Kopli komando

Tänane viies küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Kopli komando. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma arvan, et lugupeetud minister teab väga hästi, millest hakkab jutt käima. Eelmisel nädalal, kui Riigikogu rahanduskomisjonis oli arutlusel Siseministeeriumi tänavune eelarve, tuli välja, et eelarverealt "Päästmine maismaal ja siseveekogudel" jäi ministeeriumil sel aastal kasutamata ligi 3,6 miljonit eurot. Selle eelarverea alla kuulub ka päästekomandode tegevus üle Eesti. Tuletan meelde, et mullu sügisel otsustas Siseministeerium sulgeda kärbete tõttu Kopli komando Tallinnas. Meil oli ministriga ka siin saalis suur vaidlus sel teemal, sest meie leidsime, et selline samm vähendab märgatavalt eelkõige Põhja-Tallinn elanike turvalisust ja suurendab oluliselt Lilleküla päästekomando koormust, sest lisaks oma tegevusele peab see nüüd vastama ka Põhja-Tallinna väljakutsetele. Kopli komando jätkamiseks oli vaja 800 000 eurot ning poole sellest summast oli valmis katma toonane Tallinna linnavalitsus. Aga ikkagi pandi [see komando] kinni. Nüüd me saime teada, et tegelikult saanuks Kopli komando rahulikult säilitada, kuna rohkem kui 3,5 miljonit eurot jäi eelarvest üle. Endine rahandusminister ja Riigikogu rahanduskomisjoni liige kolleeg Mart Võrklaev on öelnud: "Nüüd on faktina tõestatud, et raha oli ja loomulikult saab nüüd öelda, et me paneme selle kuskile mujale, aga järelikult rahapuudus ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, vaid midagi muud." Minu küsimus teile: mis siis oli Kopli komando sulgemise päris põhjus? Miks on Põhja-Tallinna elanike turvalisust ja turvatunnet vähendatud ning kes peaks selle otsuse eest vastutama?

Aitäh, lugupeetud küsija! Austatud parlament! Kõigepealt, ma olen kogu aeg seda meelt olnud ja ma pole seda kunagi varjanud, et minu arvates ei ole päästevõrgustiku ehk komandode kokkutõmbamine või politsei kärpimine mõistlik tegevus. Ei ole olnud see mõistlik tegevus siis, kui on Reformierakond riiki juhtinud; ei ole olnud mõistlik tegevus siis, kui on Keskerakond riiki juhtinud; ei ole olnud mõistlik tegevus siis, kui te olete neid kärpeotsuseid koos teinud. See on ühtlasi üks osa sellest, jah. Ja see on ka põhjus, ma mäletan … Mart Võrklaev, ma saan aru, on tulnud saali mult võib-olla täiendavat küsimust küsima. Aga ma rahanduskomisjonis ütlesin, meenutasin, et meil oli ju valitsuses neid arutelusid, et tuleb kokku hoida, ka siis, kui härra Võrklaev oli rahandusminister. See oleks tähendanud veel rohkem koondamisi ja kärpimisi. Aga nüüd vastan teie küsimustele. Kõigepealt, kärpe tegi ju Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus. Selle kärpe järgi pidi sisuliselt Kopli komando kinni minema, sellepärast et sellises mahus raha riigieelarvest ära võeti. Seda te tegite, see on ju fakt. Mul on küsimus, mis tekkis rahanduskomisjoni [istungi] järel: kui parlament on otsustanud kärpe ellu viia, huvitav, kumba siis tegema peab, kas see kärbe tuleb teha või seda ei tule teha? Mis ootus siis on? Mina olen rahanduskomisjonis aru saanud, et oodatakse, et kärped viiakse ellu. See on selle teine pool. Kahjuks see niimoodi on. Nüüd, lõppkokkuvõttes, kui me vaatame, et see oli eelarveridade ümbertõstmine, siis [näeme, et] raha ju alles ei jäänud. See raha kasutati ära päästevõimekuse jaoks. Päästeamet ja Siseministeeriumi allasutused üldse on reageerivad asutused ehk nad reageerivad vastavalt sündmustele ja nende eelarved on tehtud seda vajadust silmas pidades. Sellel aastal ei olnud näiteks suuri metsatulekahjusid, mis tihti on ja mida Päästeamet peab kustutama. Sellel aastal tekkis tõesti sellele eelarvereale jääk, mida kasutati siis päästevahendite soetamiseks päästjatele. Aga kui on aasta, kui on suured metsatulekahjud või mõned muud loodusõnnetused ja Päästeamet peab rohkem reageerima, siis sellele eelarvereale raha ju ei [jää]. Sellel eelarvereal on sellel hetkel miinus ja Päästeameti kõikide teiste tegevuste, nagu ennetustegevus, arvelt võetakse raha, et komandosid töös hoida. Ehk siis ei ole võimalik panna päästekomando rahastust sõltuma sellest, kas on raha või mitte. Seda mitte kunagi teada ei saa ja eelarve on tehtud selle teadmisega, et …

Teie aeg!

… suure tõenäosusega kulub enamasti see raha ka ära.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Siin on kaks argumenti. Üks on see, et meil on siin saalis kahetsusväärselt tekkinud selline traditsioon, et ikka süüdistatakse kõikides probleemides eelkäijaid. Olgu selleks Jüri Ratase valitsus koos sotside ja Isamaaga, olgu selleks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus või olgu siis kõiges süüdi Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Keegi võib ka Nõukogude aega meenutada – siis oli kõik halb ja sellepärast on praegu probleemid. [Teine on see, et] tegelikult olete teie siseminister ja teie otsustate, kas sellesse eelarvesse, mille koostamisel teie osalete, on vaja midagi või ei ole. See on põhimõtteliselt teie otsus. Aga kui me pärast saame teada, et 3,5 miljonit jäi alles, siis öeldakse, et tegelikult oleks võinud tulekahjusid olla ja siis poleks raha jätkunud. Hea kolleeg Mart Võrklaev on öelnud ka seda, et on olemas reservid ja Siseministeerium on nendest reservidest aktiivne [raha] küsija. Nii et ma oletan, et kui ühel hetkel oleks olnud järsku sellel eelarvereal null, siis kindlasti oleks võinud reservist [küsida] lisaraha. Ma arvan, et see on just selline olukord, kus seda raha ka eraldatakse, sellepärast et me kõik saame aru, et seda on vaja. Te tegelikult nägite, et see otsus on vale. Te ise ütlesite, et ei tohi komandosid kinni panna, aga kuna eelkäijad otsustasid midagi, siis teil ei jäänud muud üle kui sellega nõustuda. Tegelikult see on vale, oleksite võinud ju teistmoodi otsustada. Päeva lõpus teie otsustate, mis eelarvesse läheb ja mis ei lähe. Minu küsimus on: kas või kuidas te kavatsete seda viga parandama hakata?

Suur tänu! Ma meenutan, et seal listis ei olnud ainult Kopli komando, vaid veel päris mitmed komandod. Meil õnnestus eelarvet tehes teiste komandode sulgemisest lõpuks pääseda. Ja fakt on see, et see otsus ju varasemalt kärpeotsusena tehti. Nüüd, te peate aru saama, et tegemist on ühekordse rahaga, aga palgakulu ei ole ühekordne kulu. 2024. aasta alguses ei olnud võimalik prognoosida, milline on 2024. aasta suvi, kas siis on metsatulekahjusid või mitte. Mitte keegi siin saalis olijatest, mitte keegi Päästeametist, mitte keegi ka meteoroloogia ja hüdroloogia instituudist ei tea, kui palju reageerimist [vajavaid] sündmuseid aasta jooksul tuleb. See tähendab seda, et ei saa võtta pimesi kohustust, teadmata, kas palkade jaoks on kate olemas või mitte. Ja minu teada pole ministeeriumil või selle asutusel vist ka seadusega lubatud võtta kohustusi, millele ei ole katet. Mis puudutab valitsuse reservi kasutamist, siis see ei ole nii lihtne, kui paistab. Ma võin teile öelda, et Siseministeeriumi [all olev] Päästeamet pole saanud siiamaani raha, mille valitsus on otsustanud valitsuse reservist anda, sellepärast et on võetud lisakohustusi. Rahandusministeerium pole sellel aastal siiamaani valitsuse otsust täitnud, aasta lõpeb kohe ära. Me ei suuda isegi sellist küsimust lahendada, ja te räägite siin või keegi räägib mulle rahanduskomisjonis, et see peaks teoreetiliselt niimoodi olema. Ma mäletan, et kui me oleme direktiive üle võtnud, siis on valitsuse, Rahandusministeeriumi ja rahandusministrite vastus olnud see: ei, uute direktiividega võetud kohustuste [täitmiseks] raha ei anta. Need on elementaarsed [asjad], töökohad ja töö, mis tuleb juurde. Need on Euroopas kokku lepitud asjad, need on turvalisusega seotud küsimused. Aga ei, selle jaoks raha juurde ei tule. See reservide ja reservist raha saamise jutt – mina pole ei tänase ega eelmise rahandusministri ajal näinud, et see sellisena oleks töötanud, nagu me siin praegu räägime. Vabandust! See lihtsalt pole sellisena [toiminud] nendes küsimustes. Ja ma jätkuvalt meenutan: reageerivale asutusele on see ühekordne raha, järgmisel aastal seda raha sellisel kujul ei pruugi olla. Lõppkokkuvõttes tõsteti see raha ümber investeeringute reale ja selle eest osteti päästjatele vajalikku varustust, et tagada täpselt samamoodi Kopli inimeste turvalisus. See raha ei läinud mitte kuskile mujale.

Aitäh! Vladimir Arhipov, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Räägime omavalitsuste kriisikorraldajatest. Hiljuti tuli uudis, et igale omavalitsusele eraldatakse solidaarselt teatud summa, et palgata inimene, kes võiks kas käsunduslepingu alusel või mis iganes moel aidata kohalikul omavalitsusel kriisiolukorras toimetada. Tõesti tõsine teema. Ma tean, et väga palju raha, miljonid eurod on eraldatud kriiside lahendamise toetuseks. On see nüüd mõistlik või mitte, on praegu raske hinnata. Ma tegin teile ka kolm järelepärimist, kirjalikku küsimust, [neile] ootan vastust. Vaadake, see summa, mis on eraldatud praegu igale omavalitsusele kriisikorraldaja palkamiseks, tuleb netona kokku kuskil 500 eurot. Kas te ei arva, et sellest summast ei piisa, et iga omavalitsus saaks hakkama oma tööga, mis on seotud kriisiolukorraga? Neid omavalitsusi on ju praegu päris vähe, kes tõesti teavad, mida sellisel juhul teha ja mida sellisel juhul on vaja teha. Kas see summa võiks olla suurem ja võiks planeerida selle ühe inimese järgmisteks aastateks täiskohaga tööle igas omavalitsuses?

Aitäh! Vaadake, siin ongi selline huvitav olukord, et meie vabariigis elavad paljud tohutus kärpevaimustuses ja ütlevad, et ühtegi töökohta ei tohi riiki juurde luua. Samas nõuab kriisiolukord ja julgeolekuolukord oluliselt rohkem ja suuremas mahus töö tegemist omavalitsustelt, Päästeametilt, politseilt, Kaitseväelt ja ka kõigilt teistelt. Tõesti, algne soov oli [luua] igas omavalitsuses üks töökoht. See oli algne soov, aga selles meil ei olnud võimalik koalitsioonis kokkuleppele jõuda. Me jõudsime lõpuks kokkuleppele, et me tõesti saame nimetada sisuliselt ühe [kriisikorraldaja] maakonna peale ja suuremate maakondade puhul, kus on omavalitsusi rohkem, mitte ühe inimese maakonna peale, vaid [anda] põhimõtteliselt kahe inimese raha. Küsimus oli selles, kas Päästeamet võtab selle inimese ise tööle ja annab kohalike omavalitsuste teenistusse – see ei tundnud kõige mõistlikum mõte olevat – või me anname selle raha otse omavalitsustele, arenduskeskustele või omavalitsusliitudele ja nad palkavad ta ise. Lõpuks oli otsus selline, et see raha eraldatakse omavalitsuse kohta ja omavalitsused ise otsustavad, kas nad võtavad inimese tööle osakoormusega või panevad ise raha juurde või võetakse ühiselt tööle see inimene, kes on suuteline ühes või teises omavalitsuses sarnaseid ülesandeid täitma. Ta peab koostama vajaliku dokumentatsiooni ja viima läbi erinevaid tegevusi ning ta on mõeldud täna maakonna peale. Kolmeks aastaks on see rahastus ehk nii palju me saame omavalitsustele tuge pakkuda. Meie hinnangul peaks maakonna peale üks inimene – keskmise maakonna puhul, maakonnas on keskmiselt kolm omavalitsust; suuremate puhul me räägime natuke rohkematest inimestest – keskmise [suurusega] maakonnas suutma kolme aasta jooksul need kõige olulisemad tegevused ära teha. Omavalitsused ise otsustavad, kuidas nad lõppkokkuvõttes seda raha kasutavad. Aga jah, ma ütlen, et see arutelu kestis poolteist aastat, ja mul on hea meel, et me lõpuks leppisime kokku, et me saame omavalitsusi toetada selles mõttes, et nad oleksid kriisikindlamad. Tõesti, väga paljudes omavalitsustes pole seda ressurssi ja ei saa öelda, et inimesi oleks üleliia palju. Tallinn ja Tartu on, ma julgen öelda, päris heal tasemel kõigis nendes küsimustes, aga kui me läheme väiksematesse omavalitsustesse, siis [näeme, et] mõnel on ikka päris palju veel teha.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.