Riigieelarve kokkuhoiu võimalused

Tänane teine küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on riigieelarve kokkuhoiu võimalused. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea siseminister peaministri ülesannetes! Nagu te juba teate, [tehti] otsus, mis puudutab koolipsühholoogide nõuandeliini 1226 rahastamise lõpetamist. Tegelikult on sellel vaja 30 000 eurot, aga ei sündinud otsust see [eraldada]. Nüüd otsib erasektor [võimalusi], kuidas seda probleemi lahendada. See on loomulikult väga kurb. Aga mis puudutab üldist kokkuhoidu, siis Keskerakond on esitanud kaks väga olulist seaduseelnõu. Üks puudutas seda, et valitsuse liikmete esinduskulud võiksid olla läbipaistvad ehk te [võiksite] nende kohta aruandlust pidada, ja teine puudutas Riigikogu liikmete palka, mis võiks vastata nende tööpanusele. Mõlemad seaduseelnõud hääletati koalitsiooni jõul maha. Ma vaatasin "Reporterist" ühte huvitavat uudislõiku, kus küsiti ministritelt, mis nad sellest arvavad ning kas esinduskulud peaksid olema läbipaistvad või mitte. Sealt tuli päris huvitavaid vastuseid. Näiteks Piret Hartman isegi ei teadnud, et on olemas esinduskulud, ja [pidaski] seda palgalisaks. Kristina Kallas oli üldse huvitaval arvamusel ja ma arvan, et tegi sellega meie inimestele "natukene" liiga. Ta väitis, et tema ju dressides tööl ei saa käia. Kas tavainimese puhul tähendab see seda, et ta läheb ka tööandja juurde ja [ütleb], et tahaks nüüd esinduskulusid saada selleks, et endale riideid osta? See on tegelikult täielik naeruvääristamine, tema vastus oli tööinimese naeruvääristamine. Ma tahan teilt küsida, mille peale teil kulub iga kuu esinduskuludeks [mõeldud] 1500 eurot, 250 000 eurot aastas. Kas te ei näe, et sealt võiks ikkagi kokkuhoid tekkida ja ministrid võiksid ka vastavad kuludokumendid esitada?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, erinevaid kärpeid ellu viiakse. Pean tunnistama, et isiklikult kuulasin ka üllatusega nii nagu psühholoogid [otsust selle nõuandeliini kohta]. See ja keskkonnaõppe raha vähendamine või äravõtmine on väga halvad uudised minu arvates. Minu arvates on see näide sellest, et kärped ei ole sellises suures ulatuses väga mõistlikud. Ma olen korduvalt öelnud, et need mõjutavad kõige rohkem keskmist Eesti inimest: noori, vanemaid inimesi, neid, kes tööl käivad, keskmist Eesti peret. Keskmine Eesti pere saab suurtest kärbetest alati kõige valusamalt pihta. See on põhjus, miks me valitsuses jõhkraid kärpeid kokku ei leppinud ja said oluliselt väiksemad kokkulepped tehtud. See on jätkuvalt ka põhjus, miks ma isiklikult ei ole toetanud ega toeta ka täna seda, et tehakse pimesi protsentuaalseid kärpeotsuseid, nii et me lepime lihtsalt kokku, et mingist valdkonnast või ministeeriumist kärbitakse, ma ei tea, 10%, 5% või 2%. Lõppkokkuvõttes valitsus siis ei teagi, kust kohast minister selle raha võtab. Ja me oleme järjekordselt selles kohas. Ma olen valitsuses mitmeid kordi selle probleemi tõstatanud, aga me ei ole saanud ülevaadet sellisel tasemel, nagu me meediast kuuleme. Kahjuks on haridusvaldkonnas tulnud ja tulemas päris palju negatiivseid otsuseid. Midagi rõõmustavat selles ei ole ja Eesti elu see kuidagi paremaks ei tee. Tõsi, Exceli tabelis riigieelarve [tegijaid] teeb see rõõmsamaks, aga mõtleme, kui palju inimesed panustama peavad. Lõppkokkuvõttes peavad nad panustama rohkem, kui selle mõneprotsendilise maksumuudatuse tõttu, millega seda kõike [püütakse] ära hoida. Selles mõttes ei ole suured kärped mõistlikud, mõistlikud on ainult bürokraatia vähendamisega seotud tegevused. Mis puudutab ministri esinduskulusid, siis seda peab küsima erinevatelt ministritelt. Ma ei ole sellega kursis ja me ei pea kuskil arvet selle üle, mismoodi seda [raha] kasutatakse. Aga kui me räägime sellest, mis summas need peavad olema, siis [on asjakohane, et] valitsuse tööandja on parlament ja parlament neid otsuseid teeb. Tava järgi ei ole neid valitsuses kunagi tehtud, ei ole neid [esinduskulusid] seal loodud, ei ole kunagi ära võetud ega vähendatud. Nii et see arutelu peab toimuma siin.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea minister, nüüd te panite küll mööda. Esiteks, mis puudutab meie seaduseelnõu, mille Keskerakonna fraktsioon esitas – just nimelt valitsuse liikmete esinduskulude läbipaistvaks tegemise eelnõu, see käis teil ka kabinetis –, siis valitsus võttis vastu otsuse seda mitte toetada, mitte kärpida, mitte muuta esinduskulusid läbipaistvaks. See on teie otsus! Seesama otsus oli meil komisjonis arutelu all, seal tutvustati valitsuse otsust. Koalitsioonisaadikud hääletasid komisjonis loomulikult täpselt samamoodi, nagu valitsus otsustas. Ja loomulikult Riigikogu võttis selle otsuse vastu täpselt samamoodi: koalitsioonisaadikud [hääletasid] nii, nagu valitsus oli öelnud parlamendi liikmetele, kes koalitsiooni kuuluvad. See ei vasta tõele, mis te räägite, et teie ei tea sellest midagi. Ja sellele küsimusele, mille peale teil see raha siis kulub, te jällegi vastanud. Tegelikult ei osanud sellele vastata ka valitsuse esindaja, kes meil komisjonis oli. Ja nüüd te räägite õiglusest, nüüd te räägite solidaarsusest, nüüd te räägite panustamisest erinevate maksutõusude ja uute maksude kaudu. Kas te olete nõus ise ka panustama? Te saate seda teha valitsuse otsuse kaudu, et te toetate Keskerakonna fraktsiooni algatust muuta teie esinduskulud läbipaistvaks. Tänu sellele, et need muutuvad läbipaistvaks, tuleb ka kokkuhoid. Te kulutate esinduskuludena 253 000 eurot ja samas sulgete väga olulise koolipsühholoogide nõuandeliini, millele [on vaja] 30 000 eurot. Sellele ma tahakski vastust saada: mis on konkreetselt teie kulud, mida te katate iga kuu 1500 euroga? Ja miks valitsus, arvestades seda, et te olete selgelt välja öelnud, et te peate olema solidaarsed, ei toetanud seda väga lihtsat, aga olulist seaduseelnõu?

Jaa, suur tänu! Ma tõesti ei tea, mis valitsuse seisukoht selles küsimuses täpselt oli, mul ei ole seda siin ees. Te oleks võinud selle ka ette lugeda, siis me oleks sellega hetkel paremini kursis – tagantjärgi [ütlen]. Aga minu mäletamist mööda – minu mäletamist mööda! – on meil tava, et neid otsuseid, mida parlament teeb ehk mis on parlamendi enda [arutada] ja vastu võtta, et enda ja ka valitsuse tööd reguleerida, valitsus tavaliselt, reeglina ei kommenteeri. See ongi küsimus, mida peab parlamendis arutama, ja see on küsimus, mille üle parlament peab siis otsustama. Millele kulub esinduskuludeks [mõeldud summa], seda tuleb tõesti erinevatel ministritel öelda. Ma ütlen jätkuvalt, et parlament on sellise süsteemi teinud. Ma mõtlen, mida see teistpidi tähendab. Me saame teha sellise süsteemi, et toome tšekke nii nagu Riigikogus. Jah, täpselt. See tähendab, et siis oleks vaja palgata inimene, kes tegeleb nende tšekkidega, vaatab ja kontrollib neid. Siis peaks Riigikogus ka komisjon sellega tegelema. Ka sedamoodi saab mõelda. Loomulikult, natuke bürokraatiat on võimalik sinna juurde ehitada. Aga see on lõppkokkuvõttes parlamendi otsus, valitsus seda ei tee. Mille peale kulutavad seda erinevad ministrid? Ma võin lihtsalt avada, mis [kulud võivad olla]. Näiteks on eeldus, et minister kohtub inimestega – ettevõtjatega, vabaühenduste liikmetega või kellegi teisega. Kui ta ei tee seda ministri kabinetis, vaid kuskil kohvikus, siis võib-olla maksab ta kinni selle kohtumise kulud, mingisugused muud sellised asjad. Ma ei tea. Ma võin ainult oletada, aga ma ei tea, kus välisminister seda [raha] kasutab. Ilmselgelt ta ei viibi ainult Eestis, vaid väga palju ka teistes riikides. Ilmselgelt on seal kulusid. Kindlasti võib olla üks, teine ja kolmas kulu, mida me pole ette näinud, aga mida tuleb täpselt samamoodi teha. Aga millised need kulud ministritel täpselt on, ma ei oska öelda. Mis puudutab Riigikogus tehtavaid otsuseid ning ka Riigikogu liikmete palka ja kuluhüvitisi, siis tava on meil olnud see, et valitsus siin seisukohta ei võta, see on Riigikogu enda otsustada.

Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Härra eesistuja! Hea minister! Ma tulen Laurile natuke appi. Ilmselgelt on ju ministritel ka omad mured ja on vaja palgata suunamudijaid, mine tea, võib-olla ka mõnda muud mudijat või massaaži [tegijat]. Aga minu küsimus on teine. Teatavasti on valitsusel plaan jagada Eesti neljaks eritsooniks, kuhu [tahetakse] määrata niinimetatud eriesindajad, keda rahvas on hakanud kutsuma külvivolinikeks. Nad peaksid hakkama aitama edendada ettevõtlust ja majandust. Te räägite valitsuses kogu aeg kärpimisest. Aga Ida-Virumaa eriesindaja sai minu teada palka 5130 eurot. Korrutame selle 12‑ga, see on umbes 62 000 eurot aastas. Nüüd korrutame selle 4‑ga ja saame umbes veerand miljonit aastas, pluss veel igasugused lisakulud, mis sellega kaasnevad. Kas te peate mõistlikuks hakata praegu sellise raha eest ettevõtjatele õpetama, kuidas elada? Kuidas on see teie arvates riigieelarvele kasulik? Ja millega need niinimetatud külvivolinikud peaksid üldse tegelema hakkama?

Suur tänu selle küsimuse eest! Alustan tagantpoolt. Mul tõesti läks meelest ära see, et mis puudutab valitsuse liikmeid, siis töötasude kärbe on tehtud – Lauri Laatsile vastuseks. Lauri Laats saab fraktsiooni esimehena tegelikult vist rohkem palka kui minister, või kui see ei ole veel jõustunud, siis järgmisel aastal [jõustub]. Tegelikult on see küsimus ikka parlamendi käes, teil on võimalik neid asju siin üle vaadata. Nii ta on. Ma meenutan, et jah, ministrite palkasid on tõesti vähendatud, palgatõusu on vähendatud. Jah, täpselt. Aga Riigikogu [liikme palga puhul] seda tehtud ei ole, Riigikogu läks kuluhüvitiste [vähendamise] teed. Selge. Aga ma nüüd vastan küsimusele, mis [praegu] tuli. Esiteks tuleb meeles pidada, et kõigepealt koondas regionaalministeerium 30 inimest, kärpis 30 töökohta. Nende 30 inimese koondamise mõte on selles, et oleks võimalik teistele palka maksta, ja neli inimest võeti siis juurde, teise töö peale. Nende 30 inimese koondamine ei ole riikliku kärpeülesande osa, ma olen aru saanud. Seda esiteks. Ehk siis riigile kulu juurde ei tekkinud, vaid pigem tekkis võimalus palka maksta ja luua teisi töökohti, mida on rohkem vaja. Need inimesed kindlasti ei hakka mõnda ettevõtjat kuskil õpetama, aga nad on toeks. Selle loogika on lihtne. Kui te võtate kätte mõne Rahandusministeeriumi või mõne teise, ma ei tea, Praxise või Arenguseire Keskuse regionaalarengut puudutava uuringu, siis te saate sealt lugeda, miks seda on vaja, seda on väga konkreetselt kirjeldatud. Esiteks, kui paljud inimesed lahkuvad maapiirkonnast suurlinnadesse, siis see ei tähenda mitte ainult seda, et kedagi pole kohapeal tööd tegemas, vaid see tähendab ka seda, et teadmised liiguvad minema. Me räägime sellest, et majandusteadmised, teadmised, kuidas [saab] mingisuguseid võimalusi kasutada, ka kõik muud, on tegelikult maapiirkondades paljudest kohtadest ära liikunud. See on üks viis, kuidas riik saab teadmisi tagasi anda ja võimestada neid piirkondi. Seda ei ole võimalik ilma selleta teha, sest see on seotud inimestega, teadmised käivad tavaliselt inimestega kaasas. Põhimõtteliselt pole võimalik teha niimoodi, et me pakime mingisuguse faili kokku, saadame selle mööda Eestit laiali, ja olukord paraneb. Võib-olla kõige ilmekam näide on see, et eelmisel aastal jagati ligi miljard eurot ettevõtlustoetusi, Euroopa Liidu vahendeid, ja ainult 10% neist jõudis maapiirkondadesse. Ainult 10% jõudis maapiirkondadesse, ülejäänu koondus kõik kuldsetesse ringidesse. Nii et ma arvan, et neid inimesi ja seda tuge on maapiirkondadele väga vaja.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.