Ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest 2023. aastal

Saame minna neljanda juurde: ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest 2023. aastal. Selline on täpselt pealkiri, aga ma usun, et keegi ei keela teil rääkimast viimase 11 kuu jooksul toimunud tegevustest. Ettekandeks palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Nüüd me räägime vabadustest ja usaldusest. Kui me vaatame seda, et Eestis on praegu kehtivaid riigisiseseid seadusi Riigi Teataja andmetel 392 ja nendest 2023. aastal muudeti 249 ehk tegelikult 64% kõikidest seadustest, ja kui me vaatame tagasi 2023. aastale, siis tundub, et tänavu me ületame seda. Niivõrd massiline seaduste muutmine kindlasti on üks asi, millele tervikuna, kui me räägime õigusloomest, õigusloomepoliitikast, suurest pildist, tasuks tähelepanu pöörata. Sest 2023. aastal võeti siinsamas saalis vastu 74 seadust. Ja tänavu on meil Justiitsministeeriumi vaates neid menetluses olnud juba 125. Umbes kolmandik meie õigusloomest on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ja see proportsioon on aastate lõikes püsinud enam-vähem sama. Aga eelmist aastat iseloomustas see, et ligi kolmandik kõikidest seaduseelnõudest koostati Rahandusministeeriumis. Ühelgi varasemal aastal pole ühe ministeeriumi osakaal seadusloomes sedavõrd suur olnud. Kui me vaatame laiemalt õigusloomepoliitika põhialuseid aastani 2030, siis selles strateegilises dokumendis on pikaajalised arengusuunad ja hea õigusloome põhimõtted. Üldiselt on see meie kõigi ühine mure – nii Riigikogu liikmete mure, valitsuse mure kui ka kõikide Eesti inimeste mure –, et õigusloome oleks õiglaselt ja hästi tehtud, sest see on tõesti õige, et selle taga on meie vabadused ja meie usaldus riigivõimu vastu. Ehk siis õiguse loomisel ei ole oluline ainult tulemus, vaid kindlasti on väga oluline ka see protsess, kuidas ühe või teise tulemuseni jõutakse, sest sellest protsessist sõltub tõepoolest see usaldus. Kuna mootorsõidukite maksustamist on nii kiidetud kui ka laidetud, tuleb [märkida] seda, et üks ettevõtjate esindusorganisatsioon, Eesti Liisingühingute Liit tõi välja, et Rahandusministeeriumi tuleb tunnustada varajase ja sisuka kaasamise eest, mille tulemusena kogu lahendust mitu korda muudeti ja läbi mõeldi. Meil siin ei ole vaja etteheiteid teha, kui midagi protsessi käigus muutub. Vastupidi, see ongi hea õigusloome, kui erinevad osapooled saavad kaasa rääkida, oma mõtteid avaldada, ja mis kõige olulisem, neid mõtteid ikkagi lõpuks ka arvesse võetakse. Eriti kriitilise tähtsusega on see – ma usun, et siin on kõik ühel meelel – ühiskonda lõhestavate või muidu keeruliste küsimuste reguleerimisel. Kahjuks tuleb tunnistada seda, et usaldus valitsuse vastu on langenud. Ja üks peamine tegur, mis mõjutab inimeste usaldust valitsuse vastu, on OECD hinnangul see, kuidas inimesed tajuvad võimalust poliitika kujundamisel kaasa rääkida. See on uuringute järgi palju olulisem tegur kui näiteks inimeste sotsiaal-majanduslik toimetulek või demograafilised [näitajad]. Seda tasub meil kõigil silmas pidada nii ministeeriumides, kohalikes omavalitsustes kui ka Riigikogu komisjonides, et kaasamine on tõesti väga oluline. Veel kord: sellest sõltub usaldus praeguses keerulises geopoliitilises olukorras riigi institutsioonide vastu väga palju, see on fundamentaalse tähtsusega. Ja hea õigusloome puhul on väga oluline ka see, kas inimesed tajuvad, et nende põhiliste õiguste ja vabaduste kallale ei minda ülemääraselt ja uisapäisa. Kui me vaatame ekspertarvamusi, mis on aasta-aastalt õigusloome hetkeseisu [aruandele] lisatud, siis need on peaaegu igal aastal välja toonud ikkagi seda, et põhiseadusele vastavuse analüüsimist tuleks rohkem teha. Seekord on ekspertarvamuse riigiõiguse sihtkapitali nimel teinud Raul Naarits, Rait Maruste ja Norman Aas ning taas, jälle on see küsimus esile tõstetud. Tahaksin rõhutada seda, et hea õigusloomeprotsess algab huvirühmade kaasamisest ja väljatöötamiskavatsuse koostamisest. Väljatöötamiskavatsuses tuleb ära nimetada probleem, mida lahendatakse, ja pakkuda sellele probleemile erinevaid lahendusi, näidates ära, milline oleks kõige vähem riivav lahendus, mis samal ajal siiski selle mure ikkagi päriselt lahendab. Samuti tuleks anda piisav aeg seaduseelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks. Eelnõu peab kindlasti vastama põhiseadusele ja olema kooskõlas ka teiste seadustega, see on vabaduste kaitsel ülioluline. Kui me räägime vabaduste kaitsest, siis on oluline ka see, et otsused oleks andmepõhised ja mõjuanalüüsid objektiivsed ning seaduse rakendamiseks ja seireks oleks ka läbimõeldud tegevused. Näiteks on välja toodud seda, et huvirühmadele jäetakse sageli liiga vähe aega arvamuse avaldamiseks või neid kaasatakse liiga hilja. Riigieelarve menetlemisega seotud eelnõude keskmine kooskõlastustähtaeg – ma rõhutan: keskmine kooskõlastustähtaeg – oli eelmisel aastal viis tööpäeva. See on ilmselgelt liiga vähe, eriti kui me peame silmas, et tegemist on keerukate dokumentidega. Sellele murele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka ettevõtlusorganisatsioonid, et aeg oma seisukohtade väljendamiseks on ilmselgelt liiga lühike. Maksumuudatuste paketti kuulunud eelnõudele jäeti neljapäevane tähtaeg ning juba kaks nädalat pärast avalikustamist kiideti need Vabariigi Valitsuses heaks ja algatati Riigikogus. Samas on siiski ka positiivseid asju. Kui me vaatame rahvusvahelist võrdlust, siis seesama väljatöötamiskavatsus, mida ma enne rõhutasin, on tegelikult maailmas üsna erandlik, aga umbes 35%-le seaduseelnõudest 2023. aastal väljatöötamiskavatsus tehti. Ma ise pean seda väga oluliseks, et probleem oleks täpselt kirjeldatud, mitte me ei läheks ainult loosungitega midagi lahendama. Usaldust tõstab kindlasti ka see, et Eesti õigusloome korraldus on tegelikult ikkagi läbipaistev. Meile tunduvad need asjad enesestmõistetavad. Meil on keskses infosüsteemis absoluutselt kõik eelnõud ja väljatöötamiskavatsused kõikidele avalikult näha, kõik saavad oma arvamust avaldada. Olen seal ise ka varasemalt kodaniku positsioonilt või eraisikuna või ka lihtsalt ametnikuna arvamusi avaldanud, seda on täiesti võimalik igal inimesel teha. Ja oluline on see, et meil on ka ministeeriumidevaheline tagasisidering, kus ma kutsun üles kõiki ministeeriume ja vajadusel ka omavalitsusi oma seisukohti võimalikult täpselt välja tooma, ja just nimelt hea ja parema õigusloome huvides. Toon ühe hea näite. Näiteks järgis kokkulepitud õigusloomeprotsessi ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [(töövõimetuse ennetamine)] eelnõu 377, millega võimaldati pikaajalise haiguslehe ajal töötamine, et ennetada töövõimetuse tekkimist. Selle seaduseelnõu ettevalmistamise eest tasub kõiki osapooli kiita. Menetlemisel toimus huvirühmade ja ekspertide sisuline koostöö, koostati väljatöötamiskavatsus, järgiti kooskõlastamise tähtaegu, eelnõu kohta tehti põhjalik mõjuanalüüs ja kvantitatiivsed prognoosid ning seirevahendina kavandati seadusesse ka muudatuse järelhindamine 2029. aastal. See eelnõu ja seletuskiri valmis Sotsiaalministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostöös. Loomulikult on ka teisi häid näiteid. Samal ajal on siiski [tähtis] loodavate seaduste põhiseaduspärasuse tagamine, mis tegelikult on ju, ma ütleksin, meie õigusloomepoliitika kõige peamisem eesmärk, et me ei riivaks rohkem vabadusi, kui selleks ilmtingimata vajadus on ja kui selleks seadus üldse aluse või võimaluse annab. Me ei tohi teha midagi rohkem, kui on tingimata tarvis teha. Ekspertarvamustes välja toodud põhiseaduspärasuse liigselt abstraktne hindamine või üldse selle hindamise puudumine vajab minu hinnangul järjepidevat tähelepanu. Justiitsministeerium valmistab praegu ette õigusloomejuristidele mõeldud juhist, mis kirjeldab täpsemalt, millistel juhtudel ja millises mahus tuleks põhiseadusele vastavuse analüüsi seletuskirjas kajastada. See peab tingimata olema põhjalikum neil juhtudel, kui põhiõiguste riive on intensiivne või kui see võib olla põhjendamatult ebaproportsionaalne. Justiitsministeerium kavandab ka HÕNTE muutmist selliselt, et põhiseaduspärasuse analüüside puudulikkus võiks olla alus selleks, et eelnõu ei liigu edasi. See on tõesti äärmiselt oluline. Teine äärmiselt oluline teema on, et me ka Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmisel või rakendamisel ei läheks kaugemale sellest, millised on hea õigusloome tava põhimõtted. Ma tuletan need põhimõtted meelde. Esiteks ei tohi riigisiseseid muudatusi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid muudatusi kavandada samas eelnõus. Teiseks tuleb alati tähele panna direktiiviga võimaldatud kaalutlusruumi ja seda mõistlikult kasutada. Me ei pea alati üle võtma seda kõige ülemist otsa ja kõige rangemaid kohustusi, vaid me peame kaalutlusruumi ära kasutama. Ja valitud lahendusi tuleb põhjendada, miks just selline lahendus valiti. Kindlasti on probleemiks olnud miinimumist laiem ülevõtmine, niinimetatud ülekuldamine, mis tegelikult ju vähendab usaldust Euroopa Liidu vastu tervikuna ja lisaks koormab ülemäära meie ettevõtteid ja sageli ka eraisikuid. Ja oluline on ka, millele on ka õiguskantsler hiljuti tähelepanu juhtinud, et Euroopa Liidu õigusakt peaks üle võetama vastavalt Eesti varasematele seisukohtadele. Näiteks konkurentsiõiguse direktiivi puhul, kus nähti ette konkurentsiõiguse muutmine väärteomenetluse täiendamise korras, [leiti,] et seda huvigruppide ja sihtrühmadega koostöös valminud ja Riigikogu poolt ühtse toetuse saanud seisukohta ei ole õige samamoodi kõrvale lükata, nagu on juhtunud teiste eelnõude puhul. Eesti keel, eesti keele hoidmine vastab ilmselgelt meie põhiseaduse preambulile. Lihtne ja selge õiguskeel on äärmiselt oluline nii vabaduste hoidmisel kui ka usalduse kasvatamisel. Inimesed peaksid seaduste tekstidest ikkagi aru saama ja Eestis peaks igal inimesel olema võimalik hommikul üles ärgata ning rahulikult ja õiguskuulekalt oma päev mööda saata – sellepärast, et ta on üldiselt saanud aru, mida seadused temalt eeldavad ja mida keelavad. Nii et õiguskeele ja seaduseelnõude keeletoimetamine, õiguskeele hoidmine kindlasti läheb edasi. Siin on ka väga oluline, et jätkuksid koolitused õigusloomejuristidele ning regulaarselt käiks koos eelnõude keeletoimetajate ümarlaud. Aga kui ikkagi teie ise või teie vanaema ei saa aru sellest tekstist, mis seaduses kirjas on, siis on ka Riigikogul võimalus teha neid tekste õigusselgemaks ja paremaks. Kokku võttes iseloomustasid 2023. aastat probleemina liiga lühikesed kooskõlastamise tähtajad ja liiga sagedane hea õigusloome põhimõtetest möödahiilimine. Ja kuigi võib tunduda, et üksikud kõrvalekalded, noh, mis see siis ikka oli, siis pikemas perspektiivis see mõjutab otseselt inimeste ja ettevõtjate usaldust riigi vastu. Liiga sagedane seaduste muutmine on Eesti ettevõtjate peamisi etteheiteid Eesti riigile. Usaldus riigi vastu on tõesti praegusel geopoliitilisel ajal väga-väga oluline ja seetõttu ma kutsun kõiki üles olema nõudlik nii iseenda kui ka teiste vastu hea õigusloome põhimõtete järgimisel. Aga selle kriitika kõrval ma olen ikkagi väga rõõmus selle üle, et me elame õigusriigis, et meile on inimeste õigused ja vabadused väärtuslikud ja olulised ning et me oleme valmis tegema kõik selleks, et inimeste õigusi ja vabadusi kaitsta, ja et meil on selline riigikord, kus riigivõim saab tegutseda üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See on äärmiselt oluline, et õigusloome seda põhiseaduse vaimu hoiab, inimeste vabadusi hoiab ja me uusi sätteid tehes mõtleme, kas seda ilmtingimata on vaja, kas mingi mure ikka tegelikult olemas on ja kui on, siis kas seda muret just nii saab kõige paremini lahendada, kas kõik muud asjad on ära proovitud, kas kõige vähem riivav viis on valitud meie peamiste vabaduste hoidmiseks ja meie peamiste väärtuste kaitsmiseks. Vabaduste hoidmiseks olen käivitanud ka bürokraatia vähendamise ringi. Olen saanud hulgaliselt vastuseid erinevatelt osapooltelt selleks, kuidas halduskoormust vähendada ja õigusloomet tõhustada. Kui te lubate, loen ette ainult need põhimõtted, millega me edasi läheme. Esiteks, põhimõte "üks sisse, üks välja" õigusloomeprotsessis. Teiseks, erinevates formaatides laiendada info ja ettepanekute korjet, et neid oleks huvigruppidel, huvikaitseorganisatsioonidel ja ka teistel lihtsam valitsus[organitele esitada]. Kindlasti rõhutan siin ka ettevõtlusorganisatsioone, et nendel oleks seda lihtsam teha, et oleks sagedasemaid kohtumisi ettevõtjatega. Kolmandaks, seaduseelnõu seletuskirja nõuete täpsustamine. Siinkohal veel kord rõhutan üle kindlasti ka põhiseaduslikkuse kontrolli. Neljandaks, rakendusaktidest ja määrustest tuleneva halduskoormuse seire, et halduskoormus ei liiguks sinna edasi, et me ei vaataks üksnes seaduseelnõusid, vaid vaataksime ikkagi ka rakendusakte. Viiendaks, ajutise regulatsiooni kasutamine halduskoormust suurendava kohustuse kehtestamisel. Ehk siis piiratud kehtivusajaga normide võimaldamine ja soodustamine olukordades, kus ajutised nõuded on vajalikud. Ja kehtivusaja lõpul ikkagi enne seda normi ei pikendata, kui õigusloojale on tänu analüüsile selge, et see tõesti niimoodi toimib. Kuuendaks, sellega seonduvalt seaduste järelhindamine. Seitsmendaks, seaduseelnõu kooskõlastamata jätmise aluste täpsustamine. Kaheksandaks, väljatöötamiskavatsust puudutavate normide muutmine. Väljatöötamiskavatsusest me ei soovi loobuda, aga kavas on täpsustada, et kuidas seda teha nii, et see ei oleks ka mõttetult koormav. Ja lisaks tahame eriti pöörata tähelepanu Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisele ja rakendamisele ja sel juhul seletuskirjale esitatavaid nõudeid täpsustada. See oleks praegu lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teatavasti korra aastas teeb justiitsminister siin ülevaate õigusloomepoliitika põhialuste täitmisest. Seda teete ka teie ja nii palju, kui minu mälu mind aitab, tuleb mulle meelde see alatine väide, ikkagi selline suhtumine, et seadusi on liiga palju, seadusemuudatusi on liiga palju. Teie küll sellele praegu väga suur aktsenti ei pannud. Nüüd ma küsin, kas on võimalik statistiliselt võrrelda, kuidas me asetume sellesse konteksti kas või Euroopa Liidus. Kas me oleme ainukesed, kes räägivad, et seadusemuudatusi on palju? Peale Euroopa Liiduga liitumist on see ju mõnes mõttes mõistetav. Kas siin saab anda mingisugust tausta natuke?

Aitäh! Mul täpseid numbreid ei ole ees, aga olles kohtunud üsna äsja teiste Baltimaade, Poola ja Põhjamaade justiitsministritega, [tean,] et see on meie regiooni selge soov Euroopa Liidu suunal. Üks meie prioriteete on see, et uus komisjon ei tekitaks õigusloome uusi laineid, vaid me keskenduksime olemasoleva Euroopa Liidu õiguse paremale ja tõhusamale rakendamisele. Enne, kui minna mingi uue muudatuse juurde, tuleks seda tõsiselt vaadata – ehk on siiski midagi olemasolevas õiguses, mida saaks paremini teha. Nii et see oli kõikidel nendel riikidel ikkagi murekohaks, et õigusloomet, seadusaktide muudatusi on liiga palju, inimesed ja ettevõtted ei jõua nendega kohaneda. Sageli on probleem ka selles, et uus õigusakt on segane, seda tõlgendatakse mitmel erineval moel ja see toob kaasa kohtuvaidlusi. Üks selline õigusakt, millega Eestil on suur mure, on tehisintellekti määrus, mille puhul me näeme, et võib korduda kõik see halb, mis oli andmekaitse üldmääruse puhul. Tegelikult hakkas Euroopa Kohus seda muudkui tõlgendama ja tõlgendama ja tõlgendama. Ja kui me mõtleme, et ettevõtjal võtab ühe toote arendus aega vähemalt kaks aastat ja kui seal vahepeal tuleb kehtivale õigusele mitu erinevat tõlgendust, siis on ettevõtjatel äärmiselt keeruline globaalses konkurentsis püsida, äärmiselt keeruline on neil meie inimestele soodsaid ja vajalikke teenuseid ja tooteid pakkuda.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, aitäh! Ühelt poolt on positiivne, et te tunnistate – te olete varem ka tunnistanud, et see on probleem –, et Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõudes ei sisaldu põhiseaduslikkuse analüüsi seal, kus see peaks sisalduma. Aga ma küsin nüüd teie käest seda, kas teie ise justiitsministrina olete kooskõlastanud Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõusid, kus peaks olema põhiseadusele vastavuse analüüs, aga seda seal ei ole? Kui jah, siis miks? Ja kui jah, siis ühtlasi, kui palju neid eelnõusid on, mille te olete sellisena kooskõlastanud?

Aitäh! Sellistel juhtudel ma olen need kooskõlastanud märkusega. Viimane – mul ei ole täpset statistikat ees –, aga viimane, mis meenub ja mille kohta ka siinsamas infotunnis Riina Solman ja teised küsisid, puudutas seda valimisõiguse muutmist. Ja seal Justiitsministeerium asus seisukohale, et põhiseaduslikkuse analüüs ei ole tehtud põhjalikult, ja me tõime välja ühe koha, mis meie arvates selles eelnõus tuleks kustutada selle tõttu, et see ei ole heas kooskõlas põhiseadusega.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma korraks tulen tagasi selle küsimuse juurde, mida me eelmises päevakorrapunktis arutasime. Te ütlesite, põhjendasite, miks te ei peakski peaprokuröri meile tutvustama: sest mõned meie seisukohad ei ole teile meeldinud. Aga seda ettekannet te alustasite jälle sõnumiga, et meie kõik koos peaksime asju tegema. Ma küsin, kas te ise nendes kahes jutus mõningast vastuolu näete. Teine küsimus on see, et te olite tõesti päris kriitiline kõige selle suhtes, mida praegune koalitsioon on teinud, aga kuidas te enda jaoks siis põhjendate selles jätkuvat kaasalöömist. Näiteks sellegi nädala päevakorras on eelnõu, mille kohta Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond ütleb, et see on põhiseadusega vastuolus. Mina ausalt öeldes ei ole nii optimistlik, et ma ootan, et teie erakonnakaaslased kuidagi selle vastu hääletavad. Kuidas te näete neid asju nende kahe küsimuse puhul?

Suur tänu jätkuvalt väga heade küsimuste eest! Kõigepealt, poliitikud omavahel on ikkagi üks teine klass. Tähendab, mitte selles mõttes teine klass nagu koolis, vaid selles mõttes, et üks eraldiseisev seltskond. Seda on korduvalt tuvastanud näiteks ka Euroopa Inimõiguste Kohus, et poliitikutel on omavahel lubatud väga palju asju, mida ei ole kunagi lubatud poliitikul kodanikuga või poliitikul ettevõtjatega suheldes. Ja nii edasi. Jah, sellel teemal on meil poliitilisi eriarvamusi, mida ma olen korduvalt väljendanud. Veel kord kordan üle, et seadus väga õigesti ja väga õiglaselt tagab selle, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad saavad riigi peaprokuröri kandidaadiga tutvuda ja talle õiguskomisjoni istungil küsimusi esitada. Ja ma pean tunnistama, et Varro Vooglaid on olnud õiguskomisjonis, kui me seal koos olime, väga sageli väga arukas ja väga mõistlik kolleeg. Mul tegelikult oli siiski plaan talle vähemalt eelmisel õhtul ikkagi helistada ja temaga selle üle aru pidada. Aga nüüd küsimuse teine pool, et mis tunne mul on. Ma ikka lapsest saati mõtlen niimoodi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kui ma ütleksin, et mina seda tööd enam ei tee, sellepärast et absoluutselt, sajaprotsendiliselt kõik ei õnnestu nii hästi, nagu ma tahaksin, siis tuleks keegi teine, kindlasti palju võimekam inimene, aga vahest sajaprotsendiliselt kõiki hädasid ei õnnestuks ka temal lahendada. Eks töö Eesti riigi nimel on nii teil kui mul selline, et me teeme nii palju, kui me vähegi suudame, selleks et kõik oleks nii hästi, kui me vähegi suudame anda ja panustada. Ja tõesti, kõiki asju alati ei õnnestu ära teha, kõiki asju alati ei suuda sajaprotsendiliselt teha. See ongi opositsiooni väga väärtuslik töö, tuua üha ja üha puudujääke välja ja siis koalitsioonil tuleb teha üha pikemaid ja pikemaid tööpäevi, et saaks võimalikult palju asju ikkagi ära lahendada.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on ka mitmeid küsimusi, aga mul on tunne, et formaat võimaldab ainult ühte. Võtsin selle ühe küsimuse, mis minu jaoks on oluline. Palju on räägitud olukorrast, kus advokaadibürood kirjutavad ministeeriumidele seaduseelnõusid. Kas teie arvates peaks maksumaksja sellist praktikat tolereerima ja kas see ei sea ohtu meie riigiasutuste juriidilist jätkusuutlikkust? Võib ju tekkida ja ongi tekkinud olukordi, kus advokaadibürood kirjutavad eelnõusid ja siis pärast vaidlevad kohtus, ja seda loomulikult maksumaksja raha eest.

Aitäh! Ma üldiselt arvan, et väga oluliselt tõusnud töökoormuse olukorras [on see õigustatud]. Veel kord: kui tavaliselt on Justiitsministeeriumist aastas läbi käinud sadakond eelnõu, siis tänavu oktoobri lõpuks oli eelnõusid ja väljatöötamiskavatsusi juba ligi 160. Justiitsministeeriumis on töös olnud ajalooliselt palju eelnõusid. Ja sellise erakordse töökoormuse juures on minu arust väga mõistlik mitte suurendada ametnike hulka, vaid teha mõistlikku koostööd erasektoriga. Ma rõhutan siinkohal üle, et tegelikult ikkagi eelnõu teeb alati riik, ministeerium või Riigikogu – kõik, kellel eelnõu tegemiseks õigus on. Kui tehakse koostööd erasektoriga või advokaadibürooga, siis see on ikkagi mingisuguse kõrvaltvaate saamiseks või mingisuguse konkreetse [lahenduse] jaoks mõtete saamiseks. See ei tähenda seda, et selle eelnõu teeb erasektor. Aga üldiselt printsiibina, põhimõttena ma pean seda väga positiivseks, et meil on Eestis usaldus riigisüsteemi ja erasektori vahel ja me saame vajadusel abi juurde võtta. Minu arust on see väga oluline. Õhukese riigi puhul on see mõnikord isegi vältimatu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et inimene tahab hommikul rõõmsalt ärgata, tunda, et ta elab õigusriigis. Ja et õigusloome sätteid kaalutakse mitut kanti, enne kui neid kuidagi kehtestatakse või kuhugi kirjutatakse. Et [on põhimõte], üks seadus sisse, teine välja. Aga minul on hoopis praktiline mure. Loen praegu Elu24 ja arvan, et enamikul eestlastest on justiitssüsteemi silmas pidavalt praktilised mured. Ja see ei ole siseturvalisuse mure. Näiteks siin on 27. novembril uudis noormehest, kellel on haiglased väljaütlemised, ja mitte ainult, ta luusib koolide ümber, teeb TikTokki videoid. Ta on tuttav "Armastuse maleva" saatest, aga see pole tema ainuke tähelend. Tema nimi on Karl Reispass ja ta on alles hiljuti postitanud TikTokki väikeste laste teemalisi nalju. Ja need on väga haiglased, ta ütleb välja – ma vabandan väljenduse eest! –, et ta kepib iga päev väikesi lapsi, kui te veel hoiate, kepib ta kõik väikesed lapsed läbi. "Nad ise tahavad, et ma neile sisse paneks." Kas te kujutate ette?! Ja see on meil meediaruumis tavapärane. Mina küsin nüüd selle hea õigusloome tava seisukohalt: mida te justiitsministrina ja mida Justiitsministeerium selles osas teeb, mis on tegelikult inimeste praktiline mure? Politsei saab sekkuda siis, kui tegu on toime pandud, siis tulevad sanktsioonid ja karistused. Aga me peaksime ju hea õigusloome tava järgides selle ära hoidma. Minul näiteks süda valutab.

Aitäh!

Toksiline TikTok on globaalne probleem. Seda, kuidas see toksiline TikTok väga-väga halbu asju teeb, oleme me näinud alates Rumeenia valimistest ja lõpetades selle näitega, mille te just hetk tagasi tõite. See, kuidas selliseid asju lahendada, on üks prioriteete terve Euroopa Liidu vaates. See on uue Euroopa Komisjoni laual, sellepärast et sellesama murega on silmitsi kõik liikmesriigid. Me näeme, et teistes riikides, näiteks USA-s võetakse kasutusele erinevaid meetmeid. Mulle tundub, et mis puudutab just seda toksilist TikTokki, siis kõige lihtsam asi, mida pakkuda, on see, et inimesed, kes te seal olete, palun väljuge sealt. Mis puudutab üldisemalt seda regulatsiooni, siis loodame, et Euroopa Liidu ühises koostöös õnnestub seal midagi mõistlikku tekitada. See on tõesti väga murettekitav, eriti laste ja lastekaitse vaates.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Kolleeg Timpson advokaadibüroodelt seadus[eelnõude] tellimise kohta küll küsis ära, aga ma täpsustan, et viimane uudis puudutas soolise võrdsuse ja võrdsete [võimaluste] seaduse [eelnõu] tellimist. Sa ütlesid ka puldis, et Riigikogu saab menetluses seadus[eelnõusid] parandada – ise sa sedasama lauset kasutasid –, nii et tõesti, see oli ju kaasamisringi läbinud eelnõu, äkki oleks võinud selle ikka Riigikogule usaldada. Kuidas me väldiksime seda, et tulevikus, järgmiste aastate aruannetes ja kokkuvõtetes sellistest olukordadest [juttu poleks]? Ja teine teema, seegi oli sinu enda kõnes. Sa tegid kõigile üleskutse olla nõudlik. Ma siis olen nõudlik ERJK vastu, küsides, millisel aastal me kokkuvõttes lõpuks selle erakonnaseaduse menetlemise ja kehtestamise ära saame teha.

Aitäh! Nüüd, küsimus puudutas siis kahte seadust. Üks tuli augustikuus peaministri korraldusega Justiitsministeeriumile üle ja puudutas põhiseaduspärast ja Euroopa Liidu õigusele vastavat soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamist. Ja seal on tõesti ees üks eelnõu, mis on saanud, kui te vaatate selle kooskõlastusringi, niivõrd läbivat kriitikat, et kui me sellele kriitikale üldse ei reageeriks, siis see ei oleks hea õigusloome. Eelnõu on, tõsi, kooskõlastusringi läbinud, aga kui te vaatate tagasisidet, mis ta kooskõlastusringil sai, siis oli see ka Justiitsministeeriumi enda poolt enne mind täiesti hävitav. Seal mindi vastuollu ka põhiseaduslike lähenemistega. Sellisel kujul selle eelnõu väljasaatmine kindlasti ei oleks olnud hea õigusloome. Ja selleks, et edasi minna, me tõepoolest võtsime kõrvale ühe teise vaate, et mis oleks minimaalne variant, et vastata Euroopa Liidu õigusele. Ja kindlasti sünnib see uus eelnõu selle kahe vaate koosmõjul. Aga inimestele, kes ei ole detailidega kursis: tegemist on meil Eestis sellise olukorraga, kus meil on põhiseaduse § 12, mis kehtib otsekohalduvana ja kaitseb kõiki inimesi ebavõrdse kohtlemise eest, ja kohtud on ka lausaliselt kasutanud seda otsekohalduvana. Ja lisaks sellele on meil Euroopa Liidu õigusest üle võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis sätestavad põhiseadusest kitsama õiguskaitse. Koalitsioon on kokku leppinud, et see kahe seaduse erinev õiguskaitse tuleb ühtlustada, tuleb ühtlustada ülespoole. Aga loomulikult tuleb seda ikkagi teha nii, et see lähenemine vastaks põhiseadusele. Ja lisaks oleme me ka omavahel ju koalitsioonis kokku leppinud, et me ei pane ülemääraseid kohustusi ettevõtlusele, ka seda tuleb kindlasti silmas pidada. Mis puudutab erakonnaseadust, siis erakonnaseadus on 2011. aastast saati muudatuste ootuses ja nendes vaidlustes seisnud väga pikka aega. Minu ettepanek on, et ma saadan ta kitsamal kujul ilma väga oluliste vaidluskohtadeta valitsusse ja Riigikogus erakonnad ise, kes on kõige paremad üksteise valvurid, saavad seda eelnõu paremaks menetleda. See oleks kõige mõistlikum ja kiirem lahendustee. Ja sellel on väga lihtne ja loogiline põhjendus. Ma olen avastanud – mis on ka inimlikult igati arusaadav, palun ärge siit mitte mingisugust etteheidet välja lugege –, [et] väga tublid ametnikud ei saa päris hästi aru erakondade toimimisest, konkurentsiolukorrast ja kõikidest muudest nüanssidest. Tegelikult erakonnad ise saavad sellest ikkagi palju paremini aru. Ei saa oodata ametnikelt kõikide nüansside süvitsi tundmist ja mõistmist. Ma täiesti usun, et kõige parema erakonnaseaduse muutmise [variandi] me saame just nimelt Riigikogus tehtud. Riigikogus saavad erakonnad ise teha selliseid seaduse sätteid, mis hoiavad konkurendid õigel ja õiglasel teel. See oleks kõige kiirem ja kõige mõistlikum lahendus ja selles mõttes ka kindlasti kõige ausam. Peamised huvigrupid on ka siinsamas saalis.

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite siin TikTokki, mille üle mul on hea meel. Aga võib-olla te jälgite ka muid sõnavabaduseteemalisi arutelusid? Näiteks Facebooki omanik Zuckerberg vabandas inimeste ees, et ta moonutas tegelikkust, surus COVID-i ajal teatud informatsiooni maha. Ehk siis olukord on päris tõsine. Sotsiaalmeedia mõjutab meie kõigi elu iga päev. Teades teie vaenu sõnavabaduse vastu, küsingi, kas te seda debatti jälgite ja kui kaugel on sõnavabaduse mahasurumise seaduse eelnõu ehk vaenukõne seadus.

Kui te lubate, siis ma jään otsustavalt teiega eriarvamusele, mis puudutab minu tagasihoidliku isiku suhtumist sõnavabadusse. Soovin veel kord üle korrata: minu jaoks on sõnavabadus äärmiselt oluline põhiseaduslik väärtus. Ma seisan selle eest, et sõnavabadust ei piirataks ülemäära. Ka see on üks põhjuseid, miks koalitsiooni sees on meil endiselt vaidlused selles küsimuses. Erinevatel erakondadel on erinev nägemus sellest, kui palju ja millises ulatuses tuleks sõnavabadust piirata ja kas Euroopa Liidu õigusest tuleks minna kaugemale või mitte minna. Minu ettepanek on kindlasti kaitsta ka tõesti vaenukõne ohvreid, aga teha seda, [toetudes] väljatöötamiskavatsusele, kus me defineerime täpselt probleemid, mida tuleb lahendada, ja leiame nendele probleemidele asjakohased lahendused, olles eelnevalt veendunud, et neid juba kehtivas õiguses olemas ei ole. Mis puudutab digigigante, sotsiaalmeedia gigante ja nende mõju inimeste vaimsele tervisele, demokraatiale – kõigele sellele, siis jällegi, tegemist on küsimusega, millega maadleb terve maailm, mitte ainult Eesti. Ja siin me loodame ikkagi kasu saada Euroopa Liidu ülesest koostööst, kuidas tagada õiglane maksustamine, kuidas tagada õiglane nii sõnavabaduse kaitse kui ka tervisekaitse, ühiskondliku turvalisuse kaitse, demokraatia kaitse nende digigigantide puhul, kes Euroopa Liidu territooriumil inimestele oma teenuseid pakuvad.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma juba küsisin oma küsimuse eelmise punkti juures, aga ma teen seda uuesti, sest see on nüüd see õige punkt. Küsimus oli selle ülevaate kohta. Seal on välja toodud, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid ehk siis pole tehtud väljatöötamiskavatsust ega pole huvirühmasid piisavalt kaasatud. Ja ka usaldus valitsuse vastu on päris muret tekitav, see on 37%. Minu arvates on hea õigusloome põhimõtted ja usaldus valitsuse vastu ikkagi otseselt seotud. Kuidas te näete, kuidas valitsus saab parandada õigusloome kvaliteeti ja tagada, et hea õigusloome põhimõtteid järgitaks isegi siis, kui poliitiline algatus on väga ajakriitiline ehk kiireloomuline? Seda [on vaja] just selleks, et usaldus saaks taastuda.

Aitäh! Ma olen teie küsimusega väga nõus ja rõhutan veel kord üle, et see ei ole mitte ainult teie arvamus, vaid ka uuringud näitavad, et tõesti, võimalusel poliitikakujundamisel kaasa rääkida on suurem mõju sellele, kas inimesed usaldavad valitsust, kui sotsiaal-majanduslikul olukorral või demograafilistel näitajatel. See on palju suurema mõjuga, kui me mõnikord võib-olla arvame, see ei ole mingi tühi-tähi. Tutvustasin ühe eelmise küsimuse vastuses siin üheksat sammu, mis on töös selleks, et õigusloomet parandada. Aga ma rõhutan üle ühe väga olulise asja, mille kohta te küsisite. Tõepoolest võib ju tekkida olukord, kus päriselt ka on vaja kiireloomuliselt seadust muuta. Selline olukord võib meile kätte tulla mõne kriisi ajal. Ja see on ka üks asi, mida ma olen soovinud, et me täiendame [seadustikku] valmisoleku mõttes, et me mõtleme läbi, kuidas õigusriik püsib ka väga suure kriisi olukorras. Kui näiteks on ootamatult vaja muuta riigieelarvet väga suure kriisi tõttu, siis kuidas me saame seda teha niimoodi, et me ikkagi õigusriigi põhimõtteid täiesti nurka ei viska. Siin me saame abiks võtta ka digitaalsed vahendid, et harjutada sellist koosloomekeskkonda, kus on ikkagi vajalik väga lühikese aja jooksul, kui see tõesti elulistest asjaoludest tuleneb, väga kiiresti mingit seadust muuta. Peab olema võimalik see protsess õigusriigile kohaselt, ent palju kiiremini läbida. Ka selle peale me tegelikult täna mõtleme. Nüüd, mis puudutab tavapärast aega, mis ei ole erakordselt suure kriisi aeg, siis ma usun või väga loodan, et see kõige hullem on läbi. Me oleme saanud riigieelarve kindlatesse raamidesse ja laristamisel on ehk lõpp ning me püsime ikkagi sellises distsiplineeritud olukorras kulude võtmisel ja tulude arvestamisel. See peaks kõige hullemaid olukordi edaspidi vältima. Need kõige suuremad kiirustamised olidki riigieelarvega seotud eelnõude puhul. Aga veel paar asja, mida ma siin eelnevalt juba rõhutasin. Ma tõesti soovin HÕNTE-t täiendada, hea õigusloome tava täiendada sellega, et tekiks selgemad alused eelnõude mitte edasi lubamisel, kui ikkagi elementaarseid nõudeid ei ole täidetud. Ja täpsustame ka seda, milline eelnõu seletuskiri peab välja nägema, mis seal peab kindlasti olema, millele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata nii põhiseaduslikkuse hindamise [seisukohast] kui ka näiteks Euroopa Liidu [õiguse ülevõtmisel]. Aga rõhutan siin, mida tõi välja see ekspertide analüüs selle aastaülevaate puhul. See oli see, et tegelikult kahe eelnõu puhul põhiseaduspärasuse analüüs lisati menetluse hilisemas etapis. Tegelikult saab seda lisada ka Riigikogus. Ka heas koostöös Riigikogu komisjonidega on tegelikult võimalik teha neid asju paremaks. See peaks meie kõigi ühine eesmärk olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Algatuseks mainin ära selle, mis mulle torkas meelde, kui ma kuulasin justiitsministri nimetatud numbreid selle kohta, kui palju on viimastel aastatel Eestis seadusi muudetud. Kui ma õigesti mäletan, siis jutt käis 60% seaduste muutmisest: 60% kõigi kehtivate seaduste muutmisest ühe aasta jooksul. Sellega seonduvalt mulle meenus see, mida ma lugesin kunagi Platoni käsitlusest, kus ta kirjutas, et üks väga lihtne viis hinnata seda, kui kõlbeliselt väärastunud on üks ühiskond, on vaadata, kui palju seal kehtib seaduseid. Mida rohkem seaduseid on peetud vajalikuks ühiskonnas kehtestada, seda kõlbeliselt väärastunum see ühiskond suure tõenäosusega on. Inimesed, kelle südames valitseb õiglus, ei vaja väliseid regulatsioone oma käitumise reguleerimiseks. Aga mida vähem on inimestel sisemisi piiranguid, mida vähem sisemist regulatsiooni, seda rohkem on tarvis välist regulatsiooni, et ühiskonda kuidagi koos hoida. Minu hinnangul tõsine mõttekoht. Mis puudutab seda aruannet, millest justiitsminister meile ülevaate andis, siis algatuseks peab ütlema, et on meeldivalt üllatav, et dokument on enesekriitiline. Sellist asja ma valitsuse esitatavates tekstides eriti tihti kohanud ei ole. Sageli on pigem vastupidine mulje: seal, kus on ilmselged probleemid, üritatakse neid kramplikult ignoreerida või eitada. Siin näeme vastupidist vaadet: tunnistatakse, et eksisteerivad reaalsed probleemid, seejuures ka tõsised probleemid. Mündi teine pool on muidugi see, et natukene vähe on sellest tunnistamisest kasu, kui aastast aastasse kordub üks ja sama muster. Ikka ja jälle on see isik, kes juhtub justiitsminister olema, sunnitud tulema siia parlamendi ette ja ütlema: jah, paraku, näete, endiselt on meil selle hea õigusloome tava järgimisega suured probleemid. Mõnikord ma lastega rääkides olen neile öelnud, et ei ole erilist mõtet öelda, et palun vabandust, kui see vabandus ei kätke seda, et sa tegelikult püüad edaspidi mitte neidsamu vigu teha. Mulle tundub, et siin on natuke sama probleem. Probleemide tunnistamine võiks olla sisendiks sellele, et tehakse pingutus nende ületamiseks. Aga lühikokkuvõte sellest ülevaatest sisaldub ülevaates endas, ma tsiteerin: "Õigusloome vaatest tuleb nentida, et koalitsioonileppe ja riigieelarvega seotud seaduseelnõude menetlemisel pigem ei järgitud kokkulepitud hea õigusloome põhimõtteid. Enamasti ei koostatud nende algatuste jaoks väljatöötamiskavatsust, mistõttu oli huvirühmade ja avalikkuse võimalus varases etapis kaasa rääkida oluliselt piiratud. Andmed kooskõlastamise tähtaegade kohta viitavad, et ka seaduseelnõu etapis ei jäetud huvirühmadele piisavalt aega tagasiside andmiseks – keskmine kooskõlastustähtaeg riigieelarvega otseselt seotud eelnõude puhul oli viis tööpäeva. Kuigi mõju hindamise ja põhiseaduspärasuse analüüsi kvaliteeti on raske täpselt mõõta, peegeldus Justiitsministeeriumi hinnangul ajasurve ka nendes aspektides." Tsitaadi lõpp. See on tegelikult väga adekvaatne ja aus kokkuvõte, peab ütlema. Sellele tuginedes muidugi ei ole ka üllatav, et valitsuse usaldus tõepoolest on langenud märkimisväärselt, nagu ülevaates ka esile tuuakse. Eesti elanike osakaal, kes vastas, et nad usaldavad valitsust, kahanes kahe aastaga 47%-lt 38%-ni. Ja siis sedastatakse: "Muutunud julgeolekuolukord ja kaitsekulude suurenemine tingisid 2023. aastal hulga kiireloomulisi eelnõusid, mis olid mõeldud riigi tulude suurendamiseks või kulude vähendamiseks, kuid mille menetlemisel ei järgitud alati hea õigusloome põhimõtteid. Kui ühe eelnõu mõju õiguskorrale ja valitsuse usaldusväärsusele saab pidada marginaalseks, siis tagajärg on sootuks teine, kui üksikjuhtumitest kujuneb praktika." Jällegi aus ülestunnistus. Asi, mis minule kõige rohkem muret põhjustab neid puudusi vaadates, on see, mis seondub põhiseaduslikkuse analüüside tegemata jätmisega. Miks on see nii oluline, et eelnõu seletuskirjas sisalduks analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte? Vastus on väga lihtne: põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab teatavasti õigusriikluse põhimõtte, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selleks, et veenduda, et riigivõimu, muu hulgas ka seadusandlikku võimu teostatakse üksnes viisil, mis on kooskõlas põhiseadusega, tulebki iga konkreetse eelnõu puhul viia läbi analüüs, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Vastasel juhul on ju ootuspärane, et tegelikult võetaksegi seadused vastu nii, et kehtestatud keeldude, karistuste, piirangute ja kohustuste põhiseaduspärasust ei olegi tegelikult mitte keegi selle protsessi käigus hinnanud. Ja see ju ilmselgelt ei ole vastutustundlik. Sel põhjusel ongi nii õiguspoliitika põhialustes kui ka hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas sätestatud see kohustus, et kõigi eelnõude puhul peab olema teostatud põhiseaduslikkuse analüüs. Omamoodi kõnekas on vaadata sellele tõsiasjale, et sageli me leiame küll eelnõu seletuskirjast analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, aga samal ajal seal kõrval puudub vähimgi analüüs selle kohta, kas ta on kooskõlas meie põhiseadusega. See ütleb meile midagi selle kohta, mida ametnikkond ja ka valitsus peab hierarhilises suhtes olulisemaks prioriteediks. Milline oli siis see reaalsus? Reaalsus oli see, et 26 [analüüsitud] eelnõust oli 2023. aastal seletuskirjas eelnõu põhiseaduspärasust analüüsitud vaid 8 seaduseelnõu seletuskirjas. 26-st 8 puhul! Mis teisisõnu tähendab seda, nagu ka analüüsis tunnistatakse, et ligikaudu 70% eelnõude puhul ei olnud muudatuste põhiseaduspärasust sisuliselt hinnatud. Nüüd, problemaatiline asi on see, mida nähakse lahendusena. Lahendusena nimelt on osutatud: "Otsus, kas ja milliste õigusnormide kohta tuleb põhiseaduspärasuse analüüs esitada, jääb teha iga eelnõu kohta eraldi. Analüüs tuleb tingimata teha näiteks juhtudel, kus põhiõiguste riive on intensiivne, kus riive võib osutuda põhjendamatult ebaproportsionaalseks […]" Ehk teisisõnu, olukorras, kus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ei ole aastaid ja aastaid järjest järgitud, nähakse [lahendusena] seda, et me mitte ei muuda praktikat ja viime selle kooskõlla kehtestatud standardiga, vaid langetame standardit. Võtame ära kohustuse, et peab viima läbi põhiseaduslikkuse analüüsi, ja anname ametnikele suva otsustada, millisel puhul seda teha, millisel puhul mitte. Minu hinnangul on see põhimõtteliselt vale lähenemine. Kui me austame päriselt põhiseadust, peame päriselt oluliseks, et sellest kinni peetaks, siis peaks igal juhul säilitama selle nõude, et iga eelnõu seletuskirjas peab sisalduma põhiseaduslikkuse analüüs. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti 200 peab tähtsaks, et me tegeleksime oma tänase nõrkusega ja reformiksime oma riigi juhtimist vähem bürokraatlikuks, rohkem inimesekeskseks ja võrdseks. Selle aluseks on liberaalne maailmavaade ja soov liikuda personaalse riigi suunas. Personaalne riik vajab õigusloomet, mis on varasemast erinev selle poolest, et lubab läheneda igale olukorrale personaalsemalt ning teha seda mõnikord ka automatiseeritult, ootamata kodanikult täiendavat paberimäärimist kas sõna otseses mõttes või ka digitaalselt, asutuste vormitäitmise rägastikes. Ministri poolt ettekandes välja toodud väljatöötamiskavatsuse teema puhul on õiguskantsler huvitaval kombel tõstatanud mõistliku ressursikasutuse põhimõtte, kas seda ikkagi tasub alati teha või vahel on tegu tarbetu aja ja tööjõu raiskamisega. Eks siin on tõesti mõttekoht. Erakordselt kaasavalt valminud kliimaseaduse eelnõu puhul oleme näinud, et enne eelnõu valmimist oli huvigruppidelt üle 300 ettepaneku ja pärast eelnõu valmimist juba ligi 900. Nii et pikem kaasamine alati ei too suuremat konsensust ja selles on kahtlemata oma keerukus. Selles osas, kas huvirühmadel on piisavalt aega oma seisukohtade väljendamiseks, tundub, et sel aastal võiksid asjad ikkagi paraneda. Minister tõi välja, et riigieelarvega seotud eelnõude puhul oli keskmine tähtaeg möödunud aastal viis tööpäeva, aga vähemasti keskkonnakomisjonis oleme toimetanud nii, et anda kõigi meie menetluses olnud eelnõude puhul huvirühmadele täiendavalt 10 tööpäeva ka Riigikogu menetluses, seda siis lisaks ministeeriumi kooskõlastusringidele. Neil on ka võimalus tulla Riigikogusse kohapeale oma argumente esitama. Õigusloome osas pole vähetähtis ka Euroopa Liidu algatuste menetlemine Riigikogus. Siin on ka tänasel ministril oma roll olnud. Eelmises ametis ELAK-i esimehena juhtis ta tähelepanu sellele, et huvigruppide kaasamine ja sügavam sisuline arutelu peaks ära toimuma juba valdkondlikes komisjonides. Hea näitena saangi tuua selle värske, Euroopa Liidu 2040. aasta kliimaeesmärkide arutelu Riigikogus, mida tegid kolm valdkonnakomisjoni, korraldades ühisistungeid, avalikke istungeid ning kokkuvõttes korrigeerides Vabariigi Valitsuse seisukohti nii, et need rõhutasid endisest rohkem Eesti ettevõtete murekohti ja tõid selgelt välja eeltingimused läbirääkimisteks meie majandust mõjutavate asjade üle. Eesti 200 hoolitseb selle eest, et kohmakas, kallis ja bürokraatlik riigihaldus jääks minevikku ja tuleviku Eesti oleks personaalne, vähem kulukas ja kõikidele kodanikele ühtviisi lähedal siis, kui see on vajalik, ning ei sekkuks, kui seda pole tarvis. Selline oleks meie pikk plaan õigusloome põhimõtete valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja need, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult ka hea minister! Hea, et teie olete jäänud saali kuulama, kõik ministrid tavaliselt ei jää. Aga ma annaksin ka tagasisidet selle kohta, mida te enne mulle vastasite, mis puudutas TikTokki. Aitäh, et te peate TikToki sulgemist vajalikuks ja peate TikTokki probleemiks, aga tegelikult see vastus oli minu jaoks poolik. Nimelt, selle sulgemisest Karl Reispassi sugustele ju ei piisa, see ei tööta, sest ega praktilises elus lapsevanemad ennast sellest turvalisemalt ei tunne, kui tema luusib seal ringi. Ja tegelikult, mida Reispass tegi: ta postitas YouTube'i video, kus ta ilgub selle üle, et internetis ta võib teha, mis tahab, võib rääkida, mis tahab, võib lapsi suusõnaliselt pilastada. Mitte midagi ei juhtu, sellepärast et sotsiaalmeediat ta avalikuks kohaks ei pea. Just selle seadusloome kohta ma teilt küsisin, et mida siis peaks nüüd sätestama. Me räägime õigusloome vohamisest, bürokraatia vähendamisest, räägime põhiseadusele vastavusest, aga praktilised mured – kelle vastutada siis need jäävad? See oli osundus, mida ma tegelikult ootasin ministrilt, et ta vastaks. Ma kasutan ka võimalust rääkida enda arvamusest. Mina ei ole jurist ja me oleme eespool kõnelejatelt juba kuulnud pädevat analüüsi õigusloome hea tava ja vastavuse kohta põhiseadusega. Ma osundan teile, et ma näen, et õiguspoliitikal ja õigusloomel on väga tugev seos regionaalpoliitikaga, ka regionaalpoliitiliste võimalustega, riigi esindatusega piirkondades, kus see on julgeolekuliselt vajalik. See osa minu jutust puudutab praegu Ida-Virumaad, eriti Jõhvit, aga ka Kagu-Eestit, Põlvat. Eriti aga just idapiiri. Jõhvi kohtumaja sulgemise otsusest kõneledes nähtub, et [inimesed], kes teevad õiguspoliitikat ja õigusloomet Tallinnas, regionaalpoliitiliselt enam mängu ei jälgi, regionaalpoliitilist mõju ei arvesta. Jõhvis, mis on suhteliselt eestlaskonna idapiir, on kavas sulgeda uus moodne kohtumaja, mille ülalpidamise kulud on madalamad kui Narvas vanade tsaariajast pärit ruumide puhul. Kui mina töötasin Justiitsministeeriumis avalike suhete juhina aastal 2015 ja hiljem nõunikuna kuni 2019, siis peeti väga vajalikuks riigi ametkondlikku esindatust Ida-Virumaal koos pädeva eestikeelse ametnikkonnaga. Sinna viidi lausa vanglateenistus koos asekantsleriga ja kõik asekantslerid, sealhulgas õiguspoliitika, õigusloome eest vastutav asekantsler, tegelikult rääkisid palju kaasa regionaalpoliitikas. Nüüd on see järjepidevus lastud vett vedama. Tahakski küsida: kuidas edasi? Kohtu kohalolek Ida-Virumaal on märgiline, asub ta siis Jõhvis või Kagu-Eestis Põlvas. Kohtumajad, mis on õiguspoliitika eestvedajad paikkonnas, soovitakse seal praegu kinni panna. See puudutab nende piirkondade inimeste turvatunnet ja kindlustunnet, et see puudutab nende praktilist elu. Me oleme siiamaani õiguspoliitikas olnud seisukohal, et Eesti riik peab olema maapiirkondades oma ametkondade ja tõsiselt võetavate esindushoonetega kohal. Hiljuti toimus üle-eestiline kõrgemate riigiametnike julgeolekukonverents, kus ka tunnustatud julgeolekuekspert Rainer Saks ütles lavalt välja, et Jõhvi kohtumaja sulgemine on julgeolekurisk. Aga veidi ka sellest, et me räägime täna õigusloome heast tavast, õiguspoliitikast. Hea õigusloome on ühtlasi Eesti julgeoleku nurgakivi. On väga vajalik, et riik praegusest õigusloome kaosest ja usalduskriisist välja juhitaks. Kuid täna ma kahjuks ei näe, et valitsus sellega tegeleks. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna ja inimeste vajadusi arvestava elukeskkonna eelduseks on õiguskorra ettenähtavus, aga nagu me kõik teame, meie riigis sellega viimastel aastatel ei ole väga hästi olnud. Seadused peavad olema arusaadavad, seadusemuudatused põhjendatud ja analüüsitud. Kahjuks oleme näinud tänast kärpepoliitikat, kus ilma analüüsita antakse ametkonnale käsk kärpida nii ja nii palju ning igasuguse pikema analüüsita. Seetõttu saavad haavata kõige nõrgemad sihtgrupid. Meil räägitakse, et makse ei tõsteta, öeldakse, lugege mu huultelt, et nad ei tõuse, ja siis nad tõusevad nii, et lõppu pole nähagi. Räägime siinkohal ka perepoliitikat puudutavatest kahjulikest eelarvekärbetest. Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Sajandi kõige madalama sündimuse ajal läks valitsus lausa sõna murdma: alguses andis ühe käega, tegi seadus[eelnõu] valmis, võttis seaduse vastu, siis teisega võttis tagasi. Ja need pered, kes olid arvestanud peretoetusega, jäid kurvalt maha. Seadus tehti, võeti ära – see oli sõnamurdlik. Ka meie kõige liberaalsemad rahvastikupoliitikud ütlesid toona, isegi Ene-Margit Tiit, kes tavaliselt valitsusega koos räägib rahvastikupoliitikast ja [püüab] meid pigem rõõmustada, et pole hullu midagi, on olnud hullemaid aegu – temagi ütles, et selline sõnamurdlik seaduste ja lubaduste tagasivõtmine on väga halva mõjuga. Tänases olukorras, kus aasta sündide arv ei küüni enam 10 000‑ni, on see olnud ulmeliselt hoolimatu käitumine ka seadusloomes. Põhiseaduse vaim on unustatud. Avalik võim peab oma seadusandliku tegevusega pälvima inimeste usalduse ja seda peab pidevalt hoidma. Riigi ja kodanike vahelise usalduse viljad saavad nähtavaks eriti just kriisiolukorras, kus on eluliselt vajalik, et saab üksteise peale loota, et saab oma riigi peale loota. Õigusloomeprotsess peab tagama selle, et muudatused oleksid välja töötatud läbipaistvalt, huvirühmi kaasavalt ja teadmistepõhiselt. Seda ei juhtunud maksupoliitikaga, seda ei juhtunud perepoliitikaga, kui lasterikastelt peredelt võeti ära toetus, mis oli seadusega neile lubatud. Õiguslike muudatuste kavandamisel tuleb igal sammul arvestada nende tegelikku mõju Eesti inimestele, ettevõtetele ja, nagu ma alustasin, ka regionaalpoliitikale. Samuti on oluline, et seaduseelnõu keel oleks selge, ühetähenduslik ja täpne. Seaduste arusaadavus on oluline, et norme oleks võimalik järgida ja rakendada. Paraku vahel ei saa isegi eksperdid seadusest ühtviisi aru. Mõne sõnaga Euroopa Liidust tuleneva seadusandluse kohaldamisest meie õigusega. See jääb tihtipeale vajalike arutelude ja kaasamiseta. Läbirääkimiste protsess on läbipaistmatu, segane, lõpptulemus prognoosimatu ja ülevõtmisel pannakse jätkuvalt meie Eesti seadustesse sisse rohkem, kui Euroopa Liidu õigus nõuab. Poliitika kujundamise protsessis on Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjades ja riigisisene õigusloome sageli liiga vähe seostatud, nii et inimestel on raske aru saada, kuidas otsused kujunevad. Seaduseelnõudest ei ilmne, miks ja kuidas konkreetsed muudatused Euroopa Liidu tasandil välja töötati ning millised olid sealjuures Eesti seisukohad. Euroopa Liidu õiguse maht, mis tuleb Eestil üle võtta, on ikka väga suur ja see teeb selle probleemi veelgi tõsisemaks. Ligi kolmandik valitsuses ette valmistatud seaduseelnõudest on aastast aastasse tulnud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisest või rakendamisest. Igal juhul kogu see protsess võib olla nii pikk, et muutuvad nii algatuse sisu kui ka protsessiga kursis olevad inimesed, nii et me ei tea, kuhu me päeva lõpuks jõuame. Aga mina pean lõpetama, kuigi ma olin natuke rohkem ette valmistanud. Aitäh kuulamast!

Vaba mikrofon tuleb. Ja nagu kehakeel reedab, siis justiitsminister Liisa-Ly Pakosta lõpetab läbirääkimised. Palun!

Aitäh! Ma tänan kõiki, kes sõna võtsid, ja suures osas nõustun [kuulduga]. Aga on kaks asjaolu, mis ma sooviksin üle rõhutada. Kindlasti ei tohiks jääda muljet, et Ida-Virumaa ei ole valitsusele oluline. Ida-Virumaa on valitsusele väga oluline. Narvas kohtumaja igal juhul säilib ja Jõhvis me otsime lahendust selleks, et seal säiliks kohtu esindus väiksemas mahus, kui see on praegu. Veel kord tuletan meelde seda, et kohtumenetlus on väga palju muutunud võrreldes selle ajaga, [millest] "Tõe ja õiguse" [esimeses osas] kirjutati, ehk siis üle-eelmise sajandi seitsmekümnendatega. Ja eriti kiired on need muutused olnud viimastel aegadel. Tehnoloogilise arenguga kaasa minnes me võimaldame inimestele kiiremat õigusabi tõhusamalt ja väiksemate kuludega. Ja üks asi veel, milles ma sooviksin kaasa rääkida. Ma tegelikult ju pean ka väga oluliseks seda, et Eestis lapsi sünniks ja lapsed tunneksid ennast peredes turvaliselt. Kui me vaatame praegust kohtute koormust, siis meil on kohtutes uskumatult suur hulk hooldusõiguse jagamisi ja elatisvõlgnevuste arutelusid. Need mõlemad on top 10‑s kõikide kohtuasjade seas. Me teame teadusuuringute põhjal, et selline võistlev kohtumenetlus, kus mõlemad vanemad peavad kohtus selgitama kohtunikule, miks just see teine vanem on halb, või pooleks saagima ühte eurot või [jagama] lapse kahte kummikut, mõjub lapse tervisele igal juhul halvasti. Kujutagem ette veel neid olukordi, milleni me ühiskonnana veel päris jõudnud ei ole, kus lapsed saavad täiskasvanuna nende kohtumaterjalidega tutvuda ja [näha], et vanemad on istung istungi järel üksteisest halba rääkinud või halba esile toonud. Kui me vaatame niisuguste kohtumenetluste arvu, siis see seostub päris õudsel moel sellega, kui palju meil lapsi sünnib. Nii et kindlasti üks asi, mida ma väga südamega võtan, on see, et ma vaatan, kuidas me saaksime kohtutest välja ja vähemaks perekondlikke vaidlusi, mis ju tegelikult ei ole klassikalise õigusemõistmisega seotud, aga mis mõjuvad lapse tervisele tõenduspõhiselt hävitavalt. Need pikaajalised mõjud on väga halvad. Ning [see kohtuskäimine] ei aita kuidagi kaasa sellele, et need kaks lapsevanemat suudavad omavahel koostööd teha lapse kasvatamiseks. Kui enne kohtumenetlust vast oli veel mingi lootus, siis pärast seda, kui nad on pidanud tõendama ja tõendama ja tõendama, miks teine vanem on halb või kõlbmatu, on seda hulga raskem [saavutada]. Nii et see [muudatus] korraga vähendaks kohtute koormust ja jätaks lastele rohkem tervist alles. Ja tegelikult leiaksime ehk siis muid võimalusi selleks, et lapsevanemad suudaksid omavahel kokkuleppele jõuda selle maailma kõige armsama lapse või ka mitme maailma kõige armsama lapse kasvatamises. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Koos sellega oleme ka selle päevakorrapunkti ja päevakorra ammendanud.