Rahvastikukriis

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on rahvastikukriis. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Asjaolu, et me seisame silmitsi väga tõsise rahvastikukriisiga, mis sillutab teed rahvastikukatastroofile, ei ole ju kellelegi meist loodetavasti uudiseks. Hiljuti tuli välja ka Sotsiaalministeeriumi analüüs, raport, mis kannab pealkirja "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud", ning seegi tunnistab seda, et meil on tegu tõsise rahvastikukriisiga. Lihtsalt konteksti loomiseks tasub meenutada, et summaarne sündimuskordaja, mis 1988. aastal oli 2,26 ja 2008. aastal 1,72, on nüüdseks 1,18. Rahvastikutaseme säilimiseks on teatavasti vaja, et see oleks minimaalselt 2,1. 1988. aastal sündis 25 000 last ja 2008. aastal 16 000, eelmisel aastal sündis 9600 last ja sel aastal jääb sündide arv kardetavasti juba alla 9000. Samal ajal on surmade arv aastas 16 000. Need ja muud sarnased arvud viitavad väga üheselt tõdemusele, et meil on tegemist tõsise rahvastikukriisiga. Ma vaatan, kuidas valitsus räägib ja tegutseb seonduvalt julgeolekukriisiga, aga ma ei näe mitte mingit võrreldavat tähelepanu rahvastikukriisile. Ma arvan, et te ei saa seda ju ka ise eitada, kui te vaatate oma sõnavõtte ja oma kolleegide sõnavõtte. Te räägite julgeolekukriisist praktiliselt iga päev, aga ma ei mäleta, millal teie oleksite sõna võtnud rahvastikukriisi teemal või millal teised ministrid oleksid sel teemal sõna võtnud. See lihtsalt üldse ei aktualiseeru poliitilistes sõnavõttudes ja diskussioonides. Selle tõttu jääb paratamatult mulje, et valitsusele ei lähe see asi korda. Seetõttu ma küsingi, kas te teadvustate rahvastikukriisi tõsidust ja kas te olete nõus sellega, et see kriis on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohast vähemalt sama oluline kui julgeolekukriis.

Suur tänu! Asjaolu, et me seisame silmitsi väga tõsise rahvastikukriisiga, mis sillutab tee tegelikult rahvastikukatastroofile, ei ole ju tegelikult kellelegi meist loodetavasti uudiseks. Hiljuti tuli välja ka Sotsiaalministeeriumi selline analüüs, mis kannab pealkirja, raport pealkirjaga: "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" ning seegi tunnistab seda, et meil on reaalselt tegu tõsise rahvastikukriisiga. Lihtsalt konteksti loomiseks tasub meenutada, et summaarne sündimuskordaja, mis 1988. aastal oli 2,26 ja 2008. aastal 1,72, on nüüdseks 1,18. Rahvastikutaseme säilimiseks on teatavasti vaja enam-vähem kaks korda rohkem, 2,1 minimaalselt. 1988. aastal sündis lapsi 25 000 ja 2008. aastal 16 000, siis eelmisel aastal sündis neid 9600 ja sel aastal kardetavasti jääb sündide arv juba alla 9000. Samal ajal on surmade arv 16 000 aastas. Nii et need arvud ja muud sarnased arvud viitavad väga üheselt tõdemusele, et meil on tegemist tõsise rahvastikukriisiga. Nüüd, kui ma vaatan seda, kuidas valitsus räägib ja tegutseb seonduvalt julgeolekukriisiga, siis ma ei näe mitte mingit võrreldavat tähelepanu rahvastikukriisile. Ma arvan, et te ei saa ju isegi seda eitada, kui te vaatate oma sõnavõtte, oma kolleegide sõnavõtte. Te räägite julgeolekukriisist praktiliselt igapäevaselt, aga rahvastikukriisist ma ei mäleta, millal teie näiteks oleksite sõna võtnud sel teemal, millal teised ministrid oleksid sel teemal sõna võtnud. See lihtsalt ei aktualiseeru üldse poliitilistes sõnavõttudes ja diskussioonides. Selle tõttu jääb paratamatult mulje, et valitsusele ei lähe see asi korda. Seetõttu ma küsingi, kas te teadvustate rahvastikukriisi tõsidust ja kas te olete nõus sellega, et see kriis on vähemalt sama oluline kui julgeolekukriis eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohast.

Aitäh, hea küsija! No vot, ilmselt te ei ole ka tähele pannud, aga ma arvan, et isegi ametisse asumise kõnedes, ka muudes sõnumites ma olen öelnud väga palju perede kindlustunde kohta ja ka laste teemal. Isegi sellise lihtsa lause, et üldiselt kõike muud saame me majalt maailmast, aga Eesti lapsi ikka Eestist. Nii et seetõttu jah ilmselt ma ei leia selle tagant pahatahtlikkust, vaid lihtsalt võib-olla märkamatust. See teema on kindlasti oluline teema. Ja Reformierakonnale lastega perede hea käekäik on ka oluline. Ma saan aru, et opositsiooni töö on valitsusele erinevaid asju ette heita, vahel põhjendatult, tihemini, mulle tundub – ma olen ebaobjektiivne selles – põhjendamatult, aga seda siiski tehakse. Üldiselt on nii, et kui me vaatame ka praegu erinevaid debatte parlamendis, näiteks sellesama automaksu puhul, kus me teeme just maksukoormuse vähendamise lastega peredele, kus liikumisvajadus, eriti alaealiste laste puhul, on suurem, mis on selgelt vajaduse ja reaalse eluga põhjendatud, siis seegi on jälle samm. Samamoodi erinevad maksukoormuse vähendamised, mis tihti aitavad lastega peresid paremini toime tulla. Nüüd, tulles rahvastikukriisi juurde, kui te küsite, kas see on tõsine, siis mina arvan, et see muidugi on tõsine. See on kogu maailmas, vähemalt Euroopas, Soomest Itaaliani, kuidas soovite. Euroopa Liidus oli 2004. aastal näiteks ainult kuus Euroopa riiki, kus oli sünde rohkem kui surmasid. See on probleem üle kogu Euroopa, selles pole mingisugust kahtlust. Head lahendust, ütleme nii, on otsinud erinevad riigid. Ma mäletan, et ma lugesin pikemat Soome Yles, kus oli selline kirjatükk, kus Soome erinevad eksperdid jõudsid lihtsale järeldusele, milleni tihtipeale jõutakse, et ainult rahaga üksiti ei lahenda laste sündide probleemi. Kui vaadata Eesti perepoliitikat, siis seda peetakse maailma paremiku hulka kuuluvaks. Ma saan aru, et on erinevaid arvamusi, aga näiteks vanemahüvitiste süsteem on, ma ise arvan, üks parimaid otsuseid, mida meie oleme erinevates valitsustes teinud ja kaitsnud. Nii et nüüd on uus raport väljas, mille üle ka ühiskonnas on debatt käimas, see on ka ajakirjanduses. Sealgi on suur hulk erinevaid ettepanekuid. Eks me nende ettepanekuteni jõuame, aga kui see oli kas-küsimus, et kas rahvastikukriis on tõsine, siis ma arvan, et küllap see on, ja eriti väikese rahva jaoks.

Aitäh, hea küsija! No ilmselt te ei ole tähele pannud, aga ma arvan, et isegi ametisse asumise kõnedes ja ka muudes sõnumites olen ma öelnud väga palju perede kindlustunde kohta ja ka laste teemal. Olen öelnud isegi sellise lihtsa lause, et üldiselt kõike muud saame me mujalt maailmast, aga Eesti lapsi ikka ainult Eestist. Ilmselt ei leia ma selle tagant pahatahtlikkust, vaid lihtsalt võib-olla [mittemärkamist]. See teema on kindlasti oluline. Reformierakonnale on lastega perede hea käekäik oluline. Ma saan aru, et opositsiooni töö on valitsusele erinevaid asju ette heita, vahel põhjendatult, aga tihemini, mulle nii tundub – ma olen selles ebaobjektiivne –, põhjendamatult, seda siiski tehakse. Vaatame erinevaid parlamendis toimunud debatte, näiteks debatti sellesama automaksu üle. Me vähendame sellega seoses just lastega perede maksukoormust, sest neil on liikumisvajadus, eriti kui peres on alaealisi lapsi, suurem. See on selgelt vajaduse ja reaalse eluga põhjendatud, nii et seegi on jälle selline samm. Samamoodi aitavad erinevad maksukoormuse vähendamised lastega peredel tihti paremini toime tulla. Nüüd tulen rahvastikukriisi juurde. Te küsite, kas see on tõsine. Mina arvan, et see on muidugi tõsine. See on nii kogu maailmas, vähemalt Euroopas, Soomest Itaaliani, kui soovite. Euroopa Liidus oli 2004. aastal näiteks ainult kuus riiki, kus sünde oli rohkem kui surmasid. See on probleem üle kogu Euroopa, selles pole mingisugust kahtlust. Head lahendust, ütleme nii, on otsinud erinevad riigid. Ma lugesin Soome Yles pikemat kirjatükki, kus Soome eksperdid jõudsid lihtsale järeldusele, milleni tihtipeale jõutakse, et ainult rahaga ei lahenda [väheste] sündide probleemi. Eesti perepoliitikat peetakse maailma paremiku hulka kuuluvaks. Ma saan aru, et on erinevaid arvamusi, aga näiteks vanemahüvitiste süsteem on, ma ise arvan, üks parimaid otsuseid, mida me oleme erinevate valitsuste ajal teinud ja mida kaitsnud. Nüüd on väljas uus raport, mille üle ühiskonnas on ka debatt käimas, seda on ka ajakirjanduses. Sealgi on suur hulk erinevaid ettepanekuid. Eks me nende ettepanekuteni jõuame, aga kui see oli kas-küsimus, et kas rahvastikukriis on tõsine, siis ma arvan, et küllap see nii on, just väikese rahva jaoks.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, kindlasti on teil õigus, et leidub ka selliseid olukordi, kus opositsiooni kriitika valitsuse suhtes ei ole põhjendatud. Aga ma arvan, et antud juhul me ei saa sellisest olukorrast rääkida, sellepärast, et tõesti ei ole ju näha, et valitsuse tähelepanu rahvastikukriisile oleks ligilähedaseltki võrreldav sellega, mis pööratakse julgeolekukriisile. Ainuüksi asjaolu, et Kaitseministeerium meil on, rahvastikuministri ametikohta enam ei ole. Kaitseministeeriumi haldusalasse suunatakse meeletuid lisavahendeid, 845 miljonit, lisaks ainuüksi üheaastane tõus, eks ole. Aga selleks, et võidelda rahvastikukriisiga, ma ei näe mitte mingeid võrreldavaid liigutusi. Nii et ma arvan, et teilgi on võimatu eitada, et see tähelepanu, mis läheb ühele ja teisele, on täiesti erinev ja disproportsionaalne. Te rääkisite automaksust, et te teete perele vastutulekuid, et te vähendate laste pealt automaksu tasumist. Ma tuletan meelde, et te ise kehtestasite selle automaksuseaduse sellisena, et perede erivajadusi ei võetud üldse arvesse. Hea, et te natukenegi oma vigu tunnistate, neid parandada üritate. Rääkisite maksumuudatustest, mida te teete, et peresid toetada. Jällegi ma tuletan teile meelde, et te ise kaotasite ära – mitte teie otseselt, te ei olnud peaminister, vaid teie eelkäija, reformierakondlane samuti – maksuvabastused laste ja abikaasa pealt, mis oli selgelt lasterikaste perede karistamine, ja kaotasite ära ka ravikindlustuse paljudele kodustele emadele, mis oli jällegi perekondade rahalise olukorra halvendamine. Probleem on tõesti ka mujal Euroopas, aga Eesti rahvas on niivõrd väike, et meie ei pruugi seda üle elada, samal ajal kui suuremad rahvad omavad selleks suuremat puhvrit. Ma küsin nüüd teie käest seda, et ma vaatasin riigieelarve seaduse eelnõu ja seal on ette nähtud 26 miljonit kaitsetahte edendamiseks. Kas teile ei tundu, et võiks ka võrreldava summa kulutada näiteks laste vastuvõtmise tahte edendamiseks? Riigikaitseõpetus on nüüd viidud sisse koolidesse, aga kas ei võiks sisse viia ka perekonnaõpetust? Miks ei või? Või ongi nii, nagu ütlevad tänases Eesti Ekspressis kajastatud naistearstid, et seda ei tohi teha, et naisi keelitatakse sünnitamisele? Huvitav, mehi saab küll keelitada sellele, et nad annaksid oma elugi riigi eest, eks ole. Kuidas siis selline väärtuste erinevus on? Kuidas te nendesse ettepanekutesse suhtute? Perekonnaõpetus koolidesse pluss reaalselt sammud perekonna tahte suurendamiseks.

Jaa, kindlasti on teil õigus, et leidub ka selliseid olukordi, kus opositsiooni kriitika valitsuse suhtes ei ole põhjendatud. Aga ma arvan, et antud juhul me ei saa sellisest olukorrast rääkida, sest tõesti ei ole ju näha, et valitsuse tähelepanu rahvastikukriisile oleks ligilähedaseltki võrreldav selle tähelepanuga, mida pööratakse julgeolekukriisile. [Seda näitab] ainuüksi asjaolu, et Kaitseministeerium meil on, rahvastikuministri ametikohta enam ei ole. Kaitseministeeriumi haldusalasse suunatakse meeletuid lisavahendeid, 845 miljonit lisaks, üheaastane tõus, eks ole, aga ma ei näe, et rahvastikukriisiga võitlemiseks oleks tehtud mingeid võrreldavaid liigutusi. Ma arvan, et teilgi on võimatu eitada, et tähelepanu, mis läheb ühele ja mis läheb teisele, ei saa [võrrelda], see on disproportsionaalne. Te rääkisite automaksust, et te tulete peredele vastu ja vähendate lastega perede [kohustust] automaksu tasuda. Ma tuletan meelde, et te ise kehtestasite selle automaksuseaduse sellisena, et perede erivajadusi ei võetud üldse arvesse. Hea, et te natukenegi oma vigu tunnistate ja neid parandada üritate. Te rääkisite maksumuudatustest, mida te teete, et peresid toetada. Jällegi tuletan teile meelde, et te ise kaotasite ära – mitte teie otseselt, te ei olnud siis peaminister, vaid kaotas teie eelkäija, samuti reformierakondlane – maksuvabastused laste ja abikaasa pealt, mis oli selgelt lasterikaste perede karistamine, ja kaotasite ära ka paljude koduste emade ravikindlustuse, mis tähendas jällegi perekondade rahalise olukorra halvendamist. See probleem on tõesti ka mujal Euroopas, aga Eesti rahvas on niivõrd väike, et meie ei pruugi seda üle elada, samal ajal kui suuremad rahvad omavad suuremat puhvrit. Ma küsin nüüd teie käest selle kohta, et riigieelarve seaduse eelnõus on ette nähtud 26 miljonit kaitsetahte edendamiseks. Kas teile ei tundu, et võiks võrreldava summa kulutada näiteks ka laste vastuvõtmise tahte edendamiseks? Riigikaitseõpetus on viidud koolidesse sisse, aga kas ei võiks sisse viia ka perekonnaõpetust? Miks ei või? Või ongi nii, nagu ütlevad tänases Eesti Ekspressis naistearstid, et seda ei tohi olla, et naisi keelitatakse sünnitama? Huvitav, mehi saab küll keelitada, et nad annaksid oma elugi riigi eest, eks ole. Kuidas siis siin selline väärtuste erinevus on? Kuidas te suhtute nendesse ettepanekutesse: perekonnaõpetus koolidesse pluss reaalsed sammud perekonna [loomise] tahte suurendamiseks?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Oluline on, kuidas sellesse debatti suhtuvad need inimesed, kes see sihtrühm on, ehk noored mehed ja naised. Ma arvan ka, et seesama analüüs annab ju suure hulga erinevaid valikuid. Oluline on ikkagi seesama sõnum, et igaüks teeb oma valikud ise. Mina liberaalina usun, et inimesed teevad targad valikud. Teie konservatiivina võib-olla usute, et neid valikuid peab juhatama. Me oleme selles mõttes võib-olla erineval lehel. Mina arvan, et inimesed teevad arukad valikud. Eesti riigi eelarve puhul miljard on umbes see maht, mis meil läheb lastele ja peredele, see on umbes 2,2% Eesti SKP-st. Me oleme selle toetuste mahuga Euroopa tipus. Sellist määra on väga vähestel riikidel üldse ette näidata. Ja kuidas see jaguneb? Näiteks 1 miljard, 424 miljonit läheb peretoetustele, 364 miljonit läheb vanemahüvitisele, circa 100 miljonit läheb lastevanemate pensionile, ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. Kui vaadata neid üldiseid numbreid, siis aastate vältel on Eesti demograafia numbrid tõepoolest sellised, et rahvaarv tervikuna 25 aasta jooksul on vähenenud umbes 2%. Suurim langus toimus 2000–2010 aastate vahel. Viimastel aastatel on rahvaarv kasvanud, eeskätt 2022–2024 perioodil, sõjapõgenike tõttu. Ja need on need trendid. Sündimus on langenud vanusegrupis 16–19 aastat. See eeskätt viitab ilmselt haridusele, hariduse väärtustamisele. Need on objektiivsed trendid ja pildid. Erinevad ettepanekud on samamoodi selles raportis tulemas, mida arutatakse. See puudutab muuhulgas vanemahüvitiste süsteemi täiendamist, see puudutab eluaseme kättesaadavust, samme selleks, töö- ja pereelu ühitamist ja väga palju muid asju. Ma arvan, et neil kõigil poliitikavalikutel on oma koht debatis. Aga jah, ma üldiselt ikkagi viitaks ka – vist ta oli Postimehe aasta inimene või kuidas see tiitel on – Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu sõnumile, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lastesõbralik keskkond, positiivne, heatujuline õhustik. Hääbumise ähvardus sellele kindlasti kaasa ei aita. Sularahast või rahalisest toetusest enam on peredele tihti vaja selliseid riigipoolseid teenuseid – head kodulähedast kooli ja kõike muud. Nii et püüame sellest siis lähtuda.

Aitäh! Oluline on, kuidas sellesse debatti suhtuvad need inimesed, kes see sihtrühm on, ehk noored mehed ja naised. Seesama analüüs annab ju suure hulga erinevaid valikuid. Oluline on ikkagi see sõnum, et igaüks teeb oma valikud ise. Mina liberaalina usun, et inimesed teevad tarku valikuid. Teie konservatiivina võib-olla usute, et neid valikuid peab juhatama. Me oleme selles mõttes võib-olla erineval lehel. Mina arvan, et inimesed teevad arukaid valikuid. Eesti riigieelarves on umbes 1 miljard see maht, mis läheb lastele ja peredele, see on umbes 2,2% Eesti SKP‑st. Me oleme nende toetuste mahuga Euroopa tipus. Sellist määra on väga vähestel riikidel ette näidata. Kuidas jaguneb see 1 miljard? 424 miljonit läheb peretoetustele, 364 miljonit läheb vanemahüvitisele, circa 100 miljonit läheb lastevanemate pensionile, ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. Vaatame neid üldisi numbreid. Aastate vältel on Eestis demograafianumbrid tõepoolest olnud sellised, et rahvaarv tervikuna on 25 aasta jooksul vähenenud umbes 2%. Suurim langus toimus aastate 2000 ja 2010 vahel. Viimastel aastatel on rahvaarv kasvanud, eeskätt perioodil 2022–2024, seda sõjapõgenike tõttu. Need on need trendid. Sündimus on langenud vanusegrupis 16–19 aastat. See viitab ilmselt eeskätt hariduse väärtustamisele. Need on objektiivsed trendid ja pildid. Erinevad ettepanekud on samamoodi selles raportis olemas, neid arutatakse. See puudutab muu hulgas vanemahüvitiste süsteemi täiendamist, see puudutab eluaseme kättesaadavust, selleks tehtavaid samme, töö‑ ja pereelu ühitamist ja väga paljusid muid asju. Ma arvan, et kõigil neil poliitikavalikutel on debatis oma koht. Aga jah, ma ikkagi viitaks ka – ta vist oli Postimehe aasta inimene või kuidas see tiitel on – Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu sõnumile, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lastesõbralik keskkond, positiivne, heatujuline õhustik. Hääbumisähvardus siin kindlasti kaasa ei aita. Sularahast või rahalisest toetusest enam on peredele tihti vaja riigi teenuseid: head kodulähedast kooli ja kõike muud. Nii et püüame sellest lähtuda.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Evelin Poolamets.

Aitäh! Majanduslanguse kohta te olete öelnud, et numbrid on valed, et inflatsioon on väiksem ja majanduskasvu on alahinnatud. Rahvastikukriisi puhul te vähemalt tunnistate numbreid. Aga me teame, et vaatamata sellele numbrimaagiale, et on küll lastetoetusi ja peretoetusi jagatud, tulemusi ju ei ole. Perepoliitikal on väga oluline roll igas valdkonnas. See mõjutab nii julgeolekut kui ka kõike seda, mis järgneb. Kas valitsus on võtnud täiendavaid meetmeid? Tulemust ei ole, sündimus on järjest kahanenud. Kas on seatud uusi eesmärke? Kas on seatud ja millised need on?

Aitäh! Majanduslanguse puhul te olete öelnud, et numbrid on valed, et inflatsioon on väiksem ja majanduskasvu on alahinnatud. Vähemalt rahvastikukriisi puhul te tunnistate numbreid. Aga me teame, et vaatamata sellele numbrimaagiale, et on küll lastetoetusi ja peretoetusi jagatud, aga ei ole ju tulemusi. Perepoliitikal on väga oluline roll igas valdkonnas. See mõjutab nii julgeolekut kui ka kõike seda, mis järgneb. Kas valitsus on võtnud nüüd täiendavaid meetmeid? Tulemust ei ole, laste sündimus on järjest kahanenud. Aga nende tulemust ei ole. Laste sündimus on järjest kahanev. Kas on tehtud uusi eesmärke? Kas on seatud ja millised need on?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, millistele numbritele te viitate, mille kohta ma olevat öelnud, et need valed on. Kui te mõtlete konjunktuuriinstituudi raporteid või neid numbreid, mida on Peeter Raudsepp esitanud, siis te ajate mind võib-olla kellegagi sassi, näiteks Kaspar Ojaga või Salga analüütikutega või ajakirjanikega. Üksmeelselt on jah leitud, et seal esitatakse neid fakte veidi valikuliselt, ja ütleme nii, et soovides seda pilti näidata mustemana, kui see on. Nii et võib-olla selles on see asi. Mis puudutab erinevaid muid majanduskasvu prognoose, siis jah, ma üldiselt viitan alati erinevatele uuringutele või prognoosidele. Viimane prognoos, millele ma saan viidata, on Eesti Panga prognoos, mis kirjeldab, et järgnevatel aastatel kasvab Eesti majandus päris kenasti, inimeste kindlustunne suureneb, kättejääv tulu on suurem. See kindlasti aitab lastega peresid, pole kahtlust. Nüüd tulen tagasi teema juurde. Selleks, et erinevaid samme astuda nii-öelda analüüsipõhiselt, ongi vaja erinevaid raporteid ja analüüse. Selleks seesama perepoliitika tervikanalüüs ka tehti või on selle raportina tehtud. See kirjeldab ju – vaadake, see on tänastes uudistes kirjas –, milline on inimeste suhtumine, kuidas on maailmavaade läbi aja muutunud, millised on võimalikud takistused, mis on laste saamisel inimestele oluline, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Seal on [osalenud] mitme ülikooli teadlased, eksperdid Tartu Ülikoolist Tallinna Ülikoolini, seal on erinevad poliitikasoovitused, rõhutusega, et ükski meede ei ole tingimata teisest tähtsam, vaid on vaja erinevate meetmete koosmõju. Raport rõhutab ka seda, et perepoliitika ei taandu ainult peretoetustele, seda mõjutab laiem poliitika ja kindlustunne. Meetmed, mida seal on pakutud, on näiteks teise pensionisamba vara kasutamine kodulaenu sissemakseks, vanemahüvitise saajate ringi laiendamine, näiteks [võiks seda saada] vanavanemad, terviseteemad, muu hulgas näiteks rasvumise ennetamine, krooniliste haigustega seotud küsimused, vaimse tervise mured ja väga palju [muid asju], kuni asendusemaduseni välja. Nii et sellised asjad on selles raportis kirjas. Selleks, et saaks samme astuda, ongi see raport tellitud ja tehtud. Selle alusel saab debatti pidada. Nii et kui te küsite, kas riik midagi teeb, siis vastus on, et [Eesti] riigi panus laste ja perede valdkonda on üks Euroopa suurimaid, nagu ma ütlesin, 2,2% SKP‑st. Vähestel riikidel on sellist taset ette näidata. Teiseks, me oleme tellinud ka võimalikud sammude valikud, et läbi arutada, mida me saame veel teha, et lastega perede kindlustunne suureneks ja tulevikus mõtleksid noored inimesed rohkem lapsesaamisele, takistusi sellelt teelt tuleks kõrvaldada. Selleks see raport ongi.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd ei tea, millistele numbritele te viitate, et ma olen öelnud, et valed on. Kui te mõtlete Konjunktuuriinstituudi raporteid või neid numbreid, mida Peeter Raudsepp esitanud on, siis te ajate mind võib-olla kellegagi sassi, näiteks Kaspar Ojaga või SALGA analüütikutega või ajakirjanikega. Üksmeelselt on jah leitud, et seal esitatakse neid fakte veidi valikuliselt ja ütleme nii, et soovides seda pilti mustemana näidata, kui ta on. Nii et võib-olla sellest see asi. Mis puudutab majanduskasvu erinevaid muid prognoose, siis jah, ma üldiselt viitan alati erinevatele uuringutele või prognoosidele. Viimane prognoos, millele ma saan viidata, on Eesti Panga prognoos, mis kirjeldab, et järgnevatel aastatel Eesti majandus kasvab päris kenasti, inimeste kindlustunne suureneb, kättejääv tulu on suurem. Nii et see kindlasti aitab lastega peresid, pole kahtlust. Nüüd tagasi tulles teema juurde – selleks, et erinevaid samme astuda nii-öelda analüüsipõhiselt, ongi vaja erinevaid raporteid ja analüüse. Selleks seesama perepoliitika tervikanalüüs ka tehti või on tehtud selle raportina. See kirjeldab ju, kui te vaatate, siis see on seal tänastes uudistes kirjas, kirjeldab, milline on inimeste suhtumine, kuidas on maailmavaade läbi aja muutunud, millised on võimalikud takistused, mis on laste saamisel inimeste jaoks olulised, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Selles on mitme ülikooli teadlased, eksperdid Tartu Ülikoolist Tallinna Ülikoolini seal sees, erinevad poliitikasoovitused. Ja rõhutusega, et ükski meede ei ole tingimata teisest tähtsam, vaid on vaja erinevate meetmete koostöö mõju. Raport rõhutab ka seda, et perepoliitika ei taandu ainult peretoetustele, seda mõjutab laiem poliitika, kindlustunne. Meetmeid, mida seal on pakutud, on näiteks teise pensionisamba vara kasutamine kodulaenu sissemakseks, vanemahüvitise saajate ringi laiendamine vanavanematele näiteks, terviseteemad, muu hulgas näiteks rasvumise ennetamine, kroonilised haigused, vaimse tervise mured ja väga palju, kuni asendusemanduseni välja. Nii et selliseid asju on selles raportis kirjas ja selleks, et samme astuda, ongi see raport tellitud või tehtud. Selle alusel saab debatti pidada. Nii et kui te küsite, kas riik midagi teeb, siis vastus on, et riigi panus laste ja perede valdkonda on üks Euroopa suurimaid, nagu ma ütlesin, 2,2% SKP-st. Vähestel riikidel on sellist taset ette näidata. Ja teiseks, me oleme tellinud ka sammude võimalikud valikud, et seda läbi arutada, mida me saame veel teha, et lastega perede kindlustunne suureneks ja tulevikus noored inimesed mõtleksid rohkem lapse saamisele, ja et takistusi sellelt teelt kõrvaldada. Selleks see raport ongi.

Aitäh! Ja lõpetame siis tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.