Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu (430 SE) kolmas lugemine

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 430 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kolleeg Tiit Marani. Palun! (Tiit Maran küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Auväärt eesistuja ja auväärsed kolleegid siin auväärses kojas! Meie ees on valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Vaatame selle põhilist eesmärki, mis on sisuliselt kolmepunktiline: viia riigisisene õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, kehtestada meetmed, millega välditakse ja vähendatakse jäätmete tekkimist, ning viimaks vähendada jäätmete tekitamise ja käsitlemise negatiivset [keskkonna]mõju. See seaduseelnõu on kindlasti oluline ja vajalik ning vajab toetamist. Selles pole kahtlust. Eelnõu on üsna tehniline ja tehnilistesse üksikasjadesse ei tahaks süüvida. Küll aga tahaksin jagada teiega mõningaid laiemaid mõtteid, mis on tekkinud selle eelnõu lugemisel. Esiteks, Euroopa Liidu õiguse kehtestamine Eestis[, et] vähendada jäätmeid ja nende negatiivset mõju keskkonnale. Tekib paratamatult mõte, et miks me nii oluliste teemade puhul [sabas] sörgime. Miks me peame toimetama sellisel kujul, et võtame üle [õigusakti], olemata ise sellel [teel] sammugi edasi liikunud? Kas see pole veider? Keskkond ja keskkonnasäästlik toimimine peaks olema meie enda huvides, meie tuleviku huvides, aga ometigi on selline tunne, et me teeme seda ainult selle pärast, et keskkonnakomisjonist tuleb ühel hetkel õigusakt, mille peame oma õigusesse juurutama. Selles on mingi kummaline äraspidisus. Lõppude lõpuks on see ikkagi meie keskkond. Me peaksime ise sellega maksimaalselt tegelema. Teine [asi], mida tahaksin puudutada[, on see,] et me toidujäätmete tekke vähendamise, annetamise ja muu ümberjagamise korral eelistaksime, et toit jääks eelkõige inimeste toiduks, et seda ei töödeldaks ümber. Jällegi kummaline, miks me peame üldse sellist teemat käsitlema. Miks me peame toimetama sellisel viisil? Miks me ise selle peale ei tule, et toitu tuleb hoida? Mulle tuleb meelde üks kaua aega tagasi [toimunud] reis Hispaania soojadele aladele, kus kohtusin Eestist pärit hipi tüüpi inimestega, kes teatasid rõõmsalt, et nad elavad ülitervislikku elu, sest supermarketi taga olevates kastides on palju toitu, mille peal on silt "Parim enne möödunud", aga mis on söömiseks suurepärane. Toona tundus see mulle ootamatu ja põnev ning ma mõtlesin, kas see ka Eestis nii on, aga unustasin [selle teema]. See meenus mulle siis, kui sain loomaaia direktoriks ja mõtlesin, et peaks loomadele vaatama odavamat toitu, aga selgus, et see ei ole võimalik, sest sellist toitu ei tohi ringlusesse lasta, seda peab käitlema. Mujal, Hispaanias, oli see võimalik. Jällegi, miks me peame tegema asju niimoodi. Miks me ei [suuda] olulisi probleeme ise lahendada ja [jääme] ootama, et [lahendid] tulevad kuskilt väljastpoolt? Kõige puhul, mis puudutab keskkonda ja säästlikkust. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur! Ja kolmandaks tahaks rääkida plastist. Plasti teemat on selles seaduses tegelikult üsna tagasihoidlikult [käsitletud], aga ma arvan, et plastist tuleks rääkida palju laiemalt. Ma liigun üldiselt üksikule, lokaalsele. Sissejuhatuseks mõningad arvud, et saada [aimu] selle teema olulisusest. No kas või see, et iga aasta jõuab merre umbes 12 miljonit tonni plasti, ja see kogus suureneb eksponentsiaalselt. Eraldi võiks rääkida mikroplastist. Need on need imetillukesed mikroosakesed, peaaegu nähtamatud või sisuliselt nähtamatud, mis on olemas praegu igal pool ökosüsteemides Arktikast Antarktikani, süvamerest kõrgmäestikuni. Neid leidub enamike organismide kehas, kaasa arvatud auväärsete rahvasaadikute kehas siin meie [saalis]. Kui palju neid siis on? Arvestuslikult on biosfääris praegu ringlemas 51 triljonit osakest. See teeb kokku hoomamatu arvu: 51 korda miljon korda miljon – kokku 269 000 tonni. Ja see suureneb eksponentsiaalselt. Nii et see teema on suurem, kui meile tundub. Aeg-ajalt on meil selle suurust raske mõista. Tuleb meelde üks suur kampaania, mida Eestis kunagi õigustatult tehti, et [vähendada] plastkottide kasutamist toidupoes. See saavutas suurepärast edu. Väga paljud [inimesed] kasutavad korduvkasutuskotte või paberkotte, eelistatavalt korduvkasutuskotte, nagu ma ise. See kõik tundus mõistlik ja asjakohane, tundus olevat suur saavutus. Ainult et mulle tundub, et selle puhul on tegemist nagu mingi indulgentsi ostmisega. Miks? Me läheme selle armsa riidest kotiga, mis me kaasa võtame, poodi ja kuhjame ta täis mitmekordselt plasti pakitud või plastiga kaetud tooteid, milles plasti määr on märkimisväärne. Kas me tahame või ei taha, aga tarbija üksi [selle vastu ei saa]. Korduvkasutus on tore asi ja ringkasutus on ka tore asi, aga põhiküsimus on selles, kuidas üldse plastikasutust vähendada. See võib osutuda oluliselt keerulisemaks, kui esmapilgul tundub. Võtame sellesama supermarketi näite. Kas te kujutate ette jaekaubandust või supermarketeid, mis ei kasuta ühekordset plasti või kasutavad väga vähe plasti? Kuidas see saab toimida? Võib-olla peab muutma hoopis jaekaubanduse süsteemi, [selliselt,] et ühel hetkel tulevad tagasi väikepoed koos müüjatega, kes pakivad toidu sisse? Ma ei tea, kuidas on õige, aga ma tean, et see puudutab väga palju meie harjumusi, meie suuri süsteeme, kaasa arvatud tootmissüsteemi. Ma tahan öelda, et plast ei ole marginaalne teema. See on tegelikult üks paljudest suurtest keskkonnaprobleemidest, mis meie ees [seisavad ja lahendust ootavad]. Tagasi arutelu juurde. Meie praegune seadus, mis tegeleb kolme punktiga, on kaheldamatult väga oluline seadus, aga paratamatult peab rõhutama, et see on üks ääretult-ääretult tillukene [samm] kõikide nende keeruliste muutuste teel, mis meie ühiskonda ees [ootab] ja millega me peame tegelema. Nii et hääletame selle poolt ja teeme ära ka kõik järgmised sammud, mis on vajalikud teha. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Ma tänan, austatud Riigikogu esimees! Austatud kogu! Head kuulajad! Ka Isamaa erakond toetab seda eelnõu. Kahtlemata on see selline väike sissejuhatus kogu jäätmeseaduse komplekti, mis peagi peaks jõudma parlamenti ja millega viiakse ellu jäätmereform. Selle seaduseelnõu eesmärk on tõepoolest Euroopa direktiivi ülevõtmine meie õigusruumi. Seesama eelkõneleja räägitud toidu raiskamise temaatika, et toit ei satuks inimese laualt mujale ehk söödaks, et toitu, mis on väärtuslik ja mida on võimalik toiduna kasutada, sellena ka [kasutataks]. See eelnõu tegeleb probleemtoodetega. Võib-olla kõige üllatuslikum diskussioon või arutelu selle eelnõu juures [sai] oma sisu või vormi siis, kui meie juurde tulid valitsuse ja ministeeriumi esindajad ning rullus lahti rehvide temaatika. Kindlasti te kõik [teate], et üks suur teema Eesti looduse puhul on rehvid, rehvikuhilad, millega ei ole osatud midagi peale hakata. Mõni aeg tagasi toodi [sisse] tehnoloogia, et neid rehve purustada ja kasutada neid põlevkiviõli ühe komponendina. See ei ole olnud väga õnnestunud [ettevõtmine]. Aga paralleelselt on tekkinud selline tehnoloogia, et rehvid tõmmatakse terastrossidega kokku rehviplokkideks ja neid rehviplokke kasutatakse tee-ehituses või väga madalates kohtades, et tekitada teetammi ehk kandvust sellele teele. Tekkis huvitav arutelu selle üle, et kas see toode, rehviplokk, peaks alluma tootjavastutuse regulatsioonile. Ja ühel hetkel me jõudsimegi selleni, et ministeeriumi ametnikud arvasid, et mõistlik on, et tootjavastutus säilib. Selle peale tekkis komisjonis arutelu, et kuidas see saab ikka nii olla. Me räägime ju ringmajandusest, teisesest toorainest. Kuidas saab olla nii, et rehviploki puhul, mida kasutatakse ehitusmaterjalina tee-ehituses ja mis saab ka tootenimetuse, eraldi koodi, tootekoodi, peab tootja, kes on selle toote tootnud, ühel hetkel, kui see tee üles kaevatakse, ikkagi võtma vastutuse, et see rehv utiliseerida. See oli päris huvitav arutelu, mis kaudselt [jäi küll] arusaamatuks. Me elame ajal, kus me suuri kliimaeesmärke võttes püüame igakülgselt leida lahendusi, et erinevaid jäätmeid uuesti tooteks teha, neid sertifitseerida, taas ringlusse võtta. Lõpuks jõuti arutelu käigus ikkagi selle regulatsiooni juurde, mis on, et tootjavastutus sel juhul ei laiene. Vastasel juhul oleks see pidanud laienema mitte ainult rehvidele, vaid kõikidele sarnase sisuga jäätmetele, millest on saanud toode, et tootjavastutus justkui oleks pidanud säilima. Üsna paradoksaalne olukord. Mõtleme sealt nüüd edasi. See küll ei puuduta konkreetselt selle eelnõu konteksti, aga jäätmereformi, millest me oleme jõudnud keskkonnakomisjonis juba rääkida. Minu arvates on mõistlik kõikidele poliitilistele jõududele siin saalis panna südamele seda, et kuigi meie põhiprobleem on tõepoolest see, kuidas jäätmed kokku koguda ja sihtarve täita, et me oleksime nende Euroopa riikide hulgas, kes [julgevad] oma naaberriikidele selgelt silma vaadata, siis samal ajal ei tohi lahenduseta jääda see, et siin päriselt oleks võimalik tööstust arendada, et Eestis oleks olemas tööstus, mille najal ringlust üldse tekitada ehk tooteid turule tuua. Kui me astume sellise sammu, et paneme suure osa rahast taas plastkonteinerite parki ehk selle soetamisse, mitte tehastesse, siis, mulle tundub, selle võitluse me kaotame. Või [läheb] see tooraine Eestist välja ja see ilmselt ei ole hea. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 430 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 430. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 430 on seadusena vastu võetud.