus nad töötavad, mis ei anna otsest sidet, pakkusin välja, et sellest dividendidest kogutavast juriidilise isiku tulumaksust võiks osa anda omavalitsustele vastavalt loodavatele töökohtadele selles omavalitsuses, muidugi regionaalse koefitsiendiga. See koefitsient, mis mina välja pakkusin, et üks töökoht Tallinnas maksaks üks euro, noh piltlikult öeldes, ja Võrus viis eurot, mis nagu motiveerikski just ka regionaalset ettevõtlust arendama. No rääkimata planeeringutest, erinevatest teistest protsessidest. Eile siin ka rääkisime planeerimisseadusest. Seda tulebki mõistlikumaks teha, seal on palju selliseid aja jäänukeid. Ja kindlasti haridus. Ma toon ikka sellesama näite. Me ütleme, et ei jätku insenere. Okei, 0,8 keskmisega toome tohutult insenere sisse. No ei too! Pigem lööme meie selle keskmise inseneri palka ka allapoole. Aga Soomes on ammu vastu võetud otsus: põhikooli lõpus eksamid, testid, 60% kutsekooli, aga muidugi sellisesse kutsekooli, kus omandatakse hea keskharidus ja kus ei ole tee suletud rakenduskõrgkooli, ülikooli. Aga praeguses majanduse võtmes oleks väga oluline. Ma tean, et haridusministeerium ja minister püüavad, ma loodan, et saab ka asja.

Teie aeg!

Nii et ega midagi, palju jõudu meile kõigile! Kõike oleks vaja kiiremini ja paremini, et see majandus tõusule saaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Austatud juhataja! Head kuulajad! Mõlemad kuulajad! Kevadel ametisse astunud uus valitsus – ja ma võib-olla rõhutaksin sõna "uus" – on liberaalne, parempoolne ja uuendusmeelne valitsus. See on hea uudis Eesti majandusele. Ma arvan, et see liberaalne ja uuendusmeelne majanduspoliitika, mida me ellu viime, toob ka vilju ja neid me varsti näeme. Kui me siin Riigikogus räägime majandusest, siis mul on tunne, et pahatihti me kuidagi unustame ära, et majandus on väga suures osas just nimelt ettevõtlus ehk siis ettevõtete kogum, mis Eestis tegutseb, Eestis tööd pakub ja Eestis kasumit teenib. Ma arvan, et see vaatenurk ongi kõige olulisem, kui rääkida majanduse tulevikust. Tegelikult me peame rääkima nende ettevõtete tulevikust, kes Eestis tegutsevad. Kui neil hästi läheb, läheb ka Eesti majandusel hästi. Üks fakt. Kui vaadata 2024. aasta Eesti ettevõtete kasumeid, siis praktiliselt pool kogukasumist, mis Eesti ettevõtted teenisid, tuli kinnisvaraarendusest ja pangandusest. Aga kui nüüd hakata mõtlema, mida see fakt meile räägib, siis see räägibki seda, et me siin Eestis ehitame maju, arendame kinnisvara, võtame pangast laenu, elame seal. See ongi justkui nagu pool meie majandusest või peaaegu kogu meie majandus. Aga see kindlasti ei peaks ju niimoodi olema, sellepärast et kui rääkida Eesti ettevõtetest, siis ideaalis me peaksime teenima hoopis rohkem kasumit ekspordist. Loomulikult on kohalik turg tähtis, ka siin tuleb tegutseda, aga iseenesest see, et mõnes mõttes meie ettevõtted koguvad kogu oma kasumi ettevõtlusest, millega nad pakuvad teenuseid kohalikule turule, ei ole tegelikult hea märk. See tähendab seda, et tegelikult on meil majanduses struktuurseid probleeme ja me vajame väga tõsist arenguhüpet, et me tegeleksime rohkem ekspordiga ja kindlasti ka teenuste ekspordiga, sealhulgas digiteenuste ekspordiga, mitte sellega, et me võtame laenu ja ostame lihtsalt endale kortereid. Teine probleem, mis iseenesest numbrite kujul meile otsa vaatab, leidis ka täna siin mainimist. See on see, et meie tootlikkus on 77% Euroopa Liidu keskmisest. Vaat sellisel moel tegelikult jõukaks ja rikkaks ei saa. Ehk siis, kui meie inimese töö, mida ta teeb, toodab lisaväärtust kolmveerandi ulatuses sellest, mida toodab Euroopa Liidu keskmine, aga ilmselt hoopis väiksema määra ulatuses sellest, mis meil Skandinaavias, Põhjamaades ja arenenud turgudel on, siis sellisel moel tegelikult seda jõukust on väga keeruline juurde kasvatada. Aga kust see jõukus peaks siis tulema? Ma arvan, et täna siin majandusminister kirjeldaski neid uuendusmeelseid lahendusi, mis peaks arenguhüppe kaasa tooma. See on põhimõtteliselt eelkõige tehnoloogia, innovatsioon ja suurema lisandväärtusega majandus, mis meil peaks siin toimima. Oleme ausad, USA ja Hiina on ammu aru saanud, et tehnoloogia tähendab tegelikult võimu, selle tehnoloogia omamine, ja võrreldes Euroopaga on nad kaugel ees sellel teemal. Kui me räägime arenguhüppest ja sellest, et me peaksime olema konkurentsis hoopis tugevamad ...

Soovid sa lisaaega?

Jaa, loomulikult.

Kolm minutit lisaks.

... siis igasuguses konkurentsis, võistluses ja võitluses on selline asi, et sa saad võita ainult siis, kui sa sellisel moel mõtled ja selline on kehahoiak. Mul on tunne, et Eesti ja võib-olla ka ettevõtjatel, Eesti poliitikutel on siiski see kehahoiak selline, et me oleme konkurentsis selleks, et mitte kaotada. Me tegelikult peaksime olema konkurentsis sellisel moel, et me läheme võitma. Eestil, ma arvan, on suurepärane positsioon, arvestades seda, et me oleme siiski Euroopa Liidus. See on maailma suurim turg, millele meil on ligipääs. Jällegi, Euroopa võrreldes Ameerika ja Hiinaga on nii tehnoloogialt, innovatsioonilt kui ka riskikapitalilt tükk maad maas, aga Eesti on Euroopas kõva tegija. Ma arvan, et meie oma tarmukusega suudame just nimelt, olles avatud Euroopa turule, aga samas mõtteviisilt innovaatiline ja uuendusmeelne, oma majanduse väga hästi käima tõmmata. Majanduskasvust nii palju, et mina usun ka, et see tuleb ja järgmised aastad toovad meile selles valdkonnas häid uudiseid. Majandus kasvab, SKP kasvab, loodetavasti ka inimeste heaolu paraneb. Aitäh! Soovin eelkõige Eesti ettevõtjatele edu, jõudu ja tarmukust meile jõukust luua!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaks.

Armas Eesti rahvas! Head ettevõtjad! Ma pöördun teie poole, sest paradoksaalselt Reformierakonna algatatud arutelul, milline on meie majanduse tulevik, ei ole siia saali jäänud ühtegi reformierakondlast, mitte ühtegi koalitsioonisaadikut, välja arvatud härra Reinaas, kes on jäänud pidama pärast oma ettekannet. Mida see näitab? See näitab, et nad ise ei usu seda, mida nad retoorikas räägivad. Eesti majanduse kallal on viimastel aastatel läbi viidud lausa unikaalse iseloomuga eksperiment riigi poliitika puhul. Ja mis on selle tagajärjed? Esimene küsimus meie majanduse väljavaadetes on, et majandususaldus ettevõtjate poolt ja tarbijate poolt on täielikult purustatud. Need on katastroofilised numbrid nii Euroopa Liidu võrdlevas kategoorias kui ka ajalooliselt Eesti konjunktuuri silmas pidades. Põhiküsimus on praegu, kuidas taastada optimism investorites, tootjates, ettevõtjates, kaupmeestes ja tarbijates. Paraku on valitsus teinud kõik mõeldava inimtegevuse demokraatlikus kontekstis, et seda purustada. Maksueksperiment, mida viimase paari aastaga on läbi viidud, annab vastuse, et kaasaegse demokraatliku praktika puhul on see unikaalne. Kümnete ja kümnete maksude muutmine, tagasipööramine mõnekuuse perspektiiviga, uus rakendamine – see tähendab seda, et usaldus on kaotatud. Ei usaldata valitsuse majandus- ja rahanduspoliitilist vaadet, ja seda paraku õigusega. Teiseks, meie tootlikkuse probleem. Meie tootlikkus Euroopa Liidus langeb ja langeb tegelikult ennekõike silmas pidades seda, et meie majanduse kasv on olnud viimase viie aasta perspektiivis inflatsiooniline. Reaalmajanduse maht on meil sisuliselt nelja aasta tagune, aga kogu, ütleme, nominaalne SKP kasv on olnud inflatsiooniline. Loomulikult on sellel väga negatiivsed tagajärjed meie rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Jällegi tuleb tunnistada, et valitsusel puudub igasugune poliitiline käsitlus, kuidas inflatsiooni kui ühte kesksemat meie majandusprobleemi pidurdada. Vastupidi, sellele antakse hoogu juurde ja nii pole midagi imestada, et me oleme Euroopa hinnatõusu vedur Euroopa Liidu riikide seas. Nii nagu majandusseisakus üle kolme aasta kestvas, tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu kaasaegses ajaloos ühe liikmesriigi puhul nii pikka majandusseisakut tegelikult dateeritud ajaloos ei eksisteeri. Näete, milline on keskkond, milline on perspektiiv, milles me asetseme. Nüüd, kõneletakse sellest, kas sellel on n-ö väliskeskkonna arusaadavat stressi ja ka investorite silmis n-ö julgeolekuliste riskidega on tekitatud paratamatus meie regioonis. Aga vaatame faktidele näkku. Maailmapanga 2024. aasta hinnang, mis puudutab Euroopa Liitu kuuluvate Läänemere riikide välisinvesteeringute netosissevoogu, näitab seda, et 2024. aastal kõigisse Läänemere-äärsetesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse on netopositsioon positiivne, välja arvatud Eesti. Eesti netopositsioon välisinvesteeringute puhul on sissevool –3,5 miljardit, Leedul samal ajal +3 miljardit. Millest see on tingitud? Loomulikult majandususalduse kadumisest, loomulikult sellest, mis tekitati meil 2004. aastal. Tekitati ju dividendipaanika! Informatsioon selle kohta, mida jõustati, ettevõtte tulumaksu kehtestamine, üldine kasumimaksu kehtestamine, juriidilise isiku tulumaksu tõus – kõigel sellel on juba kahjulik mõju, ükskõik, kui mõnekuuse viibega neid hiljem püütakse korrigeerida. Kahju on tekkinud. Usaldus on kadunud. Kolmandaks, me näeme sisenõudluse täielikku madalseisu. Loomulikult on see seotud kolme küsimusega. See on ebakindlus ka majanduse väljavaadete puhul tarbijatel. Teiseks on see tegelikult ostujõu nõrkus. Maksutõusud koos sellele järgnenud hinnatõusuga on inimeste tegelikku ostujõudu alla viinud. SEB suvise uuringu järgi pidi üle poole inimestest kasutama sääste selleks, et igakuiselt toime tulla. Ja siseturu madalseis, rahvusvahelise konkurentsivõime tagasilöök ja investeeringute mahu puhul me näeme netopositsiooni negatiivset olukorda – see annab mõju ka tööturule. Vabandust, suvised andmed ütlevad, et noorte tööpuudus on Euroopa Liidu kõrgeim. Samamoodi peame nentima, et tööpuuduses oleme me tegelikkuses ka esigrupis kvantitatiivsete näitajatega Euroopa Liidu liikmesriikide seas. Nendes küsimustes on lisaks sellele, et majandususaldus on lõhutud, optimism nii sisetarbimise kui ka ettevõtluse osas on madalseisu keerutatud, kahjuks samasugune käpardlik poliitiline agenda – mis on ka loogiline, kui sa oled käpard ühes sektoris, siis sa tegelikkuses oled seda ka teises sektoris – kandunud üle ka rahanduspoliitilistele väljavaadetele. Vabandust, 4,5%-line defitsiit! Valitsus näeb uhkusega ette, et 2070. aastaks kavatsetakse defitsiit säilitada. 2070. aastani pakub valitsus meile praegu loogikat, pannes ette kõik siseriiklikud eelarvereeglid tühistada. Üks asi on rahandusliku jätkusuutlikkuse ehk üle jõu elamise probleem kui niisugune. See on võib-olla kohutavate tagajärgedega. Teine küsimus on see, et sellega antakse investoritele ka signaal rahanduslikust jätkusuutmatusest. Ka see on tõsine probleem. Energeetika on täielik tohuvabohu. Energiainvestorid ütlevad mulle, et nad ei tea, mida valitsus teeb. ENMAK-i uus arengukava on muutunud hägusamaks, kuid tegelikke vastuseid, kuidas nähakse ette sisevarustatus, kuidas nähakse ette ka konkurentsivõimeline hinnatase, pole. Puudub sisuline terviklik käsitlus ja sellel põhjusel jättis ka tööandjate keskliit kooskõlastamata valitsuse kavandatava ja lähinädalatel kinnitatava ENMAK-i projekti. Ühesõnaga, lugupeetavad mõlemad kuulajad mul siin saalis, armas Eesti rahvas, muutus on vajalik ja sellel muutusel on ka majandusliku jõukuse, majandusliku usalduse ja optimismi taastamise perspektiiv. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu lõppenud. Ühtlasi on lõppenud ka istung. Kõike paremat!