Arupärimine Ukraina põgenike, eriti mobilisatsiooniealiste meeste kohta (nr 794)

Ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 9. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine Ukraina põgenike, eriti mobilisatsiooniealiste meeste kohta, arupärimine numbriga 794. Ettekandeks Riigikogu kõnetooli on juba liikumas hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei hakka siin neid arve tooma, neid on arupärimises endas päris palju olemas. Kes viitsib, see saab selle PDF-i sealt ilusasti kätte. Aga luban endale siiski meelde tuletada sellist kummalist tõsiasja. Nimelt need, kes kujutasid ette, et sõjakoleduste eest vajavad kaitset eelkõige naised ja lapsed, näiteks need Gaza naised, kes elavad pommitamise varjus ilma turvalise varjupaigata, või Süüria emad, kes on kaotanud kodu ja turvalisuse juba üle kümne aasta kestnud sõjas – vaat need inimesed on eksinud. Eesti praktika kohaselt vajavad kaitset hoopis mobilisatsiooniealised mehed. Jah, just needsamad, kelle puhul me oleme siiamaani ekslikult arvanud, et nad peaksid olema need esimesed, kes peaksid oma kodumaad ja perekonda kaitsma. Ja tulebki tõesti välja, et hoopis nemad vajavad ise kaitset ja mitte suvalist, vaid rahvusvahelist ja eriti kaalutud kaitset Eesti riigilt. Ega see ei ole muidugi esimene kord, kui mingi mõiste saab uue ja ootamatu sisu. Nõukogude riik sai sellega samuti hakkama, võiks siin väga palju näiteid tuua. Aga mõiste "rahvusvaheline kaitse", selle mõiste praktilise muutmise pioneer on minu teada siiski Eesti Vabariigi Siseministeerium. Ja mõiste "rahvusvahelist kaitset vajav põgenik" ei tähenda Eestis niisiis relvade ja vägivalla eest põgenevat pereema koos lastega, nüüd tähendab see Eestis hoopis meest, kes põgeneb kelle eest: omaenda riigi mobilisatsiooni eest. Meie pagulaspoliitika on loonud sellise uue iroonilise definitsiooni, et sõda ei aja kodust põgenema neid, kes on kõige kaitsetumad, vaid hoopis neid, kes peaksid neid kaitsma. 31. augusti seisuga on Eestis rahvusvaheline kaitse ehk kõige ulatuslikum kaitse ukrainlastel selline, et koguni 65% on selle saanud mobilisatsiooniealised mehed. See on muljet avaldav osakaal. Isegi kui me võrdleme naabritega, näiteks Soomes, Lätis ja Leedus on samasuguste meeste osakaal rahvusvahelise kaitse saajate seas nullilähedane. Tuletan meelde, et alates 24. veebruarist 2022 on Ukrainas kehtinud reegel, et 18–60‑aastased mehed võivad riigist lahkuda ainult erandkorras. Neid tingimusi on aja jooksul muudetud, peamiselt karmistatud. Kui eelmisel aastal käis Eestis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, siis ta ütles üsna selgelt, et need mehed peaksid olema Ukrainas ja aitama oma riiki. Tõesti, võib-olla mitte alati ei saa kõik olla tingimata rindel, aga siiski nad peaksid olema oma kodumaal ja oma kodumaad toetama. Seepärast on loogiline, et me küsimegi, kas Eesti on sellele Zelenskõi sõnumile reageerinud. Kust koha pealt tulevad ikkagi siia jätkuvalt need mobilisatsiooniealised mehed, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset ja kelle arv kaitse saanute seas kogu aeg kasvab ja osakaal ka kasvab? Kas tõesti ei ole kummaline, et just nemad vajavad kaitset, ja kelle eest Eesti neid kaitseb? Kas siis äkki Ukraina enda seaduste ja kohustuste eest? Ja kas meie pagulaspoliitika on tõesti mõeldud eelkõige nende jaoks, mitte nende jaoks, kes sõja tõeliste ohvritena – naised ja lapsed nimelt – kõige enam abi vajaksid? Ma loodan, et minister loeb need küsimused ise ette ja hea meelega kuulaksime neid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Selline võimalus saab kohe ka teoks. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt siseministri Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Väga tänan selle arupärimise eest! Mulle tundub, et see arupärimine räägib mitte ainult Ukraina põgenikest, vaid see räägib natukene ka riikide kaitsevõimest ja väärtustest laiemalt, eriti just arupärimises püstitatud küsimused. Esimene küsimus: "Kas Eesti on kuidagi reageerinud Ukraina presidendi üleskutsele, et välismaale põgenenud Ukraina kodanikke toetataks läbi Ukraina eelarve? Kui ei ole, siis miks?" Vastan. Siseministeeriumini ei ole jõudnud selline üleskutse. Ja pean märkima, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mingeid toetusi. Teine küsimus: "Kas Eesti on reageerinud Ukraina presidendi soovile, et Eestis asuvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed oleksid Ukrainas? Kui ei, siis miks?" Siseministeerium on seda teemat tõstatanud mitu korda kohtumistel Ukraina suursaadikuga ja pakkunud oma abi. Seni ei ole saatkond abipalvega meie poole pöördunud. Kolmas küsimus: "Kustkohalt saabuvad jätkuvalt Eestisse rahvusvahelist ja ajutist kaitset soovivad Ukraina mobilisatsiooniealised meeskodanikud?" Vastan. Ukraina kodanikud saabuvad Eestisse kas Venemaalt või teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Ega neil mujalt ju saabuda ei ole. Ajutise kaitse taotlusi on sel aastal septembri lõpu seisuga registreeritud kokku umbes 4000. Keskmiselt esitatakse ligi 100 taotlust nädalas ja enamus taotlejatest tuleb mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Neljas küsimus: "Kas Teile ei tundu imelik, et eelkõige vajavad kaitset just mobilisatsiooniealised mehed? Kelle eest Eesti riik neid kaitseb, kas Ukraina riigi eest?" Vaat siin tõesti peame klaarima härra Valge esitatud numbreid siin kõnetoolis, mis paraku ei vasta ligilähedaseltki reaalsusele. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal on suur ja üheks põhjuseks on see, et mehed ongi suurema osa oma elust mobilisatsiooniealised. Kokku on Eestis ajutise kaitse saanud ligikaudu 35 000 inimest, nendest mobilisatsiooniealisi mehi omakorda ligi 7700. Muul alusel on rahvusvahelise kaitse saanud 6600 Ukraina kodanikku ja nendest 4800 on mobilisatsiooniealised mehed. Seega saab kokkuvõtlikult väita, et Eestis on Ukrainas toimuva sõja tõttu saanud rahvusvahelise kaitse kokku 12 500 mobilisatsiooniealist meest, mis on alla 30% kaitse saajatest. Alla 30%! See on rohkem kui kaks korda väiksem number, kui härra Valge siin praegu just esitas kõigile. Ja Eesti ei kaitse kedagi Ukraina riigi eest, vaid Ukraina kodanikud saavad kaitset agressorriigi Venemaa eest. Mis puudutab nüüd sugu ja vanust, siis rahvusvaheline kaitse sugu ja vanust ei küsi. Seal on hoopis teised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelist kaitset antakse. Viies küsimus: "Kas PPA kontrollib 18–60‑aastastele meestele ajutist ja rahvusvahelist kaitset pakkudes nende suhet Ukraina väekohuslusega? Kui ei kontrolli, siis miks?" Esiteks, rahvusvahelise kaitse menetlus on väga põhjalik ja seal kontrollitakse kõiki asjaolusid, mis on seotud isikuga, tema sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväeteenistusega, sealhulgas väekohustusega. Samas, Ukraina sõjaväekohuslaseks olemine ei ole välistav asjaolu rahvusvahelise kaitse andmisel. Kuues küsimus: "Kuidas Te selgitate olukorda, et Eestis on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi proportsionaalselt kordades rohkem, kui Lätis ja Leedus?" Jällegi, kust see info siis pärineb? Siseministeeriumil puudub täpne ülevaade, kui palju on mehi ja naisi saanud rahvusvahelise kaitse Lätis ja Leedus, aga tuginedes Eurostati andmetele, on täisealisi Ukraina mehi põgenikest Euroopas keskmiselt 24%. Nagu eelnevalt ütlesin, Eestis on mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi alla 30% kõikidest kaitse saajatest. Nii et paraku ei ole usutav, et Lätis ja Leedus on see kordades väiksem kui Eestis või Euroopas keskmiselt. Need arvud tegelikkuses ju näitavad, et Eesti ei ole kuidagi eriline selles olukorras võrreldes Euroopa keskmisega. See ei ole mitte mingisugune Eesti eripära. Seitsmes küsimus: "Kui Ukraina kodanikele antakse Eestis rahvusvahelist kaitset eelkõige mitte seetõttu, et selle saajad vastavad rahvusvaheliselt ja Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele, vaid seetõttu, et neil oleks võimalik Eestis töötada, siis kas sellega ei kuritarvita Eesti Vabariik rahvusvahelise kaitse staatust?" No jällegi, Ukraina kodanikel ei ole Eestis töötamiseks vajalik saada Eestilt rahvusvahelist kaitset, vaid soovi korral tööle asuda on võimalik lihtsalt taotledes elamisluba töötamiseks. Ja kindlasti ei anta ühelegi Ukraina kodanikule rahvusvahelist kaitset, et tal oleks võimalik Eestisse tööle jääda. Järgmine küsimus: "Kas need isikud, kes alates 2023. aasta kevadest on saanud Eestis rahvusvahelist kaitset, viibisid varem Eestis illegaalselt?" Vastan. Ukraina kodanikud, kes viibisid või viibivad seni Eestis, teevad seda seaduslikul alusel. Nimelt, seoses sõjaga on välismaalaste seadusesse tehtud erisus, mis võimaldas Ukraina kodanikel olla seaduslikult Eestis, ilma et nad peaksid taotlema rahvusvahelist kaitset. Erisuse mõte oligi selles, et mitte sundida siin juba olevaid ja töötavaid Ukraina kodanikke üheaegselt minema taotlema rahvusvahelist kaitset. Ja viimane küsimus: "Kas Eesti põgenikepoliitika, mille tulemusena otsivad ja saavad mobilisatsiooniealised mehed kaitset eelkõige Eestis, ei õõnesta Ukraina võitlust Venemaa vastu?" No siin on taas kord juba küsimuse enda sõnastuses pandud väiteid, mis ju tõele ei vasta. Me kuulsime neid protsente, et Eestis ei saa kaitset eelkõige mobilisatsiooniealised mehed, sest neid on siin alla 30%, härra Valge, alla 30%. Seda ei saa öelda, et eelkõige. Ma tean küll, et teie eriala on ajalugu, aga ma usun, et niipalju me oleme kõik matemaatikat õppinud, et kui tegu on alla 30%-lise hulgaga, siis ei saa selle kohta öelda, et see on eelkõige või see on enamus. Eestis ei ole eraldiseisvat põgenikepoliitikat, vaid Ukraina küsimuses on kogu Euroopa Liit ühtne. Ukraina toetamine on oluline kõikidel rinnetel ja loodetavasti ka Riigikogu liikmed toetavad Ukrainat ning ei satu pahaaimamatult Venemaa propaganda ohvriks. Ma tahaksin veel pöörduda korraks arupärimise esitajate poole. Kahjuks Leod ei ole, ainult härra Valge on. Mehed, elanikkonnakaitse kuu on käes. Ärme mõtle seda, mismoodi me siis tegeleme Ukraina kaitsmise või toetamisega sellega, et me otsime tikutulega väidetavalt mingisuguseid Ukraina mehi. Mõtleme selle peale, mis me Eesti heaks teeme, mida me teeme selleks, et meie enda pere, meie enda küla, meie enda vald oleks kaitstud, sellepärast et see on meie enda asi, meie ühine asi. Aitäh!

Suur tänu teile, härra minister, väga konkreetsete vastuste eest! Aga kas need rahuldasid ka arupärijaid, seda me kohe kuuleme Jaak Valge käest, kelle kord on küsida. Palun!

Suur tänu! Minu arusaamise järgi need vastused ei olnud konkreetsed, vaid lihtsalt minister pareeris konstruktiivset debatti demagoogiaga. Toonitan, et on kahte tõugu kaitset: on rahvusvaheline kaitse, mis on ulatuslikum kaitse, kaalukam kaitse, mis antakse kolmeks aastaks, ja ajutine kaitse. See 65%, mida ma mainisin, on täpselt rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste osakaal. Ja seda te võite ise kontrollida, see on PPA andmete järgi. Nii et mul ei ole mitte mingeid arvutusvigu mitte kusagil. Edasi. Läti ja Leedu annavad küll meestele ajutist kaitset, aga mitte rahvusvahelist kaitset, seda teist. Ja kui teie, kahjuks, ministeerium ei ole suuteline seda Läti ja Leedu käest küsima, kui suur on rahvusvahelise kaitse saanute arv või osakaal, siis Riigikogu analüüsiosakond on seda küsinud ja mina tuginen nendele. Nii, edasi. 30%, millest te räägite. Tõepoolest, ajutine ja rahvusvaheline kaitse annab …

Hea kolleeg, läbirääkimiste voor tuleb.

Jaa, küsimus on siis selles, miks te pareerite konstruktiivset debatti. Miks te ajate mõisted segamini praegu?

Aitäh, härra Valge, selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole minu eesmärk siin mõisteid segamini ajada, aga numbrid ju kõnelevad sedasama. Te olete oma küsimustes üritanud väita, et Eestis on justkui selline rahvusvahelise kaitse poliitika, kus me justkui eelistame Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi. Aga statistika ütleb muud. Me oleme andnud kaitset umbes 35 000-le, neist mehi on 12 500. Te võtsite kogu sellest arvust ühe osa, mis teile sobis, et teie nii-öelda narratiivi toetada, ja seda nimetatakse demagoogiaks, kui te võtate ühe osa välja, aga suurema osa jätate kõrvale. See tegelikkuses ju moonutab seda pilti. Ja üsna näitlikult numbritega sain siin tõestada, et nende meeste osakaal on alla 30%. Euroopas keskmiselt on see 24%. 24% ja alla 30% vahel suurt vahet ei ole. See tähendab, et Eesti tegelikkuses ei paista siin millegi erilisega väga silma.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Natukene piinlik on siin see ärplemine väga tõsise teemaga. Mind sügavalt solvas see sinu ütlemine, et peaks tegelema oma koduvalla ja reaalsete asjadega. Elva vald on ainukene omavalitsus, kuhu on see suur sõda reaalselt jõudnud. Sina pole näinud seda kraatrit Koruste küla põllu peal. Meil ei ole Elva vallas piirivalvet ja oma lahinguüksusi. Nii et nii palju sellest. Sa ütlesid, et jah, mingist 30%-st räägid siin, aga 12 500 n-ö mobilisatsiooniaegset meest on siin. See on üks diviis. Ja nagu ma aru saan, ministeerium on mitu korda pöördunud Ukraina poole, et kas ei peaks kuidagi neid mehi saatma isamaad kaitsma. Kas ei ole mõelnud, et võiks kokku kutsuda või teha n-ö Eesti Ukraina diviisi – 12 500 meest – ja pakkuda neid Ukraina kodumaad kaitsma?

Aitäh, härra Ernits, selle küsimuse eest! Nagu ma enne rääkisin, ma üritan ikkagi seda debatti hoida sisus ehk nendest numbritest. Kui numbrite alusel on esitatud mingisuguseid väiteid, siis tegelikkuses on võimalik neid väiteid ka numbritega ümber lükata. Mis puudutab seda, kas meil on siin kusagil peidus üks diviis, siis nagu ma enne ütlesin, kõik mehed ongi suurema osa oma elust formaalselt mobilisatsiooniealised. See ei tähenda, et nad on kõik sõjaväekohuslased või kõik kõlbavad. Ühesõnaga, ma tahaks näha seda 18- ja 60-aastaste meeste diviisi, mida sellega peale hakata, kui neil ei ole väljaõpet. Võib-olla nad ei kvalifitseeru ka selleks. See on selline arvudega mängimine, millel ei ole mingit reaalset sisu. Ei ole Eestis mingisugust diviisi peidus, mida Ukraina tahaks ja saaks enda rindele paisata. Aga kui see oleks olnud niimoodi, kui neil see vajadus oleks olnud, siis küllap nad oleksid meie päringutele oma suursaadiku kaudu vastanud ja öelnud, et andke mulle see diviis nüüd rindele. Tundub, et seda päriselt ei ole olemas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No see jutt on puhas demagoogia. Loomulikult ei ole meestel, kes sõjaväkke võetakse või mobiliseeritakse, vajalikku väljaõpet, et nad kohe rindele saata. Neid ei saadetagi, neile antaksegi väljaõpe. Aga te ütlesite, et tahate tõe piires ja faktide piires seda diskussiooni hoida. Andke andeks, te ju täiesti vassisite, kui ütlesite, et nendele mobilisatsiooniealistele meestele ei maksta Eestis mingisugust toetust. See on ju vale. Sellepärast, et näiteks siin samas Sotsiaalkindlustusameti koduleheküljel öeldakse, et ajutise kaitse saanud Ukraina sõjapõgenikel on õigus saada samasuguseid hüvitisi ja toetusi nagu Eesti elanikel. See puudutab ka rahvusvahelise kaitse saanud isikuid. Nii et kui te väidate, et Eesti ei maksa neile mitte midagi, Eesti neid ei toeta, siis on see ju täiesti selge vale. Miks te valetate siin?

Aitäh, härra Põlluaas, selle küsimuse eest! Te annate mulle võimaluse üle lugeda selle lause, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et Siseministeerium ei toeta Ukraina sõjapõgenike toimetulekut ning me ei maksa ka mitte mingeid toetusi. Siseministeerium. Punkt. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Palun igaks juhuks kolm minutit, et …

Kaheksa minutit.

… siukseid piiksumisi ei tuleks. Aitäh! Head Eesti mehed, Eesti naised! Muidugi ei saa nende vastustega kuidagi rahul olla. Minu selja taga istus enne just haridus- ja teadusminister, kellega meil oli juttu, et see debatt on siin muutunud täiesti tühjaks demagoogiaks. Kui ma küsisin ta käest hiljem, kas ta oleks sellega nõus, kuuldes siseministri vastuseid, siis ta paraku ütles, et ta ei kuulnud. No kahju küll, aga seda saab järele vaadata ka stenogrammist. Ma muidugi annan endale aru, et praegusel ministril on siin piiratud vastutus, aga praegu tekkis küll vastutus selle kaudu, et tänased vastused olid ju täiesti vingerdavad. Tegelikult on vastutus ka selle üle, et see olukord on säilinud, ehkki minister on ametis olnud juba varakevadest. Nii. Nüüd kordan üle. Ma räägin praegu rahvusvahelist kaitset saanud meestest. See on kõige kaalukam kaitse ulatus. Ma ei räägi ajutist kaitset saanud meestest, missuguste numbritega teie siin vahepeal opereerisite. Rahvusvahelist kaitset on Eestis saanud 4643 mobilisatsiooniealist meest ja ajutist kaitset 7666. Kolme kuuga lisandus 208 uut ajutise kaitsega ja 130 uut rahvusvahelise kaitsega mobilisatsiooniealist meest. Samal ajal jälle nii ajutise kaitse kui ka rahvusvahelise kaitse saanute seas väheneb Ukraina naiste ja laste ja mittemobilisatsiooniealiste meeste osakaal. Mobilisatsiooniealiste meeste osakaal suureneb. Jah, nõus, neist meestest võib olla osa teenistusest vabastatud. Aga kui palju? Täna te ütlesite, et te seda kontrollite, aga varem on meile öeldud, et seda ei kontrollita. Ja ma julgen arvata, et te täna ka hämasite, sellepärast et kui te tõepoolest kontrollite seda, siis te oleksite meile öelnud, kui palju on neid inimesi, kes on tõepoolest vabastatud, ja kui palju on mobilisatsioonikohuslasi. Igatahes, mis sõnum on meil Ukrainale? Ikka seesama sõnum, et nende desertöörid saavad Eestis vabalt varjupaiga. Me räägime kogu aeg Ukraina aitamisest, aga keeldume just sellisest abist, mida neil kõige rohkem vaja on. Ja küsimus pole ikkagi ainult nendes numbrites, vaid põhimõttes, et me anname selle signaali: "Desertöörid, tulge Eestisse!" Meie õõnestame niimoodi Ukraina kaitsetahet ja tegelikult ka nende meeste tulevikku. Sõja järel on neil ikkagi kodumaale naasta psühholoogiliselt ja sotsiaalselt pea võimatu. Isegi kui neid seal ei karistata, ootaks neid seal ikkagi hukkamõist. Just eriti silmatorkav on see rahvusvaheline kaitse. Toonitan üle: 31. augusti seisuga on seda saanud 7090 inimest. See ei ole niimoodi, nagu te, lugupeetud minister, ütlesite, et ma lõikan ühe osa ära. Need on kaks erinevat kategooriat. eks ju. Ajutine kaitse on üheks aastaks, rahvusvaheline kaitse on kolmeks aastaks. See on teine asi. Rahvusvaheline kaitse on kõige kaalukam. 31. augusti seisuga on rahvusvahelist kaitset saanud 7090 inimest. Nende seas on paarsada afgaani ja Süüria naist-last, siis on paarsada poliitilist pagulast Venemaalt ja Valgevenest, mõnikümmend on Süüriast, Sudaanist ja Türgist, ning siis, palun väga, 4643 Ukraina 18–60-aastast meest – kolm korda rohkem rahvusvahelise kaitse saanute hulgas kui Ukraina naisi. Ma ei hakka siin Euroopa varjupaigaküsimuste ameti definitsiooni ette lugema, säästes kolleegide aega. Ja need igatahes, kes need definitsioonid kirjutasid, selles mõttes, et kes on rahvusvahelise kaitse saaja, kes on ajutise kaitse saaja, kindlasti ei mõelnud niimoodi, et rahvusvahelise kaitse kui kõige kaalukama kaitse saanud põgenik on eelkõige sõjaväest põgenev mees sellelt maalt, mis oma vabaduse eest võitleb. Jah, kui seda nüüd tõlgendada nurgaadvokaadi kombel ja niimoodi numbreid ka väänata, nagu te seda tegite, siis saab ka rahvusvahelist kaitset anda. Aga kas me peame seda tegema? Nii. 9. septembril käisid põhiseaduskomisjonis Siseministeeriumi ametnikud, teie ministeeriumi ametnikud, kelle käest me samamoodi küsisime, miks on rahvusvahelise kaitse saanute hulgas mobilisatsiooniealiste meeste osakaal 65%. 65%, ma ei eksinud mitte ühe protsendiga. Ja need ametnikud siis selgitasid, et Eesti otsustas anda rahvusvahelist kaitset ka Ukraina kodanikele, kes olid siin enne 24. veebruari 2022. Edasi küsisime, miks seda tehti. Siis juba ametnikud vihjasid sellele, et see on poliitikute otsus, ja me ei saanud aru, miks seda tehti. Ja statistika näitab, et see grupp ju kasvab kogu aeg. Vaadake statistikat! Ei saa enam olla nende üksikute isikutega, kes lahkusid Ukrainast enne täiemahulise agressiooni algust, või ütleme, ka rohkemate isikutega. Neid isikuid ju tuleb juurde. Kas nad siis olid vahepeal Eestis illegaalid? Sellele küsimusele, miks neid kogu aeg juurde tuleb, me ikkagi vastust ei saanud. Mida siis nüüd teha? Lõpetuseks. Kõigepealt tuleks lõpetada rahvusvahelise kaitse andmine mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele. Teiseks, nõuda nii rahvusvahelise kui ka ajutise kaitse saanud mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit nende suhtes sõjaväeteenistusega. Nii, ja ma kirjutan teile mõne aja pärast kirjaliku küsimuse või teen uue arupärimise, kus ma palun teilt statistikat selle kohta, kui paljudel on olnud tõend sõjaväeteenistusest vabastamise kohta. Kui te seda statistikat ei anna ja kui seda statistikat ei kinnita ka Siseministeeriumi ametnikud, siis te olete valetaja. Ja kolmandaks tuleks teha koos Ukraina ametkondadega taustauuringuid juba kaitse saanud mobilisatsiooniealiste meeste kohta. Aitäh!

Suur tänu teile, härra Valge! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga läbirääkimised lõpetab minister Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Millest me siis täna siin räägime? Me ju tegelikult räägime sellest, et Eesti on Ukraina toetaja. Eesti toetab Ukrainat sõjaliselt, aineliselt, 0,25%-ga oma SKP-st, aga Eesti toetas Ukrainat ka esimesest päevast sellega, et ta pakkus Ukraina inimestele kaitset, erinevat tüüpi kaitset. Nüüd, mis sellest arutelust välja tuleb, on see, et me justkui ei peaks Ukraina inimestele kaitset pakkuma või peaksime nad kusagile vagunitesse istutama ja saatma nagu Siberi poole Ukraina poole jõuga, kuigi Ukraina riik ei ole seda meilt palunud, ei ole seda soovinud. Me kõigepealt klaarisime selle asja ära, et Siseministeerium on korduvalt pöördunud Ukraina riigi esindaja ehk suursaadiku poole ettepanekuga, et kui neil on soov selles osas midagi ette võtta, et meie võtaksime selles osas midagi ette, siis esitage see soov. Sellist ametlikku soovi ei ole tulnud. Teine asi on see, et valimine kahe kaitseliigi vahel selle eesmärgiga, et näidata mobilisatsiooniealiste meeste või lihtsalt meeste protsenti võimalikult suurena, ei räägi ju tervikpildist. Tervikpildis on kõik ukrainlased, kes on Eestis saanud kaitset. Seal on mehi 2500, umbes 35 000-st. (Saalist öeldakse midagi.) 12 500, jah, vabandust, ma eksisin. See arv jääb 30% piiresse, natukene alla selle, Euroopas keskmiselt 24%. Meie põgenikepoliitika mitte kuidagi ei eristu selles mõttes olulisel määral ka Euroopa keskmisest. Me oleme lähtunud sellest, et me aitame Ukrainat, ja meil ei ole sellest kahju, et nad siin kaitset saavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jah. Ma protestin siseministri ütlemise vastu Ukraina parlamendirühma liikmena …

Hea kolleeg!

… et Siber ja Ukraina on üks ja sama. Ei ole!

Aitäh, hea kolleeg! Läbirääkimiste aeg on möödas.