Ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (531 SE) esimene lugemine

Läheme tänase viimase, 15. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 esimene lugemine. Palun ettekandjaks taristuminister Vladimir Sveti.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed, tere õhtust teile! Kui te olete veel siin saalis, siis see tähendab seda, et teile läheb korda bürokraatia vähendamine Eesti riiklikus süsteemis. Aitäh, et tunnete huvi! Lubage nüüd teile tutvustada eelnõu, millega soovime muuta ehitusseadustikku, halduskoostöö seadust ja veeseadust. Selle eesmärk on piirata vee valdkonnas ülereguleerimist ja vähendada bürokraatiat ning tagada riigi sujuv toimimine. See eelnõu toob endaga kaasa vee valdkonnas – hästi lühidalt ja kokkuvõtvalt – viis muudatust. Esimene ja kõige olulisem muudatus puudutab seda, kuidas kooskõlastatakse uute puurkaevude ja ‑aukude ehituslubasid. Praegu teevad seda nii kohalikud omavalitsused kui ka Keskkonnaamet ehk kaks avaliku võimu institutsiooni. Selle eelnõuga me muudame seda korda sellisel viisil, et tulevikus jääb Keskkonnaamet kooskõlastama ainult nende puurkaevude ehituslubasid, mis on seotud suurema mõjuga, suurema avaliku huviga ja suurema riskiga. Seega jääb umbes 70% lubasid, mis on seotud peamiselt eramajapidamistega, kooskõlastama ainult kohalik omavalitsus. Ja alles jäänud umbes 30% jääbki kooskõlastama nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet. Teine oluline muudatus puudutab seda, et reoveekogumisalasid ei kinnita edaspidi mitte taristuminister – ehk praegusel juhul mina –, vaid kinnitab Keskkonnaameti peadirektor. Asi on selles, et nende alade määramise kriteeriumid on seaduse tasandil üpris täpselt paigas ja tegemist on pigem tarbetu bürokraatiaga, kuna Keskkonnaamet niikuinii selle seaduse raames seda küsimust analüüsib. Ministri juures kinnitamine on lihtsalt aja kulutamine, julgeksin mina väita. Kolmandaks, Kliimaministeeriumile – ehk sellele ministeeriumile, mille üks minister olen mina – antakse õigus delegeerida veeproovi võtjate atesteerimise korraldamist halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. Nagu te võite ette kujutada, atesteerimist ei pea tegelikult kaasaegses haldussüsteemis läbi viima ministeerium, see on selline funktsioon, mida saab delegeerida. Praegusel juhul saab selle delegeerida Eesti Keskkonnauuringute Keskusele, kus asuvad kõik vajalikud katselaborid ning kus on olemas ka päris kompetents ja see pädevus, millele niikuinii täna ministeerium tugineb selleks, et neid otsuseid teha. Ja oluline muudatus, mis puudutab seda protseduuri, sedasama atesteerimist, on seotud ka sellega, et praegu katab riik atesteerimisega seotud kulud, aga edaspidi peavad proovivõtjad ise tasuma need kulud keskkonnauuringute keskusele. Vastavad summad on selles seaduseelnõus ka ära toodud. Hea tava on see, et niisugused lõivud ja määrad kehtestatakse seadusega, 75–300 eurot on vaja maksta. Tavaliselt need atesteerimised kehtivad seitse aastat, nii et see kulu ei ole sugugi oluline ühe ettevõtte jaoks. Soovime ka sellega tegelikult protsessi kiirendada ja vähendada dubleerimist. Neljandaks, selle seadusemuudatusega soovime täpsustada põhjavee ümberjuhtimise veeloa nõuet. Me tahame lisada seadusesse niinimetatud künnise, mille puhul ei ole põhjavee ümberjuhtimiseks veeluba vaja. See praktiline vajadus on seotud olukordadega, kus tehakse mingeid remonditöid või ehitatakse mingit rajatist. Ja kui seaduse sõnastuses väga täpselt näpuga järge ajada, siis selgub, et iga sellise ehituse puhul peaks taotlema veeluba. Selge on see, et enamasti seda ei tehta, praktilistel põhjustel, sest pikaajalist mõju põhjaveele selliste konkreetsete ehitustegevuste puhul enamasti ei ole. See ei tähenda seda, et ehitustegevuse puhul me kaotame selle nõude. Tegelikult see nõue jääb. Kui toimub põhjavee ümberjuhtimine maapinnalähedases põhjaveekihis rohkem kui kuus kuud või koguses rohkem kui 1000 kuupmeetrit vett päevas, siis tuleb ikka veeluba taotleda. Loogika on siin selline, et kui see mõju võib olla oluline, siis on vaja veeluba taotleda, kui mõju ei ole oluline, siis seda taotlema ei pea. Praegu ei taotleta seda niikuinii, nii et me viime regulatsiooni rohkem vastavusse praktilise eluga, samas täpsustame kriteeriumi, millal seda hakatakse päriselt nõudma. Lisaks, viies muudatus on see, et parandatakse tervet hulka tehnilisi sätteid, mis puudutavad veeseadust ja igasuguseid sellega seotud menetlusi. Näiteks viiakse veemajanduskava rakendamisega seotud meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava kehtestamine ministeeriumi tasemelt Keskkonnaameti peadirektorile. Selge on see, et tegemist on äärmiselt rakendusliku dokumendiga, ministeeriumi tasemel dokumendi kooskõlastamine aga ainult pikendab menetlusaega ja kulutab ametnike töötunde. Need viis muudatust on peamised, mida me soovime selle eelnõuga saavutada. Hea meelega vastan teie küsimustele. Aitäh!

Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ettekande eest ja rõhutamast, et tegemist on bürokraatia vähendamisega! Teiselt poolt vaatab meile vastu põhjavesi, mis teatavasti on ääretult oluline ressurss. Mu küsimus puudutab seda, millistel puhkudel jääb Keskkonnaametile see roll, et kooskõlastada puurkaevude tegemine, ja millistel puhkudel jääb see omavalitsustele. Kuidas need asjad on omavahel sätitud?

Aitäh, härra Maran, selle küsimuse eest! Ma arvan, et see küsimusepüstitus on väga õige. Ja õige on ka osundus, et selle seadusega me mitte ei tühista Keskkonnaameti rolli, vaid pigem seame fookuse nendele olukordadele, kus puurkaevude või puuraukude rajamine võib esile kutsuda suurema mõju või luua suurema riski. Laias plaanis võib need olukorrad taandada viiele kriteeriumile. Me räägime sellisest olukorrast, kus puurkaevu või puuraugu peab kooskõlastama nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet. Ja neid juhtumeid on viis. Esiteks, kui rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev, millest vee võtmiseks on vajalik taotleda veeluba või võetakse vett ühisveevärgi jaoks. Ehk küsimus on mastaabis. Teiseks, kui rajatakse või ehitatakse ümber avatud maasoojussüsteemi puurkaev. Kolmandaks, kui rajatakse maasoojussüsteemi puurkaev või puurauk, mis on sügavam kui 100 meetrit, või selline maasoojussüsteem, mille kavandatav võimsus projektis on suurem kui 25 kilovatti. Neljandaks, kui rajatakse või ehitatakse ümber puurkaeve Kambriumi-Vendi või Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksidesse või kehtestatud põhjaveevaruga alale. Viiendaks, kui rajatakse, ehitatakse ümber või lammutatakse puurkaeve looduskaitseseaduse alusel kehtestatud looduskaitsealadel. Teisisõnu, Keskkonnaamet jääb kooskõlastama selliste puurkaevude või puuraukude [rajamist], mille puhul on suurem mõju või suurem risk.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eelmine punkt oli maapõueseadus, komisjoni istungil ma tüütasin teid maardlate teemaga ja te just lõpetasite looduskaitsealadega. Minu viide toona oli sellele, et tegelikult riik peaks ikkagi väga selgelt vastutama maardlate kontekstis. Selle puhul, kuhu omavalitsuse territooriumil maardla tuleb – me teame, et on dolokivimaardlad, aga räägime ka fosforiidi kaevandamise võimalusest –, riik väga selgelt ikkagi ise ohjab maardlate teemat ja tegelikult võtab enda hallata puurkaevude temaatika tervikuna. Mulle tundub, et me üksteisemõistmisele komisjonis väga ei jõudnud, sest te arvasite, et seda saab lahendada kuidagi teisiti. Aga minu küsimus tuleb veel kord selle kohta. Kui looduskaitsealal võtab Keskkonnaamet ehk põhimõtteliselt riik selle enda hallata, siis minu meelest oleks väga loogiline, et maardlate puhul oleks samamoodi. Kas te olete saanud seda teemat puudutada?

Aitäh, härra Metsoja! Ma tahaksin alustada sellega, et teie küsimused ei ole kunagi tüütavad. Need on väga konstruktiivsed ja meeldivad ning aitavad kaasa arutelu arenemisele. See, et me alati võib‑olla ei jõua ühisele arusaamale, ei ole minu arvates takistus selle diskussiooni jätkamisel. Aga lubage mul natuke kommenteerida. Vaatame, kui palju on Eestis uuritud maardlaid ehk kohti, kus potentsiaalselt saab rajada karjääre. Neid on tegelikult päris palju. Ja kui me vaatame nende maardlate, ütleme, perspektiivi ja seda, kuivõrd aktiivselt on neid arendatud viimase 30 aasta jooksul, siis me näeme, et praktikas on väga keeruline ennustada, et näiteks see konkreetne maardla 5, 10 või 20 aasta pärast ilmtingimata muudetakse karjääriks, see kaevatakse lahti ja sellest tekib mingi järgmine mõju. Kui me hakkaksime praktikas iga potentsiaalse puurkaevu puhul mõtlema, kas seal näiteks 20 aasta pärast võiks olla maardla, siis me tegelikult paneksime sellele inimesele, kes on huvitatud puurkaevu rajamisest – ma julgen väita, tavainimesele, sest enamjaolt, 70% taotlusi puurkaevude ja puuraukude rajamiseks tuleb eramajapidamistelt –, täiendavaid kohustusi, mis võivad ühelt poolt kahjustada tema majanduslikku seisu, aga teiselt poolt võib see tuua teatud põhjendamata riski põhjaveealale, kuhu see puurkaev rajatakse. Ma toon näite. Kui puurkaev rajatakse territooriumile, kuhu võib kunagi paarikümne aasta pärast tulla maardla, ja sellest johtuvalt antakse korraldus teha see puurkaev 20 meetrit sügavam, siis selle hind on 5000 eurot suurem. Ja kui öeldakse, et puurkaev peab olema 50 meetrit sügavam, kui ta oleks muidu – juhul kui me ei arvestaks maardla tekke võimalust –, siis on see inimestele 12 500 eurot kallim. Tuleb maksta 12 500 eurot rohkem lihtsalt seetõttu, et me ütleme, et võib-olla kunagi keegi tahab sinna teha mingit karjääri. Praktikas see karjäär, see kaevandus ei pruugi kunagi sinna tekkida. Kas see tekib või mitte, seda ei ole tihtipeale võimalik prognoosida. Kui me räägime keskkonnaaspektidest, siis sügavamate kaevude rajamine on alati suurema keskkonnariskiga, sest sel juhul avatakse tihti mitu põhjaveekihti ja iga järgneva veekihi avamine suurendab reostuse riski. Ma arvan, et seda kõik siin saalis teavad. Teiseks, sügavamad veekihid on keskkonnaressursina väärtuslikumad, kuna nende taastumine võtab tunduvalt rohkem aega. Kõige sügavamate põhjaveekihtide puhul on tihtipeale tegemist taastumatu loodusvaraga. See tähendab seda, et kui me sunnime inimesi rajama sügavamaid puurkaeve, ilma et selleks oleks väga selge vajadus, siis me ammutame selle loodusressursi, mis meil ühes või teises piirkonnas on, kiiremini, kui tegelikult oleks mõistlik. See vastutus, mida teha sellega, kui kusagile tuleb maardla, tulebki panna – seadus praegu paneb ja me ei taha seda põhimõtet muuta – just sellele, kes seda karjääri rajab. Kui mõne karjääri rajamine ühe maardla territooriumil kutsub esile vajaduse teha mõni puurkaev või puurauk sügavamaks või rajada see puurkaev või puurauk kuskile mujale, siis tegelikult nende maardlate karjääriks muutmise menetlemise raames tulebki see kohustus panna huvitatud isikule – sellele, kes taotleb sellesama karjääri rajamist. Ja nii tegelikult praktikas praeguse seaduse järgi tehaksegi. Loogika on siin selles, et kui keegi tahab kunagi rajada karjääri sinna, kus asub näiteks mõne inimese eramu, siis see ei pea tegema selle inimese elu keeruliseks. Inimene saab rajada selle puurkaevu lähtuvalt nendest tingimustest, mis on praegu olemas. Ja kui hiljem keegi tahab selles maardlas teha karjääri, siis on tema töö maksta kinni näiteks puurkaevu sügavamaks tegemine või üldse selle rajamine kuskil teises kohas. Praktikas see praegu niimoodi toimubki. Nii et on õige panna see koorem ja kohustus just sellele, kes on huvitatud karjääri rajamisest. Kui on selline olukord, et meil on teada maardla ja on teada, et seal plaanitakse lähiajal teha karjäär, näiteks on juba olemas kaeveluba ja vajalikud lepingud, siis see on see tingimus, millega kohalik omavalitsus juba arvestab, kui ta väljastab inimesele puurkaevu kaevamise loa, kui seda taotletakse olukorras, kus maardla karjääriks muutmine on juba otsustatud. Nii et ma julgen väita, et selles küsimuses praegu on üksikisiku huvid päris hästi kaitstud. Need on isegi paremini kaitstud võrreldes selle isiku huviga, kes läheb kunagi [karjääri] tegema. Ja see võimaldab ka tegelikult meie põhjaveevarudele kõige säästlikumat lähenemist. Võib-olla rajatakse karjäär 10 aasta pärast, võib-olla 30 aasta pärast, võib-olla ei rajata seda kunagi, aga võib-olla ei olegi vaja mitte kunagi minna nii sügavale, kui oleks vaja minna siis, kui karjääri rajatakse. Ma loodan, et ma suutsin oma seisukohti [arusaadavalt] selgitada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite väga ilusti põhjalikult nendest inimestest, kes soovivad karjääri rajada, ja selle eelnõu kontekstis. Mina ei küsi teie käest mitte selle eelnõu kontekstis, vaid küsin lihtsalt inimeste kohta, kes tahavad karjääri teha. See puudutab ka teie valdkonda ja haldusala, nimelt võimalikku vee-ettevõtete liitmist. See ei ole küll selle eelnõu küsimus, aga on teie haldusalas. Ministeeriumis on räägitud, et tahetakse erinevaid kohalike omavalitsuse vee‑ettevõtteid ühendada. Mina olen püüdnud aru saada, aga ei ole kahjuks kusagilt vastust saanud, mis on selle eesmärk peale selle, et ettevõtteid jääb vähemaks. Kui nõuded jäävad selliseks, aga Euroopa vahendeid enam sellisel kujul ei investeerita, siis ainuke asi, mis minu meelest on kindel ja selge, on see, et kõikidele muutub hind kallimaks. Sest neile, kellel senini on veevärk tegemata, tehakse see nüüd nende inimeste arvel, kes on varem teistes omavalitsustes seda juba teinud. Ma mõistan, et see tegelikult ei ole selle eelnõu küsimus.

Teie aeg!

Aga kui teil on vähegi võimalik, siis äkki vastate, mis on selle mõte.

Aitäh, härra Sibul, selle küsimuse eest! See ei ole küll selle eelnõuga seotud, aga kuna me räägime veest, siis võib-olla ongi õige korra seda teemat puudutada. Meil Eestis on üks probleem, see on seotud sellega, et meil on väga palju veevärke, mis on vananenud, amortiseerunud, nendesse on vaja investeerida. Investeeringud käivad tihti üle jõu kas kohalikele omavalitsustele, kellele kuuluvad vee-ettevõtted, või vee-ettevõtjatele. Kui neid investeeringuid mitte teha, siis vee kvaliteet langeb ja teatud piirkondades inimesed lihtsalt ei pääse kvaliteetsele veele ligi. Me teame sellest probleemist ja sellele on juhtinud tähelepanu ka rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopas on ka palju teisi riike, kus see probleem on aktuaalne. Seetõttu on meil juba tükk aega räägitud veereformist. Selle reformi tulemusena, kui see kunagi jõuab siia Riigikogu saali – ma võin kinnitada, et me teeme eeluuringuid ja eelkonsultatsioone, praegu käib ministeeriumis mõttetöö selle nimel, et ühel päeval see siia Riigikogu ette tuua –, me peame vastama küsimusele, kuidas me tagame vee-ettevõtjatele investeerimisvõimekuse. Tuleks teha nii, et me ei peaks lugema raha, mida ettevõtjad saavad panna nendesse torudesse, igasugustesse puhastusjaamadesse ja muusse taristusse, mis aitab tagada vee kvaliteeti. Aga kui me räägime veest teenusena, siis ma arvan, et meil on laias laastus kolm põhimõtet: üks on kvaliteet, teine on varustuskindlus ja kolmas on hind. Ei ole mõtet teenusel, mis on väga hästi tagatud, väga hea kvaliteediga, kui ükski leibkond ei suuda seda endale lubada. Seetõttu, milline tahes tuleb see veemajandusreform, mida me siia Riigikogu ette toome, see ei saa olla selline reform, mis muudab vee kallimaks. Vesi on kättesaadav ja jääb ka tulevikus kättesaadavaks ja – vabandust, ma julgen kasutada sellist sõna ka – odavaks. Kuigi mulle üldiselt see sõna ei meeldi, sest odavaid kvaliteetseid asju teatavasti maailmas peaaegu ei ole. Aga see peab siiski olema selline teenus, mille puhul inimene ei mõtle selle peale, kui palju ta vett joob, küll aga ta võiks mõelda, kui palju ta vett kasutab suvel näiteks enda kinnistu kastmiseks. Kuid need on juba muud küsimused. Nii et mul on praegu veel keeruline teile vastata, milline hakkab see reform välja nägema, aga ma võin kinnitada, et me töötame selle nimel. Me töötame koos kohalike omavalitsustega. Ja ma arvan, et me peame keskenduma sellele, kuidas luua need tõhusad ärimudelid, kuidas motiveerida ettevõtjaid koopereeruma, panustama ja tagama parema teenuse.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, tänan selgituste eest! Aga ma siiski jätkan sellesama küsimusega. Nimelt, me oleme siin parlamendis vaielnud selle üle, kas planeeringuseaduse mõttes on kohalikul omavalitsusel vaja planeeringusse kanda sisse maardlaalad. Riik on võtnud väga selge seisukoha, et ei, see on eraldi seaduse all käsitletud, riik ise koordineerib seda. Me teame, et maardlates on varude mõttes passiivvarud ja aktiivvarud. Ma jõuan oma küsimusega sinnamaani: kui maapõue teema ja kaevanduste rajamine on tegelikult riigivalitsemise küsimus ehk riik otsustab selle üle – see läheb tegelikult ka üle kohaliku omavalitsuse pea –, siis miks me teeme sellise erisuse, et näiteks looduskaitsealal kohalik omavalitsus ei anna välja kaevutegemise luba, aga maardla piirkonnas, kus me võime isegi ajapikku hinnata, kas see maardla on muutunud passiivvarust aktiivvaruks, [on teistmoodi]? Kas poleks ikkagi õige säilitada seda proportsionaalselt riigi funktsioonina?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Metsoja! Ma tegelikult arvan, et peaaegu iga arutelu iga regulatsiooni üle taandub küsimusele, kas üks või teine piirangu [rangemaks muutmine] või leevendamine on proportsionaalne või mitte. Minu seisukoht, mis tugineb ka Kliimaministeeriumi spetsialistide, Keskkonnaameti spetsialistide seisukohale, on see, et praegune olukord maardlate menetlemise puhul on proportsionaalne. Selles mõttes see seadus ei muuda midagi suures plaanis potentsiaalsete karjääride territooriumil või nende läheduses asuvate puurkaevude menetlemise protseduuris. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kellel lasub see koorem – vastutada selle eest, et puurkaev potentsiaalse karjääri territooriumil või territooriumi lähedal oleks rajatud nii, et on arvestatud seda karjääri. Võib läheneda nii, et see koorem lasub inimesel, kes on sinna kinnistu soetanud või kelle perekond on seal elanud kümneid, isegi sadu aastaid, või lasub see koorem sellel, kes selle karjääri rajab. Praegune seadus ütleb väga selgelt, et koorem on sellel, kes karjääri rajab, sest tema tuleb muutma seda status quo'd, tema tuleb nii-öelda segama seda elu, mis seal enne on olnud. Kuigi see väljub otseselt minu kui taristuministri vastutusalast, ütlen, et ma üldiselt arvan, et see on õige põhimõte: see, kes kahju [tekitab], peab selle korvama. Veel kord: sellel on väga hea põhjendus. Kui me juba praegu arvestaksime, et iga maardla muutub karjääriks, ja selle arvestusega väljastaksime puurkaevulubasid vastavate tingimustega, siis see kõik muudaks puurkaevuteenuse kallimaks ja tegelikult [ammendaks] meie põhjaveevarusid kiiremini. Põhjus, miks me tahame looduskaitsealadele sellist topeltkaitset, on see, et mõistagi on riigil, kohalikul omavalitsusel ja ka meil kõigil üksikisikutena suurem vastutus looduskaitsealasid kaitsta. Kui me räägime looduskaitsealadest, siis ongi loogiline, et nende puhul Keskkonnaamet hindab mõjusid, mis võivad olla üpris spetsiifilised. Ma arvan, et on õige, kui see kooskõlastus seal sellisena ka jääb. Aga ma arvan, et selles mõttes on see õigustatud küsimus, et seda võib lahendada nii eraomaniku kahjuks kui ka eraomaniku kasuks. Praegune süsteem pigem soosib eraomanikku, ma mõtlen maaomanikku, ja minu seisukoht on, et see on õige tasakaal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu roll on tutvustada ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlust Riigikogus kuni esimese lugemiseni. Selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsuse 4. novembril. Päev hiljem, 5. novembril võeti eelnõu Riigikogu menetlusse ja määrati keskkonnakomisjonile, kes omakorda arutas seda ühel istungil, 2. detsembril. Arutelu oli põhjalik. Arutelule olid kutsutud Kliimaministeeriumist taristuminister Vladimir Svet, veeosakonna juhataja Karin Kroon ja peaspetsialist Hendrik Põldoja. Enne, kui ma meil komisjonis toimunud päris põhjalikku arutelu tutvustan, loen ette samal istungil tehtud menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. detsembriks. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmandaks tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jüri Jaanson. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. Ja nüüd ma veidi tutvustan seda arutelu, mis komisjoni istungil oli. Kõigepealt tegi minister eelnõu kohta väga põhjaliku sissejuhatuse ja ülevaate – täpselt nagu täna siin – ja seejärel olid komisjoni liikmetel mõned küsimused. Komisjoni juht märkis oma sissejuhatuses ka seda, et kaks ettevõtet on juba ennetavalt saatnud komisjonile kirja – need on peaaegu identsed kirjad –, milles väidetakse, et eelnõul on oluline mõju puurimistöid läbi viivate ettevõtjate majandustegevusele ja seeläbi ka teenuse tellijatele. Siis tekkis küsimus, milline on eelnõu oluline mõju. Karin Kroon vastas, et tähelepanu all on olnud ODEX-tehnoloogiaga puuritud puurkaevud, mida osa ettevõtjaid kasutab, kuid mis ei anna ootustele vastavat vee kvaliteeti. Aga seda küsimust ei lahendata eelnõuga ja üldse mitte seaduse tasandil, see on määruse tasandi küsimus. Nüüd, küsiti, kuidas mõõdetakse põhjaveevarusid. Karin Kroon vastas, et minister kinnitab põhjaveevarud ja need määratakse juhul, kui põhjavett võetakse üle 500 kuupmeetri ööpäevas. Hendrik Põldoja lisas, et Keskkonnaamet jälgib veelubade väljaandmisel kinnitatud põhjaveevarusid. Uuriti veel, kui palju selle eelnõu rakendamine vähendab bürokraatiat ja võimaldab riigile kokkuhoidu. Minister vastas, et muudatusega suudaks Keskkonnaamet kokku hoida pooleteise töökoha jagu ehk umbes 40 000 euro jagu ressursse. Siis uuriti veel, kes peab puurkaevude ja -aukude registrit ja miks muudetakse ainult puurkaevude ja -aukude lubade menetlust. Tekkis küsimus, millise asutuse ülesanne on üksikmajapidamiste biopuhastite ja septikute valdkond. Karin Kroon vastas, et üksikmajapidamiste reovee kogumise temaatikat käsitleb teine, väljatöötamisel olev seadusemuudatus. Eraldi nõuded on salvkaevudele. Samuti peab Keskkonnaagentuur Eesti looduse infosüsteemi, kus on informatsioon puurkaevude ja puuraukude kohta. Küsiti veel põhjavee mõiste ja veekvaliteedi hindamise laborite kohta. Karin Kroon vastas sellele, et põhjavesi asetseb küllastunud maakihis, mis on asukohati erinev. Ja teisele küsimusele vastas ta, et Eesti Keskkonnauuringute Keskuse labor töötab, kuid suletud on mõned Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all olevad [Riigi] Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskuse laborid. Nüüd uuriti veel selle kohta, kuidas piirata liigset puurkaevude rajamist. Selle kohta vastas Karin Kroon nii, et kohalik omavalitsus peab planeerimistasandil paika panema ühisveevärgi ja puurkaevude asukohad. Minister lisas, et siin väheneb Keskkonnaameti regulatiivne roll, aga alles jääb nõustamise funktsioon. Uuriti veel selle kohta, et kui kohalik omavalitsus tegeleb kaevanduste teemaga, kuid maavarad on riigi omandis, siis kuidas peaks see tasakaalustama survet maavarade kasutuse ja põhjavee võtmise tingimuste vahel. Selle küsimuse esitas Andres Metsoja, aga ta esitas selle küsimuse ka täna siin, nii et vastus on meil nüüd juba stenogrammis olemas. Edasi märkis Igor Taro, et kohaliku omavalitsuse roll suureneb, ja uuris, kuidas maandatakse sellega seotud riske. Karin Krooni vastus oli, et geoloogiateenistus on sellel aastal teinud juba koolituse. Probleemid tekivad aga eelkõige ehituse järelevalvega, just puurkaevude rajamise järelevalvega. Aga kuna eelnõu rakendub viivitusega, siis on kohalike omavalitsuste kohanemisaeg siia eelnõusse juba sisse [planeeritud]. Küsiti veel, milline mõju on väiksemate ettevõtete veeproovide atesteerimisel. Ja see küsimus oli ka siin saalis juba. Atesteerimist on vaja teha iga seitsme aasta tagant ja selle kulu on 72–300 eurot. Lõppkokkuvõttes ikkagi leiti, et kohaliku omavalitsuse vastutuse suurenemisega kaasnevaid probleeme saame arutada pikemalt eelnõu menetluse käigus. See on minu poolt kõik. Kui on küsimusi, siis vastan hea meelega.

Aitäh põhjaliku komisjoni protokolli tutvustamise eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tõesti ju nii on, et kui me midagi muudame või lihtsustame, siis peame mõtlema, milline see tervik välja paistab. Meil ei ole ju kellelegi jäänud nägemata olukorrad, kus kuskil piirkonnas avatakse maardla, mis puudutab põhjaveevaru või vähendab põhjavee lehtrit selles piirkonnas, ja seetõttu jäävad kaevud kuivale, olgu need salvkaevud või puurkaevud. Millegipärast on ikkagi nii, et need olukorrad jõuavad avalikku meediasse. See tähendab seda, et selles valdkonnas ei ole kõik korras. Tegelikult ei peaks ju üldse sellist olukorda tekkima, et kuskil kaevanduse piirkonnas, kus inimesed niikuinii tunnevad häiringut ja mõjusid, nad ühel hetkel ei saa enam kätte puhast joogivett või ei saa seda piisaval hulgal. Joogivesi on eluks ülioluline, olulise tähendusega. Vaatame suuremat pilti, tõesti on nii, et kohalikud küsimused, arengusuunad ja planeeringuküsimused on kohaliku omavalitsuse enda korraldada-otsustada ja juba üldplaneeringufaasis tegelikult riik sekkub, ütleb mingil juhul välja, et vaat siia võib, siia ei või, siin me kooskõlastame uue elamuala, siin ei kooskõlasta. See kõik suunab tuleviku arengut, detailplaneeringu protsessi ja ehitustingimusi. Ja see ongi loomulik osa, selleks neid planeeringuid üldse tehakse, sest kui ettevõte või keegi elanik tahab rajada kuskile midagi, siis ta peab teadma, mis teda ees ootab. See ongi planeerimise mõte. Ja maardlad on tegelikult just see ressurss, mis on riigi hallata, mida planeeringutesse ei kanta. Aga minu meelest selliste maardlate jaoks, mis hakkavad otseselt mõjutama ka põhjaveevaru – me teame neid ja kindlasti on see teave olemas, millised need prognoositavad maardlad on, mida võiks varuna kasutusele võtta –, võiks ikkagi luua regulatsiooni, nii et need jääksid riigi kooskõlastuse alla. Sest vaadake, ega kooskõlastus ei ole lihtsalt mingi suvaline asi, et hoiame raha kokku kooskõlastuse pealt. Kooskõlastusel peab olema ikkagi mingisugune väga selge mõte, mis peaks just nimelt andma kindlustunde. Ja ka proportsionaalsuse kontekstis on minu arvates ülioluline, et kohalik omavalitsus juba kaevanduste ja elamualade prognoosimisel ei jääks üksi. Kui kuskil antakse välja ehitusluba või [luuakse] ehitustingimused puurkaevu rajamiseks – ja veelgi enam, mõnedel juhtudel on selline olukord, kus riik on tulnud näiteks hajaasustuse veeprogrammiga appi, me oleme riigi raha ja toetustega sekkunud, sest väga paljudel majapidamistel kvaliteetset joogivett ei ole –, siis me ei saa samal ajal öelda: "Oh, ei ole mingit muret, las nad teevad selle uue kaevu ära," aga hiljem ühel hetkel teatada: "Kuulge, aga tegelikult oleks pidanud tegema 5 meetrit sügavama või 20 meetrit sügavama, aga see oleks maksnud veel 5000 eurot või 10 000 eurot." Samal ajal kõlab see jutt, et ega joogivesi ei olegi kallis. Aga ma arvan, et üksikule majapidamisele on see väga kallis, see on suur kulu. Selles mõttes, et kui me neid tegevusi teeme, siis üks asi on see ressursisääst, et me teame ette, mida me teeme, aga teine pool puudutab tõepoolest neid kaevandusi selles mõttes, et kaevandus tuleb ju ka lõpuks ikkagi kõigil maksumaksjatel kinni maksta. Kui me ehitame avalikke teid, kuskile mingit riigitaristut, siis ega see kaevanduse ressursi hind ei tule ka pühast vaimust. Aga just see etteaimatavus on minu meelest väga oluline väärtus ja see, et riik ei kao ära. Ei peaks olema nii, et see on justkui kohaliku omavalitsuse teema ja kõik. Ma toon mõned näited, kust võiks ka ressurssi kokku tõmmata. Ma palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaks.

Võtame kas või keskkonnavaldkonna. Keskkonnavaldkonnas on ka ju riikliku tähtsusega kaitsealasid ja kohaliku tähtsusega kaitsealasid. Kas me seal siis teeme vahet, et kohalikul kaitsealal annab kohalik omavalitsus loa välja ilma Keskkonnaameti kooskõlastuseta, aga riiklikul kaitsealal on ikkagi vaja kooskõlastust? Me räägime sellest, et igal loal on mõte või see peaks midagi ära hoidma, aga samas oleme Natura alal loonud sellise mehhanismi, et metsaomanik ei saa ilma mõjude hinnanguta Natura alal mingisugust metsaraiet teha. Keskkonnaamet siis hindab, eks. Aga hüppame tagasi sellise teema juurde nagu meie maapõu. Kui siin on ilmselgelt vältimatud häiringud elukeskkonnale, siis me ütleme, et seda me lahendame ikkagi protsessi käigus, kui kaevandus tuleb. Oleks ju mõistlik ette vaadata või vähemalt luua see koostööformaat kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vahel või siis vastava valdkonna koordinaatori vahel. Uskuge mind, omavaheliseks suhtluseks ja ka selleks, et me näiteks nelja-viie aasta tagant vaatame varusid üle – mis on aktiivne, mis on passiivne, kuhu võiks anda lubasid, kuhu me tegelikult kaevandustega ei liigu, sest see ei ole mõistlik, hindame seda kõike –, on meil suutlikkus olemas. Ega [kaevandused] ei teki üleöö. Vahel tundubki, et nad tekivad üleöö ja siis kohalikud omavalitsused on väga vastu, öeldes kogu aeg, et nad seda kaevandust siia oma territooriumile ei taha. Aga selline mõistlik diskussioon [on vajalik], kuna me teame, et meil on varu olemas ja mingil hetkel võib sinna kaevandus tulla, sest riik võib selle loa anda ka üle kohaliku omavalitsuse pea – kui kohalik omavalitsus ütleb, et nad ei taha, siis riik ütleb: "Aga mis siis, et teie ei taha, me ikkagi avame selle kaevanduse." Minu meelest igasugune koostöö selles – ja mitte ainult looduskaitse võimendamine, vaid ka inimtegevuse mõju leevendamine kooskõlastuste kaudu – peakski olema seadusandja mõte või õigusruumi säte. Nii et ma ei taha olla liiga pealetükkiv, aga mulle tundub, et see on päris probleem. Jah, me võime öelda, et see on lahendatud kuidagi teistmoodi, kui me hakkame auku maa sisse tegema, aga ehk võiks ikka natuke ette vaadata, kuna riik on selles mõttes juba üsna eakas [ja kogenud]. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, teil on vastusõnavõtt. Tundsite, et teie nimi seal oli? Või tahate puldist rääkida? Aa, kohapealt. Selge. Fraktsiooni nimel, jah?

No võib ka fraktsiooni nimel, kuigi mul … Aga põhimõtteliselt jah. Ma olen põhimõtteliselt Andres Metsojaga nõus, et meil on siin eelnõu edasises menetluses päris palju arutada. Ka see maardlate ja puurkaevude osa kuulub selle hulka, aga muuseas ka näiteks see, et neli ettevõtet on lasknud advokaadibürool teha uuringu, kuivõrd võiks inimeste tegevust takistada see eelnõu, ja on jõutud isegi sellise järelduseni, et siin võib tegemist olla põhiseaduse riivega. Seda kõike me jõuame veel arutada. Aga ma tahtsin kindlasti tähelepanu juhtida ühele väikesele nüansile Andres Metsoja kõnes. Ta seostas puurkaevusid joogiveega. Selles suhtes ma ütlen küll, et puurkaevude rajamisel ei saa seda kindlat ootust olla, et sealt saab alati kvaliteetset joogivett, sest see ei sõltu enam mitte puurkaevust, vaid see sõltub juba põhjavee kvaliteedist, mis kuskil on. Nii et Eesti eri paikades võib see olla erinev. Aga nii või teisiti, arutelu meil jätkub ja konstruktiivne arutelu kogu selle eelnõu juures on väga teretulnud.

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 531 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. detsember kell 17.15. Päevakord on ammendunud ja istung lõppenud. Kohtume homme.