Arupärimine koolitoidu ebapiisava riikliku rahastamise ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta (nr 797)

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse ja Helmen Küti 17. juunil 2025 esitatud arupärimine koolitoidu ebapiisava riikliku rahastamise ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. Ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Reili Rand!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud arupärimise haridus- ja teadusministrile koolitoidu ebapiisava riikliku rahastuse ja sellest tuleneva ebavõrdsuse kohta. Viimastel aastatel on toidu hindade kiire kallinemine asetanud paljud Eesti pered tugeva surve alla. Olukorras, kus perede toimetulek on niigi keeruline, on koolitoit muutunud oluliseks igapäevaseks sotsiaalseks toeks, sageli ainsaks kindlalt tagatud soojaks toidukorraks. Samal ajal on riiklik koolitoidu toetus püsinud aastaid muutumata. Kuna riiklik toetus ei kata tegelikke kulusid, siis on kohalikel omavalitsustel tulnud eelarveliste valikute surve all leida omaosalus muude ülesannete arvelt või suunata osa kuludest perede enda kanda. Tulemuseks on üha suurenev surve, kus lastega pered peavad koolitoidu eest rohkem maksma, või vähendatakse toidukvaliteeti, mis toob kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemise. Hariduse ning sellega kaasnevate tugiteenuste, sh koolitoidu kättesaadavus peab olema tagatud kõigile lastele võrdselt ning ei tohi sõltuda pere majanduslikust olukorrast. Koolitoiduga seotu ei ole ainult laste tervise ja toimetuleku seisukohalt oluline, vaid märgib märkimisväärset rolli Eesti toidujulgeolekus ja kohaliku majanduse kestlikkuses. Aastate jooksul on lasteaedade ja koolide kaudu kujunenud välja toimiv koostöövõrgustik, kus kohalikud põllumehed, toiduainetööstused ja väikeettevõtjad saavad pakkuda oma toodangut usaldusväärse ja stabiilse turuna. Just tänu sellele on paljudel Eesti lastel olnud võimalus süüa kodumaist värsket ja toitvat toitu. Kui riiklik rahastus jääb jätkuvalt tegelikele kuludele alla, satuvad löögi alla nii need ettevõtjad kui ka terviklik tarneahel, mis on aastatega üles ehitatud. Selle tagajärjel kannatab mitte ainult kohalik tootmine, vaid ka kogukondade suutlikkus iseenda toidulauale kindlust anda. Sellest eelnevast tulenevalt palume ministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks: kas ja milliseid mõjuanalüüse või hinnanguid on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toidu hindade kasvuga viimastel aastatel? Teiseks: kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toidu hindade või tarbijahinnaindeksi muutustega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele? Kolmandaks: kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa omavahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata? Neljandaks: kuidas hindab teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikke nõudeid, kuid samal ajal ei ole teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist? Ja viiendaks: arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidusüsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad? Alla on kirjutanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed, ühtekokku päris mitmed, nii et jääme ootama ministri vastuseid nendele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud kuulajad! Ma alustan kõigepealt võib-olla Eesti riigi korraldusest, selleks, et me oleksime ühel lehel ja ühtemoodi aru saaksime. Eesti riigi korralduses on väga selgelt paigas riigi ülesanded ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Koolipidaja ülesannete hulka käib kõik koolipidamisega seotud kulude katmine. Riik on aegade jooksul koolipidajatele tulnud appi erinevate valdkondade toetustega ehk riik toetab koolipidaja kohustust katta toidukulusid, palgakulusid, õpikute kulusid, väga paljusid kulusid, majade kulusid ja nii edasi, aga riik ei ole nende kulude põhikandja. Ehk siis see küsimus, mis puudutab siin, et kuna riigi toetus ei kata tegelikke kulusid, siis riigi toetus ei saa katta tegelikke kulusid, sest tegelikud kulud on koolipidaja kanda, kõikides seadustes Eestis. Riik saab toetada nende kulude katmist omalt poolt ja riik on seda ka teinud, aga riik ei ole kulude katja. See on igaks juhuks selleks, et me saaksime aru, millest me räägime, kui me räägime koolitoidust. Ja see küsimus, et kohalikel omavalitsustel on tulnud eelarveliste valikute surve all leida oma osalus oma muude ülesannete arvel, näitabki tegelikult seda, et meil on pahupidi läinud see asi. Meil on pahupidi läinud see asi! Ehk siis me võime täpselt vastupidi öelda, et riigil peaks tekkima nüüd oma osaluse katmiseks tegelikult kohustus muude arvelt seda leida, sest tegelikult põhiosalus koolitoidukulude katmisel on kohalikul omavalitsusel koolipidajana. Riik koolipidajana, omavalitsus koolipidajana või erakoolipidaja koolipidajana katab koolitoidu peamised kulud. Aga nüüd küsimused. "Kas ja milliseid mõjuanalüüse või ‑hinnanguid on tehtud seoses koolitoidu kogukulu, inflatsiooni ja toiduhindade kasvuga viimastel aastatel?" Koolilõuna kvaliteedile esitatavad nõuded, sellele koostisele ja valmistamisele, kehtestab Sotsiaalministeerium, ja täitmise üle teeb järelevalvet Terviseamet. Koolilõuna pakkumine on sotsiaalküsimus, mitte otseselt haridusküsimus. Seega, õigem oleks ilmselt adresseerida see küsimus sotsiaalministrile. Aga ma palusin Sotsiaalministeeriumil seoses uue koolilõunat puudutava määrusega ka selgitada, kuidas mõjutavad uued nõuded näiteks koolilõunale selle maksumust ja kuidas on viimasel ajal see maksumus muutunud. Sotsiaalministeerium on vastanud mulle kirjalikult, et nad on analüüsinud haridusasutustes menüüsid ja nende kinnitusel uue määruse järgi tervislikuma toitlustamise nõuded ei too kaasa hinnatõusu. Nende selgituste kohaselt on toitlustuse kallinemist küll olnud tunda ja see on mõjutatud kõige enam üldine hinnatõus, mis sai alguse 2022. aastal. Hinda võivad mõjutada ka täiendavalt lisatud hanketingimused, mida koolipidajad on täiendavalt seadnud. Oluline on, et hangetele täiendavate tingimuste seadjad vaataksid samuti seatud lisatingimused üle, et need ei muudaks hinda ebamõistlikuks. Marginaalne lisakulu tekib ka seoses valmisolekuga pakkuda diabeediga lastele süsivesikuterohket toitu. Paljud KOV-id panustavad juba praegu toitlustusse tervisliku toidu pakkumisega rohkem, kui nad on seda varem teinud, ning on toidugrupid lisanud tervist toetavasse vahekorda, mistõttu enamikule KOV-idest määruse muudatus lisakulusid kaasa ei too. Üldistatud näidismenüüde põhjal tuleb edaspidi menüüdes eelkõige vähendada liha- ja piimakogust, viies kogused tervist toetavasse vahekorda, ning tõsta kalakogust. Ajakohastatud nõuded ei too kaasa toidu hoiustamise ja valmistamise tingimuste muutmist, kuna toidu hoiustamise ja valmistamise tingimustele uusi nõudeid pole lisatud. Võib-olla lisaks siia veel, et rahvusvaheliselt on uuritud koolitoiduga seonduvat. Näiteks 2021. aasta Global Survey of School Meal Programs raportist nähtub, et Eesti on koolitoitu üks enam panustavaid riike Euroopas ja ka maailmas. Enamikus riikides on koolitoidutoetused ainult osale lastele, eeskätt madala sotsiaal-majandusliku taustaga lastele ning sageli piiritletud ka vanuseliselt. Universaalne riiklik toetus kõigile õpilastele on lisaks Eestile vaid Soomes, Rootsis, Lätis ja Leedus, osaliselt Horvaatias ja Luksemburgis. Tuletan ka võib-olla ajalooliselt meelde, et Eestis hakkas riik koolipidajatele koolitoidutoetust maksma 2007. aastal. Enne seda toetust sellisel kujul ka olemas ei olnud. Teine küsimus: "Kas ja milliseid ettepanekuid olete tegemas riigieelarve läbirääkimistel? Kas valitsusel on kavas siduda koolitoidu toetuse suurus toiduhindade või tarbijahinnaindeksi muutusega, et tagada rahastuse suurus tegelikule kulutasemele?" Vastus on, et ei ole kavatsust siduda koolitoidutoetuse suurus toiduhindadega või tarbijahinnaindeksiga. See kindlasti koormaks väga-väga suuresti kohalike omavalitsuste eelarveid. Siin on koolipidajatel ikkagi õigus läbi hanke defineerida ära see toiduhind ja nende pakkujatega läbi rääkida seda toiduhinda. Nii et riik kindlasti siia kätt vahele panema ei hakka ja ei hakka reguleerima mitte kuidagi tarbijahinnaindeksiga koolitoidu hinda ja seda toetuse hinda, mida koolipidaja siis maksab. Riigieelarve läbirääkimistel on olnud minu prioriteediks õpetajate palgad ja nende õpetajate palgatõusu kokkuleppe me riigieelarve läbirääkimistel ka saavutasime. Kolmas küsimus: "Kuidas hindate kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puudujääv osa oma vahenditest ilma teiste valdkondade arvelt kärpimata?" Kahjuks jään siin vastuse võlgu. Mul ei ole ülevaadet kõikide omavalitsuste eelarvetest ega sellest, mismoodi nad neid koolitoiduvalikuid teevad. Linnad on siin näiteks väga erinevad. Tallinna linn on otsustanud katta kõikide oma laste kogu toidukulu. Tartu linn on küsinud lastevanemate osalust vahemikus 40–60%. Mina Tartu linna lapsevanemana olen 18 aastat maksnud Tartu linnas laste toiduraha. Nii et tean, et see on tavaline olnud ka Tartu puhul. Nii et omavalitsused on siin väga erinevad. Kahjuks ei ole minul üldistavat seisukohta kuidagi võimalik kujundada. "Kuidas hindab Teie juhitav ministeerium olukorda, kus Sotsiaalministeerium kavandab koolitoidule järjest rangemaid tervislikkuse nõudeid, kuid samal ajal ei ole Teie juhitav ministeerium näinud ette koolitoidu toetuse suurendamist?" Sellele küsimusele ma juba vastasin, et Sotsiaalministeerium on meile kirjalikult saatnud ka kinnituse, et uued nõuded ei tõsta toitlustamise hinda. Viies küsimus: "Arvestades, et koolitoit on üks stabiilsemaid ja mahukamaid väljundeid kodumaisele toidutootmisele, siis millist koostööd on Teie juhitav ministeerium teinud või plaanib teha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et koolitoidu süsteemi kaudu toetada Eesti toidujulgeolekut ja kohalikku tootmist? Milline on Teie ministeeriumi roll selles, et koolide ja lasteaedade toitlustuses eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ning säiliksid toimivad tarneahelad?" Loomulikult on soovitav koolipidajatel, ükskõik, kus Eesti piirkonnas nad siis asuvad, kui nad koolitoitu hangivad ja seda sisse ostavad, ka lasteaedadele, et eelistataks kodumaist ja piirkondlikku toorainet ja ka säilivaid tarneahelaid jälgitaks, mida lühem ahel, geograafiliselt ja ruumiliselt, seda parem, loomulikult. Aga lõpuks ei sekku riik sinna nende hangete tegemise reeglitesse. Seal lähtutakse ikkagi hanke, riigihankega seadmisest. Toidutootmise ja julgeoleku küsimused ei kuulu haridus- ja teadusministri valdkonda. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on kohaliku tooraine ja tervisliku tooraine kasutamiseks koolitoidus ka soodustused olemas, nii et ma loodan, et nad seda ka jätkavad. Koolilõuna pakkumise kohustus on pandud seadusega selgelt koolipidajatele ja läbi hangete just nimelt saavad koolipidajad mõjutada neid nõudeid koolilõuna pakkumiseks. Ja näiteks on, heaks näiteks on Võrumaa vallad, kes soovivad suurendada haridusasutustes mahetoidu ja kohaliku toidu osakaalu ning on saavutanud ka edu, kus üle 20% on mahetoit, ning seeläbi mõjutanud ka kohalikke tootjaid. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Teie vastustest jäi selline mulje, et see polegi nagu eriti riigi asi ausalt öeldes, et kohalik omavalitsus ja nii ja naa. Aga kas te ei leia, et haridussüsteem, mida me oleme kujundanud ikkagi suhteliselt ühtseks, peaks olema ühtne ka just selles loogikas, et oleks tagatud lastele tervislik, toitev, kättesaadav koolitoit üle riigi ühetaolisena? Et see ei sõltuks sellest, kus omavalitsuses inimesel on õnn või õnnetus sündida või kus ta laps parasjagu koolis käib. Ehk küsimus on, et kas teie hinnangul see tervisliku ja kättesaadava koolitoidu tagamine ei olegi riigi ülesanne, esiteks. Ja teiseks, kui te ütlete, et see ei ole riigi ülesanne, siis kuidas te tagate selle, et erinevates omavalitsustes ei tekiks olukorda, kus inimeste jaoks, osa laste jaoks on see kättesaadav, osa laste jaoks ei ole kättesaadav ja ajas need käärid kasvavad, kui riiklik toetus jääb samale tasemele?

Jaa. Kui te ütlete riik, siis ma eeldan, et te peate silmas kogu Eesti riiki. Meil on lihtsalt võimude lahususe põhimõte, et kohalik omavalitsus täidab teatud riiklikke funktsioone või riigi funktsioone ja keskvalitsus täidab teisi funktsioone. Ei saa olla nii, et kohalik omavalitsus ja keskvalitsus täidavad ühtesid ja samasid funktsioone. Nad on põhimõtteliselt ära jaotatud ning koolitoidu ja koolipidamise puhul on piirid väga selged. Tõesti, selles ametis olen ma näinud olukordi, kus need piirid on läinud väga häguseks. Väga segane on, kes vastutab õpetaja palga eest, kes vastutab koolijuhi palga eest, kes vastutab õpikute ostmise eest, kes vastutab metoodika eest klassis. See segadus tekitab tegelikult palju rohkem pingeid ja mitte midagi paremaks ta olukorras ei tee. Nii et ma eelistan tegelikult seda, et ka see riiklik toetus, mis täna on riigieelarves, kantakse üle kohalike omavalitsuste tulubaasi ja koolitoidu pakkumine on koolipidaja ülesanne. Riik peab loomulikult olema, keskvalitsus peab olema läbirääkija ja ühtse ühiskondliku kokkuleppe saavutaja, et meil oleks ikkagi tagatud koolitoit. Aga mina ei usu seda, et riik tuleb sekkuma koolipidaja autonoomiasse ja reguleerima, millist sööki millistel kellaaegadel millistes kogustes ja millise hinna eest ta pakkuma peaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ega tõesti riik ei peagi sekkuma omavalitsuse asjadesse sel teemal, mida te praegu kirjeldasite. Aga samas on riigi toetus koolilapse lõunale – üks euro – juba päris kaua aastaid, samal ajal kui hinnad tõusevad, energia hind tõuseb, palgad tõusevad. Kõik tõuseb! Loomulikult on omavalitsustel ka oma roll. Aga miks te ei taha riigipoolset toetust tõsta? Sest on ju nõrgemaid omavalitsusi, kes ei saa nii palju raha juurde panna, et saaks täiuslikku toitu. Siin oleks riigil vaja õlg alla panna. Kas te ei leia seda?

Aitäh küsimuse eest! Te ütlete, et meil on nõrgemad omavalitsused, kes ei suuda seda teha, aga samal ajal riik suudab. Riigil ei ole muid kohustusi. See on täpselt samasuguse väljakutse ees, nagu on omavalitsused. Täpselt samasuguse väljakutse ees on ka riik. Alati on vaagimise koht. Alati on vaagimise koht! Riik täidab kõigepealt oma ülesanded, mis on riigi ülesanded, omavalitsus täidab eelarvetega oma ülesanded, mis on omavalitsuse ülesanded. See ongi kogu selle asja loogika. Loomulikult, mis saab kellelgi selle vastu olla, et lastetoidu eest rohkem toetust maksta? Mis saab selle vastu olla? Mitte kellelgi ei saa selle vastu mitte midagi olla. Aga minu jaoks oli nendel läbirääkimistel prioriteediks õpetajate palga tõus. See oli absoluutne prioriteet, see oli see, mida ma nendel läbirääkimistel peamiselt läbi rääkisin. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma eelistaksin, et vastutus hariduse valdkonnas oleks võimalikult selge. Ma väga sooviksin koolitoidutoetuse, õpikute toetuse, direktorite palga toetuse ja väga suure hulga toetusi, mida riik koolipidajale maksab, tegelikult ära anda koolipidaja tulubaasi ja koolipidaja autonoomiat sellega respekteerida. Nii et ta saab oma raha ise kasutada, mitte nii, et riik nende väikeste toetustega, mis tal on – väga väikesed toetused tegelikult, võrreldes selle kogumahuga – eemalt juhib koolipidaja otsuseid. Ma ei pea seda lihtsalt õigeks. Ma arvan, et on õige, kui koolipidajal on olemas autonoomne õigus otsustada. Kui riigis on nii otsustatud, et koolipidajad on meil kohalikud omavalitsused, erakoolid, erasektor ja riik, siis igaühel on seal oma vastutus.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma olen ka sellega nõus, et rollid peavad olema üheselt ja selgelt paigas, kui me räägime kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandi rollidest. Aga ma küsin selles vaates, mida te ka mainisite oma vastustes, mis puudutab kohalike omavalitsuste ja koolide võimet kodulähedast tootjat mingit moodi rohkem kaasata või tema pakutavat toitu kooli tuua või olgu see mahetoit sealtsamast piirkonnast. Ma tean, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on päris palju pead vaevanud selles osas, kuidas oleks võimalik eelistada nendes hangetes kohalikke toidutootjaid. Kas see on ühel või teisel moel käinud läbi ka Haridus- ja Teadusministeeriumist? Kas me saaksime kahe ministeeriumi ühisel jõul võib-olla selle teema ikkagi kusagile liigutatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd pean küll vastuse võlgu jääma. Minu laualt see läbi käinud ei ole. Ma muidugi eeldan, et ametnikkonna tasandil on neid arutelusid peetud, aga ilmselt sa endise ministrina tead, et Euroopa Liidu õigus tuleb sealt kohe vastu, mis puudutab hangete tegemisel kodumaise eelistamist. Siseturul ei saa teha eeliseid kodumaisele pakkujale. Aga ometigi on leitud vist ka viise, kui ma ei eksi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toetuste abil siiski neid mahetootjaid toetada. Mahetootjad kipuvad olema kodumaised, sellepärast et üks mahetoodangu reeglistikke on see, et ta peaks olema võimalikult lühikese tarneahelaga. Nii et eks neid viise on, aga minu lauale see jõudnud ei ole, ministrite tasandil me seda arutanud tõesti ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, muidugi, see üks euro on ajale jalgu jäänud. Aga te armastate igasuguseid teadusuuringuid ja ma küsin niimoodi, et kas on teil midagi rääkida meile korrelatsioonist korralikult kõht täis ja võimalikult head õpitulemused. Need silotornid, mis on omavalitsuse ja riigi – need on vaieldavad. Täna nii, homme naa. Aga selliseid korrelatsioone, on teil kusagilt midagi meile viidata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et te teate neid seoseid, isegi mitte korrelatsioone, vaid põhjus-tagajärg-seoseid. Kui laps on hästi välja puhanud ehk hästi maganud, vähemalt kaheksa kuni kümme tundi, kui laps on viibinud õues ja saanud piisavalt värsket õhku ja kui laps on mitmekülgselt toitunud – mitte suures koguses ja palju süüa saanud, vaid mitmekülgselt toitunud ehk ta on saanud erinevaid süsivesikuid ja valkusid ja nii edasi –, siis lapse õppimisvõime on parem, sest ta keskendub. Tal on keskendumisvõime parem, tal on tähelepanuvõime parem, ta ei väsi nii kiiresti. Need kõik on teadusuuringutest teada tõed ja selle tõttu koolitoidu mitmekülgsus on ka see, mida tuleb taga ajada, mitte üksnes see, et ta peaks olema suur toidukord keset päeva, vaid see, et see toit oleks piisavalt mitmekülgne, et sealt oleks võimalik saada väga erinevaid toitaineid, sellest toidust, et lapsed saaksid õues viibida, koolipäeva jooksul saaksid värsket õhku. Ja eriti oluline on muidugi ka see, mis tänapäeval mureks kipub saama: laste uneaeg. Helesinised ekraanid varastavad uneajast aina rohkem ja rohkem aega ja ka see tegelikult mõjutab laste keskendumisvõimet, kognitiivseid võimeid ja tähelepanuvõimet. See tähelepanuvõime on teadupärast uuel põlvkonnal lühenenud päris märkimisväärselt, aga see tuleb osaliselt nendest ekraanidest, mida hilisõhtul une arvelt vaadatakse.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teid kuulates tekib mul kohe sihuke nostalgia koolielu järele. Meil siin Riigikogus on pikad päevad, ei mingit värskes õhus liikumist, toitlustus on ka, nagu on, helesinised ekraanid on väga populaarsed, keskendumisvõime on langenud alla kriitilise piiri kolleegidel. Aga mis ma tahtsin sisuliselt küsida? Kuidagi see teie ettekanne ja see sissejuhatus väga rõhutas seda, et on teatud erisused, millega riik tegeleb ja millega omavalitsused tegelevad, seda peaks nagu kõik mõistma. Aga lihtsalt Eesti inimeste poolt siia valitud saadikuna, kas te mõistate seda, et Eesti lapsevanema jaoks põhimõtteliselt see ei ole nii oluline. Nii nagu Swedbanki klienti väga ei huvita, mis osakonnas tema mingit küsimust menetletakse ja kes talle pangakaardi väljastab. Aga lõpuks ikkagi vaadatakse meie otsa siin ja haridusministri otsa ja öeldakse, et miks need asjad koolis ei ole korras. Minu meelest see vastutuse veeretamine võib-olla kõige õigem lähenemine ju ei ole. Või ma eksin?

Ma olen nõus. Ma olen nõus, et lapsevanema vaatest on ükskõik, mismoodi see liha sinna vorsti sisse saab, peaasi, et see vorst hea on, eks ole. Kuidas seda toodetakse, ei ole tegelikult tarbija asi. Aga lihtsalt meie ei ole siin need tarbijad, me oleme siin need, kes seda poliitikat kujundavad. Ja kui me poliitikat kujundame, siis me peaksime riigiõiguslikult väga selgelt positsioone võtma selle koha pealt. Mina ei toeta seda, et riik trügib kohaliku omavalitsuse pärusmaale, hakkab korraldama seal piisavalt palju asju ja teisalt veel nagu rahastamisega asjad segadusse ajab. Seda segadust me nägime korduvalt ja korduvalt ja jätkuvalt näeme muuseas õpetajate töökoormuse teemal. Ka õpetajad vaatavad ministeeriumi poole, miks neil nii suur töökoormus on, aga ometigi on tegemist kohaliku omavalitsuse korraldusliku küsimusega, eks ole. Kui minister hakkaks nüüd minema ja sekkuma ja hakkama korraldama õpetajate töökoormust, siis ma arvan, et midagi head sealt välja ei tule. Nii et ma eelistan päriselt seda, et meil on väga selge vastutuse jaotus, et riik vastutab selle eest, mille eest riik vastutab, ja kohalik omavalitsus selle eest, mille eest kohalik omavalitsus vastutab. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama kohalikku omavalitsust rahaliselt, ma ei vaidlusta absoluutselt riigipoolset toetust. Ma lihtsalt vaidlustasin küsija küsimuse püstitust, et kohalik omavalitsus peab andma omaosalust koolitoidule. Mitte omaosalust, vaid kohalik omavalitsus ongi koolitoidu rahastaja ja riik pakub tuge sellele koolitoidule.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on mitu küsimust. Esimene küsimus on, et millal te viimati sügisel külastasite Tallinna koole ja mitu korda te sõite seal lõunat. Teine küsimus. Kas te tõesti arvate, et 2018. aastal kehtestatud 1 euro versus 2025, et kui te lähete nagu poodi, siis saate sama euro eest sama palju toiduaineid kui 2018. aastal? Ma toon selle võrdluseks lihtsalt, te ju saate aru, miks. Me ei saa ju kindlasti eeldada seda, et 2018 versus 2025 me saame sama kogusega, sama kvaliteediga tagada lõuna meie lastele. Miks ma küsisin, kas te olete käinud Tallinnas ja olete ka lõunat söönud? Minu tagasiside, mis ma olen praegu saanud – ja ma olen seda päris palju saanud –, on see, et väga palju toitu läheb raisku. See on reaalselt koolidirektorite jutt. Ja lapsed lihtsalt ei söö. See ei ole normaalne, et lapsed lihtsalt ei söö seda lõunat, mille eest on tegelikult riik maksnud.

Aitäh!

Ja teiselt poolt te ütlete, et kui see olukord ei sobi, siis kohalik omavalitsus peab ise nagu lisaks panustama. Te ei taha sekkuda sinna.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd küll ei saanud aru, kas see vihje sellele, et lapsed ei söö lõunat, tahate tegelikult öelda seda, et lõuna on halb. (Lauri Laats saalist: "Jah.") Aga öelge siis see otse välja. Mina vaidlen kategooriliselt vastu. (Vahelehüüe saalist.) Aga te ei öelnud, et lõuna on halb. See, et lapsed lõunat ei söö, ei tähenda seda, et see söök seal halb on. Kui te vähegi lapsevanem olete ja kui teil on vähegi kodus 10–12-aastased, (Vahelehüüe saalist.) siis te natuke teate, milline suhtumine on koolitoitu. Mäletan ka mina isiklikult selles vanuses suhtumist koolitoitu. Väga eelistaksin seda, et koolitoit ei ole mitte portsjonites välja jagatud, vaid laps tuleb ja ise paneb endale selle koolitoidu sealt nii-öelda Rootsi lauast kokku. Ka Tallinna koolidesse sööklatesse ei ole otseselt asja olnud, viimati käisin 2024. aasta kevadel Tallinnas ühe kooli sööklas. Väga head sööki pakuti, tõsiselt head korralikku koolilõunat, ja sõid ka lapsed seda isuga. Nii et ma arvan, et kindlasti ei ole ma nõus teie järeldusega, et Tallinna linnas on koolitoit halb. (Vahelehüüe saalist.) Ma just teile praegu ütlesin, et ma käisin 2024. aasta kevadel Tallinna kooli … (Vahelehüüe saalist.) 2024. aasta kevadel!

Laseme lõpetada!

Lugupeetud Lauri Laats, 2024. aasta kevadel! (Vahelehüüe saalist. Juhataja helistab kella.)

Kuulame küsimuse vastuse ära!

Ma juba vastasin, ma ei tea, talle ei sobinud.

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, ma saan teha sellise ajaloolise tagasivaate. Üks minu selliseid mentoritest üldse poliitikas, Peeter Kreitzberg, rääkis ligi kümme aastat sellest tasuta koolilõunast. Ta tõi alati selle näite, et Soomes ja Rootsis – Soomes peale teist maailmasõda 1948, Rootsis 1946 – kehtestati tasuta koolilõuna seaduse tasemel. See, kuidas seda rahastatakse, on tõesti riigi ja omavalitsuste kokkulepe. Ma ei tea, kas seal nii tuliseid vaidlusi selle rahastamise üle on peetud, tõesti ei oska öelda. Aga üldiselt on riik ja omavalitsused kokku leppinud, et hariduse rahastamise juures ühe osana on see seaduslik soe ja tervislik koolilõuna sees. See on pigem riigi ja omavalitsuste oma asi, aga õpilasele peab see olema seaduse tasandil kindlustatud. Kas Eestis ei võiks midagi sarnast teha?

Jah, ma nüüd ei tea, aga ma eeldan – ma ausalt öeldes eeldan –, et kuna Soomes kannab praktiliselt kõik kooli pidamise kulud kooli pidaja, kohalik omavalitsus, kaasa arvatud õpetajate palgad, siis ma eeldan, et ka seal on see tegelikult kohaliku kooli pidaja vastutada. Ma ei ole kindel, et riik seda tasuta koolitoitu neile garanteerib, aga ta on seaduse tasandil vist pidajale kohustusena pandud. Aga ma jään selle vastuse teile võlgu, ma lihtsalt ei tea, millised on need võrdlevad süsteemid. Kui ma oskaksin teiega debateerida siin sellel teemal, siis ma hea meelega debateeriks, aga ma peaks selleks enne pilgu sinna sisse heitma, mis need süsteemid on seal. Ma ei tea tõesti.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! 15. septembril arutasime siin haridusliku ebavõrdsuse küsimusi. Minu küsimusele vastates tollal te nentisite, et sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus tõepoolest põhjustab hariduslikku ebavõrdsust ja haridussüsteemis on hoovad, leevendamaks sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse tagajärgi. Näiteks huviharidus, inspireerivad treenerid, pikapäevarühmad, sellised asjad, muu hulgas ka koolitoit. Te tõepoolest väga proovite seda vastutust lükata kohalikule omavalitsusele kui koolipidajale, aga kuna riik on ka koolipidaja, siis ma küsin, milline on olnud teie suunis riigikoolidele. Kas väärtus on tasuta koolitoidus, millega kõik lapsed saavad kõhu täis? Nii nagu te viitasite nutiseadmete puhul, et tähelepanu hajub, ka näljas laps või ebatervislikult toitunud laps on kehva tähelepanuvõimega ja seega õpitulemused kannatavad. Milline on olnud teie suunis riigikoolidele koolitoidu kohta?

Aitäh küsimuse eest! Riigikoolides on valdavalt olnud koolitoit tasuta. Me viisime gümnaasiumides vist eelmisel õppeaastal sisse väikese omaosaluse, lapsevanema omaosaluse, aga see ei ole muutnud gümnasistide koolitoidu tarbimist. Me ei ole seal tegelikult muutust näinud. Kui tõesti peaks tekkima selline olukord, kus koolijuhid hakkavad meile tagasisidestama, et on mingi hulk lapsi, kes ei saa seda endale võimaldada, siis me peame selle teema juurde loomulikult tagasi tulema. Praegu me seda näinud ei ole. 2025. aastani oli riigikoolides koolitoit tasuta, kutsekoolides minu teada on see siiamaani tasuta, aga riigigümnaasiumidesse on sisse viidud väike lapsevanema omaosalus. Aga koolid on käitunud erinevalt, mõned koolid seda omaosalust ei ole võtnud, vaid nad on leidnud kooli enda eelarve vahenditest ka selle omaosaluse katmiseks. See sõltub ka piirkonnast, kus kool toimetab, milline on tema laste kontingent, kes seal koolis käivad. Me oleme ka koolijuhile andnud rohkem vabamad käed seda otsustama. Aga täna meil seda tagasisidet ei ole olnud, et mingid lapsed jäävad sotsiaal-majandusliku olukorra tõttu söömata. Seda kindlasti ei tohiks lasta juhtuda. Minu teada koolipidajad ehk omavalitsused ka täna selliseid asju juhtuda ei lase. Seal seda ebavõrdsust sees ei ole, koolitoidus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Tulen teile veidike appi paari faktiga või seisukohaga, mida te just ise ka jagate, et soe ja tasuta koolitoit kõigile on üks parimaid otsuseid, mille Eesti riik on viimastel aastatel vastu võtnud. See on juba tükk aega kestnud. Ja teiselt poolt infoks, et riigi tulud on oluliselt rohkem kasvanud kui umbes kahe kolmandiku omavalitsuse tulud, ehk riigi tulubaas on oluliselt kiiremini kasvanud. See on reaalne fakt. Kas selles olukorras tundub teile õiglane, et riik, sõlmides kunagi kokkuleppe, andes sõnumi, et me hoiame koos koolitoidu laste jaoks tasuta, omaosalust ei kasvata? Mis on see põhjus – kui te neid fakte nüüd teate –, miks riik omaosalust ei kasvata?

Aitäh küsimuse eest! Sest riigi tulubaas on tõepoolest rohkem kasvanud kui kohalike omavalitsuste tulubaas, aga riigi prioriteet on olnud viimastel aastatel kaitsekulude väga kiire kasvatamine, kuhu on läinud kogu tulubaasi kasv. (Anti Allas räägib saalist.) Enne mida? Aastal 2018 tõsteti koolitoidu toetusraha. 2022 algas sõda ja algas kaitsekulude kasv.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tasuta haridus, see nagu eeldaks ka seda, et see toit on ka seal juures ikkagi tasuta ja kvaliteetne. Aga kuulates neid teie vastuseid eelnevatele küsimustele, siis ma küsin hoopis seda, et aga milles siis need lapsed süüdi on. Nemad ei ole ju süüdi selles, kui nende selles omavalitsuses ükskõik mis põhjusel ei ole võimalik neile täisväärtuslikku ja maitsvat toitu pakkuda, seda enam olukorras, kus meil on madal sündimus väga suureks probleemiks Eestis.

Lapsed ei ole milleski süüdi, keegi ei ole lapsi siin laua taga, jumala eest, süüdistanud. Selles mõttes kordan: lapsed ei ole milleski süüdi. Minul ei ole ka täna teadmist, et Eestis oleks lapsi, kes ei saa koolitoitu süüa, kellele ei võimaldata sooja koolitoitu koolipäeva jooksul. Minuni selline teadmine jõudnud ei ole. Kui Eestis on selliseid lapsi, kes ei saa koolisööki, kes ei saa seda sooja toitu koolis, sellepärast et lapsevanematelt küsitakse liiga kõrget omaosalust ja omavalitsus seda ei kompenseeri, siis andke mulle palun teada. Minu teada, minule täna teadaolevalt selliseid lapsi Eestis ei ole. Isegi nendes omavalitsustes, kus on lastevanemate omaosalus kehtestatud, siis kui lapsevanem seda omaosalust katta ei saa, siis katab seda koolipidaja.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See, et te jääte jäigalt seisukohale, et koolitoit ongi KOV-ide vastutus, on ootuspärane. Aga samas nendite, et teil tegelikult ju puudub ülevaade, kuidas KOV-id sellega toime tulevad. Endise KOV-i juhina ma kindlasti ei oleks vastu, kui koolitoidu toetus antaks kohalike omavalitsuste tulubaasi, et vabu käsi justkui näiliselt oleks rohkem. Samas, riigi vaates peaks olema muret tekitav, et nii saavad jätkuvalt paremini hakkama need omavalitsused, kellel juba täna on kergem ja vahendeid rohkem, ning väiksemad jäävad veelgi rohkem hätta. Tulles aga nüüd samuti nende laste tasandile, kes peaks olema selle küsimuse keskmes ja kes peaksid ka riigi jaoks tõesti olema kulla hinnaga, siis ma saan aru, et teie vaates ongi normaalne olukord, et see, kas laps saab selle toidukorra, saabki sõltuda sellest, kuhu kohalikku omavalitsusse ta on sündinud ja milline on tema pere rahaline võimekus.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kunagi seda puldist väitnud. Ma veel kord väidan, et minu teada ei ole sellist olukorda Eestis, kus lapsed ei saaks toidukorda koolis. Ei ole sellist olukorda! Palun saatke mulle informatsioon nende laste kohta, kes ei saa koolis süüa ja kellel on lapsevanemad pöördunud omavalitsuse poole palvega tasuta koolitoiduks ja seda palvet ei ole rahuldatud. Nende juhtumitega tuleb tegeleda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me räägime sellepärast, et see olukord on kriitilise piiri lähedal ja tegelikult koolitoiduga tuleb tegeleda. Probleem, mis kindlasti vastab tõele väga paljudes omavalitsustes, on see, et koolitoidu kvaliteet käib alla, sellepärast et selle raha eest enam ei saa normaalset tervislikku toitu. See on tegelikult halb kõigi jaoks, kindlasti laste jaoks. See on nagu päriselu ja sellepärast me selle teema oleme tõstatanud ja tegelikult sooviks lahenduste poole liikuda. Aga teie seisukoht on, et on omavalitsuse küsimused ja riigi küsimused ja riik ei pea sinna sekkuma ja raha juurde andma. Ütleme nii, et kui üle Eesti hakkab probleem igalt poolt välja tulema, siis järelikult ei jookse ta enam omavalitsusliini pidi, vaid siis on riigisüsteemis endas mingisugune probleem. Minu arvates võimalust oleks, et need maksumuudatused, mis valitsus eelarvega on saatnud siia Riigikokku, seal ju igal aastal saavad inimesed, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot, 1848 eurot palgalisa. Üle 114 miljoni euro aastas kulub lihtsalt 10%-le kõige rikkamatest inimestest raha jagamisele.

Teie aeg!

See oleks võimalik tegelikult selle rahaga lahendada neid probleeme küll.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks selleks, et lahendada ära koolipidamise ja muude kohalike omavalitsuste kuludega seotud mured, on meil vaja arutada kohalike omavalitsuste tulubaasi, et mis on nende tulud. Soomes, kus on koolitoit garanteeritud, katab seda sajaprotsendiliselt kohalik omavalitsus lihtsalt selle tõttu, et tema tulubaas on õiglane. Meil ei ole ta lihtsalt õiglaselt jaotunud. Ja sellega ma olen sada protsenti nõus, et tuleb tulubaasi, riigi ja keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse vaheline tulubaasi jaotus tegelikult üle vaadata. Eelistaks ära anda ka kohalike omavalitsuste tulubaasi kõik need kohustused, mis on tegelikult omavalitsuse omad, ja riik ei jagaks nii-öelda pisku kaupa neid rahasid omavalitsusele, kes on tegelikult koolipidaja ja ei oma täna autonoomset õigust nende rahade üle otsustada. Aga sellega ma olen ka nõus, et maksulaekumiste mõttes see tulu jaotub omavalitsuste ja riigi vahel ebavõrdselt. Omavalitsustel on rohkem kohustusi ja vähem maksutulu. Riigil on selle võrra muidugi maksutulu rohkem ja selle võrra ta saab ka rohkem kohustusi endale võtta. Ma tahaks, et me liiguksime selle kohaliku omavalitsuse tulubaasi arutelu juurde ja seal lahendusteni.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et selle vastu ei ole keegi, sest väga paljud siin saalis on omavalitsuse taustaga ja hetkelgi volikogudes, et riigi ja kohaliku omavalitsuse osas nii ülesanded kui kohustused ja ka maksutulu oleks võrdsemalt ja õiglasemalt jagatud. Selle vastu ei ole keegi, aga me oleme täna selles olukorras. Ma kuulan seda debatti ja kuulasin seda murega, kui te loetlesite kõiki kohaliku omavalitsuse kohustusi seoses koolipidamisega. Täna näiteks erihoolekandes, mis on puhtalt riigi ülesanne, tuleb omavalitsus oma rahadega appi, sellepärast et need inimesed lihtsalt vajavad hoolt ja abi. Kas on karta selle arutelu põhjal, nii nagu siin vastused on kõlanud, et ühel hetkel, nii nagu huvihariduse toetust vähendati, võib ka see napp ja pisku – üks euro – veel väheneda?

Ei, jumala eest! Selles mõttes, et hea meelega tõstaks ja annaks kohaliku omavalitsuse tulubaasi ära. Hea meelega! Aga selle riigieelarve puhul ma seadsin prioriteediks õpetajate palgatõusu. Aga järgmised sammud on tõesti tulubaasi äraandmine, aga selleks, et tulubaasis oleks see õiglasemas mahus, kus ta seal ka teoreetiliselt loodetavasti kasvama hakkab, on kasv vaja enne sinna ette ära teha, selleks et need toetused üle anda.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana Reili Rand, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Me räägime täna millestki palju enamast kui koolitoidust. Me räägime sellest, millise sõnumi annab riik Eesti lastele ja peredele. Koolitoit on rohkem kui soe lõunasöök, see on sotsiaalne võrdsustaja ja tervisliku toitumise tagaja iga lapse jaoks, sõltumata sellest, kus ta elab või kui palju tema vanem teenib. Ei ole vähetähtis, et see on ka regionaalse põllumajanduse ja kohaliku toidu tootmise oluline osa. Minister on korduvalt öelnud, et tegemist pole riikliku ülesandega. Eks saab ükskõikselt vastata ka nii ja suunata riigikorralduslik probleem 79 väga erineva kohaliku omavalitsuse kanda. Seda enam, et oma vastustes pidi minister nentima, et tal puudub terviklik ülevaade, kuidas KOV-id selle ülesandega toime tulevad ja mis määras lapsevanematelt omaosalust juurde küsivad. Aga kas me saame rääkida haridusest kui võrdsete võimaluste süsteemist, kui üks laps sööb koolis kodumaist värsket toitu ja teise pere ei jaksa kas täna või järgmisel kuul üldse omaosalust maksta? Ebavõrdsus ei teki tühjusest, see kujundatakse valikutega. Selle asemel, et tugevdada riiklikke sotsiaalseid garantiisid, mis aitaks tagada kõigile lastele võrdsed tingimused, plaanib valitsus aga eeloleva aasta eelarves jagada 114 miljonit kingitusena Eesti kõige jõukamatele – nendele, kes teenivad üle 4000 euro kuus. See tähendab sisuliselt, et riik loobub võimalusest investeerida lastesse, et jagada rohkem neile, kellel juba on. See ei ole lihtsalt eelarveotsus, see on väärtusvalik, ka riigikorralduslik väärtusvalik. Valikutest rääkides ei saa mainimata jätta ka, et kolmapäeval tuleb siiasamasse saali arutlusele sotsiaaldemokraatide eelnõu, millega alandaksime toidukaupade käibemaksu 9%-le. Sellel oleks reaalne mõju. Perede toidukorv väheneks aastas keskmiselt 600 euro võrra. Kuid seni on koalitsioon pidanud seda ebavajalikuks. Eestlased peakski vähem sööma, oli ühe valitsusliikme seisukoht alles hiljuti. See tähendab, et ka rahva ostujõu leevendamine ei ole prioriteet, vähemalt mitte siis, kui see aitab just madala ja keskmise sissetulekuga inimesi. Meie, sotsiaaldemokraadid, seisame selle eest, et ükski laps ei jääks ilma korralikust koolilõunast seetõttu, et ta elab vales omavalitsuses või tema vanem teenib liiga vähe. Me usume, et riigi kohustus on pakkuda lastele tuge, mitte panna vanemaid sundseisu või koolikokad olukorda, kus toidu kvaliteeti tuleb eelarvekitsikuses kärpida. Ma tahan lõpetada küsimusega, mis väärib vastamist mitte ainult ministrilt, vaid meilt kõigilt. Kas me tahame riiki, kus kõik lapsed on võrdsete võimalustega, või riiki, kus see sõltub sellest, millisesse perre või Eesti piirkonda sa juhtud sündima? Sotsiaaldemokraadid valivad esimese ja Eestist päriselt hoolivalt valitsuselt ootame me sama. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Lugupeetud kolleegid! Iga laps Eestis peaks koolipäeva jooksul saama sooja, täisväärtuslikku toitu. See on nii lihtne ja inimlik põhimõte, et selle üle ei peaks üldse vaidlema. Ometi oleme täna olukorras, kus riiklik koolitoidu toetus ei kata tegelikke kulusid ja sellest sünnib ebavõrdsus, mida me ei tohi vaikides pealt vaadata. Riigi toetus ühe koolilapse toidule on aastaid jäänud samaks, samal ajal kui hinnad on tõusnud – tooraine, energia, palgad, kõik on tõusnud. See tähendab, et omavalitsused, kellel on rohkem ressursse, lisavad omast eelarvest juurde, et laps saaks korraliku lõunasöögi. Aga väiksemates valdades, vaesemates valdades, kus iga eurot tuleb kaaluda, pole seda võimalust ja mõnes omavalitsuses on ka lapsevanemad sunnitud juurde maksma. Nii tekibki olukord, kus ühes koolis saab laps sooja toitu, kus on värsked köögiviljad ja kvaliteetne liha, aga teises peab kokk juba nuputama, kuidas toitu päevast päeva veel kuidagi maitsvaks teha. Ja see ei ole koka süü, see on süsteemi viga. Lapse kõht ei küsi, kus ta elab – Tallinnas, Vändras või Mõisakülas. Laps vajab energiat, et õppida, keskenduda ja kasvada. Kui me jätame osa lapsi kehvema toidu peale, siis me süvendame ebavõrdsust juba kõige varasemas eas. Me räägime Eestis palju haridusest kui võrdsuse loojast. Aga mis võrdsusest saab rääkida, kui osa lapsi läheb pärast lõunat näljasena kehalise kasvatuse tundi, sest supp oli liiga lahja? See ei ole ju ainult finantseerimise teema, see on väärtuste küsimus. Kui riik leiab raha ametnikele kõrgeteks hüvitisteks ja pidude korraldamiseks, siis peab ta leidma ka vahendid selleks, et iga laps saaks koolis korralikku toitu. Koolitoit ei ole ju mingi luksus, see on osa haridusest, osa hoolest, mida riik näitab oma noorte vastu. Kutsun valitsust ja Riigikogu üles vaatama sellele probleemile otsa inimlikult. Ja Keskerakond peab õigeks tõsta koolitoidu toetust vastavalt tegelikele kuludele nii, et ükski lapsi Eestis ei peaks tundma, et tema kodukoht määrab ära, kui täis on tema taldrik. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised. Sellega oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.