Energeetika

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on energeetika. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on palve, et me võimalikult sisulised oleksime. Esmaspäeval kuulutasid valitsuskoalitsiooni juhid meile, et on kokku leppinud tohutu suurtes energeetikapoliitilistes otsustes, mis puudutavad meretuuleparkide ja maatuuleparkide arendamist. Nende [toetuseks] on ette nähtud 2,6 miljardit eurot subsiidiumeid, mis tahetakse kiiresti-kiiresti lukku lüüa. Loomulikult ei ole see 2,6 miljardit, mis on ka riigiabi, sugugi mitte ainus kulu, mis on seotud taastuvenergia arendamisega. Kui me vaatame hinnanguid, siis [näeme, et] selle kogukulu kümnendi lõpuni või, ütleme, järgmise kaheksa aasta jooksul on vähemalt 15 miljardit eurot. See 15 miljardit tuleb panna perspektiivi: me siin kärbime, teeme tohutuid kärpe-eesmärke, võtame koolidelt raha ära, võtame kohtutelt raha ära, [vähendame] vanematoetusi, [kehtestame] automaksu, tõstame aktsiise, käibemaksu, maamaksu, aga kõik need maksutõusud ja kärpimised kokku [katavad] pisi-pisikese osa sellest kulust, mida te planeerite panna tuulikute ja päikeseparkide alla. Mul on sellega seoses hästi palju küsimusi, proovin kuidagi otsast pihta hakata. Esimene asi on see, et kuidas saavad sellised otsused üldse sündida, kui meil ei ole valitsuse tasandil vastu võetud energiamajanduse arengukava, kui meil ei ole siin Riigikogus seda arutatud, kui meil ei ole Riigikogus muudetud seadust, mida te pikalt-pikalt olete küpsetanud kliimaseaduse nime all või, ma ei tea, mingisuguste muude seadusemuudatuste nime all. Kuidas on võimalik, et valitsus kolmekesi [otsustab]? Tegelikult kahekesi, me saame ju aru, et ega see Eesti 200 ei otsusta seal midagi. Te lööte miljardid lukku ja veel järgmiseks 20 aastaks! Ei Riigikogu ega valitsus ega avalikkus saa sellest midagi aru. Ja teiseks ma tahan küsida: saate te meile ära seletada, kes kannab selle kulu – need miljardid, kümned miljardid?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, püüan selgitada, aga eks me saame seda debatti jätkata. Kõigepealt: kus seda arutatud on? Seda on arutatud väga mitmes kohas ja väga palju kordi. Alustades majanduskomisjonist, mille liige, kui ma õigesti mäletan, teiegi olite ja kus ma isegi olin lühikest aega. Täpsemalt, mina olin liige ja teie olite lühikest aega, nii on korrektne öelda. Arutati erinevaid võimalusi, kuidas me energeetikalahendusi teeme. Seda on arutatud fraktsioonides, komisjonides, ka valitsuskabinetis. Praegune kliimaminister on kokku löönud, et sel ajal, kui mina kliimaminister olin, arutati seda valitsuskabinetis kümme korda. Ilmselt oli seal kõrval veel muidki arutelusid, ümarlaudu eksportivate osapooltega ja nii edasi, arutlusi koalitsioonifraktsioonides. Praeguse kliimaministri ametisoleku ajal on toimunud kaheksa valitsuskabineti arutelu sel teemal. Nii et kokku vähemalt 18 valitsuskabineti nõupidamist. Valitsuskabineti nõupidamiste vahel on palutud erinevaid arvandmeid täpsustada, neid on toodud, neid on esitatud, neid on kahtluse alla seatud, fakte kontrollitud, ja kindlasti neid debatte jätkatakse. Nii et mis tahes otsused [lähtuvad] ikkagi energeetikavaldkonna teadmistest ehk [teadmiste pagasist], mis riigil erinevates ministeeriumides ja erinevates äriühingutes on, ning sellest tagasisidest[, mis saadakse] erasektorist ja kõikidelt ekspertidelt, kellega me kohtume. Mina olen alati [lähtunud] sellest printsiibist, et olgu see avalik või erasektor, me kuulame kõik ära, püüame kõigiga kontakti hoida ja suhelda võimalikult avatult, et tekiks nii-öelda erinev pilt. Need arutelud on olnud põhjalikud ja nagu meie debatid on näidanud ja ilmselt näitavad ka tulevikus: fakte, mille üle sellesama tuulelahenduse või tuumalahenduse või salvestuslahenduse [kontekstis] vaielda, on päris palju. Me oleme neid debatte pidanud – mina ministrina siin puldis olles või mis tahes muus formaadis, telesaadetes – ja jätkame. Seda esiteks. Teiseks: kes maksab? See on ju lihtne: tarbija. Eesmärk on saada tarbijatele soodsam hind, lihtsamalt öeldes: tuua turule uued tootmisseadmed. Näiteks päikesepaneelid on toonud hinda alla. Kes on oma majale päikesepaneelid pannud, need näevad, et need on tasuvad ja toovad hinda alla. Samamoodi on tuulikuparkidega. Tõepoolest, viimasel ajal on asutud pidurdama – päris omamoodi värk, ka lehed on hakanud sellest kirjutama ja ilmselt tuleb neid lugusid veel – kõige soodsamat ehk maismaatuule[energiat]. See tähendab seda, et ilmselt tuleb [kasutada energia tootmiseks] nii maismaa- kui ka meretuult, et saada soodsam valik, aga tuleb alustada arutelu ka tuumajaama ja selle asukoha üle. See nüüd valitsuses algabki.

Suur tänu! Jätkame debatti. Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega ei jõua kõike ära küsida. Tegelikult teil ei ole ju võimalik meile sirge näoga rääkida, et see on odav, kui me ainuüksi ühe otsuse perspektiivis räägime 2,6 miljardist, mis tuleb peale maksta ja mis ei pruugi elektriarvel [kajastuda]. Sellepärast ma küsisingi, kes maksab. Kui me subsideerime tuuleparke 2,6 miljardiga, siis elektriarve võib täitsa väike olla, aga selle 2,6 miljardit maksab kinni Eesti inimene kas maksutõusude kaudu, võrgutasude kaudu või sel viisil, et kõik, mis ta poest ostab ja mille [tootmiseks on kasutatud] elektrit, on kallim. See kogukulu ühiskonnale ei kao ju kuhugi. Selle kogukulu ühiskonnale teie hullumeelne kliimapoliitika teeb ju ikka! Sellepärast ma üritangi aru saada. Te võite ju meile rääkida, et 18 korda on seda valitsuskabinetis arutatud, aga kolmekesi on otsustatud see 2,6 miljardit lukku lüüa, sellepärast et riigiabiloa tähtaeg saab läbi aprillikuus ja enne seda on vaja see 2,6 miljardit "omadele jopedele", tuulelobistidele ära jagada. See on ju kogu selle asja iva, mida me siin täna arutame. Mul on küsimus. Olukorras, kus Ameerika Ühendriigid on selgelt lõpetanud igasuguse kaasategemise selles kliimakommunismis, mille käigus meilt kõigilt võetakse kogu raha ära ja jagatakse tuulelobistidele; kus Donald Tusk on oma kõnes öelnud, et me peame kliimapoliitika üle vaatama; von der Leyen räägib sellest, kuidas me peame üle vaatama oma rohepoliitika, et elekter oleks palju odavam, kui ta tänasel päeval on, läheb Eesti valitsus seda teed, et muudab kui mitte elektri kilovati hinna, siis elektritootmise Eesti ühiskonna jaoks kogumis maailma kõige kallimaks. Kas te ei arva, et seda otsust tehes te viite Eesti praegu, punkt üks, täiesti teises suunas, [võrreldes sellega], kuhu kogu ülejäänud valge maailm läheb, ja teiseks, viite Eesti lihtsalt pankrotti?

Aitäh! Nojah, mulle jääb veidi segaseks, milline täpselt see valge maailm on, aga eks me saame seda täpsustada. Te kindlasti hea meelega täpsustate seda, milline see valge maailm on. Aga nüüd hinnast. Faktid võivad teid veidi kurvastada, ja ma ei tahaks teid kurvastada, aga faktid on sellised, et hinda [toovad] allapoole just taastuvad energiaallikad. Praktikas see nii on. Tuul on toonud meie keskmist hinda alla, päike toob meie hinda alla – need on võimalused, mis toovad hinda alla. Fossiilsed kütused kahjuks on kallimad. Nad pääsevad turule ainult siis, kui hind on kõrge. Kui te küsite, mida valitsus tahab nende otsustega [saavutada], siis [ütlen, et] valitsus tahab seda, et energiavarustus oleks tagatud, taastuv[energia] tooks hinda alla ja juhitav [energia] hoiaks stabiilsust. See on see plaan. See plaan ja nii-öelda suund tugineb põhjalikele aruteludele ja erinevatele arvutustele, ja neid arvutusi tuleb veel. Loomulikult, ega poliitiline otsus, see, kuidas me kokku lepime, et see tasakaal saavutatakse, ei asenda valitsuse otsust. Valitsus teeb oma otsused ise, käib kõik detailid üle, ministeeriumid ja osapooled vaidlevad, ametnikud saavad kaasa rääkida, kontrollivad üksteise arvutusi, leiavad vigu, parandavad neid, hindavad uuesti – nii see käibki. Aga vaadake – kuidas ma ütlen? –, kui on arutatud pea poolteist aastat, milline see lahendus on ja kuidas leida see kindlus majandusele; saada ette pilt sellest, mis saab tuuma[energiast], mille suunas me liigume, kas me astume selle esimese sammu ja arutame asukoha valikut; mis saab salvestusest; mis saab tuuleenergeetikast, siis lõppkokkuvõttes oodatakse valitsuselt otsuseid. Ja need otsused, põhimõttelised suunad, on kokku lepitud. Nende otsuste üle võib debateerida: otsuste nüansside, valikute, seisukohtade üle. Parlament hakkab selle üle kindlasti debateerima. Siin on seadusemuudatusi, reegleid [käsitlevaid] otsuseid, selles debatis te saate osaleda. Aga ma soovitan seda debatti pidada just sellest [aspektist] lähtudes, mitte ideoloogilisest [veendumusest], et taastuvenergia ja kliimapoliitika on midagi väga halba, nagu teie ütlete. Mina ütlen, et vilets lugu on see, kui me taotleks endale kallimat energiat, millega ei ole väga midagi teha. Meie eesmärk peab ikkagi olema [tagada] meie tarbijatele võimalikult soodne ja kindel energia. See on see plaan. Ja kindlust ei paku mitte ainult üks juhitav jaam, olgu see siis põlevkivijaam või gaasijaam, vaid stabiilne, hästi töötav süsteem, milles on erinevad osad. Nii nagu omal ajal vaadati võõristusega päiksepaneele, elektroonilist pangandust ja kõike muud – siiamaani vaatavad mõned võõristusega e-valimisi –, ei maksa ka uutesse energialahendustesse suhtuda kuidagi negatiivselt.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Tänan! Võib-olla mul läks midagi olulist kõrvust mööda, aga mina ei kuulnud vastust kolleeg Martin Helme küsimusele, kes maksab kinni kõik need miljardid eurod. Näiteks selle 2,6 miljardi euro suuruse toetuse nende parkide rajamiseks, mis tõepoolest ei kajastu nendel elektriarvetel, mille inimesed pärast saavad. Võib-olla ei kajastu, võib-olla kajastub, ma ei tea. Aga fakt on see, et kui riik selliseid toetusi maksab, siis kuskilt peab see raha tulema, kuidagi tuleb see raha kokku korjata, millegi muu arvelt [peab see tulema, kuskil mujal] peab jätma [raha] kulutamata. Kust see raha siis ometi tuleb? Ma tahaksin küll kuulda [märksa] konkreetsemat vastust sellele küsimusele. Ja ma ise tahan küsida: miks on läinud selle asjaga nii kohutavalt kiireks? Kangesti jääb selline mulje, et jube kiiresti on tarvis langetada väga suured otsused, mis ulatuvad ajas väga kaugele, mõjutavad Eesti ühiskonda väga palju ja millel on tohutu suur hinnalipik küljes. Mitmed ettevõtjadki on kirjutanud sellest sotsiaalmeedias ja öelnud, et pidades silmas, milline hävitav hinnang on antud energiamajanduse arengukava projektile, oleks oodanud, et kutsutakse kokku valdkonna sõltumatud asjatundjad, ettevõtjad, kelle osalusel hakatakse seda asja üle vaatama, et jõuda niisuguse lahenduseni, mis oleks ikkagi laiapõhjaline ja omaks ühiskonnas laia toetuspinda. Selle asemel on kapatud tohutus tempos edasi ja tahetakse need otsused kiiresti langetada. Siit ma jõuangi küsimuseni: miks nii meeletult kiiresti? Miks mitte teha nii, nagu näiteks Indrek Neivelt on ette pannud, kirjutades sotsiaalmeedias: "[…] tuleb teha sõltumatutest spetsialistidest koosnev töögrupp, kes teevad uue arengukava. Sellise, mis arvestab elektri varustuskindlust, hinda, keskkonna jälge jm. See võtab maksimaalselt kaks-kolm kuud." Kas on mingi spetsiifiline põhjus, miks teil ei ole võimalik nõustuda või miks te ei nõustu sellise protsessi läbimisega, vaid tahate, et kõik need otsused, millel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed, saaksid tehtud turbotempos?

Ma enda meelest vastasin teie kolleegi Martin Helme küsimusele, aga muidugi võin üle korrata, võib-olla läks kõrvust mööda: selle maksab kinni tarbija, mitte maksumaksja. Seda vahet on korduvalt kirjeldanud ka eri osapooled. Lihtsamalt öeldes: kui keskmine hind energial on odavam – kunagi selline arvutus tehti, mul ei ole värskemat arvutust, seetõttu tuginen varasemale, võib-olla saab uue arvutuse – ja rahvamajandus hoiab selle soodsama energiahinna pealt kokku umbes 5 miljardit, siis maksimumtoetuse määr 2,6 miljardit, mis võib, aga ei pruugi kasutusele minna tarbija poolt [kinnimakstuna], on ikkagi kokkuhoitud raha. See toob keskmise hinna allapoole ja [kokkuvõttes] maksab rahvamajandus selle eest vähem raha. Nii et see on vastus sellele, kes maksab. Kokkuvõttes tarbija sellest hinna kaudu võidab. Ükskõik, kuidas te üritate seda väänata, numbrid [niimoodi] näitavad. Ma arvan, et ka Eesti inimesed on võtnud üsna tugeva hoiaku, et taastuvenergiat [tuleb] toetada. Seda esiteks. Teiseks. Te [küsite], et miks on kiire. Kiire on olnud väga pikka aega. Nagu ma kirjeldasin, meil on sel teemal peetud 18 kabinetiarutelu, viimane kestis kolm-neli tundi, kus [osalesid] pankade esindajad, eri valdkonna ettevõtete esindajad, alaliitude esindajad. Need arutelud on olnud väga põhjalikud. Majanduskomisjonis on arutelud olnud, keskkonnakomisjonis on arutelud olnud. Kui te ütlete, et millegagi on kiire, siis ma ütlen, et minu meelest – ja see on tunnetuslik, mitte täpne teadmine – on ainult julgeolekuteemasid valitsuskabinetis sellest teemast rohkem arutatud. See, kuidas meie energeetikalahendused on tehtud, milliseid valikuid me teeme, on olnud läbiv teema kahe viimase valitsuse ajal ja ilmselt ka enne seda, kui ma töötasin majanduskomisjonis, siin erinevates rollides. Nii et kui keegi kõrvalt tuleb ütlema, et jube lihtne: tehke komisjon ja kahe kuuga on suurepärane plaan valmis, [siis nii need asjad ei käi]. Ma võin öelda, et energeetikaturul jäävad erinevate ettevõtjate ja eri valdkondade sadu miljoneid ja miljardeid [väärt] huvid alati omavahel ristuma. On ju selge, et need, kes eelistavad tuuleenergeetikat ja soovivad [tuuleparke] rajada, ütlevad, et võib-olla seda tuumajaama pole vaja. Need, kellele meeldib gaasijaam ja kellel parajasti on gaasitoru, oleksid kindlasti huvitatud gaasijaamade rajamisest, aga mitte tuule- ja tuuma[energiast]. See on hästi loogiline vastuolu ja ma arvan, et seda peaksid parlament, parlamendiliikmed, fraktsioonid, valitsusliikmed ja ka ajakirjandus [arvesse võtma]. Ma olen hea meelega nõus selle üle debateerima, miks kiire on. Poolteist aastat põhjalikku arutelu valitsuskabinetis, ainult julgeolekut on sellest rohkem arutatud – kus siin see kiire on olnud?

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.