Ülevaade "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, mis on ülevaade "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest. Selle päevakorrapunkti puhul meenutan, et ettekande pikkus on kuni 20 minutit, iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe küsimuse ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja ministrile. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu! Järgnevad minutid on meil võimalik pühendada õiglusele ja aususele. "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030" punkt 9 näeb ette sellise arutelu siin Riigikogu saalis korra aastas ja praegu me keskendume 2023. aasta ülevaatele. Positiivse poole pealt tooksin alustuseks välja selle, et mõõdetakse laialdaselt seda, kui palju peavad inimesed eri riikides kuritegevust riigi suurimaks probleemiks. Kindlasti ei saa ma seda nüüd rõõmuga öelda, et Eestis peetakse suurimaks probleemiks elukallidust ja hinnatõusu, rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, aga antud päevakorrapunkti silmas pidades on mul ministrina hea meel tõdeda, et kriminaalpoliitikas on [mitmeid] aastaid tehtud õigeid valikuid ja sellest tulenevalt peavad Eesti inimesed kuritegevust riigi üheks suurimaks probleemiks oluliselt vähem, kui seda peetakse naaberriikides. Ehk suures plaanis on meie ühiskond turvaline. Samas, üle kümne aasta oli meil kuritegevus langustrendis, aga kahjuks 2023. aastal pöördus registreeritud kuritegude arv tõusule. Paraku on juba kindlalt seda võimalik öelda ka tänavuse aasta kohta. Registreeritud kuritegude koguarv jätkab kasvamist. Kõige suurema osa kasvust annavad kelmused, tänavu näiteks lausa neljandiku võrra, 25%-lise tõusuga. Kuigi inimesed üldiselt ütlevad, et nad tunnevad ennast kodukandis pimedas turvaliselt, siis kahjuks kandub see turvatunne liiga kergesti üle ka arvuti kasutamisele. Hüppelise kuritegevuse kasvu taga ongi kõige enam arvutikelmused. Arvutikuritegudes annavad tooni petukõned, petusõnumid ning erinevad sotsiaalmeedia- ja meilikontode hõlvamised, samuti ostu- ja müügikeskkondades petulinkide kaudu raha väljapetmised, ahvatlevad töö- või investeerimispakkumised, mis lubavad kiiret rikastumist, ning ka uued või vanad tuttavad, kes ohvri panga- või ID-kaardiga jalga lasevad. Üle poole nendest tavalistest kelmustest ongi meil arvutikelmused. 2023. aastal oli üle 2000 selliseid kuritegusid, kus kasutati ära inimeste usaldust, vähest digipädevust, teadmatust või kõiki neid kolme korraga. Kõige rohkem sattus sellise tüüpilise petukõne ohvriks venekeelne vanem naine, kes ei kahelnud vene keeles kõneleva kelmi usaldusväärsuses ja arvaski, et talle helistab mures politseinik või pangatöötaja, kes soovib tema vara halva eest kaitsta. Kahjuks selline mõtlematus lõpeb reeglina kas tühjendatud pangakontoga või halvemal juhul ka ohvri nimele võetud kiirlaenudega. Paraku tuleb öelda, et me ei saa siin rääkida ainult vanematest inimestest, vaid petusõnumite ja -kirjade ohvrite seas on märkimisväärne hulk ka noori inimesi, kes ise peavad ennast väga digiteadlikeks. Saades kullerteenuse teadet imiteeriva sõnumi, mis hoiatab, et tellitud pakki hoitakse kinni, kuni saaja maksab paar eurot selle vabastamiseks juurde, kipuvad noored pikemalt mõtlemata oma pangakonto andmed sõnumi kaudu avanenud veebilehtedele sisse tippima ja see paarieurone kulu lõpeb konto tühjendamisega. Kahjuks varjavad sellised kelmid väga hoolikalt oma digitaalset jalajälge ja nende tabamine on keerukas ja aeganõudev. Eesti paneb oma ressursid sellesse, et saada kätte kelmide võrgustikke ja organiseerijaid. Nüüd, nende kelmuste lahendamisel, jah, edulugusid väga palju ei ole, aga üldiselt saan positiivse poole pealt välja tuua seda, millest on juba mitu korda juttu olnud: vangide arv meil jätkuvalt väheneb ja ka korduvkuritegevuse määr on [väiksem] kui eelnevatel aastatel. See tähendab seda, et karistuse kandmine vangla alternatiivina näiteks kriminaalhoolduses üldkasuliku töö kaudu või ka osalemine sotsiaalprogrammides annab tegelikult häid tulemusi. Väga oluline on kärbete kontekstis valdkondadeülene koostöö, et see edulugu jätkuks. Kindlasti on oluline teada ka seda, et alaealiste puhul saame rääkida väärtegude ja kuritegude puhul kokku langustrendist. Siin ma väga tänan kõiki sotsiaaltöötajaid, kooliõpetajaid, lapsevanemaid ja kõiki, kes on ennetamisega tegelenud. Me paistame siin tegelikult ka maailma mõistes silma väga heade näitajatega. Me [enne] rääkisime arvutitest või digimaailmast negatiivse külje pealt, aga see digimaailm on nagu leivanugagi: üldiselt me kasutame seda headeks asjadeks, ainult mõnel üksikul korral saab paha inimene seda halvaks asjaks kasutada. Tegelikult on viimastel aastatel meil olnud väga häid näiteid, kuidas me oleme just digitaliseerimise abil hoidnud oluliselt kokku menetlejate aega nii politseis kui ka kohtus. Paberimajanduse asemel [jääb aega] päriselt menetlemiseks. Meil on mindud üle digitaalsele kriminaalmenetlusele, digitoimikule, kasutusele on võetud uus kohtuekspertiisi infosüsteem. Kõik see tähendab seda, et inimeste jaoks on menetlused muutunud kiiremaks. Lisaks on meil käimas biomeetriaregistri arendused. Oluline on veel see, et menetluse kiirenemine toob kaasa selle, et see on kannatanutele ja tunnistajatele vähem koormav ja vabanevat ressurssi [saab] suunata kuritegude sisulisele uurimisele ja menetluse juhtimisele. Lisaks on muutunud digitaalsemaks rahvusvahelised menetlused, mis samuti [suurendab menetluste] kiirust, sest enam ei sõltu me üleeuroopalisest postiteenusest. Minu jaoks isiklikult on väga oluline see, et kannatanud oleksid menetlusprotsessis paremini toetatud. Ja ka siin on mitu sammu edasi astutud. Justiitsministeeriumi eestvedamisel ja koostöös Euroopa kuriteoohvrite võrgustikuga on välja töötatud väärkohtlemise kehakaart ja individuaalsete vajaduste hindamise vorm. Seda kõigepealt piloteeriti Viru piirkonna haiglate, politsei ja prokuratuuri koostöös ning saadi väga hea tagasiside just eeskätt ohvritelt. Tundus, et see aitab neil päriselt väga rasketest olukordadest lihtsamini edasi liikuda ja sageli aitab emotsionaalselt üliraskes olukorras kergemini fikseerida vigastusi ja talletada tõendeid kannatanute kaitseks edasises menetluses. Aga siinkohal kindlasti rõhutan, et inimesed, kes on kuriteo ohvriks sattunud, võiksid leida selle julguse, et võimalikult kiiresti pärast juhtumit politsei poole pöörduda, sest aja jooksul need vigastused või muud ilmsed vägivallamärgid kaovad ja seetõttu muutub tõendite leidmine keerulisemaks. Samuti aitab see individuaalsete vajaduste hindamise vorm terve menetlusprotsessi jooksul tagada ohvrite vahetut turvalisust ja leida tuge püsiva abivajaduse korral. See projekt on olnud sedavõrd edukas, et nüüd juurutatakse sama mudelit lisaks Eestile Maltal ja Portugalis. Kui me rääkisime siin ohvrite kaitsest, siis väga oluline on, et me pööraksime rohkem tähelepanu erivajadustega ohvrite kaitsele. See on üks kõige keerulisemaid valdkondi ja seda teeme me koostöös Euroopa Liiduga. Euroopa Liit jõudis tänavu aasta alguses kokkuleppele naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivis, mis just peab silmas erivajadustega ohvrite paremat kaitsmist. Üldiselt on selles direktiivis ettenähtu meie karistusõiguses juba kaetud ja need süüteokoosseisud on meil juba karistatavad, aga oluliseks saab pidada tegelikult koalitsioonileppes väljatoodut, et me lähisuhtevägivalla ohvritele, lastele, aga eraldiseisvalt ka õpetajatele peame pakkuma paremat tuge küberahistamise korral. Need kolm sihtrühma vajavad meie koalitsioonileppe kohaselt küberahistamise eest erilist kaitset ja kindlasti on erivajadustega inimesed ka nende inimeste hulgas. Siiski tuleb mainida, et 55% Eesti elanikest peab korruptsiooni murekohaks. See tähendab seda, et loomulikult tuleb selle valdkonnaga edasi tegeleda. Korruptsioonivastane seadus oli ka täna värskelt põhiseaduskomisjonis arutusel. Nimetaksin ära selle, et uuringute järgi tunnevad noored inimesed korruptsiooni vähem ära ja aktsepteerivad seda ka rohkem. Ja positiivseks näiteks saab pidada seda, et Justiitsministeeriumi, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös pakutakse gümnaasiumides tunde korruptsiooni ennetamise kohta. See on olnud edukas lähenemine, et just noorte teadlikkust tõsta. Peatselt jõuab Riigikokku kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmise eelnõu, mille ettevalmistamisega on tegelenud vastavalt koalitsioonileppele ka kaks eelmist ministrit. Siin tuleb ikkagi nimetada ka seda, et üldiselt kestab meil kohtueelne kriminaalmenetlus vähem kui aasta, kohtu esimeses astmes keskmiselt alla kahe kuu. Meil on meedias üleval olnud mitmed juhtumid, mis on silma torganud tõesti erakordselt pika menetluse poolest, aga kui me üldist statistikat vaatame, siis need on pigem õnnetud erandid. Muidugi ka neid ei tohiks nii pikal kujul olla. Ja nii nagu nende pikaks veninud asjade puhul on meediast lugeda [saanud], on seal kas süüdistatavate suur arv, asjaosaliste puudumine istungilt või kohtuniku või prokuröri vahetumine menetluse jooksul olnud need peamised asjaolud, mis on menetlust venitanud. Toon isegi näite juurde: kokkuleppemenetluse puhul kohtu esimeses astmes jõutakse lahendini keskmiselt 31 päevaga ja lühimenetluse puhul 39 päevaga. Kriminaalpoliitika põhialustes on väga olulisel kohal lapsed ja noored ning nendega tegelemine. See võimaldab ennetada edasist kuritegevust. Meil oli vanglates 2023. aasta lõpu seisuga 277 17- kuni 29-aastast inimest ja kriminaalhooldusel 711 inimest vanuses 14–29 eluaastat. Aga mure on kõige rohkem selles, et noored kipuvad uuesti kuritegelikule teele sattuma. Umbes 80% vanglast vabanenud alaealistest satub kahe aasta jooksul uuesti ülekuulamisele ja umbes 60% satub uuele ülekuulamisele juba esimese poole aasta jooksul pärast vabanemist. Need andmed näitavad, et kindlasti tuleb siin leida paremaid lahendusi. Praegu arendatakse taastava õiguse põhimõtteid, mis tõenduspõhiselt peaksid just korduvkuritegevust vähendama. Kolmas suur ülesanne on ennetus, eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingitud õigusrikkumiste puhul. Ennetusnõukogu selleks oma tööd teeb. Tegevusplaan on valmis. Üks olulisemaid tegevusi on koolitused. Siin tahan kiita Politsei- ja Piirivalveametit, kus kõik [sellega seotud] politseiametnikud on ennetustegevuse koolitused läbinud ja saavad seetõttu oma ennetustööd tõhusalt planeerida. Ja me vaatame riigis üha rohkem ka seda, et ennetus oleks ikkagi tõenduspõhine ja selle mõju ei hinnataks mitte emotsioonide põhjal, vaid teadlaste abiga. Peamine eesmärk on korduvkuritegevuse vähendamine. Kui me räägime sõltuvushäiretest, siis ei saa kindlasti minna mööda teemast, mis kogu aeg tõusetub: see on kanep. Euroopa Liidu suurima liikmesriigi, Saksamaa parlament otsustas hiljuti, et kõik vähemalt 18-aastased elanikud võivad omada kuni 25 grammi kanepit ja kasvatada kodus kuni kolme kanepitaime. Tahan üle rõhutada, et Eestis ei tegele keegi praegu ühegi narkootilise aine legaliseerimisega. Millega me tegeleme, on see, et vaatame otsa, kuidas karistus ja kuritegevus meil mõistuspärasemalt välja näeks. Kui Saksamaal tohib inimene omada kuni 25 grammi kanepit, siis Eesti seaduste järgi on tegemist enam kui kolmekordse kogusega, mille [omamise] kui esimese astme kuriteo eest näeb praegune karistusseadustik ette vangistuse kuni kümme aastat. Sanktsiooni ehk karistuse [pikkus] on olnud keskmiselt viis aastat. Nii et meie narkopoliitika on võrreldes Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega tõesti erakordselt karm. Ja kui me vaatame, siis näeme, et meie seadusandlus [selles valdkonnas] näeb praegu välja üsna identne Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksiga. Miks sellele üldse mõelda? Kui me vaatame regulaarse kommunaalreovee analüüsi [tulemusi], siis me näeme, et umbes 60 000 inimest Eestis tarvitab regulaarselt narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Praeguse seaduse järgi on nad kõik rängad õigusrikkujad. Sõltuvalt aine kogusest on tegemist vähemalt väärteoga, aga tõenäoliselt ka kuriteoga. Mida me selles olukorras teha saame? Otsime lahendusi, kuidas kriminaalpoliitika fookus oleks suunatud sinna, kus toimetavad inimesed, kes kahjuks püüavad rikastuda teiste inimeste elu ja tervise arvelt ja kasutavad sõltuvust oma rikastumise allikana. Üledoosist tingitud surmade kasv on meil kiire: 2023. aastal 117 surma võrreldes sellele eelnenud aasta 79 surmaga. Kindlasti ei ole õige ka lähenemine, et ärme tee midagi, äkki läheb ise mööda, sest me näeme aasta-aastalt, kuidas narkootikumidega seotud kahjud ühiskonnale tervikuna suurenevad. Positiivse poole pealt siiski ka [midagi]. Masskuriteo liikidest üks levinuim on olnud mootorsõiduki joobes juhtimine. See on nüüd vähenenud. Ja pange tähele, mispärast! Nimelt võtsime me 2023. aastal ette poliitika muudatuse ja esmakordsed rikkujad on jäänud kohtuliku karistuseta. Neile on isegi juhtimisõigus alles jäetud. Need esmakordsed rikkujad on suunatud käitumiskontrolli ehk nad peavad regulaarselt näitama seda, et nende veres ei ole alkoholi ja nad on alkoholi tarbimise lõpetanud. Kõik andmed näitavad, et poole vähem on tegelikult retsidiivsust sellise lähenemise puhul ehk see on turvaline alternatiiv karistusele. Korduvrikkumise puhul läheb inimene reaalselt vangi. Aga see võimalus, et esimese vahelejäämise korral käiakse vereproovi andmas – verest on alkohol tuvastatav kuni kuu aega pärast selle tarvitamist, inimene reaalselt peabki oma käitumist muutma –, on osutunud väga edukaks. Ehk vangistust [kohaldatakse] siis, kui ühiskond on ohustatud, aga kui jäädakse esimest korda purjuspäi juhtimisega vahele, on võimalus minna täieliku kainenemise teed, ja see on tõesti olnud edukas. Lõpetuseks veel sedagi, et meie pikaajaline suund kriminaalpoliitikas on siiski see, et me vangistust rakendame siis, kui inimene on ühiskonnale ohtlik, ja me tegeleme väga tõhusalt inimesega vangistuse ajal ja ka pärast seda. Meil on üldiselt tagasipöördumine vanglasse võrreldes teiste riikidega tagasihoidlik ehk väga positiivne on see töö, mida meie justiitskorrektsioonisüsteem teeb. Ka tugiteenuste kasutamine on osutunud edukaks. Praegu me oleme tõepoolest sellises olukorras, kus meil kolmest vanglast üks on sisuliselt tühi. Siinkohal ma oma ettekande lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Vastab tõele, et kümme aastat, 2012–2022 kuritegevuse näitajad langesid. Ja siis midagi juhtus. See on hea, et te oma ettekandes rääkisite ka poliitika muudatustest. Midagi juhtus aastal 2023, kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond hakkasid vähendama huvihariduse rahastamist. Alguses lubati, et makse ei tõsteta, aga tegelikult tõsteti makse. Majandus on olnud languses. On pandud järjest koormisi peale. Majanduslik olukord on läinud raskemaks. Kas te näete, et nendel poliitika muudatustel on mingi seos kuritegevuse tõusuga, või te distantseerite ennast sellest?

Kui me vaatame statistikat, siis kõige suurem [osa], mis [kuritegevust] tegelikult jõuliselt kasvatab, on needsamad arvutikelmused. Inimesed annavad oma rumalusest ära raha, mida nad on kogunud mis tahes maksukeskkonna aegadel. Ma saan küll aru selle küsimuse sihist, aga siiski, kui me neid suuri numbreid vaatame, siis me näeme, et meil on igaühel [vaja] väga palju ära teha ja vestelda kõikide oma lähedaste ja tuttavatega, sõltumata nende vanusest, et selgitada neile, et kaasajal on jõudnud kurjategijad sinnamaani, et nende telefonile võib tulla kõne nende lapse numbrilt, räägitakse nende lapse häälega ja küsitakse raha. Selleks kõigeks on digimaailm täna võimeline pahatahtlike inimeste tõttu. Leppige näiteks lähedastega kokku kas või üks kontrollküsimus, mida ainult teie laps teab, et te ei läheks selle õnge, kui teilt üritatakse raha välja õngitseda. See on kasvutendentsi juures kõige suurem murekoht ja siin saab igaüks midagi ära teha, et seda vähendada ning et kelmidele ja kurjategijatele see raha ei jõuaks.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan selle teemaga, millega te praegu lõpetasite. Panin oma küsimuse juba kirja. Tõepoolest, arvutikelmuste ja küberkuritegevusega seotud juhtumite arv Eestis kasvab ja infot nende juhtumite kohta tuleb avalikkusele järjest rohkem. Ma tean, et seenioridele tehakse isegi spetsiaalseid koolitusi. Aga see vanarahva tarkus, et [miski on] liiga hea, et olla tõsi, justkui alati ei toimi. Põhjusi on mitu. Ma küsin, kui palju neid küberpetiseid on kätte saadud – teatavasti on see globaalne kuritegevuse liik – ja ka vangi pandud. Kas on mõni näide tuua? Võib-olla oleks mõtet – ma siin nagu [sekundeerin] teie viimast ütlust – siiski teha meedias [teavituskampaaniaid] ja laia levikuga koolitusi inimestele, ütleme, täiesti praktilisi.

Aitäh! Kindlasti on meedia oluline ja meedia on teinud siin ka päris head tööd, aga mitte miski ei ole väärtuslikum kui isiklik kontakt, selgitamaks, mis toimub ja mis on võimalik. Täpse arvu, kui palju on kätte saadud, ma jään võlgu, selle katsume kirjalikult pärast järgi saata. Aga paraku on sellistes olukordades kurjategijate kättesaamine väga keeruline. Siinkohal tuleb tänada kõiki inimesi, kes on kaasa aidanud, et näiteks neid vahetult raha järgi minevaid kullereid kätte saada. Seal on tõesti kodanikuaktiivsus, perekondade sekkumine ja politseiga koostöö tegemine äärmiselt oluline. Teame ka teiste riikide praktikast, et inimestel võib tekkida täiesti pime usk sellistesse liiga-hea-et-olla-tõsi-asjadesse ja igasugune veenmine seal võib olla väga keeruline. Aga jah, mures on kõik, näiteks pangad ja pered. Kõige kindlam on isiklikult mitu korda üle rääkida.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab inimeste turvatunnet ja kaitstust, millest te oma ettekande alguses rääkisite, eriti nende inimeste, kes elavad Kagu-Eestis. Nagu paljud teavad, läheb Põlvas kohtumaja kinni. Kohtuvõim on kahtlemata üks osa sellest, et inimene tunneks ennast kaitstuna ja et ta saaks ka oma õigusi kaitsta. Kuidas teie meelest võiks tagada seda, et üle Eesti oleks ikkagi kõikidel inimestel tunne, et see oluline võimuharu on neil kohapeal olemas? Ma loomulikult ennetan seda mõttekäiku, et kõik on ju interneti teel kättesaadav. Võib-olla peaks mõned asjad olema Tallinnas rohkem interneti teel kättesaadavad, aga regioonides peaksid füüsilised võimalused alles jääma.

Aitäh! See, et tuleb teha kärpeid kohtusüsteemis, on tõesti üks kõige raskemaid ülesandeid üldse. Esiteks [täidab] kohus üht riigi põhifunktsiooni. Terve meie põhiseaduse XIII peatükk sellega tegeleb, see on riigi toimimise üks aluseid. Teiseks. Nagu me kõik teame, saab päästeametnik mingil moel teha valikuid. Noh, näiteks kärpe korral ei sõida kassi puu otsast alla tooma. Aga kohtutel puudub igasugune võimalus ise valida oma töökoormust. Kõiki neid asju, millega inimesed kohtusse pöörduvad, tuleb menetleda. Ainukene võimalus kohtute töökoormuse hõlbustamiseks on ühiskondlikud kokkulepped Riigikogus, et vähendada kohtute töökoormust nendes kohtades, kus kohus ei pea olema see, kes neid küsimusi lahendab. Põlva kohtumaja sulgemine on olnud tõesti pikka aega üleval, seda on kohtute haldamise nõukoda mitu korda otsustanud. Ja ma väga loodan, et inimestele [jääb] turvatunne alles tänu politsei tegevusele. Kohtusse pöördutakse ka täna enamasti kirja teel, mitte ei minda füüsiliselt kohtuhoonesse kohale. Interneti teel, veel täpsemalt öeldes. Ja kui me vaatame statistikat Tartu Maakohtus, mille alla Põlva kohtumaja käib, siis me tegelikult näeme, et menetluste arv on seal oluliselt kukkunud. 2015. aastal oli väärteomenetlusi 1839, aga 2024. aastal 1043. Keskmine menetlusaeg on 60 päeva. Kriminaalmenetlusi – siin on nüüd juttu tervest Tartu Maakohtust – oli 2015. aastal 4035, 2024. aastal 2408. Keskmine menetlusaeg on 41 päeva. Nagu me näeme, on viie aasta jooksul peaaegu poole võrra menetluste arv langenud. Nii et arvestades seda, et menetlused on läinud digitaalseks, inimesed pöörduvad kohtusse kirja või e-kirja teel, kohtumenetlused on kirjalikud või videosilla vahendusel ja kohtumenetluste hulk just väärteo- ja näiteks kriminaalmenetluse puhul on oluliselt kukkunud, ma usun, et Kagu-Eesti inimesed saavad kindlad olla, et nende turvalisus säilib. Ja kui me vaatame seda, kui palju on tulnud inimesi konvoeerida, siis nende inimeste hulk on oluliselt langenud just tänu videosilla kasutamisele. Aga ka üldiselt on menetluste [arv] langenud. Ma rõõmuga sellest muidugi ei räägi, sest, veel kord rõhutan üle, tegemist on riigi põhilise teenusega. Aga midagi ei ole teha, kuskilt tuleb need kärpekohad leida. Ja veel kord, see ei ole esmakordne otsus Põlva kohta. Maja on sageli üsna tühi, sest kohtunikud elavad ja töötavad Tartus.

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Alaealiste kuritegevuse puhul on statistika tõepoolest rõõmustav. Kuid paraku peame tõdema, et eriti see aasta on mitmed juhtumid, mis on seotud alaealistega, Eesti ühiskonda šokeerinud. Need on olnud väga räiged isikuvastased kuriteod: mõrv, aga ka omakohus ja palju muud. Ja paratamatult tekib ühiskonnas selle statistika kõrval küsimus: kas meie tänane viis, kuidas alaealisi õigele rajale suunata, on õige? On seal mingisuguseid mure[kohti], mida te näete, et tuleks koheselt parandada? Milline on teie hinnangul suund, kuhu me peaksime alaealiste ja väga raskete isikuvastaste kuritegude puhul suunduma? Mida peaks riik tegema?

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Kuigi üldiselt on alaealiste süütegude arv tõesti langustrendis, siis on kaks õigusrikkumise liiki, mis väga sageli meediasse ei jõuagi, aga mis näitavad siiski kasvutendentsi. Need on vargused poest või ostukeskusest ja teine on narkootikumide müük ja vahendus. Me ei räägi tarbimisest, vaid alaealiste poolt narkootikumide müügist ja vahendusest. Saan siin tänada ka kõiki eelmisi valitsusi, sest kui me mõtleme, et 2013. aastal oli vanglas 33 alaealist, 2023. aastal üks alaealine ja praegu on piltlikult öeldes kaks, siis see tendents on olnud õige. Aga me kindlasti peame hoidma tähelepanu sellel, kuidas saada kahele asjale pidur peale: need on vargused ning narkootikumide müük ja vahendus. Ennetusnõukoda sellega ka eraldiseisvalt tegeleb. Noored ei varasta poest puuduse tõttu. Ja narkootikumide müük ja vahendus on niivõrd kohutav ja sageli ka vahendatakse neid teistele alaealistele. Samamoodi vahendavad [noored] omavahel nikotiini sisaldavaid tooteid. See on kindlasti koht, millele riik peab rohkem tähelepanu pöörama koos omavalitsuste ja koolidega. Ennetusnõukoda on ette näinud mitmeid tegevusi, näiteks kiusuennetustegevus ja "Ringist välja" mudel eriti keeruliste juhtumite korral. Aga teie viidatud eriti traagilise näite puhul ei olnud see tulemust andnud. Loomulikult ei anna mitte mingi abi või tugi kunagi sajaprotsendilist tulemust. Kahjuks lugesin just nüüd uudist, kuidas Tallinnas ühistranspordis sekkus üks meesterahvas purjus noorukite lärmamisse. Nad läksid talle füüsiliselt kallale ja mitte ükski kaasreisija ei reageerinud. Lõpuks kutsus abi bussijuht. Vähemalt selle kõne võiksid teha või kuidagi aidata teised inimesed, kui nad näevad, et kellelegi liiga tehakse.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahaksin teid kiita, et te toote kriminaalmenetluse kiirendamise eelnõu varsti Riigikokku. Sellega on palju vaeva nähtud ja see on kindlasti samm õiges suunas. Aga mu küsimus tuleb vanglate kohta. Kaugele te olete jõudnud vanglate väljarentimise [teemaga]? Kas see on veel päevakorras ja kas kunagi [tuleb see] võimalus või mitte?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on andnud mulle mandaadi välja selgitada, millistel tingimustel oleks vangla väljarentimine võimalik. Nende tingimuste kokku[panemise] tähtaeg on märtsi lõpp. Loodame jõuda oluliselt varem sellega valitsusse ja valitsus saab seejärel teha otsuse. Seal analüüsime põhiseadusele vastavust rahvusvahelise õiguse seisukohalt, inimõiguste seisukohalt ja Eesti turvalisuse seisukohalt. Me analüüsime kõiki olulisi aspekte, millest kindlasti kõige-kõige tähtsam on Eesti inimeste turvalisuse tagamine.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Praegu on noorte puhul kõige suurem probleem narkootikumide tarvitamine. Järjest varasemas eas hakatakse neid tarvitama ja püsitarvitajaid on järjest rohkem. Seda soodustab see olukord, et narkootikumid on juba odavamad kui alkohol. Alkoholiprobleem on nüüd sekundaarseks taandunud. Aga meil on üks uus mure: sünteetilised opioidid, mis on Eestisse sisse tulnud. Ma ei märganud, kas te oma ettekandes puudutasite seda teemat. Teile ei tohiks see teadmata probleem olla. See ei ole ainult Eestis niimoodi, see on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ja ka teistel mandritel väga suur probleem. Nendest sõltuvusse jäämine on hästi-hästi kiire ja need on väga ohtlikud. Kuidas kavatseb riik selle probleemiga võidelda? On riik endale korrektselt teadvustanud selle probleemi olemasolu? Kas on mõeldud välja mingeid konkreetseid tegevusi, et seda asja vähegi kontrolli alla saada?

Aitäh! Ma nimetasin selle kurva numbri, mis on väga palju just teie nimetatud murekohaga seotud. Tõesti, surmade arv narkootikumide üledoosi tõttu kasvab meil väga kiiresti. Ja see on seotud sellega, et üha lihtsam on üha lihtsamates keemialaborites toota uusi sünteetilisi sõltuvust tekitavaid aineid. Ja loomulikult on seda teadvustanud mitte ainult Eesti, vaid tõepoolest terve Euroopa Liit ja laiem [maailm]. Peamine rõhk on loomulikult tootmise kinnipanemisel ja levitamise [takistamisel]. Me just hetk tagasi Euroopa Liidu asjade komisjonis arutasime Euroopa Liidu uut algatust, mis puudutab ebaseaduslikke relvi ja nendele ühiselt paremini vastu astumist. Kahjuks liiguvad narkootikumid koos relvadega ja narkootikumide kasv toob kaasa ka ebaseadusliku relva kasutamise kasvu, mis omakorda toob paratamatult kaasa vägivaldse kuritegevuse ja selle kasvu. Ehk see pilt nii [mujal] Euroopas kui ka siin meie ümber ei ole sugugi hea. Kuidas seda [olukorda] lahendada? Ma siin paneks teie ette ühe küsimuse, millele me otsime vastust, mida ei ole praegu väga olemas. Nimelt, kui teil on ebaseaduslik relv, siis te saate selle mingi lühikese aja [jooksul] ära anda, ilma et teile langeks osaks karistus. Kui te leiate, et teil on mingit laskemoona või sellist asja, siis Päästeameti kampaania [ajal] saate te selle lühikese aja jooksul ära anda, ilma et teile selle eest karistust tuleks. Abitus seisundis on lapsevanemad, kes näevad, et nende laps tarvitab [narkootikume]. Piltlikult öeldes, kui sa seda teavitama lähed – nagu ma enne nimetasin, on meil karistuspoliitika väga range –, siis võib see päädida sellega, et lapsevanema teavitus sooviga päästa oma last viib tegelikult lapse näiteks kümneks aastaks vangi. Me vaatame otsa karistuspoliitikale ja [teeme muudatusi], et see oleks rohkem suunatud ikkagi levitajatele, edasimüüjatele, ja me [üritame] leida võimalusi, et pered, kes tegelikult abi vajavad ja kes on valmis abi ka vastu võtma, saaksid seda siis mingil kontrollitud ja inimlikul moel ja et see ei muudaks alaealisi omakorda hõlpsaks ja ihaldusväärseks saagiks narkokaubitsejatele, kuna alaealine ei saa nii [karmi] karistust. Et ikkagi avaneks mingigi aken [olukorrast] väljatulemiseks ja abi vastuvõtmiseks. Nii et see on koht, kus tegelikult ma palun, et te kõik kaasa mõtleksite, mis need õiged lahendused seal oleksid.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Jätkan oma küsimusega sealt, kus Igor Taro lõpetas. Põlva jaoks on kohtumaja sulgemine äärmiselt valus, sest lisaks töökohtade kaole – need [töökohad] lähevad sealt reaalselt ära – annab see ka teatud sõnumi. Ja see sõnum ei ole üldse positiivne ühe väikese maakonnakeskuse jaoks. Ega te ei kaalunud, et seda valdkonna kokku tõmbamist võiks pigem teha Tallinnas, Tartus ja mingeid tegevusi suunata Põlvasse? Äkki oleks võimalik see otsus ikkagi ümber vaadata, sest sellel on äärmiselt negatiivne mõju regionaalpoliitikale?

Aitäh! Ma siiski ütleksin, et nii traagiline see ei ole selles mõttes, et me inimeste arvu sugugi nii palju ei vähenda kui majade ruutmeetrite arvu. Justiitsministeeriumi haldusalas ongi valik, kas majad või inimesed. Ja prioriteet on olnud selgelt see, et inimesi, kes reaalselt kohut mõistavad ja õigluse eest seisavad, jääks võimalikult palju alles ja kasutataks rohkem ära neid viise, mis tänapäeval juba on kasutuses. Näiteks on interneti teel võimalik kohtuistungil osaleda ja oma asjad ära ajada. Kohtunikud, kohtujuristid … Me oleme nüüd lausa uued kohtunike konkursid välja kuulutanud just tänu sellele, et kokkuhoid tuleb maja pealt, mitte inimeste pealt. Ja kui alternatiiv oleks olnud see, et me hoiame tühje maju, kust aga koondame inimesi, siis selle tulemus, ma ütleksin, oleks olnud ju kokkuvõttes palju halvem. Visuaalselt jääb küll kohtumajahoone alles, aga inimesed seal sees on koondatud. See ju ka ei ole see tulemus, mida me tahaksime. Aga kokkuvõttes, jah, kaaluti ka ja jätkuvalt on kaalumisel Tallinnas kahe kohtumaja kokku panemine. Pärnus tuli samuti see otsus, et Pärnu linnas pannakse kaks kohtumaja kokku. See ei puuduta ainult väiksemaid kohti.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Liisa, toreda ettekande eest! Ma [kordan] tegelikult juba esitatud küsimust. Minu parima teadmise juures suur osa neist sünteetilistest kannabinoididest pärineb Hiinast, mitte ei tehta neid siin lokaalsetes laborites. Kas sulle on teada, kas Euroopa Liit võtab ühiselt midagi ette, et kuidagi – need tulevad küll internetist [tellides] postipakkidega – seda takistada? Hiinas on need ravimid ju legaalsed selles mõttes, et neid võib seal toota. Kas Euroopa Liit saab ühiselt midagi teha, et see seisma panna, sest olukord on tõesti hull?

Aitäh! Siin oli väga õige osundus sellele, et üha rohkem on võimalik teha asju täiesti legaalsetest põhikomponentidest. Ja Euroopa Liit siis liigub edasi sinna, et keelustada üha järgmisi komponente, mida tegelikult saab teha üha järgmistest komponentidest. Tõsi on ka see, et suurte sadamate kaudu neid sisse tuleb. Ma toon näite, kuidas narkootikumid liiguvad näiteks vanglasse. Eestis on üritatud narkootilisi aineid toimetada [sinna] postkaardiga. Saadetakse postkaart ja see ära lutsides on võimalik manustada keelatud aineid. Aga vanglate reovett kontrollitakse kord nädalas ja ma pean küll [ütlema], et üldiselt on need kohad ühed kõige puhtamad narkootikumidest Eestis üleüldse. Kui me mõtleme 60 000 inimesele, kes Eestis reovee[analüüsi põhjal] on tarvitajad, siis see näitab väga suurt ja laia ühiskondlikku probleemi. Samasuguse probleemi ees on terve Euroopa Liit. Mis need võimalused on? Europol on üks organ, mis vahendab seda koostööd, on prokuratuurid, ennetuspoliitika. Seda koostööd tehakse üha paremaid digitaalseid vahendeid kasutades, üha paremat digikriminalistikat kasutades. Aga kahjuks peame tunnistama, et kui me vaatame üledoosidest põhjustatud surmasid, kui me vaatame narkootikumidega kaasas käivat relvastust – illegaalset relvastust loomulikult –, siis me oleme selles võitluses kogu aeg sammukese taga. Mida saab kindlasti ära teha, on lähedaste märkamine. Eriti alaealiste puhul [tuleb] silmas pidada seda, et uuringud näitavad, et näiteks veipimisega alustanud noor liigub palju suurema tõenäosusega edasi kangemate ainete juurde kui noor, kes veipimist üldse kunagi ei alusta.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina jätkan ka kolleegide küsimust Põlva kohtumaja kohta. Vastuses ütlesite, et pigem pannakse hooneid kinni, kui lastakse inimesi lahti. Põlva kohtumaja asub ju tegelikult politsei ruumides. Kas seal ei teki see olukord, et riik saab omale tühjad köetavad pinnad? Palju siis Põlva kohtumaja sulgemisega kokku hoitakse?

Mul neid täpseid numbreid tabelina siin ees ei ole, aga ma arvan, et see kokkuhoid on hoone pealt umbes 130 000 eurot aastas. See loomulikult moodustab pisku kokkuhoitavast, kokku 4,4 miljonist eurost, mis lõpuks jõuab ka inimesteni. Veel kord, ma saan aru sellest emotsionaalsest seosest hoone kui sellisega. Mõnedes riikides on näiteks kogu perekonnakohus läinud on-line-kohtuks, sellepärast et see on tegelikult vaidlevatele pooltele emotsionaalselt kergem, kui füüsiliselt kohtumajas vastastikku olla. Kohtupidamine on muutunud, inimeste elukohad on muutunud. Kui gümnaasiumis käib meil üle 70% inimestest, siis kohtuhoonega füüsiliselt puutub kokku ikkagi väga väike osa inimestest, enamik inimesi mitte kunagi. Ja ka nende inimeste puhul, kes kohtus käivad või selles protsessis osalevad, on sageli tegemist ärivaidlustega või menetlustega, mis on kas kirjalikud või videosilla kaudu. Me vaatame hoolega otsa ka sellele, et üldse oleks mobiilsemat kohut rohkem, et oleks võimalik teatud protsessides teha väljasõiduistungeid. Hoonet tühjana Eesti Vabariik ei pea. Selle hoone tühjale osale leitakse kas uus kasutus[viis] või midagi sellist.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma vaatasin seda ülevaadet ja ülevaatest selgus, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid. Näiteks väljatöötamiskavatsuste koostamist, samuti huvirühmade varajast kaasamist ei ole paljudel juhtudel tehtud. Elanike usaldus valitsuse vastu on samuti vähenenud. Need hea õigusloome põhimõtted on just otseselt seotud valitsuse usaldusväärsuse ja läbipaistvusega. Kuidas te näete, et võiksite seda parandada, et usaldus riigi valitsemise vastu saaks taastuda?

Aitäh! Mul on siin täna kaks ettekannet. Esimene on kriminaalpoliitika põhialuste kohta ja järgmine on see, mille kohta te küsisite. Ma selgitan seal seda probleemi. Te tõite väga õige probleemi välja ja see ongi väga oluline. Kui me vaatame nüüd kriminaalpoliitikat, siis ka see aspekt on [siin] kindlasti ülioluline. Heas õigusriigis peetakse seda või selle üle otsustamist, et me võtame inimeselt vabaduse, me vangistame ta, niivõrd ulatuslikuks inimese põhiõiguste riiveks, et seda kasutatakse ainult juhul, kui see on tõesti vajalik. Kõik kriminaalmenetlust puudutavad [aspektid], osapoolte kaitse, kõik paragrahvid, kõik lõiked seal on alati olnud Riigikogu menetluses väga tõsise tähelepanu all. Ja ka siin ma soovin kiita eelmisi ministreid, kes on aidanud ette valmistada kriminaalmenetluse kiirendamise eelnõu, mis meil koalitsioonileppest tuleb ja peatselt Riigikokku jõuab. Seal on küll kaalumine ja tagasisideringilt tagasisidega arvestamine olnud minu hinnangul väga hea ja väga põhjalik. Eesti on siiski kinnipeetavate arvu osas parandanud oma positsiooni Euroopas. Meil on 122 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Võrdluseks: näiteks Soomes on 52 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Nii et kindlasti on meil siin arenguruumi. [Küsimusele] üldisema vastuse ma annan järgmises ettekandes. Aga kindlasti nõuab inimeselt vabaduse võtmine ja sellega seotud õigusloome eriti põhjalikku kaasamist ja eriti põhjalikku tähelepanu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Nii nagu te ka juba oma ettekandes ütlesite – see puudutab mõnes mõttes mõlemat punkti –, käsil on mitmete menetlusprotsesside kiirendamine. Võib öelda, et see on just tänu sellele, et justiits‑ ja digipool on nüüd ühe ministri haldusalas. Minul on küsimus, et kui palju te näete perspektiivi selles, millele te ise vihjasite, et on rohkem sellist kaugteenindamist või kaugmenetlemist. Toon ka näite. Üks päev käisin notaris. Notar oli Lõuna-Eestis, üks osapool oli Tallinnas ja teine osapool oli Saaremaal. Tegelikult on sellised näited regionaalpoliitilise poole pealt kindlasti väga tervitatavad. Nüüd, kui on üks ministeerium, kes neid mõlemaid asju suunab, on see kindlasti potentsiaalikas. Mis te sellest arvate?

Madis Kallas, palun!

Väga hea küsimus. Kui me nüüd kohtureformiga tervikuna edasi liigume, siis me ei näe seal ette ju ainult kärpeid, vaid me näeme, nii nagu ka kohtud ise on välja toonud, vajadust muuta tervet kohtusüsteemi efektiivsemaks, et me mingil juhul ei kaotaks inimeste jaoks aega menetluses. Seal on väga palju võimalusi muuta seda efektiivsemaks, sealhulgas ka ühe kohtuastme sees paindlikkust juurde lubades. Need arutelud kindlasti Riigikokku tulevad. Ja ma arvan, et väga oluline arutelu on see, kuidas me saame kaasaja võimaluste juures teha seda paremaks. Aga on üks teine pool veel. Üldiselt on terves Eestis tarbijakrediidivaidlused kõige suurema osakaaluga kohtuasjade hulgas ja eriti suure osakaaluga on need Kagu-Eestis. Seal on rohkem kui iga viies kohtuasi seotud tarbijakrediidivaidlusega. Ja kui me vaatame seda, mida on võimalik teha, siis [leiame, et] näiteks head kolleegid Poolas on tehisintellekti [kasutanud] minu arust väga õigesti ja me võiksime seda Eestis järgi teha. Kui sa paned piltlikult öeldes masinasse kõikide suuremate Eesti ettevõtete tarbijakrediidilepingud ja paned sinna kõik seni tehtud kohtuotsused, anonüümsel kujul loomulikult, siis suudab masin väga kiiresti toota kohtuotsuse, mis on kvaliteetne. Kohtunik vaatab selle üle, kas see on sobiv, ja seejärel tõenäoliselt allkirjastab selle. Vaatame kohtuasjade tippu, eriti seda, mis Kagu-Eestis on. Seal on tegelikult umbes 30% menetlustest võimalik kas kohtust üldse välja viia või oluliselt neid automatiseerida või kiirendada. Pidades veel silmas seda, et meil on seal juba kohtuasjad olulises langustrendis seoses inimeste liikumisega elama muudesse kohtadesse, aitab kindlasti suurem spetsialiseerumine, suurem tehisintellekti kasutamine [menetluse] inimeste jaoks palju lihtsamaks teha. Aga rõhutan siinkohal üle, et kohtuotsust jääb tegema alati inimene. Kui me tehisintellektist räägime, siis me räägime ettevalmistavatest tegevustest ja nende kiirendamisest.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Siit ongi väga paslik üle minna nüüd kohtumajade [teema] peale. Minu küsimus puudutab kriminaalpoliitika ja regionaalpoliitika omavahelisi seoseid. Viimasel ajal on juttu valitsuse kärbetest. Tänaseid kärpijaid, kes on ministrist madalamal astmel, ei huvita väga regionaalpoliitika. Nad on saanud kärpekäsu ja nad teevad selle silmaklappidega ära. Nendele on antud ülesanne hoida kulusid kokku kindlal perioodil. Kas teie näete, et kriminaalpoliitikal on seos regionaalpoliitikaga ja regionaalpoliitiliste võimalustega? Kas Jõhvi kohtumaja sulgemise puhul, kui me sellest räägime, on arvestatud regionaalpoliitilist mõju, kas on tehtud regionaalpoliitiline analüüs?

Ma neid vastuseid siin enne ka andsin. Üldine lähenemine on see, et me kärpeolukorras püüame säästa inimesi, hoida alles võimalikult palju inimeste töökohti, ja vähendada hoonete ruutmeetreid seal, kus seda vähegi on võimalik vähendada. See on oluline sellepärast, et seda teenust või kohtupidamist inimestele [pakuvad] ikkagi kohtunikud, kohtujuristid, kohtusekretärid ja teised töötajad, kes kohtutes on, mitte hoone ruutmetraaž. Kohtuhoonete kasutamine on olnud tugevas langustrendis tulenevalt sellest, et kohtupidamine on muutunud. Esiteks on kohtuasju jäänud vähemaks. Teiseks, suur osa kohtupidamisest on kirjaliku menetluse abil või videosilla kaudu võimalik korraldada niimoodi, et inimene tegelikult reaalselt kohtuhoones ei käigi. Ja nii nagu Madis Kallas eespool välja tõi – ma ka toetan väga seda suunda –, meil oleks võimalik edasi liikuda niimoodi, et näiteks kohtuastme sees oleks võimalik rohkem spetsialiseeruda. Ja tõesti, tarbijakrediidiasju lahendataksegi rohkem ühes või teises piirkonnas, aga ka üle terve Eesti, ja näiteks kirjalikus menetluses, mida aitab ülikiiresti läbi viia tehisarupoolne ettevalmistus. Väiksemate kohtumajade kohta on tehtud analüüs. Ja kui meil on ühes maakonnas kaks kohtuhoonet, nagu Ida-Virumaal on, siis on valik, kas Jõhvi või Narva. Praegu analüüs jätkub. Soov on selline, et Narva kohtumaja kindlasti säiliks ja Jõhvis tekiks väiksem pind kohtupidamisele, kas see on siis väiksem [hoone] või midagi, mida on ökonoomsem ülal pidada. Aga veel kord, kohus [täidab] riigi põhifunktsiooni. Kohus ei saa valida, kui palju ta menetleb. Ta peab ära menetlema kõik asjad, mis talle sisse tulevad. Seetõttu on kohtutes kärbete tegemine erakordselt keeruline.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jätkan kolleeg Riina Solmani [tõstatud] teemal, kohtumajadega. Te ise mitu korda ütlesite, et kohtute kohalolek piirkondades on hästi oluline, aga te ikkagi ei lähtunud regionaalsuse põhimõttest. Mis on siis kohtusüsteemile regionaalselt oluline? Te ütlesite, et saab kõik video teel tehtud. Kas siis kohapeal polegi kohtunikke vaja? Teeme kõik siin Tallinnas ära. Istume igaüks oma ekraani taga ja selle järel siis tuleb kohtuotsus. Lõpuks teeb AI eeltöö ära ja polegi kohtunikel vaja midagi otsustada. See kohtumajade kohalolek on ikkagi märgiline, on ta siis Lõuna-Eestis või on ta Ida-Eestis. See on märgiline kohalolek, mis tagab inimestele kindlustunde. See on ka julgeolekupoliitiliselt oluline. Ma ikkagi tahaksin teada, milline see regionaalpoliitiline lähenemine seal on ja kas [kohtumaja] kinnipanekule on andnud nõusoleku ka regionaal- ja põllumajandusminister.

Aitäh! Kindlasti on kõige olulisem see, et inimesel poleks üldse vaja kohtusse minna. See on Eestis nii regionaalpoliitiliselt kui ka üldiselt oluline, et me suudaks võimalikult palju asju ära korraldada niimoodi, et kohtusse poleks vaja üldse minna. See on ka meie eesmärk, kui me vaatame, millised asjad õnnestuks kohtutest välja tuua. No toon ühe väga lihtsa näite. Meil on üsna suure osakaaluga näiteks lahutused, mis jõuavad topp kümnesse kohtuasjadest. Samal ajal pärineb lahutuse regulatsioon üle-eelmisest sajandist, sellest ajast, kui riik veel tõepoolest otsustas, kas inimesed tohivad lahutada või mitte. Kaasajal on ikkagi nii, et kui üks pool ei soovi abielu jätkata, aga teine pool ei ole nõus lahutusega, siis kohus on alati vastanud, et jah, võib küll lahutada, sest puudub mis tahes õiguslik alus sundida neid kahte inimest edasi abielus olema. Kuna õiguslik alus sundida kahte inimest abielus edasi olema niikuinii puudub, siis on õigustatud küsimus, kas kohus peab sellist asja üldse menetlema või peaksid inimesed kohtusse pöörduma ainult siis, kui nad näiteks ühelgi muul moel ei suuda oma vara jagada. Aga selleks, et abielu lahutada, iseenesest kohtusse pöörduma ei peaks. Me ei peaks inimesi ebamõistlikult kohtusse suunama mis tahes Eestimaa paigas. Nüüd, regionaalpoliitikast. Te esitasite küsimuse niimoodi, et kohtumajad on märgilised. Paraku see teenus ise või kohtupoolne õigluse jalule seadmine tuleb ikkagi inimestelt, mitte hoonelt. Kui me nüüd läheksime maksumaksjate juurde ja küsiksime, kas te olete nõus maksma veel [kokku] 4,5 miljonit eurot makse selleks, et seda kohtumaja alles hoida, aga teenuseid [pakutakse] samamoodi edasi, paneks äkki näiteks automaksule veel otsa, peaasi et me saaks neid maju hoida, kuigi need seisavad enamasti tühjana, siis ilmselt inimesed seda ka ei toetaks. Riigi kohalolek kohtute osas [läheb] tõepoolest [piiratumaks]. Kohtupidamine on niivõrd palju muutunud, et mitte midagi ei ole sellele vastu panna. Kagu-Eestis on inimesi vähemaks jäänud ja mida vähem on inimesi … Noh, ma arvan, et võiks rõõmustada, et see ei tähenda seda, et Kagu-Eestis oleks … Päris traagiline oleks, kui inimeste vähemaks jäämise tulemus oleks see, et kohtuasju on veel vaata et rohkemgi. Kohtuasjade hulk on väga oluliselt kukkunud. Veel kord, enamik inimesi ei jõua üldse oma elu jooksul kohtusse ja kui jõuab, siis kirjalikus menetluses või videosilla kaudu. Ma saan emotsionaalselt muidugi aru sellest hoonete teemast, aga ma usun, et kui te oleksite minu asemel, siis te samamoodi eelistaksite inimesi hoonetele.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu väga informatiivse ettekande eest! Mul on veidi teise nurga alt küsimus. Rahanduskomisjonis käib aeg-ajalt ettekannetega Finantsinspektsioon, kes teostab teatavasti järelevalvet mitme eri tüüpi finantsasutuse üle. Nemad on välja pakkunud, et nad võiksid oma tegevust laiendada finantsombudsmani [ametikoha võrra], et enne kohtusse jõudmist lahendada probleeme finantsasutuste ja nende klientide vahel. Kas see teema on teie töölauale jõudnud ja kui on, siis mis te sellest arvate?

Kohtutes menetluste vähendamine tuleneb nüüd ka kärpe-eesmärgist, aga juba meie 2023. aasta koalitsioonileppes on sees punkt, et me otsime lahendusi, kuidas kohtuväliseid menetlusi saaks laiendada. Seal on mitu õnge vette visatud, [et leida lahendus,] kuidas see täpsemalt võiks välja näha. Konkreetsele küsimusele ei- või jah-vastust ma hetkel ei ole valmis andma. Aga vaatame, ma ei tea, tarbijakaitsevaidlusi, elatisvaidlusi, kas kohus on [nende] asjade jaoks see kõige mõistlikum otsuse tegemise koht. Siinkohal tänan kõiki VAKO töötajaid ja neid, kes on saanud riigihangetes sobivad lahendused, või ka näiteks üürivaidluskomisjoni, kes on teinud väga tänuväärset tööd ja hoidnud kõvasti kokku kohtute ressurssi, ja töövaidluskomisjone. Tõsi, töövaidluskomisjonide otsuseid kaevatakse kohtusse edasi üha rohkem, aga samas jäävad need töövaidluskomisjonide otsused kohtus pidama. Need on väga kvaliteetselt tehtud otsused. Inimene [saab ka] ilma töövaidluskomisjonita pöörduda otse kohtusse. Aga tegelikult maakohtu otsused jäävad palju vähem järgmises astmes pidama kui töövaidluskomisjoni otsused. Nii et meil on väga palju tõendusmaterjali, et kohtuväline menetlemine on väga edukas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Mul on võib-olla natuke laiem küsimus, mitte nii konkreetselt just selle päevakorrapunkti kohta, aga mõnes mõttes siiski [sellega seotud]. Eks riigis seda õigus[maastikku] ja ka kuritegevust ju mõjutab usaldus institutsioonide vastu, sealhulgas valitsuse vastu ja nii edasi. Ma loen uudistest, et Pakosta ei kavatse peaprokurörikandidaati EKRE-le tutvustada. Muidugi on võimalus, nagu meie eelmine peaminister ütles, et meedia valetab ja ei maksa uskuda, mida seal kirjutatakse. Öelge, kui ajakirjanikud on valesti teie mõttest aru saanud. Aga kui nad ei ole, siis see pani mind mõtlema, selline väljaütlemine ühe parlamendierakonna suunas, kellel on siiski palju toetajaid. Kuidas te näete, et on põhjendatud nagu selliselt, ma ütleksin, ma ei tea, üleolevalt või kuidagi niimoodi ministril käituda? Milline on selle mõju valitsuse ja ka konkreetselt teie usaldusväärsusele?

Väga hea küsimus. Seekord ajakirjandus, ma tunnistan ausalt, ei eksinud. Mulle läks väga hinge teie erakonnakaaslaste, ja mitte esimest korda, isiklik rünnak mitme prokuratuuritöötaja vastu. Ma olen seda ka avalikult välja öelnud, et õigusriigis tuleb arvestada sellega, et politseinikud, prokurörid, kohtunikud teevad ülimalt olulist tööd riigi tellimusel. See on riigi üks baasfunktsioone. Ma pean seda täiesti sobimatuks, et ükskõik kui suure toetusega erakond lubab endale seda, et ta isiklikult ründab prokuröre. See siiski mõjub nendele inimestele. Ma ei hakka siin seda kohtunike peade veeremist üldse meenutama, aga kahjuks ma pean tunnistama, et meil on poliitilises mõttes eriarvamus teie erakonnaga selles osas, kuidas on kohane kohtunike ja prokuröride suhtes sõna võtta. Selle tõttu, et teie erakonna esindajad on ka Riigikogu saalis täiesti sobimatul moel sõnavõtte teinud, ma üritan säästa seda võimalikku kandidaati nii kaua kui vähegi võimalik. Aga ma mõistan teie pahameelt ja kindlasti on ka teie valijatel õigus pahameelele. See ongi poliitilise debati koht.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Jätkuks eelmisele küsimusele ma küsin seda, kas te ei arvesta selle võimalusega, et tegelikult te ju kaldute kõrvale normaalsest demokraatlikust protsessist, kus tuleb arvestada ka nende seisukohtadega, mis on näiteks kohtusüsteemi või prokuratuuri suhtes tõesti väga kriitilised. See, et teie seisukoht on teistsugune ja teie seisukoht ei ole nii kriitiline kohtusüsteemi või prokuratuuri suhtes, ei tähenda, et kõrgetele positsioonidele välja käidud kandidaadid ei peaks vastama ka nende [inimeste] küsimustele, kellel on väga kriitiline seisukoht. Minul endal on küll väga tõsiselt põhjust olla kriitiline kohtute tegevuse suhtes, olles ise osalenud mitmes menetluses ja nähes, kui kallutatult kohus tegutseb. Ja mul oleks väga tõsiseid küsimusi esitada nii riigikohtunikele kui ka alama astme kohtute kohtunikele. Ja kui te justiitsministrina selles olukorras ütlete, et te arvate, et me ei peagi saama neid küsimusi küsida, sest meil on valed seisukohad, siis see ei kõla kuidagi eriti hästi.

Aitäh! Ma kõigepealt teen korrektuuri. Seda, mida te mulle praegu suhu panite, ma öelnud ei ole. Vastavalt prokuratuuriseadusele tuleb peaprokuröri kandidaat küsitlemiseks Riigikogu õiguskomisjoni ja Riigikogu õiguskomisjonis on kõikidel erakondade esindajatel täielik voli ja võimalus peaprokurörikandidaati küsitleda. See õigus tuleneb seadusest. Minu arust on see igati kohane ja vastab just sellele ideaalile, mida te ise kirjeldasite. Ükskõik mis erakonnal on see õigus olemas. Ajakirjanikule ma vastasin [selle kohta], mis puudutab eelnevaid konsultatsioone, mitteametlikke konsultatsioone. Neid mitteametlikke konsultatsioone on tegelikult alati peetud diskreetselt ja kenasti. Ma [näen] ka väga olulist vahet sellel, kas tegemist on väga kriitilise seisukohaga, mis on alati lubatud ja isegi teretulnud, sest sellel demokraatia püsibki, või isikliku rünnakuga, mis on täiesti asjakohatu. Sellel on väga suur ja põhimõtteline vahe. Ma kindlasti kutsun üles mitte ainult EKRE liikmeid, vaid kõikide erakondade liikmeid asjakohase kriitika, ka väga suure kriitika puhul ikkagi sõna võtma ja väga kriitiliselt esinema. Õiguskomisjon saab kutsuda teie nimetatud isikuid õiguskomisjoni oma tööd tutvustama. On ka võimalik teha suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Neid võimalusi on Riigikogu liikmetel väga palju. Ja see kõik ei seondu ühelgi moel isiklike rünnakute või peade maha võtmisega. Mina kavatsen kaitsta nüüd ja edaspidi prokuröre ja kohtunikke isiklike rünnakute eest. Minu arust on see õigusriigi jaoks väga oluline, et prokurörid ja kohtunikud saavad enda tööd teha turvaliselt ja turvalises õhkkonnas.

Anti Poolamets, palun!

Te just nimetasite prokuröre ja isiklikke rünnakuid, aga kust jookseb piir kriitika ja isikliku rünnaku vahel? Mina näen küll, et tehakse raskekujulist praaki. Ma olen seda ise näinud praeguse peaprokuröri osas. Ta on nii suurt praaki teinud, et teda võiks lausa taandada selle eest. Mis me siis teeme? Kas see on isiklik rünnak? Vaadake, kõige lihtsam on öelda, [et see on] vihakõne, olge vait, ärge kritiseerige midagi. See on teie lemmikinstrument – vihakõne. Tegelikult see surub just nimelt vaba mõttevahetuse maha, et te sildistate [kriitikat] kohe isiklikuks rünnakuks, sildistate vihakõneks. See on ju vana nipp oponentide mahasurumiseks. Kuidas te seda kommenteeriksite, kus on siis piir?

Ma arvan, et te saate sellest ju tegelikult ise ka aru. Ma jään enda sõnade juurde, mis ma just ütlesin, et ma kutsun väga üles kõiki erakondi, ja mitte ainult erakondi, võtma kriitiliselt sõna, kui midagi saab kuskil teha paremini, teistmoodi, kui kuskil on olulisi teemasid, mida tõstatada, või kui keegi ei täida oma tööülesandeid asjakohaselt. Aga ähvardus näiteks kohtunikel, kes on teinud kellegi arvates ebasobiva otsuse, pea maha võtta, see on isiklik rünnak.

Hea kolleeg Anti Poolamets, kahjuks ma ei saa teile teist küsimust anda, sellepärast et selles formaadis on ette nähtud üks küsimus. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaiu. Vastav volitus on istungi juhatajal juba olemas. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kui üldse [ametis olevat] ministrit kiita, siis ainult selle eest, et ta oli retooriliselt enesekindel. Aga see on ka kõik. See, et rahanduskomisjoni esimees kiidab tänast justiitsministrit, on ka ju elementaarne. See on tema enda kätetöö! Muidugi väga lihtne on osa opositsioonipoliitikuid siin paremal käel demoniseerida, keskenduda nende väitlusele ja sõnakasutusele ning rääkida, kuidas kaitstakse kohtusüsteemi. Ääretult silmakirjalik, ääretult valelik, õõnes. Vastasel juhul seda poliitikat, mida praegu ellu viiakse, ju ei tehtaks. 4,4 miljonit kärbitakse kohtusüsteemist olukorras, kus iga aasta Riigikohtu esimees Villu Kõve oma ettekandes räägib menetluse ökonoomsusest, räägib sellest, kuidas häid kohtunikke leida, räägib sellest, et juba teisel ja kolmandal kursusel nopitakse head juristid ära erasektorisse, räägib sellest, kuidas on vaja sotsiaalseid garantiisid tekitada kohtunikele. Ühesõnaga, ressursse on juurde vaja. Ja siis räägib justiitsminister hoopis, et ei, me võtame 4,4 miljonit sealt süsteemist välja, järelikult te töötate täna ebaefektiivselt, te raiskate raha kohtusüsteemis. Samas tullakse siia pulti ja öeldakse, et ma kaitsen kohtusüsteemi, ma kaitsen kõiki inimesi, kes seal töötavad, Anti Poolamets, teie peate rääkima teistmoodi, ma suunan teid paremini rääkima, see on minu ainuke töö ministrina, aga 4,4 miljonit võtame süsteemist välja. Samas, KHN, kohtute haldamise nõukogu, on saatnud kirja justiitsministrile ja rahanduskomisjonile. Sellest on ükskõik, see tuleb viimasel hetkel. Aga seal öeldakse, et kui te selle kärpe teete, austatud justiitsminister, siis kohtumenetlus läheb ebaefektiivsemaks. Kuidas te siis seda süsteemi kaitsete? Mismoodi? Ainult retooriliselt EKRE poliitikute eest või? Ei pea nendega üldse tegelema selles küsimuses, nad väitlevad, kuidas tahavad. See on demokraatliku ühiskonna üks tunnus, [et nad saavad] väidelda, kuidas tahavad. Valija [otsustab] pärast, kas ta seda väitluskultuuri hindab või ei hinda. Aga teie võtate ära 4,4 miljonit eurot süsteemist. Riigikohtu esimees iga aasta käib rääkimas, mida tegelikult on vaja, et teha seda professionaalsemaks. See tegelikult ei lähe teile ju korda! Vastasel juhul te paneksite stoppi ja ütleksite ka reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimehele ja reformierakondlasest peaministrile, et me peame midagi muutma, et kohtusüsteemi muuta efektiivsemaks, õiglasemaks, et menetluskaar oleks lühem ning kohtuotsused oleksid arusaadavamad ja tegelikult ka õiglasemad. Muidugi, see on tunnetuslik, aga igal juhul on sel teemal väga palju poleemikat. Ja ma kutsuksin teid ka korrale. Pehmelt öeldes olete te natuke silmakirjalik. Ma [ütlesin] teile, et kümme aastat, 2012–2022, on kuritegevus langenud. Teie ise räägite, et poliitika muudatustel on mõju reaalsele elule. Ma küsisin, mis siis see põhjus on, et aastatel 2023–2024 kuritegevus on kasvanud, ja teie väitsite, et näete, on arvutikelmused ja inimestel on telefonid tekkinud ja sealt on [tekkinud] tegelikult suur kasv, 25%. Samas te 15. novembril andsite intervjuu, kus te väidate – see on teie enda [öeldu] –, et sotsiaal-majanduslik olukord on pannud inimesed rohkem varastama – teie enda tsitaat! –, varastama nii toitu kui ka esmatarbekaupu. Järelikult sellel poliitikal, mida Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsus on viljelenud – Eesti 200-t täna seal väga subjektina ei võetagi, arvestatakse, et ongi [ainult] sotside ja Reformierakonna valitsus –, raha äravõtmine huviharidusest, see jutt, et 2023. aastal meie makse ei tõsta, tegelikult tõstetakse, see, et võetakse ära peretoetused, poliitikat muudetakse … Lisaaega paluks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… on reaalne mõju ühiskonnale, mitte [ainult] inimeste turvatundele, aga ka reaalsetele näitajatele kuritegevuses, varavastases ja isikuvastases kuritegevuses. See on ju must valgel kirjas. Ja millega tegelete teie justiitsministrina? Ütlete, et siin kaks-kolm EKRE poliitikut peaksid teistmoodi rääkima. See on marginaalne küsimus! See on kõige marginaalsem küsimus! Te justiitsministrina peaksite vaatama tervikpilti, kuidas tegelikult töötab meie kriminaalpoliitika. Vastasel juhul kuulame iga aasta siin neid lihvitud ettekandeid kriminaalpoliitika põhialustest. Samas vaatame, mis reaalselt ühiskonnas toimub, millise poliitikaga me saame seda muuta. Kriminaalpoliitika ei ole iseseisev poliitika, millel pole mõju teistele poliitikatele ega seost nendega. See on ju nonsenss. Loomulikult on! Ja kõik see, et majandus langeb, see, et majanduslanguse tingimustes panete maksutõuse peale, see, et meil on üks kiiremaid hinnatõuse, mõjutab tegelikult meie inimeste sissetulekuid ja [kuritegevust]. Nii et minu, ütleme, protest ja pahameel oligi selle tõttu, et te ei olnud nõus tunnistama neid väiteid, mida te kuu aega tagasi väitsite rahvusringhäälingu vahendusel. Te proovisite peita vastust selle taha, et põhiprobleem on hoopis küberkuritegevus, aga mitte inimeste kehvem sotsiaal-majanduslik olukord. Tänasel Reformierakonna juhitud valitsusel on selge mõju ka sellele, et kuritegevus kasvab. Nii et see võiks [ajendada] poliitikat muutma. Ka see maksufestival, see maksukaos, mis on – mõtleme selle kõrval, mida teha, et Eesti majandus läheks kasvule. [Valitsus peaks] tulema välja majandust turgutavate meetmetega, mis annaks inimestele rohkem sissetulekuid ja avaldaks reaalselt pärast positiivset [mõju] sellele, et kuritegevus uuesti langeks. See, et 2012–2022 kuritegevus langes, ei tekkinud iseenesest, selle taga oli reaalne poliitika. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Eesti kriminaalpoliitika eesmärk aastaks 2030 on saavutada turvaline ja õiglane ühiskond. Kuigi registreeritud kuritegude arv on püsinud viimastel aastatel stabiilselt [samal] tasemel, oleme teinud päris tublisid edusamme alaealiste kuritegude arvu langetamisel ning ühtlasi ka raskete vägivallakuritegude vähendamisel. Tõenduseks on see, et me oleme Euroopa Liidus üks riik, kus kõige kiiremini vägivallakuritegude [arv] langeb. Aga siiski vajavad eraldi tähelepanu alaealised, kelle seas on viimaste aastate jooksul hüppeliselt kasvanud narkootikumidega seotud süütegude arv. Väikeses koguses narkootikumide käitlemine ning alkoholi tarbimine on probleemid, mis viitavad vajadusele suunata ressursse noorte ennetustöösse, sealhulgas kaasates peresid ja kogukondi. Statistika näitab, et alkoholi- ja narkosõltuvus on peamine korduvkuritegevuse riskitegur. Näiteks vanglast tähtaegselt vabanenutest langeb uuesti kuritegevusse 41%. Paljude nende juhtumite juured ulatuvad just sõltuvuskäitumisse. Kõige sagedamini on korduvad õigusrikkumised seotud varguste, joobes juhtimise ja vägivallaga. Vanglast vabanenute retsidiivsus, eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingituna, on probleem. Programmid, mis keskenduvad tööoskuste ja iseseisva toimetuleku arendamisele, on juba andnud häid tulemusi, nagu ennist mainisin. Peame seda suunda laiendama, et vähendada korduvkuritegevust. Meie eesmärk aastaks 2030 on vähendada märkimisväärselt sõltuvusprobleemidest tingitud kuritegevust ja korduvkuritegevust. Peame pakkuma rohkem karistusalternatiive, sealhulgas raviprogramme, ning vähendama sõltuvusprobleemidega inimeste sattumist vanglasse. Edu saavutamine eeldab, et suudame ühendada tervise-, sotsiaal- ja õigussüsteemi jõud ning pakume integreeritud tuge sõltlastele ja nende lähedastele. Toon välja enda arvates kõige olulisema mõõdiku, millest peaksime oma tegevuses juhinduma. 70% Eesti inimestest tunneb end kodutänaval turvaliselt ning kõigest 1% Eesti inimestest peab kuritegevust üheks riigi peamiseks probleemiks. [See näitaja on] üks madalamaid Euroopa Liidus. Viimane näitaja, et 1% meie elanikkonnast peab seda probleemiks, on pigem positiivne. See ei ole meie riigi arengut ega majandust pärssiv. Aga me peame tegema tööd, et ka see 30% ühiskonnast saaks öelda, et nad tunnevad end kodutänaval turvaliselt. Austatud saalis viibijad! Reformierakonna fraktsiooni nimel kinnitan, et Eesti kriminaalpoliitika edasised sammud keskenduvad ennetusele ning tõhusate ja inimesekesksete lahenduste leidmisele. Meie ülesanne on kindlustada, et iga Eesti inimene tunneks end turvaliselt ning et õigussüsteem vastaks rahva ootustele. Aitäh!

Head kolleegid! Lugupeetud minister, aitäh selle ülevaate eest! Ma kõigepealt alustaksin sealt, kus minu hea kolleeg Isamaast, härra Jaanus Karilaid millegipärast pooleli jäi. Ta jäi pooleli kärbete kritiseerimise juures. Iseenesest see on väga õige. Sotsiaaldemokraadid on kogu selle väga keerulise riigieelarve protsessi juures tõdenud, et väga lihtne on rääkida kärbetest ja väga lihtne on öelda, et maksutõuse ei tohi tulla, [lausa öelda] vastupidist, et makse tuleb langetada. Aga mitte keegi, ka selles alternatiivses eelnõus, mille Isamaa välja pakkus, ei ole välja pakkunud seda, kust need kärped siis tulevad. Justiitsministrile on antud ette kärpe[kohustus], mille peale ta kindlasti ei tulnud ise [ega mõelnud], et seal kohtusüsteemis on jube palju raha, võiks nüüd sealt võtta. Vaevalt küll. Me kõik peame pingutama ja me peame tegema küllaltki ebapopulaarseid, võib-olla isegi halbu otsuseid ning nendest otsustest võtma välja maksimumi selleks, et saada riigieelarve korda ning [teha] teenused paremaks ja efektiivsemaks. See ongi täna koalitsiooni töö. Hea opositsioonisaadik, kui te nõudsite suuremaid kärpeid, siis noh, oleks võinud veel hullemalt minna see asi. Aga kui me vaatame nüüd seda statistikat, mille lugupeetud minister meile siin esitas, siis iseenesest me võime ju öelda, et on väga palju positiivseid tendentse ja me oleme tegelikult tegelemas mitme murega, mis on ühiskonnas tõstatunud, näiteks väga mahukate kohtumenetluste kiirendamine. On võetud arvesse mitmeid õppetunde, mille me oleme saanud lähiaastatel nendelt mahukatelt menetlustelt. Nii et võiks ju öelda, et suund on igati õige. Mis aga teeb jätkuvalt murelikuks, on see, kui hästi on meil tasakaalus õigus ja õiglus. Võtame siin arvesse ka mõtte rentida välja meie vanglaid. Meil on tõepoolest vähem inimesi vanglates. Samas me loeme, et me oleme vanglatest välja lasknud rahvusvahelisi kurjategijaid – neid, kes ei ole Eesti püsielanikud või kodanikud –, mille pärast on muret tundnud ka prokuratuur. Ühiskonda riivab väga tugevalt ka näiteks pedofiilide ennetähtaegne vanglast vabanemine, loomulikult jalavõru ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulub. Võib-olla ei ole need [otsused] ühiskonnas päris hästi arusaadavad. Ja alaealiste kuritegevus on tegelikult murekoht, mis mind siia pulti hetkel tõi. Tõepoolest, minister minu küsimusele vastates tõi välja narkokuriteod. Me kõik teame, et see on järjest süvenev probleem. Mis on see lahendus, ma ei oska hetkel isegi pakkuda. Loomulikult on see kompleksne [probleem]. Kõikide kuriteoliikide seast ei ole võimalik [valida] üht probleemi ja öelda, et just see vajab lahendust. See on kompleksne [probleem] ja puudutab sotsiaal-majanduslikku [seisu], aga loomulikult ka tervishoidu, näiteks vaimset tervist. Kaks minutit juurde, palun!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Jaa, isegi kolm, palun!

Aitäh teie lahkuse eest! Loomulikult need küsimused on kõik komplekssed ja siin öelda, et nüüd teeme seda ühte- või teistmoodi, ei ole võimalik. Tegelikult on raha juurde vaja mitte ainult kohtusüsteemi või vanglatele, vaid raha on juurde vaja ka meie arstidele, sotsiaaltöötajatele ja vaimse tervise edendajatele. Nii et [suur] töö on veel ees. Me tõepoolest loeme [juhtumitest], mis ka minister välja tõi. Ka mina tavakodanikuna loen nendest juhtumitest, kus noortekambad on võtnud enda rolliks mingisuguse omakohtu ilma igasuguste tõenditeta ja kus noortekambad on millegipärast saanud kusagilt sellist julgust, mis annab neile õiguse ja isegi jultumuse võtta videosse täiesti šokeerivaid ja hullumeelseid tegevusi. Mul tekib küsimus, kas need noored on saanud ikkagi abi. Tõenäoliselt on saanud, aga kas see abi on ikkagi see abi, mida nemad vajavad? Väga paljud praktikud, kellega ka mina olen suhelnud, eriti politseist, on tõdenud, et võib-olla tuleks meil olla mitte leebem, vaid karmim. Näiteks šokivangistus on asi, mille puhul on nii mitmedki politseinikud tõdenud, et me võiksime seda enam rakendada. Meil võiks olla rohkem hoobasid, et noored ei tunneks karistamatuse tunnet, sest paraku tundub, et see on tekkimas. Ja kuigi tõesti, statistika ja tõde tundub justkui olevat selline, et me ei saa kõiki noori päästa, siis sotsiaaltöö siiski päästab enamiku. Minu hinnangul tuleb meil ikkagi arvestada ka sellega, milline on ühiskonna ootus ja lootus õiglusele. Nii et ma väga loodan, et järgnevatel aastatel me keskendume väga palju alaealiste kuritegevusele, ja mitte ainult narkokuritegudele, vaid ka vägivalla- ja isikuvastastele kuritegudele, mis paraku on tõusuteel, nagu me siit materjalist lugesime. Need on need asjad, mis ühiskonda raputavad ja mis vajavad mitte ainult sotsiaaltööd, vaid võib-olla ühel hetkel ka seadusemuudatusi. Need tõepoolest annaksid ühiskonnale sõnumi, et me tegeleme [probleemiga] ja hoiame igat inimest. Samuti anname selge sõnumi, et inimeste ründamine, inimeste vigastamine, mõrv ja mis iganes muu ei ole siin ühiskonnas mitte mingil moel aktsepteeritud, olgu see täiskasvanu või alaealise poolt täide viidud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mida me siin kuulsime? Justiitsminister, kes räägib õigusriigist, tuleb siin puldis vaenukõnet tegema ühe parlamendierakonna suhtes, unustades ära, et need parlamendi liikmed esindavad siin oma valijaid. Justiitsminister, kes hetkel voolib ministeeriumis uut vaenukõneseadust, tuleb ise vaenu levitama, sest temale ei meeldi, kui tuuakse välja kriitikat. Ma ei saanud ainult sellest aru, mille suhtes kriitikat. Kas see, et kohtuotsustes [mainitud] rikkumised tuuakse välja, tähendab isiklikuks minemist? Minister süüdistas siis kohtunikke või? Täiesti segaseks jäi see asi. Nüüd on kohtunikud süüdi, et nemad on tuvastanud, et keegi rikkus [nõudeid]. Ei tohi rääkida sellest, see on isiklik. Sel juhul, hea minister, on kõik kohtuotsused isiklikud. Mis te nüüd siis ette võtate? Probleem on selles, et räägitakse kõlavate sõnadega, et meil on õigusriik, meil on õigusriik, aga kui keegi hakkab kitsaskohti välja tooma, siis ei tohi sellest rääkida. Siis näidatakse näpuga ja hakatakse vaenu õhutama. Ei sobi, ei tohi. Mis on tegelik eesmärk? Eesmärk peaks ju olema olukorda paremaks teha – sellega, et me vaikime probleemid maha, olukord paremaks ei lähe – ja püüelda õigusriigi poole, sest õigusriigi mõiste on löönud kõikuma väga paljude inimeste jaoks, keda me siin kõik esindame. Kohtureform – ka see on teema, millest minister väga uhkelt ja kõlavalt rääkis. Aga kohtunikud ei ole ju rahul selle reformiga, mis ministeeriumi tubades kokkuvoolitult tundub väga hea idee, aga praktikas teeb olukorra kohtunike jaoks ebameeldivamaks. Ma olen rääkinud väga mitmete kohtunikega – on rahulolematust. Ja seda siin võidukalt rääkida, kuidas me nüüd reformime kõvasti, nagu see oleks kõige suurem saavutus – no ma ei tea! Võiks arvestada tagasisidega ja nendega, kes selle tõttu peavad oma tööd muutma ja keda see otseselt puudutab. Ka selles ülevaates, mis siin tehti kuritegevusest ja kriminaalpoliitikast, räägiti olukord ilusamaks. Ilustatakse. Meil on nii ilus ja õilis riik! Päriselu ei ole selline. Varavastased kuriteod on igapäevased ja keegi ei taha tegeleda selle [probleemiga]. Ka isikuvastased [kuriteod], mida eelkõnelejad on maininud, siin ära märkinud, ainult sagenevad. Inimesed ei saa enam riigilt abi, nad ei saa kaitset. Ja seda arvesse võttes on täiesti kohatu siin rääkida ilusast elust ja sellest, kui turvaline ja rahulik meil siin on. Mulle tundub, et Justiitsministeerium ei ole väga kursis sellega, mis päriselus toimub, kuidas asjad tegelikult on. Ta tuli siia pulti ainult ilusaid loosungeid loopima ja rääkima selliselt, nagu omal ajal räägiti meile lootusrikkalt peatselt saabuvast kommunismist. Täpselt sama tunne jäi siin. Minu soovitus on esiteks see, et minister ei vaenaks siin ühte konkreetset parlamendierakonda ning saaks aru, mis on kohtuotsuste sisu ja mille põhjal kohtunikud otsuseid langetavad. See ei ole isiklik rünnak, kui juhitakse tähelepanu rikkumistele ja tuuakse välja kriitikat. [Samuti on soovitus], et minister süveneks oma valdkonda tegelikult, ilma seda ilustamata ja näitaks tahet probleeme tõesti lahendada ja pakkuda Eesti inimestele turvalist elukeskkonda. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti 200 seisab selle eest, et riik oleks kallis eelkõige kodaniku südamele, aga tema rahakotile peaks see olema kindlasti vähem kulukas. Seda eesmärki riiklikud kärped kahtlemata täidavadki. Ja on kummaline kuulata, kui siin tribüünil püüab opositsioon kaitsta hoopis kallist ja kohmakat riiki. Nii nagu Eesti 200 on öelnud, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika, võiks analoogselt öelda, et parim kriminaalpoliitika on ennetuspoliitika. Eesti 200 on keskendunud oma pikas plaanis viiele vaalale: haridus, julgeolek, riigireform, roheline majandus ja kultuur, mis kõik mõjutavad kriminaalpoliitikat. Ükski neist eraldi seda ei käsitle, kuid nendesse valdkondadesse panustamine kahtlemata mõjutab Eesti pikaajalist väljavaadet kriminaalpoliitika rakendamise valdkonnas. Investeerides haridusse soovib Eesti 200 tõsta inimeste teadlikkust ja [arendada] oskusi. See aitab ennetada õigusrikkumisi ning vähendada noorte sattumist kriminaaljustiitssüsteemi. Suurendades investeeringuid riigikaitsesse ja elanikkonnakaitsesse, tagame turvalise elukeskkonna, mis on kooskõlas kriminaalpoliitika eesmärgiga. Riigi toimimise ja demokraatia tõhustamine, sealhulgas korruptsioonivastane võitlus, aitab kaasa õiguskaitsesüsteemi sõltumatusele ja tõhususele, mis on oluline osa kriminaalpoliitika põhialustest. Keskkonnasäästlik majandus vähendab keskkonnakuritegude riski ning toetab õigusrikkumiste ennetamist selles valdkonnas. Isegi kultuuri väärtustamine ja edendamine aitab tugevdada ühiskonna alusväärtusi, mis võivad toetada õiguskuuleka käitumise kujunemist. Nii et toetudes nendele viiele vaalale, saab Eesti 200 pika plaani vaatest edendada turvalist, õiglast ja teadlikku ühiskonda. Peegeldaks mõne sõnaga ka justiitsministri ülevaadet. Kõigepealt küberkuritegevuse valdkonnast. Olen ka ise korduvalt kogenud neid hetki, kui kummalist sõnumit või e-kirja avades olen võpatanud, sest ma peaaegu oleksingi sinna lingile vajutanud. See [tekst] oli nii usutav, kuna ma tõesti ootasingi mõnda postipakki ja ma tean, et Eesti pangad soovivad kord aastas andmeid uuendada. See on olnud ikkagi mõnikord väga-väga napp äratundmine. Ka minu vanemad ja vanavanemad on saanud neid telefonikõnesid. Olles mitme lapselapse vanaemad, on nad viidud peaaegu infarkti äärele nende ahastavate kõnedega, et midagi on nende lastega juhtunud. Hetkel on see kõik väga lihtsakoeline, aga mis saab siis, kui AI hakkab tõepoolest jäljendama massiliselt teie lähedaste häält, hakkab jäljendama telefoninumbreid ja nii edasi? Teine teema, mille üle tuleb kindlasti meil tulevikus debatti pidada, on põhiõigused: milleks need põhiõigused on ja mida need tegelikkuses kaitsevad? See puudutab just korduvaid poevargusi, mille kohta on jaemüügikettide juhid ka justiitsvaldkonna inimestele rääkinud ja oma muret väljendanud. Me alles hiljuti lugesime Eesti meediast ülevaadet ühest härrasmehest, kes põhimõtteliselt elatubki sellest, et käib tankimas ja ei maksa, käib poes, viib korvitäie kaupa välja, ei maksa. Iga kord saab ta uurijaga kokku, kahetseb oma tegu, põhjendab sellega, et tal raha ei ole, aga mitte midagi ei juhtu. Kõik läheb [samamoodi] edasi. Ei ole võimalik tema poodiminekut kuidagi takistada. Kindlasti on see üks mõttekoht. Nagu me teame, on siin ka täna korduvalt räägitud, et PPA ja kohtuvõimu ressurss on väga-väga piiratud. Ilmselt oleks mõistlik hoolitseda selle eest, et see ressurss oleks võimalikult tõhusalt rakendatud. Kindlasti on tehisintellekt üks võimalus ning teine [suund] on vähendada lolli tööd ja [luua] toetav õigusraamistik. See tegelikkuses aitaks kaasa sellele, et meie riik toimiks tõhusamalt ja oleks vähem kulukas kodaniku rahakotile. Aitäh!

Suur tänu teile! Kas minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, sõna on teil!

Aitäh! Kuna tegemist on inimeste turvalisust niivõrd oluliselt mõjutava teemaga, ma siiski teen mõned vastulaused. Ma olen Jaanus Karilaiuga täiesti nõus, et kohtute kärpele peab vastu tulema kohtureform. Aga ta eksitas kuulajaid-vaatajaid sellega, et seda pole üldse käivitatud või et me ei võta seda tõsiselt. Vastupidi, kohtureform on käivitatud, kogutud on terve rida mõtteid, osa asju juba liigub kooskõlastusringidel. Eesmärk on kohtutest asjad välja viia, menetlusi lihtsustada, anda kohtutele suuremad õigused, kohtud muuta iseseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks vastavalt põhiseaduse XIII peatükile, saavutada suurem paindlikkus kohtuastmete sees ja ka kohtumenetlus muuta paindlikumaks. Näiteks on arutluse all see, et kohtunikud saaksid tulla juhul, kui nad on pensionil või omal soovil lahkunud, appi keerukamate menetluste puhul. Terve rida selliseid ettepanekuid, mis kõik väärivad vähemalt arutelu, on [esitatud]. Ja teiseks, ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et ma oleks kuidagi soovinud peita mingeid andmeid. Arvuliselt on tõesti niimoodi, et kõige suurema kasvu annavad needsamad arvutikelmused. Kahjuks ma pean eelkõneleja [öeldule] lisama, et mitte ei hakka tehisintellekt tulevikus jäljendama teie lapse telefoninumbrit ja häält, vaid ta teeb seda juba [praegu]. Küll aga ma käsitlesin põhjalikult siinsamas Riigikogu saalis 11. detsembril seda sotsiaal-majanduslikel põhjustel varastamise teemat. See moodustab üldisest kuritegevuse kasvust siiski väikese osa, ent on märgiliselt kindlasti oluline. Ma ei ole seda kunagi proovinud varjata. Väga oluline teema, mille kolleeg Hanimägi tõstatas, [on see,] et vanglast väljalaskmine ja selle piiramise kohta valmistame me ka ette seadusemuudatusi. Samuti on juba [kooskõlastus]ringil seadusemuudatus, et teistsuguse karistuse kandmine ei oleks mitte ennetähtaegne vabastamine, vaid karistusviisi muutus. Aga kõige olulisemana soovin rõhutada seda, et kindlasti ei ole õige väita, et inimeste muredega ei tegeleta ja et inimesed ja nende mured ei ole enam olulised politseile, prokuratuurile või kohtutele. Vastupidi, väga olulised on! Me hoiame igat inimest, siin pole mingit küsimustki. Kõik, kellel on mingi mure, kindlasti pöörduge [ametiasutuste poole] ja kindlasti te abi sealt saate. See on hästi oluline minu arust üle rõhutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.